Vajera

Nädalalõik Vajera sisaldab endas palju huvitavaid lugusid. Algab see Berešiti raamatu 18. peatükist, väga huvitava looga sellest, kuidas Kõigekõrgem kuulutab Avrahamile rõõmusõnumit Jitshaki sünnist. Me loeme täna seda lõiku.

Avraham näeb kolme, kes tulevad talle vastu või seisavad tema kõrval (tekstis pole see eriti arusaadav), jookseb nende juurde, kummardab, kutsub nad koju. Nad on nõus tema juurde sisse astuma. Näib, et kõik on arusaadav. Kõik, aga mitte kõik. Esiteks see, mis torkab silma inimesele, kes on lugenud Berešiti raamatu eelmisi peatükke, – Avrahami mainimise puudumine nendes salmides. Kuidas Toora tavaliselt kirjutab? Tõusis Avraham, näiteks, ja Kõigekõrgem ilmus Avrahamile Mamre tammikus. Ja Avraham istub telgi sissekäigu juures, päeva palavuses. Ja Avraham tõstis silmad ja nägi, vaata, kolm seisavad jne. Nii lugesime kõigis eelmistes peatükkides. Nii Toora tavaliselt räägib. Siin nendes salmides Avrahami nime ei mainita. Võib-olla on seletus selles, et kui inimene viibib Jumala juuresolekul, kui Jumal ilmub, siis Kõigekõrgema ees seistes inimene lahustub. Avraham on haaratud Jumalikust kogemusest. Jääb ainult keha. Avrahami ennast ei ole. Seepärast – ja tõusis, ja nägi, ja jooksis ilma Avrahami mainimata. Millal Avraham ilmub? Ta ilmub 6. salmis vajmahér avrahám ja Avraham ruttas telki Sara juurde, kui ta oli neist kolmest juba eemaldunud.

Milline on selle nägemuse olemus? Selle üle on vaidlus. On neid, kes ütlevad, et talle ilmusid inglid, ISSAND kahe ingli saatel. See on iseenesest pakkuv lihtne tähendus. Rabi Levi ben Geršom, kes elas XIII sajandil, ütleb, et kuna on kirjutatud „ta nägi kolme inimest“ (nii on kirjutatud 2. salmis), siis tulidki inimesed, tulid prohvetid, kes tulid talle rõõmusõnumit kuulutama. On ka Zohari raamatu arvamus, et ta nägi, kui kummaline see ka pole, Avrahami, Jitshakit ja Jaakovit. See tähendab, et see on selline prohvetlik nägemus, milles Avraham tõuseb ülevale Jumalikule tasandile: ta ei ole enam Avraham, ta on kogu juudi ajalugu. Ja ta on just selles Jumalaga ühendatud seisundis. Võib-olla on sellest öeldud: „Avraham nägi seda päeva ja rõõmustas“. Võib-olla just see sama kogemus, poja tõotus algab sellest. Igal juhul on huvitav, milline on selle nägemuse olemus.

Maimonides (Rambam) ütleb, et kõik see, kõik, mis siin on kirjeldatud kuni Sedomi hävitamiseni, kõik see on Avrahamil unes. See toimub, Jumal tõepoolest hävitab Sedomi ja Amorra, aga Avraham näeb seda unes. Seepärast me loemegi järgmistes peatükkides, et Avraham ärkas ja ärkas selles paigas, kus ta oli seisnud ISSANDA ees, vaatas, nägi all tõusvat suitsu. Ja on kirjutatud: „Ja kui ISSAND hävitas Sedomi ja Amorra, mõtles Ta Lotile ja Avrahami pärast tõi välja ja päästis Loti“. Me tuleme selle juurde veel tagasi. Rambam järeldab selle põhjal (ja seda võib nii mõista), et kõik see on nägemus. Sedom ja Sara naer ja Loti vestlus inglitega – kõik see on Avrahami uni.

Teised kommentaatorid nii ei arva. On vaidlus, aga kuna me ei saa seda vaidlust lahendada, jätame mõlemad arvamused kehtima. Samuti ei mõista me veel, kes on need kolm inimest, kes Avrahami juurde tulid. Tähelepanu äratab, et 3. salmis on sõna אֲדֹנָי (Adonai) kasutatud kamatsiga, see on selline eriline vokaalimärgike tähe נ (nun) all, mis osutab pöördumisele Jumala poole. Kuigi me tavaliselt ütleme, et nii ISSAND kui ka Isand on heebrea keeles Adonai, on siiski mõningane erinevus. Adonai kamatsiga אֲדֹנָי – see on Jumal. Adonai patahiga – see on Isand, kuigi aškenazi häälduses hääldatakse neid ühtemoodi. Ometi oli Avraham nendes inimestes juba midagi jumalikku märganud.

Niisiis, Avraham kutsus inimesi sisse astuma. Nad ei öelnud talle „aitäh“, „aitäh, et sa meid kutsud“, „vahva“, nagu meie täna reageeriksime. Nad ütlevad talle „jah, tee nii, nagu sa ütlesid“. Miks nii? Sest tolle aja kommete järgi osutavad nemad talle armu sellega, et tulevad tema telki. See on suur austus, mida nad talle osutavad. Seepärast ütlevad nad lihtsalt: ken ta'asé ka'ašér dibbárta – jah, tee nii, nagu sa räägid.

Järgmises peatükis, kui me räägime Lotist, kuuleme hoopis teistsugust vastust, peaaegu samadelt seltsimeestelt. Avraham rõõmustas väga positiivse vastuse üle. Loeme edasi:

Tänapäeva heebrea keeles on uga pirukas, aga siin peetakse silmas tõenäoliselt lihtsalt leibu. Selleks et meil oleks ettekujutus ulatusest, kolm mõõtu – see on umbes 24 liitrit jahu (mõnede järgi 21, mõnede järgi 24). Sel juhul on kogus palju suurem, kui on vaja kolmele inimesele. Võib-olla sellepärast, et Avraham korraldab pidusöömaaja, millest võtavad osa mitte ainult need kolm, vaid ka sulased. Ja need kolm, kolm külalist, saavad laualt parimad palad.

Mõned kommentaatorid, eriti rabi Šlomo Jitshaki, ütlevad, et ta võttis kolm. Ühe vasika, teise pehme ja kolmanda hea. Miks? Sest Raši püüab seletada, millega Avraham ingleid toitis. Ja millega saab toita kuninglikult? No sülti ta neile ju ei teinud. Ta pakkus neile Raši arvates keelt sinepiga. Ja et pakkuda kolme keelt, tuleb vastavalt tappa kolm vasikat. Aga lihtne tähendus ütleb siin minu arvates – vasikas pehme ja hea, üks. Valis parema vasika.

ja andis selle sulasele Ja et sulane ruttaks seda tegema.

Esimest korda annab Avraham siin midagi sulase hooleks. Hoolimata sellest, et me teame, et Avraham on väga rikas inimene, tal on palju vara, püüab ta teha kõike ise.

Loomulikult tekib paljudel kohe küsimus, kuidas Avraham pakkus liha piimaga? Juutide juures nii kombeks ei ole. Kui arutleda praktilisest seisukohast, siis vasika valmistamiseks kulub palju rohkem aega kui selleks, et pakkuda võid ja piima. Sara tegi kiiresti lapikleivad. Need pakuti koos või ja piimaga seni, kuni liha lauale tuuakse. Idamaine pidusöök on pikk, keegi ei kiirusta kuhugi. Lugejad pööravad tähelepanu ka sellele, et Avraham justkui pakkus leiba ja palus Saral leiba teha. Aga leiba lauale ei tooda. Ja ka sellele on üles ehitatud palju erinevaid teooriaid ja kommentaare. Kommentaatorid ütlevad, et Saral algas sel ajal, kui ta tainast sõtkus, menstruatsioon. Avraham sõi ainult puhast. Ja seepärast nad ei pakkunud leiba. Palju teisi seletusi. Kõige lihtsam seletus on selles, et leib on pidusöögil teisejärguline. Kui me ütleme, et olime kellegi juures külas ja sõime midagi, siis te küsite: „Aga leib?“ No jah, leib oli seal ka. Toora ei kirjelda leiba, sest leib on seal iseenesestmõistetav.

Niisiis, külalised istuvad ja söövad. Ja nad esitavad talle küsimuse.

Jälle, pange tähele. Esiteks ei öeldud Avrahamile, vaid öeldi talle. Ta on jälle nende juuresolekul.

ja vastas neile: „Vaata, ta on telgis“.

On kirjutatud – ja küsisid temalt. Küsimus: kas nad küsisid kolmekesi, küsisid kooris? Ei, on kirjutatud mitmuses. Et see ei näeks välja nii, nagu üks inimene, mingi inimene tunneb huvi Sara tervise vastu, tunneb huvi naise vastu. See on tolle aja tavade järgi ebaviisakas.

Algul rääkisid nad justkui paljude nimel, ja siis ütleb Tema

„ma tulen tagasi sinu juurde samal ajal. ja vaata, Saral, sinu naisel, tuleb poeg“. ja Sara kuuleb telgi sissekäigu taga.

Viimased kaks sõna – aga tema on tema taga (vehu aharáv). Ei ole väga arusaadav, millest jutt käib. „Tema on tema taga“, võib-olla tema – see on telgi sissekäik Avrahami taga? Kuigi see ei ole ilmne. Teised kommentaatorid näevad selles Jišmaeli. Vehu – aga Jišmael seisab telgi sissekäigu taga või Avrahami taga.

Miks võib olla tähtis, et Jišmael seda kuuleb, et Jišmael on siin kohal? Sest Jitshaki sünniga, kui Sara sünnitab poja, muutub Jišmaeli staatus põhjalikult. Jišmael oli Avrahami kojas pärija. Kui Saral sünnib poeg, kaotab ta kõik. Tema jaoks on see tohutu šokk, tema jaoks ei ole see sugugi rõõmusõnum. Ja edasi me loeme:

See tähendab, et Saral oli kuutsükkel lakanud. Nad on juba vanad. Avraham on peaaegu 100-aastane, Sara veidi noorem. 12. salmis me loeme:

hajeta-li edna mul tuleb õnn, mul tuleb orgasm, võib tõlkida tänapäevase sõnaga.

Ja mu isand on vana“.

Sara naeris enda sees – see on selline keeruline väljend, võib-olla käis temast üle kõdi, käis temast üle naer, midagi juhtus tema kehas, ta tundis midagi. Ja ta ütles sellise asja. Äkki tundis ta enda sees mingit nooruse kõdi. Võimalik, ütlevad, et Jitshaki hing tuli sel ajal ligi.

Just siin kohtame me esimest korda nii ISSANDAT kui ka Avrahami, kui Avrahami nime mainitakse, sest jutt on Sarast, siin astub juba Sara ette.

„miks siis naeris Sara, öeldes: ‚kas mina sünnitan?‘ Kas mina olen vanaks jäänud?

Sara sõnu võib tõlkida kui ma olen vana. Aga siin ütleb ISSAND: „Sara tõi põhimõtteliselt kaks argumenti, miks tal ei saa olla lapsi: sest ta on vana, sest tema mees on vana“.

Siin ütleb ISSAND: „Aga kas Mina olen vanaks jäänud?“ Ja tema sõnu adoní zakén (mu ISSAND on vana / mu isand on vana) mõistab Tema kui mu ISSAND on vana. Tema pöörab selle ümber. See on selline sõnademäng. Ja Tema ütleb: Miks Sara nii ütles? Kas Mina, ISSAND, olen vanaks jäänud?“

Mis need on, esmapilgul, sellised lasteaialikud nääklemised Jumala ja Sara vahel? Lasteaias küsitakse nii: „Kes naeris“. „Mina ei naernud“. „Ei, sina naersid“. Justkui täiskasvanud inimesed ja Jumal, kes ei ole vanaks jäänud. Kommentaatorid ütlevad siin, et Kõigekõrgem suhtleb naisega (üks väheseid näiteid Tanahis), suhtleb ja räägib temaga lihtsalt. Kui meeste juurde tuleb Kõigekõrgem juhistega, rangelt „tõuse“, „võta“, „tee“. Siis naisega võib Kõigekõrgem lobiseda. Talmud ütleb: „Kunagi ei ole Kõigekõrgem tahtnud naisega lobiseda, välja arvatud selle õiglase naisega“. See sõbralik vestlus on Jumala armastuse ilming Sara vastu. Mida Ta talle õpetab? Et maailmas on imesid, sest Ta ei ole vanaks jäänud. Võib küsida: kas Sara ei uskunud imedesse? Kas ta ei teadnud, et Jumal on Kõikvõimas? Veeuputuse aegadest peale ei olnud paljude põlvkondade jooksul imesid, ei toimunud midagi imelist. Ime oli see, ja on, muide, ime see, et Jumal juhib seda maailma loodusseaduste järgi, et on kindlad reeglid, mille järgi see maailm eksisteerib. Aga siin ütleb Kõigekõrgem sisuliselt Sarale: „Ma ei ole vanaks jäänud. Kõik imed, mida ma tegin, – need ei ole Minu nooruse trikid. Ma ei ole kaotanud jõudu teha imesid. Ma olen veel noor, Ma olen veel Jumal, nagu peab! See on Jumala suhtlemine naisega armastuses, naisele arusaadavas keeles. Jumal õpetab talle, et Ta on imeline, et Ta võib teha imesid ja et Tema armastus on samuti imeline.

Sellega tegelikult lõpebki meie episood, rõõmusõnumi kuulutamine Avrahamile Jitshaki sünnist.

Eelmisel korral lugesime loo rõõmusõnumist Avrahamile, lugesime oma peatüki 15. salmini. Ja 16. salmist algab teine lugu.

Sõna vaatama jaoks on heebrea keeles väga palju erinevaid sõnu. Sõna leaskif tähendab vaatama ähvardavalt, jälgima kahtlustavalt, uurivalt silmitsema Sedomit.

Avraham läheb nendega, et neid ära saata.

