Berešit

Me alustame Toora ülihuvitava esimese nädalalõiguga – Berešiti raamatu nädalalõiguga, millest, tunnistan, on mul väga raske rääkida, ja vaat miks. On näiteks nädalalõike, mis koosnevad nende andide nimekirjast, mida suguharude pealikud templisse tõid, või mingitest sugupuudest. Ja sa istud kaua, loed üle, mõtled, kuidas seda kuulajale edasi anda, et tal oleks huvitav, et see Toora oleks magus, mitte mingi igav nimekiri. Ja see ettevalmistus võtab palju aega, kuni midagi avaneb, mida saab inimestele rääkida ja mida jagada.

Vastupidiselt neile nädalalõikudele eristub nädalalõik Berešit sellega, et kommentaare selle kohta on hulgaliselt! Võib rääkida saladusi, salasusi, ja kuhu ka ei vaataks, ja milliseid õppetunde ka ei vaataks: „Nädalalõigu Berešit varjatud tähendused“, „Mašiah nädalalõigus Berešit“, „Nädalalõigu Berešit saladused“. Ja lõputu, lõputu hulk selliseid õppetunde.

Mina aga tahaksin avada nädalalõigu Berešit kõige lihtsamat, kõige algsemat tähendust. Ma olen alati olnud kindel ja olen ka praegu kindel, et Kõigekõrgem, kes andis meile Toora, on Kõige Geniaalsem kõigist autoritest ja kirjanikest läbi kõigi aegade ja rahvaste. Ja kui Tema annab meile Toora, tahab Tema, et me vähemalt ühe korra loeksime seda peatükk peatüki järel; et esimest peatükki lugedes me ei piiluks teise ega teaks päris lõppu. Aga meid see ahvatleb. Harva suudame lugeda Pühakirja nagu esimest korda. Kes on täna selleks võimeline – lugeda nii, nagu poleks kunagi lugenud? See on väga raske. Me tahame alati näha midagi, millest me teame, mida me aimame, tahame kohe teksti „sisse lugeda“, sõrmega näidata. See on suurepärane. Ja asi on läinud nii kaugele, et kõige esimese sõna בְְּרֵאשִׁית‏‎ (berešít) kohta on kirjutatud terveid raamatuid. See tähendab, et oli inimesi, kes süvenesid Pühakirja, selle saladustesse, selle varjatud tähendustesse nii palju, et pühendasid esimesele sõnale terveid raamatuid. Esimese sõna – בְְּרֵאשִׁית‏‎ (berešít) – kohta on küllaltki tõsiseid ja küllaltki huvitavaid kommentaare. See on suurepärane, see on väga huvitav. Ja mina ise, tunnistan, armastan väga neid raamatuid. Mulle meeldib, kui keegi mõtiskleb selle üle, miks Toora algab tähekesega ב (bet), või selle üle, et tähekene ב‏‎ (bet) on ühele poole avatud ja justkui avab meile, mis tuleb, ega ava, mis oli enne seda, jättes väikese-väikese sabakese, mis vaatab sinna, minevikku, mille kaudu saab minevikku piiluda. Keegi mõtiskles selle üle, kellelegi avanes see nii. Ja pole oluline, kas see oli kavatsuses (sest Toora tähed olid algselt teistsugused) või ei olnud seda kavatsuses, aga mõte on huvitav. Lihtsalt selle mõttega võib ka väga rängalt eksida.

Ma näitan teile ühe sellise meelega rumala näite, kohandades Toorat enda järgi. Vaat näiteks: בְּרֵאשִׁית בָּרָא אֱלֹהִים אֵת (berešít bará elohím et). Kaks esimest sõna algavad tähekesega ב (bet). See on minu perekonnanime esimene täht. Teised kaks sõna algavad tähekesega א (álef). Need on minu eesnime esimesed tähed. Vaat siin on juba vihje: bet, alef – Blend Aleksandr. Läheme edasi. Sõna ‏אֱלֹהִים (elohím) on gematria järgi 86. Ja see on gematria järgi ka minu perekonnanimi – Blend. Vaat nii ma kirjutasingi end kergesti siia, Pühakirja kõige esimesse salmi! Mida muidugi pole lähedalgi.

Ja hea, kui idee on rumal ja on ilmne, et see on siia sisse kirjutatud. On ideid, mida me tahame siin näha. Väga tahame neid märgata. Ja hea, kui me neid märkame. Võtame sõna אֶת (et). See koosneb tähtedest א (álef) ja ת (tav) – tähestiku esimesest ja viimasest tähest. Ja võib öelda: vaat siin see on – Alfa ja Oomega! Jah, hea on nii öelda, hea on seda mõtet arendada. See on huvitav, aga ei tasu jätta tähelepanuta, ei tasu kahe silma vahele jätta ka Toora kõige lihtsamat, kõige algsemat tähendust, millest tekst kunagi ilma ei jää. Toora lugemisel on selline reegel, et lihtne tähendus ei kao kunagi. Ei saa öelda, et kirjutatud on nii, lihtsas tähenduses, aga tegelikult tähendab see midagi muud. Ei, lihtne tähendus on tegelikult alati ka olemas. Seepärast pakun ma teile rännakut (mis võib-olla tundub kellelegi hoopis ebahuvitav) nädalalõigu Berešit kõige lihtsamasse, algsesse tähendusse. Me loeme nii, nagu loeks seda inimene, kes avas selle raamatu esimest korda ega aima veel päris täpselt, millest see räägib.

Sõna berešít koosneb eessõnast ב (bet), mida võib tõlkida kui sees, ja sõnast רֵאשִׁית (rešít) – algus, see tähendab „Alguses lõi Jumal taeva ja maa“. Eessõna bet võib tõlkida ka kui millegi abil, näiteks jääkirve või kirkaga. Ja siis me ütleme: „Algusega lõi Jumal taeva ja maa“. Võib tõlkida ka kui nimel ja pärast: „Alguse pärast lõi Jumal taeva ja maa“. Ja kommentaatorid, muidugi, asusid nii ühte kui teise kui ka kolmandasse suunda. Neid suundi otsima sunnib neid ka asjaolu, et sõna rešít (algus) ei kasutata omaette. Kui me ütleme alguses, siis tekib küsimus: mille alguses? hooaja alguses? olemise alguses? Ja ootad mingit nimisõna, mis kirjeldab, mille algusest on jutt. Seepärast kalduvad mõned tõlkima lause ülejäänud osa kui algusega liidetut, see tähendab: „Alguses, kui lõi Jumal taeva ja maa“. Võib ka nii seda tõlkida. Aga kui rääkida siiski pšáti kui lihtsa tähenduse mõistmisest, siis lugedes me mõistame, et kõige tõenäolisem mõistmine on: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa, ja vaat kuidas see oli“.

Kolmanda päeva lõpuni näeme väljakuulutatud kirjeldust. Me näeme, kuidas tekkis see, mida hakatakse nimetama maaks, ja kuidas tekkis see, mida hakatakse nimetama taevaks: et hašamájim veet haárets – taeva ja maa. Väga palju räägitakse sellest partiklist את (et), mis on tegelikult käändeline eessõna, ja võib lihtsalt tõlkida: taeva ja maa. Aga on selline Toora lugemine, mis ütleb: sõna את (et) tähendab alati ka seda, mis sellele lisandub, seda, mis on selle sees. Näiteks et hadirá – see on korter ja see, mis on selle sees, mingi viimistlus ja midagi veel. Ja siis võib näiteks mõista et hašamájim kui taevaid ja kogu nende väge, kõiki ingleid ja kõiki neid, kes on määratud teenima taevas. Kogu, ütleme nii, taevane komplekt.

Ma arvan, et sellesse ei pea süvenema, ja võib öelda nii: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa“. Ja edasi tulevad selgitused, mis joonistavad meile, kuidas see toimus, miks ja mis millistel päevadel loodi.

Ja maa oli tóhu vavóhu. Seda sõnaühendit – tóhu vavóhu – ei ole sugugi nii lihtne mõista. Peale selle, et see oma kõla kaudu annab edasi mingit kaootilisust, kõige „segiaetust“, kasutatakse edaspidi tohu tühjuse, kõrbe, millegi eluta, mõttetu ja nii edasi tähistamiseks. Sõna vóhu tähendus on säilinud hilisemates semi keeltes. Näiteks araabia keeltes tähendab vóhu samuti mingit tühjust, hooletusse jäetust, korrastamatust. Ja siin peetakse kõige tõenäolisemalt silmas just tühjust, elutust.

Vehóšeh al-pené tehóm – ja pimedus põhjatuse kohal. Põhjatus – see on selline vene tõlge, see tähendab „põhjata“. Põhi tegelikult oli, aga vete sügavuste kohal oli pimedus, sest valgust veel ei olnud.

Verúah elohím merahéfet al-pené hammájim – ja Jumala Vaim hõljub vee kohal. Võib seda nii tõlkida. Rúah elohím on antud juhul Jumala Vaim. Võib tõlkida ka kui tugev tuul. Tõepoolest, sõna elohím kasutatakse tähenduses tugev nii tuule kui müra kui ka segaduse kohta. Ja sõna rúah, nagu ilmselt kõik juba teavad, võib tähendada nii vaimu kui ka tuult. Seepärast võib kogu väljendit tõlkida ka kui tugev tuul hõljub vee kohal. Mida Autor silmas pidas, on meil raske üheselt öelda (jällegi, on kommentaare nii ühes kui teises suunas). Ja meile kui usklikele meeldib, et kommentaatorid ütlevad: „Rúah elohím, Jumala Vaim – see on Mašiahi Vaim“. Aga kui me loeme seda teksti esimest korda, siis me ei tea veel Mašiahist midagi, me pole temast veel midagi lugenud, ja seepärast loeme siin lihtsalt: „Jumala Vaim hõljub vee kohal“.

Vene tõlkes on üks raskus. See raskus puudutab nii neid Toora salme kui eriti õnnistusi. Jumal ei ütle: „Saagu valgus!“ Jumal ütleb: „Valgus, ole!“ Ja kui inimene õnnistab ja ütleb: „Andku Jumal sulle tervist!“, „Saatku ISSAND sulle õnnistust…“, siis originaalis ei ole vaat seda soovivormi, originaalis on: „Jumal annab sulle tervist!“, „Jumal saadab sulle õnnistuse!“ Ma deklareerin oma usku! Ma kuulutan, et vastavalt minu arusaamale maailmakorraldusest see juhtub! Ma kinnitan seda! Sellega ma õnnistan, ühendan sind Jumaliku allikaga, et sa selle saaksid. Siin ilmutab Kõigekõrgem Oma loovat jõudu, ja Tema käsib valgusel olla. Lihtsalt: „Ja ütles Kõigekõrgem: ‚Valgus, ole!‘ Ja ilmus valgus“.

Siin me räägime valgusest, mis ei ole meile tuttav. See on mingi eriline valgus, substantsiaalne valgus, mida me pärast valgustite loomist enam ei näe. Mingi eriline valgus, mida saaks pimedusest eraldada. Selle valgusega, mida me tunneme, mis on laine või osake, on seda raske teha, kuigi füüsikud ja kreatsionistidest teadlased pakuvad sellele küsimusele erinevaid lahendusi. Siin olid valgus ja pimedus nagu substantsid, mida Kõigekõrgem sai lahutada. Lahutas need ajas, nagu me edaspidi näeme, see tähendab andis teatud aja valgusele ja teatud aja pimedusele. Miks me seda teame? Sest me loeme 5. salmis:

Sõna érev tähendab segunemist, ühtesulamist. Sellest hetkest, kui Kõigekõrgem ütles: „Vaat siin – valgus, vaat siin – pimedus“, toimub nende vahel difusioon, piir nende vahel on hägune, mitterange. Ja oli segunemine päeva ja öö piiril, kui pimedus seguneb valgusega. Seda nimetataksegi érev – segunemine; learbév – see on heebrea keeles segama. Vajhi-bóker – oli koorumine. Ja oli hommik, kui valgus läbistab, läheb läbi pimeduse.

Jom ehád – päev üks. Me ei ole teiega veel edasi lugenud, ja seepärast jom ehád – see on päev üks, mitte päev esimene (jom rišón), nagu oleks, kui me peaksime arvet, vaid päev üks. Miks nii? Semi rühma vanades keeltes räägiti nii: päev, teine päev, kolmas päev. Hilisemal perioodil hakati ütlema: esimene päev, teine päev, kolmas päev. Aga kusagil vahepeal, vaat just umbes siis, kui Toorat anti, oli kombeks öelda: päev üks, teine päev, kolmas päev. Me tabame siin keelt üleminekul ühest stiilist teise.

Niisiis, esimene päev – jom ehád. Ja oli õhtu, ja oli hommik: päev üks. See on esimese päeva lõpp. Mida me nägime? Et esimesel päeval lõi Kõigekõrgem valguse, lahutas valguse ja pimeduse ja nimetas valguse päevaks, aga pimeduse nimetas ööks.

Sõna rakíja – on väga raskesti mõistetav sõna. Sageli tõlgendatakse seda sõna lerakéa – vermima, välja vermima põhjal. Olgu justkui väljavermitud võlv keset vett. Siiski rutan ette ja ütlen, et mõista sõna tähendust. Me teame, et see (võlv) sarnaneb jääga, et see helendab, ja võib öelda, et see on mingi jäävõlv, nii võiks mõista. Aga sõna lerakéa tähendab ka luua hõrendatud ruumi. Lerakéa – see ei tähenda luua kumerat või nõgusat rauda, see on luua seesama nõgusus, see tühjus. Siit näiteks sõna merkua, mis heebrea keeles tähendab biskviiti, mingit õhulist, kerkivat tainast. See tähendab mingi hõrendus, hõredus. Võib tõlkida seda kui atmosfääri: olgu atmosfäär, olgu hõrendatud ruum keset vett.

Väga palju võib ka sellest rääkida. Noh, kui me teame füüsikat, võime siin rakendada looduse veeringe süsteemi. Kui me läheme, rutame jällegi metafooride pinnale, võime öelda: „On Toora, mis on maine Toora, mis on määratud maa avamiseks maa peal. On taevane Toora, mida praegu hoitakse seal, Kõigekõrgema juures, üleval. Ka valguse, esimese valguse kohta (me pöördume selle juurde veel tagasi) on ju samuti olemas midraš, et just selle algse valguse hoidis Kõigekõrgem seal, taevas, Oma trooni all.

Seega võime teist päeva nimetada päevaks, mil loodi taevad. Mida veel võime teise päeva kohta öelda, kui me jälle ette rutame või loeme tänapäeva keeles? Teine päev pärast hingamispäeva – see on esmaspäev. Ja sel päeval, erinevalt eelmisest päevast, ei näinud Kõigekõrgem, et see on „hea“. Teisel päeval ei ole öeldud, et see on hea, mis on tehtud. Siit sündiski selline kristlik mõte, et „esmaspäev on raske päev“. Esmaspäeval ei ole sellist õnnistust nagu pühapäeval või teisipäeval.

Sõna jikkavú – voolavad kokku ühte anumasse. Sõna kav – see on tegelikult joon; kavé – see on midagi, mis on kokku voolanud ühte loiku, ühte anumasse; tikvá (lootus) tuleneb samast sõnast. Tikvá – see on püüd mitte kaotada silmist seda niiti, mida mööda me käime, niiti, mille Kõigekõrgem meile annab, Kõigekõrgema juhatamise niiti.

Niisiis toimub kujunemine, õigupoolest nüüd juba maa lõplik kujunemine. Vesi paljastab teatud osa kuivast maast. Tekivad piirid vee ja kuiva maa vahel.

Maa on peaaegu-peaaegu valmis. Juba on kujundatud taevas selle kohal. Juba on sündinud mandrid. Jäi vaid peale kanda viimased kaunistused.

Sõna déše võib mõista kui üldsõna igasuguse taimestiku kohta – tekkigu maa peal taimestik. See tähendab, Kõigekõrgem ütleb: „Kasvagu maa peal rohi, mis külvab seemet, ja puu-vili kõigis oma liikides, milles (viljas) on sees seeme“.

12. salmis loeme esimest korda poolvihjena, et maaga läks midagi valesti. Pöörakem tähelepanu üksikasjadele.

Kõigekõrgem käskis, et oleks ets perí óse perí – puu-vili, mis teeb vilja. Seda võib mõista nii, et Kõigekõrgem tahtis, et ka puul endal oleks vilja maitse ja et see annaks samasugust vilja. Maa aga teeb ets osé-perí, see tähendab puu, mis annab vilja. Näib, et üks vahele jäetud sõna, aga seda märgitakse kui maa poolt kas „valestikuulmise“ või sõnakuulmatuse ilmingut, mis paneb aluse probleemile inimese jaoks, kes tehakse maast (muide, me jälle rutame ette).

Niisiis, kolmas päev lõppes. Hoolimata mõningasest ebatäpsusest nägi Kõigekõrgem, et see – on hea.

Kolmandal päeval lõpeb maa loomine: esimene – mandrite kujunemine, kui Kõigekõrgem esimest korda ütles „ki tov“ – kui hea see on, ja teine – lõplikud viimistlustööd, kui Kõigekõrgem käskis maal end taimestikuga katta.

Niisiis, maa sai valmis kui elupaik. Vaat nüüd me saimegi teada sellest, millest lugesime peatüki esimestes salmides: maa ja taeva loomise alguses on loodud rakíja, mida nimetati taevaks, ja sündisid mandrid, mida Kõigekõrgem nimetas maaks. Toora kuulutas, et tuleb jutustus maast ja taevast, ja vaat ta jutustaski selle: alguses, esimesel kolmel päeval toimus maa ja taeva loomine.

Just selline lihtsa tähenduse lugemine, kui midagi on välja kuulutatud ja Toora ütleb: „Nüüd ma kirjeldan teile seda“ – ja kirjeldab, on mulle küllaltki lähedane. Ma tean ja mõistan, et on kommentaatoreid, kes ütlevad: „See berešit – alguses lõi Jumal taeva ja maa – on üldse väljaspool loomise päevi, ja see oli enne, ja maa ja taevas seisid ja ootasid loomise algust“. Selline mõistmine on samuti olemas. Aga just üldine lugemine viib mind arusaamisele, et esimeses salmis on välja kuulutatud, jutustatud: „Nüüd tuleb juttu maa ja taeva loomisest“. Ja esimesel kolmel päeval kirjeldatakse maa ja taeva loomist. On selge, et tuleb edasine lugemine, edasine areng, et sõnad ei ole valitud juhuslikult, ja Johanani evangeeliumis ei ole alguses samuti juhuslik. Aga me jälle, tagasi pöördudes, tõmbume siin kokku lihtsa tähenduseni, me ju loeme esimest korda.

14. salm – neljanda päeva algus. Nüüd – kuidas Kõigekõrgem lõi maailma, Tema teeb justkui lõplikke viimistlustöid. Vaadake, kui paralleelne see saab olema: neljas päev ja esimene päev. Esimesel päeval loodi valgus, kõik algas valgusest. Neljanda päeva kohta loeme:

Käivitatud on aja protsess, mida mõõdetakse dünaamikaga. Valgus, mis oli staatiline, sai liikuvaks valguseks. Ja valgus lülitus ümber, ärkas ellu nende valgustite kaudu: nii on neljas päev paralleelne esimesega. Valgustid, võib öelda, said algse valguse lambikesteks loodud, juba valmis maa peal. Vaat ma tahan edasi anda seda põhimõtet 6 loomispäeva kohta: 3 esimest päeva ja teised 3 päeva. Esimene päev teises kolmikus on paralleelne esimese päevaga esimeses päevade kolmikus. Ja neid paralleele näeme me teiega edaspidi veel.

Aga 15. salm jätkab jutustamist valgustite loomisest ja otstarbest:

Muidugi tekib küsimus: kirjutatud on „kaks suurt“, aga siis on kirjutatud „suur ja väike“. Kuidas seda siis mõista? On kuulus midraš, mis räägib sellest, et kuu ütles: „Kuidas nii? Kas saab olema kaks kuningat ühe krooniga?“ Ja Kõigekõrgem ütles talle: „Sina hakkad kahanema, et seda ei oleks.“ Kuu pahandas ja ütles: „Kuidas siis nii? Sellepärast, et ma ütlesin targa asja, mind karistatakse!“ Ja kuigi see on nii huvitav midraš, ei ole praegu jutt midrašidest. Kaks suurt valgustit taevavõlvil – need on kaks valgustit, mis on suured võrreldes tähtedega. Üks suurem, teine väiksem. Aga selle taustal, kuidas me tähti näeme, on mõlemad kahtlemata suured.

Paljud püüavad siit leida dinosauruseid. Raske on vaielda selle vastu, et need võivad olla ka dinosaurused, aga siin kirjeldatakse seda, et Kõigekõrgem lõi igas suuruses loomad, vees ja taevas.

Kui teisel päeval loodi taevad, siis viiendal päeval loodi taevased loomad, see tähendab loomad, kes on võimelised taevani ulatuma. Ei inimene ega ükski maa loom ei lenda oma loomuse poolest. Ja kuna taevad kujutavad endast teatavat kolmemõõtmelisust, liiguvad ka sel päeval loodud loomad mitte ainult tagasi-edasi ja paremale-vasakule, vaid on võimelised liikuma ka üles ja alla. Ühelt poolt – linnud, kes ulatuvad taeva kõrgustesse, teiselt poolt – kalad, kes ulatuvad merede sügavustesse. See on paralleel teisele päevale ja jällegi ülemise ja alumise lahutamine: vaat teile veed, mis on taevaste all, kuhu kalad sukelduvad. Ja see on kõigi viiendal loomispäeval loodud elusolendite erinevus nendest, kes luuakse kuuendal päeval. Viiendal päeval on loodud need, kes liiguvad kolmemõõtmeliselt, kes tunnevad kõrgust ja sügavust.

On veel üks oluline viienda loomispäeva detail, mida ei saa märkimata jätta – see on õnnistus. Kõigekõrgem õnnistab kalu ja linde. Õnnistab neid olema viljakad ja paljunema. Ma räägin väga sageli sellest, et vene keeles on blagoslovenijeiAutor räägib siin vene sõnast, mis tähendab „õnnistus“ ja on kokku pandud sõnadest „hea“ ja „sõna“, nagu ladina benedictio. Seepärast on see sõna jäetud vene keeles. mingi hea sõna, mis sarnaneb ladinakeelsele benedictio – heaütlemine. Heebrea keeles õnnistus – see on nagu ühendamine pistikupessa. Kõigekõrgem justkui lülitas need loomad Oma biovõrku, energiavõrku ja ütleb neile: „Nüüd olge teie viljakad ja paljunege.“ Esimest korda sai keegi mitte ainult õnnistuse, vaid ka ülesande. Ja see käib alati koos – ülesanne ja õnnistus. Ja see on viienda päeva eripära. Me näeme seda ka järgmistel päevadel. Aga õnnistust hakkame me kogu Pühakirja vältel nägema korduvalt.

Kuues päev:

Niisiis, me ütlesime, see kuues päev on paralleelne viimase lihvimisega maa loomisel. Ja Tema asustab sel päeval selle lihvitud, valmis tehtud maa loomadega, kes hakkavad maa peal käima. Neil ei ole võimalust lennata, neil ei ole võimalust ujuda. See tähendab, ujuda nad võivad, aga nad ei ole veeloomad, nad ei saa laskuda vete sügavustesse, neile on määratud olla „seotud“ maapinnaga.

Niisiis, maailm on peaaegu, peaaegu valmis tehtud. Ja kogu Jumalik kavatsus loomise suhtes on peaaegu teostunud. Sellel maailmal puudub ainult… ainult inimene.

Na'asé adám – loome inimese. Sõna na'asé on mitmuses – Meie teeme. Kui palju on selle kohta öeldud! Keegi nägi selles kohe kolmainsust, nägi ja ütles: „Vaat, näete, neid on ju kolm!“ Keegi ütleb, et na'asé – see on majesteetlik mitmus, nagu omal ajal kirjutas Venemaa tsaar: „Meie, Nikolai II“. Selline vorm – majesteetlik mitmus – esineb Tanahis veel mitu korda, ja seepärast võib seda siin täiesti lubada. Nii näiteks ütleb Daniel: „Une tähenduse ütleme kuningale“, samuti mitmuses. Kuigi enamasti puudutab see just Jumalat. Naabruses olevates semi keeltes, teistel semi rahvastel on samuti kombeks, et Jumal räägib Endast mitmuses. Seesama Koraan, mida me toome siin ainult grammatika allikana, keele näitena, mitte mingil juhul autoriteetse tekstina, ütleb náhnu (meie). See tähendab, selline kasutus, selline vorm on täiesti lubatav.

Veel üks variant – mingi pidulik vorm: „Tähelepanu! Tähelepanu! Vaadaku kogu loodu, kõik, mis just äsja loodi, seda, mis nüüd hakkab toimuma!“ Hetke pidulikkus, kui kogu maailm on ette valmistatud eluasemena, ja mitte ainult eluasemena, vaid ka Adami valitsemise paigana. Võib öelda, et Meie na'asé – see on kogu maailmakõiksuse nimel, selle taevase ja maise osa nimel, see on lihtsalt maailmakõiksuse pidu.

