Vajišlah

Me alustame nädalalõigu Vajišlah uurimist. See nädalalõik algab Berešiti raamatu 32. peatüki 4. salmist, kuid selleks et paremini mõista, hakkame lugema veidi varem – sama peatüki 2. salmist.

Selline ootamatu kohtumine toimus. Me mäletame, et kui Jaakov läks oma teele nädalalõigu Vajetse alguses, nägi ta unenägu redeli ja inglitega, ja mõnede versioonide järgi saatsid inglid teda maa piirini. Igal juhul nägi Jaakov oma teekonna alguses ingleid ja nüüd, oma tagasipöördumisel, näeb ta jälle ingleid. Inglite teemal on palju kommentaare. Me ei näe alguses mingit suhtlust inglite ja Jaakovi vahel, justkui Jaakov läheb mööda ja näeb: oh, inglid! Täpselt nii, nagu meie võime vaadata hobuseid, kes karjamaal rohtu söövad. Kommentaatorid ütlevad, et võib-olla saadeti inglid lihtsalt kui delegatsioon, mis tervitab Jaakovit, – omamoodi auparaad, mis võtab presidente vastu lennukitrepi juures. Teised ütlevad, ja see on mulle lähedasem ja arusaadavam, et Jaakov, lahkudes Iisraeli maalt ja asudes oma teele, nägi redelit (milles ta ise on kui Mašiahi eelkuju, kui Iisraeli rahva eelkuju) – redelit, mida mööda inglid laskuvad ja tõusevad. Teiste sõnadega, inglid tõusevad üles otsekui õige inimese soovid, plaanid, kavatsused ja palved (kui me muidugi oleme õiged), ja vastuseks meie palvetele laskuvad inglid alla ja teevad selles maailmas mingi teo. Seepärast Jaakov kui inimene-redel siin ingleid näebki. Edasi me loeme:

Leer ei ole linnake, ei ole püsiv asula. Leer on telklinn, ajutine elukoht, kus elavad inimesed, kes on läinud sõtta või põllutöödele. On veel pioneerileerid ja skautide leerid. Ja ta ütles: „Jumala leer see on“.

Ja ta pani sellele paigale nimeks mahanÁjim (kaks leeri).

Miks kaks leeri? Võib-olla seepärast, et leer oli maa peal ja taevas. Redel kasvas leeri tasemeni. Selles on ka Mašiahi eelkuju, kes ühendab taevase ja maise, ja templi eelkuju, mis on maa peal taevase sarnasuse järgi. Ja inglid toimivad nende kahe templi vahel nii, nagu nad toimivad taevase ja maise vahel. Vaat see on see, mida Jaakov nägi. Me veel ei näe mingit suhtlust tema ja inglite vahel. Ja nüüd võime hakata lugema nädalalõiku Vajišlah.

 Sõna maláh, mida siin on kasutatud, võib mõista kui ingel või kui saadik. See tähendab, et ka lihtne inimene, kes on saadetud kuhugi mingi missiooniga, võib kanda nime maláh. Me kohtame seda Pühakirjas. Seepärast võib seda, mida Jaakov teeb, mõista nii kui „Jaakov saatis inglid oma palge ees“, kui ka kui „Jaakov saatis delegatsiooni oma palge ees oma venna Esavi juurde“. Esimesel juhul võib see tähendada, et Jaakov oskab inglitega suhelda ja tal on teatud võim neid käskida, ja ta saadab inglid, et nad valmistaksid ette kõik vajaliku kahe venna diplomaatiliseks kohtumiseks neutraalsel territooriumil. Teine versioon: Jaakov saadab tavalisi inimesi – parlamentääre. Jaakovi hirmud, tema mure on arusaadavad: ta ei ole venda näinud mitu aastakümmet ega tea, kas tema viha on vaibunud, kuidas ta nüüd on, mis seisundis… Ja kuigi Kõigekõrgem andis Jaakovile tõotuse, et ta pääseb, et kõik läheb hästi, andis talle uskumatud tõotused kaitse ja turvalisuse osas (me mõistame, et mis tahes lubadused, mida Kõigekõrgem meile annab, ei tähenda, et me ei peaks mitte midagi tegema: Kõigekõrgema lubadused on lubadus sellest, et meie teod õnnestuvad), otsustab Jaakov tegutseda mitut teed pidi. Nagu me hiljem näeme, on esimene tee läbirääkimised, lepitamine, katse leida ühist keelt. Kõige tõenäolisemalt ei ole siin asjata kasutatud sõna malahím: Jaakov saadab lihtsaid maiseid inimesi, kuid tema teened, tema palved, mured ajendavad ühinema ka ingleid samast leerist, ja igaüks neist lahendab oma tasandil mingeid ülesandeid. Me ütleme sageli, et ingel, iga ingel, saadetakse ainult ühe asja jaoks. Juudi traditsioonis, niipalju kui me teame, ei ole inglitel kunagi „multitask“-režiimi, mitme ülesande režiimi. Kuid kui inglitel on palju ülesandeid, siis võib saata palju erinevaid ingleid, igaühe oma ülesandega. Niisiis näeme, et Jaakov saadab saadikud Esavi, oma venna juurde.

...Se'iri maale, Edomi väljale.

See on Surnumere tänapäeva Iisraeli suhtes vastaskallas, piirkond lõuna pool Jeerikot, ja see ei ole osa Iisraeli maast. See on piiriäärne neutraalne territoorium. Jaakov on väga murelik, rahutu selle pärast, mis toimub Esaviga, Jaakov kardab seda kohtumist: temaga on inimesed, lapsed, ta on täis ärevust, ja kohtumine neutraalsel territooriumil on talle kõige mugavam. Jaakov annab saadikutele väga üksikasjaliku juhise, ja selle juhise põhjal võib oletada, et kõige tõenäolisemalt on need siiski lihtsad inimesed. Ja vaat mida me loeme:

Sõna tsav tähendab käskima, korraldama, kuid korraldama, tagant kiirustades. Sõna mitsvá (käsk) tähendab muidugi korraldust, kuid korraldust, mis kiirustab meid tagant, ajendab meid täitma. Siin tuleb tüvi יְצַו (jetsáv) samast tüvest, mis sõna mitsvá (käsk).

„Nõnda öelge mu isandale Esavile: Nõnda ütles su sulane Jaakov: ‚ma elasin Lavani juures ja viibisin seal kuni praeguseni.

See tähendab, et esimene asi, mida Jaakov teeb, tema esimesed teod enne kohtumist Esaviga – see on lepitamine. Kommentaatorid, rabid ütlevad: „Me peame neis Jaakovi tegudes nägema õpikut, lühikest iseõppijat ‚Kolm etappi läbirääkimistes võimukandjatega, selle maailma vägevatega‘. Kõik algab lepitamisest.

Me ei loe vestlust, mis inglitel Esaviga toimus. Kuna Toora keskendub Jaakovi läbielamistele, vaatame kõiki sündmusi (see on nii kirjanduslik kui ka kasvatuslik võte) nii, nagu need paistavad Jaakovi silmade läbi. Me ei tea, mida Esav inglitele ütles.

Kui me loeme midrašimi, loeme kommentaare selle kohta, siis tuleb mõista (ma kordan veel kord, et ühed midrašim iseloomustavad Jaakovit, teised aga Esavit), et poleemika aegadel, kui oli vaja olla apologeet (judaismi kaitsja), kui tekkisid põhjendamatud süüdistused juutide aadressil venna teemal, kes varastas esmasünniõiguse, ja kui meie Patriarhidele omistati mingeid negatiivseid omadusi, et rahvast mustata, sündis sageli vastureaktsioon. Seepärast ilmus väga palju Esavit mustavaid midrašimi. Ja vaat siin, 7. salmis, loeme, et inglid ütlesid: „Me läksime sinu venna Esavi juurde“. Mõned kommentaarid ütlevad: „Me arvasime, et see on sinu vend, me tulime tema juurde, arvates, et ta on leppinud, et ta on ju sulle vend, kuid ta on endiselt Esav. Ta vihkab sind endiselt“. Siin on teksti sisselugemine, selle sisselugemine, mida tekstis kõige tõenäolisemalt (minu arvates igal juhul) ei ole. Nad ütlevad: „Me tulime sinu venna juurde“.

...ja tema tuleb samuti sulle vastu, ja temaga 400 inimest“.

Inglite vastusest, inglite jutustusest ei ole sugugi arusaadav, mis eesmärgil Esav tuleb. Esmapilgul nad ütlevad: „Vaat Esav, ta on sinu vend“…, mainimata mingit ohtu. Fraas holéh likratehá esineb Pühakirjas 14 korda. 11 korda esineb see tähenduses tuleb sulle vastu heade kavatsustega ja 3 korda, kui jutt on just sõjast. Üldiselt, kui me palume inimesel meile vastu tulla, mõttes „osutada meile teenet“, kasutame tänapäeva heebrea keeles täpselt sama sõna. Ja võib mõista, et inglid ütlevad: „Vaat, Esav liigub sinu vastu 400 sõdalasega“ (400 inimest – see ei ole selline delegatsioon, mida vend niisama juhiks), aga võib mõista ka, et „ka tema tuleb sulle vastu samasuguste kavatsustega nagu sinulgi“. Jaakov jääb igal juhul arusaamatusse, ja see arusaamatus tekitab temas rahutust, ja ta hakkab sõjaks valmistuma. Võib-olla isegi mitte arusaamatus, vaid veidi vale arusaamine – me puudutame seda veel, kui hakkame nende kohtumist käsitlema. Milles siis õieti on Esavi kavatsus? Mida Esav ise kavatses teha?

Vajáhats tuleb tüvest pool. Ja ta „poolitas“ rahva.

See tähendab, et teine tegu, mida Jaakov teeb, – taganemisteede, varuvariantide sisseseadmine. Me räägime sellest, et see on ka juhend, kuidas pidada läbirääkimisi võimukandjatega: on olemas ka varuvariant, võimukandjaid ei tohi täielikult usaldada. Pärast seda asub Jaakov kolmanda asja kallale. Kolmas tähtis asi – see on palve. Võib küsida: aga miks Jaakov ei hakanud kohe palvetama, miks ta üldse ei toetu Kõigekõrgema tõotustele? Kui mäletame, lugesime eelmises nädalalõigus, kuidas Jaakov räägib oma naistega, räägib oma elust nende isa – Lavani – juures, oma suhetest Lavaniga, ütleb, et Lavan muutis oma suhtumist temasse ja tema pojad suhtuvad temasse halvasti, ja alles siis mainib Jaakov, et Kõigekõrgem ütles talle, et ta lahkuks ja pöörduks koju tagasi. Miks Jaakov ei toimi vastupidi? Ja kommentaatorid ütlevad: „Kui sa kellelegi midagi seletad, kui tahad kedagi ajendada mingitele tegudele, siis ära ütle ‚nõnda ütles Jumal‘, ‚Jumal käskis nõnda‘. Seleta inimesele kõigepealt mingit tervet mõistust, mis on neis tegudes, ja siis ütle, et nõnda ütles ISSAND“. Inimene peab kõigepealt mõistma tervet mõistust, mis on teos. Me oleme seda Berešiti raamatus lugenud juba mitu korda: kui Eliezer jutustab ümber, kuidas Avraham ta saatis, jutustab ta samuti ümber nii, et inimesed näeksid kõigepealt tervet mõistust ja Jumala kätt neis sündmustes ning alles siis mõistaksid, et see on otse Jumalalt, et Jumala sõna ei oleks mingi manipulatsiooni element jne.

Ja teiselt poolt ei saa öelda Kõigekõrgemale: „Sina lubasid mulle, vaat Sina siis teegi!“ Kõigekõrgem ütleb, kui lubab meid õnnistada: „Mina õnnistan sind kõigis sinu tegudes“. See tähendab, et selleks, et saada õnnistust, peame me tegema mingi teo. Sealhulgas ka palve. See tähendab, et isegi kui Kõigekõrgem on meile midagi lubanud, isegi kui meile on midagi valmis seatud, isegi kui Kõigekõrgem on juba käskinud sellel olla, on palve ikkagi tähtis vahend. Päris Berešiti raamatu alguses loeme: „Sel ajal ei olnud maa peal ühtegi taime ega põõsast“. Kuid varem lugesime, et Kõigekõrgem käskis rohul kasvada. Tekib dilemma: miks ei olnud – sest aur ei tõusnud. Rohi oli juba valmis, see oli maa all, ja põõsad samuti: kõik oli valmis välja tulema, oli vaja ainult palvetada. Inimese palve – see on see, mis lülitas sisse, võib öelda, kasutamiseks valmis maa. Ja siin Jaakov palvetab selleks, et see õnnistus lülituks sisse, selleks et see toimiks.

Ja pärast seda, kui Jaakov on juba saatnud saadikud, ja pärast seda, kui ta on leeri ette valmistanud, alustab ta palvet. On täiesti loomulik, et paljude aastate jooksul, mil Pühakirja on kommenteeritud, ei arvanud kõik nii, ja paljud ütlevad: „Kui sa nimetasid selles nädalalõigus Esavit kaheksa korda oma isandaks, siis tuleb kaheksa Edomi kuningat, kes valitsevad enne Iisraeli kuningaid. Kuna sa palvetad viimasena ja teed kõigepealt tegusid, siis tuleb see ja see ja veel muud...“. Ja ometi on üldine järeldus, mille targad teevad, selline: Kõigekõrgem õnnistab tegusid ja teo võib sageli seada palvest ettepoole – teha ja palvetada selle teo õnnestumise eest. Kuigi see muidugi ei tähenda, et ei tohi palvetada ka enne tegu ennast ja teo ajal. Üldiselt võib palvetada alati.

10. salmis loeme õieti Jaakovi palvet:

Sõna lehetív, siin tüvega tov – sama tüvega, mis sõnas tov (hea). Ve'etív – see on paremaks tegema. Mina teen sulle üha paremini ja paremini, Mina teen sind paremaks.

Devarimi raamatu 22. peatükis on käsk linnu pesast minema saatmise kohta: „Kui sa leiad pesa, siis võta pesa, aga ema saada minema. Ära võta ema ja poegi koos“. Ja Hošeal on ütlus sellest, et ema ja pojad hukkusid. Ema ja pojad, kes hukkuvad, – see on täielik hävitus, see on kõige kokkuvarisemine. Ja Kõigekõrgem käsib mitte võtta ema ja poegi pesas, mitte hävitada kogu maailma täielikult, isegi lindude juures. Ja Jaakov palvetab: „Ma ei taha, et Esav saaks mind kinni püüda ja hävitada lihtsalt kogu mu suguvõsa, emad ja pojad – kõik juurtega. Ma kardan seda väga“. Mitte niivõrd ei karda ta Esavit, kuivõrd kardab, muretseb oma lähedaste pärast ja hüüab Kõigekõrgema halastuse poole, maalib Talle selle pildi, kui hävitatakse ema ja poeg koos. Huvitav on see, et jällegi kommentaatoritel, kes näevad Esavis Edomi ja hiljem – Rooma ja veel hiljem – katoliikliku kristluse ja Iisraeli alaliste vaenlaste (omamoodi antisemitismi keskuse) tüpoloogiat, on raske kommenteerida ja seletada, miks Jaakov nimetab Esavit vennaks. Ja Midraš Zuta ütleb: „Sõna ahí (päästa mind minu venna käest) tähendab, et kui Jaakov läks Harani, saatis Esav talle järele maakuulaja nimega Ahi“. Ja Jaakov palvetab selle pärast. Milleks ma toon selle midraši, selle kommentaari? Me oleme ohus lugeda Pühakirja nii, nagu meile meeldib, võtta vastu seda, mis meile meeldib. Siin me näeme, et Jaakov nimetab Esavit mitu korda selja taga vennaks ja isandaks. See ei ole enesealandus, see on see, mida Jaakov ise mõtleb, see on tema enda kõne. Hoolimata sellest, et Jaakov tunneb Esavit vennana, ja võib nimetada teda isandaks, ja on valmis temaga leppima, kardab ta väga. Ta kuulis, et Esav toob endaga kaasa 400 inimest. Ta ei taha riskida ja pärast kõiki oma tegusid palub oma palves Sellelt, Kes võib anda pääsemise, päästa ta vennast. Nõnda öeldakse inimese kohta, kes tahab tarkust: „Õppigu ja palugu Kõigekõrgemalt tarkust“; inimese kohta, kes tahab lapsi: „Mingu ta naise juurde ja palugu Andjalt lapsi, et tal oleksid lapsed“. Ja siin visandab Jaakov kindla plaani enda vabastamiseks Esavist ja palub Kõigekõrgemat, et ei toimiks mitte ainult maised, vaid ka taevased saadikud, et Kõigekõrgem päästaks ta tema venna Esavi käest ja et ei hukkuks ema koos lastega, et ei hävitataks kogu tema suguvõsa.

See on Jaakovi palve lõpp. Sisuliselt ütleb ta: „ISSAND, Sina oled mulle kogu selle aja jooksul nii palju teinud!“ Iga palve algus, Loojaga vestluse algus – see on tänulikkus. Me ei tule Tema juurde nõudmisega, me kõigepealt tunnistame, et Tema teeb meie heaks küllaltki palju. Meie palve Tema poole ei ole selle nõudmine, mis meile kuulub. Jaakov ütleb: „Ma olen väike võrreldes kõigi armuosutustega, mida Sina oled teinud. Kuid kuidas ma siis paljundan oma seemne nagu mereliiva, kui nüüd tuleb Esav ja tapab mind, ja ema, ja lapsed? Päästa mind tema käest“. „Sest ma kardan teda“ – väga aus ülestunnistus. Kui meie juurde tuleb öösel laps ja ütleb: „Ma kardan magada“, siis mida me talle vastame? „Poiss, sa oled juba suur, ei maksa karta“. Ta läheb ära masendunult, hirmuga. Me kõik teeme umbes nii.

Meie palve – see on muu hulgas ka meie sisemiste tunnete väljendamine, mida me ei taha endas hoida. Jaakovile ei öeldud ülalt: „Jaakov, Mina ju lubasin sulle, sa oled ju õige, sa oled ju lõppkokkuvõttes juudi rahva Esiisa, sa oled eeskujuks paljudele usklikele! Kuidas sa saad mitte uskuda ja karta?“ Keegi ei ütle talle seda, sest Jumal on kuulev ja kuulav, mitte see, kes tahab edasi magada, kes ei taha, et rikutaks ainult tema mugavust, nagu see juhtub meiega, kui me vastame oma laste hirmudele.

Jaakov hakkab valmistama Esavi lepitamist, valmistab ette varuvariandi ja pöördub Kõigekõrgema poole palvega, öeldes, et hoolimata tõotustest ei ole ta väärt kogu seda armu, mida Kõigekõrgem on talle osutanud.

Sõna minhá on tänapäeval rohkem tuntud kui keskpäevapalve ja keskpäevase ohvri nimetus – lepitamisohvri. Sõna minhá tüvi on sõna nóah, täpselt sama mis Patriarhi nimi – rahule viima, rahustama, lohutama, lepitama. Niisiis, mida Jaakov teeb? Lisaks kolmele punktile, mille ta täitis – millest me varem lugesime –, valmistab ta ette lepitamiskingi oma vennale Esavile.

Lambakesed ja jäärakesed – need on loomad, kes majapidamises üldse ei tööta. Keegi ei sunni töötama ei sikukesi ega lambakesi. Need on loomad, kes käivad karjamaal ja ainult söövad. Nende töö on saada lihaks. Seepärast, kui kõige vabamad seltsimehed, kõige jõudeelulisemad loomad, on nad romantikale altid, ja üks sikuke võib katta kümme kitsekest, üks jäärake – kümme lambakest, ja Jaakov saadab neid just sellises vahekorras.

Siin ei ole paare vaja, sest emane kaamel on juba koos kaamelipojaga. See on juba tulevane perekond.

...40 lehma ja 10 härga.

Vahekord üks nelja vastu. Miks? Sest pullike töötab rohkem, ja ta ei suuda enam kümmet lehma katta. Vaat neli on talle just paras.

...Emaeesleid 20 ja eesleid 10.

Eeslitel on vahekord juba üks kahe vastu. Saate ise aru. See tähendab, mida raskemalt loom töötab, seda vähem emaseid suudab ta katta. Isane on vähem temperamentne või vähem romantiline. Targad tegid sellest järelduse ka inimeste kohta. Kuna meestel on teatud kohustused oma naiste suhtes, siis targad ütlevad: „Kui sa elad jõudeelu, on sul rohkem kohustusi oma naise suhtes kui inimesel, kes on hõivatud raske tööga“. Sellesse küsimusse me ei hakka süvenema, kuid oma loogika on selles olemas.

Éder, éder (kari karja järel). See tähendab, ta jagas kogu selle kariloomade hulga 7 erinevaks karjaks, et tunni-pooleteise või kahetunnise vahega jõuaksid karjad Esavini. Vaat selline plaan.

See tähendab, kui sind kohtab mu vend ja hakkab sind küsitlema.

Jaakov võttis ette veel ühe programmi: ta saadab Esavile 7 karja vahega, ütleme, tund-poolteist – programm terveks päevaks –, ja iga karjus hakkab ütlema: „Varsti tuleb Jaakov, ta saadab sulle lepitamiskingi“. Mida teeb Jaakov sel ajal?

Öösel hakkavad toimuma ootamatud sündmused:

Jaboki jõgi voolab idast läände, see tähendab, Jaakov viis naised ja lapsed üle sellele poolele, kust pidi tulema Esav. Miks on kirjutatud: „11 last“? Sest väike Dina läheb koos emaga. On teine versioon, mis ütleb, et Jaakov peitis Dina kirstu, et Esav ei näeks kaheaastast Dinat ega süttiks tema vastu armastusest… Kuid lugegem lihtsat tähendust: väike seitsmeaastane tüdruk läheb jõest üle kõige tõenäolisemalt oma ema süles. Niisiis, Jaakov viib naised ja lapsed üle Esavi poolele.

Jaakov kannab üle kogu oma leeri: nii kariloomad, telgid kui ka vara – kõik kannab ta üle Jaboki teisele poolele, kust tuleb Esav. Seejuures teeb ta seda kõike keset ööd. Kas te kujutate ette, mis tähendab ärgata keset ööd, ajada üles neli naist, 11 last, kellest vanim ei ole veel kaheteistaastanegi, ja koos nendega hakata öösel valgustuse, sildade ja piisavalt sooja riietuse puudumisel jõge ületama ja veel, arvatavasti, mitte väga lärmi tegema, ja seejärel pool ööd kogu oma vara tassima? See tähendab, keerulise ettevõtmise võttis Jaakov ette, ja huvitav oleks mõista, milleks…

Kommentaatorid räägivad selle kohta erinevaid asju. Rašbam pakub välja väga huvitava variandi: „Kogu see Jaakovi ettevõtmine delegatsioonidega Esavi juurde – see on petteliigutus“. 7 karjust tulevad üksteise järel ja ütlevad: „Jaakov tuleb vaat meie järel, ja see on sulle kingitus“. Aga Jaakov tõuseb öösel ja läheb teist teed ega kohtu praegu Esaviga, hiljem kuidagi, kui asjaolud kujunevad, kui luure annab teada mingist teisest olukorrast, mitte 400 võitlejast, võib-olla siis Jaakov temaga ka kohtub, aga seni tahab ta põgeneda. Hoolimata sellest, et ta juba saatis inglid, jagas leeriiVene väljend võib tähendada nii „lõi leeri üles“ kui ka „jagas leeri“. Salmi 8 põhjal, kus Jaakov jagab rahva kaheks leeriks, on siin tõlgitud „jagas leeri“., palvetas ja tuletas Kõigekõrgemale meelde kõiki õnnistusi, tõotusi, mis Kõigekõrgem talle andis, võidab hirm, ja Jaakov tahab ära joosta. Niisiis, Jaakov kandis üle kogu leeri ja ilmselt tuli tagasi, nagu kommentaatorid ütlevad, „igasugust pisikraami kokku korjama“, pärast seda kui ta oli juba kõik üle kandnud, üle vedanud.

Me lugesime eelmises nädalalõigus, et Jaakovit hakati nimetama iš, kui ta sai tähtsaks. Iš – see on mingi tähtis isik. Sõna-sõnalt on see mees, kuid väga sageli kasutatakse seda ka tähenduses ingel. Ja meie konteksti järgi otsustades on siin jutt inglist. Sõna laje'avék (võitlema, siin vaje'avék) tuleb sõnast avák (tolm, tolmus püherdama). Kuid kuigi sõna võitlus tuleb sõnast tolmus püherdama, ei tähenda see muidugi alati, et tingimata peab tolmus püherdama. Niisiis, keegi võitles temaga.

...koiduni.

Me loeme teiega üht Viieraamatu kõige salapärasemat lugu. Vaat, sageli küsitakse: „Kelle peale vaadati, kes käis inimeste tütarde juures ja mis seal toimus?“ Kuid palju keerulisem ja huvitavam – see on meie lugu: kes siis ja miks tegi ootamatult Jaakovile bandiitliku kallaletungi? Seda enam mitte tema leerile, mis jäi temata, mida võib rüüstata, vaid just temale endale, kui ta jäi üksi. Kes on see, kes temaga maadles?

Paljud kommentaatorid, nagu näiteks Raši või Kanati, ütlevad, et see on Esavi ingel. Esavi ingel, kes tahtis Jaakovit maha lüüa, Jaakovit peksta, Jaakovit nõrgestada ja Jaakovit hirmutada. Teised ütlevad, et Kõigekõrgem sundis Esavi inglit minema Jaakovi juurde, et Jaakov saavutaks sellise treeningvõidu ingli üle, selle üle, kes juhib Esavit, koos tema taevase kaitseingliga, ja siis saab öelda: „Nii taevas kui ka maa peal oled sa Esavi võitnud“.

Muistne Jonatani targum ütleb, et ingel, kes Jaakoviga maadles, – see on peaingel Mihael, kes tuli selleks, et sisuliselt mitte anda Jaakovile võimalust põgeneda, peatada teda terveks ööks (koiduga ei ole enam nii kerge põgeneda) ja võimaluse korral, nagu me näeme, vigastada tema jalga. Peatugem sellel. Nii või teisiti oli kogu see ingellik missioon selleks, et Jaakov mõistaks, et tal ei ole vaja põgeneda. Just selleks tema kallale tungitigi.

Kas te teate, kuidas looma omandatakse? Kui inimene andis raha lehma, härja, kaameli eest, ei ole see loom veel saanud tema ostuks: omamise alguse ajaks loetakse seda, kui inimene tõmbas looma enda järel, kutsus teda või lõi tagant vitsaga, ja loom läks, liikus sammu võrra. Mõnikord juhtub nii, et Kõigekõrgem, kui tahab meid omandada, tahab võtta meid Enda juurde, võib samuti alguses kas meid kutsuda (ja kui me teeme sammu – me oleme Tema omad), või lüüa meid vitsaga tagant, kui me ei lähe: siis tuleb piitsa variant. Ja siin hoiatatakse Jaakovit, näidatakse, et tal ei ole vaja Esavi eest põgeneda. Kõigekõrgem ütleb: „Mina õnnistasin sind, Mina lubasin sind hoida, Mina lubasin sind ka kasvatada“. Kõiki, keda vastu võtab, karistab. See tähendab, et see on selline eriline halastus Jaakovi vastu, et talle on saadetud ingel, et temaga maadelda.

Me teame, et hoolimata sellest, et Jaakovit õpetatakse, on inglil piiratud õigused (nagu omal ajal ISSAND andis saatanale juurdepääsu Iiobile), ingel ei saanud õigust Jaakovit hävitada.

...ja puudutas (kui tõlkida sõna-sõnalt) reie peopesa.

Puudutas reit – närvi, mis kulgeb mööda reit. See on väga tähtis närv, ja kui seda riivata (närvi või kõõlust), siis hakkab inimene lonkama.

...ja väänas (keerutas) Jaakovi reie, kui ta maadles temaga.

See tähendab, et Jaakov sai vigastuse ja lonkuse. Lonkav inimene ei saa enam põgeneda. Selles üldiselt seisneski ingli ülesanne.

Miks on inglile nii tähtis, et koit on saabunud? Üks asi – peatada Jaakov koiduni, see on arusaadav, sest valges on raskem põgeneda, kuid miks oli tal endal nii kiiresti vaja koju? Kommentaatorid ütlevad: „Inglid alustavad hommikul laulu Kõigekõrgemale, ja see on just see aeg, mil ingel peab vabanema“. Võib vastu vaielda: „Kuid meil on maa nii korraldatud, et kogu aeg on kusagil hommik. Isegi kui minul on õhtu, on kusagil kellelgi hommik. Alati on kusagil hommik ja alati on kusagil õhtu“. Ja selle kohta on mitu erinevat vaadet. Ühed ütlevad: „No jah, iga maa, iga, ütleme nii, ajavööndi inglid laulavad pidevalt nii hommikulaulu kui ka õhtulaulu ja lõunalaulu, ja nii kõlab Kõigekõrgema juures ülistus igavikus“. Teised ütlevad, et pealinn – taevane Jeruusalemm – elab maise Jeruusalemma aja järgi, ja päikesetõusud ja -loojangud on seal samuti Jeruusalemma aja järgi. Kuid tõenäoliselt ei saa me ühest vastust küsimusele: miks oli inglil nii tähtis vabaneda päikesetõusuga, koidikuga. Võib muidugi palju igasugust oletada, ja oletada on alati hea, selleks see Toora ongi, et me selle üle mõtiskleksime, kuid ainsat vastust me ei saa.

...JA VASTAS (TALLE JAAKOV): „MA EI LASE SIND LAHTI, KUI SA MIND EI ÕNNISTA“.

Siin tekib veidrus: kas tõesti ei saanud ingel ülevalt täpset jaotuskorraldust? Kas talle ei öeldud: „Mine, vaat sulle foto, vaat selle inimese kallale tungi, tema nimi on Jaakov Jitshakovitš, ta on juut? Just tema kallale tungi, vaata, ära aja teda kellegi teisega segi, ära tungi kellegi teise kallale. Vaat passi number, elukoht, perekonnanimi, eesnimi, maksukohustuslase number – kõik anti sulle...“? Miks ingel äkki küsib? Mõnikord, kui me ütleme nime, kui me palume nime palvete jaoks, kui me palume palvetada, siis on tähtis nimi hästi välja öelda kui volituste üleandmine. Kes sa selline oled? Kes sa oled? Mis on su nimi praegu? Ja nimi võib olla õnnistuse tööriist. Me näeme, kuidas Ješua ütleb vastuseks nimedele: „Sinu nimi on nii ja naa, Mina teen...“, see tähendab, et nimest lähtudes saab samuti õnnistada.

