Hajei Sara

Me hakkame lugema lugu sellest, kuidas Avraham ostis matmisvalduseks endale ja kogu meie rahvale (ja ka meile) koopa, mida tollal ja tänapäeval nimetati Mearat Hamahpela (ehk Kahekordne Koobas). Näib, et Toora oleks võinud seda sündmust lihtsalt faktina mainida ja öelda: „Vaata, Avraham läks oma naabri juurde, kelle nimi oli Efron Ben-Tsohar, ja ostis temalt täie raha eest, neljasaja šekli eest (kaheksa kilogrammi hõbedat tänapäevases mõistes) maatüki koos koopaga, millest sai matmisvaldus, kuhu ta mattis Sara ja kuhu hiljem maeti ta ise. Oleks olnud selline lühike jutustus, mis Toora lakoonilisusega oleks täiesti võinud mahtuda ühte salmi. Sellegipoolest esitab Toora meile Avrahami ja Efroni läbirääkimiste täieliku sisu, mis võib kellelegi tunduda igav nagu korteri müügileping, millest saab aru vaid jurist. Olemata juristid ja teades vähe muistsest õigusteadusest, püüame lugeda, mida Toora tahab meile selle looga öelda ja millise järelduse saame endale teha, mida saame mõista. Püüame mõista ja näha midagi enda jaoks aktuaalset.

Heti pojad on Kaanani järeltulija pojad. Kaanan, tuletame meelde, – see on Hami poeg, kelle Noah needis. Maa, kus Avraham elab, kannab tegelikult nende esivanema nime järgi nime Kaanan. Sõna kena'an tähendab alistumist, alandlikkust. Sõna het tähendab hirmu, õudust. Rõõmutu nimi rahvale osutab mingil määral omadusele, mida rahvas endas läbi töötab. Kui me räägime alistumisest, on olemas head alistumise liigid: alistumine Kõigekõrgemale, alistumine käskudele. On olemas negatiivne alistumine: saatusele, oludele, alistumine ebajumalatele, oma kurjadele omadustele jne. Sõna het – see on hirm, ja samuti õudus, negatiivsem, raskem omadus, kuid võib öelda, et Jumal saadab het, saadab hirmu Oma vaenlastele, seda me kohtame Tanahis. Selline nimi on rahval. Ka maa ise kannab nime Kaanan. Maa, mille Avraham sai pärandiks, kandis nime Kaanan, alistumise omaduse parandamise koht. Niisiis, Avraham räägib oma naabritega. Ja ta alustab nii:

Hämmastav kahe vastandliku sõna ühendus. Kes veel nii kedagi nimetab? Kogu Iisraeli rahvast nimetatakse nii. Nii nimetab meid Kõigekõrgem. Vajikra raamatus ütleb Ta, et maad ei tohi müüa igaveseks, sest maa kuulub Talle, ja meie oleme – võõrad ja alalised elanikud – gerim-vetošavim, sama väljend, ainult mitmuses. immadi – Minu juures, ütleb ISSAND. Mingis mõttes oleme me kõik tulnukad, me kõik kuulume teise maailma, Kõigekõrgema maailma, ja oleme võõrad maa peal. Või siis (juhtub ka nii, kahjuks), vastupidi, oleme alalised elanikud maa peal ja võõrad Kõigekõrgema juures. Siis me, meie side Temaga – on ajutine, seni kuni me siin elame. Mida ütles Avraham hetiitide rahvale? Ta ütles: „Mina olen tulnukas ja elanik teie juures, koos teiega“, see tähendab, teie võite samuti, nagu mina, olla tulnukad, turistid sellel maal, teadvustades oma viibimise ajutisust sellel maal. Ja edasi ütleb ta veelgi kummalisema asja:

Andke mulle matmisvaldus teie keskel, Ja ma hakkan matma oma surnuid enda juures“.

Avrahamil on vaja matmisvaldust. Mis see on? See on koht, kuhu inimesed panid surnuid. Neid ei maetud maa sisse – nad pandi koopasse. Aasta pärast, kui keha oli lagunenud, jäid alles luud, need koguti kokku ja pandi spetsiaalsesse kivikasti, mida nimetati gluskma (ehk vene keeles nimetatakse ossuaarium), ja asetati riiulile. Kõrvale koguti esivanemate juurde teised selle perekonna surnud, koguti oma rahva juurde. Sel viisil võis inimene omandada matmisvalduse. Tolle aja jaoks, nagu me teame seadustest, Lähis-Ida seaduste kogumikest, mis on meieni jõudnud, võis maad valdusena, matmisvaldusena omada ainult kohalik elanik. Sisuliselt palub Avraham siin hetiitidelt kodakondsust, palub anda talle pass seoses kinnisvara ostuga. Öeldakse, et lõppkokkuvõttes oleme me kõik võõrad sellel maal.

Šema'enu – see on termin, mida, nagu me teame, kasutatakse akadi, Babüloni dokumentides läbirääkimistes repliikide algusena, see seletab läbirääkimiste algust. Iga osaleja iga repliik algab verbiga lišmoa – kuulma.

Kuula, isand, Sina oled meie juures – president (minister või Jumala prints),

Sina oled meie seas tulnukas, sina oled meie seas võõras. Sul ei ole meiega mingit pistmist. Me ei taha seda osa, seda teist osa, mis sul on seal mingi Elohimiga. Sina oled meie Tema saadik siin, me ise ei taha Temaga tegemist teha. Kuid samal ajal oleme me külalislahke rahvas.

Ükskõik millises meie hauas mata oma ligimest.

Me ei anna sulle oma koobast, see tähendab, korterit me sulle sinu surnute jaoks ei müü, me anname sulle nende jaoks üürile hotelli.

Keegi ei keela, keegi ei võta sinult ära oma hauda, Mata oma surnud“.

See tähendab, me ei anna sulle siin alalist elukohta ja korterit me sulle siin ei müü, kuid linnuõigustel, nii-öelda, võid sa meie haudades elada. Justkui oleme me sinu vastu heatahtlikud, kuid ära taha meilt liiga palju. Miks nad nii vastavad? Me rääkisime, et ainult kodanik saab korteri saada, ja seepärast müüvad nad selle ainult kodanikule. Võib läheneda ka teisest küljest ja öelda, et korteri omandamise kaudu saad kodakondsuse, see on seaduse tõlgendamise küsimus. Hetiidid tõlgendavad seda sellesse suunda. Mis tähendab, jah, tõepoolest, ISSAND ütleb, et kogu maa kuulub Talle, seepärast ei saa maad üldse kellelegi müüa ja iga müük on ainult müügi näivus. Seepärast nimetab Kõigekõrgem Ise meid gerim-vetošavim – võõrad ja elanikud. Kuid hetiidid ei taha silda, ei taha sidet, Jumaliku ja maise maailma vastastikust läbipõimumist, seepärast tõlgendavad nad seadust nii, nagu tõlgendavad. Avrahamil on ilmselt hetiitide seas mõningaid sidemeid, sest ta ütleb seitsmendas salmis:

Pange tähele, sellest hetkest alates nimetatakse hetiite am-ha'arets – maa rahvas. Kui Avraham on võõras, siis hetiidid on maalased.

Siit algab palvete esitamine. Jah, me rääkisime, et läbirääkimistes algavad palved või avaldused verbiga kuulama.

Viige mind kokku mehega nimega Efron ben-Tsohar.

Väga huvitav nimi. Efron – põrm, deminutiiv sõnast põrm – ofar. Tsohar – see on valge, hele, lumivalge. Midrašim ja eriti Zohari raamat räägivad sellest mehest palju huvitavat. Eelkõige öeldakse, et Efron on seesama Duma – Ingel, kes vastutab Šeolis inimeste haudade eest ja kellel on kõikide haudade võtmed. Miks Zohari raamat seda ütleb? Seda ei tule loomulikult mõista sõna-sõnalt, kuid see aitab meil veidi mõista siinset sõnasõnalist tähendust. Soovides saada matmisvaldust Iisraeli maal, valib Avraham (ja me oleme sageli rääkinud sellest, et Avraham on justkui uus Adam, ta parandab palju sellest, mida Adam tegi) koha, kus hakkavad lebama tema surnud, sümboolselt kogu Jumala rahvas kuni ülestõusmiseni. Valib, teeb maa võimeliseks inimesi üles äratama, pannes sellega aluse sellele, mida hiljem täielikult teostab Mašiah. Ja seepärast satuvad sümboolselt need võtmed Efron ben Tsohari kätte. Samuti sümboolselt öeldakse ka, et seal, koopas, lebavad juba Adam ja Hava. Kuigi seda võib mõista ka sõna-sõnalt, igal juhul räägitakse ka praegu, et Adam on seal maetud. Hava – veidi teine lugu, millesse me ei hakka süvenema.

See tähendab, ma tahan siiski proovida rääkida mehega, kelle nimi on Efron ben Tsohar, ja paluda tal siiski anda mulle matmisvalduseks, see tähendab, mitte hotelli, vaid matmiskorterit tahan ma siiski teilt osta, sellelt mehelt, kelle nimi on Efron ben Tsohar.

Mis – ei? Ta ei ole nõus andma matmisvaldust Avrahamile. Siin on, mida ta ütleb:

Kuula, Mina andsin sulle põllu Ja koopa, mis on selles, ma andsin sulle, Kogu rahva palge ees Andsin selle sulle, mata sina oma surnud“.

Mida vastas Efron? Jutustame veel kord ümber. Ta ütles: „Ei, mitte nii! Mina andsin sulle põllu, aga põllul on koobas. Mata sinna oma surnud.“ Noh, justkui on see see, mida Avraham palus. Esmapilgul. Miks siis ütleb Efron ei, kui on jah? Tegelikult on olemas peen erinevus. Avraham palus koobast ja selle juurde põldu. Valduse peamine osa saab olema koobas. Kuidas vallatakse matmisvaldust? Matmisvaldus omandatakse sellega, et sinna maetakse surnuid. Kuidas omandatakse põld? Põld omandatakse kahel viisil. Esimene variant üldse maatüki omandamiseks – see on anda selle eest raha. Ja sellest hetkest, kui ma selle eest maksin, loetakse see minu omaks. Teine variant: ma maksin, kuid seda ei loeta minu omaks, kuni ma ei ole hakanud seda harima. Igal juhul loetakse põld minu omandiks, kuni ma seda harin. Avraham ütleb: „Andke mulle koobas, andke mulle võimalus külvata, panna surnut, mis tõuseb üles tulevases maailmas. Ja selle kõrval olgu põld.“ Efron ütleb: „Ei, nii see ei lähe. Ma annan sulle põllu, kuhu tuleb külvata seda, mis hakkab tärkama igal aastal. Ja selle juurde lisaks annan ma sulle koopa. Ja kui sa ei hakka põldu harima, siis on ka sinu omand koopale küsimärgi all.“ Ja see olukord Avrahamile väga ei sobi.

See tähendab, ma ostan sinult põllu, kuid õigusega kasutada seda põllumajandusmaad kalmistuna. Avraham pakub teist juriidilist lünka.

Aga me rääkisime, et šekel – see on umbes 19,2 hõbedat. Tähendab, kuskil kaheksa kilogrammi (väga ümardatult).

Mis see meile on? Mata sina oma surnud“.

Siin tõlgime: Maa, mis maksab nelisada šeklit, minu ja sinu vahel, mis see on. Ja, mis on siin oluline näha, see on omamoodi Efroni silmapilgutus Avrahamile: „Minu ja sinu vahel, et sa ostsid põllu ja et sa maksid selle eest. Nelisada šeklit hõbedat – see on selline hea, täis hind. Keegi ei hakka sellele tehingule vastu vaidlema, aga pärast sina, mitha kaver – selle kaudu, et sa matad siia surnud, omandad sa selle maa. See tähendab, mitte põllu harimine ei saa olema selle maa omandamine, vaid see, et sa matad siia Sara. Sel viisil saab see sulle matmisvalduseks.

Sel viisil sai Avraham varjatud kokkuleppe järgi võimaluse omandada just maa kui maa, mis hoiab surnuid ülestõusmiseks, mis hoiab Jumalikku. Kõigi inimeste silmis aga on see lihtsalt maa omandamine raha eest. Ja me loeme edasi juriidilist selgitust, mis oli teistele näha ja mis oli näha ainult lugejale.

Pange tähele, kui varem oli koobas põllu juures, siis nüüd on põld koopa juures, see tähendab, põld on teisejärguline.

Mamre tammiku ees, põld Ja kogu koobas, mis on selles, Ja iga puu, mis on põllul, Mis on kõigis piirides.

See tähendab, kõik said aru, et ta ostis põllu, ja koopa selles, ja kõik, mis on koopa ümber, kõik puud ja kogu vara. Kogu aia ostis Avraham, kuid ei hakanud seda harima. Mitte maa harimisega ei omandanud ta seda. Iisraeli maad ei omandata põllumajandusega, kuigi põllumajandus Iisraelis on suurepärane, see on mitmekordselt õnnistatud. Kuid kuidas Avraham õigupoolest selle omandi kinnitas? Loeme sellest 19. salmis:

Justkui kordub see, mis on kirjutatud 17. salmis, kuid oluline on just see, kuidas Avraham omandas. Usuga, et maa ei ole sisuliselt põllumajandusmaa, vaid matmisvaldus, milles saab olema ka ülestõusmine pärast matmist.

Sai see matmisvalduseks, Saadi maalastelt.

Võitsid võõrad. Võitsid mitte need, kes elavad koos maaga ja toituvad maast, võitsid need, kes loodavad surnuist ülestõusmisele. Võitsid need, kes valivad külvamisega, kui kummaline see ka pole, Maarat Hamahpela, matmiskoopana, kohana, kus surnud inimene valmistub oma ülestõusmiseks, oma ülestõusmist oodates. Võib küsida: aga milleks oli see vaja Efronile, hetiidile? Ilmselt tundis ta Avrahami ja tegutses nagu Avrahami õpilane. Pole asjata, et Avraham teadis teda nime pidi. See on võimalus rahvast pärit inimesele puudutada Avrahami õpetust nende elupõhimõtete teadvustamise kaudu, mille järgi elab Avraham.

