Vajehi

Me peatusime sellel, et tänu Josefi majandusplaani elluviimisele muutus kogu Egiptuse rahvas vaarao orjadeks. Kogu rahvas, välja arvatud kaks kategooriat. Esimene kategooria, kes ei muutunud orjadeks, – need on kohanim (preestrid), kellele vaarao eraldab erilise toidunormi, erilise toiduabi, ja nad ei vaja toitu, ei müü oma maad. Ja tuleb öelda, et need kohanim – see on muu hulgas kogu Josefi sugulaskond naisliini pidi, sest ta on abielus Potifari, Oni linna preestri tütrega. Teine osa rahvast, kes samuti ei muutunud orjadeks, – need on Josefi sugulased Josefi liini pidi, tema isa ja vennad, Iisraeli rahvas, kes samuti vaarao armust oli asustatud Gošeni maale ja toitis end ise, pidas oma karju ja samuti ei vajanud leiba. Ja ka juudid ei muutunud vaarao orjadeks.

Me lugesime ka sellest, et Jaakov kohtus pärast kahtkümmend kaht lahusoldud aastat lõpuks ometi Josefiga, nuttis, mõlemad nutsid, ja Jaakov ütles, et no nüüd ma võin rahulikult surra. Jaakov on vana, ta on sada kolmkümmend aastat vana, ja ta ütleb vaaraole, et tema eluaastad olid rasked aastad, ja just selles kohas me Jaakoviga lahku läksime. On aeg jätkata meie kangelaste loo lugemist.

Hoolimata sellest, et Jaakov on juba vana ja valmistub surema, on Kõigekõrgemal omad plaanid. Jaakov elab 17 aastat Egiptuse maal; ta elas üle 5 näljaaastat ja need on juba 12 aastat tagasi lõppenud, aga Jaakov elab edasi Egiptuse maal.

Kommentaatorid märgivad, et 17 aastat (kuni Josefi seitsmeteistkümnenda eluaastani) pidas Jaakov teda üleval. Nüüd peab Josef 17 aastat üleval Jaakovit. Selles on mingi kindel matemaatiline täpsus, mis osaliselt räägib võõrdumisest, mis tekkis Jaakovi ja Josefi vahel. Justkui maksaks Josef Jaakovile võlga „aasta kaupa“ tagasi. Isa ja poja vahele langes mingi vari, see on kahtlemata nii, sest Josef ei jäta Jaakovit enda lähedale, ei asusta teda enda juurde koju, vaid saadab ta koos oma sugulastega Gošeni maale, ja Jaakovi perekonnas pole kõik nii lihtne.

…ja olid Jaakovi eluaastad, ja olid tema elupäevad sada nelikümmend seitse aastat.

Need patriarhide elu loetlemised ei ole juhuslikud. Me teame, et Avraham elas 175 aastat, Jitshak elas 180 aastat, ja nüüd Jaakov elab 147 aastat. Näib, et selles pole mingit järjepidevust, mingit loogikat, aga kui natuke matemaatikat rakendada, siis joonistub välja üsna range plaan.

Avrahami 175 eluaastat – see on arvu 5 ruut, 5x5 ja korrutada 7-ga=175. Kokku moodustavad tegurid 5, 5 ja 7 arvu 17, 5+5+7=17.

Jitshaki eluaastad – see on arvu 6 ruut, 6x6=36, ja tegur muutub 2 võrra väiksemaks, juba 5, see tähendab 6x6x5=180. Jällegi tegurite summa 6+6+5=17. Võib üle arvutada, see on üsna lihtne aritmeetika.

Selle loogika järgi peaks välja tulema, et Jaakovi eluiga – see on arvu 7 ruut teguriga, mis on 2 võrra väiksem, see tähendab 7x7x3; ja nii see ongi, 7x7 = 49, korrutada 3-ga = 147. Ja jällegi tegurite summa 7+7+3=17.

Ja sellised arvutused, milleks neid tehakse? Selleks, et näha, märgata seda, et need sündmused, need eluaastad, ei ole juhuslikud, need on määratud selge Jumaliku kavatsusega ja alluvad isegi arvutamisele mingite valemite kaudu.

Teised kommentaatorid ütlesid, et kuna Jaakov kaebas vaaraole kolmekümne kolme tähega oma kibeda elu-olu üle, langesid 33 tähte ära vanusest 180, mille ta oleks võinud elada, ja seepärast elas ta 33 aastat vähem kui Jitshak.

Nii või teisiti püüavad kommentaatorid leida loogikat selles, et Toora nimetab õigete vanuseid, ja loogikat selles, miks nad elasid just nii kaua.

Tavaliselt kõik, mida me enne seda lugesime: ja elas Avraham, ja elas Adam, ja elas Jitshak nii ja nii palju aastaid – kogu aeg, kui mainitakse inimese vanust, võib öelda: noh, kõik, järelikult on jutt sellest, et lähenevad surma-aastad. Selle järel kirjutatakse, et loo kangelane suri. Jaakoviga on natuke teisiti, Toora kaldub süžeest kõrvale. Jaakov elab väljaspool Iisraeli maad, Jaakovil on palju muresid. Toora ütleb, et haigus (Jaakov jäi haigeks) saadetakse inimesele selleks, et korraldada mingeid koduseid asju. Kui inimene sureb äkki, jäävad kõik tema asjad „segamini“, „sassi“; aga siin võib haigestuv inimene, kes tunneb surma lähenemist, hakata oma asju korda seadma. Ja näib, et Jaakov seda teebki.

Jaakov ei taha olla maetud Egiptuse maale. Näib, mis vahet temal on? (Josef maetakse Egiptusesse). Jaakov mõistab, et tema on põlvkondade Patriarh ja kui ta jääb maetuna Egiptusesse, võib-olla jäävad kõik tema pojad sinna ega taha kuhugi isa haua juurest lahkuda. Jaakov mõistab ka, et tõotus on talle antud Iisraeli maa kohta. Hiljem areneb välja traditsioon sellest, kui tähtis on olla maetud Iisraeli maale, et see on oluline. Jaakov, ma arvan, juhindus teistest motiividest. Ta ei tahtnud luua Egiptuse maale mälestuspaika, ei tahtnud Jaakovi mausoleumi Egiptuses, seepärast tahtis ta olla maetud koos oma isadega Me'arat haMahpela koopasse.

See ei ole matused, see on surma kujund: heita pikali isade juurde – see on kujund, eufemism surma kohta.

See tähendab, Iisrael, Jaakov, võttis viimsed jõud kokku, et rääkida Josefiga sel tähtsal teemal. Miks palub Jaakov Josefil vanduda, miks on tal tähtis, et Josef vannuks? Mitte sellepärast, et ta ei usu Josefit sõna peale. Asi on selles, et näljaajast on möödunud juba 17 aastat, ajast, mil Josefi uus majanduspoliitika vaaraod tugevasti rikastas, ja Josefi väärtus vaarao silmis on muutunud. Josef ei ole enam selline autoriteet, mitte enam nii väärtuslik kaader, suhted on keerulised. Peale selle peab Josef pidevalt tõestama truudust Egiptuse rahvale, ja Josefil on ilmselgelt küllaltki palju vaenlasi. Me rääkisime, et Josef tegi kõik orjadeks peale oma sugulaste ühelt ja teiselt poolt, ja on arusaadav, et see ei meeldi kõigile, paljud tahavad tema alt jalgu lüüa. Ja tulles vaarao juurde palvega „ma tahan isa matta“, võib ta öelda: „Noh, see on vanamehe kapriis. Ma vandusin talle. Ja mitte sellepärast, et ma tahan, mitte sellepärast, et meie religioon on selline, vaid isa võttis minult vande. Sul oli ju ka isa, suhtu austusega minu vandesse isale.“ Nii vaarao lõpuks ka toimib. Seepärast on Jaakovil tähtis, et Josef saaks hiljem öelda: „Ma vandusin.“ Nad mõlemad tunnevad natuke Egiptuse poliitikat.

Aga meie hakkame lugema 48. peatükki.

Me mäletame, et Jaakov elab kaugel, Gošeni maal. Ilmselt pärast seda, kui Josef külastas Jaakovit ja andis talle vande, määras ta Jaakovi juurde mingid inimesed, või olid nad algusest peale määratud. Nad teatavad Josefile: „Sinu isa on haige.“ See ei tähenda, et tal on palavik ja gripp, see tähendab, et on juba aeg tulla ja võib-olla hüvasti jätta, see on selline haigus, kui haiget tuleb külastada.

Ja öeldi Jaakovile – see tähendab, jällegi ei ava keegi Jaakovi juurde ust ega astu sisse; just see ja talle öeldi tähendab, et tal on keegi ülemteenri taoline, ja teenijad, ja põetaja, kes tema juures istub ja teda valvab, ja see räägib sellest, et Josef ümbritseb teda piisava austusega.

Jaakov meenutab oma õigust, oma, sisuliselt, ostulepingut Iisraeli maale, mida hakatakse kutsuma tema nimega, Kaanani maale, ja ütleb: „ISSAND lubas mulle selle maa.“ Ja milleks ta seda praegu meenutab:

Huvitav: kui kontrollida gematriaid, siis nimepaaridel Efrajim-Menaše ja Re'uven-Šimon erinevad need ühe võrra. See tähendab, kui arvutada tähtede arvväärtused nimedes Re'uven-Šimon ja võrrelda neid nimede Efrajim-Menaše tähtede arvväärtusega, tuleb vaheks üks: 735 – 736. Kaks erinevat gematriat, kuid need erinevad ühe võrra. Gematria teaduses öeldakse, et seda nimetatakse im akolel, kui väljendi enda võib lugeda üheks tervikuks ja gematriaid võib võtta võrdsetena. Aga see on selline märkus sulgudes.

Mida Jaakov silmas peab? Ta ütleb, et nad saavad kumbki pärisosa oma maal. Ja kuigi Iisraeli maad hakatakse jagama, nagu öeldakse, „pea kaupa“, hakatakse heitma liisku, ja on pärisosade nimetused, on kindlad pärisosad, saavad Efrajim ja Menaše sellegipoolest kumbki oma pärisosa. See tähendab praktiliselt, et Jaakov lapsendab Josefi lapsed. Miks ta seda teeb, sellest räägime hiljem.

Teisisõnu: „Ma lapsendan sinu kaks poega; kui sa kellegi pärast neid sigitad, on nad sinu omad. See tähendab, kui sa sigitad kolmanda, neljanda ja, andku Jumal, seitsmenda või kümnenda – nad ei saa enam eraldi pärisosi nagu Re'uven, nad kuuluvad Efrajimi või Menaše pärisossa, liituvad sinu poegade juba olemasolevate suguharudega.“ Josef saab sel viisil oma poegade kaks pärisosa kui esmasündinu pärimisel.

Edasi Jaakov jätkab või ei jätka, vaid kaldub kõrvale ja ütleb järgmist:

Kommentaatorid püüavad mõista, miks Jaakov kaldub kõrvale ja lülitub ümber sellele loole. Mõned ütlevad: „Jaakov vabandab selle eest, et vaat, ühelt poolt palub ta koguni Egiptusest viia ta Iisraeli maale ja matta ta Iisraeli maale, aga ise mattis ta Josefi ema teele. Teiselt poolt oleks olnud kohane, et Jaakov oleks selle eest vabandanud (kui ta oleks selle eest vabandanud) siis, kui ta palus esimesel kohtumisel mitte matta teda Egiptusesse. Aga praegu ei räägi ta matustest, ta räägib pärisosast, ja tõenäoliselt on siin jutt järgmisest: ‚Sina, Josef, oled siin õukondlane, sa oled jõudnud väga kõrgele auastmele, ja sinu pojad elavad õukonnas, ja nad on peaaegu printsid, siin on nad Egiptuse ühiskonna eliit. Pea meeles, pea meeles, kust sa oled võetud, pea meeles, kus on sinu esivanemate haud. Hoolimata sellest, et sa elad Egiptuses ja oled tõusnud kõrgetesse kõrgustesse, pea meeles: sinu ema haud on seal, Efrata tee ääres, sinna püüdle ka ise.‘“

Nüüd on ta justkui lõpetanud rääkimast seda, mis talle endale kõige tähtsam, vaatab ringi ja näeb: Josefi kõrval seisavad tema pojad. Nad sündisid juba enne Jaakovi tulekut, see tähendab, nad on kumbki kaheksateist-üheksateist, võib-olla kakskümmend aastat vanad. Võib-olla ei külastanud Josefi pojad vanaisa Gošeni maal; võib-olla on lihtsalt pime toas, kus ta lamab, ja tema nägemine on nõrk (me loeme edasi veel tema nägemise nõrkusest). Nii või teisiti, Jaakov ei tunne ära oma lapselapsi, keda ta äsja lapsendas. Või võib-olla ootab ta, et talle öeldaks: „Vaat need on sinu lapsed, Efrajim ja Menaše.“ Josef ütleb talle:

Väga huvitav lõik selles nädalalõigus. Me jätame hüvasti sisuliselt kõigi Berešiti raamatu kangelastega. Üldiselt tuleb väga kurb nädalalõik.

Niisiis, Josef külastab koos oma poegade Efrajimi ja Menašega haiget Jaakovit, oma haiget isa. Jaakov lubab Josefile, et Efrajim ja Menaše, Josefi pojad, on Jaakovile nagu Re'uven ja Šimon, ta lapsendab nad. Pärast seda pöörab Jaakov tähelepanu kahele mingile kujule, kes seisavad eemal Josefi taga, ja küsib: „Kes need on?“ Josef vastab talle: „Need on minu pojad, kelle Jumal andis mulle siin.“ Jaakov ütleb: „Too nad minu juurde, ja ma õnnistan neid.“

Silmalauad muutusid raskeks. Kui silmalauad muutuvad raskeks ja inimesel on raske silmi tõsta, öeldakse, et tema silmad on raskeks muutunud. Ja seepärast suutis Jaakov eristada ainult seda, et seal seisavad mingid kaks inimest, ta ei suutnud ära tunda oma enda lapselapsi. Ja selleks, et ta nad ära tunneks ja eristaks:

…ja tõi nad tema juurde, ja ta suudles neid ja kallistas neid.

Jaakov püsib vaevu, ta võttis jõu kokku, et Josefiga kohtuda, aga ta kallistab ja suudleb poegi-lapselapsi, lapselapsi, kes said poegadeks; see annab talle jõudu juurde.

Hämmastav fraas. Muidugi, kui Jaakov arvas, et Josef on surnud, ei lootnud ta enam tema nägu näha. Siin ütleb ta: „ISSAND näitas mulle ka sinu seemet.“ Ja tekib küsimus: 17 aastat elavad Josef ja Jaakov Egiptuses, 17 aastat teavad nad juba, et mõlemad on elus, ja Jaakov teab, et Josefil on pojad. Ja mis siis? 17 aastat ei näinud nad teineteist? Need ei ole enam väikesed lapsed, nad on kumbki 20 aastat vanad, Efrajim ja Menaše. Milles siin asi on? Ja kui me meenutame lapsendamise traditsioone, siis pärast seda, kui inimene oli pikaks ajaks kadunud, kui ta tagasi tuli, pidi isa läbi viima, nii-öelda, ametliku äratundmise protseduuri, tunnistama teda omaks, kallistama teda, vastu võtma teda, mõnikord korraldama pidusöögi (tähendamissõna kadunud pojast mäletame me ka). Kui Jaakov lapsendab oma lapselapsed, Josefi pojad, peab ta ka nad vastu võtma ja ära tundma. Ja siin toimub omamoodi äratundmise protseduur. Jaakov ütleb: „Jah, see on sinu seeme. Ma ei lootnud näha sind kui oma poega, ära tunda sind ja tunnistada sind omaks, kinnitada sinu tagasitulekut, ja vaata, ma näen isegi sinu järglasi.“

Miks siin põlved? Pidage meeles, kogu aeg, kui jutt on sünnitamisest, sünnitatakse põlvedele. Sara ütleb: „See Hagar sünnitab mulle põlvedele.“ Iiob ütleb hiljem: „See, kelle põlvedele ma sündisin, põlved, mis mind vastu võtsid.“ See oli Jaakov, kes hoidis oma lapselapsi-poegi põlvedel, nagu Toora meile nüüd avab. Või on põlvedele võtmisega lihtsalt nimetatud lapsendamise protseduur ise.

…nad läksid tema juurest eemale ja kummardasid tema ees silmili maha.

See tähendab, sellega lõppes lapsendamise protseduur. Aga Jaakov ju kavatses neid mitte ainult lapsendada, vaid ka õnnistada.

See tähendab, Josef toob oma pojad nii, et Jaakovil oleks mugavam neid õnnistada: Menašet – parema käega, Efrajimi – vasaku käega, sest Menaše on vanem, Efrajim noorem. Et Jaakov kogemata segi ei ajaks, sest ta ei näe väga hästi, et ta ei hakkaks poegi ümber paigutama, et kedagi mitte solvata. On näha, et Josef mõtles kõik hästi läbi, pealegi pole siin midagi erilist läbi mõelda. Aga juhtub ootamatu.

Jaakov pidi käed ristama, et neid vastupidi õnnistada. Sõna šikel (või šhol) algne tähendus – ristama või ristima. Aga sellega samatüveline sõna sehel – mõistus, aru, oskus asju ristata, segada, kõrvutada. Ja keskaja kommentaatorid läksid vastukaaluks kristlikule kommenteerimistraditsioonile eemale ideest, et Jaakov seal midagi kuskil ristas ja pani käed ristikujuliselt laste peadele. Nad ütlesid, et Jaakov rakendas mõistust, kasutas oma käsi arukalt, pani need kuidagi nii osavalt kokku: lapsi ümber paigutada oli ebamugav, seepärast kasutas ta käte tarkust. Aga kõik need kommentaarid tekivad apologeetika pinnal kristluse-vastastes diskursustes, kus ei tahetud näha mingeid argumente, mis oleksid vett kristlaste veskile valanud. Ja ärge kiirustage siin juute silmakirjalikkuses süüdistama, sest asi toimus autodafee varjus ja sest tol ajal võisid ühed teisi disputatsioonide käigus tuleriidal põletada. Seepärast pole kõik nii lihtne.

Niisiis, Jaakov ristas käed ja ristatud kätega õnnistab oma lapselapsi-poegi, see tähendab, ülendab noorema vanemast kõrgemale, alandab vanemat noorema ees, ühelt poolt; teiselt poolt seisavad nad järgu järgi, see tähendab, mõlemad saavad teineteist täiendava õnnistuse.

Sõna jadgu tuleneb tüvest dag – kala. Kala liigub parvedena, ta paljuneb, seepärast kasutatakse siin sõna jadgu tähenduses paljunevad. Neid tuleb palju nagu kalu, aga nad on maa peal. Väga arusaamatu õnnistus. See algab sõnadega „Jumal, kelle ees käisid meie isad, minu isad, Avraham ja Jitshak, Jumal, kes karjatas mind kuni selle päevani“. Ja siin on kõik arusaadav. Ja edasi: „Ja Ingel, kes hoidis mind kõige kurja eest, tema õnnistab neid poisse, ja neis hüütakse minu nime ja minu isade nime“. Ja kohe ei ole päris arusaadav: kes siis ikkagi, Jumal või ingel? Alustas Jumalast, lõpetas justkui ingliga, mis puutub siia ingel? Ja selle kohta on palju kommentaare.

Mõned ütlevad, et vaat ta nimetas Jumalat ingliks. Sageli juhtub nii, et Jumal on nimetatud ingliks või tegutseb ingli kaudu. Teised ütlevad, et need on mingid vanad traditsioonid sellest, et Jaakov annab edasi oma kaitseingli. Ja võib nõustuda mõlema kommentaariga, selles mõttes, et Jaakov näeb algusest peale (ka oma esimeses unenäos, redeli juures) ingleid, ja seejärel, Iisraeli maale tagasi pöördudes, näeb inglite leere. Inglid on Kõigekõrgema tegutsemise alaline tööriist Iisraeli (Jaakovi) elus. Ja Iisrael annab oma lapselastele-lastele edasi ka kogu selle mehhanismi, kogu Jumala hoolitsuse süsteemi rahva üle, ja räägib sellest, et nad suudavad edukad olla, et nad paljunevad maa peal, järelikult on neil rahulolu ja jõukus, Ta hoiab neid kõige kurja eest. Siin ei ole mingeid üksikasju, kuidas täpselt Ta neid õnnistab, lihtsalt Ta õnnistab neid, ja kõik. Me selgitame veidi edaspidi välja, kuidas ja miks, ja miks siin ei ole konkreetset brahat: kas õnnistab neid rahaliselt, materiaalselt, klaverimänguandega või keelteandega.

Me lugesime 21. peatükis, et Avrahamile tundus halb, kui ta pidi Jišmaeli minema saatma. Mäletame seda lugu, kui Sara ütles talle: „Aja ometi minema see Hagar selle Jišmaeliga, kes siin pidevalt minu üle naeravad ja mind mõnitavad.“ Avraham tõusis, ja on kirjutatud: „Ja see oli talle väga raske.“ Väga kurb oli tal neid minema ajada; see on Avrahami perekonnas, Jitshaki perekonnas, Jitshaki lapsepõlves. Seejärel on Jaakovil endal raskused Esaviga, probleemid esmasündinu õigusega, kui tal endal tuli juba põgeneda. Ja ka Josefil on probleemid, sest ta on armastatud naise esmasündinu, aga on ka armastamata naised. Jaakovil – neli kategooriat lapsi neljast eri naisest, raskused esmasündinu õigusega, ja üldse raskused perekonnas. Ja lakkamatult rahu puudumine vendade vahel, põlvest põlve.

Ja Josefit haarab võib-olla isegi õudus sellest, et ta näeb, kuidas Jaakov jälle toob loomulikku asjade korda mingi segaduse – et Menaše on vanem, Efrajim noorem. Jaakov nihutab selle kõik paigast, ja ehmunud Josef võtab Jaakovi käe, nii on kirjutatud:

…ja toetas, haaras ta isa käest, et tõsta see Efrajimi pea pealt Menaše pea peale.

Võib-olla issi mitte ainult ei näe halvasti, vaid ka mõtleb juba halvasti, võib-olla vanake Alzheimer külastas oma kauget eellast Jaakovit, ja Jaakov ei taipa enam väga hästi. Ma ei tea, mis Josefil peast läbi käis, aga ta ehmus, ehmus, et veel üks vendade põlvkond hakkab vaenutsema, juba Berešiti raamat lõpeb, oleks juba aeg leppida; ja Josefi ehmatus on arusaadav.

Kui me järgmise peatüki lõpus täielikku õnnistust läbi võtame, siis me veel selgitame, mida tähendab see sama rahvaste täius või paganate täius.

Igal hingamispäeval, kui isa tuleb sünagoogist koju, ja samuti esimest korda ümberlõikamise ajal, õnnistatakse last nii: „Seadku ISSAND sind nagu Efrajimi ja Menašet“, nende kahe poisi nimega. Ja loomulikult tekib küsimus: miks mitte nagu Mošet ja Aharoni, miks mitte nagu Šimonit ja Levit, miks mitte nagu Avrahami ja Jitshakit, miks mitte nagu Avrahami, Jitshakit ja Jaakovit? Kui me ju tüdrukuid õnnistame, ütleme me: nagu Sara, Rivka, Rahel ja Lea. Miks siin ei saa õnnistada nagu Avrahami, Jitshakit ja Jaakovit? Aga me õnnistame lapsi nagu Efrajimi ja Menašet. Ja sellel on mitu põhjust.

Esimene põhjus: Efrajim ja Menaše – need on galuti (paguluse) esimesed lapsed; nad kasvasid üles juudi kultuurist kaugel. Mil määral säilitasid nad kuuluvuse juudi usku? Need on lapsed, kes suudavad säilitada juudi usku galuti tingimustes, suudavad kanda valgust läbi pimeduse. See on oluline omadus kogu juudi rahvale, sest sellest saab üks juudi rahva põhifunktsioone.

Teine tähendus räägib sellest, et Efrajim ja Menaše on erinevad poisid. Efrajim on rohkem kaldu Toora poole, õpilaseks olemise poole, ta on selline „tuupur“, nii ütlevad midrašim. Menaše on ühiskonnategelane, ta suudab korraldada kõik vajaliku selleks, et Efrajim saaks õppida. Efrajim on õpetlane, Menaše on sotsiaaltöötaja, aitab kõiki, ühiskondlik töötegija. Ja elus on inimestel erinevad kalduvused: introverdid ja ekstraverdid, humanitaarid ja füüsikud – ja nii edasi, mitmesugused erinevused inimeste vahel. Kui me näeme last, kes on alles sündinud, on rumal teda õnnistada ja öelda: saagu temast hea hambaarst, või saagu temast tšellist, või saagu temast juveliir. Kui ilmneb tema sisemaailm, avanevad tema talendid seal, kus Jumal on teda andidega õnnistanud, seal me hakkamegi teda õnnistama. Ja seepärast me õnnistame ke'efrájim ja kemenašé (nagu Efrajim ja nagu Menaše): humanitaari või füüsikut, füüsikut või lüürikut, õpetlast või vooruslikku inimest – igaüht tema loomuse järgi. Kõik, mis oli enne seda, – õnnistused ei olnud häälestatud konkreetsele inimesele. Esimest korda õnnistab Jaakov (esimene isa, esimene vanaisa) oma lapsi ja lapselapsi igaüht tema loomuse järgi, õnnistamata kõiki ühe mõõdupuuga. Selles on imeline olemus, ja selles on Jumalike õnnistuste peegeldus, et Tema ei tee meid kõiki ühesuguseks. See on teine versioon, miks me õnnistame nagu Efrajim ja nagu Menaše.

Kolmas versioon on seotud sellega, et siin on õigupoolest vanaisa õnnistus, kolmas põlvkond. Esimest korda kogu Tooras õnnistab vanaisa oma lapselapsi, enne seda õnnistasid isad poegi. Paljud ütlevad: „Juut on see, kelle lapselapsed on juudid“, see tähendab, kelle lapsed tahavad kasvatada oma lapsi nii, nagu kasvatati neid. See ei õnnestu igaühel, ja iga inimese jaoks on mure, kas tema lapsed saavad usklikeks, lapselastest rääkimata. Milline rõõm see on, kui meie jälgedes käivad lapselapsed, ja mitte ainult lapsed.

Ja neljas levinud versioonidest, miks Jaakov räägib õnnistusest ke'efrájim ja kemenašé: sest see on esimene juhtum rahumeelsetest, rahulikest vendadest. Kogu Berešiti raamatu jutustus on vendadevahelise vastasseisu lugu. Siin, isegi kui neid õnnistustega segi ajada ja õnnistada nooremat Efrajimi kui vanemat ja vanemat Menašet kui nooremat, ei tülitse nad selle pärast. Nad säilitasid rahu. See on väga tähtis – järgida Kõigekõrgemat ja olla Tema õpilane, hoida seda ühtsust, hoida armastust üksteise vastu; see on tähtis rahva, kogukonna ühtsuse säilitamiseks, ja seepärast on see ka tähtis õnnistus.

Õnnistus nagu ISSAND teiega – see on selle asemel, kuidas praegu on kombeks öelda: kohtudes – Šalom! ja hüvasti jättes – Šalom! või Lihitraot (nägemiseni). Ruti raamatus loeme, et oli kombeks õnnistada – ISSAND teiega – Adonai imahem, ja vastus sellele oli – Õnnistagu sind ISSAND. Kui me kohtume inimesega ja jätame inimesega hüvasti, soovime talle, et ISSAND oleks temaga, see on kõige tähtsam, kõik muu tuleb lisaks.

Me teame, et Jaakovil on pärisosa Š'hemis, pärisosa, mille ta sealt ostis, ostis raha eest (me teame, seal oli hiljem Šimoni ja Levi demonstratiivne etteaste terve linna elanikkonna hävitamisega kättemaksuks Dina eest). Aga Jaakov ütleb siin, et ta „omandas selle paiga oma mõõga ja ammuga“. Kommentaatorid ütlevad, et hérev (mõõk) – see on palve, aga kéšet (amb) – see on anumine, et „palvete ja anumistega ma omandasin“. See on muidugi ilus draš, ilus tõlgendus, aga ilmselt on jutt sellest, et talle müüdi maa, ja Jaakov suutis seda hoida tänu sõjalisele jõule. See on paik, kuhu hiljem maetakse Josef ise, see paik on Josefi haud Š'hemis. Praegu on see keerulises poliitilises olukorras, aga paik on säilinud tänapäevani.

Selles peatükis pöördub Jaakov surmaeelse kõnega, surmaeelsete õnnistustega kõigi oma poegade poole, ja tuleb teha mõned märkused, enne kui me hakkame seda lugema. Kõigepealt peame meeles pidama, teadma, et see peatükk on kõige raskem keele seisukohast ja mõistmise seisukohast, kõige raskem peatükk kogu Berešiti raamatus. Siin on palju sõnu, mille täpne tähendus on teadmata ja mis on seejuures teksti mõistmiseks olulised. See tekkis sellest, et siin öeldakse palju poeetilisi termineid, ülevaid, võib öelda, lopsakaid, selliseid paisutatud ütlusi; ja selle heebrea keele tahud ei ole meile säilinud. Sümbolism ise, mida Jaakov siin kasutab, oli võib-olla tema poegadele alati arusaadav, aga meile on see arusaamatu. Ja tuleb öelda, et kõike, mis siin on kirjutatud, suudame me mõista suurte mööndustega. Ja seepärast on inimestel, kes püüavad kõike mõista, kiusatus anda kogu sellele tekstile mingi megaprohvetlik või eshatoloogiline (veel parem), maailma lõpuga seotud tõlgendus, toetudes mingitele oma sümbolite tõlgendustele, mõnikord piiblilikele, mõnikord mitte. Väga ohtlik asi on „sisse lugeda“ tekstisse seda, mida seal ei ole; parem jätta natuke mõistmata. Me püüame lahti harutada, millest on jutt.

Paljud kommentaatorid haaravad kinni kahest sõnast, be'aharít hajamím, ja ütlevad: „See on päevade lõpus. See on täiesti eshatoloogia, see on maailma lõpp. Jaakov kavatses sellest rääkida, aga Kõigekõrgem ei lubanud tal, prohvetlik and lahkus temast, ja seepärast rääkis Jaakov lihtsalt, nagu teise varuvariandina, kui ta juba kord lapsed kokku kutsus, nendega nende lähimast tulevikust.“ On, kui kummaline see ka pole, hulk selliseid kommentaare. Aga fraasi ennast aharít hajamím võib mõista – ka kui järgnevaid päevi. Me ei tea, mil määral vennad uskusid, teadsid, mõistsid, et tuleb mingi maailma lõpp, nad seisid õigupoolest maailma alguses ja ootasid võib-olla ainult pimeduse lõppu. Jaakov jätkab nende kutsumist ja ütleb:

Leikavéts – see on kogunema tihedalt kokku. „Kogunege kokku, mitte lihtsalt kogunege, vaid tulge lähemale. Te kogunete kui vennad; mina hakkan rääkima kui Iisrael, kui terve rahva isa, kui kogu terviku isa.“

Väga tähtis on märkida: Jaakov ei korralda isiklikke vastuvõtte, nagu teeks arst, nagu teeks psühholoog, nagu teeksid teiste elukutsete inimesed. Jaakov kutsub kogu rahva, ja ta räägib kogu rahvale. See tähendab ka – „ja laua taga pole meil keegi üleliigne“. Kedagi ei arvata välja Iisraeli rahvast, mida keegi ka minevikus poleks teinud. Iisraeli rahvas on terviklik, ja ta saab tervikliku rahvana mingid terviklikud juhatused, mis võivad teda hiljem aidata eksisteerida rahvana, mis koosneb erinevatest keerulistest osadest, aga on terviklik.

Ida traditsioonis omistati väga suurt tähtsust esimesele tilgale, mehe esimesele seemnele. Arvati, et see, kes sündis esimesest tilgast, on eriti tugev, eriti tähtis ja võtab kõige suuremal määral üle isa omadused.