Tegusõna saríta on raske tõlkida. Kreeka tekstid tõlgivad seda kui valitses koos Jumalaga või valitses vürstina koos Jumalaga. Heebrea, aramea tekstid ja kommentaatorid tõlgendavad seda samuti lähtudes sõnast šrerá (võim) – valitsema koos Jumalaga. Ja siis tähendab nimi Jisrael „see, kes hakkab maa peal kinnitama Jumala võimu ja väge“. Millal siis Jaakov valitses koos Jumalaga? No tegelikult selleks ongi talle antud Avrahami õnnistus: „sa võid siduda nii maa peal kui ka taevas; nii maa peal kui ka taevas antakse sulle teatud võim“. Jaakov, me mäletame, alustas oma teed redelist taevast maani, mida mööda inglid tõusevad ja laskuvad, ja siin võib öelda, et ingel teatab Jaakovile sellest, et ta on tõusnud sellele redelile, et temast on saanud just see juhtimise tööriist. Teisest küljest loeme Hošea juures, et Jaakov „maadles ingliga“, ja Hošea kasutab täpselt sama sõna, kuid seal on ilmsem, et see sõna tähendab maadles. Ja siis võib tõlkida kui „Jumalaga maadlev“. Kuidas seda mõista? Jumalaga võitlev rahvas... Justkui ei kõla selline väljend väga hästi. Kuid me mäletame, kuidas näiteks Moše astus oma rahva eest välja ja ütles: „Kui Sa neile ei andesta, kustuta mind raamatust, millesse Sa mind kirjutasid“. Rahvas, kes on eestkostja ja eestseisja kogu maailma eest, inimeste eest (taevas), – see on rahvas, kes osaliselt maadleb Jumalaga. Advokaat, inimkonna esindaja taevas, preester, kes seisab Jumala ees, samuti, võib öelda, mingil määral maadleb Jumalaga. Olles uskumatus hirmus ja värinas Tema ees, astub Moše siiski rahva eest välja, palub rahvale andestust, maadleb, lepitab Jumala viha. Ja siin võib näha paralleeli sellega, millest me alustasime: Jaakov võib lepitada Jumala viha, tal ei ole vaja lepitada Esavit, ja seepärast sai ta endale maadleja selle eest, et ta lepitas mitte seda, keda oleks pidanud.

Aga miks ta küsis? Kas see pole arusaadav? Siin võib öelda: „Sa ei pea õnnistama mind, ma olen siin ainult tööriist, sa tead, keda õnnistada, sa tead, kelle õnnistus on minu õnnistus“.

...Ja õnnistas teda seal.

„Jaakov õnnistas inglit seal“ ja „ingel õnnistas Jaakovit seal“ – siin võib seda mõista erinevalt, kuid kõige tõenäolisemalt õnnistas ingel Jaakovit uue nimega, Jisrael aga õnnistas inglit, õnnistas Kõigekõrgemat, Kes tegi midagi ingli kaudu. Muidugi, alati, kui kommenteerid mingit sellist episoodi, mille kohta on palju kommentaare, mõtisklusi ja arvamusi, – see on alati vaieldav ja see on alati keeruline. Ei tohi unustada, et jah, tõepoolest, Toora, mida me loeme, avab meid: meie kommentaarid räägivad meist, mitte Toora kangelastest, ja Toora on kutsutud muutma meid, mitte meie – Toora kangelasi. Kui on mingeid mõtisklusi, lahkarvamusi, vaidlusi, keegi näeb teisiti, noh, mis siis, see on sellepärast, et keegi on – teine, mitte selline nagu mina. See on täiesti normaalne, täiesti normaalne mitte nõustuda, mitte omaks võtta, vaielda, nördida, näha midagi muud, näha hoopis teistsugust Jaakovit ja hoopis teistsugust inglit. Peaasi – et Toora muudaks meid ja kasvataks meid, mitte et meie nõuaksime midagi kangelastelt, mõistaksime kangelasi hukka või õigustaksime neid. Mitte selleks see ei ole kirjutatud. Toora on raamat nendest, kuid lugeda tuleb seda meist. See on minu isiklik arvamus.

Niisiis, me jätsime Jaakovi Jaboki oja kaldale ja nüüd jätkame lugemist 31. salmist:

Kui me vaatame nimetust, siis pni – see on nägu või minu nägu ja el – see on Jumal. Seda võib lugeda nii kui „Jumala nägu“, kui ka kui „minu nägu – Jumal“. Miks Jaakov selle nii nimetas?

sest ma nägin Jumalat palgest palgesse, ja mu hing pääses.

Me teame, et sõnaga elohím (Jumal) nimetatakse sageli ingleid. Hošea, jutustades ümber Jaakovi öise võitluse loo, räägib samuti sellest, et Jaakov võitles just ingliga. Seal on Hošeal sõna maláh, ja see on juba täiesti arusaadav. Sellegipoolest me teame, et sõna maláh tähendab saadik. Jumala saadik – see on Jumala sarnasus. Seepärast võib öelda, et Jumal näitab end meile inglite kujul, Jumal saadab ingleid, et ilmutada mingit Oma olemust. Ja Jaakov võis täiesti öelda, et ta nägi Jumalat palgest palgesse. Kui me rääkisime Jaakovi redelist, mainisime midraši-tõlgendust sellest, et nägu, mis on Kõigekõrgema troonil, meenutab Jaakovi nägu. Inglid nägid, võrdlesid ja ütlesid: „Me nägime seda, kelle pale on bareljeef Jumala troonil“. Nagu me nägime Mašiahi eelkuju. Siin võib öelda, et ingliga võideldes avas Jaakov oma näo, Jaakov nägi endas Kõigekõrgema nägu. Me näeme hiljem, kuidas see on seotud sellega, et oletatavasti võitles temaga Esavi ingel, kui Jaakov ütleb Esavile: „Ma nägin sinus Kõigekõrgema nägu“. Nad on ju lõppude lõpuks, kuigi välimuselt tugevasti erinevad, ikkagi sarnased, need kaks venda.

Niisiis, peni'el – see on Jumala nägemine mingil viisil. Võib-olla avanes Jaakovile, et Iisraelina – nii hakatakse teda hiljem nimetama – kannab ta endas Jumalikku jõudu, ja selle potentsiaal (nagu hiljem ütleb Mašiah: „Kes on näinud mind, see on näinud Isa“) avanes Jaakovile veidi juba praegu, ja seepärast nimetatakse paika Peni'el.

Lo tähendab tema jaoks. Miks tema jaoks? Kas teiste jaoks siis ei tõusnud? Selle kohta on erinevaid kommentaare. Enamik kommentaatoreid ütleb: „Tõusis tema jaoks päike – tervendav päike (me teame, et Malahi juures on öeldud: ‚Vaata, tuleb päev, ja see on nagu põlev ahi kurjategijatele‘ – päike võib olla kohutav lõõm, aga õigete jaoks on šémeš tsdaká – õiguse päike), ja Jumalik valgus päikese ja päikesevalguse kaudu saadeti Jaakovile tervenemiseks“. Kuid veel huvitavam on, kui pöörduda tagasi loo algusesse – loo juurde nädalalõigus Vajetse, kui Jaakov asub teele. Me rääkisime, et ta jäi ööbima kindlasse paika, sest Kõigekõrgem lasi päikese tema jaoks varem loojuda, et jätta ta mingisse paika. Siin tõuseb päike täpselt samamoodi Jaakovi jaoks, et saabuks koidik. Ja edasi me loeme:

...kui ta läks üle Penu'eli. Aga tema lonkab oma puusa.

Sõna tsoléja (lonkav) tähendab üht külge, tahku, ribi, kuid antud juhul on tsoléja üheselt – see, mis kaldub ühele poole. Haava tagajärg, mille Jaakov sai – see on lonkamine.

Loomulikult on midrašid, mis ütlevad: „...tõusis päike ja tervendas teda...“. Ühed ütlevad, et tervendas kohe, teised versioonid ütlevad, et Jaakov jäigi lonkavaks. Lonkamine, me rääkisime, on võib-olla tagajärg Kõigekõrgema saadetud ingli soovist Jaakovit kinni pidada, takistada teda põgenemast. Teisest küljest me näeme, et Jaakov, hoolimata õnnistuste rohkusest, mida Kõigekõrgem talle annab, lonkab, ta kardab astuda üheselt tõotuste järgimise teele, ta tugevdab end pidevalt, pidevalt kusagil kindlustab end ja kindlustab end üle. Ja ühest küljest on see hea – hea on kahelda endas, hea on kahelda selles, kas sa oled millegi väärt (üldse, eneseanalüüs, enesekriitika – see on inimese hea omadus, tagasihoidlikkus – inimese hea omadus), kuid siin muutub see juba lonkamiseks. Ja see on näidatud Jaakovile, ja Jaakovi kaudu on see eeskuju meile kõigile. Tema lonkamine vaimses maailmas, tema valmisolematus öelda „ma olen tõotuse poeg“ ja võib-olla valmisolematus julgelt, kui õnnistuse omanik, astuda Esavi ette, väljendub lõppkokkuvõttes lonkamises. Jaakov ei tule kui tõotuse omanik. Ja teisest küljest võime öelda, et see on ka meile eeskujuks.

Vené Jisraél ei ole siin Jaakovi nime järgi, vaid kui rahva nimetus (see tähendab tulevase nime järgi), sest see on kirjutatud siis, kui Iisrael juba olemas on.

...seda sama kõõlust (puusakõõlust, mida ingel puudutas), mis on puusas tänase päevani, sest ingel puudutas seda kõõlust Jaakovi puusas.

Milline, näib, on seos? Miks on meie ülesanne just mitte süüa seda kõõlust? Miks mitte teha selle sündmuse mälestuseks mingi üks päev, mil me kõik lonkaksime? Ebamugav, aga täiesti meeldejääv. Meil on palju selliseid märke, mis ei ole väga mugavad. Miks mitte, vastupidi, süüa seda kõõlust? Miks mitte veel mingil viisil seda mälestust tähistada? Ja siin on kaks erinevat lähenemist. Ühed ütlevad, et Jaakov oli tugev, suuteline inglile kõiges vastu seisma, see tähendab, tal oli piisavalt jõudu, piisav pühaduse tase, kuid kuna perekonnaelus, kuna naistega on tal teatav jama, ma ei karda seda sõna, siis just see puusa koht on haavatav, see sai kannatada, ja me ei söö seda, sest see on meie jaoks ebatäiuslik – me ei saa, ei ole võimelised tõstma neid Jumalikke sädemeid, mis selles on. Teised, vastupidi, ütlevad, et kuna ingel puudutas puusa, toimus sellega Kõigekõrgema vastastikmõju, ja see pühitseti. Kõigekõrgem, öeldakse, puudutas mägesid, ja need hakkasid suitsema – selles toimus tohutu muutus. On veel üks vaade: me antud juhul justkui parandame seda, mida ingel tegi, me, võites looma (sest tegelikult, mis pistmist on sellel kõõlusel loomadel kõõlusega inimesel?), saavutame tema üle võidu, kuid ei anna talle lööki allapoole vööd, me ei puuduta seda kõõlust, sest me ei toimi nagu ingel. On ka selline lähenemine. Siin me jälle peatume kaua sellel teemal, kuid teema on huvitav. Muidugi võite te küsida: kas ingel siis võitis Jaakovit? On ka selline versioon, nii võib samuti seda teksti lugeda, sellest ei pääse kuhugi, sest just Jaakov kiirustab koiduga, just Jaakovil on perekond teisel pool jõge, tal on vaja sinna, tal on kiiresti vaja perekonna juurde, keda Esav kohe-kohe ründab, aga ingel... Noh, lugu laulu laulmisega on hea ja sobiv, kuid ingel ei pruugi kuhugi kiirustada. Hošeal on öeldud, et Jaakov nuttis ja palus inglit, et see ta lahti laseks, see tähendab, siin Jaakov lihtsalt pidas võitluses ingliga vastu, kuid ingel kasutas keelatud lööki allapoole vööd, seepärast me seda kõõlust ei söö.

Sest kogu Jaakovi ja ingli võitluse lugu on äärmiselt keeruline, mitmetahuline, ja on väga palju versioone teemal „milleks see oli“. Võib näiteks öelda, et nii nagu inimesele antakse mürke väikeses annuses, et ta harjuks ja saaks vastumürgi suure mürgiannuse vastu, või nagu inimesele antakse nõrgestatud lastehalvatust, et ta saaks lastehalvatusega hakkama (ma ei taha siin vaktsineerimise teemat avada), täpselt samamoodi anti Jaakovile Esavi ingel nõrgestatuna, et ta saaks võita Esavit ennast. Jälle kord, iga kommentaator kogu juudi kommenteerimise ajaloo vältel praotas uksi omaenda südamesse, rääkides neist samadest sündmustest, ja kui teile paistab mingi teine pilt, siis vaadake mitte ainult seda, mida see ütleb Jaakovi kohta, vaid ka seda, mida see ütleb teie kohta, meie kohta ja kõige kohta, mis on meiega. Sellega lõpetame Jaakovi ja ingli võitluse loo ja lõpetame 32. peatüki. Hakkame lugema 33. peatüki 1. salmist.

Nagu luure täpselt ette kandis, läheneb Esav, ja temaga 400 inimest. Loomulikult ei lugenud Jaakov kõiki üle, kuid ta veendus, et jah, umbes 400 inimest on siin olemas. Üldse, kui me loeme mingeid hinnangulisi otsustusi nagu „ma nägin rahvahulka, ja seal oli 10 000 inimest või 12 000 inimest“, tuleb meeles pidada, et muidugi ei ole siin täpseid aritmeetilisi arvutusi.

...Ja ta jagas Raheli ja Lea lapsed ühele poole ja liignaiste lapsed teisele poole.

Niisiis, ta pani enda taha leeri, mille ees on liignaised lastega (või orjatarid lastega), taga – Lea lastega ja päris taga – Rahel lastega – tema lapsed on kõige väiksemad. Kuid me mäletame, et tema lapsed – see on Josef. Tal on ainult üks poeg Josef, ta on võib-olla sel hetkel aastane. Niisiis, mida teeb Jaakov? Nagu ka eelmisel juhul, enne jõe ületamist, teeb Jaakov kaks leeri. Mäletate, me rääkisime: Jaakov läks inglitest mööda, nägi kaht inglite leeri ja nimetas selle paiga „Mahanajimiks“? Jaakov lonkab endiselt selles mõttes, et taevale, taevasele ta ei looda: tema leerid ei ole jaotatud vertikaalselt – üleval ja all, – vaid horisontaalselt. Ta, jah, kasutab mingit ideed, mitte asjata pole siin 2 leeri ja seal 2 leeri (sõna leer ei mainita siin asjata nii sageli), Jaakov paneb 2 leeri ja loodab oma trikile. Paljud ütlevad, et Jaakov (millegipärast on kristlaste juures kombeks nii öelda) on argpüks ja nõrguke ja pani naised ette. Ta paigutas oma naised. Võib küsida: aga kas ta siis ei suhtunud ühtmoodi ka orjatarite lastesse? Ei, ei suhtunud. Jaakovil oli perekonnas range sotsiaalne jaotus: orjatarite lapsed võisid teha raskemat tööd, võisid olla lahinguks valmimad, võisid olla lihtsalt sõjakad, ja jah, Jaakovil on hierarhia oma laste suhtes, oma perekonna suhtes, see ei tee talle au, aga nii see on. Kuid siiski asub ta nendega, kellega saab (tal ei ole ilmselt nii palju inimesi), selle väe etteotsa. Me mäletame, et Avraham tegi omal ajal veidi enam kui 300-mehelise armeega palju ära, aga Esav tuleb 400 inimesega – tolle aja kohta väga tugev jõuk, ja Jaakov, hoolimata kõigist tõotustest, hoolimata ettevalmistavast võitlusest ingliga, kardab ikkagi, ja seepärast jagas ta oma tagala ja paigutas selle selle järgi, keda ta kuidas armastab.

Davidi ja Jonatani puhul, me mäletame, oli 3 kummardust, siin on 7 kummardust. Jaakov saatis esmalt 7 ohvriandi, nüüd kummardab ta 7 korda. Ja see ei ole asjata: 7 – see on rahva arv, 7 on seotud sellega, mis ei kuulu Iisraeli rahvale, see on selline väga tähtis arv. Kõike, mis on seotud Iisraeli rahvaga, iseloomustab arv 12. 70 rahvast, maa 7 rahvast, 12 apostlit, 7 diakonit hellenistlike leskede ja orbude üle – see on natuke eraldi lugu. Ja korve, mis üle jäid, oli 12 ja 7, ja palju muud on veel seotud 12 ja 7-ga. Jaakov tuleb ligi ja kummardab 7 korda, saadab 7 kingitust ja justkui kinnitab sellega Esavi õnnistust pühale maale. Teisest küljest on Jaakovil õnnistus, millega teda õnnistas Kõigekõrgem. Jaakov pöördus tagasi õnnistusega, tal ei ole vaja kavalusega võetud õnnistust, seepärast jällegi, nende versiooni kohaselt, kes ütlevad, et just Jaakov palus inglit teda lahti lasta, aga ingel palus teda õnnistada, annab Jaakov inglile tagasi selle braha, mille ta sai, selle õnnistuse, mille ta sai, sest tal on oma õnnistus. Enamgi veel, ta on juba ise õnnistuste allikas. Kõige selle on Jaakov läbi teinud, kõike seda Jaakov teab, kuid hirm Esavi ees jääb Jaakovil alles, ja ta käitub siin tõepoolest nagu ori: aeglaselt, 7 korda kummardades, tohutu hirmuga läheb ta Esavile vastu. Esav käitub täiesti teisiti. Me loeme:

Kõigepealt me loeme tegusõnu. Mäletate, me rääkisime sellest, et kui kirjeldatakse kiireid tegevusi, räägib Pühakiri tegusõnadega: jooksis talle vastu, ja kallistas, ja langes talle kaelale, ja suudles teda, ja koos nad nutsid. Alles siis, kui Esav suudles Jaakovit, alles siis nad nutsid koos. Te mäletate, kui Jaakov lahkub, siis nutab nii Jitshak kui ka Esav, aga Jaakov suudleb isa. Siin said suudlus ja nutt kokku, ja ka see ring sulgus. Tahan juhtida tähelepanu sõnale tsavár (kael). See on lihtsalt neile, kes õpivad heebrea keelt. Tooras, kui me loeme teksti, on kirjutatud tsavaráv tähtedega jud ja vav lõpus, nagu oleks tal kaelad (palju kaelu). Siin on kirjutajate parandus, milles täht jud puudub. Asi on selles, et sõna tsavár tähendab kaela üht poolt. See osutub nagu paariselundiks. Nagu inimesel on õlad, kõrvad, põsed… Samuti on tal ka kaelad. Ja ühele kaeltest langes Esav ja nuttis. Kuid alates heebrea keele muutumise ajast sai kael ühtseks sõnaks, seepärast tekkiski kirjapilt tsavaráv. Ja me loeme edasi (tegutsev isik, me rääkisime, – see on Esav):

Jaakov hakkab Esavile oma leeri tutvustama.

Sellega lõpeb Toora päevane tsükkel. Kui me hingamispäeval loeme kogu nädalalõiku, kutsutakse Toora juurde 7 inimest, ja me jagame vastavalt nädalalõigu 7 osaks 7 lugemise järgi. Ma loen iga päev ühe lugemistest, mida igaüks hingamispäeval loeb. Kui mõnikord tundub, et rabid vaidlevad omavahel, siis see ei ole vaidlus, see on arvamuste lahknevus. Siin ei öelda: „sinul ei ole õigus, aga sinul on õigus“ – seda juhtub meil üldse väga harva, – me mõistame, et me oleme erinevad ja Tooral on palju nägusid, ja ainult koos saame me luua ühtse arusaamise. Toora on antud mäel, aga mägi on nii üles ehitatud, et seda kogu korraga ei näe. Rahvas seisis leeris ümberringi, seepärast tuleb panoraamse pildi saamiseks vaadata kogu rahvaga. Noh, see on veel üks selline mitte-lüüriline kõrvalepõige.

Niisiis, me jätsime oma kangelased sellel dramaatilisel hetkel, kui vastupidiselt Jaakovi ootustele Esav ei hakanud teda ründama, vaid vastupidi, jooksis tema juurde, kallistas teda, suudles teda, ja nad, liigutatuna, nutsid koos. Kui nad olid end tühjaks nutnud ja küllalt kallistanud, vaatas Esav kogu seda rahvast, kes on Jaakoviga, ja küsis temalt: „Kes on kõik need inimesed, kes on sinuga?“ Ja Jaakov vastab talle: „Need on minu lapsed, kelle ISSAND mulle andis“. Ja saabub kõige sobivam hetk, et lapsi tutvustada. Selle tutvustamise kirjelduses on mitu keelelist peensust, millele me püüame Jumala abiga tähelepanu pöörata.

Kui me ütleme „tulid siia“, siis me peame silmas „tulid selle paiga juurde“, kus seisid Jaakov ja Esav, aga enne seda seisid nad eemal.

...ja nende lapsed, ja kummardasid.

Loeme veel kord: „Ja tulid orjatarid siia ja nende lapsed ja kummardasid“. Kummaline keeleline konstruktsioon. Veel kummalisem on see, et ištahavín – see on naissugu. Tolle aja etiketi järgi ei kummarda orjatarite lapsed koos orjataritega. Ainult orjatarid kummardavad, aga lapsi peetakse nende osaks, peremehe vara osaks. Lapsed ei ole iseseisev üksus, kummardasid ainult orjatarid. Need on etiketi eripärad, mida Jaakov järgib.

Veidi teine verb: Josef justkui läheneb, läheb oma ema ees. Aga ema näib nii, nagu järgneks ta temale. Kommentaatorid ütlevad hämmastava asja: „Josef kartis, et tema kaunis ema võrgutab Esavi mingitele halbadele mõtetele, äratab temas mingid halvad mõtted, või Esav nõiub teda kurja silmaga, või tahab ta ära võtta“. Ühesõnaga, Josef, kes on tol hetkel väike poiss, muretseb ja varjab ema iseendaga, et keegi ei näeks tema ilu. Kui me seda loeme, tundub meile: noh, milline rumalus, kas väike poiss saab siis varjata täiskasvanud naist? Me teame, et Rahel on naine, kaunis kehalt ja välimuselt, järelikult pikk ja sale. Ilmselgelt mitte kääbus. Kas te olete kunagi näinud, kuidas lapsed, kohates võõraid inimesi, peituvad ema seeliku taha ja piiluvad selle tagant, häbenedes end näidata? Ja kaua aega tuleb neid ema tagant, ema seeliku tagant välja meelitada. Josef käitub täpselt vastupidi, samuti lapselikult, aga täpselt vastupidi. Nagu omamoodi poiss-kangelane astub ta Raheli ette ja kogu oma olekuga annab mõista: „ärge puudutage mu ema“. Kas see on lapselik? Väga lapselik. Kas see on naiivne? Väga naiivne. Aga seejuures näitab Josef oma iseloomu kui laps, lapsed on ju samuti erinevad. Seepärast, jah, Josef mõtles: „Mu ema on liiga ilus, mu ema on liiga õrn, selle kurja arusaamatu onu eest tuleb ema kaitsta“ ja astus Raheli ette. Nii võib seda mõista. Me loeme ju raamatut inimestest, mitte päris võluraamatut, kuigi nende inimeste elus oli palju imelist. Niisiis, kõik esitlesid end.

Me mäletame, et Jaakov saadab 7 karja, 7 rühma, ühe teise järel. Ja käsib kõigil tungivalt rääkida, et see on kingitus, et see on and ja et sellega tahab ta Esavit leebendada. Ja siin äkki küsib Esav: mi lehá kol-hamahané hazé (mis leerid need on, mida ma kohtasin?) Kui vaadata teksti sõnasõnalist tähendust, ütleb Esav: mi leha (kes sulle, kellele sa saadad kõike seda, mida sa mulle saatsid?). Võib mõista ka teisiti: „kes andis sulle kõik selle, mida sa mulle siin püüdsid kinkida?“ Siit võime teha sellise järelduse, et Jaakovi kingitusi Esav vastu ei võtnud, need tulid tagasi ja jäid Esavit paigal ootama. Sellest võime samuti mõista, et sõdida Esav algusest peale ei kavatsenudki. Oleks võinud esimesi saadikuid, kes tulid temaga rääkima, mitte minema lasta ega teatada andmeid selle kohta, kui suure hulgaga ta seisab. Oleks võinud vastu võtta kõik annid, kuid Esav ei käitu nii, ta läheb algusest peale Jaakovile vastu hoopis teiste eesmärkidega. Ja siin ta küsib teatava irooniaga: mi lehá kol-hamahané hazé? (mis leerid need on, mida sa mulle saatsid?)

Ja vastab talle (JAAKOV): „leida armu minu isanda silmis“.

Pange tähele suhete peensusi. Jaakov ütleb: „Leida armu minu isanda silmis“, Esav aga ütleb: „Vend, mul on kõik olemas“. Jaakov ei suuda endast kuidagi välja pigistada sõna „vend“, aga Esav ei pöördu kusagil tema poole kui orja poole.

On kommentaatoreid, kes ütlevad, et kogu selles Jaakovi lauses on selline varjatud vihje: „Tead mis, Esav? Ma siin hiljuti võitlesin Jumalaga, Jumala Ingliga, ja pidasin vastu, seepärast parem ära vaidle ja võta kingitus vastu“. Jaakov nende kommentaaride järgi ikka veel näitab hambaid, ikka veel uriseb Esavi peale. Teisest küljest võib öelda, et Jumala Inglis, kes tuli tema juurde (ja me rääkisime, et see on võib-olla Esavi ingel ja et see on võib-olla ingel, kes siiski ei saatnud Esavi inimesi), Esavi taga, vajaduse taga anda talle see and, näeb Jaakov Kõigekõrgema nägu. „See on Kõigekõrgem, kes nägi ette, et ma annan sulle selle anni“. Me räägime jälle sellest, et Jaakov on inimene, kes ei ole väga otsustav, ei ole väga julge, ja tema võitlus õnnistuse pärast – see on tema kogu elu võitlus, seepärast ütleb ta edasi:

Jaakov näeb selles anni tagastamises, selles anni üleandmises õnnistuse tagastamist Esavile: „Vaata, see, mida sa oleksid võinud saada, vaata, see, mida sa oleksid võinud teenida, ma annan selle sulle. Mul ei ole enam vaja sinu õnnistust“. Ja tuletagem meelde, et vaidlus ei käinudki Avrahami õnnistuse üle, Jaakov ei loobu sellest, Jaakov loobub õnnistusest õitsengule, valitsemisele. Ja kui Jaakov sai õnnistuse, millega Jitshak ütles „sind kummardavad sinu vennad“, siis siin, me näeme, ta näitab, et Esavi ees kummardab just nimelt tema ise. Jaakov püüab antud juhul tagastada Esavile tema õnnistuse.

...Sest ISSAND halastas minu peale, Kõik on mul olemas“. Ja veenis kaua, ja Esav võttis.

Iga kord, kui Pühakiri kasutab verbi liovtsír (veenma), see ei ole etikett, see on tõesti olukord, kus üks tahab anda, aga teine ei taha vastu võtta. Mõlemad inimesed on siirad. See ei ole nii, et kusagil on kombeks keelduda, kui pakutakse süüa või pakutakse kingitust. See ei ole viisakuse küsimus. Esav tõesti ei taha midagi võtta. Ta tuli hoopis teiste kavatsustega. Me mäletame, et ingel kuulutas Jaakovile, et ta nimetatakse ümber Jisraeliks, et teda hakatakse nimetama Jisraeliks. Me teisest küljest teame, et Jaakov suri ikkagi Jaakovina. Kui kirjeldatakse tema surma, on ta ikkagi nimetatud Jaakoviks. Jaakov – see on nimi, millest sai hüüdnimi, liignimi, tähenduses kaval, nobe, riukalik, ebaaus. Ja Jaakov püüab sellest vabaneda, et ei räägitaks, et ta sai õnnistuse pettusega. See ei ole prohvetikuulutuse küsimus, ei ole määratuse küsimus, vaid maine küsimus. Jaakov – Išar El – see, kes on sirge Jumala ees, see, kes saab Jumalalt ausalt selle, mida ta saab, käib Jumala ees ausalt. See on üks nime Jisrael tõlgendusi, me oleme sellest samuti juba rääkinud. Ja selleks, et Jaakovi kohta ei räägitaks, et ta võtab asjata teiste õnnistusi (sohitab õnnistustega), veenabki ta Esavit võtma tema ande. See on vajalik formaalsus.

See tähendab, Esav ütleb: „Noh, kõik, ma kohtasin sind, nüüd ma saadan sind, lähme minuga, me läheme koos sinu kiirusega“. Mis juhtub siin, kui Jaakov kuulab sõna? Jaakov läheb Esavi järel Se'iri, Jaakov satub Esavi kaitse alla ja läheb sinna paika, kust Esav tuli, ja sugugi mitte Kaanani maale. See on see, mis Jaakovile üldse-üldse ei sobi.

Jällegi, pange tähele: „isand, mitte vend“. Lapsed on väikesed – need ei ole õrnad lapsed (et me mõistaksime, hiljem me näeme, kui õrnad lapsed on Šimon ja Levi). Jaakov ütleb: „Mul on nõrgukesed lapsed kaasas, minuga on väikesed lapsed“.

...Ja pudulojused ja veised (kui ma lülitan sisse kiirrežiimi, siis sureb kogu kari, isegi kui ajada neid üks päevateekond).

Ja mida Jaakov pakub?

Jällegi ütleb Jaakov: „Mingu mu isand oma orja ees“.

