Šemot

Jumala abiga alustame Moše teise raamatu, Toora teise raamatu lugemist. Heebrea keeles nimetatakse seda raamatu esimese, tähendusliku sõna järgi Šemot, mis tähendab Nimed. Vene keeles nimetatakse seda vastavalt selle sisule Väljarändeks. See raamat jutustab muu hulgas Iisraeli rahva imelisest pääsemisest Egiptuse vangistusest. Ja olgu selle raamatu õppimine igaühele meist õnnistuseks vabaneda mingist oma sõltuvusest, mingist oma vabaduse puudumisest, et igaüks pääseks oma vangistusest välja, nagu Kõigekõrgem tema jaoks ette näeb.

Esimesed neli salmi loetlevad õigupoolest Jaakovi 12 poega, kellest igaüks tuli Egiptusse koos oma suure perega, naisega, lastega, mõned lastelastega.

Meile tuletatakse meelde eelmiste peatükkide lühikest sisu. Oluline on, et kogu tegevus kandub Egiptusse, Iisraeli rahvas hakkab kujunema Egiptuses.

Kõik need, kes tulid Jaakoviga Egiptusse, ja võib-olla kõik need egiptlased, kes tol ajal elasid, kõik surid, põlvkond vahetus.

Toora ütleb meile: hoolimata sellest, et isad surid (need Isad, kes olid rahva rajajad ja kes said õnnistusi), Iisraeli rahvas paljunes. Siin, 7. salmis, kohtame jälle verbi jišretsú. Sõna šérets tähendab putukat, kihulast, roomajat, ja sõna lišróts võib tähendada kihama, hakkasid kihama. Sellel sõnal on mitte väga head, mitte väga lahked konnotatsioonid. Noh, loomulikult kihab midagi halba, ja juba sõna šérets ise on seotud putukatega, roomavate või mingite siplevate roomajatega. Kõik see on vahel ebameeldiv isegi kompimise tasandil. Kommentaatorid ja midrašim ütlevad, et Egiptuse maa „hakkas juutidest kihama“, juudid tungisid Egiptuse ühiskonna kõikidesse kihtidesse, kirjutasid isegi Egiptuse rahvalaule: alates „hommik värvib õrna valgusega Memfise linna müüre“ kuni „vaarao ja Mao kuulavad meid“ ja nii edasi. Kuhu iganes vaatad, igal pool olid juudid. Ja midrašim ütlevad jällegi, et juudid „egiptlastusid“ liialt, hakkasid Egiptust kultuurilises mõttes vallutama. Aga sõnu me'ód me'ód (väga-väga), mõistetakse nii, et ka majanduslikult said juudid Egiptuses väga tugevaks. Ja pole ime, sest tegelikult jäid juudid ja preestrid elanikkonna ainsaks vabaks osaks. Me näeme sarnast nähtust: mingil imelikul kombel koondub raha juutide kätte kogu maailma ajaloo vältel. Kogu maailma ajaloo vältel maksavad teised juudid selle eest, et mõned juudid koondavad oma kätte raha. Üldiselt on see Iisraeli ja maailma rahvaste vahekorra keeruline probleem, mis algas juba siis Egiptuses. Aga selle olemus, mida Toora meile siin ütleb, – Esiisad surid, aga õnnistus jäi rahvale.

Sõna jakám (tõusis) ei kasutata kunagi kuningate kohta – nii ütlevad vähemalt heebrea grammatika asjatundjad. See tähendab, et kuningas tuli võimule ebaseaduslikul teel, et see oli mingi teine dünastia või võib-olla keegi, kellel polnud õigust troonile.

On üks väga huvitav motiiv, mis läbib kogu Toorat – see on teadmise motiiv. Kui Avraham küsis Kõigekõrgemalt: „Kuidas ma saan teada, et ma pärin selle maa?“, siis Kõigekõrgem saatis tema peale une ja seal õigupoolest ennustas talle, et rahvas läheb alla Egiptusse, ja ütles: „Teadmisega saad sina teada, et su rahvas on võõras, ja Mina toon ta välja.“ Siin – meenutus Kõigekõrgemast, sellest, et Tema tunneb meid kõigil aegadel.

Niisiis, kogu põlvkond suri. Jumal mäletab oma rahvast, rahvas paljunes, aga vaaraoga on häda: tõusis uus kuningas, kes ei tunne Josefit. Maine kuningas ei tunne Josefit, aga Taevane Kuningas, nagu tundis Josefit, nii tunneb ka nüüd. Maine kuningas „veereb“ hiljem nii kaugele, ja me näeme seda, kui ta ütleb: „Ma ei tunne ka Jumalat.“ Kui palju on see Egiptuse „Totu“ tõesti totu? Lahendame ühe väikese matemaatilise ülesande. Josef suri umbes 70 aastat pärast seda, kui rahvas läks alla Egiptusse, ja Moše elust möödus 80 aastat enne, kui rahvas sealt välja läks. Selgub, et kuningas tõusis vähemalt 70 aastat pärast Josefi surma, see tähendab, et Josefi surma ja Moše sünni vahel möödus umbes 60 aastat, ja just sel ajal pidi ilmuma uus kuningas. Ei möödunud nii palju sajandeid, nii palju aastatuhandeid, isegi mitte nii palju aastakümneid, et kuningas tõesti ei tunneks Josefit. Nagu igaüks, isegi nagu haritud okupant, ei saanud ta Josefi olemasolust mitte teada. Ja siin on tõenäoliselt mõeldud seda, et ta ei tunnustanud varem Josefiga sõlmitud kokkuleppeid. See tähendab, ei tunnustanud Josefi panust, ei tunnustanud Josefi rolli, ei tunnustanud Josefi osalust Egiptuse elus. Mida ta siis nägi?

Väljendit ki-tikréna tõlgivad paljud nii: kui meile kuulutatakse sõda, kui me satume sõtta (tikrénu). Aga seda võib mõista ka nii: kui juhtub sõda või mingi muu häda. „Viies kolonn“ (juudid), nemad on loomulikult meie vaenlased, nad unustavad kõik hea, mida me nende heaks tegime, nad ühinevad meie vaenlastega.

…tõuseb sellelt maalt (ve'alá min-ha'árets) võib tähendada tõuseb ja läheb meie juurest ära, rüüstab meid ja läheb meie juurest ära. Teine variant: tõuseb oma madalast võõraste staatusest, mis sellel rahval Egiptuses siiski on. On ka kolmas arusaam, seda toovad samuti mõned kommentaatorid, kes ütlevad, et ve'alá min-ha'árets tähendab ja meie (egiptlased) lahkume sellelt maalt, aga vaarao lihtsalt räägib nii ilusasti. On olemas sellised idamaise keele vormid, kus räägitakse kaudselt (ärgu olgu see meie kohta öeldud). Ja siin ütleb vaarao: „… ja ajab meid siit välja.“ Kogu juutide süü, kõik, milles ta suutis juute süüdistada, on see, et nad on olemas, see, et nad on arvukamad, see, et neid on rohkem kui egiptlasi. Ja juba seepärast, kui tuleb sõda, ühinevad nad vaenlastega, nad rüüstavad meid, nad ajavad meid välja – mida iganes, ainult sellepärast, et neid on rohkem. Vaaraol ei ole mingit põhjust juute mitte armastada. Miks selline asi tekib? Sest ta ei tunne Josefit, sest maistel kuningatel katkeb teadmine.

Siin on ka selline kirjanduslik võte nagu lugeja eelistusiVene tekstis seisab siin sõna-sõnalt „lugeja eelistus“; tõenäoliselt on mõeldud lugeja eelteadmist: lugeja teab rohkem kui vaarao. Tõlkisime sõna-sõnalt.. See tähendab, me koos teiega ju lugesime Berešiti raamatut, mäletame seda, me teame, et Josefi taga, tema järeltulijate taga seisab Kõigekõrgema õnnistus, et seal on veel Kõigekõrgem. Aga vaarao seda ei tea, ja see Totu-vaarao püüab pidada Kõigekõrgemaga proksisõda (sõda võõraste kätega) Iisraeli kaudu, ise seda aimamata. Ja kogu süü, kõik, mida ta nägi, kõik, mida vaarao Iisraelis nägi, – on see, et iisraellased on tugevamad, iisraellasi on rohkem. Mingit lojaalsuse puudumist, mingit vaenulikkust vaarao ei näinud, sest midagi sellist ei olnud. See on kalka, mida kordas kogu juutide ja paljude teiste rahvaste vahekorra ajalugu, kus täiesti lojaalseid juute, kes tundsid end „peenikese viljapeana vene põllul“, peeti ikkagi „viiendaks kolonniks“ ja potentsiaalseteks vaenlasteks.

Ja edasi – vaarao plaani elluviimine.

Saré missím ehk sará masú – see on tuntud Egiptuse mõiste, see on selline isiklik maksuinspektor, kes inimest pidevalt saadab. See ei ole ühekordne kontroll, mis inimese juurde tuleb, see on selline põhjalik inimene, kes arvutab välja kõik maksud, mis sa pead maksma, „riiklik tõde, mis on alati sinuga“. Ta määrati suurte piirkondade ülemate juurde, suurte, tähtsate tegelaste juurde. Ja siin pandi ta Iisraeli üle (ilmselt muidugi ei kleebitud igale iisraellasele sellist külge), kogu Iisraeli tegevuse üle seati eriline järelevalve.

Sõna miskenót tuleb sõna sohén tüvest (olema millegi agent, palgaline). See tähendab, vaarao ehitas teenistuslinnad. Ilmselt olid need garnisonilinnad, laolinnad, nii-öelda „suletud linnad“ (nagu Nõukogude Liidus), Egiptuse kaitsetööstuslinnad, ja need ehitati juutide maksude eest. See tähendab, juutidele seletati viisakalt, et teie olete siin muulased, te kasutate kõiki meie Egiptuse maa hüvesid, seepärast annetage palun kaitseks, ostke Egiptuse riigilaenu võlakirju Pitomi ja Ramsese linnade ehitamiseks.

Ramsese linnast teame me palju. See on tõepoolest linn Gošeni maa piiril, kuhu hiljem, lähitulevikus, viiakse üle Egiptuse pealinn. See on paik, mis oli kaua mahajäetud, ja seda ei vajanud keegi peale juutide. Aga äkki (Egiptuse ajaloos) algab seal koit, ja seal hakatakse linna üles ehitama, kommunikatsioone rajama, infrastruktuuri looma ja nii edasi. Ja kõik see ilmselt juutide raha eest või juutide tööjõudu kasutades (seosest maksudega otsustades, siiski kõige tõenäolisemalt raha eest).

Pitomi linn on teada ainult ühe käsikirja põhjal. Keegi Pitomi linna ülem kirjutab Egiptuse pealinna aruande selle kohta, et ta andis mõnedele inimestele loa Egiptusse sisse sõita. See oli piirilinn Edomi piiril. Võib-olla hoiti seal põgenikke, mingeid poliitilise varjupaiga taotlejaid, potentsiaalseid võõrtöölisi ja mitmesuguseid teisi, enne kui nad Egiptusse sisse sõitsid.

Niisiis hakati Iisraeli rahvast rõhuma, pandi talle peale makse, võib-olla pandi peale ka kohustuslikke töid, me loeme sellest veel edasi.

Sõna je'annú (tüvi ani – see on olema vaene) võib tähendada piinasid või tegid vaeseks või rõhusid. Selles verbis võib olla rõhumise jõu erinev gradatsioon, aga le'annót tänapäeva heebrea keeles – see on piinama, rõhuma.

Me lugesime 10. salmis, et vaarao algatas kõik selle rahvaga pen-jirbé, et ta ei paljuneks, aga siin loeme, et rahvas ken jirbé, ta paljuneski ja õitseski, hoolimata kõigist rõhumistest. Miks? Sest vaarao ei tunne Josefit, sest ta ei tea, kuidas see maailm on korraldatud, ja tal ei tule midagi välja: mida rohkem egiptlased Iisraeli rahvast rõhuvad, seda rohkem Kõigekõrgem sekkub, annab kaitset, ja rahvas õitseb. Nii ilmutab Kõigekõrgem oma vägevust.

Páreh tänapäeva keeles – sunnitöö, raske töö, töö, millest hing nõrkeb. Midrašim näevad selles sellist ilusat sõnamängu, kui páreh hääldada kui pe ráh – pehme suu. Juutidele öeldi alguses: „Noh, olgu, te olete siin välismaalased, olgu nii, et te töötate meile üks päev nädalas või saadate mingi grupi inimesi meie heaks tööle.“ Ja nii järk-järgult, sõna sõna järel, järk-järgult raskendades juutide Egiptuses viibimise tingimusi, nad orjastatigi. Sageli tekib küsimus: „Miks te ei lahkunud, miks te ei põgenenud, miks te läksite nagu lambad tapale?“ Sellepärast, et toimis see põhimõte pé rah (pehme suu), mida targad märkasid. Kõige tõenäolisemalt ei ole seda siin, teksti lihtsas tähenduses (pšat). Jutt on sellest, et egiptlased tõepoolest sundisid juute ühiskondlikult kasulikele töödele, ja juudid, olles sõltuvuses Egiptuse võimudest, olid sellega nõus. Ja seda pé rah, seda pehmet suud kui orjastamise tehnoloogiat, kui juutide mõjutamise tehnoloogiat, võib näha kogu juudi ajaloo vältel.

Egiptlased andsid juutidele kogu võõrtöölise töö, kogu raske töö, mida nad ise ei tahtnud teha. Järk-järgult sattusid juudid sõltuvusse, sattusid sellele raskele tööle. Aga ilmselt see ei mõjunud, Iisraeli rahvas jätkas paljunemist. Juutide seas oli väiksem suremus, pikem eluiga, kõrgem fertiilsus (eostamisvõime), rohkem naisi sünnitas, ja vaaraot ei aidanud juutide sundimine raskele tööle. Vaarao arvas (nii ütlevad kommentaatorid), et võib-olla pärast rasket tööd ei taha juudid väga paljuneda ja sigida, aga võta näpust: juudid sünnitasid samamoodi edasi, nagu olid sünnitanud. Kommentaatorid armastavad tõlgendada, et kuue verbi, kuue sõna kasutamine, kui Tanahis jutustatakse juutide paljunemisest Egiptuses, räägib sellest, et naised sünnitasid korraga kuuikuid. Ibn Ezra ütleb: „Ma nägin ise naist, kes sünnitas nelikud“ – tõsi, ta ütleb seda tuhat aastat hiljem. Ja arstid ütlevad, et ka kuuikud on võimalikud. Võib-olla juudid neid ka sünnitasid, ja oli mitmikrasedusi, ja sünnitati palju lapsi. Aga siin on jutt sellest, et isegi selliste omaduste nagu naise võime sünnitada, laste võime ellu jääda, eluiga lihtne statistika näitab, et midagi ei muutunud, hoolimata tingimuste halvenemisest.

Ämmaemandaid on kaks, ja ka see ei ole väga arusaadav, miks neid on ainult kaks nii suure hulga rahva peale. Kommentaatorid ütlevad, et need on sellised ülemad, ämmaemandate brigadirid. Noh, nii see kõige tõenäolisemalt oligi. Need on juudi rahva sünnitusasjade ministrid, ülemad, brigadirid, juhendajad, ämmaemandate õpetajad. Ja siin, pange tähele, ilmuvad esimest korda nimed. Enne seda lugesime: Egiptuse kuningas, rahvas – kõik olid näotud pärast seda, kui Josef suri. Siin ilmuvad jälle tegelased, naised nimega Šifra (ilus, sihvaka kehaga, tark) ja Pua (tüdruk, tüdrukuna näiv, noorena paistev). Mõlemad nimed on heebrea nimed, mis räägib selle kasuks, et need ei olnud egiptlannad, need olid juuditarid, kes tegid oma rahva seas ämmaemanda tööd.

Kui Egiptuse naine sünnitas, laskus ta põlvili, toetudes kahele kivile nii, et üsk oli nende vahel, ja nii ta sünnitas. Laps tuli omaenda raskuse mõjul ema ihust välja, ja ta lasti alla kivile, ämmaemandad lasksid ta alla.

See on salajane missioon, mille vaarao pani ämmaemandatele, ja ütles neile, et vaat, kui naine sünnitab, on ta seljaga ämmaemanda poole, ta ei näe, keda ta sünnitab. Ämmaemand näeb esimesena, kelle naine sünnitas, poisi või tüdruku, ja kui poisi, siis tuleb tappa, aga kui tüdruku, siis elagu. Aga võta näpust: jällegi ei lähe vaaraol midagi korda, sellepärast et ta ei tunne Josefit.

Ämmaemandad kartsid Jumalat ega kavatsenud täita seda, mida vaarao neile oli käskinud. Vaaraol jälle ei tule välja.

Niisiis, vaarao, keda valdas mõte juudi rahvas surnuks kiusata, kutsus enda juurde ämmaemandad, kes vastutasid juudi naiste sünnituste eest, ja käskis neil iga vastsündinud juudi poisi tappa, aga tüdrukud elama jätta. Aga, nagu Toora meile jutustas, ämmaemandad ei kartnud vaaraod, nad kartsid Jumalat, ja seepärast jätsid nad vaarao käsu õnnelikult täitmata, mis tekitas loomulikult tema nördimuse.

Nad on nagu loomad – seda ei ole öeldud sõna halvas mõttes. Esiteks, nad on elujõulised (nii võib tõlkida), teiseks on mõte selline, et nii nagu loom ei vaja ämmaemandat, sünnitusabiarsti, ja sünnitab ise, nii ka juudi naised.

Pikki aegu oli kommentaatorite seas ämmaemandate teemal suur vaidlus: kas Kõigekõrgem tõesti tegi ämmaemandatele head vale eest ja kas valetada võib? Juudi kommentaatorid püüdsid öelda, et jah, tõepoolest, on reeglid, on elu päästmine, on mingid asjaolud, kui valetamine ongi õige. Kristlikud tõlgendajad, nagu Calvin või (enne teda) Augustinus, ütlesid, et vale on vale, iga vale on patt; vale võib rikkuda iga hea teo, ja antud juhul Kõigekõrgem lihtsalt andestas õnnetutele valelikele patustele ämmaemandatele. Ma arvan, et Toora, pöördudes lugeja poole, näitab talle, et ämmaemandad toimisid just õigesti, kui nad vaaraod petsid ja kohtlesid valetajast vaaraod tema enda vale järgi. Enamgi veel, Kõigekõrgem tegi ämmaemandatele head, ja rahvas paljunes. Ilmselt ei kestnud see mitte ühte päeva ega ühte kuud, ja see ei saanud muidugi vaaraod mitte vihastada.

Seda salmi tõlgendatakse mitmeti, ja sellest on mitu erinevat võimalikku arusaama. Rašbam ütleb, et vaarao pani jumalakartlikud ämmaemandad koduaresti, tegi neile majad, kus neid kinni peeti, suletud majad. Teised ütlevad, et Kõigekõrgem tegi neile majad, leidis ämmaemandatele majad, kus nad said tagakiusamise eest turvaliselt varjuda, varjupaigamajad. On veel selline arusaam, et need on pärandimajad, et need ämmaemandad, Šifra ja Pua, ei ole tavalised: Šifra on Moše ema (tulevase, me saame temast alles hiljem teada), ja Pua on Moše õde (kellest me samuti veel midagi ei tea), ja hiljem saavad nad nii preesterluse kui ka kuningluse. On ka selline selle salmi tõlgendus. Ma arvan, et see on siiski juba rohkem draš (tõlgendus) kui pšat (lihtne tähendus). Ja on lihtsa arusaamise variant, et Kõigekõrgem tegi head, kindlustas nende ämmaemandate majad, pered, heaolu.

Kordame, et on mitu varianti: koduarest; varjupaigamajad; pärand majadele ja lihtsalt majade heaolu. Ma kaldun viimase variandi poole. Muide, on veel üks huvitav variant: Kõigekõrgem tegi ämmaemandatele head, rahvas paljunes, ja seepärast tegi vaarao egiptlastele majad juutide sekka, asustas egiptlased juutide sekka, et egiptlased kuulaksid, nii-öelda „kõrvu vastu seina hõõrudes“, kas juutidel juhuslikult lapsi ei ole, ja vastavalt kaebaksid peale. Igal juhul oli vaarao käsk, mis puudutas kogu rahvast.

Kõige tõenäolisemalt on jutt juutidest. Kuigi on ka teisi kommentaare, mis ütlevad, et vaarao alustas juutidest, aga lõpetas kogu rahva hävitamisega. Kõige tõenäolisemalt on siin jutt sellest, et vaarao käskis, toetudes pealekaebamiste ja rahvaliku patriotismi süsteemile, iga juudi poisi, kes sünnib, Niilusse visata. See käsk pani vastavalt igale egiptlasele, kes sai teada, et juutidel sündis poeg, kohustuseks võtta see poiss ja visata ta Niilusse. See ei ole enam lihtsalt niisama, sest Niilus ei ole egiptlaste jaoks lihtsalt jõgi, see on jumal, viljakuse jumal, kes on seotud veel ka taeva ülalhoidmisega, ookeani jumal. Ja üldiselt on see üsna võimas jumal panteonis, kelle esindajaks ja osaliselt asehalduriks vaarao ongi: „Mulle kuulub Niilus, ja mina olen selle loonud“, me loeme sellest prohvetite juures. See tähendab, vaarao käsib oma jumalikus hüpostaasis (egiptlaste jaoks on ta nagu paganlik jumal, nad on paganad) tuua juudi lapsi ohvriks nende paganlikule jumalusele. Ja see, kes seda ei tee, ei mässa enam mitte vaarao, vaid Niiluse enda vastu.

Sellega lõpeb Šemoti raamatu 1. peatükk, ja me jätkame lugemist 2. peatüki 1. salmist.

Me ei tea veel nende nimesid, hiljem saame teada, et need on Amram ja Joheved, et Joheved on otseselt Levi tütar, just nimelt Levi enda, kes läks alla Egiptusse, ja kes midrašite ja paljude arvutuste järgi sündis just sel päeval, kui kogu Iisrael läks alla Egiptusse. Aga seni loeme, et keegi läks ja võttis. Ja siin on näha, et ja läks, ja võttis, nagu on kirjutatud: vajéleh ja vajikkáh – see on lahutuse ja tagasipöördumise valem. Ja sellest, et me hiljem saame teada, et Mošel, sündinud lapsel, on õde ja vend, mõistame, et mees võttis ta juba koos lastega, see tähendab, võttis endale naise tagasi. Vaarao keelu taustal juudi lapsi elus hoida jagunes perekond ilmselt lahku. Kuna kronoloogiat on väga raske kindlaks teha, ilmub palju kommentaare, ja ühed kommentaatorid ütlevad, et nad läksid lahku, aga siis selgus, et naine on Mošest rase, ja mees läks ja võttis ta tagasi. Teised kommentaatorid ütlevad, et neil oli tütar Mirjam, tark, ilus tüdruk, kes ütles: „Vaarao tapab oma käsuga poisse, aga teie, loobudes pereelust, tapate ka tüdrukud.“ Ja feminist ütles jalga trampides: „Pöörduge tagasi ja ühinege uuesti!“ Nii või teisiti, mingitel põhjustel, mida me ei tea, see mees läks ja tõi oma naise tagasi.