Sõna se'ét võib tõlgendada mitmeti, siin kasutasin ma tõlgendust, mis põhineb verbil nasá; nasá – võtma enda peale, asetama enda peale seda, mis on seotud koheni teenistusega. Kohen võtab enda peale, võtab enda kanda pattude lepituse. Ja siin räägib Jaakov sellest, et rešít on – see on esmasündinu teenistus, jéter se'ét – see on koheni teenistus, järgmine, viimane – jéter az, see on võimsam, tugevam – see on kuninglik teenistus.

Päritolu järgi tuleb välja, et Re'uvenile pidid kuuluma nii kuninglik võim kui ka preesterlus ja esmasünniõigus, aga me teame, et kahjuks kaotas Re'uven selle kõik.

Me lugesime seda lugu mõni peatükk tagasi. Pärast Raheli surma ootas Lea võib-olla, et Jaakov hakkab elama tema telgis. Kuid Rahel jättis endast maha väikesed lapsed, ja Jaakov jääb liignaise, orjatar Bilha telki, ja loomulikult ajab see Re'uveni väga tugevasti nördima, ja ta ütleb: „Kui alguses oli meie ema vähemalt oma õe konkurent, siis nüüd me ei jäta teda maha, ärgu olgu ta orjatari konkurent.“ Ja seepärast ta rüvetas orjatari, astus sellise spontaanse, ohjeldamatu sammu. Ja Jaakov ütleb edasi:

…sa rüvetasid mu aseme voodi – see, mis sulle pähe tuli.

Vaat sinu metodoloogia, sinu meetodid küsimuste lahendamiseks. Me mäletame veel, kuidas Re'uven küsimusi lahendab, kui ta näiteks ütleb: „Kui ma Binjamini ei too, tapa mu kolm last.“ Kui Josef püüab Šimonit vanglas kinni pidada, ütleb Re'uven: „See kõik on poisi pärast, ma ütlesin teile seda.“ Harva pakub ta praktilisi lahendusi, ja need ei toimi, nagu see oli näiteks auguga. Kui aga Binjamin toodi, karikaga kinni peetuna, ei leidnud Re'uven üldse midagi öelda. Seepärast ei oska vilgas, kiire, spontaanne, tuline Re'uven olla kaalutlev ega saa omada tegelikku võimu – ei koheni, ei kuninga ega esmasündinu võimu. See on see, millest Jaakov räägib.

5. salmis läheb ta üle Šimoni ja Levi juurde, kahe teise venna juurde, ja vaat mida ta ütleb:

On arusaadav, et nad on vennad, aga ka Re'uven ja Šimon on vennad. Miks tõstab Jaakov esile Šimoni ja Levi? Sest nad on ühesugused, sest nad ei ole ainult vennad, nad on vendluse idee kandjad. Nemad on need, kes astusid õe eest välja. Nemad on need, kes (me rääkisime) kaitsesid vendi, püüdes, kui kummaline see ka pole, Josefit maha müüa, rääkides turvalisusest, vennalikust ühtsusest, sellisest vennalikust liidust. Siin ütleb Jaakov, alustades positiivsest, et Šimon ja Levi on vennad, aga:

…aga nende anumad, nende tööriist – see on kurja tööriist.

Sellest võtavad nad oma toidu, nagu kaevandusest, hangivad endale kütust. Väga keeruline (me rääkisime sellest, et tulevad keerulised sõnad) tõlkida on sõna meherotehém. Võib öelda, et see tuleneb sõnast limkór – müüa, ja jutt on sellest, et nad omal ajal rüüstasid linna. On ka arusaam, et sõna meherót moodustub sõnast leakír – uurida: see on neile hästi tuttav, nad on selle hästi omandanud, see on nende elukutse – sõdida julmuse instrumentidega, põhjendamatu kurja instrumentidega. Veel üks arusaam – sõnast likrót – see, mis neid ühendab, see, mis sai nendevahelise lepingu aluseks, ja see, mis neid toidab, nende kaevandus, see, mis neid elustab, kui nad omavahel ühinevad. Vaat see arusaam tundub mulle kõige lähedasem.

See tähendab sellega, mida nad kavatsevad, mille üle nad salajastes tubades nõu peavad. Ärge öelge: „Kus kaks on kogunenud minu nimel, seal olen ka mina teie keskel. Mina ei ole teiega teie nõupidamistel, sest ühinedes üksteisega just nagu vennad, lülitate teie sisse viha režiimi, ja ma ei saa olla teie nõukogus, ma ei saa olla rahvahulgas, mis koosneb šimonitest ja levidest, sest just nende koostoime sünnitab kurja.“

…sest oma vihas tapsid nad inimesi, ja oma tahtmise järgi…

Ja vaat jälle kohtame raskesti tõlgitavat väljendit. Ikéru võib tähendada kastreerisid, tegid viljatuks. See võib tähendada ka lõikasid kõõlused läbi, tegid nii, et oleks võimatu käia. Šor sümboliseerib Josefit, aga selle sümboolikani me veel jõudnud ei ole. Šor võib olla vihje härjale, kahjustamisele (õigupoolest sümboliseerib ka härg Josefit), vihje kariloomade kahjustamisele Š'hemis. Me ei tea sellest midagi. Ikeru-šór – see võib tähendada ka purustasid, lõhkusid müürid. See tähendab, et tervikuna võib väljendit haregú iš ikeru-šór mõista, et nad tapsid ja sirutasid käe rüüstamise järele. Seepärast ütleb Jaakov edasi:

Neetud on see, mis neist välja voolab, mis neist välja tungib. Sõna avorá on seotud sõnaga üle voolama, üle ääre voolama; ki kašáta – väga raske, tardub nagu laava.

Jagan Jaakovis – me näeme hiljem, et Šimoni suguharu, kogu tema ahalá, kogu tema pärisosa asub Jehuda suguharu sees, on igast küljest ümbritsetud Jehuda suguharuga. On selline riik Aafrikas – Lesotho, see on samuti igast küljest ümbritsetud ühe riigiga; noh, ja Vatikan samamoodi. Aga see ei ole sugugi Lesotho ega Vatikan, see on pärisosa, mis jääb Jehuda poolt täielikult isoleerituks. Edaspidi kujuneb nii, et Šimoni pojad rändavad mööda Iisraeli maad, sest neist saavad laste õpetajad, „rändavad“ lasteõpetajad, ja sellest nad elavad, see tähendab elavad, kandes rahvale pühadust. Ja täpselt samuti ei ole leviitidel, Levi järeltulijatel, pärisosa. Šimonil on pärisosa, aga ta ei ela seal; leviitidel ei ole pärisosa, ja nemadki elavad sellest, et õpetavad rahvale pühadust. See „laialipillatus“ ei ole karistus, vaid funktsionaalne kasutamine. Neid tuleb täiesti jagada selleks, et nad hästi töötaksid. Ja just seepärast, sellise eripära tõttu, et kogu Iisrael peab nad justkui endasse imema ja kogu Iisraelis peavad nad tulevikus jaotatud olema – just seepärast räägib Jaakov (erinevalt kõigist teistest poegadest, keda ta õnnistab) neist kolmandas isikus: mitte „teie, Šimon ja Levi“, mitte „sina, Šimon, ja sina, Levi“, vaid „Šimon ja Levi – nemad“. Jaakov räägib nende juuresolekul, tõenäoliselt nad tulid, aga Jaakov annab kogu Iisraelile sellise tunnistuse, et neid kahte – mitte ühendada.

8. salmist algab Jehuda õnnistus, väga huvitav ja sama palju arusaamatu õnnistus.

Sõna jodúha võib tähendada hakkavad tänama, aga tähendab ka käendasid, see tähendab hääletasid sinu poolt. Tänapäeva heebrea keeles on hääletama – leatsbía, sõnast – sõrm; aga siin – vennad justkui panid oma käed sinu peale. Mitte Jaakovi tahtel, vaid nii kujunes, et Jehuda võttis enda peale juhtimise Egiptuses. Spontaanselt hakkas Jehuda otsuseid langetama, ja vennad – rahumeelselt, rahulikult andsid selle võimu talle üle. Võimu, mida Jaakov võib-olla tahtis säilitada ka Josefile, samuti hiilgavale poliitikule. Aga vendade poolt üldtunnustatud valitseja – see on Jehuda, ja Jaakov annab sisuliselt talle üle oma kuningliku pärandi, oma kuningliku testamendi.

…sinu käsi on su vaenlaste kaelal (see tähendab, sa oled suurepärane sõdalane), ja sulle hakkavad kummardama su isa pojad.

Jälle selline sõnamäng – Jehuda jodúha ahéha jadehá. Üldse, kui öeldakse brahá, õnnistus, on hea öelda seda ilusasti; ja väga tähtis ja huvitav on mängida nimega. See ei ole lihtsalt mänguasjad, see on võimendamine: sest inimene kuuleb iga kord, kui tema nime hääldatakse, selles uusi ja uusi õnnistuste meloodiaid, mida talle öeldakse.

Sageli kohtan sellist küsimust – inimesed, kes ei mõista traditsiooni või lihtsalt pole lugenud, ütlevad: „Kuidas seal sai kummardada, kummardada tuleb ju ainult ISSANDALE Jumalale“? See on arusaadav, et kummardada tuleb ainult ISSANDALE Jumalale. Antud juhul on jutt etiketist. Kummardavad, hakkavad kummardama, sest nad hakkavad pöörduma majanduslike palvetega, palvetega lahendada neid või teisi probleeme.

Jaakov jätkab Jehuda õnnistust, see on üsna pikk, ja 9. salmis ütleb Jaakov väga poeetiliselt:

Kas teate, kuidas lõvipoeg oma esimese saagi hangib? Ta kõigepealt ründab seda, kisub seda, ja siis astub eemale, see tähendab, ei kisu lõpuni, ei kisu saaki lõpuni, ei sööstu, ei kaota ennast, käitub väärikalt. Ja söönud lõvi käitub samuti väärikalt. Jutt on lõvist, kellel mõnikord polegi vaja jõudu kasutada: tal piisab sellest, et ta möirgab, et kõik ehmuksid, ja ei ole tingimata vaja kedagi lüüa, kui jutt on võimu kehtestamisest, piiride kehtestamisest. Kui lõvi ründab kedagi, et seda kedagi ära süüa, siis ta ründab, murrab maha ja taandub ilma innukuseta; ilma julmuseta rebib ta saagi lõhki. Kui lõvi on söönud, on ta üldse laisk ja teda on üsna kerge kinni püüda. Paljud hooplevad sellega, et nad jahivad lõvisid, aga lõvisid on tegelikult tõesti üsna kerge jahtida, sest söönuna on nad praktiliselt olekus „tule ja tapa“.

Me loeme prohvet Jehezkeli juures (19:2–4) lõvidest kui Iisraeli kujundist. Me loeme nii: „Ja sa ütled: ‚Mis on su emaga, emalõviga? Lõvide vahel lebas ta, noorte tugevate lõvide keskel kasvatas ta oma lõvikutsikaid. Ja ta toitis üles ühe oma lõvikutsikatest, nooreks tugevaks lõviks sai (ta) ja õppis saaki kiskuma, õgis inimesi. Ja rahvad kuulsid temast; nende auku püüti ta kinni ja viidi ta ahelates Mitsrajimi maale‘

Noh, ja siin on veel mitu sarnast lugu. See tähendab, õnnistuse gur ar'jé (noor lõvi) mõte on selles, et ta oskab rünnata, aga kõige rohkem oskab ta mitte rünnata, teab, kus võib ainult „möirata“, kus ei ole tingimata vaja kiskuda. Kuningas peab olema tagasihoidlik kuningas, ei tohi paljundada sõjavankreid, naisi, me teame seda; ei tohi olla julm vaenlaste suhtes, ei ole vaja julmust ilmutada. Hirmutada võib, julmust kasutamata, kuningal peab olema hirmutav möirgamine. Seepärast ründa saaki, ära löö lõpuni surnuks, kui ei ole vaja surnuks lüüa, ära tapa neid, keda sa ei kavatse ära süüa, oska jõudu ilmutada, oska vastase jõudu ohjeldada, oma jõudu kasutamata.

10. salmis jätkab Jaakov Jehuda õnnistamist ja ütleb:

Kes on see šiló ja mis on see šiló? On vähemalt 14–15 versiooni. Ja kui ühtset versiooni kindlasti ei ole ja see sobib nii ilusasti, tahaks väga öelda – kuni tuleb Mašiah. Aga siin ei ole väga arusaadav, mis Mašiah see selline on, kes tuleb. Mašiahist ei ole veel juttu olnud, me ei tea üldse, millesse vennad usuvad. Ja siin võib mõista, et šiló tähendab rahustajat – seda, kes toob rahu, see on samuti sisuliselt Mašiahi funktsioonid. Aga Mašiahi kohta on öeldud veló jikkehát ammím, ja selle Mašiahi juurde – teotus, rahvaste tumenemine. Kas ta hakkab nii paistma, et kõik rahvad tumenevad, või põhjustab ta rahvastele mingi sellise rõhumise, et nende valgus kustub. See tähendab, paistab, et see Jehuda valitsemine ja temast sündinud seadusandjad, nad liiguvad edasi, kuni jõuavad oma apogeesse ja näevad maailma rahvaste reaktsiooni Jehuda valitsemisele; tumenemine – see võib tähendada, et sealt algab valgus. Igal juhul on see õnnistus võimule, pikkadeks aastateks. On ajaloolisi analüüse sellest, et see ei ole muidugi ainult kuninglik võim, see on seadusandlik võim, teised võimu liigid. Vaat selline tõotus meil on.

Mida siin öelda? Esiteks peab olema väga palju viinamarju, et eeslivarssa viinapuu külge siduda. Ta sööb ju väga palju. Kes siis toidab eeslit viinamarjadega, kui teda saab toita heinaga – selleks peab olema viinamarju nagu heina. Peale selle on võimalik, et jutt on sellest, et „sa hakkad siduma eeslivarssa viinapuu külge ja hakkad teda koormama otse viinapuult“. See tähendab, sulle on nii mugav – nii palju viinamarju sünnib sul. Ja edasi loeme, et paistab, et nii see ongi.

…aga võsude külge hakkad samuti siduma väikesi eesleid. hakkad pesema veinis oma riideid…

Noh, vähesed tegelikult pesevad oma riideid veinis. Oli kommentaatoreid, kes ütlesid, et vein hakkab maksma nagu vesi, et see aurab niikuinii pärast ära… Ma ei ole muidugi katset teinud, öelda ei saa, aga paistab, et vein on halb vahend riiete pesemiseks. Ja siin on silmas peetud, kõige tõenäolisemalt kujundlikult, et sa hakkad viinamarju pressima: kui tehakse veini, kui hüpatakse viinamarjadesse, ja kui anumad on sügavad, siis riided määrduvad, riided kattuvad punasega. Prohvet Ješajahu raamatu 66. peatükis küsitakse seepärast inimeselt, kes võib samuti olla Messia eelkuju, temalt küsitakse: „Miks on su riided punased?“

…ja sa oled üle valatud, ujud viinamarjade veres.

Jälle – sõna sutó ei suuda keegi üheselt tõlkida, on väga palju erinevaid tõlgendusi. Näiteks öeldakse: „Siin on kuskil vahele jäänud tähekene) כ kaf(, ja see on kasutó- ja viinamarjade veres on sinu kate“. Aga ka sutó sellises tähenduses nagu immitsema, külluslikult märguma sobib siia samuti. See on õnnistus veini küllusele. Vein ei ole lihtsalt viinamarja kujund; vein on ka Toora, muidugi, ja palju muud võib veel öelda. Ja Jaakov lõpetab Jehuda õnnistuse:

See tähendab, tervislikest, headest toiduainetest saab tervisliku eluviisi järgija, „tervisefriik“ Jehuda ilusad terved hambad – nagu piimahambad, valgemad kui piimahambad või valgemad kui piim, – ja ilusad, tumeda veini värvi silmad. See on täielik õnnistus, ja võib öelda nii: sa saad üle valatud veini ja piimaga. Vein on agraartoode, maa toode, aga piim on loomakasvatuse toode; nii seal kui seal edeneb Jehuda. See on väga suur õnnistus.

Selle kohta on palju müstilisi kommentaare ja midrašim, neid on kümneid. Ja iga selle õnnistuse juures võib sukelduda sellesse midrašimi ookeani, aga me koos teiega „murrame end läbi“ lihtsat mõtet otsides. Mitte selleks, et midrašim tagasi lükata, vaid võib-olla selleks, et teil oleks pärast mugavam ja lihtsam midrašim mõista, kui ka lihtne mõte on teada.

13. salm – Zevuluni õnnistus. Tegelikult sündis Jissahar enne Zevulunit, aga just siin on nende kohad vahetatud, ja mitte ainult siin. Küsimusele, miks nii juhtus, ei suuda keegi vastust anda.

Zevuluni suguharu ei saanud, kui kummaline see ka pole (kui me vaatame kaarti), pärisosa mere ääres, tema pärisosa on sisemaal, suguharude keskel. Aga me teame, et Zevuluni suguharu poisid ise tegelesid meresõiduga – palkusid sadamatesse, sõitsid ja ajasid kaubandust ja peale selle hankisid thélet (värvi) tsitsiti jaoks. Olid olemas, nagu ma aru sain, isegi mingid sisemised needused, piirangud või hoiatused, et kaubelda just Zevuluni kaudu ja mitte luua alternatiivseid kaubanduspunkte. Igal juhul jutustab midraš Agadat Berešit sellise loo, et Kõigekõrgem hoiatas, lubas Zevulunile, et kaubelda saab ainult tema kaudu.

Hamór gárem – see võib tähendada kondist eeslit või tugevat eeslit, veoeeslit, kes suudab palju vedada; see võib tähendada veel ka erutatud eeslit. Siin tuleb jälle harjuda, et üldse mitte ainult siin, vaid kogu Tanahis, puutume kokku kummaliste õnnistustega. Kui keegi mulle ütleb „eesel“, ei näe ma selles alati mingit õnnistust. Aga need kujundid tundusid neile arusaadavad ja lähedased. Võib öelda, et see on töövõimeline, terve, sooniline eesel.

… veereb küljelt küljele (või lebab lõdvestunult küljel, laiali sirutatult, nii-öelda laiuti);

Ja siin võib mõista nii, et ta seisab kottide vahel, see tähendab, ta on nii koormatud, nii töövõimeline, et paremal ja vasakul on tal kotid, ja ta seisab vaat nii nende vahel. Noh, keeruline selline õnnistus, ma ütleksin, vaieldav.

Teine tähendus – et ta lebab (olid sellised tarandikud kariloomadele) sellises, võib öelda, linnumajas, „eeslimajas“. Lebab sellises kohas, kus tal on mugav olla, ja kahest küljest kaitsevad teda tuule eest needsamad mišpetájim, mille kohta me õieti ei tea, mis need on.

Kui kujutleda sellist pilti, siis võib proovida edasi lugeda.

Millest siin jutt käib? Võib tõlgendada nii: Jissahar mõistis, et sõdurina pole temast asja, aga maa on tal hea, ja väikese vaevaga võib saavutada suure õitsengu; selline Šveits – igav, aga turvaline. Kord tegi BBC küsitluse ja tunnistas Šveitsi linna Baseli maailma kõige igavamaks linnaks, mille peale šveitslased ütlesid: „Me töötasime kaua, et see oleks maailma kõige igavam linn.“ Jissahar tahab igavust, seepärast ta elab omaette, töötab. Ja ta otsustab: kui tore see on – rahus elada. Kui kellelgi on vaja minu eest sõdida, siis ma kas maksan vendadele või lepin vaenlastega kokku. Valis sellise neutraliteedi ja majandusliku õitsengu tee. Räägiti, et inimesed tulid Pühale maale, tulid just Jissahari pärisossa ja nägid, kui arenenud on Jissaharil põllumajandus, millised imelised viljad tal on, ja siis leppisid Zevuluniga kokku, et neid vilju Jissaharilt osta. Nii käis neil kaubandus. Peale selle õppis Jissahar veel ka Toorat. Ja siin on selline arusaam: Jissahar õppis Toorat, ja vaat just seda õnne – Toorat õppida, nii võib mõista, – nägi ta rahus, ja seepärast jagas ta oma Toora eest saadud tasu Zevuluni suguharuga, ja Zevuluni suguharu tõi talle välismaalt välismaiseid maitsvaid maiuspalu. Mitu erinevat arusaama, aga ma arvan, et (see on näha edasisest ajaloost) Jissahar ei tahtnud sõtta minna, tahtis probleemi lahendada rahaga, rahastamisega, elada tagalas, ja selles pole õigupoolest midagi halba.

Viimane, kellest me selles lõigus räägime, on Dan.

Miks Jaakov seda ütleb? Sest ta hakkab rääkima orjatarite poegadega, ja hoolimata sellest, et Dan on orjatari poeg ja keegi võib öelda, et ta on teise sordi vennake, parandab Jaakov selle kõik siin ära. Ta ütleb, et Dan mõistab kohut, võtab osa valitsemisest. Kohut mõista – see ei ole tingimata kohus kui kohtuistung, see on seadusandlus ja valitsemine. Dan pääseb maa valitsemise juurde täpselt samamoodi nagu kõik teised vennad. Dani suhtes tekib alati küsimus (minult küsitakse): miks teda ei ole Ilmutuse raamatus? Dani poegi, avaldan teile saladuse, ei loetleta enam Divrei haJamimi raamatus. See tähendab, hoolimata sellest, et mõnda aega oli Dani suguharu väga suur (see sai alguse ühest inimesest, Dani pojast nimega Hušim, ja kasvas siis suureks), kadus suguharu lõppkokkuvõttes peaaegu, ja seda ei ole enam Divrei haJamimis, teda ei mainita kõikjal, seda suguharu. Aga siin ütleb Jaakov, et ta mõistab kohut nagu üks oma rahva suguharudest.

Teeäärne madu, mida siin mainitakse, – see on selline Palestiina mao liik, seda nimetatakse sarviliseks rästikuks. Sarviline rästik peidab end tõepoolest liivas, tee ääres. Madu esineb sageli Dani suguharu pärisosas, tema hammustus on väga tugev, ta on väga mürgine. Kui ta hammustab hobust või kaamelit, siis sellest ei piisa, et hobust või kaamelit tappa, veel vähem elevanti, aga loom kukub hammustuse hetkel tagasi. See on see, mida Jaakov kohe kirjeldabki. Niisiis, see on sarviline rästik, või, nagu teda ladina keeles veel nimetatakse, Cerastes cerastes (kérastes kérastes) – mitte üks kord kérastes, vaid just kaks korda kordub. Huvitav, et sõna šefifón, või, nagu me ütlesime, kérastes, oli tuntud nii kreeklastele kui ka egiptlastele (õigupoolest nimetasid teda šefifón egiptlased). Sellest loomast, nagu kokkukeerdunud madukesest, tekkis Egiptuse tähekene fi, mida me siin samuti loeksime, kui see oleks kirjutatud Egiptuse nimetustega. Ja kreeka täht fi tekkis samuti sellest tähest, ja vene täht ef tekkis samuti tee ääres kokku keerdunud madukese nimetusest (fifón), mis varitseb halbu rändureid. Dani suguharul on pärisosa põhjas, ta hakkab saama pärisosa põhjas (aga põhjast hakatakse Iisraelile pidevalt kallale tungima). Ja Dani suguharu on pandud sinna, kahesaja viiekümne – kolmesaja versta kaugusele Tel Avivist, et panna kindel riiv, tõke igale vaenlasele, kes püüab meile kallale tungida. Ja see on Dani ülesanne, ja tema kohta on edasi öeldud:

…ta hammustab hobuste kandu (hobustel ei ole päris kandu, aga hammustamiseks leidub kohti), ja vankrid kukuvad tagasi.

See tähendab, hobused ise tõusevad püsti ja kukuvad tagasi ja lükkavad enda järel vankrid ümber. Seal, kus Danil ei jätku füüsilist jõudu, kasutatakse Iisraeli maa kaitsmisel kavalusi, tehnoloogiaid, võib-olla biotehnoloogiaid.

Jaakov lõpetab õnnistuse või tõotuse Danile sõnadega:

Vaadake, kui erinevad on Jaakovi pojad: esimene – revolutsionäär; teine ja kolmas – partisanid, enesekaitse meistrid; neljas – tulevane kuningas, aga siiski oma keerukustega. Niisiis, iga poeg on eriline, igaühe neist eest võib eriliselt palvetada. Just Dani suhtes on Jaakovil eriline mure, ja ta lõpetab Dani õnnistuse päästepalvega: „Sinu päästele ainult ma loodangi, Kõigekõrgem.“ See tähendab, hoolimata sellest, et Dan on selline „kõva“ ja suudab loomi nõelata, loodab Jaakov siiski ainult Kõigekõrgema päästele.

Eelmisel korral hakkasime lugema õnnistust, millega Jaakov peaaegu vahetult enne oma surma õnnistab oma poegi. Me lugesime, et Jaakov kogub kokku eranditult kõik oma pojad ja räägib oma poegadega kui inimeste kogukonnaga, kui vastsündinud rahvaga, annab õnnistuse edasi igale suguharule, igale oma pojale.

Ta alustab Re'uvenist ja ütleb, et hoolimata sellest, et Re'uvenil on kõik juriidilised õigused juhtida, ei tohiks ta juhtida, sest tal on kiirustamist, impulsiivsust reageerimises, ja tema juhtimisest tuleb kahju.

Seejärel räägib Jaakov kahest teisest oma pojast, Šimonist ja Levist, et nad on head vennad, aga head eraldi. Kui nad on koos, ei saa Jaakov olla nende seas, Jaakov ei saa ühineda ei nende nõuga mõtiskluste, plaanide tasandil ega nende tegevusega nende plaanide teostamise tasandil, sest nad on vihased ja julmad, kui nad on koos.

Neljas poeg, Jehuda, saab erilise õnnistuse. Jaakov ütleb, et ka vennad ise panid tema peale oma õnnistuse käed, tõstsid ta enda üle kuningaks, ja ülevalt on ta selleks õnnistatud. Jehuda saab pärandiks kuningriigi, saab igasuguseid külluse õnnistusi, ja see on selline väga ilus, poeetiline õnnistus, mille Jehuda saab.

Järgmisena saab õnnistuse Zevulun. Zevuluni kohta on öeldud, et ta elab mere ääres, elab merekaubandusest, ja paljud tehingud, kõik, mis on seotud merekaubandusega, toimuvad Zevuluni kaudu.

Jissahari kohta on öeldud, et tal on eriline õnnistus – rikas, lopsakas maa, ja ta armastab seda rahu, töötab kaua selleks, et tal oleks rahulik, igav maa, rahulik, igav elu. Seepärast, kui keegi tahab sõdida, siis on Jissaharil parem ja lihtsam maksta kui sõtta astuda.

Dan on esimene mainitud poegadest, kes on orjatari poeg, ja Jaakov ütleb kohe, et Dan on nagu üks kõigist, see tähendab, tühistatakse, kaob see jaotus orjatarite poegadeks ja naiste poegadeks. Dan saab üheks nagu kõik, Dan saab õnnistuse. Jaakov osutab tema võimele tegutseda selliste taktikaliste mitmekäiguliste kombinatsioonidega. Jaakov võrdleb teda loomaga, keda heebrea keeles nimetatakse šefifón, ehk sarviline rästik, kes, omamata palju jõudu, et hobust oma hammustusega tappa, nõelab hobust nii, et see kukub tagasi ja tapab oma ratsaniku. Ja vaat sellel õnnistusel, Dani õnnistusel me eelmisel korral peatusime, nüüd võime jätkata.

19. salmist – Gadi õnnistus. See kõlab heebrea keeles väga ilusasti, see on tõlkimatu sõnamäng, seda saab kuulda ja tunnetada.

Gad gedúd jegudénnu – see on sõnamäng. Selline ootamatu omadus on Gadil – võita sõda viimasel hetkel, end kaitsta viimasel hetkel, parandada olukorda viimasel hetkel. See ei puuduta ainult sõda, see puudutab olukorda, kui me lükkame midagi hilisemaks, ei suuda millegagi toime tulla, askeldused tungivad meile peale ja viimasel hetkel, viimasel ööl teeme me midagi lõpuni. Gad kui juudi rahva osa – see on instrument, võime parandada viimasel hetkel, sooritada mingeid tegusid; vaat selline ebatavaline õnnistus on tal.

20. salmis – Ašeri õnnistus.

Õline leib – õliga immutatud leib. Tõepoolest, Ašer hakkab tegelema oliivide tootmisega, tema pärisosa on oliividest rikas, ja kõik, mis on seotud õli tootmisega, oliivitoodetega, oliiviõli töötlemisega – kõik on Ašeri osas.

Delikatessid – see on osa kulinaarsest luksusest, kulinaarsest küllusest, mida annab Iisraeli maa: mitte see, mis annab just kõhutäie, vaid see, mis annab maitset; mitte see, mis toidab lihtsaid inimesi, vaid see, mis toidab peeneid, hellitatud kuningaid. See tähendab, et Iisraeli maa ei anna lihtsalt leiba, kapsasuppi ja putru, vaid Ašeri kaudu, Ašeri pärisosas (Ašer on seotud ka sõnaga óšer, õnn) on ilu, on kuninga delikatessid.

Üks arusaamadest (ja kuna me juba rääkisime sellest, et sõna leib meenutab sageli liha või naist) – on see, et Ašeri suguharus on ilusad noormehed ja ilusad neiud. Me mäletame, kui Ašer sündis, õnnistas ema teda ja ütles: „Milline kena poiss, kõik maailma tütred hakkavad mind õnnistama“, see tähendab, et kaasa arvatud ka ilu, esteetika, see kõik on seotud Ašeriga. Sellise õnnistuse ta saab.

Naftali. Naftali õnnistus erineb selle poolest, et iga sõna kohta, mida selles kasutatakse, on vaidlus.

Ajalá šeluhá võib tähendada emahirve või vabadusse lastud kabehirve, või vaba kabehirve. Sama võib tähendada ka puhkevat tärpentinipuud, tärpentinipuud, pistaatsiapuude sugukonda kuuluvat puud, väga ilusat puud, millest valmistati palsamirohtusid. Peamiselt näeme, et Jaakov kasutab oma õnnistuses loomade nimesid, seepärast võib öelda, et siin on siiski mõeldud just kabehirve. Aga võib-olla Jaakov ka kaldus sellest traditsioonist kõrvale ja mainis siin ilusat lõhnavat puud.

Siin võib mõista: Imre-šáfer, imra võib olla ilus võrse, nagu oksa võrsed, või võib see olla ilus väljend, sõnast lemór, öelda ilusaid fraase. Imre-šáfer – need on lendsõnad, see on ilus kõne. Ja kommentaatorid ütlevad, et võib-olla ta hakkab andma lõhnaaineid, millega inimesi võitakse, ja inimesed hakkavad meenutama kaunist, häid tundeid äratatakse lüüraga ja lõhnadega, mida Naftali toodab. Aga võib-olla on see kabehirv, graatsiline, ilus, mis tekitab vaimustust. Võib öelda, et Ašeri järel on ka Naftali seotud mingi esteetikaga, esteetika toomisega maailma.

22. salmist algab Josefi õnnistus. Seegi on kirjutatud väga keerulises keeles, ja mõned väljendid on vaieldavad. Niisiis, Jaakov alustab ja ütleb:

Ben porát võib tõlkida kui metseesel selle valguses, mida me juba loomade kohta rääkisime; teine tähendus ben porát – see on viljakas poeg, poeg, kes annab kõige suuremaid, kõige rikkalikumaid vilju; kolmas variant, ben porát – see on Prati jõe poeg, Prati jõega kaetud, varjatud igasuguse kurja silma eest, igasuguse maagilise mõju eest, kaitstud inimeste kadeduse eest. Aga väljend ale-ájin võib tähendada allika juures.

