Noah

Me rääkisime teiega eelmine kord sõnast toledót, mis tähendab sünnitisi ehk vilju ja mida võib tõlkida: „Need on Noahi viljad“. Sõna tamím tähendab ühelt poolt laitmatut, kavalusetut, teiselt poolt täiuslikku. Tam – ühelt poolt on see lihtne, kavalusetu, teiselt poolt tom – see on lõpp, täiuslikkus. On täiuslikkus, mis on lihtsuses. Võib öelda, et Noah oli lihtne, lihtsameelne ja õige inimene oma põlvkonnas. Hoolimata sellest, et ümberringi oli rikutud põlvkond, oli Noah lihtne ja õige inimene. Miks on siin märgitud just see, et tema põlvkonnas? Paljud kommentaatorid ütlevad, et see on Noahi hukkamõistuks, et oma põlvkonnas oli ta õige teiste taustal, aga meie põlvkondades, nagu öeldakse, ei oleks ta nii väga õigena paistnudki. Teised ütlevad vastupidi, et kui isegi oma põlvkonnas suutis Noah olla õige, kui kogu maa oli kõlvatuks läinud, siis seda enam oleks ta meie põlvkonnas õige olnud. See tähendab, isegi oma põlvkonnas oli Noah õige. Võib mõista ka lihtsamalt, ütleme nii, kavalusetumalt: Noah oli õige oma põlvkonnas, selles põlvkonnas, mis oli pärast Adami surma, põlvkonnas, mis ei tundnud inimest, kelle Kõigekõrgem oli loonud, ei tundnud inimest, kes suhtles otse Kõigekõrgemaga. Noah oli õigsuse hoidja, pärija, oli õige inimene.

Veel üks detail, millele tasub tähelepanu pöörata, enne kui hakkame edasi lugema, on see, et Noahi nime mainitakse siin kaks korda järjest. Ja kommentaatorid loomulikult ei saanud mööda minna sellest kahekordsest mainimisest élle toledót nóah nóah. Ühed ütlevad, et see on Noahi teeneks, et Noah oli rahumeelne inimene: Kõigekõrgemaga on Noah rahumeelne, mugav ja rahumeelne loodutega. Teised ütlevad (jälle Noahi hukkamõistuks), et ta oli Kõigekõrgemaga rahumeelne, aga ka inimestega ei tahtnud ta konflikti minna, otsis, kus tal mugavam on, ja seepärast ta ei jutlustanud kellelegi, ei veennud kedagi milleski. Elas mõttega: „Kõigekõrgem tahab maailma hävitada, Tema maailm – Tema asi; mina vaidlema ei hakka.“ Siin on jälle juhtum, kus kommentaar räägib inimesest endast rohkem kui sellest, mida ta kommenteerib. Mõned ütlevad, et nóah nóah tähendab, et tal on mugav, hea Jumalaga enne veeuputust ja hea Jumalaga pärast veeuputust. Sellised erinevad vaated nime kahekordsele kordamisele. Ja ei taha nende seast valida õigeid või vastupidi, nimetada mõnda valeks.

Noah käis Jumalaga. Hiljem öeldakse Avrahami kohta, et Avraham käis Jumala ees. Noah ehitas oma elu Jumala tahte kohaselt, võib-olla on see ka selline tuntud hukkamõist, mida armastatakse Noahile ette heita, et ta ei hoolinud sellest, et ka teised käiksid, tal ei olnud jutlustaja soont, jutlustaja kirge nagu Avrahamil. Aga mis on tähtis, Noah käis Jumalaga, Noah mõistis, et käimine Jumalaga, rahu Jumalaga, õigsus Jumala ees – see on õnnistuse allikas.

Vanima poja nimi oli Šem. Nimi Šem tõlgitakse sõna-sõnalt kui nimi. Nii võib last nimetada. Teises tähenduses on nimi nagu nimekus, valdus või, nagu ütlevad hiljem Babüloni torni ehitajad, teeme endale nime. Nimi – see on inimese kuulsus, väärikus, hea nimi või, võib nii lühidalt tõlkida, maine, tuntus, kuulsusrikkus. Kui öelda vene keeles, võib nime Šem tõlkida kui kuulsus.

Teine poeg kandis nime Ham. Sõna hám tähendab tänapäeva heebrea keeles kuum, vanemates semi keeltes tähendab see päike, päikeseke, lõunasemi keeltes tähendab ori, teener, või kõige noorem, see, kes teenib kõiki. Ja just see on selle nime tähenduse kõige tõenäolisem tõlkevariant. Noorim, abivalmis, teenistusvalmis, alati valmis appi tulema majapidamises ja igapäevaelus.

Kolmanda poja nimi on Jefet, see tuleb sõnast jiftah – avab, laiendab, see tähendab, Kõigekõrgem laiendab tema ruumi, annab talle helde, rõõmsa, õnneliku saatuse, osa, nii et kõik tema elus laabuks hästi. Hilisemates traditsioonides on olemas selline tõlgendus: Šem (nimi) – see on olemuse mõistmine, see tähendab omamoodi häälestatus asjade õigele mõistmisele. Ham – kuum, emotsionaalne seltsimees, aga Jefet (sõnast ilu) – esteet, estetism, kreeka maailmavaate koolkond. Aga see on juba nimede midraš. Kõige tõenäolisemalt ei ole nende nimede algne semi tähendus selline nagu selles midrašis, kuigi midraš ise on päris imeline.

Niisiis, Noahil on kolm poega. Hoolimata loetlemise järjekorrast on Ham kõige tõenäolisemalt Noahi noorim poeg. Miks selline järjekord? Sest väga sageli paigutatakse juudi tekstides lühike sõna pika ette, see on keele stilistika. Divrei haJamimis loeme: „Need on Avrahami pojad: Jitshak ja Jišmael“. See tähendab, järjekord võib muutuda. Ja kõige tõenäolisemalt on Ham noorim poeg, Šem vanim poeg, aga Jefet – see on keskmine poeg.

Veel tasub tähelepanu pöörata järgmisele. Noahi kohta on öeldud, et tema esimene vili – see on lihtsus ja õigsus ning alles siis lapsed. See puudutab iga inimest: eelkõige mitte see, kelle ta on sigitanud, vaid see, milline ta ise on, milliseid omadusi ta maailmas avab. Esimene, mida Noahi sünnitistest öeldakse, on see, et ta oli lihtne ja õige inimene ja käis Jumalaga, ja alles siis sellest, et ta sai lapsi.

Rikutus on Devarimi raamatus seotud ebajumalateenistusega. See tähendab, et rikutud olid suhted Jumala ja inimese vahel. Selle tulemusena täitus maa üle ääre röövimisega, see tähendab, Kõigekõrgemaga suhete rikkumise tagajärg on alati suhete purunemine inimeste vahel. Ja mis tahes põhjustest see suhete rikkumine Kõigekõrgemaga ka ei lähtuks: kultuuriline ateism, humanism, kommunism, armastus kogu inimkonna vastu – kõik see viib nii või teisiti selleni, et maa saab üle ääre täis hamás, saab täis röövimist, vägivalda ja nii edasi. Ja see on kahjuks üldine reegel.

Niisiis, maa läks kõlvatuks kahes suunas: inimese ja Jumala vahel ning inimese ja inimese vahel. Me näeme nii siin kui ka edaspidi, et Kõigekõrgem toob maailma globaalse karistuse, hävitab inimkonna, ajab rahva välja ja nii edasi neil juhtudel, kui purunevad suhted inimese ja inimese vahel.

Me teame, et inimene oli seatud lirdot – diktaatorina valitsema kogu maa üle. Inimese langemisega, selle degradeerumisega, millest me lugesime, osutus kogu maa rikutuks, inimene on tehtud maast ja seotud maaga. Prohvet Jehezkeli raamatus 14. peatükis loeme: „Inimesepoeg, kui mõni maa teeb Minu ees pattu, olles truudusetu, siis Ma sirutan Minu käe selle kohale ja murran selles toidu toe ja saadan sellele nälja ja hävitan sellest inimese ja kariloomad. Ja kui selles on kolm meest nagu Noah, Daniel ja Iiob, päästavad nad oma õigsusega oma hinged, – ISSANDA Jumala sõna. Kui aga Ma saadan sellele maale metsikud loomad ja need teevad selle tühjaks ja see muutub kõrbeks, nii et keegi ei käi sellest läbi nende loomade pärast, siis need kolm meest, nii tõesti kui Ma elan – ISSANDA Jumala sõna –, ei päästa ei poegi ega tütreid. Nemad üksi pääsevad, aga see maa jääb kõrbeks.“

Me näeme prohveti juures paralleeli meie kohaga, meie sündmustega, sest ka Noahi nimi on nimetatud. Inimese patt muudab maad, ja juba maa ise muutub rikutuks, lakkab toimimast toidu allikana, vahendajana inimese ja Kõigekõrgema vahel toidu andmises, Kõigekõrgem „lülitab välja“ maa, aga võib päästa õigete hinged. See on illustratsioon sellele, et maa läheb kõlvatuks inimese tegude järel.

Juur šahat, mis tähendab rikutust, on siin kasutatud nii: „Ma muudan nad kõduks; hukutan nad; lasen nad mädaneda maa peal“. Omal ajal tõusis maa veest, veed kogunesid ühte kohta ja vesi avas kuiva maa, nii tekkis maa. Me lugesime sellest kõigest. Maa ei pidanud vastu, maa rikkus end ära, ja nüüd on vaja ühelt poolt korraldada mikve – planeedi Maa pesemine, puhastamine veega, ja teiselt poolt viia loodu tagasi mingisse algstaadiumi. Nagu on öeldud: „Maa oli tühi ja kaootiline (tohu va-vohu), ja Jumala Vaim hõljus vee kohal“. See tähendab, et kogu maa oli loomise alguses kaetud veega, ja Kõigekõrgem viib maa tagasi sellesse alguspunkti. Aga Kõigekõrgemal on päästmisplaan, et mitte kogu inimkonda ei hävitataks.

Sõna tevát (kast, kastike) kasutatakse ainult siin, Noahi laeva kohta, ja selle kasti kohta, milles hakkab vee peal ujuma teine Iisraeli päästja nimega Moše.

Sõna kiním võib tõlkida kui lahtrid, sektsioonid, salved, see tähendab mingisugune jaotus eraldi aedikuteks. Ehitatakse tugev laev kõige vajalikuga ja täieliku hüdroisolatsiooniga. Siin näeme ühelt poolt mingit imet, laeva ümber toimub palju imesid, sellegipoolest ütleb Kõigekõrgem Noahile, et see ime tehakse inimese osalusel: „Sina teed selle laeva. See ei teki imekombel.“ Väga sageli vajab ime inimkätega tehtud tööriista, meie tegusid, selleks et teostuda meie tegude kaudu. Kõik, mis hakkab toimuma laeva ümber, on imeline. Niisiis, laev on ehitatud kätega, Noahi töökate känsaliste kätega, võib-olla ilma igasuguste imedeta.

Justkui näeb see välja peaaegu täiesti nagu kirst, ja ka sõna tevá lihtne tõlge on kirst, aga kui me loeme teksti tähelepanelikult, siis nii siin kui ka edaspidi näeme, et tevá kohta, selle laeva kohta, on kasutatavad paljud tegusõnad, mis on seotud laevandusega. See tähendab, et ikkagi on sellel laeval mingi kuju, mis ei ole lihtsalt kirstu oma.

Sõna tsóh́ar tõlgitakse kui aken. Mõned tõlgivad seda, pigem on see midraš, nii: „Riputa sinna kalliskivi, mis hakkab särama ja laeva valgustama“. Omamoodi näide elektrijuhtmestikust laevas. Aga teiselt poolt võib sõna tsóh́ar tõlkida mitte ainult sõnast tsóh́ar kui valge, hele, vaid ka sõnast soar, mis tähendab kaas. Ja kui me võrdleme naaberrahvaste tekstidega ja laeva kirjeldustega, mis on säilinud, ja lihtsalt sõna kasutusega, siis näeme, et jutt on ikkagi kaanest. Miks on see nii tähtis detail? Me teame, et kui see on kaanega laev, siis on ainult veel üks ese, millel on kaas – see on lepingulaegas, mida nimetatakse teise sõnaga – netiva aaron (kapp). Aga olemus on väga sarnane, ja me näeme palju paralleele kohanite teenistusega selles, mis siin hakkab toimuma.

Me rääkisime sellest, et laeva kõrgus on 30 küünart (või 15 meetrit), sissepääsu juurest on tõus kohe kolmele korrusele.

Sõna mabúl tähendab veeuputus. Nii seda traditsiooniliselt tõlgitakse ja kasutatakse, õigupoolest, ainult veeuputuse loos. Ješajahu (54:9) ütleb: „Sest see on minu jaoks Noahi veed“. Ta nimetab siin veeuputust mitte sõnaga mabúl, vaid sõnaga Noahi veed. „Nagu Ma vandusin, et Noahi veed ei lähe enam üle maa, nii vandusin Ma, et ei vihastu sinu peale ega noomi sind.“ Siin tuleb tähelepanu pöörata sellele, et Noahi veed, justkui Noahi käsutuses olevad, Noahi pärast allatulevad, ei ole vana inimkonna hukatuseks, vaid Noahi päästmiseks. Muide, see on selline märkus sulgudes. Ilma sulgudeta kordame, et Ješajahu ei kasuta sõna mabúl, seda sõna kasutatakse ainult siin.

Peatume selle sõna mabúl juures. Seda võib tõlgendada sõnast naval – surmamine; raibeks muutmine. Sõna raibe (surnud loom) on heebrea keeles nevela, samast juurest. Veel võib tõlkida sõnast nabal, mis tähendab tohutu veenõu, see tähendab: „Ma teen maa mikveks; teen maa tohutuks veekoguks“. Ja kolmas tähendus, ja need kõik on üsna võrdse tõenäosusega võimalikud, juurest javel – välja valama mingeid allikaid.

18. salmis ütleb Kõigekõrgem Noahile: „Ma taastan lepingu sinuga.“ Mitte ei sea, mitte ei sõlmi, vaid sõna-sõnalt – taastan lepingu sinuga. Millist lepingut saab taastada? Lepingut Adamiga, kui Adam pandi maa peale Eedeni aeda, et seda harida. Aga veel varem, juba Adami loomises, on ta loodud sellise töö jaoks, erilise teenistuse jaoks, ta on ainsana loodud mingi ülesandega peale selle, et olla viljakas ja paljuneda – ta on loodud valitsema maa üle. Adam ei pidanud selles vastu, Kõigekõrgem taastab Noahis lepingu, milles Adam vastu ei pidanud. Sõna vah́akim – püsti seadma; tõstma, see tähendab nagu uuendamine, sõna jekum samast juurest tähendab loodut, kõike, mis on loodud. Seda kasutatakse samuti selles nädalalõigus. Erinevalt sõnast likrot brit (lepingut sõlmima) – need on erinevad sõnad, ja Noahiga lepingut just nimelt uuendatakse, sest algselt on see leping Adamiga. Ma olen sellest juba rääkinud ja eraldi tundides lepingute ajalugu üksikasjalikult läbi võtnud, ja see on tähtis neile, kes püüavad mõista, millal täpselt sõlmiti leping paganatega. Siin on näide lepingust paganatega: leping Adamiga ja leping Noahiga, ja edaspidi ajaloos võib seda näha.

Siin on toodud loomad, Kõigekõrgem räägib meile selles nädalalõigus loomapaarist, kes tulevad ise, nagu aias Tema tõi nad Adami juurde. Ja Noah peab nad ainult laeva viima. Laevas hakkavad loomad elama üksteisega vaenutsemata, inimene saab nende loomadega läbi. See meenutab ka Ješajahu prohvetiennustust tulevastest aegadest, kui hunt hakkab elama lamba kõrval, ja õigupoolest Paradiisiaia sündmusi või lugu. Väike Paradiisiaia mudel, milles Noah ja tema perekond, laiendatud perekond, on seatud justkui preestriteks uue maa üle. Ja seepärast on ka paralleel lepingulaekaga kohane, sest see on justkui Moše kogudusetelgi eelkuju, ja ka esimese templi oma. Me rääkisime palju templi paralleelidest Paradiisiaiaga, ja siin on Noah seatud kõige elava üle sõna otseses mõttes, kõige elava hoolekandjaks. Meie nädalalõigus loeme praegu seda osa, kus Kõigekõrgem räägib kahest loomast, kes tulevad ise Noahi juurde, ja Noah peab hoolitsema nende toidu eest

Muide, ka nendes sõnades võib näha paralleeli, kui Kõigekõrgem annab hiljem Mošele juhised kogudusetelgi ehitamiseks, seal kõlab täpselt sama lause: „Ja Moše tegi kõik, nagu Kõigekõrgem teda käskis“.

Me oleme juba rääkinud sellest, mida tähendab selles põlvkonnas.

Eelmises peatükis räägiti paarist igast kariloomast, kõigist elusolenditest, siin aga loeme äkki mitu uuendust korraga. Esiteks, selle käsu järgi peab Noah ise loomi võtma, teiseks tekib siin ootamatult jaotus puhasteks ja ebapuhasteks loomadeks, mida varem üldse ei olnud, ja on öeldud, et puhtaid loomi tuleb võtta seitse kaupa, aga ebapuhtaid võtta endiselt kaks kaupa. Kuidas seda mõista? Soo jätkamiseks on vaja, et igast loomast oleks kaks, loomulikult põlvnevad paarist kõik ülejäänud. Aga kuna Noah ei ole lihtsalt päästja, kes peab soo taastama, inimkonna taastama, on Noahil, nagu me ütlesime, ka preestri funktsioon, temal tuleb ohvreid tuua, seepärast peab ta ise võtma ja koguma veel viis igast puhtast loomast, et täiendada neid seitsmeni. See on tema ülesanne. Ülejäänud 2 kaupa lähevad ise laeva. Nii võib seda mõista kõige lihtsamalt, kõige tekstilähedasemalt, kuigi on võimalikud ka teistsugused arusaamad.

