Vaera

Jumala abiga alustame me teiega täna nädalalõigu Vaera lugemist. See on teine nädalalõik Šemoti raamatus. Me jäime pidama selle juures, et Moše käik vaarao juurde osutus, pehmelt öeldes, ebaõnnestunuks. Rahva olud halvenesid järsult ja Moše pöördus Kõigekõrgema poole küsimusega. Seda võib mõista kui pretensiooni, kuid me ütlesime, et see on küsimus, sest Kõigekõrgem annab Moše kaudu Iisraeli rahvale Toora ehk Õpetuse. Õpetus eeldab tervet teadmiste kompleksi, ja kui inimest õpetuses juhendatakse, kui ta saab õpetust, siis ta loomulikult mitte ainult võib, vaid ka peab üle küsima, kui talle on midagi arusaamatu. Moše ei mõistnud ja ta küsis Kõigekõrgemalt üle, miks selline asi juhtus. Ja Kõigekõrgem avab meie nädalalõigus veidi Oma plaane ja isegi veidi Oma olemust.

Me loeme alates 6. peatüki 2. salmist.

Kui me loeme sõna Adonai (ISSAND) Tooras või kusagil Tanahis, peame meeles pidama, et enamasti on mõeldud neljatähelist nime, mida, nagu ma juba ütlesin, transkribeeritakse valesti kui Jehoova. Me ütleme HaŠem, lihtsalt Nimi. Niisiis alustab Kõigekõrgem vestlust Mošega sellega, et esitleb end oma neljatähelise Nimega. Ja edasi ütleb nii:

Väga kummaline on inimesel esimest korda sellist ilmutust kuulda. Näiteks prantsuse kirjanikku Jules Verne'i kutsuti tegelikult Jules Gabriel Verne'iks. Teise nimega Gabriel on ta vähe tuntud, kuid inimesel võib, mõistagi, olla topeltnimi, ja mis vahet see meile, õigupoolest öeldes, teeb? Miks räägib Kõigekõrgem Oma erinevatest nimedest?

Üldiselt arvatakse, et Kõigekõrgema erinevad nimed peegeldavad tema erinevaid omadusi. On nimi Tsvaot, mis tähendab vägede ISSAND. Just siin näeme me nimesid El Šaddai ja nime ISSAND. Nimi El Šaddai, millega Kõigekõrgem ilmutas end Avrahamile, Jitshakile ja Jaakovile, – see on imeline nimi. See esineb Berešiti raamatus (nimi on, võib öelda, otseselt seotud Berešiti raamatuga), samuti siin, selles salmis, ja veel prohvet Jehezkelil, 10. peatükis. El – see on, mõistagi, Jumal. Sõna Šaddai on väga imeline sõna, tüvi šin-dalet on seotud piiridega: piire valvav, piire kehtestav, tähtaegu seadev. Sade – see on põld, märgistatud territoorium; šed – kurat, sõnast joon, see tähendab see, kes rikub piire, tuleb teiselt poolt; šoded – röövel, see, kes tungib sinu territooriumile; šad – naise rind, see, mis toidab last, see, mis läheb lapsesse, ühendab ema ja last.

El Šaddai – see on ühelt poolt Jumal, kes toidab piimatoiduga, teiselt poolt on see planeerimise, plaanide, tähtaegade seadmise, tõotuste, unistuste ja nii edasi Jumal, Jumal kui inimkonna lapsepõlv. Ja selle nimega ilmutas Kõigekõrgem end Avrahamile, Jitshakile ja Jaakovile.

Nimega ISSAND Tema neile end ei ilmutanud. Nimi ISSAND – see on Korraldaja, Tema, Kes on, oli ja hakkab olema, ühendades Endas verbi lihjot (olema) kolm aega. See nimi on seotud tõotuste täitumisega, sellega, et plaanid teostuvad, sellega, et Kõigekõrgem teeb seda, mida Ta lubab. Võib öelda, et El Šaddai – see on tee, aga ISSAND – see on värav. Ja me näeme siin, et on olemas võimalus üleminekuks ühe Nime toimimise ajastult teise Nime toimimise ajastule. See tähendab, et võib juhtuda ka vastupidi. Näiteks Templi hävitamise ajal toimus tagasilangus: see, mis oli juba teostatud, see Tempel, mis juba seisis koos väravaga, millesse sai siseneda, muutus nüüd Templi ehitamise ootuseks, läks mingil määral üle nime ISSAND ajastult nime El Šaddai ajastule selles konkreetses töölõigus. Siin ütleb ISSAND: „Sina ei tea veel, kuid Oma olemuselt olen Mina ISSAND, Tõotusi Täitev.“

Me mäletame, et meie Isad käisid mööda Kaanani maad nagu ajutised elanikud. Jaakov alles asus sinna elama, ja sedagi, nagu selgus, mitte kauaks: tal tuli laskuda Egiptusesse. Ja Kõigekõrgem ütleb: „Kui Ma ilmutasin end Avrahamile, Jitshakile ja Jaakovile nimega El Šaddai, seal, planeerimise ja unistuste ajastul, lubasin Ma neile maa igaveseks omandiks, maa, mida mööda nad käisid nagu ajutised elanikud.“

Siin vastab Kõigekõrgem Mošele küsimusele, miks Ta selle kõik ette võttis: oli kätte jõudnud lepingu täitmise aeg.

Kõigekõrgem räägib neljaetapilisest vabastusest, toimub neli etappi: Mina viin teid välja orjusest – see on vabastuse esimene osa (arvatakse, et kui nuhtlused algasid, lakkas orjus); Mina vabastan teid igasugusest sidemest nendega, kui viin välja Egiptuse piiridest; Mina tugeva käega ja suurte kohtumõistmistega päästan teid – see on mere ääres; Mina võtan teid Endale rahvaks – see on tõotus Siinai juures. Seda kõike saame me teada alles hiljem. See tähendab, ISSAND ütleb: „Mina teen vaat selle kõik, viin läbi etapilise vabastuse, selge plaaniga. Ja siis te saate teada, et Mina olen ISSAND, teie Jumal.“

Me rääkisime, et palju – nii Berešiti raamatus kui ka meie Šemoti raamatus – on seotud verbiga teadma. Avraham küsis: „Kuidas ma saan teada, et ma pärin selle maa?“ Kogu lugu, võib öelda, algas sellest, et Avraham küsis „kuidas ma saan teada“. ISSAND saatis tema peale une lõigatud kehade keskel ja ütles talle: „Teadmisega saad sa teada.“ Ja vaat, on tulnud aeg teada saada. Kõigekõrgem ütleb: „Mina teen selle, Mina viin selle vabastuse läbi, ja siis te saate teada.“ Tekib küsimus: aga kas siis varem Iisraeli rahvas ei teadnud? Siin antakse, üldiselt, selline vastus: „Mina olen teile Jumalaks, te tunnistate mind Jumalaks ja te saate teada“, see tähendab, Kõigekõrgem alles alustab seda teadasaamise protsessi, sest enne seda oli Jumal, kes annab tõotusi. Nüüd aga ütleb Kõigekõrgem: „Mina tahan end ilmutada kui Jumal, kes täidab tõotusi, Mina tahan end ilmutada nimega ISSAND.“

Seder Pesahi ajal tõstavad juudid neli pokaali vastavalt neljale vabastuse keelele, mida me siin loeme 6.–7. salmis: vehotseti ethem (ja viin teid välja), vehittsalti ethem (ja vabastan teid), vega'alti ethem (ja päästan teid), velakahti ethem (ja võtan teid). See tähendab vastavalt neljale keelele kuni Siinai ilmutuseni, nagu me selle lahti võtsime. Veheveti ethem (ja toon, viin teid sisse) – seda veel ei loeta, see on seotud Mašiahi ajaga. Sellest räägib ka Kiri heebrealastele (4:5): „Ei viinud neid Minu rahusse.“ See ei ole veel toimunud, tõotus ei ole veel täielikult teostunud, see on tõotus tulevikuks, seepärast viiendat pokaali ei jooda. Miks kordab Kõigekõrgem siin: „Mina olen ISSAND, see on Minu plaan, Mina olen ISSAND, Plaane Täitev“? See ei ole lubadus, see on juba lubaduste täitmise algus.

Nii vastas Kõigekõrgem Mošele küsimusele, milleks see kõik ja miks see kõik. Kõigekõrgem ütleb: „Mina olen ISSAND, Mina olen Lubaduste Täitja, Mina täidan tõotusi.“ Kuid täitmine, Kõigekõrgema tegevuse protsess – see on etapiline, sammhaaval. Kõigekõrgema jõud seisneb selles, et Ta loob Oma vabastust järk-järgult, samm-sammult, mitte silmapilkselt, mitte plahvatustega, vaid ehitab selle nii, et inimene saaks koos Temaga läbida kõik etapid, et kaasata sellesse võimalikult suur osa loodust. Vabastus, nagu koidik, toimub aeglaselt, valgus kasvab aeglaselt.

9. salmis me loeme, et Moše mõistis ja püüdis seda teistele selgitada.

Kotser ruah tähendab lühikest hingamist, see tähendab, ei ole võimalust hinge tõmmata, pidev pinge. Kommentaatorid näitavad siin kahte erinevat lähenemist.

Tuntud midraš Mehilta ütleb, et juudid kartsid seda, et see plaan on nii mitmeetapiline, ja seal veel, hoidku Jumal, antakse Toora ja koormatakse hunniku igasuguste tööde ja reeglitega, ja nad kartsid rasket tööd. Kuhugi sinna minna, kuhugi sinna end päästa – see kõik on raske, keeruline töö. Parem elada, nagu elasime, ja hea on ju, üldiselt elame ju üsna hästi. See tähendab, rahvas kartis Mehilta järgi vabastuse protsessi, Toora andmist, Toora pidamist ja kõike muud.

Hilisemad kommentaatorid ütlevad (ja see on lihtsale tähendusele lähemal), et rahval oli raske. Kui sa töötad raskelt hommikust õhtuni, kui sa töötad koidust loojanguni ja pead täitma telliste valmistamise norme, siis on kuidagi raske haarata abstraktseid filosoofilisi ideid teofaania (jumalailmumise), Jumalike nimede ja muu sellise kohta. Mošel ei õnnestunud (veel üks läbikukkumine), tal ei õnnestunud seletada rahvale sissejuhatust juudi eshatoloogiasse (päevade lõpu teooriasse), soterioloogiasse (päästmise teooriasse) ja isegi natuke teoloogiasse (jumalaõpetusse). Rahvas ei võtnud midagi vastu oma suurenenud hõivatuse tõttu või hirmust raskuste ees. Ma kaldun selle poole, et ikkagi just raske töö takistas juute tajumast seda, mida Moše räägib.

See tähendab: „Mul ei õnnestu midagi seletada. Ma ei suutnud isegi iisraellastele midagi selgeks teha, aga sina tahad, et ma läheksin nüüd vaaraole midagi selgeks tegema.“

Käsk läks kõigile selle asja, selle erioperatsiooni osalistele: viia Iisraeli rahvas välja Egiptuse maalt.

Eelmisel korral me rääkisime sellest, et Kõigekõrgem avas Mošele veidi kahe oma nime saladuse: nime El Šaddai ja nime ISSAND. Me rääkisime Kõigekõrgema erinevatest tahkudest, mis nende nimede kaudu avanevad, maailma juhtimise erinevatest põhimõtetest. Me rääkisime sellest, et Kõigekõrgem jutustas Mošele vabastuse plaani, et Moše püüdis seda Iisraeli rahvale edasi anda. Kuid Iisraeli rahvas ei võtnud seda oma orjatöö raskuse tõttu suure entusiasmiga vastu ja lihtsalt keeldus teda kuulamast. Sellest hoolimata kuulutas Kõigekõrgem pidulikult avatuks Iisraeli rahva Egiptusest väljaviimise operatsiooni alguse, andis käsu kõigile – ja Mošele, ja Aharonile, ja rahvale, ja vaaraole – alustada Iisraeli rahva väljaminekut Egiptusest.

Meie tänases vestluses jätab Toora korraks meie kangelased, et jutustada nende sugupuust. Milleks ilmub sugupuu? Selleks et osutada inimese päritolule (me näeme Moše ja Aharoni päritolu) ja seletada meile, et hoolimata sellest, et Moše saab vaaraole jumalaks või saab jumalaks Aharonile, on Moše lihtsalt inimene verest ja lihast ning Aharon on samuti inimene verest ja lihast. Me näeme samuti, et ammu enne nende sündi oli Kõigekõrgemal plaan nende ilmumiseks ja et tegevus toimub just nende kaudu, osaliselt oli see selge. Me näeme, et siin on juba vihje preesterkonna väljavalimisele. Me näeme veel palju huvitavat, kuid võtame selle lahti lugemise käigus. Toora alustab päris algusest, pöördudes tagasi ammu läbitud materjali juurde Jaakovi poegade sugupuust.

Me loeme alates 6. peatüki 14. salmist.

Berešiti raamatu 46. peatükis, vestluses „Mis sulle minu nimes?“, võtsime me nende meie kangelaste nimed üksikasjalikult lahti. Ja Toora jõuab edasi kõige tähtsama hetkeni, edasi jätkame lugemist juba mitte järgmisest suguharust, vaid Levi suguharust. Toora hakkab lahti rullima Levi sugupuud.

Nimi Amram tähendab Suur ISSAND. Hoolimata sellest, et sõna am tähendab tänapäeva semiidi keeltes rahvast, on see üks Jumala tähistusi. Amram – see on Ülendatud ISSAND või Kõigekõrgem. Jitshar – see on valgusvahe. Kuid see on ka puhas oliiviõli, see tähendab midagi läbipaistvat, selginenud, heledat, valgust täis. Hevron – see on koht, kus leitakse sõpru, ühinetakse üksteisega. Uzi'el – ISSANDA vägevus.

Mahli – see on ehe, üks paljudest ehetest. Tooras mainitakse tõepoolest 24 erinevat ehet: kõrvarõngad, igasugused käevõrud, sõrmused ja isegi intiimne augustus. Mahli – paljude versioonide järgi on see käevõru, mis pannakse küünarvarrele, käe ülemisele osale. Muši – nimi, mis on oma päritolult sarnane nimele Moše – kusagilt välja tõmmatud, kusagilt vabastatud, võimalik, et osutab raskele sünnitusele.

Amram – see on Kehati poeg. Amrami naise nimi, Joheved, tähendab Kuulsusrikas ISSAND või ISSANDA auhiilgus, jo – Kõigekõrgema nime lühend. Ta võttis ta endale naiseks, ja tema – tema isa õde. Toora keelab seda teha, kuid see oli enne Toora andmist, seepärast oli ilmselt selline praktika. Johevedil on sel hetkel väga palju aastaid, tõenäoliselt samuti 130 aastat. Erinevad arvutused selle kohta ütlevad, et Joheved sündis võib-olla sel päeval, kui Jaakov laskus Egiptusesse: Joheved – 130 aastat, Moše – 80, kokku tuleb 210 aastat, see ongi täpselt rahva Egiptuses viibimise aeg. Selle kohta on veel palju igasugust huvitavat aritmeetikat, ja tõepoolest saab nii arvutada. Kommentaatorid ütlevad, et sel hetkel, kui Iisraeli rahvas laskus, oli juba sündinud selle ema, kelle kaudu hakkab sündima vabastus. Igal juhul võib tema sünniaasta kohta öelda, et see on selline imeline tarkus, Kõigekõrgema imeline ettehooldus, kes avab meile sügavamalt just selle tahu – kuidas ISSAND tegutseb vabastuse nimel juba ammu enne seda, kui vabastus saabus.