Neidude lemmik Josef. Ja me nägime seda, ja me teame, lugesime, et Josefi kohta, ainsa poisi kohta on kirjutatud, et ta on ilus poiss (Jumal ei kirjuta asjata). Tõepoolest, ilmselt oli Josef neidude seas populaarne, ja see ei olnud väga hea. Ilu ei ole alati õnnistus, ja me loeme 23. salmis:

Võib-olla on siin vihje õigupoolest Potifari valveteenistusele; aga kõige tõenäolisemalt käis Josef ise kogu aeg ihukaitsega, pärast seda kui temast sai vaarao parem käsi. Tema ümber olid kogu aeg mingid inimesed, kes tahtsid teda igati ametikohalt välja tõugata, tema kohale asuda, ja vandenõusid sepitseti tema vastu palju, alates Potifari enda naise vandenõust ja lõpetades vandenõudega, millest me ei teagi; aga selline on poliitikute saatus.

Võib-olla Iisraeli kivi (éven jisra'él) – see ei ole ainult kivi, Iisraeli tugi. Võib-olla ka, nagu ütlevad kommentaatorid: „Even – see on av u ben, isa ja poja side, pojalik side poja ja isa vahel. Sõna éven, kivi koosneb justkui kahest sõnast, mis on kirjutatud osaliselt kattuvalt: av (isa) ja ben(poeg). Kui lugeda esimest ja teist tähte, tuleb av; kui lugeda teist ja kolmandat, tuleb ben“. Side isaga, Jaakoviga, tugevdas Josefit selle arvamuse järgi. Võib öelda, et ka éven, kui kivi – on see, mis sümboliseerib isa ja poja sidet, Iisraeli ja Kõigekõrgema, hiljem ka Mašiahi ja Kõigekõrgema sidet. See tähendab, et truudus, ühtsus isaga – see on võib-olla see, mis säilitas ka Josefi vibu, hoidis Josefi lihased tugevana. Ta sai sealt oma toe, toe sai ta sellelt kivilt. Seda võib siduda ka kiviga, mille Jaakov püstitas matsevana, kui ta nägi redelit, ja kui ta pöördus tagasi Luzi, kuhu see kivi on püstitatud. Loomulikult ei aidanud teda kivi iseenesest, ja loomulikult ei ole Jumalat nimetatud kiviks sõna otseses mõttes.

See tähendab, et kogu maailmaehitus ülalt alla on Josefile õnnistuseks, ükski maailmaehituse osa ei hakka talle vastu seisma. Kõikjal, kus avaldub Kõigekõrgema jõud, seal annab Jaakov Josefile õnnistuse; see on väga tugev, kõikehõlmav õnnistus.

Rinna ja emaka õnnistus – õnnistus sellele, mis suudab sünnitada, ja sellele, mis suudab toita, loovale jõule ja korraldavale, parandavale jõule. Kõike seda annab Josefile Jaakov õnnistuse kaudu. Mõnel juhul loeme hiljem réhem vešadájim, emakas ja rind; aga siin – rind ja emakas, sest nii on poeetiliselt ilusam üles ehitatud, nii säilib rütm: võime toita ja võime sünnitada; võime toita seda, mis on olemas, ja võime tuua ilmale olemasolevat. Josef ju, nagu on öeldud, – see, kes lisab, see, kes toob uut, ja see on üks Josefi nime tahke.

Nii võib tõlkida. Aga Targumid tõlgivad nii: „õnnistused…liituvad (jällegi jitvasfú, Josefi nime järgi) minu vanemate õnnistustega“. Mitte ainult ruumis, ülalt alla (mitte ainult maa anatoomia, maa jõud, sünnitav jõud ja toitev jõud), vaid ka ajas liituvad kõik isade õnnistused minu õnnistusega.

…ja nagu maa küngaste kire järgi, maiste küngaste kadeduseks, jääb see õnnistus Josefi pea peale, vendadest kõige valituma pealaele.

Kõige ilusama õnnistuse, kõige sügavama saab siin Josef. Kogu maailmaehitus õnnistab Josefit, kõik on häälestatud tema õnnistusele. Me teame, et see on ka Mašiahi eelkuju, kes jääb püsima, „vendadest kõige valituim“.

See on 26. salmi lõpp. 27. salmis loeme Binjamini õnnistust. Binjamin – Jaakovi poegadest noorim, ja tema kohta on öeldud:

Binjamin elab väikestest sõjalistest operatsioonidest, igapäevasest tööst, aga teisest küljest ei tööta end üle. Varahommikul läheb välja ja hangib saaki.

Paljud ajaloolased ütlevad, et Binjamini suguharu elas karavanitee lähedal ja tegeles muu hulgas karavanide ründamisega või karavanide valvamisega – kuidas juhtub, ja tegeles ka igasuguste rüüstajate rüüstamisega, ja nii edasi. See tähendab, et Binjamini suguharu elab sõjast, palgalisest lühiajalisest tööst, aga teenib üsna hästi. Seda me näeme, ja edaspidi Pühakirjas näeme, et Binjamini suguharu kohta (hoolimata sellest, et see on väike, hoolimata sellest, et näiks – noh, keda vendadest siin hundiks nimetada, Binjamin näib ju kogu Berešiti raamatu vältel sellise nõrgukesena), just tema kohta ütleb Jaakov, avab temas hundi jõu, hundi haarde, just tema järeltulijatest saavad sõdalased.

Ja sellega, õigupoolest, Jaakovi õnnistus lõpeb, ja me loeme:

Ma juba rääkisin sellest, et kõiki poegi, kõiki inimesi ei saa õnnistada ühtemoodi. See, mis ühele tundub õnnistusena, ei ole teisele sugugi õnnistus. Jaakov näitab siin – võib-olla meile tundus, et ta on oma perekonnast eemaldunud, ei jälgi oma poegi – Jaakov näitab meile siin, et ta tunneb hästi oma poegade loomust, ja teda inspireerib iga oma poja vaim, ja ta juhendab igaüht talle vastava õnnistusega.

33. salmis jätame me Jaakoviga hüvasti. Suurema osa Berešiti raamatust oli ta meiega; suurem osa Berešiti raamatust on pühendatud Jaakovi loole. Kuid me loeme:

Selline on kummaline tegusõna lõpetas oma tee, lõpetas oma kannatused, ja ühines oma rahvaga. Berešiti raamat jõuab peaaegu päris lõpuni, ja me alustame kurba hüvastijättu selle kangelastega.

Me lõpetame nädalalõigu Vajehi õppimise. Koos sellega lõpetame ka kogu Berešiti raamatu, Toora esimese raamatu õppimise. Me jäime teiega pidama sellel, et Jaakov õnnistas oma lapsi, igaüht oma erilise õnnistusega, pani jalad voodile kokku ja suri.

Paljud kommentaatorid on segaduses, sest tänapäevases juudi traditsioonis ei ole kommet surnuid suudelda. Arvatakse, et surnud inimene, ükskõik kui õige ta ka poleks olnud, on ebapuhas, ja see on – ebapuhta puudutamine, ja küsitakse, miks Josef teda suudles. Traditsioon ütleb, et Jaakov kui õige ei surnud päris täielikult, et õige keha ei rüveta päris täielikult. Kuid võib ka öelda, et neil aegadel ei elanud inimesed veel absoluutselt Toora järgi. Josef suudleb tunnete hoos oma äsja surnud, veel sooja isa, ja midagi imelikku ei tasu selles vist otsida.

Sõna hanút tähendab muumia. Sõna-sõnalt tähendab lahanót – puhkema, punga tegema. Kui egiptlased tegid muumiaid, tegid nad vastavalt midagi, millest hiljem puhkeb uus elu, tegid keha, mis on määratud uueks eluks. Siit teatav kõlaline sarnasus, kuigi sõna ei ole semiidi oma. Paljud kommentaatorid ütlevad, et lahanót – see on just valmistada nupuke või pungake. Kuid siiski jääb ka Toora otsene lihtne mõte, et hanitá – see on muumia ettevalmistamine.

Kommentaatorid ütlevad, ja selles on teatav ajalooline tõde, et kui tavaliselt valmistati lahkunu keha mumifitseerimiseks ette, võeti välja siseelundid: kõigepealt tõmmati ninasõõrmete kaudu välja aju, siis tehti sisselõige ja võeti välja kõhuõõne siseelundid, täideti ruum igasuguste rohtudega ja nii edasi. Kommentaatorid ütlevad: „Kuna see on vastuolus judaismi enda vaimuga, see on juutidele võõras, ja kuna Josef uskus kindlasti surnuist ülestõusmisse, siis toimus Jaakovi balsameerimine erilise traditsiooni järgi, tema siseelundeid välja ei võetud.“ Selline küsimus esitatakse, ja meil on raske tajuda, et Jaakov, Iisraeli rahva Patriarh, oli ja sai Egiptuse muumiaks. Tavaliselt tahaks, et see ei oleks tavaline muumia, siit sellised ideed. Täiesti võimalik, et nii see oligi. On väga palju erinevaid andmeid erinevate mumifitseerimisviiside kohta Egiptuses; need on katkendlikud, kuid neid on palju, ja seda raskem on neid mõista.

Herodotos teatab, et mumifitseeriti seitsmekümne päeva jooksul; teised nimetavad arvu viiskümmend päeva, üheksakümmend päeva. Üsna hilisel perioodil kirjutab ajaloolane, esimeste maailmaajaloo raamatute autor, mees nimega Diodoros Sitsiiliast, kes, nagu pole raske arvata, elas Sitsiilias, Egiptuse ajaloos, et mumifitseeriti nelikümmend kuni nelikümmend kaks päeva (see on see, mis siia sobib) ja seejärel jäeti muumia ja anti leinamiseks veel kolmekümneks päevaks. Ja kui me loeme edasi:

…ja egiptlased leinasid teda seitsekümmend päeva

Võib öelda, et nelikümmend ja kolmkümmend päeva leina. Kolmkümmend päeva, me mäletame, nuteti Moše ja Aharoni pärast, see on tuntud traditsioon. Kokku tuleb seitsekümmend päeva leina.

Võib küsida: miks Josef ei tule vaarao juurde isiklikult? Ilmselt varem ta rahulikult – noh, ei avanud jalahoobiga vaarao ust, kuid tal oli vaarao juurde pääs. Miks räägib Josef nüüd vaarao kojaga? Võib-olla sellepärast, et näljast on möödunud juba 12 aastat, Josef ei ole enam nii vajalik inimene vaarao kojas, ja side on nõrgenenud. Võimalik on ka teine põhjus, et Josef on veel leinarõivastes, ta on kotiriides ja tal ei sobi sellisel kujul vaarao ette ilmuda. Seepärast otsib ta, kelle kaudu rääkida, ja pöördub teenrite poole, vaarao koja sekretariaati, ja ütleb neile:

… kui ma leidsin armu teie silmis, öelge vaaraole kõrva, öeldes (see tähendab, andke vaaraole edasi järgmist):

Me rääkisime eelmisel korral, et Jaakov ei palunud ega pärandanud oma pojale Josefile lihtsalt, et too mataks ta mitte Egiptusesse, vaid Mahpela koopasse, mille Avraham ostis, vaid pani ta ka vande alla. Nüüd on just õige aeg seda kasutada. Vaaraole ütleb Josef: „Ma vandusin surevale isale.“ See on mõjuv põhjus, et öelda: noh, isa tahtis nii, ja seepärast matame me ta mitte Egiptusesse. Mis siin ikka teha, vaarao on ju siiski traditsioone austav inimene, ja ka vanad suhted Josefiga kohustavad, ja Jaakovit ta nägi, ja Jaakov omal ajal õnnistas teda.

Isa koda – me rääkisime, et need on poegade naised. Niisiis läksid üles: Josef, Egiptuse teenijaskond, Egiptuse vanemad, kogu Egiptuse töörahvas ja intelligents, Josefi vennad ja nende naised.

…ainult oma lapsukesed, ja oma väikekarja, ja oma suurkarja jätsid nad Gošeni maale.

Me näeme siin, et nad elavad endiselt Gošeni maal. Kui me hakkame õppima Šemoti raamatut, on see meile tähtis ja huvitav. Huvitav on, et vaaraod viisid pealinna järk-järgult Ramsesesse, Gošeni maale lähemale. Just seepärast, nagu me loeme Šemoti raamatus, jooksis Mirjam laeka järel mööda Niiluse kallast vaid lühikest aega. Kui nad oleksid laeka Gošeni maal minema visanud ja pealinn oleks olnud vana, oleks vaene Mirjam pidanud jooksma umbes kakssada kilomeetrit. Juudid jäidki Gošeni maale, aga pealinn kolis. Noh, see ei puutu praegu päris asjasse, ma rutan ette.

See tähendab, et Josef ei võta lihtsalt kirstukest Jaakoviga ega lähe üles Iisraeli maale teda matma. Liigub tohutu protsessioon raske varustusega, ratsanikega ja ilmselt suure hulga väärisesemetega. Kõik see liigub Iisraeli maa suunas.

Rehepõrand – see ei ole lihtsalt koht, kus vilja sõelutakse, see on ainult üks tähendustest. See on lai koht orus, alati kõige laiem koht orus, väga mugav koht. Paljud uurijad, ajaloolased, ütlevad, et see on tänapäeva Jeriho piirkonnas (ja me ütleme hiljem sellest veel natuke-natukene).

Siin ei ole päris arusaadav, kas nad läksid üle Jardeni, ja see oli neist Jardeni teisel pool, või kirjutab meile seda autor, kes asub Iisraeli maal, et see oli Jardeni ülemineku juures. Kuid kõige tõenäolisemalt esimene. Nad läksid üle Jardeni, ja olid alles astunud Iisraeli maale, ja lein jätkus. Miks? Sest kõige tõenäolisemalt, nende aegade traditsioonide järgi, liitusid jišmaeliidid, ja Esavi järeltulijad, ja kõik need, kes ei olnud Egiptuses, liitusid matuserongiga. Kui keegi liitub matuserongiga, lein uueneb, mõned isegi rebivad veel riideid lõhki. On selliseid liigutavaid hetki matustel, kui kõiki haarab taas tugevnev valu. Niisiis, nad läksid üle Jardeni:

…ja seal pidasid nad leina, itku, suurt ja rasket, ja ta pidas isa pärast leina seitse päeva.

Seitse päeva – need on tänini leinapäevad, mil usklik juut leinas istub lähedaste inimeste pärast: isa, naise, ema, poja, tütre pärast, hoidku Jumal. See on seotud nii Loomise seitsme päevaga kui ka lihtsalt sümboolse arvuga seitse, sellel on palju erinevaid tõlgendusi. Ja kui me abiellume, peame me samuti seitse õnnistuse päeva. Kõige ilmsem paralleel, nagu ma ütlesin, on Loomise seitsme päevaga.

Tõepoolest, Iisraeli maal on mitukümmend kohta, mille nimes on sõna avél (lein). Kõige sagedamini on neis kalmistud, ja selles piirkonnas, mille ajaloolased määratlesid kui Avél Mitsrájim, ja mitmes teises piirkonnas selle lähedal on egiptlaste matmispaiku. Egiptus okupeeris mõnda aega Iisraeli maad, ja nad ei matnud oma teenistujaid, ei viinud neid alla Egiptusesse, ei matnud neid „tundmatu sõduri haudadesse“, vaid ehitasid neile väikesed matmispaigad, ja selliseid on Iisraeli maal mitu, sealhulgas ka seal, Jeeriko lähedal. Võimalik, et hiljem tekkiski seal selle koha nime järgi Egiptuse kalmistu.

Miks on see praegu tähtis? Ja me rääkisime sellest tookord. Avraham tahtis, et see ei oleks põllumajanduslik maavaldus, mis sõltuks maa harimisest, vaid just matmisvaldus. Ja seepärast sai seda säilitada kogu selle aja, mil Iisrael seda mulda ei harinud ja Hevronist üldse eemal oli.

See tähendab, Josef pöördus, nagu ta oli vaaraole lubanud, tagasi Egiptusesse. Mitte pantvangideks ei jätnud nad muidugi lapsi ja kariloomi, vaid sellepärast, et neil oli raske lastega üles minna. Ja tekib küsimus (see tekib üldse mitte ainult siin, see tekib ka varem): miks nad siis ei läinud kohe üles, niipea kui nälg lõppes? Nälg lõppes, oli võimalik pöörduda tagasi Iisraeli maale, neil oli seal isegi mõningane vara, mida oleks saanud kuidagi kasutada. Sellegipoolest rahvas jääb, ta on end Egiptuses sisse elanud, ja selles on Kõigekõrgema kavatsus ja ettehooldus.

15. salmis loeme midagi kummalist:

Noh, nad ei näinud seda ju alles nüüd, nad sõitsid ju teda matma. Mõeldakse seda, et niipea kui nad nägid, et ta suri, mõtlesid nad seda, millest kohe räägitakse.

…ja nad ütlesid, ütlesid nad endale: „Vaat nüüd hakkab Josef meid vihkama, ja kõige halva eest, mida me talle tegime, teeb ta nüüd meiega arved klaariks“.

Me mäletame, et juba Esav oli küllalt taktitundeline ja ütles: „Kui papa sureb ja kui me oleme teda leinanud, vaat siis ma tapan Jaakovi.“ Ja vennad mõistavad, et jah, Josef võis end tagasi hoida, et mitte papa eluajal perekonnas veritasu alustada, aga nüüd hakkab ta neile kindlasti kätte maksma. Vennad mõtlesid kaua, arvatavasti, ja vaat mida nad välja mõtlesid.

Mida tähendab: nad käskisid Josefit? Nad ei ole justkui sellises olukorras, et Josefit käskida. Kõige tõenäolisemalt rääkisid nad Bilha kaudu, see tähendab, nad leidsid Josefi mõjutamiseks mingi vahendi ja hakkasid Bilha kaudu talle edasi andma seda, mida Jaakov kunagi ei öelnud, see on nende endi algatus.

… „su isa lubas enne surma, öeldes:

Mille pärast ta nuttis? Kas ta nuttis selle pärast, et aimas, et Jaakov ei öelnud midagi sellist? Võib-olla nad arvasid, et Jaakov oli talle rääkinud, aga ta ei rääkinud talle. Ja siin on näha, et vennad tõid välja selle argumendi, sest nad kartsid, et Josef maksab neile kätte, ja kõige tõenäolisemalt ei jätnud Jaakov mingit sellist viimset tahet. Või nuttis Josef sellepärast, et ta mõistis, et vennad mõtlevad temast ikka veel nii. Või nuttis Josef lihtsalt sellepärast, et meenutas kõike seda, mis tema perekonnas üldse toimus, ja oli, oli, mille pärast Josefil nutta.

Ta ütles sedasama lauset, mille omal ajal tema isa ütles tema emale, kui ema palus, ütles: „Anna mulle lapsi, või ma suren.“ Ja Jaakov ütles siis: „Mina ei ole Jumala asemel, kes sulges su üsa.“ Josef kordab sedasama lauset ja ütleb: „Mina ei ole Jumala asemel, et teid karistada. Jumal juhib seda maailma, temale kuulub kättemaks ja tasumine. Mina ei hakka teid kuidagi karistama ega teie üle kohut mõistma.“

Juur óhel – toit, toitma; siit ka juur kalkalá -majandus.

Milline vaimu kõrgus on Josefil, et ta mitte lihtsalt ei andesta vendadele suuremeelselt, vaid ka veenab neid, et ta on neile andestanud. Vaat kellelt võib õppida andestamise jõudu, ja kui on vaja, ja kui on kohane, ja kui andestus on Jumalalt.

Pange tähele, selle aja inimesed jagasid testamente, jagasid korraldusi kuuma käega, teadvustasid surma lähenemist, olid selleks valmis ja lahendasid oma asjad enne, kui surid. Seepärast ütleb Josef, nagu ka Jaakov:

…aga ISSAND külastab teid külastusega, hakkab teid hoidma, ja viib teid üles sellelt maalt sellele maale, mille kohta ta vandus Avrahamile, Jitshakile ja Jaakovile.

Josef ütleb sageli (ta ütles seda ka isale, kui Jaakov küsis: „Kes need on?“): „Need on mu lapsed, kelle ISSAND mulle andis selles, siin, sellel maal“. Ja siin ta ütleb: „Viige mu luud üles ‚siitsamast‘, võib lihtsas keeles öelda, Egiptust mainimata, öeldes, et see on mingi vahepealne koht, mingi peatuspaik, mida võib ka mitte mainida, kuigi Josef on Egiptuses tähtis tegelane.

Berešiti raamatu viimane salm:

Vaat selline kiire lõpp on pikal lool. Kogu maailmakõiksuse loomise lugu, ja seejärel juudi rahva loomise lugu, kogu Isade elu – Berešiti raamatus.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Me peatume Jaakovi ja Josefi vestlusel. Jaakov palub Josefilt, et too ei mataks teda Egiptusesse. Jaakov ütleb talle: „Pane oma käsi mu puusa alla.“ See tähendab vanduda. Ja kui Josef talle vastab, ütleb Josef lihtsalt: „Ma teen, nagu sa ütlesid.“ Siis kordab Jaakov palvet vanduda, ütleb: „Vannu.“ Ja Josef vannub.

Tooras on veidi varem sarnane Avrahami palve. Berešiti raamatu 24. peatükis ütleb Avraham Eliezerile: „Pane oma käsi mu puusa alla, ja ma võtan sinult vande ISSANDA ees.“ Ja mida teeb ori? Sama peatüki 9. salmis on kirjutatud: „Ori pani oma käe Avrahami puusa alla ja andis talle vande.“ Me näeme teatavat erinevust. Avrahami ori Eliezer annab kohe vande. Erinevalt temast ütleb Josef esmalt lihtsalt: „Teen, nagu sa ütlesid.“ Alles seejärel, isa palvel, annab Josef siiski vande. Miks selline erinevus?

Juudi kommentaatorid ütlevad, et see on erinevus orja ja poja vahel. Ori on mittevaba inimene. Teda tuleb siduda, nagu ahelatega, vande lubadusega. Ta ei saa midagi vabalt teha. Erinevalt temast on poeg vaba inimene ja võib ise kuulekust praktiseerida, isa kuulata. Seepärast piisas Josefile lihtsalt vastata: „Teen sinu sõna järgi.“ Ei pidanud vanduma. Ja ometi on siis arusaamatu, miks Jaakov nõuab vannet.

Selleks et leida sellele küsimusele vastus, tuleb pöörduda Josefi ja vaarao hilisema vestluse poole. Josef, seistes vaarao ees, on mittevaba inimene. Tal on väga suur võim, kuid ta on veel ori. Josef ütleb vaaraole, alustab oma pöördumist vaarao poole sõnadega: „Isa sidus mind vandega.“ Josef ei saanud tulla vaarao juurde ja öelda: „Isa palus mind.“ Isegi ei saanud öelda: „Ma lubasin.“ See on tähtis, kuid see ei ole vaaraole piisav argument. Seepärast tuleb Josef vaarao juurde ja ütleb: „Ma ei ole nüüd enam vaba. Isa sidus mind vandega.“ Vaaraole on see väga arusaadav. See on veel üks tähtis argument vaarao jaoks. Lisaks kõigele sellele, mida Josef hiljem ütleb, et vaarao nõustuks. See tähendab, vanne, mida Jaakov Josefilt palus, on vajalik Josefi suhete jaoks vaaraoga, mitte isa jaoks.

Selles võib näha paralleeli, millest räägib Ješua. Ješua räägib orjadest ja poegadest. Ori on mittevaba inimene, poeg on vaba inimene. Mõlemad kuulavad oma peremeest, oma isa. Nii tegi Eliezer seda, mida Avraham teda palus, ja Josef tegi seda, mida tema isa palus. Ja täpselt samasugune suhe on Kõigekõrgema antud seadusega. Kui rahvas oli orjade seisundis, oli ta seotud vandega. Ješuas on pojaseisus ja ei ole vannet. Kuid see ei tühista kuulekust, see ei tühista vajadust seadust pidada. Ainult et poeg peab seadust vabatahtlikult, olemata vandega seotud.

Mis muutus sellest hetkest, kui tuli Ješua? Paulus räägib sellest. Inimene oli patu ori ja seetõttu oli ta patuse loomuse alluvuses, nagu ka Josef oli vaarao alluvuses. Selleks et osata oma patust loomust ületada, tuli talle öelda: „Ma olen vandega seotud.“ Ješua surm ja ülestõusmine purustasid selle sõltuvuse, ja suhted said Jumala ja poegade suheteks. Seepärast ei nõuta enam vannet. Piisab lihtsalt lubadustest. Nagu Josef ütleb: „Teen sinu sõnade järgi.“ Kuid see ei tähenda, et ei ole vajadust kuulekuse järele. Seepärast oleme meie, olemata vandega seotud, ikkagi kohustatud seadust täitma, sest see on selle Isa tahe, keda me armastame

See nädalalõik sisaldab eriti palju õnnistusi. See on peaaegu täielikult pühendatud õnnistustele. Kõigepealt loeme, et Jaakov õnnistab Josefit, Efrajimit ja Menašet. Seejärel loeme, et Jaakov kogub kokku kõik oma juba mitte enam noored pojad. Need ei ole lapsed, need on juba täiskasvanud pojad. Võib öelda, et ta kutsub kokku Iisraeli rahva esimese koosoleku ja õnnistab iga suguharu tema enda õnnistusega.

Kuid need õnnistused, kui me neid vaatame, ei ole väga sarnased õnnistustega, mida me oleme harjunud nägema. See ei ole õnnistus: „Ole terve, soovin õnne isiklikus elus, olgu sul palju raha, et sa õitseksid või et sul hambad ei valutaks.“ Selliseid õnnistusi peaaegu ei ole. Õnnistused, mida Jaakov annab, on mingid tööriistad, nõuanded, mida ta annab oma poegadele, selleks et avada nende positiivne potentsiaal või, vastupidi, et mitte avada nende negatiivset potentsiaali. Sest inimese võime iseendale mitte kahju teha on samuti suur õnnistus.

Jaakov alustab sellest, et ta õnnistab Efrajimit ja Menašet. See ei ole lihtsalt õnnistus. Jaakov ütleb: „Iisraeli rahva kõigis põlvkondades hakatakse alati poegi õnnistama: ‚Seadku sind Kõigekõrgem nagu Efrajim ja nagu Menaše.‘“ Ja tänini on see nii. Kui ma tulen koju ja minu juurde tuleb mu poeg, õnnistan ma teda: „Õnnistagu sind Kõigekõrgem ja seadku sind nagu Efrajim ja nagu Menaše.“ Tüdrukuid me õnnistame ja ütleme: „Olgu sa nagu Sara, Rivka, Rahel ja Lea. Tehku Kõigekõrgem sind selliseks.“ Me ei ütle poegade kohta: „Ole nagu Avraham, Jitshak ja Jaakov, nagu Aharon ja Moše, nagu kuningas David.“ Mitte midagi sellist. Me ütleme nii, nagu määras, seadis traditsiooni Esiisa Jaakov: „Ole nagu Efrajim ja Menaše.“ Milles on Efrajimi ja Menaše selline eripära, et nende nimega, ütleb Jaakov Josefile, hakatakse Iisraelis õnnistama?

Me teame neist inimestest väga vähe, peaaegu mitte midagi. Mida me teame Efrajimist ja Menašest? Seda, et nad on Josefi lapsed, et nad kasvasid üles Egiptuses. See on esimene põhjus. Oskus kasvatada lapsi, kes isegi võõras ümbruses, isegi uskmatute, teisitiuskujate, vastuseisjate keskel säilitavad oma usu, säilitavad oma kasvatuse. Efrajimi ja Menaše jõud on võime olla võõrad ja jääda võõrasteks, säilitada oma kultuuri, oma usku, oma rahva usku, isegi kui sa oled õukondlane Egiptuses. Egiptuse kultuur on nii ahvatlev, ja nii tore on sellesse sukelduda ja saada lõpuks omaks.

Veel üks põhjus õnnistada nagu Efrajim ja Menaše, mida targad seletavad, on see, et esimest korda ajaloos üldse ja Berešiti raamatus õnnistab vanaisa lapselapsi. Öeldakse, ja korduvalt on tulnud seda kuulda: „See juut, kelle lapselapsed on juudid, see on tõeliselt usklik, kes suudab mitte ainult oma lapsi vitsa all või kuidagi usklikeks kasvatada, vaid kelle lapsed suudavad kasvatada oma lapsed usklikeks.“ Jaakov näeb oma usklikke lapselapsi. Muidugi ei ole need tema esimesed lapselapsed. Me teame, kui Jaakov laskub Egiptusesse, on loetletud ka Jaakovi arvukas järglaskond. Kuid need on jällegi need, kes säilitasid usu võõraste keskel. See on põlvkonna võime säilida, lapselapse võime tulla vanaisa juurde ja traditsioon üle võtta. Ja ka see on üks õnnistuse tahke, miks me õnnistame nagu Efrajim ja Menaše.

Veel üks huvitav vaade, mis räägib sellest, et Efrajim ja Menaše on erinevad inimesed. On füüsikuid, on lüürikuid, on humanitaare, on tehnikuid, inimesi on erineva vaimulaadiga. Kui meie juurde tuleb laps, ei tea me veel, kes ta on, me ei tea, milline hing temas elab, milliste annetega on Kõigekõrgem teda varustanud. Seepärast, kui tuleb minu juurde mu kolmeaastane laps ja ma ütlen talle: „Tehku Kõigekõrgem sinust hambaarst või viiuldaja või kirjanik“, ei tea ma, kas Kõigekõrgem seda tahab. Kas ma kastan lille, mis tegelikult mu poja hinges kasvab. Efrajim ja Menaše on just kaks vastandit. Üks on „tuupija“, see, kes suudab Toorat õppida, on täielikult teaduse maailma sukeldunud. Teine on sukeldunud idee kehastamisse selles maailmas. Ta tegeleb vooruslikkusega, almustega, tal käivad sotsiaalsed programmid. Ja me õnnistame oma lapsi: „Kui sa oled Efrajim, õnnistagu sind nagu Efrajimi. Kui sa oled Menaše, siis õnnistagu sind nagu Menašet.“ Igaüht tema enda õnnistusega. Jaakov on esimene, kes annab lastele erinevaid õnnistusi vastavalt nende loomusele, vastavalt igaühe neist loomusele, ja seda õpetab ta ka meile. Kui me õnnistame, ei õnnista me lihtsalt: „Ole õnnelik.“ Me anname õnnistuse, nõuande, millest Jumala abiga meie poeg (või tütar) kinni peab ja mis aitab teda (poega või tütart) elus.

Ja veel üks, neljas põhjus. Võib-olla kõige tähtsam. Kogu Berešiti raamatu ajaloo vältel lugesime, kuidas vennad vaenutsevad, alates Kajinist ja Hevelist. Seejärel lugesime, kuidas Jišmael tuli Jitshakist kaugemale saata, kuidas Jaakov põgenes Esavi eest ja varjas end tema eest. Me lugesime, kuidas vennad müüsid Josefi maha. Kogu Berešiti raamat on läbi imbunud vendade kadedusest üksteise vastu, raskusest leppida (väga raske on leppida), et kedagi armastatakse rohkem kui sind. Võib-olla esimesena tegi seda Jehuda, kes, seistes Egiptuse ametniku ees, teadmata, et see on Josef, ütles: „Vaat meie isa, ja vaat tal on armastatud poeg. Aga meie ei ole väga armastatud, kuid me armastame isa ikkagi. Me leppime sellega, et isa armastab lapsi erinevalt.“ Efrajim ja Menaše on esimesed kaks venda, kes säilitasid omavahel rahu, kelle vahel ei ole mingeid tülisid, mingeid lahkhelisid. See on esimene põlvkond inimesi, kes ei vaenutse. Esimesed tõelised iisraellased, esimesed tõelised õpilased, kellel on armastus üksteise vastu ja ei ole omavahel vaenu.

Kui me lapsi õnnistame, ütlen ma oma pojale: „Tehku Kõigekõrgem sinust Efrajim ja Menaše, kes oskab mitte vaenutseda oma vendadega, mitte kadestada oma vendi.“ See on väga tähtis nõuanne.