Siin võib mõista, et ta oli rase ka enne seda, võib mõista ka nii, see tähendab, Toora tekst jätab võimalused nii ühe kui ka teise arusaama jaoks. Aga et olemusi mitte kuhjata, ütleme, et mees tõi tagasi naise, kellega ta oli lahutatud, ja naine jäi rasedaks.

Noh, ja kummalise asja ütleb meile Toora edasi. Ma olen näinud palju emasid, palju kordi on tulnud ka sünnitusi vastu võtta ja suhelda värskete emadega, ja ma olen alati täheldanud, et emad näevad lapsi, et nad on head. Küll alles ime, et naine vaatas last ja nägi, et ta on hea. Ühed kommentaatorid ütlevad kohe, et ki-tóv – see on see, mida Kõigekõrgem ütles valguse kohta Berešiti raamatu kõige esimeses peatükis. See tähendab, et kui Moše sündis, võib-olla täitus maja Jumaliku valgusega, ja naine otsustas ta ära peita. Teised ütlevad, et Moše sündis tema raseduse kuuendal kuul, ja ta imestas, et ta sündis elusa, tervekese poisina, ja seepärast sai ta teda kolm kuud peita, sest Egiptuse inspektsioon tuli üheksandal kuul. Ma arvan, et siin jällegi ei ole vaja kommentaare kuhjata: naine sünnitas lapse ega tahtnud kuidagi teda anda mingitele egiptlastele, et need viskaksid ta jõkke. See on loomulik emainstinkt, ja ta varjas poega, nii kaua kui see oli võimalik.

Arusaamatud asjaolud. Jällegi ei ole mingeid viiteid, et mingi inspektsioon tuli ja kontrollis. Poiss kasvas, võib-olla ei olnud maja inimeste eest nii suletud, võib-olla naine kartis, et vend ja õde lobisevad välja, – nii või teisiti tundis ta, et ei suuda enam seda last peita.

Góme (papüürus) – taim, mida nimetatakse papüürus-lõikheinaks, selline ebatavaline taim väga jämedate tihedate vartega, mis kasvas Egiptuses. Praegu on see peaaegu hävitatud, aga tol ajal oli see levinud. Tavaliselt tehti sellest kirjutusmaterjali (papüürust), aga peale selle tehti sellest ka parvesid ja paate. Nagu me juba rääkisime, armastasid egiptlased joonistada, ja meieni on jõudnud pildid, millel me näeme, kuidas egiptlased teevad sellest taimest paadikesi, laevukesi.

Súf (hundinui, roog) – see on kalda- ja veetaim, väga sageli aetakse seda segi kõrkjaga, taim sellise suure-suure pruuni nupuga. Isegi minu lapsepõlves kutsuti seda millegipärast kõrkjaks, ma alles hiljuti sain üllatusega teada, et see ei ole kõrkjas.

Tavaliselt joonistatakse pilt, kuidas laegas kuhugi ujub ja Mirjam jookseb selle järel nagu Tanja palli järel. Ei, ta pandi hundinuiade sekka, ja õde hakkas vaatama, mis edasi saab. Ilmselt ei olnud koht valitud juhuslikult, kõik ei käinud seal, kus vaarao tütred suplevad, mida me varsti näeme. Must, läikivast bituumenist korvike on hundinuiatihnikus täiesti hästi näha.

Siin tuleb märkida, et sisuliselt täitis lapse ema (me ei tea veel ühtegi nime, Toora ei ütle meile veel mingeid nimesid, isegi kui ma neid kasutan, ma ruttan sündmustest ette) vaarao korralduse: ta ise pani lapse Jeori, Niilusesse, laps on Niiluses – kõik on seaduse järgi.

Neiud ei lähe koos vaarao tütrega Niilusesse, ta supleb üksi. Tuleb öelda, et Egiptuse neiud (jällegi teame seda joonistustest) ei häbenenud oma alastust, kuid samal ajal oskasid nad hoida distantsi, orjatarid ei pesnud end koos emandaga. Seepärast läks tütar Niilusesse suplema, aga teenijad käivad ümberringi, kui midagi vaja läheb või kui ilmuvad mingid uudishimulikud pealtvaatajad.

Mõned kommentaarid ütlevad, et ta mitte lihtsalt ei võtnud, vaid sirutas ta käe (ama – see on ka käsi) ja et sel hetkel pikenes vaarao tütre käsi koguni 2,5 meetri võrra, selline ime juhtus, ta sirutas käe ja võttis. Aga kõige tõenäolisemalt on siin üsna lihtne tekst: ta saatis orjatari, orjatar tõi talle selle laeka.

Tuleb mõista selle sügavust, mis juhtus, kui me vaatame seda vaarao tütre silmadega: Niilus andis ohvri tagasi. Jumal, keda kutsutakse Niiluseks, pidi selle juudi poisi alla neelama, see on ohver talle. Ta keeldus seda tegemast, järelikult on see vaarao tütre jaoks jumala tahe, Niiluse tahe, et see poiss elaks. Ta mõistab, et see on juudi poiss, mõistab, et teda visati jõkke ohvriks, et ta ei suple siin juhuslikult, ja ta täitub halastusega tema vastu.

Ja siis ilmub nagu tühjast kohast täiesti juhuslikult veel üks tüdruk, seesama, kes seisis ja vaatas eemalt. Üldse, pange tähele, et meie lõigus, selles loo fragmendis tegutsevad tegelikult ainult naised: ämmaemandad, kes kuidagi osutavad vaarao korraldustele vastupanu; ema, kes kuidagi ebaseaduslikult, seadusvastaselt käitub, mässab. Ämmaemandad valetavad; ema peidab, ema saadab lapse laekasse; tütar vaatab, mida edasi teha; printsess, kes mõistab, et issi seadus ju ei toiminud, et jumal ei taha surma, vähemalt mitte selle konkreetse poisi surma, tõuseb samuti isa korralduse vastu. Kogu lõik – need on mässavad naisrevolutsionäärid.

Niisiis, poisi ema, kes äsja pani poisi korvikesse… Mis siin võib juhtuda? Äkki (nagu Puškinil) „jooksid lapsed tarre, kiirustades“, kutsuvad teda ja ütlevad: „Seal on sulle vaarao tütar pakkumisega, millest sa ei saa keelduda!“

Väga sageli oli kombeks, et naine palkas oma lapsele ammi mitmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et peeti, et imetamine ei ole kuninglik asi, see rikub figuuri. Teiseks peeti, et rind on seotud suguelunditega, kuulub ühte süsteemi, seepärast oli imetamise ajal paljudes uskumustes suguühe keelatud, ja selleks, et oleks võimalik jätkata suhteid mehega, anti laps ammede kätte. Noh, ja kolmandaks sellepärast, et teenijaid omada on ilus. Ammil oli lapsele tohutu mõju, hiljem peeti amme üldiselt kogu elu ülal. Ta oli teise ema rollis, me teame Berešiti raamatust Rivka ammist. Amm sai üsna head raha. Meieni on jõudnud mitu erinevat lepingut selle kohta, kuidas ammile palka tagatakse. Asi on selles, et jällegi oli ka amm kohustatud sel ajal mehest eemale hoidma, ta oli kohustatud hästi toituma ja võttis endale kohustuse mitte imetada teist last. Ta sai palka, mis võis võrduda kahe-kolme inimese keskmise sissetulekuga tolle aja kohta. See tähendab, et sel hetkel sai Moše ema oma lapse (keda veel ei kutsuta Mošeks) tagasi 3–3,5 aastaks, see on imetamise aeg. Sai selleks ajaks võimaluse teda turvaliselt, ilma igasuguse muretsemiseta kasvatada, ja sai veel ka raha selleks, et teda kasvatada. Tegelikult osutus poiss nii egiptlanna poolt lapsendatuks kui ka juuditari poolt mitte mahajäetuks: selline juutide luuraja egiptlaste juures ja egiptlaste luuraja juutide juures. See poiss, kelle saatus on praegusel hetkel arusaamatu, me ju ei ole raamatut lõpuni lugenud. Ja kui me ei ole lõpuni lugenud, siis me näeme sellist huvitavat sündmust, mis juhtus. Mille poole see sündmus viib? Selle poole, et Moše kaudu teevad egiptlased juutidega midagi, et Moše kaudu saavad juudid egiptlastelt midagi, aga praegu on see varjatud.

Moše tähendab ühelt poolt tõepoolest veest väljatõmmatu, see on nime juudi tõlgendus. Ješajahu juures loeme, mis on Moše kohta öeldud: „See, kes oskas vett tõsta.“ On olemas ka nimi Mozes (poeg), ja vaarao tütar nimetas teda: „See on minu poeg, sest ma tõmbasin ta veest välja.“ Ka nii võib mõista.

Tekib küsimus, millele tuleb samuti vastata ja mida mulle esitatakse: „Aga mis oli Moše nimi? Milline oli tema juudi nimi, mille ta sai ümberlõikamisel? Need esimesed 3 aastat, kui ta lühikestes püksikestes Gošeni maal ringi jooksis ja oma ema piima vaarao raha eest sõi, kuidas teda sel ajal kutsuti? Ja miks Toora sellest midagi ei teata?“

On kommentaatoreid, kes ütlevad, et tema nimi oli Tov, ema ju nägi, et ta on tov (hea). Teised kommentaatorid ütlevad: „Jah, me juba ütlesime, tema nimi oli Jekuti'el (minu lootus – Jumala peale).“ Tal oli selline nimi, aga need on midrašim. Miks Toora selle nime peidab? Sest lapsendamisseaduste järgi (meieni on jõudnud mitu lapsendamiskirja) ema või isa, see, kes lapse lapsendab, nemad annavad talle nime. See nimi tagab ja garanteerib lapsendajate juriidilise õiguse lapsele. Kes kutsub teda teise nimega, meenutab tema minevikku, pretendeerib tema suhtes mingile vanemlusele, see võib saada suure karistuse. Mõnes Assüüria käsikirjas loeme: „Kuue lapsega maksab see, kes meenutab tema teist nime, kes nimetab tema teist nime.“ See tähendab, Moše peab saama ainult Mošeks, ainult nimi, mille andis talle vaarao tütar, läheb ajalukku juriidilistel põhjustel. Sest muidu oleks see jällegi olnud mäss seaduse vastu, oleks seadnud ohtu Moše ja tema vanemad. Ja siin naised enam ei mässa, me ei saagi teada, mis oli Moše nimi.

Me peatume sellel, et imelisel kombel osutuvad naised tugevamaks nii vaaraost kui ka Egiptuse Niiluse jumalast, ja nad näevad teist seadust selle seaduse taga, mille kehtestas vaarao. Ja imelisel kombel satub juudi poiss, kelle tema enda ema toitis vaarao raha eest juudi kodus üles, vaarao kotta, saab Egiptuse nime Moše, mis tähendab poeg, aga heebrea keeles – veest väljatõmmatu.

Moše jalutuskäigud (2:11–25)

Me peatusime sellel, et Moše ema tõi ta, üles toidetuna, rinnast võõrutatuna, vaarao tütre kotta, kus ta õigupoolest saigi nime Moše.

Sõna savál tähendab taluma või enda peal kandma (pakikandja heebrea keeles sabál), seepärast, kui me loeme sõna sével (koorem, ike, raskus), siis sivlotám – nende kannatusi ta nägi.

Lisaks sellele, et Moše nägi üldpilti kannatavatest, kannatusi ja rõhumist taluvatest juutidest, nägi ta ka üksikut episoodi: egiptlane peksab juuti. Võib oletada, et see ei olnud tolle aja kohta midagi erakordset. Aga esimest korda oma rahva juurde välja läinud Moše jaoks oli see ilmselt liiast. Edasi loeme Moše reaktsiooni:

Kedagi ei ole – et appi hüüda ja seda egiptlast ohjeldada, või võib-olla ei ole kedagi juutide seast, kes selle vaese inimese eest välja astuks, või võib-olla ei ole kedagi, kes märkaks seda, mis nüüd hakkab toimuma.

Ilmselt on Moše tugev poiss, ja selline ootamatu ja spontaanne reaktsioon on tal ebaõiglusele. Kommentaatorid püüavad siin Mošet kuidagi õigustada, öeldes, et oli selline lugu, nagu oleks see egiptlane pettusega hiilinud selle juudi naise juurde, ja kui too pettuse avastas, hakkas egiptlane teda peksma. Teised ütlevad, et on olemas halaha, mille järgi pagan, kes lööb iisraellast, väärib surma, küll surma taevast, mitte surma inimkäe läbi, aga siiski väärib. Vaevalt teadis Moše kõiki neid üksikasju ja vaevalt teadis tema, kes oli kasvatatud Egiptuses, halaha eripärasid Maimonidese tõlgenduses. Kõige tõenäolisemalt näeme me siin spontaanset tegu inimeselt, kes tunneb kaasa oma vendadele, seepärast kordub 11. salmis kaks korda sõna eháv (tema vennad). Inimene, kes kasvas üles palees, tõmbub vendade poole, ta läheb välja vendade juurde, ja vaat ta näeb, mis vendadega toimub. Moše tunneb, et see on kuritegu, seepärast ta peidab laiba, ta ei kutsu ei politseid ega kiirabi, ta peidab laiba ja mõtleb, et otsad, kui mitte vette, siis igatahes liiva.

Sõna nittsím (vaidlevad) – siin vaidlevad juba, nii-öelda, vaidluse „edasijõudnud“ staadiumis. Nad ei vaidle filosoofia või kabala üle, istudes ješivas laua taga, nad haaravad juba teineteisel „rinnust kinni“. Kuidas Moše sellele reageerib? Ilmselt ei olnud siin Mošel Püha Vaimu erilist kohalolu, ta lihtsalt nägi üht õelamat, teist – end kaitsvat, ja ta esitab sisuliselt retoorilise küsimuse: „Miks lüüa ligimest?“ Mošel on jälle nördimusreaktsioon ebaõiglusele, seekord ebaõiglusele vendade vahel. Loomulikult on suhtumine natuke teistsugune, ja ta ei mõista, kuidas saavad vennad nii üksteisesse suhtuda.

See on selline lõksküsimus: „Kas sa tahad mind tappa nagu seda egiptlast?“ – „Ei, mitte nagu seda egiptlast, ma tahan sind teistmoodi tappa.“ See on nagu küsida: „Kas sa oled juba lõpetanud oma koera peksmise?“ Selline lõksküsimus, mis esitatakse samuti, muidugi, retoorilisena.

Kujutage ette olukorda. Egiptlane peksab juuti. Moše märkab seda juhuslikult, satub juhuslikult kolmandaks selles stseenis, kedagi pole läheduses. Ta tapab egiptlase. Loomulikult, kui Moše pärast üksi matab ta liiva, siis päästetud juut põgeneb õnnelikult, jättes Moše keha matma, nad ei peida laipa koos. Ja ilmselt pälvib Moše suure kuulsuse, sest põgenenud juut jutustab: „See meie rikkalikult riietatud vend tappis egiptlase, kes mind peksis.“ Ja pole kindel, et seda jutustatakse vaimustunult, sest siin on alati hirm – et ometi midagi ei juhtuks. Politsei uurib asja, kaevab välja, kes on süüdi, ja võib-olla, kui mitte mõrvas, siis kaasosaluses võib seda inimest süüdistada. On alati „galuti“ hirm, nende inimeste hirm, kes on pagenduses, et midagi sellist tuleb välja. Ja järgmisel päeval, kui see uudis oli juba levinud, jahmatatakse Mošet väitega: „Kas sa otsustasid siin võimu haarata? Kas sa otsustasid võtta enda peale Robespierre'i rolli, orjuse ja rõhumise vastu võitleja rolli, meie sotsiaalse liidri rolli? Võib-olla sa kavatsed mässu? Kes pani sind siia? Sul ei ole võimu, ja järelikult oled sa võimu vastu ja mässad.“ See on see, mis Mošet hirmutas.

Ma rääkisin kord postsovetliku ruumi elanikega, paljud ütlevad: „Kui meil mõne tuntud ülema poeg, rääkimata juba vaaraost, kellegi tapaks, ei peituks ta eriti, sest olukorda saab kergesti lahendada väikese füüsilise survega kannatanute perele.“ Aga Moše puhul ei ole asi ainult egiptlase tapmises (Egiptuses oli õigusemõistmine siiski võib-olla parem kui paljude endise SRÜ maade territooriumil), vaid asi on ka selles, et potentsiaalselt pretendeerib Moše mingile võimule – olla rahva seas ülem ja kohtunik, ja see on juba mäss vaarao vastu. Kui soovite, on Moše selline omapärane juutide kuningas. Loomulikult ei pruugi see vaaraole sugugi meeldida.

Paljud kommentaatorid ja midrašim ütlevad siin, et ta püüdiski Moše kinni ja tahtiski ta tappa, aga mõnedes versioonides vahetas ingel Moše välja, ja kui palju ka ei löödud mõõgaga Moše kaela pihta, ei suudetud seda kuidagi läbi raiuda. Imelik küll: kommentaarid on ometi keskaegsed, aga Egiptuses vaevalt kedagi hukati pea mõõgaga maharaiumise teel. Ja selle kohta on väga palju erinevaid kommentaare, aga kõige tõenäolisemalt teatati Mošele lihtsalt, et vaarao tahab ta tappa.

Midjani maa on samuti, üldiselt, Egiptuse satelliit. See on maa, mis on tol hetkel Egiptuse sõjaväelise kaitse all, need ei ole iseseisvad territooriumid, ja karjaste seas, kolkas, seal on võimalik kaduma minna. Moše põgeneb provintsi ja asub elama Midjanisse.

Lauset ja oli kaevu juures võib mõista kahtepidi. Kas ta asub elama Midjanisse, elab seal kaua, ja Toora jutustab, et ühel ilusal päeval läks ta välja kaevu juurde, või veel oma tee alguses, alles Midjani jõudnuna, peatub Moše kaevu juures, et hinge tõmmata. Et me kujutaksime ette: Midjan on kõrbeline maa, kaeve on seal vähe, vesi on inimesele hädavajalik, seepärast ei jaluta sa kaevust kaugele, isegi kui väga tahad. Nii või teisiti, esimesel päeval või mingi aja möödudes satub Moše õigel hetkel kaevu juurde.

Edasi kaldub Toora natuke kõrvale ja ütleb:

See on ainus inimene, kelle kohta Tanah ütleb, et tal on seitse tütart. On üks õnneseen, kellel neid on kolmkümmend: Šoftimi raamatus (12:9) kirjeldatakse sellist seltsimeest. On kellel kolm, aga vaat seitse – see on selline imeline arv. Õnnistatud preester Midjanist, Midjani kohen, tal on seitse tütart.

Paljud neist, kes on käinud Iisraelis, on näinud vanu kaeve. Nii Egiptuses kui ka Kaananis ja Midjanis on neil üks ja sama konstruktsioon: suur kivi, millele tehakse vaod, need täidetakse veega ja neist joob kari, sest kari ei joo ämbritest, loomulikult. Ja vaat nad pumpasid, et kari tuleks ja jooks. Aga võta näpust.

See tähendab, olukord: seitse Midjani maa preestri tütart tulid vett pumpama. Pumpasid, tegid raske töö, et suurt karja joota, ilmselt pumpasid kaua, täitsid kõik vaod, kõik joogikünad veega – ja siis tulevad karjased. Karjased, täiesti võimalik, et mitte midjanlased, palgalised karjased, kes karjatavad seal kariloomi, nad on võõrad, ja nad ajasid tütred minema. Vaevalt et midjanlased ise hakkaksid kuidagi oma preestrile vastu. Sõna kohen tähendab kas preestrit, Midjani preestrit, see tähendab vaimulikku – igal juhul autoriteetset inimest, või ministrit, või ülemat, jällegi autoriteetset inimest. Midrašim ütlevad siin, et mõni aeg enne Moše tulekut oli see mees, see Midjani kohen, keda me ei ole veel nimepidi nimetanud, loobunud kogu ebajumalateenistusest, viinud oma majast välja kõik ebajumalateenistusega seotud vidinad, hakanud uskuma Iisraeli Jumalasse või mingisse ühte Ainsasse Jumalasse (omas arusaamas). Seepärast oli ta Midjanis vandesse kuulutatud, ja karjased ei andnud tema tütardele mingit abi, vaid vastupidi, ajasid tüdrukuid koos nende karjaga minema. Aga kõige tõenäolisemalt olid karjased võõrad: see maa piirneb Egiptusega, seal liikus tõepoolest palju karjaseid, ja karjastel lubati alati ajutiselt karjamaadele tulla. Karjased ei paistnud alati silma kõrge moraaliga. Me mäletame juhtumit Jaakoviga, kes tuleb ja näeb karjaseid, kes ootavad, kuni kõik kokku tulevad, ja Toora näitab seda kui haruldast juhtumit. Siin on karjased eetikast palju vähem koormatud kui karjased Padan-Aramis. Ja seepärast nad lihtsalt ajavad need tüdrukud minema. Tüdrukutel on ebamugav oodata, kuni kõik on oma karja jootnud, sest nad on tüdrukud, sest neil on ebamugav olla kõigi silme all, idamaine tagasihoidlikkus ja palju muud. Võib-olla ootasid nad tavaliselt kõik karjased ära ja tulid hiljem – on palju erinevaid variante, kuidas nad tavaliselt hakkama said, aga sel päeval tulid nad varem, me loeme sellest veel. Aga nii või teisiti, Moše tõusis ja päästis nad (sõna lehoši'a – päästma, ješua – päästmine). See tähendab, Moše oleks võinud istuda kuskil varjus puu all, aga ta jälle ei lähe mööda.

Võib-olla rääkis Moše, nagu mõned maalikunstiteosed seda kujutavad, karjastega viisakalt ja ütles: „Poisid, kus on teie feministlikud vaated, kus on teie liberalism?“ Võib-olla kasutas Moše füüsilist jõudu – nagu me teda juba tunneme, on ta vihas kardetav. Nii või teisiti suutis ta avaldada positiivset mõju karjaste moraalsele palgele ja jootis karja, mida siin juba nimetatakse nende karjaks. Kui eelmises, 16. salmis lugesime nende isa karja, siis nüüd loeme nende karja. Seejuures on asesõna nende – meessoos, nagu selline kerge vihje, et see on ka Moše kari.