Veel üks arusaam na'asé adám: loome koos inimese endaga. See tähendab, inimene, omades tahtevabadust, omades valikuvabadust, omades loovat potentsiaali, on Looja kaasosaline omaenda loomises (me hiljem, kui hakkame rääkima mõistest dmút (sarnasus), puudutame seda veidi üksikasjalikumalt). Inimene korraldab ennast inimesena, teeb end inimlikumaks või jumalikumaks, võib nii ja naa vaadata, aga see ei ole siiski enam teksti lihtne tähendus.

Kõigekõrgem kuulutab ja ütleb: „Na'asé adám (Loome inimese) betsalménu (Meie kujuga) kidmuténu (siin eessõna כִּ (ki) tähendab kui) kui Meie sarnasuse või Meie sarnasuse järgi, või et ta oleks Meie sarnasus“. Sageli tõlgitakse „Meie kuju järgi ja Meie sarnasuse järgi“. Pange tähele, siin on kaks erinevat eessõna. Esimene בְּ (be), betsalménu, sellest me rääkisime juba päris alguses. See võib olla „Meie kujuga kui tööriistaga“, see tähendab „Meie kuju abil“, mingi vahendi abil, mida nimetatakse tsélemiks, võib-olla selline šabloon või mingi küpsisevormike liivataigna väljalõikamiseks. Võib välja fantaseerida mida iganes. Aga tõepoolest, siin võib tõlkida – Meie kujuga, Meie sarnasuse järgi. Jälle me ütleme (oleme harjunud ütlema): „inimene on loodud Meie kuju ja sarnasuse järgi“. Siin ei ole „ja“! Siin võib öelda „kujuga, kui sarnasusega“, võib öelda „kujus, kui sarnasuses“. Ja seda võib erinevalt tõlkida.

Tsélem – see on vorm. Semantiliselt lähedased sõnad sõnale tsélem on näiteks tsel (vari) või tsaláf (snaiper) – see, kes tabab vajalikku punkti. See tähendab, tsélem – see on mingi eseme täpselt edasi antud vorm või millegi täpselt säilitatud, täpselt määratud vorm.

Dmut – see on sarnasus, kongruentsus, võime olla sarnane. Kui me räägime sõnast adám, siis ka selles võib leida selle sama juure. Adam – see on see, kes hakkab sarnanema, see tähendab: „Loome ‚sarnanejakese‘“. Nime Adám, me lugesime selle praegu nii kergesti läbi. Kui me loeme seda esimest korda, võib Adámi tõlkida kõige lihtsamas tähenduses (nagu piiblikriitikud tavaliselt armastavad) – punapõskne. Adámi võib tõlkida kui see, kes hakkab sarnanema. Adámi võib tõlkida kui see, kes hakkab olema võimeline fantaseerima. Fantaseerida – tähendab luua, välja mõelda midagi uut. Nii palju on selles!

 Võib öelda: „Meie loome inimese, kes saab olema Meile sarnane, ja hakkab fantaseerima, saab olema samasugune looja nagu Meie“. Siin on just see juhtum, kui lihtne tähendus ise lubab oletada hulga erinevaid tõlgendusi.

Võib öelda: „Meie loome inimese-looja, inimese Meie kuju järgi, kui Meie sarnasuse, Meile sarnase, et ta, nagu ka Meie, mida teeks? – valitseks!“

Inimese potentsiaalsete alamate loetlemine käib selles järjekorras, nagu nad on loodud. Juba päris algusest, luues valgusteid, luues aega, nägi Kõigekõrgem ette inimese olemasolu raamid, sest just inimesel ongi need päevade ja aegade märgid. Ja loomi luues lõi neid selleks, et inimene nende üle valitseks. Ja vaat, me näeme, loomad on loetletud selles järjekorras, milles nad loodi.

Kõigekõrgem ütleb: „Mina panen ta kuningaks nii kalade üle kui ka lindude üle ja kariloomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes roomavad maa peal“. See on inimese loomise eesmärk.

Teises peatükis loeme me väga-väga-väga-väga üksikasjalikult kõik läbi – kuidas see oli ja miks see oli nii, mitte teisiti. Aga meie ju teiega teist peatükki veel lugenud ei ole ja isegi silmanurgaga sinna piilunud ei ole, me ju nii leppisime kokku. Seepärast ütleb Kõigekõrgem praegu nii: „Mina loon inimese selleks, et ta oleks majavalitseja vaat selles kõige imelisemas majas, mille Mina lõin kahes etapis. Kõigepealt Mina ehitasin selle, siis Mina kaunistasin selle samas järjekorras“. Me rääkisime nendest tasanditest. Siin on lõpetus, kirss Universumi tordil. See on Adam, kes hakkab seda kõike juhtima.

 Me juba ütlesime, et betsalmó – see on Oma tsélemi abil, või Oma tsélemi järgi. Väga oluline on, et kavatsus oli ju salmis 26 luua betsélem kidmút, see tähendab luua kujuga (või kuju järgi), kui sarnasus. Selles salmis ei ole öeldud kui sarnasus. Ja paljud ütlevad, et kui sarnasus – see on võib-olla see, mida inimene peab alles ilmutama. ISSAND lõi ta betsélem, et inimene ise otsustaks olla kidmút, ise otsustaks sarnaneda Kõigekõrgemaga. Tema algses potentsiaalis ei ole see sunnitud, see ei ole ette kirjutatud: see on tema valiku küsimus.

Nende mõistete juurde, betsélem ja kidmút (või kuidas see kõlab teisiti – bedmút ja kitselém), tuleme tagasi peatükis 5. Seal, nende sõnade kasutamise käigus, võtame need uuesti läbi ja vastame küsimusele, miks siin on kirjutatud nii ja seal teisiti, miks seal muutus sõnade järjekord ja miks vahetusid eessõnad. Aga jälle, me ju pole teiega viiendat peatükki veel lugenud.

Algselt ei ole Adam poiss, ei ole Hava mees. Algselt on Adam poiss ja tüdruk, mees ja naine koos. Teises ja kolmandas peatükis (jälle ruttan ette, kuhu sa ikka pääsed) näeme, kuidas nad eraldusid, aga praegu me loeme: zahár unkevá bará otám – mehe ja naise lõi nad. Algselt lõi nad – mehe ja naise. On üks Adam, ja see on mees ja naine. See on see, mida me praegu loeme. Mis tuleb edasi, saame teada edasi.

Maa ei saa ise alistatud, alistage see, see tähendab, tehke see ümber oma tahtmist mööda. Me näeme seda veel, aga vaat on selline huvitav näide: mida kaugemale tsivilisatsioon liigub, seda rohkem on sirgeid vorme. Kõigekõrgem lõi maailma, milles praktiliselt ei ole sirgeid jooni. Ei loomariigis ega taimeriigis. Näiks, et kõige lihtsam lahendus on sirge. Ei, Kõigekõrgemal seda ei ole. Ja inimene, täites maad, muutes maad (ühe versiooni järgi, ühe vaate järgi), täidab selle oma sirgete joontega. Ja sel viisil alistab selle. See tähendab, loodu peab veel alistuma inimesele. Me tuleme selle juurde veel kord tagasi peatükis 2, üksikasjalikumalt. Urdú bidgát hajám – valitsege, olge diktaatorid, valitsege raudse käega. Sõna lerdót tähendab tõsist, karmi, domineerivat valitsemist. Rodán (diktaator) – sellest samast juurest pärineb.

Niisiis, kõik on lõpetatud: on maailm, on selle maailma peremees. Nüüd on vaja bensiini, kütust, patareisid kogu selle mehhanismi ülalpidamiseks.

Miks öeldakse: mis külvab seemet? Rohi hakkab end taastama. Süsteem on korraldatud nii, et kütust ei pea juurde valama. Rohi hakkab end taastama kogu maa peal.

Ja sai nii – see tähendab, loomariik kohanes saama oma energiat ja oma jõudu taimedest. Enne seda ilmselt ei toitunud nad otse mitu päeva ja vähemalt mitu tundi toitusid nad Jumala jõust, energiast. Me räägime sellest palju, kui sellisest midrašist, et inimene ei ela leivast endast, vaid Jumala sõnast (nii tuli kõrbes man taevast alla). Enne seda, loomise käigus, said loomad toitu nende samade sõnade kaudu, millega nad olid loodud.

See on lühike, mahukas, ere peatüki kirjeldus. Nagu ma lubasin, püüdsin ma mitte minna sügavale salajastesse tähendustesse, vaid rääkida lihtsast tähendusest. Loodan, et ka lihtne tähendus osutus teile huvitavaks.

1. peatükis, mida ilmselt kõik teavad ja mäletavad, oli juttu kuuest Loomise päevast, kõige selle loomisest, mida me nimetame looduseks, ja inimese loomisest. Meie teise peatüki esimesed salmid justkui lõpetavad selle, mida öeldi esimeses.

Sõna vajhullú tähendab said lõpetatud, nagu kannatav tegumood sünnitati, aga võib tõlkida ka kui sündis, siin on selline omapärane üleminek: ühelt poolt nad lõpetati, teiselt poolt said nad teatava iseseisvuse või lõpetatuse. Kui ma ütlen rodilsjaiAutor räägib siin vene tegusõnast „sündisin“, mille lõpp on enesekohane, umbes nagu „sünnitasin end“. Eesti lõpp -sin seda tähendust ei kanna, seepärast on jäetud vene sõna., siis hoolimata sellest -sja lõpus ei sünnitanud ma iseennast, aga sellest hetkest lülitun ma sisse kui „mina“ ja hakkan olema mina ise. Ja, tulles tagasi meie salmi juurde seoses taeva ja maaga, nad omandasid terviklikkuse, omandasid olemasolu – taevas ja maa, ja kogu nende vägi.

Valdav enamus tõlgib siin ebatäpselt: seitsmendaks päevaks lõpetas. Sest muidugi avaldab meile survet selle salmi jätk, mis ütleb: „Ja puhkas ISSAND seitsmendal päeval“ või „Ja hingas ISSAND seitsmendal päeval“. Aga tegelikult ütleb tekst (ega anna põhjust sellele teisele mõistmisele): „Seitsmendal päeval lõpetas ISSAND kogu oma töö, mida Tema tegi“. Just seitsmes päev kui puhkepäev lõpetab, viib täide kogu loomise. Ilma selle puhkepäevata, ilma seitsmenda päevata, mis hakkab loomist kroonima, ei ole see lõpetatud, seepärast just seitsmendal päeval lõpetas Kõigekõrgem kogu töö, mida tegi. Sõna švitá tähendab tänapäeval streiki, töö lõpetamist. Siin ei ole puhkust, mis vastaks väsimusele, sõna lišbót – just lõpetama tööd, see tähendab, Tema ei puhanud, ei lõõgastunud mingil moel, Jumal hoidku. Tema just lõpetas igasuguse töö, mida tegi.

Peatas kõik, mis loodi ja tehti, või kõik, mis loodi selleks, et teha. See tähendab, Kõigekõrgem lõi mehhanismi, mis peab tööle hakkama. Bará – lõi midagi, mis edaspidi hakkab la'asót – tegema, see tähendab, käivitas töötava mehhanismi. Ja seepärast õnnistas seda päeva, ja selle päeva õnnistuses on ka kogu loomise õnnistus, me ju ütlesime, et šabbat on loomise kroon, kogu loomine on õnnistatud šabbatil. On seltsimehed-vennad ja lihtsalt seltsimehed, kes ütlevad: „Me hakkame puhkama seitsmendal päeval, ja see saab olema pühapäev, me valime pühapäeva“. Ja võib valida nii palju kui tahes, nagu öeldakse, teie tahe, aga Kõigekõrgem ütleb: „Mina õnnistasin seitsmendat päeva“. Esiteks – õnnistas, teiseks – pühitses, see tähendab, eraldas selle Endale. Eraldas selle kui selle, mida Tema tahab näha tulemusena, loomise olemusena, loomise ja Looja ühendamise tipuna. Võib öelda, et päev, mil Looja on loomisega rahul – see on loomise ja Looja ühtsuse päev. See päev on seega – õnnistatud, pühitsetud ja Jumala poolt määratud päev. Võib valida ükskõik millise teise päeva ja seda õnnistada, seda pühitseda, aga Jumal õnnistab ja pühitseb just hingamispäeva. Tahame me seda või ei taha, ja milliseid teisi päevi me ka äkki ei tahaks, Jumal hoidku, pidada, Kõigekõrgem ütleb: „Mina õnnistasin hingamispäeva, Mina pühitsesin hingamispäeva. Mina tulen sinuga kohtama, sinuga kohtuma Minu hingamispäevadel. See ei ole sinu hingamispäev, mitte teie hingamispäev, see on antud teile, aga see on Minu hingamispäev, see on Minuga kohtumise päev. Mina määrasin teiega kohtamise hingamispäevale, aga kui te tulete teisel päeval – noh, teie tahe“.

See on 2. peatüki 3. salm, ja see, õigupoolest, kroonib esimese peatüki teemat. Seitse päeva – maailma terviklik loomine. Väga paljudel rahvastel on sellest jäänud jälgi, me loeme sageli Babüloni, Sumeri, Akkadi mütoloogias mitmesugustest jumalatest, kes ehitavad midagi kuue päevaga, aga seitsmendal puhkavad ja nii edasi. Kellelegi on see põhjus süüdistada juute plagiaadis, öelda: noh vaat, te varastasite selle akkadlastelt, sumeritelt või võib-olla veel kellegi teiselt. Aga see räägib sellest, et inimkond mäletas hingamispäeva. Kui palju aega möödus Adamist Toora andmiseni? 26 põlvkonda. See ei ole nii väga palju, et kogu ajalugu, kogu pärimus kaotada. Muidugi, midagi muutus mütoloogiaks, midagi moonutati, midagi kasvas moonutustega üle, aga sellegipoolest jäi mälu alles. Seitse päeva – see on selline ajalõik, mida pühitseti kogu Lähis-Idas; kogu piirkonnas näeme jälgi mäletamisest, et seitse päeva on eriline ajavahemik.

Neljandast salmist algab hoopis teine teema, kuigi see võib meile tunduda ka eelmise kordusena. Loeme.

Kui eelmises peatükis lugesime ainult elohim – ainult Jumal, siis siin ilmub esmakordselt ISSAND. Jumal ilmutab end neljatähelises Nimes, mida juudid traditsiooniliselt nimetavad HaŠemiks – lihtsalt Nimi. Tegelikult on see ainus sõna, mida on keelatud heebrea keeles välja hääldada. Meil ei ole mingit tabuks tehtud püha sõnavara, on ainult see sõna, mida preester hääldas, sisenedes Kõige Pühamasse. Ja kes teile ütleb, et seda kutsuti Jehoovaks, ja kes teile ütleb, et seda kutsuti Jahveks või kuidagi teisiti, – nad kõik eksivad ega tea õiget hääldust, aga see, kes teab, see lihtsalt ei ütle seda. On kombeks hoiduda selle Nime hääldamisest, seepärast nimetati seda Uues Testamendis, kreekakeelsetes tekstides, alati ISSANDAKS või Adonaiks (seda, mida ka meie hakkame tegema), aga kõnekeeles nimetatakse seda HaŠemiks – Seesama Nimi.

Esimeses osas loeme: vaat sugupuu. Sugupuu räägib sellest, et on juba ilmunud mingi arenguskeem paljudeks põlvedeks. Siin me näeme, et siin kirjeldatakse loomist juba inimese pilgu läbi, selle koha seisukohast, mida inimene selles hõivab. Miks loeme salmi lõpus maa ja taeva, mitte taeva ja maa, nagu salmi alguses? Sest inimesele on maa palju lähemal, me elame maa peal, see on meie elukeskkond, ja mitte ainult meie elukeskkond, vaid ka meie töökoht, teenimise koht. Seepärast tuleb nüüd inimese jaoks jutustus sellest, milline on inimese koht kõiges selles. Loomulikult on erinevaid lähenemisi sellele, miks see ja teised lood, mida Toora jutustab, korduvad kaks korda. Ja selle korduse selgitamiseks räägivad mõned Toora uurijad (peamiselt mitteusklikud) sellest, et Tooral on mitu autorit, et see koosneb mitmest erinevast, aga võib-olla ka mitmest kümnest erinevast allikast. Ja vaat on autor, kes kasutab nime Elohim, ja on autor, kes kasutab nime ISSAND Elohim. Keegi need allikad kompileeris ja liimis mitmest raamatust kokku ühe sellise raamatu, milles tema saamatuse või hooletuse tõttu süžeed korduvad. Millest kõigest ei räägita! Ma usun sügavalt, et Tooral on üks autor, ja kui Toora midagi kaks korda kordab, on selles mingi sügavam salajane tähendus kui kompileerimine. Antud juhul võib öelda, et see on kirjutatud inimese seisukohast. Võib rääkida ka sellest, et on kavatsus ja kavatsuse teostus, ja me räägime sellest peatüki lugemise käigus veel.

Siin loeme kohe, et maa annab oma vilja, kui inimene seda harib. Kui inimene maad ei hari, siis, nagu siin võib seda mõista, ei kasva üldse midagi. Mitte nii, et kasvaksid ainult võililled, põllu-, ravimtaimed või takjas või veel midagi – midagi ei kasvanud, kuni ei olnud inimest. See on osaliselt vastuolus sellega, mida me lugesime varem. Varem lugesime, et taimed on loodud enne inimest ja loomad on loodud enne inimest. Miks me siin loeme nii? Selgitame käigus, jätkame praegu lugemist.

See tähendab, olid mingid veealused allikad, mis pidevalt tõstsid auru, oli pidev veevarustus altpoolt. Mis vahe on áretsi ja adamá vahel? Árets – see on maa kui planeet, kui maailmakõiksus; adamá – see on materjal, see on pigem muld, pinnas.

Niisiis, me lugesime sellest, et Jumal lõi maa, millel midagi ei kasva, sest sellel ei ole vihma ega inimest, kes hakkab seda harima. Ja näiks, kui mina olen lugeja, kes avas esimest korda Toora, ma tean, mis ümberringi toimub, ma loen nüüd sellest, kuidas Jumal lõi inimese ja tegi vihma, inimene hakkas maad harima, ja kõik hakkas veerema nii, nagu ma tean. Aga vastupidiselt meie ootustele loeme me midagi hoopis muud.

Sõna jitsár tähendab kuju andma, vormima. See tähendab, Kõigekõrgem voolis Adami keha maa tolmust, ilmselt auruga niisutatud, kuumast märjast mullast voolis inimese. See oli maine algus, maine toorik. Puhus temasse elu hingeõhu, sisuliselt puhus temasse Oma vaimu, tema ninasõõrmetesse puhus Oma sisemise olemuse. Inimene hakkab erinema kõigist loomadest selle poolest, et ta ei mõtle ainult elu ülalpidamisele. Ta võib näha ilu, võib millestki vaimustuda, millegi üle rõõmustada, võib luua seda, mis ei ole talle eluks vajalik. Inimene on looja, tal on esteetika, tal on soov ennast kuidagi muuta ja maailma ümber kujundada, ja selles on inimese eripära. Inimene on ainus olend, nagu me seni lugesime, kellesse Kõigekõrgem puhus Oma Vaimu. Seega sai inimesest olend, kes ühendab endas kaks loomust. Kui inglid, kellest me pole veel üldse midagi lugenud, on täiesti taevased, ja loomad, kellest me rääkisime, on täiesti maised, siis inimene ühendab endas taevase ja maise. Mis siis edasi? Võib-olla ütleb Kõigekõrgem inimesele: „Noh, mine nüüd, hari maad, ja tuleb vihm“. See tähendab, nagu me varem lugesime, midagi ei kasvanud, sest ei olnud vihma, sest ei olnud inimest, kes oleks tulnud maad harima. Nüüd on inimene olemas, ja järelikult võib oodata, et vaat nüüd saadetakse ta nendele töödele.

Sõna éden on lähedane tänapäeva heebrea sõnale éden või édna – nauding, niiskus, õrnus; kõik tuleneb samast tüvest. Aga éden tähistas iidsetes keeltes pigem steppi, mingeid laiu avatud avarusi, küllaltki niiskeid, aga vaese taimestikuga. Õigupoolest, millisest taimestikust saab juttu olla, kui meid on juba hoiatatud, et mingit taimestikku ei ole? Niisiis, ISSAND Jumal ehitas, rajas oaasi stepis idapoolt.

Pange tähele (see on väga oluline ka edaspidiseks mõistmiseks): inimene ei ole Edeni kodanik, inimene ei sündinud Edeni aias, ta on sinna paigutatud.

Eelmises peatükis me rääkisime sellest, et maa kasvatas puid mitte nii, nagu Jumal tahtis, et puu enda maitse ei olnud nagu vilja maitse. Siin me räägime sellest, et Kõigekõrgem kasvatas puu, mis on toiduks meeldiv, see tähendab, puu ise oli maitsev. Selles samas aias, mille Kõigekõrgem istutas, erinevalt kõigest muust, oli puu selline, nagu oli planeeritud.

Kui palju igasuguseid variante ja oletusi on pakutud ja oletatud selle kohta, mis on Hea ja kurja tundmise puu. Väljendit teadma head ja kurja kasutatakse Tanahis veel mitu korda. Näiteks Šmueli teises raamatus (19:32) ütleb giladlane Barzillai: „Ma olen juba liiga vana, et teada head ja kurja“. Ja sellest ning teistest detailidest lähtudes, mida me edaspidi loeme, järeldasid mõned kommentaatorid, et see on iha puu, sugutungi puu, mis ärkab, kui seda süüa, omamoodi paradiisi afrodisiaakum.

Teised kommentaatorid ütlesid, et kuna on öeldud: „sa oled nagu ingel, kes teab head ja kurja“, siis Hea ja kurja tundmise puu on lihtsalt kõiketeadmise puu, teadmiste puu, mis panevad inimesele ka teatud vastutuse. Ühest vastust, mis see on, ei ole. Ma kaldun arvama, et see on tõepoolest oma tegude hindamise puu, võime toimida halvasti või hästi, arukus, mis asendab inimese loomuliku kalduvuse. Et südamele kirjutatud Toorat omades toimiks inimene instinktiivselt, reflekside tasandil Jumala tahte kohaselt. Selle asemel, et võtta enda peale otsus hinnata Jumala tahet oma terve mõistusega, mis on tupikidee. Muidugi, ma arvan, kui palju inimesi, nii palju arvamusi selle kohta, mis puu see on. Ma ei taha kellegagi vaielda ja on täiesti võimalik, et aasta pärast mõistan ma seda lugu hoopis teisiti, nagu ma mõne aasta eest seda teisiti mõistsin. Selleks me loemegi Toorat pidevalt, et seda pidevalt ümber mõtestada.

Niisiis, Kõigekõrgem Ise istutas aia, selle asemel, et, nagu me ootasime, inimene seda teeks. Ja Kõigekõrgem istutas aeda palju erinevaid puid, mis on kas vaatelt meeldivad (see tähendab, seal saab istuda varjukeses, puu-lehtla), või maitselt meeldivad, või, võib-olla, iga puu ühendab endas nii üht kui teist. Ebamugavaid puid ei ole, ei ole midagi tarbetut, mingit papliudu, mis tekitab kellelgi allergiat, – midagi sellist ei ole. Kõik on väga mugav, väga ilus Paradiisiaed. Ette rutates: mida veel ei ole selles Paradiisiaias, aga mis on olemas maailmakõiksuses kui sellises? Selles Paradiisi Aias me ei näe päikest ega kuud ega tähti. Raamatus Devarim (4:19) me loeme: „Ja muidu vaatad sa taevasse ja näed päikest ja kuud ja tähti, kogu taevaväge, ja lased end ahvatleda ja hakkad neid kummardama ja hakkad teenima seda, millega ISSAND, sinu Jumal, on varustanud kõik rahvad taeva all“. Ja siin me näeme vihjet sellele, et tähed ja taevaväed on mingil moel seotud maailma rahvastega. Prohvet Ješajahu raamatus (60:19–20) on öeldud Iisraeli rahva kohta, et tema jaoks ei ole päikest ega päikesevalgust: „Ei ole enam päike sulle päevavalguseks, ja kuu kuma ei paista sulle, vaid ISSAND on sulle igaveseks valguseks ja Elohim on sinu hiilguseks. Ei lähe enam looja sinu päike ja sinu kuu ei peitu, sest ISSAND on sulle igaveseks valguseks ja sinu leinapäevad lõpevad“. Kui me näeme tulevase paradiisliku maa eelkuju selles Paradiisiaias ja (nagu me edaspidi näeme) érets Jisraeli eelkuju selles tulevases Paradiisiaias, siis loksub meie jaoks palju paika. Me rääkisime kogu maa üldisest loomisest, planeedist Maa. Nüüd me räägime erilisest hoolitsusest, mida Kõigekõrgem kannab maa erilise nurgakese eest, kus midagi ei olnud, enne kui seal ilmus inimene, kus ilmub inimene, kes ühendab endas taevase ja maise, kus paik ise, mille Jumal valis, hakkab endas ühendama taevast ja maist. Me tuleme veel selle võrdluse juurde tagasi: mis on ja mida ei ole Edeni aias ja loomises, nagu seda on kirjeldatud Berešiti raamatu esimeses peatükis.