Sõna lišlóah tähendab tänapäeva heebrea keeles ära saatma, Toora heebrea keeles tähendab kas teele saatma või minema ajama. Meie puhul loomulikult esimest.

17 Aga ISSAND ütleb:

Siin ISSAND ütleb, annab edasi Jumala mõtet, ISSAND räägib Ise Endas.

„Kas ma varjan Avrahami eest

Sõna lihasot ei tähenda saladuses varjama, vaid varjama, et mitte kurvastada, varjama, et mitte inimest pettumusse viia; katma.

kas ma varjan Avrahami eest seda, mida ma teen?

18 Ju Avraham Saab rahvaks suureks ja tugevaks, Ja tema läbi õnnistatakse Kõik maa rahvad.

Sõna braha (ehk õnnistus), kui me seda mõistame, ajab meid veidi segadusse selle vene kontekst: õnnistus – hea sõna. Või see on ju kalka ladina keelest benediktsioon (benediction) – hästi välja öeldud. Sõna braha – see on ühenduma. Avraham hakkab ühendama kõiki Maa rahvaid üheks. Hiljuti küsiti minult, kuidas sa tead, et see, mis toimub Iisraelis, on indikatsioon kogu maailmale. Avraham ühendab kõik rahvad üheks. Kõigi õnnistatuse aste tuleb läbi Avrahami. Avraham on nagu võrk, mis ühendab kõike.

Mida tähendab oma poegadele ja oma kojale? Sõna koda all mõistetakse sageli naiste osa, kui öeldakse bejto ilma sõnata bnei, bejto on tähendusega – tema koja naised

pärast teda, ja nad hakkavad hoidma ISSANDA teed, tegema halastust ja kohut“.

Et ISSAND annaks Avrahamile selle, mida Ta oli tõotanud. See tähendab, ISSAND ütleb: „Ma olen ju Avrahami selleks määranud, et ta juhendaks kogu oma koda, kõiki oma järeltulijaid tegema halastust ja kohut. Ilma selleta ei täida ta oma kutsumust“. Halastusega on Avrahamil kõik hästi. Ta on halastus ise. Ta võtab vastu külalisi, ta hoolitseb kõigi eest. Ta ei ütle peaaegu kunagi „ei“. Tuleb kõigile vastu. Aga kohtuga on Avrahamil veel kehvasti. Ta ei ole veel tõusnud kohtu tasemele. Ja ISSAND ütleb: „Kas Mina hakkan tema eest varjama?“ Nii varjatakse mõnikord lastelt vanemate surma või mingeid traagilisi sündmusi. ISSAND ütleb Avrahamile: „Tuleb täiskasvanuks saada. Ma ei hakka tema eest seda varjama“. Ja ISSAND alustab Avrahamiga vestlust.

Ja 20. salmis ta ütleb:

Loomulikult ei saa see salm jätta kommentaatoreid segadusse ajamata. Tõlgime selle veel kord:

ereda-ná ve'er'é hakketsa'akatá habbá'a eláj asu kalá ve'im-lo edá'a

laskun ma alla ja vaatan, kas see on tõesti nii, nagu kisa, mis Minuni jõuab. kui nad tegid seda, siis hävitan ma nad. kui mitte, siis ma tean, mida teha.

Kommentaatorid ütlevad, kuidas see on, et Jumal, kes näeb südameid ja teab kõike, Tema ei tea, mis saab. Ja ühed ütlevad: „Jah, tõepoolest, Jumal ei saa teada seda, mida inimene valib. Ta teab, kuidas inimesega toimida, sõltuvalt tema valikust, aga inimese valikut Ta ei tea“. On selliseid kommentaatoreid. See on väga šokeeriv ja sellesse on väga hirmus uskuda. Teised ütlevad: „Jumal räägib ju Avrahamiga, Ta seletab Avrahamile kohut, õpetab Avrahamile inimlikku kohut. Ja seepärast räägib inimeste keeles“. Kolmandad ütlevad: „Kõigekõrgem on tõe pealiOriginaalis on siin lühike ja ebaselge väljend, sõna-sõnalt „Kõigekõrgem on tõe peal“. Me oleme selle tõlkinud sõna-sõnalt, ilma tähendust täpsustamata., Ta käitub Maa peal vastavalt maisele kohtule ja toimib tunnistuse järgi“. Igal juhul on see lause väga mõistatuslik ja kaugeltki mitte kõike Pühakirjas ei suuda me mõista.

Niisiis, kaks kolmest läksid Sedomisse, aga Avraham seisab ISSANDA ees, kes alustas temaga õigupoolest vestlust.

Me lugesime, et ta seisab Tema ees. Mida tähendab vaigaš? Sõna ligi astuma – alustas lähenemist; lähenemisega. Avraham hakkas Kõigekõrgemale argumente esitama.

ja astus ligi Avraham ja ütles: „Kas Sa tõesti hukkad õiglase koos kurjategijaga?

Esmapilgul, kelle eest Avraham hoolitseb? Õiglaste eest? Sa ju ei hukka õiglast koos kurjategijaga? Aga Avraham jätkab.

Pange tähele, Avraham väldib delikaatselt Sedomi mainimist. Et mitte vihastada, nii-öelda, Valitsejat. Käitub nagu inimene, kes räägib kuningaga. Ta ütleb: „Võib-olla sa leiad linnast viiskümmend õiget ega hävita paika viiekümne õige pärast“. Ei räägi õigete hävitamisest, ta räägib õelate päästmisest viiekümne õige teenete pärast, kes on linnas. Ja edasi ta ütleb:

Jumalale võib nii öelda, et nii teha.

et tappa õiget koos õelaga Ja et hukata õiget ja õelat. Kas maailma Valitseja ei tee siis kohut?

Ühest küljest esitab Avraham seda kui hoolt õigete eest, aga teisest küljest tahab Avraham päästa õelaid. Üldse tasub mõista, miks Avraham seda ütleb. Võib-olla sellepärast, et (me alustasime sellest) Avraham on täielik hesed, ta on humanist, ta on surmanuhtluse vastu terroristidele ja üldse surmanuhtluse vastu. Ta on selle vastu, et kellelegi öelda ei. Ta on võrdse vastuvõtmise ja nõrga vastuvõtmise poolt. Ja halastuse poolt õelate suhtes.

Aga sellele võib vaadata ka teise nurga alt. Me lugesime 14. peatükis, et Avraham omal ajal vallutas praktiliselt kogu elanikkonna, kogu Sedomi töövõimelise elanikkonna, võttis selle viielt kuningalt tagasi. Ja vestluses Sedomi kuningaga (Sedomi kuningas ütles talle: „Anna mulle ainult hinged, aga kõik muu võta endale“) mäletame, et Avraham vastas: „Ma ei võta sinult midagi“. Aga me mäletame, et need hinged olid Avrahami käes, mingiks hetkeks olid nad talle usaldatud (kui me ütleme need hinged, räägime orjadest). Aga orjad, nad olid ju paljuski ka õpilased, sest sageli maksid õpilased õppimise eest sellega, et teenisid. Ja loomulikult õpetas Avraham oma orje. See tähendab, et need inimesed, kõik Sedomi õelad, olid võib-olla kunagi Avrahami võimu all. Avraham oleks põhimõtteliselt võinud ka Sedomi kuningaks saada. Seepärast ta muretseb, tundes paljuski oma vastutust. Sellest on tal ka hool õelate eest.

Võib-olla teeme statistilise vea viie õige võrra, kümme protsenti.

viie puuduva pärast hävitad Sa kogu linna?“ ja vastas, Ja ütles: „isegi kui neid on seal nelikümmend viis, Ma ei hävita seda linna“.

Loomulikult lummavad numbrid alati lugejat ja kommentaatorit. Sõna viiskümmend. Näib olevat nii arusaadav sõna, viiskümmend – see on ka Aafrikas viiskümmend, selline ümmargune ilus arv. Aga sõna viiskümmend – see on gematria järgi sõna מי (mi) – kes. Me rääkisime, kui vaatlesime Koheleti raamatut, et sõna mi (kes) tähendab seda, mis edastab Loojat, seda, mis kannab endas Loojat. Sõna מה (ma) – mis, see, mis püüdleb Looja poole. Ja peale selle on sõna mi ehk gematria järgi viiskümmend ka הָאָדָם (ha'adam) – the man, esimene inimene.

Nelikümmend viis – see on gematria järgi lihtsalt Adam, lihtsalt inimene. See tähendab, otsin inimest Sedomis, kas leiad sealt inimese.

Nimi Lot. Muide, siin tuleb peatuda, me teeme selle analüüsi veel, kui räägime edasi. Aga lihtsalt mainime siin sulgudes, et nimi Lot (לֹֽוט) on samuti gematria järgi nelikümmend viis. Lamed ל – see on 30, vav ו – see on 6, tet ט – see on 9. Ühest küljest tähendab nimi Lot varjatud, arusaamatu, see, kes nõuab, et temaga tegeletaks, et teda vaadeldaks. Sõna lot – udus sulav. Teisest küljest tähendab see nimi ka neetud, sõna lita tähendab needus. Ja vaat, kas see on Adam enne pattulangemist või Adam, kes on needuse all, see on samuti küsimus Loti suhtes. Sellest tegelikult Avraham alustabki, 29. salmis ta jätkab:

30.Ja ta ütles: „ära vihastu, ISSAND,

Ja ta tõepoolest, nagu öeldakse, mängib tulega.

Vastupidi, võib-olla leidub seal kolmkümmend?“ Ja ütles: „ka kolmekümne pärast ei hävita“.

Avraham jätkab kauplemist vaateplatvormil, kust on näha Sedom. Avraham vaatab linna, võib-olla näeb mingit sagimist. Võib-olla lihtsalt näeb linna seal udus. Ja tal on sellest linnast kahju.

Avrahami viimane palve – võib-olla leidub seal kümme. Ja siin ütleb ISSAND: „Ka kümne pärast ei hävita“.

ISSAND alustas seda vestlust, ja ISSAND lõpetas vestluse Avrahamiga. Mitte Avraham ei lõpetanud rääkimist, vaid ISSAND lõpetas mingi oma õppetunni Avrahamile. Miks nad peatusid kümne õige juures? Õige – see on inimene, kes elab õigesti, püüdleb maailma parandamise poole ja vastavalt muudab teisi õigeteks. Avraham ise on see, kes teeb enda ümber õigeid. Kui inimene on tugev ja suudab mõjutada, siis, sattudes Sedomisse, sattudes mis tahes paika, kus ei ole õigeid, hakkab ta ehitama pühade inimeste kogukonda, nagu seda teeb Avraham. Ja siis on tal viljad, ja siis on õigeid rohkem kui kümme. Kui nõrk inimene satub mõju alla, on tal parem valida paik, kus elavad õiged inimesed (kui paik, kus elavad õelad), et sattuda õigete mõju alla, ja siis suudab ka tema elada õigesti.

Aga siis küsimus: miks ta valis paiga, kus kümmet õiget ei ole? Kümme – see on selline miinimum, mis võib sind mõjutada, et teha õigemaks. Ja see on miinimum, nii-öelda, õige loominguline miinimum. Kui ta on võimeline maailma muutma, siis on ta võimeline enda ümber kümme õiget looma. Sisuliselt ei ole sellist paika, kus ei saaks tekkida kümme õiget. Ja kui on, siis pole õigetel seal midagi teha. Ja see on Kõigekõrgema halastuse määr mingi paiga suhtes. See tähendab, kuidas toimub Kõigekõrgema kohus, kuidas Kõigekõrgem halastab? On mingi mõõt, on mingi ratsionaalsus minu armuandmises. Kogu sinu armastuse juures, kogu sinu vastutuse juures Sedomi ees lasub vastutus õigetel, kes seal elavad. Ja see on väga tähtis. Ja seepärast on kirjutatud, et ISSAND lõpetas (mitte ei katkestanud, vaid just lõpetas), viis lõpuni oma vestluse Avrahamiga. Ta õpetas Avrahamile selles vestluses midagi. Üldse kogu see peatükk räägib sellest, kuidas Avraham õpib kohtu mõõtu ja kuidas ISSAND teeb Avrahamist juhi, liidri, eestvedaja, inimese, kes vastab kõigele sellele, milleks ta on kutsutud.

Me loeme lugu sellest, mis juhtus inglitega Sedomis Loti juures külas.

Võib pöörata tähelepanu huvitavale grammatilisele vormile: kui linna nime järele pannakse tähekene ה (hei), võib see tähendada suunda. Sedom – linna nimi, Sedoma – see on Sedomisse. Jerušalajim – see on linna nimi, Jerušalajima – see on Jeruusalemma. Selline lõpp, mis osutab suunale. Peale linnanimede toimib see (tähekene ה) veel sõna bájt – maja puhul, habájta – koju.

Niisiis, tulid kaks inglit Sedomisse.

õhtul. aga Lot istub Sedomi väravas.

Linna värav. Me teame muinasajaloost, et linna väravas toimub kohus, kõik kohtumised, kogu peamine suhtlus, linna väravas istuvad suursugused inimesed. Lot, kuigi ta on Sedomis võõras, me teame, et tema onu aitas Sedomi kuningat väga hästi. Õigupoolest sekkus Avraham kogu sellesse loosse Loti pärast, ja ilmselt sai Lotist Sedomis mingi autoriteet. Ja nüüd ta istub linna värava juures.

ja näeb Lot, ja ta kargas neile vastu, tõusis neile vastu Ja kummardas nende ees maani.

Väga sarnane sellega, mida tegi Avraham. Sarnane, aga mitte päris.

Me rääkisime, kui arutasime lugu Avrahamiga, et jutustuses Avrahamist on sõna Adonai vokaliseeritud kamatsi abil. Siin on see vokaliseeritud patahiga. Adonai kamatsiga – see on ISSAND, Adonai patahiga – see on isandad. Niisiis, isandad.

astuge oma sulase majja, ja ööbige, ja peske oma jalad. ja tõusete, ja lähete oma teed. ja nad ütlesid talle: „ei, Me ööbime parem tänaval“.