Niisiis, Amram võttis endale naiseks Johevedi, ja ta sünnitas talle Aharoni ja Moše. Veel ei mainita õekest nimega Mirjam.

Nime Korah samastatakse kõige sagedamini jõuga. See tähendab tugev, kindel, kuid antud juhul, kui võrrelda teiste semiidi nimedega, on kõige tõenäolisem, et nimi pärineb sõnast kereah (kiilaspäine), see tähendab, nimi Korah on antud seoses välimusega. Nefeg, teise poja nimi, pärineb tüveüksusest pei-gimel – silmapaistev, raamidest väljuv, reaalsuse raame lõhkuv. Zihri – see, kellest jääb mälestus.

Nimi Miša'el on ebaselge päritoluga, kuid seda võib ligikaudu tõlkida kui see, keda Jumal hakkab kätel kandma. Eltsafan – see, kes avab oma erinevaid jooni või see, kes hakkab lööma oma vaenlasi vastu põski. Sitri – see, kes on kaitse all, on varjupaigas. Selliseid nimesid andsid vanemad oma lastele.

Nimi Eliševa tähendab Jumal vandus. Aminadav tähendab Jumal andis ohvri, Jumal tõi ohvriks (niivõrd kui see on Jumala kohta kohaldatav): Jumal andis anni, Jumal andis armust, Jumal ilmutas head tahet. Selline nimi on Aharoni, koheni (kuid siis veel mitte koheni), naisel. Nahšon tähendab kas väike madu, maopoeg või see, kes on ette aimatud, sõnast lenaheš (ära arvama). Nadav – see on vabatahtlikult toodud ohver, annetus, samatüvelised sõnad lenadev (olema volontär, vabatahtlik) ja nedava (vabatahtlik ohver). Me juba mainisime nime Aminadav, ja siin on nimi Nadav – samuti väga sarnane nimi. Avihu – see on minu isa on Tema või minu isa on ISSAND.

Asir – see on see, kes allub, kuulekas antud juhul. Elkana – Jumal omandas. Avi'asaf – ISSAND lisab või ISSAND andis täiendava õnnistuse.

Nimi Pinhas – see on egiptuse nimi, seda on raske heebrea keelest tõlkida. Me võtame omal ajal, kui hakkame Pinhasist rohkem rääkima, selle nime tähenduse põhjalikumalt lahti.

Nimi Aharon. Me oleme siin kõik nimed tasakesi läbi võtnud, neid puudutanud, välja arvatud nimi Aharon. On huvitav tõlgendus, et nimi Aharon tuleneb sõnast ohel (telk), kuna mõnedes semiidi murretes ei ole tähti reiš ja lamed võimalik eristada. Ja nimi Aharon võiks kõlada kui Ahalon. (Selline nähtus on ka tänapäeva Kaug-Ida keeltes. Näiteks korea foneetilises tähestikus Hangul kõlavad tähed „r“ ja „l“ väga sarnaselt ja mõnikord ei eristata neid häälikutena). Aharon – see on see, kes on määratud telgis viibima. Võib-olla on selline nimi talle antud prohvetlikult.

26. salmis on see Aharon ja Moše, siin – vanuse järgi, kõigepealt Aharon ja siis Moše, sest jutt on sellest, et Aharon hakkab rahvale lähemal seisma. Iisraeli rahva jaoks on kõigepealt Aharon, keda nad tunnevad, siis Moše, kes on tema vend.

Milleks oli vaja seda näiliselt igavat nimede loetelu, Levi järeltulijate nimede loetelu? Ja isegi kui me võtsime nimede tähenduse lahti, tundub ikkagi paljudele, et polnud põhjust katkestada nii põnevat peatükki, et siin sellest rääkida. See on vajalik selleks, et me mäletaksime, et Moše ja Aharon on inimesed, inimesed, kes on päritolult rahva seast. Et me näeksime, et Kõigekõrgem kavatses algusest peale tegutseda Levi soo kaudu, valis Levi soo ja määras ette valituks Aharoni, koheni. See puudutab alati mu südant, sest mina olen tema järeltulijate seast, ja Aharon – see on minu kauge-kauge-…kauge vanaisa. Kõigekõrgem rääkis Mošele, milline on plaan. Aga siin on selline väike aruanne töö kohta, mis on tehtud selle plaani teostamise ettevalmistamiseks, kuidas sündisid ilmale Moše ja Aharon, kuidas nad tulid just Levi soost, kuidas Kõigekõrgem kasvatas nad hoolikalt üles juba ette, juba ammu enne nende sündi. Vaat seepärast tegi Toora sellise genealoogilise kõrvalepõike, katkestades oma jutustuse kõige huvitavamas kohas ja tegeldes minutikese bürokraatia ja genealoogiaga.

See lõik tuleb meil üsna lühike, kuid samas sisukas. Niisiis, 6. peatükk, 29. salm:

Näib, et see on see, mida Kõigekõrgem juba ütles Mošele, kui jutustas talle Oma kavatsusest ja avas veidi Iisraeli vabastamise plaani. Siis me kaldusime kõrvale sugupuu juurde, me rääkisime sellest, kust Moše ja Aharon üldse tulid ja et nad olid algusest peale Kõigekõrgema kavatsuses. Ja vaat nüüd ütleb Kõigekõrgem Mošele (Aharoni mainimata): „Aga sinu ülesanne on minna ja rääkida vaaraole, Egiptuse kuningale, kõik, mida Mina sulle ütlen; vaat sinu roll Minu plaanis.“ Jällegi peame meeles, et Aharoni Kõigekõrgem praegu ei maininud, ja seepärast võtab Moše jälle vana jutu üles, pöördub tagasi oma vana vastuväite juurde.

Väljend ümberlõikamata huuled ei tähenda antud juhul jämedat kõnet ega mingit Tourette'i sündroomi elementi (näiteks ohjeldamatust kõnes). Kõige tõenäolisemalt, otsustades sõna arel (ümberlõikamata, lõpuni välja kujunemata) järgi, – see on diktsiooniprobleem, võib-olla isegi jänesemokk. Kommentaatorid märgivad, et vaarao võib öelda: „Mis siis, see teie Iisraeli Jumal ei leidnud kedagi väärikamat, et saata minu juurde keegi, kes vähemalt sõnu selgelt hääldaks? Milleks tingimata kõnedefektiga inimest minu juurde saata?“

Sellega 6. peatükk lõpeb, ja me alustame 7. peatüki 1. salmist.

 Teiste sõnadega, ISSAND ütleb: „Mina teen sinust ilmutuse vormi, see tähendab, ainus võimalus vaaraol Mind tundma õppida on sinu kaudu. Vaarao ei tule Minu juurde muidu kui ainult sinu kaudu. Mina korraldan nii. Ja tema jõuabki sinu kaudu arusaamisele sellest, et Mina olen Kõigekõrgem. Sina ütled, et sul on kõnedefekt, et sa oled sobimatu, aga just sind on Mul vaja, sest selle nõrkuse kaudu, selle ime kaudu ime sees, ime imes avan Mina Oma väe vaaraole.“

Paljud kommentaatorid esitavad sageli küsimuse: „Miks Kõigekõrgem ei tervendanud Mošet?“ Keegi ütleb: „Sest Moše ei palvetanud kunagi Kõigekõrgema poole vabastuse pärast.“ Teised ütlevad: „Sest Kõigekõrgem ütles Mošele: sulle piisab Minu armust ja sellest, et sinu kaudu hakkab toimuma pääste. Mis vahet on, kas sul on kõnedefekt või mitte, kui sinu kaudu avaldub täiuses Minu vägi?“

 Kui me loeme edasi, juba Šemoti raamatu 15. peatükki, näeme, kuidas on kirjutatud: „Ja siis laulis Moše.“ Sellest võib teha järelduse, et Kõigekõrgem siiski tervendas Moše tema probleemsest kõnest. Kuid siin me loeme, et Kõigekõrgem ütleb: „Just sinu, just ümberlõikamata huultega, just sellise kõnekehva inimese, just selle, kes kasvas üles Egiptuses, elas Midjanis ja kellel esmapilgul on vähe pistmist Iisraeli rahvaga, just sinu teen Mina vaaraole jumalaks. Mina teen just sinust Kõigekõrgema tundmise allika.“

Kõik, millest selles salmis räägitakse, – see on selline kujund, selline hämmastav metafoor. Kõigekõrgem saadab inimeste juurde prohveteid. Tõeline prohvet tuleb tõelise Jumala juurest. Valeprohveteid oli muidugi väga palju. Oli, ja tuleb, ja praegu on, kuid tõeline prohvet tuleb tõelise Jumala juurest. Kõigekõrgem ütleb: „Mina annan sulle jumalikud volitused vaarao suhtes, nii tugevad, et sa võid isegi saata tema juurde Aharoni, oma prohveti.“ Täpselt samuti, nagu Jumal räägib prohvetite kaudu, hakkab Moše rääkima vaaraole Aharoni kaudu.

Sageli juhtub nii, mitte ainult vaaraodega, vaid ka usklike inimestega: kui me kohtame mingeid imesid, mingeid imeliste nähtuste kirjeldusi, tahame me sellele alla panna mingi loodusliku aluse. Surnud meri lahknes – noh, see on loodusnähtus (vaarao arvas samuti, et see on loodusnähtus, ja lõpetas halvasti). Vesi muutus vereks – see on mingi vetikas, mis Niiluses ilmub, seal, Etioopias, terve järv Punane, see on üldse pidevalt punane. Ja veel on Egiptuses vahel konnad – noh, ka krooksuvatele konnadele leiame mingi seletuse. Me püüame isegi seletada, et Kõigekõrgem ei loonud maailma kuue päevaga, ja anname Talle veidi rohkem aega, et Ta hakkama saaks. See on loomulikult mõnikord kasulik, mõnikord on vaja seda teha, sest peale selle, et Kõigekõrgem, meie Jumal, – see on imeline Jumal, on Ta ka Jumal, Kes valitseb maailma, Kes korraldas maailma, lõi maailma kui mingi töötava seadme, milles tõuseb päike, milles on tuuled ja vihmad, mis eksisteerib oma kehtestatud seadustega ja toimib. Kuid nii või teisiti ütleb Kõigekõrgem: „Mina teen raskeks vaarao südame, raske on tal näha Mind kõigis neis imedes, ja et imesid oleks rohkem, ja et nende imede kaudu avalduks Minu vägi Egiptuse elu igas aspektis (me näeme seda veel). Mina annan talle kõik argumendid, mida iganes vaja, et leida looduslikke seletusi kõigele, mis hakkab toimuma. Mina annan talle võimaluse alla laadida õpikuid bioloogia, geodeesia, egiptoloogia ja mille iganes kohta, annan talle teadmised, annan talle nõuandjad, kes hakkavad talle ette ütlema. Mina mängin, jutumärkides öeldes, tema poolel, et kõik oleks aus.“ Paljud märgivad, et see on ebaaus – ebaaus on võtta vaaraolt vaba tahe ja selle eest teda karistada. Me rääkisime juba, et siin ei ole vaba tahte äravõtmist, ja ka antud juhul mitte. Kõigekõrgem ütleb: „Mina annan vaaraole kõik võimalused ratsionaalselt, loogiliselt seletada, et see tegelikult ei ole Mina, või tõestada oma preestrite kaudu, et Mina ei olegi nii tugev. See tähendab, kogu vajaliku argumentatsiooni, et Mulle vastu seista, annan Mina vaaraole.“

 Jällegi: „Mina saadan teid vaarao juurde, te minge, rääkige, tehke imesid, aga tema ei kuula teid.“ Mida rohkem vaarao vastu argumenteerib, ütleme nii, mida rohkem ta oma mõistuses vastu paneb, seda kauem kasvab tema vastu kriminaalasi. Kõigekõrgem viib Iisraeli välja vägeva, tugeva käega, ja me pöördume tagasi selle juurde, millest me juba rääkisime (kommentaar 1:8 juurde): meie nädalalõigud on üles ehitatud Teadmise ümber: teadmine Josefi panusest, teadmine Kõigekõrgemast, teadmine sellest, et Kõigekõrgem täidab Oma lepinguid. Ja tähtis teadmine, milleks seda kõike on vaja, milleks seda kõike on vaja Kõigekõrgemale:

See on kõigi arvukate imede eesmärk. Miks Kõigekõrgem lihtsalt ei teleportinud Iisraeli rahvast Iisraeli maale? Miks ei toonud neid üle mingi grandioosse maavärina, laserkiire, bioloogilise või bakterioloogilise relva abil? Miks on imesid palju? Me räägime veel sellest, et kõik need imed, need ei ole niisama: kõik see on selleks, et egiptlased teaksid, ja hiljem me näeme, Kõigekõrgem ütleb ka vaaraole: „…et sa teaksid!“ Kõigekõrgem ei ole ainult Iisraeli Jumal, see ei ole mingi hõimujumalake, kes võiks öelda: „Ma näitan oma rahvale, kui tugev ma olen, kui lahe ma olen.“ Kõigekõrgema kavatsuse eesmärk on selles, et ka egiptlased saaksid teada, et Tema on ISSAND, et ka teised rahvad samuti saaksid teada, et Tema on ISSAND – arvukate imede kaudu, mis tulevad Iisraelile, arvukate kohtumõistmiste kaudu, mis tulevad Egiptusele, igaüks oma teed. Kõigekõrgem ütleb: „Nad saavad teada, et Mina olen Jumal, see on üks Minu ülesannetest.“

 Näiks ju: mis vahet seal on, millesse egiptlased usuvad? Neil on Horus (sõjajumal), päikesejumal – Ra, Set (tormide ja kõrbe jumal), Hnum (viljakuse jumal), väga palju jumalaid; neil on väga ilus mütoloogia arvukate muinasjuttudega, neil on palju ilusaid pilte. Noh, uskugu nad siis kõike seda, aga Iisraeli rahvas saanuks rahulikult kõrbes Toora ja läinuks oma teed. Egiptlased aga, kui tahavad, võib-olla tulevad ja kahetsevad. Kuid Kõigekõrgem ütleb: „Mina tahan nende Oma imedega, nende teie mitmekordsete käikudega vaarao juurde näidata, et seda on vaja ka egiptlastele, ja egiptlased peavad teada saama, et Mina olen Jumal.“

Mida tähendab tegid? Nad ei ole ju veel üldse midagi teinud, me loeme sellest alles edasi – sellest, mida nad tegid. Nad tegid tähendab siin, et nad võtsid vastu, nad mõistsid õpetuse olemust, võtsid selle õpetuse enda peale – õpetuse sellest, et Kõigekõrgem hakkab Iisraeli päästma mitmes etapis, sellest, et tuleb neli etappi ja et see vabastus ei ole neil päevil veel lõpule viidud. Nad ei sisene veel rahusse, tuleb veel veheveti (ja toon), ja sellel nende teel puudutab pääste ja vabastus, igal juhul jumalatunnetuse tasandil, ka teisi rahvaid: egiptlased, saavad teada, et Mina olen Jumal. Me näeme hiljem, et paljud egiptlased mitte ainult ei saanud teada, et Jumal – see on Jumal, et Iisraeli Jumal – see on maailma Looja, et siin tegutseb Looja, maailma Valitseja, vaid ka läksid koos Iisraeliga Egiptusest välja; me näeme, et inimesed tegid praktilised järeldused.

Selle kohta on erinevaid kommentaare. Tavaliselt jagavad kommentaatorid Moše elu tinglikult kolmeks etapiks: kuni 40 aastani – vaarao palees, 40-st 80 aastani – Midjanis, pärast 80 aastat – Iisraeli rändamine kõrbes. Teised kommentaatorid ütlevad, et Moše oli 20-aastane, kui ta vaarao paleest lahkus, aga 40 aastat – see on sümboolne arv, selline „midraši-arv“, on mainimisi sellest, et Moše oli 40-aastane.