Mitte ainult, et Kõigekõrgem ei seadnud sisse vihmasid, mis oleksid sõltuvuses inimese käitumisest, Kõigekõrgem andis jõe, mis hakkab Edenist väljuma. Jälle: mida ei ole Eedeni aias? Ei ole merd, see tähendab, kogu vesi on magus, mage, joogiks kõlblik. Mäletate, millise kibedusega hüüatab Kohelet: „Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis!“ Kogu magus vesi muutub soolaseks, ja see on lõputu, nukker, kurb protsess. Siin me näeme, et Paradiisiaias on ainult magus vesi, selles maailmas ei ole ka merd, aga varem me lugesime, et vete kogu nimetati mereks. Need harud, need neli jõge kirjeldavad meile, piiritlevad meile Paradiisiaia piiri. Ja jälle: esimeses peatükis me ei lugenud mingitest piiridest, seal ei ole midagi piiritletud, piiratud. Seal on jutt loodust tervikuna. Siin näeme me esimest korda selgelt piiritletud piire.

Selle kohta, mis jõgi see on, on palju erinevaid versioone – Gangesest kuni Sinise Niiluseni; nimetatakse ka mingeid teisi jõgesid. Kust kõikjalt ei ole Paradiisiaeda leitud, sealhulgas isegi Fidžilt. Mulle on lähedane versioon, et Pišon ja Gihon, kaks jõge, mida siin geograafiliselt on raske ära arvata, – need on Sinine ja Valge Niilus, mis ühinevad üheks Niiluseks, Egiptuse vooluks. Sellist arvamust jagavad nii religioossed kommentaatorid kui ka Iisraeli ajaloo uurijad. Võib toetuda ka sellele, et varases araabia kirjanduses on Valget Niilust nimetatud Džihon ja Sinist Niilust nimetatud Fisan, ja järelikult on meil paralleelid sellele määratlusele. Siis tuleb välja, et jõed, mis piiritlevad meile territooriumi, ühe jõe kaks haru, piiritlevad meile Tõotatud Maa piiri, see tähendab sellesama maa, mis hiljem tõotatakse Iisraelile – Egiptuse jõest kuni Eufrati jõeni. Me kohtame mitu korda sõna árets mitte lihtsalt tähenduses maa, vaid Iisraeli maa tähenduses, ja selle kohta võib tuua palju näiteid. Ja kui me analüüsime kõike siin ja eespool öeldut, siis võib näha, et Paradiisiaed on Iisraeli maa eelkuju, võimalik et ka geograafiline, selle paiga eelkuju, kus rahvas esimest korda pannakse Kõigekõrgema teenistusse. Seepärast, kuni seal ei olnud ilmunud inimest, ei ilmunud seal ka taimi, see on eriline loodus, Kõigekõrgema eriline ettehooldus Iisraeli maa eest. Seepärast on ka loomadega seal kõik teisiti kui Berešiti raamatu esimeses peatükis.

Niisiis, esimese jõe nimi on Pišon. Ja jälle seoses geograafiliste mõistetega, mida siin on kasutatud. On palju erinevaid versioone, teooriaid ja, ma ei karda seda sõna, spekulatsioone. Ma kaldun arvama, et Havila on osa Araabia poolsaarest, just seal, kus voolab ka üks Niiluse harudest.

Tänapäeva heebrea keeles tähendab sõna bdólah kristalli, piibli heebrea keeles tähendab see kõige tõenäolisemalt mingit aromaatset vaiku, üht kallitest aromaatsetest vaikudest.

Nagu ma juba ütlesin, oletuste järgi, millega ma kaldun nõustuma, on Gihon Niiluse teine haru. Need ühinevad hiljem üheks vooluks. Jälle: on väga palju erinevaid versioone, nii on sageli, kui keegi ei tea õiget vastust, ja seepärast ma ei näe mõtet selle üle vaielda. On teisi arvamusi, ja kuidagi õigust tõestada või ümber lükata on võimatu.

Valge Niilus, millest me rääkisime, algab Etioopias, voolab Etioopiast ja ühineb Niiluse ülejäänud osaga, ja Kuši maa all võib siin täiesti mõista Etioopiat või mõnd teist maad just sellest piirkonnast, sest nimetused segunesid sageli. Mulle meeldib väga see idee (seepärast ma lugedes sellest kinni pean), et jutt käib just Tõotatud Maa piiridest.

Me visandasime ligikaudu Paradiisiaia piirid.

Harida – see on arusaadav, aed nõuab harimist. Aga kelle eest valvata, kes küll võis rünnata Kõigekõrgema aeda? Noh, muidugi, aia valvamine – see on selle hoidmine, säilitamine, iga puukese eest hoolitsemine ja jälgimine, et kõik puud kasvaksid, et neil oleks küllalt valgust, okste kärpimine, võib-olla, ja nii edasi. See tähendab, inimene, võib nii öelda tänapäeva keeles, on võetud „võõrtöötajaks“, palgatööliseks, võetud Paradiisiaia valitsejaks, selliseks kutsutud valitsejaks. Aga mõistel valvama on, ma arvan, veel üks selline kiht, mida võib esile tõsta. Asi on selles, et kõik algas ju sellest, et inimene pidi maad ise harima. Siin on istutatud aed; seejuures, kui me räägime selle aia puudest, siin ei ole sõnagi seemnetest – jälle, erinevalt esimesest peatükist. Selles aias ei ole külvamist, puud ja kõik muu kasvab iseenesest – lihtsalt hoia seda. See tähendab, inimene on sellise annina pandud erilisele maale, Kõigekõrgema erilisse armu. Ta on juba pandud Jumaliku looduse sisse, ja võib valvata oma osadust selle loodusega, valvata seda Jumaliku kohaloleku andi maa peal, Jumaliku aia olemasolu maa peal, valvata ennast selles aias, et mitte sealt välja aetud saada, nagu see lõpuks ka juhtus (jälle rutan ette, sest seda kurba, kahjuks, lõppu teavad kõik).

See on, mis kõige huvitavam, kõige esimene käsk, mille Kõigekõrgem andis inimesele. Tavaliselt, kui küsid, milline on esimene käsk, öeldakse: „Olge viljakad ja paljunege“. Olge viljakad ja paljunege – see on õnnistus. Teised ütlevad, et kõige esimene käsk, mille ISSAND andis inimesele, – see on „ära söö hea ja kurja tundmise puust“. See on samuti vale. Nagu me loeme, esimene käsk on „söö!“ Näiteks kui Haim sõi apelsini, siis apelsin tõusis Haimi tasemele, sai Haimiks. Ja täpselt samuti peab inimene Adam sööma igast puust aias, et tõsta kõike elavat oma tasemele. Aga milline on tema tase? Temal on olendi tase, kes on kontaktis Kõigekõrgemaga, ja selle kaudu hakkab kõik astuma kontakti Kõigekõrgemaga, just Adam on mõeldud omamoodi sillakeseks. Ja Kõigekõrgem kui hea maailma Peremees (nagu vanaema, kelle juurde te tulite, aga tema on valmistanud kolmkümmend viis salatit, ja ta solvub, kui, hoidku teid Jumal, te maitsete kolmkümmend neli ja ei maitse kolmekümne viiendat), oma külalislahkuses selle võõrtöötaja Adami vastu ütleb: „Maitse, Adamike, maitse, kallis, igast puust“.

Me praegu, kui me seda loeme, ei saa aru, mida tähendab surmaga sured. Me räägime sellest põhjalikumalt kolmandas peatükis. Veel ei ole arusaadav, ja Adam ise ei tea veel, mis on surm, millega ta sureb, kui ta, hoidku Jumal, sellest puust sööb. Ja justkui on selline vastuolu: kõigist puudest söö ja sellest puust ära söö. Kõige tõenäolisem on, et Hea ja kurja tundmise puust oleks võinud süüa pärast seda, kui Adam oleks maitsnud Elupuud. See saab söögiks valmis alles pärast seda, kui inimene õpib tundma Toorat. Kui me ütleme, et Hea ja kurja tundmise puu – see on puu, mis võimaldab teha tegusid ja langetada otsuseid oma mõistuse abil, siis selleks, et seda õigesti teha, on vaja sellist tööriista nagu Toora, ja täiesti võimalik, et selline on siin Kõigekõrgema kavatsus. Me räägime sellest veel, aga seni jääb alles selline arusaamatu süžee element.

Niisiis, inimene on pandud Paradiisiaeda, talle on antud töö seda valvata ja seda harida. On antud luba, on antud käsk süüa kõigist aia puudest ja on keelatud (või on ta ajutiselt piiratud võimaluses) süüa Hea ja kurja tundmise puust.

Sageli tõlgitakse seda kui ei ole hea inimesel olla üksi. Aga inimesel on tegelikult hea olla üksi. Ma tean palju inimesi, kes saavad üksinduses väga hästi hakkama. Ja ma tean inimesi, kes piinlevad peredes. Inimesel on oma loomuse poolest, nagu ta ise tahab, hea olla üksi, aga kui me mäletame, inimene koosneb meessoost ja naissoost (seni on see kõik, mida me inimese kohta lugenud oleme). Inimene koosneb mehest ja naisest, ja me ei ole veel midagi muud lugenud. Sõna levaddó võib mõista kui ühenduses, kinnituses, ja seepärast võib öelda nii: „Ei ole hea inimesel olla kokkupandud, suletud olekus, laotagem ta lahti meessoost ja naissoost komponendiks“.

Sõna kenegdó võib tõlkida kui talle vastav, ja võib tõlkida kui talle vastu seisev. Loomulikult kommenteerisid targad seda ja ütlesid: „Kui inimene on väärt, on ta talle abiline, kui ei ole väärt, on ta talle vastane, ta on tema vastu“. Aga siin, kõige tõenäolisemalt, me näeme, näeme kohe ja näeme edaspidi, et jutt käib abilisest, et Kõigekõrgem näeb töö mahtu, mis seisab inimese ees (nende ülesannete valguses, mis Jumal talle andis), ja ütleb, et oleks hea anda talle abiline. Enne kui see juhtub, toimub täiesti ootamatu sündmuste pööre, 19. salmis.

Me põrkume jälle tõsise vastuoluga selle vahel, mida me loeme siin, teises peatükis, ja selle vahel, mida me lugesime peatükk varem. Aga pöörakem tähelepanu mitte ainult kronoloogiale, vaid ka teistele erinevustele. Siin ei ole näiteks maa peal roomajaid, siin ei ole kalu, midagi sellist Kõigekõrgem siin ei loo – ainult linnud ja ainult loomad, kelle seast otsitakse inimesele abi. Ja jälle, üks võimalikest arusaamadest: Iisraeli maal, selles Paradiisiaias, selles teenistuse mudelis, esimese, võib öelda, Paradiisi Templi eelkujus on Kõigekõrgema eriline ettehooldus ja veidi teistsugune kronoloogia. See tähendab, inimene looduses – ta on inkubaatorist, „kasvatatud“ sellises inkubaatoris, mida nimetatakse „Paradiisiaiaks“, ja selles samas on „kasvatatud“ loomad. Võimalik, et ainult need loomad, mis on mõeldud kodustamiseks, kelle seast võibki otsida mingit partnerlust. Ja seepärast see vastuolu viib meid jälle mõttele, et me räägime mingist piirkondlikust ettehooldusest, inimlikust nurgakesest selles suures piiritus looduses, täiesti selgete piiridega tähistatud nurgakesest inimese jaoks.

Niisiis, spetsiaalselt Adami jaoks, kes on pandud teenima Gan Édenisse (Paradiisiaeda), toob Kõigekõrgem Paradiisiaia maast esile teatud loomad.

Kõigekõrgem õpetab inimest eristama olemust paljususest. Esimeses peatükis me lugesime: on loodud taimeriik, on loodud loomariik – loomad, taimed. „Milline on Austraalia loomariik?“ – „Seal elavad loomad“. „Aga milline on Austraalia taimeriik?“ – „Seal kasvavad taimed“. Nii võib rääkida see, kes ei ela, ei puutu kokku ega tea, ei ole valmis tegelema ja valitsema. Selleks, et valitseda, tuleb eristada, tuleb rääkida igast loomakesest eraldi, seda vaadelda, vaadata selle omadusi. Inimene satub kooli-loomaaeda, kus ta eristab konkreetseid loomi loomariigi massist, vaatab, mis ja milliste olemuste järgi jaguneb. Ja igale loomale peab ta andma nime, see tähendab vaatama, mis talle sobib, mis on temaga kooskõlas. Kes veel annab nimesid oma alluvatele? Kuningas. Me loeme Pühakirjas palju, et kuningas, kui ta võtab endale kas vangi või alama, annab talle mingi uue nime. Nime, mis vastab selle inimese teenistuse kriteeriumidele kuningriigis. Ja siin on sama: Adamile tehakse ülesandeks avada iga looma olemus selles kuningriigis, mille ta enda peale võttis.

Ka Adam õpib maailma valitsema, õpib mõistma, millega saab suhelda ainult osaliselt ja millega suhelda kogu täiuses. Võib muidugi sõbruneda koera, hobuse, kaameli või lehmaga ja kasutada neid teenistuses, aga koostööd nendega ei tule välja. Avades kõiki neid olemusi, nägi Adam, et ükski loomadest ei sobi talle. See ei ole protsess, kus Kõigekõrgem otsib Adamile paarilist, see on Adamile võimaluse demonstreerimine luua mingeid suhteid loomariigiga, kellegi teisega, kes ei ole tema ise. Ja kui ta selle kooli läbib, on ta juba, võib öelda, valmis pereeluks, ja siis teeb Kõigekõrgem kirurgilise operatsiooni.

Traditsiooniliselt tõlgitakse sõna tséla kui ribi. Kõige tõenäolisemalt on see vea tulemus, ja kõige viimane, mida sõna tséla tähendab, on ribi. On erinevaid versioone. Muistsetes tõlgetes kasutatakse sõna aléja või rasvasaba (see on selline rasvajätke jäära sabal). Muidugi võib tunduda ebameeldiv selline aspekt, et just sellest väikesest tükikesest on naine loodud. Aga see on rümba kõige magusam, kõige kaloririkkam, kõige pehmem osa, inimese, Adami keha kõige pehmem osa. Tänapäeval sellist osa ei ole. See tähendab, Adami „sabakesest“ loodi naine. Teine versioon ütleb, et sõna tséla tähendab lihtsalt tahku, justkui oleksid nad olnud kokku sulanud nagu siiami kaksikud. Kõigekõrgem eraldas ühe teisest ja kasvatas selle liha kinni. On veel mitu erinevat versiooni. Ma peatuksin versioonil, ja ma pean sellest kinni, järgides Talmudit, järgides sõna tséla klassikalist arusaama, et see on mingi rasvatükike, mis Adamil oli. Noh, ja naine ei ole ju kõva nagu luu (ikkagi õed – nad on pehmed), ja ka seda ei tasu unustada. Ühesõnaga, arutelud sõna tséla üle käivad, ärge kiirustage arvama, et see on ribi.

Huvitav sõna jíven – konstrueeris ümber, lõi. See viitab väga keerulisele tööliigile, just sellisele konstrueerimistööle ehitamisel. Kui inimene, mees (adam), on lihtsalt voolitud, siis naine on konstrueeritud, ta on ehitatud, ta on väga keeruliselt ja imeliselt ehitatud, ja ehituse mehhanism on palju keerulisem kui adamil.

Veel üks tõlgendus sõnale jíven, samuti väga huvitav: punus patsi. Tõepoolest, livnót tähendab patsi punuma. Kõlab väga huvitavalt ja ilusalt, minu arvates, et esimese patsi maa peal punus naisele Kõigekõrgem ise.

Siin tahaksin ma peatuda kahel olulisel detailil. Nagu ma ütlesin päris alguses, on Adam omamoodi võõrtöötaja, ta on võetud Gan Édenisse. Naine aga sündis Gan Édenis, tal on seal kodakondsus. Mida see tähendab? Kui võõrtöötaja ei käitu väga hästi, võib ta Gan Édenist välja visata. Naist Gan Édenist välja visata ei saa, tal on seal kodakondsus. See tähendab, kui ma panen oma riigis toime mingi kuriteo, võib mind trahvida, vangi panna, isegi, hoidku Jumal, mõnel pool elektritooli, aga kodakondsusest ilma jätta, mind riigist välja ajada ei saa – erinevalt võõrtöötajast. Ja sama on naise ja mehega. Mees, tema on „sissetulnu“ Gan Édenisse, aga naine, tema sündis seal. See on esimene oluline detail.

Teine huvitav ja oluline detail: tegelikult ei ole kusagil kirjutatud, et Adam ärkas, kui Kõigekõrgem tõi tema peale une. Noh, muidugi, lugejatena võime me arvata, et ärkas, aga kusagil ei ole kirjutatud, ja selle üle võib samuti mõtiskleda: kas ta ei näe naist unes? Niisiis, Kõigekõrgem toob Adami juurde naise, ja Adam hakkab laulma rõõmsat laulu.

Tõlkes läheb see täiesti kaduma, aga Adam räägib siin muistsete värssidega, see on tõepoolest rõõmus laul.

Niisiis, Adam ütleb: „See on luu minu luust, liha minu lihast, teda hakatakse nimetama sõnaga išá (naine), sest ta on võetud išilt (mehelt)“. Kui heebrea keeles, ütleme, härg on par, siis lehm on pará, või näiteks jäär on kéves, aga lammas on kivsá, ja võib öelda, et niimoodi tähekesega ה (hei) moodustatakse naissugu, ja seepärast niimoodi moodustub naine mehest, see on lihtsalt naissoo moodustamine. Tegelikult ei ole see päris sõnamoodustus, see on pigem sõnademäng. Sõna iš pärineb tüvest ošéš (tugev või jõudu andma); sõna išá pärineb tüvest anúš (nõrk ja nõrk olema), ja selline kooskõla, selline kalambuur on siin sündinud, et need sõnad iš ja išá esinevad koos kui nimetus poisile ja tüdrukule. Aga sisuliselt ütleb Adam, et ta tekitab soovi teda kaitsta: „Ma hakkan teda kaitsma, ta saab olema nõrk, sest ta on võetud tugevast. Ja minu esimene soov on teda kaitsta, minu esimene püüdlus tema suhtes on kaitsta, hoida, säilitada, temasse õrnalt suhtuda, ja kõik muu“. Need on tõepoolest kaks erinevat sõna, kaks erinevat tüve: anaším ja naším, mitmuses. Ja kõige huvitavam on see, et sõna enošút (inimkond) tõlgitakse sõna-sõnalt kui „nõrkkond“, see tähendab, kogu inimeste kogum on nimetatud mitte meeste järgi, mitte meeste nimetuse järgi, vaid naiste nimetuse järgi.

Ja Toora ütleb edasi:

Mida siin ei ole võrreldes sellega, mis oli esimeses peatükis? Siin ei ole olge viljakad ja paljunege. Kui esimene peatükk – see on loodus, mille ülesehitus ise eeldab viljakaks olemist ja paljunemist, siis siin – vaadake, milline romantika siin on: „Ma lasen tal olla nõrk, sest ma olen tugev. Ta on luu minu luust, liha minu lihast. Ja me ühineme ja pöördume tagasi üheks lihaks“.

Olid nad mõlemad alasti, tema ja ta naine, ja ei häbenenud – ühed ütlevad, et loomulikult ei võinud neil paradiisis olla mingit intiimelu, sest milline kirg saab paradiisis olla, aga ilma kireta ei saa ka intiimelu olla. Teised ütlevad, et neil oli paradiisis suguelu, aga just selline see oligi – kirgedeta, üksnes käsu täitmise pärast, ilma mingi sellise vale meelelisuseta. Need kommentaarid tunduvad mulle kummalised. Mulle on lähedane kolmas lähenemine, mis ütleb, et neil oli nii armastus kui ka kirg, ja romantika, ja tõmme teineteise vastu. Aga miks nad siis ei häbenenud teineteist, kust tuleb selline vabadus – mitte ennast katta? See tuleb sellest, et ei olnud mingeid latte, ei olnud midagi, mida nad oleksid võinud saavutada või mitte saavutada, mingit nõuet, mingit kriteeriumi, millele nad oleksid võinud vastata või mitte vastata: just seda esitab ju tundmine tov ve ra (hea ja kurja). Ja seepärast võisid nad teineteise alastiolekut mitte häbeneda. Ja Adami laulu „Seekord on see luu minu luust ja liha minu lihast“ võib nimetada esimeseks romantiliseks lauluks. Jah, ma rutasin ka ette, ma tean, mis on kirjutatud neljandas peatükis: „Adam tundis oma naist“. Me loeme lõpuni ja räägime seal sellest veel kord. Ärge kiirustage mulle seda tsitaati tooma, ma mäletan, et „tundis“ kohta on kirjutatud just seal.

Selline on teise peatüki lugu. Ma arvan, et see on Iisraeli maa eelkuju, püha rahva eelkuju pühas teenistuses, aga me leppisime kokku mitte ette rutata. Me loeme siin inimkonna romantilist lugu, lugu sellest, kui hästi kõik oleks võinud olla, kui romantiliselt hästi kõik algas.

Berešiti raamatu kolmandal peatükil on ebatavaline saatus. Võib-olla ma ütlen iga peatüki kohta, et see on ebatavaline. Tooras on salme ja peatükke, mis on kaetud sambla või tolmuga, sest keegi ei armasta neid tsiteerida, neid meenutatakse harva. Pühakirjas on salme, mis on muutunud kivideks, neid kasutatakse sageli selleks, et loopida nendega vaenlasi, patuseid ja igasuguseid muid jumalakartmatuid. Need on väga mugavad salmid, nagu kivikesed, sobivad hästi pihku ja lendavad kaugele. On salme, mis on muutunud mõõkadeks: paljastatud mõõkadega võib tormata teoloogiliste oponentide kallale, teoloogiliste vaidluste oponentide kallale. Peenematele inimestele on salme, mis on muutunud kaartideks, mis on ühel või teisel määral trumbid, ja teoloogilises vaidluses võib käia välja tõsise, kaaluka trumpkaardiga ja võtta palju tihte, nii-öelda võita teoloogilises vaidluses. Erinevaid salme kasutatakse erinevateks eesmärkideks ja neid kommenteeritakse vastavalt ühel või teisel määral, rohkem või vähem.

Berešiti raamatu kolmas peatükk kirjeldab kahtlemata kõige traagilisemat olukorda, kõige traagilisemaid sündmusi inimkonna ajaloos. Need sündmused on mõjutanud ka meid kõiki, ja mõjutavad, ja mõjutavad veel edasi ja edasi. Kahtlemata on see peatükk saanud aluseks paljudele uskumustele ja paljudele õpetustele. See on nii täis kasvanud, kattunud kommentaaride ja tõlgendustega (ja kuidas siin mitte tõlgendada ja mitte kommenteerida, kui sündmused on tõesti tähtsad?), selles on nähtud juba nii palju, nii palju igasuguseid kujundeid ja pilte, et raske on kogu selle rõivastuse, selle peatüki rüü taga – kogu austusega rätsepate vastu, kes seda riietasid ja rüütasid – raske on kogu selle taga näha kõige lihtsamat, kõige algsemat tähendust. Raske on loobuda kõigist rõivakestest, kõigist kommentaaridest, mida me juba teame just selle, nii tähtsa peatüki kohta. Ja ometi, kuigi minu peale kaevatakse, et ma ei ava salajast tähendust, ja Mašiahi ei ava Tooras, ja et oleks pidanud rohkem rääkima Mašiahist ja vähem lihtsast tähendusest, sest lihtne tähendus on ainult kasvataja (ma tean seda kõike, mäletan seda kõike), ja ometi, ma kordan: ma arvan, et ilma lihtsa tähenduseta ei saa kuidagi läbi. Lihtsa tähenduse üle mõtiskledes leiab igaüks nii Mašiahi kui ka mingeid salajasi tähendusi – see kõik tuleb ilmsiks. Aga meie siiski proovime koos, ja ma pakun teile, et te unustaksite kõik, mida te olete enne lugenud kolmanda peatüki kohta, unustaksite kõik, mida te mõtlesite, loobuksite ootusest näha selles saatanat või Rooma paavsti või Putinit või kuradit või kedagi teist, ja loeksite seda nii, nagu oleksime lugenud ainult Toora kaks esimest peatükki. Sellisele teekonnale ma teid kutsungi. Kui ei meeldi, nagu öeldakse, ärge kuulake, aga meie alustame kõige esimesest salmist.