Kirjanduslikult on heebrea keeles vahe – nende naiste (sufiks -an) või nende meeste (sufiks -am), naistele kuuluv või meestele kuuluv. Kui see oleks puhtalt tüdrukute kari, võiks öelda tsonan tähega n lõpus; kui see on meeste kari, siis tsonam, tähega m. Siin on mees arvatud karja omanike hulka, võib-olla on see foneetiline võte, et ei oleks neid kahte tähte nun(צֹאָנָנ), mis on hääldamiseks ebamugavad. Aga nii või teisiti loeme seda, mida loeme – nende karja: kuna nad selle eest kannatasid, siis on see mingil määral juba nende. Muide, see ei ole nii tähtis detail.

Re'u'el – Kõigekõrgemale lähedane või Jumala sõber, selline on nime tähendus. Seda ei kanna mitte ainult see seltsimees, tegelikult on see nende vanaisa, nagu me hiljem välja selgitame, see tähendab, Re'u'el – see on eespool mainitud Midjani koheni, Jitro, isa. Üldse on Jitro nimedega Tanahis väga palju segadust, me räägime sellest lugemise käigus. Raamatus Bemidbar (10:29) on Re'u'el nimetatud Regu'eliks. Miks? Sest täheke ע (ajin) loetakse mõnes murdes mitte a-na, vaid g-na. Seepärast kui heebrea keeles nimetatakse linna Aza, siis vene keeles ja inglise keeles nimetatakse seda Gaza, see on tähe ע (ajin) lugemise küsimus. Seepärast muutub Re'u'el aeg-ajalt Regu'eliks. Miks tal on veel teisi nimesid (tal on kokku 7 nime kogu raamatu jooksul) – see on omaette küsimus, me räägime sellest veel. Niisiis, Re'u'el on antud juhul nende vanaisa. Vanaisa nimetatakse sageli isaks, see on täiesti vastuvõetav nähtus.

Mida tähendab päästis meid karjaste käest? Võimalik, et karjased mitte ainult ei lasknud tüdrukuid vee juurde, vaid ka kuidagi püüdsid neid ahistada. Selle kohta on ka keelelisi viiteid – kui me lugesime 17. salmis sõna vajoši'án (ja päästis nad). On lugu tüdrukust, keda püütakse põllul vägistada, ta karjub, ja ei tule Moše, ei tule päästjat. Võimalik, et karjastel olid mingid ettepanekud või mingid halvad mõtted nende tüdrukute suhtes. Igal juhul jutustavad tüdrukud siin, et vaat selline lugu juhtus meiega, ja egiptlane päästis meid karjaste käest.

… ja pumpas meile – selles, muide, nad natuke liialdavad, sest pumpasid nad ise. Võib-olla, sel ajal kui nad vaidlesid, läks vesi ära, ja siis pidi ta uuesti pumpama, aga kõige tõenäolisemalt jutustavad nad lihtsalt lugu kangelaslikkusest, ehtides seda jooksvalt nagu iga eepos.

See tähendab: „Te jätsite ta sinna maha, võib-olla võib temaga midagi ohtlikku juhtuda? Ja pealegi, sellised mehed ei vedele maantee ääres. Miks te ta sinna jätsite?“ Me teame, et kutse leiba sööma, me rääkisime sellest juba, on seotud abiellumisega: „Mul on siin seitse tütart, aga nad pillavad mehi laiali“ – mõistlik loogika vanaisa ja lapselaste jaoks, noh ja üldse inimesega tutvuda, teda tänada. Peale selle, koos leiba süüa – see on ka leping.

On veel üks traditsioon, me loeme sellest esimeses Melahimi raamatus (11:18–19). Oli selline Adad, kes põgenes Egiptuse kuninga juurde (ta põgeneski Egiptusse), ja too määras talle leiva ja andis talle naiseks oma naise õe, ja see tähendas eestkostet. Vastutasuks selle eest, et Moše kaitses tema tütreid, annab Midjani kohen Mošele mingi eestkoste ja mingi varjupaiga.

Siin: elama selle mehe all, elama selle mehe eestkoste all. See tähendab, need on eestkoste põhimõtted, Midjani kohen võttis Moše oma eestkoste alla. Moše ei pea enam vaarao eest põgenema, end varjama ja poolpõrandaalust eluviisi elama.

Mitte ainult et Moše on Egiptuses elav juut, ta on ka juut, kes kasvas üles väljaspool oma rahvast. Ta kasvas üles vaarao majas, see tähendab, ta oli eraldatud rahvast, kes ise elab paguluses. Ja sellest olukorrast satub Moše ise pagulusse kui juudi päritolu egiptlane, kes on sattunud Midjanisse. See on hämmastav lugu. Ja sel hetkel, kui me ei tea lõppu, on üldse arusaamatu, mis sellega edasi saab, aga Toora lõpetab sellega teema.

Muide, heebrea keeles lugeja võib näha, et Toora märgib lõike tähega פ (pe), kui teema jääb avatuks, ja tähegaס (sámeh), kui teema suletakse: parašá ptuhá – avatud lõik, parašá stumá – suletud lõik.

Suri Egiptuse kuningas – see tähendab osaliselt, et Moše pagulusel võib tulla lõpp. Teisest küljest tähendab see ka seda, et võib-olla avaneb Iisraelile veidi lootuse aeg, võib-olla tuleb uus liberaalne kuningas, kes võtab maha orjuse ahelad ja tunnistab, meenutab, et kunagi oli Josef, et juudid on suur õnnistus, ja lihtsalt, et kõik on loodud kuju ja sarnasuse järgi. See tähendab, tuleb mingi demokraat võimule, ja kõik need piinad lõpevad. Aga need ei lõppenud. Ja kui tõusis uus vaarao, jättis kehtima needsamad seadused.

Huvitav asi, eks ole? Iga kord, kui me loeme midagi sellist Kõigekõrgema kohta – et vaat, lõpuks ometi kuulis Ta, lõpuks ometi sai Ta teada, lõpuks ometi mõistis Ta… Ja see on hämmastav: Ta on Kõiketeadja, Ta on Kõikteadev, Ta on Kõikemõistev, kuidas selline asi saab juhtuda? Noh, palvetab inimene ja ütleb: „Kõigekõrgem, tee nii ja nii, talita minuga nii ja nii. Aga kui ei – siis ei. Kui Sa ei saada mulle mercedest, noh mis siis, ma sõidan taksoga, mitte ju marsruuttaksoga“, ja nii edasi. Ja vaat, me rääkisime sellest juba mitu korda: kui on olemas variant „B“, siis kuuldakse ka palvet teisiti. „Kui Sa praegu ei saada meile vabastust, siis võib-olla sureb vaarao ja meil läheb kergemaks...“. See on juba hoopis teine palve. Kui tuli arusaamine, et teist vaaraod ei tule, teist vaaraod, teiste seadustega, ei tule, siis tõusis kisa töö pärast ja see jõudis Kõigekõrgemani. See tähendab, juudid jõudsid sellisesse seisundisse, et kisa, et nende lootus oli juba ainult Kõigekõrgema peale.

Jällegi, Ta meenutas mitte seepärast, et oli unustanud: „Oi sa, Ma ju unustasin, Mul on ju nendega leping, aga Ma vedasin neid nii alt!“ Loomulikult ei toimu see nii: tuli aeg, et Kõigekõrgem täidaks lepingu. Tuli tund, mil Kõigekõrgem hakkab tegutsema selle lepingu järgi, mille Ta sõlmis Avrahamiga, Jitshakiga, Jaakoviga. Avrahamile lubas Kõigekõrgem, et lepingu sõlmimise hetkest on pagulust 400 aastat. Tuli aeg tegutseda. Leping kinnitati Jitshaki kaudu, Jaakovi kaudu.

Mida tähendab – Kõigekõrgem teadis, Jumal teadis? Alles nüüd sai teada? Jällegi ei. Raamatu Šemot kaks esimest peatükki on seotud sõnaga jáda (teadis). Teadis – ei teadnud. Kas Moše teadis, et ta on egiptlane? Kas vaarao tütar teadis midagi, kas ema teadis? Kes teadis, kes ei teadnud? Kas Moše tundis oma rahvast? Kas tema võimu tunnistati? Kas see, kes Mošega vaidles, teadis, et ta tõepoolest seatakse sellele võimukohale? Ja 2. peatükk lõpeb väitega: nagu alguses tõusis vaarao, kes ei teadnud, nii ilmub siin see Kuningas, kes on tõepoolest Kuningas, kes on Kuningas kõigi üle, kes võib seada kohtuniku ja ülema, ja tema, see Kuningas, teadis kõike ja teab kõike.

Me jäime pidama selle juures, et Moše asus elama Midjani koheni juurde, võttis naiseks tema tütre Tsippora, tal sündis poeg, kelle Moše nimetas Geršomiks märgiks sellest, et ta on võõras võõral maal. Me lugesime ka, et Kõigekõrgem vaatas armuga Iisraeli poegade peale, kuulis nende kisa, nende palvet, ja sai teada Kõigekõrgem.

Jitro – see on Midjani koheni nimi. Nimi Itro (Jitro) tuleb juurest jtr või jfr, mis tähendab esmasündinu, kellel on eelis. Mõnede versioonide järgi ei ole see tegelikult päris nimi, see on otsekui „tema kõrgeauväärsus“, omamoodi tiitel. Siiski kaldun ma rohkem mõistma seda nimena, esmasündinu nimena, võib-olla nimena, mida anti esmasündinutele. Ja Moše karjatab Midjani koheni Jitro karja.

Sõna midbár võib tähendada nii kõrbe, see tähendab tühja kohta, kui ka karjamaid, luhaniite, kohta, kus karjatatakse. Selline vastuoluline tähendus võib sõnal olla.

Kohta, kuhu Moše tuli, nimetatakse juba Jumala mäeks, kuigi meile on veel teadmata, miks see on Jumala mägi. Samuti on raske ette kujutada, et just Siinai piirkonnas, Horevi mäe piirkonnas, on üsna raske karja karjatada.

Sõna sené tõlgitakse kui okaspõõsas või kui kupiná vanaslaavi tõlgetes. Tegelikult on probleem selle sõnaga selles, et seda ei esine kusagil mujal. Ja seepärast me ei saa öelda, missugune põõsas see on. Mõned ütlevad, et see on püha mustmuraka põõsas (selline taim on olemas). Teised ütlevad, et need on lihtsalt mingid okkad, okkad üldse. Mõned ütlevad, et siin ei peeta üldse silmas põõsast, vaid kivi või Siinai kalju tükki, mida nii nimetatakse. On ka neid, kes ütlevad, et sené – see on üldse põõsastik, mitte konkreetne põõsas, vaid põõsastiku tihnik Siinai kõrbes, mida nimetatakse sené. Selle juure puhul on mõningaid viiteid okkalisusele: see tähendab, need on kas mingid teravad kivid või okkalised põõsad. Kui mitte püüda teha mingeid revolutsioonilisi kommentaare, siis võib mõista, et see oli lihtsalt mingi okkaline põõsas. Ja võib nõustuda nende kommentaatoritega, kes ütlevad, et Kõigekõrgem ilmus okkalises põõsas, ja see on otsekui mingi kannatuse sümbol, kaastunde sümbol Iisraeli rahvale, kes samuti on omamoodi okastikus.

Moše on karjane, ta veedab palju aega kõrbes, veedab palju aega karjamaadel, palju aega üksinduses, aga ta on endiselt elu suhtes tähelepanelik, uudishimulik, ja ta ei lähe lihtsalt niisama mööda mingist arusaamatust nähtusest, sellisest nagu põlev ja ära mittepõlev põõsas. Keegi teine oleks tulekahjust eemale hoidnud, ei oleks läinud äreva muusika saatel keldrisse, aga see ei ole meie juhtum. Mošele on see huvitav, tal on huvi lähemale minna, ja ilmselt on see osa katsumusest.

„Peibutus“ oli selline: Kõigekõrgem ilmus põõsas, et vaadata, kas Moše ilmutab huvi, kas ta näeb põõsast, kas ta pöörab tähelepanu sellele, et põõsas mitte lihtsalt ei põle, vaid ei põle ära, – ja Moše tuli vaatama.

Üldiselt ei tuldud Ida traditsioonis isegi koju jalanõudes, sest kodus teenitakse Kõigekõrgemat, ja isegi paganlikke jumalaid teenides võeti austusest jalanõud ära. Templimäele teatud kohtadesse oli keelatud jalanõudes minna. Preestrid teenisid paljajalu, ja sünagoogis käidi samuti pikka aega paljajalu. Samaarlased ja mõned karaiimid võtavad sünagoogides siiani jalanõud ära. Surnud looma nahast tehtud jalanõud sisaldavad juba endas mingit ebapuhtuse elementi, peale selle on see ka pori, ja teetolm, ja lihtsalt lugupidamatus püha koha vastu, seepärast öeldaksegi võta oma jalanõud jalast.

Viimasel ajal on väga palju inimesi, kes püüavad teha mingeid sisulisi tõlkeid, ja nad ütlevad, et šal-ne'aléha – see on üldiselt eemalda endalt, võta endalt ahelad (na'ál võib tõlkida kui riiv), standardse mõtlemise riivid: „võta silmadelt jalanõud“iVene kõnekeeles tähendab väljend „võta silmadelt jalanõud“ umbes „tee silmad lahti“; autor mängib sellega käsule jalanõud jalast võtta. Tõlkisime sõna-sõnalt, et sõnamäng säiliks., nii-öelda, „võta mõistuselt jalanõud“ ja vaata teist reaalsust. Need on ilusad midrašim, ja nad on ilusad seni, kuni neid ei hakata välja andma Toora otsese tähendusena. Aga Toora otsene tähendus on siin – käsk Mošele võtta jalanõud ära, sest ta on Kõigekõrgema ilmutuse paigas.

Kõigekõrgem esitleb end ja alustab sõnaga Mina – sinu isa Jumal, see tähendab Moše isa Jumal. Mõned midrašim, mõned seletajad ütlevad, et Kõigekõrgem, selleks et Moše teda ära tunneks, rääkis temaga isa häälega, Moše kuulis issi häält. Ilus midraš. Miks alustab Kõigekõrgem sellega, et Ta on Moše isa Jumal? Sest Avraham, Jitshak, Jaakov – see on nii kaugel, see on mingite minu kaugete esivanemate Jumal, aga vaat isa ma tunnen. See tähendab, Kõigekõrgem räägib sellest, et Ta on lähedane Jumal, mitte ainult kaugete esivanemate Jumal.

Pange tähele, et Kõigekõrgem alustab sellest, et nimetab rahvast oma rahvaks. Ta ütleb: „Mina nägin Minu rahva kannatust.“ Kõigekõrgem ütleb: „Mina nägin, kuulsin ja tunnetasin, tundsin valu.“ Kolm kaastunde tasandit: visuaalne, auditiivne, taktiilne, ja kõigil tasanditel ütleb Kõigekõrgem: „Mina olen Oma rahvaga.“

Maa, mis voolab piima ja meega – see tähendab ühelt poolt maa, mis on õnnistatud karjakasvatuses ‒ piim, ja agronoomias – mesi. Mesi, mida Tooras silmas peetakse, ei ole tavaliselt mesilasmesi, see on datlimesi, nõrguvate puuviljade mesi. Tänapäeva keeles on selle nimi melass, aga Toora keeles on selle nimi dvaš või mesi. Mesi ‒ see on mahl, paks siirup, mis nõrgub puuviljadest, põllumajandusliku õitsengu sümbol. Teiselt poolt tähendab see, et maa vilju ei koristata, et maa on üle täitunud, tema „udar“ on üle täitunud, tema aiad on üle täitunud, aga keegi ei hari maad. Ja seda hoolimata sellest, et maa ju ei ole tühi, sest Kõigekõrgem ütleb: „Mina laskun alla, et teda üles tõsta… paika...“ – ja nimetab nende rahvaste nimed, kes sellelt maalt välja aetakse. Võib-olla unistavad juudid juba ammu köökides, arutades: „Oh, kui saaks tagasi Kaanani!“ Miks nad 200 aastat, hoolimata orjusest, ei pöördunud tagasi Kaanani? Sest Kaanan on juba ammu teiste rahvaste poolt asustatud ja vallutatud, ja sinna ei ole nii lihtne tagasi pöörduda. Ja Kõigekõrgem lubab, et Ta mitte ainult ei too, vaid ka annab nende rahvaste maa.

Miks Kõigekõrgem seda kordab? Alguses ütles Ta: „Mina kuulsin, ja seepärast Mina toon välja“, nüüd ütleb Ta: „Mina nägin, sain teada, tundsin.“

Selline ootamatu käsk. Kujutage ette: Moše (teda ei kutsutud siis veel rabeinuks – meie õpetajaks) – see on põgenenud kurjategija, kes juba mitu aastakümmet elab Jitro juures, on võib-olla juba lapselapsedki soetanud ja loodab rahulikule vanaduspõlvele, lambukesi karjatada ‒ ja äkki selline ilmutus! Justkui uuris botaanikat või loodust, läks vaatama, mis seal põõsaga lahti on, ja asi võttis sellise ootamatu pöörde: mine, tähendab, Egiptusse ja too sealt välja Minu rahvas – ja seda inimesele, kes 40 aastat ei ole peale lammaste lauta ajamise kedagi kuhugi viinud. Muidugi, see on hirmus, ootamatu, ja see on ettepanek, mille puhul esimene soov on – keelduda.

Moše ei lugenud Šemoti raamatut (nagu ka teised ei lugenud Berešiti raamatut), ta ei tea, mitu korda tal tuleb vaarao juurde minna, tema juurest tühjade kätega tagasi tulla, rahva poolt etteheiteid taluda. Tunnustäht, mille Kõigekõrgem talle annab, on selline: „Sina tood välja. Mina saadan sind, et välja tuua, ja annan tunnustähe: sa tood välja ja tood selle sama mäe juurde. Me kohtume täpselt samas kohas.“ Vaat sulle tunnustäht! Väga kummaline tunnustäht ja suur usukatsumus Mošele.

Moše hakkab seda rolli endale selga proovima. Aga rahvast Egiptusest välja tuua – see ei ole lihtsalt öelda: „Poisid, laadime end autodesse, istume ja sõidame“, või: „Poisid, tuleme välja, rivistume kolonnidesse ja sõidame.“ See ei ole isegi mitte ainult vaaraoga kokku leppida, et vaarao laseks Iisraeli rahva minna. See on palju keerulisem, sest see on seotud sellega, et tuleb tõsta Iisraeli rahvas sellele tasemele, kus ta on võimeline Egiptusest välja minema, ja seal veel, ennäe, teel ka Toora vastu võtma. Mošet ootab tohutu ja raske töö. Ja Moše, proovides seda endale selga, küsib Kõigekõrgemalt nii:

See on küsimus, mida keegi Mošelt hiljem ei küsinud, mitte keegi. Ja on ka arusaamatu, miks peaksid Iisraeli pojad äkki Mošelt küsima, mis on selle Jumala nimi, kes ta saatis. Kui see on isade Jumala nimi, siis nad teadsid, mis nimi Tal on. Aga asi on selles, et sõna nimi tähendab rohkem kui lihtsalt nimi. Jumalat ei kutsuta lihtsalt Vasjaks, sest Ta on Kuningas Vassili, või Petruseks, Petjaks, sest ta on kalju. Igaüks Kõigekõrgema nimedest avab teatud Tema omadusi, mingeid Tema jooni: „Kes on see Jumal, kes meid saatis? See on Jõud, see on Tarkus, see on Pääste. Millised Kõigekõrgema omadused hakkavad selles protsessis toimima? Mida ma neile vastan?“

Enne seda, 12. salmis, lugesime, et Jumal kasutas sõna ehjé (olen), kui ütles: „Mina olen sinuga.“ Siin kordab Ta seda sõna ja ütleb: „Mina olen See, Kes olen“. See on üks Tema nimedest. Seda tõlgendatakse erinevalt, sest Mina olen See, Kes olen – seda on raske mõista. Ühelt poolt on filosoofiline tõlgendus: Jumal on igavene, ja Ta on alati Üks ja Seesama. Teiselt poolt on ajalooline mõiste: „Mina olen See, Kes oli teiega, ja See, Kes olen teiega: See, Kes olen teiega selles teie lunastuses, ja See, Kes olen teiega teie edasises lunastuses, ja See, Kes teid alati lunastab ja päästab, ja See, Kes alati teis toimib.“ Veel üks arusaam – teoloogiline: Jumal võib olla see, kelleks Ta tahab, Ta on Absoluutne Valitseja. Kui ma olen keskealine mees, ei saa ma muutuda nooreks naiseks. Kass ei saa muutuda koeraks, ja ahv ei saa muutuda krokodilliks, ja jõehobu ei saa muutuda pääsukeseks. Iga olend on piiritletud (sõnast piir) konkreetsete piiridega, konkreetse antusega. Kõigekõrgem on absoluutselt vaba olema ükskõik milline, ükskõik kes, ükskõik mis, ja mitte mingid piirid Teda ei piiritle. See on üks nime ehjé mõistmisi. Veel üks arusaam, mis on mulle lähedane: ehjé ašér ehjé tähendab Mina olen See, Kes annab olemise, ainsa reaalse olemise. Kõik, mis toimub, kogu reaalsus tuleb Minult. Kõik, mis osutub Minuga mitte seotuks ‒ on illusoorne, „kummituslik selles möllavas maailmas“. Ja Kõigekõrgem avab Mošele selle olemuse, aga Ta ei käsi seda Nime rahvale edasi anda.

Siin kasutatakse neljatähelist Nime (יְהוָה), mida tavaliselt hääldatakse valesti kui Jehoova või Jahve. Kõigekõrgem ütleb alguses ehjé ašér ehjé, seejärel ütleb lihtsalt ehjé, ja seejärel ütleb HaŠem (neljatäheline nimi ehk tetragrammaton). Miks annab Kõigekõrgem kolm nime? Sest ehjé ašér ehjé – see on Nimi, millega Kõigekõrgem selgitab Mošele vastuseks tema küsimusele oma Nime olemust: „Mina ei ole ette määratud mingite nimedega, Minul ei ole üht püsivat nime, üht püsivat omadust, Mina ei ole sarnane Kreeka jumalatega, kes tegelevad millegi ühega, või on neil mingi üks täiesti arusaadav, lihtne loomus. Ja Egiptuse jumalatega ei ole Mina samuti sarnane. Mina võin olla, Kes võin olla. Ei saa ette arvata nime, mille kaudu Mina hakkan toimima. Aga Mina olen teiega kui Kohtumõistja, kui Päästja, kui Tervendaja ja kui Karistav Käsi. Mina olen teiega. Ja kes on see Mina? Te tunnete ära selle Nime, mida te teadsite: HaŠem. Just HaŠem (יְהוָה) ‒ see on Minu igavene Nimi.“ Nimel Jehoova (jällegi, vales häälduses) on samuti väga palju erinevaid tõlgendusi. Aga me ei hakka praegu laskuma teofooriasse (jumala nime pärisnimesse lisamise praktikasse), sest vestlust tuleks rohkem kui üheks tunniks, kui me hakkame seda arutama. Aga sisuliselt tähendab ka see nimi: See, Kes loob elu, See, Kes elustab kõik, ja ühendab endas kolm verbi: oli, on ja saab, ja teeb minevikus (olnus), tulevikus ja olevas kõike. Tähendab, See, Kes annab elu minevikule, olevikule ja tulevikule, Tema on väljaspool aega, Olev, Ainus, Absoluutne Jumal, kogu elu Allikas, mineviku, oleviku ja tuleviku, kõigi põhjuste ja kõigi tagajärgede ja kõigi vastastikuste seoste, mis on tunnetatavad, tunnetavad, mis hõlmab ka tunnetust ennast. Tähendab, uskumatult kõikehõlmav, kõike endasse sisaldav Jumalus – see on meie Püha õnnistatud Jumal, Iisraeli Jumal, kogu maailma Looja, kogu maailma ja kõigi rahvaste Jumal.