On ka õnnistusi, mis esmapilgul tunduvad meile needustena. Näiteks loeme Re'uveni õnnistust. Jaakov ütleb talle: „Sina oled mu jõu algus, sina oled mu esmasündinu, sina oled mu vägevus, aga sa oled spontaanne, rutakas, impulsiivne, tegudes ohjeldamatu, seepärast ära juhi, ära võta juhipositsioone. Kas sa näed, kui palju hävingut sa võid juhipositsioonidel tuua?“ Ka see on õnnistus. Õnnistus ei ole ainult siis, kui inimesele öeldakse, millega tal tasub tegeleda, vaid ka siis, kui talle öeldakse, millega tal ei tasu tegeleda. Ja antud juhul öeldi Re'uvenile: „Sa ei saa olla juht.“

Me rääkisime kahest vennast – Efrajimist ja Menašest. Kui tore on, kui vennad on koos! Aga me loeme samas peatükis Šimoni ja Levi õnnistust (keegi seab nüüd selle sõna kahtluse alla). Jaakov ütleb: „Šimon ja Levi on vennad, nende nõukogusse ei astu mu hing, sest nad on viha tööriist nende käes, sest…“ Ja nii edasi. Igaüks mäletab kindlasti neid sõnu. Jaakov ütleb: „Šimon ja Levi on vennad. Te olete suurepärased poisid, just vendadena, aga kui te olete koos, olete teineteisele ohtlikud. Teie ühistes tegemistes ei taha ma osaleda, ma hajutan teid, ma jagan teid lahku.“ Nagu õpetaja eraldab kaks head poissi, kes koos vallatlevad. Lõppkokkuvõttes ei ole Levi sugugi nii halb, ta sai tohutu, tähtsa teenistuse. Mina ise kui kohen, kui Levi järeltulija, võin seda öelda. Traditsioonist me teame, et Šimoni järeltulijad tegelesid laste õpetamisega. Samuti käisid-rändasid Iisraeli suguharude vahel. Šimoni suguharu on kaardil igast küljest ümbritsetud Jehuda suguharuga. See on justkui kõigist isoleeritud. Eraldi suurepärased poisid. Koos ärge, palun, sõbrustage. Olge vennad, aga ärge alustage ühiseid ettevõtmisi. See on samuti tähtis nõuanne, tähtis soovitus eluks. See on see osa õnnistustest, milles Jaakov räägib, kuidas õigupoolest jääda õnnistatuks, kuidas seda õnnistust hoida.

Ja alles oma neljandale pojale Jehudale ütleb Jaakov:

Sõna Jehuda seob Jaakov sõnamänguga sõnaga יַד(jad) panema kellelegi kätt peale. „Sind määrasid vennad juhiks. Sa ise tõusid rahvahulgast juhina esile.“ See ei ole ainult juhis Jehudale. See on antud juhul juhis kõigile vendadele, kogu Iisraelile, et juht määratakse kindlaks tema juhiomaduste järgi, tema võime järgi võtta kriitilistes olukordades vastutust. Õnnistus ei ole seega tõlge, kui me loeme sõna „õnnistus“, vene sõna tõlge, ladina sõna benediction tõlge – õnnistada, öelda häid sõnu. „Õnnitleme sünnipäeva puhul, soovime õnne isiklikus elus. Puhh.“ See on õnnistus vene keeles. Õnnistus heebrea keeles on sõna בְּרָכָה(braha), sõna ühendama, olema põlveke. See on see, mis annab inimesele tööriistad olla ühendatud Kõigekõrgemaga.

Kui Efrajimi ja Menaše jaoks on peamine ühtsus, vaenu puudumine, siis Šimoni ja Levi vahel vaenu ei ole, nad saavad omavahel suurepäraselt läbi, aga see ei ole hea ümbritsevatele. Seepärast ütleb Jaakov: „Ma jagan teid, nii üksmeelseid, lahku.“ Ja seegi on õnnistus.

Ja õnnistuse olemus seisneb selles, et mitte kõiki ei õnnistata ühtemoodi. Ühtedele – olla koos, teistele – olla eraldi. Isa autoriteet, Vaimu juhtimine, mis Jaakovil oli, tõi selle esile.

Ja see peatükk ei sisalda ainult õnnistusi, mis on tähtsad, kasulikud, huvitavad, vaid ka selliseid, mis on mõistatuslikud ja arusaamatud, sest, tunnistan ausalt, mitte ainult mina, vaid ka igaüks, kes on seda raamatut lugenud, võib öelda, et õnnistused on kirjutatud arusaamatus, väga ilusas poeetilises keeles. Kui loed, võtab hinge kinni, aga mitte kõik ei ole arusaadav, mis neis on kirjutatud. Õnnistus on meie nägemus iga lapse suhtes, tema olemuse arendamine, mitte meie, vaid tema olemuse. See on see, mida me temas nägime, see on abi talle teada saada, mis ta on. Ja jutustus ei ole sellest, milline olla, vaid sellest, kuidas olla, sellest, kuidas elada koos Jumalaga, kuidas hoida suhteid Jumalaga ja mida selleks on vaja väga-väga praktilistes asjades sellisel tasandil nagu olla koos või hoida eemale, juhtida või mitte juhtida. Kõige praktilisemad nõuanded, mis saavad õnnistusteks Jaakovi suus. Vaat selline on üks meie nädalalõigu tähtsaid õppetunde.

Üks nädalalõigu Vajehi peamisi teemasid on õnnistused. Ja ilmselt on see hea põhjus rääkida õnnistustest. Me kõik armastame, kui meid õnnistatakse. Armastame õnnistada, tahame olla Kõigekõrgema poolt õnnistatud. Kui laste õnnelik isa tahan ma olla ka õnnelike laste isa. Ja usun, et Kõigekõrgema õnnistus on võti nende õnneni.

Juudi perekonnas on kombeks õnnistada lapsi igal hingamispäeval. Kui perekond istub õhtul hingamispäeva lauda, tulevad lapsed isa juurde ja isa õnnistab neid.

Poisse õnnistades ütleme me: „Kõigekõrgem tõstku sind üles nagu Efrajimi ja Menašet.“ See on omamoodi käsu täitmine, mille Jaakov-Jisrael andis oma poja Josefi ees. Me loeme sellest Berešitis (48:20):

Meie esiisa Jaakov ütles, et nii hakkame me õnnistama oma poegi, soovides, et Kõigekõrgem seaks nad nagu Efrajimi ja Menašet.

Kui me õnnistame tütreid, ütleme: „Kõigekõrgem tõstku sind üles nagu Sara, Rivka, Rahel ja Lea.“ Nagu meie neli esiema.

Õigupoolest kirjeldataksegi Berešiti raamatus just meie esiemade elu. Just nende pereelu kirjeldatakse kõige suuremate üksikasjadega. Mujal kogu Tanahis me ei näe nii suurt tähelepanu pereelule. Moše peaaegu ei räägi Tsipporaga. Ja abieluelu ei saa me kusagil mujal nii lähedalt jälgida kui Berešiti raamatus. Ja pole üllatav, et õnnistus põhineb esiemade elul.

Me tahame, et meie lapsed oleksid nagu Sara, Rivka, Rahel ja Lea. Nagu kõik neli korraga. Kuidas see nii?

Kord küsis minult tütar, kes oli juba suureks kasvanud: „Issi, aga vaat, tõepoolest, Sara on väga raske eluga naine, oli kaua viljatu. Ja Avrahamiga ei ole kõik lihtne. Rivka, Rahel, Lea – kas need naised on nii õnnelikud? Kas sa tõesti tahad, et ma kordaksin milleski nende saatust?“ Ja tahaks natuke avada õnnistuse mõtet, kui me õnnistame tütreid ja tahame, et nad oleksid nagu Sara, Rivka, Rahel ja Lea. Me muidugi ei taha, et nad oleksid kaua viljatud, või et neid antaks vaaraole, või et nad peaksid korraldama mingi intriigi oma mehe vastu, või et neid pandaks pettusega mehele, või et nendega veel midagi sellist juhtuks.

Millest siis õigupoolest siin jutt on?

Iga naine, iga inimene läbib oma pereelus etappe, olukordi, mis on seotud Sara, Rivka, Raheli ja Lea liiduga. Seda võib sõnastada nii: iga neiu ette võivad pereelus kerkida Sara, Rivka, Raheli ja Lea ülesanded. Ja me tahame anda talle õnnistuse nende ülesannete täitmiseks.

Alustame ja vaatame, milline on Sara pereelu. Milles seisneb Sara pereelu eripära? Noh, muidugi viljatus, lapse pikk ootamine. Sara läks Avrahami järel. Ja targad ütlevad, et Avrahamil oli tõotus, temaga rääkis Kõigekõrgem. Sara läks ka ilma tõotuseta. Sara läks puhtalt naiseliku intuitsiooni peale.

Kõigekõrgem ütleb Avrahamile (Berešit 21:12):

Targad ütlevad: „Sara, esiema, on prohvetluses suurem kui Avraham.“ Selles mõttes, et Avraham tõepoolest sai prohvetlust ja Kõigekõrgem rääkis temaga. Saral on vaist, ta on justkui, nagu targad ütlevad, võitud Püha Vaimuga. See on tsitaat juudi allikatest. Ta on Vaimu juhitud ja tunnetab puhtalt naiseliku intuitsiooniga, mida Kõigekõrgem tahab. Selles mõttes on ta prohvetluses suurem kui Avraham.

Veel ühte huvitavat üksikasja võime märgata, kui Kõigekõrgem annab abikaasadele uued nimed. (Berešit 17:5):

Sara kohta on öeldud mõnevõrra teisiti (Berešit 17:15).

Ta on juba Sara. See, et sa nimetad teda Saraiks, on eksitus. Sarai – see kõlab natuke omastava asesõnaga – minu printsess. Seda võib mõista ka vähendusliitena – printsessike. Aga mõned tõlgendavad seda hoopis teisest tüvest – toriseja, pirtsutaja.

Sara on valitsejanna. Tal on juba võim. Ära nimeta teda Saraiks. See ei ole tema nimi, see on optiline nägemispettus, et ta on Sarai, sulle ainult tundub nii. Ta on Sara.

Sina alles saad Avrahamiks, sa oled praegu Avram. Sa saad Avrahamiks, sa muutud Avrahamiks, tema oli juba Sara. See on Sara eripära. Ta on oma mehest tugevam. Nagu sageli öeldakse, iga eduka mehe taga seisab tugev naine. Tugev naine – see on Sara, kes suudab vastu pidada erinevates olukordades, kes suudab oma meest erinevates olukordades toetada, kui on vaja teda mingile teole tõugata. Selle jõu hind on, nagu sageli juhtub, üksindus. Ma arvan, et üks Sara ja Avrahami vahekorra iseloomulikke jooni on see – Sara on üksik naine. Ta on sageli sunnitud üksi vastu seisma kord vaaraole, kord Avimelehile.

Berešitis 23:2 me loeme, et Sara suri:

On midrašeid sellest, et sel ajal oli Avraham Jitshaki ohverdamisel. Nii või teisiti, Sara oli üksi, kui ta suri. Üksi. Üksindus – see on tema elu lahutamatu osa.

Mida see tähendab meie jaoks, meie tütarde jaoks? Kas see on üldse õnnistus või needus? Mõnikord on vaja, tuleb midagi teha üksi, selleks et su mees edu saavutaks. Mõnikord on edu jaoks vaja olla üksi, on vaja olla tugev, olla kindel tagala, kui mees on õiges sõjas. Ja on vaja, et Kõigekõrgem õnnistaks, et see ei oleks: „Uh, jälle olen ma üksi.“ Et see oleks armastuses mehe vastu ja püüdluses näha tema edus oma edu. See on väga keeruline olukord, millesse võib sattuda iga naine, ja ka iga mees võib samuti sattuda.

Talmudis, traktaadis Bava Batra, jutustatakse imelist lugu Rabi Banast, kes tegeles sellega, et värvis koopaid. Nagu öeldakse, värvitud hauad. Ta värvis hauad selleks, et need, kes tulevad Babülonist ja teistest maadest Jeruusalemma kummardama, ei astuks ebapuhtasse paika ega rüvetuks. Neid värvitakse. Need on ilusad, aga värvib neid selleks, et neile ligi ei tuldaks, hoiatatakse ebapuhtuse eest. Ja vaat see mees, Rabi Bana, värvis hauad ja astus kord koopasse Me'arát a-Mahpelá, kus on Avraham ja Sara. Ja vaat stseen, mida ta kirjeldab Eliezeri, Avrahami sulase sõnade järgi, keda ta seal näeb. Ta küsib temalt, mida teevad Avraham ja Sara tolles maailmas. Ja Eliezer ütleb talle: „Avraham lamab Sara rinnal, ja Sara kontrollib tema pead.“ Kontrollib pead – see on selline vana stseen, kui oli pedikuloos (täid), ja tõmmati üksteisel täisid peast välja. Väga omapärane hellitus. Aga millest räägib see midraš sellise väga jämeda maise kujundi kaudu? Sara vabastab Avrahami igasugustest pisiasjadest. Teeb nii, et tema pea ei oleks täis topitud igasuguseid pisiasju, selleks et Avraham, tema mees, saaks pidada just seda, ütleme, õiget sõda, saaks tegeleda selle õige asjaga, millest me räägime. See on muidugi midraš ja jutuke, aga see illustreerib hästi Avrahami ja Sara suhteid. Tugev naine, kes on võimeline just tänu oma jõule olema teises rollis.

Hoopis teistsugused suhted on Rivkal ja Jitshakil. Me teame neist tegelikult väga vähe. Toora jutustab meile neist napilt, aga midagi me võime näha. Päris alguses loeme Rivka ja Jitshaki kohtumisest (Berešit 24:64):

Või, võib öelda, hüppas maha, hüppas kaamelilt alla. Jälle on midrašeid, mis kirjeldavad, kuidas ta kaamelilt kukkus. On ilusaid, on mitte eriti ilusaid. Me ei hakka praegu sellesse süvenema.

Kui sõna-sõnalt tõlkida mi-ha'íš hallazé – mis mees see selline on, kes tuleb mööda põldu meile vastu.

ja ütles sulane: „see on minu peremees.“ ja võttis ta salli ja kattis end.

Võttis ta suurrätiku, võib öelda, ja kattis end. Katmine on väga tähtis element. Seda ei ole öeldud kellegi teise kohta. Võib muidugi suunata siin mõtted halaha poole, Seaduse poole, ja öelda: „Vaat teile näide, et naine katab end, kui ta abiellub.“

Aga sellel katmisel on sümboolselt väga tähtis element. On ühtsus, justkui Jitshaki ja Rivka abielupaari „sissemähitus“ oma sisemaailma. Jitshak viib Rivka oma ema telki. Võib öelda, kõige kallimasse, kõige intiimsemasse paika enda jaoks. Just seal ta armus temasse, seal sündis tema armastus tema vastu. Sisemise avamise kaudu väljapoole. Midrašid räägivad sellest ilusasti, et Jitshak hakkas maailma väliseid ilminguid ära tundma kui oma ema Sara ilminguid, et küünal ei kustunud ja hala ei läinud kõvaks. Need kõik on ainult kujundid, kõik oli nii omane, nii lähedane, nii intiimne.

Me loeme edasi (Berešit 25:21):

Ma olen sageli rääkinud sõnast iater – sorkis hanguga taevas, püüdis muuta olukorda taevas.

(sõna-sõnalt) oma naise juuresolekul, justkui oma naise juures, sest ta on viljatu.

Mida tähendab oma naise juuresolekul? Võib mõista erinevalt. Võib öelda, et vaat ta tuli tema juurde, ta pani käe talle pähe ja palvetas: „ISSAND, halasta palun Rivka peale!“ Võib öelda, Jitshak palvetas murega Rivka pärast. Aga kui vaadata natuke kaugemale. Jitshak tundis pidevalt oma maailmas, oma südames Rivka kohalolu. Ja selles seisundis ta palvetas ja hüüdis Kõigekõrgema poole.

Kas igaüks meist meestest teab meie naise mõtetest ja suudab mõista, mille eest ta palvetab, kui ta läheb oma tuppa palvetama? Kas me teame tema salajasi, varjatud palveid? Või on need meie jaoks just sellepärast saladused, et tema sisemaailm on kaugel meie sisemaailmast?

Jitshakil ja Rivkal on sel hetkel ühtsus nende sisemaailmas. Kommentaatorid ütlevad, et Jitshak ütles Kõigekõrgemale: „Ühegi naisega maailmas ma ei taha lapsi, ainult selle naisega.“ Ja samal hetkel ühel häälel temaga ütles Rivka: „Ma ei taha kellegagi lapsi, ainult Jitshakiga.“ Nad rääkisid ühel häälel. Neil oli omavahel vaimne ühtsus. Vaimne ühtsus – Jitshaki ja Rivka abielu võtmekomponent.

Kui me õnnistame oma tütart olema nagu Rivka, õnnistame me tema oskust avada oma sisemaailm mehe ees ja näha oma mehe sisemaailma, et olla temaga vaimses ühtsuses. See on väga tähtis omadus. See ei tähenda, et tuleb kõiges mehega nõustuda ja mehele alluda, nagu me seda näeme loos õnnistustega, kui Rivka, võib nii öelda, punub intriige Jitshaki vastu. Aga kuivõrd ta teda kõiges mõistab, kuivõrd ta teda tunneb, seda me ikkagi näeme, see tunne on olemas. Võib-olla ei ole see päris õige selle tunde kasutamine, ja me näeme, et meie esiemad ja esiisad ei vastanud alati sellele väljakutsele, mis tema ees seisis. Ja ometi me näeme, kuivõrd Rivka Jitshakit siin tunneb.

Meie esiisal Jaakovil olid perekondlikud suhted kahe naisega. Vaat kus on paras aeg peast kinni haarata. Patriarh Jaakovi pereelu – kellele, näib, sellist sooviksid?

Vaat Jaakovi suhted Raheliga. Jaakov armastab Rahelit. Näib, et nende vahel on vastastikune armastus. Kõik on hästi. See on väga sarnane sellega, kuidas abielu meie ajal välja näeb. Noormees armastab tüdrukut, nad abielluvad ja hakkavad koos elama. Aga Patriarh Jaakovi puhul ei ole neil lapsi. Nende väljakutse, mille see abielu esitab, väljakutse, mis on selle abielu eesmärk, õppetund, mida nad peavad selles abielus õppima, – need on lapsed.

Kui mees ja naine armastavad teineteist ja elavad koos, on nende jaoks väga tähtis ülesanne avada oma abikaasa potentsiaali, olla katalüsaator, toetada abikaasat tema potentsiaali avamisel.

Kui juut võtab endale naise, sõlmivad nad lepingu, kuulutavad kõigi ees välja kindla lepingu, ja selle lepingu järgi lubab mees anda naisele toitu, jooki, katet, riideid ja ülalpidamist. Mida tähendab ülalpidamine? Parnasá lifornésota – anda talle toitmist, toetada tema elu. Kas siis kõik loetletu ei ole parnasá, ei ole see ülalpidamine, mida mees annab? Muidugi. Aga siin on mõeldud avada tema potentsiaali, avada tema sisu, täita tema elu mõttega. Mehe kohustus on täita naise elu mõttega, see tähendab avada tema loomingulisust, avada tema võimeid, tema potentsiaali, aidata kaasa tema potentsiaali avanemisele.

See on väga keeruline. Lihtsam on öelda: istu kodus, raha toon mina; istu kodus ja vaata seriaale; loe raamatuid või vaat sünnita kotitäis lapsukesi. Justkui õnnistatud asi ja hea, ja õiglane. Ja käsud. Kellegi jaoks on see potentsiaali avamine. Aga alati ei käi üks teisega kõrvuti.

See on Jaakovi ja Raheli vastastikune suhe. Seepärast tuleb Rahel Jaakovi juurde ja ütleb (Berešit 30:1):

Anna mulle mingeid vilju või ma suren, anna mulle eneseteostust või ilma selleta ma ei ela. Need on Jaakovi ja Raheli ülesanded.

Seepärast, milles me tütart õnnistame? Et tema abikaasa aitaks teda avada tema potentsiaali ja et tema vastavalt aitaks avada oma abikaasa potentsiaali.

Neljas paar – jälle esiisa Jaakov ja Lea. Ja siin näib juba, et Lea on viga, pettus. Mida tundis Jaakov, kui ta hommikul avastas armastamata Lea oma voodist? Ma ei räägigi sellest, mida võis Lea tunda, mida võis Rahel tunda. Kõik see on väga kurb olukord. Ja esimene mõte: „Ah, see Lea! See on viga, see on pettus. Leidlaps minu elus.“

Kui targad tahavad öelda, et inimene peab pidevalt pidama peas mingeid mõtteid, toovad nad näiteks sedelid taskus. Inimesel peavad olema taskus sedelid. Näiteks üks hassiidi õpetajatest ütleb: „Inimesel peab taskus olema kaks sedelit. Ühele on kirjutatud ‚Maailm on loodud minu jaoks‘, teisele – ‚Ma olen põrm ja tuhk‘. Ja tuleb teada, millal millist kasutada.“ Näiteks sellest, mis inimesel peas on, peavad olema mingid mõtted, mingid mõisted, mingid ideed. Pereelu kohta ütlevad hassiidi õpetajad, et inimesel peab taskus olema koguni kolm sedelit. Kolm küsimust, millele inimene peab pereelus pidevalt endale vastuse andma. Esimene: milleks ma selle naisega abiellusin? No ja vastavalt: milleks ma selle mehega abiellusin? Teine: milleks see naine minuga abiellus? Või vastavalt: milleks see inimene minuga abiellus? Ja kolmas, kõigile ühine: milleks Kõigekõrgem meid ühendas? Mida tahab meilt Kõigekõrgem? See on saladus. Saladus.

Sest kui küsimusele, milleks ma abiellusin, saan ma kuidagi vastata. Kui küsimusele, milleks ta minuga abiellus, saan ma samuti kuidagi vastata. Kolmandale küsimusele saame vastust kogu elu.

Jaakovi puhul ei teadnud ta üldse, milleks ta selle naisega abiellus. See oli Lavani kuri kavatsus. Kõigekõrgemal oli oma plaan. Ja kui palju lapsi sünnitas Lea Jaakovile. Ja millised lapsed neist tulevad? Milline roll neile tuleb pärandis, Iisraeli rahva seas? Milline on Kõigekõrgema kavatsus Jaakovi ja Lea suhtes? See on elupikkune küsimus. Väga tahaks, et me kõik leiaksime vastuse sellele küsimusele.

See on õnnistus, millega me tütart õnnistame, kui me ütleme: „Ja seadku sind Kõigekõrgem nagu Lea.“

Need on neli ülesannet, mida on kasulik õppida täitma pereelus, kasulik õnne jaoks. Mõnikord raske, mõnikord meeldiv. Aga see on see, mis tarkade arvates kujundab õnneliku inimese.

See on muidugi eranditult minu vaade, isana. See on see, mida ma olen kuulnud teistelt õpetajatelt ja võtnud. Need kõik ei ole minu ideed, vaid see, mis on mulle lähedane kui tütarde isale, see, mida ma sellesse õnnistusse panen. Loomulikult on igaüks jälle vaba õnnistama ja panema sinna midagi oma.

Ma võtan kokku, panen kokku õnnistuse neli tahku. See on oskus taanduda teise rolli, näha pere, liidu kui terviku tähtsust mõnikord suuremana kui oma tähtsust. Oma abikaasa sisemaailma tundmine ja võime avada talle, usaldada talle oma sisemaailma. Valmisolek avada koos abikaasaga oma potentsiaali ja aidata abikaasat, avada oma potentsiaali. Ja lõpuks, õige liit – see on liit, milles mees ja naine ei vaata teineteist, vaid Kõigekõrgemat. Kõige peamine saladus, kõige peamine ülesanne – mõista, milleks Kõigekõrgem meid ühendas, milleks Kõigekõrgem ühendas kaks liha üheks.

See on tütarde õnnistuse olemus, nagu Sara, Rivka, Rahel ja Lea.

Peale selle õnnistame me tütreid preestrite õnnistusega. Sel juhul isa – tema on preester, annab oma tütrele.

Ja loomulikult palvetame me ka oma sõnadega oma tütre eest, iga tütre eest, nii, nagu me näeme, nagu me mõistame, milles teda on vaja õnnistada.

Tütarde õnnistuse järel püüame me selgeks teha, mis on isa õnnistus poegadele, kuidas üldse lapsi õnnistada ja mida sellesse õnnistusse pannakse.

Kuidas me poegi õnnistame? Meie Esiisa Jaakovi sõnadega: „Tehku sind Kõigekõrgem nagu Efrajim ja nagu Menaše!“ Efrajim ja Menaše – eeskuju, mille me seame oma laste ette. Kui tütarde jaoks on see Sara, Rivka, Rahel ja Lea, meie esiemad, kellest me palju teame, palju võime öelda. Siis poegade jaoks on see Efrajim ja Menaše.

Kui keegi poegadest küsib teilt, minult: „Issi, emme, aga miks õieti nagu Efrajim ja Menaše, miks mitte nagu Avraham, Jitshak, Jaakov, Josef, Moše, Aharon, David? Milles te tahate, et ma neid jäljendaksin? Milles te näete nende laste õnne ja õnnistust? Rääkige mulle neist!“

Efrajimist ja Menašest saame me rääkida väga vähe, aga sellegipoolest midagi saame. Ja me püüame koos teiega vaadata ja mõista, miks me õnnistame lapsi nagu Efrajimi ja Menašet, miks me tahame, et meie lapsed oleksid nagu Efrajim ja Menaše. Selleks, et seda mõista, hakkame lugema Berešiti raamatu 48. peatüki 8. salmist. See on, tunnistan, teine nädalalõik, see on nädalalõik Vajehi. Aga kuna õnnistuste teema on seotud meie nädalalõiguga, loeme me selle läbi.

Jisrael – see on Jaakov

ja küsis: „kes need lapsed on?“

Miks Jisrael lapsi ära ei tunne? Ta elab tol hetkel, nähtavasti, juba 17 aastat Egiptuses. Ta pidi Josefi poegi nägema. Kas on tegemist valgustuse probleemidega või Jisraeli nägemise probleemiga, millest Toora räägib edasi. Või on lapsukesed väga palju kasvanud selle aja jooksul, mil nad teineteist ei näinud. Ja Jaakov ütleb nii: „Aga kes see on? Aga kes nii suureks kasvas?“ Aga siis on arusaamatu, milleks Toora meile need sõnad toob. Või on see kõik õige: nii valgustus, kui ka lapsed kasvasid, kui ka Jaakovi nägemine nõrgenes. Aga Toora toob meile selle, et näidata, et nende laste kaudu toimub suur rahvaste liitumine Iisraeliga. Me räägime sellest veel.

Ja Jaakov ütleb mi-élle, imestades, et näeb nii suurt hulka oma lapsi. Jaakovil on mõneti prohvetlik küsimus. Niisiis, Jaakov näeb kedagi Josefi kõrval ja küsib: „Kes see on?“

Võttis Josef nad tema põlvedelt. Lapsukesed istusid vanaisale põlvedele, lapsed on ilmselgelt üle 17 aasta vanad. Ja kõige tõenäolisemalt on sellel põlvedele istutamisel ja õnnistamisel lapsendamise tähendus. Me näeme siin, et Jaakov lapsendab, võtab poegadeks Josefi pojad. Õigupoolest räägib Jaakov sellest ka meie 48. peatüki 5. salmis, kui ta ütleb: „Efrajim ja Menaše on mulle nagu Re'uven ja Šimon.“

Et Iisrael paneks parema käe esmasündinu Menaše peale, vasaku käe Efrajimi peale.

ja tõi nad tema juurde.

Aga Jaakov toimib vastupidi Josefi ootustele.

Kuigi esmasündinu on Menaše, kavatseb Jaakov õnnistada nooremat Efrajimi kui esmasündinut, õigupoolest ei ole see olukord Berešiti raamatu jaoks sugugi uus ja, võib öelda, tavapärane.

Me hüppame siin 17. salmi juurde ja loeme edasi.

Võib-olla näeb issi halvasti ja ajas halva nägemise tõttu segamini. Kahju oleks, kui pojad saaksid valed õnnistused.

Jaakov ütleb edasi prohvetikuulutuse Efrajimi kohta. Ja selle prohvetikuulutuse täitumisest oleme me palju rääkinud. Praegu me ei hakka sellele keskenduma. Jaakov ütleb:

ja tema seemnest saab rahvaste täius.

Võib-olla ongi see, et Jaakov alguses poegi ära ei tundnud, vihje sellele rahvaste täiusele, paljudele liitunutele. Kuigi ka rahvaste täius ei ole siin ainus võimalik tõlge. Ja vaat siin jõuame me õnnistuse enda olemuseni, selleni, kust on pärit poegade õnnistus, millega me täna õnnistame.

See ongi seesama õnnistus, millest me räägime. Ja esimesena lausus selle esiisa Jaakov, Efrajimi ja Menaše vanaisa

ja pani Efrajimi Menaše ette

See on õieti lugu esimesest korrast, kui õnnistati nagu Efrajimi ja nagu Menašet. Nii tekkis see õnnistus, mis on olemas ka meie päevil.

Mida me sellest enda jaoks õppida, tuletada saame? Ja kuidas meil mõista, mida siis sellesse õnnistusse panna?

Esiteks, kõik algab sellest, et Iisrael näeb oma lapselapsi justkui kaugelt. Ja Josef ütleb talle: „Need on lapsed, kelle Jumal andis mulle siin, Egiptuses.“ Efrajim ja Menaše sündisid Egiptuses, aga nad saavad Jaakovile läheneda. Nad ei läinud teiste rahvaste sekka, nad säilitasid oma identiteedi. Milliseid nimesid nad ka ei kannaks, kus nad ka ei elaks, nad säilitasid oma kuuluvuse Iisraelile. See on suur õnnistus.

Kui me õnnistame oma lapsi, tahame ka meie, et nad hoolimata ükskõik millisest ümbruskonnast, hoolimata kõigest, mis on ümberringi, säilitaksid oma usu. See on väga tähtis.

Sellesama teine osa. Vanaisa näeb oma lapselapsi. Kui me kasvatame oma lapsi, tahame me, et meie lapsed jääksid usklikeks, et neil oleks samasugune suhe Jumalaga nagu meil. Või isegi parem kui meil. Et nad läheneksid Kõigekõrgemale, et nad hoiaksid meie usku. Ja parim vili, mida me näha võime, on usklikud lapselapsed. Öeldakse: juut on see, kelle lapselapsed on juudid. See on õnnistuse jaoks väga aktuaalne, et usk oleks mitte ainult säilitatud, vaid ka lastele edasi antud. See on Efrajim ja Menaše. Et me näeksime oma Efrajimi ja Menašet oma laste järel. See on suur õnnistus. Efrajim ja Menaše – need on esimesed lapselapsed, keda vanaisa õnnistab.

Veel üks Efrajimi ja Menaše tähtis omadus. Need on esimesed kaks venda kogu Berešiti raamatus, kes ei tülitse omavahel. Vendade vahel on alates Hevelist ja Kajinist vaen. Ja Avrahami perekonnas on see vaen Jišmaeli ja Jitshaki vahel, edasi – Jaakov ja Esav, ja vennad, kes müüvad Josefi. Ja vaat Josefi poegades näeme me vendi, kes elavad kõrvuti rahus. Rahumeelne kooseksisteerimine meile lähedaste inimestega – see on väga tähtis. Samuti suur õnnistus – oskus olla vendadega rahus. Üks selle koostisosadest on see, kui Jaakov vahetab vendade kohad. Valus koht Berešiti raamatus, kui noorem saab vanemaks. Mida me näeme? Menašel ei ole kadedust Efrajimi suhtes. Ta ei kanna südames viha, ta ei kadesta Efrajimi. Võib-olla isegi rõõmustab tema edu üle, nagu me näeme edaspidi Aharoni ja Moše puhul, kui Aharon läheb rõõmsana selle peale, et Moše on seatud temast kõrgemale. Võib-olla on siin algus. Efrajimil teiselt poolt ei ole uhkust, „sest mina olen lahedam“. Mitte uhkustada oma edusammudega, mitte langeda uhkusesse oma õnnestumise pärast ja mitte kadestada seda, kes on sinust edukam. See on samuti väga tähtis omadus.