Nii või teisiti, 80 aastat – see ei ole isegi enam valitsemise iga, see on iga, mil inimesed tõmbuvad asjadest juba eemale. Kuid Kõigekõrgem valis just sellised kaks imelist anumat, kaks vanameest, – üks neist veel kas põrisev, kas pudikeelne või mingite muude artikulatsiooniprobleemidega – valis nad oma tegude jaoks. Ja edasi läheb huvitavaks, ja me näeme, et Jumala abiga läheb neil kõik korda.

Jumala abiga jätkame me teiega nädalalõigu Vaera uurimist. Me jäime pidama selle juures, et Kõigekõrgem rääkis Mošele ja Aharonile, kuidas neil koostööd teha, võib öelda, ehitas Mošest ja Aharonist üles meeskonna, mille kaudu hakkab toimuma Iisraeli vabastamine. Ja vaat, õigupoolest meie lõigus kõik algabki. Loeme 7. peatüki 8. salmist.

Mida tähendab andke endale? Andke mingi tunnustäht, mis näitaks teie jõudu ja teie võimeid, näidake Jumala esindajatena oma professionaalset nippi, näidake midagi, mis teist räägib, tehke mingi märk.

Sõna mofet tähendab näidist, eeskuju või millegi demonstratsiooni. Tooras kasutatakse kahte sõna, mis tähistavad tunnustähte: sõna ot (märk) – see on tunnustäht taevas ja mofet – see on tunnustäht maa peal. Vaarao palub näidata midagi, mis avaks Moše ja Aharoni jõu, mis oleks nende tunnistus, nende diplom. See tähendab: „Esitage oma võlumandaat!“ – vaat mida vaarao sisuliselt oma paganlikus keeles ütleb. Ja siin hoiatab Kõigekõrgem, et vaarao palub tunnustähte, palub seda võlumandaati.

Miks ma tõlgin sõna tannin roomajaks? Tänapäeva heebrea keeles (ja ka varasemas heebrea keeles) tähendab tannin krokodilli. Ka prohvetitel kasutatakse sõna tannin vaarao kohta tähenduses krokodill. Vaarao – suur krokodill, kes istub Niiluse ääres ja ütleb: „Mulle kuulub Niilus, mina tegin selle.“ Veel üks sõna tannin tähendus – see on madu, madu-kobra, suur madu. Ja siin, kui me loeme, ei ole tekstist arusaadav, kas jutt käib krokodillist või maost. Madu – Egiptuse võimu sümbol, madu – see on valitsuskepp, mida vaarao käes hoiab, krokodill aga, õigupoolest, – see on Egiptuse maa sümbol. Seepärast võib olla nii üks kui teine. Hoolimata sellest, et enamik kommentaatoreid ja enamik tõlgendajaid räägivad siin maost, kaldun ma siiski arvama, et siin on jutt krokodillist.

Sõna lahatehem (oma trikkidega), mida siin kasutatakse, pärineb samast tüvest mis sõna lilot – peitma udus, varjama silmade eest. See tähendab, võib mõista, et Egiptuse preestrid tegid seda, mida heebrea keeles nimetatakse ahizat einajim (silmade kinnihoidmine). See oli lihtsalt optiline silmapete, nad tegid sellise „ninapidi vedamise“, nii võib seda mõista.

Mitte Aharoni krokodill ei neelanud krokodille, sest on täiesti võimalik, et mingeid krokodille polnudki, vaid Aharoni kepp neelas kõik kepid. See tähendab, optiline silmapete ei mõju kõigile. On, mõistagi, erinevaid arvamusi, ja on täiesti võimalik, et Egiptuse tarkadele oli jõukohane selline trikk nagu tõepoolest kepi muutmine krokodilliks, või nad võtsid krokodille ja muutsid need keppideks. Selle kohta on palju kõike öeldud, ja täpselt me aru saada ei suuda. Kuid vaat see huvitav sõna lahatehem, millest me juba rääkisime, osutab just nimelt trikitamisele, ja seda on raske tähelepanuta jätta.

Nii või teisiti, Egiptuse targad, Egiptuse preestrid, õukonnamaagid tegid midagi, mis avaldas vaaraole muljet, ja see hakkas välja nägema samamoodi nagu Aharonil ja Mošel, kuigi nende maagiakool on veidi parem ja krokodillike tuli neil veidi tugevam välja. Kuid see on omandatav asi, kogemuse asi, aga muidu – „ka meie oskame teha omi, kodumaiseid krokodille, seepärast – ei, teie tehnoloogiad ei avalda meile muljet“.

Rivaalitsemise vaim, konkurentsi vaim, valdas ilmselt vaarao südant. Raske on alla anda, raske on nõustuda sellega, millega algul ei oldud nõus, ei taha vaarao rahvast lahti lasta.

Selle kohta, miks ja milleks vaarao hommikul vee äärde läheb, on palju kommentaare. Nagu ma alati ütlen, räägivad kommentaatorid rohkem iseendast. Üks keskaegsetest kommentaatoritest ütleb, et vaaraol oli pistrik ja ta läks kuningate kombe kohaselt Niiluse kaldale pistrikujahti pidama. See kommentaator elab Sileesias ja mida ta näeb, seda ta ka räägib, seostades seda vaarao aegadega. Teised kommentaatorid ütlevad, et vaarao andis end jumalaks välja ja ta ei tohtinud „hädal käia“, rahvas ei tohtinud teada, et ta käib kuskil hädal, seepärast jooksis ta varahommikul, enne koitu, salaja Niiluse äärde, et teha kõik oma füsioloogiliselt vajalik. Siis võis ülejäänud ajal end ka jumalaks välja anda; vaarao vaene seedimine ja kuse- ja suguelundkond. Aga võib oletada ka kõige lihtsamat: nagu kõik egiptlased (nagu see on paljudel Egiptuse papüürustel jäädvustatud), läks vaarao vee äärde, et supelda, selline hommikune pesemine.

Siin tuleb meenutada, et Mošel oli veel kepp, kepp, mis tõepoolest muutus kindlasti mitte krokodilliks, vaid maoks – seal, veel Midjanis, Horevi mäel, ja Kõigekõrgem ütles Mošele, et ta võtaks selle kepi endaga kaasa.

Siin on sõna dam (veri), me räägime sellest alati, muutunud nuhtluse levinud nimetuseks – vesi, mis muutub vereks. Kas see muutub sõna-sõnalt vereks või mitte, selle üle on vaidlus. Enamik juudi kommentaatoreid ütleb, et see muutub vereks ainult välimuselt, sest veri vedelas olekus, jõe kujul, ei saa eksisteerida: see oksüdeerub, see hüübib, veri rikneb silmapilkselt. Seepärast öeldakse, et jõel oli ebameeldiv vere välimus, kuid vee maitse.

Kalad hukkusid, ja just kalade surm tegi Niiluse vee vastikuks. Kui see oleks olnud teisiti, oleksid egiptlased seda veel jooma hakanud, hoolimata sellest punasest verisest värvist, kuid surnud kalad tegid vee vastikuks.

On palju erinevaid katseid rekonstrueerida vee muutumist vereks, sõna-sõnalises mõttes või „välimuselt“. Jeruusalemma Piibli loomaaias, mida kutsutakse Gan haTanahi (Piibli Aed), on selline demonstratsiooniosakond: üliõpilased näitavad lastele, kuidas teatud bakter, mis tõesti elab Niiluse jões ja mis näib roheline, kui äkki ootamatult päike seda valgustab, muutub punaseks, pakseneb ja muutub vere sarnaseks. Ja öeldakse, et on teatud aastaajad, mil see juhtub, ja Etioopias on isegi sellised punased järved. Kuid kui see oleks olnud pidev protsess, ei oleks see Egiptuses kedagi üllatanud. See on sama, mis öelda: „Ma löön detsembris kepiga, ja homme hakkab sadama lund.“ Ei, see ei ole üllatav. See tähendab, võib-olla oli ka perioode, mil Niilus muutus punaseks (kuigi seda ei õnnestunud fikseerida), kuid siin on ilmne ime. Egiptuse traditsioonis, Egiptuse papüürustes on säilinud lugu mingist kangelasest, kes muutis Niiluse veed vereks, ja nädal aega ei olnud võimalik vett juua. Võib-olla on need meie loo jäljed, kuid nii või teisiti – kas see oli mingi bakter, mis sarnanes verega, või oli see veri sõna-sõnalises mõttes – egiptlaste jaoks oli see ime, ja kalad surid, ja just kalade tõttu hakkas Niilus haisema, ja vesi muutus joomiseks kõlbmatuks. Paistab, et see juhtus siiski mitte vere tõttu.

Niisiis, me lugesime, et Moše sai käsu minna hommikul välja kepiga, mis kunagi muutus maoks, astuda vaarao ette ja hoiatada teda, öeldes: „Vaat, kohe löön ma Niilust, ja vesi muutub vereks!“ Ja see on esimene käsk, mille Moše saab.

19. salmis me loeme midagi täiesti muud.

Siin on täiesti teine käsk. Aharon saab Mošelt käsu võtta oma kepp (mitte Moše kepp, mitte see, mis muutus maoks) ja mitte lüüa sellega Niilust, vaid sirutada see kõigi Egiptuse vete kohale, see tähendab, väljasirutatud kepiga sirutada oma käsi, nagu Moše hiljem teeb mere kohal, ja mitte ainult Niiluse kohal, vaid üle kogu Egiptuse. Kogu vesi muutub selle käsu järgi vereks. Näiks, et vaat siin on kaks vastuolulist käsku. Kuid me ütlesime, et Moše ja Aharon on meeskond, ja nad tegutsevad kumbki oma suunas. Siin võib mõista nii: Moše tegutseb vaarao ees, vaarao jaoks on Niilus tähtis – see on tema võsu, tema isa ja tema poeg, see on tema suguvõsa jumalus, see on, nii-öelda, tema tempel. Ja seepärast tehakse vaarao jaoks üks, eraldi etendus, kõigi egiptlaste jaoks – hoopis teine. Antud juhul peab vaarao mõistma, et ISSAND on absoluutne valitseja maailmas. Kuidas nad siis toimisid?

Siin ei ole väga arusaadav, kas kõik seitse päeva ei olnud neil normaalset vett või muutus vesi ainult mingiks ajaks vereks. Preestrid leidsid ju kuskilt siiski vett, et ka seda vereks muuta. Paljud kommentaatorid ütlevad, et egiptlastel tuli sel ajal vett juutidelt osta (nii ütleb midraš) ja sellega juudid rikastusid. Kui keegi kostitas egiptlast, siis muutus vesi vereks. Kui egiptlane püüdis vett ära võtta, siis muutus see vereks, ja ainult osta oli võimalik. Kuid see on jällegi midraš. Teised kommentaatorid ütlevad, et vesi ei olnud seitse päeva veri.

See väga iseloomulik fraas, šallah et-ammi (lase Minu rahvas minna), muide, ei kordu siin esimest korda; sellest on saanud laul, see levib tsitaatidena. Väga paljud inimesed, kes tulevad Kõigekõrgema juurde, ütlevad: „Ma olin narkosõltlane, ma olin haige alkohoolik, ma olin see, ma olin teine. Jumal vabastas mind, ja nüüd on mul Jumalaga rahu, mul on Jumalaga head suhted.“ Kuid lugu ju ei lõpe fraasiga lase minu rahvas minna, vaid sellel on jätk: šallah et-ammi veja'avduni – lase Minu rahvas minna selleks, et ta teeniks Mind. See tähendab, Jumal vabastab inimesi selleks, et nad sõlmiksid Temaga lepingu, astuksid Temaga lepingusse ja teeniksid Teda. Nii et küsimus jääb: kellele sa niisugune vaba ja vabastatud vaja oled, kui sa ei teeni Kõigekõrgemat? Moše palub kogu aeg, et vaarao laseks rahva minna mitte lihtsalt jalutama, vaid et ta laseks selle minna Kõigekõrgema teenimisse. Kõigekõrgem ei taha lihtsalt anda vabadust – Ta tahab, et seda vabadust kasutataks Tema teenimiseks.

Sõna tsfardea võib mõista kui konn, võib mõista kui hammastega kärnkonn, selline kärnkonna sugulane, kuid ta hammustab valusamalt. Kärnkonnad on ebapuhtad loomad, egiptlastel on küll konnapeaga jumalanna, kes vastutab viljakuse, Egiptuse õitsengu eest, kuid neil ei sega üks teist. Magamistube kaunistati kärnkonnadega, naised kandsid kärnkonnakujulisi väikesi talismane viljakuse märgina. Me rääkisime, et Iisraeli rahvas, kui vaadata egiptlaste silmadega, jišretsu (hakkas kubisema) Egiptuses, ja see tekitas neis nördimust. Ja vaat siin toimub vastusena egiptlaste nördimusele kubisemine kärnkonnadest. On palju kommentaare, mis selgitavad, miks löömine toimub just kärnkonnadega. Näiteks sellepärast, et Egiptuse lapsed armastasid konnadega mängida ja sundisid juute neid püüdma. Või sellepärast, et juudi naised olid sunnitud sünnituse ajal oma karjet tagasi hoidma, et neid välja ei nuhitaks ega tapetaks imikuid, ja ilmusid kärnkonnad, kes hakkasid karjuma. Kuid nii või teisiti on kärnkonn viljakuse sümbol, Egiptuse jaoks väga tähtis sümbol, ja samal ajal ebapuhtuse sümbol: kärnkonn teeb iga toidu, iga nõu, mida ta puudutab, ebapuhtaks. Ja Moše ütleb siin, et Kõigekõrgem lööb kõiki Egiptuse piire kärnkonnadega (või konnadega).

Moše ütleb vaaraole: „Kui sa arvad, et nuhtlus verega ei puudutanud sind, siis siin algab kõik just sinust, kärnkonnad tulevad sinu majja: tungivad ka magamistuppa, sinna, kus rahvas magab, kus eostatakse lapsi, ja sinna, kus tehakse toitu. Kõigisse eluvaldkondadesse tungib ebapuhas, krooksuv, jälk loom – kärnkonn.“

Kõigekõrgem võib vaaraod karistada ka konnade abil: „Sa arvad, et sa oled suur krokodill, kuid Minu jaoks oled sa võib-olla ainult kepp (nagu ka Assüüriat on nimetatud karistavaks kepiks). Ja nüüd võidakse kogu sinu jõud purustada sind kaitsvate jumalate kaudu, sealhulgas ka konna kaudu, kelle pea te oma jumalannale külge panite.“

Sellega lõpeb 7. peatükk ja me jätkame lugemist 8. peatüki 1. salmist.

Sõna hatsefardeja, mida siin on kasutatud, – see on kollektiivne kujund, see ei ole mitte ainult kala kui üks kala, vaid ka kui palju kala, kui kogu kala. Taeva lind tähendab samuti mitte ainult ühte linnukest, vaid võib tähendada kõiki linde.