Mis puudutab puhtaid ja ebapuhtaid loomi, siis on palju jutte selle kohta, kas Noah õppis kuskil Toorat, võib-olla sai ta mingeid ilmutusi, sel teemal räägitakse palju. Naaberrahvaste juures leiame samuti puhaste ja ebapuhaste loomade mainimist, ohvriks sobivate ja mittesobivate: nad sõid rahulikult ebapuhast toitu, aga ohvriks seda ei toonud. Sumeri loos veeuputusest võtab keegi Atrahasis, kui ta kogub loomi laeva, samuti endaga kaasa rohkem puhtaid loomi kui ebapuhtaid. Igal juhul on see tunnistus sellest, et Sumeris oli traditsioon loomade puhtuse suhtes. Võib-olla Adamist, võib-olla mingite ilmutuste tulemusena oli see olemas juba Noahi ajal. Ja on täiesti võimalik, et Noahi teadmised – need on teadmised, mis on saadud, nii-öelda, rahva kogemusest. Aga on täiesti võimalik, et Kõigekõrgem juhendas teda ja avas talle mingeid saladusi, sest selleks et Kõigekõrgema tahet õigesti täita, tuleb olla Tema õpilane. Tähtis on ka see, et siin näeme jälle, et Noah ehitab laeva – see ei teki imelisel kombel. Loomad ohvriks käsib Kõigekõrgem Noahil tuua, selles teenistuses on Noahi osalus. Ta ei käi lihtsalt ülemusena ringi, ta peab oskama oma laeva varustada. See on ka vastus sellisele küsimusele, kuidas said kõik loomad, selline tohutu loomade mitmekesisus mahtuda laeva, olgu see pealegi suur, aga mitte lõpmatult suur. Toora ütleb: „Jah, kõige tõenäolisemalt oli see ime, laev mahutas imelisel kombel kõik.“ Miks siis mitte teha väikest kompaktset laeva, mille Noah oleks paari päevaga kergesti ehitanud? Sest on tähtis, et uus inimkond ei ela ainult imedest, vaid tõesti teeb koostööd, osaleb maailma valitsemises oma tööga. Ja see on osa suurest imest.

Siin ei ole öeldud iš ve'išto (mehe ja naise), vaid isase ja emase, võib-olla sellepärast, et lindudel ei ole nii näha erinevust poisi ja tüdruku vahel, isase ja emase vahel, seepärast ei ole nende kohta öeldud mehe ja naise kui midagi, mida me välimuse järgi määrame, kui isast ja emast.

Me rääkisime hiljuti lepingust (brit), et Kõigekõrgem lubas Noahile leh́akim – püsti seada. Siin loeme sõna hajkúm (maailmaehitus) samast juurest – kõik, mis seisis; kõik seisev pühib Kõigekõrgem ära, aga Noahiga taastab lepingu kui uue maailmaehituse alguse.

Veel on siin huvitav: kui me rääkisime Tooras preestritest, siis me selgitasime, et nad valmistuvad oma teenistuseks seitse päeva, oli periood, kui preestrid valmistusid astuma oma preesterlusse, seitse päeva valmistus ülempreester Jom Kippuriks. Siin näeme veel üht paralleeli: Noah läheb laeva seitse päeva enne veeuputuse algust, läheb töö pärast, tal on veel vaja kõik loomad kokku koguda; aga juba esimeses salmis käsib Kõigekõrgem: „Mine laeva“, algab seitsmepäevane ettevalmistusperiood, nagu preestritel.

Sellisest eraldi kirjutamisest – mehed eraldi ja naised omaette – tehakse järeldus, et mehed ja naised elasid laevas eraldi, et laevas ei olnud intiimset lähedust. Selle vaidluse üks tahk on Paradiisiaia vaidluse jätk, sest laev meenutab Paradiisiaeda, ja vaidlus selle üle, kas seal oli lähedus, et vaielda selle üle, kas Paradiisiaias oli lähedus. Teine tahk – see on muidugi preesterlus. Ja jällegi, kuivõrd on intiimne lähedus selles olukorras lubatav? Seda vaidlust on loomulikult kuidagi võimatu lahendada, toetudes ainult sellele salmile; võib öelda, et sellise õnnetuse ajal, mis ikkagi toimub väljas, vajab naine suuremat kaitset ja suuremat katet, ja ilmselt ei tasu sellisel hetkel naisest eemalduda. Teiselt poolt on muidugi ka preesterlus samuti tegur. Seepärast ma lihtsalt mainin seda arutelu ja jätan selle küsimuse lahtiseks. Meil tuleb, muide, selle arutelu juurde veel kord tagasi tulla, kui räägime Noahi poegadest ja lastelastest. Asi on selles, et on olemas midraš, mis räägib sellest, et üks Noahi poegadest (just Ham) ei suutnud end tagasi hoida, läks oma naise juurde, selle eest sai ta sellise needuse, et temast põlvnesid mustad järeltulijad (hamiite peetakse Hami järeltulijateks, ja need on aafriklased). Me räägime sellest eraldi, kui räägime Hamist, Kaananist ja kogu sellest loost, ja siis anname sellele midrašile hinnangu ja vaatleme teisi.

Niisiis, loomad tulid kaks kaupa, nagu me ütlesime, seitsmeni kogus Noah neid edasi.

On vaidlus selle üle, mis kuu see teine kuu on. Ühed ütlevad, et kuna traditsiooniliselt loeme Šemoti raamatust, et esimene kuu on Nissan, siis vastavalt on teine kuu Ijar, kevadkuu. Teised ütlevad, et sügispühade kohta on kirjutatud, et need toimuvad aasta lõpus, järelikult võib aasta alguseks pidada ka Tišreid, olenevalt sellest, millist aastat me arvestame, ja siis on teiseks kuuks Hešvani kuu, see tähendab sõna-otseses mõttes need päevad, milles me oleme. Selle kaitseks toovad Hešvani, teise sügiskuu, pooldajad sellise argumendi, et Hešvanit nimetatakse Pühakirjas Buliks ja see kõlab kokku sõnaga mabul, enamgi veel, nad ütlevad, et ma-bul – see on mem, 40 päeva Buli kuu algusest, ja nii viivad nad selle Buli kuu juurde. Mulle on lähemal mõte, et see on siiski kevadkuu, kuigi ka teine seisukoht on kaalukas.

Mõnikord on väga tähtis pöörata tähelepanu pisiasjale. Vaat, Toora ütleb meile: „Teisel kuul, seitsmeteistkümnendal päeval“, see tähendab 17.02. Aga milleks lisada just sel päeval? Näib, et need on kaks täiesti üleliigset sõna, me saame niigi aru, et see juhtus sel päeval. Kui me kohtame kaht sellist sõna, mis tunduvad meile üleliigsed, on see võib-olla nagu märk, nagu järjehoidja, see ütleb meile: „Vaata, kus veel seda väljendit kasutatakse?“ Seda kasutatakse eelkõige Šemotis (19:1). Kui Iisrael jõuab Siinai juurde, loeme: „Ja see oli kolmandal kuul pärast Iisraeli väljaminekut Egiptusest, just sel päeval jõudsid nad Siinai juurde.“ Vajikra raamatus (8:33) loeme: „Ja kogunemise telgi sissekäigu juurest ärge lahkuge seitse päeva, kuni teie volitamise päevad täituvad, sest seitse päeva peab teie pühitsemine toimuma. Nagu tehti sel päeval, nii käskis ISSAND teha teie lepituseks.“ Me näeme, et sõna see päev on seotud lepitusega. Ja edasi, Vajikra raamatus (16:30) loeme: „Sest sel päeval lepitab preester teid, et teha teid puhtaks kõigist teie pattudest, ISSANDA ees saate te puhtaks.“ Jutt käib siin Kohtupäevast. See tähendab, on olemas teatud paralleel väljendi see päev ja lepituse vahel, ja kui me jälgime seda märki, siis me selle paralleeli üles leiame.

Va'arubbót hašamájim – väga huvitav väljend. Tänapäeva heebrea keeles on see ahjutoru või mingi toru. Naabruses olevates semi keeltes on näha, et sõna aruba kasutatakse ka kui aken või mingi aknake, uksike, mis avaneb taevas. Kui me vaatame prohvet Malahi raamatut (3:10), sageli tsiteeritud salme kümnise kohta, siis seal on öeldud, et Kõigekõrgem avab jälle arubbót hašamájim, sama väljendi, selleks et anda õnnistust. Ja Malahi põhjal võib näha, et arubbót hašamájim – see on kujundlik väljend, ja kirjeldus ise ei pruugi siin vastata füüsikalisele protsessile, see ei ole astrofüüsika, ei ole klimaatiline geograafia, vaid teatud kirjeldus inimesele arusaadavates mõistetes.

Me näeme ka hiljem Tooras, et arv 40 on sageli seotud puhastumise arvuga.

Selsamal päeval – seda väljendit kasutatakse ka Avrahami ümberlõikamise kohta (Berešit 17:26, me jõuame selleni veel) ja kasutatakse mitu korda Šemoti raamatu 12. peatükis väljamineku kohta Egiptusest. See tähendab, et jälle on meil siin viide mingile võtmetähtsusega, tähtsale sündmusele, mis on seotud päästmise, vabastamise, lepituse ja lepingusse astumisega. Mitu korda kordub see väljend hingamispäeva kohta, hingamispäeva sisseastumise kohta, mis on samuti väga tähtis.

Kahjuks ei tea me midagi nende imeliste naiste nimedest, kes olid Noahi, Šemi, Hami ja Jefeti naised, noh, peaaegu mitte midagi. Juubelite raamatus on kirjutatud, et Noahi naine oli Rakieli tütar. See ei lisa meile sisuliselt midagi peale sellise huvitava nime. Peale selle on midraš sellest, et Tuval-Kajini õde Naama oli Noahi naine ja seega Kajin justkui sai osaliseks inimkonna jätkumisest. See on huvitav midraš, aga tuleb meeles pidada, et see on midraš.

Jälle on see eraldi tõotus, et loomad tulevad kahekaupa, nad tulid ise, Noah ei otsinud neid. Aga seitsme kohta on Noahile öeldud: „Võta endale“.

Siin on samuti paralleel preesterlusega, me vaatleme seda lõpuni järgmises peatükis.

Siin kasutatakse sõna téleh (läks). Meremehed ütlevad: „Me ei uju, me käime.“ Siin näeme samuti ja laev läks mööda vett. Tegelikult on nende terminite kasutamine – mitte ujuda, vaid käia – väga iidne, see on veel sumeri ja akadi meremeeste släng, ja siin näeme just sellist professionaalset meresõiduterminit: läks laev mööda vett. Ja need terminid on siin tekstis laiali puistatud.

Väga huvitav, ma nägin kord sellist ühe inimese imestust, kes oli kaua elanud ilmalikku elu, hakkas uskuma Kõigekõrgemasse, ja kord, kui ta läks rõdule ja vaatas merd, ütles ta: „Kui imeline! Mul kulub pool tundi, et vann täis lasta. Kuidas siis Kõigekõrgem täitis kõik need ookeanid?“ Siin ei ole jutt ookeanidest, vaid palju enamast. Milline ime sünnib ja milline hirmus nähtus toimub: vesi katab kõik, loodu justkui pöördub tagasi sellesse hetke, kui pimedus oli sügavuse kohal ja Jumala Vaim (või tugev tuul) hõljus vee kohal. Siin hõljub laev vee kohal, ja jälle võime näha seost preesterlusega, seost lepingulaekaga.

Sõna-sõnalt ja kogu inimene (kogu inimkond). Kõik, mis oli seesama ha'adám, hukkus.

Jälle sõna hajkúm – kõik, mis on püsti pandud, pühiti ära, aga me mäletame, et leping Noahiga taastatakse ja temast algab taastamine.

See tähendab, pärast 40 vihmapäeva, aga pärast vihma on veel allikad, ja vesi tõusis ja tõusis veel 150 päeva pärast seda, kui Kõigekõrgem alustas veeuputust. On vesi, mis on taevas, on vesi, mis tõuseb maast. Ja kui meenutada seda paralleeli maa kohta, mida me juba mainisime loomise kõige alguses, kui veel ei olnud rakia, mis eraldab veed ülal ja veed all, siis siin justkui segunevad veed ülal ja veed all jälle, seguneb ülemine ja alumine – veel üks aspekt maa tagasipöördumisest algsesse vormi. Siin algab Kõigekõrgema ja inimese vastastikune toime, kui inimene osaleb imedes, mida Kõigekõrgem teeb. Seepärast võib korrata mõtet, mis ei ole siin selgesõnaliselt kirja pandud (ja ma ei muuda seda sugugi mingiks dogmaks), et Noah – see on eelkuju, see on esimene preester inimkonna ajaloos, esimene ülempreester inimkonna ajaloos. Ei ole juhus, et Peetrus võrdles päästmist päästmisega laevas veeuputuse eest, seda on tähtis meeles pidada.

Noah leidis armu Kõigekõrgema silmis. Huvitav on see, et nimi Noah, kui lugeda tema nime tagurpidi, saame just selle sama sõna hen – arm, mille Noah leidis Kõigekõrgema silmis. See on peegelsõna. On selline sõnamäng.

Kas Jumal võib unustada või meenutada? Muidugi mitte, Jumal ei ole inimene, et Temal oleks unustamine ja meenutamine. Kui me räägime sellest, et Jumal kedagi meenutas, võime öelda, et Kõigekõrgema kavatsuses on saabunud aeg tegutseda selle kellegi suhtes. See tähendab, Kõigekõrgema plaan on jõudnud selle punktini, kui Kõigekõrgem taas tegutseb Noahi suhtes, sekkub nendesse protsessidesse, mis toimuvad Noahi elus.

Sõna hahajá tuleb õieti sõnast hai (elav), see tähendab kõiki loomi. Aga see käib rohkem just metsikute loomade, metsloomade kohta.

Tuul (ruah) ei tähenda muidugi mitte ainult tuult, vaid ka Vaimu, ja see suunab meid loomise päris algusesse, kui kaootilise, veega kaetud maa kohal hõljus tugev tuul ehk Jumala Vaim. Ja siin on maa selles loomise alguse seisundis nagu Berešiti raamatu esimestes salmides, kus maa on kaetud veega ja selle kohal hõljub Jumala Vaim ehk tugev tuul. Alustame kõike otsast peale, Jumal tegutseb hävitatu taastamise nimel.

Sõna saher tähendab riivi. Kui päris alguses me lugesime, et avanesid kõik sügavuste allikad, siis siin me ei loe kõik, vaid lihtsalt sulgusid sügavuste allikad. See räägib sellest, et mõned allikad jäid avatuks, näiteks kuumaveeallikad, mis on siin-seal üle maailma laiali, neid on väga palju Islandil, ja neid on Tiberiases, ja neid on praktiliselt üle kogu maailma, kuskil jäid nad avatuks.

See tähendab, kogu sellel matemaatikal on erinevaid mõistmise variante, ja et mitte vestlust matemaatikaga üle koormata, peatun ühel neist variantidest. 40 päeva sadas vihma, veel 150 päeva vesi tõusis, selle aja möödudes hakkasid veed alanema.

Me lugesime eelmises peatükis, et vesi kattis kõige kõrgemad mäetipud 15 küünra võrra (ehk 7,5 meetri võrra). Nüüd me loeme sellest, kui vesi alaneb. Ja kui kõik kuupäevad kõrvutada, siis tuleb välja, et vesi alanes 60 päeva jooksul. Selle ajaga alanes vesi needsamad 15 küünart (ehk 7,5 meetrit). Kui me arvestame Tišrei kuust, nagu enamik arvamusi, siis tuleb välja, et 17. Ijaril peatus laev Ararati mägedel. Tekib küsimus kahe kalendri kohta ja vana, ammuse etteheite kohta selle suhtes, miks juudid tähistavad Roš haŠanat 7. kuu alguses. Asi on selles, et Šemoti raamatus 12. peatükis loeme kevadisest Nisani kuust: „See kuu on teile kõigi kuude algus“. Kõigekõrgem annab Mošele korralduse, kuidas kuid lugeda, aga ju ka enne seda loeti kuidagi, ja kui traditsioon ütleb, et maailm on loodud Tišrei kuus, siis maailma loomisest arvestati ka aasta algust. Seepärast oli esimeseks kuuks, enne kui selleks sai Nisan, Tišrei. Ja see on täiesti loogiline arvamus, millel on samuti õigus olemas olla. Ju ka Tooras on sügispühade aeg nimetatud aasta lõpuks. Seepärast kaks kalendrit ja seepärast kaks erinevat lähenemist selle suhtes, millal see kõik oli, aga vahe nende vahel on väike.

Niisiis, 17. Ijaril peatus laev Ararati mägedel. See, et on kirjutatud mägedel, räägib sellest, et mitte konkreetselt Ararati mäel, seal, kus on Sis ja Masis, mitte suurel ja väikesel Araratil, vaid üldse Ararati mägede ahelikul. On terve hunnik vaidlusi selle üle, kus see oli, on üksikuid seltsimehi, kes on isegi laeva leidnud, ja vaidlusi selle üle on väga palju, aga me ei hakka praegu laskuma ei arheoloogiasse ega selle feikoloogiasse.

Varem, enne seda 6. salmi, me ei lugenud midagi sellest, et Noah oleks teinud laevale mingi akna. Oli kommentaatoreid, kes ütlesid, et sõna tsóhar, mida Toora kasutab eelmises peatükis, tähendab akent; teised ütlesid, et see on kalliskivi, ja me ütlesime, et on veel ka kolmas variant – kaas. Ja kui keegi ütles, et see on kalliskivi, siis mida tal nüüd teha, kuna siin on öeldud, et Noah avas akna? Seda võib lugeda nii: „Noah avas akna, mille ta tegi“. See tähendab, pärast seda, kui laev peatus Ararati mägedel, tegi Noah laeva sisse akna. Enne seda oleks vihm akna lihtsalt üle ujutanud.