Midrašim, ma kordan, räägivad Efronist väga palju halba. Ta on väga halb onu, kui uskuda midrašimit: ja rääkis ta liiga palju, ja hinna kruvis kõrgeks. Kuid hind – hind on üsna tavaline, ja rääkis ta, üldiselt, tavaliselt. Kui lugeda Pühakirja pšatti, siis seda Efroni halbust ei ole näha. Aga see, mis avaneb pšati tasandil, pluss veidi seda, mida ma püüdsingi ümber jutustada.

See tähendab, Avrahami vanadus saabus õigel ajal, ta ei jäänud vanaks enne aega. Jaakov ütleb vaaraole (47:9): „Ma näen välja palju vanem oma east. Tegelikult ei peaks ma olema nii vana, elu on mind räsinud.“ Avraham näeb välja vana vastavalt oma vanusele. Ta on vana, kuid ta on, nii-öelda, oma ära elanud, ta tundis päevade täiust.

„ISSAND õnnistas kõiges“ – see tähendab vaimselt, materiaalselt, kõigis-kõigis-kõigis elu kihtides. Midraš küsib: „Kuidas siis saab öelda, et Kõigekõrgem Jumal õnnistas Avrahami kõiges, kui Avrahamil ei olnud tütart?“ Ja midraš ise vastab: „Tal oli tütar, lihtsalt sellest ei ole kirjutatud. Tal oli tütar, ja just teda kutsutigi Bakol (kõiges).“ Noh, see on ainult midraš. Selle midraši ümber ehitatakse palju mõtteid sellest, et Avrahami ori kavatses oma poja naita Avrahami tütrega. Noh, ja palju sellist. Kuid, nagu ütlevad kommentaatorid, ei saa naita poega Toora lihtsast tähendusest tütrega midrašist, seepärast ei saanudki nad abielluda. Niisiis, Avraham jäi vanaks, ta on edukas kõiges.

Kui me loeme sõna ori (meil on oma ettekujutused orjusest), kujutame me orja ette sellise inimesena, kes käib ühe paljastatud õlaga (rikastel inimestel olid mõlemad õlad kaetud, orjal – üks, et hoida peremehe riiet, et ta kannaks koormaid oma nahal, mitte nahal või riidel, millest peremees rõivaid õmbles), see tähendab sellise tööst kurnatud inimesena. Avrahami ori, kellest siin juttu on, – see on Avrahami asjadevalitseja, see on varahaldur, see on väikese riigi ministri tasemel inimene. Just tema poole pöördub Avraham.

Inimesed vannuvad tänapäeval Piibli peal, või Ameerika Põhiseaduse peal, või Prantsusmaa Põhiseaduse peal, aga Avraham palub oma orjal vanduda ümberlõikamise peal, lepingu pitseri peal Kõigekõrgemaga. Tal ei ole veel Toorat, ei ole Tanahit, ei ole Piiblit, mille peale oleks võinud käe panna, seepärast pakub ta panna käe ümberlõikamisele.

Siin nimetatakse Jumalat Taeva ja Maa Jumalaks, edasi näeme me teist nime ja püüame mõista, milles siis on erinevus.

Avraham mõistab, et ta on õnnistatud, et ta on edukas, ja ilmselt on palju naabrinaisi, kandidaate, kes unistavad sellest, et Jitshak võib olla neile hea partii. Või keegi võib talle meeldida, ja kui Avrahamiga midagi juhtub, siis ori võib võtta ja naita Jitshaki mingi kaanani tüdrukuga – ise otsustada, et mingi kaanani tüdruk saab olema talle sobiv partii.

Avraham ise asus omal ajal teele, läbides selle tee oma sünnimaalt Kaanani maale, ja ta soovib, et naine, kes tema pojal saab olema, samuti läbiks selle tee. Avraham ei tea veel, et see saab olema Rivka, et see saab jälle olema Terahi perekond – üldiselt, kõik patriarhide naised on edaspidi Terahi tütred, on Terahi perekonnast. Kuid Avraham saadab sulase ja ütleb: „Las tulevane naine samuti läbib selle vahemaa. Paljud ütlevad, et loomulikult, kui inimene saab kellegagi Kaananis sugulaseks, siis hakkab ta käima mingitel pühadel äia juures ja vähehaaval-vähehaaval võib kombed üle võtta. Kui aga äi on kaugel, siis on ka kombeid raske üle võtta, ja tüdruk võtab kergemini omaks kauge rahva kombed, kelle keskkonda ta võetakse. Paljud kommentaatorid ütlevad, et pärast seda, kui Avraham peaaegu tõi oma poja ohvriks, ei olnud just palju soovijaid tema pojaga seotud olla, ja Avrahami perekonda peeti selliseks kummaliseks perekonnaks. Seepärast jääb Jitshak kuni neljakümnenda eluaastani praktiliselt vallaliseks inimeseks, see on küllaltki suur vanus.

Ja sulane esitab sellise loomuliku küsimuse:

Nii on alati, kui noorpaar otsustab, kus nad hakkavad elama: Jeruusalemmas või Bnei-Brakis, Kasdimi Uris või Haranis, või võib-olla hakkavad nad elama Hevronis. Võib-olla ütleb naine: „Hea küll, tulgu ja elagu.“

Kuid Avraham ütleb, et me oleme kutsutud seda maad hõlvama, see on meile antud, ja me toome inimesi sellele maale, et seda hõlvata. Meie elu eesmärk, meie arengu eesmärk – elada koostöös selle maaga, seepärast ära mingil juhul vii Jitshakit sinna tagasi.

 Ja edasi ta seletab ja ütleb nii:

Kolmandas salmis me lugesime, et ISSAND – on Taeva ja Maa Jumal. Siin me loeme „ISSAND – Taeva Jumal“. See tähendab, kui Avraham vannutab Eliezeri, ütleb ta: „Ma vannutan sind nimega ISSAND – Taeva ja Maa Jumal“, siin, 7. salmis – ainult Taeva Jumal. Miks nii? Sest just Avraham kehastab oma käimisega mööda Iisraeli maad Jumala jumalikkuse maist tahku. See tähendab, just Avrahami kaudu, selle lepingu kaudu avaldub Kõigekõrgem kui Maa Jumal. Kui tema avaldus Avrahamile päris alguses, oli Tema Taeva Jumal. On selge, et Temal oli ka absoluutne võim maa peal, me räägime plaani teostamisest, realiseerimisest.

Mida ütleb siin Avraham ingli kohta? Ei peeta silmas, et sõna-sõnalt mõne meetri kaugusel sulase ees hakkab käima ingel ja kõike korraldama. Kuid Kõigekõrgem saadab Oma teenrid ja korraldab kõik nii, et „sa võtad naise minu pojale sealt“. Me tuleme veel selle ingli juurde tagasi.

Pärast seda, kui kõik vande tingimused on selgitatud, annab sulane selle vande:

Kümme kaamelit…Et ette kujutada, kaameli keskmine kandevõime on umbes 400 kilogrammi. Küsimus: milleks kümme kaamelit? Nad võivad ju kanda 4 tonni koormat – kas ta võttis endaga kaasa toiduaineid või nii palju kulda ja kingitusi? Tegelikult võtab ettenägelik sulane endaga kaasa transpordi, millega hiljem sõidab Rivka, tema teenijatüdrukud – see tähendab, terve taksopark läheb teele pruudi järele Jitshakile.

Ja siin on sulasel keeruline dilemma, tal on keeruline küsimus: kuidas ta õigupoolest teab, millist pruuti võtta? Ta on võõral maal, kohe tulevad välja tüdrukud, ja tuleb „leivapäts, leivapäts, keda tahad – see vali“.

13.vaata, ma jään seisma allika juurde, ja linlaste tütred tulevad välja vett pumpama.

See tähendab, Eliezer palub Kõigekõrgemalt tunnustäheks tüdruku kindlat käitumist: ma ütlen tüdrukule nii, kui ta nii vastab, siis olgu nii. Kas seda võib teha igapäevases elus, nagu tegi Eliezer? On juhtumeid, kui me näeme, et Kõigekõrgem vastab sellele heas võtmes, nagu näiteks siin või Gidoniga. On juhtum Jiftahiga, kes ütles: „Selle, mis esimesena tuleb välja minu kojast, toon ma põletusohvriks“, ja juhtus suur tragöödia. Seepärast, kui sees on selline ilmutus, siis ilmselt võib nii teha, kuid tuleb väga ettevaatlikult suhtuda sedalaadi lubadustesse.

Ta ei tea veel midagi selle tüdruku kohta, kuid kui on maailmas imeline hetk, siis sulane mõistis kohe – see on see. Kõige tõenäolisemalt nägi sulane midagi sellist, mis pani teda tegema seda, mida ta hiljem teeb.

See tähendab, kannu tuli köie otsas alla lasta, kaevu, ja see võib olla 35-40 meetrit, aga kann, muide, 25-liitrine või 30-liitrine.

Ja siis sulane mõistab, et vaat see – on tema. Just praegu, just selle tüdruku juurde tuleb minna sellise tolle aja kohta originaalse tutvumisviisiga.

See tähendab, ta ei lase tal isegi kannu hoida, et ta ise sellest jooks, ta hoiab kannu õhus, ja sulane joob sellest.

Huvitav, et ta ei lase kaamelitel juua sama vett, mida jõi tema. Ta valab vee välja ja pumpab kaamelitele juurde. Me rääkisime kaamelite kandevõimest: selleks et joota kümmet kaamelit, tuleb võtta vähemalt 500 liitrit vett, see tähendab, oma 25-liitrist kannukest laseb ta 20 korda alla ja tõstab üles.

Ja on veel midagi, et selles kohas peatuda ja rääkida Rivka vanusest. Iga kord, kui seda nädalalõiku loetakse, küsitakse minult, kas on tõsi, et Rivka oli 3-aastane. Kust see arv üldse tuleb? Me rääkisime varem sellest, kust tuletatakse, et Jitshak oli ohvri hetkel 37-aastane. Sara sureb, ta on 127-aastane, Jitshaki sünnitas ta 90-aastaselt, ja tuleb välja, et tema on 37-aastane, kuna Sara surma seostatakse sõnumiga ohvrist. Kohe pärast ohvriks toomist on kirjutatud, et „ja siis said teada, et Rivka sündis“. Ja edasi me loeme, et Jitshak abiellus, kui ta oli 40, 3 aastat hiljem – no nii tulebki välja, et Rivka on sellise kavala matemaatika järgi 3-aastane. Muidugi on Rivka siin teismeline tüdruk, ta on 13–14-aastane ja kindlasti mitte mingil juhul 3-aastane. Aga miks sellised midrašim tekivad? Võib-olla selleks, et näidata Rivka iseloomu. Me näeme siin, et ta käitub natuke nagu teismeline, selline vaba tüdruk, kuid temas on ka kolmeaastase tüdrukukese süütus, võib-olla oskus imestada, rõõmustada pisiasjade üle ja nii edasi. Selline märkus Rivka vanuse kohta.

Ja 21. salmis me loeme, et toimub väike muutus. Sulast ei nimetata enam sulaseks, teda nimetatakse ha'iš (mees), see on mingi asjalik inimene, mitte selline, nagu me sulast ette kujutasime. Iš – see on inimene, keda võib ette kujutada kallis pintsakus, lipsu, mansetinööpide ja nii edasi. Tema on – kümne kaameliga, teenritega, kuldsete kingitustega inimene – ühesõnaga, muljet avaldav ärimees.

Loomulikult on peaaegu iga elanik, kes kaevule tuleb, huvitatud külaliste öömajale võtmisest. Iga maja muutub vajaduse korral kõrtsiks, sest see on hea võimalus raha teenida, no ja inimesega tutvuda.

Tal ei olnud selliseid juhiseid, ei olnud selliseid instruktsioone tulla venna majja, ja ta näeb, et on juhtunud imeline ime, imede ime. Ta ei sattunud lihtsalt heasse majja Haranis, vaid sattus Avrahami majja.

Ja loomulikult kutsub Lavan rikka külalise koju. Ja ta ei tea veel, et see on sugulane, kuid see on tulnud rikas külaline ja tal on ilmselt mingid plaanid tema õe suhtes. Temaga võib tutvuda, võib-olla saab temaga asju ajada.

Ilmselt teatakse selles perekonnas, kes on Avraham. Avraham – see on nende vend, uudiseid temast ei jõua kuigi palju.

VAHAMORíM

35. Aga ISSAND õnnistas mu isandat väga tugevasti. Ja ta tegi ta suureks, ja andis talle pisikarja, suurkarja, ja hõbedat, ja kulda, ja sulaseid, ja teenijannasid, ja kaameleid, ja emaeesleid.

Selline ettevalmistus selleks, et Jitshak on suurepärane partii.

Alati, kui on mingi ümberjutustus, tuleb pöörata tähelepanu mõningatele ebatäpsustele. Avraham ei öelnud nii. Ta ütles: „… kaanani tütardest, kelle keskel ma elan“. Teiste sõnadega, vaadake, millises keskkonnas tuleb elada, vaadake, kellega mul on tegemist. Siin ütleb sulane „…kelle maal ma elan“, ilma Avrahami suhtumiseta, ilma mingi põlguseta kaananlaste vastu. See varjatakse. Milleks? Et ei sünniks liigseid kuulujutte.