See tähendab: „sina mine ees, aga meie jõuame sulle Jumala abiga aeglaselt järele“. Kuid Esav jätkab hoolitsuse ülesnäitamist. Siin tuleb meeles pidada, et Esav on vastuvõttev pool ja ta peab tõesti etiketi järgi Jaakovi eest hoolitsema.

Need Esavi sõnad praotavad samuti veidi tema kavatsusi. Kui Esav oleks tulnud relvastatud kõrilõikajate salgaga, siis ta, nähes Jaakovit ja muutes meelt teda rünnata, oleks häbenenud neid näidata. Nagu kui inimene läheks kellegi peale noaga ja järsku muudaks äkitselt meelt, peidaks noa, ei näitaks seda ega vihjaks sellele kuidagi. Esav räägib oma inimestest avalikult. Järelikult ei olnud tal algusest peale kavatsust Jaakovit rünnata.

...Ja ütles, milleks see (milleks mul seda vaja on)? Minu jaoks on peamine, et sina oleksid õnnelik, Peamine, et ma leiaksin armu oma isanda silmis.

Näib, et see on väga lihtne salm. Iga kord, kui me loeme Pühakirjas bajom hahú (sel päeval), räägib see mingitest ajaloolistest, tähtsatest sündmustest. On isegi selline laul: „Bajom hahu, bajom hahu – sel päeval on nii ja naa, või sel päeval oli see ja too“… Selle kohta on Pühakirjas väga palju näiteid. Millest siin jutt käib? Jutt käib sellest, et sel päeval toimus üheselt, ametlikult ja lõplikult eraldumine Jaakovi ja Esavi vahel, mis hiljem arhetüüpselt avaldub eraldumisena Iisraeli ja Edomi vahel ning muutub globaalseks eraldumiseks vaimus, mis on olemas tänini. Seepärast, kui me loeme bajom hahú, on just õige aeg valvsaks muutuda.

Miks räägib Toora järsku ootamatult peatuspaigast, mille Jaakov teel tegi? Kindlasti peatus Jaakov oma kariloomadega mitmeid kordi. Sellised pikad teekonnad. Me rääkisime, et Padan-Aramist Iisraeli maale, Hevronisse, on Jaakovil minna umbes 20 päeva, kui minna hea sammuga. Kui minna perega, kariloomadega, siis võib see tee kesta ka rohkem kui ühe kuu. Miks mainib Toora seda peatuspaika? Sest Sukkot – see on Iisraeli maa värav. See paik on leitud, me teame hästi, kus see asub. Jaakov justkui teeb enda püsivara ümberkirjutamise, ümberprogrammeerimise, nullimise: peatub Iisraeli maa sissepääsu juures ja justkui teeb esimese peatuse kohe, kui siseneb, võib öelda, selleks et kohaneda selle maa erilise vaimse kliimaga. Ja nimetab selle paiga Sukkot (Lehtmajad).

Kuhu Jaakov ei läinud? Kõigepealt ei läinud Jaakov Hevronisse, kus elab veel tema isa. Jaakov ei läinud Beit-Elisse, kus ta lubas oma Taevasele Isale tuua ohvri. Jaakov läheb Š'hemi oma vanadesse paikadesse.

Hamór – see on eesel, aga see on ka inimese nimi. Ja see Hamor – Š'hemi isa, sellest räägitakse meile lihtsalt, sest Š'hem Hamorovitš ilmutab end veel. Š'hem – see on õlg, Hamor – see on eesel, sellised nimed. Ja mida me edasi loeme? Ta ostis selle 100 kesiti eest. 100 kesitit – see on 100 hõbemünti, väike rahasumma, ütleme, maa jaoks – tolleaegse päevilise umbes nelja kuu palk. Niisiis, sellega lõpeb suur pagendus, meie Esiisa Jaakovi esimene suur pagendus. Padan-Aramist pöördub Jaakov tagasi Iisraeli, pöördub tagasi Iisraeli maale, kuid ta ei ole ikka veel pöördunud tagasi altari juurde, ta ei läinud isa juurde.

On kommentaatoreid, kes ütlevad, et ta läks isa juurde,

Toora lihtsalt ei rääkinud sellest, sest Toora ei ole biograafiline raamat, ja muidugi läks Jaakov isa juurde. Ja ma võin nõustuda sellega, et Toora ei ole tõesti biograafiline raamat, see on kindel, kuid koostada tekst nii, et me arvaksime, et Jaakov ei läinud isa juurde – see on Toora jaoks üllatav. Ja seepärast, kõige tõenäolisemalt, Jaakov ei lähe isa juurde, ei lähe ema juurde, kes on sel hetkel veel elus. Ja need on kõik küsimused, mis kerkivad veel meie ette. Ei läinud altari juurde, ei läinud isa juurde – läks kohe Š'hemi, ja Š'hemis jäi paigale. See saab põhjuseks paljudele ebameeldivatele sündmustele Jaakovi edasises elus, millest me teiega veel räägime. Ja meie peatüki viimane salm ütleb:

Ei ehitanud altarit, vaid lihtsalt pani püsti mingi kivi. Miks see on tähtis? Sest me räägime hiljem altarist Beit-Elis.

...Ja sellele altarile andis ta nime, mis tähendab „Jumal – see on Iisraeli Jumal“.

Jumal – see on Jumal, Kes andis talle nime Jisrael. Ta ei nimetanud Jumalat enda auks, vaid Jumal – see on Jumal, Kes õnnistab teenitud õnnistusega, Kes viibib inimesega nii tema vaesuses kui ka tema õnnetustes, ja ka selles annab õnnistuse. Ja see on Jumal, Kelle kohta keegi ei saa öelda, et Tema õnnistus on varastatud. See on selline väljakuulutamine, millega sisuliselt lõpeb Jaakovi tagasitulek galutist (pagendusest).

Ja nüüd me loeme üht kõige kurvematest lugudest Jaakovi elus ja võib-olla kogu Berešiti raamatus – Dina lugu. Dina lugu jutustatakse Berešiti raamatu 34. peatükis, kuid me alustame veidi varem, pöördume tagasi selle juurde, mida me juba lugesime, ja hakkame lugema 33. peatüki 18. salmist.

Pöörame tähelepanu sõnale šalém (terviklik). Kommentaatorid ütlevad: „See vihjab meile sellele, et Jaakov paranes oma lonkamisest, tuli tervikuna, elusana ja tervena, nagu ta ka palus oma vandes Kõigekõrgema ees. See on Kõigekõrgema vastus vandele“. Ja sellegipoolest on sellel väljendil mõningaid veidrusi.

Heebrea keeles ei seisa Tanahis linna nimi kunagi pärast sõna „linn“. See tähendab, ir š'hem – see ei ole heebrea keele jaoks väga mugav väljend. Aga Š'hemi kõrval on tänini paik, mida nimetatakse Šalemiks. Seepärast on täiesti võimalik tõlkida nii: „Ja Jaakov tuli Šalemisse, Š'hemi linna kõrvale, mis on Kaanani maal“.

...Oma tagasipöördumisel Padan-Aramist.

Vajihán võib tõlkida kui peatus linna näo juures, see tähendab peatus linna vastas. Seda võib tõlkida ka sõnast hen (kaunistas linna). Nii teevad midrašim, mis räägivad keeles, mis on kaasaegne sellele, kes neid kuulab. Niisiis, midrašim ütlevad, et Jaakov võttis kasutusele oma valuuta, rajas oma saunad, ehitas oma teatrid ja, ühesõnaga, rajas oma kultuurilise infrastruktuuri, ühinemata Š'hemiga. Jaakovi paik muutub selliseks ilusaks, hubaseks kultuurikvartaliks Š'hemi kõrval. Ja, enamgi veel, Jaakov teeb seda, mida ei teinud keegi teine enne teda:

Kui me mäletame, nõudis Avraham, et ostu objektiks oleks mitte põld, vaid matmispaik. Avraham ei omandanud Iisraeli maal põllumajandusmaad. Aga Jaakov teeb seda. Jaakov seab end sisse, „asustub“ Š'hemi juures. Ja kellelt ta selle maa ostis?

…Hamori poegade kätest – Š'hemi isa.

Väga huvitav, eks? Hamori pojad – Š'hemi isa. See tähendab, ta ostis selle Š'hemilt ja tema vendadelt. Ja ta ostis selle 100 kesiti eest – me selgitasime eelmisel korral seda küsimust. Jaakov ostab endale maad, seab end territoriaalselt sisse. Aga ostetud maa – see on tähistatud territoorium.

Ja seadis sinna üles altari. Me rääkisime ka selle sõna eripäradest. Ei ehitanud altarit (altarit tavaliselt ehitatakse), vaid seadis üles, nagu matseva, nagu steeli, nagu see oli omal ajal Beit-Elis.

...Ja nimetas selle altari „Jumal – Iisraeli Jumal“.

Sisuliselt altar – see on linna keskväljak või selle värav, sõltuvalt linna ülesehitusest. Lõunas on see pigem värav. Linna väravasse pani Jaakov altari. Omandab endale sellise paiga. Sisuliselt ehitab Jaakov Iisraeli riiki. Esimest Iisraeli riiki. Alles nime Jisrael saanuna ehitab ta Iisraeli riiki, mis hakkab kinnitama (me juba rääkisime), et õnnistust ei anta tasuta, et kõik näevad, kuidas õnnistus omandatakse, et Kõigekõrgem õnnistab tööd, Kõigekõrgem õnnistab õigsust igas olukorras, igas käitumises. Me rääkisime, see on lai teema.

Jaakovil ei ole tema väikeses riigis kuigi palju elanikke. Ei maksa arvata, et ka Š'hem on suur. Š'hemis oli 40-50 meest. Väljendudes tänapäevases Iisraeli keeles, on Š'hem hamula või mahala – see on paik, kus elab perekond, kus elab suguvõsa: väike talu, küla ja nii edasi. Linn kõlab Š'hemi kohta liiga uhkelt. Jaakovil ei ole kuigi palju elanikke. Nende seas… Tutvugem ühega Berešiti raamatu 34. peatüki peamistest kangelannadest.

Teda ei ole siin nimetatud Dina bat Jaakov (Dina, Jaakovi tütar). Mäletate, me rääkisime sellest, kuidas sünnivad lapsed, kellele ei olnud algselt ette nähtud sündida Leal? Ja seepärast on kirjutatud „kelle ta sünnitas Jaakovile“. Niisiis, Dina, Lea tütar, läks välja vaatama Š'hemi tütreid. Dina sündis umbes aasta või võib-olla kaks enne seda, kui Jaakov nõustus veel 6 aastat töötama, 6 aastat pärast seda töötas ta Lavani heaks. 8 aastat on Dinal sel hetkel, kui Jaakov Padan-Aramist välja läheb, ja niisiis, siin, meie loos, on meil tegemist 8-9, noh, maksimaalselt 10-aastase tüdrukuga, kes läks välja vaatama selle maa tütreid. Kujutage ette Dina elu. See on ainus tütar, kellel on 11 venda. Ta ei ole vanim, kelle õlgadele langeks palju kodutööd. Ta on noorim, ja on veel orjanaiste lapsed, on orjanaised selles majas. Võib-olla on ta ülearmastatud, teda on hellitatud vennaliku hellusega, aga sõbrannasid tal ei ole, sõbrustada tal ei ole kellegagi, mängida tal ei ole kellegagi. Ta on, nii-öelda, koduõppel, teda õpetatakse kodus.

Kui mu tütar oli 3.-4. klassis koduõppel, tuli ta kord minu juurde ja küsis: „Isa, mis vanusest ma võin töötada?“ Ma ütlesin: „Noh, Iisraelis võib teatud piirangutega töötada 12-13-aastaselt. Miks sa küsid?“ Ta vastas: „Ma tahaksin väga töötada.“ „Aga kellena sa tahaksid töötada?“ „Ma tahaksin kortereid koristada.“ Ja ma küsisin: „Mis veider soov see tüdruku jaoks on – minna kortereid koristama? See ei ole meelelahutus.“ Ta vastas: „Siis ma kohtuksin seal lastega, tutvuksin nendega ja hakkaksin nendega mängima.“ Igatsus, mis on omane inimesele, kes ei saa mingite teatud tingimuste tõttu ümbritsevatega suhelda. 8-10-aastane tüdruk tahab sõbrannasid. Tahab vaadata, kuidas tüdrukud riietuvad, kuidas nad end ehivad, kuidas nad mängivad kummikeksu ja keksu või mida iganes muud seal nad mängivad. Uudishimulik väike tüdruk läks välja ja läks Š'hemi. Võib-olla pigistas ta rusikas veidi raha mingi ehte jaoks… Ühesõnaga, see on üsna naiivne käik, isegi mitte teismelise, vaid tüdruku käik. Loomulikult näevad kommentaatorid seda teisiti. Igaühel on oma Dina. Mõned ütlevad: „Vaat, on kirjutatud: vatetsé Dina (ja läks välja Dina), järelikult on Dina jats'anít – väljaskäija või heebreakeelne vaste sõnale hulkuv naine. Noh, ja muud sellised mõtted. Me püüame siiski kinni hoida pšatist. Ta läks välja Jaakovi territooriumilt.

Š'hem ben Hamor – Š'hem, Hamori poeg. Nimi Hamor, tuletan meelde, tõlgitakse kui eesel. Ei maksa selle üle imestada, see on tolle aja kohta täiesti korralik nimi.

...Ta on hivvi rahva esindaja (hivvi rahva kuulsusrikas poeg), Ta on maa vürsti poeg. Ja võttis tema, Ja heitis temaga, ja vägistas teda.

Ja nüüd tuleb sõna j'anné eraldi lahti võtta. Paljusid sõnu tuleb eraldi lahti võtta. Sõna laanót tähendab piinama, valu tegema. Kuid see sama sõna tähendab ka abielulist kooselu. Kui Toora käsib mehel mitte jätta naist ilma abielulisest kooselust, kasutab ta sõna uná. Ka käsku mehele pakkuda hingamispäeva ööl naisele naudingut seksuaalses mõttes nimetatakse uná. See tähendab, võib öelda nii „piinas teda“, kui ka „tekitas temas mingeid tundeid“. Kommentaatorid ütlevad, et siin ei olnud piina, ei olnud siin kavatsust valu teha. Kuid kuna see on väike tüdruk, siis on loomulikult lähedus täiskasvanud mehega või isegi teismelisega (me ei tea selle seltsimehe vanust) väga valulik. On näha, et seda inimest juhtis mingi ebaterve, ebapuhas tung. Me ütleme, et kui Toora loetleb tegusõnu, tähendab see tungi, kuid mitte mõtteid. Ja kui see oleks olnud temaga kokkuleppel, oleks kirjutatud vaiškáv imá, kuid siin on kirjutatud vaiškáv otá (pani ta pikali). Ja tegi talle valu. Ja see on see, mis toimub temas tungist, ja see tung on selgelt vastik ja ebapuhas. Kuid edasi me loeme:

See on seesama sõna tidabék, mida ütleb Adam, kui ta ütleb: „Jätab inimene oma isa ja oma ema ning kiindub oma naisesse.“ Siin tidabék tähendab tema hing kiindus Dinasse. Siin on Dina nimetatud bat Jaakov (Jaakovi tütar). Ja, pange tähele, kui eelmises salmis on öeldud „võttis tema, magas temaga, piinas teda“, siis siin on ta nimetatud juba nime pidi. See tähendab, ta nägi järsku, et see ei ole lihtsalt tüdruk, mitte mingi seksuaalne objekt, ta nägi temas midagi suuremat.

...Ja ta armus sellesse neidu, Ja ta rääkis neiu südamele

Kui keegi loeb heebrea keeles, märkab ta, et seal on kirjutatud ilma tähekeseta ה lõpus. Selle kohta on erinevaid kommentaare. Kõige tõenäolisemalt on see iidne kirjaviis. Kuid kommentaatorid ütlevad: „Järelikult ei olnud ta veel sirgunudki, veel välja kujunemata tüdruk, seepärast on ta naará, kuid kirjutatakse nagu náar (noormees)“. Rääkis neiu südame järgi. Viimasest fraasist on arusaadav (seda kasutatakse tavaliselt just nii), et ta leidis sõnad neiu südamele. See tähendab, pärast seda kahtlast vägistamist, aga selles vanuses ei mängi neiu nõusolek või mittenõusolek üldse mingit rolli (seda võib hinnata kui vägivalda), ta lohutab teda, räägib tema südamele. Ja see väljend „rääkis talle südame järgi“ tähendab, et ta võitis mingil määral tema poolehoiu. Jälle me räägime 10-aastasest tüdrukust. Me räägime 10-aastasest tüdrukust, kellel on ainult vennad. Ta on ümbritsetud armastusega, kogemust meestega suhtlemisel tal ei ole. Ja vaatame üldse, mis siin juhtus.

Idas on traditsioon, kohutav traditsioon, kuid see on säilinud tänapäevani, – see on traditsioon naisi röövida. Kõik see ei näe sugugi alati välja nii nagu Gaidai tuntud filmis „Šuriku seiklused“. Tüdrukut röövitakse vastu tema tahtmist, seda juhtub, ja hoitakse teda oma majas. Mõnikord vägistatakse. Ja idamaises kogukonnas, kui tüdruk on vägistatud, kui ta on rüvetatud, siis tema enda vanemad ütlevad: „Kellele sa nüüd vaja oled? Jää nüüd siia. Ja kuhu sa nüüd lähed?“ See toimub ka XXI sajandil.

Kuid me näeme seda ka Pühakirjas, teisel juhul, kui Amnon vägistab Tamari ja ajab ta minema. Ja ütleb talle Amnon: „Tõuse, mine ära.“ Ja ta ütles talle: „Ei, sest see kurjus, et sa mind minema ajad, on suurem sellest, mida sa minuga varem tegid.“ See tähendab, Tamari jaoks on see vägistaja Amnon päästja, kui ta saab tema meheks. See on kurjus, et ta ajab ta minema. Meil on XXI sajandi seisukohast raske seda mõista. Me loeme Devarimi raamatus: „Kui keegi kohtab noort neidu, kes ei ole kihlatud, ja haarab ta kinni ja heidab temaga, ja nad tabatakse, siis andku mees, kes temaga lamas, selle neiu isale 50 hõbetükki, ja ta olgu talle naiseks, sellepärast et ta tema vallutas, ta ei saa temast lahutada kõigil oma elupäevil.“ See tähendab, need reeglid olid ette nähtud selleks, et neidu kaitsta. Vägistatud neiu sattus sõltuvusse vägistajast, ja vägistajat sunnib Toora abielluma. Kui Amnon sellest keeldub, ütleb Tamar talle: „See on kõige kohutavam, mida sa minuga teha said.“ See on hirmsam kui vägistamine ise. Vaat mis toimub Dina ja Š'hemi vahel. Pärast seda, kui ta tema juurde sisenes, pärast seda, kui juhtus see, mis juhtus, kiindus ta temasse, räägib talle südame järgi. Lihtne on talle südame järgi rääkida, sest ta mõistab, et ta on rüvetatud, et tal ei ole kuhugi minna, ta on temast täielikus sõltuvuses. Ta rääkis talle südame järgi ja võis vabalt öelda: „Ma annan sinu eest hea pruudihinna, hea kalõmi, ja kõik saab korda, me lepime sinu vanematega kokku.“ Ja see on, õigupoolest, see, mida ta kavatsebki teha.

Huvitav on see, et midraš võrdleb Kõigekõrgema armastust Iisraeli vastu Š'hemi armastusega Dina vastu. Midrašis öeldakse, et Iisraeli kohta, Kõigekõrgema kohta on öeldud, et „Temas ihaldas tema hing“ – see on see, mida hiljem ütleb Š'hemi isa, – „tahtis teda, ja armastas teda, ja rääkis temaga“ – kõik armastuse epiteedid, mida Š'hem ja tema isa kasutavad Dina kohta. Nii tõlgendavad targad Kõigekõrgema armastust Iisraeli vastu ja ütlevad: „Kõike seda me õpime juhtumist just selle kurjategijaga.“ Š'hem on kurjategija, kuid talle ei ole võõrad teatud inimlikud tunded. Pannud toime kurjateo, tahab ta olla selle neiuga. Võib-olla on tema motiivid puhtalt egoistlikud – „vaat, tahan seda neidu“, – sellegipoolest käitub ta vastutustundlikult, ta ei hoia teda enda juures, ta räägib isaga.

Sõna jaldá näitab selgelt, et Dina on veel päris tüdruk. „Võta mulle see tüdruk naiseks“.

Selles peatükis näeme korraga kahte tähtsat muutust. Sellest hetkest alates hakkab Jaakovi roll perekonnapeana, peamise tegelasena kõrvale jääma, hakkab vähenema. Aga lavale hakkavad ilmuma bnei Jisrael, bnei Jaakov (Jaakovi pojad). Pojad hakkavad tegutsema. On ka teine tähtis detail, millest me ei saa rääkimata jätta. Kunagi ammu toimus väga sarnane sündmus: Avraham ehitas altari Š'hemis, kavatses minna Beit-Eli (kuhu ka Jaakov veel ei kavatse minna, kuid peab minema), kuid teel tabas teda nälg. Ta laskub Egiptusesse, ja Egiptuses võetakse temalt naine. Ajaloolises vahemikus Š'hemi ja Beit-Eli vahel võetakse naine ka Jitshakilt. Noh, muidugi, naine – see on abielus naine, mitte kihlatud tütar, kuid siiski on olukord sarnane. Tol juhul näeme Kõigekõrgema sekkumist. Ja seal tabab naise võtjat nuhtlus. Ja seal saab Avraham kariloomi ja rikastub selle läbi. Siin juhtub see samuti, kuid siin Kõigekõrgem ei sekku.

Kommentaatorid näevad selles seda fakti, et Kõigekõrgem annab üha rohkem ja rohkem vastutust, üha rohkem ja rohkem tegevusi inimese kätte. Ühiskond, Iisraeli rahvas – see on rahvas, kus hakkavad tegutsema inimesed, kus Jumal laseb inimestel tegutseda, annab võimu teha mingeid tegusid, langetada mingeid otsuseid. Olgu need alguses kasvõi põhimõtteliselt valed. Lugeja, kes mäletab kõiki eelnevaid sündmusi, peaks ootama, et selle loo keskel tabab Š'hem Hamorovitši mingi raske rabandus ja ta jääb haigeks ega saa Dinaga midagi teha. Kuid seda ei juhtu. Mitte sellepärast, et Kõigekõrgem jättis selle rahva maha, vaid sellepärast, et Kõigekõrgem toetab ja tugevdab seda rahvast selles, et see teeks Tema tahet maa peal. Aga vahepeal...

Esimest korda lugesime, kui väljalt tuli Esav, tal oli teatud nõrkus, aga Jaakovil oli see, mida Esavil vaja on. Me mäletame, mis juhtus. Teist korda lugesime mandragoraõuntest, kui Jaakov tuli väljalt, ja siin astus Lea juba teataval määral üles Jaakovi rollis… Üldiselt, teatud paralleelid on olemas. Siin tulevad Jaakovi pojad väljalt ja saavad teada, et keegi võttis neilt nende armastatud õe.

...Ja nad said väga-väga kurvaks, ja see vihastas neid väga, sest Iisraelis on tehtud jäledus – magada Jaakovi tütrega, aga nii ei tehta.

Sõna navál on seotud raibe, korjusega. Sõna hen võib tõlkida kui tõde, õigus. Siis on tõlge selline: „Aga õiglust ei ole tehtud“. See tähendab, Jaakov sai varem teada ja vaikis. Pojad tulid ja vihastasid, et nende õde rikuti, aga õiglust ei ole tehtud. Ja Š'hemi isa räägib temaga.

Hamor ei räägi enam isaga, vaid vendadega. Sel ajal kui ta teel oli, ühinesid vennad, ja Hamor räägib nendega. Läks ta ju rääkima isaga, aga räägib vendadega. Aga miks „teie tütre“? Muidugi võivad vanemad vennad nimetada õekest ka tütrekeseks.

Hamor pakub sisuliselt teatud assimilatsiooni teed. Devarimi raamatus loeme: „Ära sõlmi nendega hõimlust, oma tütart ära anna tema pojale ja tema tütart ära võta oma pojale“. Šoftimi raamatus loeme hukkamõistu sellise sideme eest: „Ja nad võtsid nende tütreid endale naisteks, ja oma tütreid kiitsid heaks nende poegadeleiVene tekstis seisab selles tsitaadis „kiitsid heaks“; tõenäoliselt on mõeldud „andsid“ (oma tütreid nende poegadele naiseks). Tõlge järgib siiski sõna-sõnalt autori teksti., ja teenisid nende jumalaid“. Ja Ezra raamatus loeme: „Aga nüüd ärge andke oma tütreid nende poegadele, nende tütreid ärge võtke oma poegadele, ja otsige igavesti nende rahu ja head selleks, et te kinnituksite, ja te sööte parimat, mis on sellel maal, ja annate selle pärandina oma poegadele igaveseks“. Üks maa pärimise reeglitest: mitte seguneda võõraste rahvastega. Kuid loomulikult ei lugenud ei Hamor ega Š'hem Ezra raamatut, ja nad ei mõista eriti põhimõtteid, mille järgi Jaakovi pojad elavad. Ja Hamor arendab oma mõtet ja ütleb:

...ja te elate meiega (see tähendab, me anname teile oma kodakondsuse), ja meie maa on teie ees, Elage selles, ostke selles ja hoidke seda enda käes.

See tähendab, Hamor pakub täielikke kodanikuõigusi Jaakovile ja tema perekonnale. Kuid tema, Hamor, ei tulnud üksi, temaga tuli ka Š'hem – tema poeg.

Me rääkisime, et Toora teatab tüdruku keskmisest turuhinnast sellisel juhul. Vabandage, see kõlab väga küüniliselt, kuid tõepoolest olid sellised suhted, oli kehtestatud pruudihind, kehtestatud tasu tüdruku eest sellises olukorras. Ühelt poolt tehti nii selleks, et see ei muutuks väljapressimise põhjuseks, kui isa võib nõuda tohutut raha, aga tütar jääb sellisesse õhus rippuvasse olukorda. Teiselt poolt selleks, et vägistaja ei saaks öelda: „Mul ei ole sellist raha, ja seepärast ma ei abiellu temaga“. Kõik see näib küüniline, kõik see näib jäle, kohutav meie XXI sajandist vaadatuna. Kuid käes ei olnud sugugi XXI sajand.

Niisiis, Hamor pakkus kodaniku- ja poliitilisi õigusi, aga Š'hem omalt poolt palus: „Andke mulle mis tahes tasu, ja ma maksan“. Näib, et olukorras, kus Dina ju viibib sel hetkel Š'hemi palees (kui tal on palee), muutub see pakkumiseks, millest on raske keelduda.

Pöörake tähelepanu: kavalus kavaluses. Justkui ütlevad nad alguses: „Me ei saa anda oma tütart ümberlõikamata inimesele“. Näib, et nõue end ümber lõigata esitatakse alguses nõudena ainult Š'hemile endale. Kuid teiselt poolt: „me nõustume teiega ainult siis, kui te kõik saate nagu meie“. Miks? Sest te ju pakute, et me võtaksime teie tütreid ja annaksime teile oma tütreid. See tähendab, te peate iga meessoost inimese ümber lõikama.

Pöörake tähelepanu, siin on sõnastustes väga palju peensusi: me hakkame teile andma tütreid, mitte teie ei hakka võtma, vaid meie hakkame teile andma oma tütreid, keda tahame ja kelle osas nõustume.

… Ja hakkame võtma teie tütreid, Ja hakkame elama teiega, ja hakkame olema teiega üks rahvas (jällegi „hakkame võtma teie tütreid, keda tahame“).

Selline plaan neil on. Näib, et on võimalus lahendada kõik rahumeelselt ühes või teises suunas. Me räägime veel sellest, milles siis seisnes vendade kavalus. Ja kui Jaakov viibis seal ja kuulis sellest kavalusest, siis miks talle ei meeldinud see, mida nad hiljem tegid? Milles siis oli kavalus? Kuid me loeme siin olukorra ootamatut momenti:

Nii issile kui ka pojale meeldisid nende sõnad. Nii lõppesid läbirääkimised.

Niisiis, tema on kõige austatum, ja tema lõikas end esimesena eeskujulikult ja näitlikult ümber. Noh, ja loomulikult me ootame, et tema järel lõikab end ümber kogu koda.

Niisiis, Hamor läks koos oma isaga Jaakovi poegadega läbirääkimisi pidama selle üle, et võtta Dina naiseks. Tema isa tegi ettepaneku, üldiselt, kommertsliku iseloomuga. Ta ütles: „Me anname teile siin kõikvõimalikud kodanikuõigused, sõlmime sõpruse ning majandusliku vastastikku kasuliku koostöö lepingu ja edendame igati teie majanduslikku olukorda“. Tema poeg, kes oli armunud tüdrukusse, keda ta vägistas, ütles: „Määrake ükskõik milline pruudihind, ükskõik kui palju olen ma valmis maksma, mul pole üldse midagi vaja, peaasi et ma leiaksin armu teie silmis“. Kaks sellist ettepanekut, ja ilmselt vaatas isa väga pahaselt poja peale, kes segab teda majandusega tegelemast ja pakub ükskõik milliseid summasid. Nii läbirääkimisi ei peeta.

Jaakovi pojad, solvunud, haavunud ja halba aimates, vastavad isa ja poja ettepanekule korraga ja, nagu ütleb Toora, vastavad kavalusega. Milles aga kavalus seisneb – see on lugejale veel arusaamatu. Nad ütlevad: „Meil ei ole kombeks anda tütart ümberlõikamata mehele. Las mees laseb end ümber lõigata ja kõik teie juures lõigatagu ümber, siis me teeme koostööd ja üldse saame üheks rahvaks“. Need sõnad meeldivad nii isale kui ka pojale, nad ei mõista veel, milles siin salakavalus seisneb, ja meie ka ei mõista veel, milles siin salakavalus seisneb. Isa ja poeg pöörduvad tagasi oma kodusesse Š'hemi, poeg laseb end kohe ümber lõigata, aga meie loeme lugu edasi.