Naftali Tsvi Berlin ütleb veel ühe väga tähtsa asja. Nüüd juba midraši järgi on Efrajim ja Menaše erinevad lapsed. Üks õpib Toorat ja on Tooras tugev, teine – ettevõtja ja elab materiaalses maailmas ja on materiaalselt edukas, unustamata Kõigekõrgemat. Kui me õnnistame lapsi. Me peame õnnistama seda, mis neisse on pandud, neid andeid, mis neisse on pandud. Kui meie pojal on muusikaline anne, õnnistada tema muusikalist annet, kui ärivaist – õnnistada tema ärivaistu, kõike, mis on antud Kõigekõrgema poolt. Õnnistus peab asetuma sellele, milles laps on juba õnnistatud. Ja siin me ütleme ki Efrajim ja ki Menaše. Kui sa oled oma hingelt Efrajim, ole õnnistatud nagu Efrajim. Kui sa oled Menaše – nagu Menaše, saa see õnnistus, mida Kõigekõrgem just sulle tahab anda, just selles valdkonnas, just seal, kus Kõigekõrgem tahab sind õnnistada, kus Ta on juba õnnistanud, kus Ta on pannud sinusse rikkuse eneseteostuseks, seal ole õnnistatud. See on õnnistuse väga tähtis osa. Ja seepärast ka me õnnistame nagu Efrajim ja nagu Menaše.

Veel ühe põhjuse toob Sfat Emet. Efrajim ja Menaše olid lapselapsed ja said poegadeks. Seda võib võrrelda inimesega, kes kolis pimedast kolkast pealinna ja alustas pealinnaelu. Inimesed, kes ei tulnud usklikust perekonnast, kes tulid Kõigekõrgema juurde kaugelt, olles võõrad. Ja näib, et on olemas see, mida nimetatakse klaaslaeks, millest kõrgemale ei tõuse. Kui sa oled lapselaps, ei saa sinust enam kunagi poega. Aga ei, saab! Sa võid ületada kõik loomulikud piirangud, lähenedes Kõigekõrgemale. Ületada ületamatud tõkked teel Kõigekõrgema juurde. See on samuti Efrajimi ja Menaše õnnistus. Kaks venda, kes tegid võimatu, olid lapselapsed ja said poegadeks.

Vaat selliseid tähendusi võime alustuseks avada laste õnnistamises, kui me õnnistame neid: „Tehku sind Kõigekõrgem nagu Efrajim ja nagu Menaše“.

Hingamispäeva laste õnnistus lõpeb tavaliselt Aharoni õnnistusega. Isa õnnistab poegi Aharoni õnnistusega, ja ema võib samuti õnnistada, kui isa ei ole kõrval. Ja peale selle on ka palve laste eest (samuti väga tähtis palve), mida me lausume. Muidugi võib ja peab igaüks palvetama laste eest oma sõnadega. Ainult me saame oma südames juhatust palveks laste eest. Sellegipoolest on olemas ka palve, millega on kombeks palvetada kogu Iisraeli rahva seas.

Palve laste eest

Olgu see Sinu tahe, ISSAND, meie Jumal ja meie isade Jumal, et me oleksime väärt kasvatama oma poegi ja tütreid kõige väärikamal ja heal teel. Igaüht neist teel, mis on talle kõige sobivam. Et me saaksime tungida nende hinge sügavustesse, et uurida nende võimeid ja iseloomujooni ja vastavalt sellele neid kasvatada. Aita meid, et me ei eksiks üheski pisiasjas laste kasvatamisel. Ja olgem väärt nägema kõiki oma järeltulijaid eranditult käimas otsest teed, teed, mille meie isad on meile rajanud. Nii olgu! Ja pärast seda, kui lapsed lähevad välja meie võimu alt ja meie kodust, on meie silmad suunatud Sinu poole kõrgusse palvega, et Sa annaksid meile edu nende kasvatamisel. Sest Sulle on teada, kui raske on süütute ja naiivsete laste kasvatamine ja kui raske on hoida neid selle eest, et neid ei puudutaks võõras tuli, hoidku Jumal! Ja Sulle on teada, kui palju katsumusi meie lapsed läbi elavad.

Seepärast palume Sind, meie taevane Isa, kes soovid head igaühele oma lastest, õpetada meid olema neile eeskujuks kõige vagamas elus. Ja samuti seda, et meie jõus oleks pöörduda nende südame poole ja nii, et nad meid kuuleksid. Kui me juhendame neid Sinu Tooras Sinu käsu järgi, et ei oleks vaja rangust, vaid et meil oleks neile mõju, ajendada neid kuulama kõike, mida me ütleme. Ja anna meil tunda seda suurt head, mis on peidetud laste kasvatamises Tooras. Sest igaüks neist on lüli meie Toora säilitamise ahelas, Sinu teenimise ahelas. Et iga meie pingutus laste kasvatamisel toimuks lõpmatu armastusega, lakkamatu tänuga Sinu vastu ja teadmisega sellest, kui suur on Sinu halastus meie vastu.

Tee meid väärt ja anna meile lapsi, kes on terved ihult ja vaimult, et kõik nende elundid, liikmed oleksid terved ja korras ja et nende hing oleks terve ja vankumatu. Ja rahulda kõik nende vajadused ülalpidamises, väärikuses ja soosingus, et nad ei vajaks halastust, vaid toituksid Sinu heldest käest.

See on traditsiooniline palve, millega on kombeks laste eest palvetada. Ma ei tea, kas kõik saavad sellele öelda amen, aga mina ütlen sellele julgelt ja kindlalt amen.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Lõpetades Berešiti raamatu uurimist, tahaksin ma püüda vaadata lähemalt mõningaid selle kangelasi, Jaakovi poegi. Püüda vaadata mõningaid neist ja näha neis elavaid inimesi, mõista nende iseloomu, mõelda sellele, millega nad elasid, millised nad olid. Ma otsustasin sellest rääkida, sest ma märkan, et nad näivad meie jaoks liiga näotud – kas oma kangelaslikkuse tõttu või sellepärast, et napid kirjeldused jutustavad nende lugu. Ometi midagi me võime mõista, midagi me võime taasluua või vähemalt saada mõtteainet.

Ja alustada tahan ma Jaakovi esmasündinust, poisist nimega Re'uven. Tema sünni lugu on selline. Nagu me teame, sattus Lea vastu tahtmist mehele. See on võltsingu tagajärg, seda ei tahtnud ei Jaakov ega Lea ise, seda ei tahtnud Rahel. Selle tagajärjel osutus Lea kolmandaks üleliigseks, põlatud, mitte armastatud naiseks. Ja võib ette kujutada, kui kibe tal oli. See ei jäänud Kõigekõrgema armastavate silmade eest varjatuks. Me loeme Berešitis (29:31–32):

Nägi ISSAND, et Lea on mitte armastatud, ja avas tema üsa, aga Rahel oli lastetu. Ja Lea jäi lapseootele ja sünnitas poja ja pani talle nimeks Re'uven, sest ta ütles: „Kuna ISSAND on vaadanud minu häda peale, nüüd küll hakkab mu mees mind armastama.“

Nimi Re'uven tähendab sõna-sõnalt tõlgituna: reú – vaadake, verbist lir'ót – vaatama, nägema käskiva kõneviisi mitmuses – teie vaadake; ben – poeg. See tähendab: vaadake, vaat mul on poeg.

Mõned kommentaatorid, peamiselt keskaegsed midrašid, püüavad anda sellele nimele mingi prohvetliku tähenduse, öelda: „Vaadake, vaat see on minu esmasündinu. Ta ei ole nagu minu äia Jitshaki esmasündinu, ei ole sarnane Esaviga, ta ei müü oma esmasünniõigust, ta ei tee paljusid neid rumalusi, mida tegi Esav. Minu esmasündinu ei ole selline nagu tema esmasündinu.“ Sellega panevad kommentaatorid mingi võistlusvaimu Jaakovi perekonna sisse juba isegi sugukonna tasandil. Aga kui vaadata otseselt lihtsat tähendust, siis on arusaadav, et Lea rõõmustab, et tal sündis poeg. Ma arvan, et väga paljud emad kiirustavad jagama maailmaga oma esimese lapse sünni rõõmu ja paljud emad tahavad karjuda: „Vaadake, vaadake, mul on poeg! Vaadake minu poega, kui imeline ta on!“ Minu arvates on see noore ema täiesti loomulik tung. Pealegi võis muistsest ajast (aga me ju räägime muistsetest aegadest) naine, kes sünnitas poja, loota mehe suuremale armastusele. See on see, millele Lea mõtleb, see, mille üle ta rõõmustab.

Jaakovil sündis esmasündinu – Re'uven. Esmasündinu tähendab perekonna jaoks muistsel ajal, mis seal rääkida, ka praegu, väga palju. Re'uven on esmasündinu suures perekonnas, meie Patriarhide perekonnas. Ta on esmasündinu kaheteistkümnest. Isegi Jaakovi õnnistuses, päris Berešiti raamatu lõpus (49:3), ütleb Jaakov: „Sina oled minu jõu algus, sina oled minu esmasündinu!“, bioloogiline esmasündinu. Aga peale mõiste behorá (esmasus, esmasünniõigus) on veel väga sarnane, kõlalt väga lähedane mõiste behirá (valimine). See tähendab, et perekonna juhiks võib saada kahte teed pidi: esmasünniõiguse kaudu, kuna sa oled vanim poeg, kui sa suudad selle vanemuse teostada, ja valimise kaudu, kuna elu ei järgi alati bioloogiat. Seepärast võib isa omalt poolt otsustada ja anda juhtimise, anda perekonnas valitsuskepi edasi mitte vanimale pojale, ja see ei ole enam behorá (esmasünniõigus), vaid behirá (valimine). Ja vaat, kuna Re'uven on esmasündinu, kerkib tema jaoks teravalt, võib öelda, valimise küsimus. Kas ta osutub esmasuse vääriliseks? Ja täna, vaadates meie ajast, näeme me, et Re'uveni suguharu ei teinud juudi ajaloos midagi vähegi tähtsat, peale mõningate väikeste detailide, millest me räägime. Re'uven ei õigusta end esmasündinuna, ja meil oleks huvitav mõista, kuidas see juhtub.

Aga tema elu, tema lapsepõlv või varajane noorus algab väga huvitava sündmusega. Re'uven läks nisulõikuse päevil (see tähendab, et see on umbes Šavuoti püha) ja leidis põllult mandragoorasid (Berešit 30:14–16). Väga huvitav, miks siin mainitakse, mis ajal see oli. Mandragoorasid leidub sel ajal väga harva, see on esimene. Teiseks, kui see on Šavuot, siis on see Toora andmise öö või Toora andmise öö eelõhtu, ja ka selles on võib-olla mingi eriline mõte. Niisiis, Re'uven leiab nisulõikuse päevil mandragoora juure. Mandragoora juur on juurekene, mis näeb välja väga ebatavaline, ja sobib seepärast selleks, et isegi väike poisike tooks selle emale näitama: „Ema, vaata, mis ma leidsin!“ Nii tegi ka Re'uven ja tõi selle Leale, oma emale. Ilmselt näitas ta seda kõigile ja ütles: „Vaadake, mis ma emale viin!“, sest ka Rahel sai sellest teada.

 Mandragoora juurt peeti viljatuse vastaseks vahendiks. Tänapäeva uuringud ütlevad selle kohta erinevat. Kas see on tõesti nii või mitte, aga nii usuti. Ja Rahel kuulis, et Leal on selline kuulus rohi. Ta tuli loomulikult tema juurde, nagu õe juurde, ja palus: „Anna mulle oma poja mandragoorasid!“ Aga too ütles talle: „Kas sulle on vähe sellest, et võtsid mu mehe, ja tahad veel võtta ka mu poja mandragoorad?“ Mida ütleb Lea? „Mitte ainult see, et ka minu mees on kogu aeg sinu juures, sa tahad veel ka minu poja mandragoorad minult ära võtta?“ Lea on Raheli peale solvunud selle pärast, et tema, Lea, mees on pidevalt Raheli juures. Nii või teisiti, Lea abiellus temaga esimesena. On isegi kommentaatoreid, kes ütlevad: „Lea ei teadnud üldse midagi Jaakovi ja Raheli plaanidest. Lea arvas, et vaat isa otsustas ta mehele panna, seda tehti sageli ilma nõusolekuta. Lea ei teadnud üldse, et keegi kedagi siin petab, ja sattus juhuslikult sellesse loosse.“ On ka selline lähenemine.

Nii või teisiti, siin on lugu väga traagiline, ja Rahel otsustab ja ütleb: „Magagu ta, see tähendab Jaakov, sinuga sel ööl sinu poja mandragoorade eest.“ See sobib Leale väga. Väga sobib Leale eelkõige see, et sellega annab Rahel Leale õnnistuse olla Jaakoviga. See ei ole nüüd enam pettus, ei ole võltsing. Nii või teisiti ütles Rahel oma keelega: „Magagu ta täna sinuga.“

Ja jälle märgivad kommentaatorid, et nüüd on Lea ja Jaakovi abielu hoopis teises staadiumis. See ei ole enam varastatud abielu, vaid see on abielu nõusoleku ja õnnistusega. Kui Jaakov tagasi tuleb, läheb Lea talle vastu, nagu pruut läheb peigmehele vastu.

Ja ütles: „Tule minu juurde, sest ma palkasin sind oma poja mandragoorade eest“, ja ta magas temaga sel ööl.

Traditsioon ütleb, et see Raheli loobumine Jaakovist sai põhjuseks sellele, et Rahel ei ole maetud koos Jaakoviga. Selle eest, et ta nii põlgas ööd Jaakoviga, ööd oma mehega, ei ole ta maetud tema kõrvale.

Mida tegi siin Re'uven, milline on Re'uveni roll selles kõiges? Miks üldse räägitakse sellest, et seda tegi Re'uven? Lea esmasündinu, Re'uven, muutis oma ema ja oma isa vastastikuseid suhteid, see on esimene. Teiseks, Rahel sai mandragoorad ja jäi ka selle kaudu lapseootele. See tähendab, Lea esmasündinu mängis tähtsat rolli Raheli esmasündinu sünnis, see on samuti väga tähtis. Re'uveni kaudu, olgu siis päris väikese Re'uveni kaudu, tehakse midagi Jaakovi perekonnas, sest juhuseid ei ole. Ja edasi läheme me Re'uveniga aastateks lahku, võib öelda. Me ei tea, mis temaga toimub.

Pärast Raheli surma, kui Jaakov näeb tema orjatüdrukus, oma liignaises Bilhas, mingit Raheli jätku ja kolib peaaegu lõplikult elama tema telki, juhtub väga ebameeldiv intsident (Berešit 35:22):

Oli nii, et ajal, mil Iisrael viibis tolles maal, läks Re'uven ja magas Bilhaga, oma isa liignaisega, ja Iisrael kuulis.

Kommentaatorid on muidugi sellest sündmusest õudusest haaratud. Seda on väga raske kuidagi seletada, seepärast on tõlgendusi, mis ütlevad: „Ei, muidugi, hoidku Jumal, ta ei läinud otseselt Bilha juurde. Ta lihtsalt segas seal aseme sassi.“ Mõned ütlevad: „Võttis ja viis Jaakovi voodi teise telki.“ Aga Toora mõte on lihtne ja halastamatu: Re'uven läks oma isa liignaise juurde. Mida see siis tähendab? Võib-olla on see selline meeleheitlik, julge tegu, katse kuidagi oma hüljatud ema eest seista, abitu õiglustunde spontaanne tegu. Võib-olla väga nooruslik, ja seepärast väga spontaanne. Vihas peetav võitlus õigluse eest.

 Selles võib näha ka midagi muud: pretensiooni kinnitada oma esmasust, õigust pärimisele. Me näeme Tanahis mitut sarnast näidet. Võib võtta näite Šlomo ja Adonijahu loost (1 Melahim 2:12–22), kui David sureb ja jätab kuningavõimu oma pojale Šlomole – mitte esmasündinule, vaid väljavalitule. Ja solvunud esmasündinu Adonijahu, kes oli juba jõudnud endale ka livree õmmelda ja juba tähistas oma peaaegu troonile tõusmist esmasündinu õiguse järgi, mitte väljavalitu õiguse järgi, ütleb Bat Ševale: „Mulle oleks pidanud saama kuningavõim, sa ju mõistad.“ See tähendab, Adonijahu ütleb: „Esmasuse järgi on kuningriik minu“, aga välja tuli nii, et behirá (valiku järgi), ja kuningriik saab Šlomole. Aga mida Adonijahu palub? Ta palub Bat Ševat, et see kostaks tema eest äsja troonile tõusnud kuninga Šlomo juures, et too annaks talle Avišag-sunemlanna, palub anda talle Davidi liignaise naiseks. Ja kui Šlomo kuuleb sellest palvest, mõistab ta, kuhu Adonijahu sihib, ja ütleb oma emale: „Palu talle siis juba ka kuningriiki, sest ta on minu vanem vend, ja talle, ja kohen Evjatarile, ja Jo'avile, Tseruja pojale.“ Kui Adonijahu palub Avišag-sunemlannat, siis ta tungib kuningavõimu kallale, püüab nii kinnitada oma esmasust. Niisiis, behorá (esmasünniõigus) jälle vastu behirá (valimine).

Võimuvõitluses kasutab sedasama meetodit enne seda Avšalom, Davidi teine poeg. Vaat mida me loeme selle kohta Šmueli 2. raamatus (16:2–22):

Ja ütles (Avšalom Ahitofelile): „Andke oma nõu, mida me peaksime tegema?“ Ja Ahitofel ütles Avšalomile: „Mine oma isa liignaiste juurde, kelle ta jättis koda valvama, ja kogu Iisrael kuuleb, et sa oled saanud oma isale vihatuks, ja tugevamaks muutuvad nende käed, kes on sinuga.“

See tähendab, kuuluta välja oma võim, astu avalikku vastasseisu oma isaga võitluses esmasuse eest, võitluses võimu pärimise eest.

Ja veel teame me ühte lugu, kui Išbošet, Ša'uli poeg, ütleb Avnerile, Neri pojale: „Miks sa läksid minu isa Ša'uli liignaise juurde“? Ša'ulil oli liignaine, kelle nimi oli Ritspa, Aja tütar. Ja Avner tegi seda, mida tegi.

Re'uveni tegu siin võib mõista pretensioonina oma esmasuse kindlustamisele, kuna ta tunneb, et tema autoriteet kaob täielikult. Jaakov leinab surnud Rahelit, ta on hingega kiindunud Bilhasse, ja me teame, et ta armastas Josefit rohkem kui kõiki oma poegi. Ja me teame, et Toora annab hiljem erilise käsu just selle olukorra kohta, kui inimesel on kaks naist: ühte ta armastab, teist vihkab, ja mitte armastatust on tal esmasündinu (nagu Re'uven). Toora keelab võtta esmasünniõigust mitte armastatud naise pojalt. Re'uven kardab, et armastuse tõttu Josefi vastu võtab Jaakov temalt võib-olla esmasünniõiguse. Seepärast (võib-olla seepärast) otsustab ta astuda nii meeleheitliku sammu. Jälle mingi abitu katse võidelda õigluse eest, abitu mäss.

Aga nagu kõigil teistel juhtudel, mis me loetlesime, ei saavutanud ei Avner, ei Avšalom ega Adonijahu sellise teoga midagi. Re'uven kattis end häbiga oma isa silmis. Me saime sellest teada, kui lugesime Jaakovi õnnistust. Mingi kiirustatud tegu, mingi katse, võib-olla, võidelda õigluse eest, mis ei saa välja valguda, ei saa väljenduda õigel teel – vaat see on see, mis seisab siin Re'uveni tegude taga. Võib-olla vedas teda alt oskamatus peatuda ja teha kolm sügavat hingetõmmet, peatuda ja mõelda.

Järgmine episood, mida me näeme, on Josefi müümine. Kõigile tuntud episood, kui Re'uven kuuleb, kuidas vennad (kõige tõenäolisemalt on need Šimon ja Levi) lepivad omavahel kokku Josefi tappa. Re'uven tahab Josefit surmast vabastada, Re'uven tahab Josefit päästa, ja tema on vanim. Aga Re'uven, kellel on südametunnistus, kellel on kohusetundlikkus, ei julge seda kohusetundlikkust näidata. Ta kardab näida võib-olla liiga hea vendade silmis või peab vendi mitte väärilisteks mõistma tema südametunnistust. Aga nii või teisiti, oma liidriomadusi, oma esmasündinu liidrirolli, Re'uven siin ei näita. Ta ütleb: „Ärme löö talle surmavaid haavu, ärge valage verd. Visake ta sellesse auku, mis on kõrbes, aga käsi ärge pange tema peale (Berešit 37:21–22).“ Teisisõnu: „Viskame ta auku, ja ta sureb seal ise päikesest, janust, metsloomadest, skorpionidest, madudest. Sureb ise ära, ärme tapa teda.“ Meile, lugejatele, paotab Toora, et Re'uven kavaldab, ta tahab Josefit päästa ja tuua ta koju tagasi. Kavatsus on hea, kuid ta kardab sellest öelda. Seepärast ei võeta Re'uvenit tõsiselt, tema kohusetundlikkus ei vala end välja tõestesse sõnadesse, ta ei suutnud öelda ega suutnud isegi endast välja pigistada: „Vennad, ärme tapa teda. Võtame ta rahulikult vastu, sööme temaga koos, räägime, kuidas meil läheb, ja saadame ta koju isa juurde. Ärme tee talle mingit kurja.“ See on see, mida ta ise tahtis, aga ei julgenud öelda, kas kartes näida liiga hea või kartes oma vendi. Ja nagu me mäletame, kuulasid vennad Jehudat, kes ütles: „Aga mis kasu meil sellest on, kui ta niimoodi lihtsalt maha jätame? Müüme ta jišmaeliitidele (Berešit 37:26–27).“

Edasi on teadmata, kuhu Re'uven mõneks ajaks kaob. On kommentaatoreid, kes ütlevad: „Re'uven veetis aega paastudes ja palvetades selle pärast, mida ta oli teinud Bilhaga, ja seepärast, kui vennad sööma istusid, ei istunud ta nendega, vaid läks eemale palvetama.“ On ka kommentaatoreid, kes ütlevad: „Re'uven läks isa juurde koju, sest oli aeg isa eest hoolitseda.“ See on väga kummaline, sest sinna minna on väga kaugel, ja on arusaamatu, kuidas kommentaatorid, kes elasid Iisraeli maal, said endale lubada sellist asja kirjutada. Aga millest räägivad mõlemad versioonid? Kujutage ette, et on tulnud aeg Josefit päästa, aeg, mil saab midagi teha ja ta august välja tõmmata. Aga Re'uven otsustab: „Kohe ma lõpetan oma palve, kohe ma kannan oma kotiriide lõpuni, vaat paastun lõpuni ja lähen kohe.“ Kuidas ta prioriteedid seab? Ja isegi kui oletada, et ta pidi isa austamise pärast minema ja isale austust osutama, kuidas siin jälle prioriteedid on seatud? Mida Re'uven valib? Ja miks ta läheb, kui isegi võtta vastu üks neist versioonidest. Mõlemad need versioonid räägivad hästi Re'uvenist, tema iseloomust, sellest kohusetundlikkusest, mis ei leia väärilist rakendust ja selle asemel, et ajendada mingile õigemeelsusele, viib teda arusaamatutesse kohtadesse, sest ta kardab seda kohusetundlikkust. Nii või teisiti, Re'uven ei olnud mingil mõistetamatul moel (võib-olla räägib ka see temast kuidagi) õigel ajal õiges kohas. Ja kui ta tuleb augu juurde, ei leia sealt Josefit ja, teadmata kogu lugu, arvab kõige tõenäolisemalt, et Josef lihtsalt hukkus, siis ta käristab riided lõhki, nutab ja ütleb: „Aga kuhu mina nüüd pean minema?“

Kommentaatorid ütlevad: „See on esimene juhtum, kui inimene teeb tešuvat (meeleparandust) mitte sellepärast, et Kõigekõrgem ütles talle: ‚Noh-noh-noh!‘, mitte millegi hirmus, vaid soovist olla hea, soovist olla õige.“ Midraš Raba, midrašide kogumik, ütleb selle teema kohta nii: „Ütles talle Püha, õnnistatud olgu Tema: ‚Kunagi veel ei ole inimene, kes Minu ees pattu tegi, tagasi pöördunud, meelt parandades, aga sina parandasid meelt esimesena. Sinu elu nimel vannun, et sinu järeltulija alustab meeleparandusest‘, see tähendab meeleparanduse jutlusest. Aga kes see siis on? Aga see on prohvet Hošea, kes ütleb: ‚Pöördu, Iisrael, ISSANDA, oma Jumala juurde…‘.“ Kommentaatorid ütlevad: „Re'uveni järeltulijatest tuleb prohvet. Kõigekõrgem ei jäta seda tema tungi tasuta. Olgu see tung nii abitu, olgu nii kahjutu, tung, mis ei saanud enam midagi parandada, aga Kõigekõrgem loeb selle talle heaks paljude põlvede pärast, kui tema järeltulijatest tõuseb Hošea, kes hakkab kutsuma inimesi meeleparandusele.“ Re'uven suutis meelt parandada, avada, näidata seda oma kohusetundlikkust, jäädes kahekesi Loojaga tühjaks jäänud augu juurde. Ta ei suutnudki kellelegi paotada ust sellesse oma õigemeelsusse. Ja selle eest, tema meeleparanduse eest Kõigekõrgema ees, on talle tõotatud, et tuleb keegi, kes viib selle lõpuni, prohvet tema järeltulijatest, kes hakkab kutsuma õigemeelsusele ja lihtsalt leinama südames oma abitu kohusetundlikkuse ja õigemeelsusega. Re'uven on hea inimene, kuid valusalt abitu.

Mõne aja pärast näeme me jälle Re'uvenit: kuidas Re'uven koos vendadega satub Josefi juurde Egiptusesse, kuidas vennad ütlevad: „Vaat, meid on tabanud õnnetus!“. Re'uven märgib (nagu Poola ema): „Ma ju ütlesin, ma ju ütlesin, ärge tehke pattu poisi vastu. Aga te ei kuulanud, vaat nüüd nõutakse tema verd.“ See lause „Ma ju ütlesin, ma ju ütlesin teile“ (ilmselt on paljud olnud nii selle kuulja kui ka ütleja rollis) – see on mõttetu lause. Lause, mida öeldakse enese õigustamiseks: „ma ju püüdsin, ma ju tahtsin, mul oli ju sees selline kavatsus“. See on katse ennast kuidagi õigustada.

Kui natuke süveneda sellesse teksti, ütlevad vennad: „Me kuulsime tema kisa ega reageerinud.“ Tegelikult nad ei kuulnud, nad istusid ilmselt kuskil mitte augu juures, igatahes ei ole kirjutatud, et nad oleksid Josefi mingeid karjeid kuulnud. Aga tagasi vaadates tundub neile juba, et kuulsid. Samuti Re'uven, tagasi vaadates, rekonstrueerib minevikku omal moel ja paneb sinna Re'uveni, kes midagi sellist vendadele ütles (aga ütles ta vendadele hoopis muud). Aga seda, mida ta tegelikult ütles, ei taha ta mäletada. Ta mõtleb oma kujuteldavas rollis, et kõik, mida ta tahtis öelda, kõik, mida ta kartis öelda, ta tegelikult ütles. Nii see eksisteerib tema mälestustes. Kuigi jälle on selline arvamus: „Sellega tuletab Re'uven meelde, et ta kutsus tookord vendi tešuvale, kutsus vendi meeleparandusele.“

Noh, mina ka armastan väga Re'uvenit, ja tahaks teda õigustada, aga vaat see kahjutus ja abitus segab teda väga tugevasti olemast nii õigemeelne, nagu ta tahab olla. Ma tunnen sageli Re'uvenis ära iseenda. Mul on ka mõnikord hirm midagi öelda. Ma kardan mõnikord, et mind ei mõisteta, mõnikord mõtlen ette: „Ei, need inimesed ei ole väärilised, nad ei mõista mind, nad ei nõustu tegema midagi head.“ Ma kardan sageli olla hea, kardan sageli olla kohusetundlik, öelda midagi ja näida sellise „heakesena“. On see hirm, vahel tabab, õnneks üha vähem. Ja siiski tunnen ma Re'uvenit endas, ja see aitab mul Re'uvenit armastada.

Möödub mõni aeg, ja tuleks sõita Egiptusesse toidu järele. Nagu me mäletame, nõudis Josef, kes on vendade jaoks lihtsalt mingi Egiptuse ülik, kõrgest soost, et toodaks Binjamin. Jaakov ei nõustu, vennad hakkavad temaga läbirääkimisi pidama. Ikka veel osaliselt esmasündinuna alustab esimesena juttu Re'uven.

Ja Re'uven ütles oma isale, öeldes: „Minu kaks poega surmad sina, kui ma ei too teda (Binjamini) sinu juurde. Anna ta minu kätte, ja ma toon ta sulle tagasi. (Berešit 42:37).

Huvitava ettepaneku teeb Re'uven: „Kui ma teda tagasi ei too, siis tapa minu kaks poega.“ Kas Jaakovil hakkab sellest kergem? Kui näiteks Binjaminiga Egiptuses midagi juhtub, rõõmustab Jaakov ja tapab endale lohutuseks Re'uveni kaks poega. Noh, sellesse on raske uskuda, üldse on raske uskuda, et see on tõsine ettepanek. Ja kommentaatorid ütlevad: „See on selline retoorika. Siin tahab Re'uven öelda: ‚Binjamin on minu jaoks kallim kui minu kaks poega. Binjamin on minu jaoks tähtsam kui minu kaks poega.‘“ Loomulikult ei reageeri Jaakov sellele, sest selle taga ei ole mingit praktilist kasu, mingit mõtet, mingit plaani.

Praktilisse keelde tõlkides ütleb Re'uven: „Ma armastan Binjamini väga.“ Ja see on kõik, mida ta suudab öelda. Ja see sarnaneb sellega, kuidas me ütleme inimesele: „Jumal armastab sind.“ See on tõsi, Jumal armastab, aga me ise ei näita seda armastust kuidagi, sellele ei järgne mingit meie praktilist tegevust, ja Re'uvenil on sarnane olukord. Ta kavatseb head, kuid ei julge võtta enda peale vastutust seda head teha. Jälle on tal seesama probleem: ta tahab head, aga tal ei õnnestu. See, kes suudab Jaakovit veenda, on see, kes juba hakkab (võib-olla tahtmatult) pidama Re'uveniga võitlust tulevase esmasünniõiguse, tulevase esikoha pärast.

Ja ütles Jehuda Iisraelile, oma isale: „Lase poisike minuga kaasa, me tõuseme ja läheme ja jääme elama ega sure – meie, sina ja meie lapsed. Mina käendan tema eest. Minu käest nõuad sa teda. Kui ma ei too teda sinu juurde ega sea teda sinu palge ette, siis olen ma süüdi sinu ees kõik päevad (Berešit 43:8–9).

Mis eristab Jehuda sõnu Re'uveni sõnadest? Noh, esiteks on Jehuda visam ja ta oskab töötada vastuväidetega (nagu tänapäeval öeldaks), et Jaakovit veenda. Teiseks võtab Jehuda vastutuse enda peale ja ütleb: „Mina hakkan tema eest vastutama.“ Mitte lihtsalt „ma armastan teda“, vaid „kui temaga midagi juhtub, siis vaat sina teed seda ja seda“. Jehuda ütleb: „Mina! Mina kaitsen teda. Mina vastutan tema eest! See tähendab, ma hoian teda praktiliselt silma all ja kui temaga midagi juhtub, olen ma sinu ees kogu elu süüdi.“ Re'uven ei saa seda öelda, sest ta on juba Jaakovi ees süüdi. Pärast lugu Bilhaga, mida Jaakov talle elu lõpuni ei andestanud, ei ole tal midagi kaotada, tal ei ole seda mainet, mis on Jehudal. Seepärast võtab siin jälle esikoha Jehuda, ja võib öelda, et sellest hetkest taandub Re'uven täiesti tagaplaanile.