Tuleb pöörata tähelepanu, nagu alati, tähtsusetutele detailidele. Kõigepealt ei paku Lot neile kinnitust. Ta ei paku neile mingit toitu. Kui Avraham ütleb: te peske kõigepealt jalad ja siis istute ja sööte, siis Lot pakub neile jalgu pesta enne lahkumist. Miks tekib äkki selline erinevus. Kommentaatorid ütlevad, et tol ajal kummardasid paljud möödujatest ebajumalateenijad tolmu või pori jalgadel. Ja Avraham, kes hoidub igasugusest ebajumalateenistusest, loomulikult ei taha enda juures ebajumalate pori näha. Ja seepärast nõuab ta, et külalised peseksid kõigepealt jalad. Lot on selles küsimuses vähem pedantne, seepärast pakub ta jalgu pesta enne lahkumist, aga ka see on ikkagi kummaline. Esiteks, kes küll kunagi kummardas tõepoolest pori jalgadel. Teiseks, isegi kui sa seda kummardad või sul on ükskõik, miks mitte kutsuda külalisi jalgu pesema ja pestud jalgadega magama minema. Milles üldse seisneb lugu jalgade pesemisega? On teada, et ebajumalateenistus – see on paganlike jumalate kummardamine, kellel ei ole kavatsust, ja üldiselt on paganlikud jumalad kommertsjumalad. Suhe on neil „võta ja anna“, kommertstasandil, armu neil ei eksisteeri. Ja neilt saab ainult midagi välja kaubelda. Armust või armastusest saada – see ei ole nende viis.

Maailmas, kus on selline süsteem, selline vaade jumalikkusele, eksisteerib idee, et inimene ei saa ka inimeste vahel midagi armust saada. Seepärast on porised jalad – proletaarlase kõvanahalise käe sümbol, kes ausa tööga oma elatist teenib. Porised jalad – tunnistus sellest, et inimene ei söö oma leiba asjata. See on uhkuse objekt inimesele, kes ei ole hellik, kes teenib oma tööga. Ja vastavalt on Sedomi maailmas selle vastu austus. Seepärast pakub Lot kõigepealt ööbida ja siis jalgu pesta. Ei tohi võtta inimeselt tema ordenit rinnalt.

Mis on üldse Sedomi linn? Me lugesime 13. peatükis, kui Avraham pakub Lotile lahku minna, Avraham vaatab Sedomit ülevalt. Ja selle asemel, et võtta osa Pühast maast, nagu talle pakkus Avraham, eemaldub Lot pühast maast, eraldub, sest ta vaatab Sedomit ja näeb, et see on niisutatud nagu ISSANDA aed ja nagu Egiptuse maa. Sedom – see on paradiis maa peal, see on linn, kus elavad rikkad inimesed, külluse linn. Midrašim on täis lugusid sellest, et Sedomis oli keelatud anda tsdakat. Külluse linn, linn, kus kõik on juba saavutanud täiuslikkuse. See on täiuslik ühiskond, see tunneb end täiesti valitud Sedomi eliitkogukonnana. Seepärast saavad seal armu paluda ainult võõrad. Aga võõraid ebatäiuslikust maailmast seal lahkelt vastu ei võeta. Üks ebatäiusliku maailma komponente, muide, on soovimatus lapsi saada. Kui ühiskond saavutab mingi külluse, mõtleb inimene: ma olen niigi täiuslik, milleks mulle lapsed, milleks mul kopeerida seda, millest paremat enam olla ei saa. Ja vastandliku poole tõmbumise asemel, soovi asemel olla vastassooga, teha midagi teistsugust, kuidagi end parandada, tekib tõmme sarnase poole. Siit ka homoseksuaalsed ideed, mida me varsti näeme. Niisiis, inglid ei ole Loti pakkumise üle väga rõõmsad ja ütlevad talle: „Me ööbime tänaval“.

Nähes sõna matsa, ütlevad kommentaatorid kohe: see on Pesah. No võib tunduda absurdne, kuidas saab olla Pesah, sest Jaakov ei ole veel sündinud, temale ei ole veel sündinud pojad, ei ole veel Iisraeli laskumist Egiptusesse. Rääkimata tagasitulekust Egiptusest. Aga juudi lähenemine seisneb selles, et Pesahit ei pühitseta mitte sellepärast, et sel päeval midagi juhtus, vaid see päev oli algusest peale määratud vabastuseks. Algusest peale on see geula päev ja kõik vabastuse kuupäevad kulgevad punase lindina läbi selle päeva. Üldiselt, ka Uues Testamendis me näeme, et vabastus toimub Pesahil.

Niisiis, hoolimata sellest, et Lot ei kutsunud neid algul sööma, korraldas ta neile siiski pidusöögi, küpsetas matsat, ja nad sõid.

Võib pöörata tähelepanu järgmisele (see, kes tunneb heebrea keelt, kellele heebrea keel ei ole võõras keel). Vajavóu (ja tulid) ja edasi vajavóu al-bajt ja vešahávu (ja heitsid pikali). Need sõnad (iga neist sõnadest) võivad olla kasutatud ka seksuaalses kontekstis. Me võime näha, et Sedomi kontekst, kogu Sedomi atmosfäär õhkub kõlvatust, hoolimata sellest, et midagi pole veel välja öeldud, juba väga paljud sõnad vihjavad eelseisvale.

Tuleb öelda, et hoolimata sellest, et võib-olla homoseksualism (või pederastia) oli Sedomi ühiskonnas laialt levinud nähtus, ei ole siin jutt niivõrd suguaktist kui rahuldusest, kuivõrd inimeste alandamisest, sundimisest. See on vägistamine, õigupoolest orjastamine ja oma võimu demonstreerimine. Kui Lot on need inimesed enda juurde soojale võtnud, võtnud nad oma kaitse alla, siis tuleb see õigus temalt ära võtta. Võõrad inimesed ei saa Sedomis kaitset saada. Asi ei ole siin ainult, mitte eranditult inimlikus himus. Lot käitub julgelt. Me loeme:

6.Ja tuli välja nende juurde Lot, tuli välja uksest Ja sulges enda järel ukse.

Nad seisavad väga tihedalt maja ümber, Lot pressis end läbi ja sulges enda järel ukse

Lot astub täiesti ootamatult üles jutlustaja rollis. Seda on vist väga oluline märkida kui lohutust paljudele usklikele, kelle lapsed on sattunud kuhugi kaugele, Sedomisse. Lot on osaliselt Avrahami pedagoogilise kogemuse esimene pannkook. Me rääkisime, et nimi Lot tähendab udusse peidetud, veel üks tähendus – neetud. Ei ole arusaadav, mis temaga on. Aga õigel hetkel avaneb Lotis Avraham kogu oma täiuses. Ta on tugev, temas on midagi Avrahamist, temas on teatud jõud. Olgu ta segaduses, olgu ta edaspidi kõhklev, aga teatud julgus on temas olemas. Ta mõistab, millega ähvardab teda see, mida ta teeb. Ja edasi ütleb ta hirmsa asja. Üldse on hirmus seda lugeda.

„Ärge tehke kurja neile inimestele, vaid tehke minu tütardele, nagu on hea teie silmis“. Hirmus iroonia Loti sõnades.

ainult neile inimestele ärge tehke midagi, sest selleks nad tulidki minu katuse alla“.

Kõlab kohutavalt. Lotile on olemas mõiste hasud, kaitsmise mõiste: kui ta on kellegi eest vastutuse võtnud, siis ta võitleb selle eest. Avraham ise läks tema pärast välja viie kuninga vastu. Ja Lotile on häbi, absoluutne krahh, kui tema külalised kannatada saavad. Ja ta jätab tähelepanuta oma tütred, tegelikult on ta valmis andma oma tütred vägistada. Karistuseks selle eest, hiljem me näeme, on see, et tema enda tütred teda ennast vägistavad. Selle eest tuleb hirmus kättemaks. Aga sel hetkel püüab Lot kui mingi ebatäiuslik, rikutud versioon Avrahamist käituda nagu külalislahke peremees. Aga Sedomi elanikud ütlevad talle: „Kao minema! Mine siit ära!“ Väga jämedad väljendid.

Arusaamatu, eks? Ühed inimesed ütlesid nii: „Kao siit minema! Mine siit ära! Sina ei hakka meile ette kirjutama. Sina ei hakka meie üle kohut mõistma“. Teised hakkasid teda veenma: „Parem anna heaga välismaalased meie kätte“. Ja kolmandad hakkasid ust lõhkuma. Inimesed jagunesid, aga üldiselt ei ole ükski neist valge ja kohev.

Miks neid ei nimetata siin sõnaga malahim (inglid)? Siin on sõna anašim. Antud hetkel on nad sedomlaste jaoks lihtsalt inimesed.

ja tõmbasid Loti enda juurde majja, Ja said ukse sulgeda.

Sõna sanver – see ei ole ainult pimestatud. Nagu kommentaatorid ütlevad, sane or – valgust vihkav, see on inimene, keda valgus ärritab. Aga õues on öö. See on inimene, kes on rajalt maha löödud, segaduses, orientatsiooni kaotanud. Võib öelda, et nad lõid neid desorientatsiooniga.

väikesest suureni, Ja nad ei suutnud ust leida.

Kui me kujutame endale ette, et see oli suur rahvahulk, siis isegi pimestatuina, isegi täiesti pimedatena, hiiglasliku hulgana maja ümber piirates oleksid nad kobamisi ukse leidnud. Miks nad ei suutnud leida? Sest see ei ole päris pimedus. See on desorientatsioon. Teised kommentaatorid ütlevad, et need inimesed olid nii endasse armunud, nii endasse kinni jäänud, nii vähe tegutsesid nad kooskõlastatult. Ja me näeme, et nad käituvad eri gruppidena eri moel. Et nad lihtsalt ei looda, ei usalda üksteist. Seepärast ei suuda nad ust leida. Mulle on lähemal esimene arusaam, et jutt ei ole pimestamisest, mitte niivõrd pimestamisest kuivõrd desorientatsioonist. Ja nad lihtsalt kaotasid võimaluse midagi leida.

Me lugesime eelmises peatükis, et Kõigekõrgem tahtis kontrollida, kas on nii suur see kisa, kas on nii suur see hädakisa, ja „…seepärast me hävitame linna“.

ja ISSAND saatis meid seda hävitama.

Nüüd on meil volitused see linn hävitada.

Tekib mitu küsimust. Kas Lotil oli vähemalt neli tütart? Kas tal on veel ka väimehed, kes võtsid tema tütred? Väimehed mitmuses, tähendab, neid on vähemalt kaks. Võib-olla ei ole tal kaks tütart, vaid neli, lihtsalt kaks on abielus? Teine versioon, et tema tütred olid kihlatud. Teine versioon on siin tõenäolisem. Me arutame seda edasi, kui hakkame rääkima Loti tütardest. Veel üks arusaamatu asi: kuidas sai selline asi juhtuda, et pärast kõiki sündmusi, kui maja ümber hulgub teadmata kes, olgu desorienteeritud seisundis, aga õues on pime, kogu linn on pimestatud. Ei ole arusaadav, kas ka peigmehed on pimestatud, ja kogu perekond. Ei ole arusaadav, kuhu see Lot läks, kuhu Lot välja läks ja kellega ta rääkis. Kes lasi ta üksinda öises Sedomis jalutama? Väga huvitav ja ohtlik jalutuskäik. Paljud kommentaatorid tõlgendavad, et Lotil oli suur õu (tänapäeva heebrea keeles nimetatakse seda hmúla – mitu perekonna osa koos orjadega, võib-olla mingite teenijatega, majapidajatega, kogu oma majapidamisega). Lot – ei ole vaene inimene, ta ei ela onnis. Võib-olla läks ta samas õues asuvasse naabermajja ja rääkis seal väimeestega või potentsiaalsete väimeestega. Vaevalt et ta tõepoolest läks pärast kõiki sündmusi Sedomis jalutama. Nii või teisiti, on kirjutatud, et nad naersid ta välja. Ta ütles neile:

„tõuske, minge välja sellest paigast, sest ISSAND hukkab linna“. Ja ta näis klounina oma väimeeste silmis.

No loomulikult, öösel tuleb keegi ja räägib selliseid asju. See näib naljakas. Ei ole jällegi arusaadav, kas tema väimehed olid kõigi nende sündmuste tunnistajad, mis juhtusid, nende sündmuste osalised või nende sündmuste ohvrid. Aga igal juhul ei uskunud nad, et ISSAND võib selle linna hävitada. Miks? Sest Sedom on majanduslikult õitsev linn, ja tähendab, jällegi, paganlikust vaatenurgast, õnnistatud linn, kui jumalad linna õnnistavad, miks nad peaksid seda hävitama. Aga ISSANDAT ei pruukinud nad lihtsalt tundagi kui Iisraeli ainsat Jumalat.

Kaks tütart, kes siin asuvad. Jällegi on veel kaks, kes ei asu. Kuidas üldse seda kõike mõista? Me arutame selle kõik läbi järgmises peatükis, kui hakkame rääkima Loti tütardest. Seni ei ole see meile arusaadav.

Lot viivitab. Võib-olla ta pakib kohvreid. Võib-olla ta kõhkleb, ta ei tea, mis saab.

ja nad võtsid tema kätest kinni ja tema naise käest. nad võtsid nad kõik kätest kinni armust, kaastundest.

Sõna hemlja – see on haletsus, liigutus, nii võib halastada pekstud kassipoja peale.

Ja nad tõmbasid ta välja, ja panid ta seisma väljaspool linna.

Lihtsalt miks teda kohe ei toimetatud mingisse paika? Sest õigupoolest viib ka Lot läbi mingeid kontrolleiOriginaalis on sõna-sõnalt öeldud, et ka Lot „viib läbi“ mingeid kontrolle; tõenäoliselt on mõeldud, et Lot ise läbib katsumusi. Tõlgitud sõna-sõnalt.. Ümberringi ei ole võlukunsti, on kasvatus.