Ja kaaren lendas edasi-tagasi – siin on kaarna kohta väga raskesti tõlgitav väljend. Siin võib mõista ka nii, et ta lendas korraks välja ja pöördus laeva tagasi, aga võib öelda, et ta hakkas laeva ümber ringe lendama. Täiesti arusaamatu tegevus, raske on tõlkida seda väljendit, mida siin on kasutatud, sest on kirjutatud vajetsé – ja läks välja, jatsó vašóv – sisenemise ja tagasipöördumisegaiAutor annab sõnad jatsó vašóv edasi kui „sisenemise ja tagasipöördumisega“, kuigi jatsó tähendab sõna-sõnalt väljaminekut. Tõlkisime täpselt nii, nagu autor ütleb.. Ja seda arusaamatut tegevust tegi ta seni, kuni veed ära kuivasid. See tähendab, kaarna tegevus ei ole päris arusaadav, peale selle on arusaamatu, milleks Noah teda saatis. Üldiselt oli traditsiooni järgi tolle aja meremeestel selline komme, selline reegel saata linde välja, et kontrollida, kas maa on ära kuivanud. Babüloni müüdis veeuputusest (on väga palju erinevaid müüte veeuputustest) loeme sarnast lugu. Ma loen selle ette, aga pidage meeles, et see on müüt: „Seitsmendal päeval lasin ma välja tuvi ja lasin tal ära lennata, aga tuvi lendas natuke ja, leidmata kusagil peavarju, pöördus tagasi. Siis lasin ma välja pääsukese ja lasin tal ära lennata, pääsuke tiirutas natuke, aga, leidmata kusagil peavarju, pöördus tagasi. Siis lasin ma välja kaarna ja lasin tal ära lennata, kaaren lendas ära ja nägi, et vesi oli alanenud. Ta nokkis toitu, sumpas läbi lompide, kraaksus, aga tagasi ei tulnud. Siis viisin ma kõik laevast välja ja lasin nad minna kõigisse neljasse ilmakaarde.“

Meile ei ole siin ajalooline taust üldse tähtis, ja ma ei võta sugugi ette koostada järjekorda, kuidas linnud laevast välja lendasid, mainin seda lihtsalt selleks, et öelda, et üldiselt kuulub meremeeste traditsiooni linde välja lasta, et kontrollida, kas maa on kaugel. Noahil on kõige rikkalikum valik, võib saata ka valgesabalise piiritaja – see on kõige kiirem lind maa peal, ta võib horisontaalselt arendada kiirust kuni 170 km tunnis. Aga Noahil ei ole kuhugi kiiret, ja piiritaja, nagu räägitakse, ei laskugi kunagi maa peale. Noah saadab just kaarna, ja idas on palju lugusid postikaarnatest, see tähendab, on olemas tunnistusi, et muistsel ajal kasutati kaarnaid, nagu ka tuvisid, käskjalgadena. Mõned kommentaatorid ütlevad, et Noah läks laeva koos oma kojaga, see tähendab koos oma varaga, aga tal olid tuvid ja kaarnad, keda tollal kasvatati, ja see on tõsi: nii ühtesid kui ka teisi kasvatati erinevatel eesmärkidel. Seepärast võisid Noahil kodus, tema mõisas olla kaarnad ja tuvid, ja võib-olla saatis ta omi. Arusaamatu, miks ta ei leidnud kiiremat lindu. Arusaamatu on Toora tekstis ka see, milleks ta saatis kaarna, lihtsalt avas akna ja saatis, isegi kui tõlkida sõna-sõnalt: „Avas akna ja ajas välja, ajas minema kaarna“.

Milleks siis saadetakse kaaren ära, kui ta ei saa mingit ülesannet? Võib ette kujutada, kui me võrdleme maailmakõiksuse looga, et maa peale peavad eelkõige ilmuma linnud. Algul, viiendal päeval, ilmusid linnud, aga kuuendal päeval loodi loomad ja inimene. Seepärast on loomulik, et kalad juba on, aga linnud tuleb välja lasta, ja kaaren justkui sümboliseerib esimest lindu, kelle Noah välja laseb. Selline mõistmine on paralleel maailmakõiksuse loole. Võib öelda, et orev (kaaren) on peetud lindudest kõige jultunumaks. Sellest räägib juudi traditsioon. See väidab, et rahvaste seas on kõige häbematum Iisrael, aga lindudest kõige häbematum – kaaren. Muidugi, kogu selle laevas elamise-olemise aja jooksul tahaks vabadusse pääseda, tahaks mitte lihtsalt vabadust, vaid lihtsalt jalutama minna, ja Noah laseb kaarna välja, et too, nii-öelda, laeva „auru välja laseks“. Esimene kogemus paljude kuude järel välja minna, isegi mitte vabadus, vaid lihtsalt väljaminek. See on praegu ilmselt arusaadav ja lähedane neile, kes elasid üle karantiini riikides ja paikades, kus pikka aega ei tohtinud välja minna, kuigi mitte terve aasta. Ikkagi, nii on arusaadavam väljamineku väärtus väljapoole karantiiniruumi piire. Ja selles, et tuvi hiljem ära lendab ja tagasi tuleb, on ka kaarna teene, kes esimesena vabadusse pääses, kuigi kuhugi ei jõudnudki.

Ühesõnaga, palju versioone sellest, mis kaarnaga juhtus, milleks teda üldse saadeti. Midrašim jutustavad täiesti kummalisi lugusid. Näiteks lugu sellest, et kaaren kartis ära lennata, kartes, et Noah võtab endale tema emase. See näib olevat mõeldamatu asi, aga teiselt poolt oli maa enne veeuputust nii rikutud ja kõlvatu, et kes teab, milliseid perverssusi oli kaaren oma elu jooksul näinud ja mida ta kartis inimeselt näha.

Teised kommentaatorid ütlevad, et kui ta lendab laevast ära, siis tema emakene ei suuda teda enam leida ja kaarnate sugu kaob igaveseks, sest neid on ju ainult kaks. Aga mõned ütlevad, et ta kartis, et temaga endaga midagi juhtub, sest mine tea, mis seal maa peal toimub. Kaarnale omistatakse erinevaid motiive, ja jälle räägib see rohkem kommentaatoritest kui kaarnast. Aga kõige lihtsam on mitte omistada kaarnale mingeid halbu omadusi, vaid lihtsalt öelda, et kaaren lendab laeva ümber ega võta enda peale mingeid teisi missioone. Ja kusagil ei ole ka öeldud, et Noah oleks ta mingil eesmärgil saatnud, erinevalt tuvist.

Saatis tuvi enda juurest. Selline tunne on, et Noahil on tuvi vastu mingi eriline sugulus, eriline soe suhtumine. Me näeme seda veel. Võib tulla tagasi mõtte juurde, et Noah pidas tuvilat ja võttis kogu tuvila endaga kaasa, aga võib-olla sai ta lihtsalt sõbraks just tuviga, sest lindudest on tuvi inimese suhtes kõige sõbralikum. Kui kaaren ei saanud üldse mingit ülesannet, kusagil ei ole öeldud, milleks ta saadeti, siis siin me näeme, et tuvi saadeti konkreetse missiooniga, ja peale selle on tema kohta öeldud, et Noah saatis ta enda juurest.

Manóah tähendab puhkust, aga manóah on Ruti raamatus mitu korda kasutatud tähenduses abikaasa, see tähendab mingi rahu eluase, ja muidugi noah ja manoah, ja lind, kes lendas ära Noahi juurest (minoah) ja leidis manoah (puhkuse). See on samuti teatav sõnamäng. Noah oli justkui peremees, maailmakõiksuse valitseja ja muu hulgas ka tuvi valitseja, tal on vaja teist rahupaika, teist tugipunkti oma käpakesele, teist kohta, kus ta saaks juba iseenda peale loota.

Pöördus tagasi tema juurde laeva. Noah saatis enda juurest, ja tuvi pöördus tagasi tema juurde laeva. Siin on jälle kahekordne kordamine võimendamiseks. Edasi loeme veel väljasirutatud käest. Toora näitab meile tuvi kiindumust Noahisse. On mingi eriline hellus, kui Noah sirutab käe, võtab selle tuvi ja toob ta laeva.

Kui me loeme selles salmis: „Ja ootas veel seitse päeva“, võime öelda, et see tähendab veel ka seda, et ka pärast kaarnat, enne kui tuvi saata, ootas Noah seitse päeva. Toora ju ütleb, et veel seitse päeva ootas.

Salmi teises osas ei ole enam kirjutatud enda juurest, see tähendab, Noahi ja tuvi suhted muutuvad veidi, nad kaugenevad teineteisest.

Siin ei ole kirjutatud leteva (laeva). Justkui möödaminnes osutab Toora meile jälle veel ühe märgiga sellele, et jona (tuvi) muutub justkui iseseisvamaks.

Mida tähendab, et tuvi pöördus tagasi õhtul? See tähendab, et tal oli lennata juba üsna kaugele.

Kui algas sellest, et tuvi on selline taltsas lind, kes pöördub tagasi Noahile kätte, siis siin me näeme, et suhted on muutunud, et ka tuvi on leidnud iseseisvuse. Ühelt poolt teenib loomariik inimest, teiselt poolt toimub nende vahel teatav eraldumine.

601. aastal mille? Noahi elu. Me lugesime sellest, et Noah läks laeva, kui ta oli 600 aastat vana.

Noah võttis ära laeva kaane. Me rääkisime, et kaas on ainult laeval, siin, ja lepingulaekal.

Maa pind oli kuivanud. Aga pind võib olla veel mudane, porine, seepärast ootab Noah veel.

Niisiis, veeuputus on lõppenud, maa on ära kuivanud.

Kommentaatorid, kes, nagu me mainisime, väitsid, et laevas ei olnud mingit intiimelu, ütlevad, et siin on veel üks tõend. Siin ei ole nad enam loetletud eraldi: Noah ja pojad, Noahi naine ja poegade naised, vaid Noah koos naisega ja pojad koos naistega. Tähendab, nüüd lubati neile kooselu.

Siin me näeme: pojad ja naised on loetletud eraldi.

Miks on kirjutatud oma perekondade kaupa? Kommentaatorid ütlevad, et siin lubas loomariik mitte segada liike omavahel, et iga loom elab oma perekonnas, ja kõlvatusele, mis oli toimunud inimese kõlvatuse tõttu, tehakse lõpp.

Aga me läheme natuke tagasi ja esitame endale sellise küsimuse: kui Noah läheb välja Kõigekõrgema ilmutuse järgi, kui ta läheb välja pärast seda, kui Kõigekõrgem pöördus tema poole ja käskis välja minna, siis milleks Noah saadab linde, et kontrollida, kas vesi on maa peal alanenud? No oota, kui sa ootad Kõigekõrgema ilmutust, siis milleks sa ise kontrollid? Kui me vaatame teksti kõige lihtsamat mõtet, siis on ka vastus lihtne – Kõigekõrgem julgustab Noahit laevast välja minema. Tema ütleb: „Jah, mine välja, Mina õnnistan sind.“ See ei ole antud juhul käsk, see on õnnistus, kui Tema pöördub Noahi poole ja ütleb talle, et ta laevast välja läheks. Tema kinnitab tema otsust, kinnitab tema valikut. Inimene saab võimaluse teha mingeid otsuseid laeva juhtimisel, elu juhtimisel, isegi kõige elava juhtimisel. Ja Kõigekõrgem ütleb selle peale „jah ja aamen“, tuleb ja ütleb talle: „Mine välja. Jah, on tulnud aeg laevast välja minna. Ei saa kogu aeg laeva jääda, maailmakõiksus ei saa laeva jääda. Sa pead välja minema ja sa pead maad täitma.“

Keegi ei käskinud Noahil altarit ehitada. See on tema enda otsus, võib öelda, kohenliku ettevalmistuse vili, millest me rääkisime, preesterliku ettevalmistuse vili. Esiteks on see esimene juhtum, kui keegi ehitab altari, teiseks on see esimene juhtum, kui keegi toob põletusohvri. Enne seda me ei lugenud, et Kajin või Hevel oleksid ehitanud altareid, me lugesime ainult, et nad tõid minha, siin on juttu juba põletusohvritest.

Mõned kommentaatorid ütlevad, et siin hakkas Noahi ohvritest lõhnama Avrahami järele, see tähendab, ISSAND tundis inimkonna potentsiaali lõhna sünnitada Avraham ja alustada uue rahva rajamist maa peal.

Ma juba rääkisin sellest ja kordan veel kord, sest see on selline väga huvitav märkus: oma südames (be-libo) räägib ainult õel. „Õel ütles oma südames: ‚Jumalat ei ole‘.“ Õel räägib oma südames, tema mõistus on juba südames, ta juba võtab oma südant sellisena, nagu see on, ja just selle südame järgi muudab ta maailma, kujundab ennast ümber oma südame järgi. Kui me räägime õigetest, siis õige räägib le-libo (oma südame poole) või el-libo (oma südamele) ja ainult nii. Õige tegevus on suunatud oma südame muutmisele, ümberkujundamisele, muundamisele, ta räägib oma südamele, justkui selleks, et oma südant kasvatada. See erinevus on püsiv ja läheb läbi kogu Tanahi. Nii räägib oma südames, justkui valitsedes oma südame üle, õel inimene; oma südame poole räägib õige inimene, noh, ja Kõigekõrgem, kuna Kõigekõrgemal ei ole südant kui sellist, ja Kõigekõrgem ei räägi Oma südamega, vaid need on kujundid, mis meile edasi antakse. Aga siiski on meile öeldud: Oma südame poole.

Mina ei hakka enam maad needma adama pärast. See on umbes sama, mida ISSAND ütles enne veeuputust, mis siin siis muutus? Seda lauset võib mõista mitmel viisil.

Esimene viis. „Mina ei hakka enam karistama maad selle igavesti halva adama pärast, las adam vastutab ise, maa ei vastuta enam tema eest.“ Uus inimene – see ei ole enam see Adam, kes algselt tehti maast, see on uus inimkond, ja maa ei vastuta tema eest.

Teine variant. Kõigekõrgem ütleb: „Mina ei hakka enam sel viisil inimest kurja eest karistama ja maad ei hakka enam karistama inimese kurja eest. Noh, kuri ta on, ja seda tuleb muuta, mitte teda hävitada. Seda uut inimkonda ma hakkan õpetama ja muutma.“

On veel üks viis vaadata neid Kõigekõrgema sõnu. Sageli juhtub nii, et Kõigekõrgem muudab tegutsemise meetodit. Näiteks, kui Iisrael tegi pattu vasika patuga, ütles Kõigekõrgem: „Te jääte siia neljakümneks aastaks.“ See on, ütleme nii, Kõigekõrgema plaan „B“. Ja siin ütleb Kõigekõrgem: „Mina ei hakka enam ehitama maa puhtust, Mina ei hakka muutma maad mingite üksikute õigete kaudu. Jah, kõik tegid pattu, aga on Hanoh, on Noah – nad on õiged, üksikud õiged kogu maa seas, kogu maa elanikkonna seas. Mina hakkan looma pühade rahvast, kuninglikku preesterkonda, ja Mina hakkan nüüd kasvatama kogukonda, milles Mina hakkan elama.“ Nagu ütles Ješajahu: „Rahvas, kelle Mina lõin Endale auhiilguseks.“ Mitte konkreetseid õigeid, vaid just kogukonda. Palju erinevaid mõtisklusi sel teemal, ja jälle võib öelda, et kommentaatorid räägivad rohkem iseendast kui sellest, mida nad kommenteerivad.

Lo osíf. Sellest, et Kõigekõrgem ütleb seda kaks korda, tuletatakse vande keel. Nagu meid õpetab Mašiah ja nagu õpetab suuline Toora, vande keelt. „Jah, jah“ (kahekordne kordamine „jah“) – see on vanne; kahekordne kordamine ei (lo, lo) – see on vanne. Ken, ken (jah, jah) või lo, lo – see on vande keel kohtus. Osif, osif – see on samuti Kõigekõrgema vande keel. Ješajahu ütleb: „Mina vandusin veeuputuse kohta.“ Ješajahu toob Kõigekõrgema sõnad. Kus on vanne? Vanne on nende sõnade kahekordses kordamises. Kõigekõrgem ütleb siin: „Mina ei hakka enam hävitama kõike elavat, nagu Mina praegu tegin.“

Sellest võib teha järelduse, et sel ajal, kui oli laev, kui laev ujus, kui oli veeuputus, ei vaheldunud aastaajad. Ja kuidas oleksidki aastaajad vaheldunud, kui kogu aeg on pilvine ja vihmane? Nüüd ütleb Kõigekõrgem, et see kord, see looduse seadlus hakkab toimima pidevalt. Uutest reeglitest loeme veel järgmises peatükis.

Me loeme pidulikku hetke, kui maailmakõiksuses algab uus etapp: uuenenud inimkond 8 inimese näol ja uuenenud loomariik tulevad laevast välja. Nagu Berešiti raamatu esimeses ja teises peatükis, õnnistab Kõigekõrgem inimest. Sõna perú tuleb juurest perí (vili), sõna rvu tuleb sõnast rav (hulk). Tõepoolest, õige vene tõlge on olge viljakad ja paljunege, aga pöörakem tähelepanu sellisele üksikasjale: heebrea keeles on reegel, et kui 2 juuretähte on sõnades ühesugused (kaks esimest tähte), siis kuuluvad sõnad ühte ja samasse semantilisse lahtrisse. Kui me vaatame sõna perú (olge viljakad) ja juurt perí (vili), siis me näeme, et see on seotud piiride lõhkumisega, osadeks jagamisega, lefrít (jagama), lehafríš (eraldama), lifróm (õmblusest lahti rebima), lifróa (tükkideks rebima; kuju muutma), peré (metsik, piire mittetundev). Ja seega on juur perú või perí – see on edasi läbimurdmine, nagu ka vene keeles täiesti juhuslikult algab tähtedega pr – prorõvatsja (läbi murduma) edasi. Siin võime öelda, et perú tähendab kvalitatiivseid muutusi, see tähendab muutuge paremaks, muutuge, aga rvu on kvantitatiivsed muutused – rohkenege: saage paremaks ja saage rohkemaks.