Niisiis, tõusis üles konn, ja Talmudis on vaidlus. Ühed ütlevad, et üles tõusis palju konni, see on lihtsalt kollektiivne nimetus. On huvitav rabi Akiva arvamus: see oli üks konn ja ta pudenes laiali, ta levis üle kogu Egiptuse. Keegi ütleb, et konn vilistas ja kokku tulid kõik ülejäänud. Ja on veel selline huvitav midraš. Egiptlased nägid seda tohutut, uskumatute mõõtmetega konn-godzillat ja hakkasid teda peksma. Ja kui nad teda peksid, siis ta pudenes laiali ja temast kukkus maha kärnkonni, nagu lohe Gorõnõtši küljest – päid, see tähendab, tuli välja selline paljukärnkonnasus. Ja kuigi egiptlased nägid, et sellest, et nad teda peksavad, läheb neil ainult hullemaks, jätkasid nad ikkagi tema peksmist. Väga huvitavat kommentaari selle kohta kuulsin ma oma õpetajalt, kes ütles: „Kui nad nägid, et ta ainult paljuneb, miks nad teda siis peksid? See on inimliku viha loomus. Kui inimene on vihas, kui ta midagi peksab, midagi lõhub, midagi purustab, siis tegelikult mõistab ta, et see ei rahusta teda, see ainult ärritab teda veelgi, kuid viha katab tema silmad.“ Midraš toob selle näite, kasutab lugu kärnkonnadega materjalina, et näidata, kuidas viha toimib. Selle midraši paneme me kõrvale, ja kõige tõenäolisemalt on siin ikkagi jutt konnast kui kollektiivsest kujundist, lihtsalt arvukatest konnadest, kes katsid kogu maa.

Vaarao palub nüüd palvetada ISSANDA poole, sellesama ISSANDA poole, keda ta veel 5. peatükis ei tundnud. Öeldud – tehtud. Vaarao kasvatamise protsessis on näha suur nihe: ta usub juba Iisraeli Jumalasse. Kuid Mošel on vaja, et saaks selgeks, et see ei ole juhus, mitte asjaolude kokkulangemine. Seepärast ütleb Moše edasi: „Noh, nagu tellite.“

Moše ütleb: „Sinu määratud ajal, et sa mõistaksid, et need ei ole mingid astroloogilised trikid, et see ei ole mingi maagiliselt äraarvatud aeg. Sina näitad ära, millal, ja ma palun Kõigekõrgemat konnad ära koristada, et sa teaksid, et see on Tema käsi.“

Jällegi, tulles tagasi teadmise juurde: et sa mitte ainult ei teaks, et Jumal on olemas (seda on vaarao justkui juba tunnistanud), vaid et sa teaksid, et ei ole Jumalat nagu meie ISSAND.

 Täikontroll (8:7–18)

Jumala abiga jätkame me teiega nädalalõigu Vaera lugemist. Kuid enne, kui jätkata, tahaks vastata küsimusele, mis tekib Šemoti raamatu lugejatel. Küsimus on iseenesest kerkiv ja täiesti loomulik, koosneb kahest osast. Küsimuse esimene osa – miks Moše ja Aharon, orjastatud rahva esindajad, nii vabalt ringi jalutavad, kust on neil nii palju vaba aega ja kuidas saab Aharon minna Mošele vastu ilmselgelt kaugemale kui kolme päeva teekonna kaugusele? Ja küsimuse teine osa – miks vaarao lihtsalt ei hävita neid inimesi? Juba pärast esimest nuhtlust oleks võinud Moše ja Aharoni kuulutada riigikurjategijateks, mõista neile kümme aastat ilma kirjavahetuse õiguseta ja vaikselt maha lasta kuskil ühe püramiidi sügavuses. Miks vaarao seda ei tee?

Moše ja Aharon on, tuleb meelde tuletada, üle 80 aasta vanad, õigemini Moše on 80 aastat vana, Aharon 83. Igal juhul on see pensioniiga. Egiptuses on tol ajal kaks liiki orje. Esimest liiki nimetatakse hemuu. Hemuu – need on vaarao orjad või pärisorjad, see tähendab, lihtsamalt öeldes, riigipalgalised. Asi on selles, et põllumajandus ei võtnud inimestelt palju aega, sest külv ja lõikus on Egiptuses ajaliselt teineteisele lähedal, tööd on vähe, ja suurema osa aastast oleks võinud veeta jõude. Kuid, nagu me mäletame, ostis Josef kõik Egiptuse kodanikud ära, tegi nad täielikult orjastatuks, ja nad hakkasid töötama, elama toidukaartide süsteemi järgi. Ajal, mil nad ei saanud, ei pidanud tegelema oma põllulappidega, rakendati neid ehitistele – kõigele, millele iganes, mis iganes töödele – ja vastavalt toideti neid riigieelarvest. Sisuliselt võeti neilt ära nende endi toodetud nisu ja sunniti neid sellesama eest töötama, see on pärisorjuse süsteem. Need inimesed kuulusid iseendale, nad võisid põhimõtteliselt sõita, kuhu iganes neile meeldis, liikuda, kus iganes neile meeldis, nad võisid omada vara ja võisid isegi ise omada orje (baku). Baku – see on teine orjade kategooria, need on orjad selle sõna täies tähenduses, peremehe vara, täiesti õigusteta olend, kes töötas reeglina kodustel töödel, majas või istandustel, ei osalenud riiklikel ehitustel ja muud sellist.

Kui me vaatame püramiide, neid tohutuid ehitisi, siis arvame, et neid ehitasid orjad. Kuid mitte baku orjad, vaid just hemuu – Egiptuse riigiteenistujad. Peale selle jagunes hemuu töö erinevateks kutsetasemeteks, ja kui kõrvalt hinnata, siis telliste „voolija“ töö oli kergem kui kiviraiuja või kivikandja töö. Nii et juudid kui telliste voolijad olid suhteliselt privilegeeritud olukorras, ja vastavalt said Moše ja Aharon, olles just need riigipalgalised-riigiteenistujad, teatud vanuses pensionile jääda ja saada ülalpidamist oma kogukonna eelarvest, mis eraldati vanuritele. Sellest räägivad Egiptuse papüürused.

Nüüd repressioonide kohta. Miks vaarao õieti ei võtnud ja tapnud Mošet ja Aharoni? Sest Egiptuses on õigussüsteem. Vaarao allub jumalanna Maatile, kellesse ta usub, tema jaoks on ta tõeliselt olemas olev jumalanna, ta on õigusemõistmise jumalanna. Ja vastavalt nimetatakse Egiptuse seaduste süsteemi, mille üle Egiptus on väga uhke, Maati seadusteks. Nende seaduste järgi on surmanuhtlus ette nähtud ainult väga-väga-väga harvadel juhtudel. Rakendatakse kepikaristust, trahve, vara konfiskeerimist, isegi sandistamist. Oli inimene, kellel lõigati ära nina, oli inimene, kellel lõigati ära kõrv, kuid surmanuhtlust praktiliselt ei rakendatud.

Milles seisneb Moše ja Aharoni kuritegu? Nad täidavad oma Jumala saadikuülesannet ja, hoolimata tohutust kahjust, mis sellest tuleb, ei ole Moše ja Aharon õigusemõistmise seisukohast teinud midagi kohtulikult karistatavat: vaarao ei ole Kim Il-sung, ei ole Stalin, ja ta ei hukka inimesi paremale ja vasakule. Mingi õigusemõistmise näivus on Egiptuses siiski olemas. Me mäletame, et omal ajal põgenes õigusemõistmise eest Moše. Vaat kui Moše tappis egiptlase, oli just paras aeg ta hukata. Kuid me mäletame, et ingel ütles Mošele: „Surnud on need, kes otsisid sinu hinge.“ Vaarao surmaga toimus amnestia kõigi tagaotsitavate kurjategijate suhtes. Moše langes selle amnestia alla – vahet pole, kas ta oli selle juures isiklikult kohal või mitte, seepärast võis ta rahulikult tagasi tulla. Sellest ütleb omal ajal Moše Kõigekõrgema kohta: „Kes päästis mind vaarao mõõga eest.“ Kuid kogu nuhtluste loo vältel ei saa Mošet ja Aharoni kohtu alla anda. Peale selle tuleb juhtum, me loeme seda, kui vaarao ütleb: „Veel kord ma sind näen, ja sa oled surmamõistetu.“ Seda juhtumit vaatleme eraldi, aga seniks on vastus selline.

Aga me peatusime teiega eelmises lõigus sõna otseses mõttes keset Moše vestlust vaaraoga kärnkonnade nuhtlusest.  Et meelde värskendada, läheme natuke tagasi ja loeme 8. peatüki 5. salmist:

Sõna lehahrit tähendab hävitama, hukka saatma, sõna lihrot, karat – ära lõikama. 4. salmis palus vaarao, et konnad läheksid ära: „Eemaldagu (jejaser) minult konnad.“ Siin ütleb Moše: „Ma palvetan sinu eest, et Ta hävitaks konnad.“ Milles on vahe? Vahe on suur. Kui konnad satuvad inimese majja (või kuhugi mujale) ja nad lihtsalt surevad tema voodis, tema taignakünas, igal pool, kus vähegi võimalik, siis on neist hunnik ebameeldivusi ja peavalu isegi pärast nende surma. Seepärast palub vaarao, et Kõigekõrgem hävitaks konnad. Moše ütleb: „Telli sa kõigepealt, milleks ajaks, ja ma palvetan Kõigekõrgema poole, et ta tapaks need konnad.“

Sõna mimmeha võib siin tõlkida kui sinu kehast. Kujutage ette: konnad satuvad nagu mingid parasiidid kehasse. See on muidugi uskumatu lugu, kuid me räägimegi imedest. Ja kujutage ette, et nad seal sees surevad. Ebameeldiv asi. Moše ütleb: „Sünnib sinu sõna järgi: esiteks, see on homme, teiseks, konnad lähevad ära. Nad ei hakka surema otse teie majades. Teie linnade tänavatel võib-olla hakkavad surema, kuid mitte teie kruntidel.“

Ainult selle nuhtluse kohta on öeldud, et kisendas Moše ISSANDA poole. Kas Moše oli tõesti nii hädas ja hakkas vaarao pärast nii muretsema? Mille pärast Moše karjub? Moše ei hakanud, hoidku Jumal, muretsema selle pärast, et konnad tekitavad vaaraole mingit ebamugavust. Moše kisendas Kõigekõrgema poole, et see valik, mille vaarao tegi, teostuks, et ei toimuks Kõigekõrgema teotamist; et see, mida Moše vaaraole ütles, et sünnib Tema sõna järgi, et see täituks; et vaarao tõepoolest tunneks ära Kõigekõrgema, et Kõigekõrgem saaks kuulsaks egiptlaste seas. Vaat mille pärast kisendab Moše.

Ka see on ime, et vaarao vastu paneb, peab löögile vastu: nähes, et on kergendus, keeldub vaarao neid ära saatmast.

12. salmis loeme järgmise nuhtluse algust. Kui esimesed kaks nuhtlust, veri ja konnad, olid seotud veega, Niilusega, siis järgmised kaks nuhtlust on seotud loomadega, nagu me seda näeme.

Sõna kiním, mida siin kasutatakse, mõistetakse tänapäeva vene tõlkes tavaliselt kui täid. Võib-olla on tõesti mõeldud valget täid –  kuulsat, levinud kahjurit, kes elas kõikjal – nii Magribis kui ka Lähis-Idas, nii Egiptuses kui ka Iisraeli maal ja peaaegu kogu maailmas. Kunagi oli see väga levinud nähtus, inimese igavene kaaslane. Itaalia luuletaja Marino kirjutas luuletuse, mis oli pühendatud täidele oma armastatu lokil. Juutide seas arvati, et täid kaitsevad kurja silma eest. Mäletan, et Lubavitši Rebbe küsitles nõukogude juudi vange, kas neil oli täisid, ja rõõmustas väga, kui nad ütlesid, et oli. Vene, ukraina vanasõnad räägivad samuti täide kaitseks: „kui on täi, siis tuleb ka kross; täid toovad rikkust“. Noh, ühesõnaga, täid on inimese vana kaaslane. Peale selle, et nad paljudele nii õnnistatuna tunduvad, levitavad nad muidugi ka haigusi. Nad hammustavad, neil on selline omapäraselt ehitatud lõug, mis võimaldab nahka läbi hammustada ja verd juua, ebamugavust on neist väga palju. Huvitav on, et täi on rangelt liigiomane loom. See tähendab, täid, kes elavad inimese peal, ei roni üle kassile, ja täid, kes elavad karu peal, ei satu inimese peale. See paneb kahtlema selles, et just täid ilmusid kogu Egiptusesse.

Septuaginta tõlgendab kiním kui väikesi sääsekesi. See on loom, mida vene keeles nimetatakse mokrets. Väikesed-väikesed, väga väikest mõõtu sääsekesed, kes hammustavad väga valusalt ja ebameeldivalt, põhjustavad hulga-hulga ebamugavusi. Kui kogu Egiptuse põrm muutus selleks, siis on ka lapsed pidevalt täis hammustatud, ja piisab vaid suu avada, kui nii suhu kui ka kõrvadesse lendab see ebameeldiv, vastik kihulane. Ja muidugi, kellel saab sellest hea olla? Ja on vaidlus selle üle, mis putukas see oli. Nii juhtub Pühakirjas sageli, et ühe või teise looma nimetused ei ole meieni jõudnud, me elame erinevatel ajastutel. Ja kui me näiteks ütleme mardikake või prussakas, siis võime nende nimetuste all mõelda palju-palju erinevaid putukaid; sama toimub ka siin.

 13. Ja Moše ja Aharon tegid nii, ja Aharon sirutas, ulatas välja oma käe kepiga, ja ta lõi maa põrmu, ja täid olid inimese peal ja kariloomade peal, kogu tolm muutus täideks, nendeks putukateks kogu Egiptuse maal.

Vaat sellest, et on öeldud, et putukad olid nii inimese peal kui ka kariloomade peal, tehakse järeldus, et see ei ole kõige tõenäolisemalt meile tuntud valge täi, vaid võib-olla vaat mingid sääsed, habesääsed, sest täid ei lähe inimeselt üle kariloomadele. Kuid see ei ole tähtis, jällegi, me ei tegele putukateadusega. Ja on selge, et see oli tohutu alandus, tohutu lüüasaamine Egiptuse rahvale, midagi ei olnud võimalik teha: naised, lapsed karjusid, hulk nahahaigusi tekkis kahtlemata koos sellega. Mis on hämmastav: Moše justkui ei puutu siin asjasse, vaarao vaatepunktist. Kui varem tuli Moše ja tegi teadaande: vaat, kui sa ei lase minna, siis ma toimin nii ja naa. Selles salmis kirjeldatud nuhtlus toimub ilma sõja kuulutamiseta. Miks see nii toimub, loeme 14. salmis.

 14. Egiptuse õukonna nõiad püüdsid samuti oma trikkidega nii teha – täisid välja tuua või täisid tekitada, ja ei suutnud. Ja täid olid inimese peal ja loomade peal.

Kas nad püüdsid neid ise tekitada või püüdsid nad neid hävitada, sõna lehotsí, mida siin kasutatakse, võib mõista kahtepidi.

Siin ei ole Moše sõnu, on vihje: arvake ära, kust see teile kaela lendas, arvake ära, kes teid karistab. Kuid nad mõistavad juba ka ilma Mošeta, ilma juudi prohvetita, kellelt see tuli, sest nad ütlevad: „See on Jumala sõrm.“ Kuid vaarao jäi kangekaelseks. Tema süda oli piisavalt tugev, et seda üle elada.