Siin, muide, on sõna Adonai juba kamatsiga, see tähendab ISSAND. „Oh ISSAND, palun, ei ole vaja!“ – ütleb Lot.

Me näeme siin imet, sest ingel oli saadetud linnu hävitama, tal olid ülesanded hävitada viis linna, päästa Lot. Siin teeb ingel Loti palvel operatiivse otsuse, inglil on, nagu me näeme, jumalike ülesannete täitmisel teatud manööverdamisvabadus. Ja ma ei hävita seda linna Loti palvel.

Kui Mits'ár – see on kurbuse paik, siis sõna Tsó'ar – see on noorenemise, värskenemise paik.

Me näeme, et Lot seisis väljaspool linna, päike tõusis, Lot tuli Tsó'arisse koidikul. Kui oletada, et õues on tõepoolest Pesah, siis Lot läks Tsó'arisse umbes tund kakskümmend. Tso'ar asub veidi kõrgemal kui Sedom, saab tagasi vaadata ja vaadata, kuigi Lotil see keelati.

Kui varem oli jutt ainult Sedomist, kust tekivad nüüd veel linnad? Miks palub Lot Tso'arit mitte hävitada? Kust ta teab, jutt on ju ainult Sedomist? Kust üldse teised linnad tulid? Me võime öelda, et see on megapolis. Võib öelda, nagu New York ja Brooklyn, nagu Moskva ja Himki. Võib-olla. Ma ei ole tugev geograafias, aga umbes nii. See on megapolis, mis koosneb mitmest linnast. Seepärast tekivad siin mitu linna.

Sool – see on konservant, see, mis säilitab vana, mis ei lase mädaneda, aga ei lase ka uueneda, ei lase minna ühest vormist teise. Kogu selle soolaga kattus kogu ala. Kõik, mis mädanes, mis oli määratud mädanema, kattus soolaga, mis ei anna surma, aga ei anna ka elu, nagu me teame. Ja Loti naine muutus soolasambaks. Ja kui sõita mööda 90. maanteed, võib näha sellist kaljut, mis meenutab Loti naist. Igal juhul nii seda näidatakse. Võimalik, et Toora andmise aegadel see koht seal, kõige tõenäolisemalt, ka oli. Nii või teisiti, Loti naine muutus soolasambaks. Selline see soola sümboolika on. Aga meie lõpetame inglite loo uurimise Sedomis.

Me loeme ebameeldivat lugu, mis juhtus Loti ja tema tütarde vahel pärast Loti imelist päästmist Sedomist. See lugu on nii ebameeldiv ja, ma ei karda öelda, vastik, et esimene küsimus, mis mul tekib, kui ma seda lugu loen: milleks mulle üldse seda kõike räägitakse. Võib öelda, et Loti tütardel sündisid hiljem järeltulijad – ammonlased, moavlased. Võib nendesse üksikasjadesse mitte laskuda. Kui minu tegelikus elus hakkaks keegi mulle kellestki midagi sellist rääkima, ma peataksin inimese ja võib-olla isegi peaksin teda keelepeksjaks või kurjakeelseks. Aga Kõigekõrgemat, kes andis meile Toora, ei kahtlustata ei selles, et Ta on keelepeksja, ega selles, et Ta on kurjakeelne. See lugu on kirja pandud selleks, et meid millelegi õpetada, et meile midagi kasulikku rääkida. Ja seepärast püüame seda tähelepanelikult uuesti lugeda ja püüame mõista, mida see meile õpetab.

Alustame päris algusest. Aga meie lugu algab 19. peatüki 30. salmis.

Me mäletame, et inglid veensid Lotti mägedesse põgenema. Lot kauples nendega ja palus jätta talle Tso'ari linna, mis on mäe jalamil, edasi ta ei jõua joosta. Siin me näeme hämmastavat asja. Lot siiski ei peatunud Tso'aris, otsustas liikuda edasi inglite näidatud suunas. Aga ka mäetipuni ta siiski ei jõudnud. Peatus mäe keskel. Mis juhtus Tso'aris, me ei tea. Edasisest jutustusest me võime näha, et Lot ja tütred arvasid, et maailmas ei jäänud kedagi järele. Mõistlik on oletada, et pärast seda, kui Kõigekõrgem „kastis lõpuni“ väävli- ja tulevihmaga ümbritsevad linnad, lukustasid Tso'ari elanikud end hirmust oma majadesse kõrgete punutud aedade taha. Ja kui Lot sinna jooksis, leidis ta selle linna absoluutselt inimtühjana ja seepärast ei julgenud ta sinna jääda ja jooksis edasi. Nii ongi kirjutatud:

sest ta kartis jääda Tso'arisse. ja asus elama koopasse Tema ja tema kaks tütart.

Jah, mäetipuni nad samuti ei jõudnud. Lot ei jooksnud nii vähe, kui ta ise plaanis, ega lähenenud nii palju, kui inglid temalt tahtsid. Peatus keskel. Selline see Lot on. Niisiis, Lot ja tema kaks tütart satuvad koopasse ja võib-olla arvavad, et maailmas ei ole enam kedagi järele jäänud.

Aga me teame, et Loti perekond on idamaine ja hierarhia on seal idamaine. Vanema tütre autoriteet – see on ikka autoriteet. Ja nüüd vanem tütar näitab üles initsiatiivi ja ütleb nooremale järgmist.

„meie isa on vana, ja ei ole maa peal inimest, et tulla meie juurde, nagu on kombeks kogu maal.

Esmapilgul ütleb ta võib-olla: „Meid ei võta keegi naiseks“. Aga kommentaatorid, heebrea keele asjatundjad juhivad tähelepanu sõna עָלֵינוּ – alénu vormile. Tavaliselt, kui räägitakse sellest, et mees tuleb naise juurde, kui vanem õde oleks seda silmas pidanud, oleks ta öelnud élejn. Sellisel kujul, millisel seda eessõna siin kasutatakse, kasutatakse seda ainult leviraatabielu puhul. Leviraatabielu, tuletan meelde, on see, kui noorem vend abiellub surnud vanema venna lesega, et taastada vanema venna seeme. Me rääkisime eelmisel korral, et võib-olla on Loti tütred kihlatud, neil on peigmehed, kes ei ole neid veel võtnud, juba kihlusid, aga ei ole neid veel naiseks võtnud. Ja siin ütleb vanem tütar: „Peaksime ikkagi endale seemne taastama“.

Kõigepealt, kui me kohtame veini mainimist, tekib küsimus: kust said tüdrukud koopas veini võtta. On kaks lähenemist, et seletada veini päritolu. Esimene on täiesti ratsionaalne. Tol ajal kasutati koopaid ladudena. Seal on palavuses jahe, seal on mugav toiduaineid hoida Ja võib-olla keegi Sedomi või ümbritsevate linnade elanikest hoidis koopas oma veini kannukestes, ja need kannukesed leiti täiesti juhuslikult. Mitte nii hämmastav asi. Teine seletus on just hämmastav ja täiesti messiaanlik. See viitab prohvet Jo'eli raamatule, kes ütleb: „Ja sel päeval sünnib, mäed tilguvad veini ja künkad voolavad piima“ (Jo'el 3:18). Need kommentaatorid ütlevad, et messiaanlik ajastu oli justkui eelnevalt näidatud Loti koopas. Ja me tuleme veel selle teema juurde tagasi. See tähendab, et nende sees oli juba mingi promo, mingi messiaanliku ajastu eelkuulutus. Nii või teisiti, imelisel või vähem imelisel viisil oli neil vein, ja tähendab, oli võimalus öelda: aga vaata ju, ISSAND nägi ette, siin on vein, ja tähendab, Ta tahab, tähendab, see on märk, et me peame nii toimima. Ja tuleb tähelepanu pöörata, et vanem tütar ei ütle sünnitame poegi, ja meil on lapsed, vaid nihajé – elustame seemne, toome ilmale elava järglaskonna.

Kaks tütart ja vana isa jäid sellesse maailma üksi. Ja tütred ei taha, võib-olla üldse ei taha olla need, kes pärast isa surma kustutavad tule, lahkudes sellest maailmast, ja ütlevad, kui ilus oli see maailm. Ei taha, et nende peal kogu inimkond peatuks. Ja teisest küljest, kui nad on ainsad, kes on järele jäänud, tähendab, nad on väljavalitud, tähendab, nad on parimatest parimad, inimsoo valitud väljavalitud, et järglaskonda jätkata. Ja see on tähtis. Ja seepärast ütleb ta „ja elustame endale seemne“. Midraš Tanhuma ütleb, et ta tahtis, et isa kaudu tuleks seeme teisest kohast, et see oleks Mašiahi seeme. Midraš Tanhuma toob esile, et siin, sel hetkel, olgu siis sellise hirmsa ja vastiku teo kaudu, plaanib Kõigekõrgem juba Mašiahi esile tuua. Me näeme hiljem, et mõlemad Loti tütred on Mašiahi sugupuus. Üks on moavlanna Rut, teine Šlomo tulevane naine. Ja mõlemad on Mašiahi sugupuus. No seda me veel näeme.

Kui nad tahavad järglaskonda taastada, siis nad tahavad taastada ka kogu inimkonna eesmärgi, see tähendab Mašiahi. Nii näevad seda midrašim. Ja kuigi see, mis toimub, tundub meile vastik, on vanema õe mõttes endas mingi kavatsus, midagi, mis on seotud sellega, mis toimub taeva nimel.

Veel üks küsimus, mida tasub esitada. Kui nad tõepoolest arvasid, et nad on jäänud sellesse maailma üksi ja neil ei ole muud väljapääsu kui toimida sellisel hirmsal viisil, miks mitte öelda seda Lotile? Öelda talle: no nii ja naa, isa, me oleme siia kolmekesi jäänud, midagi pole teha, toimime nii. Ja kommentaatorid püüavad seletada, miks nad nii ei teinud. Ühed ütlevad, et nad kartsid, et ta valib ainult ühe neist. Teised arvavad, et nad kartsid, et ta on lihtsalt depressioonis. On kommentaatoreid, ütleme nii, rohkem messiaanliku suunaga, kes ütlevad, et üldse leviraatabielu käsk, kui inimene taastab seemne mitte endale, on väga raske käsk: raske on tulla naise juurde, abikaasa juurde, kes sulle ei meeldi, ilma oma enda ihata. Ja nii, et see oleks puhas, ilma inimliku ihata, ütlevad need kommentaatorid, selleks nad jootsidki veiniga. Tihti see, mida kommentaator ütleb, räägib rohkem kommentaatorist endast kui tekstist. Aga sellised variandid on olemas. Seda küsimust võib igaüks endale ise esitada ja endale ise vastata.

Niisiis, nad jootsid isa veiniga samal ööl.

ja tuli vanem, ja pani magama oma isa

Nii võib tõlkida. Tavaliselt kasutab sellist terminit mees naise suhtes. Kui lugeda sõna-sõnalt, nähakse siin vägistamist. Ta võttis oma isa enda valdusse.

Ja ta ei teadnud, millal ta heitis pikali ja millal tõusis.

Pöörame veel kord tähelepanu terminoloogiale. Ta ütleb: „Ma magasin teda, ma panin ta magama. Sina aga heida temaga“.

Ja saame isalt seemne“.

Nooremal tütrel ei olnud nii palju hoogu ja nii palju soovi vanema kavatsust täita. Mitte puhta südamega, mitte tervikliku hingega ei lähe ta selle peale. Me näeme seda kohe.

Me eelmisel korral vanema kohta ei lugenud, et ta tõusis. On arusaadav, et ka tema tõusis. Kui Toora kasutab terminit „tõusma ja tegema“, see on otsekui võttis ja tegi. Ma veensin ennast kaua, aga siis võtsin ja tegin, kogusin jõudu ja tegin. Ja noor ka võttis, ja läks, ja heitis temaga. Ei heitnud teda, ei pannud teda magama, vaid heitis temaga. Siin ei ole seda pealetungi, mis on vanemal. Ta, võib öelda, allub vastumeelselt

Ja heitis temaga, ja tema ka ei teadnud, kui ta heitis ja kui ta tõusis.

Selline sündmus toimus.

Loomulikult kestis rasedus üheksa kuud, nagu tavaliselt. Selle aja jooksul said kiirustanud tütred kõige tõenäolisemalt teada, et maailm ei ole hävitatud, et selles maailmas on veel inimesi. Nad käisid rasedana, nad mõistsid, mida nad tegid ja kuidas nad eksisid. Aga tulemus on ikkagi väga erinev.

See tähendab, vanem tütar, nagu me näeme, lihtsalt tõusis, läks ja heitis isaga. Tema jaoks on see mingi igapäevane sündmus. Ta ei astunud üle iseenda. Vaid tahtis ja tegi. Ja ta täpselt samamoodi uhkelt, võib öelda, julgelt annab oma pojale nime „isast sündinud“.

Sellega õigupoolest lõpebki peatükk. Me teame, et Toora ei räägi alati mingitest tegudest, kas need on head või halvad. Siin me näeme peaaegu kuiva sündmuste protokolli. Me võime mõista, et tütred, vaat tütred, midagi nad tahtsid, oli midagi head nende soovis. Kuidagi saab neid mõista. Kuigi Devarimi raamatus me loeme sellest, et ammonlastel ja moavlastel on keelatud tulla Kõigekõrgema kogudusse, seal on antud teine motiiv. Aga sellegipoolest on need kaks rahvast mainitud kohe pärast vallaslapsi. On teatud seos vallaslastega. Kuidas nii juhtus, et tõepoolest Kõigekõrgem lubas, imeväel, et seal osutus olevat veini? Kõigekõrgem lubas kõik need sündmused. Ja kuidas nii juhtus, et mõlemad tüdrukud sünnitasid pojad, kes lõppkokkuvõttes on Mašiahi sugupuus?