Päris alguses, kui Kõigekõrgem lõi inimese, ütles Ta: „Te hakkate valitsema (diktaatorina käsutama) kogu loomariigi üle.“ Aga see oli seadus, mis eeldas koostööd. Me mäletame, et loomad tulid ja Adam andis nime igale loomale. See oli kooseksisteerimine koostöös Adami selge juhtimise all. Nii oli see ette nähtud olema. Aga siin me näeme, et suhted ei ole enam sõbralikud, see ei ole loomariigi ja inimese sõprus, vaid loomariigi peal on hirm ja õudus inimeste ees. Miks? Sest me loeme 3. salmis:

Praegu on selline mood, taimetoitlaste seas on sellised tooted, mis meenutavad maitselt liha, olles taimne roog. On mingi taimne salat kanamaksa maitsega, on taimsed šnitslid, taimne biifstrooganov ja taimsed steigid, see tähendab, taimse toiduga püütakse taasluua lihatoidu maitseid. Siin ütleb Kõigekõrgem otse vastupidist: „Ma annan teile liha nagu rohtu. Kõigi oma rohukeste maitseomadused saate te nüüd lihast. Nüüd hakkate te sööma loomi.“ Suhted on muutunud. Sellest ka hirm, sest nüüd võib inimene looma ära süüa. Kas see on inimese ametikõrgendus või ametialandus? Kas see on vili sellest, et inimkond tõusis uuele tasemele, või ta siiski langes? Kui me vaatame Kuningate Kuningat, Püha, õnnistatud olgu Tema, kes valitseb kõige üle, Ta ei vaja midagi, Ta, hoidku Jumal, ei söö kedagi Oma alamatest, ei võta neilt midagi, Ta ei söö neid ohvreid, mida me toome, Talle ei ole vaja leibu, mida me toome, Talle ei ole vaja raha, mida me toome, Ta ei toitu ega sõltu meist. Ja muidugi, õnnis on kuningas, kes ei sõltu oma alamatest, aga inimene laskus siin tasemelt alla ja on pandud sõltuvusse oma alamatest, saades võimaluse süüa loomi. Aga teatud piirangutega.

Veri elustab ihu, veri teeb iga elusolendi elavaks, seepärast öeldakse, et nefeš – elava elu ise – on veres. Ja meil on lubatud süüa surnut, mis on elavas, loomade surnud osa, aga mitte loomade elavat elu. Et ei toitutaks loomade elust, vaid toitutaks nende ihust ja tõstetaks seda, seda ihu, oma tasemele. Me saime veel ühe uue ülesande: mitte ainult õunakesi ja apelsine ei saa me juba oma tasemele tõsta, vaid ka loomi. Kuigi see on ka degradeerumine. Tekib küsimus: kui nüüd tohib tappa, et süüa, siis võib pähe pugeda selline mässumeelne, aga loogiline mõte, et võib-olla tohib tappa ka inimest? Kõigekõrgem ütleb 5. salmis:

See tähendab, tapmise ja söömise seadus ei ole vastastikune. Inimesel on õigus loomi tappa ja süüa, aga loomadel ei ole õigust inimest tappa ja süüa. Niisiis saavad ka loomad oma keelu. Hiljem räägib Toora härjast, kes pussis inimest ja tappis ta, et seda härga ei tapeta lihtsalt, ta visatakse kividega surnuks, nagu kohtuotsuse järgi. See tähendab, loom on kohtualune, kui ta tappis inimese. Ja Kõigekõrgem ütleb: „Ma nõuan aru loomalt, kes teid tapab.“ Ei loomad ega inimesed tohi inimesi tappa. See, et meil on nüüd lubatud loomi süüa, ei tähenda, et me võime üksteist maha tappa.

Kõigekõrgem annab siin sellise kaudse juhise, rääkides sellest, et tuleb kohus ja mõrtsukas, kes valas inimese verd, peab olema inimeste poolt kohtu alla antud, ja ka tema veri valatakse. Kui me lööme inimest maha, sööme inimest, siis see on ikkagi Jumala portree, mida igaüks meist endas kannab, ja seda ei ole nii lihtne tappa ja ära süüa.

See on Kõigekõrgema õnnistus Noahile ja tema poegadele, mis lisaks kõigele muule sisaldab ka jutustust maailmakõiksuse uuest korrast.

Kuidas see laieneb seemnele, seda me näeme järgmistes nädalalõikudes.

See on leping mitte ainult Noahi ja tema poegadega, vaid ka kogu maailmakõiksusega, kõige elavaga.

See on lepingu sisu, leping on siin ühepoolne, Kõigekõrgem lubab seda inimkonnale ja kogu maailmakõiksusele, nõudmata midagi vastu.

Niisiis, kõigepealt mõistkem, miks just vikerkaar on lepingu sümbol. On palju, nagu alati juhtub, erinevaid tõlgendusi ja erinevaid mõistmisi. Kõige lihtsam mõistmine – vikerkaar on seotud vihmaga. Kui algab tugev vihm, mis võib juhtuda inimesega või ükskõik millise elusolendiga, kes on üle elanud sellise traumaatilise sündmuse nagu veeuputus? Loomulikult võib inimene ja loom mõelda, et jälle algab veeuputus, et Kõigekõrgem tahab jälle maa üle ujutada ja hävitada. Just vihma ilmumise hetkel, kui selline hirm võib tugevneda, just sel hetkel ilmub vikerkaar, ja see kinnitab meile, et meie ja Kõigekõrgema vahel on rahu. Siin ütleb Kõigekõrgem: „Mina meenutan.“ Ja me rääkisime sõnast meenutama, sellest, mida tähendab meenutas lepingut. Iga kord, kui sajab vihma ja ilmub vikerkaar, on see justkui märk, kui Kõigekõrgem ilmutab Oma halastust, seab sisse rahu inimese ja Enda vahel, maailmakõiksuse ja Enda vahel. See, mis varem oli hävitus, on nüüd rahu tunnustäht inimese ja Jumala vahel. On palju vaidlusi selle üle, kas vikerkaar oli olemas enne veeuputust või on see loodud alles just sel hetkel. Sageli me näeme, et Kõigekõrgem kutsub tunnistajaks taeva ja maa, Tema ei loo neid selleks, kutsub tunnistajaks selle, mis juba on olemas. Ja siin võime samuti öelda, et see märk, vikerkaar, oli maailmas olemas ka enne seda, aga Kõigekõrgem tegi selle lepingu märgiks. On teisi kommentaatoreid, kes ütlevad, et Kõigekõrgem tugevdas päikese, päikesevalguse toimet nii, et vikerkaar saaks ilmuda. See on see, mida ütlevad juudi targad, viidates kreeka tarkadele, sellest, et päikesevalgus muutus. On ka selliseid arutlusi. On arutlusi, mis on seotud elementaarosakeste füüsikaga. Väga lühidalt võib öelda, et elementaarosakeste füüsika ütleb, et kogu maailmakõiksus, kõik, mis Kõigekõrgem on loonud, on loodud, kootud väikestest-väikestest osakestest, neid on palju eri liike, ja enamik neist muutub, enamik neist on ebastabiilsed ja püsimatud. Aga on teada, et on ainult kuus püsivat elementaarosakest, see tähendab ainult kuus muutumatut maailma elementi, mida keegi ei saa muuta ja keegi ei saa lõhestada: footon, elektron, kvark, graviton, gluuon ja neutriino. Nendest kuuest on ainult footon inimsilmale nähtav, ainult footon (valgust kandev osake) võib olla inimesele nähtav, olenevalt sellest, milline energia footonil on. Kui tal on madal energia, siis kannab ta punast värvi, see on kõige madalam energia. On veel madalam, ja siis on see infrapunane värv, ja me ei näe seda. On footoneid, millel on suurem energia, ja need on violetset värvi. On veel kõrgem, ultraviolett, aga me ei näe seda. Footon on jagamatu osake, tal on oma standardne energia, ja see, mida me näeme, on footonite pidev segunemine. Mõnikord me mingeid footoneid ei näe, ja seepärast on näiteks päike loojangu ajal punane, sest sinised footonid kaovad. Ma jutustan seda väga lihtsustatult. Vikerkaares toimub midagi ebatavalist, footonid jaotuvad oma taseme järgi, justkui maailmakõiksuse põhilised muutumatud elemendid pannakse riiulitele paika. Ja vikerkaar võib, kui vaadata elementaarosakeste füüsikat, justkui sümboliseerida korda ja maailmakorraldust kogu maailmas. Kogu maailmakõiksuse ja inimloome mitmekesisus, mida me näeme, kõik on omavahelises seoses, ja vikerkaar on meie aken Universumi ülesehitusse, see hõlmab kogu nähtavat maailma kõigis värvides ja justkui paneb kõik, mida näeme, kõik, mida me Universumist teame, riiulitele paika. See oli minu vestlustes haruldane nurgake „Toora ja teadus“. Ja palju võib muidugi veel vikerkaarest öelda. On palju kommentaare. Ma jagan ainult seda, mis on huvitav mulle.

Miks on öeldud: „Ham – tema on Kaanani isa“? Me püüame seda edaspidi mõista. See tähendab, Toora loetles meile Noahi kolm poega, kes tulid laevast välja, mainides, et Ham – tema on Kaanani isa. On palju erinevaid vastuseid küsimusele „miks“, ja me püüame samuti vastuse anda.

See tähendab, järglaskond nendest levis üle kogu maa. Sellest, kuidas see levis, loeme järgmises Berešiti raamatu peatükis. Aga lugu, mida me nüüd loeme, jutustab meile sellest, milline seos luuakse Noahi kolme poja järglaskonna vahel ja miks see on just selline.

Ilmselt maa uuenes, muutus. Võimalik, et Noah tundis erilist sidet maaga. On neid, kes ütlevad seda Noahi hukkamõistuks, et ta lakkas olemast iš elohím (Jumala mees) ja sai iš ha'adamá (maa meheks), aga on täiesti võimalik, et Noah hakkas lihtsalt maa peal töötama. Tuleb meeles pidada, et kui suur õige Noah ka ei olnud, ta elas üle kohutava sündmuse. Peale selle, et pääsesid talle kõige lähedasemad inimesed, võib-olla surid mingid sõbrad, tuttavad. Seda ei ole nii lihtne üle elada.

Tasub tähele panna, kuidas on kirjutatud sõna aholó (tema telk). See on kirjutatud tähekesega ה lõpus, selle asemel et olla kirjutatud tähekesega וֹ lõpus. Kui me ei näe vokaalimärke, siis on see rohkem sarnane sõnaga tema (naise) telk kui sõnaga tema (mehe) telk. Jällegi, kui me loeme midagi ebatavalist, nagu siin, et tähekese וֹ asemel on tähekene ה, ja milleks Toora nii kirjutab, siis võime vaadata, kus veel on nii kirjutatud. Ja nii on kirjutatud näiteks Berešiti raamatus (35:21): „Ja Jisrael läks teele ja lõi oma telgi üles teispool Migdal-Ederit. Ja oli, kui Jisrael viibis sellel maal, läks Re'uven ja heitis magama Bilhaga, oma isa liignaisega; ja Jisrael kuulis.“ See tähendab, siin, kui öeldakse aholó (oma telk), võib selles näha teatavat vihjet, et see ei ole päris oma telk, vaid tema naise või tema liignaise telk. Ja Toora räägib sellest puhta keelega. Sedasama loeme ka Berešiti raamatu 12. peatükis Avrahamist: „Ja ta liikus sealt edasi mäe juurde, Beit-Elist itta, ja lõi oma telgi üles, Beit-Eli poole läänest ja Ai poole idast; ja ta ehitas seal altari ISSANDALE ja hüüdis ISSANDA Nime.“ Kommentaatorid küsivad, miks on kirjutatud aholó tähega ה? Sest see on Sara telk. Ja me võime mõista, võrreldes neid tekste, et on täiesti võimalik, et Noah jõi ja paljastas oma alastuse oma abikaasa telgis.

Kui Toora keelab inimesel paljastada isa naiste alastust, ütleb Toora, et see on „sinu isa alastus“, see tähendab, täiesti võimalik mõistmine on, et isa alastuse all on mõeldud ema alastust. See on üks mõistmise variant.

Mis juhtus? Vaat kus on avarust erinevatele kommentaatoritele. Juba Talmudi ajal oli kaks peamist arvamust. Ühed kommentaatorid ütlevad, et Ham magas Noahiga, teised ütlevad, et ta kastreeris ta. Muidugi, kui me vaatame jälle Lähis-Ida proosat selle erinevate jumalate ja selle erineva mütoloogiaga, siis me näeme seda nii, aga Lähis-Ida mütoloogia ei ole alati hea allikas, et tõlgendada neid või teisi sündmusi Tooras. Teiselt poolt on idamaise kultuuri seadus isa austamisest samades sumeri käsikirjades, kus öeldakse: „Isegi kui su isa on end purju joonud, ära naera tema üle, vaid võta ta õlale ja vii ta koju.“ See tähendab, on täiesti tõenäoline, et midagi enamat kui näha isa alastust ja joosta vendadele rääkima, et isa vedeleb alasti, midagi peale pilke seal ei juhtunud. Aga ka pilkest on küllalt, et see oleks uskumatu lugupidamatus isa vastu. Teiselt poolt, sellest, mida me ütleme, et võib-olla on jutt sellest, et Noah oli seal koos naisega, on kommentaatoreid, kes läksid kaugele, ja nad ütlevad, et sel hetkel heitis Ham oma emaga magama ja sellest sündis Kaanan, ja seepärast just Kaanan on edaspidi neetud. Aga kui alguses ütleb Toora, et Ham on Kaanani isa, siis see on justkui sissejuhatus loosse, kuidas nii juhtus. Aga kuna Toora laseb selle loo kohal tagasihoidlikkuse eesriide alla, siis on ilmselt raske sellele midagi lisada. Mulle on väga lähedane mõistmine, et see oli lihtne pilge ja mitte rohkem, ja sellest pilkest oli küllalt, et kõik Hamist öelda.

Me rääkisime juba sellest, et Ham on poegadest noorim, kuigi traditsiooniliselt öeldakse Šem, Ham ja Jefet, ja ma selgitasin, miks nii.

Suurim õnnistus, mis inimesel on, – see on tema vabadus, suurim needus – see on orjus, orjus teisele inimesele, orjus patule, orjus diktaatorile, mingile ühendusele. Siin on kohutav needus Kaananile – ta saab orjade orjaks. Hullemat enam olla ei saa. Ja väga arusaamatu on: kui seda tegi Ham, siis miks neab Noah Kaananit, Hami poega? Miks mitte ülejäänud poegi, vaid ainult seda? Ka sellele küsimusele on antud palju erinevaid vastuseid. Kõige lihtsam on see, et Kõigekõrgem oli Hami juba päris alguses õnnistanud. Ei saa needa seda, mida Kõigekõrgem on õnnistanud. Samamoodi nagu ei saa õnnistada seda, mida Kõigekõrgem on neednud. Ja seepärast ei saa Noah Hami needa ja neab Kaananit. Teised ütlevad, et siin ei ole üldse needus, vaid prohvetikuulutus, ja Noah ütleb, et kui Hamil on selline käitumine, siis on Kaanan neetud, sellise issiga saab temast oma vendade orjade ori. Selle kohta on palju erinevaid mõistmisi.

Ja kohe õnnistab Noah oma kahte teist poega.

Õnnistatud olgu ISSAND, kes seadis Šemi, sest Šem – kui me pöördume tagasi 23. salmi juurde, seal seisab vajikkáh šem vajéfet (ja võttis Šem ja Jefet), see tähendab, on kirjutatud ainsuses, mitte „võtsid Šem ja Jefet“, vaid „võttis Šem ja Jefet“. Justkui oleks Šem selle katte võtnud ja palunud Jefetit end aidata. Ja Noah õnnistab Šemi, öeldes: „Õnnistatud olgu Šemi Jumal, õnnistatud olgu see Jumala kuju, millesse Šem usub, ja Kaanan saab talle orjaks.“

Me rääkisime, et nimi Jefet on juurest jaft (laiendab, annab rohkem ruumi), Jumal kaunistab kauni; annab hiilguse hiilgavale; annab avaruse avarale. Jefet vajab oma teostumiseks Šemi, ta on hea, aga tal on vaja Šemi, et seda headust ilmutada.

Pöördugem tagasi selle midraši juurde, millest me varem rääkisime, Noahi poegade nimede kohta. Võib-olla on see tõesti hiline midraš, aga vaadelgem selle mõtet ennast. Šem – sõna-sõnalt nimi. Kui poisile tehakse kaheksandal päeval ümberlõikamine, küsib móhel, kuidas selle poisi nimeks pannakse, milline on tema nimi. Kujutage ette, tema isa vastab: „Tema nimi on Nimi.“ Šem on midraši järgi, mida me mainisime, – see, kes tungib asjade olemusse. Jefet sõnast jaffé – esteetika, Ham sõnast hum (kuum, meeleline, emotsionaalne), see tähendab, et Ham on see inimese osa, mis ammutab oma inspiratsiooni meelelistest elamustest, emotsioonidest. Me näeme, et selline tee võib viia selleni, et emotsioonid viivad inimese valesse kohta, nagu nad viisid Hami.