Sõna aróv tähendab segu. Tavaliselt ütlevad kommenteerijad, et need on metsloomad, metsikud loomad, kes ründasid ja hammustasid egiptlasi. Sellele vihjavad Tehillim 78 ja 105, mis jutustavad ümber Egiptuse nuhtluste loo. Seal on kirjutatud, mida aróv tegid – nad ründasid ja hammustasid. Teised ütlevad, et need on väikesed elukad nagu mutid, rotid, skorpionid, pesukarud ja teised väikesed loomad, kes samuti võivad kõik ümberringi ära rikkuda. Nagu ma ütlesin, olid kaks esimest nuhtlust seotud Niiluse veega, need uued nuhtlused on seotud loomadega. Kuid Kõigekõrgema sõnade järgi tuleb üks eripära:

Kõigekõrgem ütleb: „Mina eristan, Mina märgin piiri.“ Kui mäletate, kui Kõigekõrgem rääkis kärnkonnadest, ütles Ta: „Kärnkonnad on kõigis sinu piirides.“ Seal määrasid kärnkonnad selgelt Egiptuse impeeriumi piiri. On olemas selline irooniline kommentaar, mis ütleb, et Egiptusel oli territoriaalne vaidlus kõrval asuva Etioopiaga ja see lahenes konnade nuhtluse ajal Egiptuses, sest seal, kus konnad maha sadasid, seal lõppeski Egiptus. Sellega nad asja otsustasidki ja sõlmisid lõpuks rahulepingu, tänu konnade nuhtlusele. Siin ütleb Kõigekõrgem: „Mina teen sinu maa sees eralduse. Seal, kus elab Minu rahvas, ei ole mingeid kahjustusi, et sa näeksid, kes on majas peremees.“

Me pöördume täna pisut tagasi, teema algusesse, ja loeme Šemoti raamatu 8. peatüki 16. salmist.

Sõna haškem tähendab varajast tõusmist, sõna haškem on võimatu kasutada tähenduses tõuse hilja. Haškem – see on just varajane ärkamine.

Moše on lihtsalt kutsutud pidevalt kordama üht ja sama nõudmist. Me rääkisime, et see nõudmine vastab Egiptuse seadustele. Me rääkisime varem Egiptuse kohtumenetlusest, Egiptuse seadustest. Siin ütleb Moše: „Noh, lase seaduse järgi Minu rahvas minna!“

Sõna-sõnalt he'arov – see on segu, kuid seda sõna kasutatakse väga laialt. Näiteks sõna tagaja arev – see, kes on kellegagi ühes segus, meeldiv; urev – see, mis minuga kergesti seguneb, minuga kergesti sobib. Hämarust, kui segunevad valgus ja pimedus, nimetatakse samuti ereviks. Tooras loeme esimestes peatükkides: vajhi-erev vajhi-voker – ja oli õhtu, ja oli hommik. Sõna erev on samuti sellest tüvest. Niisiis, sõna arov tähendab hulka, millegi segunemist.

Mõned kommentaatorid mõistavad nii: „Mina saadan sinu peale valguse segunemise, kõik läheb segamini – nii päev kui öö, tuleb mingi udune olukord: kord kuumus, kord külm, kord tuul, kord tuulevaikus.“ Ühesõnaga: „saadan Mina sinu peale mingi loodusõnnetuse“. Kuid enamik kommentaatoreid ütleb, et sõna arov osutab mingitele loomadele. Asaf (Tehillim 105), kui ta jutustab Iisraeli Egiptuses viibimise lugu, ütleb: „Ta saatis nende peale metsloomad (arov tõlgitakse kui metsikud loomad), ja need hammustasid neid.“ Midraš jutustab, et taevast olid need linnud – kotkast kuni mingite väga suurte lindudeni, ja altpoolt olid need rotid, maod, närilised ja ürgoravad, ja keskel, nende vahel, – lõvid, kaelkirjakud ja nii edasi. Üks kommentaatoritest ütleb, et need olid eranditult pantrid, ja üks pantrite nimetustest semiidi keeles on tõepoolest arub. See tähendab, võib öelda: „Saadan sinu peale metsikud kassid.“ Nii või teisiti, me ei saa konkreetselt teada, mis loomad need olid. Kõige tõenäolisem oletus tänapäeval, nagu seda tõlgendatakse, on see, et need olid igasugused närilised, kahjurid – mardikatest, ussikestest, skorpionidest kuni rottide, ürgoravate, skunkside, pesukarude, kopraste ja muu selliseni, puuduv juurde kirjutada, mittevajalik maha tõmmata.

 Siin, 19. salmis, loeme veel üht huvitavat sõna. Tuleb öelda, et enamik sõnu, mis on seotud päästmise, lunastuse, vabastamisega, on seotud ka eraldamise, ühe teisest lahutamisega. Sõna fedut tähendab oma klassikalises tähenduses lunastust. Kui me maksame vangi eest, maksame me tema eest pidjon. Esmasündinu lunastamist, kui kohenilt lunastatakse esmasündinud poeg, nimetatakse Toora järgi samuti pidjon ben. Siin tähendab fedut: „Mina teen lunastuse, Mina eraldan teist, eraldan Minu rahva teie rahvast, alustan eraldamist. Sa näed, et need rahvad ei ole üks ja sama.“

Üks tunnustähtedest selles nuhtluses on Iisraeli eraldamine, Kõigekõrgema võime päästa valituid, Tema jõud ja Tema tahe päästa valituid.

Võib ette kujutada, et algselt elab vaarao omamoodi Kremlis. Ta ei ela mingil piirivalvekordonil ega metsaserval, seepärast oleks loogiline, et kõigepealt ilmuksid üle kogu Egiptuse rotid, metsikud loomad, olgu need elevandid või sipelgad. Nad peaksid justkui tulema linnadesse teistest kohtadest, kuid siin on üks imedest, ime imes, – kõik algab vaaraost. Loomad tulevad kõigepealt vaarao majja, siis tema orjade majja, ja üle kogu Egiptuse maa.

Kui me lugesime 14. salmis sarnast fraasi vajikra far'o le moše (vaarao kutsus Moše ja Aharoni), siis siin on näiliselt pisut erinevus: le moše asemel on siin el-moše (ja vaarao hüüdis Moše ja Aharoni poole), ta ei kutsunud neid lihtsalt enda juurde, vaid hüüdis nende poole, see tähendab, kisendas nende poole. Ja vaaraol on ettepanek, vaarao hakkab esimest korda otsima kompromissi, kuidagi püüdma nende juutidega kokku leppida, ja tal on just selline ettepanek: „Minge ja tooge siin, meil kodumaal, isamaa altaritel, ohver Kõigekõrgemale. Milleks kaugele minna?“ Vaarao tõepoolest kardab, et esiteks juudid põgenevad. Põgenevad mitte ainult kui orjajõud, tööjõud on samuti tähtis, kuid vaarao arutleb siin kõige tõenäolisemalt mitte ainult kui mänedžer. Juutidel on, nii paistab see vaarao pilgu läbi, pult, mis võib sisse ja välja lülitada igasuguseid Egiptuse ebameeldivusi. Ja kui nad, olles Egiptuses, kasutavad seda pulti sisse- ja väljalülitamiseks, mine tea, võib-olla nad lahkuvad ja unustavad tule kustutada, lahkuvad ja ei korista üldse neid loomi ära või, vaata et, saadavad veel mingeid nuhtlusi, seepärast on parem neid siin hoida.

 Mis mõttes? Egiptlased kummardavad jäära (lambukest), see on Egiptuse sümbol, ja „kui me hakkame teda ohvriks tooma, siis näeb see välja, nagu tooksime me Egiptuse ebajumalat ohvriks, et egiptlased ometi midagi ei mõtleks…“

„Sina, – ütleb Moše vaaraole, – algatad selle justkui oma mõtlematu teoga peaaegu kodusõja, sest kui me hakkame siin jäärasid ohvriks tooma, solvab see Egiptuse usklike tundeid, nad võivad haarata mõõga või igatahes kivid, ja see ei tundu väikesena, võib-olla on see isegi hirmsam kui metsloomad.“

Sõna leater, mida siin kasutatakse, me rääkisime sellest juba, on seotud hangudega, millega heina kohendatakse. See tähendab: „kohendage seal, taevas, minu eest, et tühistataks see kohtuotsus, mis lööb kõiki metsloomadega“. Võimatu on elada, kui ümberringi kubiseb see jälkus. See tähendab, vaarao ütleb: „Hea küll, minge te üheks päevaks, ja palvetage te minu eest.“ See tähendab: „olgu see ikkagi meie isamaa heaks, ja mitte ainult teie rahva heaks. Näidake mulle üles lojaalsust.“

On huvitavaid kommentaare, mis ütlevad, et me'immah võib siin mõista kui sinu rahva seast. „Ma pärinen sinusuguste seast“, – ütleb Moše. See tähendab: „kui mina lähen, võin ma kergesti tuua ohvri ka ühe päeva teekonna kaugusel. Kuid rahval, et ümber lülituda, häälestuda teenimisele, on vaja, nii-öelda, encounter'it, tal on vaja siseneda meditatiivsesse olekusse, puhata hästi pärast tööd, häälestuda vaimsele lainele, ja seepärast on tal, erinevalt minust, vaja rohkem aega. Ühe päeva teekonnast ei ole mingit efekti.“

Sõna vaje'tar, me rääkisime, on seotud hangudega. Tänapäeva keeles on atira kassatsioonikaebus, armuandmispalve või millegi edasikaebamine. Moše palub kohtuotsuse peale edasi kaevata.

Noh, nagu me ootasimegi, on lõpp selles loos üldiselt juba klassikaks saanud.

On erinevus: vahel ütleb Moše šallah ammi (lihtsalt saada minu rahvas ära), aga vahel öeldakse šallah et-ammi. Šallah et-ammi ja šallah ammi on väga sarnased fraasid. Milles on siin erinevus? Siin on mingi tagant kiirustamine: „saada just Minu rahvas“, rõhuga sõnal Minu, „lase ta minna, sest ta on Minu“.

Sõna mikne tähendab soetatud kariloomi. On kariloomi, kes võetakse karjamaale, kariloomi, keda karjatavad palgatud karjased. Mikne – need on kariloomad, kes on osa varast, see tähendab, moodustavad just inimese enda rikkuse. Sõna mikne võib tõlkida kui majapidamine globaalses mõttes. „Kõigis sinu kariloomades, kes on väljal“, see tähendab, arvestamata kasarmuloomi.

Huvitav sõna dever. See on seotud sõnaga davar – sõna, ese, on seotud sõnaga dvir – teenistuse koht templis ja midbar – koht, kus lausutakse sõnu (kõrb). Sõna dever – surnud, surmav sõna, laastamine, surmamine.

Kommentaatorid ütlevad, see on meile hiljem tähtis, et kui Toora ütleb kogu kari, kogu rahvas, siis peetakse silmas valdavat enamust. Toora räägib inimese keeles. Kui inimene ütleb „kõik on kadunud“, ei tähenda see, et kõik-kõik on kadunud. Kui inimene ütleb „ma jäin ilma kõigest“, ei tähenda see, et ta jäi ilma kõigest. Toora ei räägi juriidiliste dokumentide keeles, vaid räägib inimese keeles. Suri kogu kari – see tähendab karja peaaegu ei jäänud.

Jumala abiga jätkame me teiega täna nädalalõigu Vaera uurimist ja loeme 9. peatüki 8. salmist. Egiptuses on uus päev ja vaaraol – uued probleemid (kui kellelgi oli temast kahju).

Ahjutuhk (sõna tuhk, piah on heebrea keeles meessoost, seepärast ja viskab selle, uzrako) – see on valge osa, selline valgeks muutunud süsi, see jääb ahjudesse. Antud juhul on jutt ahjust, mida nimetatakse kivšan, need on suured ahjud, mida kasutatakse telliste ja savinõude põletamiseks, ahi, kuhu võib rahulikult sisse astuda.

See tähendab, Moše ja Aharon peavad võtma täis pihutäied tuhka. Aharon puistab Mošele juurde, Mošel tuleb selline „kuhjaga“ pihutäis, ja ta viskab vaarao silme ees tuha ilma kommentaarideta ja ilma sõnadeta. Mingeid hoiatusi, mingeid nõudmisi ei esitata.

Ja vaat siin on juba ime, sest kahe pihutäiega, ükskõik kui haaravad käed Mošel ja Aharonil ka poleks, ei täida sa kogu maad. Toimub selle tolmu paljunemine õhus, alguses on see tolm.

Šhin – see on selline nahahaigus, haavand. Kõige tõenäolisem oletus on, et see on nõgestõbi, punane, sügelev, väga ebameeldiv nahahaigus. Ja teine, mitte vähem lõbus variant on šistomoos, haigus, millega samuti kaasneb nahalööve, väga ebameeldivad haavandid, haigus, mis kahjustab ka siseelundeid hingamiselundite kaudu. Me ei hakka selle haiguse etümoloogiasse süvenema, see on kohutav haigus, mis lööb haavanditega seest ja väljast; reeglina on see seotud väikeste elusorganismide-parasiitidega. Nõgestõbi on natuke kergem, rahumeelsem haigus, kuid samuti vähe meeldiv.

Siin peatub tähelepanelik inimene ja küsib: „Oodake, oodake! Mis kariloomad? Kust behema? Behema – need on veised, nad ju justkui surid eelmise nuhtluse ajal?“ Kuid me juba rääkisime, et kõik kariloomad ei surnud, et justkui kõik, aga tegelikult mitte kõik. Ja on veel üks nüanss: Egiptuse sees asub Gošeni maa, kus elavad juudid. Neil jäid kariloomad alles, ja Egiptuse majapidajad (täiesti võimalik, et nii oligi) ostsid pärast seda, kui nende kariloomad olid eelmise nuhtluse läbi hukkunud, juutidelt juurde uusi kariloomi. Loomulikult tõusid hinnad lakke, juudid lõikasid sellest kasu. Kuid see on täiesti tõenäoline stsenaarium, kust loomad tulid.

Niisiis, kõik loomad ja inimesed osutuvad nakatunuks väga ebameeldivasse dermatoloogilisse nahahaigusesse. Selline oli käsk.

Väga valus on seista, kui sul on jalgadel haavandid – nii jalataldadel kui ka põlvedel, kuidagi ei suuda seista. See on suur-suur häbi. Siin ei proovi sa isegi midagi teha, sest ka proovida sa ei saa – sa oled üleni nahahaigusest haavandeid täis. Haavandeid tajuti alati kui mingit ebapuhtust, kui rüvetatust, ja seepärast võib öelda, et Egiptuse nõiad on täielikult häbisse jäetud. Kuid vaarao ei anna alla.

Järgmises salmis me loeme loo jätkut, ja tekib veel üks küsimus: täpselt nagu täidega nuhtluse puhul, ei loe me, et haavanditega nuhtlus lõppes. Ja võib küsida: „Aga mis, kas täid keerlevad seal edasi, üle kogu Egiptuse?“

Kommentaatorid ütlevad, et esimesest nuhtlusest, mis kestis nädala, võime me teha järelduse, et ka kõik teised nuhtlused kestsid umbes nädala. Ja nädala pärast lõppes kogu see haavanditega löömine, kogu see haigus. Huvitav on, et nii šistomoosi kui ka nõgestõve kohta öeldakse, et kui need ei muutu krooniliseks, siis kestab nende haigusperiood 7 päeva. Kuid see ei tähenda, et me räägime praegu haiguse mingist ratsionaalsest päritolust. Selline massiline haigestumine üldiselt mittenakkavasse haigusesse – see on loomulikult ime. Me lihtsalt püüame seda natuke tõlkida meie tänapäeva keelde. Niisiis, kõige tõenäolisemalt kestis nuhtlus nädala, kui lähtuda sellest, mida me varem õppisime. Kuid on palju erinevaid teisi arvamusi, ja meil ei ole kombeks nendega vaielda.

Muide, heebreakeelne sõna pa'am (kord), nagu ka vene keeles, on seotud sõnaga lööma, tabama. Võib öelda, mõõgaga lüüakse – pa'amim, süda tuksub – halev po'em.