Väga palju võib rääkida iga salmi kohta selles lõigus, iga salmi kohta eelmisest lõigust (kus Moše tapab egiptlase, peidab ta liiva sisse, kõik on tema peale nördinud). Isegi iga rea kohta kirjutaks Dostojevski terve romaani. Siin, meie nädalalõigus, on filosoofidele suur avarus. Vaat kus saab hoogu võtta nii Kõigekõrgema nime osas, kui ka Kõigekõrgema ettehoolduse osas Iisraeli rahva suhtes, kui ka Kõigekõrgema igavese olemise osas, kui ka erinevate nimede osas ja mis on üldse Nimi. Ja ma olen väga rõõmus, et saab visata halukesi nende mõtisklemiste tulle, ja ise mõtisklen sellest meeleldi; aga meie vestlused on vaid halukesed nende lõkete jaoks.

Me jäime teiega pidama selle juures, et Kõigekõrgem ilmutas end Mošele ja teatas talle, et on kätte jõudnud lunastuse aeg ja et Moše on tööriist, saadik selle lunastuse nimel. Ja 3. peatüki 16. salmis loeme Kõigekõrgema sõnu Mošele:

Huvitav sõna pakód: see tähendab külastama, käsutama, juhtimist üle võtma, sisse panema, usaldama. Kui anda kujundlik tõlge, siis Kõigekõrgem ütleb: „Mina võtsin Egiptuses toimuva tüüri enda kätte, kõik autopiloodi režiimid on välja lülitatud, Mina olen roolis.“ Ja on selge, et Kõigekõrgem on alati roolis, on selge, et Kõigekõrgem juhib kõiki protsesse. Aga Toora kasutab vahel sellist sümboolikat, et näidata meile, et Kõigekõrgema jõud ja plaan hakkavad ilmselgelt, selgelt, kõigi tunnistajate silme all teostuma Egiptuses kõige selle suhtes, mis seal hakkab toimuma.

Me juba rääkisime sellest, nüüd kordan lühidalt: piim ja mesi – need on põllumajandusliku õitsengu sümbolid. Kusjuures mesi ei tähenda mesilasmett, vaid mahla, mida taimed nõrgutavad (eelkõige datlimett) ja mida kutsutakse dvašiks. Ja peaaegu kõikjal Toora tekstis on mesi – datlimesi.

Kui Iisraeli rahvas räägib endast välismaalastega, on tema enesenimetus (etnonüüm) vestluses välismaalastega ivrim (heebrealased). Kui Josef end vaaraole tutvustab, ütleb ta: „Mind on varastatud ivrimi maalt.“ Ja edasi, kui mainitakse Iisraeli suhteid rahvastega, kasutatakse sõna ivri (Everi järeltulijad). Nõnda öeldakse tänapäevani, siit ka sõna heebrealane.

Iisraeli vanemad ei saa tulla vaarao juurde ja öelda: „Ühele meie seast, Mošele, ilmutas end Jumal.“ Vanemad peavad uskuma, eelkõige peavad nad ise uskuma Mošet, et Jumal ilmutas end talle ja et Tema hakkab tegutsema. Seepärast peavad vanemad vaaraole tunnistama, et neile ilmutas end Jumal.

Miks annab Kõigekõrgem Mošele ja vanematele sellise sõnumi? Asi on selles, et Egiptuse seaduste järgi – me loeme sellest mitmelt ostrakonilt (savikildudelt) ja mitmest Egiptuse papüürusest, mis arvestasid orjade töökorda, arvestasid tööpäevi – said paljud orjad 8 ja isegi 40 päeva puhkust seoses oma rahvaste religioossete kultustega. Tähendab, Egiptus oli mitmerahvuseline riik, kus olid orjad eri maadest, oma religioossete pühadega, ja egiptlased, vastavalt oma küllaltki liberaalsetele, nagu me näeme, seadustele, tulid neile orjadele vastu ja lasid neil minna oma jumalaid teenima. Seepärast ütleb Kõigekõrgem Mošele: „Tule ja palu oma seaduslikke, sulle ettenähtud religioosse püha päevi; hakkame tegutsema õigesti, hakkame tegutsema seaduste formaalse järgimisega. Seepärast tule sina ja palu, et rahvas lastaks kolmeks pidustuspäevaks minna.“ Aga miks me näeme, et see on formaalne? Sest Kõigekõrgem ütleb kohe:

No, ja lihtsalt niisama saadab ära? Võib-olla saadab ära nii, et loobib kaua kive järele, ja puhkeb antisemitismi ajastu Egiptuses, ja tuleb rahva nördimus? Võib-olla saadab ära pärast pogromme? Ja siin räägib Kõigekõrgem Mošele veel ühest imest, imest ime sees: et purustatud, võidetud Egiptus osutab Iisraeli rahvale armu.

Selle salmiga lõpeb kolmas peatükk, ja me alustame neljanda peatüki lugemist, alustame lugemist vastusest, Moše vastuväitest sellele, mida Kõigekõrgem ütles. Me näeme kogu Toora vältel, et Moše oskab Kõigekõrgemaga vaielda, oskab Kõigekõrgemale vastu vaielda ja Kõigekõrgem vastab talle tema vastuväidetele. Siin ilmneb meie jaoks uus eripära: varem Kõigekõrgem rääkis, aga inimene „lõi kulpi“, vastas: „Kuuldud!“ ja täitis. Aga Moše kaudu antakse Toora. Toora – see on õpetus, aga õpetus nõuab, et korraldused saaksid selgituse. Seepärast ei häbene Moše, kelle kaudu õpetust antakse, küsida, ta võib küsida, võib vastu vaielda ja, kui vaja, saada vastuse oma vastuväidetele. See on Moše tähtis iseloomujoon.

No tõepoolest: Moše on inimene, keda Egiptuses mõrva eest taga otsitakse (kui teda veel taga otsitakse), põgenenud mõrvar, kes pikka aega üldse ei elanud Egiptuses, vaid varjas end Midjanis. Ta ei kannatanud, üldse mitte kunagi ei kannatanud neid kannatusi, mida rahvas kannatab. Ja äkki saadab Kõigekõrgem ta ilma mingi põhjuseta Iisraeli vabastama. Ja ta ei ole veel minevikugi eest oma karistust ära istunud. Kas tõesti ei võinud Kõigekõrgem leida inimest ilma avatud kriminaalasjadeta ja ilma kriminaalse minevikuta, kedagi, kes tunneb paremini juudi rahva kombeid ja kultuuri? Seepärast on muidugi raske uskuda, et just sellisele kummalisele inimesele, nii plekilise elulooga, ilmus Kõigekõrgem. „Nad ei usu mind,“ ütleb Moše, kes võib-olla ka ise ei usu ennast sel hetkel, kui Kõigekõrgem talle ilmus.

Muidugi ei tunne Kõigekõrgem uudishimust huvi, mis Mošel käes on, ja mitte sellepärast, et Ta ei suuda näha, mis Mošel käes on. Ta tahab juhtida Moše tähelepanu kepile, nõnda räägib Kõigekõrgem sageli prohvetitega. Näiteks: „Mida sa näed?“ ‒ „Ma näen mandlipuu oksa.“ Ja Zaharjalt küsib sageli: „Mida sa näed?“ Kõigekõrgem lülitab prohveti tähelepanu sisse, öeldes: „Vaat, vaata, sul on käes kepp.“

Ese, mida Moše endaga kaasas kannab (nagu meie tänapäeval kanname telefoni), ‒ see on kepp. Ta viskab selle maa peale, ja omaenda kepp muutub maoks; igaüks ehmuks. Kõigekõrgem ütleb: „Võta teda sabast!“ Moše haarab teda sabast, ja madu muutub jälle kepiks. Kui palju ainest kommentaaride jaoks! Leidub teadlasi, spetsialiste, piibliteadlasi, kes ütlevad: „No vaat, siin on ju näha ja otse torkab silma, et inimesel, kes seda kirjutas, ei ole kunagi madudega tegemist olnud, sest madusid ei haara keegi kunagi sabast. Madusid tuleb haarata peast.“ Aga tegelikult haaratakse madusid tõepoolest sabast, see lõdvestab järsult mao selgroo, ja on mõni sekund, mil teda saab haarata ja kotti panna. Madusid haaratakse küll ka peast, aga see kuulub maopüüdjate kunsti valda. Ärge korrake kodus ei üht ega teist.

Mis siin on hämmastav, on see, et tavaliselt tehti kepid maopeadega, nii oli kombeks – kaunistada kepp mao peaga. Siin tuleb välja, et kepi käepide ‒ see on mao saba. Paljud näevad selles tõendit, tunnistust sellest, et Moše ei tulnud maoga, mille ta kuskil oli kinni püüdnud ja kepiks muutnud, vaid tõesti oskab muuta kepi maoks. Millegipärast peetakse maagias seda keerulisemaks. Ma ei oska öelda, kas see on nii, sest ma ei oska teha ei üht ega teist. Aga kepi käepide mao saba kujul – see on väga ebatavaline.

 Miks annab Kõigekõrgem just sellise märgi ja miks just need märgid, mida Ta edasi annab? Kommentaatorid näevad selles Iisraeli kolme võimalikku vastuväidet selle vastu, et Kõigekõrgem saatis Moše, kolme alust umbusuks: esimene ‒ see on Moše kriminaalne minevik. Tema võim mao üle, nagu mõrvari üle, nagu olendi üle, kes tapab, peab tõestama, et Kõigekõrgem andestas talle selle patu ja et ta on selle patu eest kaitstud. Samuti on ka madu, mis on keerdunud ümber posti, ‒ kaitse ja kuningliku võimu sümbol. See on esimene tunnustäht, mille Kõigekõrgem andis Mošele.

Siin tõlgitakse haigust, mis Mošet tabas, pidalitõveks, kui tuntud ja levinud haiguse nimetust. Tegelikult on see eraldi haigus ‒ tsará'at, mida mainitakse ainult Tooras ja millel on selle mõistmise järgi suuremal määral vaimsed juured, mis on seotud kurja keelega, mingi ebapuhtusega. Selle haigusega nakatunu on väljaspool leeri ega saa leeri siseneda. See tunnustäht on vastus teisele võimalikule vastuväitele: Iisrael on oma patususe tõttu, oma ebapuhtuse tõttu, Egiptusesse sukeldumise tõttu muutunud nagu pidalitõbiseks. Ja kuhu meil sellises langenud seisundis minna Kaanani maale, minna Tõotatud Maale? Selle peale vastab Moše: „Vaat see ongi tunnustäht: Kõigekõrgema jõud – vabastada Iisraeli rahvas tema patust, puhastada teda pidalitõvest. Vaadake, Kõigekõrgem ‒ See, Kes saadab pidalitõve, ja See, Kes sellest vabastab!“

See tähendab, Kõigekõrgem näitab: „Mina saadan pidalitõve, Mina tervendan sellest. Kui keegi arvab, et patusus takistab Tõotatud Maale sisenemast – jah, patusus takistab sisenemast, aga Mina olen – Tervendaja sellest!“

See on vastus kolmandale vastuväitele, mis võib kõlada: praegu on aeg, mil Egiptus on tähtede kaitse all. Mõned kommentaatorid ütlevad, et see viitab nisani kuule, et kõik sündmused, kõik Moše kohtumised algavad nisanis, ja Pesah, vabastus, toimub samuti nisanis, ja see kõik võtab aasta. Nisan ‒ see on Jäära sodiaagimärgi kuu, mida Egiptuse astroloogias peeti Egiptuse jaoks õnne ja edu kuuks, ja võib-olla ei olnud need ebausud iisraellastele võõrad. Kõigekõrgem näitab, et Ta on kõrgem kõigist ebausudest ja võib lüüa Egiptuse jumalat päeval, mil Egiptuse jumalat peetakse kõige suuremas jõus olevaks, et need Egiptuse jumalad ei maksa Kõigekõrgema silmis midagi.

Vaat need on need kolm tunnistust, mis tuleb Iisraelile ilmutada.

Ja tekib veel üks huvitav küsimus: kas Kõigekõrgem siis ei näe kõike ette? Kas Kõigekõrgem ei saa öelda: „Nad kuulavad sind pärast esimest või pärast teist või pärast kolmandat tunnustähte, või pole üldse midagi vaja“, nagu me hiljem ka näeme. Miks annab Kõigekõrgem Mošele need tunnustähed? Kõigekõrgem räägib Mošega inimkeeles, toetab Mošet ja samal ajal näitab siin, millise tahtevabaduse, millise valikuvabaduse Ta inimestele annab. Ta sekkub inimeste teadvusesse nii vähe, et annab inimestele võimaluse isegi mitte uskuda imesid, mida Ta ise teeb. Olles võimeline tegema mis tahes imesid, juhtima kõike kõiksuses (3. peatüki 14. salmis ütles Ta ju, et Ta on ehjé ašér ehje, kõige elava Allikas, kõige reaalse), annab Kõigekõrgem vabaduse ega sekku inimeste tahteavaldusse, annab neile võimaluse mitte uskuda ka pärast teist tunnustähte ja pärast kolmandat. Ja egiptlastele annab võimaluse vastata formaalsele palvele usulistel põhjustel puhkust saada (seal küll ei ole öeldud, et rahvas lubas tagasi tulla, aga formaalselt on palve esitatud).

 Moše jätkab vastuvaidlemist. Ja seni argumenteerib ta loogiliselt: „Ma ei ole kõnemees, ei ole sõnaseadja, ei ole sõnaosav inimene, mis poliitik minust on? Miks sa määrad mind sellele ametikohale? Vaata, ma ei sobi.“ Moše suhtub endasse kriitiliselt, Moše kontrollib: kas ta suudab sellise missiooniga toime tulla, kas ta peab vastu, ja räägib oma puudustest, mis võivad takistada tal seda ülesannet täitmast. Siin on ilmselt ka see, et Moše ei taha sellele teenistusele minna, kuid sellegipoolest vaidleb Moše siin Kõigekõrgemale loogiliselt vastu. Ja Kõigekõrgem ei vasta nendele vastuväidetele nii: „No tegelikult sa, Moše, lihtsalt ei taha kuhugi minna ja seepärast mõtled sa välja mingeid ettekäändeid.“ Kõigekõrgem vastab Moše sõnadele tema suu kohta, et see on raske:

Ja sellele vastuväitele vastab Kõigekõrgem Mošele: „Jah, õigesti sa räägid, sa ei ole sõnaosav inimene, aga Mina, Mina – ISSAND, sõnaosavuse Allikas, Mina aitan sind, Mina juhendan sind, mida rääkida.“

See tähendab: „Saada kedagi teist, leia endale sellele ametikohale professionaal. Ma ei ole väärt, ma ei taha, leia endale keegi, kes sellele tööle paremini sobib. Ma kukun selle missiooniga läbi, oh ISSAND, ära pane seda minu peale, saada keegi teine.“

 Siin, kui Mošel on lihtsalt vastuväide stiilis „saada keegi teine“, vihastub ISSAND Moše peale. Aharon on vanem vend, ja näib, et kui juba kedagi saata, siis saadetakse kõigepealt vanem vend, mitte noorem. Pealegi on ta sõnaosav, pealegi on ta kogu aja elanud Egiptuses rahva keskel, kannatanud koos rahvaga, tunneb rahva kannatusi ‒ ta on seal oma inimene. Ja näib, et esimene, kes oleks pidanud vastu vaidlema (me lugesime, kogu Berešiti raamat on täis konflikte vendade vahel), ‒ on Aharon. Siin ütleb Kõigekõrgem: „Vaata, Aharon, sinu vanem vend (kellele sa oleksid näpuga näidanud kui esimesele kandidaadile ja oleksid öelnud: vaat, saada Aharon, ta on minu vend, ta on sõnaosav, ta on andekas!), rõõmustab selle üle, et selle missiooni said sina.“ Vend, kes rõõmustab teise venna edu, tema väljavalituse üle ‒ see on midagi revolutsioonilist võrreldes sellega, mida me Berešiti raamatus lugesime.

Teisisõnu: „Mina annan sulle sõnaosava kaaslase, kes rüütab sinu sõnad ilusatesse kõnedesse, aga Mina olen sinu suuga ja tema suuga. Mina jälgin, et sa annaksid talle Minu sõnad õigesti edasi, ja õnnistan teda, kui ta annab edasi sinu sõnu, ja teile mõlemale näitan mitte ainult, mida rääkida, vaid ka, mida teha.“

See tähendab: „Sina annad talle edasi Minu Jumalikud ilmutused, aga tema on sinu suu, tema jutustab seda ümber, seab selle ilusatesse, rahvale arusaadavatesse kõnedesse, mis on öeldud ilusa häälega.“

Sellega lõpetab Kõigekõrgem vestluse.

Moše ei suutnud Kõigekõrgema saadikuks olemisest vabaneda. Kõigekõrgem vastas kõigile tema argumentidele. Aga kõik algas sellest, et Moše tundis uudishimu, miks põõsas ära ei põle. Vestluse sisu osutus väga kaugeks sellest, mida põõsas õigupoolest tähendab, sümboliseerib. Ja Moše võttis enda peale Kõigekõrgema saadiku missiooni. Tema elu ei ole sellest hetkest peale enam selline nagu varem, igav tal kindlasti ei hakka. Ja meie koos teiega jälgime, kuidas Kõigekõrgem hakkab tegutsema tema elus, ja tema kaudu – Iisraeli rahvas.

Me jäime pidama selle juures, et Kõigekõrgem lõpetas Mošega rääkimise ja Moše nõustus, leppis, võttis enda peale missiooni tuua Iisraeli pojad Egiptusest välja. Ja me jätkame lugemist 4. peatüki 18. salmist:

Siin nimetatakse Moše äi Jeteriks (me rääkisime sellest, et Jitro muudab jutustuse käigus pidevalt oma nimesid). Jeter – see tähendab kõige suuremal määral tema Majesteet, tema Kõrgeausus.

Väljendil Mine rahuga on kaks vormi: leh lešalóm öeldakse sellele, kes veel tagasi tuleb, keda oodatakse, et ta tagasi tuleb; leh bešalóm öeldakse sellele, kes lahkub ega tule tagasi; sa bešalóm ja leh bešalóm öeldakse veel ka surijale (midagi vene „puhka rahus“ sarnast).

19. salmis loeme, et Kõigekõrgem ilmutab end Mošele veel kord Midjanis. Kommentaatorid ütlevad: see on põhjustatud sellest, et Moše, kuigi ta sai Jitrolt loa, ei hüpanud järgmisel hommikul püsti nagu Avraham ega asunud teele, vaid ta viivitab.

Kommentaatorid ütlevad (ja me peame seda pidevalt jälgima): „Esimese lunastuse sarnane tuleb ka järgnev lunastus. Nagu esimene lunastaja tuli eesli seljas, nii on ka viimane lunastaja eesli seljas.“ Samuti on sellest ka Zharja prohvetikuulutus.

Kepp, mis Mošel oli, mida ta endaga kaasas tassis – võib-olla lihtsalt puutükk, isegi töötlemata, millega Moše palju aastaid käis, lambaid karjatas, – muutub nüüd Jumala kepiks. Kõigekõrgem lubas teha selle kaudu imesid, ja kepp osutus justkui Kõigekõrgemale pühitsetuks. Ja vaat milliseid teelesaatmissõnu annab ISSAND Mošele:

See tähendab: „Hoolimata sellest, et sa võtsid nüüd selle kepi, Minu kepi, oma kätesse ja sa teed palju imesid vaarao ees, Mina aga tugevdan, teen kõvaks tema südame.“ Paljud kommentaatorid ütlevad: „No kuidas saab vaaraoga nii ümber käia? Ühelt poolt võtad Sina temalt vaba tahte, teiselt poolt mõistad Sina ta selle eest hukka. Kuidas saab inimest hukka mõista selle eest, et ta ei suuda lennata või ei suuda tunde vee all olla? Kui Sina võtad vaaraolt valikuvabaduse, teed kõvaks tema südame, kuidas saad Sina teda hiljem selle eest karistada?“ Teised ütlevad: „Noh, üldiselt teenis vaarao selle ise ära, ta viis ennast sellisesse seisundisse.“ Ja on erinevaid õigustusi ja seletusi sellele – kuidas Kõigekõrgem karistab seda, kellele ise valikuvabadust ei andnud. Üks võimalikest seletusvariantidest on selline, et tegelikult ei võeta siin vaaraolt valikuvabadust ära. Siin on Jumala Ettenägemine. Jumal ütleb: „Mina hakkan teda nii väga ‚marru ajama‘, nii väga teda vihastama, ja juba Minu olemasolu fakt, juba Minu tegutsemise fakt vihastab teda nii väga, ta hakkab tundma Minu vastu nii ‚tugevat isiklikku vastumeelsust‘, et ta lihtsalt ei suuda rahvast minna lasta. Ja seepärast hoiata sina vaaraod ette.“

See tähendab: „See, et sa nüüd siin rõhud rahvast, see, et sa vastu paned ega lase rahvast minna ja teed rahvale kurja – Minu esmasündinule teed sa kurja.“

Vaaraod hoiatati ja talle öeldi: „Iisrael on Minu esmasündinu, seepärast on sul parem mitte vastu panna ja rahvas ära saata, sest hind on väga kõrge, ja hind on sulle ette teatatud. Mina tapan (mõõt mõõdu vastu) sinu esmasündinud poja.“ Kõik on aus, nagu öeldakse, kõik kaardid, kõik trumbid on ette lauale laotud. Just seepärast võib öelda, et siin ei võeta vaaraolt vaba tahet, sest muidu ei oleks talle öeldud: „Kui sa ei lase minna – Mina tapan“, vaid kohe oleks esmasündinu tapetud ja rahvas vabaks lastud. Milleks siis kogu see etendus, kui vaaraol ei ole vaba tahet? Ma esitan seda, kuidas ma praegu näen ja mõistan teksti pšatti (lihtsat tähendust). Aga muide, on ka teisi tõlgendusi, ja ma suhtun neisse austusega.