Jefet on esteet, tal on vaja ilu, harmoonia, hiilguse tunnetust selles maailmas. Šem – see on olend, kes on pisut-pisut mitte sellest maailmast, kes elab olemuslikust ja mõistab Jumalikku maailmakorraldust, püüab sellesse tungida. Šemi pärandi pärisid hiljem Avrahami järglased, seepärast on nende vastu, kes püüavad elada Jumala Seaduse järgi, „Šemi-vastasus“ – antisemitism. Seda sõna ütleme me midraši raames.

Nüüd kujutage ette, et need kolm omadust on igas inimeses: Šem, Ham ja Jefet. Ja vaat see meie kõige meelelisem, emotsionaalsem tuleb allutada nii Jumalikule mõistusele, Jumala mõistmisele, Jumala ees seismisele, kui ka ilutundele. Meile öeldi varem: „Nii talitada on inetu“, mitte vale, mitte alatu, mitte jälk või halb, vaid just nimelt inetu. Vaat see käib Jefeti kohta. Ham peab alluma. Kõigepealt ebaseaduslik, inetu – ja alles siis tunded. Ja kui see üle kanda hingelistele omadustele, siis see on see, mida Noah siin ütleb, kui me laiendame seda midraši hingehoiule.

Aga ka ilma et anda nimedele selliseid tõlgendusi, näeme me siin, et on Šem, kes on tegevuse algataja, Jefet, kes teda aitab, on Ham, kellele nad vastu töötavad. Ja on veel Kaanan, ja võimalik (me rääkisime, et on selline oletus), et ta sündis Hami seadusevastasest suhtest oma emaga. Võimalik, et Noah neab teda, sest ei saa needa neid, keda Kõigekõrgem on õnnistanud. Võimalik, et Noah näeb, et just neid Hami halbu omadusi pärib Kaanan. Võib ette kujutada, et nii nagu Noah andis pärandiks kellelegi emotsionaalse, kellelegi esteetilise, kellelegi vaimse komponendi, nii andis ka Ham midagi edasi Mitsrajimile, midagi Kušile ja midagi Putile, oma kolmele pojale, ja midagi Kaananile. Ja Noah näeb selle jätku Kaananis ja neab just teda.

Noah suutis elada kauem kui Adam, ja Noahi elus on teatav parandatus, millele kommentaatorid osutavad, mis lubas tal elada kauem, kui elas Adam. Järgmises peatükis loeme 70 rahva kohta ja sellest, kuidas see on seotud Iisraeli poegadega, sellest, kuidas Kõigekõrgem need rahvad laiali pillutas.

See on üks neist peatükkidest, mida paljud lihtsalt läbi lehitsevad, aga mõned, eriti visad ja distsiplineeritud, võtavad end kokku ja sunnivad end lugema mõttega „ah, jälle sugupuud, jälle kuiv nimede loetelu“. Siin loetletakse tõesti 70 Noahi järglast, Šemi, Hami ja Jefeti pojad, esiisad, maailma 70 rahva esirajajad. Ja näib, milleks meile see kõik? Devarimi raamat ütleb, et kui Kõigekõrgem seadis rahvastele piirid, seadis Tema need Iisraeli poegade arvu järgi. Siin loeme 70 esiisast, 70 rahvast, ja kui Iisrael, Jaakovi perekond, laskub Egiptusesse, koosneb see 70 hingest. Kõigekõrgem nägi juba Noahi järglastes ette 70 rahvast vastavalt Iisraeli poegade 70 hingele. Mitte Iisrael rahvaste arvu järgi, vaid rahvad Iisraeli arvu järgi. See räägib sellest, et Kõigekõrgemal on kava kogu inimkonna ajaloo jaoks, ja me teame, et selle kava kroon on Mašiah. Kuigi otseselt ei ole siin arvu 70 nimetatud, ja ma ütlen seda selleks, et näidata, et sugupuu tähelepanelikus uurimises on eriline tähtsus.

Samal ajal, ja see ei ole vähetähtis nende järglaste suhtes, kuna me räägime 70 rahvast, on väga palju erinevaid vaidlusi: mõned praegu olemasolevatest rahvastest pretendeerivad põlvnemisele kellestki siin loetletud inimestest; mõne siin loetletud inimese kohta on vaidlusi, keda nad sigitasid, milliste rahvaste isaks sai see või teine inimene. Neid teooriaid on lõputult palju. Ja kui me loeme ja meile öeldakse, et vaat see inimene Gomer oli kimmerlaste esivanem, siis peame ronima entsüklopeediasse ja vaatama, kes olid kimmerlased ja kus nad üldse elasid, ja siis selgub, et on teine teadlane, kes arvab, et need pole üldse kimmerlased, vaid näiteks Kamerun. Ja sellel ei ole lõppu.

Seepärast läheme natuke teist teed, proovime vaadata seda natuke üldisema pilguga: kus saab, puudutame rahvaste päritolu, kus saab, puudutame rohkem ajalugu. Aga ma tahaksin vaadelda seda peatükki üldisemalt, mitte detailselt. Tavaliselt ma nii ei tee, aga vaat täna on mul selline tunne südames, et mitte äratada vaidlusi eri rahvaste vahel, sest ma nägin näiteks, kuidas Togarma pärast vaidlevad armeenlased ja grusiinid, üldiselt sõbralikud rahvad, kes neist siis täpselt temast põlvneb. Ja sõprus lülitub äkki välja ja inimestel lülitub sisse hoopis teine režiim. Kuna ei taha, et see viiks vaidlusteni, ja me ei saa midagi üheselt öelda ega otsustada, siis seepärast lugegem seda peatükki kui pilku Kõigekõrgema kavale, hoides võimaluse korral kokku ajalooliste ja geograafiliste spekulatsioonide arvelt, mis on selle peatükiga sageli seotud. Võib-olla on see natuke vähem köitev, see-eest aga avameelsem.

Me ütlesime üldise suundumuse, et Jefeti pojad on need, kes lähevad Vahemerest põhja poole, see tähendab tänapäeva Euroopasse ja tänapäeva Väike-Aasiasse. Umbes nii.

Gomerist me ütlesime, et need on kimmerlased. Kes on kimmerlased, vaadake entsüklopeediast. Magog – need on protosküüdid, kes elavad kusagil Musta mere äärse ala piirkonnas, kreeklased nimetasid seda maad Magogiaks. Magogist sai tänu Jehezkeli prohvetlusele Pühakirja uurijate jaoks väga ahvatlev kuju. Toetudes Flaviusel leiduvatele mainimistele Sküüdiast ja teistele allikatele, püüavad paljud tõlgendada Jehezkeli prohvetlust kui Venemaasse puutuvat. Samal ajal tuleb meeles pidada, et Magogia, millest räägib Flavius, ei pruugi üldse vastata Magogi maadele, millest räägib nädalalõik Noah. Peale selle on veel ka Maggez, kust oli pärit Gerges, maal, mida nimetatakse Lüüdiaks. Ja oli selline kuningas, kelle nimi oli Géges, väga huvitava looga, mille jutustab Herodotos, kes viis läbi tohutuid vallutusi ja sai rahvaste suus kõnekäänuks. Ja võimalik, et Jehezkel kasutab tema kuju selleks, et meile midagi Magogist öelda. Igal juhul on tähtis hoiduda, nagu ma juba ütlesin, ajaloolistest ja geograafilistest spekulatsioonidest. Jah, Flavius seob Magogi Sküüdiaga, teised seovad Magogi Saksamaast põhja pool asuva territooriumiga, Taani maaga. Iirlased peavad samuti end Magogiga seotuks. Nii et otsustage nüüd ise, kui keeruline see kõik on ja kui väga meil on tahtmine selgelt ära tunda mingi maa, mis meie arvates oma ajalooliste ja kultuuriliste tunnuste poolest sobib Magogi rolli. Tuleb meeles pidada, et Toora on mitu tuhat aastat vana, ja tuleb olla tema tõlgendamisel ettevaatlik.

Mis on Madái, me teame – see on Madian. Javán – see on Kreeka. Tuvali ja Mešehi kohta on väga palju vaidlusi, me ei hakka neisse süvenema. Tirás tähendab tänapäeva ivriidis maisi, sest kunagi nimetati selle sõnaga Türgit, ja mais tuli Türgist, ja nii muutus tirás maisiks. Aga meie juhul kommenteerib näiteks Raši, et see on Pärsia, vaat ja saa nüüd aru, kus siin on Pärsia, kus siin on Türgi. Me oleme väga palju kaotanud nende rahvaste määratlemise traditsioonist, pealegi on need rahvad juba kustunud ja lahustunud teistes rahvastes.

Tänapäeva ivriidis, tänapäeva traditsioonis on Aškenáz – Saksamaa, aga siin on see kõige tõenäolisemalt jällegi Krimm. Rifát – need on Kaukaasia rahvad. Togarmá kohta – on vaidlus, ma juba rääkisin sellest, armeenlased ja grusiinid vaidlevad, kes seal kellest põlvnes.

Elišá – see on Elisea, piirkond Kreekas, Makedoonia suunas. Taršíš – need on ilmselt tolle aja kohta Kreeka saared. Kitím ja Dodaním – need on kõik Kreeka saared, kõik Vahemere saared. Ja siin veel üks märkus, nii-öelda sulgudes: Vahemeri ehk jam hatihon (keskmine meri), asub Toora seisukohast maa keskel, maailmakõiksuse keskel, ja kõik maad muidugi kleepuvad selle Vahemere ümber. Iisraeli maa ja kogu piirkond on „maa naba“, aga kõik, mis on ümberringi, on lisand. Seepärast me vaatame kaarti, me vaatame, et meie kaardil on Vahemeri – meie maailmakõiksuse keskpunkt, asustatud maailma keskpunkt.

Seni, sel hetkel, kui me loeme, selle hetkeni, kui me oleme lõpuni lugenud, ei ole keeled veel eraldunud. Aga kuna me loeme siin ajaloolist kroonikat, jutustab see meile ka seda, mis tuleb edaspidi, kuidas keeled eralduvad, keelte päritolu lugu. Ilmselt kõik teavad seda hästi, me loeme seda 11. peatükis.

Kui Jefeti pojad, nagu me rääkisime, kuuluvad Euroopa kultuuri juurde, kui Jefeti pojad lähevad põhja, siis Hami pojad lähevad lõunasse. Ham – Aafrika rahvaste esiisa. Kuš – see on Etioopia, ja samast nimest tuleneb heebrea sõna kuši, mis tähendab mustanahalist. Mitsrájim – see on, ilmselt kõik teavad, Egiptus.

Kuš, kordan veel kord, – see on kõige tõenäolisemalt Etioopia, Nuubia, Kesk-Aafrika. Sevá, me teame, et Saba kuninganna oli Etioopiast. Võimalik, et siin peetakse silmas tema tulevasi valdusi. Võib-olla edaspidi, kui me loeme Ševast, räägime temast. Havilá on mainitud ka Eedeni aia kirjelduses, Berešiti raamatu teises peatükis, ja see on kõige tõenäolisemalt osa Araabia poolsaarest. Savtá kohta ei ole selge, kus see on. Raamá on seostatud Radžimaga Jeemenis. Savtehá kohta jällegi ei ole midagi teada. Ševá ja Dedán – nende nimede kohta ma ei tea midagi.

Nimrodi kohta. Nimi Nimród tähendab hakkame mässama, tõstame mässu. Midrašides, juudi traditsioonis on see kõige tõenäolisemalt negatiivne tegelane, see, kes mässab, kes korraldab sõdu Kõigekõrgema vastu. Traditsioon, midraš ja paljud juudi pärimused räägivad, et Nimrod päris särgi, rõiva, mille Kõigekõrgem tegi Adamile, ja see rõivas andis talle teatava võimu loomade üle: loomad justkui ise langesid tema ette silmili maha ja alistusid talle ilma võitluseta.

Nimrodi kangelaslikkus Jumalast sai üldnimetuseks, sai vanasõnaks. Kui kellegi kohta taheti öelda, et „vaat milline suur talent jahis“ või „vaat inimene mingis ametis Jumalast“, siis öeldi rahvaste seas: „Nagu Nimrod, jahimees.“ Kuidas mõistab seda salmi traditsioon, miks siin üldse sellest juttu on? Rahvas ümberringi uskus, et Nimrod on justkui jahimees Jumalast, et Jumal ise andis Nimrodile talendi, ja Nimrodil oli selline kuulsus ja selline maine, aga tegelikult oli asi särgis. Ma jutustan ümber midraši. Kust midraš tekib? See tekib seal, kus on mingi lünk ja meile on midagi arusaamatu. Kas see võib olla väljamõeldis? Väga sageli on midraš väljamõeldis, see võib olla katse midagi mõista, millegini ulatuda, midagi ära arvata, või need võivad olla lihtsalt mõtisklused. Kuhu tõmmata piir mõtiskluse ja väljamõeldise, mõistmiskatse vahel – selle otsustab igaüks ise enda jaoks. Kui me vestleme, püüan ma tavaliselt kinni pidada lihtsast tähendusest, aga kui see ei ole arusaadav, siis miks mitte tuua sisse mingeid selgitusi, et vähemalt mõista, kuidas kujutasid seda endale ette tolle aja lugejad, kes elasid mitte ainult tekstist, vaid ka suulisest pärimusest. Kõik ei osanud lugeda, ja seepärast domineeris suuline pärimus sageli teksti üle.

Niisiis, Nimrodit peeti võib-olla jahimeheks Jumalast.

Ve'akád vehalné be'érets. Siin loetletakse Šinari maa piirkondi, mille Nimrod vallutas, see tähendab seal, kus hiljem hakatakse ehitama Babüloni torni.

Ninevé – see tähendab kalalinn; kala linn. Rehovót – lai linn. Kálah – see tähendab juba suur-suur linn.

Résen – sõnast lirasen (ohjeldama, kinni hoidma, jõudu piirama). Ilmselt on see sõjaväeline linn, otsustades nime järgi. Ninve – see on seesama Niinive, kuhu prohvet Jona oli keeldunud minemast.

Kes on lehavím ja naftuhím, on raske öelda.

Need on kõik hamiidi rahvad, kes lahustusid ja muutusid nad teiseks rahvaks. Pelištím tähendab ivriidis vallutajad, võõrad. Nii nimetatakse vilisteid, ja tänapäeval nimetavad end nii palestiinlased. Nimetus Palestiina, millega roomlased nimetasid meie maad, tuleneb samuti siit. Selline pretensioon oli palestiinlastel, tänapäeva rahval, kes nimetab end palestiinlasteks, nimetada end Palestiina põliselanikeks. Tegelikult tähendab palestiina vallutatud maad, aga palestiinlased tähendab vallutajad. Nii reedab neid nende keel.

Jvusí – see on rahvas, kes elas Jerušalaimis enne, kui David selle vallutas.

Millised rahvad põlvnesid arkíst ja siníst, me ei tea. Kommentaatorid ütlevad, et ka nemad lahustusid teistes rahvastes.

See tähendab, nemad ise ei jäänud üheks rahvaks, vaid lagunesid paljudeks suguvõsadeks.

Pange tähele, et Kaanan on ainus paik, mille piiridest on selles peatükis räägitud. Tsidón on linn Liibanoni lõunas, see tähendab Iisraeli suhtes päris põhjas. Gerár on lõunapiir, peaaegu Aza, seal, kus elas Jitshak. See kõik on Iisraeli maa piiride kirjeldus. Me rääkisime varem, et need sarnanevad Eedeni aia piiride kirjeldusega. Nii kirjeldab Toora Kaanani piire, ja see ei ole asjata, nagu alati, Tooras ei ole midagi asjata. See on Kaanani maa kirjeldus, mis antakse Iisraelile. Kaanani – selle sama Noahi poolt neetud Kaanani – maad antakse kõik Iisraeli rahvale.

Keda me unustasime? Me unustasime Šemi, lastest vanima. Miks räägib Toora vanimast, Šemist, lõpus? Sest edasi, pärast seda sugupuud, tuleb jutt peamiselt Šemi poegadest, ja nagu ütles Štirlits, viimane jääb paremini meelde. Seepärast lõpetab Toora Šemi poegade loetlemisega, et neist edasi rääkida.

Aga kes on Everi pojad? Need on ivrim, Everi järeltulijad, heebrealased, juudid.

Elámi peeti traditsiooniliselt Iraani alaks, aga ilmselt mõnda aega, kuna Šem on kõigi semiitide isa, elas seal semiidi rahvus. Arpahšád on kasdimi rahva juht.

Uts on maa, kus elas Jov, ja selle kohta on samuti palju erinevaid tõlgendusi: Usbekistanist kuni Etioopia põhjani. Mis maa on Húl, me ei tea. Géter ja Máš on erinevad semiidi rahvad.

Arpahšád on see, kes sigitas kasdimid, juurest kašád, see on sama mis kasdim – kaldealased. Šálah on see, kes on läkitatud, see, kes sai missiooni. Éver, nagu ma juba ütlesin, on kõigi heebrealaste esiisa. Sõna heebrealane tuleb Everi nimest. Nimi Éver tuleb verbist laavor, avar on minevik, see, mis on möödunud, see, kes on üle läinud mingist piirist. Võib öelda, see, kes jääb ellu, see, kes ületab raskused. Võib öelda pilkega – kelm, aga võib öelda – teerajaja.

Péleg – jagunemine. Mida tähendab tema ajal jagunes maa? Mõned kommentaatorid ütlevad, et Babüloni jagunemine, millest me loeme järgmises peatükis, toimus Pelegi aegu, ja tema nimi oli prohvetlus, et tema ajal jagatakse maa. Teised ütlevad, et Peleg elas 200 aastat, kõige vähem kõigist Patriarhidest, ja see on esimene inimene, kelle sünnihetkest alates hakkas inimeste eluiga vähenema. Joktán (väheneb) – võib öelda, et ka see on seotud eluea vähenemisega.

Almodád – see, kellele Jumal on mõõtnud. Šálef – lehelangus, lehtede langemine. Hatsár-mót võib tõlkida kui surma õu; surma juures õuel asuv; surma lävel; see, kelle õuel on surm, see tähendab, surm on juba õues ja kohe-kohe astub majja. Járah – kuu.