Kui Moše palvetab selle eest, et tal oleks järeltulija, palub ta Kõigekõrgemalt, et see oleks inimene ašer ruah bo (kelles on vaim). Ja kommentaatorid ütlevad, kelles on vaim, mis vastab iga inimese vaimule. Selline vaim, mis suudab resoneerida, vastata sama noodiga igale inimesele. Mõistab iga inimest. Ideaalis on see Mašiah, kes ühendab endas kõik hinged. Ja tunneb, nagu on öeldud Mašiahi kohta, on kõiges läbi katsutud. Ja et sünniks, et maailmas avalduks selline Mašiah, ütleb juudi kommentaator Maharal, tuleb ühendada äärmused. Ja mis on äärmused Iisraeli jaoks? Millised rahvad on Iisraeli antitees? Need rahvad, need kaks rahvast, kellest on keelatud isegi gereid, proselüüte vastu võtta. Need on moavlased ja ammonlased, otsene vastand. Nende sünd – otsene vastand kõigele sellele, mida on õpetatud Avrahamile, kes ootab last oma enda naiselt. Palju aastaid ootab tõotusi. Need kaks äärmust ühinesid. Ja nad ühinesid selleks, et põlvneks Mašiah. Kui psalmis ütleb Kõigekõrgem: „Leidsin ma Davidi – oma sulase“, ütlevad kommentaatorid, et Sedomis leidis. Seal, just seal sai alguse Mašiah. See on see, mis puudutab tütreid.

Aga mida saab öelda Loti enda kohta? Kommentaatorid ütlevad, et see, kes põleb himust kõlvatuse järele, teeb kõlvatust omaenda lihaga. See, kes tegeleb kõlvatusega, jõuab kindlasti intsestini. Kui algul suutis Lot mõelda sellele, et keegi võib tema tütreid vägistada, lubas, et rahvahulk vägistab tema tütreid, siis jõudis ta selleni, et tema tütred vägistasid teda ennast. Mišlei raamatus (18:1) on kirjutatud: „Kapriisi otsib eraldunu (himu otsib eraldunu, võib mõista), tõuseb kõige terve vastu“. Üsna keeruline tõlge. Aga selline tõlge on mõtte poolest õige. Eraldunu – see on Lot, ütlevad kommentaatorid. Avraham pakkus talle: „Eraldu minust“. Ja Lotist sai eraldunu. Himu otsib eraldunu. Millest siin on jutt? Me mäletame, et Avraham pakkus Lotile kogu Iisraeli maad, ütles: „Sina lähed vasakule, aga mina – paremale. Sina – paremale, mina – vasakule“. Just Iisraeli maad pakkus ta talle jagada. Aga Lot valis maalt lahkuda. Ja kommentaatorid ütlevad, kuigi esmapilgul läks ta rikkuse ja õitsengu järele, hubase maa järele, ajendas teda sellegipoolest himu. Ja kommentaatorid ütlevad, me ei tea, kas Lot ihaldas tütreid või tütred ihaldasid Lotti, aga Mišleist järeldub, et just Lot ihaldas oma tütreid.

Aga milles on selle salmi jätku mõte – tõuseb kõige terve vastu? Tõuseb on kirjutatud meessoos ainsuses. On öeldud, et see on mees, kes tõuseb, mitte naised ei tõuse. See tähendab, Lotil oli himu oma tütarde vastu, salajane, varjatud, aga tütardel ei olnud. Võib öelda: kuidas nii? Üldse, mida sa räägid? Just Lot ei teadnud ju mitte midagi. Ja ma ütlen, nagu ka kommentaatorid ütlevad, midagi juhuslikku inimesega ei juhtu. Kui ISSAND lubas, et Lot sel viisil sai oma järeltulijad, siis kuskil teenis Lot selle ära, et järeltulijad tuleksid talle just sel viisil. Väärilist teeb ISSAND vääriliste inimeste kaudu, vääritut vääritute kaudu. Kui Lot oleks olnud, võib-olla, natuke teistsugune inimene, kui ta oleks suhtunud natuke teisiti oma tütardesse, siis võib-olla ei oleks ta sattunud just sellisesse olukorda.

Me jätame praegu selles lõigus Lotiga hüvasti. Seepärast võib teha teatud kokkuvõtte. Milles siis ikkagi seisneb Loti õigsus? Tema teod on sellised, et juuksed tõusevad püsti. Imestad, kuidas üldse saab sellist inimest õigeks pidada. Psalmides me loeme, et David ütleb palju kordi: „Mõista mulle kohut minu õigsuse järgi“. Oma tasandil, oma inimlikul tasandil, seal, kust ta alustas, võivad kõik tema püüded, kõik tema pingutused talle õigsuseks arvatud saada. See ei tähenda, et ta on püha. Õige ja püha – see ei ole üks ja seesama. See tähendab, et inimene püüdis liikuda, läks õigsuse suunas. Kukkus. Võib-olla mõnikord jooksis eemale. Aga siiski läks, liikus õigsuse suunas. Ja ainult sellega saab seletada, miks siiski Lot on nimetatud õigete hulgas.

Selline kurb, nukker lugu. Ühtset arvamust ei ole praktiliselt ühegi küsimuse kohta. Ma ei püüa siin kedagi õigustada. Kedagi ei püüa ma siin hukka mõista. Lihtsalt püüan üle lugeda, mõista motiive. Ja ma arvan, kõige valem oleks omada mingit ainuõiget arusaama: kuidas see oli, kes mida mõtles ja milles on süüdi. Tegu iseenesest, lugu iseenesest, ma kordan, on vastik. Kuidas inimesed sellesse kistud said, kuidas inimesed selles osutusid olema – teine küsimus. Aga kõige tähtsam meie jaoks on, et Kõigekõrgem loob sellest prahist, nendest inimlikest langemistest Mašiahi.

On selline midraš, mis taasesitab Kõigekõrgema kujuteldavat vestlust Joviga. Kõigekõrgem küsib temalt:

– Mida sa teed inimesega, kes magas oma kahe tütrega?

– Ta põletatakse.

– Aga mida teed inimesega, kes magas oma minijaga? (See on vihje Jehudale).

– Ta põletatakse.

– Sina põletad inimesi, – ütleb Kõigekõrgem Jovile, – aga Mina loon sellest Mašiahi valguse.

Ma tahan lõpetuseks rääkida ühe jutukese, või loo, või memuaari. Võtke seda, nagu tahate. Loo on jutustanud Moše Feinstein, üks XX sajandi autoriteetsemaid rabisid, keda võib tinglikult nimetada Ühendriikide rabiks. Omal ajal elas ta Nõukogude Liidus, asi oli kaugel 21. aastal. Ta ise rääkis sellest. See on tema mälestus. Ja siin on küsimus usaldusest tema vastu. Ta kutsuti majja ühe inimese juurde, kelle keel oli väga tugevasti paistes. Ja see paistetas kõris nii, et inimene rääkis lämbudes. Ja ta palus kohtuda Moše Feinsteiniga. Kui rav Feinstein tema juurde tuli, ütles inimene: „Minge kõik siit välja. Ma tahan rääkida ainult rav Mošega“. Ja jutustas talle: „Mõned nädalad tagasi oli nädalalõik Vajera, aga seal on lugu Loti kahest tütrest. Ja ma pidasin nende kohta jutluse, ja nii ma neist üle sõitsin. Ja nii ma neid tampisin, ja nii ma neid sõimasin. Ja üldiselt, nii palju kõike rääkisin ma nende kohta. Aga öösel nägin ma unes kahte vanaeite, kes ütlesid: ‚Miks sa räägid meist sellist asja? Selle eest sa kannad karistust. Ja oma keele pärast sa sured‘. Sellise hirmsa loo jutustab Moše Feinstein. Eessõna tema kirjade 8. peatükile. Ja ta ütleb, et seda jutustanud, pöördus inimene seina poole ja suri. Selline lugu. Kui tahate – mälestus, kui tahate – jutuke. Kui tahate – uskuge, kui tahate – ärge. Sellega ma vist lõpetangi arutelu.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Täna me räägime Lotist, tema tütardest ja kõigest, mis sellega seotud on.

Niisiis, Lotil oli neli tütart. Nii ütleb Talmud. Kaks tütart olid abielus, ja nad hukkusid koos meestega. Teise kahe tütre kohta on öeldud, et nad on meest mitte tundnud. Termin meest mitte tundnud tähendab, et need kaks tütart olid kihlatud, aga vallalised. Milline oli traditsioon muinasajal? Kõigepealt oli kihlus, ja pärast kihlust jäi neiu isa majja, valmistas kaasavara, kogus kõike vajalikku. Tema peigmees lahendas selle aja jooksul elamis- ja korteriküsimuse. Kogu selle aja oli tüdruk nagu naine, abielunaine. See tähendab, ta kuulus peigmehele, aga oli talle naisena keelatud ja oli hoiul, nagu pant isa majas. Selline staatus oli Loti tütardel. Me teame seda sellest, et fraasi meest mitte tundnud tõlgendatakse traditsiooniliselt nii. Me näeme sellele kinnitust ka Luuka evangeeliumis, kui Mirjam, samuti kihlatud neiu, ütleb, osutades oma staatusele: „Ma ei tunne meest“.

Niisiis, Lotil on kaks kihlatud tütart, kes Sedomi hukuga saavad lese staatuse. Lot põgeneb põlevast Sedomist. Kõigepealt põgeneb ta Tsori linna, mis asub lähedal, veidi Sedomist kõrgemal. Aga ta kardab seal kaua olla ja põgeneb tütardega koopasse elama.

Koopas elab kolm inimest: Lot ja tema kaks tütart. Ja tütred arutlevad naiselikult omavahel ja ütlevad: „Ei ole kedagi, kes võiks tulla meie peale“ (või teksti sõnasõnaline tõlge – tulla meie juurde, nagu seda tavaliselt tõlgitakse). Aga nad ütlevad: „Tulla meie peale“. Jällegi me näeme siin paralleeli Luuka evangeeliumiga, sest Luuka evangeelium ütleb: „Ingel kuulutab Maarjale head sõnumit ja ütleb talle: ‚Püha Vaim tuleb sinu peale‘“. Tulla meie peale – see on fraas, mis raamatus Devarim seostub leviraatabieluga.

Mis on leviraatabielu? Kui on abielus vanem vend ja ta sureb, jätmata lapsi, on tema noorem vend, kui nad elavad ühes kohas, kohustatud minema tema naise juurde ja taastama talle seemne. See on käsk. Ja nüüd arutlevad Loti tütred omavahel, et nad on leseks jäänud, vendi ka ei ole jäänud, ja keegi ei saa neile seemet taastada. Ja nad otsustavad meeleheitliku sammu kasuks: joota oma isa purju ja heita temaga magama, et sigitada, taastada seeme isast. Midraš ütleb selle küsimuse kohta, et nad, täpsemalt vanem tütar, kui ta selle idee välja käis, võttis seemne teisest kohast. Millisest teisest kohast? Mis on Kuningas Messias. See tähendab suguvõsa taastamine, inimkonna päästmine, laias laastus. Sest Loti tütred mõtlevad võib-olla, et kõik ümberringi on hukkunud, et ka Tsori, mis ei olnud teab mis jumalakartlik linnake, kattis Jumalik karistus. Nad otsustavad päästa inimkonna. Teha midagi, ohverdada end inimkonna päästmise nimel.

Me kaldume siin hetkeks kõrvale ja vaatame raamatusse Vajikra. 20. peatükk ütleb: „Kui keegi heidab magama oma õega (seda on nimetatud heebreakeelse sõnaga hesed), siis peab selline inimene olema üle antud, ta kuulub surmale“. See, et kuulub surmale, on meile üldiselt arusaadav, aga mida tähendab siin kasutatud sõna hesed? Sõna hesed kasutatakse tavaliselt tõlkes arm, halastus. Mis hesed saab siin küll olla, kui vend läheb oma õe juurde? Ja kommentaatorid on paljude aastate jooksul loomulikult leidnud sellele küsimusele palju erinevaid võimalikke vastuseversioone. Mõned rääkisid sellest, et sõna hesed tähistab aramea keeles häbiasja, häbi ja muud sellist. Ja siin on miskipärast äkki heebreakeelses tekstis kasutatud just aramea terminit. Teised ütlesid, et inimkonna koidikul, kui Adamil oli kolm poega, kellega abiellus Kajin? Kust ta endale naise võttis? Vastus sellele küsimusele on selles, et sel ajal oli halastusest, hesedi kaudu, armust inimestel lubatud oma õdedega abielluda. Koos Kajiniga sündis õde, nagu ka koos Heveliga, ja kumbki neist võis oma õega abielluda. Ja milleks selline hesed anti? Selleks, et inimkond saaks oma sugu jätkata.

Zohar seostab seda salmi Loti lastega ja ütleb, et Loti tütred lasksid maailma käiku eneseohverduse idee enda eostamise juures.

Eostamine, mis ei ole mitte liha himust, mitte liha tahtmisest, vaid kui püüdlus paljuneda, inimkonda säilitada ja taastada. Eostamine, suguühe, mis ei ole naudingu pärast. Võib öelda, et Loti tütardes näeb Zohari raamatu autor laitmatu eostamise eelkuju. Ja, nagu me juba Midrašis näeme, on see seotud veel ka Kuningas Mašiahiga. Me näeme ka, et mõlemad tütred said Mašiahi esiemadeks.