24. salmist algab väga väike, aga väga raskesti mõistetav lõik. Mõned kommentaatorid ütlevad, et see lõik on kogu Tanahis kõige raskemini mõistetav, sest palju on arusaamatut – kes ja kuidas tegutseb. Aga me ju selleks loemegi, et raskusi ületada, seepärast proovime asjast aru saada.

Malón tänapäeva keeles – see on hotell, Toora keeles malón – see on koht, kus laním (veedetakse öö öise peatuse ajal). Keda kohtas, keda tahtis surmata? Kohtas Mošet ja tahtis teda surmata? Milleks tahtis surmata? Edasi – veel arusaamatum.

Ärge imestage, et Tsipporal on kivinuga. Kuni nende aegadeni kasutati tõepoolest mitmesugusteks vajadusteks kivinuge. Tsipporal võis täiesti selline olla.

Siin on arusaamatu, kelle jalgade üle. Kolm kohalviibijat – ISSAND (Jumala ingel), Moše ja poeg. Ja kõige tõenäolisemalt tõmbas ta üle poja jalgade, võidis teda ümberlõikamise verega.

Sõna hatán tähendab tänapäeva ivriidis peigmees. Peigmees – see ei ole ainult see, kes võtab naise ja keda nii nimetatakse kihlumise hetkest. Näiteks seda, kes tähistab sünnipäeva, nimetatakse hatán jom haolédet – sünnipäeva peigmees. Või seda, kes tähistab bar-mitsvat, – bar-mitsva peigmees. Seega hatán – see on see, kes pidutseb. Sõna hatán teine tähendus – midjani tähendus. Midjani keeles on sõnal hatán kaks tähendust: esimene – ümberlõikamine, sealhulgas eesnaha ümberlõikamine; teine – kaitse, eestkoste. Ja neid tegusid võib nii mõista: Tsippora lõikas oma poja ümber, tõmbas, nagu iisopiga uksepiidale, üle tema jalgade, võidis teda kaitsva verega ja ütles: „Sina oled verega kaitstud.“ Antud juhul on sina (atá) pöördumine poja poole.

Sõna jiref tähendab lõdvendas haaret, läks eemale, taganes. Tänapäeva slängis red mimméni – see on lase lahti, jäta mind rahule.

Ja sellest ajast alates nimetatakse ka poissi, kellele tehakse ümberlõikamine kaheksandal päeval, hatániks (peigmeheks), see tähendab, vere peigmees – see on ümberlõigatav. Tsippora nimetas seda nii verega kaitsmiseks kui ka veriseks ümberlõikamiseks. Sellest räägib Toora. Ja nõnda ütles ta, et ümberlõikamine – see on kaitse verega. Me loeme prohvetite juures, et Kõigekõrgem ütleb: „Mina kohtasin sind bedamim“ või „Mina nägin sind lunastatuna veredega (midraš kasutab mitmust)“. Mis need vered on? See on Pesahi veri (paasaohvri veri) ja ümberlõikamise veri, kaks lepitava vere liiki. Seepärast on isegi draši vaatenurgast arusaam, et ümberlõikamine, mille Tsippora tegi, ja võidis oma poja jalgu, – see on tema poja kaitsmine verega, mille järel Ingel ei saanud teda tappa (Ingel või Kõigekõrgem – selle kohta on erinevaid arvamusi).

Ja nüüd on oluline mõista ja vastata küsimusele: mis see kõik oli, milleks see oli? Me nägime, et kui Kõigekõrgem näitab Mošele madusid ja võimu nende üle, katsetab Ta seda kõigepealt Moše peal. Moše on esimene, kes tundis omal nahal seda hirmu mao ees. Ja kui Moše pani käe põue, siis koges Moše ka pidalitõbe kui Kõigekõrgema karistamise ja puhastamise tegevuse instrumenti omal nahal. Nüüd, kui tuuakse sisse kõige-kõige suurem äärmus, kui räägitakse esmasündinute surmast, tundis Moše omal nahal, kui hirmus see on, kui võidakse tappa sinu esmasündinu. Vaat selline tõlgendus sellele keerulisele kohale.

On selline ajalooline anekdoot, mida sellega seoses armastatakse rääkida: „Kord jälitati Napoleoni, ja üks juut peitis ta sulgtekkide alla. Ta kauples sulgtekkidega, tal oli poes väga palju sulgtekke, ja ta peitis Napoleoni ühe sulgtekivirna alla. Sisse tulid mingid Napoleonile vaenulikud sõdurid (ärge otsige kõigist neist ajaloolistest juttudest usaldusväärsust), nad torkisid tääkidega, torkasid sulgtekkidest läbi ja torkasid juba tema enda kõrvale, kui neid kuhugi kutsuti, ja nad läksid ära. Välja roninud ja toibunud Napoleon andis juudile oma rinnalt Auleegioni ordeni ja ütles: ‚Palu oma tasu.‘ Juut ütles talle: ‚Pole mulle sinu Auleegioni ordenit vaja, milleks mulle see rauajupp? Räägi mulle parem, mida sa tundsid, kui sa lamasid ja tääk torkas sulgtekist läbi sinu kõrval.‘ Napoleon ütles: ‚Ah nii! Tänamatu juut, sulle ei meeldi minu Auleegioni orden? Võtke ta kinni ja pooge üles!‘ Ja kohe leidus heasoovijaid (alati on inimesi, kes on valmis kedagi üles pooma, sealhulgas ka juuti, erilise mõnuga), leidus mingeid inimesi, kes meisterdasid silmuse ja juba peaaegu lõid tabureti (või sulgteki) selle juudi jalge alt välja, kui Napoleon ta vabastas ja ütles: ‚Noh, kas said aru, mida ma tundsin?‘“

Milleks inimesed armastavad seda anekdooti rääkida? Et rõhutada, et see on juudi veres – tunda: aga kuidas see on? Juuti ei peata see, et tuleb halb, tal on huvitav vaadata, kui halb tõesti tuleb, ja kogemus on tema jaoks tähtsam kui turvalisus, ja sageli kirjeldatakse seda kui juudi ajaloolist omadust. Muide, me kaldusime pšatist kõrvale. See on lihtsalt üks põhjustest mõista seda sellises tähenduses: Moše esimesena kogeb omal nahal, tunneb õudust sellest, et sinu esmasündinu võidakse tappa – enne kui ta sellega vaaraod ähvardab.

 27. salmis algab natuke teine teema.

Siin me ei näe erilisi pisaraid, erilist tähendusrikast kohtumist. Sellest on täiesti võimalik järeldada, et Moše siiski kuidagi hoidis perega suhteid, igal juhul seni, kuni ta elas palees. Ja ehkki sellest ajast on möödunud väga palju aastaid, ei ole neid pisaraid, vastastikuseid pärimisi – kuidas, mis, kus, kus sa olid need 40 aastat või 60 aastat, kuidas lugeda. Mõned allikad ütlevad, et Moše lahkus 20-aastaselt. Stefan ütleb Apostlite tegudes (7:23), et 40-aastaselt. Nii või teisiti, palju aastaid on möödunud, aga seda, nähtavasti, ei arutata kohe.

Kõigekõrgema poolt alguses pakutud skeem hakkas tööle: Moše annab Jumala sõnad edasi Aharonile, ja Aharon annab edasi rahvale.

Kõigekõrgem saadab Moše, vastab kõigile tema argumentidele, korraldab kogu, tänapäeva keeles öeldes, tema teenistuse logistika. Nagu Kõigekõrgem päris alguses lubas, skeem töötab, teda usuti. Hiljem me näeme, et, nagu Kõigekõrgem lubas, vaarao teda ei usu. Aga see tuleb edaspidi.

Me jäime pidama selle juures, et Kõigekõrgema käsu kohaselt kogus Moše kokku Iisraeli rahva vanemad, näitas neile tunnustähti, jutustas neile ümber kõik, mida Kõigekõrgem rääkis tulevasest lunastusest, ja vanemad uskusid Mošet. Me jätkame lugemist 5. peatüki 1. salmist:

See, mida me siin loeme, on meie jaoks juba üllatav: vanemad oleksid pidanud minema koos Moše ja Aharoniga paleesse ja koos nendega tunnistama, et neile ilmutas end Iisraeli Jumal, aga Moše ja Aharon tulevad ainult kahekesi. Kommentaatorid annavad sellele erinevaid seletusi. Ühed ütlevad, et vanemad lihtsalt delegeerisid, määrasid Aharoni oma esindajaks, ja Aharon kui tulevane kohen esindab siin rahvast. Teised ütlevad, et vanemad olid juba hakanud Moše ja Aharoni järel minema, aga teel lõid kartma, ja siis üks meenutas, et tal on just kohtumine valijatega määratud, teine meenutas, et tal on jõutõstmise trenn – nii või teisiti leidsid nad kõik ühe või teise põhjuse, et kõrvale hoida. On kommentaatoreid, kes ütlevad, et vaarao palee sissepääsu juures seisid valvelõvid, ja kui need möirgasid hirmsa möirgega, siis olid vanemad otsekui tuulega minema puhutud, alles jäid ainult Moše ja Aharon. Me näeme, et siin on teatav sõnakuulmatus: vanemad vaarao juurde ei läinud.

Tuleb meeles pidada ka seda, et missioon, millele Kõigekõrgem saatis Moše, Aharoni ja vanemad, ‒ see on läbikukkumisele määratud missioon. Kõigekõrgem ütles sisuliselt: „Minge, pöörduge vaarao poole, tehke tema ees tunnustähti, ähvardage teda esmasündinute surmaga ja nii edasi, ja ta ei lase teid minna, sest Mina teen tema südame kõvaks. Selle missiooni läbikukkumine ongi selle edu. Nii on see kavandatud.“ Ja seepärast ehk ei otsustanud kõik vanemad, et neil on tahtmist osaleda missioonis, millele Kõigekõrgem ise oli läbikukkumist lubanud, ja riskida eluga, mainega, staatusega, et sellise missiooniga vaarao juurde minna. Ja mine tea, mis on selle läbikukkumise kõrvalmõju, võib-olla laseb ta maha iga kümnenda, iga valgehabemelise: vaarao – see on ettearvamatu seltsimees. Seepärast näeme, et jällegi tulid vaarao juurde ainult kaks inimest, Moše ja Aharon.

Moše ja Aharon muudavad tugevasti seda, mida Kõigekõrgem ütles. Siin ei mainita kolme päeva, ei mainita otseselt ohvreid. Hämmastav tegusõna jahógu (ja nad peavad pühi) on seotud sõnaga hag (püha). Ja see sõna on omakorda seotud sõnaga hug (ring). Pühi pidada – see ei tähenda seista jõude, olla jõude, nagu vene keeles. See tähendab olla teatud punktis, seista ringis, kellegi ümber, panna keegi keskmesse, antud juhul – Kõigekõrgem. Veel üks sõna hag tähendus – see on punkt kalendriringil, aastaringil. See tähendab: „Minul, – ütleb Kõigekõrgem, – on määratud kohtumine Iisraeli rahvaga, nad kogunevad Minu ümber. Saada Minu rahvas ära!“ Nii jutustab Moše Kõigekõrgema sõnu ümber. See on üsna tugev kõrvalekalle sellest, mida Kõigekõrgem käskis. Millega see on seotud? Võib-olla sellega, et Moše tõlgib Kõigekõrgema sõnad Egiptuse diplomaatia keelde, sõnastab Kõigekõrgema sõnad nii, nagu need tema arvates on vaaraole arusaadavad.

Egiptlase kohta üllatava vastuse annab vaarao. Tavaliselt arvasid egiptlased, nagu ka kreeklased, et uus jumal majapidamises on kasulik asi, nad võtsid jumalaid kergesti omaks, võtsid nad oma panteoni, leidsid nendega ühise keele või püüdsid kuidagi kokku leppida. Igal juhul ei läinud nad sellisele vastasseisule. Mis siis siin toimub? Paljud kommentaatorid ütlevad: „Noh, vaarao arutles: mis Jumal see teil on? Mis, orjadel on mingi Jumal? Ja mis, kas Ta on nii tugev, et Ta teid nii vägevalt aitas? Kas Ta on kuidagi teie olukorda parandanud, et ma Temaga arvestaksin? Kas mul on mõtet Temaga mingeid kontakte luua? Kas see üldse sobib minu staatusega, kui teie, tema rahvas, olete sellises seisus? Ei tunnista ma teie HaŠemi võimu, ja Iisraeli rahvast ma ära ei saada. Juudid on majapidamises tähtsamad kui mingi Jumal – kaotajate kaitsja.“

Ivrím – need on juba juudid, see ei ole enam ainult Iisrael, see on Avraham, Jitshak, Jaakov, tuntud inimesed.

Mida ütlevad Moše ja Aharon, millega nad vastavad vaarao vastuväitele? Nad ütlevad: „See ei ole lihtsalt nende Jumal, keda sina nimetad kaotajateks, mitte orjade Jumal, see on nende Jumal, kellega sõlmiti lepingud ja tõotused, Avrahami, Jitshaki ja Jaakovi Jumal.“ Ma ei tea, kui palju vaarao Iisraeli ajaloost teadlik oli, aga ivrímist oli Egiptuses kuidagi kuuldud (me lugesime ka Berešiti raamatus selle kohta mainimist). Ja siin on muu hulgas ka ähvardus, kuigi mitte see, et Jumal tapab vaarao esmasündinu. Pange tähele: kogu vestluse jooksul ei täida Moše Kõigekõrgema käsku – ähvardada vaaraod esmasündinu tapmisega või näidata neid imesid, mille Kõigekõrgem talle avas. Kepp, mis talle on antud, ei leia samuti veel mingit kasutust. Aga vaaraole maalitakse kurb väljavaade, et kui ta ei kuula seda ivrími Jumalat, siis võib kogu Egiptuse rahvastik – nii juudid kui ka egiptlased – hoidku Jumal, kannatada mõõga ja epideemia läbi. Aga vaaraole ei avalda see mingit muljet.

 Ja vaarao toimib nagu hea totalitaarne juht: selleks, et rahvas ei oleks nördinud, võtta temalt vaba aeg, sundida teda, nagu sõjakommunismi režiimis (ainult ilma kommunismita), töötama talongisüsteemi järgi. Ja vaat, mida vaarao käsib:

Siin mainitakse kahte inimeste kategooriat: hannogesím – Egiptuse ülevaatajad, juudiasjade inspektorid ja šotrím. Sõna šotér tähendab tänapäeva heebrea keeles politseinikku, aga see on ka samatüveline sõnaga štar (leping või rahatäht), seotud sõnadega üles kirjutama, registreerima, märkima. Sisuliselt on šotér vastutav brigadir. Just neile, ülevaatajatele ja brigadiridele, politseinikele (tõlgime natuke tänapäeva keelde), vaarao käsibki järgmist:

Millest siin jutt käib? Egiptuses oli eriline ehitustehnoloogia. See on säilinud tänapäevani mitte ainult Egiptuses, vaid ka paljudes Kesk-Aasia riikides, Usbekistanis, Kasahstanis, Kirgiisias, kus võib näha ehitisi, mida nimetatakse toorsavihooneteks. Võetakse pori (muda, savi), see segatakse õlgedega, seejärel vormitakse tellised ja kuivatatakse päikese käes. Õled, mis mädanedes oksüdeeruvad, tugevdavad telliseid, need tulevad väga tugevad – nii igatahes ütleb rahvausk. Me teame ülestähendustest, papüürustest, et töölised said igal hommikul korve Niiluse mudaga, millesse olid juba proletariaadi teise osa, teiste tööliste jõupingutustega õled sisse segatud. Tööline vormis käte või puuraami abil telliseid, pani need päikese kätte kuivama. Ajavahemikul koidust loojanguni, ja suvisel ajal on see kella 7-st hommikul kuni kella 8-ni õhtul, oli norm kuni 3000 tellist. Osav tööline suutis nii palju valmistada. Loomulikult oli see kogenematu töölise jaoks vähem tõenäoline, seda enam, kui on vaja ka õlgi korjata. Korjamist tuli alustada ijari kuu lõpu – sivani alguse perioodil (mai lõpu – juuni alguse). See oli lühike periood, aga õled tuli korjata terveks aastaks. Seepärast tuli antud juhul kiiresti mobiliseerida mingi rahvas nende õlgede korjamiseks, sest neid ei olnud aasta ringi saada. Võis oodata, et kui vaarao käsib nüüd ka õled ise hankida, siis ta kuidagi alandab tootmisnorme. Aga võta näpust.

See tähendab, vaarao kui tõhusa juhi arvates on hea tööline see tööline, kes tuleb koju, võtab potist toitu, sööb, äärmisel juhul vaatab mingit kasulikku kesktelevisiooni kanalit, mille ees ta ka magama jääb. Igal juhul ainult töö liigsest intellektuaalsusest, ja ainult sellest, tuleb selline tühiasi nagu minna ja kummardada Jumalat.

bedivre-šáker

9. Langegu raske töö nende inimeste peale, ja nad tegelegu sellega ega tegelegu rumalustega!“

Paljud ütlevad jällegi, et see on tõhus juhtimismeetod: mõneks ajaks tööd raskemaks teha. Ühest küljest on arusaadav, et nii palju telliseid ja sama kvaliteediga juudid ei tee. Ettevõte muutub kahjumlikuks, tootmisjõudude ja tootmissuhete vastavus muutub, tööliste olukord halveneb, rahvas hakkab nurisema. Aga ajutise meetmena, millele järgneb leevendus, on see täiesti mugav. Ja vaarao tegu on sellise kurja türanliku majanduse seisukohast õigustatud.

Iisraeli brigadirid, kes vastutasid normi täitmise eest, said peksa, neid karistati füüsiliselt. Peale selle tegi vaarao iisraellaste töö keerulisemaks: nüüd tuli neil korjata õlgi, segada neid koos saviga, oodata mõnda aega, kuni see segu saavutab püsiva oleku, püsiva konditsiooni, seejärel vormida sellest telliseid. Kõik see on palju keerulisem, vaja on uusi brigaade, uut tööjaotust, aga ülevaatajad kihutavad tagant ja karistavad juba praegu, nõuavad, et kohe mindaks üle teisele töörežiimile.

Needsamad brigadirid arutlesid: „Noh, ei saa vaarao ometi nii käituda!“ Selline klassikaline iidne rahvalik mõte: „Küllap vaarao-isake ei tea, mis toimub. Küllap need inimesed lihtsalt ütlesid tema nimel nii. Seepärast läheme ja räägime vaaraoga inimese moodi. Ta ju tunneb nii majandust kui ka sotsioloogiat ja mõistab, et nii ei ole hea rahvast rõhuda. Ta saab aru, et see on ebaloogiline – mitte anda õlgi ja nõuda nii kõrgeid norme. Ta ei luba, et tema orje pekstakse ja et patt on tema rahva peal!“

 See tähendab, vaarao ütleb: „Te ise laisklete ja lasete teistel laiselda, te ise olete halvad organisaatorid ja seepärast on ka teie töölised laisaks läinud!“ Vaarao toob siin ühiskonda lõhe. Ja annab sellise vihje: „Te ju mõistate, et kogu see töötingimuste karmistamine ilma palgatõusuta ‒ see kõik on teie revolutsiooniliste ideede pärast. Vaat teile vihje, kes on süüdi: süüdi on need, kes ütlesid: läheme, toome ohvri Kõigekõrgemale.“

See tähendab: „Mina, vaarao, kinnitan teile, et see on minu enda otsus, ja nii see ka jääb. Aga teadke – nii, möödaminnes annan ma teile vihje selle kohta, kes on kogu selles loos süüdi.“

See tähendab, Moše koos Aharoniga sattus neile teel ette, ja loomulikult ei olnud brigadiridel häid emotsioone.

Rahvas brigadiride isikus mõistis Moše ja Aharoni hukka ja ütles: „Miks te seda tegite? Te ei saavutanud midagi, kui läksite vaarao juurde: keegi ei lasknud meid minna, missioon on läbi kukkunud, meie olukord ainult halvenes. Kui te tahtsite meid aidata, siis te ei aidanud meid kübetki, meil on ainult halvem, ja mõistku Kõigekõrgem teie üle selle eest kohut!“

Moše jultunud hüüd Kõigekõrgema poole. Ühest küljest me rääkisime, et Kõigekõrgem kavatseb Moše kaudu anda Iisraelile Toora, see tähendab Õpetuse. Need ei ole enam need suhted, kui Kõigekõrgem andis ilmutuse ja see täideti kohe. Õpetus eeldab mõistmist. Seepärast võib Moše tulla ja küsida: „Miks? Milleks Sa seda teed? Seleta, kuidas see on korraldatud, millised on Sinu plaanid?“ Ja see on esimene arusaam sellest, mida Moše Kõigekõrgemalt küsis. Teise arusaama järgi ütleb Moše: „lámma ze šelahtáni?“ ‒ „miks Sa mind saatsid? Kui Sa oleksid saatnud kellegi teise, ta oleks olnud sõnaosav, ta oleks paremini järginud Sinu juhiseid, ja kõik oleks olnud teisiti“

Iga kord ma kordan, et kui me loeme kommentaare, siis meie kommentaarid räägivad rohkem meist endist kui Toora kangelastest.

Selles võib näha hukkamõistu, etteheidet Kõigekõrgema aadressil ja tõepoolest mõistmatust: „Seleta mulle Sinu plaani, seleta, miks see toimub? Milleks oli vaja minna sellist teed?“

Aga selles võib näha ka sellist etteheidet Kõigekõrgema aadressil: „Milleks Sa just mind sellele saatsid? Kui Sa oleksid saatnud kellegi teise, siis keegi teine oleks ka hakkama saanud, aga nüüd, sellepärast et see olen mina, noh vaat, ei päästnud Sa Iisraeli rahvast.“

Sellega lõpeb 5. peatükk. 6. peatükis loeme ainult ühe salmi, ja sellega lõpeb kogu nädalalõik Šemot.

Kõigekõrgem ütleb Mošele: „Me rääkisime formaalsuste järgimisest. Formaalsused on järgitud, vaaraot paluti heaga, paluti seaduse järgi, kommete järgi, kirjutamata reeglite järgi. Vaarao ei nõustunud. Nüüd sa näed, mida Mina tugeva käega vaaraoga teen.“

Meie nädalalõik kannab sama nime kui kogu raamat – Šemot, mis tähendab Nimed. Aga selles on lugu, milles kõik tähtsad nimed on lugeja eest varjatud, ja see lugu algab 2. peatüki 1. salmist.