Ka see on midagi, mida Avraham ei öelnud, nii kummaline kui see ka pole. Avraham saatis ta sünnilinna, kuid ei saatnud teda isakoju. Siin muudab Eliezer jälle lugu, jutustades seda ümber mitte nii, nagu see oli. Väga palju erinevaid arvamusi, miks ta nii ütleb. Ja kõige arusaadavam on öelda nii. Kui mitte rääkida, et Avraham saatis ta spetsiaalsele aadressile – „vaat see tänav, vaat see maja“, ja rääkida nii, nagu see on, et Eliezer kohtas sellisel imelisel viisil Rivkat, siis selline tugev Jumaliku tahte ilmnemise kirjeldus võib võtta Lavani, Rivka perekonnalt valikuvabaduse. Kui toimub nii palju imesid, siis kuidas siis mitte nõustuda? Selle asemel, et „peale suruda“ imedega ja öelda: „Vaadake, kui imeliselt kõik välja tuli, Jumal Ise ju käskis!“, jutustab siin Avrahami sulane, ta on ju austatud inimene, teisiti: „Nii Avraham kavatseski – saata mind sünnikoju“.

Kolmas muutus, mille Eliezer sündmuste kirjeldusse toob, – „…saadab ingli koos sinuga“. Avrahami kõnes oli „… sinu ees“. Kui ingel läheb sinu ees, korraldab ta kõik, kui koos sinuga – no, nagu laulus, „kui sõbraga teele lähed, on tee lõbusam“. Arusaadav, et ingliga on lihtsam, see tähendab, kõik õnnestub. Aga esimesel juhul, nagu Avraham ütles, on kõik korraldatud. Jälle ei suru Eliezer oma jutustusega maha tahtevabadust, valikuvabadust Betu'elil, Rivkal, Lavanil, kõigil kohalolijatel.

Jutustab enam-vähem ümber, nagu see oligi.

Ta jutustab, võib öelda, kiidab tütart tema sugulastele.

Pärast kõike, mida ta siin jutustab, teeb ta pakkumise, millest on raske keelduda.

See tähendab: „Kui tahate, siis pärast neid sõnu – võite teha õigesti, nagu mina aru saan, ja anda Rivka minu isanda pojale, Jitshakile. Aga kui ei taha – noh, mis siis, ma saan aru, kõik on Jumala kätes, ja ma lähen paremale või vasakule“.

Sellest loost vaimustatuna (päris nii jumalatu kodu Rivkal siiski ei ole) vastavad nad talle:

Lavan on vanem vend, ja isa kordab tema järel. Siin on nimede järjekorrast näha, et kõike otsustab Lavan.

On erinevaid kombeid selles osas, kuidas võib ära lasta tütart, õde. Võib öelda: „Me sõlmisime siin praegu kihluse, aga pulmake tuleb hiljem, aasta pärast“, nagu see oli väga sageli kombeks. Ja seepärast pakuvad nad talle variandina:

See tähendab, lase tal kaasavara kokku koguda, lase tal mõtteid koguda, lase tal valmistuda. See on põhimõtteliselt samuti normaalne suhete variant. Aga mida see tähendab? Aga see tähendab – tule veel kümne päeva, kahe nädala, kuu, poole aasta pärast samasuguste kingitustega, ja me anname ta sulle.

Siis kasutavad nad sellist võtet: „Küsime tüdrukult!“ Enne seda, pange tähele, ei olnud keegi Rivkalt üldse midagi küsinud. Ja see on, üldiselt, esimene ja ilmselt ainus kord, kui naiselt küsitakse, kas ta tahab kellelegi mehele minna.

See on väga ootamatu vastus, isegi stiililt: „Mis sa, lähed selle mehega?! – Aga lähengi!“

Taas saab temast eved Avraham (Avrahami sulane), ta kehastub išist, asjalikust mehest, tagasi Avrahami sulaseks.

Väga ilus õnnistus, peab ütlema, nad ütlevad oma õele: „Olgu sul palju lapsi, ja nad on edukad“. Sellise õnnistusega lasevad nad ta minna. Väga sageli näeme me õnnistustes väärtusi „maa“ ja „seeme“ (kuidas meie õnnistaksime, ma ei tea, võib-olla sooviksime mingeid teisi väärtusi), see on põhiväärtus nende põlvkondade jaoks.

See tähendab, tüdrukud näevad, et nad lähevad iši järel, kujutlevad, et nad reisivad õilsa doniga. Aga neid juhib sulane. Ja kui ilusasti see ühes salmis kokku sobib!

Ja nüüd lõpuks näeme me, kuidas need inimesed kohtuvad. Esimene juudi laps, puhtalt juudi laps, esimene laps, kelle isa ja ema on juudid, leiab endale naise.

See on Hagari kaev, ja ilmselt oli Jitshak külas oma venna Jišmaeli juures. Ise elab ta Negevis, Be'er-Ševa piirkonnas, rändab Be'er-Ševa ja Jeruhami vahel, umbes selles nurgakeses. Seal on väga palju kõrbe, mis kevadel õitseb, palju lõhnavat rohtu – rosmariin, sinep, münt, lavendel – mida kõike seal ei kasva.

Huvitav, et muistsed tõlked, eriti ladinakeelsed, annavad sõna meditation (veidi mediteerida), kuid lasúah – see on veidi mõtiskleda, veidi süveneda, veidi kuulatada, olla iseendaga.

Paistab, et selle mediteeriva, aeglaselt kõndiva mehe nägemisest, kes käitub tõenäoliselt väga kummaliselt – Jitshak paistab sageli kummalise inimesena –, kukub Rivka kaamelilt.

65.Ja ütles ta sulasele (juba ka tema pöördub tema poole – sulane): „Mis mees see selline on (nii mõistetakse seda sõna – halazé), kes tuleb põllul meile vastu?“ Ja sulane ütles: „See on minu isand“. Ja ta võttis sellise rätikukese ja kattis end (ta mõistis, et see on tema peigmees, tulevane abikaasa).

Ilmselt ei pruukinud Jitshak teadagi, et keegi üldse otsib talle pruuti. Siin jutustab talle kõik sulane, kuid sulase vastu on Jitshakil usaldus.

Kõlab selline keerukas lause, et Jitshak võtab ta kõigepealt telki, ja alles siis, kui ta oli juba saanud tema naiseks, armastas ta teda. Jitshak ja Rivka ehitavad koos suhteid, milles sünnib armastus. Mitte armastus ei sünnitanud suhteid, vaid suhted sünnitasid armastuse. Selline see lugu on.

25. peatükk on rikas väga erinevate sündmuste poolest.

1.Ja lisas Avraham ja võttis naise, tema nimi oli Ketura.

Kommentaatoritele valmistab raskusi kõige esimene sõna Ja lisas. Tavaliselt lisatakse millelegi, mis juba on olemas. Võib öelda: „Avrahamil oli kaks naist, Hagar ja Sarai, ja ta lisas neile kolmanda naise, ja see on Ketura. Mõned kommentaatorid ütlevad: „Aga juba enne Sarai surma oli Avrahamil veel üks naine, ja tema nimi oli Ketura“. Kuid see on üsna kummaline seletus. Teised ütlevad, et Avraham võttis lihtsalt uuesti naise, kes oli juba olnud tema naine – Hagari, ja nüüd on tema nimi Ketura. Väga paljud kommentaatorid, tõlgendajad õpetavad, et Ketura ja Hagar – see on üks ja sama isik. Miks see nii juhtus? Sest üks kõige populaarsemaid Toora kommentaatoreid, rabi Šlomo Jitshaki, toob just selle arvamuse. Ta ütleb, et Ketura – see on Hagar. Miks hakati teda nimetama Keturaks? Esiteks: nime Ketura võib tõlkida sõnast suitsutamine, sest tema õilsast käitumisest levis selline lõhn üle kogu maailma. Ja teiseks: Keturat võib tõlkida kui seotud, ta säilitas oma kiindumuse, oma seotuse Avrahamiga hoolimata kõigest. On veel midraš, mis ütleb, et Avrahamil oli kolm naist: Sarai – Šemi järeltulijatest, Hagar – Hami järeltulijatest ja Ketura – Jefeti järeltulijatest. See tähendab, et Ketura pärineb selle arusaama järgi (ja tõenäoliselt on see kõige õigem arusaam) teisest rahvast, see ei ole Hagar.

Mida siis tähendab selles seoses „ja lisas Avraham“? Pärast seda, kui Jitshak võttis endale naise, vaatas Avraham seda ja mõtles: „Ma olen veel noor, püssirohusarves on veel püssirohtu“, ja võttis samuti naise. See tähendab, et Avrahami perekonnas, Jitshaki perekonnas, nende suures-suures perekonnas on korraga kaks pulma. Me rääkisime, et pulmi kui pidusid, kui pidustusi võib-olla ei olnud, kuid nii või teisiti võttis ka Avraham endale naise, ja tema nimi oli Ketura.

Milleks ta võtab endale naise? Noh, eelkõige mäletab ta veel, et ta on paljude rahvaste Isa, ja kui ta võtab endale naise Jefeti järeltulijatest, siis on see ka lihtsas mõttes küllalt hästi arusaadav.

Vanim poeg – Zimran. Nimi Zimran võib tähendada pidutsejat, Kõigekõrgemale hümne laulvat või viinapuud kärpivat. Viinapuu väänet kärbitakse, et see ei võtaks palju mahla. Igal juhul võib öelda, et see on Jumala põllul töötaja.

Nimi Jakšan – sõna ekéš tüvest – püüdev, linnupüüdja.

Madan – see, kes mõistab kohut. Midjan – see, kes tekitab tülisid, kes oskab rahu rikkuda. Võib öelda – see, kes oskab olla liider-dissident.

Nimi Jišbak tähendab mahajäetut, unustatut, seda, kellele ei pöörata tähelepanu. Selliseid nimesid nagu näiteks Haim (elu) või Alter (vanamees) või Rafael (minu Jumal – tervendaja) või Muška (kärbes) või Paul (väike) antakse lastele, kes olid haiged, et rüvedad vaimud neist eemale jääksid (oli selline uskumus). Noh, millisel rüvedal vaimul tekib tahtmine võidelda poisiga nimega Vanamees või tüdrukuga nimega Kärbes? Milleks nendega jännata?

Ja viimane poeg kuuest – Šuah, see, kes oskab pidada dialooge, suudab oma mõtte kuulajani viia.

Üldiselt, kui vaadata, siis nimed, mis Avraham annab oma lastele Keturast, on seotud teenimisega, ja neid võib nii mõista.

Šva – tarkust omandanud inimene, kellele hallid juuksed tulid koos tarkusega, see tähendab, tark nagu raugas. Dedan – see, kes toidab üles, kes on võimeline toitma nagu rinnaga, see tähendab, kes hoolitseb hoolekande eest, hoolekandja.

Nimi Hanoh esineb neljal erineval inimesel, väga populaarne nimi. Avida – see on ja mu isa teab. Elda'a – see on Jumal-teadmine. Me näeme, et Midjani laste nimed on seotud teadmisega, õppimisega.

Lapsed, kes sündisid Keturast, ei saanud, võib öelda, materiaalset pärandit. Rabi Šlomo Jitshaki, kellest me juba rääkisime, jutustab sellest, et Avraham andis oma lastele liignaistest kingitusi. Need kingitused on seotud Ida müstikaga (Muutuste raamat, taro kaardid ja kõik muu selline), tunnetuse tumedate külgedega. Nii seletab ta ilmselt kõigi nende ideede juudi päritolu. Tõenäoliselt said nad ka materiaalseid kingitusi, kuid absoluutselt kogu pärandi andis Avraham Jitshakile.

See tähendab, et üks Avrahami viimastest soovidest, üks tema viimastest muredest oli kaitsta Jitshakit nende tema uute vendade eest, kes võisid pretendeerida nii pärandile kui ka mingile vaimsele sõjale temaga. Seepärast saatis Avraham nad veel oma eluajal ära.

Me kohtame edaspidi Pühakirjas peaaegu kõiki nende nimesid rahvaste isadena.

Seega elab Jitshak Jišmaeli kõrval. Kuna Toora seda mainis ja kuna me lugesime Kõigekõrgema lubadusest, et Ta õnnistab Jišmaeli, loeme edasi Jišmaeli sugupuud.

Üldiselt on nende nimede järgi näha, et Jišmaeli järeltulijad on inimesed, kes tegelevad peamiselt kaubandusega, kuigi ükski kaubandus ei liigu ilma sõjaväeta.

Kaksteist valitsejat – see on see, mida Kõigekõrgem lubas Jišmaelist esile tuua. Oluline on siin ilmselt öelda, oluline ja huvitav: me oleme harjunud arvama ja nii harjunud ütlema, et araablasi peetakse Jišmaeli järeltulijateks. Tegelikult elasid Jišmaeli pojad, järeltulijad kuni Pärsia perioodini Iisraeli maa ümber ja viidi pagendusse koos Iisraeli kümne suguharuga. Seepärast on nende jälg kadunud, ja praegu ei ole võimalik kindlaks teha, kes on tõepoolest Jišmaeli järeltulijad. Kuid nii kujunes traditsioon, et kaupmehi, kõrbe nomaade nimetati jišmaeliitideks. See on, nii-öelda, ideoloogiline hüüdnimi, see jäi neile külge. Ja loomulikult, kui islam kujunes ja Muhammadil oli vaja millegagi toetada pretensiooni, mis alusel ja millises „lepingulises“ staatuses ta liitub kogu selle traditsiooniga, siis tekkiski traditsioon, et nad on Jišmaeli järeltulijad. Koraan ei jutusta, ei nimeta selle poja nime, kelle Avraham ohvriks tõi. At-Tabari, islami ajaloolane, toob kümme argumenti selle kasuks, et see on Jitshak, kümme argumenti selle kasuks, et see on Jišmael. Varase islami ajaloolased ei teadnud seda, kuid järk-järgult kinnistus islamis traditsioon, et nad on Jišmaeli järeltulijad. Sellel ei ole mingit ajaloolist alust.