Me teame, et moavlanna Rut sai osaks Mašiahi sugupuust. Me teame ka, et ammonlanna Na'ama sai Rehavami emaks, kes on samuti osa Mašiahi sugupuust. Moavlanna Rut ühines, olles vaene, omades kõige madalamat ühiskondlikku staatust, Iisraeli rahvaga. Ammonlannat Na'amat mainitakse Tanahis ainult üks kord, ja Tanahi põhjal on üsna keeruline tema üle kuidagi arutleda. Aga temast on mainimine Midraši traditsioonis, mis ütleb, et mingiks ajaks pidi kuningas Šlomo oma trooni maha jätma ja hulkus. Ja juhtus nii, et ta sattus ammonlaste kuninga teenriks, kellel oli tütar Na'ama, kes suutis näha inimeses, kes oli kaotanud kuningliku kuju, seda sama kuninglikku kuju, kes nägi temas kuninga kuju, armus temasse ja abiellus temaga. Vastuseks sellele ajas tema isa, ammonlaste kuningas, nad kõrbe, et neid mitte tappa. Väga pikk muinasjutuline lugu, mida midraš jutustab. Lõppkokkuvõttes püüdis Šlomo suure kala, andis Na'amale selle puhastada, ja sealt leiti see sama kuninglik sõrmus, mille kaotamise tõttu Šlomo hulkuski. Ja igal juhul võime ja peame me muidugi suhtuma sellesse Midraši kui muinasjutulisse folkloorsesse traditsiooni. Aga võib olla teatud määral kindel, et see traditsioon oli tuntud II sajandil, I sajandil, teise Templi ajastul, ja oli tuntud Evangeeliumi autoritele ja kahtlemata ka Mirjamile endale, sest naised on alati folkloori poole rohkem tõmbunud. Ja juba idee, et on mingi võime näha kuningriiki seal, kus see on peidetud.

Niisiis, Na'ama läks samuti kuningriigi pärast, üldiselt võttes, puruvaesele Šlomole mehele. Nende lähedus ei olnud lähedus, mis põhineb mingil lihalikul vaimustusel, vaid Na'ama tõmbel kuningriigi poole.

No, võib palju öelda ka Ruti kohta, et Rut tuli Bo'azi juurde omal ajal samuti mitte väga sellist lihtsat teed pidi. Aga ka selles on Püha Vaimu ilming.

Me püüame tuua ka teisi näiteid. Me näeme, et Mašiahi sugupuus on naine nimega Tamar. Mida Toora temast ütleb? Ta oli abielus Eriga, ja Er suri, jätmata lapsi. Traditsioon ütleb, et Er hoidus tavalisest suguühtest Tamariga, see tähendab püüdis siseneda mitmesugustel ebastandardsetel, ütleme nii, viisidel, sest ta oli nii ilus, ja ta kartis, et see ilu kaob. Jällegi võib sellesse suhtuda kuidas tahes, kui folkloori, aga tuleb arvesse võtta, et selline folkloor on olemas.

Seejärel oli tema meheks Onan, ja Onani kohta on öeldud, et ta valas seemne maha, enne kui Tamari juurde minna. Ja pärast seda pidi olema Šela, kes pidi suureks kasvama ja saama Tamari kolmandaks meheks. Aga Jehuda venitas ja venitas sellega. Ja nüüd otsustab Tamar meeleheitliku sammu kasuks. Ta istub teede ristmikule, kattes näo nii, et näha välja nagu hoor, ja sellisel kujul ilmub ta Jehuda ette, kes sõitis pidupäevale.

Lugejal võib jääda mulje, et Jehuda on selline lihtne lahtise hingega mees, selline matšo, kes kindlasti hoorast mööda ei sõida. No, kuidagi juhtus nii, et ta on riietatud hooraks, kindlasti tuleb tema juurde sõita. Pöörake tähelepanu, milline vestlus edasi antakse. Ta ütleb: „Ma saadan sulle tallekese“. „Aga mida sa mulle pandiks annad?“ – küsib Tamar. Jehuda annab talle sõrmuse ja teised kuningriigi märgid.

Kujutage nüüd ette. Hoor istub teede ristmikul. Täna ta istub, homme – ei. Kuidas saab anda talle parteipiletit, eriteenistuse töötaja tunnistust, krooni, pitsatsõrmust, riigiõuna, valitsuskeppi, midagi, millel on tegelikult millegagi kokkusobimatu väärtus, vähemalt kokkusobimatu väikese looma väärtusega? Ja kuidas üldse sai Tamar seda paluda? Midraš ütleb, et siin valgustas Tamari Püha Vaim. Üldse kogu see Tamari tegevus toimub Midrašimi arvates siis, kui Püha Vaim tuli tema peale. Tamar ei taha Jehudat kui meest, tal ei ole mingit püüdlust Jehuda poole, ei ole mingit iha Jehuda järele. Ta tahab sugu jätkata, tal on just see soov. Ja vastavalt, läheme Jehuda juurde, jällegi tõlgendus ütleb: „Ingel sundis Jehudat teelt kõrvale pöörama, tõukas teda Tamari juurde“, Kristuse pärastiAutor kasutab siin vene kõnekäändu, mis sõna-sõnalt tähendab „Kristuse pärast“, aga argikeeles „armust, almusena, tasuta“. Kuna autor ise viitab lihtsale vene keelele, on see tõlgitud sõna-sõnalt., lihtsas vene keeles öeldes.

Miks palus Tamar kuningriigi märke? Siin avaldus Püha Vaimu mõju. Tema lähedus, tema suguühe Jehudaga ei olnud iha pärast, vaid kuningriigi pärast, selleks, et tuua esile Mašiah.

Midrašim ütlevad, et on Lot, kes ei tulnud ülesandega toime, sest ta ei saanud olla tütardega lihtsalt suguvõsa taastamise pärast. Ja võib-olla ta algatas kogu selle väljamineku koopasse millegi ebapuhta pärast. Ja on tütred, kes tahtsid just puhtust, kes tahtsid suguvõsa jätkumist.

On Tamar, kes tahab sugu jätkata, suguvõsaga ühineda.

On veel üks naine, Rahav, kelle kohta on öeldud, et teda külastas Püha Vaim kohe, kui Iisrael Egiptusest välja tuli. See tähendab, et ta elas Iisraeli tulekut oodates. Ka tema otsus tehti Püha Vaimu juhtimise alusel. Hiljem läks ka tema Mašiahi sugupuusse. See on naine, kes oli tõenäoliselt, kuigi Jehošua raamatu tekst on mitmetähenduslik, hoor. Talmud ja traditsioon räägivad palju tema muinasjutulisest ilust. Hoorana oli ta võib-olla küllastunud kõigest, millest hoor võib küllastuda. Ja tema püüdlus astuda Iisraeli hulka ja taastadaiOriginaalis on siin ebatavaline tegusõna ilma sihitiseta (sõna-sõnalt umbes „püsti seada“, tõenäoliselt mõeldud „taastada“). Tõlgitud kui „taastada“, sihitist lisamata. oli samuti Püha Vaimu juhtimise alusel.

Ja veel ühest naisest ei saa me rääkimata jätta. Šoftimi raamatus on lugu Ja'elist, kes teadis, et on kuningas Sisra, kes ründab Iisraeli. Ta meelitas ta telki, jootis teda piimakesega, kattis ta tekikesega, siis võttis telgivaia ja lõi selle Sisrale meelekohta. Tekstist ei järeldu selgelt selline asi, kuid sellegipoolest sisaldab tekst enam kui peent vihjet sellele, et Ja'el, selleks et Sisrat uinutada, tema valvsust uinutada, võrgutas Sisra. Meie õpetajad, õnnistatud olgu nende mälestus, arutavad neile omase huumorimeele ja teatava pöörasusega, mis ja kuidas toimus. Kuid enamik arvamusi on ühel meelel selles, et jah, midagi seal Ja'eli ja Sisra vahel juhtus. Ja muidugi ei juhtunud see lõbu pärast, mitte oma naudingu pärast ei tulnud Ja'el välja ega seganud end üldse kogu sellesse asjasse. Ja'el ei läinud Mašiahi sugupuusse, teda sugupuus ei ole.

Ja miks me siiski võime täna temast rääkida? Temast räägib prohvetinna Debora oma kuulsas laulus: „Õnnistatud on Ja'el naiste seas!“ See on meile väga tähtis, sest siin on teatav paralleel sellega, mida ütleb Ingel, kui ta tuleb Mirjami juurde. Milliseid naisi silmas peetakse? Muidugi küsib Talmud seda Ja'eli, mitte Mirjami kohta. Milliseid naisi silmas peetakse? Neid naisi, kes istusid telkides: Sara, Rivka, Rahel ja Lea. See tähendab, Ja'el, kes ei ole üldse isegi iisraellanna, oma ohvrimeelsuse kaudu... Näib, et kirikus, ütleme, võidaks sellise asja eest ka minema ajada, sest see on hoorus, abielurikkumine, kõlvatus, ja võib kasutada veel palju teravaid, piitsutavaid sünonüüme. Kuid Debora räägib Püha Vaimuga (Ruah haKodeš), temas on kohal Püha Vaim. Ta ütleb: „Ta on õnnistatud naiste seas“.

Me näeme, ajaloo vältel on nagu välgatused, sellised teetähised, katsed ulatuda, võib-olla, nagu ütles midraš, millest me alustasime, ulatuda Kuningas Mašiahi seemneni. Jõuda sellisele eneseohverduse tasemele, sellisele Kõigekõrgema teenimise tasemele läheduses mehega, kui lihahimu ei ole üldse, kui see on täielikult ja eranditult teenimine. Ja samm-sammult ajaloo vältel areneb see idee kõikjal, kus on mingi selline eneseohverdus naise poolt.

Me näeme, et on teatav seos Mirjamiga. Me näeme paralleeli sõnadega ma ei tunne meest, me näeme paralleeli sõnadega õnnistatud oled sina naiste seas. Isegi Ingli esimene pöördumine Mirjami poole on seotud sõnaga hesed. Rõõmusta – see on, võib öelda, sõna hasada. Aga me rääkisime, et hesed – see on ohvrimeelsus, seda mõistetakse kui enese andmist soo jätkamiseks, kogu inimkonna õnnistuseks.

Kogu ajaloo vältel me näeme, et just need paralleelid on alati olemas seal, kus on naise ohvrimeelsus, kui ta annab, annab end mitte kirest, mitte armastusest, mitte kogemata rasestumise pärast, mitte arvestusest, vaid inimkonna teenimiseks.

Me teame, Toora ütleb seda, et moavlane ja ammonlane ei astu Iisraeli rahva hulka. Toora keelab vastu võtta proselüüte neist kahest rahvast. See on hämmastav asi. Miks? Sellepärast, et kui Iisrael käis, läks läbi nende maade, nad ei tervitanud, ei toonud välja leiba jne. Me näeme, et on rahvaid, kes panid Iisraeli suhtes toime palju suurema kuriteo. Näiteks amalekidest võib teha gereid, egiptlastest, kes hoidsid Iisraeli palju aastaid orjuses, assüürlastest, kreeklastest, roomlastest, sakslastest. Mida õigupoolest ütleb Toora nende kahe rahva kohta? Mis on nii halba? Kui me juba räägime, võib tuua näite moavi tütardest, kes võrgutasid Iisraeli maa vallutamise loos. Võib-olla karistame neid siis juba selle eest. Ja arvestades lugu tütardega, arvestades üldse kogu suhete kompleksi, on arusaamatu, miks Toora ütleb: „Ei astu moavlane, ei astu ammonlane“? Aga Rut astus, nagu me teame. Ja kommentaatorid ütlevad: „No jah, tähendab, Toora pidas silmas moavlast, aga mitte moavlannat, ammonlast, aga mitte ammonlannat“. Väga huvitav seletus, sest tavaliselt heebrea keele grammatika kohaselt me mõistame, et kui on öeldud meessoos, on see üldistav fraas. See tähendab, kui me ütleme süürlased, siis peame silmas ka süürlannasid, kui me ütleme hiinlased, siis peame silmas ka hiinlannasid. Miks teeb Toora siin äkki erandi? Ja väga palju vastuväiteid on siin Talmudis endas selle teesi vastu.

On kommentaatoreid, kes annavad teise seletuse. Moavlastes ja ammonlastes on kahte liiki verd, kaks vaimu võitlevad neis pidevalt. Üks – tütarde vaim, kes tahavad teenida inimkonna taastamist, kes tahavad teha just hesedit, just armu, vagadust. Teine – Loti vaim, kellel olid, ütleme nii, teised kavatsused, kes lihtsalt jõi end täis, ja teda tõmbas naiste poole. Võib-olla, nagu jälle ütlevad mõned midrašim, olid tal selle kohta meelega mingid plaanid.

Nii või teisiti, need kaks vaimu võitlevad. Ja Tooras on nad selles seletuses justkui esitatud nii, et kui inimene läheb ja osutab teenet, ilmutab armu. Kui halastus (hesed) on temas ilmnenud, siis see on ammonlanna ja moavlanna. Kui ei ole ilmnenud, siis see on Loti vaim.

See peegeldab justkui mõnevõrra kokkusurutud kujul kogu laitmatu eostamise lugu. Laitmatu eostamine toimus mehe ja naise vahel, kui oli naine nagu Ja'el, nagu Loti tütred, nagu Rut, nagu Naama, nagu Tamar, nagu Rahav. Võib meenutada veel ka sellist folkloorset isikut nagu Davidi ema – Natsevet bat Ada'el, kes samuti eostas Davidi, ütleme nii, väga ebatavalisel viisil, ja see abielurikkumise süüdistus jäi talle külge, kuigi jällegi oli tal puhas hesed. Aga me ei hakka praegu sellesse loosse sukelduma.

Kogu ajaloo vältel Mašiahi seeme justkui lähenes, toodi alla, laskus alla. Või inimkond (inimkonna naissoost osa) tõusis Tema poole, ületades just seda meeste vastupanu. Aga väga sageli otsustasid naised sellise asja kasuks, mis võis hiljem olla põhjuseks nende hukkamõistmiseks, hesedi kaudu, vaadates Kuningas Mašiahi seemnele.