 Vaat selline lühike lugu. Kuna me ei loe Toorat esimest korda, siis me juba teame, et jutt käib Moše sünnist, inimese, kes on juudi ajaloos väga tähtis, inimese, kelle kaudu Kõigekõrgem annab Iisraeli rahvale Toora (ja seda hakatakse nimetama Moše Tooraks), inimese, kes on Iisraeli juht Egiptusest väljumisel. Ja hoolimata sellise sündmuse ajaloolisest tähtsusest ei ütle Toora meile siin nii, nagu ta oleks võinud: „Ja läks Amram, Levi poeg, ja võttis endale Johevedi, Levi tütre, ja naine jäi rasedaks ja sünnitas poja ja pani talle nimeks…“ Enamgi veel, Toora üldse ei nimeta selle poisi heebrea nime, just seda nime, mille talle andsid isa ja ema. Midraš ütleb, et nad panid talle nimeks Tov, mis tähendab Hea või Lahke. Aga need on midraši sõnad, Toora aga varjab lugeja eest Moše heebrea nime.

Ja tekib küsimus: miks on Toora nii tähtsa ajaloolise sündmuse juures teabega nii kitsi? Targad ütlevad: „See on selleks, et inimene ei saaks enda kohta öelda: mina olen madala päritoluga inimene.“ Teisisõnu: „Noh, muidugi, minu isa ei ole Amram, minu ema ei ole Joheved, mind ei ole nimekirjades. Minu nimi ei ole kirjas üheski inimestele tuntud raamatus, seepärast mis nõudmisi minult saab olla, mis pretensioonid mulle? Mida ma üldse teha saan? Ma olen madalast soost inimene, keda Kõigekõrgem ei ole ette kuulutanud, keda prohvetid ei ole ennustanud. Ma lihtsalt sündisin ja elan, kuidas oskan.“ Ja Toora varjab nimesid selleks, et me saaksime, tinglikult öeldes, kirjutada sellesse loosse oma nime: kui ma olen sündinud, kui minu isa läks minu ema juurde ja ta sünnitas mind, siis tähendab, et mind on millekski vaja, võib-olla millekski suureks, millekski väga tähtsaks. Võib-olla selleks, et mõista, et ka mind võib Kõigekõrgem kasutada mingiteks suurteks tegudeks, selleks et ma ei arvaks, et ma olen väike inimene.

Väike inimene, kelle sigitas keegi mingi tütrega ja kelle nimegi me ei tea, tegi suuri tegusid, kui tema kaudu tegutses Kõigekõrgem. Ja täpselt samuti meie. Mõned inimesed on sellises olukorras, et nad lihtsalt ei teagi oma vanemate nimesid, inimesed on mõnikord ilma igasuguse sugupuuta, nii on neil läinud. Aga kõiki inimesi, iga inimest, kes on siia maailma sündinud, võib Kõigekõrgem kasutada suurteks ja tähtsateks tegudeks. Ja just selleks, et seda näidata, varjab Toora, kõige tähtsam raamat, meie eest juudi ajaloo ühe peategelase nime. Et meie, sugupuuta inimesed, inimesed, keda Jumal ei ole ette kuulutanud, võiksime mõista, et Kõigekõrgem võib ka meid kasutada suurteks tegudeks, ja kui Kõigekõrgem tegutseb meie kaudu, siis ei ole ka meie võimalused millegagi piiratud. Ja kindlasti ei ole need piiratud meie sugupuuga, meie nimega, meie päritoluga, ja me võime saavutada mis tahes kõrgusi Kõigekõrgema teenimises.

Vaat sellised mõtted Moše sünniloo kohta.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Nagu me mäletame, algab nädalalõik Šemot Iisraeli poegade 12 suguharu loetlemisega, kes tulid koos Jaakoviga Egiptusse, igaüks oma kojaga. See on peatüki salmid 1 kuni 4, aga 5. salmis me loeme:

 „Ja kõiki hingi, kes tulid Jaakovi niudest, oli 70 hinge, aga Josef oli juba Egiptuses.“

See tähendab, Toora loetleb meile nii nimed kui ka inimeste arvu, kes tulid Egiptusse koos Jaakoviga. Nimede loetelu oleme me juba varem lugenud, Berešiti raamatus (46:8–26), ja seepärast on üllatav, et lakooniline, tavaliselt liigsete sõnadega kitsi Toora äkki kordab meile seda loetelu.

Vaat mida ütleb selle kohta üks autoriteetsemaid Toora kommentaatoreid rabi Šlomo Jitshaki, tuntud kui Raši: „Kuigi Toora loetles nad nimepidi nende eluajal (sest Šemoti raamatu lugu algab siis, kui see põlvkond oli juba surnud), loetles ta nad uuesti pärast nende surma, näidates, kui kallid nad olid Kõigekõrgemale. Neid võrreldakse tähtedega, mida ta välja viib ja endisele kohale tagasi toob, nende arvu järgi ja nende nimede järgi, nagu öeldud: See, kes viib välja nende väe arvu järgi, kutsub neid kõiki nimepidi (Ješajahu 40:26).“ Seda öeldakse taevase väe kohta, tähtede kohta, selle kohta, et Kõigekõrgem tunneb neid nii arvu kui ka nime järgi. Kui me vaatame taevast, vaatame tähti, siis meile tundub, et neid ei jõuagi kokku lugeda. On selliseid professionaale (või harrastajaid), kes oskavad osutada, näidata kindlatele tähtedele ja öelda: vaat see on Marss, aga see on Veenus, see on võib-olla Merkuur, oskavad osutada mingitele tähtkujudele. Aga enamik tähti on meile tundmatud, ja veel enam on tähtede arv meile loendamatu. Aga Kõigekõrgem teab, nagu ütleb prohvet Ješajahu, nii nende arvu kui ka nende nimesid, Temal on iga tähe jaoks nimi. Täpselt samuti on ka Iisraeli rahvaga ja meiega: Kõigekõrgem teab arvu, Temal on kõik arvel, ja Tema tunneb igaüht nimepidi.

Mis on number? Number, arv osutab kuuluvusele ühiskonda. Nimi – see on eriline suhe Kõigekõrgemaga, see on mingi eriline valgus, mida igaüks meist kannab. Tänapäeval on trendis järgida moodi, muuta ennast selle järgi, et näha välja moodne, näha välja ilus, lahustades nõnda oma nime arvus, lahustudes massis. Ja kui eristuda, siis ainult selleks, et luua enda ümber jälle mingi mass, mingi uus kogukond, luua mingi uus mood. Tänapäeval on väga raske olla iseendana. Kui inimesed saavad teada mingist uuest kombest, mingist moodsast harjumusest, siis nad (ja meie sealhulgas) püüavad sageli seda üle võtta. Seepärast on olemas mingid riietusstiilid mingilt inimeselt, dieedid mingilt inimeselt ja käitumisviis mingilt inimeselt, keda inimesed tahavad jäljendada. Moeloojad on ilmunud juba mitmesugustes valdkondades, ja on suur kiusatus lahustuda ja saada arvuks, võib-olla isegi ilusaks arvuks, klammerduda selle ühisuse külge, sest just arv määrab meie kuuluvuse sellesse ühisusse.

 Erinevalt arvust on nimi see, mis me tegelikult oleme. Nimi avab meie sisemise valguse, Jumaliku Valguse, mis on meis; see on igaühel meist eriline. Isegi kui meil on nimekaim, tunnetatakse ikkagi nime, mida me seestpoolt teadvustame, nii, nagu keegi teine ei ole suutnud ega suuda tunnetada. Ajaloos on olnud juhtumeid, kui inimesest taheti teha ainult number – natside laagrites, nagu me teame. Inimesel oli lihtsalt käe peale tätoveeritud number, ja inimene oligi see number. Mõnikord ka vanglasüsteemis sunnitakse inimest ütlema: ma olen vang number see-ja-see, paragrahv see-ja-see, ja sellega võetakse temalt individuaalsus. Ma ei hakka rääkima sellest, kas see on hea või halb penitentsiaarses (karistuste täideviimise) süsteemis, vanglate süsteemis. Aga ka inimene ise, järgides moodi, ühiskondlikke tendentse, tahab sageli lahustuda: uskuda nii nagu kõik, mõelda nii nagu kõik. See tähendab mitte eristuda ei oma usuga, ei oma mõtteviisiga, ei oma ülistamise viisiga ega oma Toora uurimise viisiga. Ja ka selles on püüd jäljendada mingeid liidreid, mingeid tähtsaid tegelasi, keda võib-olla tasubki jäljendada, aga seejuures mitte kaotades iseennast, mitte kaotades oma omapära, mitte kaotades oma nime.

Ja me näeme: Kõigekõrgemale on kallis mitte ainult see, et Tema teab arvu, et Tema kogukonnas, Tema rahvas on arvud, vaid Talle on kallis ka see, et on ka nimed. Jah, tähti on taevas loendamatul hulgal, neid tõesti ei jõua kokku lugeda, aga Kõigekõrgem teab nii tähtede arvu kui ka nende arvu, kes kuuluvad Tema rahva hulka. Ja nii nagu Tema tunneb nimepidi iga tähte, nii tunneb Tema nimepidi ka igaüht meist.

Nii nagu täht saadab, avab oma valguse välja, nii on ka igaühes meist valgus, mida ainult mina saan avada, ainult sina saad avada, ainult tema saab avada. Ja see on meie ülesanne.

Kui me elame praegu, siis meid on vaja just praegu, just sel ajal, just sel ajal on midagi, mida ainult meie saame teha. See kehtib ka nende seitsmekümne inimese kohta, kes läksid koos Jaakoviga alla Egiptusse, ja see kehtib igaühe kohta meist. Ja seepärast on väga tähtis mitte kaotada nime, mäletada, kes ma olen, mis ma olen, milline just on minu kutsumus, ja mitte lasta moel või mingitel tendentsidel seda kutsumust minult ära võtta, ära võtta seda mõtteviisi, seda minu arusaamist, seda minu eripära, mille Kõigekõrgem mulle andis.

Vaat seda me võime näha Šemoti raamatu kõige esimestest salmidest. Ja ma arvan, et mitte asjata ei alga nii see raamat, mis räägib lunastusest. Kui inimene saab teada oma nime, mõistab oma kutsumust, siis see teadmine, see tõde teeb ta vabaks kõigist sõltuvustest, kõigest, mis ei ole tema ise. Kui inimene mõistab kõike, mis ei ole tema oma, leiab ta iseenda, ja kui ta leiab iseenda, kui ta saab teada oma nime, on tal kergem heita kõrvale kõik võõras, pealesurutud, moodne, tendentslik – see, mille pärast ta näib, aga ei ela. Ja andku Jumal meile omaenda elu ja Jumaliku valguse avanemist omaenda kaudu, selle kaudu, mille avamise Kõigekõrgem on määranud just meile.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Niisiis, meie nädalalõigus jutustatakse kui mitte saatuslikust algusest, siis igal juhul tähtsast pöördelisest sündmusest seoses Iisraeli viibimisega Egiptuses. Me loeme: „Ja tõusis uus kuningas Egiptuse üle, kes ei tundnud Josefit“.

Kommentaatorid vaidlevad selle üle: kas see oli tõesti uus kuningas, see tähendab teine vaarao, või oli see seesama vaarao, kes äkki otsustas, et tema Josefit üldse ei tunne. Nii või teisiti otsustas vaarao ühel ilusal hetkel Egiptuse ajaloo ümber kirjutada ja Josefi sellest „välja kriipsutada“. Otsustas unustada selle, et kunagi oli Josef, et ta aitas Egiptusel majanduskatastroofist pääseda ja tegi majandusime. Kõik selle otsustas ta unustada ja Josefi ajaloost üldse kustutada, ja võib-olla ka jutustada sellest, milline kuri inimene oli Josef ja kuidas ta orjastas kõik Egiptuses, kuidas ta muutis kõik orjadeks. Toora aramea tõlge, iidne aramea tõlge II sajandist, räägib sellest, et vaarao unustas Josefi korraldused. Ta unustas need korrad, mida Josef egiptlastele õpetas, mis aitavad ühiskonnal elada õiglaselt (õigesti).

Me loeme Tooras, et „Iisraeli pojad sigisid, paljunesid ja kasvasid ning said üliväga vägevaks, ja maa sai neid täis“, ja midraš ütleb, et selleks hetkeks olid kõik teatrid, kõik tsirkused, kõik Egiptuse meelelahutuspaigad juute täis. See tähendab, juudid hõivasid juhtivad ametikohad, juhtivad kohad kogu Egiptuse kultuuris. Noh, õigupoolest, kuigi see midraš on varajane, keskaegne, näeme me selles ajaloolist kinnitust sellele, mis nii sageli juhtubki. Ja isegi Nõukogude Liidu näitel on see näha, kus paljud luuletajad, kirjanikud, kunstnikud, muusikud, kultuuritegelased olid juudi päritolu.

Hoolimata sellest, et juutide protsent oli väga väike, kirjutasid juudid ja püüdsid kirjutada nagu venelased, võib-olla väljendades oma venelikkust rohkem kui venelased ise. Seepärast lõid juudi luuletaja ja juudi helilooja laulu „Vene põld“, milles lauldakse: „Tere, vene põld, ma olen su peenike viljapeake“. See oli juutide siiras kavatsus saada peenikeseks viljapeakeseks vene põllul.

Kuid see ei saanud kaua meeldida rahvastele, kelle seas juudid elasid. Juudid elasid väga hästi Hispaanias kuni nende väljaajamiseni sealt. Juudid elasid väga hästi Saksamaal kuni selle ajani, kui Hitler võimule tuli – Saksamaa oli juudi emigratsiooni keskus, juudid kogunesid sinna, ja juudi kogukond Saksamaal õitses. See oli ka kultuurikeskus, ja saksa kultuuris mängisid juudid suurt rolli.

Ühel ilusal hetkel pöördus kõik pahupidi. Tuli vaarao, kes ei tundnud Josefit, kes ei tahtnud tunnistada neid saavutusi hüveks, kes ei tahtnud nõustuda sellega, et need saavutused on hüve. Ja me teame, mis juhtus Hispaanias, me teame, mis juhtus Saksamaal, paljudes-paljudes teistes maades see toimus. Need on paguluses viibimise raskused: ajalugu võib igal hetkel ümber pöörduda, ja seal, kus juutidel on praegu hea, võib neil ootamatult halb hakata. Sellel on ka oma vaimsed juured.

Aga oleks suur viga taandada see sellele, et torgata süüdistav sõrm mittejuudi kogukondade poole, kelle seas juudid elasid. Oleks viga, sest meie lool on kaksiklugu. Noh, peaaegu kaksik. Alustame Berešiti raamatu viimasest salmist: „Ja suri Josef saja kümne aasta vanuselt. Ja nad palsameerisid ta ja panid ta laekasse Egiptuses“. Ja Šemoti raamatus loeme jätku: „Ja suri Josef ja kõik ta vennad ja kogu see sugupõlv. Aga Iisraeli pojad sigisid, paljunesid ja kasvasid ning said üliväga vägevaks, ja maa sai neid täis, ja tõusis uus kuningas Egiptuse üle, kes ei tundnud Josefit“.

110-aastane Josef sureb, ta maetakse, ja pärast seda tõuseb vaarao, kes ei tunne Josefit. Šoftimi raamatus loeme lugu teisest inimesest, Josefi järeltulijast, kes elas samuti 110 aastat: „Ja suri Jehošua ben Nun, ISSANDA sulane, olles 110 aastat vana. Ja nad matsid ta tema osa piiridesse: Timnatheresis Efrajimi mäel, Gaši mäest põhja pool“.

Siin on otsene sarnasus. Josefi kohta on öeldud: „Suri Josef 110 aasta vanuselt, ja nad palsameerisid ta ja panid ta laekasse Egiptusesse. Ja samuti kogu sugupõlv liitus oma isadega. Ja suri Josef ja kõik ta vennad ja kogu see sugupõlv“. Ja Jehošua kohta on öeldud: „Ja tõusis pärast teda teine sugupõlv, kes ei tundnud ISSANDAT ega Tema tegusid, mis Ta oli Iisraeli heaks teinud“.

Vaat teile veel üks paralleel: „Tõusis uus kuningas Egiptuse üle, kes ei tundnud Josefit“ ja „Tõusis pärast teda teine sugupõlv, kes ei tundnud ISSANDAT ega Tema tegusid, mis olid tehtud Iisraeli heaks“.

Need kaks peatükki on kaksikud, kaks kaksiklõiku. Iisraeli rahvas unustas ISSANDA, ja nagu edasi on kirjutatud, „hakkasid Iisraeli pojad tegema kurja ISSANDA Silmade ees, ja teenisid Ba'alimit, ja jätsid nad maha ISSANDA, oma isade Jumala, kes oli nad välja toonud Egiptuse maalt, ja käisid teiste jumalate järel nende rahvaste seast, kes olid nende ümber, ja kummardasid neid, ja vihastasid ISSANDAT, ja jätsid nad maha ISSANDA, ja teenisid Ba'alit ja Ašerasid“.

Seesama lugu, mis juhtus egiptlastega, juhtus ka iisraellastega. Ja nagu Egiptus unustas Josefi, unustas selle hea, mida Kõigekõrgem Josefi kaudu Egiptuse heaks tegi, täpselt samamoodi unustas ka Iisrael kergesti kõik selle, mida Kõigekõrgem Jehošua ben Nuni kaudu Iisraeli heaks tegi. Seesama tänamatus juhtus ka Iisraeliga. Ja nagu me teame, viis see selleni, et ISSAND vihastas Iisraeli peale väga. Ja üksikasju sellest, mis juhtus, võib Šoftimi raamatust lugeda.

Aga mida see meile õpetab? Seda, et ka meie ise võime oma elus ootamatult isegi iseenda jaoks, võib-olla, hakata ajalugu ümber kirjutama. Elas Jehošua ben Nun, ja Iisraeli rahvas teenis ISSANDAT. Elasid vanemad, ja Iisraeli rahvas teenis ISSANDAT. Kadus Jehošua, kadus keegi, kelle kaudu oli näha, kuidas ISSAND meie elus toimib, ja rahvas unustas ISSANDA ja läks teenima mingeid jumalakesi, kes on paremini nähtavad, keda on kergem katsuda, näha, vaadelda. Rahvas võib vaimustuda nende valmistamise ilust, nende esteetilisest ilust. Nii ilmutas Iisraeli rahvas tänamatust Kõigekõrgema vastu. Nii tegi Iisraeli rahvas üldiselt võttes end uueks vaaraoks, kes ei tundnud Josefit. Ja igaüks meist võib jõuda selle vaarao seisundini. Ja kui meie ellu tulevad mingid nuhtlused, kui äkki midagi juhtub, siis tuleb meil ennast kontrollida: kas me pole vaaraostunud, kas me pole unustanud ISSANDAT, oma Jumalat? Kas pole unustanud kõike, mida Tema on meie heaks teinud, kas me pole lakanud Teda tänamast, mäletamast Tema head, mida Ta on meie heaks teinud, kas me pole saanud vaaraodeks? Võimalik, et põhjus on selles. See ei ole muidugi ainus põhjus sellele, mis meiega juhtub, aga igal juhul üks põhjustest.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Me räägime teiega kangelasteost, mis kahjuks on kaotsi läinud paljude Šemoti raamatus kirjeldatud imeliste sündmuste seas. Muidugi seda loetakse, seda kommenteeritakse, kuid mitte nii palju kui mõningaid teisi sündmusi. Me räägime ämmaemandate kangelasteost. Vaat mida me loeme Šemoti raamatu esimeses peatükis: „Ja käskis Egiptuse kuningas juudi ämmaemandaid“. Mõned kommentaatorid ütlevad, et need olid Egiptuse naised, kes lihtsalt vastutasid vaarao ees juudi naiste sünnituste vastuvõtmise eest. Kuid kõige tõenäolisemalt on need siiski juudi ämmaemandad, kellest ühe nimi on Šifra ja teise – Pua.

Jällegi on vaidlusi selle üle, kes nad sellised on. See tähendab, mõned arvavad, et nagu vaat siin on kirjutatud „Šifra ja Pua“, nii see ongi. Teised kommentaatorid ütlevad, et Šifra on võib-olla Joheved, Moše ema, ja Pua on vastavalt Mirjam, Moše õde. Šifra, tõlkes ilus või kaunistav, on see, kes võtab vastu sünnituse ja, nii-öelda, õilistab vastsündinut, ja Pua tõlgitakse kui lällutav, see tähendab see, kes suudab vastsündinu rahustada. Ja vaat neile kahele naisele annab Egiptuse kuningas, kohutav ja hirmus kuningas, kohutava ja hirmsa käsu: „Kui te juudi naistel sünnitust abistate, siis vaadake sünnitustooli juures. Kui see on poeg, siis surmake ta, aga kui see on tütar, siis las ta elab“.

Tõlke viimane osa, pangem tähele, ei ole „las ta elab“, vaid käsk „kui see on tütar, siis elustage teda“. Mitte „las ta elab“, mitte „laske kõigel omasoodu minna“, teisisõnu, tütarde suhtes on samuti eriline käsk. Noh, jätame selle praegu kõrvale.

Niisiis, ämmaemandad saavad käsu, kohutava käsu. Iisraeli armees on selline reegel: kui sõdur saab käsu, mille kohal, nagu tänapäeva heebrea keeles öeldakse, „lehvib must lipp“, mida ta oma südametunnistuse järgi ei saa täita, siis peab ta selle käsu täitmisest keelduma, sest on teatud hirm, mis on kõrgem kui hirm komandöri ees. Ja siin me loeme 17. salmis: „Kuid ämmaemandad kartsid Jumalat ega teinud nõnda, nagu Egiptuse kuningas neile rääkis, ja jätsid lapsed ellu“. Ja 21. salmis me loeme: „Ja kuna ämmaemandad kartsid Jumalat, siis ta rajas nende kodud“.

Tasu jumalakartlikkuse eest on nende ämmaemandate kodude rajamine. Ja see ei ole lihtsalt jumalakartlikkus. Sinu ees istub troonil vaarao ise, kellel on Egiptuses lõputu võim, nii lõputu, et ta võib käskida visata jõkke täiesti süütuid lapsi, tappa täiesti süütuid lapsi. Ja muidugi võib ta sind hukata, piinata, vangi panna, hävitada su pere, tappa su lapsed ja nii edasi. Vaarao on reaalne ja hirmus. Teiselt poolt on Kõigekõrgem, maailma Peremees, kuid selleks ajaks ei olnud Kõigekõrgem ammu ilmutanud, ei olnud avaldanud Oma väge maailmas. Jah, Ta tegutses isade aegadel, kuid sellist ilmset, selget, imeliselt ilmnevat Kõigekõrgema väge ei olnud maailmas ammu olnud, kuid oli mälestus Temast, oli teadmine Temast ja olid arvatavasti mingid elavad aistingud suhtlemisest Temaga, oli Kõigekõrgema kartus. Ja kaks ämmaemandat valisid karta mitte vaaraod, vaid Kõigekõrgemat, mitte vaat seda reaalset inimest, kes võib neid reaalselt tappa, vaid Kõigekõrgemat. See on väga tõsine valik. Kujutage vaid ette, kui tõsine. Ja tasu selle valiku eest – Kõigekõrgem rajab neile ämmaemandatele kodud.