Kui rahvas juba Egiptusest tagasi tuleb, näeb Re'uveni suguharu lammiaasu veel enne Iisraeli maale sisenemist ja ütleb jälle kiirustades: „Tahan! Ma asun siia elama!“ Ja nõnda justkui lõikab end osaliselt Iisraeli maast ära. Selle kiirustamise heaks pooleks sai see, et veel Moše eluajal esimest korda just Re'uveni suguharu territooriumil tekkisid pelgulinnad. Ja mulle tundub, et see on väga kooskõlas Re'uveni isiksusega. Teisest küljest, olles ära lõigatud Iisraeli põhimaast, Iisraeli maa põhiosast, langes see suguharu ka esimesena hajutamise hoobi alla. Kõigel on kaks poolt.

Šoftimi raamatus loeme me Debora laulu pärast võitu kaananlaste üle. Debora ütleb: „Aga Re'uveni suguharu ei tulnudki lahingusse. Oleks võinud tulla, aga ei tulnud“ (Šoftim 5:15–16). Lahknemine toimub ja Re'uveni suguharu kaugeneb üha rohkem ja rohkem ja rohkem.

Aga enne seda, õnnistades poegi, ütles Jaakov Re'uvenile nii: „Re'uven – sina oled minu esmasündinu, minu kindlus ja minu jõu algus“ (Berešit 49:3–4). Väljend rešít oní (minu jõu algus) on väljend, mis vastab alati esmasündinule. See tähendab, Jaakov kinnitab, et Re'uven on bioloogiline esmasündinu, kes pretendeeris esmasünniõigusele, tal oli esmasünniõigus – behorá, aga ta ei suutnud seda esmasünniõigust kasutada, ei suutnud saada esmasündinuks, täita esmasündinu rolli. Ja seepärast võttis behorá (esmasünniõiguse) asemel behirá (valimine) põhimõtte järgi tema koha Jehuda. Jaakov ütleb Re'uveni potentsiaali kohta nii: „Väärikuse tipp, vägevuse tipp.“ Mida see kõik üldse tähendab?

Traditsioonis peeti, et esmasündinu tõepoolest kogub endasse kõik jõud. Justkui inimese keha koguks mingit varandust esimese lapse sünniks. Ja esimene laps võis sündida (tolle aja kohta), kui isa võis olla neliteist, võib-olla viisteist, võib-olla kakskümmend aastat vana. Aga tohutu hulk aega möödub, kuni kogunevad jõud esimese lapse jaoks, ja pärast seda ajavahemik juba väheneb. Rešít oní – esimene lask, minu esimene jõu algus. Kõige tähtsam on laps perekonnas, esmasündinu, see on nii tänapäevani (seda ütlen ma teile kui suure perekonna noorim poeg).

Aga kohe ütleb Jaakov: „Tormakas (paház – rahutu) nagu vesi, sa ei saavuta ülimust, sest sa tõusid oma isa voodisse. Sa rüvetasid sellega minu voodisse tõusnut. Teisisõnu, sinu kiirustamise tõttu, selle tõttu, et sa püüad sündmusi kiirustada, ei saa sa olla esmasündinu. Sa ei ole meie perekonna juht, sa ei juhi meie perekonda, sa ei tule toime.“ Jaakov ütleb, et Re'uveni peamine häda on tema kiirustamine. Täis häid kavatsusi, kiirustab Re'uven neid häid kavatsusi ellu viima nii, et unustab kõik ümbritsevad, need, kellele ta õigupoolest tahab seda head teha. Ja seepärast ei õnnestu tal perekonda juhtida, ei õnnestu tal olla liider. Hea inimene on Re'uven. Kõige tõenäolisemalt me ei näe, et ta kusagil midagi tõesti halvasti oleks tahtnud teha, ta tahtis alati „hästi“, aga alati – üksinda. Ei suutnud näha enda kõrval teisi häid inimesi, usaldada neid, et koos midagi head teha, ja see takistas teda olemast hea ja kindlasti takistas teda olemast hea juhataja, hea liider perekonnale. Sellest ka niisugune kiirustamine, millest Jaakov räägib. Kui sa oled ainus hea ja kõik saab sõltuda ainult sinust, siis muidugi tuleb kiirustada. Taheti paremini, aga välja tuli nagu alati. Seda tean ma ka omaenda elust.

Keeruliselt läks kõik Re'uveniga. Noh, vaat selline on tema elu. See on Re'uven. Palun armastada ja soosida. Just nimelt mõlemat palun nii armastada kui ka soosida.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Ma tahaksin rääkida Jaakovi ja Lea teisest pojast, Šimonist. Kui me rääkisime Re'uvenist, Jaakovi ja Lea esmasündinust, lugesime me, et Kõigekõrgem nägi, et Lea on põlatud, ja avas tema üsa. Lea sünnitas esmasündinu ja pani talle nimeks Re'uven, mis tähendab: vaadake, vaat mul on poiss. Ta oli täis lootusi, et kuna ta suutis Jaakovile sünnitada esmasündinu, siis nüüd küll Jaakov märkab teda ja hakkab teda armastama ja nende suhted lähevad korda. Ja kõik oma lootused pani ta sellesse nimesse, sellesse rõõmu esmasündinu sünni üle.

Ja vaat, möödub aeg, võib-olla aasta-poolteist pärast Re'uveni sündi, ja ilmale tuleb Šimon. Vaat mida me loeme tema sünniloo kohta: „Ja jäi taas lapseootele ja sünnitas poja ja ütles: ‚ISSAND kuulis, et ma olen mitte armastatud, ja andis mulle ka selle.‘ Ja pani talle nimeks Šimon.“ (Berešit 29:33)

Nii räägib Toora mõne sõnaga Šimoni sünnist. Toora ise ei ütle, et Lea sünnitas, sest ISSAND kuulis, et ta on mitte armastatud: see oli öeldud Re'uveni kohta. Aga just sellega seob Šimoni sündi Lea ise. Pealegi siin ISSAND ei näinud, vaid kuulis, see tähendab, tungis kõige-kõige sügavamatesse sügavustesse, Lea südame sosinasse, sellesse tema südamekibedusse, ja andis talle poisi nimega Šimon. Siin ei ole enam lootust ega ootust sellele, et mees näeb, või sellele, et suhtumine kuidagi muutub. „Andis mulle ka selle“ – võib mõista nii: et Ta lohutaks mind selles vihkamises, selles minu põlgamises, selles minu tunnustamatuses, võõrandatuses, mittearmastatuses... Vaat sellise imelise, keerulise prohvetluse, sellise keerulise ülesande, programmi paneb Lea Šimoni sündi. See on kaitsjapoiss. Poiss, kes peab kaitsma teenimatult solvatavat, teenimatult vihatavat ema Leat. Noh, ja mitte ainult ema Leat, vaid kõiki, kes on temaga. Midrašid ütlevad, et Šimon kasvas väga suureks ja tugevaks poisiks, mis jällegi vastab jutustuse üldisele lõimele.

Mida tähendab nimi Šimon? Kõige lihtsam ja kõige õigem mõistmine on, et nimi Šimon tuleb verbist šma (kuulma), ja tähendab kuulmist või kuulajat, see tähendab Jumala kuulmist, vastust minu palvetele või kuulajat. Kuulaja – siin on mõistmine muidugi lai. Eelkõige on see vist isale kuuletuja, Jumalale kuuletuja. Aga võib-olla on siin ka tähendus: see, kes mind ära kuulab, see, kes kuuleb seda minu kibedust ja kaitseb mind. Need on need mõistmised, mis puudutavad nime otsest tähendust.

Targad midrašides, lähtudes Šimoni suguharu ajaloost, ütlesid, et Šimon tähendab ka sam avón – see, kelle kaudu tuleb patt. Siin peetakse silmas seda, et hiljem pattis Šimoni suguharu Zimri ben Salu kaudu ajal, mil Iisrael hooras kõrbes midjanlannadega. Teine mõistmine on sam ain, see tähendab kadestav silm, ja siin vihjasid targad Šimoni kadedusele Josefi suhtes. Kõik see on kommentaarid ja midrašid, ja loomulikult võib see olla katse leida Šimoni tegude juuri nimest, aga see ei ole nime otsene tähendus. Kristlikus keskkonnas on veel üks tõlgendus, et nimi Šimon on seotud pillirooga. Tekkis see tõlgendus ekslikult. Asi on selles, et üks apostlitest kannab nime Šimon Zilot (või Kaná – innukas). Sõna kaná (innukas), on tõesti kõlalt lähedane sõnale kané (pilliroog). Vaat siit ka nime Šimon tõlge kui pilliroog. Aga sellist tähendust nimel ei ole.

Niisiis, Šimon – see, kes kuuleb, tundlik, kes vastab igale ema solvajale, võib-olla teravalt reageeriv igale solvangule, kaitsja; poiss, kes kasvab väga tugevaks inimeseks.

Me loeme kohe esimese loo tema eluloost, see on lugu Dinaga. Dinast me lugesime, et see tüdruk on Jaakovi tütar, ainus tütreke perekonnas, Lea tütreke, kõige tõenäolisemalt – armastatud laps, „kullakallis tütreke“. Ta läks välja jalutama, teda vägistati, ta röövitati Š'hemisse, ja vennad saavutasid pettusega selle, et Š'hemi elanikud lasid end ümber lõigata. Ja edasi me loeme lugu, mida me juba teame, aga loeme selle veel kord üle.

„Ja oli: kolmandal päeval, kui nad (see tähendab Š'hemi elanikud) olid haiged, võtsid kaks Jaakovi poega, Šimon ja Levi, Dina vennad, kumbki oma mõõga ja tungisid linnale kindlalt kallale ja tapsid kõik mehed. Hamori ja Š'hemi, tema poja, tapsid nad samuti mõõgaga ja võtsid Dina Š'hemi kojast ja läksid välja. Jaakovi pojad aga tulid tapetute juurde ja rüüstasid linna selle eest, et nad häbistasid nende õe. Nad võtsid nende väikese ja suure karja ja nende eeslid ja selle, mis oli linnas, ja selle, mis oli väljal, ja kogu nende vara, ja kõik nende lapsed ja nende naised võtsid nad vangi ja rüüstasid kõik, mis oli majades.“ (Berešit 34. ptk)

Vastuseks Š'hemi jälgile teole täitub Šimon, solvatud ema, solvatud perekonna kaitsja, õiglustunde ja vihaga. Koos venna Leviga tungib ta Š'hemi linnale kallale. Tuleb öelda, et see on väga julge tegu. Vennad on sel hetkel teismelised. Võib-olla on nad 13–14-aastased. Võib-olla on nad ka veidi vanemad – teismelised, kes tungivad kallale tervele linnale, tapavad maha terve linna. Siis tulevad ilmselt teised vennad ja rüüstavad kõik. Aga peale selle, et rüüstati linn, rüüstati ka kogu ümbrus. Nagu ütles üks mu tuttav: „Kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad.“

See tekitab Jaakovis nördimust: „Ja ütles Jaakov Šimonile ja Levile: ‚Te olete mind mustanud, tehes mind vihatuks selle maa elanikele.‘“ Sõna-sõnalt öeldes ütleb Jaakov evíšu – te ajasite mind haisema (boéš tänapäeva heebrea keeles – see on skunk, haisuloom): „Te tegite mind haisvaks kõigile selle maa elanikele ja vihatuks kaananlastele, perislastele. Nad tulevad kohe, aga mul on inimesi vähe, ja nad suudavad mu hävitada.“ Aga vennad ütlevad: „Kas siis meie õega hakatakse käituma nagu hooraga?!“ Kõige tõenäolisemalt ei olnud vendade Dina kaitsmine see, mis Jaakovit nördima pani, see, mis tema viha esile kutsus.

Me mäletame, kui Jaakov õnnistab Šimonit ja Levit, ütleb ta, et arúr apám, neetud olgu nende viha (me räägime sellest veel). Kui kättemaksjat, kui inimest, kes võitleb õigluse eest, täidab õiglane viha, siis võib viha teha inimese ebapuhtaks. Selle tagajärjel muutuvad ka tema teod ebapuhtaks. Ma võin öelda, et Šimon ja Levi on mulle väga lähedased, ka mina tahaksin võib-olla mõnikord mõõga kätte võtta (noh, terve linna maha tappa ma ei suuda, ma ei ole suur sõdalane), ja nende soov on mulle lähedane ja arusaadav.

Niisiis, noor Šimon – tugev, õiglane, tuline, armastav, hoolitsev. Aga see tema tulisus on ohtlik selle poolest, et ta võib seejuures osutuda vihale kalduvaks. Re'uveni, Šimoni, Levi, kõigi vendade perekonnas on veel noor nooruk nimega Josef, kellest me ka rääkisime ja veel räägime. Ja on selge, et Šimonit vihastab Josef võib-olla rohkem kui keegi teine. Esiteks on ta armastatud naise armastatud poeg, võrreldes Šimoni mitte armastatud emaga. Teiseks, sel ajal, kui Šimon ja Levi olid teismelise eas juba väljal, vaevab Josef end palju vähem, tal on pidulik särk, ta on isale lähedane, ta on veel ka unenägija.

Ühesõnaga, Šimonil on kõik põhjused väga „mittevennalikeks“ tunneteks Josefi suhtes. Ja kui me loeme Josefi müümisest, ei ütle Toora midagi Šimoni rollist selles loos. Samas on arusaadav, kui arutleda: Dotanis karjatavad kõige tõenäolisemalt ainult Lea pojad. Orjatüdrukute pojad karjatavad eraldi, aga Raheli pojad, Josef ja Binjamin, need on, mõistagi, isaga Kaananis. Re'uven ja Jehuda, kaks teist Lea poega, nagu me näeme, ei suhtu sellesse ettevõtmisse (Josefit tappa) eriti hästi, ja saab arusaadavaks, et (ja midrašid ütlevad) just Šimon ja Levi juhtisid kõige tõenäolisemalt kogu seda lugu mõttega Josef hukka saata. Üks midrašitest ütleb, et Šimon oli see, kes otsustas ja, ütleme nii, oma kätega lükkas Josefi auku. Üldiselt sobib see Šimonile.

II sajandil enne meie ajaarvamist elas tundmatu, kuid väga huvitav inimene, kes kogus kõik materjalid Jaakovi poegade kohta, kaheteistkümne Patriarhi kohta, ja kirjutas sellise midraši, sellise teose, mida nimetatakse „Kaheteistkümne Patriarhi testamendiks“. Selle midraši teksti järgi kogub iga Jaakovi poeg, Re'uvenist Binjaminini, enne surma kokku oma pojad. Igaüks jutustab oma poegadele oma elust, mingitest oma probleemidest, mingitest oma raskustest suhetes Kõigekõrgemaga, suhetes vendadega, oma elu raskustest ja annab neile õpetussõna. Šimoni kohta ütleb see midraš hämmastava asja. Ta ütleb, et Šimon jutustab oma lastele, et ta vihkas Josefit, ja vihkas nii, et (seda ütleb ka Toora) ei suutnud temaga rahumeelselt rääkida, ei suutnud temaga midagi teha ja tahtis teda tappa. Juhtus nii, et sel hetkel, kui Josef tuli Dotani, oli Šimon saadetud Š'hemisse lammastele salvi ostma, aga vahepeal müüdi Josef maha, ja Šimon ei saanud selles osaleda. Šimon tahtis teda tappa, võib-olla oleks ta ta auku lükanud (selle midraši järgi), aga Jumal hoidis teda. Me näeme siin kaht lähenemist juudi ajaloo vaatamisele, kaht vaadet juudi ajaloole. Ühed ütlevad: „Kõigekõrgem tegutseb inimeste kaudu, Re'uveni kaudu, Jehuda kaudu. Ja Josef päästeti Re'uveni ja Jehuda kaudu kohesest tapmisest.“ Teised ütlevad: „Kõigekõrgem tegutseb märkamatult, ja seepärast Šimoni – aga teda poleks peatatud, ta on ju tugev, ta on täis vihkamist, täis viha, ta oleks Josefi tapnud – saatis Kõigekõrgem ära.“ Sellest, et Josef võtab hiljem just Šimoni pantvangiks (Berešit 42:24), võib teha järelduse (ja nii ka tehakse), et just Šimon lükkas Josefi auku. Ja vaat kui me jutustame loo sellest, kuidas Šimon oli pantvangis, siis näeme, et Jaakov ei kiirustanud teda eriti vabastama, võib-olla jällegi selle tõttu, et ta mäletas lugu Dinaga ja Leviga. Sellega näib kogu lugu Šimonist, mis on Tooras jutustatud, lõppevat.

Me oleme juba lugenud Jaakovi õnnistusi enne surma. Jaakov õnnistab oma lapsi – jah, me mäletame, just õnnistab, see tähendab, ei nea kedagi neist ega karista. Ja kõik, mida seejuures öeldakse, isegi kui seda tajutakse teravalt ja valuliselt – see on õnnistus. Ja vaat mida ütleb Jaakov vendadele, Šimonile ja Levile: „Šimon ja Levi – vennad, röövimise relv on neile omane.“ (Berešit 49:5–7).

Seda võib tõlkida nii: tööriistad, mida nad valdavad, kogu nende vara – see on röövitud vara. Aga seda võib mõista ka teisiti: nad tegutsevad selles maailmas röövellikult. See tähendab, nad on altid röövimisele, vägivalla ilmutamisele, sellele, et võtta jultumusega või jõuga, olgugi õiglustundele toetudes. Ja edasi: „Nende nõupidamisse ärgu mingu mu hing. Nende kogudusega ära ühine, mu au.“

See tähendab, kui mingid ühised asjad seovad Šimonit ja Levit, ütleb Jaakov: „Mina ei vastuta nende eest.“ Ja me näeme hiljem Tooras, et kui kirjeldatakse mingeid lugusid, näiteks Korahist Levi suguharust, ei ole öeldud, et ta on Jaakovi poeg. Kui tuleb lugu Zimri ben Salust Šimoni suguharust – ka seal ei ole öeldud, et ta on Jaakovi poeg. See tähendab, Jaakov ütleb: „Ma ei taha siduda oma nime mingite nende inimeste tegudega.“ Ja edasi ütleb Jaakov: „Neetud olgu nende viha, sest see on tugev, ja nende raev, sest see on raske.“ Sõna apám (viha), kui tõlkida sõna-sõnalt, on nende nina. Sõnal af (nina) on veel ka tähendus viha või ninasõõrmed. Laiad ninasõõrmed, pikk hingamine, see, kes suudab kaua hingata – éreh apájim (pika meelega Jumal, Jumal pikkade ninasõõrmetega). Siin aga – laiad, vihast paisunud ninasõõrmed, mis on täis õhku, ja see hapnik heliseb nii, et ei lase inimesel hingata, võtab inimeselt mõistuse see viha.

Edasi me näeme, et Šimoni ja Levi vahel toimub lahknemine. Üks neist, Levi, kellest sai preestrisoo, leviitide soo esiisa, õpib selgeks väga tähtsa oskuse näha ebapuhtust ja ise mitte ebapuhtaks muutuda. Näha, kui toimub midagi ebapuhast, nördida selle üle, reageerida sellele, sellele vastu seista, aga mitte langeda vihasse, mitte muutuda ise ebapuhtaks. See on tähtis, see on kohenile tähtis omadus. Tunda kaasa mingitele inimese nõrkustele, mitte nende üle nördida, mitte inimest nendega taga kiusata, see tähendab nördida, aga ilma vihata. Šimonil õnnestub see palju halvemini, ja me näeme seda hiljem just loos midjanlastega. Aga lugegem Jaakovi õnnistus lõpuni.

 Jaakov ütleb: „Ma jagan nad Jaakovis ja hajutan nad Iisraelis.“ See tähendab, leviitidel, seda me näeme hiljem, ei ole pärisosa, nad on hajutatud, omamata oma maad; Levi suguharul ei ole pärisosa. Šimoni suguharu liisk, me loeme sellest Jehošua ben Nuni raamatus, langes Jehuda suguharu keskele, ja Šimoni pojad, kogu Šimoni suguharu elab Jehuda suguharu territooriumi lõunaosas, Iisraeli igavas-igavas lõunas (Be'er-Ševa ja Ruhama – ka need on tänapäeva piirkonnad), seepärast tõlgendasid mõned nime Šimon sõnast šiamúm – igavus, tüdimus; igav suguharu.

Mõlemad suguharud kaotavad mingi iseseisvuse. Leviidid, arusaadavalt, hakkavad käima ja õpetama Iisraeli, nad on Iisraelist sõltuvad. Ühelt poolt Iisraeli õpetajad, teiselt poolt – sõltuvad iisraellaste armust. Šimoni suguharu kohta tuuakse selline näide, et neist said lastekeste juhendajad ja kirjutajad, see tähendab, need on ametid, mis ei too erilist rikkust ja nõuavad pidevat, pidevat kontakti inimestega.

Kui inimene on vihakas või kui inimene on innukas vihani, innukas nii, et see väljub õiglase innukuse piiridest, siis on sellisel inimesel hea mitte omada rikkust, mitte omada mõjuvõimu, mitte omada jõudu, muidu ta põletab lihtsalt kõik enda ümber. Kui sellisel inimesel oleks mingi mõis, mingi maa, kuhu ta palkaks töölisi, siis ta piinaks neid töölisi oma norimise ja oma vihaga. Selleks, et viha vaigistada, peavad suguharud (nii seda seletatakse) olema hajutatud, peavad sattuma sõltuvusse inimestest. See ei ole karistus viha eest, see on tee, kuidas parandada just seda viha, raevu, võib-olla kiirustamist. Omal ajal ei pidanud Šimon ja Levi nõu Jaakoviga, ei pidanud nõu isaga, haarasid kiirustades relvad. Viha jällegi paisutab inimest ja kujutab teda mingi valitsejana, kes on Jumalaga võrdne, seepärast öeldakse sageli, et „see, kes vihastab, on sarnane ebajumalakummardajaga“.

Ja vaat sellega lõpeb Šimoni lugu Berešiti raamatus. Ja edasi saame me loomulikult lugeda juba ainult Šimoni suguharust. Aga mida me loeme Šimoni suguharust? Me loeme lugu, väga kurba lugu sellest, et Šimoni suguharu osutus segatuks ühte kõige hirmsamatest pattudest, mis juhtus kõrbes, patusse midjanlastega. Me loeme Zimri ben Salu kohta: „Aga tapetu nimi, kes tapeti koos midjanlannaga, selle, kelle tappis Pinhas – Zimri ben Salu, Šimoni isakoja pealik“. (Bemidbar 25:14).

Just Šimoni isakoja pealiku, Šimoni suguharu juhi tappis Pinhas Levi suguharust. Pange tähele, kuidas lähevad siin vendade teed lahku: tema tapjaks oli Pinhas Levi suguharust. Me vist, et mitte sündmustest ette rutata, arutame kogu selle olukorra läbi, kui hakkame rääkima Levist ja Pinhasest – nii seda, kuidas Šimon sellesse sattus, kui ka seda, kuidas Pinhas sellesse sattus, aga praegu lihtsalt võtame selle arvesse kui ajaloolise sündmuse. Ja vaat siit tuleneb just see nime Šimon tõlgendus kui „see, kelle kaudu tuleb patt“. See, kelle kaudu tuleb patt Iisraeli rahvale, patt midjanlaste kaudu. Kogu Šimoni suguharu oli tõenäoliselt sellesse segatud. Me võime seda näha Bemidbari raamatust (1:22–23). Päris alguses loeme, et Šimoni suguharust loendatuid oli 59 300, aga pärast lugu Zimriga loeme, et Šimoni suguharus on 22 200 hinge (Bemidbar 26:12–14). See tähendab, lihtne aritmeetika ütleb, et üle 27 tuhande inimese Šimoni suguharust hukkus just selle sama patu pärast midjanlastega, kogu suguharu osutus purustatuks.

Ja jälle ütlevad kommentaatorid: „Kui mingi inimene on täis õiglast viha, kui õigsusele seguneb viha, siis pannakse teda ja tema järglasi selles proovile.“ Ma võin enda kohta öelda, et väga sageli mõistsin ma hukka mingeid patte ja mingeid probleeme teiste inimeste juures, vaht suul, ülevoolavalt õiglasest vihast. Aga pärast oli raske ise vastu pidada samades olukordades, väga sarnastes probleemides. Selline asi juhtub sageli. Ja võib-olla leiate ka teie endas nii õiglase viha kui ka vastutuse, mida tuleb kanda just selle õiglase viha eest, viha eest, mis õiglane olemata ratsutab õigsuse tunde seljas. Seepärast on Šimoni suguharu loo jätkus mingi selline seaduspärasus. Ja toimus lahknemine, kui Pinhas Levi suguharust suutis seekord ilmutada just puhast innukust ilma viha lisandita (ilmselt nii, sest pärast sõlmitakse temaga preesterluse liit), aga Zimri Šimoni suguharust ei suutnud seda teha.

Edaspidi, Moše õnnistuses, mis antakse suguharudele, me Šimoni suguharu enam ei kohta. Mõned kommentaatorid ütlevad, et Šimoni suguharu on siin arvatud Jehuda suguharu sisse (nagu me rääkisime, hiljem langeb Šimoni suguharu liisk Jehuda suguharu keskele). Ja üldiselt võib nii ette kujutada, et Jehuda õnnistus hõlmab ka Šimoni õnnistust. Aga nii või teisiti, Moše ei andestanud, ei kustutanud seda Šimoni suguharu kuritegu, ja Šimoni suguharu jäi ilma Moše õnnistuseta, see tähendab, ei saanud mingit eraldi missiooni Iisraeli maale sisenemisel. Kaua aega elasid selle suguharu esindajad Jehuda kõrval. Me teame, et kuningriigi jagunemise ajal, nagu ütleb Divrei haJamimi raamat, läksid paljud Šimoni suguharust üle Jehudasse, ja seepärast elasid nad pagenduse üle, see tähendab, et mitte kogu Šimoni suguharu ei aetud pagendusse, mitte kogu see ei läinud galutisse. Hiljem näeme, et suguharu tasapisi sulandub nii naaberrahvastesse kui ka Jehuda suguharusse. Ja tänapäeval Šimoni suguharu kui sellist ei ole.

Oli veel lugu, kui Šimoni suguharu esindaja oli mõnda aega kuningatroonil. Selle inimese nimi oli Zimri. Vaat mida jutustab sellest Tanah: „Jehuda kuninga Asa valitsemise kahekümne kuuendal aastal sai kuningaks Ela, Baša poeg, Iisraeli üle Tirtsas, ja valitses kaks aastat“. (1 Melahim 16:8–20). See tähendab, kui Jehudas oli kuningaks Asa, tõusis tema valitsemise kahekümne kuuendal aastal naabermaal, Iisraelis (need on kahjuks juba kaks eri kuningriiki), troonile Ela ja valitses Tirtsas kaks aastat. Ja edasi: „Ja tema vastu sepitses vandenõu tema ori Zimri“. Zimri Šimoni suguharust, selle sama kuninga Ela ori, sepitses vandenõu oma isanda vastu. Aga ta ei olnud lihtsalt ori, see tähendab, mitte koristaja, mitte õuepühkija, mitte kokk, vaid ta juhatas poolt kõigist sõjavankritest, see tähendab, see oli kõrgel kohal olev inimene, kuigi ori. „Ja kui Ela, Iisraeli kuningas, jõi end Tirtsas täis (ta jõi oma ülema – õuehaldaja kojas, kelle nimi oli Artsa), siis tuli sisse Zimri ja lõi teda ja surmas ta Jehuda kuninga Asa valitsemise kahekümne seitsmendal aastal ja sai tema asemel kuningaks“. See tähendab, vandenõu teel tõusis ori oma isanda vastu. See ori on Šimoni suguharust, ja temast sai kuningas. Aga see ei kestnud kaua. On kirjutatud, et rahvas oli leeris Gibtoni juures, plištimi juures: „Kui leeris olev rahvas kuulis, et Zimri on sepitsenud vandenõu ja tapnud kuninga, siis tegid samal päeval leeris kõik iisraellased kuningaks Omri, väepealiku, ja Omri läks üles koos nendega kõigiga, ja nad piirasid Tirtsat“. Nad tungisid sisse, ja Zimri põletati elusalt oma palees kõige selle kurja eest, mida ta tegi ISSANDA silmis. Ainult nädal suutis valitseda Zimri Šimoni suguharust.

Rohkem kedagi silmapaistvat Šimoni suguharust kogu ajaloo jooksul ei ilmunud. Kui targad ütlevad: „Šimoni suguharust ei olnud kedagi ei kohtumõistjate, ei prohvetite ega kuningate seas“, vaieldakse neile vastu: „Aga Zimri ju oli!“ Aga Zimri oli ainult nädal, aga mis on nädal valitsemiseks, see justkui ei lähegi üldse arvesse.

Kas võib öelda, et Zimri kuidagi peegeldab Šimoni olemust? Tahaks öelda, et ei, et see on juhuslik kuju ja nii juhtus kogemata, et ta on Šimoni suguharust. Aga just see sama viha, kiirustamine, innukus ilmneb siiski siin Zimri juures, ja seepärast ei ole juhus, et see inimene on Šimoni suguharust, ja see omadus jääb Šimoni suguharusse.

Et oleks arusaadav: me ei taha sellega öelda, et Šimon on vihakas, armukade, selline kuri inimene. See on usklik inimene, inimene, kes püüab teenida Kõigekõrgemat, aga ta teeb iseloomulikke, talle omaseid vigu, ja see on see, mis tal ei õnnestu. See on see, mis võib ka meil mitte õnnestuda, ka meie võime sattuda tema asemele. See tähendab, sellest ei ole vaja teha järeldust, et Šimon – ta on mingi halb, vääritu, kuri. Aga ema andis talle kindla ülesande, ja selles ülesandes on erinevad otsad, erinevad tahud. Ja mõnikord võib Šimon, täis solvumistunnet ema pärast, õigluse pärast, kodumaa pärast, kuningriigi pärast, teha vihas tegusid, mille kohta Jaakov ütleski: „Neetud on tema viha“.

See on see, mida Šimon võib meile õpetada või mida me võime koos Šimoniga õppida: hoolitsedes õigluse, seaduse, õigsuse, puhtuse eest, mitte vihastada, mitte täituda oma enda, inimliku vihaga, mitte lasta oma hingamisel sassi minna, mitte muutuda pahasoovijaks. Vaat see on vist see, mis oli ohtlik Šimonile, ja see, mis võib olla ohtlik meile. Selline on lugu meie Esiisa Jaakovi ja Esiema Lea teisest pojast.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Selles vestluses püüame me vaadata uut moodi Jaakovi õnnistust Jehudale. Vaat mida me loeme Tooras Berešiti raamatu 49. peatükis. Jaakov ütleb oma pojale:

Jehuda, noor lõvi, sina just seisid oma saagi kohal, ja vaat juba sirutasid end ja heitsid pikali nagu lõvi, ja kes julgeb teda häirida?

Selline vaat on see õnnistus, ja see oleks ilmselt palju arusaadavam, kui Jaakov oleks peatunud poole peal, kui Jaakov oleks öelnud: „Jehuda, sa kisud saaki nagu lõvi“, ja kujutanud Jehudat lõvina, kes kisub lõhki oma saagi või paneb käpa äsja tapetud loomale, nagu seda mõnikord väga ilusasti joonistatakse. Aga Jaakov ütleb muud, ta lisab kaks tähtsat asja. Esiteks, sina oled גּוּר אַרְיֵה (gur arjé), sina oled lõvi poeg, sina oled alles ainult lõvikutsikas, kõik lõvi omadused on sinus ilmnenud, aga neil on veel kasvada ja kasvada. Teiseks, Jaakov ei lõpeta oma õnnistust sellega, et lõvi kisub saaki, vaid pärast seda heidab lõvi veel pikali ja sirutab end välja nagu lõvi. Miks ja milleks Jaakov seda lisab? Vaat üks mõistmise tahkudest, aga selleks, et seda mõista, püüame kõigepealt kõrvale kalduda ja rääkida veidi muust.