See on väga hea. Paralleele sellega on näha Ingli ja Mirjami vestluses. Kõigepealt pöördub Ingel tema poole: armuline (hasuda). Hesed – see on just see side, mis ühest küljest võib olla isegi keelatud, kuid see on antud inimkonna taastamiseks. Ma, hoidku Jumal, ei ütle, et Mirjam astus mingisse keelatud sidemesse, kuid ta pandi olukorda, kus, nagu kogu ajaloo vältel, see, mida ta teeb, võis tunduda millegi patusena. Ja me teame, et juudi reaktsioon kristlikule loole oli just selline, et süüdlaseks osutus mingi Rooma sõdur. Mõnes versioonis nähakse Mirjami lihtsalt kui sellist kerglase eluviisiga tüdrukut. See olukord – osa Kõigekõrgema kavatsusest. Siit sõna armuline kui vihje nii peaaegu verepilastusele kui ka jumalikule armule. Edasi ütleb Ingel talle, et ta on õnnistatud naiste seas, see viitab meid samuti Ja'elile (Šoftim 5). „Meest ma ei tunne“ – paralleel Loti tütardega. Ja samuti ka „Püha Vaim tuleb“. Ja lõppkokkuvõttes peab ta sünnitama Kuningas Mašiahi, tooma lõpuks maa peale alla just selle seemne teisest kohast. „Püha Vaim tuleb sinu peale“, me rääkisime, et see on viide leviraatabielule, kaotatud seemne taastamisele. Aga Mirjam ei ole lesk, tal on peigmees, võib öelda, tulevane abikaasa, juba peaaegu abikaasa, keda ei piira miski, kes võib temaga abiellumise lõpule viia ja tema juurde minna, ja see hiljem ka juhtub.

Mida siis tähendab siin „Püha Vaim tuleb sinu peale“? Me teame, et David ise palvetas pidevalt selle üle, et ta sai võidmise kaudu Püha Vaimu, ja just see sai tunnistuseks ja õiguseks ja tema ema õigustuseks kõiges, mis seal juhtus. Ja tõenäoliselt see, mis toimub kõige täiuslikuma, kõige laitmatuma laitmatutest eostamistest juures selle Mirjamiga, – see on Jumal taastab Mirjamis Davidi seemne, puhastab, võib öelda, endale Josefi kõigest inimlikust, kõigest pealiskaudsest ja taastab Mirjamis Josefi seemne kui Davidi poja tema täiuslikkuses. Tol ajal teati seda juba ja tänapäeval usuvad juudid nii, et Ingel võtab mehe seemne, kannab selle üles ülemistesse maailmadesse, ja seal ISSAND annab sellele, võib öelda, nii paneb sellesse vaimse DNA, ja nii see laskub maailma. Ma ei tea, kas Josefilt võeti seemet, kas tal oli tegelikult seemnevool, me ei saa sellest rääkida, see on saladus, ja isegi kuidagi pisut hirmus on sellesse loosse sukelduda. Me võime öelda, et võis täiesti olla nii, et puhastatud, ümber sulatatud, täiuslik seeme pandi täiusliku, naiste seas õnnistatu, selle üsasse, kelle ohvrimeelsus oli absoluutne. Ja nii toimus laitmatu eostamine. See, mille poole tee algas Loti tütardest, lõppes 200 kilomeetrit põhja pool, Natsereti linnas väga palju aastaid hiljem.

Me räägime inimesest, kellest ei armastata väga rääkida. Igatahes ei armastata rääkida temast head. See inimene – Jišmael, Avrahami poeg.

Me loeme Berešiti raamatu 16. peatükis Jišmaeli sünnist, sellest, et Sara ütles Avrahamile: „Mine sisse minu orjatari, egiptlanna Hagari juurde. Ta sünnitab mulle poja, ja võib-olla saan ma temast ülesehitatud“. Seda võib mõista nii: „Võib-olla, kui tema jääb lapseootele, jään ka mina lapseootele“. Aga kõige tõenäolisemalt, ja me näeme seda hiljem Jaakovi perekonna juures, sünnitavad orjatarid oma perenaistele, ja Hagari poeg võis vabalt olla Sara poeg.

Niisiis, kui Avraham oli 86 aastat vana, tuli ilmale Jišmael. On selge, et Avraham armastas Jišmaeli väga. 17. peatükis me loeme, kui Kõigekõrgem ilmub Avrahamile ja annab talle tõotuse, et tal tuleb veel poeg, ja nimelt poeg Sarast, Berešitis (17:17) on kirjutatud: „Ja langes Avraham oma näole, ja naeris, ja ütles oma südames, et sajaaastasele sünniks, ja Sara, üheksakümneaastane, sünnitaks?! Ja ütles Avraham: ‚Jumal, oh oleks ometi Jišmael elus Sinu ees‘“.

Näib olevat hea sõnum, head uudised, mida Jumal Avrahamile ütleb, need on head uudised mitte ainult Avrahamile, vaid ka Sarale. Talle ju öeldi, et Sara sünnitab! Kui Avrahamil on poeg, mis tal näiliselt muretseda, tal on juba Jišmael, ja võib öelda: „Oleks ometi Jišmael elus Sinu ees“. Miks Avraham ei muretse siin Sara pärast? Miks ta Sarale ei mõtle? Kõige tõenäolisemalt sellepärast, et Sara tõi Jišmaeli kui poja. Ta on talle poeg. Ja Avraham räägib siin mitte ainult enda nimel, vaid Sara nimel. „Meil on juba laps, meil on juba Jišmael. Õnnista teda!“

Niisiis, kõige tõenäolisemalt võime me näha, et Jišmaeli eluloo päris alguses armastavad teda nii Avraham kui ka Sara, ja Sarale on ta samuti nagu poeg, kuigi tema emaga, Hagariga, on tal suhted palju keerulisemad.

21. peatükis me loeme Jitshaki sünni imest. Avraham on sel hetkel 100 aastat vana, järelikult Jišmaelil – 14 aastat. Täitub Kõigekõrgema tõotus: Sara sünnitab poja. 14-aastane Jišmael, kes oli esmasündinu, armastatud, kauaoodatud poeg, tõrjutakse tagaplaanile, ja esiplaanile tuleb lihane poeg – Jitshak. Kui varem oli see Sara poeg Jišmael, siis nüüd on see egiptlanna Hagari poeg.

Kõik pöördus pea peale noore nooruki elus. Kõige tõenäolisemalt ei tekitanud see temas häid tundeid Jitshaki suhtes. Õigupoolest algab sellest lugu Berešitis (21:9):

Pilkav, ilmselt kas selle üle, et vaat ta sünnitas vanas eas, või selle üle, et Jitshak, ta on nii väike ja naljakas. Kui vana on sel ajal Jitshak? Me loeme 8. salmis, et Jitshak võõrutati rinnast. Tolle aja kohta on ta 2-3 aastat vana. Jišmael on vastavalt – 16-17 aastat vana.

Väga tõsise kriisi elas läbi Jišmael. Ta ei lugenud Berešiti raamatut. Proovige vaadata teda kui teismelist, kes on midagi sellist läbi elanud. Ma ei räägigi sellest, et ta on lahutatud oma tõelisest emast, kes võib-olla uskus Egiptuse jumalatesse. Ja armastusrikas hea Avraham räägib talle oma Jumalast, ja millistes sisemistes konfliktides see poiss on. Aga isegi kui see kõrvale jätta, kujutage lihtsalt ette seda armukadeduse ja mässu astet, mis võis tekkida 16-17-aastase teismelise südames, kui ta puutub kokku millegi sellisega.

Niisiis, Sara nägi, et egiptlanna Hagari poeg pilkab.

Avraham nägi selles suurt, suurt probleemi. Ja moraalset probleemi. Ja ikkagi oli Jišmael talle armastatud poeg. Avraham armastas Jišmaeli.

Kui Jumal ütleb, Avraham teeb!

Kui enne me lugesime sellest noorukist kui noorukist, siis nüüd me loeme temast kui poisist. Kui Sara palus orjatari minema ajada, see tähendab, et tema vaimugi siin ei oleks, siis Avraham saatis ta ära. Milles on erinevus, kui inimene saadab kellegi ära või ajab kellegi minema? Kui ma saadan kellegi ära, on mul eesmärk, et see keegi oleks seal. Ma tahan, et ta oleks seal. Mul on mingi hool tema edasise elu pärast. Kui ma ajan kellegi siit minema, on minu ülesanne lihtsalt, et tema vaimugi siin ei oleks, et ta siin silma ei riivaks. Avraham ei aja orjatari minema, vaid saadab orjatari ära. Saadab ta ära, sest mida ütles talle Kõigekõrgem: „Minul on plaan ka selle nooruki suhtes“. Ja Avraham saadab selle nooruki Kõigekõrgema kätesse. Ainult see nooruk on nüüd nimetatud jeled (poiss), ja teda millegipärast pandi Hagari õlale? 16-17-aastast poissi proovi, pane õlale. Raši kommenteerib ja ütleb: „Sara pani Jišmaelile kurja silma. Ta jäi nõrgaks, tal tõusis palavik, ja seepärast võttis Hagar veel 17-aastase nooruki koos veenahkleiliga ja kandis teda enda peal“. Teised kommentaatorid ütlevad, et Jišmael osutas vastupanu, seepärast sidus Avraham ta kinni ja pani ta, nagu kartulikoti, jällegi Hagari õlgadele. See kõik ei seleta, miks na'ar (nooruk) asemel me loeme siin jeled (poiss). Aga neile küsimustele vastame me hiljem.

…ja ta läks, ja ta eksis ära be'er ševa kõrbes.

Kõrbes ilma veeta – see on üldiselt kiire surm.

…ja ta viskas poisi ühe põõsa alla (viskas enda pealt poisi ühe põõsa alla).

Jällegi poisi ja viskas. Siin me ei näe 17-aastast noormeest. Siin on poiss.

Jälle detail, millele tasub tähelepanu pöörata. Mitte kusagil mujal ei too Toora sellist mõõtu – noolelasu kaugusele. Kui palju see on – noolelasu kaugusele? Tänapäeva vibu laseb 100 meetrit, aga kui lasta nool 45-kraadise nurga all, siis veel kõrgemale, ja kuni 220 meetrini. Pole tähtis. Toora ütleb: „Vaat selline kaugus!“ Mitte viie minuti kõnni kaugusel, mitte minuti kõnni kaugusel, mitte sammudes. Ega, nagu ütlevad eskimod põhjas: „Mitu korda sa higistad, kuni jooksed“.

…sest ta ütles: „ma ei taha olla tunnistajaks sellele, kuidas see poiss sureb, ma ei taha teda näha“. Ja ta istus vastas, ja tõstis oma häält, ja nuttis.

Hagarit võib mõista, olgu kuidas on. Ta on – orjatar, sunnitud naine. Ühel ilusal või mitte väga ilusal hetkel öeldi talle: „Sünnita Avrahamile poeg! Avraham tuleb sinu juurde sisse ja sünnitab poja“. Ta sünnitas poja. Teda ei küsinud keegi kogu selles loos. Ja samm-sammult mässib ta end üha enam ja enam segadusse. Milline ta ka ei oleks, praegu istub ta kõrbes ja nutab, sest tal sureb poiss. Ta tõstis häält ja hakkas valjult nutma.

Poiss saab jälle noorukiks. Pealegi nuttis Hagar, aga Jumal kuulis nooruki häält.

…Ja hüüdis jumala ingel Hagarile taevast, ja ütles talle: „Mis sul on, hagar? Mis sinuga on, hagar? ära karda, sest jumal kuulis nooruki häält seal (kes seal on).

Isegi kui Jumal käsib meil kellegi minema ajada või lubab meil kellegi minema ajada, ei tähenda see, et sellele kellelegi ta ei saada Inglit.

Mis puudub kogu selles loos? Kus poiss vaheldub noorukiga? Mitte kusagil pole kirjutatud, et see on Jišmael. Nii väga pole kusagil kirjutatud, et see on Jišmael, kusagil ei mainita, et see on Jišmael, otseselt ei mainita, et mõned kommentaatorid ütlevad: „Noh, üldiselt oli Hagar noor neiu, võib-olla silmapaistev. Mõned traditsioonid ütlevad, et ta pärines vaarao enda kojast. Igal juhul võis vaarao kinkida ta Sarale, olgu ta tema tütar või tema orjatar, aga seal ei peetud halba kaupa. Hagar – noor, ilus neiu, ja võib-olla, nagu see oli Jaakovi liignaistega, sigitas Avraham temast veel lapsi. Seda enam, et Toora mainib ka edaspidi liignaiste poegi“. Muidugi võib sellise kommentaari omaks võtta, aga seda on natuke raske omaks võtta, sest Toora ei ütle kusagil, et Avrahamil oli Hagarist veel lapsi.

Ometi on arusaamatu, miks selle nooruki nime kusagil ei nimetata? Miks ta on kord nooruk, kord poiss? Miks Toora ütleb, et Hagar istus temast noolelasu kaugusele?

Proovime seda kõike mõista nii. Elas nooruk, kelle nimi on Jišmael. Me teame, kuidas ta elas, me juba rääkisime sellest. Avrahami armastatud esmasündinu, Avrahami kauaoodatud esmasündinu, ilmselt armastatud ka Sara poolt. Ühel ilusal hetkel muutub kõik, ja muutub, võib-olla, ka Jišmaeli käitumine. Ta aetakse minema. Sel hetkel isa ja ema, Sara ja Avraham, hülgasid ta. David ütleb midagi sarnast. 27. psalmis ta ütleb: „Isa ja ema hülgasid mind. Jumal võttis mind enda juurde“. Ja siin me loeme midagi sarnast. Sel hetkel, kui Hagar kannab teda enda peal, on ta tõepoolest jeled (poiss), kellel ei ole veel ei nime (tema nime ei maini keegi), ei saatust, ega õigupoolest vanemaid, sest Sara ja Avraham hülgasid ta.