Pöörake tähelepanu, isa ja poja kõnes, mida nad Š'hemis peavad, kõlab ainult: „vaata, meil on kõrval perekond, see on juba fakt“. Keegi ei räägi sellest, et neile tuleb anda kodakondsus või neid kuidagi õigustes võrdsustada. „Nad on juba siin“.

...Ja nad elavad sellel maal, JA NAD KAUPLEVAD SEAL. JA VAATA, NENDE EES ON PALJU MAAD. ME HAKKAME NENDELT VÕTMA TÜTREID, KEDA ME VALIME, JA NEED TÜTRED, KEDA TAHAME, ANNAME NEILE.

Isa ja poeg tulevad kommertsliku ettepanekuga, ütlevad: „Meie kõrval elab juba see perekond, vaadake, kuidas nad meie linna on ehtinud, milline suur õnnistus see meile on! Teeme majanduslikel eesmärkidel seda ja teist… Kuidas me saaksime nendega astuda majanduslikku koostöösse?“

Siin ei ole sõnagi Š'hemi armumisest Dinasse, üldse mitte sõnagi mingitest abieluplaanidest. Siin öeldakse: „Vaadake, kõrval on perekond, ja kui me laseme end ümber lõigata, võime me majanduslikult kõvasti hoogu saada“.

Mõte on selline: need naabrid on rikkad, vaadake, kui palju rõõmu nad meie lapsukestele toovad, kui palju õnnistust nad meie linna toovad, nad on juba fakt, nad elavad siin, laseme, selleks et neid siia jätta, et me saaksime neid tasapisi paljaks riisuda ja välja lüpsta kõik, mis neil on, laseme end ümber lõigata. Hoopis mitte see, millest rääkisid vennad, hoopis mitte see, mida vennad pakkusid, ja hoopis mitte see, mida Hamor ise vendadele pakkus. Eeldatakse puhtalt majanduslikku liitu. See tähendab, mida Hamor tahab? Hamor tahab juhtunu alusel, selle tragöödia pealt hoogu saada, tõusta majanduslikult, tõsta oma rahvast, noh, ja oma enda staatust.

Tuletan meelde, nad lõikasid ümber kõik, sest nad ootasid sellest majanduslikku kasu. Siin ei ole ei kahetsust tehtu pärast ega soovi leppida. Üldse ei mainita mingit konflikti, mis toimus Jaakovi ja Hamori vahel, Jaakovi poegade ja Š'hemi vahel. Üldse ei ole midagi, on mingi – opa! – majanduslik idee. Ja seda enam ei ole siin ümberlõikamist Taeva nimel ja Jumala käsu järgi. Lihtsalt „teeme nii nagu nemad, et neil ei oleks meiega väga vastik“.

Selline tegevus toimub. Mis aga pärast seda? Järk-järgult lõigatakse kõik linna elanikud ümber. Dina jääb Š'hemi juurde paleesse või majja (pole selge, kus ta seal asub). Jaakovi leeris ei oodatud üldse, kõige tõenäolisemalt, et Hamor ja seltskond nõustuvad end ümber lõigata laskma. Võib-olla oli salakavalus selles. Nad ootasid, et Hamor ei taha end ümber lõigata lasta, linn ei taha end ümber lõigata lasta, nad tõusevad ja lahkuvad. Igal juhul me näeme, et mitte vendade nõuandel, mitte kui kollektiivne mõistus, hakkavad vennad Šimon ja Levi tegutsema.

Hirmus, kohutav genotsiid. Nüüd kujutage endale ette: Dina on vägistatud, vägistajad tulevad, peavad läbirääkimisi, pojad püüavad Dinat kuidagi sealt välja tuua, aga nende salakavaluse plaan võib-olla kukub läbi ja nad ei saa seda, mida tahtsid. Möödub päev, teine, kolmas. Keegi Jaakovi kojas ei tee üldse mitte midagi. Ja siis Šimon ja Levi, kaks venda, kelle kohta on öeldud ahe Dina (Dina vennad)… Miks nii on öeldud? Isa poolt on Dinal muidugi rohkem vendi, aga ema poolt on Re'uven – vanem vend, kuid Re'uven, nagu me edasi näeme, – on veidi teistsuguse iseloomuga inimene. Niisiis, mäletate lugu, kui Lavan jõudis Jaakovi leerile järele? Me lugesime seal, et Lavan läks järjest Raheli telki, Lea telki, Jaakovi telki ja iga orjatari telki. Sellest me järeldame, et nad elavad eraldi ja iga ema elab oma lastega. Lapsed ei ole veel nii suured: Šimon on 14, Levi 13, see tähendab, paljud lapsed on veel emade kõrval, igaüks kasvab oma telgis, ja seepärast ootavad Šimon ja Levi kolm päeva. Nad arvavad, et nüüd mõtleb Jaakov midagi välja, mida teevad teised, mida teevad teised vennad. Aga Jaakov vaikib.

Mõne peatüki pärast kuuleme, kuidas hukkus Josef, ja seal on öeldud, et Jaakov rebis oma riided lõhki ja istus leinas. Siin aga Jaakov üldse vaikib, ootab, kuni pojad tagasi tulevad. Ja võib-olla on Dina vendadel selline tunne, et nende õekese pärast ei muretse keegi. Nad („mõõkade järele sööstsid meie käed“) ründavad linna, Hamori klanni, tapavad nad kõik, tapavad kõik mehed, puhastades sellega tee paleesse (või majja).

Keegi peale kahe armastatud vennakese ei astunud Dina eest välja. Kui me kuulame häält, kuulame Toora meloodiat, siis kuuleme, et siin Toora ise ei räägi nendest salmidest hukkamõistuga. Jätkame lugemist.

Siin ei ole teksti järgi päris selge, kas jutt käib samadest vendadest, Šimonist ja Levist, või tormasid, saades teada, et vennad tõid Dina tagasi, kohale ka ülejäänud vennad linna rüüstama: mis seal ikka varal hukka minna. Ja mida nad võtsid?

Võib nördida ja öelda: „Milline marodööritsemine! Noh, olgu, Šimon ja Levi kaitsesid oma õde, kaitsesid teotatud au. Mis aga ülejäänutega on (või on need needsamad)? Milleks siis linna rüüstata?“ Me loeme sarnast lugu Bemidbari raamatus, sõja lugu midjanlastega, kui Iisrael (samuti, muide, eraviisilise kõlvatuse puhul) sõdis midjanlastega, ja seal Kõigekõrgem Ise õnnistas, ja osa kättemaksust oli Midjani rüüstamine. Me loeme seal täpselt samasugust, igal juhul väga sarnast röövitud saagi nimekirja (see on Bemidbari raamatus), välja arvatud ehk eeslid. Üldiselt, kui loetletakse sõjasaaki, loetletakse eesleid harva, aga siin on ilmselt selline pilge, selline okas kohaliku kuninga aadressil, kelle nimi on Hamor (ehk Eesel). See tähendab, vennad tassisid minema ka eeslid. Niisiis, me nägime, et Šimon ja Levi tegid mingi kindla rünnaku õe vabastamise operatsiooni käigus. Nemad ise (või keegi teine) võtsid ja rüüstasid linna.

Ühel ilusal päeval, kolmandal päeval, saab Esiisa Jaakov sellest teada tagantjärele. Me rääkisime sellest, et nüüd saabub aeg, mil Jaakov kui tegelaskuju taandub tagaplaanile. Jaakovile on väga vastumeelt see, mis toimub. Ja, õigupoolest, Toorale võib-olla ei meeldi see, et see ei meeldi Jaakovile. Me loeme sellest veel edasi.

Kellega Jaakov praegu rääkis? Jaakov rääkis oma lastega: oma teise poja Šimoniga, oma kolmanda poja Leviga – nendega, kelle sünnitas talle mitte väga armastatud, aga siiski naine Lea. Miks siis Jaakov räägib, justkui eraldades neid iseendast? Me näeme seda ka edaspidi. Sest Jaakovi jaoks on koda suuremal määral Raheli pojad. See on Binjamin ja Josef. Need on need, kes on tema pojad. Me näeme seda kogu Jaakovi loo vältel. Jaakov ütleb veel oma kümnele pojale: „Te teate, et mul on ainult kaks poega“. See on Jaakovi suhte keerukus oma lastega. Me rääkisime, et Dina ja tema vennad kasvavad Lea telgis. Jaakov elab Raheli telgis. Täiesti võimalik, et isa on nende jaoks mõnevõrra kauge. Perekonnas on väga keerulised, mitte lihtsad suhted. Jaakov püüab laste silmis nende õe arvelt rajada mingeid majanduslikke suhteid. Kõik see näeb välja üsna halb. Ja pealegi vastasid just Jaakovi pojad kavalusega. Jaakov ise oli, täiesti võimalik, nõus lahendama olukorra nii, et Dina jääks Š'hemi naiseks. Meil on praegu väga raske oletada, mida ta mõtles. On erinevaid midrašim. Midrašim tahavad meid õpetada. Midrašim õpetavad meile alati, et need inimesed on meile eeskujuks, ja väga sageli ütlevad õpetajad, et nende eeskuju on heades tegudes. Minu jaoks on selge, et need on elavad inimesed, kes elavad nagu elavad inimesed oma raskustega. Ja meie jaoks on eeskujuks nende head teod ja mitte päris head teod. Kogu see nende erinev käitumine on meile eeskujuks. Jaakovil on perekonnas keerulised suhted, ja see väljendub suhetes tema poegade vahel.

Kuidas tundsid end Šimon ja Levi? Ilmselt tundsid nad end alavääristatuna, tundsid, et nende ema arvelt, nende õe põlgamisega püütakse lahendada mingeid küsimusi. Ja Dina vabastamisse on Tooral üheselt hea suhtumine. Siin ei mõisteta vendi kusagil hukka. Jaakov aga ei lepi kuni oma elu lõpuni nende teoga.

Linna rüüstamisse võib suhtuda erinevalt. On palju kommentaatoreid, kes ütlesid: „Dinat oli hea vabastada – linna ei olnud hea rüüstata“. Mõned ütlesid: „Aga sõjas midjanlastega rüüstati ju linna! See on Kõigekõrgema õnnistus“. Jällegi tõmbasime me paralleeli, kui Sara satub vaarao juurde ja Avraham tuleb selle kaudu välja suure varaga. Ja siin, võib öelda, teevad lapsed sedasama, ainult et Jumal andis neile juba teatud võimu tegutseda, andis neile jõudu tegutseda.

Niisiis, Jaakov langeb peale kohutava etteheitega ja ütleb: „Noh, kõik, nüüd tapavad mind siin kõik“. Sellel etteheitel oleks võinud stseeni ka lõpetada, kuid Toora autori – Kõigekõrgema – tahe oli selles, et viimane sõna jääks ühele vendadest, kes ütles:

Siin kasutatakse väga jämedat sõna. See tähendab: „meie õde ei ole see, kelle arvelt te hakkate lahendama mingeid majanduslikke probleeme, mingeid riiklikke probleeme. Me astume välja oma õe au eest“. Dina pöördub tagasi oma kodusesse majja ja kaob peaaegu täielikult silmapiirilt. Ma ei tea, kuidas Jaakov temasse enne kõike seda suhtus, aga Dinat ei ole enam kellegi jaoks olemas. Teda mainitakse nende inimeste nimekirjas, kes läksid alla Egiptusse. See tähendab, ta elas veel mõnda aega, oli pereliige. Kõik kommentaatorid ei ole rõõmsad selle üle, et ta jäi juudi ajalukku, seepärast on midrašim, mis ütlevad, et temast sai Iiobi naine. On neid, kes ütlevad, et Dina jäi Š'hemist lapseootele (jah-jah, sellises noores eas) ja sünnitas tüdruku nimega Asnat, kelle Jaakov saatis Egiptusse ja kellest tulevikus saab Josefi naine. Üldiselt on kommentaatoritel raske Dinat kuhugi paigutada. Mõned ütlevad, et temast sai Šimoni naine. Ja üldiselt muutub lugu Dinaga sageli lakmuspaberiks, et mõista, mida inimene endast kujutab, sõltuvalt sellest, mida ta Dinast arvab. Vaat, öeldakse, et Šimon võttis ta, kuid naine, kes on kord olnud ümberlõikamata mehega, ei saa enam ümberlõigatud mehest naudingut tunda. Ja palju-palju-palju sarnaseid lugusid. Igaüks räägib Dinast oma südame küllusest, ja see on suurepärane, et me oleme nii erinevad ja võime rääkida erinevaid asju.

Kohe pärast seda räägib Toora sellest, et need sündmused (kommentaatorid märgivad seda samuti), mis toimuvad Jaakovi elus, toimuvad seetõttu, et ta viivitab oma lubadusega. Kohe pärast seda pöördub Kõigekõrgem Jaakovi poole ja ütleb talle:

Huvitav, Jumal ei ütle: „Tee Mulle altar“, vaid ütleb: „Vaata, sa ju lubasid, täida oma lubadus sellele Jumalale, sellele ettekujutusele Jumalast, mis sul oli, milleks see on muutunud. Pane kogu oma teadmine Kõigekõrgemast sellesse“. Kõigekõrgem õpetab Jaakovit endiselt kasutama oma õnnistusi Iisraeli maal.

Teie ja mina arvasime ju, et Jaakov ja tema perekond on kõik ainujumalausulised, ja kust neil üldse jumalakesi tulla? Kommentaatorid ütlevad, et Jaakov lihtsalt karmistas seadusi. Nüüd tuleb kõrvaldada iga kandikuke, millele on joonistatud päikeseke, iga kannuke, millele on joonistatud kuu. Täiesti võimalik, et Š'hemi rüüstamisel sattus juutidele palju kulda, mitmesuguseid muid ehteid, mis olid seotud ebajumalatega, palju ebajumalanõusid ja nii edasi. Jaakov ütleb: „Kontrollime veel kord oma vara, valime veel kord välja ja sorteerime läbi asjad, mida ei ole vaja endaga kaasa võtta“.

Peaaegu piraadikaart, eks ole? Seda tehakse selleks, nagu ütlevad kommentaatorid, et kui keegi tamme alt äkki leiab ehteid, leiab mingeid kuldasjade varusid, et ta mõistaks, et parem on seda mitte puutuda, et see on needuse all ja parem on üldse sellesse mitte puutuda.

Sõna elohím mõistetakse mõnikord sellistes ühendites kui midagi suurt. Mõnikord ei ole rúah elohím mitte Jumala Vaim, vaid tugev tuul. Ejmát elohím – mitte hirm Jumala ees, vaid tugev hirm, sõna raš elohím – suur kära. Võib öelda: „...ja oli suur hirm“.

...kõigil linnadel, mis on nende ümber, ja nad ei jälitanud Jaakovi poegi.

See on loo lõpetus, mis teatud määral vastab Jaakovi kartustele, kes kartis, et nüüd tõustakse ja tapetakse ta. Ei. Kas on see Jumala hirm, mis kõiki peatab, või on see suur hirm, mis haaras kõiki. Võib mõista nii või teisiti, kuid Jaakovit ei jälita keegi. Ja selgub, et tema hirmud, tema kahtlused on alusetud. Kas see kinnitab seda, et pojad toimisid õigesti? Minu jaoks on see hea märk selle kasuks, et Toora kiidab heaks Šimoni ja Levi teod. Huvitav on veel üks moment: me loeme, et vennad „võtsid Dina ja viisid ta välja, tõid ta välja Š'hemi majast“ – see on vastupidine tegevus sellele, millest kõik algas, kui Dina läks välja ja Š'hem ta võttis. See tähendab, nad taastasid status quo, viisid olukorra tagasi normaalsesse, algsesse seisundisse.

Sellega lõpetab Toora loo Dinaga. Kurb lugu, millest igaüks teeb järeldused oma arusaamise järgi. Iga kord, kui ma seda lugu üle loen, iga kord, kui ma tundi annan, ausõna, pisarad silmas kõigest sellest. Ma armastan nii väga oma armsat Dinat, ja mul on nii kahju temast ja kõigest, mis temaga juhtus. Mul endal on uudishimulikud ja armastatud tütred…

Niisiis, me jätsime Jaakovi sel hetkel, kui ta, saanud Kõigekõrgemalt ilmutuse, valmistub lõpuks täitma oma lubadust ja asub teele Š'hemist Beit-Eli. Vastupidiselt hirmudele, mis tal olid, ei jälita keegi tema perekonda. Ta lahkub rahulikult sellest paikkonnast, sest, nagu tunnistab Toora, hirm langes just kõigi ümberolijate peale, kõigi naabrite peale. Enne kui me jätkame lugemist Jaakovist, on aeg küsida, miks ta, tänapäeva keeles öeldes, ootas erilist kutset. See oli ju tema lubadus: tulla Beit-Eli, püstitada Kõigekõrgemale altar, anda Talle kümnis… Ühesõnaga, seda kõike ütles ta ise. Ja vaat, ta elab Š'hemis ja Beit-Eli justkui minna ei kavatsegi, kuni Kõigekõrgem pöördus tema poole. On palju erinevaid kommentaare, mis ütlevad, et Jaakov lihtsalt unustas, Jaakov on lihtsalt tänamatu. Öeldakse, et Kõigekõrgem saadab Jaakovile katsumuse katsumuse järel: kord Esavi ingli, kord Esavi enda, kord loo Dinaga, et Jaakov lõpuks ometi meenutaks. Ja lõpuks ütleb Kõigekõrgem: „Kui kaua võib teda ometi lüüa? Lähen ja ütlen otse, mida Ma temalt tahan“. Aga meenutagem Jaakovi redelit. Kõigekõrgem lubab Jaakovile, et Ta hoiab teda ja toob ta tagasi sellele maale, ja Jaakov annab vastuseks vande ja ütleb: „Kui ma pöördun rahus tagasi oma isa kotta, siis ma lähen ja toon ohvri Beit-Elis“. Siin ei ole ta isa kotta veel tagasi pöördunud, järelikult ei ole ring veel suletud, ja ta ootab, millal tuleb aeg lubadust täita, millal ta siis jõuab isa kotta. Miks ta ei lähe isa kotta? See on hoopis teine jutt. Niisiis, Jaakov tõlgendab omamoodi, Kõigekõrgem – omamoodi. Kõigekõrgem ilmutab end Jaakovile ja ütleb: „Siin otsustame vaidluse korral Minu moodi, nii, nagu ma sõnastasin. Minu sõnastus, Minu seaduse tõlgendus on aktuaalne. Ja kuigi jah, sulle on antud vabadus, sinu nimi on Jisrael, ja sulle on antud võim paljugi teoks teha, sa hakkad täitma Minu seadusi, Minu reegleid ja tegutsema hakkad Minu moodi“. Ja sellest hetkest jätkame lugemist.

Kogu tema sugu jõudis lõpuks ometi Beit-Eli. Jaakov, kes kunagi käis üksi, põgenik, kes kõigi eest varjas end, tuleb nüüd kogu oma arvuka rahvaga Beit-Eli.

Mõned müstiliste teooriate pooldajad näevad sõnas niglú mitmust. Kui me loeme otse ja sõna-sõnalt, siis tuleb välja „seal ilmutasid end temale jumalad, kui ta põgenes Esavi eest“. Sõna elohím, tõepoolest, võib ühilduda mitmuse tegusõnadega, kuid mitte mingil juhul ei osuta jumalate paljususele, vaid osutab heebrea grammatika eripäradele.

Mul on juba tulnud anda tunde Rivka kohta, Devora, Rivka imetaja kohta, ja selle kohta, kust olid Rivkal tarkus, mõistmine ja mingid kombed, mis olid omased Avrahami kojale. Ma arutasin üksikasjalikult, mis inimesega on tegu, ja miks Toora siin mainib tema nime, ja kust üldse ilmus Jaakovi perekonda, kes ei olnud veel koju tagasi pöördunud, Rivka imetaja. Selle kohta on erinevaid arvamusi. Rivka ütles Jaakovit ära saates: „Tuleb aeg, ja ma saadan sinu järele“. Ja võib öelda, et Devora on see, kelle ta saatis. On palju erinevaid versioone. Ilmselt ei olnud see naine lähedane ainult Rivkale, võimalik, et ta oli ka Jaakovi lapsehoidja, imetaja. Vaat, ta on siin nii eriliselt esile tõstetud. Ja võib-olla seepärast leinab Jaakov teda ja matab ta maha.

Pärast seda ilmutab Kõigekõrgem end jälle Jaakovile. Ja tekib küsimus: kas üldse on mingi seos nende ahelate vahel, nende sündmuste vahel, selle ahela lülide vahel? Vaat, Jaakov tuli Beit-Eli, ehitas altari, imetaja suri, Kõigekõrgem ilmutab end temale. Kas on mingi loogika või on siin ainult kronoloogia? Kui meenutada, et Rivka saadab Jaakovi oma maale kindla eesmärgiga ja Jaakov nüüd pöördub tagasi, siis võib teha järelduse, et mingis mõttes on Jaakovi missioon lõppenud.

Me ei tea, kas Rivka on sel hetkel elus. Kõige tõenäolisemalt ei ole Rivka enam elus. Mõned ütlevad, et Rivka surm langes kokku imetaja surmaga. Imetaja kuulis oma kasvandiku surmast ja suri samuti. Igal juhul on see sulgemine, Jaakovi teekonna lõpp, ja need inimesed, kes täitsid oma missiooni, need inimesed, kelle töö on lõppenud, lahkuvad samuti lavalt. Ja miks (üks mõttevariant) sureb Rivka varakult – sest ta võttis omal ajal enda peale Jaakovi needuse.

Kui Jaakov on juba täitnud oma lubaduse, Kõigekõrgem täitnud Oma tõotuse, ilmub Ta temale ja ütleb:

See on juba teine ümbernimetamine. Võib öelda, et ingel, kes temaga maadles, nimetas ka teda ümber või andis sellist siseringi sisemist infot: „Vaata, milliseid uudiseid ma tean: sind nimetatakse varsti ümber Jisraeliks“. Nii või teisiti saadab nimi „Jaakov“ Jaakovit tema päevade lõpuni, temast ei saanudki kõiges Jisraeli. Pühakiri nimetab teda kord Jisraeliks, kord Jaakoviks, ja nii on see kogu tema elu. Ja seepärast me rääkisime sellest, et Jaakov – see ei ole lihtsalt nimi, see on nimi, mis rikub mainet, mingis mõttes sellise konnotatsiooni tõttu nagu kavalpea, kelmikas inimene. Ja siin ütleb Kõigekõrgem: „Mina puhastan sind sellest mainest, keegi ei ütle, et sa oled kavalusega midagi teeninud“. See dilemma, muide, on aktuaalne tänini Iisraeli ja maailma rahvaste suhtes, ja sellest võib eraldi ja kaua rääkida.

Šaddai – see on Jumal, piiride valvur, see on omapärane Jumala naiselik nimi, sest sõna šad tähendab rinda. Mina olen „toekas“, „suurerinnaline“ Jumal, Jumal, Kes on võimeline rinnaga toitma neid, kes Temale loodavad. See on üks nime tähendustest. Muidugi ei ole Jumalal ei käsi ega jalgu ega pead ja, seda enam, rinda. Need on kujundid, millega Jumal ilmutab end inimestele.

Võib öelda, et see oli Jumala sisenemine Jaakovisse või laskumine (nagu tulised keeled). Selle salmi järgi on näha, et Jumal viibis justkui Jaakovi peal, kui rääkis temaga, ja seejärel tõusis temast üles.

See tähendab, kaardile ilmub Beit-El üheselt juba kogu Iisraeli rahva ees. Juba, võib öelda, kogu Iisrael, kogu Jaakovi sugu, kõik kutsuvad seda paika Beit-Eliks. Seda paika, muide, nimetatakse ka tänapäevani Beit-Eliks. Turiste tuuakse, näidatakse, kus Jaakov und nägi, sealt avaneb väga ilus panoraam.

Jaakov läheb välja, tal tuleb minna umbes 70 kilomeetrit, arvatavasti, mööda liigendatud maastikku. Rahelil algab sünnitus, võib-olla ootamatu, võib-olla varajane, sest muidu oleks Jaakov lihtsalt viivitanud, kuni ta oleks sünnitanud. Rahel sünnitab, tema sünnitus muutub keerulisemaks, sünnitus on tal raske.

Ilmselt on tal rasked tuhud. Ta kannatab ja kardab surra. Kui palju kommentaatoreid on püüdnud mõista seda ämmaemanda lauset! Ühed ütlevad, et koos Josefiga sündis koguni kaks tüdrukut. Rahel kannatas, et vaata, ta sünnitab kolmikuid, kaks tüdrukut, aga tüdrukute sünnitamine – miskipärast on selline veendumus rabidel ja kõigil idarahvastel – on valusam kui poiste sünnitamine. Ise ma muidugi ei sünnitanud, ma ainult võtsin sünnitusi vastu, võtsin vastu nii poisse kui ka tüdrukuid, ja näib, et minu tähelepanekute järgi on naisele ühtviisi valus sünnitada nii poissi kui ka tüdrukut. Aga nii siis usuti. Ja vaata, öeldakse: „Ära muretse, kolmas tuleb poiss, sul on kergem“. Teised ütlevad, et ta sünnitas ja ämmaemand rahustas teda: „Vaata, kuidas Jumal sind armastab, Ta kuulis sinu palveid, ja vaata, sul sündis poiss“. On erinevaid vaateid, erinevaid kommentaare, ja on näha, et sugugi mitte kõik meie õpetajad, olgu nende mälestus helge, ei viibinud sünnituste juures.

Mulle tundub, et kui ämmaemand nägi, et see on poiss, tähendas see, et poiss oli juba välja tulnud, sünnitus oli juba lõppenud. Kuidas saada teada lapse sugu? Siis ei olnud ultraheli, ei olnud mingit aparatuuri. Kõigepealt ilmub pea, siis kehake, siis see, mille järgi, õigupoolest, saab sugu ära tunda: kas see on poiss või tüdruk. Ja vaata, kui on näha, et see on poiss, tähendab, poiss on juba sündinud. Ja ämmaemand ütleb Rahelile: „Ära karda, vaata, siin ta on, poiss, vaata, ta sündis sul“. Ja sellega lohutab teda. Loomulikult liigutub iga naine last nähes. Sünnituse ajal kannatades räägivad naised igasugust, näiteks: „ei iialgi enam sünnita“, „et mina veel kunagi“, „järgmine kord sünnitagu tema“, aga kui nad näevad last, liigutuvad nad väga. Ja kõige tõenäolisemalt rahustas ämmaemand Rahelit nii.

Rahel siiski suri, ta ei pidanud seda sünnitust vastu, ta on 36, see on tema teine sünnitus, raske sünnitus, ja ta pani poisile nimeks Ben-Oni (minu leina poeg). Aga isa nimetas ta Binjaminiks. Samuti esmapilgul väga kummaline lugu, sest see on ju sisuliselt Raheli viimane palve, kes nii väga tahtis saada emaks, tema viimane testament – panna pojale nimeks Leina poeg, kuigi poisil oleks ilmselt olnud raske sellise nimega elada. Nime Ben-Oni võib mõista kui leina poeg, aga sõnal on on, üllataval kombel, veel üks tähendus – jõud. Võib öelda Minu leina poeg, aga võib öelda Minu jõu poeg. Jaakov nimetab ta Binjaminiks (minu parema käe poeg), mis võib samuti tähendada Jõu poeg. Sõna jamin tähendab jõud. Ja võib mõista nii, et Jaakov ei nimeta Ben-Onit ümber, vaid annab tema nimele omapärase kommentaari, annab sellele nimele selgituse, ütleb, et jutt käib Raheli jõust. Vaatamata sellele, et Raheli saatus on nii traagiline ja kurb, suutis ta sünnitada ainult kaks last ja suri sünnitusel. Juudi traditsioonis peetakse just Rahelit juudi rahva emaks. Me rääkisime sellest juba. Prohvet Jirmejahu kirjeldab just Rahelit kui Iisraeli lapsi leinavat. Just Rahel sai ema sümboliks, kuigi ka Leat nimetatakse emaks.

Miks just nüüd ja siin suri Rahel? Ja kommentaatorid ütlevad: „Selles on tõde: Jaakov ise needis Rahelit, kui ütles Lavanile: ‚See, kes varastas need terafimid, kui sa leiad kelleltki, surgu ta‘“. Aga tegelikult ei leidnud Lavan neid kelleltki. Õige inimese needusel on jõud, ja on täiesti võimalik, et see sai surma põhjuseks. Täiesti võimalik, et põhjuseks sai ka Raheli kerge suhtumine oma surma, kui ta ütles: „Anna mulle lapsi või ma suren“. Aga kas on alati vaja otsida inimese pattu, kui ta sureb? Kui Jaakov poleks Rahelit neednud, kui Rahel poleks oma surmast rääkinud, kas ta oleks elanud kauem? Me räägiksime ikkagi sellest, miks ta suri.

Jaakov läheb välja Harani selleks, et leida endale naine. Nii tuleb välja, et ta armub Rahelisse, tahab Raheliga abielluda, aga tulevikus saab kogu perekonna emaks, rahva emaks Lea, ja Jaakov on maetud koos Leaga. Ja seepärast võib oletada, et just Lea oligi talle justkui määratud. Rahel on Jaakovi kaaslane tema põgenemises, tema paguluses, aga tagasipöördumisel ei saa ta enam temaga olla. Nagu Moše ei saanud minna Iisraeli maale, nii ei saa ka Rahel jääda emaks Iisraeli maal, ja ta hakkab leinama poegi, kes lähevad galutisse. Muidugi on raske seda mõista, et Rahel ei elanud Piiblis, ta on elav naine, ja Jaakov on elav inimene, ja tal on elava inimese saatus. Kui ta elas paguluses, olid kaks naist mingi kompromiss, aga Iisraeli maal nii ei õnnestu. Täpselt samuti, nagu Jehošua ben-Nun ja Moše ei saanud olla mõlemad juhid Iisraeli maal. Võib tõmmata sellise paralleeli.