Teiste sõnadega: „Mina saadan sulle kõigi löökide löögi, kõigist löökidest – löögi, kõigist epideemiatest – epideemia. Mina saadan sinu peale sellise asja, mida pole nähtud ega kuuldud.“

Miks Jumal laseb vaaraol vastu pidada, miks Jumal toetab vaaraod kogu aeg tema mõttes rahvast mitte minema lasta? Kommentaatorid ütlevad (üldiselt on see selline traditsioon, üldine lähenemine): inimest juhitakse seda teed mööda, mida ta tahab minna. Ja kui vaarao ütleb: „Ma tahan vastu pidada, ma tahan selle juudi Jumalaga võistelda“, siis Kõigekõrgem toetab teda ausalt selles ja aitab teda vastu pidada.

Sõna lehistolel tähendab keerlema, end välja keerutama; maslul – see on rajatud marsruut; ka keerutatud nuudlite nimi on maslula.

Kõigekõrgem ütleb siin vaaraole sellise asja: „Ära arva, et sa oled nii kaval. Mina ei näe sind mitte ainult läbi, Mina tunnen sind seestpoolt ja tugevdan sind. Mina õpetan sind sel kombel, kuid nüüd saad sa tõelise keretäie.“

Nii pidi Moše ütlema vaaraole, edasi andma Kõigekõrgema sõnad. Mida tähendab „homme samal ajal“? Egiptlased kasutasid aktiivselt päikesekelli. Paljudel majadel olid sellised skaalad, millel oli näha, kuidas päike loojub, ja sai aega määrata. Ja Moše justkui näitas päikese peale, päikesekiire peale, mis kõrgusel see seinal on, ja ütles: „Homme samal ajal“! Siin ei ole täpsus enam päeva pealt, siin on täpsus tunni pealt.

Vaat kus imestavad Egiptuse meteoroloogid! On selline rahvas – meteoroloogid ja vanemad. Nad ei mäleta kunagi sellist kuumust, ei mäleta sellist külma, ei mäleta sellist rahet. Just sel juhul on neil võimalus nii öelda, sest Kõigekõrgem Ise tunnistab, et kunagi ei ole olnud sellist rahet.

Jälle: kust on neil vara? See on ju eelmisel korral maha löödud, ja üleeelmisel korral maha löödud. Jälle müüsid juudid, kõige tõenäolisemalt, või ostsid egiptlased kuskilt mujalt sisse, taastusid.

Egiptlastel ei olnud nii külma talve kui Iisraeli maal, et talvel aetaks kari majadesse. Kuid ka selliseid tohutuid karju ei olnud egiptlastel, välja arvatud juutidel Gošeni maal. Öised tarad karjale olid olemas, ja öistesse taradesse saab karja ajada. Kes kardab Jumala sõna, see ajab ka (vaat teile veel üks katsumus) oma karja majadesse.

Heebrea keeles tähelepanu pöörama – lasim halev, sõna-sõnalt südant panema. Kui tahetakse öelda: „Tähelepanu!“, siis öeldakse simu halev! (pange südant!). Sõna tähelepanu – see on simat-lev, südame panemine. Me juba märkisime, et mõtted ja mõtisklused on seotud südamega; heebrea keeles, Toora keeles oli see nii, ja tänapäeva heebrea keeles on see säilinud.

Me rääkisime, et behema – see on peamiselt lehmad ja härjad, veised. Huvitav on see, et on selline piibellik kangelane behemot, teda mainitakse Ijovi raamatus (40:10–19), mingi muinasjutuline, noh, mitte muinasjutuline, selline imeline loodu, ja sealt tuleb vene sõna begemot. Kuid tegelikult on see mitmus sõnast behema (kari), see tähendab selline omamoodi megahärg.

Moše kuuletus loomulikult Kõigekõrgemale:

Sõna vajet (ja tõstis) – on samatüveline sõnaga mate (kepp), lehatot – kallutama, painutama. Seepärast võib öelda, et kepp – see on mingil määral „kallutaja“, „pööraja“, „osutaja“ ja nii edasi.

Üldiselt on selline kiusatus: iga kord, kui me loeme Jumala häältest, võib siin näha šofarit, muidugi väga tähenduslikku häält. Midraš ütleb, et šofari häält oli kuulda, kui Kõigekõrgem puhus hinge Adamisse. Ja paljud kommentaatorid ütlevad, et kostsid hääled nagu šofari helid, kuid täiesti võimalik, et siin olid kõuemürinad.

Tuli käis maa poole, „käis end“ maa poole, kui sõna-sõnalt tõlkida. See tähendab, oli leek, mis põles vastupidi. Tavaliselt tõusevad maa peal põleva leegi keeled üles. Siin laskus leek ülevalt – selles võib selgelt näha Kõigekõrgema ilmutust. Jumalik tuli, mis avaldub jäistes rahnudes, mis kukuvad maa peale. Ime imes.

Sõna vajamter tähendab sõna-sõnalt ka laskis sadada, samast tüvest on ka sõna matar – vihm: ja ISSAND laskis rahet sadada Egiptuse maale.

Võib öelda, et need olid välgud, kuid kõige tõenäolisemalt oli see midagi suurejoonelisemat, nagu tulised pilved. Kommentaatorid, seletajad näevad selles Jumala kohalolekut väga raske rahe sees.

Sõna goi tähendab lihtsalt rahvas. Kui öeldakse inimese kohta, et ta on goi, siis tänapäeval mõistetakse seda kõige sagedamini kui mittejuut. Kuid ka juudi rahvas ise on nimega goi kadoš (püha rahvas). Goi – see on iga rahvas, aga goi kui mittejuut – see on rahvaste esindaja. Täpselt samamoodi ei tähenda sõna paganiVene sõna, mis vastab siin sõnale „pagan“, on tuletatud sõnast, mis tähendab „keel“ ja vanas keeles ka „rahvas“; autor toetub sellele seosele. Eesti sõnal „pagan“ seda seost ei ole, seepärast on lause tõlgitud sõna-sõnalt. ebajumalakummardaja, vaid tähendab – see, kes on pärit keeltest, maailma rahvaste seast, muulane. Ja sellest ajast, kui Egiptus sai hõimuks, ei olnud sarnast rahet Egiptuses.

Vaat praegu me lugesime „igasugust väljarohtu“. Edasi me näeme, et sõna igasugune ja sõna kõik ei tähenda alati tegelikult kõike.

Rahe – see on tohutu kahju kogu Egiptuse majandusele, väga kohutav, hävitav tegevus. Egiptlased peamiselt loomakasvatusega ei tegelenud, vaid tegelesid rohkem maaharimisega, ja rahe – see on just kahju maaharimisele. Üldiselt on see juba majanduse krahh: mitte mingi heaolu õõnestamine, mitte mingi mugavuse õõnestamine, vaid kõige kohutavam löök Egiptuse majandusele.

Tekib loogiline küsimus: väljas ei ole lihtsalt vihmake, väljas on tugev rahe. Öeldakse, et see tapab kõik, kes seal on. Peremees ei mõtlegi sellise ilmaga koera õue ajada, aga vaarao saatis kellegi Moše ja Aharoni järele. Kes see selline vabatahtlik on, kes sellise ilmaga läheb? Noh, ja pärast seda tuleb ka Moše välja, läheb kuidagi vaarao juurde. Ja üldse, need laused, mida me kohtame („kutsus Mošet“, „vaarao saatis Moše ja Aharoni juurde“ ja nii edasi), on imestamisväärsed. Kuidagi läheb kõik väga kiiresti, neid leitakse kiiresti; kõige tõenäolisemalt elavad Moše ja Aharon Ramsese linnas, kuhu oli tolleks ajaks viidud Egiptuse pealinn, Gošeni maa piirile. Paljud Egiptuse linnad ei olnud suured. Ütleme, Jeruusalemma vanalinna pindala on natuke üle ruutkilomeetri, see näeb välja nagu selline väike-väike linnake. Ja ka Ramses võis olla küllaltki väike linn. Selle väikese linna sees oli väga palju galeriisid, rõdud ulatusid kõnniteede kohale. Me näeme seda Egiptuse arhitektuuris: kinnised või lahtised galeriid, kaared. Galeriides käis kauplemine, see tähendab, olid mingid kaetud kõnniteed, kõnniteede kogu pikkuses olid turud, linn oli alati kaubalinn. Kuid asi ei ole selles: kui olid kaetud käigud ja kui oletada, et Moše ja Aharon elasid pealinnas, siis võis nende järele saata suhteliselt ohutult. Kuid olid muidugi ka lahtised hoovid, ja kui vaaraol oli aiake grilli, basseini, muruplatsi ja vesipiibuga, siis loomulikult peksti tal kõik puruks. Kuid kaetud käigud on seejuures olemas.

Niisiis, vaarao kutsub Mošet ja Aharoni ja ütleb neile imestamisväärse asja. Mis see on, et vaaraod tabas nii ootamatult kahetsus? Kõigekõrgem käskis hoiatada, öelda vaaraole Moše kaudu: „Vaat, kes ajab inimesed ja karja sisse, kes kardab, see ei kannata, aga kes ei karda, see ka maksab.“ Vaarao nägi, et teda hoiatati heatahtlikult, heaga, ei öeldud: „Me litsume su siin praegu igal juhul lömaks.“ Ja kogu vara oli võimalik päästa. Vaarao mõtleb: „Võib-olla saab praegu midagi tagasi võita? Lõpetame selle ära, on võimalus tunnistada Kõigekõrgema õigust.“ Ja ütleb: „Ma kuulutan, et mul ei ole õigus, mina olen kurjategija, aga Kõigekõrgem – Tema on õige.“

Hääled, kolot elohim võib siin mõista kui Jumala hääled. Kuid sõna elohim kasutavad mõned tõlkijad mõnikord tähenduses suur või vali. See tähendab: „Ja lõpetagu Tema need valjud hääled ja see rahe“, vaat selline palve Kõigekõrgema poole.

29. salmis loeme Moše vastust sellele vaarao hädakisale:

Alati, juba lapsepõlves, küsisin endalt: miks kardab vaarao äikest rohkem kui rahet? Sellepärast, et äike hirmutab isegi siis, kui sa oled kodus. Sageli ma näen, et isegi täiskasvanud inimesi hirmutab äike tugevasti, selle ootamatud mürinad, kui klaasid kõlisevad ja midagi veel ragiseb. Inimesed kardavad äikest, sest rahe oli ju väljas, aga kõued tungisid majja.

Ja edasi me mõistame, miks Moše nii ütleb.

Lina – see on Egiptuse peamine tööstussaadus, üks peamisi. Egiptlased töötlevad lina, nad toodavad linaõli, mida kasutatakse ravimiseks ja toidu valmistamiseks. Ja peale selle töödeldakse lina loomulikult riideks. Kaer – see on vaeste toit, see on vaeste inimeste elatis. Sõna aviv tõlgitakse tänapäeva heebrea keeles kui kevad. Kevad on seotud tüvega abuv (punge avama, viljaalget moodustama). Kui lina on juba oma varred moodustanud, siis see tähendab, et jutt on kuust tevet (jaanuar - veebruar). Kui me räägiksime Iisraeli maast, mis asub põhja pool, tähendaks see märtsi-aprilli, kui on kõige-kõige Pesahi eelõhtu. Ja siis ei õnnestu sellesse ajavahemikku „pakkida“ ülejäänud nuhtlusi. Kuid jutt on Egiptusest, ja valmimise aeg saabub seal varem, seepärast on käimas kuu tevet, see tähendab, asi oli kõige tõenäolisemalt jaanuaris. On erinevaid versioone, erinevaid arvestusi, ma ei hakka nendega vaidlema, ma esitan ühe peamistest arvamustest, ja see ei ole üldiselt põhimõtteline.

Tõenäoliselt on venekeelsele inimesele spelta tuttav Puškini muinasjutust „Tsaarist ja tema töölisest Baldast“, mille kangelane palus: „Anna mulle aga süüa keedetud speltat.“ Spelta – see on teravili, nisuliik väga hapra, ebapüsiva pähikuga, kuid väga saagikas. Sellel on kilejas tera, see tähendab, seda ei saa kestast eraldada. Tera ei peksta välja, see jääb alati koos kliidega, ja kliid on sellest lahutamatud. Ja vaat nisu ja spelta (see, mida söövad jõukamad inimesed) ei kannatanud. Ja kui see ei kannatanud, siis teil, poisid, on veel midagi kaotada, ja te ei muretse nii väga selle pärast, et jääte nälga. Seepärast ütlebki Moše: „Ma tean, et te ei karda eriti.“

Võib esitada huvitava küsimuse: miks läheb Moše alati linnast välja, et palvetada, mis mõte sellel on? Kommentaatorid ütlevad, et linn on täis igasuguseid erinevaid ebajumalaid ja muud. Ja kui öeldakse, et Moše läks linnast välja, siis on täiesti võimalik, et ta tõusis linnaväravale, mis justkui ulatub linna kohale (otsekui „seisab ees“iVene tekstis on sulgudes väljend, mis tähendab sõna-sõnalt „seisab ees“ linnast väljapoole. Selle mõte jääb ebaselgeks, seepärast on see tõlgitud sõna-sõnalt. linnast väljaspool). See tähendab, et ta ei läinud meie mõistes päris linnast välja.

Kui öeldakse, et rahe lakkas, joonistavad kommentaatorid ilusa pildi: raheterad jäid lihtsalt õhku rippuma ja lahustusid samal hetkel. Noh, väga ilus pilt. Nii või teisiti, rahe Egiptuse kohal lakkas. Rahe lakkas, alles jäi nisu, spelta, alles jäi osa karjast, mis oli sattunud taradesse, pluss juutidelt saab veel osta. Ja seepärast...

Ja seekord, näete, kui kõik lakkas, on hääled tal juba viimasel kohal.

Milles on vaarao patt? Moše kirjeldas, milles seisneb inimese patt – ta ei uskunud Kõigekõrgema Sõna, ei uskunud Kõigekõrgema võimu. Vaarao ütles: „Noh, pole midagi, elame ka selle üle, peame vastu. Peaasi on meil kinni hoida oma Egiptuse kultuurist ja seista isamaa heaolu eest, seepärast me juute minema ei lase.“

Me lugesime 34. salmis, et vaarao ise tegi raskeks oma südame, siin aga näeme, et tema süda tugevnes.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Me räägime teiega veel natuke nädalalõigust Vaera, mis jätkab jutustust sellest, kuidas Iisrael, kes ei olnud veel jõudnud rahvaks saada, viibis Egiptuse maal. Sisuliselt on see meie lapsepõlve lugu. Me kõik, nagu tavatsetakse öelda, oleme pärit lapsepõlvest. Mõnel oli õnn sündida haritlasperre, rikkasse või mitte väga rikkasse. Ja selline inimene oli lapsepõlvest peale ümbritsetud armastuse ja hoolitsusega, nagu öeldakse, „küllalt armastatud“, sai hea kasvatuse, ja näib, et tal on kergem elada kui inimesel, kellel kõik kujunes teisiti. Juhtub, et juba sünnist peale osutub inimene tarbetuks, unustatuks ja mahajäetuks. Vaat näiteks nagu ühe tüdruku sellises loos:

„Minu elu algas lihtsalt kohutavalt. Ja oleks peaaegu lõppenud, enne kui jõudis alata. Ema ei tahtnud mind üldse sünnitada ja seepärast sünnitas mind salaja, põllul. Ja jättis mind sinnasamasse maha, isegi rinnale panemata ja nabanööri läbi lõikamata. Näljasena ja verega määrituna lamasin ma ja olin suremas.“

Ja see lugu, see kurb lugu – ei ole lihtsalt ühe juhusliku tüdruku lugu. See on just meie lugu, just juudi rahva lugu. Jehezkeli raamatu 16. peatükis me loeme, kuidas Kõigekõrgem seda jutustab:

„Ja vaat sinu sünd: sinu sünnipäeval ei lõigatud sul nabanööri läbi, ja veega ei ole sind pestud puhastuseks, ja soolaga ei ole sind sooldatud, ja mähkmetesse ei ole sind mähitud. Silm ei halastanud sinu peale, et teha sinu heaks, kaastundest sinu vastu, kas või midagi ühte sellest. Ja sind visati põllule sinu jäleduses sinu sünnipäeval“.