Adoram – see, kes elab ajutiselt nagu võõras; põgusalt; ajutises eluasemes. Uzál – see, kes kiiresti lahkub. Diklá – palmioks, see, kes on murduv, habras, õrn nagu palmioks.

Need on pojad, kelle kohta on raske midagi öelda.

Hoolimata sellest, et Joktan tähendab väheneb, ei puuduta see vähenemine ilmselgelt poegade arvu.

Kahjuks saame me sellest kirjeldusest vähe öelda. On erinevaid rekonstruktsioone, mis räägivad erinevat, aga konkreetselt ei saa me midagi öelda.

Nagu sageli juhtub, on Tooras mitte ainult peatüki pealkiri, vaid ka omapärane pealkiri-epiloog: vaat mida te kuulasite:

Selline see siis on, lugeda keeruline ja, nagu keegi ütleb, ebahuvitav Berešiti raamatu kümnes peatükk.

Selle peatüki alguses katkestab Toora sugupuude loetlemise ja jutustab meile loo (mis ei ole päris nagu lugu) Babüloni tornist. Talmud vaidleb selle üle, milles siis oli nende inimeste probleem, kes torni ehitasid, ja mõned õpetajad ütlevad, et Toora ei ava meile üldse, mille eest seda põlvkonda karistati, mida täpselt halba nad tegid. Aga kes me oleme, kui me ei püüa mõista? Proovime lugeda, mõtestada, ümber mõtestada ja mõista, millest siin jutt käib.

Mõned tõlgivad, näiteks sinodaaltõlgeiVene tekstis on ainult „sinodaalne“; mõeldud on vene kiriku sinodaalset piiblitõlget, seepärast on eesti keeles „sinodaaltõlge“.: „üks keel ja üks murre“. Miks ei ole võimalik nii tõlkida, miks on see vale tõlge? Esiteks, sest fraas dvarím ahadím räägib mitmusest, tuleks tõlkida üks keel ja ühed murded, aga siis ei ole arusaadav, mida see tähendaks. Teiseks, sest sõna dvarím tähendab kas esemeid, või ideid, või kõnesid. Deuteronoomiumi raamatu originaalnimi heebrea keeles on Devarim. Dvarím – Kõned, mida Moše rääkis Iisraeli rahvale. Niisiis, dvarím on kas kõned või ideed. Ja mida tähendab, et kogu maa peal oli üks keel? Inimesed kasutasid ühtesid ja samu sõnu ja rääkisid umbes üht ja sama, kõigil olid ühed ja samad ideed. Neid ühendas ühine ideoloogia, ühesugune maailmavaade, ja üldse oli kõik ühesugune. Me teame ühiskondi, kus inimesed räägivad ühtesid ja samu kõnesid. Ja kohe, niipea kui inimene loeb midagi sellist, tunneb ta juba midagi pahaendelist.

Šinari org on umbes tänapäeva Iraagi territoorium, paik, mida, nagu me täna loeme, hiljem hakatakse nimetama Babüloniks.

Muidugi ei tule seda mõista sõna-sõnalt, et nad käisid ringi ja sosistasid omavahel, kordasid seda fraasi nagu mingit loosungit. See tähendab lihtsalt, et ühiskonnas küpses idee. Nad keerutasid mingit ideed, ja see meeldis neile.

Seal, kus tavaliselt kasutati kivi ehitusmaterjalina, hakati kasutama telliseid. Progress on näha. Ehitustööstuse algus. Ühise ideoloogiaga ühendatud inimkond arendab ehitust, tekivad tehnoloogiad. Näib, mis selles halba on? Aga tehnoloogiaid, kui need on olemas, oleks hea millekski kasulikuks kasutada.

Niisiis, nad otsustasid ehitada torni, mis ulatub taevani, ja linna. Miks on see halb? Me kõik teame tõlgendusi, ja sageli tõlgendused (see, mida meile on juba selgitatud) segavad meil lugeda. Kui maakuulajad tulid oma retkelt tagasi ja jutustasid Iisraeli rahvale sellest, mida nad olid maal näinud, teatasid nad muu hulgas, et nägid linnu tornidega, mis ulatuvad taevani. Linnad tornidega, mis ulatuvad taevani, tekivad ja on olemas, ja probleem ei ole päris selles. Midraš ütleb, et nad tahtsid ehitada torni ja panna selle torni tippu ebajumala kuju, kuju, mõõk käes, et oleks näha, nagu viiks see sõtta, kaitsev kuju. Ebajumalakummardamise algus. Ebajumalakummardamise olemus on selles, et inimene määrab, milline peab olema Jumal, mis Jumalale meeldib ja mis Talle ei meeldi. Mõnikord määrab inimene, milline Jumal välja näeb, mida Tema sööb ja palju muud. Inimene otsustab Jumala eest. Selle tulemusena rahvas tahab ja ütleb: na'asé-lánu šem (teeme meile nime). Me rääkisime teiega sellest, et üht Noahi poegadest kutsuti Šemiks, mis tõlkes tähendab nimi, sõna-sõnalt nii, nagu siin ütlevad inimesed: „Teeme endale nime.“ Noahi poeg Šem on nii nimetatud prohvetlikult, sest tema saab olema see, kes suudab ära tunda asjade sisemist olemust, avada seda väljapoole – see ongi nimi. Siin võtsid inimesed ette midagi täiesti muud, nad võtsid ette la'asot šem (teha nime). See tähendab, mitte ära tunda olemust, vaid seda määrata, mitte tunnetada Jumala kuju, vaid välja mõelda Jumala kuju. Näiteks võib anda nime ühele või teisele esemele, tuginedes selle olemuse mõistmisele. Kui see valgustab, võime nimetada seda valgustiks, kui see soojendab, võime nimetada seda soojendajaks, kui see mõõdab temperatuuri, võime nimetada seda termomeetriks – see on see, mis on seotud nimega Šem, mis on antud Noahi pojale. Aga siin, kui mõista just midrašit, on jutt sellest, et inimesed otsustasid suruda Jumalale peale olemust nimede kaudu, mida nad hakkavad talle andma, välja mõelda Talle kuju, iseloomu, välimuse ja kõik muu.

No ja muidugi, teeme endale nime – ja me oleme sellised, nagu me ennast nimetame. Meil ei ole vaja muutuda, ei ole vaja muuta oma sisemist olemust, seda kuidagi häälestada: oma „taskus peetava“, väljamõeldud Jumalaga on meil ka endil see kuju, see imidž, mille me endale valime ja välja mõtleme. Selline on üldiselt ebajumalakummardamise loomus.

Et me ei hajuks üle maa. Et me ei jookseks laiali maa eri äärtesse, ei kaotaks seda ühtset, kõigile sobivat, kõigi poolt välja mõeldud Jumala ja meie endi kuju. Midraši seisukohast on siin probleem teoloogiline, probleem on ebajumalakummardamises: me ehitame nüüd ühe, ühtse, suure ja ilusa ebajumala, ja kõik ühineme selle ümber, kes ei ole „kõik“, selle karistame, et keegi kuhugi ei läheks, ei hajuks üle maa, ei hoiaks kõrvale meie ebajumala kummardamisest. Me teame ühiskondi, kus armastatakse ehitada suuri kõrgeid kujusid, mõnikord mõõkadega, mõnikord hobuse seljas, mõnikord väljasirutatud käega. Ei midagi uut päikese all.

On ka teine kommentaar, teine vaade. Seda toob ära Natsiv Voložinist, Vilna Gaoni õpilane, see on juba peaaegu meie aeg. Ta ütleb: „Täiesti tähtsusetu on, millised ideed olid selles ühiskonnas. Iga ühiskond, mis nõuab üheülbalisust ja idee ühetaolisust, kus ei ole võimalust avaldada teist arvamust, mis erineb üldiselt omaksvõetust – see on Kõigekõrgemale vaenulik ühiskond, sest Kõigekõrgem lõi maailma selle mitmekesisuses.“

Vaatame ajalugu, ütleme, Prantsuse revolutsiooni 1792. aasta septembris. Toimub revolutsioon, mis kuulutab välja üldiselt suurepärased põhimõtted: vabadus, võrdsus ja vendlus. Kes siis on selle vastu? Aga järgmise, 1793. aasta juunis ilmub sellel revolutsioonil hulk vaenlasi. Vaenlased, vandenõud, vihkajad, palgasõdurid ja spioonid tekivad kõikjal, esimest korda ajaloos areneb terror, prantsuse keeles õudus. Terrorism, massimõrvad – see kõik on sealt, sellest ühiskonnast, mis kuulutas välja sellised suurepärased ideed nagu vabadus, võrdsus ja vendlus. Aasta otsa kestis terror, hävitati kõik revolutsiooni potentsiaalsed vaenlased, kõik need, kes on vabaduse, võrdsuse ja vendluse vastu, tapeti ilma kohtu ja uurimiseta. See on kahjuks iga sellise ühiskonna probleem, kus surutakse peale ideoloogiat. 1794. aasta juulis oli, nagu nõukogude historiograafias on kombeks nimetada, kontrrevolutsioon. Robespierre ise tapeti ja saabus teine ajastu Prantsusmaa ajaloos. Aga see on ainult üks väike näide sellest, kuidas pealesurutud üks ühine ideoloogia rikub ühiskonna kõlbeliselt ja laseb tal laskuda uskumatutesse jäleduse sügavustesse.

Siin ei ole konkreetselt öeldud, milles need inimesed süüdi olid. Nad lõid ühise ideoloogia, nad otsustasid selle jäädvustada. Ja ateistlikud, täiesti ateistlikud ideoloogiad armastavad samuti oma juhtide kujusid, mingeid megalomaanlikke konstruktsioone, mis ülistavad või jäädvustavad nende ideid, midagi kõige kõrgemat, kõige sügavamat, kõige laiemat – seda kõike armastavad väga kõik ideoloogiad.

Seega näeme kahte lähenemist sellele, mis siis juhtus. Esimene lähenemine on teoloogiline. See ütleb, et inimesed hakkasid kummardama ebajumalaid ja seadsid end sellega taevale vastu. Teine lähenemine ütleb, et kõiges on süüdi kõlbeliselt rikutud ühiskond, sest ükskõik kui head ideed ka välja ei käidaks (olgu humanism, olgu võrdsus, olgu vabadus), ideede ühetaolisus on alati sõda Loojaga, see viib alati selleni, et selle tulemusena ühiskond muutub kõlbeliselt rikutuks. Keeldudega, vabaduse piiramisega ei muutu inimene õigemaks ja puhtamaks. See on veel üks lähenemine sellele, mis juhtus. Ilmselt on see juhtum, kus ei ole mõtet valida kahest õiget varianti, ja neid on ka rohkem kui kaks, mina panen rõhu kahele. Täiesti võimalik, et nii üks kui teine oli selle ühiskonna probleem. Ja meie ajal võib nii üks kui teine olla ühiskonna probleem. See on see, mida me peame meeles pidama ja sellest loost õppetunniks võtma.

Niisiis, inimesed kas tahtsid hakata ebajumalaid kummardama või tegid ebajumalaks mingi ideoloogia.

See on muidugi metafoor, mis sümboliseerib Jumalikku sekkumist maistesse sündmustesse. Loomulikult ei laskunud ISSAND alla, võttes trepi, treppredeli või kutsudes lifti, ega tulnud taevast alla.

Neil ei ole midagi võimatut mitte ainult heas, mitte ainult tehnoloogilises progressis. Mitte tehnoloogilist protsessi ei taha Jumal peatada ega torni, mida nad ehitavad. Torn ei sega Jumalat. Kas Tema siis kardab seda, et keegi otsustab ronida taevasse ja pidada Temaga sõda, me ju teame, et Tema ei ole taevas. Kõigekõrgem ütleb, et nad võivad kaugele minna kõigi inimeste ühistele standarditele kohandamises või Jumala kuju pealesurumises. Ja see on samuti omamoodi inimeste kohandamine ühele ja samale standardile Jumala kummardamises.

Iga kord, kui Kõigekõrgem räägib mitmuses: loome inimese või laskume meie alla, on vaidlus. Täiesti võimalik, et siin on jutt just sellest, et Kõigekõrgem laskub alla koos inglitega, kes saavad olema rahvaste inglid. On võimalik, et meil on jälle tegemist majesteetliku mitmusega – eriline grammatiline vorm, mis on olemas paljudes semiidi keeltes, kui kuningas (või tähtis isik) räägib endast mitmuses. Ja näiteks Daniel, jutustades kuningale unenäo ümber, ütleb: „Ütleme kuningale unenäo.“ Ja on variant, et see on selline stilistiline vastus sellele, mida inimesed omavahel räägivad, nad ütlevad háva na'asé (me teeme), ja Kõigekõrgem vastab samas toonis, vastab stilistiliselt nende kõnevormile.

Et nad ei saaks kuulda. Isegi mitte selleks, et nad ei saaks mõista, vaid et ei saaks kuulda. Me ju võime inimesega mitte nõustuda, teda mõistmata. Nagu veel öeldakse: „Sa ei kuula mind“, „ja kuulda ma sind ei taha“. Kõigekõrgem ütleb: „Mina panen eraldatuse nii, et inimese isiklikku maailma, tema mõtlemisse, tema maailmavaatesse ei saa olema võimalik tungida.“ Nad ei suuda sundida inimest ütlema midagi pealesurutud ühetaolisuses. Inimesed on mitmekesised, kogu loodu on mitmekesine. Te vaadake, kui mitmekesise maailma lõi Kõigekõrgem. Ja iga kord, kui keegi meist loeb Toorat, ütleb palvet, on see alati dialoog Toora ja selle inimese vahel, kes Toorat loeb. Kui vanemad vaatavad oma enda lapsi, kes on alles sündinud, on neil juba mingi Kõigekõrgema antud iseloom, mida ei kasvatusega ega millegagi me ümber teha ei saa, see, mis jääb igaveseks. See on Kõigekõrgema and. Siin ütleb Kõigekõrgem: „Mina teen nii, et te ei suuda mõista mitmekesisuse põhjuseid, te ei saa enam omavahel kokku leppida, ei saa enam teineteisele mingeid arusaamu peale suruda. Teil ei ole üht ühist ebajumalat.“ Aga kui on palju erinevaid ebajumalaid, isegi kui ebajumalakummardamine hakkab inimkonnas arenema (ja see hakkab), siis ei ole see üks ühtne ebajumal. Ühtsus on Looja kategooria. Mida teie ebajumalal ei saa olema, ta ei saa olema ühtne.

Probleem, nagu me näeme, ei ole isegi tornis, mitte torni ei jätnud nad ehitamata, vaid linna. Nad lakkasid ehitamast ühiskonda, mida ühendab ideoloogia.

Püüame seda lugu natuke-natuke tänapäevastada. Tänapäeva inimest nimetatakse Homo sapiens (inimene mõistlik). On ideid, mida nimetatakse humanismiks – see on üldinimlik väärtus, mida kuulutatakse. Sellesse pakikesse panevad humanistid kõik, mida nad tahavad: sallivuse mingite vähemuste suhtes, surmanuhtluse puudumise, veel mingid väärtused, mida nad peavad humaanseks ja ebainimlikuks. Kes ei ole nõus seda pakikest tassima, elama linnas nimega Humanism (Inimlikkus), see ei olegi üldse inimene. Noh, aga mis õigused on inimesel, kes ei olegi üldse inimene? See näiline vabadus, nagu see, mille Prantsuse revolutsioon välja kuulutas, võib osutuda mittevabaduseks, kui kõigilt nõutakse, et nad oleksid ühesugused. See, mida Kõigekõrgem tegi, Tema tegi nii, et inimkond ei ühine enam ühe ideoloogia alusel ega kummarda mingit üht ebajumalat. Olgu valeideoloogiad, olgu valeebajumalad, igaüks võib eksida, terved rahvad võivad eksida ja langeda ebajumalakummardamisse, võtta üle mingeid kohutavaid ideoloogiaid. Selle kohta on palju näiteid. Aga seda ei suruta peale kogu inimkonnale, sest inimesed ei kuule üksteist, ja selles on teatav õnnistus. Inimkonna ühtsus saab olema maa peal, kui täitub Zharja ettekuulutus: „Sel päeval on ISSAND Kuningas üle kogu maa, sel päeval on ISSAND üks ja Tema Nimi üks.“ Tasub jälle tähelepanu pöörata sõnale Nimi. Aga Zharja räägib Tema Nimest, mitte inimeste nimest, vaid Jumala Nimest, mis saab olema üks, saab olema üks ainus Kuningas üle kogu maa, ja kogu maailmakõiksuse mitmekesisus oma mitmekesisuses allutatakse Kuningale. Mitte ühetaolisuses, vaid just kogu loodu mitmekesisuses.

Sõna blela tähendab tänapäeva heebrea keeles tainast.

See salm tuletab meile jälle meelde paralleeli Zharja ettekuulutusega, mis on seotud kogu maaga ja selle õnnistusega, mille Kõigekõrgem andis inimkonnale päris alguses ja Noahile, kui too laevast välja tuli: levida üle maa, muutuda üha mitmekesisemaks ja mitmekesisemaks, saada paljudeks eri rahvasteks, selleks et kogu selle mitmekesisuse üle, kogu selle mitmetahulise ja mitmekesise loodu üle hakkaks valitsema üks Kuningas, kui ISSAND on üks üle kogu maa ja Tema Nimi on üks.

Niisiis, inimkonna kavatsus luua alternatiivne nimi kukkus kolinaga läbi. Midagi Šemile, Noahi pojale, vastu seada inimkonnal ei õnnestunud. Ja kui see kontrsemiitlik, antisemiitlik mäss Babüloni torni näol oli maha surutud, pöördub Toora tagasi Šemi juurde:

Nimest Arpahšad me rääkisime eelmises peatükis.

Šalah – saadik.