Sellega lõpeb väike lõik, mis oli pühendatud Jišmaeli poegade ajaloole. Me puudutame seda veidi hiljem, kui loeme teisi peatükke.

Me räägime teiega nii praegusest nädalalõigust Haje Sara kui ka eelmisest nädalalõigust Vajera. Me alustame Berešiti raamatu 18. peatükist, milles jutustatakse sellest, kuidas Kõigekõrgem Ise tuli Avrahamile külla ja kuulutas talle, et peagi on temal ja Saral poeg. 12. salmis loeme Sara reaktsioonist:

Sara naeris sisimas.

Öeldes: „Pärast seda, kui mul lõppes tavaline naiselik,

Sõna bljot tähendab tänapäeva heebrea keeles, ja ka tolle aja heebrea keeles, naiste kuupuhastuse lakkamist ehk klimakteeriumi. Pärast seda, kui mul saabus klimakteerium

Tuli minu juurde tagasi noorus, minuga juhtus noorenemine

Mind tabas nauding – kui tõlkida sõna-sõnalt.

Ja minu mees on vana.

Ilmselt teavad kõik seda salmi. Kõik on kuidagi isegi ette kujutanud naervat Sarat. Mõned kommentaatorid ütlevad, et just sel hetkel, enne kui naerma puhkeda, tundis Sara, et tema keha noorenes või et tal algasid kuupuhastused, ja see tekitas temas muige.

Me rääkisime sellest, et alati on võimalus vaadata üht või teist meile hästi tuttavat Toora salmi teise nurga alt. Ja täna pakun ma teile lugeda seda katkendit rav Naftali Tsvi Jehuda Berlini silmadega. Ja ta ütleb nii: „Siin naerab Sara selle üle, et toimuv on ootamatu, isegi nagu ime“. Tavaliselt kujutame meie, inimesed, isegi kui ootame imet, ette, et ime toimub kindlal viisil. Muidugi teadis Sara, et Kõigekõrgem oli tõotanud Avrahamile lapse. Kui Avraham ja Sara olid vanaks jäänud, mida võib endale ette kujutada? Milline see ime on? Võib-olla nad mõlemad ootamatult noorenevad, saavad nooreks ja eostavad lapse? Või võib-olla juhtub selline ime, et vanurid – Avraham ja Sara – eostavad lapse? Võib kujutleda nii, ja võib kujutleda nii.

Me kõik, kui kujutleme endale imet, kujutame seda sageli ette kindlal viisil. „Kui kohale lendab võlur, – kujutles krokodill Gena, – siis lendab ta kindlasti sinise helikopteriga. Kas võlur saab lennata ilma helikopterita? Ja näitab kino tasuta“. Me näeme ette, milline see ime on. Aga Kõigekõrgema otsus antud juhul (nagu mõistab seda teksti rav Naftali Tsvi Jehuda) – on ebatavaline otsus. Sara noorenes, aga Avraham ei noorenenud. Ja ühest küljest tuleb välja, et see on ime Sarale: tema juurde tuli tagasi noorus ja ta saab eostada ja sünnitada. Aga ime Avrahamile on selles, et ta saab vanamehena lapse saada.

Kui Kõigekõrgem kordab neid sõnu Avrahamile, loeme 13. salmis:

Me kõik teame, kuidas klassikalised kommentaatorid seda teksti tõlgendavad, miks Kõigekõrgem ei andnud sõna-sõnalt edasi seda, mida Sara ütleb. Praegu ei ole jutt sellest. Jutt on sellest, et meie maailm, meie pilk maailmale, meie ettekujutus maailmast on šabloonne, isegi kui me mõnikord ootame imet. Me ootame, et see ime toimub kindlal viisil. Ja ma olen juba rääkinud sõnast tshok (naer). Sõna tshok (naer) koosneb justkui kahest sõnast: tse (välju) ja hok (piirid) – välju piiridest, mida seab seadus, murra oma šabloon. Saral toimus murdumine, šabloonse mõtlemise murd, ja sellest ta naeris. Tema ettekujutused imest ei ulatunud Looja Kõikvõimsuseni. Seepärast ütlebki Looja talle: „Ära programmeeri, ära pane imele stsenaariumi paika“. Looja imelisus on kõrgem igasugusest stsenaariumist.

Me oleme rääkinud ja räägime veel sellest, et pilk ühele või teisele Toora salmile võib olla erinev. Kuid kui üks või teine kommentaar seletab Toorat, on oluline, et tõlgenduse pilt oleks terviklik. Seepärast on huvitav, kuidas rav Naftali Tsvi Jehuda tõlgendab Avrahami ja Sara vanust, eluiga. Sara, nagu me teame (see on juba meie nädalalõik), elas sada kakskümmend seitse aastat, aga Avraham elas sada seitsekümmend viis aastat. Hämmastav, kui vaadata seda rav Naftali Tsvi silmadega, võib öelda: Saral oli „tagasikerimine“, ta noorenes, oletame, 25 – 30-aastaseks (me ei tea). Ta sai uuesti nooreks. Ja näiks, et just tema oleks pidanud elama palju kauem kui Avraham. Miks elas Avraham 175 aastat, aga Sara – 127? Ja rav seletab, et kuna Sara oli noorem, tegi ta mõningaid oma ülesandeid, mõnda oma tööd kiiremini ja kõigi oma ülesannetega, kõigega, mis tal oli oma elus vaja täita, sai ta hakkama varem kui Avraham. Me näeme sageli mõningaid inimesi, kes ei jõua kunagi meie vanusesse, kes surid, elamata neljakümneni, kolmekümne viieni, kolmekümneni, ja jõudsid teha rohkem kui meie, sest nad võib-olla elasid kuidagi liiga kiiresti. Seda esineb igal sammul. Noor Sara jõudis rohkem kui aeglane vana Avraham, seepärast lõpetas ta oma teenimise varem ja lahkus varem sellest maailmast.

See võib olla õppetunniks ka meile. Kui me püüame teha nii palju kui võimalik, jõuda teha seda, veel seda ja veel seda, on see hea omadus, kuid ka mõõtu tuleb teada. Ja tuleb meeles pidada, et igal asjal päikese all on oma aeg. Ja mõnikord tuleb osata peatuda, mitte oma elu tagant kiirustada ja teha asju teatud aeglusega, et pikendada oma aastaid.

Selline ebastandardne pilk meile kõigile tuttavale salmile esineb rabi Naftali Tsvi Jehuda Berlinil. Sellega ei pea nõustuma ja, mis kõige tähtsam, ei pea kohe mitte nõustuma ja otsima, kus ta siin eksib, ja välja kiskuma: „Aga võib-olla on see salm sellega vastuolus või see salm on sellega vastuolus?“ Sest võib-olla te veendute, et ravil on seletus nii sellele salmile kui ka teisele. Oluline ei ole leida, kus vaielda, ega muuta seda, mida me kuuleme, loosungiks, vaid õppida midagi sellest, mida me kuuleme nendest ebastandardsetest, ebatavalistest pilkudest Toorale. Selleks ma tegelikult neid ebastandardseid lähenemisi jagangi.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Alustuseks meenutame veidi, millega lõppes eelmine nädalalõik. See lõppes sellega, et Avrahamile räägiti, et tema sugulane Milka sünnitas samuti. Ja sõna samuti osutab Sarale (täpselt samamoodi nagu Sara), võib-olla täpselt samal viisil, aga võib-olla täpselt samuti, samal ajal. Selles on Toora omapärane vihje sellele, et kui esiplaanil näeme isade, Terahi järeltulijate elu kirjeldust, siis tagaplaanil, Toora perifeerias, meie jutustuse perifeerias, on lugu rahva emadest, kes samuti kasvavad Terahi perekonnas. Nii Sara kui ka Rivka ja hiljem Rahel ja Lea tulevad samuti Terahi perekonnast, ja mitte midagi juhuslikult, mitte keegi ei sünni juhuslikult. Võiks oodata, et Rivka sündis ja ta on määratud (see on ju ilmne) Jitshakile pruudiks. Kuid kõik ei ole nii lihtne. Ja meie nädalalõik Hajei Sara on pühendatud muu hulgas Jitshakile pruudi otsimisele. Kõik algab sellest, et Avraham saadab oma sulase Eliezeri oma sünnimaale, et ta ei võtaks peremehe pojale kaanani naist, vaid võtaks talle naise tema sünnimaalt. Ja selle motiividest me täna ei räägi, vaid püüame vaadata, kuidas asi oli ja miks just nii. Alustame sellest, et loeme Eliezeri ja Avrahami vestlust:

3-5. Ma vannutan sind ISSANDA, taeva Jumala ja maa Jumala nimel, et sa ei võta mu pojale naist Kaanani tütarde seast, kelle keskel ma elan. Vaid mu maale, mu sünnimaale sa lähed ja võtad naise mu pojale, Jitshakile.“ Ja ütles talle sulane: „Võib-olla ei taha naine minuga kaasa tulla sellele maale, kas ma pean siis viima su poja tagasi sellele maale, kust sa välja tulid?“

Milles on sulase küsimus? Noh, on arusaadav, et pruut tuleb perekonnast. Küsimus on, kus me hakkame elama või kuhu me hakkame käima hingamispäeval? Kui rääkida juutide moodi, siis millisesse sünagoogi me hakkame käima? Ja Avraham vastab: „Ei, Jitshaki sinna saatmine – see ei ole variant.“

6. Ja ütles talle Avraham: „Hoidu, et sa ei viiks mu poega sinna tagasi.“

Elama hakkame niisiis siin, meie juures.

7. „ISSAND, taeva Jumal, kes võttis mind mu isa kodust ja mu sünnimaalt, ja Kes rääkis minust ja vandus mulle nii: ‚Sinu järglastele annan ma selle maa‘, Tema saadab Oma ingli sinu ees, ja sa võtad mu pojale naise sealt.“

Mida Avraham ütleb? „Jumal lubas mulle selle maa. Sellele maale me pruudi võtamegi, muidu ilma maata, milleks meile pruut.“

8. „Aga kui naine ei taha sinuga kaasa tulla, oled sa sellest mulle antud vandest vaba. ainult mu poega ära vii sinna tagasi.“

Selline vestlus toimus Eliezeri ja Avrahami vahel. Kuigi me ütleme Eliezer, tuleb siin märkida, et Eliezeri nime ei mainita kogu selles loos mitte kordagi. Teda nimetatakse kogu aeg lihtsalt Avrahami sulaseks, tal ei ole oma nime. Kogu tema teenimine kogu peatüki vältel – see on Avrahami teenimine. Ta on justkui Avrahami kehastus, Avrahami sünnimaal, seepärast ei nimetata siin tema nime, teda isiklikult siin ei ole. Nii kummaline kui see ka pole, kordab sõnadega kokkuhoidev Toora, mis tavaliselt suudab aastatuhandeid kirjeldada mõne reaga, äkki ootamatult Eliezeri sõnadega kogu jutustust sellest, kuidas asi oli ja kuidas ta andis Avrahamile vande. Ja me näeme, et kui Eliezer jutustab ümber, kuidas asi oli, teeb ta sündmuste jutustusse mõned muudatused. Me loeme selle üle ja püüame mõista, miks, milleks Eliezer seda teeb ja millised järeldused sellest on meile aktuaalsed. Siin on, mida Eliezer jutustab Rivka kodus:

37. Ja vande võttis minult mu peremees, öeldes: „Ära võta mu pojale naist Kaanani tütarde seast, kelle maal ma elan.“

Me mäletame, et Avraham ütles: „Kelle keskel ma elan.“ See tähendab, vaadake, kelle keskel, kelle seas tuleb elada. Ära võta nende seast. Siin, ümber jutustades, siludab Eliezer teatud lugupidamatust Kaanani suhtes, mis Avrahamil on, sest ta tahab, et Rivka sinna sõidaks, ei taha ette ära hirmutada.

38. „Kui sa enne ei lähe mu isa kotta ja mu perekonna juurde“ – jutustab Eliezer.

Kuid asi ei olnud nii. Avraham saatis teda mu maale ja mu sünnimaale. Üks asi on sattuda Avrahami kodulinna, teine asi on sattuda Avrahami perekonda. Miks Eliezer seda muudab? Kui oletada, et Avraham saatis Eliezeri lihtsalt oma linna, ja siin on selline imeline kokkusattumus, et Eliezer ei tulnud lihtsalt, vaid tuli just Rivka koju, siis see võib kuulajate tahet kammitseda, sundida ütlema: „Noh, kui kõik on juba nii läinud, siis tuleb kindlasti mehele minna, tuleb Rivka mehele panna. Kindlasti on see vajalik.“ Ja selline sõnastus võib inimestelt võtta valikuvabaduse.

Ja edasi jätkab Eliezer kõige jutustamist enam-vähem täpselt, välja arvatud üks detail Ingli kohta, kelle kohta Avraham ütles: „Jumal saadab teda sinu ees.“ Eliezer ütleb: „Jumal saadab teda sinuga.“ Miks, ja milleks, ja milles on vahe? Kui Ingel läheb kellegi ees, siis ta läheb eespool, sisse seades, lahendades kõik probleemid, nii et inimese ees laiub juba punane vaip ja tal jääb üle vaid astuda, vaid sellest läbi minna. Kui Ingel läheb koos inimesega, siis inimene ise lahendab probleemid nende tekkimise järjekorras. Ingel, kes on kõrval, lihtsalt aitab teda selles. Milleks on oluline seda muuta? Sellesama eesmärgi jaoks. Kui Ingel tuli ette, siis oodatakse, et Betu'eli perekonnas, Rivka perekonnas, on juba kõik otsustatud ja nad peavad olema valmis Rivkat ära andma. Kui Ingel läks ees, siis… Kas teie juurde ei astunud Ingel sisse, te ei näinud Inglit? See olete teie, kes ei näinud Inglit, teie – olete vääritud, teie – olete uskmatud. Ja see kammitseb jällegi Betu'eli perekonna valikuvabadust. Ja see ei ole see, mida Eliezer tahab. Seepärast muudab ta mõningaid detaile sündmuste kirjelduses.