Vaatleme veidi põhjalikumalt. Me mäletame eelmisest peatükist, et loomadele andis nimed Adam. Kõigekõrgem tõi loomad tema juurde, ja ilmselt mingi tutvuse põhjal loomade olemusega andis Adam neile loomadele nimed. Need ei ole lihtsalt juhuslikud nimed. Nimi naháš (madu) tuleb samast tüvest kui tegusõna lenahéš – mõtisklema, läbi tungima, asjade olemusse läbi tungima, millestki aimama, mingi mõttesügavuseni jõudma. Maoga tutvunud, andis Adam talle sellise nime – „teadjake“ või „mõistjake“. Ja jälle, kuna need loomad olid kutsutud kuidagi koostööd tegema, kuidagi inimest teenistuses aitama, kuigi nad ei ole talle täielikult paariliseks, nii oli ka madu kutsutud teenistusse, võib-olla oma mõistusega. Ta oli kavalam kui kõik väljaloomad, kavalam või targem. Sõna arúm tõlgitakse aramea tekstides selles kohas kui hákim – lihtsalt tark. Eelmises peatükis, kui me lugesime Adamist ja tema naisest, et nad olid alasti, on kasutatud sedasama sõna mitmuses – arumím (alasti), ja siin võiks tõlkida nii: aga madu oli kõige alastim kõigist loomadest. Aga me oleme juba korduvalt näinud Berešiti raamatu esimestes peatükkides kalambuure või sõnamängu. Ja seepärast on mõistlik kasutada selle sõna teist tähendust, mis on samuti olemas: madu – kõige targem kõigist loomadest. See – on algus.

Grammatilisel vormil on oma eripära. Võiks öelda nii: vajih́í naháš – aga madu oli kõige targem kõigist loomadest. Aga siin on grammatiline vorm, mis on justkui minevik minevikus: aga madu oli jukõige targem kõigist loomadest. See tähendab, ka enne kogu seda lugu oli madu kõige targem, ja ta oleks olnud kuningas, oleks käinud „uhke kukena“, oleks söönud kõigist aia puudest, võib-olla oleks talle ka naine loodud, kui ei oleks ilmunud inimest. Loomulikult tahab madu käia sirgelt, nagu inimene, ja võib-olla süüa kõigist aia puudest, valitseda kõigi loomade üle ja ka naisega suhelda, ta on ju kõige targem – kui ei oleks inimest. Siin on teile terve konkurents.

Ja madu alustab vestlust naisega ja ütleb talle: „Kas tõesti ütles ISSAND – ärge sööge ühestki aia puust?“ Kas Jumal ütles, et üldse ei tohi süüa? Millest siin jutt käib? Kuidas nii – üldse ei tohi süüa? Kuidas nii – Jumal keelas süüa? Jumal just käskis süüa, ja ma püüdsin selle olemust selgitada, öeldes, et kui inimene sööb midagi, saab see miski inimese osaks. Edasi: kui inimene sõi õuna, ja õun sai inimeseks, ja inimene pöördub Kõigekõrgema poole palvega või isegi harib maad, milleks Jumal ta ka pani, siis ta teenib selle sama õunaga Kõigekõrgemat, ja nii õun ülendatakse ja tõstetakse üles. Võiks inimese otse ühendada Kõigekõrgema patareidega, ja inimene toituks Jumala Sõnast otse, vajamata kogu seda Jumala Sõna ringkäiku. Kas sellel maailmal on Kõigekõrgema jaoks funktsioone? – Selle kohta, õigupoolest, madu küsiski. Kas üldse on vaja toituda, kas seda maailma on üldse vaja selleks, et olla inimesed? Kas selles maailmas on vaja olla jumalinimene, see, kes toitub aia puudest ja teenib ISSANDAT? Või olla nagu inglid, ja süüa pole üldse vaja? Või olla nagu loomakesed, ja mitte teenida Kõigekõrgemat mingil erilisel viisil, omades mingeid erilisi korraldusi? Küsimus ühelt poolt ratsionaalse mõistuse ja filosoofia koostööst – prohvetlusega, Kõigekõrgema teenimisega, Jumaliku mõistusega teiselt poolt. Võib-olla ütles Jumal: „Olge puhtalt vaimsed, elage üksnes vaimsusest“? Madu pöörab inimese, antud juhul naise, ratsionaalse, nii-öelda, mõistuse poole. Madu on tark, aga ta on loom, tal ei ole sidet Jumalikuga. Ma kordan veel kord: see on dialoogi algus ratsionaalse loomaliku mõistuse ja Jumaliku mõistuse vahel, terve mõistuse ja prohvetluse, Kõigekõrgemaga sideme vahel. Madu ütleb: „Kas seda maailma on üldse vaja? Kui te juba olete sellised prohvetid, kas teil on seda maailma vaja?“

Pange tähele seda, millest naine räägib, nimelt mitut, nii-öelda, väikest ebatäpsust. Eelmise peatüki 9. salmis me lugesime sellest, et Kõigekõrgem istutas aia ja istutas sinna Elupuu, päris aia keskele, ja Hea ja kurja tundmise puu. Päris aia keskel ei kasva Hea ja kurja tundmise puu, vaid Elupuu. Ja naine ütleb siin, et Kõigekõrgem keelas süüa just selle puu viljadest, mis on aia keskel. See tähendab, esiteks: aia keskel on Elupuu.

Teiseks. Berešitis (2:17) on kirjutatud: „… ja hea ja kurja tundmise Puust ära söö sellest“. Siin aga ütleb naine meile: „Puu viljadest, ära söö sellest“. Jälle, juba mitmendat korda, tulevad meile tekstis segamini vastu puu ja puu viljad. Me mäletame kõige esimese peatüki lugu, 11. ja 12. salmi, kui maa täidab Jumala sõna mitte nii, nagu ISSAND talle ütleb, kui Kõigekõrgem ütles: „Tee ets perí óse perí“ – „Tee puu-vili, mis annab vilja“. Aga maa teeb lihtsalt puu, mis annab vilja. Erinevalt sellest, mida Kõigekõrgem esimeses peatükis maad käskis, osutuvad puu maitse ja vilja maitse erinevaks, puu osutus maitsetuks. Kui me teises peatükis lugesime, et Kõigekõrgem istutas aia, seal oli puu maitse ja vilja maitse ühesugune, me märkisime ka seda. Ja Kõigekõrgem keelas süüa puust. Siin aga me loeme, et naine ütleb puu viljadest. Ja see ei ole mingi pisiasi, millest me võime üle hüpata.

Kolmandaks, mida naine ütleb, ta ütleb: „Ja seda puud puudutada ei tohi“, kuigi puudutamist ei keelanud keegi. See tähendab, naine samuti laiendab keelu piire.

Ja jälle, mis puudutab puud. Milline puu siiski kasvab aia keskel – Elupuu või Hea ja kurja tundmise puu? Võib öelda, et puu aia keskel ei ole rangelt geomeetriliselt mingi üks väike punkt, mis on aia keskpunkt, ja et aia keskel kasvavad kaks puud, ja naine lihtsalt peab silmas teist puud. Teine arusaam, teised kommentaatorid ütlevad, et tegelikult Elupuu ja Hea ja kurja tundmise puu – see on üks ja sama puu, kogu küsimus on selles, millise lähenemisega, nii-öelda, millise sisemise taotlusega sa sellest puust sööd. Nii või teisiti jääb probleem alles, sest kogu selles peatükis ei nimetata puud ei Elupuuks ega Hea ja kurja tundmise puuks, kogu aeg räägitakse „sellest puust“. See on samuti selline mitte vähetähtis fakt.

Niisiis, naine ütles: „Puu viljadest, mis on aia keskel, keelati meil süüa ja keelati seda puudutada, et me ei sureks“. Viimane lisandus „ja mitte puudutada“ – võib-olla rangendus, mille ütles talle Adam, aga võib-olla rangendus, mille ta ise välja mõtles. Targad tõlgendasid seda ja ütlesid: „Vaat, vaadake, kui ohtlik on teha Toorale lisandusi“. Ja ütlesid, et sel hetkel tõukas madu naist, surus ta vastu puud ja ütles: „Vaat näed, sa puudutad, ja midagi ei juhtu“. Nii või teisiti muudab naine millegipärast väga palju selles, mida Kõigekõrgem Adamile käskis.

Tõepoolest, Jumal pani teid istuma Oma laua taha, te olete – Kõigekõrgema laua taga. Aga te ei ole kohustatud istuma Tema laua taga: te võite olla nagu Tema, võite oma laua katta ja olete nagu Tema, kui te sellest puust sööte. Madu ei öelnud siin naisele: „Söö, maitse! Maitsev vili, maitsev toit! Milline hea puu!“ Madu lihtsalt näitas naisele, äratas temas võimaluse kaaluda – ratsionaalse mõistuse, terve mõistuse seisukohast – puust söömise keelu käsku. Nii töötab patt. Inimest ahvatleb sisuliselt tema enda himu. Millegi peale vaadates teeb ta ise otsuse, teda ainult juhatatakse, sunnitakse teda vaatama sellele objektile, mis võib teda ahvatleda, ja sel hetkel valib ta ise – kas lasta end ahvatleda või mitte lasta end ahvatleda. Kuuendas salmis me loeme, mis juhtus naisega.

See tähendab, see on liha himu, silmade himu, see (vili) annab mõistuse ja võime edu saavutada, olla edukas – elukõrkus. Prohvet Ješajahu raamatus (52:13) on öeldud Mašiahi kohta: „Hinné jaskíl avdí“ – „Vaata, Minu sulane on saanud edukaks“. Siin tahab naine samuti olla edukas. Ta nägi, et puu võib teda aidata. Seda madu talle ei öelnud, seda ütlesid talle tema silmad, tema nägemine, ta nägi seda ise. Ta ainult andis talle võimaluse seda vaadata, lasi tal oma südames möönda, et ta võib seda vaadata.

Pange tähele, siin jälle „selle viljadest“ võttis, vaatamata sellele, et ta just teadis ja ütles, et viljadest ei tohi süüa (kuigi oli keeld süüa puust, selle juurde me veel tuleme tagasi).

Adam, pange tähele, sööb puust ja üldse midagi ei küsi. Ei küsi võib-olla sellepärast, et ta üldse ei suhtle naisega mingil moel, neil ei tekkinud kontakti, või ei küsi võib-olla sel põhjusel, millest me veidi hiljem aru saame.

Sõna hagorá tähendab tõepoolest rihma. Võib mõista ja näha, et inimesed, Adam ja tema naine, tundsid mingit ebapuhtust oma keha alumises osas ja tegid endale vöötme, vöö, mis eraldab keha alumise osa ülemisest – mitte niivõrd alastust katta, kuivõrd ebapuhtust eraldada, kui seda sõna-sõnalt mõista. Niisiis, neil avanesid silmad, nad nägid mingit ebapuhtust ja tegid endile vöötmed, või vööd, või rihmad, kuidas iganes seda võib mõista. Kas neil olid enne seda silmad kinni? See on selline küsimus, mis loomulikult kerkib. Sõna tifakáhna (verbist lifkóah) tähendab tähelepanelikult vaatama, silmitsema, pingsalt silmitsema midagi; pikkéah – see on valvas inimene. Ja siin võib öelda, et kui nad lülitusid prohvetlusest ümber mõistlikkusele, tervele, füüsilisele, loomsele mõistusele, lülitus sisse ka see, mida nimetatakse pikhút – see tähendab mingi valvsus, vajadus ennast kaitsta, ennast eksamineerida ja ennast pidevalt kontrollida, mingi skaala, millega oli vaja ennast võrrelda. Selles mõttes muutusid nende silmad valvsaks.

Kõige süngemad kommentaarid ütlevad, et see on puust kirstu eelkuju, kuhu inimene satub. Inimene peitis end puus nagu kirstus. Kõige ratsionaalsemad kommentaarid ütlevad, et siin „puus, mis on aias“ – see on „puude seas, mis on aias“. On veel selliseid variante, võib-olla oli puus mingi õõnsus. Nii või teisiti peitis inimene end puus, mis on aias.

Seda ebapuhtust tundes ei saa inimene enam ilmuda Kõigekõrgema ette ja seepärast peidab end, ja nii Talle ka ütleb.

Siin räägib Kõigekõrgem mitte puu viljadest, vaid puust: „Kas siis sellest puust, mille kohta Mina sind käskisin sellest mitte süüa, sa sõid“.

Võimalik, et naine sõi ise vilju, aga Adamile andis puust. Seda võib nii mõista. Kuid nii või teisiti, me ei saa mööda minna sellest erinevusest – et naine sõi viljadest ja rääkis keelust süüa viljadest, aga mees sõi puust. Ja oluline: mis on vili? See on puu olemasolu eesmärk. Aga tüvi? See on vilja taastootmise vahend. See tähendab, tüvi – vahend, vili – eesmärk. Naine kannab vilja, naine on rohkem seotud viljadega, mees on rohkem seotud vahenditega. Sellise paralleeli võib tõmmata.

Niisiis, Adam vastab Kõigekõrgemale ja ütleb: „Naine, kelle Sina mulle andsid, tema andis mulle selle vilja, ja ma sõin“. Võib öelda, et see on sõrm, mis on suunatud naise poole: „Tema on süüdi!“ Võib seda nii seletada ja näha selles esimest reetmist ajaloos: nii reetis Adam oma naise. Võib öelda ka teisiti, et Adam ütleb Kõigekõrgemale: „Sina andsid mulle selle naise, ma usaldan teda täielikult, kuna Sina andsid ta mulle“. See on sarnane sellega, kui te sõidate võõrasse maale ja teie sõber ütleb: „Minu tütreke jalutab teiega, ta käib teiega ringi, et teid ei petetaks, et teid üle ei tõmmataks“. Ja te pärast seda usaldate seda tüdrukut. Kõigekõrgem andis Adamile (me ütlesime: Adam – „võõrtöötaja“ Paradiisis), Kõigekõrgem tegi talle Paradiisi põliselaniku. Proua Iša, tulevane Hava (veel mitte Hava, lihtsalt išá – naine), tema on „Made in Gan Eden“, ta on seal põliselanik. Kõigekõrgem andis ta talle ja ütles: „Siin on sulle abiline“. Adam muidugi usaldab teda täiesti ja täielikult – aga mida teie teeksite, kui Jumal annaks teile abilise? Ja ta ütleb: „Kuidas siis nii? Sina ju andsid mulle selle naise! Ja tema andis mulle, ja ma sõin!“

Sõna hasi'éni võib tõlkida (ja paljud tõlgivad) kui madu kosis mind või madu abiellus minuga. Tegelikult ju, ja me alustasime sellest, madu tahab... Mida siis madu tahab? Kõige targem aias, kelle asemele pandi Adam, tahab süüa kõigist aia puudest, võib-olla käia püsti nagu Adam, valitseda kõigi loomade üle ja ühtlasi kaasa haarata ka tema naise – olgu see naine nüüd tema juures sekretär, milleks ta Adamile. Kus oli kogu selle aja Adam? Noh, kus tal olla – ta on ju palgatud maad harima, ta on seal, aias, tööl, tema naine on kodus. Madu alustas temaga suhtlemist just selliste eesmärkidega, ja siin on naine segaduses, ütleb: „Madu ässitas mind, ta on ju tark, ta on „tarkpea“, ja see nimi sunnib, nii-öelda, võtma arvesse seda, mida ta ütleb“. Peale selle, võimalik, et ta püüdis naist vallata, ja sellest räägivad samuti väga paljud midrašid, väga paljud traditsioonid. Ja otsest teksti võib siin samuti nii mõista: „Madu võttis mu naiseks“ või „Kosis mind, ja ma sõin“. Pärast seda Kõigekõrgem enam ei küsi, miks madu seda tegi. Miks ta seda tegi, me näeme seda karistusest endast.

Mida see tähendab? Naháš, kes tahtis valitseda kõigi loomade üle, osutus neetumaks, väljaaetumaks, põlatumaks kui kõik loomad. Sa tahtsid käia püsti – me rebime sul ka käpakesed, mis sul olid, ära. Tõepoolest, kas maol olid käpakesed? Kui me jälle läheme tagasi teise peatüki juurde, kus räägitakse loomadest, kelle Kõigekõrgem lõi ja tõi Adami juurde, siis seal ei loetleta roomajaid. Esimeses peatükis me lugesime roomajatest, teises peatükis Gan Edeni loomade seas roomajaid ei ole. Madu ei olnud algselt roomaja, tal olid mingid käpad-jalad. Raske on ette kujutada, kuidas see kõik välja nägi, aga ilmselt need olid, sest siin saab madu sellise needuse – käia oma kõhul.

Madu, kes tahtis kõike proovida ja kõigist maitsetest inimese asemel naudingut tunda, sööb nüüd ainult mulda, mida ta ka ei sööks. Maol tõepoolest ei ole maitseretseptoreid, ja mida ta ka ei sööks, kõik maitseb nagu tolm. Tänapäeval räägivad uurijad sellest, et madu ei tunne, ei erista maitseid. See on veel üks karistus, võib-olla, soovi eest süüa kõigist aia viljadest.

Naise seemne all ei mõelda mingit erilist seemet: naise munarakke nimetatakse samuti seemneks nii Tooras kui ka traditsioonis. Seepärast jälle on neid, kes otsivad siit messiaanlikke paralleele; neid võib otsida, aga tuleb meeles pidada, et zéra on seotud naisega ka Toora teistes kohtades.

Huvitav on, et sõnad ješufehá ja tešufénnu ei ole üks ja sama verb, kuigi nad on sarnased. Üks tähendab lööma pähe või lööma ülalt, teine tähendab salvama. See tähendab, Kõigekõrgem ütleb: „Ma teen sind igaveseks naise vaenlaseks“, ja võib öelda: „Pojake, sa tahtsid naist vallata? Sa tekitad naises vastikust kõigil oma elupäevil“. Ja see on siiani nii. Ja ka täiskasvanud mehed kardavad madusid, aga madude hirmu seostatakse tavaliselt naistega. Kuigi jälle on muidugi arvukalt erandeid, ja Toora räägib siin üldisest põhimõttest.

Muidugi, esimene mõte, mis pähe tuleb, ja see on samuti õige arusaam, on see, et need on sünnitusega seotud valud. Naised räägivad, et see on nii valus, et tundub, et veel natuke, veel tilgake, ja ma üldse suren, see tähendab väga tugev valu. Ma ei hakka seda üksikasjalikult ümber jutustama, õdedele on see muidugi tundlikum. Aga võimalik, et siin ei ole jutt ka sünnitusvalust, on naisi, kes sünnitavad ka valutult. Võimalik, et siin on jutt sellest, et maailm muutub nii palju, et naine hakkab kurvastama sellest, et ta sünnitab lapsi sellesse ebatäiuslikku kannatuste maailma, kus on võimatu tagada neile turvalisust ja õnne, kus ei ole istutatud aed, kus „näri kookospähkleid, söö banaane“, vaid paik, kus tuleb raskelt tööd teha. Vastuseks argumendile, et „madu, naháš, ässitas mind“ või „võrgutas mind“, või, veel hullem, „kosis mind“, ütleb Kõigekõrgem: „Sinu mehe poole on sinu iha“. Tšuká – see on ohjeldamatu soov, soov olla kellegagi koos. Maailmas tekib selline olukord: kui minul (pole tähtis, kas ma olen mees või naine) on soov saada seda, mis kellelgi teisel on, siis sellel kellelgi tekib võim minu üle. Ma olen temast sõltuv, kui tal on see, mida ma väga vajan, mida ma väga tahan. Kui naine väga tahab, et tal oleks mees, saab mees tema üle võimu. Kõigekõrgem seab suhted nii sisse. Kas see on igavesti nii? Me loeme hiljem, Šir haširimi raamatus (jälle luban endale ette rutata), kuidas neiu ütleb: „Aní ledodí ve'aláj tšukató“ – „Mina kuulun oma armsamale, ja minu poole on tema iha“. See tähendab, see olukord võib ka muutuda, kui tõesti tekib armastus, ühtsus mehe ja naise vahel, Adami ja Jumala vahel, ratsionaalse mõistuse ja ilmutuse vahel, filosoofia ja prohvetluse vahel.

Maa – see on paik, kus inimene teenib. Kuna naine on abiline ja üks tema ülesandeid on põlvkonna taastootmine, siis saab ta karistuse selles valdkonnas, suhetes mehega. Täpselt samuti ka Adam. Ta on saadetud tööd tegema maa peal, ja karistuseks osutub maa tema pärast neetuks. Peale selle, me ju lugesime vihjet sellele, et maaga läks midagi valesti (1:12), kui see ei kasvatanud vilja nii, nagu vaja. Ja siin naaseb maale see needus. Me loeme sellest veel kord hiljem.

Siin on sama sõna – atsvút (nukrus, kurbus), mida me lugesime 16. salmis ka naise kohta. Sellest teen ma järelduse, et kõige tõenäolisemalt „kurvastusega sa toitud“ – ei ole jutt füüsilisest valust.

ISSAND Jumal ütleb: „Selle aia asemel, mille Mina istutasin, hakkab nüüd tema sulle kasvatama okkaid ja takjaid. Sul ei ole enam ainult neid puid, mis sulle sobivad, ainult viljapuid, sul ei ole enam seda luksust, vaid ta kasvatab sulle takjat ja okast“.

Olles end lahti ühendanud Jumalikust mõistusest, prohvetlusest, võib nii öelda, „jumalinimlikkusest“, ja ümber lülitunud, jällegi, võib nii öelda, „maoinimlikkusele“, ratsionaalsele mõistusele, kaotas inimene jumaliku alge, või see nõrgenes nii palju, et sinna jäi ainult tükk maad, ainult tükk põrmu. Mitte ainult inimene ei eraldunud sel viisil Kõigekõrgemast, vaid ka kogu maailm. Inimene oli ju ainus sillake, seepärast on ka maa neetud, seepärast tulevad ka okkad: kogu loodu muutub, sest tegelikult „sa oled põrm, ja sa pöördud tagasi põrmu. Sa oleksid võinud olla jumalinimene, oleksid võinud ühendada endas jumalikku ja maist, aga sa jäid puhtalt maiseks Adamiks“.

Sõna havá, nimi Havá, on kõige lihtsam muidugi mõista kui elu andev otseses mõttes, sõnast haím (elu), ja siia võib venitada mingi grammatilise vormi: Havá kui elu andev; võib, aga see ei pruugi nii olla. Teine huvitav vorm pakub end ise, kui me natuke pöördume tagasi esimese peatüki juurde, kus on öeldud, et Adam sai elavaks hingeks. Aramea Targum tõlgib seda kui „sai kõnelevaks hingeks“. Just kõnelemisvõime teeb Adamist elava hinge, elu avaldumine hinges – see on tema võime kõnelda. Sõna havá võib tõlkida aramea sõnast hivá, üldsemiidi juurest kõnelev – see, kes paneb kõnelema, kes annab kõneanni, kes õpetab kõnet. Ja kuna maailm on loodud Logosega, Kõigekõrgema Sõnaga, võib nii mõista, et Adami kõnelemine, kõnelevate olendite olemasolu maailmas annab elu kõigele elavale. On neid, kes näevad nimes Havá ka paralleeli aramea, vanasemiidi sõnaga madu, mis sobitub raskesti siia, meie skeemi kui „kõigele elavale elu andev“. Ma ütleksin, et siin on nii „elu andev kui ka kõne andev“. Me loeme jälle keerulist põimingut, keerulist sõnamängu.

Kuna nad hakkasid oma alastust häbenema, tuli neid riietada, ja Kõigekõrgem tegi neile riided nahast. Mõned kommentaatorid ütlevad (see on, võib-olla, müstilisem lähenemine, aga see sobitub ka lihtsasse mõttesse), et siin tegi Kõigekõrgem Adamile ja Havale kehad. Nende riided nahast, nahaga „ülekatmine“ – see on füüsiliste kehade lõplik omandamine, aga enne seda ei olnud nad füüsilises kehas. Võib ka nii mõista. Aga võib mõista ka lihtsalt, et Kõigekõrgem on esimene rätsep. Võib öelda ka nii, nagu seda nähakse, et nende eest tõi Kõigekõrgem ohvriks loomi, ja nende loomade nahast tegi neile riided. Igal juhul tapeti mingid loomad esimest korda selleks, et nende nahast tehtaks riided Adamile ja Havale.

22. salm – väga-väga raske mõista.

„Adam on saanud nagu üks Meist“ – kõige sagedamini tõlgitakse seda just nii. Võib ka nii öelda: „Adam eraldus Meist, sai iseseisvaks, head ja kurja teadvaks“. Kui mimménu seostada Adami endaga, siis tuleb välja, et Adam, teades head ja kurja, hakkas valitsema maailma, eraldudes Kõigekõrgemast. Võib ka öelda, et Adam sai esimeseks, kellest saab alguse edasine, kellest saab alguse head ja kurja teadjate traditsioon.

Enne kui seda salmi tõlgendada, tuleb see õigesti tõlkida. Traditsiooniline tõlge – Adam on saanud nagu üks Meist – ei ole tegelikult ainus õige variant. Arusaadav, et paljud eri doktriinide pooldajad tahavad näha selles Jumala isikute paljusust ja muud sellist, aga jälle, pidagem meeles, et see ei ole ainus võimalik tõlge. Ja kõige tõenäolisemalt võib rääkida sellest, et Adam mingil viisil eraldus Kõigekõrgemast või Adam rajas uue traditsiooni, sai esimeseks mingis head ja kurja teadjate ahelas. Me loeme ju hiljem, et Adam sigitas juba oma kuju ja sarnasuse järgi.