See tähendab, tüdruku jutustus – see on sellesama loo ümberjutustus esimeses isikus. See on meie, teie ja minu lapsepõlve lugu – Jumala rahva lapsepõlve lugu. Kui juhtuks, et inimene saab enda kohta teada midagi sellist, siis võib-olla hakkab ta käima psühholoogi juures, heidab psühhoanalüütiku juures kušetile ja hakkab kaua-kaua end sellest hingetraumast tervendama, hakkab püüdma seda unustada. Kuid Kõigekõrgem mitte ainult ei lase meil unustada, Ta tuletab meile seda pidevalt meelde, justkui tuletab meile meelde meie raske lapsepõlve lugu. Me loeme näiteks Devarimi raamatu 4. peatükis:

„Aga teid võttis ISSAND ja viis teid välja raudsest ääsist, rauasulatusahjust, Egiptusest, et te oleksite Tema osa rahvas, nagu sel päeval“.

Siin tuletab Kõigekõrgem meelde, et me ei olnud ju mitte pioneerilaagris „Artek“, vaid me olime raudses ääsis, kohas, kus on võimatu säilitada ei kuju ega sisu. Piinarikkas kohas, kohas, kus on võimatu viibida. Ja sealt viis meid välja Kõigekõrgem. Mälestused meie raskest lapsepõlvest – need on mälestused sellest, millisest seisundist viis meid välja Kõigekõrgem, mälestused sellest, millisest madalast stardist, spordikeeles öeldes, me startisime ja, sellele vaatamata, saavutasime selle, mida saavutasime. On inimesi, kellel õnnestus, nagu öeldakse, sündida „hõbelusikas suus“, nad ei võidelnud millegi eest, ei sõdinud millegi eest. Kuid see ei ole meie lugu. Meie lugu – see on raskete olukordade ületamise lugu. Ja mälestus meie raskest lapsepõlvest – see on mälestus sellest, et me suudame ületada raskeid olukordi.

Meie nädalalõigus on veel mõned lood, mis on seotud raskusega ja sellega, kuidas raskus mõjutab meid ja meie elu. Neljandas peatükis, 10. salmis me loeme sellest, kuidas Moše räägib Kõigekõrgemaga, Kes saadab teda juudi rahvast vabastama. Ja Moše ütleb: „Palun Sind, Valitseja, ma ei ole sõnaosav inimene, ei eilsest ega üleeilsest päevast, ega Sinu vestluse algusest Sinu orjaga, sest ma olen ‚raske suuga‘ (siin on originaalis kaved-pé – mul on raske suu). Ja ma olen kidakeelne, (siin – kavéd lašón – ja mul on raske keel), mul on raske suu, rasked huuled ja mul on raske keel. Mul on raske rääkida“. Nagu me teame edasisest loost, Moše ületab selle raskuse ja saab selleks, kelle kaudu antakse Seadus, ja kes lõpuks saab selliseks kõnemeheks, et terve Toora raamat on nimetatud sõnaga Devarim (Kõned). Ta ütles terve raamatu kõnesid, korrates, esitades Iisraelile uuesti Seadust, mida hakati nimetama Torat Moše (Moosese Seadus).

Teisest küljest me loeme lugu vaaraost. Väga sageli küsitakse: „Kui Kõigekõrgem tegi vaarao südame raskeks, miks Ta siis temalt ikkagi aru pärib?“ Näib, et kui vaarao oli ilma jäetud valikuvabadusest, kuidas saab temalt aru pärida? Kuidas saab aru pärida inimeselt, kellele ei antud võimalust valida õiget otsust? Ja vastus on selline: nagu Mošel oli raske keel ja rasked huuled, kuid Moše ületas selle, läks ja hakkas rääkima, täpselt samamoodi on raske süda – see, mida vaarao võis ületada. Raske töö, mida Iisraeli poegadele veel ka raskemaks tehti, et nad ei mõtleks vabanemisele, ei sundinud neid loobuma vabanemise ideest. Jah – raskendas, jah – peatas ajutiselt, jah – pidurdas, kuid Iisraeli rahvas läks Egiptusest välja sellele vaatamata.

Raskused, nagu sangpommid, nagu hantlid, võivad meid tugevamaks teha. Ja rääkides meie raskest lapsepõlvest, tuletab Kõigekõrgem meelde: „Vaata, millistes olukordades Mina sind aitasin. Vaata, millised olukorrad sa Minu abiga üle elasid. Jah, võib-olla visati sind põllule, visati põllule mustana, sinu jäleduses, nabanööri sul läbi lõikamata, kuid vaata, mida sa oled saavutanud!“

Vaata oma olukorda praegu, mõtle sellele ja ütle, kas sa suudad selle ületada? Kas su olukord, milles sa praegu oled, on ületatav pärast seda, mis juhtus sinu lapsepõlves ja mida sa oma raskes lapsepõlves üle elasid? See lähenemine mõjutas kogu Iisraeli rahvast, kogu juudi ajalugu. Ja tänapäeval just ilmalikus Iisraelis on olemas selline ütlus: „Elasime üle vaarao – elame üle ka selle.“ Kui me suutsime vaarao üle elada, tähendab, me saame hakkama ka sellega, mis meiega täna toimub.

Meir Ariel, Iisraeli luuletaja, laulja ja helilooja, räägib sellest populaarses Iisraeli laulus: „Mõnikord saan ma seda kätte täis bussis, parklast välja sõites või kui ma trügin ja astun teistele varvastele. Mõnikord lihtsalt tänaval, kitsikuse ja tunglemise pärast, liigsest püüdlusest kiiremini õnnetükki kahmata – selga, ribidesse ja mõnikord isegi näkku saan ma löögi vana tuttava küünarnukiga. Aga me ju elasime üle vaarao, tähendab, elame üle ka selle“.

Meie mälestused – need on sellest, et me elasime üle vaarao, me elasime üle inimese, kes viskas meie poisse jõkke, tappis kõik meie poisid, kes sundis meid hommikust õhtuni, selga sirgu ajamata, telliseid tegema. Juba enne, kui me saime kogukonnaks, kui me saime rahvaks, elasime me selle üle. Me tulime sellest välja, me läksime läbi kõrbe, olgugi et mitte raskusteta. Me jõudsime Iisraeli maale. Me tulime tagasi Iisraeli maale pärast kahte tuhat aastat pagendust. Meil on nii palju kõike juhtunud, kuid ka kõik ülejäänud ebameeldivused elame me samuti, Jumala abiga, üle. Meie raske lapsepõlve lugu – see on lugu, mis tegi meid tugevamaks, sest selles loos oli Kõigekõrgem; sest kui tüdruk lamas mahajäetuna põllul, kohtas teda Kõigekõrgem, korjas ta üles Kõigekõrgem, ja Tema on meie kõrval: piisab ainult pöörata Talle tähelepanu, pöörduda Tema poole, ja siis me saame öelda: „Elasime üle vaarao – elame üle ka selle.“

Võib öelda, et nädalalõik Vaera algab mingil määral keskelt. Me lõpetasime eelmise lõigu Moše nördimusega, sellega, et ta pöördub Kõigekõrgema poole küsimusega: „Miks sa mind saatsid?“ Selle tema repliigiga lõppes eelmine lõik. Ja meie nädalalõik algab 6. peatüki 2. salmist, algab Kõigekõrgema vastusega Moše küsimusele.

Siin me näeme Kõigekõrgema kahte erinevat nime. Traditsiooniline lähenemine ütleb, et alati, kui me loeme nime Elohim, viitab see kohtu rangusele. Ja vastupidi, kui me loeme neljatähelist nime, Adonai, tähendab see armu. Ja kommentaatoritel-tarkadel tekkis selle salmi kohta küsimus: mida tähendab selline nime vahetus? Nagu me mäletame, vastab Kõigekõrgem siin Moše nördimusele. Kommentaatorid ütlevad, et kohus – see on vastus Moše sellisele nördinud väljaütlemisele, nime Elohim mainimises on siin teatav süüdistus Moše aadressil, ja me mõistame hiljem, miks.

Ja edasi, 3. salmis, ütleb Kõigekõrgem, et Tema ei olnud Esiisadele, Avrahamile, Jitshakile ja Jaakovile, tuntud nimega Adonai. See tekitab imestust, sest me kohtame Tooras mainimist sellest, et Esiisad nimetavad Jumalat selle nimega. Ja millega siis saab selle vastuolu lahendada?

See saab arusaadavaks, kui me meenutame, et nimi on veel ka vihje teatud olemusele. On midagi, mida Kõigekõrgem kavatseb praegu avaldada, mida ei olnud avaldatud Esiisadele. See miski (kommentaatorite arvates) – need on imed. Esiisad tundsid Kõigekõrgemat oma sisemaailma kaudu. Nad ei vajanud imesid, et uskuda. Me võime näha, et Kõigekõrgem aitas neid elus, kuid ei olnud mingit üleloomulikku sekkumist Tema poolt. Ja ometi, sellest hoolimata, tundsid nad Jumalat. Kuid Iisraelis paljunesid Jaakovi järeltulijad, Jaakovi perekonnast sai rahvas. Ja sellel rahval oli juba hoopis teine vaimne tase, tal ei olnud sellist usu taset nagu Esiisadel. Ja seepärast vajas rahvas imesid, vajas üleloomulikke nähtusi. Just seepärast ütleb Kõigekõrgem, et Tema hakkab nüüd end ilmutama nimega Adonai. See tähendab, et sellest hetkest hakkavad toimuma üleloomulikud asjad, mis rikuvad looduse käiku. See tõukab rahvast Egiptusest väljumisele. Kuid see Kõigekõrgema armu ilming on tingitud just sellest, et rahva vaimne tase on madalam kui Isadel.

Midraš esitab seda Moše ja Kõigekõrgema vestlusena. Kõigekõrgem justkui ütleb Mošele: „Meenuta Avrahami, kellele Mina lubasin anda kogu maa pärandiks, aga tal ei olnud kuskile oma naist matta, ja ta pidi oma raha eest kohta ostma. Ja sellest hoolimata ei kaotanud ta usku.“ Aga nüüd, pärast missiooni algust ja esimest käiku vaarao juurde, vastab Moše nördimusega. See tähendab, Egiptuses rahvas paljunes, kuid tema vaimne tase osutus madalamaks kui Esiisadel.

Edasi, juba 9. salmis, ütleb Toora, et rahvas ei kuulanud Mošet meelenõrkuse ja raske töö tõttu, ja kommentaatorid püüavad mõista, miks. Näib ju, et mida raskem töö, seda rõõmsam on sõnum sellest, et inimene sellest vabastatakse. Kommentaatorid ütlevad, et rahvas ei tahtnud kuulata, sest ta oli uppunud ebajumalakummardamisse. See tähendab, töö all mõeldakse ebajumalakummardamist, mis heebrea keeles on sõna-sõnalt avoda zara (võõras töö). Juudid ei tahtnud Jumalast kuulda, sest nad ei tahtnud maha jätta Egiptuse jumalaid, keda nad kummardasid. Toora ei ütle seda siin otse, kuid jutustus sellest on prohvet Jehezkelil, 20. peatükis. Seal räägitakse sellest, et Iisraeli rahvas keeldus hülgamast Egiptuse jäledusi, mida ta kummardas. Kuid ka Toora tekstis võime me näha, et Iisraeli rahvas ei läinud välja, kuni vaarao teda praktiliselt minema ei ajanud. Just sel ööl, kui toimub löök esmasündinute pihta, ütleb vaarao: „Tõuske ja minge ära minu maalt.“ Kuni selle hetkeni juudid ei lahkunud. See tähendab, vabastamine ise oli täielikult ja tervenisti arm (nii näeb seda juudi traditsioon): Kõigekõrgem viis Iisraeli välja ainult seepärast, et Tema oli lubanud seda teha; Iisrael ise välja minna ei tahtnud.

On veel üks huvitav koht, millele tasub tähelepanu pöörata, see on 6. peatüki 13. salm. Siin ütleb Toora, et Kõigekõrgem saatis Moše ja Aharoni Iisraeli juurde, et anda neile käsk. Kuid Toora ei täpsusta, mida täpselt nad pidid käskima. Aga vaat juudi traditsioon ütleb, et esimene käsk, mille juudid said Egiptuses, – see on orjade vabastamise käsk, see tähendab, juudid said käsu seitsmendal aastal vabastada kõik oma juudi orjad. Jälle, Toora ei ütle seda otse. Kuid sellest räägib prohvet Jirmejahu (34:13–14). Seda ei ole edasi antud kõigis tõlgetes, kuid originaaltekstis on öeldud, et see käsk (orje vabaks lasta) anti rahvale Egiptusest väljumise päeval:

„Nõnda ütles ISSAND, Iisraeli Jumal: sõlmisin Mina liidu teie isadega sel päeval, kui viisin Mina nad välja Mitsrajimi maalt, orjusekojast, öeldes: seitsmenda aasta lõpuks laske igaüks vabaks oma vend, ivri, kes müüb end sulle; teenigu ta sind kuus aastat, ja (siis) lase ta enda juurest vabadusse.“

Juba enne, kui Iisrael sai vabastuse Egiptuse ikkest, võtsid juudid enda peale valmisoleku vabastada juudi orje. Ja traditsioon näeb selles sügavat sümboolikat. Inimene ei saa orjusest vabaneda, kui ta ise kedagi orjastab. Ilma valmisolekuta lasta vabaks kõik oma orjad, andestada kõigile oma võlgnikele, ei ole inimesel võimalik vabaneda. Ja me näeme selles olulist paralleeli ISSANDA palvega „Meie Isa“, kui Ješua ütleb: „Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi anname andeks oma võlgnikele.“ See tähendab, ilma oma võlgnikele andestamata ei saa me ise andestust. Ja see andestus, selle andestuse eelkuju – on kõige esimeses käsus, mille juudid, veel mitte rahvana, said Egiptuses.

 Võib märkida veel üht momenti. Üks kommentaatoritest, kes elas viimastel sajanditel, räägib sellest, et sisuliselt tuli Egiptusest välja 600 tuhat juuti. Neist läheb Iisraeli maale ainult kaks inimest, ainult Jehošua ben Nun ja Kalev. Kommentaator räägib sellest, et me näeme selles Jumaliku plaani erakordsust, et ISSAND võib teha maailmas globaalseid muutusi, muuta loodust, sekkuda asjade käiku, isegi kui lõppkokkuvõttes jõuavad vabastuseni ainult kaks 600 tuhandest. Kui vaadata seda inimlikust küljest, siis tuleb tähele panna seda, et imed, mis juhtuvad meiega, kogukonnaga, mille osa me oleme, ja mõnikord isegi kui me kuuleme mingeid tõotusi – kõik see nõuab meie osalust, meie koostööd Kõigekõrgemaga. Me võime osutuda kõigi nende tõotuste väärituks, ja isegi Egiptusest välja tulnuna, isegi lepingu sõlminuna, võime me ikkagi kõrbes hukkuda, hoolimata sellest, et meie kõrval käib palju inimesi. Nagu me näeme, jõudis 600 tuhandest kohale ainult kaks.