Eliezerile on juba selge, ta on juba öelnud, et Kõigekõrgem hitsliah – andis talle edu tema teel. Ta on juba näinud Jumala kätt kõigis neis sündmustes, kuid ta ei taha, et kogu tema pilt, nägemus võtaks Rivkalt tahtevabaduse. Ta ei taha, et Rivka läheks mehele prohvetikuulutuse järgi, et see paistaks nii, nagu oleks ISSAND ilmunud Betu'eli kotta ja öelnud: „Nõnda ütlen Mina: Rivka peab mehele minema ja minema koos selle mehega.“ Eliezer jutustab asjaolud ümber, kuid jätab pruudi perekonnale manöövrivabaduse. Ei ütle neile: „Kui te ei nõustu, lähete te prohvetikuulutuse vastu, lähete te Jumala tahte vastu.“ Ta tahab, et nad ise näeksid ja et nad ise nõustuksid. Ja see ongi see, mis toimub.

50. Ja vastasid Lavan ja Betu'el ning ütlesid: „ISSANDALT lähtub see. Me ei saa sulle vastu rääkida ei head ega halba.“

Nad ütlesid: „Tõepoolest, kõik see on Jumalalt. Kuidas me saame vastu vaielda?“ Ja ometi ei tulnud nad Rivka juurde ega öelnud talle: „Me saime prohvetikuulutusi. Püha Vaim ilmutas meile. Nõnda ütleb ISSAND: sa pead mehele minema, minema kohe praegu selle mehega, minema temaga Kaananisse.“ Nad küsivad tüdruku suust, küsivad neiult:

58. „Kas lähed selle mehega?“ Ja ta vastab: „Lähen.“

59. Ja nad võtsid oma õe Rivka, tema imetaja, ja saatsid nad ära koos Eliezeriga.“

Kogu loo vältel oli Eliezeril ja lugejatel ja isegi mingil etapil vendadel ja vanematel arusaam, et kõik toimub ISSANDALT. Oli arusaam, et just seda sama otsust ootab Kõigekõrgem, kuid see oli varjatud kuni päris viimase hetkeni, et Rivka saaks ise otsustada, kas järgida seda prohvetikuulutust.

See on kõige esimene kosimise kirjeldus, varem ei ole. Ja sellest ehitatakse üles juudi pulmakombed. Esiteks tuleb pruudilt küsida, kas ta tahab mehele minna? Isal ei ole õigust tütart vägisi mehele panna. Mida teha, kui tüdruk tahab mehele minna, aga vanemad on vastu? Mida ütleb traditsioon? Traditsioon ütleb: „Mine mehele.“ Just nii on kõik korraldatud, et kõik asjaolud taanduvad tagaplaanile ja jääb ainult sinu tahe. Traditsioon ütleb: „Inimest ei ole võimalik prohvetikuulutusega sundida naist võtma või mehele minema.“ Me näeme hiljem Hošea juures teatud erandit, kuid see on eriline prohvetikuulutus, talle antud. Jumal ei saa sundida inimest Oma prohvetikuulutuse kaudu astuma mingisse abiellu, ja vanemad ka ei saa. Selles on täielik vabadus. Ja seda vabadust tagab isegi see, et Eliezer varjab oma kuulajate eest osa tegelikkusest. Abielu suhtes annab Kõigekõrgem täieliku vabaduse. Me loeme Pühakirjas mitmes kohas, et abielu on Kõigekõrgemalt ja Kõigekõrgem tahab, et see oleks varjatud, et see oleks salajane, et see ei oleks ilmutatud nii: „Nõnda ütleb ISSAND. See neiu on määratud sellele mehele.“ Kuigi Talmud jutustab, et taevas kõlab selline hääl ja iga neiu ja iga noormees sünnivad määratusega. Igaühe jaoks on keegi oma, määratud, kuid on antud tahtevabadus ja ainult vaba tahtega saab inimene abielluda. See kõlab meile hoiatusena igasuguste prohvetikuulutuste järgi sõlmitud abielude ja abielu puudutavate prohvetikuulutuste eest. Me näeme, et isegi kui asjaolud olid prohvetlikud, oli see kuulajate eest varjatud, et valik ei tehtaks prohvetikuulutuse järgi, vaid inimese enda tahte järgi. Ja selles seisneb Jumala tahte täitumine. Me näeme, et Rivka läheb mehele Jitshakile, kellele ta on määratud võib-olla juba Jitshaki enda sünnist peale. Kõik teostub Jumala Tahte läbi, kuid sünergias, harmoonias inimese vaba tahtega.

See ongi see, mida me saame sellest loost ammutada enda jaoks, oma laste jaoks, rahu jaoks oma perekondades.

Me loeme osa loost sellest, kuidas Eliezer, Avrahami sulane, käis Jitshakile pruuti toomas.

Avraham räägib inimesele, kes on tema ammune, vana sulane, kes haldab kogu Avrahami vara. Kujutage ette Avrahami usalduse taset selle inimese vastu.

„Pane oma käsi mu puusa alla

See tähendab, pista käsi puusa alla ja pane see sellele kohale, kus on ümberlõikamine, kus on lepingu märk, vande jaoks.

See tähendab, sõna-sõnalt minu kvartalisse, minu õue.

Et võtta naine minu pojale, Jitshakile“.

Mitte iga naine ei ole valmis abielu nimel emigreeruma, olgu või inimesega nii suursugusest perekonnast nagu Avrahami perekond.

Võib-olla pean ma sel juhul viima sinu poja tagasi sellele maale, kust sa välja tulid?“

„Ma usun, et ISSAND, kes lubas, et annab minu järglastele selle maa, Tema korraldab kõik nii, et minu poeg ei pea kuhugi sellelt maalt ära sõitma selleks, et endale naist võtta.“ Ja tõepoolest, Jitshak on ainus Esiisadest, kes ei lahkunud kunagi Iisraeli maa piiridest. Võib-olla tänu sellele Avrahami palvele. Avraham ütleb: „ISSAND saadab Ingli sinu ees“. See tähendab, et keegi justkui käib sinu ees ja korraldab kõik sinu asjad ja sa võtad minu pojale naise sealt.

Niisiis annab Avraham Eliezerile täiesti konkreetse korralduse minna väga konkreetsesse kohta väga konkreetse missiooniga.

Kas kaua või lühidalt – sulane jõuab Nahori linna. Toora ei jutusta sellest, kui kiiresti see juhtus. Midrašim jutustavad sellest, et see ei juhtunud väga kiiresti, kuid meile ei ole see praegu tähtis.

Sõna evareh sarnaneb sõnaga levareh – õnnistama. Sõna braha – samast tüvest, tõlgitakse kui õnnistus. Tõepoolest, tüvi bereh – põlv. Põlv on see, mis ühendab jala kahte osa, nii ka braha ühendab, nagu põlveke ühendab ülemist ja alumist. Pani kaamelid pikali, kaamelid heidavad pikali, põlvi kõverdades.

Kaevu juures Enne hämarikku; enne seda, kui tullakse välja vett ammutama.

Ja siin juhtub midagi ebatavalist. Sulane hakkab palvetama. See on ilmselt esimene lugu teekonnapalvest.

Sõna hakre – sõnast mikre – juhus.

Ja tee halastust minu isandale, Avrahamile.

Edasi me teame, et ta ei olnud veel jõudnud rääkimist lõpetada, kui tuleb Rivka, ja kõik juhtus nii, nagu ta palus, ja isegi paremini. Ja juhtus isegi nii, et ta sattus just sellesse majja, kuhu ta pidi tulema jne. Kõik juhtus nii, nagu vaja.

Küsimus on selles. Avraham saatis sulase täiesti konkreetsesse kohta linna sees. Keegi ei öelnud sulasele, et ta kuidagi palvetaks ja kuidagi ära arvaks, milline naine välja tuleb. Aga äkki oleks välja tulnud lonkav naine, või kõver, või hallipäine, või kiilas, või veel mingisugune, ja oleks öelnud seda, mida Eliezer tahtis kuulda? Šoftimi raamatus loeme kurba lugu inimesest, kes lubas tuua ISSANDALE põletusohvriks esimese, mis tuleb kodust talle vastu, ja välja tuli tema tütar. See on Jiftahi lugu. Ja kuidas saab teada, et ei juhtu midagi sarnast? Kommentaatorid vaidlevad ja räägivad sellest palju.

Mitte kõik ei tea, et Toora tekst ei koosne ainult tähtedest, vaid sisaldab ka kantillatsioonimärke, omapäraseid noote, mis näitavad intonatsiooni, millega tuleb üht või teist sõna hääldada. Heebrea keeles nimetatakse seda taamei hamikra – teksti maitsed. Ja tõepoolest, see osutab intonatsioonidele, sest sellest, kuidas me üht või teist sõna hääldame, sõltub see, kuidas seda saab mõista. Võib öelda: „Vabandage“, võib öelda: „Noh, vabandage“. Ja need on täiesti erinevad „vabandage“. Ja nii on paljude sõnadega. Ja kui me loeme Toora teksti, võib seda lugeda vanas keeles, rääkides väljendusrikkalt, ja väljendada saab neid kantillatsioonimärke, mis on tekstis näidatud. Mõnda märki anti edasi isegi žestidega, mitte ainult intonatsiooniga. Ja siin, sõna Ja ütles kohal, mis seisab 12. salmi alguses, on ebatavaline märk, mida nimetatakse silsul (ehk trill). Kogu Berešiti raamatus esineb see ainult kolm korda. Üks kord esineb see Berešitis (19:16), kui me loeme Lotist. Tema kohta on öeldud: „Lot viivitas, jäi kõhklema“.

Teist korda sama sõna, kuid Josefi kohta. Kui Josef põgeneb Potifari naise eest, seal on sama sõna, mingi nõutus, Loti segadus, mingi nõutus, segadus Josefil. Ja kolmandat korda esineb see sõna siin, 12. salmis. Nende intonatsioonidega annab Toora edasi kangelase segadust, teatavat segasust tema teadvuses.

Kui ma asun teele, püüan ma kõike, kõike, kõike planeerida: kus ma istun bussi ja millisele bussile ma istun, kus ma väljun, kus ma midagi hamba alla võtan, kus ma ööbin ja kõike muud, tahaks teada. Me kõik tahame planeerida, kui asume teele. Me kõik oleme harjunud palvetama selle eest, mida me teeme. Ja nii kõlab teekonnapalve, traditsiooniline palve, millega palvetab iga juut, kui ta asub teele:

Olgu Sinu tahe, Jumal, meie Kõikvõimas, ja meie isade Kõikvõimas Jumal, juhtida meid rahu teed, suunata meie samme rahu rada pidi, rajada meile õnnelik tee ja viia meid meie teekonna sihile elu, rõõmu ja rahu jaoks; ja tuua meid tagasi rahuga, ja päästa meid kõigi vaenlaste käest ja kõigist, kes meid varitsuses ootavad, metsikutest loomadest ja röövlite käest, kes võivad meid teel kohata, ja kõigist hädadest, mis maailmas toimuvad. Saada õnnistus kõigile meie kätetöödele. Ja lase meil leida armu, õnnistust ja halastust Sinu silmis ja iga inimese silmis, kes meid näeb. Ja kuule meie anumise häält, sest Sina oled Jumal, kes kuulab palveid ja anumisi. Õnnistatud oled Sina, Jumal, kes kuulab palvet.

Seda palvet loeb iga juut, kui ta asub teele. Mis on selles palves? Kes palvetab sellise palvega? Inimene, kes üldse mitte midagi ei tea. Kes ei tea, kuhu ta võib sattuda, kus tal tuleb peatuda ja millega ta võib kokku puutuda. Kui me oleme kõik planeerinud, kõik hästi planeerinud ja riiulitele sorteerinud, siis selles meie plaanis juhtub, et ei leidu kohta selleks, et Kõigekõrgem ilmutaks selles Oma tegevust. Me oleme kõik planeerinud, kuid me ei küsinud Temalt, mida Ta tahab. Oma palvega, oma pöördumisega Kõigekõrgema poole me justkui peatame oma plaanid ja küsime, pöörame oma südame Kõigekõrgema poole ja püüame oma plaane Temaga kooskõlastada, anda Talle koht oma plaanides. Nagu ütles Kotski rabi: „Jumal on seal, kuhu me Ta sisse laseme“. Selles teekonnapalves laseme me Jumala sisse oma hästi planeeritud, riiulitele sorteeritud teekonda.

Selles oma palves laseb ka Eliezer, Avrahami sulane, Kõigekõrgema sisse, pöördub Kõigekõrgema poole, kuigi ta teab ka Inglist, kes läheb tema ees, ja tal on selge ajakava, selge juhis Avrahamilt. Siin on aeg tunda end segaduses, tunda end mitte olukorra peremehena, mitte sugugi olukorra peremehena, pöörduda Kõigekõrgema poole küsimusega: „Millised on Sinu plaanid minu tee suhtes?“

Mul on tulnud väga palju reisida, reisida lastega. Ja kui midagi läks mitte nii, nagu vaja, kui jäin ummikusse, jäin bussist maha või midagi muud juhtus, toimusid alati imelised asjad. Just nendes kõrvalekaldumistes plaanidest, kui me, olles kõrvale kaldunud, unustanud oma plaanid, lastega palvetasime, saatis Kõigekõrgem meie ellu väga ebatavalisi, häid inimesi, kellega tutvus jäi minuga paljudeks aastateks. Paljude õpetajatega, lihtsalt heade inimestega, ebatavaliste inimestega, inimestega, kes mind aitasid, või inimestega, kes vajasid minu abi. Kõigekõrgem juhtis mind sel hetkel, kui ma teel kinni jäin, kui mu plaanid segi läksid, kui kõik toimus mitte nii, nagu ma tahtsin. Sel hetkel toimusid imed, mis osutusid mõnikord tähtsamaks kui tee ise, tähtsamaks kui kõik, mis ümberringi toimus. Sõidu eesmärk osutus juba teisejärguliseks, ka nii juhtus.