Mida meil siin napib? Meil napib siin leina. Jaakov armastas Rahelit väga, aga ta ei rebinud riideid lõhki, ei nutnud, ei karjunud, ei püherdanud tolmus, ei tema ega tema poeg. Kuidagi toimus see kõik asjalikult: mattis kiiresti, kaevas maha. Ma arvan, et tragöödia oli Jaakovi hinges, ja see oli tugev. Praegu lihtsalt jutustuse käigus ei ole aeg sellest rääkida. Jaakov mõistab kõike, saab kõigest aru, kõik saab selgeks, kui ta hakkab oma lapsi õnnistama. Seni aga on ta teel, tal suri naine ja jättis maha väikese poisi nimega Binjamin, kelle eest tuleb nüüd hoolitseda.

Kommentaatorid ütlevad, püüdes igati Re'uvenit õigustada: „Ta tuli ja ainult keeras sassi voodipesu Bilha voodil, et näiks, nagu ta magaks temaga. Tegelikult ei julgenud ta temaga magada“. Teised ütlevad, nagu ütleb Or Hahaim: „Hästi ütlesid kommentaatorid, hea on pattu varjata, aga me ju mõistame, et nad räägivad nii, et katta Re'uveni jumalakartmatust“. Niisiis, Re'uven tuleb ja magab Bilhaga, oma isa liignaisega.

…ja kuulis sellest Iisrael (kõik, rohkem ei ole sellest midagi öeldud). Iisraelil oli 12 last.

Loomulikult tuleb püüda mõista, mis lugu see üldse on. Me rääkisime eelmine kord, et Jaakovi perekond ei ole väga sõbralik: iga naine elab oma telgis: Rahel elab oma telgis, Bilha – oma telgis, Zilpa – oma telgis, Lea – oma telgis, Jaakov – oma telgis. Ja iga laps elas oma emaga. Kui Rahel oli elus, võis öelda, et tema ja Lea olid „kaasnaised“. Heebrea keeles nimetatakse ühe mehe kaht naist teineteise suhtes tsará. See on selline sugulus. Lea lapsed võisid öelda Raheli kohta: „Olgu, see on minu ema õde. Aga nüüd saab tema orjatar minu emaga võrreldes soosikuks? Seda ei tule!“ Jaakov kolis pärast Raheli surma kõige tõenäolisemalt elama Bilha telki, sest on selge, et Raheli orjatarina hakkab ta hoolitsema tema laste eest, on selge, et Jaakovil on hea olla seal, kus on tema väikesed lapsed: Binjamin ja päris väike Josef. Ja kui teised lapsed ootasid, et Rahelist lesestununa pöörab Jaakov kuidagi tähelepanu oma armastamata, kuid viljakale naisele Leale, siis seda ei juhtunud. Ja Re'uven teeb jultunud, hirmsa asja: ta läheb sisse ja vägistab Bilhat. Sarnane lugu juhtus palju sajandeid hiljem kuningas Davidi ja tema poja Avšalomiga. David põgeneb Avšalomi eest, jättes oma koju 10 liignaist maja valvama. Avšalom aga Ahitofeli nõuandel püstitab kuningakoja katusele telgi, kogu ausa rahva nähes viib sinna Davidi liignaised ja vägistab nad. Ja kui David pöördub koju tagasi, saab kuningaks, taastab status quo, saadab ta oma naised, need oma liignaised ülalpidamisele. Kirjutatud on: „Ja ta ei läinud nende juurde kuni nende surmapäevani“. Kellegi poolt rüvetatud liignaine on mehele keelatud. Re'uven teeb nii, et nüüd on Jaakovil võimatu Bilhaga magada, ja võib-olla viimaks meenub talle, et tal on ju tegelikult veel naine, tema laste ema – Lea, Re'uveni ema, ja ta kolib Lea juurde. Me ei tea Jaakovi reaktsiooni, vahetut, igal juhul, nagu ka Raheli surmale. Jaakov vaikib, aga kohe on kirjutatud: „Ja Jaakovi poegi 12“. See tähendab, siin meenus Jaakovile, et „isa, ema ja mina – sõbralik pere“, ja siin hakatakse rääkima sellest, et Jaakovil on üldse 12 poega. Ja siin (kui mäletame, varem me rääkisime sellest, et esimesena mainiti alati Rahelit, vaatamata sellele, et ta on noorem õde) mainitakse esimesena Leat:

Kuus Lea last.

Loetletakse Raheli poegade, Bilha poegade nimed.

Pöörake tähelepanu: kes ei sündinud Padan-Aramis? Binjamin ei sündinud Padan-Aramis. Ja siin võib öelda, et Toora on kas ebatäpne või räägib ta kujundlikus keeles: „Noh, enamik lapsi sündis Padan-Aramis, nii ütlemegi“, või ei lõppenud Jaakovi pagendus enne, kui ta jõudis Jitshaki kotta. Ja isegi kui ta elas Š'hemis ja käis Beit-Elis, on ta, kuni ta ei olnud Jitshaki juurde tagasi pöördunud, veel Padan-Aramis. Vaat, seda võib mõista mitmeti.

Sõna vajig'á mainitakse sageli tähenduses suri, aga leagía – see on väsima, jõudma. See tähendab, Jitshak jõudis sellisesse vanusesse, kui tema teenimine lõppes. Sageli öeldakse õige kohta, et ta ei surnud, ta jõudis. Justkui hea lõpp selles loos: Jitshak suri küllastununa, vanaduses, olles enne surma näinud Jaakovit ja tema poegi. Me ei tea tema reaktsioonist, me ei tea sellest, mis toimus. Ilmselt, rõõmustades ja ära oodates – arvatavasti ootas Jitshak ainult seda –, sureb ta kohe, olles õnnistanud Esavit, Jaakovit ja tema poegi. Ja nad matavad ta koos maha. Võib-olla on siin erinevus Sara matustest, kus Jitshakit ei olnud. Kuigi Esav ja Jaakov elavad eraldi, nad läksid eri suundadesse, tulid nad siiski isale viimset austust avaldama.

Selles nädalalõigus me loeme Jaakovi ja Esavi kohtumisest ning ettevalmistusest sellele kohtumisele. Toora avab meile veidi Jaakovi sisemaailma, räägib sellest, mis toimub tema sees. 32. peatüki 8. salmis me loeme:

Sõna etser on tüvest tsar (kitsas), aga samast tüvest on ka sõna tsara (häda): tal hakkas kibe, ta tundis häda. Ja paljud kommentaatorid esitavad küsimusi: kuidas ja miks kardab selline usu sammas, Esiisa, kaheteistkümne suguharu Isa; ja miks Toora meile sellest räägib? Edasi me loeme Jaakovi palvest, mis samuti avab akna tema sisemaailma. Me loeme 32. peatüki 10. salmist alates.

Pöörake tähelepanu verbi ajavormile: mitte ISSAND, kes ütles mulle, vaid ISSAND, kes ütleb mulle. See tähendab, sel ajal kui Jaakov läheb ja seda teeb, ütleb ISSAND talle, et ta seda teeks. Jaakovit liigutab Jumala sõna, Jumala ettehooldus, seepärast ei öelnud Jumal talle mine oma maale, vaid ütleb talle siin ja praegu: „Mine oma maale“. 11. salmis ütleb Jaakov hämmastava asja:

Mida tähendab see fraas: ma olen väike? Enamikus tõlgetes on siin kirjutatud: „ma ei ole väärt“; „Sinu armuavaldused on suuremad kui mina“. See on hämmastav tõlge. Tegelikult ei ole inimene väärt ühtki armu. Arm – see on see, mida tehakse meile armust, mitte õiguse järgi, mitte nagu midagi väljateenitut, vaid kui meie peale halastati ja anti see, mida me ei vääri saada. Seepärast, mida iganes me armust ka ei saaks, kus iganes kõlab sõna hesed (arm), seal on midagi, mida me saame teenimatult.

Millest siis Jaakov räägib? Üks mõistmise võimalusi: katonti mikkol hahasadim – ma muutusin väikeseks tänu kõigile Sinu armuavaldustele. On nii, et Kõigekõrgem teeb inimesele mingi armu, kingib inimesele midagi, ja see inimene võib uhkeks minna, võib tunda: „Vaat kui lahe ma olen. Kui Kõigekõrgem tegi mulle nii ja naa, siis tähendab, et ma olen Tema silmis tähtis. Vaadake, kelleks Ta mind on seadnud, vaadake, mida Ta mulle andis, milliste annetega Ta mind on varustanud.“ Suur kiusatus meile kõigile, suur kiusatus minna uhkeks mingite oma andide või mingite armuavalduste üle. Jaakov ütleb siin, et peale nende armuavalduste oli ka Sinu arm, kõigis Sinu armuavaldustes, et see arm õpetas mind mõistma, kui väike ma olen, kui vähe ma olen väärt kõike seda, mida Sina teed, ja kui suur on vahe selle vahel, mida Sina mulle annad, ja selle vahel, mis olen mina. Kui suur see vahe on. Ma võtsin Sinu armu läbi Sinu armuavaldused vastu kui armu. Ma ei läinud Sinu armust uhkeks.

Teised kommentaatorid ütlevad: „Ma tunnen nüüd hirmu (katonti). Ma kukkusin sellelt tasandilt, võib-olla, kartmatu super-Jaakovi tasandilt, keda kõik kartsid ja kes ei kartnud kedagi.“ Pühakirjas leiame me väga palju salme, mis räägivad sellest, et see, kes toetub Jumalale, loodab Jumala peale, usklik inimene, ei pea kartma. „Õnnistatud on inimene, kes toetub ISSANDALE ja kelle toeks on ISSAND.“ „Õnnelik on mees, kes paneb oma lootuse ISSANDA peale ega pöördu abi saamiseks ülbete ja valelike poole.“ „Rohked on pahelise haavandid, aga ISSANDA peale lootjat ümbritseb heatahtlikkus.“ Ja selliseid tsitaate on veel lugematu hulk. Ja on tuntud selline veidi popilik laul „See, kes usub, see ei karda“. Need on väga ilusad sõnad. Uskliku inimese tasandil, pühaduses ja õiguses, inimene ei karda. Jaakov tunneb hirmu, ja ta tunneb, võib-olla, et see on tema jaoks langus, et see on tema jaoks laskumine sellele tasandile, millel ta ei peaks olema. Aga ta ütleb: „Ka see, et ma laskusin sellele tasandile, ja see, et ma kardan, see, et ma vähenesin, muutusin väikeseks (katonti), – see on Sinu arm. Sinu arm, mis annab mulle võimaluse tunda Sinu juuresolu magusust, tunda kartmatuse magusust, justkui jätaksid Sina mind sellesse hirmu, et ma tunneksin, kui väga Sina, kui väga Sinu kaitse, kui väga lootus Sinule on minu jaoks tähtsad.“ Ka see on Jaakovi selle fraasi võimalik mõistmine.

Kolmas sõna katonti mõistmine – ma vähenesin, ma ei suuda mahutada, ma ei suuda mahutada kõiki Sinu armuavaldusi, ma olen väike, ja Sinu armuavaldused ei mahu minusse. Teate, kuidas on? Vastsündinud laps kogub esimestel elukuudel kiiresti rasva emapiimast. Kui ta on umbes 3 kuud vana, on 25-30% tema kaalust rasv. Täiskasvanud inimesele oleks see surmav. Tal läheb suurem osa energiavarudest kasvule, ta kasvab, kasvab, kasvab, kasvab, ja äkki aastaselt ei lähe enam suurem osa energiast kasvule, vaid ainult natuke, ainult 4%. Ta on täis energiat, täis jõudu. Kui ma vaatan oma lapsi, üldse lapsi, mõtlen: kui ma jookseksin pool tundi nii, nagu tema jookseb terve päeva, heidaksin ma pikali ja lamaksin pärast seda 3 päeva jõuetult. Laps on täis jõudu, täis energiat. Energia, mis tal on, ei mahu temasse. Varem kulus energia kehatemperatuuri hoidmisele. Tänapäeval me riietame lapse, seepärast ta tavaliselt ei külmeta ka, tal pole kuhugi minna, ja ta ainult jookseb, hüppab, kargab, pluss lapsel on väiksem kaal. Ja selleks, et kuhugi joosta, kuhugi peale hüpata, kulutab kahekümnekilone laps muidugi palju vähem energiat kui kaheksakümnekilone täiskasvanud inimene. Lapsel on palju energiat, ta tahab joosta, hüpata, vastavalt sellele ei taha ta tegeleda mingite asjadega. Selles oma lapselikus rõõmus ütleb ta: „Ei taha seda teha, ei taha, see on mulle igav, teine on mulle igav, ma ei taha. Ma ei taha väljuda oma jooksmise, mängimise ja nii edasi olekust.“ Mida see tähendab Jaakovi jaoks? Jaakov justkui ütleb: „Ma olen täis energiat, ma olen seal üleval, ma olen suhetes Kõigekõrgemaga, isegi kui ma vaeva näen, kui ma töötan, kui ma midagi teen, seisan ma pidevalt Kõigekõrgema ees, ma sebin pidevalt Tema ees nagu laps, käskude täitmises, Tema teenimises. Ja sellest Kõigekõrgemaga suhtlemise rõõmust ei taha ma lasta end sõjaga kõrvale juhtida.“ Kord kirjutas Galitš poeemis „Kaddiš“: „Kõik, Jumal, sain ma täiel määral. Kus, millisel väljamaksulehel pean ma allkirja andma? Üht ma palun: päästa vihkamisest. See ei ole mulle ette nähtud.“ Jaakov, kes sai kõik täiel määral ja on tõesti väike võrreldes kogu hesediga, võrreldes kogu selle armuga, mille ta sai, ütleb siin nagu laps: „Ei taha, ei taha sõdida, ei taha end nendest õnnistustest eemale tõmmata. Ma ei taha lasta end kõrvale juhtida sõjaga Esavi vastu, ei taha lasta end kõrvale juhtida vihkamisega.“

Võib tema fraasi mõista ka nii. Nagu ma juba ütlesin, räägivad kommentaarid rohkem kommentaatorist kui Jaakovist. Ja kui me vaatame erinevaid arvamusi, näeme me inimeste mitmekesisust Iisraeli rahva seas. See ei ole selleks, et me ütleksime, sellega me nõustume, aga sellega ei nõustu, kuigi ka see on hea. See on selleks, et erinevaid arvamusi kuulates kujundaksime me oma arvamuse sellest, mida see katonti meie jaoks tähendab.

On ka teine seletus sõnale katonti. Tegelikult, kui me loeme seda tõotust, mille Jaakov sai une ajal, milles ta nägi redelit, siis vaat mida seal öeldakse: „Mina olen ISSAND, Sinu isa Avrahami Jumal ja Jitshaki Jumal. Maa, millel sa lamad, selle annan ma sulle ja sinu järglastele. Ja sinu järglasi on nagu maa liiva, ja sa laiud läände, itta, põhja, lõunasse, ja sinus ja sinu järglastes õnnistatakse kõiki maa suguvõsasid. Ja vaata, Mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa iganes lähed. Ja toon sind tagasi sellele maale, sest Mina ei jäta sind, kuni pole teinud seda, mida Mina sulle ütlesin.“ See on lubadus, mille Jaakov sai teel Harani. Hiljem, kui Kõigekõrgem käsib tal koju tagasi pöörduda, ütleb Kõigekõrgem nii: „Ja ütles ISSAND Jaakovile: ‚Pöördu tagasi oma isade maale ja oma sünnimaale, ja Mina olen sinuga.‘“ Jaakov ütleb: „Võib-olla on minu tõotused vähenenud? Võib-olla ei ole mingite minu pattude pärast, mingite minu vigade pärast mu tõotused nüüd enam need, mis enne? Tõotusi on vähemaks jäänud? Ja peale selle olid tõotused minu kohta. Sina ütlesid: ‚Olen sinuga.‘ Ja jah, kuigi Sina rääkisid sellest, et paljundad mu seemet ja kõike muud, ei lubanud Sina mulle, et päästad mu lapsed ja mu naised. Nad ei ole sugugi tingimata tõotuses, ja ma muretsen nende pärast. Ma kardan, äkki ma ei vääri hoida oma perekonda, oma lapsi.“ Ja ka see on inimesele omane, me ju mõistame Jaakovi üsna kergesti hukka. Paljud kommentaatorid ütlevad: „Kuidas see Jaakov küll ehmus? Kuidas see Jaakovil küll hirmus hakkas?“ Ometi, kui seda endale proovida, on nii lihtne mõista: Jaakov läheb naistega, lastega, karjaga, ta on nii kaitsetu, ja talle tuleb vastu Esav neljasaja sõdalasega. Ja isegi kui ta ei hävita kõike, isegi kui ta tapab kaks poega kaheteistkümnest, või tütre, või Raheli, või Lea, või ühe orjataridest, kas siis seda ei pea kartma? Kas see ei ole hirmus? Jaakov kardab, sest võib-olla ei ole keegi selle tõotuse all, selle kaitse all. Kas Jaakov pidi lootma Kõigekõrgema peale? Jah, muidugi. Kas sellises olukorras võib karta? Jah, muidugi, võib.

Me jätkame rääkimist sellest palvest, mida Jaakov palvetas enne kohtumist oma venna Esaviga. Eelmises vestluses me mõtisklesime Jaakovi sõnade üle: „Väike olen ma võrreldes kõigi armuavaldustega, mida Sa mulle oled osutanud.“ Me arutasime seda fraasi, selle mõistmise variante ja neid õppetunde, mida me sellest võime võtta. Täna me räägime järgmisest fraasist sellest palvest:

Kõige esimene mõistmine, mis siin pähe tuleb – Jaakov tänab Kõigekõrgemat kõige eest, mida Kõigekõrgem on tema heaks teinud. See ei ole nii banaalne, kui tundub. Me ei näe enne seda esiisade tänupalvet. Me näeme ohvrit tänuks, aga mitte niisugust tänupalvet. Tänutunne – see on tunne, mida tuleb õppida. Iga tunne, mis inimesel on, säilib tal mingiks ajaks. Inimesel sündis poeg, ja inimene rõõmustab nädala, noh, kümme päeva rõõmustab. Ja siis võtab elu oma, algab rutiin. Täpselt samuti juhtub, kui inimesel on mingi lein. Leinas inimene ja leidis trööstu. Kuidas tunnet säilitada? Rõõmutunnet, kurbusetunnet, tänutunnet? Võib teha omamoodi sõlmekesi mälu jaoks.

Kuidas seda Jaakovi kodus tehti, võime me näha Lea pealt. Lea kohta on kirjutatud: „Ja ta jäi taas lapseootele ja sünnitas poja. Ja ütles: ‚Seekord ma tänan ISSANDAT (ma hakkan tänama ISSANDAT)‘. Seepärast pani ta temale nimeks Jehuda (hakkab tänama ISSANDAT)“. Lea nimetab oma poja Jehudaks sisuliselt tänuks ISSANDALE. Nüüd iga kord, kui seda nime hääldatakse, olgu teadvustamata, olgu kuskil seal, teadvuse serval, kõlab: „Me täname ISSANDAT. Me mäletame, kellele me peame tänulikud olema.“ Sümboolne on, et meie rahvast nimetatakse veel jehudim – need, kes tänavad Kõigekõrgemat, need, kes näevad kõige toimuva taga Kõigekõrgemat ja mõistavad, et Teda tuleb tänada, ja tänavad Teda. 

Ja siin, Jaakovi palves, näeme me samuti, et avaneb tänu Kõigekõrgemale. Kommenteerides Šma palvet, ütlesid targad: „On kirjutatud:

Targad ütlesid, et behol-levavehá (kogu oma südamega) – see on Avraham. Avrahami kohta on prohvet Ješajahu juures (41:8) kirjutatud: „Aga sina, Jisrael, minu sulane, Jaakov, kelle Ma olen valinud, Avrahami seeme, kes Mind armastas.“ Kõigekõrgem ise tunnistab, et Avraham armastas teda. Uvhol-nafšehá (kogu hingega) – on kirjutatud Jitshaki kohta. Miks on nii kirjutatud? Sest Jitshak oli valmis panema oma hinge altaritele oma armastuse eest Kõigekõrgema vastu. Uvhol-me'odéha (viimane fraas) – ja targad seovad seda sõnaga hod (tänu). Ja ütlevad: „See on see, mis on seotud Jaakoviga, sest Jaakov ütleb: ‚Sest minu kepiga läksin ma üle selle Jardeni ja nüüd on mul kaks leeri‘“. See ongi meie salm. See tähendab, selle salmi kõige lihtsam mõistmine – see on Jaakovi tänu. 

Tänu aitab palves väga. Kui me palvetame kellegi või millegi eest ja meil on mingi raskus, mingi viivitus meie palves, on väga hea peatuda, lõpetada palumine. Või mitte ainult paluda, vaid ka tänada. Tänada Kõigekõrgemat selle eest, mis juba on, selle eest, mida me juba näha saame, selle eest, mida ta on juba meie heaks teinud. Kui me palvetame mingi sugulase eest ja tahame kas tema tervenemist, kas parandamist, kas temaga leppimist, hakata tänama selle eest, et ta on meie elus olemas. Näha midagi head, mida Jumal on tema kaudu teinud või mida Jumal on temas teinud, ja tänada selle eest. Tänu on kahtlemata väga tähtis inimestevahelistes suhetes. Ja kahtlemata inimese ja Kõigekõrgema vahelistes suhetes. Seepärast on see väga tähtis omadus ja väga tähtis on seda õppida. 

Aga pöördudes tagasi meie midraši juurde ve'ahavta (armasta Kõigekõrgemat) kohta: nagu me näeme, on see salm Devarimi raamatust armastusest Kõigekõrgema vastu laotud justkui Esiisade järgi, justkui Esiisades näeme me selle juurt, mida me oleme kohustatud tegema, mida me oleme kohustatud pidama. Meie oleme nende järeltulijad, ja nende tegudes, nende eluviisis on ka meie käsud ja ka meie eluviis. Ja sageli, kui meie Esiisadega midagi juhtub, on see eelkuju sellest, mis juhtub meiega. Sellest räägivad õpetajad, et Kõigekõrgem ei räägi meile jutukesi, ei räägi meile lugusid. See tähendab, Toora ei ole Herodotose raamat ajaloost ega Straboni raamat geograafiast. Toora ei räägi meile ajalugu ajaloo pärast. Toora räägib meile minevikku, et me mõistaksime paremini olevikku. Ja kui see minevik, kui need lood ei õpeta meile olevikus mitte midagi, siis me loeme valesti. 

On huvitav lugu, mida jutustatakse midrašis Berešit Rabbati. (Ei tohi segi ajada, on kaks sarnaste nimedega midraši – Berešit Rabba ja Berešit Rabbati, ma räägin teisest). See midraš ütleb nii: „Minu kepiga…“ (me rääkisime juba eessõnast be) võib öelda minu kepiga läksin ma üle Jardeni. Ja midraš ütleb, et Jaakov puudutas kepiga Jardenit, et sellest üle minna. Nagu on kirjutatud prohvet Amose juures: „Edomi kolme üleastumise pärast ja nelja pärast ei pööra ma viha temast ära. Sellepärast, et ta mõõgaga jälitas oma venda.“ Kõigekõrgemal on põhjus mitte andestada Esavile, mitte andestada Edomile selle eest, et ta mõõgaga jälitas oma venda. Ja midraš ütleb: „Esav ajas Jaakovit siiski taga, kui Jaakov tema eest põgenes, kui Jaakov läks Harani. Jaakov jõudis Jardenini (siin on stseen väga sarnane sellele, mida me näeme mere lõhestamisel). Jaakov jõudis Jardenini ja nägi, et tal ei ole kuhugi põgeneda, ja hüüdis Kõigekõrgema poole. Kõigekõrgem ütles talle, ja Jaakov lõhestas oma kepiga Jardeni jõe ja läks üle, nagu mööda kuiva, kepiga mööda seda jõge. Esav jooksis Jardeni jõeni ja mõistis, et Jaakov oli kuidagi üle läinud (võib-olla üle ujunud), ja Esav pidi ise üle minema. Noh, ta muidugi sai hakkama, ta ei olnud poisike, ja Jarden ei ole ka just liiga ületamatu takistus. Sel ajal läks Jaakov koopasse, kus olid kuumad allikad. Läks sisse, sest on külm, sest tahaks sooja saada, sest tahaks võib-olla neis allikates end pesta. Esav nägi seda ja veeretas kiviga koopa sissepääsu kinni, hõõrus käsi ja ütles: ‚Noh, kõik, Jaakovil on lõpp. Ta ei pääse sealt välja.‘ Ja täidetud kohuse tundega läks ta koju. Kõigekõrgem saatis ingli, ja ingel lükkas selle kivi eemale. Teiste versioonide järgi andis Kõigekõrgem Jaakovile koopast teise väljapääsu. Muidugi, see on midraš, ja keegi ütleb, et lihtsalt folkloor. Aga vaadake, kui palju eelkujusid on selles loos. See on nii mere lõhestamine kui ka koopast väljumine ja veel palju muud. Miks midrašim seda jutustavad? Sest midrašim püüavad pidevalt jälgida seost Esiisade ja meie vahel. Kui Jaakov midagi teeb, nimetatakse teda Iisraeliks. Ja meie – Iisrael Jaakovis – teeme midagi. Seepärast jutustavad midrašim sellist lugu. Ei tasu seda tingimata ajalooliselt usaldusväärseks pidada. Ja midrašimi autorid ei mõelnud võib-olla meile rääkida, et nii see oligi. Aga nende kujunditega toovad nad meieni mõtte ajaloo ühtsusest. 

Veel üks midraš, millel on sarnane loomus, räägib ajaloo ühtsusest. Ta ütleb nii: „ki vemaklí (oma kepiga) – see kepp oli Jehuda käes (pärast Jaakovit oli Jehuda käes). Nagu on kirjutatud: ‚Mis pandi ma siis sulle annan?‘ (see on, kui Jehuda räägib Tamariga). Ta ütles: ‚Sinu pitsati ja sinu vöö ja sinu kepi, mis on sinu käes.‘ Ja midraš ütleb: ‚See on seesama kepp.‘ Ja see oli ka Moše käes, nagu on kirjutatud: ‚Ja võta see kepp oma kätte. Sellega sa hakkad tegema tunnustähti.‘ See oli ka Aharoni käes, nagu on kirjutatud: ‚Aharon heitis oma kepi vaarao ette, tema orjade ette, ja see muutus maoks.‘ See oli ka kuningas Davidi käes, nagu on kirjutatud: ‚Ja võttis oma kepi oma kätte.‘ See oli iga kuninga käes kuni templi hävitamiseni. Ja see jõuab taas kuningas Mašiahi kätte.

Millest see midraš räägib? See midraš ei räägi tingimata sellest, et vaat, oli selline võlukepp, mis läks isalt pojale, kuningalt kuningale. Jutt on sellest, et on kepp, mis mängib teatud rolli juudi ajaloos. Seda mainitakse sageli ka prohvetite juures. Kepp kui kujund, kui ese, mille kaudu Kõigekõrgem avab oma väe ja mis sümboliseerib võimu ja ilmub igas põlvkonnas. See on justkui vihje Kõigekõrgema omapärasele käekirjale, omapärasele žanrile, milles Kõigekõrgem tegutseb. Midraš ütleb, et see on üks ja seesama kepp, ja ütleb sellega: „See, kes seisab kepi taga, on üks ja Seesama.“ 

On ka täiesti teistsuguseid katseid mõista fraasi ki vemaklí (oma kepiga). Näiteks on mõte selline: „Ma ju ei võtnud Esavilt midagi. See tähendab, kui ma oleksin võtnud isa kodust mingit raha, mingeid säästusid, mingit karja ja oleksin laia joonega tegutsema hakanud (põhjus, muide, on rahas), võiks Esav öelda: ‚Noh, anna tagasi see, mille sa võtsid, koos intressidega. Kõik, mis sa võtsid, – see on minu, sest sa võtsid selle isa kodust ja minu õnnistuse varastasid sa.‘ Aga mina läksin ära kepiga, mul ei olnud midagi. Kõik, mis mul oli, ei ole Esavi arvelt, seepärast päästa mind Esavist. Tal ei ole millegi eest mulle pretensioone esitada.“

Pöördutakse tagasi ka selle mõistmise juurde, millest me juba rääkisime, et Jaakov kardab. Jaakov kardab ja ütleb: „Kui ma siia tulin, lubati mulle puutumatust.“ Millist puutumatust? Minu ja selle kepi. „Võib-olla ei lubatud mulle naiste ja laste ja karja puutumatust.“ See on samuti arusaadav hirm, ja me oleme sellest juba rääkinud. 