Millest siin räägitakse? Kõigekõrgem räägib sageli prohvetite kaudu sellest, et Teda pühitsetakse teiste rahvaste ees sellega, et kogub Iisraeli rahva, sellega, et tegutseb Iisraeli rahva seas. Imeline on Iisraeli rahva ajalugu, tema hajutamine ja taaskogumine Pühal maal, hoolimata keerulistest ajaloolistest pööretest, hoolimata sellest, mida Iisraeli rahvas läbi elab! Ja näib, kes küll veel oleks vastu pidanud nendes ajaloolistes sündmustes, nendes pidevates rõhumistes, tagakiusamistes ja kiusatustes sulanduda teistesse rahvastesse? Kuid Kõigekõrgem ütleb: „Mina kogun nad ja sellega ilmutan neile Oma pühaduse.“

Pühadus ühes oma tähenduses – see on eraldatus maailmast, see on sõltumatus mingitest maistest põhjustest, ülendatus kõigi maiste põhjuste ja vajaduste üle. Ja sellega ütleb Kõigekõrgem: „Mina ilmutan neile Oma võimu, Oma täieliku sõltumatuse millestki, mis maailmas toimub. Minu plaan saab teoks, hoolimata mis tahes ajaloolistest sündmustest, mis ka ei juhtuks, Mina ilmutan Oma pühaduse, kogudes Iisraeli rahvast. Ja peale selle, see, et Iisraeli rahvas vastab Minu kutsele, on samuti Minu pühaduse tunnistus. Ja nii saan Mina pühitsetuks rahvaste seas.“

Kõigekõrgem ütleb: „Mina toon nad tagasi, ja nad hakkavad elama oma maal…“. Sõna jaševu tähendab alalist elamist maal, see tähendab, nad saavad alalisteks elanikeks, nad asuvad paikselt elama maale, mille Kõigekõrgem tõotas Jaakovile.

Ja nad hakkavad elama seal kindlalt – sama tõotus on antud ka Moše kaudu Devarimi raamatus. Moše räägib sellest, et see elu Pühal maal on turvaline elu, kindel elu, ilma pideva värisemiseta, ilma pideva hävitamise hirmuta. Tuleb öelda, et tänapäevane Iisraeli riik alles käib seda teed mööda. Iisraelil on väga palju vaenlasi, ja seepärast on väga suured kulutused sõjalisele eelarvele. Ja võib öelda, et Iisrael ei tunne end siiani nii turvaliselt, et keegi meid ei puutu, keegi ei julge meid rünnata. Seni seda ei ole, see on ainult tõotus. Kõigekõrgem ütleb: „Nad hakkavad elama kindlalt oma maal.“ Devarimi raamatus on öeldud: „Mina hävitan kõik vaenlased nende ümber.“

„Kui Mina teen kohut, kõigi nende üle, kes vaenasid neid nende ümber, ja nad teavad, et Mina olen ISSAND, nende Jumal!“ – see on samuti pühaduse ilming. Ja ISSAND näitab, et Tema valitseb iga olukorra üle ja et Tema ilmutab Oma hoolt, ei ole jätnud maha Oma hoolt Iisraeli rahva eest.

See on tegelikult väikese lõigu lõpp 28. peatüki lõpust, ja me hakkame lugema 29. peatükki, 1. salmi.

Kümnes aasta – see on Jojakimi pagenduse kümnes aasta, kümnes kuu (see tähendab tevet), kaheteistkümnes päev, kui tõlkida tänapäevaselt – see on 7. jaanuar 587 eKr.

2600 aastat tagasi on öeldud see prohvetikuulutus. Me loeme praegu mingist ilmutusest, mis on saadud 2600 aastat tagasi, ja see on meie jaoks aktuaalne. Tasub lihtsalt peatuda ja mõista, tunnetada, millist tohutut ajastut hõlmab Tanah, Piibel, Kõigekõrgema ilmutused! Kui aktuaalsed on need kogu aja vältel! Ja vähe on sellest, mis on kirjutatud 6. sajandil eKr, jõudnud meieni ja on kellelegi nii aktuaalne, nagu on aktuaalsed need sõnad!

Niisiis, kaheteistkümnendal päeval, kümnendal kuul tevetil, Jojakimi pagenduse kümnendal aastal tuli ISSANDA sõna Jehezkelile:

„Vaat Mina – sinu vastu“ – see on sõja kuulutamise vorm, omamoodi „Tulen teie kallale!“

Ja edasi võrdleb prohvet Egiptuse kuningat krokodilliga. Siin tuleb teha mõned märkused. Sõna tanim lõpeb meie salmis tähega mem. Tavaliselt lõpeb sõna krokodill (tanin) tähega nun. Kuid heebrea keele eri murretes ja eri variantides, heebrea keele murrakutes võivad tähed mem ja nun sõna lõpus vahetuda. Jehezkelil asendab lõppudes sageli mem tähte nun. See on lihtsalt murraku eripära.

Vaaraod nimetatakse suureks krokodilliks, kes on end laiali sirutanud keset Niilust. Sõna je'orav näiliselt mitmusliku vormi tõttu püütakse seda sageli tõlkida Niilusteks või jõgedeks. Kuid kõige tõenäolisemalt on je'orav antud juhul just Niiluse nimi egiptuse keeles. Selline suursugune nimi, nagu jõgede jõgi või laulude laul. Niilus – kõige tähtsam jõgi, nii nimetatakse Niilust ja tema 7 haru.

Imeline verbivorm asitini – mina tegin ta enda jaoks, see tähendab mitte ainult „mina lõin ta“, vaid „mina lõin ta enda järgi, enda pärast, minu pärast on ta olemas, minu armust on Niilus olemas“. Aga Niilus ei ole ju lihtsalt jõgi, see on arm kogu Egiptusele: kogu Egiptus (kogu põllumajandus, kogu Egiptuse toit) on olemas Niiluse jõe arvel.

See pilt kujutab vaaraod, kes on hakanud end pidama jumalaks, heaolu allikaks Egiptuses, absoluutseks valitsejaks Egiptuses, kes viibib absoluutses mugavuses, väga heas paigas, mille ta enda jaoks ise lõi, – haavamatu, suur, armuline, kõikvõimas krokodill. Vaat just selline on vaarao kujund.

Ma mainin sageli seda fakti, et egiptlased armastasid joonistada. Väga palju Egiptuse olme elemente on olemas joonistustes: kuidas nad valmistavad leiba, kuidas nad lõikavad vilja, nende pulmad, nende mingid võistlused – egiptlased joonistasid kõik üles. Kuid meieni ei ole jõudnud ühtegi joonistust, mis puudutaks seda, kuidas egiptlased püüdsid krokodille. Kõige varasematest kirjeldustest – see on kreeklase Herodotose kirjeldus, kes tõepoolest ütleb, et krokodille püütakse konksudega. Miks egiptlased ei joonistanud krokodillipüüki? Võimalik, et sellepärast, et krokodill on nende jaoks just püha loom, ja muidugi, hoidku Osiris krokodille püüdmast. Ja vaarao jaoks on parim viis tunda end jumalana – kujutleda end suure-suure krokodillina.

Krokodille leidub suuri, Niiluse krokodillid ulatuvad kuni 6 meetri pikkuseni, kuigi see on haruldus. Roomajad eristuvad selle poolest, et nad kasvavad kogu elu, ja mõned krokodillid elavad umbes 60 aastat, ja neil on, üldiselt, võimalus kasvada. Nii et suur, muljet avaldav krokodill võib Niiluses täiesti ette tulla.

Kuid Kõigekõrgem ütleb: „Aga Mina löön konksud sinu põskedesse, ja Mina kleebin kõik sinu Niiluse kalad sinu soomuste külge.“ Just Egiptuse rahvas on antud juhul Niiluse kalad. Kõik nad jäävad Kõigekõrgema tahtel kinni krokodilli soomuste külge. (Krokodillil ei ole muidugi soomuseid nagu kalal, kuid kogu tema nahk on kaetud sarvsoomustega). See tähendab, et koos vaaraoga püütakse kinni kogu Egiptuse elanikkond.

Väli antud juhul – see ei ole tingimata selline väli, mida keegi künnab, mitte mingi põllumajanduslik maa. Väli – see tähendab metsik paik. Näiteks metsloomi nimetatakse hajat hasade, metsikud loomad, välja loom.

Ja seda ei koguta kokku, ja seda ei korjata ära – see tähendab, keegi ei hoolitse selle eest, et tuua krokodill või kalad tagasi Niilusesse.

Me loeme juba Šemoti raamatus, 14. peatükis, Kõigekõrgem ütleb, et see, mida Tema teeb vaaraoga, üks eesmärkidest on kasvatustöö Egiptusega, et kõik egiptlased teaksid, et Tema on ISSAND. Jälle pühitsemine Iisraeli rahva kaudu, võib-olla ka pühitsemine selle kaudu, mis toimub Egiptuses. Ja siin ütleb Kõigekõrgem, et Egiptust karistatakse selle eest, et ta on toeks, pilliroo kõrreks Iisraeli rahvale.

Egiptusest kui pilliroost räägib Assüüria kuninga saadik Ravšake teises Melahimi raamatus (18:21): „Vaata, sa loodad sellele toele, sellele murdunud pilliroole – Egiptusele? Kui keegi sellele toetub, tungib see talle pihku ja torkab selle läbi! Selline on Paro, Egiptuse kuningas, kõigile, kes temale loodavad.“

See on kujund, mida mainitakse ka Ješajahu juures seoses Egiptuse kuningaga: kui inimene toetub pilliroole, võib pilliroog kas murduda – ja inimene kukub, või võib pilliroog lõheneda – ja siis tungib kõrre terav osa inimesele kätte. See tähendab, mingeid liite, mingeid sidemeid vaarao kojaga sõlmida – see ei ole tore ega ole tervislik, sest ta ei olegi Iisraeli kojale nii tugev tugi.

Ja siin korduvad üldiselt needsamad sõnad, mida ütleb Ravšake Melahimi raamatus ja Ješajahu juures.

 9. Ja Egiptuse maa on tühi ja purustatud. Ja nad tunnevad ära, et Mina olen ISSAND. Ja see on selle eest, et ta ütles: „Minule kuulub Niilus, ja mina lõin selle enesele.“

„Mina annan sulle õppetunni selle eest, et sa arvasid, et Niilus on sinu, selle eest, et sa kuulutasid, et sa oled jumal, kes suudab Niiluse luua, valitsed seda, elad sellest; sind ennast, krokodilli, ja kõik, mida sa pidasid oma maailmakorraks, Mina hävitan selle kõik, et näidata, Kes on ISSAND.“

Torn – see on paik, mida mainitakse Šemoti raamatus, 14. peatüki alguses, kust iisraellased alustasid väljaminekut Egiptusest.

40 aastat, 40 päeva – see on väga tähtis sümboolne arv, mis on seotud puhastumisega, seepärast ei too Jehezkel seda siin niisama. Ja võib-olla ei ole siin jutt matemaatikast, vaid sümboolikast. 40 aastat – see on põlvkonna elu, ja me näeme seda põlvkondade vahetumise näitel kõrbes. 40 – see on väga tähenduslik, tähtis ja ereda sümboolse tähendusega ajavahemik.

See karistus ei ole Egiptusele igavene. Ja siin ütleb Kõigekõrgem, et ka Egiptuse suhtes, isegi Egiptuse suhtes, keda siin karistatakse, on Kõigekõrgemal Oma plaan ja on Oma halastus. Ja Kõigekõrgem ütleb: „Mina pillutan nad, Mina kogun nad.“ See on jälle Kõigekõrgema pühaduse tunnistus.

Patrose maa tähendab egiptuse keelest tõlgituna maa, mis on lõunas. Kõigekõrgem ütleb: „Mina toon nad tagasi lõunapoolsetesse paikadesse“, see tähendab „Mina toon nad tagasi kõige põlisematele Egiptuse maadele“.

Ja nad on seal alandatud kuningriik – see tähendab, Kõigekõrgem ütleb nii: „Mina taastan Egiptuse kuningriigi. Egiptus on jälle Egiptus, on jälle maa, kuid ei ole enam selline eesrindlik, juhtiv suurriik, vaid on, tänapäeva keeles öeldes, kolmanda maailma maa.“

Iisrael ei vaata enam minevikku tagasi ega mõtle: „Kas ei peaks me veel kord proovima, võib-olla minema vana teed mööda.“ Egiptus ei jäta enam endist muljet ega meelita ega ahvatle sõlmima temaga lepingut.

„Ja nad tunnevad ära, et Mina olen Valitseja ISSAND“ – see kinnitab jälle teadmist sellest, et maailmal on Peremees, et on ISSAND. Tema on Kuningas, ja Temale tuleb toetuda.

On mõiste geopoliitika (sõna geo – maa) – maine poliitika. Kuid Kõigekõrgem pakub siin, ütleme nii, taevapoliitikat geopoliitika asemel. Ja Iisrael lakkab toetumast mingitele regionaalsetele suurriikidele ja saab teada, tunneb ära, tunnistab, et on Ainus Kuningas maa peal.

Palju aastaid hiljem saab Jehezkel veel ühe prohveteeringu Egiptuse kohta.

Kahekümne seitsmes aasta – see on 570. aasta eKr – kõige hilisem daatum Jehezkeli raamatus.

Inimesed kandsid õlgadel mingit varustust, ja loomulikult õlad väsisid ja hõõrdusid katki. Seda on huvitav näha maalidel, mis kujutavad eri seisuste inimesi Rooma impeeriumis või Babülonis, kui mõnel on mantel heidetud üle mõlema õla, aga mõnel (orjadel) – ainult üle ühe. Ori kannab mingit koormat, mingeid raskusi katmata õlal, et riided ei kuluks, sest nahk on odavam kui riided. See räägib sellest, et raskused kulutasid vastavalt nii mantleid kui riideid, ja nahk sai kahjustada. Vaat siin tuuakse selline näide nagu kulunud õlg.

Ja ei olnud tasu temale ega tema väele Tsorist tehtud töö eest selle vastu – see tähendab, kõik kasvatusabinõud, mida Nevuhadnetsar Tsori suhtes rakendas, ei andnud talle mingit kasumit, mingit saaki. Siin on muidugi sarkasm. Tsor ei „maksnud“ Nevuhadnetsarile, see tähendab, Nevuhadnetsar piiras kaua ja piinarikkalt Tsori, piinas ennast, piinas oma sõjaväge, kuid ei saanud soovitut.

See tähendab, Tsori asemel saab Babüloni kuningas Nevuhadnetsar koos oma sõjaväega riisumiseks Egiptuse. Ja riisub selle puhtaks: riisub, rüüstab selle rüüstamisega, riisub riisumisega, korjab kokku kõik trofeed, ja see on tasuks Babüloni kuningale.

Siin avab Kõigekõrgem jälle pisut Oma „kööki“, avab pisut seda, kuidas Tema maailma valitseb: Tema hoolib isegi õigluse ilmutamisest kuningas Nevuhadnetsari suhtes, kes on kaugel sellest, et teda õigete hulka kirja panna. Kuid Kõigekõrgemal on kõik tasakaalus.

Sõna keren tähendab sarv, see tähendab ka fond, mingi küllusesarv, mingi õnnistuse ja külluse allikas Iisraeli Koja jaoks. Iisraeli vabanemine, Iisraeli tagasipöördumine maale on seotud kohtuga, mille Kõigekõrgem mõistab rahvaste üle. Nagu Kõigekõrgem seda ka Avrahamile lubas: „Mina mõistan kohut ka selle rahva üle.“ Ja sel päeval kõik: nii rahvad kui Iisrael kui egiptlased, – kõik saavad teada, et ISSAND – Tema on Jumal ja Kuningas üle kogu maa, ja sellega saab ISSAND pühitsetud Iisraeli rahva kaudu, Iisraeli rahva tagasipöördumise kaudu.

Lugege ka: Šemot, Bo ja Toora nädalalõigud.