Mida tähendab kodud rajada? Mõned kommentaatorid, kes arvavad, et Šifra ja Pua on Joheved ja Mirjam, ütlevad, et need on kohenite ja leviitide kodud, see tähendab õnnistustest rikkad suguvõsad. See tähendab, et nende pere sai palju õnnistusi. Teised kommentaatorid ütlevad, et need on sõna otseses mõttes kodud, see tähendab, nendel ämmaemandatel said ilusad, rikkalikult sisustatud villad. Kolmandad kommentaatorid ütlevad, et kodud on nende pered, milles oli rahu, kord, seal sündisid terved lapsed, ja palju lapsi sündis, ja kõik läks väga hästi.

Kuid, nagu me juba rääkisime, on Toorale palju erinevaid lähenemisi. Näiteks rabi Mordehai Josef Lainer Ižbitsast, raamatu „Mei haŠiloah“ autor, kes elas XIX sajandi keskel, räägib, toetudes Toora lihtsale mõistmisele, mõistest kodu endast. Mis on kodu? Koht, kus inimene tunneb end turvaliselt. Iga inimene kardab elus midagi. Kui me läheme tänavale, ümbritseb meid palju ohte, palju olukordi, milles meist ei sõltu midagi. Meile võib purjus tööline ülevalt telliskivi kukutada, meid võib purjus autojuht autoga alla ajada. Isegi kui me astume kohtusse ja meie asi on õige, juhtub, nagu öeldakse, „karda hobuse jalga ja kohtuniku pead“. Kui me sõltume inimesest, kes on verest ja lihast (ja me satume kogu aeg kuskil kuidagi sõltuvusse inimestest, verest ja lihast), tunneme me hirmu. Ja rumal on mitte karta, kui sa seisad vastamisi inimestega verest ja lihast.

Tuleb seada prioriteedid: just keda sa tahad selles maailmas karta. Ämmaemandad valisid karta mitte seda, keda näiliselt oleks olnud ratsionaalne karta – seda hirmsat vaaraod. Nad valisid karta Kõigekõrgemat – kogu maailma Peremeest. Ja Kõigekõrgem rajas nende kodu.

Mis on meie jaoks kodu? Kui me ütleme „ma tundsin end kodus, ma tundsin end nagu kodus“ või kui me kutsume kedagi tundma end nagu kodus, pakume me inimesele tunda end nii, nagu oleks ta oma kodus, mitte midagi karta, mitte karta olla tema ise, elada selle sisemise kindlusega, et see on tema kodu, koht, kus tema on peremees. See on see tunne, mille andis Kõigekõrgem Šifrale ja Puale. Nii ütleb rabi Ižbitsast. Sisemine rahulikkuse tunne, kui sa mõistad, et sa oled selle maailma Peremehe juures, et sa kardad Teda, et sa teenid Teda, et Tema on sinu peremees, et Tema on sinu ülemus, et Tema on ainus, keda sa kardad. See annab rahulikkuse seisundi. See annab rõõmsa rahutunde südames ja kinnitab inimest ühelt poolt tema kartuses Jumala ees, teiselt poolt selles, et ta ei karda vaaraod. Isegi kui vaarao võib (ja ta võib reaalselt) tappa, isegi kui ta mind tapab, isegi kui ta mind vangi paneb, mina mõistan, et toimub õige asi, et ma olen Kõigekõrgema võimuses ja Kõigekõrgem viib ellu selle, mida Ta on kavatsenud minuga teha.

Ja see sarnaneb paljuski sellele õnnistusele, mille saab Zevulun. Kui Jaakov õnnistab oma poegi, Berešiti raamatu 49. peatükis, ütleb ta: „Zevulun elab merede kaldal ja laevasadama juures, ja tema piirid ulatuvad Tsidonini“. Seal kasutatud sõna leškón tähendab elada rahumeelses naabruses, elada, sobides ümbritseva keskkonnaga, elada heanaaberlikult, harmoonias kõige ümbritsevaga.

Zevulun tunneb end merel turvaliselt. Võib näha palju erinevaid olukordi, kui merel on torm, orkaan, hiiglaslikud, suurte pilvelõhkujate kõrgused lained. Kõiges selles, kogu selles tormis tunneb Zevulun end turvaliselt. See omadus on Zevuluni õnnistuse avaldumine: tunda end tormi keskel turvaliselt tänu Looja läheduse tundmisele.

Targad räägivad äikese loomusest. Näiks, et taevane äike peaks inimestes hirmu tekitama. Paljud inimesed kardavad äikest. Kuid vaat mida ütleb selle kohta juudi traditsioon: „Äike puhastab hirmu koha südames, vabastab südame hirmust“. Kuidas saab nii hirmus asi nagu äike vabastada südame hirmust? Kui me kuuleme äikest, mõistame me, et seda heli – õhuvoolude kokkupõrget – viib suure müristamisega ellu Kõigekõrgem, et see toimub maailmas, mida juhib Kõigekõrgem, ja seda teeb Kõigekõrgem, see on meie Isa relvade kahurimürin, see on meie Isa väe ilming – Tema, Keda me kardame. Ja kui me näeme, kuuleme Tema väge, näeme välke, kuuleme äikest, kuuleme Tema väe ilmingut selles maailmas, me kinnitume usus, see on meile järjekordne tunnistus sellest, kui vägev on meie Looja, millist vägevat Jumalat me kardame, millise vägeva Jumala ees me seisame. Ja torm, mis toimub Zevuluni ümber, on tunnistus sellest, kui kõrgeid laineid võib Kõigekõrgem taevasse tõsta, kui vägev Ta on, kui ilus Ta on Oma väes ja kui nõrk on Tema kõrval vaarao.

Noh, ja vaarao ise, kellele Jumal andis teatud väe, teatud võimu, on Kõigekõrgema võimu tunnistus. Ja kui sa oled selles vastastikuses seoses Kõigekõrgemaga, kui sa kardad Jumalat, mõistad sa, et ka selle vaarao kaudu tegutseb Jumal meie maailmas. Vaat sellise õnnistuse said ämmaemandad. Nad said südamesse rahu, kindluse, tunde maailmast kui kodust, tunde, et nad ise on kodus, aga vaarao – külas. Ja see on suur õnnistus. Ja see on tasu nende kangelasteo eest, tasu jumalakartlikkuse eest, tunne, et meie oleme kodus, aga kõik, mis on meie vastu, see on külas.

Jumala abiga peatume teiega ühel huvitaval kohal meie nädalalõigus. Teises peatükis, 6. salmis, loeme lugu sellest, kuidas vaarao tütar avab korvikese, milles on väike Moše. Vaat kuidas Toora sellest jutustab.

Toora kasutab siin Moše kohta kahte erinevat sõna – jéled ja ná'ar. Kui on kaks erinevat sõna, siis on kindlasti ka kaks erinevat tähendust, ja tasub süveneda ja püüda mõista, milles siis on erinevus. Tänapäeva heebrea keeles on kõik lihtne. Sõna jéled tähistab poissi või last, sõna ná'ar tähistab noorukit või teismelist. On sõna jaldút (lapsepõlv), ja sellest tüvest tuleb jéled (poiss); ja on sõna ne'urím (noorus), ja see on sõnaga ná'ar samatüveline. See tähendab, kui me tõlgiksime tänapäeva heebrea keelest, siis oleks nii: „Ta nägi poissi, ja vaata, nooruk nutab“. Aga meie ju teame, et Moše pole sugugi nooruk, ja järelikult tuleb otsida selle sõna teist tähendust.

Šoftimi raamatu 13. peatükis loeme lugu Ingli suhtlemisest Manoahi ja tema naisega, kui Ingel tuli rääkima sellele õnnistatud abielupaarile sellest, et neile sünnib poeg Šimšon. Manoah küsib Inglilt: „Mida me teeme lapsega, kes meile sünnib? Andku Ingel meile täieliku juhendi“. Seejuures nimetab ta potentsiaalset vastsündinut samuti sõnaga ná'ar, ja enamikul juhtudel tõlgitakse seda sõna kui imik. Võib öelda, võib arvata, et sõna ná'ar tähendas ka vanas heebrea keeles imikut, aga siis on arusaamatu, mille poolest see erineb sõnast jéled.

Kui Jehuda räägib Josefiga Binjaminist, peab tulise kõne, ütleb ta: „Kuidas ma pöördun tagasi isa juurde, kui minuga pole poisikest? (Berešit 44:34)“ Sõna, mida Jehuda heebrea keeles kasutab ja mis tõlgitakse sageli kui poisike, on originaalis just nimelt sõna ná'ar. Niisiis nimetatakse ka Binjamini sõnaga ná'ar, aga Binjamin pole Josefist palju noorem. Me teame, et Josef seisis vaarao ees, kui ta oli 30-aastane; sellest ajast on möödunud 7 küllusaastat ja ilmselt käib teine nälja-aasta, järelikult on Josef umbes 39-aastane, ja Binjamin mitte kuidagi alla 35. Ja tuleb välja, et Tooras tähistatakse sõnaga ná'ar inimest vanuses 0 kuni 40 aastat, ja huvitav oleks mõista, mida see tähendab.

Samuti nimetab Toora sõnaga ná'ar Jitshakit tema ohvriks toomise ajal. Seejuures kasutatakse seal sõna ná'ar kahes tähenduses: ne'arím – need on teenijad, kelle Avraham jätab eesli juurde, ja ná'ar – see on Jitshak, kes läheb koos Avrahamiga. Ja jälle tahaks mõista, mida see tähendab.

Tooras on veel üks huvitav koht, kus põrkuvad, kohtuvad jälle need kaks sõna – jéled ja ná'ar. See on lugu sellest, kuidas Hagar lahkus koos Jišmaeliga Avrahami juurest. Me loeme sellest Berešiti raamatus, 21. peatükis:

Ja edasi, 16. salmis, ta istus, nuttis ja ütles:

Ja edasi loeme, 17. salmis, et Toora ütleb:

Siingi on kaks erinevat sõna. Kogu Hagari loo vältel nimetati Jišmaeli poisiks. Ja äkki loeme, et kuulis ISSAND häält… Tõlked annavad siin sõna otrok. Kes on otrok? See on jällegi teismeline. Otrok – see on see, kellel pole lubatud rääkida, see, kes on juba täiskasvanu, kuid on veel ilma jäetud sõnaõigusest: sõna on moodustatud eitava eesliitega ot- ja kesksõnaga rok, väljaöeldud, see tähendab sõna-sõnalt mitterääkiv, rahvakoosolekul rääkimise õigusest lahti öeldud; selline etümoloogia on vene sõnal. Nii või teisiti on see 13-14-aastane poiss. Jälle kasutab Toora kahte erinevat sõna. Ja siin võib mõista, miks jéled ja miks ná'ar. Ja on aeg, tegelikult, ilmselt vaadata lähemalt sõna ná'ar ennast.

Sõna ná'ar võib tähendada see, kes on äratatud või äratatav, tüve er tähendusest – ärkvel olev, valvas. See tähendab, võib öelda, et ná'ar – see on inimene, kelles ärkavad mingid jõud, ärkab mingi potentsiaal, inimene, keda miski või keegi raputab, või ta raputab iseennast seestpoolt. Võib-olla Kõigekõrgem raputab teda ja äratab mingiteks tegudeks, aga võib-olla raputab teda maailm. Ná'ar – see on inimene, kellel on jõud, ärkav potentsiaal, mida keegi või miski äratab, mis tahab teostuda, mis temas põleb, teeb ta rahutuks.

Võib öelda nii: jéled – see on poiss, pisike, kaitsetu väike poiss, kellel pole veel mingeid jõude, kes pole veel milleski teostunud, väike, kaitsetu pisike poiss, vastsündinu, imik. Aga ná'ar – see on inimene (pole tähtis, mis vanuses), kellesse on pandud suur potentsiaal. Kui me vaatame väikest poissi, võime öelda tema kohta, et ta on veel alles jéled, ta on veel kaitsetu, ta pole veel teostanud, ellu viinud mitte mingit oma kogemust. Kui me vaatame potentsiaali, mis tal on, nimetame me teda ná'ariks – see, kelles kõik veel ärkab; see, kellel on püssirohusarv veel püssirohtu täis; see, kes on veel „oh-hoo“; see, kes on veel paljuks võimeline, on veel valmis paljugi tegema. Ja nagu ütleb selle kohta Ješajahu 65. peatükis: „Ja sajaaastane sureb kui nooruk“. See tähendab, potentsiaal ei lõpe, potentsiaal ei hõrene, ja sajaaastane sureb nagu ná'ar, jõudu täis, täiesti laetud akuga.

Niisiis, mis siis välja tuleb? Me võime öelda, et ná'ar – see on pilk inimese potentsiaalile, aga jéled – see on pilk sellele, mis on meie ees, kui me näeme väikest poissi. See on meile ka omamoodi pedagoogiline õppetund. Me võime näha lapses väikest kaitsetut olendit – on aeg, mil teda nii tulebki näha, ja võib näha temas potentsiaali ja pöörduda tema potentsiaali poole. Kui Hagar ootab poisi surma, kurvastab ta selle pärast, et tema kaitsetu laps sureb nüüd janu kätte. Kui ISSAND kuuleb poisikese häält, kuuleb ná'ari häält, kuuleb Ta seda potentsiaali, mis on Jišmaelis. Selle potentsiaali üle võib vaielda, aga ISSAND ütleb, et Tema hoolitseb Jišmaeli potentsiaali avanemise eest.

Kui pöörduda tagasi meie loo juurde, siis vaarao tütar näeb väikeses Mošes midagi enamat kui last. Võib-olla avaneb talle, et sellel lapsel on tulevik. Võib-olla ta lihtsalt kujutab ette, kuidas see laps suureks kasvab ja kelleks ta võib kasvada, millest ta võib ilma jääda, mis ei juhtu, kui ta hukkub. Nii või teisiti vaatab vaarao tütar lapse potentsiaali ja täitub haletsusega. Tal pole kahju väikesest pisikesest, kes hukkub, ta vaatab väikelast, aga näeb ka, et see on ná'ar, et on mingi potentsiaal, mis jääb elus teostamata, kui Mošet enam pole. Võib-olla ta ei tea, mis potentsiaal see on ja millega see Egiptust ähvardab, aga ta ei vaata kaitsetut last, vaid seda potentsiaali, mis on selles väikeses inimeses. Vaatab seda, milleks Kõigekõrgem selle inimese määras või lihtsalt milleks see inimene on määratud. Vaat sellised kaks sõna esinevad ühes salmis, sellised kaks vaarao tütre pilku väikesele Mošele.

Ja meil, kui me kasvatame oma lapsi, oleks hea meeles pidada, et nad on ka ne'arím, see tähendab, neis ärkavad mingid jõud, Kõigekõrgem valmistab neid millekski ette. Ja see on normaalne, et seni, kuni ta on kaitsetu laps, teeme meie kõik tema eest, ümbritseme teda hoole ja hoolitsusega. Aga kui ta on juba ná'ar, siis tuleb anda talle rohkem iseseisvust selleks, et ta avaneks, ja püüda, et tema potentsiaal avaneks maksimaalselt.

Ja tasub öelda veel mõni sõna sõna ne'arím kasutamise kohta. Kui Avraham pöördub oma teenijate poole ja ütleb neile: „Jääge eesli juurde“, mida see siis tähendab? Sel juhul on ná'ar samuti teenija, lihtsalt antud juhul on ta Avrahami teenija: see, kellel on potentsiaal, see, kellel on jõud, ülesanded, mis on suunatud Avrahami teenimisele. See tähendab, antud juhul see, keda Avraham hakkab sikutama, see, keda Avraham hakkab raputama ja keda Avraham hakkab tagant kihutama, äratama teenimiseks, teenimiseks antud juhul Avrahami kojale. Võib teenida, olla ná'ar Avrahami juures, võib olla ná'ar Kõigekõrgema juures, nagu näeb oma lapse kutsumust Manoah või, võimalik, nagu näeb Moše kutsumust vaarao tütar.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Me võime näha Šemoti nädalalõigus, et Moše on teatud mõttes Josefi vastand. Josef sündis pühal maal, ta ei ole lihtsalt iisraellane, ta on isa – Iisraeli – armastatud poeg, ja ta lõpetab oma elu egiptlasena. Ta jääb Egiptusesse paigale, saab osaks Egiptusest ja osaks Egiptuse süsteemist. Moše sünnib Egiptuses, ta on „lihast liha“ egiptlane. Ta riietub ilmselt nagu egiptlane, ja kogu tema elutee on tagasipöördumise tee Iisraeli maale.

Kui Josef on Iisraeli laskumine Egiptusesse, siis Moše on tagasitee. Võib öelda, et Josef on laskumine, aga Moše on tõus. Ja hetk, mil Moše alustab tagasipöördumist Iisraeli juurde, saabub siis, kui talle ilmub Kõigekõrgem mittepõlevast põõsast. Moše hakkab Kõigekõrgemaga vaidlema, räägib sellest, et tal ei ole piisavalt argumente, ja Kõigekõrgem käsib tal koguda vanemad ja tõotab, et vanemad kuulavad tema häält. See on 3. peatükk, 18. salm. Vastuseks sellele vaidleb Moše 4. peatüki alguses vastu: „Nad ei usu mind, ei kuula mu häält, nad ütlevad: ‚Sulle ei ole ISSAND ilmunud‘“.

Kas me võime näha selles uskmatuse demonstreerimist? Kõigekõrgem tõotas, et teda kuulatakse, Ta ilmutas Mošele Oma Nime, et vanemad võiksid Nime järgi Teda ära tunda. Ja ometi ütleb Moše: „Nad ei usu mind ega kuula mind“.

Ja selle kohta on väga palju kommentaare. Rambam juhib tähelepanu sellele uuele, mis antud juhul juhtus. Ta räägib sellest, et enne seda oli Kõigekõrgem juba esiisade poole pöördunud, kuid kunagi ei olnud nii, et Kõigekõrgem oleks öelnud kellelegi isadest, et ta läheks ja õpetaks teistele midagi. Kõigekõrgem pöördus inimeste poole ja kutsus neid tegema mingit sisemist vaimset tööd, kuid Ta ei kutsunud inimesi minema ja õpetajateks saama. Just seepärast võidi Rambami arvates Mošet mitte uskuda. See oli midagi uut, mida inimesed veel ei teadnud. Ja Rambam ütleb, et just selles seisnes Iisraeli imeline funktsioon, et Iisraeli rahva olemasolu mõte on just selles, et olla Jumala saadik. Ja see oli üks Egiptusesse laskumise eesmärke: et Iisrael, elades teise rahva seas, õpiks seda rahvast õpetama. Ja kui selleks saabus valmisolek, siis saadeti ka Iisraeli juurde Moše. Sellega lõppes pagulus Egiptuses.

Me võime näha paralleeli Iisraeli olemasolu vahel Egiptuses ja selle olukorra vahel, milles Iisrael praegu on. Iisrael on hajutatuses, ta ei ole enam mingis ühes maas, ta on hajutatud paljude rahvaste sekka. See on jälle selleks, et Iisraeli rahvale midagi õpetada. Me võime oletada, et see on selleks, et õpetada Iisraeli teisi rahvaid õpetama. Sellise oletuse põhjal võib mõista apostel Pauluse sõnu sellest, et rahvas on hajutatud, kuni paganates äratatakse innukus. Innukus paganates – see on innukus Toora, seaduse järele. Ja kui see innukus ilmub, on Iisrael valmis, peab osutuma valmis olevaks tulema ja saama teistele rahvastele õpetajaks. Paulus ütleb, et „kui nende langemisest on nii palju au, kui palju on siis au nende taastamisest…“ (Roomlastele 11:12).

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Selles lõigus tahaks rääkida sellest, millest õigupoolest algas Iisraeli poegade vabastamine Egiptusest. Vaat mida me loeme Šemoti nädalalõigus, 2:23–24:

„Ja sündis, pika aja pärast suri Egiptuse kuningas. Ja Iisraeli pojad ägasid töö pärast, ja kisendasid (vajiz'akú), ja nende kisa (za'aká) töö pärast tõusis Jumala juurde. Ja Jumal kuulis nende ägamist, ja Jumal meenutas Oma lepingut Avrahami, Jitshaki ja Jaakoviga“.

Kui me loeme seda esimest korda, siis tundub, et asi oli nii: suri Egiptuse kuningas, ja juudid lootsid, et selle kuninga surmaga (nii ütlevad kommentaatorid) paraneb nende olukord. Nad mõtlesid: „Vaat elame selle kuninga üle, ja kõik läheb kergemaks“. Kui nad aga nägid, et olukord ei muutu, hakkasid nad ägama ja kisendasid, ja Kõigekõrgem alustas juutide vabastamist Egiptusest, orjusekojast. Just ägamine, just karje on siin võtmetähtsusega. Me loeme: „Ja kuulis Jumal nende ägamist, ja meenutas Jumal Oma lepingut…“ Mida tähendab „meenutas“? Me oleme seda küsimust sageli arutanud – kuidas võis Jumal midagi unustada? Meenutas – tähendab hakkas ellu viima, alustas elluviimise uut etappi. See tähendab, Kõigekõrgem pöördus tagasi aktiivse tegutsemise juurde Oma lepingu elluviimisel Avrahami, Jitshaki ja Jaakoviga, just kuuldes ägamist, kuuldes karjet. Siin kasutatakse sõna za'aká – kisa, edaspidi näeme veel ne'aká (oie) ja tse'aká (karje). Kui za'aká on kisa, millega pöördutakse kellegi poole nime pidi (nagu „ISSAND!“ või „Jumal!“), siis tse'aká on lihtsalt karje, kiljatus, aga ne'aká on lihtsalt oie. Kuid need sõnad on väga sarnased, nad on ühest loomusest, nad on justkui mitteverbaalsed, võib öelda, et need polegi üldse sõnad. Ja just neid Kõigekõrgem kuuleb ja neile vastab.

Ja edasi, vestluses Mošega (3:7), me loeme:

„Ja ISSAND ütles: ‚Mina nägin Minu rahva kannatusi Egiptuses ja kuulsin tema kisa tema rõhujate pärast, nii et tean tema kannatusi‘“.

 Kui me vaatame originaali, siis seal on kirjutatud: „Ma teadsin tema kannatust“. See tähendab, Kõigekõrgem teadis, et Iisraeli rahvas kannatab Egiptuses. Ta ei avastanud Enda jaoks midagi uut, Ta on Kõigekõrgem ja Kõiketeadja, kuid just kuuldes Iisraeli poegade kisa, alustab Ta vabastamise protsessi. Sellest Ta räägibki Mošele.