Miks ei tohi inimene elada igavesti? Mitte sellepärast, et Kõigekõrgem kardab mingit konkurentsi inimese poolt, vaid sellepärast, et inimene hakkas valitsema, kavatses valitseda maailma puhtalt ratsionaalse mõistusega. Kõigekõrgem ütles, et ratsionaalne mõistus hakkas valitsema kogu maad. See, kes oli kogu maa valitseja, andis järele ratsionaalse mõistuse ülekaalule. Nüüd aga ei tohi ta elada igavesti, sest ratsionaalne mõistus ei saa olla surematu, sest maailm iseenesest on materiaalne, ja mateeria peab olema surelik. Ja seepärast ütleb Kõigekõrgem, et selles olekus ei tohi Adam elada igavesti.

Jälle tahaks meelde tuletada, et me rääkisime sellest, et Hava (või Išá), Adami naine, – tema on Paradiisiaia kodanik, keegi ei aja teda välja, ta lahkub ise. Adami kohta on öeldud: „vajšallehéhu (ja saatis tema ära) ISSAND Jumal Paradiisiaiast“. See kõik ei puutu Havasse üldse, teda ei ole pandud maad harima, teda ei ole võetud maast, ja teda ei ole kuhugi välja saata, sest Paradiis – see on tema kodumaa. Välja saadetakse Adam. Hava läheb tema saatjana, ta on samuti pattu teinud, ja ta jääb inimese „sillakeseks“ – paradiisiinimene meie maailmas. Hava ja kogu tema järeltulijaskond, kõik naised – need on Paradiisi esindajad meie maises maailmas. Nad on natuke, meeste keeles öeldes, mitte sellest maailmast, nad on täiesti teistsugused kui meie (mehed), just sellepärast, et kusagil seal kosmeetikakotis, või käekotis, või sügaval kapis, riietekese all, peidavad nad Paradiisi kodaniku passi.

Pöörlev mõõk, mille tera keerleb ja justkui moodustab loodusliku elu ringluse, aasta ringkäigu ja üldse kõige ringkäigu, inimliku moraali sümbol, maailma jaotamise sümbol halvaks, heaks ja mitmesuguseks.

Elupuu – see on, nagu me mäletame, Toora. Me rääkisime sellest juba, sellel on oma sügavad tähendused. Möödub 26 põlvkonda, enne kui Toora antakse inimesele, ja seal on samuti omamoodi vastasseis, vastutegevus – Elupuu ja Hea ja kurja tundmise puu kohtumine.

Ja kuigi küsimusi jäi rohkem kui vastuseid, lõpetame me Berešiti raamatu kolmanda peatüki uurimise.

Nagu ka eelmise, kolmanda peatüki esimeses salmis seoses maoga, näeme me siin ebatavalist, heebrea keele jaoks haruldast grammatilist vormi, mis tähendab minevikku minevikus. See tähendab, sel hetkel Adam juba tundis Havat, oma naist, ja siin võib mõista, õigem on mõista, et juba Paradiisis tundis Adam Havat. Sellest, ütlen jälle, ma mainisin juba möödaminnes, käib suur filosoofiline vaidlus: kas Paradiisis oli intiimelu, kas Paradiis on mingi koht, kuhu inimkond peab püüdma tagasi pöörduda, või on see mingi lastehäll, kus mingit täiskasvanu elu ei tohi olla. Lugedes sõna tundis selles grammatilises vormis ja mäletades ka, et Kõigekõrgem ütles Adamile ja Havale „olge viljakad ja paljunege“ juba ammu enne väljaajamist, võib oletada, et intiimelu Paradiisis siiski oli.

Niisiis, Adam oli selleks ajaks juba tundnud Havat, oma naist. Kõige tõenäolisemalt oli Hava väljaajamise hetkel rase ja pärast väljaajamist sünnitab ta Kajini. Ta ütles 4 sõna, kommenteerides nime Kajin. Iga neist sõnadest eraldi on meile arusaadav, aga seda kõike kokku siduda on palju keerulisem. Kaníti – see on mineviku esimese isiku verb, mis tähendab ma ostsin, ma tegin või ma lõin. Iš – see on mees või inimene, abikaasa. Et-adonáj – see on ISSANDALE. Võib mõista: „Ma tegin mehe ISSANDALE“ või „Ma lõin koos Kõigekõrgemaga inimese (või tegin inimese)“. Esimest korda ajaloos sünnib inimene. Kajin – esimene valmistis, mille Hava valmistas koos Kõigekõrgemaga, nagu ta sellest ise räägib. Peale selle võib sõna kájin, mis tuleb sõnast kaníti (tegema või majandama), tõlkida ka kui majandaja, sest inimene on ju loodud selleks, et lõppkokkuvõttes maad valitseda. Niisiis, nimi Kajin on väga pidulikult välja kuulutatud kui ühine valmistis koos Kõigekõrgemaga, kui keegi, kes hakkab omandama ja valdama. Teisest vennast aga on öeldud justkui möödaminnes.

Nime Hevel ei kommenteerita siin kuidagi. Sõna hével tähendab tühisust, auru, mis tuleb suust, midagi ajutist ja elutut. Milleks anda lapsele selline nimi? On ka teine tähendus vanemates semi keeltes, mis võib-olla olid Havale tuttavad: see on tähendus karjane, ja see sobib siin palju paremini.

Näib, et Kajin on palju „inimlikum“ kui Hevel, sest ta jätkab seda tööd, mis Adamile oli antud, – maad harida. Me lugesime nii esimeses peatükis kui ka teises ja kolmandas, et Adam on seotud maa harimisega. Kes siin jätkab seda traditsiooni? Kajin. Samal ajal toimusid maailmas mingid muutused, ja Adam ei ole enam aias, mille Kõigekõrgem istutas, Adam elab nüüd neetud maal. Ja temal tuleb valida Kõigekõrgema maailma vahel, selle vahel, et ehitada „sillakesi“ sinna, üles, ja sinna kuidagi ronida, ja selle vahel, et majandada sellel maal. Kajin on maaomanik ja maaharija, ta elab paikselt – maaharimine eeldab paikset eluviisi. Inimene seob end selle maatükiga, mida ta harib, ehitab sinna hiljem linnu või igal juhul külvab seda ja hoolitseb selle maatüki eest. Erinevalt sellest on karjane omamoodi tuulest veeretatav ohakas, hulkur, kellel ei ole oma pärisosa. Kellel veel, me teame ajaloost, ei ole hiljem pärisosa? Leviitidel, see tähendab neil, kes teenivad Kõigekõrgemat. Meie esivanemad olid põhiliselt karjased, ja prohvetitel reeglina ei olnud oma maa pärisosi. See tähendab, siin ei ole ainult maaharimise ja loomakasvatuse kokkupõrge, siin on ka kahe lähenemise kokkupõrge suhtumises maasse ja Kõigekõrgemasse. Ja me näeme kohe, kuidas see edasi areneb.

Kajin – esmasündinu, temale, nii-öelda, ka ohvrid kätte. Ja ta toob maa viljadest minhá ladonáj (ohver ISSANDALE). Noh, Hevel näeb seda samuti, ja temagi tahab.

Kellestki teisest ei ole Tooras kirjutatud, et sai kibe, ja nägu langes, ainult Kajinist. Miks juhtus nii, et ISSAND võttis vastu Heveli ohvri ja ei võtnud vastu Kajini ohvrit? Paljud ütlevad: siin on kirjutatud (ja see on täiesti õige), et Hevel tõi oma kariloomade esmikutest ja oma kariloomade parimast, aga Kajin tõi lihtsalt viljadest, mitte parimast, vaid lihtsalt viljadest tõi. Aga inimesed ohverdavad erineva ohvrimeelsusega, miks mitte vastu võtta mõlemat ohvrit? Mis on Kajini ohvris valesti? Kas tõesti võib ohvrit tuua ainult parimast? Tõepoolest, nii see välja tulebki. Kõigekõrgem ütleb: „Ohver – see ei ole toit, mida te Mulle toote, see ei ole osa, mida te Mulle viite. See on tunnistus sellest, et Mina olen selle maailma peremees, et kogu õnnistus, kogu teie töö ja kõik teie töö tulemused – see on Minu õnnistus. Seepärast te toote esimese viljadest, viljade parima toote Mulle. Mitte sellepärast, et Mina olen nii valiv, vaid sellepärast, et see on tunnistus, mida te annate“. Kajin on vili, nii-öelda, inimese ja Jumala koostööst, partnerlusest, mis osaliselt on juba tema nimesse pandud, välja kuulutatud tema Kajiniks nimetamisel, ja siin suhtub ta Kõigekõrgemasse kui partnerisse: justkui toob Tema osa nende ühisest tööst. Toob Talle maa viljadest, nagu partnerisse suhtuma peab, viib Kõigekõrgemale Tema osa. Hevel tõi tõepoolest ohvrianni, nagu ohvriandi tuua tuleb. Ja seepärast Kõigekõrgem vaatas Heveli ohvrianni peale, aga Kajini ohvri peale ei vaadanud. Mitte sellepärast, et see oli halvem, vaid sellepärast, et see ei olnud, üldiselt võttes, ohvergi. See tegi Kajinile väga haiget, ta on ju lõppude lõpuks esmasündinu: tema – esmasündinu, tema – esimene, tema – juur Paradiisis, see, kes eostati juba Paradiisis, inimese ja Jumala koostöö vili – esimene, esimene, esimene… Ja siis võetakse mingi vend, täiesti arusaamatu nimega, ja tema ohver võetakse vastu. Solvav äärmuseni.

Kui sa parandad end – se'ét, sa saad nägu tõsta. Teisest küljest võib sõna se'ét tähendada (nii mõned ütlevad) – sinu patt kantakse. Kuid mingit pattu ei ole veel toimunud; oli võib-olla vale tegu, aga see ei ole veel patt. Kolmandat se'ét mõistmise varianti loeme me Berešiti raamatu lõpus. Kui Jaakov õnnistab oma poegi, ütleb ta Re'uvenile: „Sina oled rohkem se'ét, sinus on rohkem esiklust“. Ja siis võib mõista: „Kui sa parandad end, saad sa esmasündinuks. Praegu läks nii, et sinu noorema venna ohver on Mulle armsam, ja tema sobib rohkem kohanite teenistusse. Aga kui sa parandad end, on kõik teisiti, ja sa hakkad jälle esiklust omama“. Võib mõista ka kui sa tõstad nägu või kui sinu patt kantakse. Aga nagu ma juba ütlesin, see viimane mõistmine ei ole väga tõenäoline. Leidub neid, kes vaidlevad vastu. Vaielge.

Lause viimast osa võib samuti mõista erinevalt, ja ma tahan siin öelda mõne sõna tõlkijate kaitseks. Väga sageli mõistavad inimesed hukka üht või teist tõlget ja ütlevad: „Oh, kui valesti, kui moonutatult see kõik on tõlgitud. Kui arusaamatu see kõik on“. Me kohtame sageli selliseid kohti – mina kohtan selliseid kohti, millele ma püüan anda kaks-kolm tõlget, aga neid võib olla palju rohkem. Niisiis, võib öelda, et see on patust. Sina oled talle vajalik, mitte tema sulle. Tema on sinust huvitatud, mitte sina temast, ja seepärast võid sa tema üle valitseda. Tema jahib sind, aga sulle ei ole teda vaja, sina oled talle vajalik – patule. Võib mõista, et Kõigekõrgem on patust juba rääkinud, aga nüüd räägib vennast, Hevelist: „Sinu vend tahab olla sinuga, tahab olla sinuga rahus, ta armastab sind, ja seepärast sa hakkad tema üle valitsema, sa hakkad teda juhtima. Ta tunnistab sind esmasündinuks ja selle ohvri pärast ta ei lähe uhkeks ega pea end vanemaks vennaks“. Need kaks mõistmist on olemas. Nad täiendavad teineteist, nad on erinevad, ja mõlemat neist mõistmistest võib tekstis näha, ja sellega ei ole midagi teha. Esimene mõistmine – patul on iha sinu poole, sa oled talle vajalik, seepärast sa hakkad tema üle võimutsema. Teine mõistmine – patt hakkab lebama sinu ukse ees. Võimalik, et siin on mõeldud kiusatust tappa, kuidagi vennaga arveid klaarida. Aga Kõigekõrgem ütleb venna kohta: „Samal ajal mõista sa, et vend tahab sinuga rahu, ja sa hakkad tema üle valitsema“. Kõigekõrgem, mida iganes salmi ülejäänud sõnad ka ei tähendaks, kutsub siin Kajinit meeleparandusele ja ütleb: „Sa võid saada paremaks“.

Alustame sellest, et mõista, mida siis ikkagi Kajin Hevelile ütles. Mõned kommentaatorid ja isegi mõned tõlked, ja nende hulgas samaaria Toora (Toora samaaria käsikirjad), lisavad siia fraasi lähme väljale, see tähendab, Kajin ütles Hevelile: „Lähme, astume välja, räägime“. Ja väljal juhtus juba kõik. Teised püüavad öelda, et selle asemel, et siin, selles kohas, meelt parandada, et öelda Kõigekõrgemale: „Anna andeks, ISSAND, anna andeks, et ma olen kade, anna andeks, et ma ei paranda end, anna andeks, et ma ei ole esiklust väärt“, läks Kajin ja hakkas rääkima Heveliga. Ja ei ole tähtis, mida ta räägib. Kolmandad ütlevad, et kõiki neid sõnu tuli Kajin Hevelile ütlema: „Ma parandan end veel, ma hakkan sinu üle ikkagi valitsema, ma olen ikkagi preester, ma olen ikkagi, ikkagi, ikkagi…“ Ma kaldun arvama, et tõepoolest, kuna Toora siin ei ava, mida Kajin räägib, siis on asi selles, et Kajin selle asemel, et rääkida Kõigekõrgemaga, läks rääkima oma vennaga. Nad läksid välja väljale. Väli – see on neutraalne koht, see koht on piir asustatud paikade ja metsiku looduse vahel üldse. Väli – see on koht, kus Hevel karjatab oma kariloomi, kus Kajin tegeleb maaharimisega. See on veel ka koht, kust on pärit madu, kes on targem kui kõik välja loomad. See on koht, kus nende loomus on kõige enam avaldunud, nende loomus põrkas siin kokku, ja juhtus see, mis juhtus. Juhtus tragöödia, Kajin tõusis oma venna vastu ja tappis tema.

Me rääkisime sellest, et Kajin elab sellises seisundis, et ta on justkui Kõigekõrgema partner. Ja seepärast ütleb ta siin: „Oota, kas minu lepingus on kirjas, et ma pean veel oma venda ka valvama? Mina harin siin maad, küsi minult maa kohta, ma vastan Sulle“. Tundes end Kõigekõrgema partnerina, ei tõsta inimene end mitte ainult vendade üle, kogu oma pere üle, vaid langetab ka Kõigekõrgema sellele tasemele, kus, nagu talle tundub, ta saab Kõigekõrgemat kui partnerit tüssata. Ja siin ütleb Kajin: „Ei tea midagi. Mis sa nüüd?“ Kõigekõrgem pöördub Kajini poole täpselt samuti, nagu Ta pöördus Adami poole. „Kus sa oled?“ – küsis Ta Adamilt, et ka Adamil oleks võimalus väljendada oma kahetsust, ja siin pakub Kõigekõrgem teist korda Kajinile meelt parandada. Võib öelda: „Anna andeks, ISSAND, ma tegin, panin toime, kahetsen…“ Aga see ei ole see, mida Kajin ütleb.

Me asíta – see on see, mida Ta ütles eelmises peatükis naisele: „Mida sa tegid?“

Kui eelmises peatükis lugesime me, et maa on neetud, siis nüüd on Kajin neetud veel rohkem kui maa.

Võib-olla saab Kajin siin nüüd meelt parandada ja öelda: „Anna mulle andeks, Kõigekõrgem“? Ei, seda jälle ei juhtu.

Mida Kajin õieti kardab? Kes saab teda tappa? Traditsiooni järgi öeldakse: kellega nad siis abiellusid? – õdedega. Võib-olla keegi õdedest, võimalik, et Heveli õde, kellele ta oli määratud meheks, hakkab veritasu nõudma ja tapab Kajini veel tekkimata veritasu traditsiooni järgi. Või kasvab Adamil kunagi poeg suureks ja jõuab järele, leiab selle Kajini ja tapab tema: kaua siis seal lastel kasvada? Või kisub mingi loom ta lõhki, kaitsetu Kajini. Ja Kõigekõrgem osutab jälle Kajinile armu.

Paljud midrašid, traditsioonid räägivad sellest märgist. Ühed ütlevad, et see on mingi sarv; teised ütlevad, et see on mingi pitser otsaesisel, mille Kõigekõrgem talle tegi. Võib igasugust oletada. See on väga sarnane sellega, mis hiljem juhtub pelgulinnadega, kuhu inimene saab põgeneda, kus ta satub kaitse alla. See tähendab, Kõigekõrgem muutis Kajini karistust: tahtliku tapmise eest karistuse asemel saab ta karistuse kui tahtmatu tapja. Ja erinev võib olla vastus küsimusele, miks Kajinit ei tapeta siin kohe, miks Kajin, tapja, ei vääri surma. Mõned ütlevad: „Sest hävitatakse kogu inimkond“. Noh, kuidas siis kogu inimkond? On ju veel Adam ja Hava, nad sünnitavad veel. Teised ütlevad: „Sest tapmise keeldu ei olnud veel välja kuulutatud, seepärast ei saa ka surmanuhtlust rakendada“. Kolmandad ütlevad: „Aga me lugesime eelmises peatükis samuti inimesest, kes pidi surema, aga ei surnud või ei surnud kohe, ja siin on jutt sellest, et Kajin kaotas samuti sel hetkel mingid elujõud“. Nii või teisiti, selline karistus sellise sisseehitatud armuga on Kajinile välja kuulutatud. Mida siis Kajin teeb?

Kes pärast seda, palju hiljem, läks välja Kõigekõrgema palge eest? See oli prohvet Jona, kes põgenes Kõigekõrgema palge eest. Mida tegi prohvet Jona, kui Kõigekõrgem ütles talle, et ta läheks linna Ninve, mis tähendab kala? Jona ütles: „Aga mina põgenen Taršiši“, mis tähendab tuunikala. See tähendab, Rõbinski asemel sõidan ma Rõbnojesse. Ma justkui nagu täitsingi Kõigekõrgema tahte, siin pole millestki kinni hakata. Selline siis on see sõnamäng. Kõigekõrgem, nagu me teame, saadabki Jonale kala ja ütleb: „Sa tahad, Jona, sõnadega mängida? Noh, mängime siis sõnadega“.

Mida teeb Kajin? Ta läheb välja Kõigekõrgema palge eest. Aga selle asemel, et olla nad (rändur, hulkur), sai temast elanik maal nimega Nod (rändamine). Ta asus elama, kirjutatud on just nimelt vajéšev, jäi paikseks Nodi maal. Me ei tea, kes andis nimed nendele maadele. Nii või teisiti tähendab maa nimi Nod rändamist või hulkurlust, ja seal asus elama Kajin. Selle maa kohta on öeldud, et see asub Edeni ees, see tähendab, ta veel ka pöördus tagasi, liikus sinna suunda, kust ta välja aeti. Kajin tegutseb vastu Kõigekõrgema käsule, ei võta vastu Kõigekõrgema karistust. Selle asemel, et saada rändajaks, saab temast paikne elanik.

17. salmis loeme me Kajini sugupuud. Selle mõistame me ilmselt lõpuni siis, kui hakkame lugema juba 5. peatükki ja võrdleme seda Adami teise poja sugupuuga, kus on väga sarnased nimed. Kõik on sarnane, aga ei ole sarnane! Ja me pöörame nendele erinevustele tähelepanu.

Me juba ütlesime, et Kajini naine on võib-olla õde, kes sündis koos temaga. Nime Hanóh võib tõlkida kui kasvataja, õpetaja, juhendaja, teejuht. Viiendas peatükis loeme me teisest Hanohist, kes käis ISSANDA ees ja kelle ISSAND Enda juurde võttis. Siin loeme me samuti Hanohist, nimed on ju samad, aga teod täiesti teistsugused. Lahkunud põllumajandusest, põgenenud rändamistest, hulkumistest ja tööst viljatul, mitteviljakal maal, saab Kajinist sellise „linnalise“ kultuuri rajaja. Ja ta sigitab poja ja ehitab linna ja nimetab selle linna oma poja nimega. Selle asemel et olla rändur, sigitab ta poja. Ja linn ja poeg saavad võrdsel määral tema loominguks. Justkui ilus nimi Hanoh (kasvataja), aga see nimi, olles saanud esmalt inimese nimeks, saab hiljem linna nimeks. Ja mida võib öelda selle linna elanike kohta? Nagu öeldakse inimese kohta: mind kasvatas tänav. Nii hakkab inimesi kasvatama linn, mingi kasvatusstruktuur.

Irad võib tõlkida kui ir rad – laskunud, laskuv või „allalaskev“ linn. Mehuja'el – see nimi koosneb kahest sõnast: mehu – kustutage ära, kustutage ja el – Jumal, see tähendab see, kes kustutab ära Jumala. Metuša'el – seda nime võib tõlkida kui see, kes unustab Jumala. Nime Lemeh kohta on raske midagi öelda. Tänapäeva heebrea keeles lámeh või lémeh – see on mingi lihtsameelne, lollike, lihtsakene, aga need on muidugi hilised tähendused. Mõned tõlgendavad sõna lámeh sõnast lomáku – selline kohen, jumaluse esindaja maa peal, võib-olla kui paganluse algus, inimene, kes kuulutab end jumalaks.

Üks naine võeti reeglina selleks, et olla mehega intiimselt lähedane, aga teine naine võeti selleks, et tegelda majapidamisega. Kuigi, nagu me edaspidi näeme, on see ainult üks versioonidest, või juhtus ka igasuguseid äpardusi. Üldiselt on selle kohta erinevaid vaateid. Hämmastav on see, et siin me loeme esimest korda, kuidas keegi võttis endale kaks naist.

See tähendab, ta oli kõigi kariloomadega kauplejate isa. See nimi, Javal, kõlab väga sarnaselt nimega Hevel, kui mingi, võib-olla, Heveli mälestamine, aga võib-olla ka mingi mõnitus. See, millega Hevel tegeles, muutus Kajini järeltulijate juures mingiks tööstuslikuks äriks.

Kommentaarides välditakse sageli seda, et nimetada puhkpille puhkpillideks, sellepärast et puhkpillidel mängimine oli küllaltki häbiväärne. Juur ise ugáv on seotud justkui mõningase kurameerimisega: laagóv tähendab flirtima, kellegagi kurameerima. Siit, muide, ka suguhaiguse nimetus agévet, ja siit samast, kui kummaline see ka pole, ka agvanijá – „armastuse õun“, või tomat. Nii see sõna keeles ringleb. Selles nimes, Juval, võib samuti näha mingit sarnasust nimega Hevel, kahtlemata. Ja jälle võib öelda, et kui Hevel kui karjane mängis endale pillidel oma lõbuks, siis siin, Kajini linnalises versioonis, muutub muusika tööstuseks. Niisiis sünnib kultuur, kaubandus, muusikariistad.

Na'amá tähendab sõbralik või meeldiv. Temast ütlevad mõned, tuginedes tema nimele, et temast sai meelelahutustööstuse rajaja. Otsustades nii nimede kui ka käitumisviisi järgi, puudub Lemehi perekonnas Jumal juba isegi mälestusena.

Siin loeme me samuti väga raskesti tõlgitavat teksti. Seda mõistetakse erinevalt, midrašeid selle kohta on terve kuristik, ja ma toon ainult ühe selle salmi tõlgenduse. Lemeh ütleb: „Oma ‚valukese‘ eest tapan ma inimese ja oma haavakese eest tapan ma poisi“.

Julgus aina kasvab ja kasvab. Nendes sõnades on ka mingi luba: „Tappa võib nüüd, igal juhul mul, Lemehil, võib. Kajin tappis ohvri pärast, mina võin tappa kriimukese pärast, haavakese pärast nii täiskasvanud mehe kui ka väikese lapse. Ja nagu Kajinile on pandud kaitse, nii pannakse ka mulle kaitse“. Aga samal ajal saab alguse täiesti uus sugu, inimkonna uus liin, liin, millest räägime rohkem viiendas peatükis.

Nimi Šet tähendab sisse pandud või pandud.

Peatüki alguse pidulikkusest ja pompoossusest ei jää midagi järele, sellisest püüdlusest, julgusest, koostööst Kõigekõrgemaga ei jää siin samuti enam midagi järele, välja arvatud ehk see, nagu me ütlesime, et siin on Kajini sugupuu, mille juurde me veel tagasi pöördume.

Enóš tähendab inimlik, nõrk, siit ka inimkonna nimetus – enošút, Enoši järeltulijad.