Teised kommentaatorid ütlevad, et vemaklí (oma kepiga) – see on mälestus rasketest aegadest. Kui inimene elab läbi koitu, elab läbi õitsengu seisundit, kui tal on kaks leeri, peab ta meenutama, et ka mures, kui ta oli kepiga, oli Kõigekõrgem samuti temaga. Sageli juhtub nii, minult küsitakse: „Miks tabas mind haigus? Miks juhtus minuga mingi õnnetus? Miks ma sattusin avariisse? Miks juhtus minuga midagi nii halba?“ Keegi ei tule ega küsi: „Miks ma võitsin loteriis? Miks mulle kingiti auto? Miks mulle anti preemia? Miks mul sünnivad head terved lapsed? Ja minu naisel läheb rasedus kergelt?“ Näha Jumalat selles, et ta oli sinuga, kui sa olid kepiga, mäletada, et Jumal oli sinuga, kui sa olid kepiga, – see on inimese jaoks väga tähtis omadus. Ja paljud ütlevad: „Jaakov ütleb siin: ‚Sina olid minuga seal, Sina oled minuga siin, Sina oled alati minuga, ja ma mäletan Sinu kohalolu. Seepärast võid Sina päästa mind Esavist.‘“ 

XV sajandil elas õpetaja, keda kutsuti Jaakov ben Ašeriks, ta on rohkem tuntud nime all Baal haTurim (meil on kombeks nimetada inimesi selle raamatu nime järgi, mille ta kirjutas). Jaakov ben Ašer oli Seaduse suur õpetaja. Ta kirjutas väga palju raamatuid Seadusest, halahast, juriidiliste halahaliste määruste peensustest ja nii edasi. Legend räägib, et tema äi naeris kord tema üle ja ütles: „Sina, Jaakov, kirjutad aina Seadusest ja Seadusest. Aga lihtsat teksti, lihtsat Toorat, kas sa oskad lahti võtta?“ Ja sellest väljakutsest erutatuna kirjutas Jaakov ben Ašer ühe ööga Toora kommentaari, kasutamata mingeid allikaid, internetti minemata (sest internetini oli veel 500 aastat), kasutamata raamatukogusid, lihtsalt mälu järgi, oma teadmiste järgi. Ja tema kommentaaris on väga palju matemaatikat, väga palju gematriat, ta märkab väga palju peensusi. Ja oma kommentaaris ta kirjutab: „…vemaklí (selle kepiga) – see on gematria järgi Jaakov. ‚Kui ma läbi läksin, olin ma lihtsalt Jaakov, Jaakov ja mitte midagi enamat. Mitte midagi peale Jaakovi seal ei olnud.‘“ 

Teised kommentaatorid ütlevad: „Jaakov lausub siin: ‚Sina ju kinkisid mulle selle kõik. Ja kui Sina oled mulle selle kõik kinkinud, kas siis kuningale kohane on ära võtta seda, mida Tema on kinkinud.‘ Nagu ütles Manoahi naine (mäletate, Manoahi naine – see on Šimšoni ema), kui Manoah ütleb: ‚Me sureme, sest me nägime Jumalat‘, ütleb naine talle: ‚Kui ISSAND oleks tahtnud meid surmata, siis ei oleks võtnud meie käest vastu põletusohvrit, roaohvrit ega oleks meile näidanud seda kõike ega oleks lasknud meil nüüd kuulda midagi sellist.‘ See tähendab, kui Jumal annab mingeid lubadusi, kui Jumal hakkab midagi ehitama, siis mitte selleks, et hävitada. Jaakov ütleb: ‚Sina ju andsid mulle selle kõik. Sina andsid mulle selle kõik, seepärast sa ei võta minult seda kõike ära.‘“ 

Kui meile mõnikord tundub, et meie elu on hävitatud või mingi meie asi on hävitatud, võib-olla suudame ka meie mõista, et Kõigekõrgem osales selles asjas, aitas meil seda ehitada, ja Tema ei hävita seda. Järelikult see ainult tundub meile, võib-olla. Seda võib samuti võtta kui vahendit enda kallal töötamiseks, selle mõistmiseks, mis toimub ümberringi. 

Teine mõistmine ütleb, et vemaklí – see on ma olin kõva nagu kepp, ma olin kõva, „murdumatu“. Aga nüüd on mul kaks leeri“. See tõesti üllatab, et Jaakov räägib kahest leerist. Miks? Sest Jaakov jagas kogu oma rahva kaheks leeriks, mitte sellepärast, et nad ühte leeri ära ei mahtunud. Ja kui Jaakov oleks tahtnud, kui see oleks olnud talle strateegiliselt tähtis, oleks ta oma rahva ka 15 leeriks jaganud, ja ka 10-ks. Seda otsustas tema, mitmeks leeriks jagada. Leeride arv selle mõistmise järgi ei räägi varast, vara suurusest. Miks Jaakov räägib kahest leerist? Sest ta ütleb: „Aga nüüd ei ole ma nii kindel, aga nüüd olen ma sunnitud võtma ettevaatusabinõusid. Varem tormasin ma kartmatult lahingusse ja võisin kepiga Jardenisse astuda. Aga nüüd, vaat näed, ma kardan nii väga, et jagan oma leeri kaheks. Ma olen juba ettevaatlik.“ Taas pöördume tagasi sõna katonti juurde – ma olen väike, seepärast Sina aita, Sina päästa mind. 

Veel üks mõistmine ütleb: „Ma tegin kunagi seda, mida minult nõuti, seda, mida oli vaja. Ma läksin kepiga üle Jardeni. Ma olin Lavani juures ja olin seal nii kaua, kui oli vaja. Ja vaat, mul on kaks leeri. Aga ma ei pöördu oma teenete poole. Ma ei taha tasu oma tegude eest. Ma pöördun Sinu armu poole. Ma tahan – tee minuga armu ja talita minuga armu järgi, et Sina ei tasuks mulle mingite minu tegude eest, et seda ei arvestataks nii, et, hoidku Jumal, ma sain oma tegude eest tasu. Sest siis oleks ka kohtu toime täielik, ja ma ei püsiks. Ma tegin seda, jah. Ma läksin üle Jardeni. Jah, ma jagasin kaheks leeriks. Jah, ma tegin kõik. Aga Sina talita minuga, nagu ma poleks midagi teinud. Talita minuga armu järgi. Mitte teenena millegi eest. Ainult Sinu armu järgi.“ 

Selline mõistmine ja selline lähenemine on samuti võimalik, samuti vajalik. Väga tähtis on, et inimene, tulles Kõigekõrgema juurde, ei ütleks: „Ma teenin sind. 20 aastat olen ma rabi. 30 aastat olen ma pastor. Mul on tohutu kogukond. Ma teen seda ja seda ja seda.“ Tuled oma tegude nimekirjaga. Ja Jaakov ütleb: „Ma tahan, et oleks armu järgi.“ Ja need, kes toovad sellise mõistmise, õpetavad meid mitte takerduma mingitesse oma saavutustesse, tänama nende eest Kõigekõrgemat ja ütlema: „Jah, see on olemas, aga ma palun armu. Talita minuga armu järgi, mitte tasu järgi, mitte teenena minu tegude eest.“ 

Ja on kommentaatoreid, kes ütlevad: „Ma tahan, et kõik oleks üle looduse, sest see on üleloomulik.“ Üleloomulik on, et inimene, kes läks välja kepiga ja tal ei olnud midagi peale kepi, sai nii rikkaks. Kõik, mida ma tegin, – need ei ole mingid loomulikud asjad, ma ei saanud rikkaks sellepärast, et ma olen kõva ärimees, sellepärast, et ma olen mänedžer, sellepärast, et ma oskan juhtida. Kõik sain ma üleloomulikul teel. Ja seepärast ei saa ma ise midagi teha, seepärast ma palvetan ja pöördun Sinu poole: „Sina tule, ja Sina tee, ja Sina aita mul pääseda oma venna Esavi käest.“

Vaadake, kui erinevalt kommentaatorid tõlgendavad üht ja sama sõna, milliseid erinevaid järeldusi, milliseid erinevaid õppetunde nad sellest teevad. Igaüks oma aja jaoks, iseenda jaoks, oma kogukonna jaoks, nende jaoks, keda ta õpetab, nende jaoks, kellelt ta õpib. Ja milleks ma räägin kogu seda arvamuste mitmekesisust? Mitte selleks, et keegi valiks õige. See sarnaneb muusikariistade poele, kuhu tuleb inimene, ja üks ostab endale kitarri, teine – harfi, aga kolmas – trummi. Mida on õige osta? Igaüks ostab seda, millel ta mängib, mis kõlab temaga kokku, seda, millel ta suudab muusikat mängida. Ja nende kommentaaride hulgast võib valida, leida mõne, mis kõlab teiega kokku. Aga võib-olla annab see teile võimaluse teha mingi oma leid, avada mingi oma mõistmise sügavus selles palves. Seepärast ärge otsige, mis on õige. Veel vähem otsige, mis on vale. See on üldse üsna tähtis põhimõte Pühakirja uurimisel. Kordan veel kord (olen sellest juba mitu korda rääkinud): tuleb harjuda sellega, et on inimesi, kes ei ole rumalamad kui meie teiega, kes ei ole vähem ausad, ei ole vähem siirad kui meie teiega, ei armasta Jumalat vähem kui meie, aga mõistavad midagi teisiti kui meie. Tuleb õppida neid inimesi vastu võtma, neid arvamusi vastu võtma ja võimaluse korral, kui on midagi õppida, õppida neilt kõike seda. Vaat mõned sõnad kepist, millega Jaakov läks üle Jardeni.

Me jätkame teiega rääkimist sellest palvest, mida Jaakov palvetas enne kohtumist Esaviga. Täna me räägime Jaakovi sõnadest, mida me loeme nädalalõigus Vajišlah (32:12):

Kõigepealt juhivad kommentaatorid tähelepanu teatavale kordusele. מִיַּד אָחִי מִיַּד עֵשָׂו (mijád ahí mijád Esáv) minu venna käest, Esavi käest. Jaakov oleks võinud öelda: „Päästa mind minu venna käest“, sest tal ei ole teist venda peale Esavi. Jaakov oleks võinud öelda: „Päästa mind Esavist“, ja on arusaadav, et see on tema vend. Miks selline kordus? Muidugi võib see olla lihtsalt palve keel. Jaakov on inimene, ta räägib nagu inimene, ja mõnikord ei pruugi ta end väljendada tähe täpsusega läbikaalutult. Loomulikult nii. Aga kui me näeme Tooras mingit kordust, mõistame me, et see ei ole niisama. Ja isegi kui Jaakov ei kaalunud midagi tähe täpsusega läbi, siis Kõigekõrgem, kes kinkis meile Toora, kaalus. Seepärast suhtume me sellistesse kordustesse tõsiselt. Ja paljud kommentaatorid püüavad sellele kordusele toetudes mõista midagi enda jaoks meie kohta või Jaakovi kohta. Ja vaat millised mõistmised on kogu Toora uurimise aja jooksul tulnud erinevatele inimestele.

Ühed ütlevad, et מִיַּד אָחִי מִיַּד עֵשָׂו (mijád ahí mijád esáv) minu venna kätest, Esavi kätest – see on nende kohta, kes näevad välja nagu vend, aga tegelikult on see Esav. On inimesi, kes tunduvad meile vendadena, lähedaste sõpradena, keda me peame omadeks, aga mingil hetkel tahavad nad meid hävitada, ja võib-olla kuskil tahavad nad meid kogu aeg hävitada. See on hunt lambanahas. Päästa mind selliste inimeste käest.

Teised kommentaatorid ütlevad, et Jaakov ei ole siin lihtsalt Jaakov, ta on rahva Esiisa, rahva, keda hakatakse nimetama nii Jaakovi nimega kui ka Jisraeli nimega. Ja Esav ei ole lihtsalt Esav, Esav on samuti rahva Esiisa. Ja seepärast ei palveta Jaakov ainult enda eest. Ta ütleb: „Päästa mind minu vennast. Praegu päästa mind minu vennast, aga minu järeltulijad päästa Esavist, Esavi järeltulijatest, vaenust tema järeltulijatega.“

Teised ütlevad: „Siin Jaakov palub: ‚Päästa mindמִיַּד אָחִי (mijád ahí) lähedusest, vendlusest Esaviga, vendlusest sellega, kellega ma ei tohi olla vend, kellega vendlus, kellega sugulus mind rikub. Ja päästa mind מִיַּד עֵשָׂו (mijád esáv) Esavist, päästa mind Esavist kui vaenlasest. Ja ka temaga vaenutseda ära lase mul.‘“ Sest mõnikord on vaen sama ohtlik kui sõprus. Vaen õelaga on sama ohtlik kui sõprus õelaga, sest vaen võib inimese ära süüa. Seepärast ütleb Jaakov siin: „Päästa mind nii sõprusest temaga kui ka vaenust temaga.“ Paneme püsti aia ja elame rahus üle aia.

Hassiidi kommentaator Rabi Jaakov-Josef ha-Kohen Baal Šem Tovi õpilaste hulgast tõlgib need Jaakovi sõnad inimese sisemiseks tööks. Muidugi ei ole see sõna-sõnalt see, mida Jaakov ütleb, see on teatav õppetund, mille Rabi Jaakov meile annab. Ta ütleb, et meie kehas on organeid, mida me võime nimetada אָחִי (ahí) minu vennaks. Need on organid, mis töötavad meie teadvusest sõltumatult. Süda, kopsud, neerud – nad töötavad. Me ei pea iga kord käskima südamel verd pumbata ja iga kord püüdma käskida kopsudel sisse hingata. Enamgi veel, me ei suuda neid isegi peatada, me ei saa lõpetada pilgutamist, lõpetada hingamist, peatada oma südant. Aga on organeid, mida me peame alistama, võitma: meie vallatud käekesed, meie uudishimulikud silmakesed, meie uudishimulikud kõrvad, meie ohjeldamatu keel – need on organid, mida me peame endale allutama, et nad meid ei ahvatleks. Ja kui me vaatame seda sellise nurga alt, võime me öelda: „Jaakov palub siin teha nii, et minu keha oleks terve, et kõik, mis peab töötama, töötaks, ütleme nii, tavarežiimis. Ja kõik, mida ma pean alistama, kõik, mis ei tohi mind ahvatleda, ärgu ahvatlegu mind. Aita mul teha nii, et minu ahvatlejad – käed, silmad, kõrvad, keel – mind ei ahvatleks.“

On midraš, mis toob tähendamissõna sellest, kuidas läbi metsa sõitis vanker kirvestega, kirveteradega. Ja puud hakkasid värisema, mõeldes: „Nüüd raiutakse selle hulga kirvestega maha kogu mets.“ Aga tark, kes oli metsas, ütles: „Puud, kui teie seast ei leidu venda nende kirveterade hulgas, kui ükski puu ei anna talle kirvevart, kui mõni teie vend ei satu nende kirveste leeri, siis ilma käepidemeta, mis on tehtud puust, ei kõlba need terad mitte millekski.“ Kui teie vend ei satu Esavi leeri, siis ei saa Esav teile midagi teha. Ja Jaakov, kui vaadata läbi selle tähendamissõna prisma, palvetab selle eest, et mitte anda Esavile mingit oma jõudu, mingeid oma ettekäändeid.

„Me teame, – ütlevad teised kommentaatorid, – et inimesel on kaks alget: jetser hatov (hea alge) ja jetser hara (kuri alge, ahvatleja). Jetser hara tuleb lihtsate inimeste juurde ja lihtsa inimese võib ta lihtsalt ässitada halvale teole: ‚Ah, noh, osta pudel viina ja joo ära‘, näiteks. Inimese juurde, kes peab end targaks, kes on Tooras tark, kes püüab minna õigluse poole, tuleb seesama jetser hara targa kujul ja ütleb: ‚Aga see on tegelikult lubatud, aga sellist keeldu ei olegi, aga see on tegelikult mingi keskaeg. See ei ole Toora. Jumal ei ole selline. Kas ISSAND ikka ütles nii?‘ Ja siin palub Jaakov: ‚Päästa mind kurjast algest, mis tuleb hea alge näo all. Päästa mind nende käest, kes tahavad mind kurjale ässitada, esitades seda kurja heana.‘“

Kedušat Levi, rabi Levi Jitshak Berditševist, ütleb: „Päästa mind vendlusest Esaviga, päästa mind sellest, et meil on üks juur, tee mind imeliseks, justkui uuesti sündinuks, uueks looduks, et minu vaimne side Esaviga meie hingede juure tasandil lakkaks.“

Ja veel ühe kommentaari toon ma lõpetuseks. On seletajaid, kes ütlevad, et אָחִי (ahí) – see on kvaliteet. Esav on Jaakovi vend. Jaakovi vennana on ta kasvatatud Jitshaki kodus, tal on teatud teened, teatud teadmised, teatud õpetused, ja tal on mingid kvalitatiivsed kriteeriumid, mis lubavad tal Jaakovile vastu seista, see tähendab kvalitatiivne lähedus. Aga מִיַּד עֵשָׂו (mijád esáv) – see on kvantitatiivselt tema sõjaväest, nendest neljasajast inimesest, kes temaga tulevad. See tähendab, nii tema vaimust kui ka tema jõust päästa mind.

Vaat sellised mõistmised on selle kohta, mida Jaakov palub. Ja Jaakov selgitab oma palvet:

…sest ma kardan teda

See fraas on tegelikult hämmastav. Kuigi näiks, et siin on kõigest 4 sõna. Asi on selles, et verbi לְפַחֵד (lefahéd) kartma kasutatakse kahe eessõnaga. On eessõna, mida kasutatakse selleks, et näidata hirmu kellegi ees. Näiteks hirmu mingite inimeste, sündmuste või millegi muu ees. On eessõna, mis räägib hirmust Jumala ees. See tähendab, võib öelda: -מִ מִפוֹחֵד אֲנִי (aní mifohéd mi) – ma kardan kedagi, näiteks מִזְאֵב מִפוֹחֵד אֲנִי (aní mifohéd mize'év) – ma kardan hunti. Kui me ütleme: „-אֶת מִפוֹחֵד אֲנִי )aní mifohéd et) – see tähendab ma kardan Jumalat“. Selle kohta võib tuua mitu näidet. Näiteks Devarimi raamatus (7:19).

… Nii teeb ISSAND, sinu Jumal, kõigi rahvastega, keda sa kardad.

-יָרֵא מִ (jare mi) eessõnaga „mi“ – kardad rahvaid. Või näiteks Šemoti raamatus (9:30):

Aga sina ja sinu orjad, ma tean, ei karda jälle ISSANDAT

Seda ütleb Moše vaaraole. Siin ei ole hakkate värisema ISSANDA ees, vaid just hakkate teda kartma. Ša'uli kohta on öeldud, et ta kartis Davidit. וַיֹּאסֶף שָׁאוּל לֵרֹא מִפְּנֵי דָוִד (ve joséf ša'úl lerá mifnéj davíd) ja Ša'ul kartis Davidit üha enam (1 Šmueli (18:29)). Need on näited sellest, kuidas verbi לְיִרְאָה (lejir'á) kasutatakse eessõnaga -מִ (mi).

Aga Jaakov kasutab seda eessõnaga -אֶת (et). Vaatame, kuidas seda kasutatakse eessõnaga -אֶת (et). Loeme Devarimi raamatus (6:24):

Ja ISSAND käskis meil täita kõiki neid seadlusi, et karta ISSANDAT

Karta ISSANDAT לְיִרְאָה אֶת-יְהוָה (leira et Adonai).

„Ja nüüd, Iisrael, mida nõuab sinult ISSAND Jumal? Seda, et sa kardaksid ISSANDAT“. See on Devarimi raamatu 10. peatükk. Ja lõpuks vastab Josef oma vendadele: „כִּי יְהוָהָ אֲנִי יָרֵא (ki Adonáj aní jaré) ma kardan Jumalat“. See tähendab, on olemas kindel reegel, kuidas kasutada verbi לְיִרְאָה (lejir'á) kartma. Ja Jaakov räägib siin nii, nagu kardaks ta Esavit, nagu tuleb karta Kõigekõrgemat, nagu tuleb karta kedagi, kellel on teatud pühadus.

On hämmastav lugu, kus see eessõna osaleb diplomaatilises mängus. See on lugu Adonijahuga. Adonijahu püüab pärast Davidit kuningriiki enda kätte võtta. Ta juba pidutseb, juba peaaegu tundis end kuningana. Ja vaat, mida me loeme: „Siis ehmusid ja tõusid kõik kutsutud, kes olid Adonijahu juures, ja läks igaüks oma teed.“ Kogu tema seltskond, kogu tema saatjaskond jooksis laiali. „Aga Adonijahu, kartes Šlomot (see tähendab, siin on מִ (mi) -st), tõusis ja läks ja haaras kinni altari sarvedest. Ja Šlomole teatati ja öeldi: ‚Vaat, Adonijahu kardab kuningas Šlomot.‘“ Siin öeldakse kuningale, et Adonijahu kardab -אֶת (et), mitte מִ (mi), vaid -אֶת (et), nagu midagi väärikat, nagu kardetakse Jumala võitut. Ja vaat, ta haaras kinni altari sarvedest. See tähendab, kuningas Šlomole antakse diplomaatilises vormis teada see, mis Adonijahuga tegelikult toimub. Ta ei karda kuningat nii, nagu kardetakse metslooma. Aga kuningale antakse teada, et ta kardab kuningat aukartusest. Tal on mingi aupaklik värin kuninga ees.

Ilmselt on erinevus -אֶת (et) ja מִ (mi) vahel väga tähtis ja väga suur. Miks ütleb Jaakov -אֶת (et), mitte מִ (mi)? Mõned ütlevad, et see on seotud Esavi teenetega. Esav ju elab pühal maal. Esav täitis kogu selle aja, kui Jaakov oli Lavani juures, vanemate austamise käsku. Tal on mingid teened. Ja Jaakov ütleb: „Ma kardan, ma kardan võistlust Esaviga teenete alal, seepärast ma palun, mulle, palun, mitte teenete järgi, vaid armu järgi. Ma kardan, et tema mingid teened... Mina olen muidugi Esiisa, mina olen Jaakov, ja kõik, mis minust Berešiti raamatus on kirjutatud, seda ma ei ole küll veel lugenud, aga ma elasin selle läbi. Ja ometi ma kardan, äkki on Esavil mingid teened. Me ei hakka sellega mõõtu võtma. Ma palun armu järgi.“ Nii võib seda mõista. „Ma kardan teda, isegi neid teeneid, mis tal on, ma kardan.“

Meie kui usklikud inimesed loodame väga sageli sellele, et Jumal meid kaitseb, et Tema on meie poolel. Kui me isegi vaidleme kellegagi, võime me pidada võimalikuks, peame pidama võimalikuks mõtet, et ka seda, kellega me vaidleme, Jumal armastab ja toetab ja samuti, võib-olla, ei jäta maha. See on see, mis toimub Jaakoviga. Ta ei taha selle mõistmise järgi otsustada, et tema on üheselt hea ja Esav üheselt halb. Me oleme inimesed, ja kõik on Jumala poolt armastatud ja kõiki juhib JumaliVene tekstis on siin sõna, mis tähendab sõna-sõnalt „sisse viidud“. Tõenäoliselt on mõeldud „juhitud“, ja nii on see ka tõlgitud..

Aga kommentaatorid püüavad edasi mõista, kust Jaakovil üldse see hirm on. Ja kui me meenutame, andis Jaakov, kui ta läks Harani, Kõigekõrgemale vande, et kui ta tagasi tuleb ja „ISSAND saab minu Jumalaks, – see kivi, mille ma olen püstitanud, saab mälestusmärgiks, Jumala kojaks; ja kõigest, mida annad mulle, annan ma Sulle kümnenda osa“ (Berešit 28:20). Kui Kõigekõrgem pöördub Jaakovi poole Haranis, ütleb Tema: „Mina olen Jumal, kellele sa Beit Elis võidsid mälestusmärgi ja andsid seal tõotuse. Nüüd tõuse, mine välja sellelt maalt ja pöördu tagasi oma sünnimaale.“ Kõigekõrgem ei ütle Jaakovile lihtsalt, et ta pöörduks tagasi sünnimaale, vaid ütleb talle: „Mina olen Jumal, kellele sa andsid tõotuse, sa võidsid mälestusmärgi.“ See tähendab: „sinul on veel võlg, sa ei pöördu lihtsalt tagasi pühale maale, vaid sa pead andma Mulle ma'aser (kümnise) kõigest.“ Siin meenutame veel üht detaili. See juhtus siis, kui Jaakov andis vande. Jaakov näeb Kõigekõrgemat, näeb oma kuulsat und redeliga, ja Kõigekõrgem ütleb: „Ma toon sind tagasi maale, ma annan sulle selle maa, sulle ja sinu seemnele.“ Kui Jaakov annab vande, on see vanne peaaegu sümmeetriline sellega, et Kõigekõrgem annab talle tõotuse. Ainus erinevus – Jaakov ei räägi midagi riigist, maast, pärandist. Ta ütleb: „Ma pöördun tagasi oma isa kotta.“ Kui Kõigekõrgem annab käsu: „Pöördu tagasi maale, ma annan sulle maa“, – räägib Tema rahvuslikus, globaalses mõõtkavas. Jaakov alles õpib seda, ja ta ütleb: „Saaksin ma vaid oma isa kotta tagasi pöörduda.“ Seepärast ületab Jaakov piiri, ta on juba Lavanist lahku läinud, nad on juba kuhja püstitanud, ta on juba näinud ingleid, aga inglid, me rääkisime sellest teises kohas, – see on sageli piirivalvepost. Jaakov pöördus tagasi maale, ja sellest hetkest peaks sõitma sinna, Beit Eli, kõigepealt, ja tooma seal ohvri ja andma seal kümnise, nagu Jaakov lubas. Aga Jaakov mäletab ju seda, mida ta ütles. Aga ta ütles (ja seal ongi see väike erinevus): „…kui ma pöördun tagasi vanematekoju.“ Vanematekoju ta veel tagasi ei pöördu. Aga just seda erinevust selle vahel, mida nõudis Kõigekõrgem, ja selle vahel, milles ta andis tõotuse, ei ole ta veel teadvustanud. Ta on veel Jaakov ega ole veel teostunud kui Jisrael, see tähendab, ta ei ole veel teadvustanud oma ülesande rahvuslikkust, iseennast kui Esiisa, kui selle tulevase maa peremeest. Seepärast ei ole tema jaoks veel tähtis tagasipöördumine maale, tema jaoks on tähtis tagasipöördumine vanematekoju. Ta on Jaakov, Jaakov Jitshakipoeg, ega mõtle endast veel rohkemat.

Midrašim, targad suhtuvad sellesse Jaakovi viivitusse väga tõsiselt. Näiteks kogumikus Berešit Rabba me loeme: „Ütles rabi Aba: ‚Hädade tunnil – tõotused, aga mõnu tunnil – unustus.‘“ See tähendab, kui sa läksid kepiga üle Jardeni, andsid sa hulga tõotusi. Kui sa lähed kahe leeriga, oled sa selle unustanud. „Ütles rabi Levi: ‚Su äke jäi kinni – koputa sellele.‘“ See tähendab, kui sul midagi ei tööta, sa koputad. Kunagi koputati isegi gaseeritud vee automaatidele või telefoniautomaatidele. Tuuakse näide, et Kõigekõrgem pöördub hiljem Jaakovi poole ja ütleb: „Tõuse, mine üles Beit-Eli.“ See tähendab, Kõigekõrgem ise nõudis juba otse tõotuse täitmist. Mitte sellepärast, et talle on vaja neid Jaakovi kümniseid. See on Jaakovi jaoks tehtud. See on Kõigekõrgema nõudmine. Mitte nõudmine: „Aga kus on minu kümnised? Kus on minu jäärad? Kus on minu liha? Kus on minu raha?“ See on nõudmine: „Aga kus on sinu lülitumine teenistusse kui Esiisa? Kus on see Jaakov, see Jisrael, kellele ma lubasin selle maa ja riigi? Miks sa seda tõotust ei täida? Miks sa ei ole seda oma missiooni teadvustanud?“ Siin ütleb midraš, et kui sa ei täida tõotusi, siis oled sa nagu Esav. Esav ei täida tõotusi, ja sina ei täida tõotusi. Siin jällegi tagasipöördumine ja mingi sõnamäng: „Päästa mind sellest, et ma oleksin Esav. Et ma ei jätaks tõotusi täitmata, nagu Esav ei täida tõotusi.“ See on, nagu ma juba ütlesin, midrašimi kogumik Berešit Rabba.

Kogumikus Vajikra Rabba on Jaakovi suhtes karmimad sõnad: „Ütles rabi Šmuel bar Nahman: ‚Igaüks, kes annab tõotuse ja venitab tõotuse täitmisega, jõuab lõpuks ebajumalateenistuse, kõlvatuse ja verevalamiseni.‘ Kolm kõige kohutavamat kuritegu, mille kohta on öeldud: ‚Sureb, aga ei astu üle.‘ Kust me teame, et need kolm on tõotuse rikkumise või selle täitmisega viivitamise tagajärjed? ‚Loost Jaakoviga‘, – ütleb midraš. Ebajumalateenistuse kohta on öeldud, kui Jaakov valmistub minema Beit-Eli, ütleb ta: ‚Kõrvaldage ebajumalad.‘ Kõlvatusest – see on lugu Dinaga, kohutav lugu juhtus Jaakovi kojas. Ja verevalamine – see on see, mida tegid Šimon ja Levi.“ Seesama midraš lisab, aga targad lisavad sellele ja ütlevad: „Igaüks, kes viivitab vande täitmisega, see matab naise.“ Ja see on samuti, loomulikult, lugu, mis Jaakoviga juhtub.

Jaakov pöördus tagasi maale, Jaakov on juba uue nime saamise lävel, ja ta ikka veel ei teadvusta oma läkituse määra. Ta näeb end endiselt lihtsalt Jitshaki perekonna liikmena, kes ei ole veel koju tagasi pöördunud. Veel on pikk tee, ja ta ei teadvusta oma tagasipöördumist maale, mida hakatakse nimetama Iisraeli maaks.

Enamgi veel, pöörakem tähelepanu sellele, mida Jaakov teeb, kui ta siseneb maale, ja sellest hetkest, kui ta peab andma Kõigekõrgemale kümnise. Me loeme Berešiti raamatu 32. peatükis: „Ja ta jäi sinna ööseks sel ööl. Ja võttis sellest, mis tal oli, kingituseks Esavile.“ Siin on sõna minha. Minha – see on ka Kõigekõrgemale toodava ohvri nimetus. „Ja ta võttis kingituseks Esavile, oma vennale, kakssada kitse ja kakskümmend sikku, kakssada lammast ja kakskümmend jäära, lüpsikaameleid koos kaamelivarssadega, lehmi, härgi, emaeesleid“ (Berešit 32:13–15). Toora loetleb põhjalikult kõike, mida Jaakov teeb. Jaakovil on matemaatikaga väga hästi, aga see on väga sarnane sellele, et Jaakov annab minha (ohvriandi ma'aser) Esavile, selle asemel et anda see Kõigekõrgemale. See viivitus oma missiooni teadvustamisega ja vastavalt tõotuse täitmisega segab Jaakovi teadvust, ja ta saadab selle, mis kuulub Kõigekõrgemale, Esavile. See on katse korraldada suhteid Esaviga selle asemel, et avaldada Kõigekõrgemale kohast austust. Ja me loeme edasi, Jaakov ütleb: „Kui ma olen leidnud armu sinu silmis, siis võta vastu and minu käest, sest ma nägin sinu palet, nagu nägin Jumala palet.“ Mida Jaakov ütleb Esavile: „Ma nägin sinu palet, nagu nägin Jumala palet, seepärast ma toon sulle minha, ma annan sulle anni, mis on sarnane ohvrile.“ Ja edasi ütleb: „Võta siis vastu minu and, mis on sulle toodud, sest Jumal on mulle andnud, ja mul on kõik.“ Mäletate, Jaakov ütles: „Kõigest annan ma Sulle kümnise.“ Siin ta ütleb: „Mul on kõik, seepärast võta and vastu.“ Aga ütleb seda mitte Kõigekõrgemale, vaid Esavile.