Huvitav on see, et Iisraeli rahva karjeid ei kuule ainult Kõigekõrgem, neid kuuleb ka vaarao. Vaarao kuuleb neid, kuid tõlgendab teisiti ja ütleb: „Nad on laisad, seepärast nad karjuvadki, öeldes: ‚Mingem, toogem ohvreid oma Jumalale!‘“ See ei ole see, mida Iisraeli pojad karjusid. Kuid vaarao tajub neid karjeid kui soovi välja minna. Ta võib-olla mõistab, et need karjed on Egiptusest väljaminemise soovi teadvustamise algus, ta tõlgendab neid nii. Kui Moše koos Aharoniga, kuulnud neid sõnu vaaraolt, välja tulevad, pöördub Moše Kõigekõrgema poole (5:22): „Miks Sa siis mind saatsid ja tegid halba sellele rahvale?“ Ja Kõigekõrgem ütleb jälle Mošele: „Mina kuulsin Iisraeli poegade ägamist, keda egiptlased orjastavad, ja meenutasin Minu lepingut“. See on juba nädalalõigus Va'era, 6:5.

Mis ägamine see on? Mis karje see on? Ja miks karje, just karje on see, mis sai Kõigekõrgema tegude põhjuseks? Võib-olla on meil kõigis olukordades lihtsalt vaja valjult-valjult Kõigekõrgema poole karjuda? Ja siis meenutab Kõigekõrgem Oma plaani meie suhtes, meenutab, milleks Ta meid nende meie kannatustega, nende meie probleemidega parandas, ja hakkab meid tagasi tooma meie teenistuse juurde, hakkab tegutsema? Võib isegi öelda: „Vaat ju, vaat sellest on lihtsalt otse kirjutatud!“ Sellegipoolest ütlesid targad, et igaüks, kes tõstab palve häält, sarnaneb väheusklikuga. See tähendab, kui inimene ütleb: „Ma ei karju end lihtsate sõnadega, oma rahuliku, ühtlase häälega Kõigekõrgemani läbi, ei jõua koputades Kõigekõrgemani“, siis on ta lihtsalt väheusklik. Teised kommentaatorid, teised mõtlejad ütlesid, et see, kes tõstab oma häält palves, sarnaneb nendega, kes kummardavad Ba'alit, sarnaneb ebajumalakummardajatega. Me mäletame lugu Elijahust Karmeli mäel, mäletame, kuidas ta pöördub Ba'ali prohvetite poole (kes püüdsid karjuda üha valjemini ja valjemini) ja ütleb neile: „Noh, karjuge, pingutage! Te ei karju piisavalt valjult! Kus on teie jumal? Võib-olla ta magab, võib-olla ta läks ‚hädale‘?“ Just nii ütleb originaal, tõlkes on see pisut silutud. Võib-olla tuleb Jumalani just läbi karjuda, sest Ta on kuhugi ära läinud?

Muidugi ei sobi see sellega, kuidas me Jumalaga suhtleme. Ja samal ajal näeme me siin, et Kõigekõrgem vastab kisale, mingile karjele – hinge karjele. Ja tuleb mõista, et see hinge karje iseenesest, see kisa iseenesest ei ole palve. See võib palves olemas olla, kuid iseenesest ei ole see palve osa. Hinge karje ei ole palve valju häälega.

On selline hassidi lugu. Hassidid Karlini hassidi õukonnast (hassidi dünastiast) paistsid silma selle poolest, et nad tavaliselt palvetasid väga valjult. See muutub muidugi harjumuseks (ja ka meie palvetamisviis muutub meie harjumuseks). Ja kord sattus selline hassid teise linna. Ta tuli eelnevalt ravi juurde ja ütles: „Rabi, saate aru, ma olen Karlini hassid, ja meil on harjumus – me lihtsalt karjume palve ajal. Kas ma võin teie sünagoogis karjuda?“ Rabi ütles talle: „Ei, mitte mingil juhul sa ei karju meie sünagoogis. Meie sünagoogis räägitakse Kõigekõrgemaga viisakalt, räägitakse Kõigekõrgemaga aukartlikult, mitte mingil kombel Tema peale häält tõstes“. Mis teha? Läks inimene koju. Kui saabus hingamispäev ja tuli palvetamise aeg, hakkas tema hing välja tungima. Hinge karje hakkas välja tungima. Ja inimene ei pidanud vastu ja hakkas valjult, karjetega palvetama. Mis teha, juhtus see, mis juhtus. Pärast seda palvet, pärast hingamispäeva lõppu, tuli ta jälle rebe juurde ja ütles: „Rabi, andke mulle andeks, ma ei pidanud vastu. Ma palvetasin ja karjusin palve ajal valjult“. Rebe ütles talle: „Suurepärane! See oli nii tore – kuulda sinu palvet!“ Inimene ütles: „Rabi, te ju keelasite mul karjetega palvetada?!“ Rebe ütles: „Karjed, mis sa pühapäevast hingamispäevaks valmis panid, kui sa pühapäevast saadik valmistusid selleks, et hingamispäeval karjud, – need on ühed karjed. Karjed, mis puhkevad su hingest spontaanselt, kui sa karjuda ei kavatsenud, kui see on karje, mida sa lihtsalt ei suuda, ei suuda kuidagi enda sees tagasi hoida, ja see kisub välja – see on hoopis teine karje. Just sellise palvega sa palvetasid, ja see oli suurepärane“.

Milles siis on erinevus ja millest on jutt? Me rääkisime (Šemoti nädalalõigu päris alguses) kodadest – sellest, et Kõigekõrgem andis jumalakartlikkuse eest, kuulekuse eest tasuks ämmaemandatele kojad, andis ämmaemandatele „kodutunde“. Kuid sellel mõistel on ka teine tahk. Kui Kõigekõrgem ütleb meile, et Tema tõi meid välja Egiptusest, on sageli kirjutatud, et Ta tõi meid välja orjuse kojast (mibéit avadím), see tähendab mitte lihtsalt orjusest, vaid orjuse kojast. Milles on erinevus? Me olime sellises orjuses, milles tundsime end nagu kodus. Me arvasime, et see ongi meie kodu, et see ongi meile sobiv reaalsus, et nii peabki kõik olema, võib-olla nii ongi vaja. Ja selle üle ei olnud mingit nördimust.

Osaliselt võib selline lähenemine elule olla õige. Juhtub nii, et Kõigekõrgem saadab meile mingeid kannatusi, raskusi, katsumusi. Ja see on hea, kui meil on jõudu, on tahet, on usku võtta neid katsumusi vastu kui armastuse katsumusi, nõustuda nendega, mitte nuriseda nende üle, võtta neid oma ellu kui Kõigekõrgema tegutsemist meie parandamiseks, ja palju-palju-palju erinevaid muid variante. Aga juhtub, et meie jõust enam ei piisa, et me ei suuda enam hoida seda „kodutunnet“. Ja siis pääseb välja hädakisa (za'aká), või karje (tse'aká), või oie (ne'aká). Kui me ütleme: „Aitab, ma ei suuda elada sellises kodus, see ei ole enam minu jaoks kodu, ma ei ole valmis sellega leppima. Halasta, Kõigekõrgem!“ Ja kui see ei ole ettevalmistatud programm, kui see ei ole planeeritud manipulatsioon, vaid siiralt väljapurskuv hädakisa, siis sekkub Kõigekõrgem sellesse, mis selles maailmas toimub.

Me teame, et kui Kõigekõrgem kavatseb Sedomi hävitada, ütleb Ta: „Lähen alla ja vaatan, kas on nii, nagu nad karjuvad“. Lähen alla ja vaatan, kas see vastab nende hädakisale. Just vastuseks hädakisale, mis tõuseb Sedomist, laskub Kõigekõrgem alla ja, tänapäeva keeles väljendudes, võtab tarvitusele abinõud Sedomis toimuva suhtes.

Tooras on veel üks huvitav koht (Mišpatimi nädalalõik, 22:26), kus Kõigekõrgem ütleb:

„Kui sa võtad pandiks oma ligimese riide, siis anna see talle tagasi enne päikese loojumist. Sest see on tema ainus kate, see on tema ihu rõivas. Milles ta magab? Ja sünnib, kui ta kisendab minu poole, siis Mina kuulen, sest Mina olen halastav“.

Huvitav on see, et Kõigekõrgem ei ütle siin: „Kui sa ei anna vaesele riiet tagasi, siis Ma saan sellest teada, Ma teen sulle nii ja naa, ja võtan sinult ära seda ja teist, ja saadan sinu peale seda ja teist“. Ei, Kõigekõrgem ei räägi sellest. Kõigekõrgem ütleb: „Hoia end! Hoia end, et see inimene ei kisendaks Minu poole, sest kui ta kisendab Minu poole, siis Ma kuulen teda, sest Ma olen Halastav. Ära ärata Minus Halastajat“. See peab olema meie jaoks hirmsam kui ükskõik milline karistus, mille Kõigekõrgem võiks siin määrata: „Ma kuulen teda, sest Ma olen halastav. Ma hakkan reageerima tema hädakisale. Ja hoia end, et sa ei sunniks kedagi kisendama, ei sunniks kedagi tundma end nii, nagu ta ei suudaks enam neid kannatusi taluda“.

Kannatuste üle arutledes küsisid targad: „Kas kannatused on teile armsad?“ Ja vastus on selline: „Ei ole armsad ei kannatused ega tasu nende eest“. Mida see tähendab? Kas me peame nördima, kui me kannatame? Jutt on sellest, et kannatused ei tohi muutuda kummardamise objektiks. Võib hakata võistlema selles, kes rohkem kannatab, selles, kes on elus rohkem õnnetusi läbi elanud, ja teha sellest usu sümbol või uskliku inimese sümbol, usukangelaslikkuse sümbol ja nii edasi. Ja tõepoolest, on olemas tasu sellele, kes alandlikult kannatusi talub. Kuid ei maksa taluda kannatusi tasu pärast. Ja kui sünnib sisemuses see hädakisa, kui sünnib sisemuses see karje, kui see ei ole läbimõeldud karje, mitte läbimõeldud hädakisa, kui see ei ole manipuleerimise katse, vaid just karje, karje, millega karjutaks isegi siis, kui kedagi üldse läheduses ei oleks, siis sellest karjest, sellest hädakisast võib alata vabastus. Ja seda karjet ei ole vaja endas tagasi hoida, veendes ennast, et kannatused on meile armsad. Selline keeruline piir on selle vahel, et me tunneme end kodus, ja selle vahel, mida me oma kodus ei ole valmis taluma.

Koos Šemoti nädalalõiguga loetakse prohvetlik lõik Ješajahu raamatust, mis koosneb kahest osast: 27. peatüki 6. salmist kuni 28. peatüki 13. salmini ja veel kaks salmi, 22 ja 23, 29. peatükist.

Niisiis, me alustame 27. peatüki 6. salmist.

Sõna-sõnalt on kirjutatud lihtsalt habba'im (tulevad): tulevad päevad, tulevad aastad, tuleb aeg ja juurdub Jaakov.

Kogu maailm on täis saaki. Iisraeli õitsengu, taastamise tulemuseks on vili kogu ilmamaale. Iisraeli – taastatud, õitseva – vili saab nähtavaks kogu maailmale.

7. salmis räägib Kõigekõrgem Oma ammusest armust Iisraeli rahva vastu. Siin on imeliselt ilus sõnademäng. Kahjuks on sõnademängu väga raske tõlkida. Ješajahul on selliseid kohti väga palju, kuid sõnademäng läheb tõlkimisel peaaegu alati kaduma, teisiti ei saagi olla. Kuid me ikkagi püüame mõista, millest on jutt. Kõigekõrgem ütleb siin nii:

Sõnademäng põhineb sõnal makká (löök) ja verbil lehakót (lööma). Kõigekõrgem ütleb: „hakmakkát makkéhu hikkáhu – Kas Ma lõin teda, nagu lõin tema lööjaid?“ See tähendab: „Ma saatsin rahvaid Iisraeli lööma, saatsin rahvaid, et Iisraeli karistada. Kuid neid karistavaid rahvaid lõin Ma alati rohkem, kui lõin karistatavat, kui Iisraeli. Ma osutasin alati Iisraelile armu“.

Salmi teises osas on samuti sõnademäng, kuid juba verbi laharog (tapma) alusel: „Kas Ma tapsin teda nii, nagu tapsin tema tapjaid?“ Kõigekõrgem saatis Iisraelile surma mingite rahvaste kaudu, suunas rahvaid Iisraeli peale, et teda laastata, ja lubas tappa oma rahva poegi. Kuid tapjatele tuli karistust alati rohkem. Seepärast ütleb Kõigekõrgem: „Ma olen alati Iisraelile armu andnud, ja Ma ootan alati, Ma valmistan teda ette õitsenguks“.

Sõna sasse'a, mida siin on kasutatud, tähendab täpset väljamõõtmist, täpipealt, mõõt täpselt mõõdu järgi.

ISSAND ütleb: „Ma siiski karistasin Iisraeli. Kuid Ma ei löönud teda kunagi lõpuni“. Alati on arm Iisraeli vastu, alati on Iisraeli parandamise ootus. Ja vaat mida Kõigekõrgem ütleb 9. salmis:

Kui kõik need altarid purustatakse, kui kõik see hävitatakse – selles on Iisraeli parandamine. Kunagi ei saadeta teisi rahvaid, kunagi ei saadeta kedagi või midagi selleks, et Iisraeli hävitada. Karistused saadetakse selleks, et Iisraeli parandada. Antud juhul ütleb Kõigekõrgem, et Tema soov, Tema tahe on selles, et tervendada Iisrael ebajumalakummardamisest. Ja Iisraeli parandamise viljaks on purustatud altarid.

Järgmised kaks salmi, 10 ja 11, on keerulised nii mõistmiseks kui ka tõlkimiseks. Nii juhtub sageli, et iga sõna eraldi on justkui arusaadav, aga üldine mõte siiski libiseb käest. Ja paljud kommentaatorid ja teadlased, heebrea keele spetsialistid, vaidlevad nende sõnade tähenduse üle. Proovime selles selgust saada.

Kõige tõenäolisemalt on siin mõeldud, et murduvad oksad. Kuigi, nagu ma juba ütlesin, nende salmide täielik mõte on arusaamatu.

Millest võib jutt olla? On mingi suur linn, mingi õitsev paik. Võib-olla on see seesama ebajumalaid kummardav Iisrael, kes kuulub karistamisele. Võib-olla, vastupidi, on see Ašur, maa, mis hoiab juute enda juures kinni. Sellest salmist, sellest fragmendist võib aru saada nii ja naa. Ja linn nõrgeneb sedavõrd, et naised tulevad ja põletavad selle oksad, just naised – need, kes ei ole harjunud sõdima, lihtsad, nõrgad juudi küla töönaised tulevad ja põletavad need oksad.

Ja kes siis on siin arutu rahvas? Ja vaat jälle on arusaamatu: täiesti võimalik on seda tõlgendada Iisraeli rahva kohta, kes on uppunud ebajumalakummardamisse, kuid võib ka mõista, et räägitakse nendest rahvastest, kelle vangis Iisrael on.

Ja ainult võib-olla sellest salmi lõpust võib mõista, et jutt ei ole Iisraelist: me ju just lugesime, kui armuline on Kõigekõrgem Iisraeli vastu. Kuid sellegipoolest võib mõista kaheti.

Kõigekõrgem ütleb: „Mina käin läbi kõik puud ja kloppin teid ükshaaval maha kõiksugu eri oliivipuudelt, millel te olete kasvama hakanud“. Ja toimub suur sündmus:

Need imelised sõnad, see imeline prohvetikuulutus on muidugi samuti saanud lauluks, mida paljud Iisraeli muusikud meelsasti esitavad.

Siin lõpeb 27. peatükk, ja me jätkame lugemist 28. peatüki 1. salmist.

Põhjakuningriik lootis, et ta suudab vastu pidada tänu oma liidule arameelastega, Arami kuningriigiga, nagu oli juhtunud 130 aastat tagasi, kui see liit teda tõepoolest päästis. Ja olles selles liidus kindlad, olles kindlad selles, et nad on kaitse all, jäid efrajimlased, nagu prohvet siin ütleb, sellest rahu tundest purju.

Inimene, kes leidis enneaegu valminud vilja, haarab selle ja sööb selle ära. Ja täpselt samamoodi talitatakse Efrajimi kuningriigiga. Efrajim jättis Kõigekõrgema maha, lootes teiste rahvaste peale, pani oma julgeoleku lepingusse Aramiga ja jäi purju omaenda julgeoleku tundest ja omaenda enesekindlusest. Ja kogu tema ilu (nii ütleb prohvet) tallatakse puruks, kogu tema „kroonitus“ tallatakse porri.

Siin on silmas peetud Jehudat. Me rääkisime enne seda Efrajimist, kes hukkub oma joobe läbi. Aga vaat, mis hakkab toimuma Jehudaga.

Kõigekõrgem räägib siin sellest, et Juudeale, rahva jäägile, osutatakse armu, veel üht armu. Kõigekõrgem annab tarkust kohtumõistjatele, annab julgust sõdijatele, saadab prohveteid, kes juhendavad ja julgustavad Juudeat. Aga ka siin on ruumi kiusatusele.

Siin ei ole muidugi otseselt juttu alkoholist. Ja joove on siin just nimelt metafoor. Metafoor, mis väljendab enesekindlust, ebajumalakummardamist, usku omaenda julgeolekusse, omaenda mõistusesse, sellesse, et „me oleme vaat sellised kõikvõimsad“, joove usust iseendasse.

Juudeal on sama kiusatus – teenida ebajumalaid, teenida teisi jumalaid, hoolimata kõigist armuosutustest. Ja Juudeaga hakkab see toimuma, ja kohus Juudeas on samuti kõverdatud.

Nagu joodikute urkas, kus pole kunagi koristatud, on kõikjal räpane, kõik on inimoksega määritud, kõik on inimroojas, sellest mustusest ei ole kuhugi astuda. See näeb kohutav välja. Ja prohvet nimetab asju otse nende õigete nimedega. Nii räägib Kõigekõrgem Juudeast.

Aga mida ütleb rahvas vastuseks Kõigekõrgema armule? Vastuseks Tema poolt saadetud armule, kohtu vaimule, kangelaslikkuse vaimule? Vaat, mida ütleb rahvas:

See tähendab: „Te õpetate meid, seltsimehed prohvetid, nagu oleks meil piim veel huultel kuivamata. Aga meil endal on vuntsid ees. See ei ole meil huultel selline valge piim, need on meie vuntsid“.

Ja edasi, 10. salmis, jälle sõnamäng, jälle hämmastav sõnamäng.

Vaat selline salm. Tsav tähendab korraldust või käsutust, kuhugi tagant kiirustamist; siin on see prohveti jutlus. Kui prohvet jutlustab, kui prohvet räägib mingist kohtust, siis talle vastatakse. See tähendab, põhimõte on selline: sina neile sõna, nemad sulle kaks, igale sõnale on neil vastus. Pealegi on kogu see fraas – tsav latsáv tsav latsáv kav lakáv kav lakáv – väga sarnane sellega, kuidas imik rinda imeb, see on ka häälikuline sõnamäng. Rahvale tundub, et kõik see on mingi segane jutt, mingi lapse lalin – see, mida neile õpetatakse. Ja kui prohvet midagi ütleb, teeb mingi üleskutse, vastavad nad mingite oma loosungitega. Kui prohvet räägib mingist kohtuotsusest, hoiatab mingi karistuse eest, räägivad nemad millestki omast. Neil on oma jumalad oma mõõdupuudega, nad on sellesse süüvinud. Ja vastates ahvivad nad pidevalt prohvetit järele, ei suuda sõna vastu võtta. Mõned tõlked ütlevad siin: käsk käsu peale… ja nii edasi, nagu püüdleks rahvas mingi „rangemaks muutmise“ poole millegi järgimisel. Kuid kogu kontekst räägib muust: inimesed naeravad prohveti üle. Siin naersid natuke, seal naersid natuke, siin ahvisid järele, seal ahvisid järele. Vaat, mis toimub prohvetiga. Vaat, mis toimub, kui Kõigekõrgem annab armu vaimu, kohtu vaimu, õigsuse vaimu, kangelaslikkuse vaimu. Kõike seda ahvitakse järele ja see muudetakse klounaadiks, ja rahvas ei suuda nende pilkamiste juures midagi vastu võtta. Igale üleskutsele rahva poole on neil oma loosung, igale kohtuotsusele on neil oma kohtuotsus, oma hinnang. Neid ei vaidle sa üle selles nende purjus sonimises. Ja kuidas nendega rääkida, kuidas rääkida purjus inimestega? Ja just selle mõistmise kaitseks võib küsida: kas purjus inimesed püüdlevad milleski mingite rangemate nõuete poole?

Sõna la'ág – see on pilge, mõnitus. Jah, neile tundub, et nende üle pilgatakse, ja nad pilkavad vastu. Õigupoolest täiesti loomulik käitumine purjus inimeste puhul.

Ei ole kuuljat, ei ole seda, kes oleks valmis prohvetit kuulama, kes oleks valmis tema kõnesid tõsiselt võtma. Kõik võtavad tema kõnesid kui mingit naljakat segast juttu.

Ja 13. salm kordab jälle ja ütleb juba tulemuse:

Libastunud inimene, kui ta ei oota, et ta komistab, kukub tagurpidi.

Sellepärast, et nad ei kuulnud prohvetit, langesid nad. Ja õigupoolest on nad selles rüüstamiseks ära antud. Just sellepärast, et nad ei võtnud vastu Kõigekõrgema armu, ei võtnud vastu seda, et Kõigekõrgem püüdis Oma armust kogu aeg nende poole pöörduda, langesid nad ja osutusid püütuks.

Kuid meie lõik ei lõpe halval noodil, ei lõpe raskel noodil, ja on jätk. Nagu ma juba ütlesin, loeme 22. ja 23. salmi järgmisest, 29. peatükist:

Siin mainitakse seda, et ISSAND võttis ette Iisraeli rahvast parandada, kasvatada ja hellalt hoida juba Avrahami aegadest peale.

Muidugi mitte püha Patriarh Jaakovit, vaid Jaakovi Püha Jumalat, Teda, Keda Jaakov pühitses – Kõigekõrgemat. Hoolimata kõigist karistustest, hoolimata vastupanust, hoolimata sellest, et Iisraeli rahvas on selline raskesti kasvatatav, kangekaelne teismeline, kasvatatakse ta ikkagi õigesti üles. Iisrael hakkab õitsema, ja see on õitsenguks kogu maailmale. Ja Iisrael näeb, kuidas tema lapsed, Kõigekõrgema käte tegu (Iisrael mõistab, et see on Kõigekõrgema käte tegu), pühitsevad Kõigekõrgema Nime ja austavad Iisraeli Püha.

Lugege ka: Vajehi, Va'era ja Toora nädalalõigud.