Mis see on? Mida tähendab hakati hüüdma ISSANDA Nime? Kui palju inimesi, nii palju arvamusi. Võib nii öelda: siis hakati kutsuma ISSANDAT Nime pidi. Aga ISSAND ütleb raamatus Šemot, et Ta ei avaldunud selle Nimega. Siis hakati andma inimestele „teofoorseid“ nimesid – nimesid, mis sisaldavad endas Kõigekõrgema Nime, nii võib samuti mõista. Või siis hakati palvetama Kõigekõrgema poole, see tähendab, sünnitanud kolmanda, hakkas kogu inimkond, järelejäänud inimeste ja kuhugi välja aetud Kajini isikus, võib-olla hüüdma Kõigekõrgema poole, kutsuma Teda ja paluma Temalt kaitset. Leidub ka teisi kommentaatoreid, kes ütlevad: „Siis hakati kõike, mis ette juhtus, nimetama Kõigekõrgema nimega“, see tähendab, siis sündis ebajumalakummardamine. Jälle me puutume kokku olukorraga, kus mingi lühike, keeruline, mitte väga arusaadav fraas tekstis tekitab palju erinevaid tõlkeid, ja neil kõigil on õigus olemas olla. Aga mina jätan selle mitmevariantsuse koos teiega, et te saaksite mõelda ja ise otsustada, kuidas see tõlgitakse.

Enne kui hakkame lugema viiendat peatükki, tahaksin öelda, et teatud mõttes seisab see justkui sulgudes, katkestades Berešiti raamatu põhisüžee. See on nii osa süžeest kui ka samal ajal teatav teatmelik kõrvalepõige. Pidage seda meeles.

Sõna toledót tõlgitakse vene keelde tavaliselt kui sugupuu. Vene keeles, kui me ütleme sugupuu, ootame me esivanemate nimekirja. Sõna toledót tähendab heebrea keeles sünnitisi, sõnast leholíd – sünnitama. Seepärast, kui me kohtame sõna toledót, näeme me kõige sagedamini järeltulijate nimekirja.

Berešitis (1:26,27) me lugesime, et kui Kõigekõrgem kavatseb luua inimest, kavatseb Ta luua teda betsalménu (Meie kujuna) kidmuténu (Meie sarnasuse järgi); kidmút – sarnasuse järgi. Siin me loeme, et inimene on loodud bidmút – Jumala sarnasuses. See tähendab, rõhk on sellel, et inimesesse on pandud funktsioon püüelda Kõigekõrgema sarnaseks saamise poole, püüelda olla nagu Kõigekõrgem. See võib olla heas mõttes, see võib olla ka halvas mõttes. Halvas mõttes lugesime me sellest, kui Hava tahtis olla nagu Jumal, kes tunneb head ja kurja, ja sirutas käe hea ja kurja tundmise Puu vilja järele. Ja kui Kajin samuti mõtles end maaomanikuna ja valitsejana maa peal ja partnerina, kes on Kõigekõrgemaga võrdne. Ja jälle tuleb meie peatükis, meie loos juttu sellest sarnasusest.

Sõnad zahár unkevá tähendavad isane ja emane nüüdisheebrea keeles, mehelik ja naiselik. Me pöördume tagasi esimese peatüki teema juurde: Adam (inimene) kui terviklik loodu hõlmas endas meest ja naist, mehelikku ja naiselikku.

Jälle, pöörakem tähelepanu pisiasjadele ja eessõnadele: vajoled bidmutó ketsalmó – sigitas oma sarnasusena, oma kuju järgi. See tähendab, Adamit ennast kavatseti algselt luua kujuna sarnasuse järgi, siin aga – sarnasusena kuju järgi. Kõigepealt kopeeritakse soov vastata kujule ja alles seejärel, teises järjekorras, kuju ise.

Nimi Šet tähendab olla aluseks, olla alusesse pandud, alusesse asetatud. Ja seda, millel inimene istub, nimetatakse samuti sõnaga šet.

 Siin on aeg teha üks lüüriline, kommentaatorlik kõrvalepõige. Mõned aastad tagasi ilmus võrku selline tekst, selline midraš, milles kümne patriarhi nimed just sellest Berešiti raamatu viiendast peatükist esitatakse evangeeliumina – et siin kirjeldatakse maailma ettevalmistamist Mašiahi tulekuks. Kahjuks nõuab see teksti väga suurt venitamist ja kohati vägivalda teksti kallal. See tähendab, ma arvan, et see evangeelium jutumärkides, ütleme nii, on sellesse teksti „sisse loetud“, seda ei ole seal algselt. Ma usun sügavalt, kogu oma hingest usun, et Toora ja kogu Pühakiri räägivad Mašiahist. Ja seepärast, kui lihtsalt siiralt lugeda seda teksti, püüda süveneda selle mõttesse, siis me näeme selles Mašiahi. Näeme – mitte ei mõtle välja, vaid just näeme – vaadates just teksti, mitte meie fantaasiat. Seepärast suhtun ma alati ettevaatlikult katsetesse teksti „sisse lugeda“, näha Mašiahi seal, kus Teda ei ole nii otseselt näidatud. See ju diskrediteerib meie usku. Kui me oleme sunnitud endale tõendeid välja mõtlema, kui me oleme tõendid armsaks võtnud ja lõppkokkuvõttes isegi kui me lihtsalt pidevalt, pidevalt „evangeliseerime“ iseennast ja pidevalt, pidevalt vajame mingeid tõendeid, mida see siis ütleb meie usu kohta? Seepärast lugegem patriarhide nimesid, püüdkem mõista Toorat, selle lihtsat tähendust, selle salajast vihjet, selle kommentaari, selle tõlgendust ja näha selles Mašiahi seal, kus Ta on, püüdkem mitte fantaseerida, mitte unistada, mitte „sisse lugeda“ seda, mida Tooras ei ole. Ma kinnitan teile, me näeme Mašiahi selles siiralt ja ausalt. See on – sulgeme sulud – lüürilise kõrvalepõike lõpp.

On küllaltki iidne juudi allikas – midraš Agada, mis räägib sellest, et Adam sigitas kokku 56 last: 33 poega ja 23 tütart. Mõned, kui toovad need arvud, viitavad Josef Flaviusele. Josef Flaviuse juurest ma seda nende viite järgi ei leidnud. Midraš Agada, kuigi iidne, on siiski midraš. Need arvud liiguvad ringi, rändavad tekstist teksti – 33 poega, 23 tütart, palju-palju-palju poegi ja tütreid, aga siiski tasub neil, kes neid arve kohtavad, meeles pidada, et see on midraš, kontrollimata teave, ja me ei tea, kui palju poegi ja tütreid Adam tegelikult sigitas.

Me rääkisime juba nimest Enoš. Võib tõlkida kui nõrk, kaitset vajav. Võib tõlkida lihtsalt kui inimlik. Me ütlesime ka, et inimkond (enošút) – see on „enóšlus“, Enoši järeltulijad või nõrgukesed.

Me puudutasime veidi nime Kajin tähenduses valmistaja, meister, omanik – see, kes teeb, ja see, kes omab. Kenan pärineb samast juurest, ja enamikus semi keeltes tähendab see nimi sepp. Võib ka siin seda nii tõlkida.

Nimi Mahalal'el koosneb juurest halel (ülistama), millest ka kõigile tuntud alleluuja, ja sõnast el – Jumal. See tähendab Jumala ülistaja või võib tõlkida kui särav, ülistatav Jumal. See nimi on muidugi väga sarnase kõlaga selle nimega, mida me lugesime Kajini järglaste seas – Mehuja'el. Seal tähendab see Kõigekõrgema kustutaja, see, kes kustutab ISSANDA Nime. Siin näeme täiesti vastupidises kontekstis – Jumala ülistaja.

Kuna me puudutame siin sõna halel, mis tähendab ülistamist, tahaksin teha märkuse, millega ma olen ilmselt paljudele juba tüütuks muutunud. Kui inimesed hääldavad sõna alleluuja, siis tahaks ja tundub, et juudipärasem oleks öelda halelú või hallelúja. Tegelikult alelú – see on ülistage, aga halelú – see on häbistageiVene tekstis algab häbistav vorm halelú kareda, kurgus hääldatava h-ga (heebrea täht het), ülistav vorm aga pehme h-ga (täht he). Eesti kirjapildis on mõlemad lihtsalt h, seepärast see erinevus siin näha ei ole.. Hilul HaŠem – see on Jumala laimamine, Jumala autust ilmajätmine. Seepärast, kui keegi, hoidku Jumal, ütleb halelú, siis tähendab see laimake, häbistage. Siiski on parem kas öelda vene keeles alleluuja, või öelda vaevu kuuldava häälikuga ה (hei) – haleluja, aga mitte öelda halelú, sest tulemus on täiesti teine.

Niisiis, sündis Mahalal'el.

Me lugesime Iradist, aga siin me loeme Jaradist. Verb larédet on seotud laskumisega, ja siin on ka nime tähendus seotud laskumisega – sellega, kes laskub, langeb, põlvitab. Antud juhul üldsemi, iidne sõna, mis tähendab sulane – Jumala sulane või Jumala teenija, – selline nimi on inimesel, kes oli Mahalal'eli poeg. Jälle sarnasus, peaaegu homonüümid, peaaegu kõlalt sarnased. Nii, aga ometi mitte nii.

Hanoh on vene traditsioonis tuntud kui Enoh, ja meil ei ole kuhugi pääseda. Meil tuleb ka temast rääkida.

Kui meenutame, hanóh – see on õpetaja, juhendaja, kasvataja või uut maja pühitsev, nii võib seda sõna tõlkida. Kõige lihtsam, kõige enam end pakkuv tõlge nimele Metušalah – see, kes saatis oma surma ära: metó – oma surma, šeláh – saatis ära. Aga see on tänapäeva heebrea keele või vähemalt keskaegse heebrea keele seisukohast. Kuna me räägime iidsest keelest, võib oletada ka vanemat tõlgendust: metój – inimene või mees, šeláh – šel elohím, see tähendab Jumala mees, suur mees, Jumala inimene. Võib ka nii mõista. Kuna argumente on nii ühele kui ka teisele poole ja tõlge ei ole nii väga põhimõtteline, ei taha vaielda ega särki seljast rebida, seepärast jätan kaks tõlget nii, nagu need on. Muide, nii mulle alati meeldibki teha.

See võib olla ka vihje mingile täiusele. 365 – kohe tuleb pähe päevade arv, terve aasta, mis on üsna sümboolne arv.

Noh, lihtsalt väga huvitav salm! Muidugi on see palju ainet mõtisklusteks, fantaasiateks, oletusteks, ilmutusteks ja nii edasi. Mis siis juhtus Hanohiga ja kuhu Kõigekõrgem ta võttis? Paljud kommentaatorid ütlevad, et Hanohist sai Inglite ingel, selline juhendaja inglite koolis, keda kutsutakse nimega Metatron. Muide, see nimi ise, Metatron, on kreeka päritolu, ja see räägib sellest, et idee tekkis hellenismi ajastul. On väga palju raamatuid, mida nimetatakse Henoki kirjanduseks. Hanohi raamatud, mida on mitu, ilmusid ja hakkasid levima mitu sajandit enne meie ajaarvamist. Need raamatud jutustavad osaliselt maailmaloomise lugu, kõrgete, ülemiste maailmade ülesehitust ja palju muud. Erinevad Hanohi raamatud jutustavad erinevaid lugusid, see on terve kirjandus. Osa neist on jõudnud meieni kreekakeelses tõlkes, osa – arameakeelses, osa – isegi vanaslaavi või etioopia tõlgetes; need raamatud on erineva suurusega, erineva formaadiga. Väga sageli küsitakse minult: „Kuidas suhtuda Hanohi raamatutesse?“ Harvem küsitakse: „Kas siis teie jaoks Hanoh ei ole autoriteet?“ Vastan kohe: Hanoh on minu jaoks autoriteet, kahtlemata. Hanohi raamatud, otsustades nende keele ja sisu järgi, kui need ongi kirjutatud mingite tunnistuste, mingite Hanohi kohta käivate lugude põhjal, siis on need kirjutatud väga hilja, teise Templi perioodil. Kirjutatud kreeka keeles, aramea keeles, ja vaevalt on see see, mis tuli otse Hanohi sulest (kuigi võimalik, et mingeid Hanohi prohvetikuulutusi need sisaldavad). Kuidas sellesse suhtuda? Kui sellesse, mis tunnistab ja jutustab meile, mida juudid sel perioodil uskusid, mis neil peas oli, mis neid muretsema pani, see tähendab Mašiahi tuleku ajaloolist tausta. See on väga tähtis. Kas kõike tuleb nendest raamatutest vastu võtta ja omaks võtta? Ma arvan, hoidku Jumal. Me ei tea, kes neid raamatuid toimetas, kelle käte kaudu need läbi käisid, ja palju mõtteid on seal kahtlased, ja palju vastuolusid on erinevate Hanohi raamatute vahel. Seepärast lugeda neid – jah, muidugi. Kui te tahate teada usu ajalugu, kui te tahate mõista, millega elasid juudid, millega elas Iisrael, siis muidugi lugeda. Kui te tahate näha neis Jumalikku ilmutust, siis olge ettevaatlikud. On veel üks kiusatus. Kui inimesed leiavad selle või teise raamatu (see võib olla Õiglase raamat või mingite ilmutuste raamat või mingi järjekordne evangeelium või mingi järjekordne tekst), ütlevad nad: „Siin see on, tõde, mida meie eest alati peideti! Siin on see, mida meie eest varjatakse!“ Meil on tahtmine leida tõde kuskilt kõrvalt, mingit eksklusiivset, kõigi eest varjatud, aga avatud ainult meile, väga on tahtmine. Väga tahaks teada seda, mida teised ei tea. Ja sageli tuleb see soovimatusest kaevata selles, mis meil on, see tähendab otse Pühakirjas, mis meil on. Aga soovimatus selles kaevata võib tekkida sellest, et meile on justkui kõik juba ära räägitud, et me teame selles juba kõike, et meile on selles juba kõik arusaadav, ja justkui ei ole enam kuhugi minna ja tuleks õppida midagi uut. Aga mõtestage Pühakiri ümber, uurige Pühakirja, uurige seda, mis juba on, ja Hanohi raamat aidaku teid selles uurimises – ei sega, ei astu vastukaaluks, vaid just aitab, et paremini mõista ajalugu.

Sama puudutab ka selliseid raamatuid nagu Malkitsedeki raamatud, Noahi raamat, Ingel Razi'eli raamat, mida omistatakse Adamile, ja paljusid teisi pseudepigraafe, see tähendab raamatuid, mille autorsus omistatakse teisele inimesele. Muidugi on Hanoh väga salapärane kuju. Muidugi tahaks mõistatuse lahendust, mis kuju see on. Ja muidugi oli paljudele autoritele, mõtlejatele ahvatlev tunda end Hanohi või Noahi nahas, läbi elada nende vaimset seisundit (või petta ennast selles, et nad on selles seisundis). Nii sündis see kirjandus, aga need ei ole petturite raamatud. Need on pigem unistajate, revisionistide, „nägijate“ ja nii edasi raamatud. Sellegipoolest tuleb meeles pidada, et need on inimeste kirjutatud raamatud – nii Hanohi raamat kui ka Adami raamat, ja Noahi raamat, ja igasugune kirjandus, mida omistatakse Malkitsedekile. Hanoh ja Malkitsedek on lihtsalt nii salapärased kujud, et loovad ise enda ümber omamoodi ažiotaaži. Raamatud olid tuntud apostlite ajastul. Me teame, et apostel Jehuda viitab Hanohi raamatule kui üldtuntule. Ta ei esitanudki endale küsimust, kes on nende raamatute autor, aga võimalik, et ta rääkis seda, millest raamat räägib, ja see tõepoolest toetub Hanohi prohvetikuulutusele. Aga meil ei ole võimalust seda kindlaks teha, eraldada nendes raamatutes terad aganatest. Seepärast ajaloolise allikana – kahtlemata jah, mõtisklemise allikana – jah, Jumaliku ilmutusena – ma arvan, ei. Ja ma ei taha, hoiatan ette, laskuda mingitesse vaidlustesse Hanohi raamatu suhtes. Ma ainult avaldan oma arvamust.

Me rääkisime nimest Lemeh, tuletasime selle sõnast lomaku, mis tähendab preestriametit pidav, ennast preestriks pidav, ennast suureks inimeseks pidav. Nii võib seda tõlkida.

Metušalah – kõige pikaealisem inimene kogu Pühakirjas: inimene, kes elas kauem kui keegi teine piibliloos.

Siin ei nimetata kohe poja nime, sest, nagu me juba teame, viib sugupuu žanr meid päris tipuni, mille pärast see õieti kirjutatigi.

Niisiis, poiss saab nime Noah, sest ta eelkõige jenahém – lohutab, vabastab, „kahetsetab“. Aga ju iga heebrea keelt oskav inimene ütleb, et sõna noah tuleb verbist lanúah (puhkama), aga verb lenahém (lohutama või kahetsetama) – see on hoopis teine verb. Kuidas saab Noah olla seotud sõnaga lenahém? Ja siin on väga huvitav nähtus. Tõepoolest, tänapäeva heebrea keeles loetakse nime Noah kui Noah. Sügaval muinasajal aga, ammu enne Mošet, oli olemas selline mõiste nagu mematsioon, kui sõna lõppu (nimetavas käändes) lisati täht מ (mem), ma ütlen seda praegu lihtsustatult. Seepärast loeti Noah kui Nohm, ja vastavalt võis Nohm täiesti tulla sõnast lenahém, see oleks sobiv sõnamäng. Kui kirjatundjad oleksid ise Toora välja mõelnud kolmandal sajandil enne meie ajaarvamist või isegi kümnendal sajandil enne meie ajaarvamist, ei oleks nad mitte mingil juhul selle peale tulnud, nad ei oleks teadnud mematsioonist. Ja see räägib sellest, et Toora ei ole välja mõeldud. Veel üks tõestus sellest, et Toora ei ole välja mõeldud. Siia peidetu, siia jäänu – tunnistus sellest, et sõnamäng, kuigi see ei ole enam arusaadav, säilib siiski. Muide, see sama mematsioon, mis toob tähe מ (mem) sõnade lõppu, muudab, täiesti võimalik, sõna Elohá – Jumal sõnaks Elohím, ja meile tundub, et see on mitmus, aga tegelikult on see selline sõnavorm, justkui mingi artikkel, nimetava käände vorm. Selle kohta on uurimusi, on neid, kes sellega vaidlevad, kuid sellegipoolest on sellisel versioonil õigus olemas olla.

Sõna itsevón – see sama sõna Berešiti raamatu kolmandast peatükist, kus me lugesime Adamile öeldut: „…neetud on maa sinu pärast, kurbuses pead sa toituma kõigil oma elupäevadel“. Noah peatab Lemehi arvates selle needuse. Miks saab Noah seda teha? Sest kui tegeleda natuke matemaatikaga, võib näha, et Noah on esimene inimene, kes sündis pärast Adami surma, täiesti uue põlvkonna esimene esindaja, mis ei tunne Adamit, ja just tema võib võtta enda peale maa parandamise ja Adami needuse eemaldamise missiooni. Lemeh võib-olla veel ei tea, kuidas.

Sellega lõpeb õieti viies peatükk, ja me läheme üle kuuendale peatükile. Kuhu ma ka ei sõidaks ja kus mul ka ei tuleks, nagu öeldakse, kõnet pidada, vestluse lõpus küsimuste ja vastuste ajal esitatakse pidevalt küsimust järgmise nelja salmi kohta, mida me loeme. Inimestele on see küsimus väga huvitav, sellest on saanud juba kõnekäänd: kes siis läks sisse inimeste tütarde juurde? Ma ei julge öelda, et pärast 2000 aastat erinevaid kommentaare, mis seal 2000, pärast 3000 aastat erinevaid kommentaare, tulen mina ja ütlen sellele küsimusele lõpliku vastuse, aga midagi me püüame rääkida.

Sõna-sõnalt on siin – „maa näol“. Millegi pinda võidakse nimetada näoks. Kellegi ees seismist võidakse samuti nimetada näo ees seismiseks; kellegi juurest välja minemist – näo eest välja minemiseks. See ajab tõlkijaid sageli segadusse ja kimbatusse: kas tuleb siin tõlkida „nägu“ sõna-sõnalt või tõlkida mingi vene (või vastava teise keele) fraseologismiga, kas „näol“ on siin tähendus või on see kõnekäänd. Ja iga kord on tõlkijal raske otsustada. Me mäletame, et pidevalt oli juttu – „olla maa pinnal, lahkuda maa pinnalt“, nagu Kajin ütleb: „Sina ajad mind ära maa pinnalt“, ja see on – surm. Siin inimene paljunes, inimene hakkas õitsema maa pinnal, maa peal.

Hakkasid sündima tütred. Mitte et varem tütreid ei sündinud, muidu kust oleksid tulnud lapsed? Aga meeste ülekaal rahvastikus vähenes, ja hakkas sündima rohkem tütreid. Või on lihtsalt mainitud: mida rohkem inimesi, seda rohkem tütreid, häid ja erinevaid.

Enne kui me sukeldume erinevate tõlgenduste sügavustesse, millega see salm sarnaneb? Väga sageli lugesime me esimeses peatükis, et loomise hetkel ütleb Kõigekõrgem oma loodu kohta, et see on hea. Näiteks vajár elohím et-haór ki-tóv (ja nägi ISSAND valgust, et see on hea). Ja praktiliselt kogu loodu kohta ütleb Jumal, et see on hea, ja kui see on lõpetatud, ütleb ISSAND, et see on väga hea. Kelle kohta ei ole öeldud ki tov (et ta on hea)? Inimese kohta ei ole öeldud. Miks? Sest inimesele on antud valik: kas olla hea või halb igal konkreetsel ajahetkel, inimesel on õigus valida hea ja halva vahel. Seepärast ei saa inimese kohta öelda, et ta on hea – Jumal ei hakanud inimese kohta ütlema, et ta on hea. Aga Jumala pojad (veel me ei arutle, kes need on) nägid inimeste tütreid, et nad on head – see on selge kaja raamatu Berešit esimese peatükiga.

Aga kes veel „nägi ja võttis“? See on Hava, sel hetkel veel lihtsalt naine (raamatu Berešit kolmandas peatükis), kui ta nägi puud ja sirutas käe vilja järele – nägi ja võttis.

Niisiis, mõned bnei elohím (Jumala pojad) nägid inimeste tütreid, nägid, et nad on head, ja hakkasid neid võtma, kes millise valib. Väga terav salm. Nii teravalt seisab selle salmi kommenteerimise küsimus, et elas kord varases juudi ajaloos, III–IV sajandil, selline rabi Šimon Bar Johai, väga tuntud rabi, kellele omistatakse Zohari raamatu autorsus, kabala rajamine ja palju muud veel. See rabi needis kõiki neid, kes näevad siin tõepoolest tõelisi Jumala poegi. Ta ütles, et bnei elohim – need on kohtunike pojad. Ja kohtunikke on tõepoolest nimetatud elohim, seda on Tehillimis mitu korda. See tähendab, need on kohtunike pojad, kes võtsid inimeste tütreid, võib-olla kasutades mingit oma isiklikku positsiooni. Mulle tundub, ja ma julgen mitte karta rabi Šimon Bar Johai needust, et siin on juttu millestki muust.

On veel variant, et juttu on võib-olla Adami lastest. Esimene põlvkond pärast Adamit – need on sellised superlahedad, võib öelda, inimesed. Need, kes sünnivad hiljem, – see on juba põlvkondade allakäik, ja mitte see, üldse mitte see. Ja Adami järeltulijate nimed, kes on loodud Adami sarnaseks ja Adami kuju järgi, on talle lähemal, ja võib ka nii mõelda: siin nad ju on, bnei elohim, Jumala pojad. Aga arusaamatu on, miks Toora sellest nii keerutades kirjutas. On küll versioon, et Adami poegi hakati selleks hetkeks juba jumalikustama, ja just seda ütleb 4. peatüki 26. salm: „hakati nimetama Jumala nimega“, see tähendab, hakati nimetama inimesi Jumala nimega sellest hetkest, kui sündis Šet. Ja, nagu öeldakse, ka teisi Adami poegi hakati nimetama Jumala nimega, tekkis selline staatus „jumalad-superinimesed“ ja „lihtsalt“ inimesed. Selline seletus on samuti olemas, aga ma ei ole valmis ka seda vastu võtma.

Teine tähendus on minu arvates tõele lähemal: bnei elohim – need on inglid. Jovi raamatus ja muus kirjanduses bnei elohim – need on Jumala teenrid, kogu Jumala saatjaskond, need on need Jumala inglid, kes teenivad maa peal: inimeste kaitseinglid, kõikvõimalikud teised inglid, kes tõusevad maa pealt taevasse. Mäletame, et Ješua rääkis inglitest, kes kaitsevad lapsi, ja saatan ise on Jumala poegade hulgast, kes samuti käis edasi-tagasi mööda maad. Niisiis, võib-olla on need mingid inglid, kes elasid maa peal, kellel oli võimalus, kellel oli võime omandada inimkuju. Võib-olla nii.