Mašiah ütleb: „Mina olen Tee“. Mašiahis ühenduvad Jumalik ja inimlik. See on pidev sünkroniseerimine, oma plaanide pidev kooskõlastamine Jumala plaanidega, pidev viibimine selles sisemises palves, mis ei anna enam segadust, vaid kindlust. Pidev hõljumine selle maailma kohal, selle maailma plaanide ja kavatsuste kohal. Selle maailma liigendatud maastiku reljeefi ületamine ja isegi selle reljeefi kasutamine oma eesmärkidel. See on üks võimalikest arusaamadest sellest, mida ütleb Mašiah: „Mina olen Tee“. Tee – see on planeeritud teekond, planeeritud igaminutilise, igasekundilise pöördumisega Looja poole. Mitte lihtne asi, kuid ainult nii jõuame me selleni, selle eesmärgini, kuhu Kõigekõrgem tahab meid viia. Rahuni, õnnistuseni kõigi nende südametes, kes meid näevad, nagu ütleb ka teekonnapalve.

See on üks arusaamise nurkadest. Muidugi võib tuua ka kümneid teisi selle kohta, miks Eliezer siin peatub ja palvetab. See on meile kool – peatuda palveks. Isegi siis, kui me arvame, et Jumal on meile juba kõik öelnud, isegi seal, kus me arvame, et me mõistame Tema tahet, isegi seal, kus meile on antud, näiks, täiesti selged juhised selle kohta, mida teha.

Imeline raamat on Toora. Mõnikord on see väga laialivalguv. Mõningaid dialooge, mida võiks esitada mõne reaga või lihtsalt ümber jutustada, jutustab Toora põhjalikult ümber, laotades need laiali tervete peatükkide ulatuses. Meie nädalalõigus näeme Avrahami kauplemist koopa Me'arat Hamahpela pärast või näiteks sulane Eliezeri arutlusi, kui ta läheb Jitshakile pruuti võtma. Paljudele võib see tunduda üleliigne ja arusaamatu. Miks kirjeldab Toora seda kõike nii põhjalikult? Muidugi, hoidku Jumal, Tooras ei ole ühtki üleliigset sõna. Juhtub ka vastupidi, et Toora on väga lakooniline. Ja mõne süžee, mille Dostojevski oleks võinud panna romaani aluseks ja Hollywood – täispika filmi aluseks, esitab Toora kõigest mõne reaga, mahukalt, eredalt, kuid väga lühidalt.

Me räägime teiega teist liiki näitest, räägime ühest salmist, õigemini isegi kõigest ühest sõnast, mis on väga tähtis, mida pikka aega erinevad inimesed püüdsid mõista. Ja, nagu sageli juhtub, räägib see mitte ainult sõnast endast, vaid ka inimestest. Me loeme teiega Berešiti raamatu 24. peatüki esimesest salmist.

Me peatume teiega sõnal bakol. Bakol võib tõlkida kui kõiges, see tähendab kõiges, mis tal oli, või kõigega – kõigega kui tööriistaga, kui haamriga. On midagi, mida nimetatakse kõik, ja sellega õnnistas Jumal Avrahami. Raske on mõista, millest jutt käib. Avrahami sulane ise, keda me juba mainisime, ütleb, et Jumal õnnistas Avrahami paljuga: „Ja ISSAND õnnistas väga mu isandat, ja ta sai suureks, ja Tema andis talle lambaid ja härgi ja hõbedat ja kulda ja orje ja orjatare ja kaameleid ja eesleid“. Paljuga õnnistas Jumal Avrahami. Muidugi võib sageli öelda: „Jumal õnnistas mind paljuga“. Ja minul on ka palju kõike, kuid tahaks, et vanaduses ma võiksin öelda: „Ja ISSAND õnnistas mind kõigega“. Veel parem, kui keegi teine saaks minu kohta nii öelda. Seda võib ka hauakivile kirjutada. Hea kiri saab olema. Millest siis jutt käib? Miks Toora ei loetlenud meile siin, nagu loetles seda Eliezer, mitu kaamelit tal oli, mitu orjatari, mitu orja, kui palju hõbedat ja kui palju kulda. Sest orjataridel, hõbedal ja kullal on mingi piir. See ei ole kõik.

Mis siis on kõik? Paljud on paljude põlvkondade vältel püüdnud seda mõista. Talmudis on vaidlus, ja avaldatakse erinevaid arvamusi. Üks tarkadest ütleb: „Kõiges – see tähendab, et tal ei olnud tütart. Kui inimesele sünnivad pojad, – nii arutleb see tark, – siis see on suur õnnistus, ja kes on nii õnnistatud, see on kõiges õnnistatud“. Mida ma saan öelda kui tütarde isa, kes näeb oma tütardes nii suurt õnnistust, et mitte ainult oma, vaid on ka tüdrukuid lapsendanud, Jumala abiga? Ma olen tütarde üle väga rõõmus, ja ma arvan, et see on suur õnnistus, ja selle õpetajaga ma ei saa nõustuda.

Teine vaidleb vastu: „Vastupidi, Avrahami õnnistus seisneski just selles, et tal olid ka tütred. Ja tütred õnnestus tal kasvatada õigeteks“. Arvamus on ilus, see meeldib mulle rohkem, kuid Toora järgi on seda raske põhjendada.

Kolmas arvab, et Avrahamil oli tütar, tema nimi oli Bakol (kõigega). See on tütre nimi, ja see tütar on selline õnnistus, selline rõõm issile. Jälle meeldib see mulle, kuid seda põhjendada on raske.

Teised ütlevad: „Avraham oli suur ravitseja, kõige tundja, ja inimesed käisid tema juures nõu saamas, küsimustega, ülesannetega, ideedega, ja ta aitas kõiki-kõiki. ISSAND õnnistas teda kõige teadmisega“. Igaüks on muidugi ise vaba otsustama, kuid minu arvates, noh, nii ja naa õnnistus, kui sinu ümber on pidevalt inimesed ja pidevalt sinult midagi küsitakse.

Mõned arvavad, et Avrahamil oli rinnal kalliskivi, omamoodi kamee, millest igaüks, kes seda nägi, kohe tervenes. Pärast tema surma võttis Kõigekõrgem selle kamee ära.

On neid, kes ütlevad, et sõna bakol tähendab gematria järgi ben (poeg), ja Avrahami õnnistus on tema väärikas poeg, Jitshak. Seda võib ka mõista. Kuid miks Toora ei ütle: „Ja ISSAND õnnistas Avrahami suurepärase poja Itsikuga, hea juudi poisiga heast juudi perest?“ Samuti vaieldav.

Midraš ütleb, et bakol tähendab seda, et Kõigekõrgem andis Avrahamile valitseda oma kurja kalduvuse üle, mis iganes Avrahamiga ka ei juhtunud, millised sündmused tema ümber ka ei toimunud. Aga kes ta sel hetkel on? Ta on sel hetkel lesk, inimene, kelle poeg ei ole veel abielus. Ta ei suutnud ei palvetega ega oma õigsusega tühistada Iisraeli rahva pagendust, oma järglaste pagendust, millest Kõigekõrgem rääkis. Ja kõik tema päevad on väga keerulised. Pikka aega oli ta lastetu, lootis lapsele. On veel Jišmael, kellega samuti ei ole väga selge, mis toimub. Kui vaadata kõrvalt, siis ei ole Avrahamil päris kõik hästi. Üldse, kui me ütleme kõik on hästi, need on üsna paatoslikud sõnad. Ei juhtu nii, et kõik on hästi. Ei juhtu nii, et kõik oleks olemas, ei juhtu nii, et kõike oskan või kõike tean. Kuid siin ei ütle seda meie, seda tunnistab Toora Avrahami kohta. Ja kui targad ütlevad, et kõik – see on see, et Kõigekõrgem tegi Avrahami tema enda kurja kalduvuse juhtijaks, isegi Avrahami kuri kalduvus teenis Kõigekõrgemat, kogu Avrahami vaimne olemus oli õnnistatud, oli allutatud Kõigekõrgemale.

Veel üks arusaam räägib sellest, et bakol on seotud käsuga armastada Kõigekõrgemat. On käsk, milles kõlab samuti see sõna bahol: „Ja armasta ISSANDAT, oma Jumalat, kogu südamest“- behol levavha. Mida tähendab kogu südamest? Kas ma võin armastada kogu südamest nii, et minu südames ei oleks kohta ei minu lastele, ei minu naisele, ei minu vanematele, ei minu sõpradele ega lõppkokkuvõttes mootorrattale „Harley Davidson“, mille naaber parkib minust mitte kaugele? Kas selline asi saab olla? Ja siin öeldakse Avrahami kohta, et isegi oma armastust kellegi või millegi vastu kasutas Avraham endale õpetuseks, enda parandamiseks, et täita oma südant armastusega Kõigekõrgema vastu. Isegi kedagi armastades või millegi külge kiindudes nägi Avraham selles Kõigekõrgema õnnistust ja pööras selle armastuse Kõigekõrgema poole. Jetser ara – tema kuri kalduvus, nagu sparringupartner spordis. Iga inimene, kes on sporti teinud, ütleb, et tugev partner, tugev vastane – see, kes tugevdab, see, kes teebki sinust sportlase. Kui kõik su kohtumised on nendega, kes on sinust nõrgemad, ei kasva sa kunagi sportlasena. Kui kõik ülesanded, mida sa lahendad, on sellised, mida sa juba oskad lahendada, mida sul on kerge lahendada, ei kasva sa kunagi. Kõigekõrgem andis Avrahamile sellise õnnistuse, et see ei olnud välises maailmas. See ei väljendunud ülikondades, kallites lõhnaõlides, eeslites, orjatarides või kaamelites, kuigi eeslid, orjatarid ja kaamelid olid olemas. See väljendus selles, et kõike, mis Avrahamiga toimus, kõike võis Avraham vastu võtta armastusega, kõike suunata sellele, et õppida armastust Looja vastu. See ongi see sama bakol, millega ISSAND Avrahami õnnistas. Avrahamiga algab patu ületamine, kurja kalduvuse ületamine. Jitshaki, Avrahami poja kohta öeldakse hiljem Berešitis (27. peatükk):

Ja Jitshak värises väga suure värinaga ja ütles: „Kes see siis on, kes küttis ulukit ja tõi mulle, ja ma sõin kõigest?“

Jitshakil ei olnud kõike – ta sõi kõigest. Kuidas võib kujutada erinevust kõiges või kõigega ning kõigest vahel? Kui Avrahamil on kõik – see on nagu kohvrike, kott, mida ta pidevalt endaga kaasas kannab, siis Jitshak ei saa kotti ennast, ta saab sellest. Kõik on Kõigekõrgema kätes, sellest kõigest õnnistab Kõigekõrgem Jitshakit. Avrahamil oli kogu anum, aga Jitshakit ainult toideti sellest anumast. Ja lõpuks tõuseb Jaakov kõige kõrgemale tasemele. Me loeme Berešiti 33. peatükis (siin on juttu Jaakovi kohtumisest Esaviga):

Ja ütles: „Milleks on sul kõik need salgad, keda ma kohtasin?“ Ja Jaakov ütles: „Et leida armu oma isanda silmis“. Ja Esav ütles: „Mul on palju, mu vend, olgu sinul see, mis on sinu“.

Jälle näeme me siin, et Esav, nagu ka Eliezer, kui ta räägib Avrahamist, ütleb: „Mul on palju, ja minu peremehel on palju“.

Kuid Jaakov ütles: „Oh, ei. Kui ma olen leidnud armu sinu silmis, siis võta vastu minu and minu käest, sest ma nägin sinu palet nagu ingli palet. Sa osutasid mulle soosingut. Võta siis vastu minu and, mis on sulle toodud, sest Jumal on mulle andnud ja mul on kõik“.

Kui Avrahamil oli see anum enda ees, Jitshakit toideti sellest anumast, siis Jaakovil on see kõik juba enda sees. Ja kuigi Jaakov ütleb hiljem: „Kibedad, kurvad ja rasked olid minu päevad“, kaebab vaaraole, need päevad, see raskus – see on see, mis teda õpetab, nagu rasked treeningud. Nagu inimene, kes võib öelda: „Ma treenisin raskelt“.

See tee algab Avrahamist, kes sai Kõigekõrgemalt õnnistuse bakol. Kui me loeme Birkat amazon (õnnistus söögi eest) külas olles, palume me õnnistada peremehi, kes jagasid meiega toitu, bakol mikol kol: bakol – nagu on õnnistatud Avraham, mikol – kõigest, nagu on õnnistatud Jitshak, ja kol – nagu on õnnistatud Jaakov. See ei ole väline õitseng või, ütleme, mitte ainult väline õitseng. Jutt ei käi üldse varandusest, mitte sellest, mis toimub väljaspool. Jutt käib sellest, mis toimub Avrahami sees. Avrahami sees – ta on õnnistatud kõigega. Sest kõik, mis temaga toimub, kõik tema elu sündmused, kõik tema rõõmud ja kõik tema mured võtab ta vastu kui õnnistusi. Midraš ütleb: „Need on kolm, kellele Kõigekõrgem andis maitsta tulevase maailma maitset juba selles maailmas. Need kolm on Avraham, Jitshak, Jaakov, nagu on kirjutatud: bakol, mikol, kol. Need on kolm, kelle üle kuri kalduvus ei valitsenud, – need on Avraham, Jitshak, Jaakov, nagu on kirjutatud nende kohta: bakol, mikol, kol“. See tähendab, jutt käib sisemistest muundumistest, meie Esiisade vaimse ülesehituse sisemuse õnnistustest.