Me juba rääkisime Everist, see nimi tähendab üle läinud, millestki läbi läinud või midagi seljataha jätnud. Nimi ivri (heebrealane) tuleb sellest nimest.

Nimest Peleg me samuti rääkisime, tema ajal jagunes maa.

Reu tähendab ligimene; see, kes tahab olla lähedane, või see, kes karjatab, see, kes hoolitseb.

Srug – see on seotud; punutud; see, kes on punutud; ühendatud Kõigekõrgemaga. Mõned ütlevad, et see tähendab põimuvaid viinapuuväätasid, ja see on geograafilise paiga nime algus, see tähendab, Srug on selle paiga elanik, mida nimetatakse Sarogiks, linn tänapäeva Türgis.

Toora ütleb iga kord, et sigitas poegi ja tütreid, me loeme seda pidevalt. Aga miks Toora ei loetle poegi ja tütreid? Sest lugu ei ole neist. Toora keskendub peamisele.

Õigupoolest just nende poole sugupuu liikuski, millest me kohe teada saame ja millest me loeme järgmistes peatükkides. Ja kuna sugupuu sinnapoole liikus, alustab see seda lugu kui uut peatükki, selleks et avaldada austust Avrahamile, kellest tuleb juttu.

Avram, Nahor ja Aran – Terahi kolm poega, kümnes põlvkond pärast Noahi, täpselt samuti, nagu Noah oli kümnes põlvkond pärast Adamit.

Paljud kommentaatorid ütlevad, et Jiska – see on Sarai, ja selle üle on palju vaidlusi, millesse me praegu ilmselt ei hakka süvenema.

Me ei tea, kas Sara ise teadis sellest või püüdis ta rasedaks jääda, lootes iga kord, et suudab rasedaks jääda. Ja Avram ootas, et ta suudab sünnitada. See on see, mida Toora lugejatele paotab, paotab, sest see on edasise süžee jaoks tähtis element. Kui me oleme lugenud ainult selle kohani, siis me juba mõistame, et see saab olema edasise loo tähtis element. Me ei tea veel ei Saraist ega Avramist, Sarast ja Avrahamist veel vähem, aga meil on juba tähtis teada, et Sarai on viljatu ja tal ei ole lapsi.

Välja nad küll läksid Kaanani maale, aga Kaanani maale nad ei jõudnud. Miks nad ei jõudnud? Sellel võib olla palju põhjusi. Nad ei jõudnud, kuigi läksid. Milleks läksid, miks läksid, seda me samuti ei tea.

Kõik teavad ilmselt, et on selline rahvas, kes elab Iisraeli rahva naabruses, need on samaarlased. Nende ajalugu on kirjeldatud küllalt üksikasjalikult, ja nad hoiavad oma Pentateuhhi, mis mõnes küsimuses erineb Pentateuhhist, mis on meil. Samaarlaste traditsioonis elab Terah 145 aastat, mitte 205. Miks selline erinevus ja miks see on põhimõttelise tähtsusega? Kui Terah elab 145 aastat, siis Avram lahkub pärast Terahi surma, kui Terah elab 205 aastat, siis Avram lahkub, kui Terah on veel elus. Võimalik, et just samaarlaste traditsioonile toetus Stefanus Apostlite tegudes, kui ta rääkis sellest, et Avram läks välja pärast Terahi surma. Igal juhul tuleneb masoreetilisest tekstist, tekstist, mis on meil, natuke teistsugune asi.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Toora ütleb Noahi kohta, et ta oli õige oma põlvkonnas. Selline mitmeti mõistetav väljend annab pinnast kommentaatoritele. Tuntud Toora kommentaator rabi Šlomo Jitshaki (Raši) ütleb: „Mõned kommenteerivad seda kui voorust, öeldes: ‚Kui juba oma põlvkonnas õnnestus Noahil olla õige, siis seda enam oleks ta teistes põlvkondades õige olnud.‘ Teised räägivad hukkamõistuks: ‚Ainult oma põlvkonnas peeti Noahit õigeks kõigi nende taustal, kes teda ümbritsesid, aga meie põlvkonnas, noh, õige mehe mõõtu ta välja poleks andnud.‘ Iga lahknevust saab alati tõlgendada vooruse kasuks ja hukkamõistu suunas.“

Hämmastav, et midagi sarnast juhtus ka Noahi poegadega. Berešiti raamatu 9. peatükis alates 20. salmist me loeme:

Ja Noah hakkas maad harima. Ja istutas viinamäe, ja jõi veini, ja jäi joobnuks, ja paljastas end oma telgi keskel. Ja Ham, Kaanani isa, nägi oma isa alastust ja rääkis sellest oma kahele vennale õues. Ja Šem ja Jefet võtsid riide ja, pannud selle mõlemad oma õlgadele, läksid tagurpidi ja katsid oma isa alastuse, aga nende näod olid pööratud tahapoole, ja oma isa alastust nad ei näinud. Ja Noah ärkas oma veinist ja sai teada, mida tema noorem poeg oli temale teinud. Ja ütles: „Neetud olgu Kaanan!“

Hämmastava loo me loeme. Noah on patriarh, inimene, kelle teenete tõttu pääses kogu tema perekond, ja tema perekonnas pääses kogu inimkond. Ilmselt on poegadel raske, kui neil on nii suur isa. Raske on olla õun, mis võib, hoidku Jumal, kaugele-kaugele kukkuda sellisest õunapuust. Ja nüüd juhtub, et Noah jõi, ilmutas nõrkust, ja heitis pikali, ja paljastas end oma telgis, ja tema alastust nägi Ham. Ta mõtles: „Ahaa, meie isa ei olegi, nagu selgub, ainult suur patriarh, vaid vahel ka lihtne joodik! Vaata, need on tema nõrkused. Vaata, need on armid tema kehal. Vaata, vaata, need on tema nõrgad kohad!“ Ja ta kiirustas sellest rääkima, tema nõrkadest kohtadest, tema alastusest, oma vendadele.

Ja vendade ees tekkis küsimus: kas nad tahavad omaks võtta ka tema nõrgad kohad, et just sellisena, nõrgana, haavatavana jääks ta neile meelde? Või jäävad nad siiski mäletama ainult suurt Noahit, seda õiget, kelle õiguse läbi nad pääsesid veeuputusest ja pääses kogu inimkond?“ Ja pojad otsustasid, et nad ei hakka vaatama oma isa nõrkusi.

Meil kõigil on nõrkusi, arme, mille on jätnud meie keeruline elu ja mis ei ole alati paranenud. Ja me ei taha, et meie lapsed seostaksid meid nende nõrkustega ja veelgi enam neid päriksid.

Kuidas teha nii, et meie lapsed meie nõrkusi ei päriks? Kõigepealt tunnistada, et meil on need nõrkused. Muidugi on igal inimesel nõrkusi. Aga vaadake meie teist poolt. Avage oma poegadele oma positiivsed küljed. Ja mis kõige tähtsam – palju tähtsam on mitte märgata meie laste nõrku kohti. Nii lihtne on neid näha ja hakata nende nõrkade kohtadega manipuleerima ja teha lapsest isiksuse asemel ainult üks nõrk koht. Siis hakkab laps vaatama meie nõrku kohti ja pärib need.

Miks Noah ei neednud Hamit, vaid Kaanani, lapselast? Mitte ainult sellepärast, et Ham oli ISSANDA poolt õnnistatud. Vaid sellepärast, et see on needus: „Sinu poeg hakkab pärima sinu nõrku kohti, nagu seda, mida sa tahtsid minus näha.“

Hoidkem oma lapsi, nähkem neis head ja näidakem oma head.

Täna me räägime nimest Noah endast. Me kohtame seda esimest korda Berešiti raamatu 5. peatükis, kui Noah oli just sündinud. Me loeme, kuidas tema isa prohvetlikult kuulutab:

Oli selline lootus, ootus, et needus, millega ISSAND needis maad, öeldes: „Vaevas pead sa hankima oma leiba“, – möödub koos Noahiga, et Noah vabastab inimkonna sellest needusest. Seepärast esimene seos, mida me siin näeme nime Noah tähenduses, – Noah ja jennahem verbist lenahem – lohutama või, mida tähendab lohutama heebrea keeles, – avama mingit teist võimalust.

Mis on lohutus? Kui inimene kurvastab ja ei näe mingit väljapääsu, teda lohutatakse ja öeldakse: „On veel elu! On veel võimalus! On veel teid! Kõik ei ole suletud!“ Isegi kui keegi lähedane on lahkunud, mingi õnnetus on juhtunud. Jenahaménu tähendab avab meile teise võimaluse, avab meile teise tee. Oli lootus, kordan, et Noah vabastab inimkonna maa needusest.

Mida tähendab nimi Noah ise? Ma juba rääkisin mematsiooni nähtusest, kui pärast kõrihäälikuid lisati häälik m, ja Noah kõlas võib-olla varem nagu Nohm, ja siis Noah ja jennahem – väga arusaadav paralleel. Aga kui me loeme Noah lihtsalt kui noah, siis tänapäeva heebrea keeles noah – see on mugav, komfortne, annab meile lõpuks võimaluse elada mitte vaevas, vaid teatava mugavusega, tunda end maa peal mugavamalt, komfortsemalt. Ja kuigi tänapäeval on paljude usklike inimeste jaoks kahjuks juhtunud nii, et komfort – see on peaaegu sõimusõna, tahaks öelda, et usklik inimene peab tundma sisemist meelerahu, sisemist rahu ja sisemist komforti. Vaat, sõnad rahu, mugavus, komfort tõlgitakse sõnaga noah. Ja nii võib mõista nime Noah.

Berešitis (6:6) me loeme:

Sõna-sõnalt tõlgitakse seda tavaliselt nii. Võib öelda, et Toora räägib siin inimkeeles. Muidugi, ISSAND ei muutnud Ennast, ei mõelnud ümber. Ja vene sõna kahetsema võib siin mõista kui kujundit. Aga kui me räägime sõnast jináhem (ja me juba ütlesime, et see avab mingi teise tee), siis võib öelda, et Kõigekõrgem ütles: „Tuleb plaan ‚B‘! Ma hakkan arendama inimkonda teist teed mööda. Ma lõin inimese, Ma hakkan edendama tema arengut teist teed mööda.“ Siin me kohtame jälle sama verbi. Kui Noahi isa ütles: „Jenahaménu“, siis ka siin on sama verb jináhem. Võib öelda, et Kõigekõrgem lohutas end, et lõi Adami, nägi teist arenguvarianti või lülitas sisse teise arenguvariandi, kui me juba Kõigekõrgemast räägime. Ja vaat, verb noah ja sõnad, mis on seotud tüvega noah, on olemas meie nädalalõigu kõigis võtmekohtades.

Kaheksandas peatükis me loeme:

Sõna-sõnalt: ja asetus, ja jäi puhkama laev. Sama verb, sama tüvi noah – noahus, noahistus laev, võib ka nii seda mõista. Selsamas kaheksandas peatükis me loeme tuvist, kelle Noah saatis laevast välja. On öeldud, et tuvi tuli tagasi, sest ta

Jälle me näeme seda sama tüve.

Ja kokkuvõtteks me näeme, kui Noah ehitab altari ja kergitab altaril kergitusohvri, on öeldud:

Sõna nihoah (meeldiv lõhn) tõlgitakse sõna-sõnalt naudingut andev, õndsust andev. Heameelt valmistav tuleb samuti sellest hämmastavast tüvest noah.

Noh, ja pöördume ilmselt tagasi nime Noah võtmemainimise juurde Berešitis (6:8):

Sõna hen (arm) koosneb samadest tähtedest mis noah, ainult muudetud järjekorras. Nimi Noah kirjutatakse tähtedega נח – nun het, aga sõna arm – hen – חנ kirjutatakse tähtedega het nun – tähed lihtsalt vahetasid järjekorda.

Rahu – see on armu ilmnemine meie maailmas. Mida tähendab: „Noah leidis armu Jumala silmis“? Noah suutis ilmutada armu meie maailmas, meie reaalsuses. Reaalsus on heebrea keeles sõnast matsiut – leidumine, see, mis leidub. See tähendab, Noahi kaudu teostus Kõigekõrgema arm. See sunnib meid veelgi enam mõtlema nime Noah tähenduse üle.

Mis need kaks tähekest on, het ja nun, nun ja het, millest see nimi koosneb? Tähe ח (het) gematrial on arvväärtus 8. Me teame, et maailm püsib seitsmepäevase nädala alusel – kuus päeva tööta, seitsmes päev – šabbat. Me teame samuti, ma olen sellest sageli rääkinud eri vestlustes, et kaheksas päev – see on päev, mil Moše uuendas Templi, mil Moše püstitas tabernaakli, taastas suhted Kõigekõrgemaga. Kaheksas päev – see on Kõigekõrgemale lähenemise päev, päev, mis on selle maailma looduse kohal, üleloomulik. Täpselt samuti ka viiekümnes aasta, juubeliaasta, kui kõik seadused, kõik maised sidemed vabanevad, toimub täielik vabanemine selle maailma köidikutest. Ja nimi Noah koosneb tähest נ (nun), mille arvväärtus on 50, viiekümnes aasta, viiekümnes päev Pesahist, nelipüha, ja tähest ח (het), mis tähendab, võib öelda, sümboolselt, nädala kaheksandat päeva, esimest päeva, mis on nädala kaheksas päev, uuendatud inimkonna päev.

Noah seega ja hen (arm) – see on üleloomuliku ilmnemine loomulikus, Jumaliku armu avanemine loodud maailmas, füüsilises maailmas, millegi üleloomuliku avanemine, mis toimib üle looduse seaduste. Looduseülene looduslikus, Jumalikkuse ilmnemine selles maailmas algas.

Esimene inimene, kes leidis selle armu, teostas selle maailmas, – see on Noah. Ja teda nii kutsutaksegi, tema nime tähtedest saab moodustada sõna arm. Aga tema nimi ise tähendab rahu, samuti armu ilmnemist selles maailmas.

Miks see ei õnnestunud? Miks see armu avanemine ei viinud inimkonda rahusse, ei viinud selleni, et kogu inimkond rahunes oma tegudest, sellest me räägime veel, Jumala abiga.

Nii juhtub mõnikord, et selleks, et üht nädalalõiku sügavamalt mõista, tuleb pöörduda teise lõigu poole. Seepärast räägime me teiega täna nädalalõigust Noah, aga me ei hakka lugema nädalalõiku Noah, vaid loeme uuesti lugu kuldvasikast. Loeme Šemoti raamatu 32. peatükist. 7. salmis, kui Moše viibib Kõigekõrgemaga mäel, ütleb Kõigekõrgem Mošele:

Olukord hakkab meenutama lugu Noahist, sest veeuputuse sündmused algasid pärast seda, kui kõik liha maa peal oli kõlvatuks läinud. Ja seal, nädalalõigu Berešit lõpus, kasutatakse sedasama verbi. Edasi, 10. salmis, ütleb Kõigekõrgem Mošele:

See on verb, milles on noah, seesama verb noah – luba Mul, lase Mul rahulikult midagi teha.

…ja Mina vihastun nende peale, Mina valan nende peale välja Oma viha.

Ja edasi ütleb Kõigekõrgem Mošele: „…sinust teen uue rahva“. Vaadake, milline paralleel. Kõigekõrgem räägib sellest, et rahvas on kõlvatuks läinud, ja täpselt samuti, nagu Noahile öeldi, et temast tuleb uus inimkond, samuti ütleb siin Kõigekõrgem Mošele: „Sinust tuleb Iisraeli uus rahvas.“ Olukord on väga sarnane, ja me näeme, et siin on väga sarnased verbid: šihét (läks kõlvatuks) ja hanníha (luba Mul, verb noah). Mida ütleb Kõigekõrgem Mošele? Miks on kasutatud sellist verbi hanníha – luba Mul, lase Mul, justkui võiks Moše Kõigekõrgemale midagi mitte lubada?

Üks nime Noah – mugav, mõnus mõistmistest on see, et temal on mugav, temal on mõnus, temal on hubane ja teda, nagu öeldakse, ei häiri see, mis toimub ümbritseva inimkonnaga. Ta ei palu Kõigekõrgemat inimkonna eest, ei palveta selle eest, võib-olla ka ei muretse selle pärast. Sellest igal juhul midagi ei räägita. Ja võib mõista, et Kõigekõrgem ütleb siin: „Ole natuke Noah. Toimi nagu Noah. Noah ei virisenud, ja sina ära virise. Ära astu inimkonna eest välja, luba Mul nüüd valada nende peale välja Oma viha, ära palu Mind, ära hoia Mind tagasi.“

Moše vastab Talle, me loeme 13. salmis:

Meenuta Avrahami, Jitshaki ja Jisraeli, Sinu sulaseid, kellele Sina vandusid Iseenda juures ja ütlesid: „Teen teie soo paljuks nagu taeva tähed, ja kogu selle maa, millest Ma rääkisin, annan teie soole, ja nad valdavad seda igavesti.“

Igavene valdus, valdavad igavesti on heebrea keeles venahalú, ja kuigi see verb ei ole noah'iga ühetüveline, räägivad kaks ühist esimest tähte verbide semantilisest ühtsusest, verbid kuuluvad samasse semantilisse lahtrisse. Elavad igavesti rahulikult, pärivad igavesti rahulikult, siingi on jutt rahust. Moše ütleb Kõigekõrgemale: „Sina vandusid anda sellele rahvale rahu.“ Moše keeldub olemast Noah. Keeldub olemast Noah kui see, kelle peale rajatakse Iisraeli uus rahvas, ja keeldub olemast Noah kui inimene, kellele on noah, kellele on mugav, et inimkond hukkub.

Me loeme 14. salmis:

Me nii lugesime kui ka rääkisime sellest verbist, et tavaliselt Toora tõlgibiVene tekstis on sõna-sõnalt „Toora tõlgib“; ilmselt on mõeldud Toora tõlkeid. Tõlkisime sõna-sõnalt. seda kui kahetses või mõtles ümber, aga siin justkui lülitas sisse teise plaani, valis teise arengutee.