Oma Esiisa missiooni mittevastuvõtmine, ajutine mitteomaksvõtmine, viivitus tõotuse täitmisega – see kõik kaugendab Jaakovit Kõigekõrgemast. Jah, Kõigekõrgem armastab Jaakovit, Kõigekõrgem lubas tema eest hoolt kanda, Kõigekõrgem lubas teda pidevalt kaitsta, ja see toimub, aga siin Jaakov alles õpib olema Jisrael. Jaakov saab nime Jisrael, väga tähtis nimevahetus. Jaakov – see on see, kes käib kõrvalisi teid. Jisrael tuleb sõnast יָּשָׁר (jašar) sirge. Jaakov – see on kand, kannad – see on sõna Jisrael alus. Võib mõista לִ רֹאשׁ (li roš) mul on pea – see on ka pea. Jaakov alles valmistub pea omandamiseks. Osaliselt on ingli rünnak vastus tema palvele, see on katse teda raputada, katse juhatada teda uuele arusaamisele suhetest Kõigekõrgemaga. Ja Jaakov õpib seda veel, aga praegu kardab ta oma venda Esavit, kardab teda ja kasutab selleks seda verbi, mida kasutatakse Kõigekõrgema suhtes.

Mida meile õpetab see Jaakovi hirm? Arvatavasti seda, et käimine Kõigekõrgemaga ei ole käimine Kõigekõrgemaga nagu prillidega rinnataskus, isegi mitte nagu prillidega ninal. See on pidev pilk Kõigekõrgemale, selle tähelepanelik kuulamine, mida Ta meilt nõuab, Tema hääle pidev kuulmine. Ja kui selles Kõigekõrgema kuulmises tekib võltsnoot, siis jätab Kõigekõrgem meid ja tuleb hirm. Ja see võib juhtuda isegi niisuguse suure õigega, keda me saame kritiseerida ainult suure ettevaatusega, isegi mitte teda ennast, Jaakovit, Esiisa, vaid seda temast, seda „jaakovlikkust“, mis on meis endis. Leida see meis endis ja just seda parandada. See ei ole selleks, et me näitaksime Jaakovi peale näpuga.

Vaat sellise nurga alt vaatasime me täna Jaakovi palvet. Muidugi on teisi vaateid, teisi lähenemisi, neid on lõpmatult palju, ja igaühel on need omad. Ja võib-olla järgmine kord vaatame me seda teise nurga alt.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Väga sageli küsitakse minult viimasel ajal nime muutmise kohta. Inimeste jaoks on muutunud aktuaalseks otsida, valida endale juudi nimi, muuta oma nime. Ja inimesed esitavad mulle küsimusi: „Kas seda tohib teha? Kas seda on vaja teha? Kas see annab midagi? Ja kui annab, siis mida see annab? Ja kui seda teha, siis kuidas seda teha?“ Ja meie nädalalõik, kuna see räägib sellest, kuidas Kõigekõrgem muutis Jaakovi nime Jisraeliks, – on hea põhjus selleks, et vastata mõnele küsimusele, mis on seotud nime muutmisega.

Kõigepealt vastus küsimusele: „Kas nime tohib muuta?“ Me näeme Pühakirjas, et Kõigekõrgem muudab inimeste nimesid. Me näeme Pühakirjas, et isa võib muuta poja nime. Nii näiteks, kui sündis Binjamin, andis ema talle nime בֶּן-אוֹנִי (ben-'oní) minu leina poeg. Mida tegi Jaakov? Jaakov võttis sõna אוֹנִי ('oni) minu lein ja nägi selles teist tähendust – minu jõud. Ja selleks, et ei oleks seda kahemõttelisust, nimetas Jaakov ta nimega בִּנְיָמִין (Binjamín) minu jõu poeg, tõlgendades juba üheselt sõna אוֹן ('on). See tähendab, me näeme, et ka isa võib muuta poja nime. Me näeme, et vaarao annab Josefile uue nime. Moše annab oma abilisele uue nime, nimetab ta Jehošuaks. Me näeme, et Kõigekõrgem saadab prohveti, prohveti kaudu annab Šlomole nime Jedidja. Me näeme, et näiteks Paro-Nehu, Egiptuse valitseja, muutis Eljakimi nime Eojakimiks. Me näeme, et Babüloni kuningas muutis Matani nime Atsitkijahuks. Me näeme, et prohvet Jirmejahu muutis Pašhori nime, kes vabastas ta august, ja ütles talle: „Sinu nimeks saab Mogor Mesaviv“: „Ja oli järgmisel päeval, Pašhor laskis Jirmejahu august välja, ja Jirmejahu ütles talle: ‚Mitte Pašhoriks ei nimetanud ISSAND sind, vaid Mogor Mesaviviks.‘“ Me näeme, et inimene võib ise oma nime muuta. Naomi Ruti raamatust ütleb: „Ärge kutsuge mind enam Naomiks, vaid Mara saab minu nimeks.“ Naomi tähendab meeldiv, magus, aga Mara – kibe, see, kes tunneb kibedust. Milleks peaks ta võtma sellise nime? Kui kõik hakkavad tema kohta ütlema: „Õnnetu hing“, – ja hakkavad teda nii kutsuma, võib-olla kannatab ta selle kaudu oma kannatused ära, ja Kõigekõrgem halastab tema peale, selle õnnetu peale.

Me näeme, et nime võib muuta. Ja tekib muidugi küsimus: „Aga milleks?“ Ja püüdkem mõista, kellel ja milleks nimesid muudeti. Alustame muidugi sellest, kes oli אַבְרָם ('Avrám), keda Kõigekõrgem nimetas nimega אַבְרָהָם ('Avrahám), lisas talle tema nimele tähekese ה (hej). Täht ה (hej) – ei ole lihtsalt üleliigne täht. Kõigekõrgem ütleb: „Sind hakatakse nimetama paljude rahvaste isaks, sa ei ole enam siin, mitte Kaananis, sinust saab globaalse mastaabiga isiksus.“ See ei ole lihtsalt täht ה (hej) – see on Avrahami kutsumuse muutus.

Sama on lugu nimega שָׂרַי (Saráj). שָׂרַי (Saráj) – see ei ole enam väike printsess, see on שָׂרָה (Sará), see, kellel on võim. Ja, muide, me rääkisime sellest, et Sarai – see ei ole päris nime muutmine, ta on juba Sara, temas on see olemus juba olemas, seepärast ütles Kõigekõrgem: „Sarait ära nimeta Saraiks, vaid Sara on tema nimi.“ Mitte „saab tema nimeks“, vaid juba on tema nimi.

Jaakov saab nime Jisrael. Selle kohta on palju erinevaid arutlusi, ja ühed ütlevad (ja mina olen samuti sellest rääkinud), et Jaakov – see on see, mis läheb ringiga, see on see, mis võtab kavalusega. יִשְׂרָאֵל (Jisra'él) sõnast יָשָׁר (jašár) – see, mis on otse, see, mis liigub otse. See tähendab, Kõigekõrgem ütleb: „Sul ei ole enam kavaldaja ja suli mainet, kõik teavad, et selle, mida sa tegid, oled sa ausalt välja teeninud, ausalt saanud.“ Jaakovi puhul töötavad mõlemad tema nimed, sest seal ei ole jutt niivõrd isegi nimest, kuivõrd mainest, seepärast ka Kõigekõrgem ise nimetab edaspidi Jaakovit kord Jaakoviks, kord Jisraeliks. Teine mõistmine räägib sellest, et Jaakov – see on kand, kand, baas, vundament, millel inimene seisab. Nime Jisrael tähtedest võib moodustada fraasiרֹאשׁ לִי )roš li) – mul on pea. See tähendab, sõna, nimi Jisrael lisab Jaakovile pea. See ei ole enam ainult mingi vundamendi valamine, see on juba maja mansardi, akende ja tuulelipuga.

Ben-Oni kohta, kes on Binjamin, oleme me juba rääkinud.

Josefi puhul muudab vaarao tema nime (me rääkisime sellest), annab uue kutsumuse, uue nime.

יְהוֹשֻׁעַ (Jehošúa) puhul palvetab Moše selle eest, et ISSAND kaitseks הוֹשֵׁעַ (Hošéa), ja lisab tema nimele tähekese י (jud), Jumala Nime algustähe, et ISSAND ilmneks rohkem tema elus.

Šlomo juhtum on hämmastav, sest Kõigekõrgem saatis prohveti ütlema, et Kõigekõrgemal, tema telefonis, ütleme nii, on Šlomo kirjas kui Jedidja, kui ISSANDA armastatu. Mitte keegi ei ole kunagi enam Šlomot Jedidjaks nimetanud.

Edasi me loeme juhtumist, kui valitsejad andsid oma vasallidele või teenritele uued nimed – need on Elekim, Matanja, Pašhur. Me rääkisime prohvetitest: Daniel, Hananja, Miša'el, Azarja – nad kõik said uued nimed Babüloonias.

Ja Naomi, kes ütles: „Ärge kutsuge mind Naomiks, kutsuge mind Maraks.“

Ja Peetrus, kellele öeldi: „Sina oled kivi, ja sellel kivil…“ Arvatavasti oleme me kirjeldanud enamiku juhtumeid.

Niisiis, nime võib muuta, me näeme seda. Nüüd küsimus: aga mis on õieti nimi? Ma ei saa muuta oma jalga, ma ei saa muuta oma silma, see on osa minust. Nimi – see on justkui mingi portfell, millega ma pidevalt käin, sest ma olen pidevalt teenistuses. Kui inimene on santehnik, käib ta ühe tööriistakomplektiga. Kui inimene on hambaarst, on tal teine tööriistakomplekt. Mis on meie nimi? See on meie päevik, kuhu on kirja pandud kõik meie plaanid, kõik meie ülesanded. See on meie vorm, tööriietus, ja need on meie tööriistad – see, mida nimi meile annab. See tähendab, kui me sünnime, saavad meie vanemad (see on selline saladus) – kui nad on terves suhtes Kõigekõrgemaga – sellise prohvetikuulutuse ülesannetest, mis hakkavad seisma nende poja või tütre ees. Ja vastavalt sellele prohvetikuulutusele, Vaimu ilmutusele, mida nad võivad saada, panevad nad oma lapsele nime. Nii oleks pidanud olema ideaalis, aga kahjuks nii ei juhtu. Seepärast kohtame me nimesid, mis on juba ammu-ammu kaotanud oma algsed tähendused. Kui me kohtame Dmitrit, me ei mõtle, et ta on pühendatud jumalanna Demeterile, aga see on ju põllundusjumalanna. Ja Dmitri (nii kutsuti põlluharijaid) – see on mugav nimi: „Sa hakkad hästi maad harima, sinust saab hea talupoeg“, – kui sa oled pühendatud viljakusjumalannale Demeterile. Kasulik asi. Kui sa oled pühendatud Artemisele ja sinu nimi on Artjom, on see samuti kasulik asi, sest see on igavene noorus, ilu, tervis. Noh, ja nagu te teate: „Õnnistatud olgu Efesose Artemis!“ Muidugi on need nimed juba kaotanud mingid oma algsed tähendused.

On nimesid, mis järgnevad sündmustele. Näiteks 1961. aasta, Nõukogude Liit, läbimurre kosmosesse, ja sadu tuhandeid poisse nimetati Juradeks Juri Gagarini auks. Ma ei räägigi kõikvõimalikest Vladlenidest, kes on nimetatud Vladimir Lenini auks, ja muust sellisest. Inimesed annavad oma lastele nimesid vastavalt oma mingile ideoloogiale, vastavalt oma mingitele arusaamadele, mingite sugulaste auks. Lihtsalt meeldinud nimi või kellegi nimi, keda kuuldi filmis, või mingi tuntud jalgpalluri, hokimängija, mingi oma iidoli nimi.

Ja lapse ees, kui ta kasvab suureks, saab täiskasvanuks, kerkib küsimus: „Aga kas ma tahan sellega elada? Kas mul on vaja sellega elada? Ja võib-olla tasub mul see karbike oma tööriistadega välja vahetada. Võib-olla ma käin pidevalt konservatooriumis santehniku tööriistadega ja mõtlen: ‚Miks mul siis elus asjad ei lähe?‘“ Ja inimene võib peatuda ja mõelda: „Aga kas ma tahan olla sellise nimega?“ Kui vanemad olid teisel kanalil, kui nende pea oli täis topitud ideoloogiat või sugulaste veendumusi või mingi nime kõla magusust ja nad ei kuulanud seda prohvetikuulutuse häält, mis võis neil kõlada, mis neile saadeti, siis nüüd võib ju peatuda ja mõelda: „Las ma kuulan. Võib-olla ma kuulen seda häält.“ Aga ettevaatlikult, sest siin võib langeda samasse lõksu ja kuulda sulle meeldivamate isiklike huvide häält ja mitte lülituda oma kanalilt pühaduse kanalile.

Võib püüda täita nime uue tähendusega. Võtame näiteks nime Aida. Seda võib mõista kui אָעִידָה ('a'ida) – ma hakkan tunnistama. Samuti võib piibellikus võtmes tõlgendada nime Galina: גְּאַלִי-נָא (g'ali-ná) – lunasta mind ometi, päästa mind ometi. See tähendab, mõnesid nimesid võib, muutmata, kuidagi ümber teha, ümber mõtestada heebrea võtmes. Aga vaat näiteks nimi Natalia. Algselt pärineb see nimi ladinakeelsest Natalia (Natalia) – omane, lähedane. Aga Natalia võib olla ka נֶטַע לַאדֹנָי (néta ladonáj) võrse Kõigekõrgemale. Võib-olla נָטָה לִי יָהּ (natá lí jáh) kaldus minu poole Kõigekõrgem, Kõigekõrgem astub minu eest välja. Teisalt Nataša, lühendatud nimi, see on נְטוּשָׁה (ntušá) mahajäetud, hüljatud. Ja kui naine seda tunnetab ja see teda tõesti segab, siis tuleb nime muuta. Kui ei sega, siis ei, ei ole vaja. Kui tema südames ei ole sellist mõistmist, siis ei ole ka vaja. Elab hulk Dmitreid, kes Demeterile üldse ei mõtle. Ja küsi neilt, kes ta on, nad ei ütle tingimata, kes see jumalanna on.

Ja ometi tuleb nime muutmisse suhtuda ettevaatlikult, sest iga nimi – see on ikkagi mingi tööriistakomplekt ja mingi märkmik, mingi päevik, Google-kalender või Any.do või veel mingi programm, mis pannakse meie ülesannete nimekirja. Ja me peame mõtlema: „Kas me tahame seda vastu võtta? Millised siis on need kangelased, kelle nime me tahame võtta, millised omadused neil olid?“ Seepärast suhtutakse nime vahetamisse küllaltki ettevaatlikult. Juhtub, et inimene on haige või tal läheb kõik täiesti halvasti, aga tema nimi on normaalne, lihtne, mingi juba juudi nimi. Siis lisatakse tema nimele nimi. See on samuti variant. Võib lisada oma nimele juudi nime. Lisatakse nimi Rafael – Jumal on minu tervendaja, või Haim – elu. Arvatakse, et see lisab inimesele tervist. Me paneme sellega tema anumasse, tema tööriistakarbikesse veel ka tervise. Mis selles halba on? See on hea asi.

Kuidas nime muudetakse? Kõigepealt mõeldakse kaua ja tehakse otsus. Kas ma tahan seda? Kas ma olen valmis, kas olen valmis kõigiks tagajärgedeks, mis sellega seotud on? Pärast seda, kui on hästi järele mõeldud, on kõige parem variant – koguda kokku 10 inimest mingil perekondlikul koosolekul või kogukonnas ja teatada sellest. Miks kogukonnas? Sest ühest küljest on nimi meie oma, teisest küljest kasutavad seda enamasti teised. Seepärast oleks hea teavitada neid, kes seda kasutavad. Kui on võimalus, et seda teeks mingi lugupeetud, jumalakartlik inimene, mingi teenija, keda te usaldate, keda te austate ja kes võib mitte lihtsalt teatada, vaid ka õnnistada, siis on see päris suurepärane variant. Kui 10 inimest kokku koguda ei õnnestu, ei õnnestu kokku koguda kogukonda selle sõna suures tähenduses, siis me mäletame, et kahe või kolme tunnistaja järgi jääb kehtima iga asi. Seepärast võib tegelikult koguda kokku kaks või kolm tunnistajat ja kahe või kolme tunnistaja juuresolekul teatada ja öelda: „Nüüdsest ei ole minu nimi Polina, vaid Sara. Nüüdsest ei ole minu nimi Vassili, vaid Mordehai.“ Igaüks, nagu ta seda teha tahab. Noh, ja on tähtis, et seda nime tõesti kasutataks. Võib jätta selle nime perekondlikuks kasutamiseks. Ka selline asi on muidugi võimalik. Tasub läbi arvestada kõik variandid, vaadata, kuidas see nimi kõlab vähendusvormis, kuidas see nimi kõlab hellitavalt, kuidas see nimi kõlab täiskujul ja nii edasi. Sest kui Mea Še'arimi kvartalis kutsutakse Jisraeli-nimelist inimest hellitavalt Srulikuks, siis Mea Še'arimi jaoks kõlab see väga hästi, aga nii ei ole see kõikides kantides. Vaat selle üle tuleb mõelda. Ja ainult hästi järele mõelnuna, olles kõik selle teinud, saate teist uue nimega inimene. Ja ei, mitte uue saatusega. Uue tööriistakomplektiga, uue päevikuga, uute ülesannetega. Aga seda tuleb kaua õppida.

Noh, ja lõpetada seda meie lühikest vestlust tahan ma sellise anekdoodiga. Kunagi sõitsid ješivade juhid (ješiva – see on juudi õppeasutus) Ameerikasse või Euroopasse koguma raha oma õppeasutustele. Ja üks selliseid inimesi oli ješiva juht, kelle nimi oli Gad. Ja vaat juhtus nii, et ta saabus Ameerikasse, sattus väga-väga rikka inimese juurde, tuli tema juurde ja ütles: „Anna mulle raha ješiva jaoks.“ Inimene ütles talle: „Mis su nimi on?“ Ta ütles: „Minu nimi on Gad.“ Miljonär ütles talle: „Noh, vaat sulle 7 dollarit. Aitäh, et tulid.“ Gad oli selle üle väga üllatunud, noh, jäi kõrvale koridori ootama: „Aga kuidas siis teistega on?“ Tuleb selle miljonäri juurest välja järgmine paluja, ja Gad küsib temalt: „Kui palju see rikkur sulle andis?“ See vastab: „Ta andis mulle 453 dollarit.“ Gad ütleb üllatunult: „Noh, kuidas siis nii? Minul on ješiva, sinul on ješiva, miks sulle – 453, aga mulle – 7?“ Inimene ütleb: „Saad aru, see inimene, see rikkur, ta on suur veidrik, ja ta arvutab välja paluja nime gematria. Vaat sinul näiteks tähekene ג (gimel) – see on gematria järgi 3, tähekene ד (dalet) – gematria järgi 4, võta 7 dollarit. Aga minu nimi on Avram Jitshak, vaat sain ma vastavalt 453 dollarit.“ „Noh, olgu, – ütles Gad, – ma teen vastavad järeldused.“ Ja mõne aja pärast ilmub see inimene jälle rikkuri juurde, ja rikkur küsib temalt jälle oma kombe kohaselt: „Mis su nimi on?“ Inimene ütleb: „Aga minu nimi on Artahšasta.“ Artahšasta, oli selle ajaga välja hääldama õppinud. Rikkur ütleb: „Ah mis, sellist nime ei ole, jäta järele.“ Noh, too avab Ezra raamatu ja näitab: „Vaata, sellist nime on küll.“ Ja rikkur kirjutas kõigepealt selle nime üles, siis hakkas gematriat arvutama, ja tuleb välja 971 dollarit. Aga see, ma ütlen teile, on kõige suurema arvväärtusega nimi kogu Tanahis. Ja rikkur hakkas dollareid välja lugema, äkki peatus, vaatas: „Kuule, sinu nägu on mulle kuidagi tuttav. Kas sina ei käinud minu juures mõni päev tagasi? Ainult et mäletan, siis oli sinu nimi Gad.“ Too ütleb: „Noh, jah, oli asi, käisin, jah, minu nimi oli Gad. Aga, tead, Devarimi raamatus, kui Moše õnnistab, ütleb ta: ‚Õnnistatud olgu see, kes andis Gadile avaruse.‘ Ja vaat, ISSAND andis mulle avaruse, ja ma olin Gad, aga nüüd sai minust Artahšasta.“ Räägitakse, et rikkur otsustas, et see nali on väärt 970 dollarit, ja andiski Gadile annetuse.

See on lihtsalt selline humoorikas näide nimede vahetamisest. Aga me peatume sellega lootuses, et vastasime enamikule küsimustest.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Meie tänast vestlust tahaksin ma alustada omamoodi pihtimusega. Kuigi ma tingimusteta usun, et kogu Toora on magus, kasulik, tähtis õpetuseks, juhtus nii, ja ma ei saa sellega midagi teha, et mõned Toora peatükid meeldivad mulle rohkem kui teised. Mulle meeldib väga jälgida Esiisade elu, läbi elada kõiki nende elu keerdkäike, olla nendega rõõmus ja mures, jagada nende tragöödiaid, kahtlusi, võite. Ma armastan väga Toora jutustusi, Iisraeli rahva ajalugu ja kõike, mis sellega on seotud. Aga on selliseid peatükke, mida mul on äärmiselt raske lugeda. Loed seda peatükki ja mõtled, esiteks, milleks see siin on, teiseks, millal see lõpuks ometi lõpeb. Ja ühest küljest mõistad, jah, muidugi, need on Jumala sõnad, mis on sulle öeldud, need on sulle tähtsad, teisest küljest see mõistmatus, milleks see sorimine mingites nimedes, sugupuudes, millel ei ole lõppu. Väga raske tegevus, ja sellest on raske naudingut saada. Üks selliseid peatükke oli minu jaoks, võib öelda, juba noorest peale Berešiti raamatu 36. peatükk.

Tooras on väga palju sugupuid. Kohe algusest me loeme: „See on Maa ja Taeva sugupuu nende loomise päeval; see on Adami sugupuu אֵלֶּה תּוֹלְדֹת אָדָם (éle toledót adám), see on Noahi sugupuu אֵלֶּה תּוֹלְדֹת נֹחַ (éle toledót nóah).“ Sugupuid on palju. Ja on ainult üks inimene kogu Pühakirjas, kellele on Tanahis pühendatud kaks sugupuud, kelle kohta on kaks korda öeldud: אֵלֶּה תּוֹלְדֹת (éle toledót) see-ja-see. Kes on see inimene? See inimene on Esav. Ja see on väga hämmastav, miks just Esav teenis välja sellise au, et Toora ütleb kaks korda: אֵלֶּה תֹּלְדוֹת עֵשָׂו (éle toledót esáv). Mina loeksin muidugi palju suurema meeleheaga kolm korda Jitshaki või Avrahami sugupuud, aga siin, palun väga, Esav. Kõik see on ühes 36. peatükis, milles on peale selle üldse 7 erinevat sugupuud. Osa neist on Se'iri sugupuu, nende oma, kes elasid maal enne Esavit. Ja kui loed, tekib küsimus: noh, milleks? Sama küsimust esitas endale pärimuse järgi ka õel kuningas Menaše, kes pilkas Toorat ja ütles: „Küll oli ISSANDAL tähtis meile teatada, mis oli Esavi liignaise nimi ja mis oli Esavi naise nimi.“

Täna tahan ma ometi lugeda koos teiega Berešiti raamatu 36. peatükki, rääkida Esavist, ühest tema naisest ja püüda mõista, milleks see peatükk meile on kirjutatud. Ma loen vene keeles, sest see ei ole selline traditsiooniline Toora õppimine, vaid vaba vestlus.

See on Esavi sugupuu, tema on ka Edom. Esav võttis oma naised Kaanani tütarde seast: Ada, hetiidi Eloni tütre, ja Oholivama, Ana tütre, hiviidi Tsivoni lapselapse, ja Bosmati, Jišmaeli tütre, Nevajoti õe. Ja Ada sünnitas Esavile Elifazi, aga Bosmat sünnitas Re'u'eli, aga Oholivama sünnitas Je'uši, Jalami ja Korahi. Need on Esavi pojad, kes sündisid temale Kaanani maal.

Kuigi see on esmapilgul lihtne igav sugupuu, on selles mitu huvitavat detaili. Rääkides Esavi kolmest naisest (Ada, Oholivama ja Bosmat), mainib Toora ainult Oholivama puhul isa nime ja vanaisa nime. Tõstame selle esile ja tuleme selle juurde hiljem tagasi.

Kui esimeses nimekirjas, kus loetletakse naisi, kelle Esav võttis, on Oholivama teisel kohal, siis sünnitanud naiste nimekirjas on Oholivama ootamatult kolmandal kohal. Kuigi, näiks, sünnitas ta kõige rohkem. Paneme ka selle kõrvale, jätame selle meelde ja üldse, asetame suurendusklaasi Oholivama kohale, kes on Ana tütar, hiviidi Tsivoni lapselaps. Me tuleme tema juurde veel tagasi.

See väike lõik lõpeb viiendas salmis sõnadega:

Need on Esavi pojad, kes sündisid temale Kaanani maal.

Kui me pöördume ülalpool oleva teksti poole, 35. peatüki lõpu poole, loeme me sarnast lugu Jaakovist, Esavi lihasest vennast. Paneme tähele, nad on kaksikvennad, alati on huvitav jälgida kaksikuid, seda, kuidas kaksikute elus kopeeruvad, korduvad mingid ajaloolised, biograafilised sündmused. Jaakovi kohta me loeme:

Lea pojad: Jaakovi esmasündinu Re'uven, ja Šimon, ja Levi, ja Jehuda, ja Jissahar, ja Zevulun, Raheli pojad: Josef ja Binjamin, Bilha pojad…

Ja me loeme lõpus:

Need on Jaakovi pojad, kes sündisid temale Padan-Aramis.

Niisiis, kaks kaksikut. „Need on Jaakovi pojad, kes sündisid temale Padan-Aramis.“ „Need on Esavi pojad, kes sündisid temale Kaanani maal.“ Noh, justkui sarnane, aga ei ole sarnane, sest kogu Esavi perekond sündis tõotatud Kaanani maal, aga kogu Jaakovi perekond sündis praktiliselt Padan-Aramis, väljaspool Iisraeli maad. Kaks venda nii erineva saatusega.

Edasi me loeme:

Ja Esav võttis oma naised ja oma pojad ja oma tütred ja kõik oma koja hinged ja oma karjad ja kõik oma kariloomad ja kogu oma vara, mille ta oli soetanud Kaanani maal, ja läks teisele maale Jaakovi, oma venna, palge eest.

 Aga Jaakovi kohta me loeme:

Ja Jaakov tõusis ja tõstis oma lapsed ja oma naised kaamelitele ja viis ära oma kariloomad ja kogu oma vara, mille ta oli soetanud, kariloomad, õieti, tema omad, mille ta oli soetanud Padan-Aramis, et minna Jitshaki, oma isa juurde Kaanani maale.

Niisiis, üks vendadest, kes sigitas peaaegu kogu oma pere väljaspool tõotatud maad, haarab, kogub kokku kogu oma pere ja asub teele tõotatud maale. Kuidas reageerib sellele teine vend, see, kes elas kogu aeg just selles tõotatud maal? Asub teele tõotatud maalt Se'irisse.

Devarimi raamatus (2:12) me loeme:

Aga Se'iril elasid varem horilased, kuid Esavi pojad ajasid nad oma palge eest ära ja hävitasid nad ja asusid elama nende asemele, nagu tegi Jisrael oma pärandi maaga, mille ISSAND neile andis.

Horilasi oli veidi enne seda, suhteliselt veidi enne seda, räsinud Avraham sõja ajal, mida Avraham pidas mitme kuningaga, neil läks seal samuti üsna kehvasti, see on veidi nõrgenenud rahvas, ja Esav tuleb ja vallutab ta seal Se'iri mäel.

Jätkates 36. peatüki lugemist, pöörakem tähelepanu teatavale seosele 8. ja 9. salmi vahel:

Ja Esav asus elama Se'iri mäele, Esav, tema on Edom.

See on sugupuu lõpetus, mis algab 1. salmis: „See on Esavi sugupuu, tema on Edom.“ 9. salmis me loeme:

See on Esavi, edumlaste isa, sugupuu, kes on Se'iri mäel.

Ta ei ole siin enam Edom, mitte inimene, keda kutsutakse nimega Edom, mitte inimene hüüdnimega Edom, vaid rahva isa, mida nimetatakse edumlasteks. See tähendab, Esav assimileerub, Esav sulandub teise rahvasse, ja sellest rahvast saavad edumlased.

Teine sugupuu – see ei ole veel üks Esavi sugupuu. See on lugu sellest, kuidas inimene nimega Esav, tema on Edom, Jitshaki poeg, viis oma pere tõotatud maalt ära ja tegi sellest teise rahva. Lugu sellest, kuidas Esavist sai teise rahva isa. Mitte päris üks ja sama sugupuu, mida korratakse kaks korda.

Kas te pole veel Oholivamat unustanud? Pöörake tähelepanu 10. salmile.

Need on Esavi poegade nimed: Elifaz, Ada, Esavi naise, poeg, Re'u'el, Bosmati, Esavi naise, poeg.

Ja edasi tulevad lastelaste loetelud. Keda siin ei ole mainitud, kes on siit kadunud? Aga kadunud on siit Oholivama. Alguses ilmus ta Esavi sugupuus teisel kohal, siis liikus ta, olles juba sünnitanud kolm last (rohkem kui kõik teised naised, muide), kolmandale kohale. Nüüd on ta, olles endiselt sünnitanud rohkem lapsi kui kõik teised naised, sel hetkel üldse nimekirjast kadunud. Miks? Ei ole ju öeldud, et teda ei armastata, et teda põlatakse, et ta suri. Midagi ei ole teada, miks ta 10. salmist kadus. 14. salmis Toora justkui meenutab: „Ah jaa, oli ka veel Oholivama.“

Ja need on Oholivama, Ana tütre, Tsivoni tütre, Esavi naise, pojad. Ta sünnitas Esavile Je'uši ja Jalami ja Korahi.“ Peatume praegu.