Hassidi õpetaja, keda me tema kirjutatud raamatu järgi nimetame Sfat Emet, õpetab samuti sel teemal, arutleb samuti selle üle, mida siis tähendab bakol. Avraham oli „ühendatud“ allikaga, mida nimetatakse kol – kõik. Kui me õnnistame Kõigekõrgemat toidu eest, mida Ta meile annab, ütleme me: „Õnnistatud oled Sina, ISSAND, meie Jumal, Kuningas, universumi Valitseja, et kõik toimub Tema sõna järgi“. Kõik maailmas luuakse Kõigekõrgema sõnaga. Kõigekõrgema sõna – see, mis annab elu kõigele. Berešiti raamatu kõige esimeses peatükis, Toora kõige alguses näeme me juba, et Kõigekõrgem loob kogu maailma Oma sõnaga. Kõigekõrgem ütleb: „Valgus – olgu“. Ja valgus sai. Kõigekõrgema sõna – see, mis loob kõik, mis on selles maailmas. Devarimi raamatus on kirjutatud: „Mitte ainult leivast ei ela inimene“. Seda võib mõista, võib tõlkida kui „mitte leivast endast ei ela inimene, vaid sõnast, mis lähtub Jumala suust“. See, mis annab elu… Tundub, et see on leib, tundub, et see on midagi, mis on võtnud leiva kuju, tegelikult on see Jumala Sõna, mis andis elu leivale ja annab elu meile. See on see, mida Mašiah vastab Saatana ettepanekule muuta kivid leivaks. Esimene ilmutus sõnast kui telliskivikestest, millest koosneb kõik maailmakõiksuses, on antud Avrahamile. Avrahamile esimesena anti maitsta, näha, et kõik toimub Jumala sõna järgi. See on Jumala ja inimese vahekorra parandamise pika tee algus, tee, mille lõpus sõna saab lihaks. Ja võib öelda, et Avrahamil oli puudutus, kokkupuude Kõigekõrgema sõnaga. Avrahami, Jitshaki ja Jaakovi kaudu algas Kõigekõrgema sõna avanemine inimkonnas.

Ja, olles toonud erinevaid arvamusi ja erinevaid vastuseid küsimusele, tahaks anda oma vastuse küsimusele – mida tähendab: ISSAND õnnistas Avrahami kõigega? See ei ole varandus, see ei ole tervis, see ei ole midagi väljaspool Avrahami. See tähendab, kõik, mis Avrahamiga toimub, kõik on tema õnnistus. Sest kõige taga, mis temaga toimub, näeb ta Kõigekõrgema palet. Mis iganes temaga ka ei toimuks, ta teab, et kol (kõik) – see on Kõigekõrgema õnnistus. Jaakov juba elab ja võib olla selle õnnistuse kandja, võib anda selle edasi Iisraeli rahvale. Kuid kõik algab Avrahamist. Selline lihtne sõna ja palju vaidlusi selle üle.

Täna loeme me imelist lugu, mida Toora jutustab Berešiti raamatu 25. peatüki päris alguses. Pärast kõiki oma keerulise elu vintsutusi, olles juba lesestunud, olles maha matnud ja ära leinanud oma armastatud naise Sara, olles naitnud oma armastatud poja Jitshaki, võtab Avraham Avinu, Esiisa Avraham, äkki jälle naise. Selles loos on kõik imeline. Ja pole ime, et iga salm, iga sõna selles loos tekitab vaidlusi tarkade ja kommentaatorite seas. Lugegem koos teiega seda lugu ja püüdkem mõista, mis selle taga seisab.

Verbi vajosíf (või leosíf) kasutatakse, kui inimene teeb midagi, mida on juba tehtud, mida ta on juba teinud. Näiteks kui inimesel on kaks naist ja ta võtab kolmanda, siis see on ja lisas, ja võttis endale kolmanda naise.

Ja võttis naise. Selle naise nimi on Ketura.

Sõna esimene tähendus: ketura – suitsutav. Sõna teine tähendus: ketura – seotud, sõnast sõlm, seotud või seotud teatud ajani.

Loomulikult vaidlevad targad igas punktis. Mida tähendab vajosef – ja lisas? Lisada saab ainult juba olemasolevatele naistele, ütlevad mõned. Avrahamil ei ole sel hetkel naisi. Mida see tähendab? See tähendab, et, nagu sageli juhtub, ei jutusta Toora kõike kronoloogilises järjekorras. Siin, loo lõpus, Avrahami eluloo esituse lõpus meenutab Toora: „Aga üldiselt oli Avrahamil veel üks naine. Juba siis, kui Sara oli elus, lisas ta temale naise, kelle nimi on Ketura, ja temagi sünnitas talle lapsi. Nüüd, kui on tulnud aeg pärandit jagada, meenutab Toora neid lapsi. Seepärast on kirjutatud vajosef!“

Teised seletavad vajosef teisiti. Jitshak abiellus ja Avraham abiellus samuti. Vajosef, see tähendab, et Avrahami perekonnas on veel üks inimene, Avraham ise astus abiellu. Jitshak abiellus, ja Avraham võttis ja abiellus samuti. Ja see on minu arvates õigem arusaam.

On ka veel arvamus, et Ketura – see on seesama Hagar, ja siis tähendab vajosef, et Avraham võttis uuesti naiseks Hagari. Hagar, kes muutis oma tegusid, muutis oma eluviisi, ja tema head teod said nagu hea suitsutamine, seepärast nimetatakse teda ka – Ketura (või suitsutav, või suitsutatav). Sellisel seisukohal on põhjusi, sest, nagu me näeme, kui Jitshak kohtab Rivkat, tuleb ta paigast, mida nimetatakse Be'er Lahai Ro'i, paigast, kus elab Jišmael, see on tema elukoht. Ja paljud ütlevad: „Ta käis seal, et lepitada Hagarit Avrahamiga“. Ja teine tõlgendus nimest Ketura kui seotud võib samuti käia Hagari kohta. Ta sidus end Avrahamiga, ei läinud mehele kellelegi teisele, mis võimaldaski Avrahamil ta tagasi tuua“. On ka selline arusaam, kuigi ma sellega ei nõustu, aga miks mitte ka seda jagada?

Kuid kui me loeme „Divrei haJamim“, kui me loeme teisi allikaid, võib siiski mõista, et Hagari lapsi ja Ketura lapsi loetletakse eraldi. On tõsiseid vastuväiteid sellele, et pidada neid üheks ja samaks naiseks. Nii juhtus, et kõige tuntum, kõige populaarsem kommentaator – Raši – tõi just selle kommentaari. Seepärast saigi just tema arvamus kõige levinumaks. Kuid tegelikult ei ole see ainus arvamus.

Talmudis on ühe inimese arvamus, kes ütleb: „Me ei tea. See on mingi teine naine“. Me teame seda, kelle nimi on Ketura, ja peale selle me temast midagi ei tea.

On midraš, mis ütleb: „Avrahamil oli kolm naist: Sarai – Šemi järeltulija, Hagar egiptlanna – Hami järeltulija, ja nüüd Ketura – Jefeti poegade seast. Nii täitus Avrahamis prohvetikuulutus, et temast saab paljude rahvaste isa. Paljude rahvaste isa nii Hami perekonnas kui ka Jefeti perekonnas kui ka Šemi perekonnas. See on ilus midraš. Niisiis võtab Avraham endale naise, kelle nimi on Ketura.

Nii tõlgitakse selle nime tähendust. See võib tähendada ka tähistav, sõnast lizamer – laulma. Viinapuu kärpija – see ei ole lihtsalt töö. See on see, kes eemaldab viinapuult kõik üleliigse, kes keerulise, valusa protsessi kaudu teeb viinapuu elujõulisemaks. Mitte lihtsalt töö, vaid raske teenimine.

Linnupüüdja

Sõna jokeš – linnulõks. Püüdja.

Vaidleja, mässaja, see, kes algatab vaidlusi, kaklusi.

See ei ole sugugi tingimata halvas mõttes. See võib olla ka Kõigekõrgema teenimine, kuigi raske. Jirmejahu raamatu 15. peatükis kaebab prohvet: „Häda mulle, mu ema, et sa sünnitasid mind tüli ja vaidluse meheks – riv ja madon kogu maaga. Ma ei ole kellelegi intressiga laenanud ja keegi ei ole mulle laenanud, aga kõik needavad mind“. See tähendab, et just see madon – vaidlus, mis on nime aluseks, võib olla ka Kõigekõrgema teenimine, sealhulgas ka prohveti teenimine.

Inimene, kes oskab kohut korraldada, kogenud korraldaja, mänedžer. Ta oskab ka hindu määrata jne (tüvi on tõenäoliselt din – kohus).

See, kes jäetakse maha.

Kui me kohtame selliseid nimesid, tundub meile: miks küll nimetada inimest mahajäetu või hüljatu? Me kohtame ka asulaid, mida nimetatakse anim – vaesed või zanoah – mahajäetud, hooletusse jäetud. Miks annavad inimesed selliseid nimesid? Et mitte saada röövitud. Parem on olla märkamatu, väike inimene. Nagu ütles Joseph Brodsky: „Kui juhtus impeeriumis sündima, on parem elada kauges provintsis mere ääres“. Nõnda võib jišbak tõlkida ka kui see, kes elab kauges provintsis mere ääres. Sama tüvi on sõnas savahvani, nagu seda transkribeerivad vene tõlked. Kui Ješua ütleb ristil: „Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mind maha jätsid?“ Šibbaktani psalmi aramea variandis, mis transkribeeritakse kui savahvani, – seesama tüvi.

Ja viimane lastest:

See, kes ujub kaugele, võimeline vee peal püsima, või kindlustatud, vallikraaviga ümbritsetud, hästi kaitstud.

Need on kuue lapse nimed, kelle Ketura sünnitas Avrahamile.

Miks võib last nimetada vanameheks? Jidišis, aškenazi juutide juures nimetati alter – vanamees. Tüdrukutele anti mõnikord nimi Muška, Kärbes, jällegi selleks, et teha väikeseks, märkamatuks, mitte tähelepanu tõmbavaks, sealhulgas ka mingite ebapuhaste jõudude tähelepanu, aga ka võimu tähelepanu, vaenlaste tähelepanu. Tagasihoidlik nimi tagasihoidlikkuse peale.

Ja Dedani pojad olid Leerides elavad, Lehtmajades või telkides elavad Ja küladeks, asulateks jagunevad.

See tähendab, Toora lihtsalt jutustab, et Dedani pojad jagunesid väikesteks suguharudeks ja väikesteks suguvõsadeks.

5.Ja andis Avraham kõik, mis tal oli, Jitshakile.

Kõik, mis tal oli – see on muidugi maaomand, majad jne, see tähendab kinnisvara. Kõik õigused maale ja püha maa pärandile – kõik selle sai ainult Jitshak.

Mida tähendab liignaiste poegadele, õigemini, millistest liignaistest on jutt? Mõned ütlevad, et Avraham võttis ja saatis ära kõik, kõik, kõik liignaised, kes elasid tema leeris, kõik vallaslapsed, mitte omad, vaid võõrad, kõik, kes olid, saatis ära ja tegi oma leeri puhtaks. Üsna kummaline kommentaar. Teised väidavad, et Avraham oli rikas inimene, soliidne inimene, ja ta võis endale lubada (tolle aja kohta ei rikkunud see moraalipõhimõtteid) palju liignaisi. Kolmandad ütlevad: „Tegelikult oli Avrahamil kaks liignaist, Hagar ja Ketura, ja neist on jutt“. Kuid siis on arusaamatu, miks ei ole ära saadetud Jišmael, ta ju osaleb hiljem Avrahami matustel? Veel ühed ütlevad, et on kirjutatud pilagšim, ja sellega mõeldakse palju liignaisi. Kuid tegelikult võib kirjapildi järgi mõista kui üks liignaine, ja jutt on samast Keturast. Ühest vastust ei ole, ja ma kaldun rohkem arvamusele, et mitu liignaist võis Avrahamil vabalt olla ja ta saadab nad ära. Lõppude lõpuks olid ju ka Jaakovil liignaised, palju hiljem. Niisiis, liignaisi ära saates ei saada Avraham neid ära niisama:

…Andis Avraham kingitusi Ja saatis nad ära Jitshaki, oma poja juurest, Kuni too veel elas või kuni ta veel elab

Kes on veel elus? Kui jutt on Avrahamist (me oleme muidugi kohanud juhtumeid, kus inimesed osalevad hääletamisel pärast seda, kui nad on surnud, kuid et inimesed saadaksid kellegi ära pärast seda, kui nad on surnud, sellist me veel kohanud ei ole), on arusaadav, et Avraham saatis ära oma eluajal, miks kirja panna, et see oli veel eluajal? Jitshaki eluajal? Siis on samuti arusaamatu. Sest kui Avraham on elus, siis on ka Jitshak elus. Miks kirja panna beodenu hai? Jutt on sellest, et Avraham saatis kõik need pojad Jitshaki juurest ära veel Jitshaki eluajal, et Jitshak ei arvaks, et see on mingi pärand, pärandvara, mille ta peab jätma järgmistele põlvedele. Avraham otsustas, et veel siis, kui Jitshak on elus, juba enne tema surma, lahkuvad need rahvad, need pojad juba ära.

Itta, idapoolsele maale.