Enamiku autode armatuurlaual on selline mõõtur, mida peaaegu keegi ei kasuta. Seda mõõturit nimetatakse tahhomeetriks. See näitab, mitu pööret minutis teeb auto väntvõll. Sisuliselt näitab see, kui palju auto endast annab, kui palju ta töötab täie jõuga. Paljudel tahhomeetritel on punane tsoon, mis näitab, et auto töötab väga kõrgetel pööretel, töötab kulumiseni. Ta võib sellises režiimis töötada, aga kui ta kaua töötab sellises režiimis, siis see hästi ei lõpe. Meil, inimestel, on samuti mingi nähtamatu tahhomeeter. Ja kuigi täna autode tahhomeetreid keegi ei vaata, on meie kõnes väljendeid, mis on jäänud neist aegadest: täistuuridel, või tuure maha võtma, või võtab tuure üles, kui me töötame kulumiseni, kui me töötame täistuuridel, kui me tunneme enda jaoks ohtu, kui me võitleme enda eest, kui me tunneme lainet, kui me jutlustame, õpetame, räägime, tähistame, kui me oleme tähelepanu keskpunktis, kui meid vaadatakse, kui meid imetletakse, kui me tunneme, et Kõigekõrgem teeb meie kaudu mingit head tegu, olgu see kasvõi kõige väiksem. Vaat siin on meie jaoks aeg töötada täistuuridel, ja meie tahhomeeter on punases tsoonis, siin me võitleme nagu lõvi. On olukordi, kui me oleme kedagi solvanud, teinud mingi patu, võib-olla raske patu, ja on aeg tulla ja paluda andestust. Kui patustasime meie, tegime meie seda tegu täistuuridel, kui süüdistused, mida me teiste inimeste aadressil loopisime, olid meie isikliku seinalehe esimestel lehekülgedel, siis kui me palume andestust, on see kusagil viimasel leheküljel väikeses kirjas. Vabandada, andestust paluda, enda kallal töötada me sageli suudame või tahame või oleme valmis ainult madalatel pööretel. Ja ka seda mitte alati.

Jehudal on mõnevõrra teistsugune omadus. Me loeme sellest, kui Jehuda satub loosse ja tema patt oma enda minia Tamariga tuleb ilmsiks. Nagu jutustab Berešiti raamatu 38. peatükk, läks Jehuda sisse oma minia Tamari juurde, pidades teda hooraks. Ja vaat kuidas jutustatakse sellest, kuidas kogu see asi selgus: „Ja oli kolme kuu pärast, ja öeldi Jehudale, öeldes: ‚Tamar, sinu minia, on hooranud, ja vaat ta on isegi hooruse läbi lapseootel.‘ Ja Jehuda ütles, – siin mõistab Jehuda kohut nagu lõvi ja ütleb: „Viige ta välja, ja ta põletatagu.“ Lühidalt, selgelt, emotsionaalselt, vaat see on lõvi otsus, mitte lõvikutsika oma. „Aga vaevalt oli ta välja viidud, kui ta saatis oma äiale ütlema: ‚Mehest, kelle need asjad on, jäin ma lapseootele.‘ Ja ütles: ‚Tunne siis ära, kelle on see pitsat ja nöör ja kepp.‘“ Jehuda tunneb ära, õudusega tunneb ära, kelle on see pitsat ja nöör ja kepp. „Ja Jehuda tundis ära ja ütles: ‚Ta on minust õigem, sest ma ei andnud teda oma pojale Šelale.‘“ Jehuda võib samade intonatsioonidega, sama rahva ees, täiesti ausalt, nagu lõvi, öelda: „Ta on minust õigem.“ Seda lauset on inimesel väga raske öelda. Väga raske öelda valjusti. Võib kusagil sosistada, võib kusagil pomiseda. Jehuda ütleb seda täiesti selgelt, valjusti. Ta on lõvi, ja kui ta lamab, kui ta heitis maha, kui ta kukkus, jääb ta ikkagi lõviks. Kui see ei ole enam võitlus saagi pärast, vaid kui see on langus. Ja selles oma languses lamab ta mitte nagu mäger, vaid nagu lõvi. Ja lõvi erineb alati mägrast, isegi lamades. Selles on Jaakovi õnnistuse olemus. Jehuda võib olla lõvi mitte ainult olekus, kui ta möirgega saagile kallale tungib või möirgega saaki kisub, vaid ka siis, kui ta tahab muutuda, kui ta kahetseb.

Me nägime, mis juhtus Davidi ja prohvet Natani vahel. Ja samuti võib, ilmalikus keeles rääkides, öelda: „Ta on kuningas, nagu lõvi, loomade kuningas, kes on end pikali heitnud. Kes ajab ta üles?“ Kes, näiks, saab sundida lõvi lõvi innuga milleski kahetsema, kelle ees ta hakkab kahetsema? Ta on ju lõvi. David oleks võinud anda korralduse, ja prohvet Natanit poleks keegi enam kusagil näinud. David oleks võinud nördida, aga David sama tulisusega, millega ta ütleb: „Surma poeg, väärib surma mees, kes tegi seda, mida sina, prohvet Natan, mulle jutustasid“, täpselt samamoodi, sama tulisusega, sama lõviinnuga lausub David meeleparanduse palve ja ütleb: „Ma olen pattu teinud ISSANDA ees.“ Omadus, võime olla lõvi, kui sa ütled: „Ta on minust õigem.“ Või kui sa ütled: „Ma olen pattu teinud ISSANDA ees.“ Valmisolek seda öelda, hoolimata sellest, et sa oled kuningas, ja sa võid lihtsalt süüdistajad hävitada, ja keegi, väljendudes Jaakovi õnnistuse keeles, ei aja sind üles.

See on üks selle õnnistuse tahkudest, mille Jaakov annab Jehudale, ja andku Jumal, et see oleks ka meil kõigil. Osata mõnikord tunnistada oma eksimust laste ees, naise ees, alluvate ees, selle ees, kes on meist nõrgem või meist sõltuv, osata tunnistada oma süüd ja püüda ennast parandada, püüelda just enese parandamise poole, pööramata tähelepanu sellele, mida ja kes mõtleb. Olla lõvi nii, et meie tahhomeeter läheks skaalalt üle. Vaat seda tahaks õnnistusena.

Meie nädalalõigus jutustatakse sellest, kuidas Esiisa Jaakov enne surma kogus kokku kõik oma pojad, et õnnistada igaüht neist. Nagu ütleb Toora, „igaüht tema õnnistuse järgi“. See tähendab, iga poeg sai õnnistuse ja juhatuse vastavalt oma loomusele. See, mis peegeldab tema sisemist loomust, tema potentsiaali, see, mis võimaldab tal seda potentsiaali arendada, kinnituda teenimises. See tähendab, Jaakov ei õnnista kõiki ühe ainsa õnnistusega, vaid leiab igaühele oma õnnistuse.

Aga kui me vaatame seda õnnistust, mõistame me, et see erineb tugevasti sellest, kuidas meie oleme valmis õnnistama oma lapsi ja oma lähedasi. Me soovime oma lastele, oma lähedastele mingeid konkreetseid asju. Me ütleme: „Ole edukas oma töös, head tervist sulle, pikki eluaastaid, palju-palju raha sulle, õnne sulle lastest ja nii edasi.“ Me soovime oma lastele, oma lähedastele täiesti konkreetseid asju. Ja Jaakovi õnnistused erinevad nii tugevasti sellest, kuidas me oleme harjunud õnnistama, et kohati ei ole päris arusaadav, kas see ikka on õnnistus ja milles siin õnnistus on?

Vaat mida ütleb Jaakov oma pojale Jissaharile:

Võib tõlkida oma koorma pakkide vahel, võib tõlkida kariloomade aedikute vahel. On erinevaid tõlkeid, aga vaat sellise õnnistuse saab Jissahar.

Jissaharile öeldi: „Jissahar, pojakene, aga sina – eesel.“ Kaugeltki mitte igaühele ei ole täna meeldiv kuulda sellist õnnistust. Kõik teavad, et me nimetame eesliks inimest, kes on saamatu, taipamatu, kes satub mitmesugustesse ebameeldivatesse, rumalatesse lugudesse. Ja mis õnnistus see siis on, öelda oma pojale: „Sina – eesel, pojake.“ Milles üldse seisneb Jissahari suguharu teenimine?

Traditsioon ütleb, et Jissahari suguharul on eriline kokkulepe Zevuluni suguharuga. Üldiselt räägib sellest kokkuleppest ka Moše Devarimi raamatu 33. peatükis. Vaat mida seal öeldakse. Moše samuti õnnistab kõiki Iisraeli suguharusid. Ja vaat kuidas ta õnnistab Zevuluni suguharu:

On mingi eriline kokkulepe, nagu me näeme, siin, Zevuluni ja Jissahari vahel, mingi eriline sümbioos nende vahel, mis võimaldab tuua mäele maailma rahvaid. Targad ütlevad, et Jissahar istub, töötab Pühal Maal, uurib Toorat ja rakendab selle teadmisi oma töös Pühal Maal. Zevulun reisib mööda maailma, tegeleb kaubandusega ja edendab Jissahari saavutusi ja tooteid. Ja nähes neid imelisi kurioosumeid, mida Zevulun Iisraeli maalt teistesse maadesse toob, jäävad maailma rahvad nõutuks, kust need ideed, kust need puuviljad, ja tõmmatakse sellega Püha mäe juurde, kus nad hakkavad tooma ohvreid Kõigekõrgemale.

Divrei haJamimi esimeses raamatus (12:33) räägitakse Jissahari poegadest, et nad

See tähendab, need on inimesed, kes teavad, mida tuleb teha. Seepärast jõudis traditsioon järeldusele, et Jissahari suguharu – see on Toora uurijate põhituumik, nende inimeste, kes uurivad Toorat, mõistavad Kõigekõrgema tahet Iisraeli rahva jaoks ja suudavad anda, edasi anda selle tahte rahvale endale ning Zevuluni kaudu ka teistele rahvastele. See tähendab, see on pealinn, justkui jumaliku teadmise pealinn, Toora pealinn, Toora keskus Iisraeli rahvas, mis uurib Toorat. See on peamiselt Jissahari suguharu. Muidugi on kogu rahvas kutsutud Toorat uurima, kuid on olemas vaat selline eriline akadeemia, nagu ütleb seda Divrei haJamimi raamat.

Pärast kümne suguharu hajutamist mõistame me seda vaimses mõttes nii, et need, kes täna uurivad Toorat ja tegelevad Toora uurimisega, vajavad samu tööriistu, mida kandis Jissahari suguharu, ja Jissahari õnnistust sellele, kes töötab samal erialal, kes on üle võtnud Jissahari teatepulga ja jätkab tema tööd. Muidugi jääb küsimus Levi suguharu suhtes, mis on Iisraelile õpetajateks. Need on kaks mõnevõrra erinevat teenimist. Muidugi ei asenda Jissahari suguharu Levi suguharu, ja Levi suguharu ei asenda Jissahari suguharu. Ja teenimised on neil lähedased, kuid siiski erinevad.

Ja vaat just seda Jissaharit, just seda akadeemikut nimetab Esiisa Jaakov eesliks, ja tuleb mõista, miks. Ja vastus, mis antakse, on selline. Eesel – see on see, kes kannab oma koormat, ei löö jalaga ega puski, ei ründa oma peremehi nagu mõni teine loom. Oleks ju muidugi võinud leida mõne ilusama looma, nagu näiteks hobune või lõvi. Aga lõvi ei allu kellelegi, ja hobune võib siiski mingil hetkel tunda, ilmutada oma jõudu, oma iseloomu. See, kes on hobustega töötanud, teab seda. Just eesel kannab oma koormat ega osuta vastupanu.

Mõned andmed ütlevad, et eesel võib kanda kaalult isegi rohkem, kui kannab hobune, aga aeglaselt. Hobune ei saa minna nii aeglaselt kui eesel koormaga. Eesel võib minna aeglaselt, võib minna kiirusega, mis sobib naistele ja lastele. See tähendab, eesel on selle koormaga küllalt kannatlik, võib kanda seda järk-järgult. Nagu ütles Jaakov Esavile: „Me läheme oma naiste ja laste kiirusega.“ Ja eesel võib minna naiste ja laste kiirusega, ta on küllalt kannatlik, et ka oma koormat kannatlikult kanda. Võib nii öelda, et Jissahar õpetab Toorat neile, kes on sellest maha jäänud, neile, kes on mingil põhjusel ära langenud, neile, kellele on vaja aeglasemalt, lihtsamalt, arusaadavamalt, või päris-päris kaugetele, päris kaugetele rahvastele, kes elavad kaugel, tuleb samuti rääkida Kõigekõrgemast. Aga mõnikord on ka Iisraelis hädaolukorras, ärevuse olukorras vaja Jissahari juhatust, ja mõnikord on Jissahar nõuandja selles, mida Iisraelil tuleb teha.

Ja veel üks eesli eripära. Eesel on vähenõudlik olend. Ta võib tõesti pikali heita kus tahes, seepärast suhtutakse eeslisse sageli põlglikult. Aga antud juhul see, kes lamab kariloomade aedikute vahel või on end pakkide keskel välja sirutanud – see on eesel, kes heitis pikali, puhkas kusagil, ja hea, et heitis pikali, hea, et puhkas. Eesel ei vali selles mõttes ööbimiskohti. Tal ei ole alati vaja eriti mugavaid tingimusi. Eesel ei otsi seda au. Eesel lihtsalt kannab oma koormat. Seepärast rändab ka Avraham eesli seljas, ja Moše rändab eesli seljas, ja Mašiah rändab eesli seljas.

Mašiahi eeslist on üks imeline midraš, mis ütleb, et kui Mašiah sõidab sisse Jeruusalemma ja teda tervitab rahvahulk, visatakse palmilehti, keegi viskab riideid talle jalge ette. Eesel mõtleb, et just teda tervitatakse, et just tema üle kõik rõõmustavad. Eeslil võib tekkida selline mõte. Vaat kogu eesli välimus, see, et ta on eesel, ei lase tal rõõmustada selle rõõmuga. Ja igale inimesele, igaühele meist, kui me jagame Toorat, mingeid teadmisi, tahaks nii väga öelda: „Vaadake, vaat see olen mina, kes jagab. Just mind kuulates ajavad inimesed praegu suu imestusest ammuli. Just siis, kui nad mind kuulavad, põlevad neil silmad. See, mis neid vaimustab, on minu oma.“ Ja võib langeda selle eeslikese varitsusse. Noh, seepärast vist ongi eeslike niigi kehva välimusega, et sellesse varitsusse, et sellesse lõksu mitte langeda.

Vaat selline on üks Jissahari õnnistuse mõistmise tahkudest, kui eeslikese, kes ööbib kariloomade aedikute vahel või pakkide vahel.

Kuidas võib see, et sind sõimati eesliks, olla sinu jaoks õnnistus? Inimese jaoks, kes õpetab Toorat lihtsatele inimestele, võib-olla Toorast kaugetele, võib-olla Toorast ära langenutele, on väga tähtis mõnikord olla eesel, see tähendab omada vaat neid eesli omadusi. Ja neid Jissahari omadusi Jaakov õnnistab. Seepärast, kui sind sõimati eesliks, ei ole see alati halb.

Ma tahaksin rääkida Dani imelisest suguharust. Vaat kuidas Jaakov õnnistab Dani:

Me tõlgime selle praegu kui hakkab kohut mõistma, kuid hiljem uurime veel seda tegusõna lähemalt.

nagu üks Iisraeli suguharudest

Vaat selline õnnistus, mis ei ole sugugi kohe arusaadav. Hakkame kõigepealt lahti harutama sõna יָדִין (jadin). Juur יָדִין (jadin) juurest דִין (din) kohus, samast juurest, millest on ka nimi דָּן (dan) kohtumõistja. דָּן יָדִין (dan jadin) – see on omamoodi sõnamäng. Võib vene keeles öelda: „Dan hakkab danima.“ Sõna יָדִין (jadin) tähendab aga ka sõdima kellegi eest, tasuma, hüvitama kohut kellegi eest. Nii näiteks 135. psalmis (masoreetlikus, juudi nummerdamises): „Sest ISSAND hakkab kohut mõistma oma rahva üle ja trööstib oma sulaseid.“ Või näiteks 110. psalmis 6. salmis: „Tema hakkab kohut mõistma rahvaste üle, täidab laipadega, purustab suure riigi pea.“ Kohut mõista – see on veel ka eest seista, kohtuga tasuda, tasu jagada kellegi eest. Ja kõige tõenäolisemalt peetakse siin silmas just seda Dani ülesannet.

Mida tähendab כְּאַחַד שִׁבְטֵי יִשְׂרָאֵל (ke'ahád šivté jisraél) nagu üks Iisraeli suguharudest? Hoolimata sellest, et Dan on orjatari poeg, ei põlvne ühestki esiemast (Rahelist ja Least), sai temast ühe neljast leerist ülem. Bemidbari raamatu teises peatükis me loeme: „Dani leeri lipp põhja pool, nende vägede järgi, ja Dani poegade pealik Ahi'ezer, Amišadai poeg.“ See tähendab, Dan on leeri ülem, ja tema kõrval tema leeris, tema juhtimise all on Ašeri suguharu ja Naftali suguharu. Dan on ainus orjatarite poegadest, kes on seatud sellisele juhtkohale.

Tasub veel pöörata tähelepanu ka Dani poegade pealikule, tema nimi on Ahi'ezer. Nime Ahi'ezer võib tõlkida kui vennake, las ma aitan sind, või vend, kes alati aitab, vend-abiline, vend, kes on valmis appi tulema. Just nagu vend. Mitte ülevalt alla vaadates, mitte oma abiga uhkeldades. Vend, kes on valmis appi tulema.

Bemidbari raamatu 10. peatükis me loeme Dani leeri kohta vaat mida: „Seejärel liikus Dani poegade leer, mis sulges kõigi leeride rivi.“ Sõna מְאַסֵּף (me'aséf) on siin sulgev või koguv. Ja jälle mainitakse Ahi'ezerit, just seda sama inimest, kelle kohta me ütlesime, et tema nimi tõlgitakse vend, las ma aitan sind. Niisiis, Dan on selle leeri juht, mis liigub sulgejana. Sõna sulgev tähendab siin, nagu me ütlesime, veel ka koguv.

Talmudis tuuakse kaks arvamust, kaks vaadet või kaks kujundit sulgemisest. Ühed ütlevad: „Läks nagu karp“, see tähendab, läks ja kogus tagant kokku kõik kaotatud asjad. Teised ütlevad: „Läks nagu palk“, nagu mingi selline palk, mis läheb ja tagant lükkab, tõukab, tõukab kõiki, kes maha jäävad.

Mida võib teel kaotada? Võib kaotada saapa, võib kaotada telefoni, võib kaotada vihmavarju. Varem räägiti, et sagedamini kaotatakse vihmavarje, nüüd kaotatakse sagedamini telefone. Aga võib, hoidku Jumal (ja me nägime seda juhtumit eelmisel suvel), unustada lapse autosse. Võib kaotada iseenda, võib lihtsalt leerist maha jääda. Ja kõik see on Dani suguharu hoole all, nagu ütleb üks kommentaatoritest Da'at Zkenimis: „Ta peatus ja viivitas nendega, kes hilinevad.“ See räägib kõigist neist õpetajatest, kes töötavad mahajäävate lastega. Lapsed, kes ei jõua õppida nagu teised lapsed. On õpetajaid, kes pühendavad elu sellele, et õppida, et tegelda just nende lastega. Seal ei tule mingeid autasusid. Nad ei võida võib-olla kunagi olümpiaadidel ja ei saa võib-olla kunagi kuldmedalit. Aga on õpetajaid, kes tegelevad just nendega, töötavad nendega. Võib-olla valmistavad neid ette kooliks, valmistavad neid ette normaalseks õppimiseks. On inimesi, kes töötavad autistlike lastega. Ja kui varem ei suutnud poiss lusikat käes hoida, aga nüüd ta hoiab lusikat käes, on see suur võit. Hiljuti lugesin ühe inimese postitust, kes jutustas sellest, kuidas terve rühm töötas autistliku poisiga, milliseid saavutusi nad nägid ja kui pettunud oli ema. Väga sageli ei ole nende inimeste kangelasteod, nende inimeste saavutused isegi pilgule nähtavad, silmale nähtavad. Nii nähtamatud on need Dani suguharu kangelased. Aga nemad on Ahi'ezer, kes ütleb: „Ma aitan sind, vennake. Las ma jään pidama, las ma peatun sinu järel.“ Kui läheb seltskond lapsi ja me tahame teada saada, kes neist, nii-öelda, on omaks võetud, kes neist on populaarne selles seltskonnas, siis kui poiss või tüdruk peatub midagi kohendama, kingapaelu siduma ja koos tüdrukuga (poisiga) peatuvad kõik, siis see on see, kes on kollektiivis omaks võetud, see, keda kõik armastavad. Aga kui tema üle naerdakse, öeldakse: „Jälle see kehvake, kohmakas, vaat ta jälle peatus.“ No, see on hoopis teine asi. Ja Dan on see, kes läheb taga ja peatub viivitajatega, peatub kadunutega ja aitab neil liikuda. See on Dani kutsumus, see on see, milleks ta on seatud, nagu me näeme Dani suguharu omaduse avaldumist erinevates inimestes.

Talmudis on lugu inimesest, kelle nimi oli rabi Preida. See oli suur, tuntud, Babüloonias väga autoriteetne rabi, aga talle sattus õpilane, kellel oli väga raske mõista ükskõik mida. Jutustatakse (ja võimalik, et see on liialdus, aga see on selline õpetlik lugu), et 400 korda tuli sellele õpilasele midagi korrata, et ta mõistaks. Ja rabi Preida, hoolimata sellest, et ta on nii autoriteetne, et ta on nii tähtis ja nii, võib-olla, hõivatud, tegeles selle õpilasega ja läbis temaga 400 korda üht või teist teksti, et õpilane mõistaks. Meil on tahtmine suhelda intellektuaalidega, tahtmine vestelda oma väikestes köögikestes kitsas ringis. Õpilast, kes saab aru neljasajandal korral, ei armasta kaugeltki igaüks. Kord juhtus nii, et rabi Preida tuli õppimise majja ja ütles õpilasele: „Vabanda, täna mul on kiire, me läbime sinuga need 400 korda, aga lihtsalt.“ Ja lõpus, kui rabi oli õpilasega 400 korda tegelenud, ei mõistnud õpilane äkki mitte midagi. Ja rabi küsis: „Mis täna juhtus? Mis erilist täna juhtus?“ Ja õpilane ütles: „Noh, ma arvasin, et sul on kiire. Ma kartsin kogu aeg, et sa lähed ära. Ma mõtlesin ainult sellest, ja seepärast ma ei olnud võimeline mõistma.“ Ja rabi Preida pöördus tagasi ja õppis temaga veel kord. See on selle eripära, mida nimetatakse מְאַסֵּף (me'aséf) – tagant tulev ja kaotatut tagasi toov, koguv, kadunuid ja mahajäänuid tagasi toov.

See on veel ka see, kes hoiab kaitseliini. Kui Iisrael oli alles just Egiptusest välja tulnud, polnud veel saanud Toorat, polnud veel saanud Iisraeli maad, alles Egiptusest väljumisel ründas Iisraeli Amalek ja, nagu öeldud: „Lõi neid sabasse.“ Lõi nende seast neid, kes läksid מְאַסֵּף (me'aséf), neid, kes läksid kogujatena. Nad tõrjusid rünnakut. Hoida kaitset. Hoida kaitset nende eest, kes võib-olla on ühiskonnast maha jäänud, rööpast välja läinud, nagu religioosses maailmas on kombeks öelda, võib-olla tõmbunud narkootikumide poole, võib-olla tõmbunud mingi halva kultuuri poole, mingi seltskonna poole. Ja siin tuleb Dan, kes nagu madu salvab ratsanikku, kes ei lase ligi just nendele, kellele kõik on võib-olla juba käega löönud, astub nende eest välja ja võitleb nende eest. Jaakovi õnnistus lõpeb hämmastava lausega:

See on esimest korda mitme nädalalõigu jooksul, kuue-seitsme Berešiti raamatu peatüki jooksul, esimest korda ilmub nimi Adonai, nimi ISSAND. Enne seda kirjutatakse Elohim. Nimi Adonai räägib traditsiooniliselt rahemist, Jumala omadusest – halastusest. Aga see ei ole päris see halastus, millest räägitakse vene keeles. See on Jumala omadus, mis räägib pikameelsusest. See tuleb tüvest רֶחֶם (rehem) emakas. Kui ema üsas tekib loode, on tal vaja 9 kuud, et kasvada, et saada väikeseks inimesekeseks. 9 kuud kannatlikku, hoolsat tööd pisikese-pisikese loote kallal, 3 pisikest torukest, millest saab inimene. Seda inimest suudab, tinglikult öeldes, näha ainult ema üsk, ainult tema suudab tema eest hoolitseda. Nende aeglane, järkjärguline, hoolitsev toitmine, kes jäävad kõigist maha. See on eriline juhtimise liik, ja sellele juhtimisele ei ole asjata seatud, võib-olla, inimene, kes tuli orjanaise keskkonnastiAlgtekstis on siin sõnavorm, mida võib lugeda kui „orjanaise“ või kirjaveana sõna „orjade“ asemel. Tõlgitud on „orjanaise“, sest Dani ema Bilha oli teenijanna..

Rongil on juhtvagun, mis suudab rongi tagant lükata. Paljudel lääne mudelitel, mõnedel Venemaa rongimudelitel on vagun, mis suudab rongi tagant lükata. Kui rong peab ümber pöörama, sõidab ta lihtsalt tagurpidi. Ja võib öelda: „Dan – see on vedur, mis lükkab rongi tagant“.

Millega veel võib võrrelda Dani suguharu, just seda tööd, Dani nähtamatut tööd? Milline osakond on igas haiglas kõige populaarsem, kõige kangelaslikum? See on sünnitusosakond. Seal toimub laste sündimise rõõm. On kirurgiaosakond. On neurokirurgia edusammud, mis on tuntud. On tuntud operatsioonid. On kõhuõõnekirurgia. Neurokirurgia. Seal toimuvad imetlusväärsed, imelised asjad. Aga kusagil seal on osakond, kus noor tüdruk töötab vanaisaga. Ja vanaisal on, et olla natukenegi iseseisev, vaja, vabandage sellise tehnilise detaili pärast, ise tualetini jõuda. Ja vaat ta töötab vanaisaga ja ütleb viis korda: „Tõsta käed, tõsta jalg, tõsta vasak jalg, tõsta parem jalg. Tubli!“ Vaatab teda imetlevate silmadega. Siia võib tuua ka kabalast, et Dan on seotud parema silmaga, silmaga, mis vaatab heatahtlikult, oskusega heatahtlikult vaadata. Aga jätame kabala. Vaatab teda ja ütleb: „Tubli!“ Ja kuu aja töö lõpus nende väikeste edusammudega ütleb: „Teie Fima, 92-aastane vanaisa, võib koju tagasi minna, ja nüüd suudab ta ise tualetini jõuda, suudab ise käsi pesta, suudab ise voodist tõusta, voodisse heita, võib minna kööki, tuua endale süüa.“ See on tema saavutus, see on tema võit. Keegi peale võib-olla vanaisa Fima sugulaste ei rõõmusta koos temaga selle saavutuse üle. Teda ei riputata autahvlile, teda ei esitleta kangelannana. See on väike, hoolikas töö, väikesed, hoolikad tööd, ilma milleta ei ole rahva olemasolu võimalik, ilma milleta on kogu meditsiin kasutu.

Ješajahu raamatu 52. peatükis on kirjutatud, et ka Jumal ise on samuti Koguja. Vaat mida öeldakse 12. salmis: „Sest rahulikult lähete te välja ja mitte joostes ei lahku, sest teie ees läheb ISSAND ja valvurina teie taga.“ Sama sõna, mida siin millegipärast ja kõigis teistes tõlgetes tõlgitakse kui valvur, aga מְאַסֵּף (me'aséf) Koguv, teie taga on Iisraeli Jumal. Jumal ilmutab end võib-olla ees juhtijana, nagu Jehuda suguharu, kõigi leeride ees. Ja Jumal ilmutab end nagu Dani suguharu, mis läheb kõigi leeride taga.

Kui ehitati telkpühamut, teame me, et ISSAND seadis Betsaleli peameistriks ja peaoskajaks, aga on öeldud, et Betsalelil oli ka abiline. On kirjutatud: „Vaat ma määran tema juurde Oholi'avi, Ahisamahi poja.“ Pange tähele, Ahisamah Dani suguharust. Ahisamah. Kuidas seda nime tõlgitakse? See on vend, kellele võib loota. Vaadake, kui tähtsad on siin nimed. Niisiis, tema juurde on antud Ahisamah Dani suguharust, „ja iga südamelt targa südamesse panin ma tarkuse, ja nad teevad kõik, mida ma sind käskisin“. ISSAND määrab meistrite paari – Betsaleli ja Oholi'avi, Ahisamahi poja Dani suguharust. Jehuda suguharu ja Dani suguharu töötavad paaris.

Midrašite kogumikus Midraš Tanhuma, mis vastab nädalalõigule Ki Tisa, on 13. osas öeldud: „Ütles rabi Hanin ben Pazi: ‚Ei ole suuremat suguharu kui Jehuda suguharu. Jehuda suguharu on kõige kuulsam suguharu. Ja ei ole põlatumat suguharu kui Dani suguharu.‘ Ütles Kõigekõrgem: ‚Et ei oleks temas, Jehudas, uhkust ja et teataks, et kõik suguharud on Kõigekõrgema ees võrdsed, ühendan ma nad töös.‘ Ütles rabi Hanina: ‚See on näide sellest, et kunagi ei tohi põlata ühtegi suguharu, sest telkpühamu on loodud selle paari poolt, ja samuti ka tempel.‘“

Mida on öeldud templi kohta? Templi kohta on öeldud, et seda ehitas Šlomo Jehuda suguharust. Ja on öeldud Divrei haJamimis: „Ja nüüd ma saatsin osava mehe, kellel on teadmisi, Huram Avi, Dani tütarde seast pärit naise poja. Tema isa on tsorlane.“ See tähendab, Šlomol Jehuda suguharust oli templi ehitamisel abiline Dani suguharust.

Raamatu Tiferet Šlomo autor, rabi Radomskist, ütleb, et kui Mišna ütleb: „Mõista iga inimese üle kohut õigeksmõistmise poole, püüa iga inimest õigeks mõista, siis võib seda mõista nii: ‚Ole nagu Dan, kes mõistab iga inimese õigeks.‘“ See ei tähenda, et ta ütleb: „See inimene on süütu, ja sina oled süütu, ja sina oled süütu, ja sinul on õigus.“ Ei, see tähendab, et inimene otsib voorusi ja lähtub lihtsalt sellest, et tema ees on inimene, kes ei ole kadunud. Hoolimata kogu süüst, kõigist tegudest, kõigist, võib-olla, hädadest, vaatab inimene teist ja ütleb: „See inimene ei ole kadunud.“ Olgu see 92-aastane vanaisa, kes on üle elanud insuldi, aga me õpetame teda püsti tõusma ja köögini jõudma. Olgu see mahajääv laps, kes veel kõike ei mõista, me peatume ja harjutame koos temaga. Olgu see inimene, kes kogeleb tugevasti, me peatume ja kuulame lõpuni, mida ta tahab öelda, võib-olla naeratame talle, toetame teda, nii et ta lakkab ka kogelemast.