Veel üks variant, mis on meile teada Hanohi raamatust, on see, et Jumala inglid nägid inimeste tütreid, sõlmisid vandenõu Hermoni mäel (mis saigi oma nime kui „Vanne“), ja siit algas lugu, mida me tunneme langenud inglite loona. Midrašis Pirkei de-rabi Eliezer on ka teine lugu. Kui Kõigekõrgem alles tahtis luua inimest päris alguses ja kuulutas inglitele: „Loome inimese!“, jagunesid inglid kahte rühma. Üks rühm ütles: „Muidugi, hurraa, ja elagu inimene! Loo inimene!“ Teised ütlesid: „Ei, mitte mingil juhul ära loo inimest! Midagi head sellest ei tule. Ta hakkab pidevalt pattu tegema, ta läheb kõlvatuks, ja sellest inimesest tuleb ainult pahandusi“. Kui tõepoolest tuli aeg ja inimene hakkas kõlvatuks minema, tulid needsamad vastasinglid Kõigekõrgema juurde ja ütlesid Talle klassikalise lause: „Me ju ütlesime!“ Kõigekõrgem ütles: „Kui teil oleks see jétser, see kalduvus kurjale, mille inimene sai, ka teie ei peaks vastu“. Inglid hakkasid vaidlema: „Ei, meie peaksime vastu!“ Ja Kõigekõrgem saatis nad maa peale, nad nägid inimeste tütreid ja hakkasid nende juurde sisse minema. Siinsamas mainime, et see midraš räägib ka sellestsamast Naamast, Tuval-Kajini õest. Esimene naine, keda inglid oma teel kohtasid (needsamad, kelle Kõigekõrgem maa peale lasi), oli Naama. Nad ütlesid talle: „Anna end meile“. Tema ütles: „Ei, nii lihtsalt ma ennast teile ei anna. Andke mulle Suur Jumalik Nimi, avage mulle Kõigekõrgema Nimi, ja ma annan end teile“. Nad avasid talle Nime, aga tema lendas neilt ära, kasutades seda Nime. Sellepärast nimetataksegi teda Naama (meeldiv).

Aga kõik see on midrašid ja kommentaarid, katsed tungida, piiluda, avardada meie teadvust, joonistada ilusaid pilte. Mida me siis võime siin näha sõnasõnalises tekstis? Loo alguses lugesime, kuidas inimene tahab maa pealt taevasse läbi murda. Kogu loodu oli jagatud piiriga: maa ja taevas, päev ja öö, valgus ja pimedus, kuiv maa ja meri. Kogu loodu püsib piiridel. Inimene pidi tõepoolest ühendama taevast ja maad, aga mitte kolima maa pealt taevasse – see, mida inimene pidevalt põeb: haarata Kõigekõrgema koht. See juhtus eelkõige Havaga, kes tahtis olla nagu Jumal, see juhtus, nagu me rääkisime, Kajiniga, kes tahtis olla Kõigekõrgema partner. Inimene tahtis maa pealt taevasse läbi murda. Siin näeme me teist lugu, kui taevane tahab läbi murda maise juurde, kui taevane leiab ilu maises. Rikutus läks nii kaugele, et juba ka inglid hakkasid laskma end inimeste tütardest ahvatleda. Võib-olla inglid, kes elavad maa peal, inglid-saadikud, võib-olla taevased inglid, aga nii või teisiti tekkis selline ahvatlus taevastes, ja nad hakkasid valima tütreid ja minema nende juurde sisse.

Mis imeline lause see on ja kuidas see satub meie konteksti? Loomulikult, kui taevane hakkab tungima maisesse, taevane hakkab toimima maises loomuses, võib mõelda igavesele elule. Mäletame, et inimene kaotas tee Elupuu juurde, ja siin äkki – inglid, kes lähevad sisse inimeste tütarde juurde (või olgu Jumala pojad). Võib-olla sünnitab see mingi veel uskumatuma eluea. Kõigekõrgem ütleb, et isegi need, kes sündisid suhtest inglitega, isegi nemad – on ikkagi liha, kuigi meile tundub või võib kõrvalt paista, et neil on üleloomulik loomus. Aga kui Jumala lapsed Jumala vaimuga laskuvad inimesse, siis see ei ole igaveseks. Kõigekõrgem pani piiri just sellele, ütleme nii, elusolendite liigile 120 aasta peale.

Täiesti võimalik, et inimeste tütred sünnitasid sellest imelisest suhtest Jumala poegadega üleolendeid, mingeid hiiglasi, mingeid ebaproportsionaalselt suuri inimesi. Ja hiljem juhtus ka sellist. Ja meile tundub (võib-olla õppetunnina), et kui me näeme inimest mingite üleloomulike võimetega, mingit eriti andekat inimest, võime me äkki mõelda ja öelda: „Oi, milline suur inimene ta on! Võib-olla on ta pooleldi ingel, võib-olla on ta üldse jumalinimene?“ Aga iga verest ja lihast inimene on surelik; kuigi temas elab Jumala Vaim, on ta ikkagi liha ja Jumala Vaim ei ela temas igavesti. Tema elu saab olema 120 aastat. Ja see puudutab ka neidsamu hiiusid, kes olid maa peal neil päevil.

Sõna nafíl ei tähenda mitte ainult hiidu, vaid ka „allalangenut“, sõnast linpól – langeda (nafál, näiteks, tähendab nurisünnitist, „väljavisatut“, seda, kes kukkus, visati välja, sooritas languse). Olid, võib öelda, ka langenud maa peal sel ajal. See avab meile langenud inglite raske teema, nende olemasolu või mitteolemasolu. Kuna seda tekstis ei ole, ja see on see, millega tekst on üle kasvanud, ei hakka ma sellesse küsimusesse süvenema, peale juba selle, et ma niigi tõin piisava hulga erinevaid kommentaare.

Vägevad, kuulsad inimesed sõna-sõnalt tõlgitakse see kui nime inimesed. See tähendab, olid, ütleme nii, selebriteed, tolle aja meediafiguurid, inimesed, kes sündisid inimeste tütarde suhetest Jumala poegadega. Selline see lugu oli.

Niisiis, piirid hakkasid purunema mitte ainult maa pealt taevasse, vaid ka taevast maa peale.

Kui inglid nägid inimeste tütarde headust ja seda, et nad on head, siis siin vaatab Jumal sellele hoopis teisiti ja ütleb, et halvad on nad maa peal. Kõik oma soovid adam, inimene, kelle nimessegi „Adam“ on pandud Kõigekõrgemaga sarnanemine, – kõik see on kurjaks, ja inimene ei toimi, ei tööta nagu see sild, milleks ta on mõeldud. Ja seda silda taastada ei kavatse ta samuti. Kõik läheb valesti.

Siin näeme me samuti sedasama tüve, mis, nagu me rääkisime, on seotud sõnaga nóah – jenahém (kahetses). Mis kummaline lause see on: „ISSAND kahetses, muutis meelt“? See, Kes omab kõiketeadmist, kõikenägemist, kõige ettenägemist – kahetses? ISSAND armastas inimest, ja kahetsus ei ole selles, et Ta lõi inimese, vaid selles, et Ta sidus maa inimesega, selles, et Ta pani selle missiooni inimesele Oma armastuses ja Oma halastuses, ja inimene ei pidanud vastu, ei tulnud selle funktsiooniga toime. See ei ole Jumala pettumine Endas mõttega: „Milline saamatu Jumal Ma küll olin, et ‚kokku lõin‘ kõik selle“. See on Jumala pettumine inimeses ja Tema usalduses inimese vastu. Aga ka sellest ideest Kõigekõrgem siin ei loobu, ja selles ei ole midagi muutunud, lihtsalt on vaja muuta midagi loodu sees, et inimkond ja kogu projekt „Maa“ saaksid uue võimaluse. Jumal ei loobunud Oma plaanist. Inimene kõigi oma probleemidega ei jäänud kangekaelsuses Jumalast peale, ei sundinud Teda loobuma mingitest Oma ideedest. See on õppetund ka meile: kuidas me ka ei püüaks rikkuda ja murda seda maailma ja oma elu, Jumal ei lase meil seda murda, ja alati on parandamise võimalus, Tema meist ei loobu. Võib-olla on hind kõrge, aga Jumal ei loobu Oma plaanidest.

Me rääkisime piiride rikkumisest. Esimesed piirid maises maailmas – need on piirid, mis tekkisid, kui vesi taandus ja ilmus kuiv maa, tekkisid piirid vee ja kuiva maa vahel, ilmusid veeloomad ja loomad, kes elavad kuival maal. Ja nüüd, kuna maa tekkis, tuli välja veest, peab just vesi maa puhastama. Kõigekõrgem valmistab ette Veeuputust. Me loeme sellest veel, see tuleb järgmises peatükis.

Inimene, lugesime me peatüki alguses, paljunes maa peal. Nüüd ütleb Kõigekõrgem: „Mina kustutan ta maa pinnalt. Mina pettusin selles, et nad lõin“. Siin jälle sõna tüvega naham, nagu ka Berešitis (5:29), kui me rääkisime, et Lemeh prohveteerib Noahist.

Keda Kõigekõrgem ei plaani eemaldada, kes sellesse nimekirja ei kuulu? No muidugi, kalad. Võimalik, et siin on veel üks vana, juba varem mainitud aspekt. Kõigekõrgem ütleb: „Mina lõin inimese, panin ta maa peale“. Aga maaga oli algusest peale probleeme, juba enne inimese loomist. Me rääkisime, uurides Berešitit (3:3), puust-viljast, puust, mis kannab vilja, ja nüüd ütleb Kõigekõrgem, et tuleb kõike uuesti alustada, maast enesest. „Mina kustutan kõik, mis on maa peal, kõik, mis maa esile tõi“ – aga mitte kalu; kalad ei hukku. Kes veel ei hukku?

Siin lõpeb nädalalõik Berešit. Tegelikult hoitakse lugejat siin pinges. Meie ju teame, kuidas see kõik lõpeb, aga lugeja jaoks on siin muidugi suur intriig. Mis siis edasi saab, kas Noah tuleb toime, kas maailm hävitatakse? Kõik see lõpeb lugeja jaoks, kes loeb esimest korda, kõige huvitavama koha peal.

Me loeme Toora esimesed sõnad:

Neidsamu sõnu võib tõlkida Jumala poolt taeva ja maa loomise alguses, ja jutustus tuleb natuke teistsugune. Juba Toora kõige esimestes salmides, Toora kõige esimestes sõnades on võimalikud lahknevused mõistmises, ja see on väga tähtis nädalalõigu Berešit mõtestamiseks. See on nii lakooniline, nii lühike, ja sisaldab endas teavet uskumatult tähtsatest sündmustest, meie usu kõige põhilisematest sündmustest, maailmakorra mõistmiseks kõige võtmetähtsamatest sündmustest. Ja loomulikult on see tekitanud hulga kommentaare, hulga tarku mõtisklusi selle lõigu kohta. Ja samal ajal on pidevalt olemas oht, et püüdes neid sümboleid mõista, tahame me kirjutada oma arusaamise nende sümbolite tõlgendusse, me petame iseennast ega hakka enam end üles ehitama Toora alusel, Toorat uurides, vaid hakkame ise Toorat kirjutama, kirjutades sellesse need arusaamad, mis kõige enam vastavad meie usule ja kõige enam sobivad meie ettekujutustega tervest mõistusest. See on väga ohtlik. Ja just nädalalõigu Berešit tõlgendamises võime me sõrmega näidata: „Näe siin! Siin ju on see, mis osutab sellele, millesse ma usun!“ Ja see saab olema suur viga. See on suur kiusatus nädalalõigu lugemisel. Seepärast, kui me kohtame mingit kommentaari, mis meile väga meeldib ja on meile väga südame järele, tasub alati kontrollida: kas see on meie süda, mis kirjutab Toorat, või kirjutatakse Toora meie südamele. See on asjakohane kogu Pühakirja jaoks ja eriti asjakohane nädalalõigu Berešit jaoks.

Aga meie alustame teiega juttu Toora kolmandast sõnast. Toora algab sõnadega berešít bará Elohím. Berešit (alguses) – sõna ise, millest võib palju rääkida; bara (lõi); Elohim (Jumal). Just sõnast Elohim me teiega räägimegi.

Asi on selles, et iga inimene, kes on kas või natuke tuttav heebrea keele grammatikaga, ütleb teile, et sõna Elohim sarnaneb mitmuse sõnaga. Tõepoolest, meessoost nimisõna saab heebrea keeles mitmuses reeglina lõpu -im. Näiteks: bait (maja) – batim (majad); sefer (raamat) – sfarim (raamatud). Ja loogiline on oletada, et sõna elohim võiks mõista kui jumalad. Siis kõlaks see: „Jumalate poolt taeva ja maa loomise alguses“ või: „Alguses lõi jumalad taeva ja maa“.

Loomulikult, kui me näeme sellist hämmastavat nähtust, on kiusatus omistada sellele see tähendus, mida me tahame. Seepärast ütlevadki näiteks trinitaarse teooria pooldajad: „No näe siin! Sõna elohim mitmus osutab sellele, et Jumal on kolmainsus. Miks siis need kangekaelsed juudid ei näe seda Tooras?“ Teised ütlevad: „No siin ju on tõend selle kohta, et juudid ei ole alati olnud monoteistid! Siin on teile tõend iidsest polüteismist – sõna elohim mitmus“.

Kuidas siis ikkagi mõista? Miks see sõna, mis pidanuks sümboliseerima monoteistlikkust (ainulisust), just see sõna, see esimene nimisõna, mis Tooras esineb, on mitmuse vormis. Miks nii juhtus?

Sõna Elohim pärineb tõepoolest ainsusest Eloha – Jumal tugev; kellel on jõud; kes on jõu allikas. Tõepoolest, oli jumalaid, näiteks viinamarjakasvatuse, läätsekasvatuse jumalaid, oli väga naljakaid jumalaid, pilkamise jumalaid või isegi soolegaaside jumalaid, oli jahijumalaid ja kalapüügijumalaid. Igal jumalal oli jõud mingis oma kitsas valdkonnas, kõik paganate jumalad olid kitsad spetsialistid, ja see oli nende jaoks midagi loomulikku. Elohim osutab sellele, et Jumal, kes lõi taeva ja maa, – Tema on Kõikvõimas. Kõikvõimas ei tähenda jumalatest kõige tugevamat, ei ühegi jumalaga ega ühegi jõuga ei kavatse Tema jõudu mõõta. Elohim – see on kõige tugeva allikas, allikas, mis annab elu, annab jõudu kõigele, Tema on see, kes annab jõudu, jõu allikas. Seepärast ei saa miski olla tugev ilma Temata, loomulikult ei saa miski olla tugevam kui Tema, ja mingit teist jõudu väljaspool Teda ei ole olemas. Kõikvõimas Jumal – see on kõigi jõudude Jumal.

Kõigekõrgemal on veel üks sarnane nimi. Teda on nimetatud Tsvaót – taevaste vägede Jumal. Ainsus tsavá (vägi), mitmus tsvaót (väed), vene tõlkes kõlab see kui Savaof. Tsvaót – vägede Jumal. Ainult Temal on taevased väed, mingeid teisi taevaseid vägesid ei ole, Tema on Jumal, kes valitseb vägesid, Tema on Jumal, kellele kuuluvad kõik jõud, Tema on igasuguse jõu allikas maa peal. See on sõna Elohim kõige sobivam tõlgendus, kui me mõistame seda mitmuses.

On ka teine variant. Sõna Elohim, hoolimata sellest, et see näib mitmuses kasutatud sõnana, ei kujuta endast üldse mitmuse vormi. Kui sünnib Noah, lausutakse tema kohta ettekuulutus, et teda nimetatakse nimega Noah, sest „…tema trööstib (jenahem) meie käte vaevast“. Miks on sõna noah seotud sõnaga jenahem? Kust tuleb lisatäheke ם (mem)? Iidsetes semi keeltes esines mematsiooni nähtus: kõrihäälik ei lõpetanud sõna, inimene ei saanud öelda noah, ta ütles noahm. Ja just seda -em ei märgitud paljudes keeltes kirjas. Tänapäeval on see olemas paljudes araabia keele murretes, aga seda ei translitereerita, ei märgita kirjas. Ja on mematsiooni nähtus, kui lisatakse ם (mem), on nunatsiooni nähtus, kui lisatakse -nun – need on semi keelte foneetikate eripärad. Ja täiesti võimalik, et sõna Elohim – see on sõna eloha ainsuse mematsiooniga vorm, see tähendab üks sõna Eloha vorme tolle aja Kaanani semi murretes. Võib mõista ka nii, et see sõna – on ainsuse sõna mematsiooniga. Selle üle on palju vaidlusi, kas seal oli mematsioon, kas seal oli nunatsioon, aga selline mõistmine on samuti võimalik.

Me püüame mõista veel üht nähtust selle põhjal, mida me ütlesime sõna Elohim kohta kui mitmuse sõna kohta – kõigi Jõudude Allikas. Loeme 1. peatüki 27. salmi, mis räägib samuti Elohimist.

Hämmastavalt lakooniline Toora, mis, kujutage ette, ainult paarikümnes salmis esitab maailmakorra alused, sisaldab äkki ootamatult sellist kordust: Vajivrá elohím et-ha'adám betsalmó betsélem elohím bará otó – Ja lõi Jumal inimese Oma kuju järgi, Jumala kuju järgi lõi tema. Kui on kirjutatud, et lõi Oma kuju järgi, kas siis pole arusaadav, et Jumala kuju järgi lõi tema? Seda võib tõlkida teisiti, ja siis kordus kaob: „Ja lõi Jumal inimese tema kuju järgi (see tähendab Adami kuju järgi), Jumala kuju järgi lõi tema“. Justkui Adam sellisena, nagu ta on, iga Adam, iga inimene on loodud tema kuju järgi, talle määratud kuju järgi, ja ainult potentsiaalis betsélem elohím bará otó – Jumala kuju järgi lõi tema. Tõepoolest, Adam, kõige lihtsam inimene, ateist, primitiivne inimene, inimene, kes ei tunne Jumalat, omab võimu loomade üle, nagu öeldakse: inimene kodustab loomi, aga loomad ei kodusta inimest; inimene dresseerib loomi, aga loomad ei dresseeri inimest; inimene alistab looduse, kohandab looduse enda järgi, aga loodus ei kohanda inimest enda järgi. See tähendab, inimeses endas, inimese kujus endas on peidus Jumala kuju, ja kui me vaatame inimese kuju, näeme me selles Jumala kuju selle kaudu, kuidas inimene valitseb maa üle. Inimene on loodud inimese kuju järgi ja Jumala kuju järgi.

Edasi me räägime sellest, kuidas Adam sigitas oma lapsed, millise kuju järgi. Aga inimeses on vaimse võimu, maailma vaimse ümberkujundamise potentsiaal, mitte ainult muuta maailma, ehitades sinna linnu ja allutades endale looduse, vaid ka muuta loodust, tõsta seda hoopis teisele vaimsele tasandile. Selles oli inimese algne eesmärk – teostada tsélem elohím – Jumala kuju. Aga kõik muutus, ja jäi adám betsalmó – oma kuju järgi, kes varjatud kujul sisaldab endas Jumala kuju.

See võib olla sissejuhatuseks teise loo juurde inimese kujust ja Adami kujust, sellest me teiega veel Jumala abiga räägime, aga sõna Elohim mitmuse teema me sellega lõpetame.

Lisan, et tõepoolest on Tooras ja Pühakirjas kohti, kus sõna Elohim kasutatakse mitmuse tegusõnadega, on veel palju teisi näiteid, mis panevad mõtlema sõna Elohim üle, ja lugemise käigus me nende juurde kindlasti tagasi tuleme, aga seda võime pidada mõningaseks üldiseks sissejuhatuseks.

Me räägime Adami esimesest kohtumisest oma naisega. Nähes oma naist, kui Kõigekõrgem tõi ta talle, ütleb Adam muu hulgas:

Traditsiooniliselt tõlgime me nii (ja see on küllalt õige tõlge): „Seda hüütakse naiseks, sest ta on võetud mehest“. Siin on arusaadav, et Adam, kes on juba andnud nimed loomadele, annab naisele nime אשה (iša). See on teatud sõnamäng, ja selle juurde me veel tuleme tagasi.

Aga täna räägime sellest, kuidas Adam nimetab iseennast. Iseennast nimetab Adam sõnaga איש (iš). Ilmselt, kuna me ei ole seda sõna varem kohanud, on see tõepoolest nimi, mille Adam andis iseendale. Mida tähendab sõna איש (iš – mees)? Tanahi eri kohtades esineb see sõna sarnase sõna יש (ješ – on olemas) tähenduses – see, kes on olemas. Näiteks Miha raamatus (6:10) loeme: „Kas on veel patuse kojas“. Sõna on יש seisab siin just selles kujus, selles tähenduses, mida kasutab Adam. Šmueli teises raamatus (4:19), kui tark naine vastab kuningale, kasutab ka tema sõna iš: „Ei ole võimalust, ei ole olemas võimalust kõrvale põigata“. Davidi isa nimi – Jišai kirjutatakse tavaliselt ישי (jud-šin-jud), aga raamatus Divrei haJamim kohtame kirjapilti tähega alef. Me näeme, et nime iš tähendus – see on on olemas (olev), nagu Adam ennast nimetab. Väga suurejoonelise, pompoosse nime valis ta iseendale. Enne seda lugesime raamatu Berešit 2. peatükis: „Ei ole inimest maad harima“ – Ve'adam ajin. אין (ajin) – ei ole. See vastandus, sõna יש ješ (on olemas) – אין (ei ole) antonüüm, võib muutuda millekski ješi sarnaseks, kui tõsta ümber tähekesed sõnas אין alef-jud-nun (ei ole). Kui vahetada kaks viimast tähte, tekib sõna אני (ani) – mina (ego). See võib olla olemasolev, keda ei ole olemas, kes lihtsalt ilustas oma puudumist. Niisiis, on יש ješ – tõeline olemus, ja on אין ajin – vale, väljamõeldud olemus. Ja Adam arvab, et ta on tõeliselt olemas, see tähendab, jätkab tõeliselt Looja olemasolu selles maailmas, seepärast ütleb ta sellise suurejoonelise ja pompoosse asja: „Teda hüütakse אשה išaks (sõna iša tähendusest räägime eraldi), sest ta on võetud olevast. Aga mina, Adam, – olev, ta on minust võetud“.

Möödub natuke aega, üks peatükk, ja Kõigekõrgem küsib naiselt, kuidas see nii juhtus, et ta laskis end ahvatleda ja tegi pattu, süües puu viljast. Ja naine vastab: „hanahaš (madu) hišiani“. הישיאני (hišiani) – see on hämmastav sõna, mitmetähenduslik. Ja paljud tõlgivad seda kui võttis naiseks, ma ise kasutan sageli seda tõlgendust. Aga kui me täna sukeldume tähtedesse, mis on sõnade sees, siis näeme, et sõna hišiani koosneb tähekesest ה (hei) ees, mis osutab küsimärgile. See tähendab, יש (ješ) tähendab on olemas, aga kui me küsime היש (ha-ješ), tähendab see kas on olemas? See tähendab, tähekest ה (hei) võib mõista küsimärgina. Jäävad tähekesed יש (jud-šin) – on olemas ja אני ani – ein, see tähendab „…madu pani mind valiku ette, kas ma olen olemas, kas ma olen יש (ješ) tõepoolest või olen ma – אני (ani) – olev, mis on tehtud eimillestki, ainult tühi ego. Vaat millise katsumuse ette pani mind madu: kas ma olen tõepoolest olev. Ja ma sõin. Ma ei pidanud sellele katsumusele vastu“. See on see, mida naine vastab Kõigekõrgemale. „Nahaš (madu) pani mind katsumuse ette, kas ma tõepoolest küünin nimetuseni יש (ješ), nimetuseni olev, või olen ma lihtsalt אני (ani), see tähendab mingi olemus, mis on lihtsalt minu kujutlusvõimega joonistatud“.

Ja kohe pärast seda loeme, et Adam mõtleb naisele välja uue nime ja nimetab teda juba sõnaga Hava – see, kes annab elu kõigele elavale. Nimest Hava räägime teine kord, sellel on samuti väga palju tähendusi, on väga palju küsimusi, mis on selle nimega seotud, aga praegu on tähtis mõista, et Adam nimetas naise ümber. Kuigi nimi אשה (Iša) jäi naisele alles, andis Adam talle uue nime, sest kogu seda paatost ja kogu seda oma olemasolu, oma olemuse deklaratiivsust, pärast seda kui ta langes, mõistis ta, et ta ei vedanud välja. Kõik algas uhkusest, ja uhkus ise vedaski Adami väga suurel määral alt.

Eelmisel korral rääkisime teiega Adami ja tema naise kohtumisest. Adam, kes nimetas iseennast sõnaga iš, mis tähendab mees, ütles, et tema naist hüütakse išaks. ki me'íš lukoha-zót (sest mehest on võetud see). Sõna lukaha (võetud) – väga haruldane verbi lakahat (võtma) vorm – esineb Pühakirjas harva, aga veel ühe korra näeme seda verbi väga varsti, kui Kõigekõrgem kuulutab Adamile karistuse ja kohtuotsuse. Tema ütleb: „(Sa pöördud tagasi) el-ha'adamá (maa sisse), ki mimména lukáhta (sest sa oled sellest võetud)“. Pange tähele, see ei ole grammatika – see on lihtsalt sõnamäng adám (inimene) on võetud adamást (maa), adám – adamá, išá (võetud) išist.