Aga Jumal võtab ta enda juurde, nagu ta andis tõotuse Avrahamile. Jumal lubas Avrahamile, et see on ikkagi Avrahami seeme ja ta saab suureks rahvaks. Ja kui Hagar on juba täiesti kadunud, ei kuule Jumal enam poisi häält, vaid nooruki häält. Tema, Hagar, näeb kaevu. See ei ole lihtsalt kaev, see on sümbol. Vesi – see on elu. Ja ta joodab poissi. Aga kui me oleksime lugenud algusest, oleksime lugenud Sarast. Seal on öeldud, et Sara rõõmustab, ärkab ellu, toites Jitshakit rinnaga. Siin mitte rinnaga, vaid veega. Kõigekõrgema kaev, Kõigekõrgem, nagu isa, „toidab“ Jišmaeli ja äratab ta peaaegu surnuist üles.

Miks me võime öelda, et see on ikkagi Jišmael? Sest me loeme 17. salmis:

Šama El – kuulis Jumal, see on nime Jišmael tõlge. Sel hetkel, kui Jumal kuuleb tema häält, täitub prohvetlikult tema nimi, ja ta justkui sünnib uuesti kui Jišmael, Jišmaeliks saab see, keda Jumal kuulis, kelle eest Jumal hoolitses.

Aga mis on noolega? Miks Hagar istus noolelasu kaugusele? Miks Toora seda märgib ja tähele paneb? Me loeme hiljem, et Jišmaelist sai vibukütt. Ta justkui, kui rääkida psühholoogia keeles, püüab seda vahemaad „lõpuni ära lasta“, mille kaugusele istus temast tema oma ema. Ja oma ema hülgas ta samuti. Hülgas ta noolelasu kaugusele, nagu oleks temaga lasknud. Ja kogu oma edasise elu, kogu oma edasise eluloo püüab Jišmael ületada seda noolelasu kaugust emani, elades vibulaskmisest.

Traditsioon ja midraš ütlevad, et Jitshak hoolitses selle eest, et lepitada Jišmaeli ja Avrahami. Kui tuleb Rivka, jutustatakse, et Jitshak tuli sellesama kaevu juurest, mille juures elab Jišmael, – Be'er Lahai Roi. Ja peale selle näeme me, et Avrahami matustel viibib Jišmael, vaatamata sellele, et ta aeti minema. Ja teatud vaimne töö, sisemine töö toimus Jišmaelis.

Loo tuum on selles, et kõigi poolt hüljatud Jišmael, isegi meie poolt hüljatud, jäetud, näiliselt, väljapoole Jumala kavatsust, väljapoole ettehooldust, väljapoole kõikvõimalikke sugupuid, kuigi tema sugupuu tuleb Tooras. Aga tema on – viimane kuju, kellest me räägime, (võib-olla veel vähem – Esavist), sest Jišmaeli me ei armasta. Seda enam, et on araablased, kellega me sõdime, kes äkki kuulutasid end Jišmaeli järeltulijateks. Me ei armasta neid kõiki, ja Jišmaeli me samuti ei armasta.

Aga Jumal hoolitses tema eest. Ja sellest on otseselt öeldud. Jumal oli selle noorukiga, Jumal päästis ta. Selles on korraga mitu õppetundi.

Kui me saadame ära kellegi, keda me ei taha näha enda kõrval, ei suuda näha enda kõrval, võime me mõista, et Jumal hoolitseb tema eest. Meie ei ole Jumal. Avrahamile ütles Kõigekõrgem: „Saada ära! Saada ära, saada teele! Kuula Sarat. Mina hoolitsen tema eest, sest ta on – sinu seeme. Ma ei jäta teda maha. Ma kuulsin sinu palveid tema pärast“.

See võib meie jaoks tähendada ka midagi muud. Kui me tunneme, et me nii vaat lamame kaevu juures, vett januneda, janusse suremas, kui me tunneme, et oleme välja aetud ja et see oleme meie, kes kõnnime läbi kõrbe ja oleme ära eksinud, ja meile tundub, et kõik on juba lõppenud, tegelikult ei ole veel midagi lõppenud. Kõik alles algab. Ja nimi Jišmael võib veel täituda ja teostuda täielikult. Selline vaat lihtne ja keeruline lugu Jišmaeliga, poisiga, keda ei armastata.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Meie Esiisal Avrahamil oli kaks poega, kelle kohta oli ettekuulutus käsuga panna neile konkreetne nimi.

Kui rase naine nimega Hagar põgenes oma emanda rõhumise eest ja sattus kõrbesse, pöördus tema poole Ingel. Kujutleme olukorda, milles Hagar sel hetkel oli. Ta jäi lapseootele, üldiselt, Sara algatusel, ja selle tulemusel hakkas perenaine temasse suhtuma hoopis teisiti, ilmselt sundima teda rasketel töödel töötama, kes teab, võib-olla ka kätt tõstma ja häält tõstma. Me ei tea seda kõike, aga Hagaril läks nii kitsaks, et ta otsustas oma emanda juurest põgeneda kõrbesse, kus teda ähvardas otsene surm. Ilmselt oli parem juba nii, kui taluda Sara rõhumist. Ja vaat selles olukorras pöördub tema poole Ingel taevast ja ütleb talle: „Pöördu tagasi oma perenaise juurde. Pöördu tagasi oma perenaise juurde, kuigi ta ei muutu lahkemaks, armsamaks, vaid pärast põgenemist suhtub ta sinusse võib-olla, vastupidi, veel halvemini, rõhub sind veel rohkem. Ma ei luba sulle mingit armu perenaise poolt, aga sina pöördu tema juurde tagasi, ja sa sünnitad poja, ja sinu poeg saab suureks inimeseks“. Noh, ja palju veel tõotusi koos sellega, ja on kästud panna sellele pojale nimeks Jišmael, mis tähendab kuulis Jumal, üldiselt nimi, mis sümboliseerib sellist otsest, tingimusteta usku. Ja jällegi tuleb Hagarile au anda. Milline usuakt see on – tõusta, püsti tõusta ja pöörduda tagasi oma rõhuva, vihatud, vastikuks muutunud emanda juurde Ingli tõotuse peale. See tähendab, Hagar võtab täie usuga vastu selle, mida talle Ingli kaudu öeldakse.

Berešitis (17:17) me loeme sellest, kuidas Kõigekõrgem kuulutab Avrahamile, et tal sünnib poeg: „Ja langes Avraham oma näole ja naeris“. Paljud armastavad tõlkida seda kui rõõmustas. Ei, seal on just nimelt naeris. Naer, mis väljendab kahtlusi. Ja Avraham edasi, õigupoolest, oma kõnega kinnitab seda ja ütleb: „Oleks ometi Jišmael vaid elus Sinu ees! Kuhu veel! Minu aastates veel sünnitada?“

Nii sündisid kaks poega. Ühe nimi – Jišmael – tähendab, üldiselt, tingimusteta usku, teise nimi – Jitshak – mälestus osalt sellest naerust, millega naeris Avraham, osalt, nagu ütles Sara: „Siin naerab igaüks, kes kuuleb“, – sest selline lugu tekitab kahtlust ja muiet.

Täielik tingimusteta usk ja kahtlused – kaks tööriista meie elu jaoks, mis avalduvad, võib-olla, väga kontrastselt.

Me näeme, kui kontrastselt nime suhtes suhtub Avraham oma poegadesse. Kui Avraham ajab minema Jišmaeli, kelle kohta me ütlesime, et tema nimi tähendab tingimusteta usku, on Avrahamil väga kurb, tal on hingel raske, sellest räägib Toora, ta kahtleb tugevalt selles, mida ta teeb. Avraham ajab minema Hagari ja Jišmaeli raske südamega, ta on täis kahtlusi oma tegudes. Kui aga Kõigekõrgem kutsub Jitshaki ohvriks tooma, siis Avrahamil kahtlusi ei ole, ja ta tegutseb täielikult usu teoga ja, esitamata mingeid küsimusi, avaldamata mingeid kahtlusi, viib Jitshaki altari paika.

Nii on ka meie elus vaja, pidevalt vaja kahte tööriista – täielikku tingimusteta usku ja kahtlusi. Ja igaühel on muidugi oma koht. Mõnikord juhtub, et täielik allumine, tingimusteta allumine muutub halvemaks kui anarhia, viib totalitarismini, enda murdmiseni, mõtte puudumiseni. Inimene peab mõtlema, peab arutlema, peab kahtlema, et elada. Nii kahtlused kui ka usk peavad mõistlikus segus meie elus olemas olema.

Kui kõik ümberringi on selge, arusaadav, riiulitele paika pandud ja, näib, kõik on silme ees, just siis tulebki lülitada sisse kahtluse jõud ja üle vaadata, kas kõik on nii, nagu see paistab?

Kui õues on segased ajad, kui on raske ja kui pole millestki kinni haarata, siis on just aeg lülitada sisse usu tööriist, aga mäletame, et meie teiega oleme ju Jitshaki järeltulijad. Me tuleme ikkagi kahtlejate poolelt. Ja meie elutee on sageli kahtlusi täis. Kogu judaism on täis kahtlusi, küsimusi, vastuseid neile küsimustele ja uusi küsimusi, mida esitatakse. Judaism – see on õigupoolest suhe Jumalaga küsimuste ja vastuste, kahtluste ja kahtluste lahendamise baasil. Talmud ütleb, et pole suuremat rõõmu kui kahtluste lahendamine. Aga mõnikord, muidugi, tasub peatuda ja kahelda selles, kas tasub kahelda, ja mõelda: „Võib-olla aitab juba kahtlemisest“. See on samuti täiesti kohane.

Vaat sellised mõtted, võib-olla natuke segased, aga ilmselt kasulikud, tekkisid seoses nädalalõiguga Vajera.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Kunagi minu nooruse ajal oli tavaks, et vanemate klasside õpilased läbisid esmaabikursused nii-nimetatud Magen David Adomis (Punane Magen David) – nii nimetatakse Iisraelis kiirabi. Oli muidugi huvitav vaadata nende elu-olu, kes töötavad kiirabis, nende igapäevast tööd, noh, ja muidugi kõige tähtsam – õppida esmaabi andmist ja mitte ainult seda. Noor juhendaja rääkis sellest, kuidas õigesti tegutseda, kui juhtub mingi juhtum suure hulga kannatanutega. Kiirabiauto saabub terrorirünnaku või õnnetuse kohale (kahjuks juhtub terrorirünnakuid Iisraelis endiselt sageli) ja näeb, nii nagu seda ka nimetatakse, suurt hulka kannatanuid. Hoidku Jumal nägemast seda pilti, mis avaneb parameedikutele ja arstidele, kui nad autost välja tulevad. Ja siin tekib küsimus: kellest esimesena kinni haarata, kellega esimesena tegelema hakata, sest aeg käib minutite, sekundite peale, ja pöörates tähelepanu sellele, kes vajab vähem tähelepanu, võib maha magada kellegi, kes selle aja jooksul, hoidku Jumal, võib surra? Tegelikult on see elu ja surma küsimus. Parameedik ütles: „See, kes kannatanutest kõige rohkem karjub, see vajab kõige vähem sinu abi, see on üldreegel“. Miks nii? Sest kui inimene karjub, tähendab see, et tal on pulss, tal on hingamist selleks, et valjult karjuda, hästi hingata, ja ta on kindlasti teadvusel. See tähendab, et ta võib oodata, kuni me aitame kedagi teist, kes võib vaikselt oigata, või on teadvuseta, või mingis muus kriitilises olukorras. See tähendab, kui me ei saa kohe kindlaks teha, keda aidata, siis me saame enamikul juhtudel kohe kindlaks teha, keda võib aidata natuke hiljem.

Seda reeglit võib üle kanda ellu ja rakendada heategevuse küsimustes ja mingite kohtuvaidluste küsimustes. Sugugi mitte alati pole see, kes valjemini karjub, ka õige. Kuigi kahjuks on ühiskonnas kujunenud selline arusaam, selline lähenemine, inimese loomulik soov asuda selle poolele, kes rohkem karjub.

Meie nädalalõigus me loeme lugu Hagarist, kelle Avraham teist korda välja ajab, ja me loeme Berešiti raamatu 21. peatükis:

Ja vesi nahkleilis sai otsa, ja ta viskas lapse ühe põõsa alla, ja läks, ja istus eemale, noolelasu kaugusele. Sest ta ütles: „Ärgu ma nähku lapse surma“. Ja ta istus eemal ja tõstis oma häält ja nuttis (see tähendab, tõstis häält, karjus, ulgus, röökis Hagar).

Ja mida me loeme järgmises, 17. salmis?

Ja kuulis Jumal nooruki häält

Nooruk ilmselt samuti virises, nuttis, aga kindlasti mitte nii valjult kui Hagar, aga ISSAND vastab, häda on neil ühine, aga ISSAND vastab antud juhul just poisi häälele, mitte Hagari häälele.

Kui me teeme mingit halastust, või almust, või mingit heategevust, peab meie kõrv olema nii musikaalne, et kuulda mitte ainult valjust, vaid ka mingeid pooltoone, mingeid intonatsioone. Osata kuulda seda, kes ei saa kõigist valjemini karjuda, kes võib-olla ei oska kõigist ilusamini rääkida. Osata ära tunda seda, kes tõepoolest vajab abi, – see on õigupoolest abistamise anni ilming.

Kuidas teada saada, keda just tuleb aidata, kui meie vahendid on piiratud, aga inimesed tulevad? Ühed karjuvad, teised vaikivad, ja aru saada, kes tõepoolest vajab, – on raske. Tuleb sisse lülitada teine kuulmine, kuulmine teisest maailmast, selleks et õigesti suunata meie abi, õigesti valida vajalik tegevus mitte ainult heategevuse valdkonnas, vaid ka kohtu, kohtuvaidluste valdkonnas, paljudes, paljudes eluvaldkondades, ja nende asjade korras, mida meilt nõutakse.

Ja paljudel muudel juhtudel on see kuulmise liik (kuulatamine üle hääle valjuse piiride, oskus hääle valjusest abstraheeruda) – väga tähtis oskus.

Jätkake lugemist: Leh Leha, Hajei Sara, lepingud ja Toora nädalalõigud.