Ja Moše ütleb Kõigekõrgemale muu hulgas:

Kui Sina hakkad seda rahvast hävitama, kustuta mind Raamatust, mille Sina kirjutasid. Kui Sina ei andesta sellele rahvale, kustuta mind Raamatust, mille Sina kirjutasid.

kustuta mind

Sõnas mehéni on samuti tähed ח (het) ja נ (nun). Enamgi veel, kui prohvet Ješajahu (54:9) räägib veeuputusest, nimetab ta seda מֵי נֹחַ – mei noah – Noahi veed. Tähed mei noah moodustavad sõna maheni. Moše pakub alternatiivi. Kui Noahile öeldi, et ta ehitaks laeva, ei astunud Noah inimkonna eest välja, Noah ei öelnud Kõigekõrgemale: „Halasta nende inimeste peale, anna neile võimalus, kutsu neid meeleparandusele.“ Noah ei pakkunud ega öelnud: „Kui Sina tahad inimkonna hävitada, kustuta mind, kustuta mind Raamatust, mille Sina kirjutasid.“ Aga seda teeb Moše. Moše ütleb väga sarnases olukorras mei noah asemel, Noahi vete asemel: „maheni (kustuta mind) Raamatust, mille Sina kirjutasid.“ Moše käitub sarnases olukorras täiesti teisiti. Ja Šemoti raamatu kolmekümne kolmandas peatükis me loeme, kui Moše ütleb Kõigekõrgemale: „Sina lähed meie ees“, vastab Kõigekõrgem talle:

Selle väljendi üle on väga palju vaidlusi, millesse me praegu ei hakka süvenema.

Ja Mina annan sulle hingamise, Mina annan sulle rahu.

Moše erinevalt Noahist ei ütle sarnases olukorras: „Mina saan uueks Noahiks, Iisraeli Noahiks, Iisraeli rahva, uue inimkonna rajaja Noahiks. Ma päästan oma laeval kogu Iisraeli rahva. Vähemaga ma ei ole nõus.“ See ei ole mei noah, ei ole Noahi veed, see on maheini – kustuta mind, kui Sina ei ole valmis andestama minu rahvale.

Võib muidugi näha veel palju paralleele, täpselt samuti, nagu Noahi kohta on öeldud, et ta leidis armu Kõigekõrgema silmis. Me rääkisime sellest, et ta tegi selle üleloomuliku armu meie maailmas reaalseks. Palju kordi kasutatakse seda väljendit Moše kohta, et Moše leidis armu Kõigekõrgema silmis. Siin, meie lõigus, mida me lugesime, me näeme, et Moše hakkas palvetama, justkui hakkas, nagu siin on öeldud, harima Kõigekõrgema Palet (Šemot 32:11):

Täpselt samuti on Noahi kohta öeldud, et ta hakkas maad harima. Kaks eri vektorit, kaks eri suunda, aga sõnu kasutatakse samu. Kui me näeme ühtesid ja samu sõnu, on tähtis sellele tähelepanu pöörata.

Noahi ja Moše vahel on küllalt palju ka teisi paralleele, aga nende paralleelide üldine mõte on, ma arvan, arusaadav.

Teen sellise hoiatuse: kui leidsid sarnasuse, hakka kindlasti otsima erinevusi. See tähendab, et mitte igal pool, kus on kaks ühesugust sõna, ei saa näpuga näidata ja öelda: „Vaat see on üks ja seesama.“ Eriti kui me loeme tõlke järgi: seal võib üldse olla, et originaalis on erinevad sõnad. Aga ka originaalis, kui leidsid kaks ühesugust sõna, ei tähenda see veel midagi, aga kui paralleele on palju, siis need muidugi sulanduvad kokku ja annavad millestki tunnistust. Kordan reeglit: kui leidsid mingeid sarnasusi, otsi kindlasti erinevusi.

Me näeme, et inimkond on jõudnud hoopis teise etappi. Moše – see on teine vaimne tase, mitte Noah. See on tase, kus inimene on juba valmis panema hinge oma rahva eest. Ja see erinevus, see võrdlus võib-olla paotab meile nädalalõiku Noah hoopis uues valguses, kuigi me sellest praktiliselt ei rääkinudki.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Täna me räägime ühest katkendist Berešiti raamatu 9. peatükist. Hakkame lugema 20. salmist:

JA NOAH HAKKAS MAAD HARIMA. JA ISTUTAS VIINAMÄE. JA TA JÕI VEINI JA JÄI JOOBNUKS, JA PALJASTAS ENNAST OMA TELGI KESKEL. JA HAM, KAANANI ISA, NÄGI OMA ISA ALASTUST JA RÄÄKIS SELLEST OMA KAHELE VENNALE ÕUES. JA ŠEM JA JEFET VÕTSID RÕIVA JA, PANNES SELLE MÕLEMAD OMA ÕLGADELE, LÄKSID TAGURPIDI JA KATSID OMA ISA ALASTUSE, AGA NENDE NÄOD OLID PÖÖRATUD TAHAPOOLE, JA OMA ISA ALASTUST NAD EI NÄINUD. JA NOAH MAGAS END OMA VEINIST KAINEKS JA SAI TEADA, MIDA TEMA NOOREM POEG OLI TEMAGA TEINUD.

Ham läheb juhuslikult Noahi telki ja näeb teda mitte päris riides olevana, arvatavasti alkoholijoobe tagajärjel, purjus, lahtiriietatut, võib-olla mitte väga puhast Noahi oma telgis. Ja Ham rutab rõõmuga rääkima Šemile ja Jefetile: „Vaadake, vaadake, mis meie isaga on!“ Šem ja Jefet on hirmu täis, ja nad katavad tagurpidi astudes isa alastuse.

Noah magas end kaineks ja sai teada, mida noorem poeg oli temaga teinud.

Aga mida tegi temaga noorem poeg? Kommentaatorid vastavad neile küsimustele erinevalt. Mõned ütlevad: „Kastreeris ta“, teised ütlevad: „Vägistas ta“. Ja räägivad teisigi kohutavaid asju, oletades, mida Ham võis isaga teha.

Aga on ka teistsugune arusaam, võib vaadata teise nurga alt. Mis õigupoolest juhtus? Ham astus telki ja nägi, et tema isa, tema oma isa, õige inimene, inimene, keda Kõigekõrgem Ise nimetas õigeks ja täiuslikuks, lebab seekord purjus, alasti, võib-olla omaenda okses oma telgis. On vaja kiiresti rääkida oma kahele vennale, võib-olla isegi pojale: „Vaadake, milline meie issi tegelikult on!“

See juhtum, kui Noah ühe korra komistas, või võib-olla mingi periood, mis oli Noahi jaoks raske, tuli muuta sildiks, see arm teha Noahi tunnusmärgiks, ja sel viisil kriipsutada läbi kõik tema voorused, kõik tema iseloomu teised jooned. Teha nii, et, olgu see seostatav: „Meie isa, Noah, võib-olla tegelikult kunagi oligi õige, võib-olla kunagi oligi täiuslik, aga tegelikult, tõeline Noah, ehtne Noah – lihtsalt alkohoolik.“ See on see, mida Ham Noahiga tegi. Ta kleepis talle sildi külge. Tahtis näidata, paljastada Noahi „tõelist“ olemust.

See juhtub ka meie seas. Me võime sageli haarata kinni mingist käitumisest inimese juures, kes komistas, kes langes mingiks ajaks, ja kleepida talle külge sildi, olgu alkohooliku, olgu hooraja, olgu varga, olgu valetaja oma. Ja kõik muu, mida ta teeb või kunagi on teinud, ei ole enam mingit tähtsust. Vaat, Noah läks joomatuuri, tema – alkohoolik, ja pole tähtis, mis seal kunagi veel oli.

Nii pärivad lapsed sellise mälestuse isast, lapsed jätavad meelde armid isa kehal, mitte isa keha ennast. Lapsed jätavad meelde mingi sildi, mis on isale külge kleebitud, võib-olla asjata, võib-olla ühe eksimuse pärast, mitte isa enda käitumise.

Vaat see on see, mida Ham tegi. Ja selle eest on karistatud Kaanan. Me rääkisime sellest, et Hami ei saanud needa, sest teda oli Kõigekõrgem õnnistanud. Aga asi on siin ka selles, et just karistusena võis Kaanan pärida mingid Hami sildid, see tähendab, karistus oli küllalt sümmeetriline. Vaat sellised lühikesed mõtted täna nädalalõigu Noah kohta.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Berešiti raamatu 7. peatüki päris alguses me loeme:

Ja ISSAND ütles Noahile: „Mine sina ja kogu su perekond laeva, sest sind nägin Mina õigena Minu ees selles põlvkonnas.“

Pöörakem tähelepanu neile imelistele sõnadele: „…sest sind nägin ma õigena Minu ees.“

ISSAND teeb Noahile otsese komplimendi, otsese julgustuse. Kui Mošest on öeldud, et tema – tagasihoidlik inimeste seast, siis see ei ole see, mida Kõigekõrgem talle näkku ütles. Siin Kõigekõrgem tuleb ja toetab väga raske teekonna päris alguses laevas. Toetab Noahit sõnadega: „Sind nägin Mina õigena Minu ees selles põlvkonnas.“

See kompliment, nagu iga teinegi, õpetab ka meile, kuidas komplimente teha. See tähendab, mitte lihtsalt tunnustada ja öelda: „Ma näen, kui hästi sa joonistad!“, vaid: „Kui hästi sa joonistad. Sinust saab suur kunstnik. Sinust võib saada hea kunstnik“, „Kui hästi sa kirjandi kirjutasid. Sinust võib saada suurepärane kirjanik“, „Sinust võib saada suurepärane treial“, „Sinust võib saada hea tantsija“. Me ei fikseeri lihtsalt ega ütle: „Vaata, milline õige inimene“, „Vaata, milline plastiline inimene“, vaid justkui anname talle midagi ülesandeks, usaldame talle midagi või palume Kõigekõrgemat talle midagi usaldada, öeldes: „Vaat see inimene, kuidas ta praegu tantsib, kuidas ta praegu viiulit mängib, kuidas ta praegu kirjutab. Ta suudab palju rohkem.“ Ja öelda inimesele silmast silma: „Sa suudad palju rohkem. Sa oled võimeline palju rohkemaks.“

See on see, mis süütab inimese, see, mis tõesti ajendab teda tegema rohkem, kui ta praegu teha suudab. Ja see on see, mida Kõigekõrgem meile õpetab.

On küllalt tuntud jutuke Thomas Edisonist ja tema emast. Jutuke räägib, et kord leidis Thomas Edison oma ema kirja lugemas ja nutmas. Ja siis ta küsis: „Mis seal on kirjutatud“? Ema rääkis talle, et see on koolidirektor, kes kirjutab: „Teie Thomas on nii tark poiss, et me ei saa teda enam õpetada. Otsigu ta endale teist õppeasutust.“ Selle jutukese järgi leidis Thomas Edison hiljem selle kirja, ja seal oli kirjutatud, et ta on kohutav, taipamatu õpilane ja kool ei saa teda pidada. Kõik see on muidugi jutuke, tegelikult ei olnud kõik nii. Vaat kuidas räägib sellest Edison ise: „Kord kuulsin ma pealt vestlust, milles õpetaja rääkis inspektorile, et ma olen taipamatu ja pole mõtet mind kauem koolis pidada. Viimane solvas mind väga, ma puhkesin nutma, jooksin koju ja rääkisin kõik emale. Tema läks koos minuga kooli tagasi ja ütles vihaselt õpetajale, et too ei tea, millest räägib, et mul on rohkem aru peas kui temal endal, noh, ja nii edasi. „Just sellest, – nagu Edison ise hiljem ütles, – tegi mind minu ema.“ Teda tegi ema, kes ütles talle komplimente, ütles talle: „Sa suudad palju rohkem. Sa oled täna võimekas, aga sa oled võimeline enamaks.“ See on parim viis komplimente teha.

Me oskame komplimente halvasti teha. Selle tõttu ei märka me sageli, et meie kompliment ei olegi üldse kompliment. Istub mees omaette, sööb suppi ja ütleb: „Milline suurepärane supp! Milline suurepärane pirukas!“ Ja komplimendid on justkui supile ja pirukale, mitte sellele, kes selle valmistas. Ütle sina oma naisele kompliment, ütle kompliment sellele, kes seda valmistas. Toeta teda ja ütle: „Sa oskad nii suurepäraselt teha. Sinust saab suurepärane kokk, sina – suurepärane perenaine.“ Kiida teda selles, mida ta suudab, avades tema potentsiaali, ja toeta ka iseennast samamoodi, ja toeta ligimesi samamoodi. „Sind leidsin Mina selles põlvkonnas.“ Minu jaoks oled sa täna parim kokk, parim muusik, parim kunstnik, sa suudad paremini ja rohkem avaneda.

Öelgem üksteisele komplimente, mis avavad meie potentsiaali, kutsuvad meid oma potentsiaali avama. Ärgem häbenegem üksteist kiitmast ja toetamast.

ISSAND Ise tuli Noahi juurde ja ütles talle: „Sind leidsin Mina õigena. Sa oled selle ära teeninud.“ See on nii tore!

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Väga sageli tsiteerin ma rabi Šolom Noah Berezovski kommentaare, keda tuntakse ka tema raamatu nime järgi „Netivot Šalom“. Mulle meeldib väga tema ebatavaline lähenemine, oskus vaadata üht või teist Pühakirja kohta teise nurga alt.

Kommenteerides nädalalõiku Noah, ütleb rabi Šolom, et see nädalalõik puudutab mitte ainult Noahi põlvkonda, mitte ainult veeuputuse põlvkonda, vaid ka igaüht meist, iga põlvkonda kogu juudi ajaloo vältel. Igaüks meist võib sattuda olukorda, kus meie ümber on veeuputus. Võib-olla mitte nii ülemaailmne, mitte nii kohutav, aga meid võivad nii või teisiti endasse mähkida hädad, viletsused või hädade ja viletsuste tunne, tunne, et meie ümber variseb kõik kokku nagu veeuputuse ajal, et vana maailm hävitatakse ja tekib ainus päevakohane küsimus: kuhu põgeneda? Ja rabi Šolom ütleb, et ka meie ajal, viletsuste ajal võib ehitada laeva. Meil on kolm laeva, mille me võime hõivata, milles me võime end paigutada.

Esimene laev – see on Toora. Kui me õpime Toorat, süveneme Toora õppimisse, võime me end unustada, eemalduda kõigist hädadest, õnnetustest, mida me tunneme. See on meie esimene pelgupaik.

Teine laev, mis meil on, – see on šabbat. Kuus päeva oleme hõivatud sellega, et teeme oma tööd, seitsmes päev – tagasipöördumine Kõigekõrgema juurde. Päev, mil võib kõik unustada, unustada kõik ilmalikud asjad, võlad, probleemid, ebaõnnestunud äri, äri, mida tuleb üles ehitada, kõik viletsused ja kõik mured, ja sukelduda Jumalikku kohalolekusse.

Rabi Sacks oli Inglismaa pearabi, ta suri hiljuti, ja päris-päris hiljuti taastasid tema õpilased tema kommentaari Noahi nädalalõigule. Ja ta räägib šabbatist nii: „Meie elu on täis asju, mis jagunevad kahte kategooriasse: kiireloomulised ja tähtsad. Ja vahel on näha, et me istume ja tegeleme kiireloomuliste asjadega, lükates tähtsaid asju edasi.“

Ma mäletan, ma istusin ja tegin midagi arvuti juures, mu poeg tuli minu juurde ja ütles: „Issi, mängi minuga.“ Ma ütlesin talle: „Kohe, kohe, Anvehu. Ma lõpetan siin ära, ja me mängime sinuga.“ Mõne aja pärast tuli ta ja ütles: „Issi, loe mulle palun ette.“ Noh, ma vastasin talle sedasama. Kolmandale ringile minnes ütles ta, kannatlik poiss: „Isa, joonista minuga.“ Ja kui ma talle vastasin: „Kohe, vabandust, ma lõpetan oma asjad“, pani ta küsimuse teravalt, küsides: „Isa, kas sa armastad mind?“

Jumal tänatud, et mul on šabbat, on võimalus asendada kiireloomulised asjad tähtsatega, olla perega, olla sõpradega, tegeleda mingite mõtisklustega iseenda üle, jalutada pargis, hingata värsket õhku, palvetada kogu hingest kiirustamata Kõigekõrgema poole, tänada Teda nädala sündmuste eest. See on teine laev, kuhu me võime põgeneda oma hädade ja oma veeuputuse eest.

Aga kolmandat laeva nimetatakse vejahad (koos). On mingi seltskond, mingid sõbrad, kaaslased, kellega koos me võime aega veeta, võime koos arutada mingeid probleeme ja isegi, võib-olla, lahendada mingeid probleeme. Kaaslased koos, kui need on tõelised kaaslased, kui need on tõelised sõbrad, võivad samuti aidata veeuputuse üle elada.

Sellised kolm laeva on meil, igaühel meist (Jumal tänatud!) olemas selleks, et oma veeuputused üle elada. Võib-olla on kellelgi võimalus ja ta tahab luua mõne teistsuguse laeva selleks, et oma veeuputus üle elada, kellelgi on oma laev olemas. See kõik on tore, see kõik on suurepärane, lihtsalt tuleb meeles pidada, et iga veeuputuse vastu on laev ja on koht, kus veeuputuse eest saab pääseda. Vahel tuleb laev ehitada, vahel on see juba enne meid ehitatud. Aga, Jumal tänatud, Kõigekõrgem annab meile võimaluse omada pelgupaika iga õnnetuse eest!

Jätkake õppimist: Berešit, Leh Leha, lepingud ja Toora nädalalõigud.