Kui sarnane see kõik on! Ja kuidas Adam pandi paika, kuidas talle seletati, et ei maksa öelda, et sina andsid kellelegi elu – sinust on ta võetud ja sinu olemusega sai ta elu! Adam omandas õppetunni. Ja kohe, sõna otseses mõttes pärast seda, kui Kõigekõrgem kuulutab Adamile kohtuotsuse, loeme: vajikrá ha'adám (ja nimetas Adam) šem ištó (oma naise nime Havva) – Havá ki hi hajetá em kol-háj (sest tema oli kõige elava ema).

Nime Havá transkribeeritakse iidsetes tekstides kui Heuua, sest „vva“ loeti rohkem nagu inglise w. Aga täna ei hakka me foneetikale tähelepanu pöörama, ütleme lihtsalt Havva või Hava tänapäeva heebrea keeles, kes sai kõige elava emaks.

Mida tähendab nimi Hava? Kui Toorat oleksid kirjutanud need, kes elasid Teise Templi ajal, oleksid nad kindlasti kirjutanud, et Havat, Adami naist, kutsuti Haja – see, kes annab elu, või Haim – elu, ja siis oleks olnud arusaadav, milline seos on nime Hava ja em kol-haj (kõige elava ema) vahel. Aga Toora kirjutati palju varem, ja seepärast oli juba Teise Templi ajal seos nime Hava ja sõna haim vahel peaaegu kadunud, nii kadunud, et Septuaginta tõlkijad, need, kes tõlkisid Toorat kreeka keelde, ei suutnud seda seost näidata, seepärast tõlkisid nad sõna Havva kui sõna, mitte kui nime, ja tekkis Zoja. „Adam nimetas oma naise nimega Zoja – mis tähendab elu“. Tänapäevane nimi Zoja, mis on populaarne slaavlaste seas, – see on nime Hava või Havva tõlge.

Mida siis tähendab nimi Hava? Tõepoolest, iidsetes tekstides tähendab nimi Hava elu. Jud muutub sageli vaviks, ja vanasemiidi keeltes kõlaski nimi nii: Hava, või Heva, või Hevat, ja siis oli kõik arusaadav. Aga järk-järgult kaugenes nimi pisut sõnast haim, see võimaldas avada selles nimes mõningaid teisi tähendusi. Mõned kommentaatorid ütlevad, et Adam andis naisele nime Hava meelega, pidades silmas muu hulgas ka teatud sõnamängu nimega Hevija (madu aramea keeles), et Hava mäletaks kogu elu, et vaat seal oli mingi hägune lugu maoga, ja et see sündmus jälitaks teda peaaegu kogu elu. See on üks nime Hava mõistmistest. Mul on raske sellist tõlgendust vastu võtta, ma ütlen sageli, et kommentaarid räägivad rohkem kommentaatoritest endist kui Toora tekstist. Mulle tundub, et Adam, esimene inimene, tahtis siiski oma naist kaitsta ja kaitsta teda isegi pärast langemist, mitte karistada teda sellise vaat sildi külgeriputamisega.

Mida siis tähendab nimi Hava, kuidas seda veel saab mõista? Tuntud kommentaator Baal haTurim seob selle nime tõlgenduse sellega, mis on kirjutatud Tehillimis (19:3):

Just see viimane, teadmist avav või mõistmist välja rääkiv, kui sõna-sõnalt tõlkida, arusaadavaks tegev, selgeks tegev, ilmseks tegev – see on nime Hava tähendus.

On teatud paralleel, mida võib näha aramea tõlgetes. Kui Toora räägib sellest, et Kõigekõrgem puhus hinge Adamisse ja Adam sai elavaks hingeks, ütleb aramea tõlge: „Adam sai kõnelevaks hingeks“. Nii ongi Hava – see on naine, kellel on võime kõnelda. Mida see tähendab? Seesama Baal haTurim ütleb: „Kümnest kõne, rääkimise mõõdust, mis langesid sellesse maailma, võtsid 9 endale naised“. Lihtsas mõistmises, kõige primitiivsemas mõistmises võib öelda: „No on need naised alles lobisejad. Armastavad nad rääkida“. See on tõsi, õed, naised armastavad rääkida, aga mitte sellest ei ole jutt. Mis on üldse kõne? Mis on üldse jutuajamine? Kui õhk väljub inimese kopsudest, läbib häälepaelad, keele, huuled, kogu kõneaparaadi, kogu artikulatsiooni, lõigatakse heli justkui tükikesteks, tekib selline detailiseerimine, mis teeb lihtsa õhupuhangu, mis ei sisalda endas mingit informatsiooni, informatiivseks, lõikab selle nii, et see muutub arusaadavaks, inimese hingamine muutub kõneks. Mehe seeme, kui see satub naisesse, ei sisalda endas midagi. Naise sees sünnivad esmalt kolm torukest – loote algus. Seejärel areneb üha rohkem ja rohkem detailikesi, ja kõik inimese elundid, kõik väikese lapse elundid kujunevad naise üsas, justkui räägitakse välja detailid, ja ka laps, seega, räägitakse välja ja saab elusolendiks. See naise rääkimine – see on tema võime sünnitada, võime teha mehe ideed reaalseteks ideedeks, võime teha iga idee reaalseks. Naine sünnitab mitte ainult lapsi, naine sünnitab oma mehe ideid ja plaane. Ta on nende elluviimise tööriist, isegi kui ta ise seda ei teadvusta. Just see on Hava loomus. Seepärast on naised seotud omadusega bina – võimega jagada, teha arusaadavaks.

Kui Kõigekõrgem teeb naise, on öeldud, et Kõigekõrgem vejavén. Kasutatakse verbi „ja seadis, tegi ta seadmeks“. Naine võib luua mingeid mehhanisme, mingeid vastastikku toimivaid seadmeid, mis võimaldavad ideedel olla reaalsed, puutuda kokku selle maailmaga ja kehastuda selles maailmas. Seepärast on naise kohta nimega Hava, kõige esimese naise kohta, öeldud, et temast sai kõige elava ema. Kuidas nii – kõige elava? Kõige elava – see ei ole ainult inimese, vaid see on ka krokodilli, jõehobu, ahvi, kašeloti ja rohelise papagoi. Miks nii? Sest naine Hava andis maailmale just selle omaduse muuta lihtsat, jagada seda detailideks, andis omaduse, et Kõigekõrgema pühadus muutub igapäevase rutiinse elu pühaduseks. Selles on Hava loomuse ainulaadsus. Selles on eripära, sügav mõte elu andev. Inimese elu – see on tema sisemise olemuse detailiseerimine selles maailmas, ja me räägime sellest veel, võib-olla, kui hakkame rääkima nimedest üldiselt. Väga tähtis on mõista, et nii naine Hava oma kujus kui ka kõik naised annavad kogu maailmale võime sünnitada, võime kehastada ideid.

Berešiti raamatu esimeses peatükis me loeme:

Esimesel loomispäeval toimub mitte ainult loomine ise, vaid ka eraldamine: Jumal eraldab valguse pimedusest. Ja ka teisel päeval toimub jagamine. Me loeme 6. salmis:

Vesi, mis on võlvi kohal, hakkab eralduma veest, mis on võlvi all. Jälle on loomise tähtis osa – see on eraldamine.

14. salmist me loeme:

Ja 17. salmis me loeme:

Me näeme, kui tähtis on maailma loomise protsessis korraldamise protsess. Jumal mitte ainult ei loo, Tema ka korrastab loodut, eraldab loodu ühe osa teisest. Seejuures ei hävita, ei eemalda loodust midagi kui mingit tarbetut, vaid just eraldab, loob korra. See on verb ulhavdil – eraldama.

Ja mida võib see rääkida meile, kes me loeme Toorat, loeme esimesi peatükke, loomise lugu? Oma elus näeme me sageli midagi kaootilist, midagi segatut. Maailm antakse meile, ja maailm – see on põld, millel me teenime Kõigekõrgemat. Osa meie teenistusest – see on maailma parandamine, aga maailma parandamine – see on mõnikord valguse eraldamine pimedusest, hea eraldamine kurjast, argise eraldamine pühast. Jagada – see on osa koostööst Loojaga. Looja kui looja mitte ainult ei loo, vaid ka jagab. Ja, tehes koostööd Loojaga, peame me õppima jagamist, mitte äraviskamist, mitte millegi eemaldamist oma elust. On lihalik, on hingeline, on vaimne – kõigel on oma koht. Ei saa võtta midagi, ühte alles jätta ja teist minema visata. Me peame harmoonias paigutama kõike, mis meil on, panema kõik oma kohale, jagama ja jaotama. See on osa meie koostööst Loojaga, osa meie osalemisest maailma loomises, see, mille me sageli unustame, jagades rangelt mustaks ja valgeks, mõnikord ära visates selle, mida on vaja lihtsalt oma kohale panna, mõnikord, vastupidi, pannes oma kohale selle, mis oleks tulnud ära visata. Ja, kui me loeme uuesti loomise lugu, tahaks, et me mäletaksime, et loomine – see on ka jagamine.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Kõige esimene, kõige tuntum Toora kommentaator, võib öelda, oli rabi Šlomo Jitshaki (Raši), kes sündis 1040. aastal, suri 1105. aastal, see tähendab, elas umbes tuhat aastat tagasi. Just tema kommentaari trükitakse tänapäeval praktiliselt kõigis Toora väljaannetes. Just tema kommentaar on esimene, millest õpilased tavaliselt alustavad Toora kommentaaride õppimist. Ja võib öelda, et ta on kõigi Toora kommentaatorite esiisa. Kõige esimese kommentaatori kõige esimene kommentaar Toora kõige esimesele salmile arutleb sõna alguses üle, arutleb õieti selle üle, miks Toora algab jutustusega maailma loomisest?

Alguses ütleb Raši nii: „Ütles rabi Jitshak: „Oleks tulnud alustada Toorat salmiga: see kuu on teile kuude pea, mis on esimene käsk, mis anti Iisraeli poegadele“.

On selline takistus Toora mõistmises: milleks on vaja kõiki neid jutustusi Adami, Avrahami, Jitshaki, Jaakovi perekonnast? Kui Toora – see on käskude raamat, siis anna see käskude raamatuna, kirjuta esimene, teine, kolmas, nagu nimekiri poodi, tee vaat seda, tee vaat seda, tee vaat seda? Miks ta siis algab sõnaga berešit, maailma loomisega? „Sest, – jätkab rabi Jitshak, – Oma tegude väge näitas Ta oma rahvale, et anda neile hõimude valdused, sest kui maailma rahvad ütlevad Iisraelile: „Röövlid olete teie, kes vallutasite seitsme rahva maad“, siis Iisraeli pojad ütlevad neile: „Kogu maa kuulub Pühale, õnnistatud olgu Tema. Tema lõi selle ja andis selle oma tahte järgi sellele, kes on Talle meelepärane. Oma tahte järgi andis Ta selle neile, Oma tahte järgi võttis Ta selle neilt ära ja andis meile“.

Selline vaat see kommentaar on. Kohe algusest peale püüab Raši seletada, miks Toora ei koosne ainult käskude nimekirjast, miks osutub, et siia tuleb lisada ka juudi rahva ajalugu. Paljud kommentaatorid vaidlevad Rašiga ja ütlevad, et arusaadav on siin, et tuli kirjutada, kes on Jumal, mis on Jumal, miks Tema on Jumal. Ja teiselt poolt on arusaadav, et on vajadus uskuda. Iga usu alus on selles, et Jumal on absoluutselt kõikvaldav. Seepärast ei ole vaja kirjutada mingit erilist salmi selle kõikvaldavuse tõestuseks. Ja selle vaidluse peale on valatud väga palju tinti, murtud väga palju sulgi, kulutatud väga palju pärgamenti.

Aga vaat mis on huvitav: me ei leia mitte kusagilt peale Raši kommentaari seda rabi Jitshaki ütlust. Enamgi veel, üldse on arusaamatu, kes see rabi Jitshak on ja miks Raši kommentaar algab vähetuntud rabi Jitshaki sõnadega? Rabi Jitshak – see on Raši isa, sellepärast ta ongi rabi Šlomo Jitshaki, rabi Šlomo, Jitshaki poeg. See inimene oli õige, aga ei olnud Tooras nii asjatundlik kui tema poeg. Sellegipoolest otsustas poeg teda Tooras jäädvustada ja alustas oma kommentaari küsimusega issile.

Minu jaoks on väga ere mälestus, kui ma võisin käia käest kinni oma isaga ja esitada talle küsimusi. Oli aeg, kui minu silmis teadis isa kõike. Ma võisin temalt küsida üldse ükskõik mida. Ma arvan, et väga paljudel inimestel olid sellised ajad, olid sellised elamused, kui isa vastas kõigele. Ja mõnikord isegi praegu mingite raskete, keeruliste ideedega, mingite keeruliste küsimustega tahaks endamisi öelda: „Oh, kui saaks nüüd isalt küsida“. Kuigi ma saan aru, et nendes küsimustes, millega ma täna kokku puutun, ei teadnud mu isa üldse midagi. Aga on see aukartuse tunne, kui sa esitad isale küsimuse, kõiketeadvale isale, ja kõiketeadev isa annab sulle vastuse. Ja on tänulikkus selle eest, et see aeg, kui isa vastas teie küsimustele, meil oli. Ja tänu märgiks selle eest, austuse märgiks, sest meie Jumal – Tema ei ole ainult minu Jumal, mitte ainult minu tarkade või Esiisade Jumal, vaid ka vahetult minu isa Jumal, isegi kui ta ei olnud suur teadlane, suur Toora asjatundja. Isegi kui ta lihtsalt õpetas mind inimestele ütlema aitäh, andma ühistranspordis naistele istet, olema viisakas ja lahke. Isegi kui isa oli mitteusklik, väärib ta ikkagi austust. Ja Raši jaoks on isa, kes juhendas teda, nagu oskas (võib-olla oleks isa teadmistest jätkunud ainult kõige-kõige algkooli teadmisteks), Raši jaoks on see nii tähtis, et ta alustab oma kommentaari Toorale, kõige esimest kommentaari kõige esimese salmi juurde sellega, et küsib isalt, esitab isale selle küsimuse või palub isal välja mõelda mingi küsimuse ja vastuse Toora kohta selleks, et alustada tema sõnadega. Siin on tohutu tähtsusega teema, mida nimetatakse austuseks, isa austamiseks. Tänulikkus isa vastu – see on tohutu tänulikkuse kool, selle mäletamise kool, kust sa tulid. Ja ma arvan, et see ei ole vähem tähtis kui selle sisu, mida ütleb rabi Jitshak.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Ja nägi Jumal valgust, et see – on hea.

Väga sageli esitatakse mulle küsimusi selle salmi kohta, rangelt küsides: „Kas siis Jumal ei teadnud ette, et valgus on hea? Kas Temal siis ei ole ettenägemise andi? Miks sai Tema jaoks äkki selliseks ootamatuseks, et valgus on hea? Aga ju me loeme kogu peatüki vältel mitu korda: ‚Ja nägi Jumal, et see on hea‘, ja jälle: ‚Ja nägi Jumal, et see on hea‘ või lõpus: ‚Ja nägi Jumal, et see on väga hea‘. Kuidas seda ühitada, kuidas seda võrrelda Jumaliku kõiketeadmisega?“

See sarnaneb lapsega, kes võtab kätte seebimullipudelikese, puhub, näeb, kuidas seebimullid välja lendavad, tema silmad lähevad särama, ja ta näeb, et see on hea. Kas ta siis pudelikest võttes ei teadnud, et see saab olema hea? Kas ta siis ei teadnud, kui meeldiv on lasta seebimulle? Teadis muidugi, aga see elamus paneb tundma, et see – on hea, silmad süttima ja täituma tundega: „Vau, vahva! Kui ilus see tuli. Hurraa! Mul õnnestus! Minul õnnestus maailm!“

Väga rõõmus on teadvustada, et meie maailma lõi Vaimustunud, imestama, hämmastuma, vaimustuma Võimeline Kõigekõrgem, nagu lapsel säravate silmadega. Mitte ainult rõõmus ei ole seda teadvustada, vaid rõõmus on elada selles maailmas, kui Jumal ei ütle lihtsalt: „No hea. Õnnestus. Mina teadsingi.“ Kui Tema ei ole ükskõikne Oma loodu suhtes, vaid vaimustub sellest, öeldes: „Minul õnnestus imeline maailm! Mina vaatasin seda, ja Mina mõistsin, maailma luua – see on väga hea! Maailm – see on väga hea!“ Täpselt samuti ema, kes kannab last, mõistab muidugi, kui hea saab olema see laps, ja kui ta sünnitab ta, vaatab ta teda, mõistab, teadvustab, et ta on hea, ja tema süda täitub armastusega. Vahva on elada maailmas, mille Looja on Jumal, Oskav rõõmustada, vaimustuda, Oskav luua lapse vaimustusega. Tõeliselt vahva on elada sellises maailmas!

Aga siin on teine peatükk, ja Jumal ütleb sõnad: „Ei ole hea!“ Tavaliselt tõlgitakse seda nii: „Inimesel ei ole hea olla üksi!“ Tegelikult ei ole nii kirjutatud. Kirjutatud on: „Ei ole hea, et inimene oleks üksi!“ Inimesel ei ole paari. Inimene töötas terve päeva, andis loomadele nimesid: „Sinust saab jänkuke, sinust saab desman, sinust saab Austraalia tartontšik“. Iga loomake sai oma nime, iga loom sai oma nime. Kõik loomad möödusid Adami eest, see on pikk töö – igaühele tuleb anda nimi. Aga nimi – see on ka võimu saamine. Nii näeme me seda Tooras, kui kellelegi antakse nimi, saab inimene tema üle võimu.

Kõigi loomade üle sai Adam võimu, ja seepärast, just seepärast ei leidunud talle paari: ei saa saada perekonda, ei saa luua paari, saavutades võimu inimese üle. Naist ei osteta orjusesse, ei osteta alluvusse.

Ja kui Kõigekõrgem saadab inimesele une ja toob tema juurde naise, annab Adam talle tõepoolest nime. Aga pange tähele, kuidas see toimub: „Seda hakatakse nimetama naiseks, sest ta on võetud mehest“.

Kõigepealt nimetab Adam iseennast meheks. Ta mõtleb esimest korda välja nime iseendale, ja see nimi tekib tänu sellele, et temast on võetud naine. Naine annab talle nime, saades oma nime. Nad määratlevad vastastikku teineteist. Ilma temata ei ole naine justkui naine, ilma naiseta ei ole mees justkui mees. Nad annavad teineteisele nimed. „Seda hakatakse nimetama naiseks, sest mind hakatakse nimetama meheks“. Ja nii sellises vastastikmõjus see inimesel ei ole hea olla üksi kaob, ei ole hea, et inimene oleks üksi kaob.

Ja see on vist erinevus hea ja ei ole hea vahel, mida me näeme selles peatükis. Lihtsalt huvitav on märkida, kuidas Kõigekõrgem neid sõnu kasutab.

Loeme raamatu Berešit esimese peatüki 5. salmi:

Palju küsimusi võib muidugi esitada selle salmi kohta. Need on esitatud, ja vastused neile on antud erinevad ja oma lähenemistes väga mitmekesised, nagu seda võib öelda ka meie nädalalõigu ükskõik millise salmi kohta. Me peatume ainult selle salmi väikesel tükikesel, sõnadel vajhi-érev – ja oli õhtu, vajhi-vóker – ja oli hommik. Mida see tähendab? Kui me juba lugesime kõige alguses, et Kõigekõrgem nimetas valguse päevaks ja pimeduse ööks, miks mitte kirjutada: „Ja oli päev, ja oli öö. Päev üks“ või „Ja oli öö, ja oli päev. Päev üks“ või: „Ja oli pimedus, ja oli valgus. Päev üks“? Miks Toora lisab meile siin mingid mõisted ja ütleb: „Ja oli õhtu, ja oli hommik“?

Mis on õhtu ja hommik? Proovime sügavamale süveneda nendesse sõnadesse ערב (érev) ja בקר(vóker) – õhtu ja hommik.

Sõna ערב (érev). Juur ain-reiš-vet. Sellega samatüveline sõna – sõna segunemine, justkui pimeduse ja valguse segunemine. Me lugesime, et Kõigekõrgem eraldas valguse pimedusest. Aga enne seda oli érev, oli valguse ja pimeduse segunemine. Sõna érev tähendab veel ka midagi meeldivat, seda, mis seguneb hästi meie hingega, seda, millega meie hing poolehoiuga ühineb. Näiteks meeldivat laulmist nimetatakse šira riva või kol uriv – meeldiv hääl. Hääl, mis mugavalt, meeldivalt kruvib end meie kõrvadesse, midagi, millega meil on meeldiv ühineda. Harmooniline segunemine – see on sõna érev.

Sõna בקר (vóker). Kui kummaline see ka pole, sellega samatüveline sõna on bakar (härjad). See on veel kummalisem, kui arvestada, et ka vene sõna utroiAutor räägib siin vene sõna „hommik“ päritolust. Seepärast on see sõna jäetud vene keeles. pärineb mõnede versioonide järgi (aga seal on vaidlusi, millesse mina kui mitteslavist ja mitte slaavi lingvist sekkuda ei taha) sõnast, mis tähendab – aeg koguda härgi karjadesse, aeg kontrollida härgi enne nende karja viimist. Samuti ka heebrea keeles sõna vóker pärineb, on seotud sõnaga bakar – veised, härjad, on seotud sõnaga levoker – külastama või kritiseerima, eristama head halvast. Bikoret – see on kriitika, bikoret – see on kvaliteedikontroll, see tähendab võime eraldada head halvast. Jälle: eristada valgust pimedusest, eraldada head segatust, tuua esile suurt tühisest. Ja nii võib ka seda tõlgendada. Mitte samatüveline, aga semantiliselt lähedase tähendusega sõna לבקוע (livkoa) – munast kooruma – juure kaks esimest tähte בק (bet-kof) on ühesugused. See räägib sellest, et neil sõnadel on ühine mõte. See on teile vastus traditsioonilisele filosoofilisele küsimusele: mis oli enne: kana või muna? Valgus justkui koorub, eraldub pimeduse kestast, ja siin me näeme, et kõigepealt – muna, ja siis – tibu, kes sellest koorub, antud juhul valgus.

Laiemas mõistes võime me öelda, et kõigepealt ilmub Jišmael, siis ilmub Jitshak. Kõigepealt ilmub Esav, siis ilmub Jaakov. Ja see on pimedus, millest eraldub valgus, mis on sellega segunenud. Pimedusega segunenud valguse eraldumine sellest segust – hommik, mis järgneb õhtule. Hommik on õhtust targem, sest sellest tuli esile valgus. Just see on maailmakorra üldine põhimõte mitte ainult nende siinsete salmide jaoks, vaid ka edasi me näeme seda: kuidas maismaa ilmub välja, koorub välja vee alt, ja palju-palju-palju teisi selliseid näiteid nii Pühakirjas kui ka kogu inimkonna ajaloos. Ja iga inimese elus on vajhi-érev (ja oli õhtu), ja on vajhi-vóker (ja oli hommik). Ja igal õhtul on oma hommik, ja igal hommikul on oma õhtu. Nii korraldab Kõigekõrgem Oma maailma. Ja see, mida me siin näeme, ei ole lihtsalt mingid kronoloogilised elemendid. Iga periood, iga inimese päev koosneb vaimses mõttes õhtust ja hommikust. Ja just sellest on juttu.

Muidugi, kronoloogia seisukohast, maa vaatlemise seisukohast võib öelda: „Ei ole ju kunagi nii olnud, et kogu maa peal oleks olnud õhtu, ei ole ju kunagi nii olnud, et kogu maa peal oleks olnud hommik“. Aga loomise potentsiaalis võib selline asi olla. Seepärast on see alates valguse pimedusest eraldamise hetkest esimene õhtu ja esimene hommik. Sellest hakkas toimima see õhtu ja hommiku vaheldumise põhimõte. Täpselt samuti, nagu on päeva ja öö vaheldumise põhimõte. Hommik, võib öelda, vastab tervele päevale ja on Pühakirjas vastandatud, sageli vastandatud ööle. Näiteks loeme: „Rääkida hommikul Sinu armust ja Sinu usust öösiti“. Ja siin on antonüümid hommik ja öö. See tähendab, hommik tähendab liikumist valguse poole, avanemist, valguse eraldumist ja sellele järgnevat päeva. Aga öö tähendab segunemist, kui valgus peab olema pimeduse sees, selleks et teadvustada ennast selle pimeduse sees ja sellest välja kooruda.

Selline keeruline mõte on peidetud nendesse neljasse lihtsasse sõnasse. Kõige algusest peale, kui valgus ja pimedus on eraldatud, tekib seesama tsükkel: ja oli õhtu, ja oli hommik. See on aktuaalne väga paljude Pühakirjas kirjeldatud lugude jaoks juudi rahva ajaloost. Ja igaüks meist, kui natuke-natuke endasse vaatab, võib näha, et see on aktuaalne ka tema elu jaoks. Just sellise nurga alt võib neid mõnda sõna Toorast vaadata.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Vaadake ka Toora nädalalõike, vestluste stenogramme ja nädalalõigu Leh Leha käsitlust.