On ka selline arusaam, et kohut mõistev Dan – see on see, kes mõistab kohut oma jetseri, oma kurja kalduvuse üle, see tähendab, kes pöörab kohtu enda peale ja ütleb: „Ma olen ju ikkagi üks rahva seast. Ma olen nagu üks Iisraeli suguharust. Ma kontrollin ennast, kuivõrd ma olen lihtsalt üks kõigist, kuivõrd ma ei ole mingi eriline, kellele on vaja erilist lähenemist.“ Me võime mõnikord enda üle erilisel moel kohut mõista. Siin öeldakse: „Ei, Dani omadused – see on oskus vaadata endasse ja näha ennast.“

Väga paljud usklikud esitavad küsimuse selle kohta, miks Ilmutusraamatu seitsmendas peatükis puudub Dani suguharu. See on tekitanud palju spekulatsioone, nagu näiteks idee, et antikristus tõuseb Dani suguharust, või näiteks, et, noh, mitte asjata ei ole Dan mao sarnane: temast saab madu, ja madu on antikristus, ja ta hakkab ründama ratsanikku, kes sümboliseerib Kristust. Ja väga palju erinevaid muid ideid. Sulgudes ütlen, et just juudi traditsioonis on mõte, see ei ole ainus arvamus, oli selline arvamus, oli selline ootus, et Mašiahi isa on Jehuda suguharust, aga tema ema Dani suguharust. See tähendab, juutidel oli otse vastupidine ootus.

Ja loomulikult, kui me püüame leida vastust sellele küsimusele, otsime me ja leiame kergesti, et Dani suguharu, hoolimata kogu oma ülevast kutsumusest, hoolimata kõigest, millest me rääkisime, langes ebajumalateenistusse, ja rikkus end ebajumalateenistusega, ja tegi palju igasugust, aga tuleb meeles pidada, et see puudutab ju ka kogu Iisraeli rahvast. Kogu Iisraeli rahvas oli, ütleme, sügavalt ebajumalateenistusse segatud, midagi pole teha, nii see oli. Miks just Dani suguharu selle kutsumusega, millest me rääkisime, nende ülesannetega, mis olid talle usaldatud, millest me rääkisime, miks just tema on äkki karistatud ebajumalateenistuse eest?

Ma ütlen alati, et kommentaarid räägivad rohkem kommentaatorist kui tekstist. Ja ma saan hästi aru, et just praegu on see hetk, kui minu kommentaar, minu arusaam räägib rohkem minust, võib-olla, kui tekstist, aga ometi on see minu arusaam tekstist, ma näen seda tekstis, ennast selles tekstis, seda teksti endas. Ja ma tahan öelda, et Ilmutuses (7:9) on kirjutatud: „Pärast seda vaatasin ma, ja vaat, suur hulk inimesi, keda keegi ei suutnud üle lugeda, kõigist hõimudest, ja suguharudest, ja rahvastest, ja keeltest, seisis trooni ees ja Talle ees valgetes rõivastes ja palmiokstega oma kätesiAlgtekstis on tsitaadis grammatiliselt ebatäpne väljend, sõna-sõnalt „palmidega okstega“. Mõeldud on ilmselt palmioksi, nii on ka tõlgitud..“ Ma arvan, et vaat see suur hulk inimesi on need, kelle, noh, kujundlikult öeldes, tõi ratastoolides Dan, need, kes ei pääsenud esimestesse ridadesse, need, kelle tõi Dan, need, kes läksid kaduma, jäid maha või üldse ei seisnud lähedal, või olid üldse kaugel, või üldse ei saanud tulla. On need, kes on pitseeritud, jäädvustatud, aga need, kes niimoodi leerist maha jäid, tulid, seisavad suures hulgas kõrval. Ja tema kõrval Dani suguharu. See on Dani suguharu pidupäev. Suguharu, mis nagu madu sõdis igaühe vastu, kes püüdis rünnata, kes püüdis ära kiskuda, kes püüdis lüüa kõige nõrgemaid. Väga raske, väga raske on sõdida kõige nõrgemate eest. Aga ISSANDA halastus on tema pikameelsuse peal, tema soovi peal, tema valmisoleku peal meiega jännata, panna meid nagu üskasse, kasvatada meid nagu looteid. Selle peale loodan mina.

Ja suure õnnistusega kõigile neile, kes võib-olla tahavad saada just selliseks õpetajaks erilise arenguga lastele. Neile vanematele, kes kasvatavad autistlikke lapsi, neile, kes, nagu näiteks minu tütar, tegelevad autistlike lastega, kõigile neile, kes näevad vaeva vanade inimestega, nõrkadega, eemaldunutega, tänavale sattunud või halba seltskonda sattunud noorukitega, suure õnnistusega. Teie kannate Dani suguharu lippu!

Meie nädalalõigus õnnistab Jaakov enne surma oma poegi ja annab viimase juhatuse. Koos selle nädalalõiguga on kombeks lugeda lõiku, milles David enne surma annab viimase juhatuse oma pojale Šlomole. Need on Melahimi esimese raamatu 2. peatüki esimesed 12 salmi.

Veidi tuleb öelda Kuningriikide raamatute nummerdamisest. Heebrea tekstis on kaks Šmueli raamatut, mis sinodaalses tõlkes vastavad Kuningriikide esimesele ja teisele raamatule. Seepärast, kui me räägime Kuningriikide esimesest raamatust heebrea tõlkes, on see sinodaalses tõlkes Kuningriikide kolmas raamat.

Niisiis, me loeme Melahimi esimesest raamatust (2:1–12) Davidi testamenti oma pojale Šlomole.

Me rääkisime hiljuti (kui rääkisime Šlomo kohtust), et Šlomo istus kuningatroonile teismelisena. Ja David ütleb talle enne surma: „Sinul, pojake Šlomo, tuleb vara täiskasvanuks saada, vara mehistuda, sest sinu õlgadele langeb kuningriik. Sa pead saama meheks, selleks et valitseda Iisraeli üle.“ Ja esimene asi, mida David Šlomole ütleb: „Kasva suureks, saa meheks.“

חֻקֹּתָיו (seadused) – sõna hok – miski, mida me ei mõista, aga võtame vastu. On teatud käsud, mille mõte on meile arusaamatu ja kättesaamatu, aga me teame, et See, Kes need meile andis, on meist targem, seepärast me täidame neid käske. Need käsud kuuluvad kategooriasse hok. מִצְוֹתָיו (mitsvotav) – ettekirjutused, tsav – see on korraldus. Mitsvá – ettekirjutus. Ettekirjutused – see on see, mis puudutab inimese ja Kõigekõrgema vahelisi suhteid. Näiteks šabbat, kümnis, kašrut, perekonna puhtus ja muu. וּמִשְׁפָּטָיו (umišpatáv) – Tema kohtuotsused. Kohtuotsused – see on see, mis puudutab inimese suhteid oma ligimesega. Sõna lišpót, šipút – see on oskus arutleda. Šofét – see on kohtunik, see, kes oskab jällegi kohut mõista, arutleda, see, kes suudab valida õige, pühaduses käitumise oma ligimese suhtes. Niisiis, tuleb täita Kõigekõrgema seadmisi, Tema käske Tema suhtes, seadusi, suhteid ühiskonnas ja עֵדְוֹתָיו (edotáv) – Tema tunnistused. See, mida me teeme, see, mida me täidame, me ei täida lihtsalt täitmise pärast, meid on ka paljuski seatud olema Talle tunnistajateks. Teatud käsud, teatud meie iseloomujooned, see, mida me saavutame, see, kuidas me elame, peab olema tunnistuseks teistele rahvastele sellest, Kes on Kõigekõrgem, milline Ta on ja mida Ta teeb oma rahva seas. See on see, mida David ütleb Šlomole, millest tuleb kinni pidada.

…Nagu see kõik on kirjutatud Moše Tooras, et sa oleksid edukas kõiges, mida sa teed, ja kõiges, mille poole sa end pöörad (mille poole sa pöördud).

Mõnikord võtab inimene ette mingi asja. Ta ei tea, kas see asi on Jumalast, kas ta teeb seda tõesti õigesti. Ja siin ütleb David Šlomole: „Kui sa järgid kõike, mida ma ütlen, siis on ka kõik sinu ettevõtmised edukad.“ See tähendab, sa ei võta ette asja, mis ei ole Kõigekõrgemale meelepärane.

Kui sa täidad kõike seda öeldut ja sinu järeltulijad täidavad, siis täitub ISSANDA vanne, et meie seeme, meie suguvõsa ei lahku Iisraeli troonilt. Nii annab David juhatuse Šlomole, see on üldine juhatus sellest, kuidas elada ja kuidas valitseda.

Ja edasi tuleb ülesannete nimekiri, üksikute asjade nimekiri.

See tähendab, selle asemel et tappa neid, kes meiega sõdivad, valas ta liitlaste verd. Võib öelda ka teisiti: käitus nagu sõjas rahuajal. Ja sellega määris ta end verega.

…ja määris sõja verega vöö, mis on tema niuetel, ja jalanõud, mis on tema jalas. 

Selle kohta on palju midrašim. Me ei hakka sellesse süüvima. Võib öelda lihtsalt: Jo'av ben Tsruja määris end verega. 

David vaikib siin veel ühest tapmisest, mille sooritas Jo'av ben Tsruja, kui ta tappis Davidi poja – Avšalomi. Miks David sellest ei räägi? Me püüame järele mõelda.

Mis inimene see siis selline on? Me loeme tema kohta, et ta oli kogu Davidi sõjaväe väejuht. Me loeme sellest mitu korda Šmueli teises raamatus (8:16 ja 20:23), sellest, et Jo'av oli pandud kogu sõjaväe üle. Jo'av ilmutas võimsat kangelaslikkust. Me loeme sellest Divrei haJamimi esimeses raamatus (11:6): „Ja David ütles: ‚See, kes esimesena lööb jevuslasi, saab selle peaks ja ülemaks (see tähendab, sõjaväe peaks Jeruusalemmas).‘ Ja Jo'av ben Tsruja läks esimesena üles ja sai selle peaks.“ See tähendab, võib öelda, et Jo'av ben Tsruja on Davidi kaaslane, võitluskaaslane, sõdur-kangelane, kellel on lahinguautasud. Väga vara liitus ta Davidiga. Tsruja on kuningas Davidi poolõde, ja tema lapsi nimetatakse ema nime järgi (kirjelduses harv juhtum, mis näitab, kui tugev, tahtejõuline naine ta oli). See on Davidi lähedane sugulane, ta liitus, sest ilmselt kiusas Ša'ul Davidi sugulasi taga. 

Jo'avil oli vend nimega Asa'el. Kokkupõrke ajal Avneriga, kui Avner oli veel Davidi vaenlane ja oli Ša'uli poolel, vaat milline lugu juhtus lahingu ajal: „Ja Asa'el (see on Jo'avi vend) ajas Avnerit taga ega kaldunud ei paremale ega vasakule Avneri jälgedest. Avner vaatas tagasi ja ütles: ‚Kas see oled sina, Asa'el?‘ Ja too ütles: ‚Mina.‘ Ja Avner ütles talle: ‚Pööra paremale või vasakule ja haara endale üks neist noorukeist ja võta endale tema sõjavarustus.‘ See tähendab, Avner ütles talle: ‚Ära puutu mind, aja taga kedagi teist, miks sa ajad taga just mind?‘ Kuid Asa'el ei tahtnud temast maha jääda. Ja jälle ütles Avner Asa'elile: ‚Jää minust maha, milleks peaksin ma sind surnult maha lööma ja kuidas ma siis Jo'avile, sinu vennale, silma alla tulen?‘ Kuid too ei tahtnud maha jääda. Ja Avner lõi teda oda tagumise otsaga kõhtu, ja oda läks temast läbi, ja ta langes seal ja suri samas paigas. Ja oli nii: igaüks, kes tuli selle paiga juurde, kus Asa'el langes ja suri, jäi seisma.“ Loomulikult tõmbas inimeste tähelepanu Asa'eli laip, kõik teadsid, kelle vend ta on, kõik tundsid seda inimest, ja see aeglustas lahingu käiku. Nagu tänapäeval, kui teel on õnnetus, jäävad uudishimulikud seisma, nii jäid ka lahingusse minevad inimesed seisma ja vaatasid Asa'eli. 

„Ja Jo'av ja Avišai ajasid Avnerit taga. Päike oli juba loojunud, kui nad jõudsid Amma künkani, mis on Gehi vastas teel Givoni kõrbe poole. Ja binjaminlased kogunesid Avneri taha ja moodustasid ühe salga ja seisid künka tipul. Ja Avner hüüdis Jo'avile ja ütles: ‚Kas mõõk peab igavesti tapma? Kas sa ei tea, et tagajärjed on kibedad? Ja kui kaua sa ei ütle inimestele, et nad lõpetaksid oma vendade jälitamise?‘ Ja Jo'av ütles: ‚Nii tõesti kui Jumal elab, ja kui sa ei oleks rääkinud, siis oleks juba hommikust peale igaüks neist inimestest lõpetanud oma venna jälitamise.‘ Ja Jo'av puhus šofarit, ja kogu rahvas jäi seisma, ja nad ei jälitanud enam Iisraeli ega sõdinud enam.“ 

Oli lahing, milles Asa'el, Jo'avi vend, ajas taga just Avnerit, olles otsustanud tappa just tema. Kuid Avner tappis Asa'eli, kuigi hoiatas teda mitu korda. Seejärel päeva lõpus hüüdis Avner Jo'avile rahuga, Jo'av puhus šofarit, ja rahu taastus. 

Mõne aja pärast läheb Avner üle Davidi poolele. Me loeme nii: „Avner tuli Davidi juurde Hevronisse ja temaga 20 meest. Ja David korraldas peo Avnerile ja meestele, kes olid temaga. Ja Avner ütles Davidile: ‚Ma tõusen ja lähen ja kogun oma isanda, kuninga juurde kõik iisraellased, ja nad sõlmivad sinuga liidu, ja sa hakkad valitsema oma hinge soovi järgi.‘ Ja David laskis Avneri minna, ja ta läks rahuga. Ja vaata, Davidi sulased ja Jo'av tulid sõjaretkelt ja tõid endaga kaasa rikkaliku saagi. Kuid Avner ei olnud Davidi juures Hevronis, sest ta oli lasknud tal minna, ja ta oli läinud rahuga. Kui Jo'av ja kogu tema vägi koos temaga tuli, jutustati talle, et Avner, Neri poeg, oli tulnud kuninga juurde, ja too oli lasknud tal minna, ja ta oli läinud rahuga.“ Niisiis, Avner sõlmis Davidiga liidu, kui Davidi vägi oli kusagil lahingutes, sõdis Davidi eest. Kui Jo'av tuleb, saab ta teada, et Avner on siin Davidiga pidutsenud ja David on ta rahulikult minna lasknud. „Ja Jo'av tuli kuninga juurde ja ütles: ‚Mida sa tegid? Avner tuli sinu juurde. Miks sa siis lasksid tal minna ja ta läks? Sa ju tunned Avnerit, Neri poega. Ta tuli sind meelitama, välja uurima sinu minekuid ja tulekuid, välja nuhkima kõike, mida sa teed.‘ Ja Jo'av läks Davidi juurest välja ja saatis käskjalad Avneri järele. Ja nad tõid ta tagasi Bor haSira juurest. David aga seda ei teadnud. Ja kui Avner tuli tagasi Hevronisse, viis Jo'av ta värava sisse, et temaga vaikselt rääkida. Ja seal lõi ta teda kõhtu. Ja too suri Asa'eli, Jo'avi venna vere eest. Ja David kuulis sellest ja ütles: ‚Süütu olen mina ja minu kuningriik ISSANDA ees Avneri, Neri poja vere eest.‘“ 

Üldiselt on lugu arusaadav. Jo'av saab ilmselt pärast seda lahingut teada, et Avner tappis tema venna. Nüüd tuleb Avner, sõlmib liidu, ja mitte ainult, et ta sõlmib Davidiga liidu, on tõsine oht, et nüüd saab Jo'avi asemel väejuhiks see tema venna tapja ja Jo'avil tuleb talle alluda. Ja Jo'avil on muidugi hirmus. Peale selle on võib-olla täiesti tõsi, et Jo'av on Davidile ustav võitleja. Ja ta tõesti arvab, et see Avner ei saa ausalt Davidiga liitu astuda. Ja seepärast otsustab ta omal moel kuninga eest otsustada ja ühtlasi oma venna eest kätte maksta ja tapab Avneri. David on sellest vapustatud, pöördub ISSANDA poole ja ütleb: „Ma olen sellest verest puhas, ma tõesti ei teadnud sellest.“ Enne surma, nagu me näeme, ütleb ta Šlomole: „Mida tegi mulle Jo'av ben Tsruja.“ Miks mulle? Sest need inimesed – nii Avner kui ka Amasa (kellest me veel loeme) olid tõesti Davidi saadikud, nad tegelesid sellega, et täitsid Davidi ülesandeid. Ja seepärast, kes tegi midagi nende vastu, see tegi midagi ka Davidi vastu. 

Teine väejuht, kellest David siin räägib, – see on Amasa ben Jeter. Kuningas saatis ta kindla ülesandega inimesi kokku koguma, andis talle kolm päeva aega. Amasa ei saanud nende kolme päevaga hakkama. Ja kuningas, olles välja mõelnud teised ülesanded, saatis teiste hulgas ka Jo'av ben Tsrujat. Ja teel kohtab Jo'av ben Tsruja ja tema sõjavägi, tema meeste salk, Amasat, ja pettusega, tupe maha pillanud, laskub Jo'av ben Tsruja alla, justkui püüdes suudelda Amasa habet. Ta torkab talle noa viienda roide alla, ja ka Amasa hukkub. Hukkub siin ilmselt seepärast, et Jo'av ben Tsruja jällegi täiesti siiralt näeb selles Amasa viivituses, selles, mida Amasa teeb, kahjurlust ja reetmist. Ja seepärast tapab ta tema, ja see, kes oli Amasaga kaasas, ütleb kohe: „Me oleme Davidi poolt ja me oleme Jo'avi poolt.“ See tähendab, see tema tegu leiab masside toetust. Tõepoolest, mitte ainult tema ei arva nii, et Amasa on oma viivituse tõttu reetur ja kahjur. See on teine juhtum, kui David saadab kellegi missiooniga. Jo'av ben Tsruja – Davidi ustav sulane, ustav liitlane võtab enda peale liiga palju ja selle tulemusena tapab selle, keda tappa ei tohiks, ja jällegi sellega määrib au, määrib Davidi väärikust. 

Seejuures me näeme kõigis tekstides (kui Tanah räägib Jo'av ben Tsrujast), et see inimene on sõjaväes ja rahva seas tohutult populaarne. Otsustav inimene, kes julgeb ette võtta mingeid ebatavalisi tegusid. Inimene, kellel on hulk teeneid, ja Davidi varjus ei ole ta võib-olla nii autoriteetne, ja tema autoriteet ei ohusta Davidit. Šlomoga võib juhtuda hoopis teine lugu. Kõige tõenäolisemalt on Davidile ilmne, et nii autoriteetne, otsustav, kogenud sõjamees ja poliitik nagu Jo'av ben Tsruja on Šlomole tõsine vastane ja, seni kuni Jo'av ben Tsruja elab, ei saavuta ta seda autoriteeti, mille ta peab saavutama, olles ikkagi Jo'av ben Tsruja varjus, vana kogenud sõjamehe, kangelase varjus, kes samal ajal on spontaanne ja juhitamatu inimene. Ja seepärast ei ole siin võib-olla jutt kättemaksust. Sest kui jutt oleks Davidi isiklikust kättemaksust, siis oleks David eelkõige maininud, nagu me ütlesime, oma poega Avšalomi, kelle Jo'av tappis. Kuid David räägib väejuhtidest, David räägib sellest, et Jo'av ben Tsrujal on selline kalduvus – võimu haarata, võtta võim oma kätesse. Ja ta on juba sõlminud liidu Adonijahuga, Šlomo venna ja tema rivaaliga võitluses trooni pärast. Seepärast ütleb ta Šlomole: 

David ütleb: „Sa oled tark poiss, mõtle midagi kavalat välja, leia mingi pretensioon, leia mingi põhjus Jo'av ben Tsruja kallal norimiseks, leia, mille eest teda hukata, ära lase tal rahulikult vananeda, sest temast saab sulle rivaal. Tee sina nii oma tarkuse järgi.“ See on esimene korraldus üksikute asjade nimekirjast, mille David annab oma pojale Šlomole.

Muidugi on siin Davidit väga raske õigustada, ja osa neist ülesannetest tundub lihtsalt sellise inimliku kättemaksuna. Mis teha! David on muidugi inimene, ja võib-olla on see meile õppetund, et oma elu lõpuni jääb ta inimeseks. Mõned inimlikud omadused, sealhulgas vimmapidavus, on talle omased. Võib ja tuleb meeles pidada, et on olemas ka selline arusaam.

Samal ajal võib näha ka poliitilist muret või, ütleme, vastakaid tundeid ja muret Šlomo tuleviku pärast, ja Jo'av ben Tsruja vastu kogunenud kurjust. Aga vaat teine ülesanne.

Ja tõepoolest, kui David koos oma inimestega põgeneb Avšalomi eest, loeme me: „Ja sündis, kui David jõudis Mahanajimi, siis Šove, Nahaši poeg ammonlaste Ravast, ja Mahir, Ami'eli poeg Lo-Devarist, ja Barzilai, giladlane Rahlist, tõid asemeid ja kausse, savinõusid ja nisu ja otra ja jahu ja kuivatatud viljapäid ja ube ja läätsi, samuti kuivatatud, ja mett ja võid ja lambaid ja lehmapiimast juustu (see tähendab, need inimesed tõid väga palju toitu) Davidile ja inimestele, kes olid temaga, toiduks, sest nad ütlesid: ‚Rahvas on näljane ja väsinud ja janust kurnatud kõrbes.‘“ Need mõned inimesed, nende seas Barzilai Giladist, otsustasid osutada armu Davidi inimestele, keda oli väga palju, ja tõid neile küllaltki palju toitu, koonerdamata, tõid mitmesugust toitu.

Pärast seda, kui kogu traagiline lugu Avšalomiga oli lõppenud, kui David läheb üle Jardeni, loeme me vaat millise loo. „Ja Barzilai, giladlane, tuli alla Raglimist ja läks teisena üle Jardeni, et teda üle Jardeni saata. (See tähendab, Barzilai veel ka avaldab au, osutab austust Davidile ja läheb koos temaga üle Jardeni.) Aga Barzilai oli väga vana, kaheksakümmend aastat vana, ja tema oli ülal pidanud kuningat kogu tema Mahanajimis viibimise aja, sest ta oli väga rikas mees. Ja kuningas ütles Barzilaile: ‚Tule minuga, ja ma pean sind enda juures Jerušalajimis ülal.‘ Aga Barzilai ütles kuningale: ‚Kui palju aastaid on mul veel elada jäänud, et minna kuningaga Jerušalajimi? Kaheksakümmend aastat olen ma nüüd vana. Kas ma eristan head halvast? (Siin on sõna-sõnalt hea ja kurja tundmine, nagu Berešiti raamatus.) Kas su sulane tunneb maitset selles, mida ta sööb, ja selles, mida ta joob? Kas mul tuleb veel kuulata lauljate ja lauljannade häält? Ja miks peaks su sulane olema koormaks mu isandale kuningale? Ainult sellepärast, et su sulane läheb üle Jardeni. Mille eest siis kuningas mind sellise tasuga tasub? Luba mul siis tagasi pöörduda, ja ma suren oma linnas oma isa ja oma ema haua juures. Aga vaat su sulane Kimam (siin räägib ta oma pojast) – mingu tema koos mu isanda kuningaga, ja tee temaga, mis sulle meeldib.‘ Ja kuningas ütles: ‚Tulgu Kimam minuga, ja ma teen tema heaks seda, mis sulle meeldib, ja kõike, mida sa iganes minult soovid, teen ma sinu heaks.‘“ David oskab olla tänulik, ja ta võtab vastu Barzilai Giladisti palve ja ütleb: „Sinu poeg Kimam on minu igavene külaline, ma pean teda igavesti ülal ja varustan teda kõige vajalikuga.“ Ja selle käsu, selle ülesande annab ta edasi ka oma pojale Šlomole.

Üks kolmest üksikust ülesandest, mille David annab Šlomole surmatunnil, – see on olla tänulik hea eest, hoida tänulikkust kunagi tehtud hea eest järgmistes põlvedes. Juba Davidi poeg teeb võib-olla Barzilai Giladisti järeltulijatele head sellega, et nad söövad tema laualt. Mitte ainult kurja meeles pidada, vaid ka head meeles pidada. See on teine asi, teine ülesanne nimekirjas.

Ja jälle võib küsida: noh, aga mis siis saab Jo'av ben Tsrujast? Sel mehel on ju tohutul hulgal teeneid, ta tegi Davidile palju head, ja võib öelda, et paljuski materiaalses maailmas võlgneb David oma kuningriigi temale. Tal on teene selles, et David sai kuningaks. Miks siis selline tänamatus Jo'av ben Tsruja vastu? Sest tema äkilise iseloomu juures, tema ohjeldamatuse juures ja seetõttu, et ta otsustas asuda Adonijahu poolele, ei ole Davidil väljapääsu. Ei ole eriti väljapääsu, kui ta mõistab, et Kõigekõrgema tahe on selles, et Šlomo saaks kuningaks. Selleks et säilitada Šlomo kuningriik, ei ole Davidil muud väljapääsu, kui otsida teid, anda Šlomole ülesanne otsida teid Jo'avi hukkamiseks.

Vaat, selline on Šimi ben Gera lugu. „Ja kui David tuli Bahurimi, siis vaat, sealt tuli välja mees Ša'uli soost, nimega Šimi ben Gera. Ta tuli välja ja sõimas ja loopis kividega Davidit ja kõiki kuningas Davidi sulaseid. Aga kogu rahvas ja kõik Davidi vaprad mehed olid temast paremal ja vasakul (see tähendab, kaitsesid Davidit). Ja nii rääkis Šimi, sõimates: ‚Kao minema, kao minema, mõrtsukas ja kaabakas. ISSAND on pööranud sinu vastu kogu Ša'uli koja vere, kelle asemel sa said kuningaks. Ja ISSAND andis sinu kuningriigi sinu poja Avšalomi kätte, ja vaat, sa oled hädas, sest sa oled mõrtsukas.‘ Ja Avišai, Tsruja poeg, ütles kuningale (jälle me näeme Tsruja poega – see on Jo'avi, Tsruja poja vend): ‚Miks see surnud koer sõimab minu isandat? Luba, ma lähen ja võtan tal pea maha.‘ Ja kuningas ütles: ‚Mis teil minuga asja on, Tsruja pojad? Las ta sõimab. Küllap ISSAND käskis tal Davidit sõimata. Kes siis võib öelda: miks sa nii teed?‘ Ja David ütles Avišaile ja kõigile oma sulastele: ‚Vaat, kui minu poeg, kes on tulnud minu ihust, võib minu hinge taga ajada, siis seda enam nüüd see binjaminlane. Jätke ta rahule, las ta sõimab. Küllap käskis tal ISSAND. Võib-olla näeb ISSAND minu alandust ja ISSAND tasub heaga tema tänaste sõimusõnade eest.‘ Ja David ja tema mehed läksid mööda teed, aga Šimi läks mäe poolt temale vastu ja sõimas ja loopis teda kividega ja puistas teda tolmuga.“

Selge, David on taga kiusatud, jälitatud, ta läheb väikese inimrühmaga läbi Bahurimi linna, ja siin tuli mees nimega Šimi ben Gera ja irvitab tema üle. Väga raske on ette kujutada, kui raske on Davidil südamel. Ta on sunnitud põgenema oma poja eest. Tema rahvas on lõhestunud, ka tema hing on lõhestunud, ja ta muretseb poja pärast ja ütleb: „Pehmemalt mu pojaga.“ Teisest küljest mõistab ta kogu õudust selles, mida tema poeg on teinud, ja David mõistab, et ilmselt on tal mingeid raskusi suhetes Loojaga, ja võib-olla loob Looja ise talle kogu selle olukorra. Seepärast selle kõige taustal ei ole see, mida teeb Šimi ben Gera, enam nii valus kui kõik muu, mis tema kõrval toimub.

Kui kõik lõpeb nii, nagu see lõpeb, läheb David uuesti üle Jardeni. Me nägime, et tuli Barzilai Giladist ja mis temaga juhtus. Tuli ka Šimi ben Gera. „Kui praam läks üle, et viia üle kuninga koda ja täita tema tahtmist, langes Šimi, Gera poeg, kuninga ette, kui too pidi minema üle Jardeni, ja ta ütles kuningale: ‚Ära pane mulle süüks, mu isand, ja ära meenuta seda, millega su sulane pattu tegi sel päeval, kui mu isand lahkus Jerušalajimist, ja ära võta seda, kuningas, oma südamesse, sest mina, su sulane, tean, et ma tegin pattu. Ja vaat, nüüd tulin ma esimesena kogu Josefi kojast, et minna oma isandale vastu.‘ Ja Avišai, Tsruja poeg, vastas ja ütles: ‚Kas tõesti ainult sellepärast ei panda surma Šimit, kes sõimas ISSANDA võitut.‘ Avišai, Tsruja poeg (jälle Tsruja poeg, Tsruja pojad on metsikud poisid), ütleb: ‚Kas tõesti ainult sellepärast sa annad talle andeks?‘ Ja David ütles: ‚Mis teil minuga asja on, Tsruja pojad, et te olete mulle täna takistuseks? Kas täna tuleb surmata inimest Iisraelis? Ma ju tean, et ma olen nüüd kuningas Iisraeli üle.‘ Ja ütles ŠimileiAlgtekstis on lihtsalt „ja ütles Šimi“: nimi ei käändu, ja seda võib mõista nii, et Šimi ütles, kui ka nii, et kuningas ütles Šimile. Piibli teksti järgi räägib siin kuningas Šimiga, seepärast on tõlgitud „ütles Šimile“.: ‚Sa ei sure.‘ Ja kuningas vandus.“ David ütleb: „Täna on püha, ma võitsin, ma niigi tean nüüd, et ma olen kuningas. Mis nüüd, mis vahet on, kuidas ja millal see mees mind seal needis? Ärme riku püha.“

Aga Davidi segadus, kui ta põgenes Avšalomi eest, ja Davidi püha, kui ta tähistas võitu, on lõppenud. Ja kuningas Šlomo võtab üle kuningriigi, teda ootavad kuninglikud argipäevad. Võib-olla seepärast meenutab David seda lugu ja tahab siin siiski kättetasumist. Jälle, seda on väga raske mõista ja vastu võtta, kui mitte mõista ja vastu võtta, et David on inimene nagu meie, ja tal on omad inimlikud omadused.

Jälle ütleb David Šlomole:

See on asjade nimekirja lõpp, üksikute asjade, mille David jätab testamendiks Šlomole. Jo'av ben Tsruja, kes tuleb hukata, Barzilai pojad, keda tuleb kuninga laua ääres ülal pidada, Šimi ben Gera, kes tuleb samuti hukata. Kuidagi raske on kõrvalt hinnata seda, mida David oma viimasel tunnil palub Šlomolt Jo'av ben Tsruja kohta. Me ütlesime, et võib-olla on see poliitiline vajadus. Barzilai poegadega on kõik selge, Šimi ben Geraga on kõik keerulisem. Aga võib-olla see tõesti näris Davidit pikki aastaid, teda sidus vanne, ja siin palub ta Šlomot tema eest arveid klaarida, arvestades, millises olukorras, millises seisundis ta sai löögi Šimi ben Geralt.

Vaat selline on lugu Davidi testamendist oma pojale Šlomole.

Lugege ka: Vajigaš, Šemot, Iisraeli kaksteist suguharu ja Toora nädalalõigud.