Kingitused ja idapoolne maa sobitusid nii ilusti kokku, et paljud kommentaatorid ütlevad: „Kogu Ida müstika, jooga, Muutuste raamat, kingitused, trikid, kõik muu. Avrahami pojad ei tahtnud nii väga temast lahkuda, armastasid Iisraeli maad nii väga, et ta pidi neile näitama, kinkima igasuguseid trikke, igasugust idamaist nõidust, et nad sellelt maalt lahkuksid.“ Ja hiinlased, indialased ja teised on sellise tõlgenduse järgi just nende Ketura poegade järeltulijad, keda Avraham selle tõlgenduse järgi õpetas kõikvõimalikke maagilisi, müstilisi, esoteerilisi ja muid praktikaid. Omades teadmisi maagias ja võlukunstis, andis ta, nagu öeldakse, sellised teadmised oma poegadele edasi ja saatis nad Itta. Selline tõlgendus on olemas. Ei saa öelda, et ma saaksin sellega nõustuda. Tanahis kohtame me madianlasi ja midjanlasi ja teisi sellest loendist inimestena, kes kauplevad kullaga, kauplevad lõhnaainetega. Ja kõige tõenäolisemalt võib seda ette kujutada nii, et Avraham tõepoolest saatis oma pojad ära ja andis neile kingitusi, andis neile raha, mis võimaldab neil tegeleda kaubandusega ja elada muretut elu. See tähendab, ta ei lasknud neid minna tühjade kätega, vaid saatis nad ära, ja nad hajusid. Me ei saa täna täpselt öelda, kes kuhu hajus, kuid kui me võtame omaks midraši versiooni, et Avraham abiellus Jefeti tütrega, ja see versioon on piisavalt loogiline, siis kõige tõenäolisemalt sattusid need rahvad hiljem Euroopasse.

Keskaegne kommentaator Abarbanel, kes elas Hispaaniast väljaajamise ajal, toob kuus põhjust, miks tema arvates Avraham võttis Ketura naiseks. Esiteks, nagu me juba ütlesime, sellepärast, et ta on paljude rahvaste isa. Sellepärast, et Kõigekõrgem, nagu Ta ise ütleb, õnnistab käte tegusid. Tuleb teha mingeid anumaid, mis saavad õnnistatud. Teiseks, et ei arvataks, et ümberlõikamine nõrgestab inimest. Vastupidi, kinnitada teesi, mille hiljem sõnastab Ješajahu (40. peatükk): „Need, kes loodavad ISSANDA peale, uuendavad jõudu“. Kolmandaks, et Jišmael omandaks, et Jitshak saab olema ainus pärija. Kui seadusliku naise pojad ja vanaduse pojad ei hakka pärima, siis seda enam Jišmael, kes on orjanaise poeg. Neljandaks (üsna kummaline põhjus, kuid Abarbanel nimetab selle), et õpetada meid, oma järeltulijaid, et esimeses abielus on tähtis valida ja sobitada endale naist ja otsida tema sugupuud, nagu Avraham teeb seda Saraiga ja nagu Avraham käsib Eliezeril teha Rivkaga. Ise ei karda ta võtta endale naist mingitest valedest rahvastest, sest ta astub teise abiellu. Abarbanel ütleb: „See on selleks, et meile näidata, et teine abielu ei ole nii tähtis kui esimene“ (mitte kõigi tema ideedega ei pea nõustuma). Viiendaks, et näidata Jitshakile erilist armastust. Me ju teame, et vanaduse lapsed on eriti armastatud. Ben zikunim (vanaduse poeg) – tavaliselt ärahellitatud, üle armastatud laps, kuid Avraham saadab isegi vanaduse pojad Jitshaki juurest ära. Minu arvates üsna julm pedagoogiline aktsioon – sünnitada kuus last, et need ära saata ja Jitshakile midagi demonstreerida. Ja kuuendaks ütleb Abarbanel: „Et Jišmael ei vihkaks Jitshakit nii väga. Kui ta saadab ära mitte ainult tema, ei ole Jišmaelil nii väga solvav“. Need on argumendid, mida toob Abarbanel. Ja üldiselt süstematiseerib, üldistab see peamised argumendid, mida juudi traditsioon siin toob.

Kuid püüdkem näha juudi traditsioonis veel mingeid viiteid sellele, kes on Ketura pojad, ja need saavad olema messiaanlikud versioonid. Talmudis on huvitav lugu. Traktaadis Zraim arutavad targad altari mõõtmeid. Rabi Mani (see on umbes III sajand) ütleb, et üldiselt ei ole altari mõõtmed nii tähtsad, peaasi, et need ei oleks väiksemad kui altar, mille ehitas Moše. See tähendab, Moše altari mõõtmed ei ole dogma, see on mingi miinimum, sest Moše ehitas altari matkatingimustes. Seesama rabi Mani ütleb: „Aga see tähendab, et see on küünra suurune“. Tema üle hakkavad kohe naerma õpilased: „Toora ju ütleb konkreetselt Šemoti raamatu 27. peatükis: ‚Viis küünart viie küünra peale‘. Kas tõesti see rav ei ole Toorat lugenud, et ta ütleb: ‚Küünra suurune‘? Kuid rabi Josi sekkub vestlusse ja ütleb: „Ilmselt pidas õpetaja silmas postamenti, millel altar seisab. See on ümber altari tõepoolest küünra jagu“. Ja ta ütleb: „Jah, sa mõistsid minu arvamust, aga need, kes minu üle naeravad, nemad on Ketura pojad“. Meie jaoks ei ole tähtis vaidluse sisu, mille üle targad vaidlesid. Meie jaoks on tähtis, et rabi Mani nimetas õpilasi, kes ei tahtnud teda kuulata, ei tahtnud tema sõnadesse süveneda, Ketura poegadeks.

Kui Talmud kasutab mingit väljendit, mis võib õpilastele olla arusaamatu, toob ta veel mingi näite selle väljendi kasutamisest. Meie puhul jutustab Talmud loo rabi Tarfonist ja tema õepoegadest. Ta istus kord ja õpetas oma õepoegi, aga õepojad olid tolvanid, ei tahtnud teda kuulata ja olid tähelepanematud. Ja siis ütles rabi Tarfon neile: „Kirjutatud on Berešiti raamatus: ‚Ja Avraham võttis endale veel ühe naise ja teda kutsutakse Johani‘. Selle asemel, et öelda, et teda kutsuti Keturaks, ütles ta neile, et teda kutsuti Johaniks. Johani – see on omamoodi Babüloni Baba Jaga, tuntud nõia nimi. Ja õpilased äkki elavnesid ja hüüdsid: „Ei, ei, ei! Mitte Johanit ei võtnud ta naiseks, vaid Keturat“. Ja ta ütles: „Teie olete mittekuulajad, need, kes ei oska kuulata, need, kes ei oska küsimusi esitada, teie olete Ketura pojad“.

Miks on Ketura pojad need ja miks on Ketura pojad teised? Nagu me ütlesime, üks Ketura nime tähendusi on seotud, kinniseotud, see, kes on seotud, kelle teadvus on seotud, kes ei ole veel võimeline mõistma ja vastu võtma. Ketura pojad on need, kes ei ole veel valmis õpetust vastu võtma, need, kes ei ole veel valmis Toora avanemiseks. Nii võib seda mõista.

Juudi traditsioonis on veel üks huvitav pärimus, mis kinnitab meie versiooni sellest, et Ketura pojad on inimesed, kes on ette valmistatud kuulama Toorat, ette valmistatud Toora kuulmiseks, kuid neile ei ole see veel avanenud kuni ajani. Võimalik, et kuni Mašiahi tulemise ajani. Traktaadis Sofrim on veel üks huvitav lugu Ketura poegadest. Seal jutustatakse, et Avraham võttis Ketura pojad ja ehitas neile läände suure linna, mida ümbritses kõrge-kõrge raudmüür. Nii kõrge, et sinna ei tungi isegi päike, seepärast ongi nad Ketura pojad – seotud kuni ajani raudses linnas. Ja ta jättis neile sinna kingitused: kalliskivid ja muud kallid asjad, et nad kasutaksid neid nagu valgust. Ja päevade lõpus, Mašiahi aegadel, tulevad nad nende kingitustega sellest raudsest linnast välja. Siin võib näha paralleeli tähetarkadega, kes tulid Mašiahi kummardama. Teine arusaam sellest midrašist on, et kui päike tuhmub, kui toimub valgustite vahetus, tulevad need Ketura pojad välja ja hakkavad tooma maailmale uut valgust. Ja ka see arusaam on messiaanlikus võtmes.

Seega on olemas teatav traditsioon sellest, et Ketura pojad, seotu pojad – need on Avrahami järeltulijad, kes on peidetud teiste rahvaste sekka. Järeltulijad, kellel tuleb avada Avrahami seeme endas usu kaudu, ilmutuse kaudu, mille nad saavad, kui nad on valmis. Selline on messiaanlik tõlgendus, ja me ei ole seda niivõrd välja mõelnud, kuivõrd läbi lugenud. See on tõepoolest kirja pandud iidsetes juudi allikates. Nagu igal lool Tooras, on ka sellel lool veel palju tahke, mida võiks veel avada ja avada. Aga meie peatume sellel.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Muu hulgas jutustab nädalalõik loo sellest, kuidas Avraham kutsus enda juurde oma sulase – Eliezeri ja võttis temalt vande, et ta läheb Aram Naharaimi ja toob sealt pruudi Jitshakile, et Jitshaki pruut ei oleks kohalike tüdrukute hulgast.

Öeldud – tehtud. Eliezer asub teele ja kas kaua või lühidalt jõuab Aram Naharaimi, kus ta peatub kaevu juures. Noh, linna jõuda – see on pool teed, pool asja, aga kuidas valida linnas, võõras tundmatus linnas pruut sellisele hämmastavale inimesele nagu Jitshak? Kuidas ära tunda sellist tüdrukut, kes sobib sellisesse perekonda ja saab Jitshakile heaks naiseks? Võib valida ilmalikult: ilu järgi – ilus, rikkuse järgi – rikas või vaene, ja sidemete järgi – kui suursugusest soost ta on. Kuid meie puhul võib muidugi kasutada mingeid imelisi tunnustähti. Näiteks kui ta ütleb talle tšuvaši keeles: Yr kaś pultăr! – Irakaš puldar! – Head õhtut! – siis on see sobiv pruut. Või kuidas leida määrajat Avrahami minia jaoks? Tšuvaši keel ei sobi eriti. Ja vaat mida ütleb Eliezer:

„Ja ta ütles: ‚Oh ISSAND, minu isanda Avrahami Jumal, saada mulle täna juhus ja tee armu minu Isandaga, Avrahamiga. Vaata, ma seisan veeallika juures ja linna elanike tütred tulevad välja vett ammutama. Olgu siis neiu, kellele ma ütlen: „Kalluta oma kannu, ja ma joon“, ja tema ütleb: „Joo. Ma joodan ka sinu kaamelid“, tema oled Sina määranud Sinu sulasele Jitshakile. Ja sellest ma tunnen ära, et Sina oled teinud armu minu isandale‘.“

Vaat millist tunnustähte palub Eliezer Kõigekõrgemalt: „Ma palun neiult: ‚Anna mulle juua‘. Ja tema ütleb: ‚Joo! Ma joodan ka sinu kaamelid!‘“ Nii näib see esmapilgul.

Vaadakem seda natuke kõrvalt. Suur, hiiglaslikku kasvu (nagu sellest jutustatakse) mees, kuid igal juhul mees, Eliezer, kes on karavani eesotsas, kellel on kaasas nii teenrid kui ka saatjad, kes ei ole üksi, seisab otse allika juures ja pöördub hapra väikese tüdruku poole: „Anna mulle juua!“ Ja tema vastab talle: „Joo! Ma joodan ka sinu kaamelid!“ See tähendab, ta ei vasta talle: „Mine tööle!“ või „Kas sul endal on käed kõverad või, et ise juua ei saa?“ Ilma igasuguse etteheiteta aitab ta teda, ja see on iseenesest hämmastav.

Me armastame aidata, kui inimest ei saa keegi peale meie aidata või kui kedagi teist läheduses ei ole. Siin on läheduses palju teisi tüdrukuid, läheduses on palju mehi, kes võivad talle juua anda, ja ta võib ka ise juua. Miks Rivka teda siiski aitab? Ja miks on see tunnustäht?

Tuletagem meelde, mida me nägime ja mida Eliezer nägi Avrahami kodus? Kui Avraham palaval päeval istub ja näeb rändureid, ei tea ta veel, et nad on inglid, ta üldse ei tea, kes nad on. Ta juba jookseb neile vastu, juba annab korralduse vasikas tappa, mitte niisama, vaid vasikas mingite juhuslike külaliste auks. Me oleme lugenud Berešiti raamatut ja teame, et nad ei ole juhuslikud. Avraham, nagu selle kohta on kirjutatud, võttis teadmata vastu inglid. Kui ta oleks neid tundnud, ei oleks ta neid toitma hakanudki, sest milleks inglitele toitu. Kuid tundmatute inimeste jaoks oli ta valmis kuhugi jooksma, korraldama, paluma Saralt lapikleibu valmistada, nõudma vasikat tappa. See tähendab, et külaliste vastuvõtt venib mitu tundi.

Sageli küsitakse minult: kuidas siis on Avrahamiga piima ja lihaga? Kujutage ette, lapikleivad pakkus ta kohe, aga kuni vasika liha keeb – see on mitu tundi.

Näib, et Avraham lihtsalt põleb külalislahkuse soovist ja ainult see teda liigutab. Ja seesama liigutab Rivkat. Tal ei ole mingit mõtet joota Eliezeri kaameleid ja anda juua Eliezerile endale. Ta on külalislahke, temas on selle käsu kuumus, just sellepärast sobib ta Jitshakile kõige rohkem. Kust leida veel sellist „õigesti hullu“, kes sobiks Jitshakile? Just sellepärast palubki Eliezer sellist tunnustähte.

Lugege ka: Vajera, Toldot, Ketura pojad ja Toora nädalalõigud.