Pöördume jälle tagasi 9. salmi juurde:

See on Esavi, edumlaste isa, sugupuu, kes on Se'iri mäel.

Kui me räägime paralleelidest kaksikute vahel, siis 37. peatükis me näeme: „See on Jaakovi sugupuu, Josef oli 18-aastane, ja temaga oli see ja see ja see.“ Ja ka seal ei ole arusaadav, jah, kuidas siis Jaakovi sugupuu, kui vaat tema, Josef. Aga paralleelis selle peatükiga me näeme, et Jaakovi sugupuu hakkab sisuliselt algama sellest, et tuleb Josef, ta laskub Egiptusse ja algab Egiptuse vangipõlv, kust saab alguse ja läheb ja ehitatakse üles Iisraeli rahvas. Esavi sugupuu algab sellest, et ta muutub edumlasteks, see tähendab, ta saab oma tee jätkudes osaks edumlaste rahvast kõigi oma naiste kaudu.

Lugegem edasi 20. salmis:

Need on horilase Se'iri pojad, kes elasid sellel maal.

See tähendab, Toora äkki mitte ainult ei räägi meile Esavi enda sugupuust, kes tuli ja, nagu me lugesime Devarimi raamatus, ajas horilased minema ja asus elama nende asemele, vaid millegipärast (kohe me mõistame, miks) jutustab meile ümber ka horilase sugupuu.

Need on horilase Se'iri pojad, kes elasid sellel maal: Lotan ja Šoval, Tsivon ja Ana. (me oleme Tsivonist juba kuulnud). Ja Dišon, Etser ja Dišan – need on horilaste, Se'iri poegade vanemad Edomi maal.

Sõna vanem, mida siin kasutatakse, אַלּוּף (alúf) – on puhtalt horilaste termin, seda kohtab edaspidi palju-palju sajandeid hiljem Zeharja raamatus, aga sel ajal on see piirkonnas horilaste termin vanema kohta. On arusaadav, et nende vanemaid nimetati nende terminiga. 24. salmis me loeme:

Aga need on Tsivoni pojad: Aja ja Ana (ja edasi hämmastav), „See on see Ana, kes leidis muulad kõrbes, kui ta karjatas Tsivoni, oma isa, eesleid.“

Kui kedagi piinas küsimus, kes leidis muulad, kui karjatas Tsivoni, oma isa, karja, siis nüüd me näeme vastust – see on Ana. Muide, tekstis endas ei ole üldse arusaadav, mida ta just leidis. Võib-olla olid need muulad, mõnede versioonide järgi on need hiiglased, teiste versioonide järgi – need on kuumad termaalveed, kolmandate versioonide järgi – need on mingid kullahunnikud. Üldiselt on erinevad versioonid ja erinevad vaated, ja ei ole nii tähtis, mida ta leidis, kui see, et Toora tahab meile teatada sellest, et ta selle leidis. Miks teatab Toora meile ootamatult selliseid andmeid? Me võime seda juba mõista järgmisest salmist:

Need on Ana lapsed: Dišon ja Oholivama, Ana tütar.

Toora ütleb meile: „Vaadake, vaadake, see on seesama Oholivama.“ Toora isegi kordab ühes salmis kaks korda, et ta on Ana tütar, kuigi sellest oli ka varem öeldud. Justkui näitab Toora meile kõigi vahenditega: „Vaadake, see on Oholivama, ta on horilase Se'iri järeltulija, ta on kohalike seast, ta on perest, kelle kohta on isegi juba legende loodud.“ Näiteks Ana kohta me teame – see on seesama Ana, kes leidis kunagi midagi väga tähtsat, legendaarne Ana. See on kohalik legend, kohalik pärimus. Esav sulandub Se'iri rahvasse. Ühest küljest me loeme, et Esav tõesti vallutas selle rahva ja ajas suurema osa sellest minema, teisest küljest astus ta sellega sugulussesse niivõrd, et isegi legendid ja pärimused said ühiseks. Mäletate, kui Rut pöördub Naomi poole, ütleb ta kõigepealt: „Sinu rahvas – minu rahvas, sinu Jumal – minu Jumal.“ Kõigepealt me võtame vastu rahva koos tema pärimusega, isegi tema suulise traditsiooniga, siis alles järgneb Jumala kummardamine. Nii toimub gijur Iisraelis. Täpselt samuti, kahjuks, võisid ka Avrahami järeltulijad eemalduda. Kõigepealt me astume sidemesse mingi legendaarse isikuga koos tema legendidega, ja seejärel järgneb juba ka teiste jumalate kummardamine. Just nii on ka Esavi tee, väikesearvulise pere, võib-olla 400 inimest, mis on siiski hirmuäratav nõrgenenud horilastele, ja nad vallutasid nad, võib-olla ajasid osa minema, aga rahvana on horilased tugevamad ja suudavad Esavi assimileerida, ja see assimilatsioon toimub. Sellest sünnib edumlaste rahvas.

Sel ajal on Jaakovi sugupuu paralleel – see on Josef, see on laskumine Egiptusse. See tähendab, Esavi, edumlaste isa, sugupuu ja Jaakovi, Josefi isa, kes laskub Egiptusse, sugupuu. Vaat selline üsna keeruline paralleel. Kui Jaakov läheb läbi Egiptuse, tuleb tagasi kui võimas rahvas, kes suudab maa vallutada ja tõesti kõik rahvad minema ajada ja enam mitte nendesse sulanduda, mitte nendega assimileeruda, vallutab Esav veidi nõrgenenud vaenlase maa ja assimileerub järk-järgult sellel maal. Ja selles on erinevus kahe kaksiku vahel. Üks jääb maale, kuhu ta ümber asus, see tähendab, asus Kaananist Se'irisse ja kinnistus seal. Kinnistus nii, et astus sugulussesse, lõi sidemed selle rahvaga, sai selle osaks.

Me loeme hiljem 40. salmis veel nimede loetelu, nimed אַלּוּפֵי עֵשָׂו (alufé esav). Ma rääkisin sellest, et sõna אַלּוּף (alúf) kuulub horilaste suguvõsanime juurde, see tähendab, esavlased, tema järeltulijad, on juba need nimed endale omastanud. Ja kui me loeme, vanem Oholivam, vanem Ela, Pinon – need on juba horilaste nimed. See tähendab, Esavi järeltulijatest said tõesti edumlased, sealt läks selline rahvas, edumlased. Need ei ole enam Jitshaki järeltulijad või, täpsemalt, mitte vaimsed pärijad, kui tõlkida see praktilisse keelde. Võimalik, et Oholivama kolm esimest poega lõikas Esav veel ümber, kõige tõenäolisemalt lõikas, aga juba nende järeltulijad olid ümberlõikamata ja said osaks teisest rahvast.

Jaakovi järeltulijad aga laskusid Egiptusse, kujunesid seal rahvaks ja tõusid siis Iisraeli maale juba kui terviklik ühtne rahvas. Kui vaadata seda kõrvalt, näib nagu läheks Esavil kõik õnnistatult: ta nii kasvas üles Kaananis kui ka vallutas kõik, ja kõik õnnestub tal kiiresti, aga Kõigekõrgema lunastus toimub, nagu öeldakse heebrea keeles, קמעא קמעא (kima kima – samm-sammult, väikeste-väikeste sammukestega). Ja Jaakov ei kiirusta maal kinnistuma, see tähendab, võib-olla ta ise just kiirustab, aga on Kõigekõrgema juhatus, et ehitada tuleb kindlale alusele. Ja Jumal viib Iisraeli rahva alla Egiptusse.

Kogu erinevus käitumises on õieti tingitud sellest, et üks on Jumala juhtimise all, aga teine mitte päris. Aga etapid, mida nad läbivad, on sarnased etapid. Millele on see nädalalõik seega sisuliselt pühendatud? Sellele, kuidas üks rahvas ehitatakse üles, aga teine rahvas laguneb. Kuidas rahvas, mis näis olevat Kaananis kinnistunud, laskus pagendusse. Kuidas ta samas pagenduses ei suutnud end rahvana säilitada, vaid muutus teiseks rahvaks, edumlasteks. Teisalt Jaakovi, kes sigitas kõik oma pojad väljaspool Kaananit, järeltulijad pöördusid tagasi Kaananisse, kuid ei kinnistunud Kaananis kohe, ei assimileerunud kaanani rahvaste seas. Nad laskusid Egiptusse Kõigekõrgema ettenägemise järgi, seepärast יוֹסֵף תֹּלְדוֹת יַעֲקֹב (toledót Ja'akóv Josef) Jaakovi sugupuu – see on Josef. Ja Josefi kaudu toimub juudi rahva loomine ja kujunemine. Ta ei kinnistu Kaananis kohe, sest tulnuks ta kohe Kaananisse – ilmuksid kõikvõimalikud Oholivamad ja neil ei oleks arvu. Ja lapsed ei oleks enam Avrahami järeltulijad, nad rebiksid end lahti oma juurtest, assimileeruksid, lahustuksid, ja kusagil kuidagi libiseksid võib-olla läbi mingid vanad nimed, ja mingid inimesed hakkaksid peagi otsima oma juudi juuri. Nagu ütlevad targad õpetajad, juut – see on see, kelle lapselapsed on juudid. Esavil lapselastega ei õnnestunud, nagu me näeme Oholivama põhjal. Võib muidugi vastu vaielda, et lapselapsi kahest teisest naisest on tal ju olemas, aga tegelikult näitab Oholivama lihtsalt tendentsi, seepärast on teda selles peatükis nii hoolikalt mitu korda täiesti erinevates vormides mainitud. Kuid Kõigekõrgem nägi kaksikute saatused ette erinevalt. Jah, need on paralleelsed, ja me näeme, palju paralleele on kaksikute Jaakovi ja Esavi saatustes. Aga just need erinevad sugupuud, mis on 36. peatükis mosaiigina laiali puistatud, sisaldavad endas võrdlust, paralleele Jaakovi eluga, mis näitavad, kuidas kaksikud lähevad erinevalt läbi ühtede ja samade eluetappide. Paralleelselt ajas, kuid risti, võib nii öelda, vaimses ruumis.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Jaakovist jutustab Toora rohkem kui teistest meie Esiisadest. Rohkem kui Avrahamist ja Jitshakist. Aga see tähendab, et Toora Andnu tahab, et me vaatleksime lähemalt tema sündmusterohket elu. Ja meie nädalalõik Vajišlah on samuti täis palju huvitavaid sündmusi. Ja üks kõige võtmetähtsamaid sündmusi, ja ilmselt võtmesündmus Jaakovi elus – see on see, et Jaakovi nimi muutus. Seejuures toimub see ümbernimetamine koguni kaks korda. Kõigepealt ütleb ingel, kes temaga maadles, talle:

Mitte Jaakoviks ei hüüta enam sinu nime, vaid Jisraeliks, sest sa võitlesid Jumalaga, Jumala Ingliga, ja inimestega ja said võitu.

Aga edasi samas meie nädalalõigus ütleb Kõigekõrgem talle:

Sinu nimi on Jaakov, sind ei nimetata edaspidi nimega Jaakov. Sinu nimi on Jaakov, kuid sind ei nimetata edaspidi nimega Jaakov, vaid Jisrael saab sinu nimeks. Ja ta pani talle nimeks Jisrael.

Ja tekivad küsimused. Esiteks, milleks ja miks muudeti nime kaks korda? Teiseks, miks ütleb Kõigekõrgem sellise hämmastava lause: „Sinu nimi on Jaakov, ja sind ei nimetata enam Jaakoviks?“ Ja edasi me võime ju näha, et Jaakov kandis kuni oma surmani välja ikka nime Jaakov, nii loeme me Berešitis (49:33):

Ja Jaakov lõpetas oma poegadele käskude andmise, ja ta tõmbas oma jalad asemele, ja ta suri, ja ta liideti oma rahvaga

Kui me võrdleme seda teiste juhtumitega, kui keegi Tooras muutis oma nime, siis me näeme kummalist asja. Vaat kuidas muutis nime Avraham. Talle ütles Kõigekõrgem:

Ja sind ei nimetata Avramiks, vaid sinu nimeks saab Avraham, sest paljude rahvaste isaks lasen sul saada.

See tähendab, Avram oli Avram, sai Avrahamiks, sest Kõigekõrgem muutis tema kutsumuse (või avas talle kutsumuse, milleks ta oli ette valmistatud). Ja kuna temast saab paljude rahvaste isa, muudeti tema nime.

Teine juhtum – Jehošua Ben-Nun. Teda kutsuti Hošea. Ja me loeme:

Ja Moše nimetas Hošea, Nuni poja, Jehošuaks.

Kommentaatorid ütlevad: „Milleks ta nii tegi?“ See oli omamoodi palve. „Jehošua – Tema päästab sind. ISSAND päästab sind. Päästku sind Kõigekõrgem viirusest, maakuulajate vandenõust. Eraldagu sind Kõigekõrgem maakuulajatest.“ See tähendab, see on kas teatud laadi õnnistus, palve inimese eest (ja me ütleme sageli, et nimi, millega vanemad last nimetavad, on palve tema eest); või see on see, milliseid muutusi ta toob perekonda; või see on kutsumuse väljakuulutamine, mille Kõigekõrgem ilmutab.

Jisraeli puhul me ei näe ei üht ega teist. Ja tekib küsimus: mis ümbernimetamine see siis ometi on? Kui me vaatame Jaakovi elu päris elu algusest, siis on see elu-võitlus. Jah, isegi enne elu algust, veel siis, kui ta oli üsas koos Esaviga, näeme me, et juba siis: „וַיִּתְרֹצֲצוּ (vajitrotsetsú) ja sagisid imikud Rivka üsas“. Juba siis ei saanud Jaakov ümbritseva maailmaga läbi. Juba siis oli tal raske. Kui Jaakov sündis, teame me, et ta sai nime Jaakov. Ja sellel nimel endal ei olnud väga head konnotatsiooni. Mitte asjata ei ütle Esav: „Vaat miks teda Jaakoviks kutsutakse. Sest ta pettis mind.“ Jaakov – see tähendab kavalavõitu, osav, suli, kõike mitte oma tööga hankiv. Ja selline maine Jaakovil kujuneski. Ta tõepoolest, võib öelda, kui vaadata teda mitte väga sõbralikult, võttis ja võttis vennalt esmasünniõiguse ära, kasutades ära seda, et too oli näljane ja väsinud. Seejärel pettis oma isa, sai pettusega õnnistuse. Põgenes. Ja põgenes samuti veel ühe sellise suli ja mitte väga hea inimese juurde, kes samuti sundis teda mitte väga lihtsatele tegudele. Tema elu ei olnud sugugi meelakkumine, nagu ta hiljem ise vaaraole ka jutustab. Seejärel tagasipöördumine Kaananisse, armastatud naise surm (üks suurimaid tragöödiaid, arvatavasti, Jaakovi elus), Dina vägistamine, Josefi müümine ja palju-palju teisi õnnetusi. Võib öelda, alustades sellest, et Jaakov oli isa poolt armastamata poeg, Jaakov oli võõras Lavani kojas, Jaakov kaotas armastatud naise ja elas naisega, kes, nagu Toora ütleb, oli tema poolt vihatud. Noh, see on Toora liialdus, see on Toora metafoor. Mitte väga lihtne elu inimesel. Ja see nimi Jaakov, ja pidev süüdistus selles, et ta on midagi kelleltki varastanud: Esavilt esmasünniõiguse, Lavanilt kariloomad, ja, mine tea, mida veel ja kellelt. Ja vaat ilmub ingel, kes temaga maadleb, ja ta ütleb: „Enam ei öelda, et oma õnnistused oled sa saanud ebapuhtal, ebaõigel teel. Nüüdsest peale kõik, mida sa oma elus saad, kõik õnnistused, mille sa saad, – inimesed näevad, et need on ausalt välja teenitud. Ei tule tasuta saaki, ei tule lihtsalt, vaid tuleb õnnistus, mille sa välja teenid oma eluga.“

Jaakov sümboliseerib omamoodi Jaakovi ja Iisraeli võitlust. Keda soosib Jumal, kellega on Kõigekõrgem? Kas me võime öelda, et inimene, kes sündis edukana, elab edukana, ei tunne leina, ei tunne hädasid – on inimene, kellega on Jumal? Või, vastupidi, inimene, kes teenib kõik välja oma tööga? Nagu on öeldud, õiged kannatavad nooruses ja on rahulikud, söönud vanaduses. Võib-olla on selle inimesega Jumal? Kuidas meil kindlaks teha? Jaakov, Iisrael – see on näide sellest dilemmast, mis seisab nii iga inimese ees, kui ta hindab oma olukorda, kui ka inimese ees, kui ta vaatab teisi.

Jaakovi armastatud poeg – Josef. Ja Jaakov, kes ise kannatas selle all, et armastatud poeg ei olnud tema, tõstab Josefi esile ja seab ta sellega juba löögi alla. Josef satub Egiptusse poolalasti orjana. Teda veetakse mööda orjaturge, parimal juhul poolalasti, kui mitte lausa alasti. Ta on armetu, kurnatud. Ta pannakse müüki. Teda ostab Potifar ja näeb, et Jumal on temaga. Ja Josef teeb karjääri orjana Potifari kojas, sest Potifar näeb, et Jumal on temaga, usaldab teda üha enam. Ja vale süüdistuse alusel satub Josef vangi. Näib, et varastatud ori, valesti süüdistatud (ei ole selge, kas vangla ülem teadis, et teda süüdistati valesti), sattus vangi. Ülem näeb, et Jumal on temaga, ja edutab teda uuesti, juba vanglas. See inimene, kes on väliselt armetu, õnnetu, ja mis saab olla halvem kui ori, kes on sattunud vangi? Kelle kohta saab suuremal määral öelda, et Jumal on ta maha jätnud? Aga on näha, et Jumal on temaga. On näha, et ta kannab Jumala Valgust, ja tema kaudu on näha Jumalat, vaatamata kõigile tema raskustele. Ja kui me võrdleme seda Jaakovi eluga, siis me näeme, et see on Jaakovi elu kordumine.

Jaakov elab üle hulga ebameeldivusi. Tema elu ei saa kuidagi mugavaks nimetada. Me juba ütlesime, kõigis oma õnnetustes, kõigis oma hädades, kui Jaakov eksib, ja kui Jaakov teeb kohutavaid vigu, ja kui Jaakov kardab Esavit, ja kui Jaakov kardab seda, mida tegid tema enda lapsed Dina juhtumi puhul – kõigis olukordades õige Jaakov, eksiv Jaakov, leinav Jaakov, arg Jaakov, kavaldav Jaakov – Kõigekõrgem ilmutab, et Tema on temaga. See on peamine tunnistus. Keegi ei ütle enam, et sa oled midagi tasuta saanud, ja sulle ei tule enam midagi tasuta. See on õnnistus, mille poole mitte väga paljud ei püüdle, sest tahetakse elada kergelt ja mugavalt. Kuid just see on see, mida Jaakov saab, kui ta ümber nimetatakse. See on see, mis kajastub hiljem Josefi elus. See on see, mida saame meie, kui meid kutsutakse bnei Jisrael. Me võitleme reaalsusega, me võitleme nende takistustega, nende väljakutsetega, mida Kõigekõrgem meie ette seab. Kõik, mis meiega toimub, – see on see, mida Kõigekõrgem tahab meile õpetada.

Iga meie tõke, takistus meie elus – see on Kõigekõrgema õppetund. Ja Kõigekõrgem ütleb: „Mina hakkan teid õpetama, te olete minu koolis, nagu minu õpilased. Teil ei lähe midagi tühja. Selle, mida te saate, teenite te välja.“ See ei tähenda, et ei ole armu, et Kõigekõrgem ei anna õigele lõputult. See ei tähenda, et kui välja ei teeni – ei saa. Jutt käib sellest, et lähenemine Kõigekõrgemale, suhete ülesehitamine Temaga – see on Tema armu sisenemise töö. Ka see on töö. Ja see on see, mis saab kõigile nähtavaks. Ja see on see, mida tähendab nimi Jisrael. See, kes saab õnnistuse selle kaudu, et näitab, et Jumal on temaga raskuste ületamisel, elusituatsiooni ületamisel, oma enda puuduste, mingite sündmuste oma enda elus, mingite oma probleemide ületamisel. See ümbernimetamine on Jaakovi elus võtmetähtsusega ja juudi ajaloos väga tähtis.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Meie nädalalõigus on mitu, jällegi, tähtsat ajaloolist tunnistust. Esimene tunnistus, millest me võime rääkida, – see on Jaakovi ja Esavi kohtumine. Jaakov pöördub tagasi koju Kaanani. Ta ei olnud seal olnud palju aastaid. Kogu tema viibimine väljaspool Kaananit sümboliseerib pagendust. Vastavalt sümboliseerib Jaakovi tagasipöördumine Kaananisse tagasipöördumist juutlusse. Veel päev enne seda, kui ta peab Esaviga kohtuma, ründab teda keegi. Keegi maadleb temaga öösel koiduni. Kommentaatorid vaidlevad teemal: „Kes see võis olla?“ Mõned ütlevad, et see oli Esavi kaitseingel. Teised ütlevad, et see oli keegi inimene Lavani inimeste seast.

Aga on ka teine kommentaar. Ja selle kommentaari järgi maadles Jaakoviga Kõigekõrgema ingel-saadik. Kogu aja, kui Jaakov oli pagenduses, elas ta lihtsa ilmaliku inimese elu. Tema elus oli väga vähe midagi jumalikku. Ja seepärast saadetakse enne tagasipöördumist Kaananisse, enne tagasipöördumist maale, mis on talle määratud, ingel, et teda äratada, et valmistada teda ette missiooniks, äratada temas vaimne algus. Ja koos selle ärkamisega saab Jaakov uue nime – Jisrael. See nimi Jisrael ei ole veel uus isiksus, see ei ole veel uuenenud Jaakov. See on veel ainult seeme, uue isiksuse idu. Me võime näha, et pärast seda, kui Avramist sai Avraham, pärast seda, kui Kõigekõrgem andis talle uue nime, ei pöördu Ta kunagi tema poole vana nimega. Täpselt samuti Sarái, keda hakati nimetama Sáraks, teda ei nimetata enam Saráiks. Aga Jaakovi poole pöördub Kõigekõrgem erinevalt. Mõnikord Jaakov, mõnikord Jisrael. Tarkade arvamuse järgi sõltub see vaimsest seisundist, milles Jaakov on. Selgub, et pärast seda hommikust maadlust tuleb Jaakovil alles saada Jisraeliks.

Me võime näha, mis toimub, kui Jaakov kohtub oma venna Esaviga. Me peame meeles pidama, et Jaakov, saanud Jitshaki õnnistuse, sai preesterluse. Jaakovi ja Esavi vahel ei ole ainult vennalikud suhted, vaid ka preestri ja rahva suhted. Jaakov nimetab vestluses Esaviga temaga kohtudes end kaheksa korda sulaseks. Kaheksa korda ütleb ta Esavile: „Sina oled isand.“ Ja seda hoolimata sellest, et Esav on kutsutud Jaakovit teenima. Me näeme vestluses, et Esav on Jaakovile andeks andnud. Me näeme, et Esav on rõõmus teda nähes. Juudi kommentaatorid ütlevad, et kui Esav nägi Jaakovit, siis tema süda pehmenes. Aga Jaakov omalt poolt ei uskunud Esavit lõpuni. Esav pakub end Jaakovit saatma. Ta lubab isegi minna aeglaselt, nii, et Jaakovil oleks mugav. Aga Jaakov läheb pettusega Esavi juurest ära. Ta ei usu Esavit ja veelgi enam ei ole valmis teda teenima. Selles isade teos võib näha märki järeltulijatele: Iisraeli rahva tagasipöördumine Iisraeli maale pidi Kõigekõrgema kavatsuse järgi olema seotud maailma rahvaste, Esavi järeltulijate teenimisega. Me pidime ootama, et Jisrael pöördub tagasi preesterluse jaoks. Aga tagasi pöördunud, ei nõustunud Jaakov Esavit teenima. Jaakov ei asunud preesterlust täitma. Seepärast Iisraeli tänane tagasipöördumine maale – see on alles tagasipöördumine liha järgi, mitte vaimu järgi. Täpselt nii, nagu Jaakov ei suutnud saada Jisraeliks kohe, kui ta maale sisenes, täpselt samuti sisenevad tema järeltulijad maale praegu ainult kui Jaakov, mitte kui Jisrael. Ja me peame ootama, palvetama ja igati lähemale tooma Iisraeli vaimset tagasipöördumist. Selleks, et maailm oleks parandatud, selleks, et saabuks Mašiahi kuningriik, on vaja, et Iisrael asuks preesterlikule positsioonile. Iisrael ise seda ei taha. Maailma rahvad ei ole selleks valmis. Aga see on Kõigekõrgema kavatsus, nagu see on ilmutatud Tooras.

Ma tahaksin rääkida teiega kolmest minu arvates tähtsast sõnast, mis kirjeldavad inimese ja Kõigekõrgema vastastikuse toime vormi, kuju. Need sõnad esinevad meie Berešiti raamatus, alates nädalalõigust Vajera ja lõpetades nädalalõiguga Mikets. Esimene sõna, millest me räägime, – see on sõna hinneni, mis vene keelde tõlgituna tähendab siin ma olen. Esimest korda inimese suus kõlab see sõna, kui seda lausub Avraham. Berešiti raamatu 22. peatükis me loeme:

„Siin ma olen.“ Mida see fraas tähendab? Justkui oleks ka arusaadav: „Mina – vaat siin. Vaat siin ma olen, siinsamas. Ma olen valmis täitma teie ülesannet. Ma olen saabunud teie käsutusse. Ma olen täielikult teie käsutuses.“ Ühelt poolt sisaldab see fraas mingit tagasihoidlikkust: „Mina – vaat siin, ma olen Sinu ees, ma olen valmis täitma Sinu tahet.“ Teiselt poolt tähendab see fraas ka seda, et mul on teatud potentsiaal, mul on teatud jõud, millega ma olen valmis seda tahet täitma. Võib öelda, et fraas hinneni kõlab inimese suus siis, kui inimene puutub kokku Jumaliku kohalolekuga ühel või teisel kujul, isegi kui see on isa ja poja dialoog. Me loeme edasi, kui Jitshak ja Avraham lähevad juba ohverdamise paika. Toimub väga dramaatiline stseen.

Vajomer jitshák el-avraham avív (ja ütles Jitshak Avrahamile, oma isale) vajomer (ja ütles). Ilmselt kahekordne kordus. Oli vaikus, ja siis: „Ja ütles Jitshak Avrahamile, oma isale, ja ütles…“ Raskelt tulevad Jitshakile need sõnad. „Ja ütles talle: ‚Avi (isa)!‘ Vajomer hinneni (ja ütles: ‚Siin ma olen‘).“ Kui juba peaaegu kõik oli selgeks saanud, kui nad juba läksid ohverdamise paika, näeb isa dialoogis Jitshakiga dialoogi Kõigekõrgemaga. See on inimene, kes täidab Kõigekõrgema tahet, ja siin teenib isa teda, nagu astuks ta Šehina ette, otsekui jumalik kohalolek ilmneks Jitshaki sõnades. Ja isa vastab talle: „Hinneni vení (siin ma olen, mu poeg).“ Ja Jitshak esitab oma tuntud küsimuse: „Hinne ha'eš veha'etsím (vaat tuli ja puud), ve'ajé hasé le'olá (aga kus on tall ohverdamiseks)?“ Siin ütleb Avraham jälle Jitshakile: „Ma olen täielikult sinu käsutuses, ma olen täielikult valmis sind aitama.“ Siis me kuuleme kolmandat korda seda hinneni, kui ingel hüüab Avrahami poole ja ütleb talle, et ta ei puudutaks noorukit. Ja siin ütleb Avraham: „Ma olen täielikult valmis peatuma, ma ei klammerdu selle käsu täitmise külge, mul ei ole vaja minna ajalukku kui isa, kes tõi ohvriks oma poja, sellega kuulsaks saada. Vaat siin ma olen, kogu minu potentsiaal, kõik minu jõud on jälle valmis teenima Kõigekõrgemat igal hetkel.“

Esav tuleb õnnistuse järele Jitshaki, oma isa juurde, me loeme 27. peatükis:

Esav paistab silma sellega, et ta täidab väga hoolikalt isa ja ema austamise käsku. Sellest me loeme edasi, et Rivka isegi toob välja erilised riided, milles Esav isa juurde sisenes. Esav teab, mida oma isale valmistada. Esav armastab oma isa, hoolitseb tema eest. Ja kui Jitshak teda kutsub, tajub Esav seda kui seismist jumaliku Šehina ees. Jälle: „Ma olen täielikult sinu käsutuses.“ Huvitav, et kui Jaakov tuleb Jitshaki juurde õnnistuse järele, siis Jitshak ütleb talle: „Hinneni (siin ma olen).“ Ta ei ütle seda Esavile, kes tuli hiljem. Jaakov, kes tuli pettusega, kuuleb oma isalt just seda sama hinneni (siin ma olen). Siin ma olen – see tähendab, ma olen valmis kõik oma jõud, kogu enda andma sinu käsutusse. Ma olen sinu kõrval, ja ma olen üleni sinu teenistuses. Üleni olen ma valmis teenima sind kõigi oma jõududega. See on esimene sõna, millest ma tahtsin rääkida. Meie sage vastus Kõigekõrgema kutsele, kui me ütleme talle: „Hinneni (siin ma olen).“ „Siin ma olen, läkita mind“, – nagu ütles Ješajahu. – Siin ma olen, ma olen valmis. Kõik minu jõud, minu tööriistad, minu talendid, minu võimed – kõik selleks, et ma teeniksin Sind.“

Teine sõna, mida on kasutatud meie nädalalõigus, – see on sõna, mida ütleb Jaakov, kui ta pöördub palvega Kõigekõrgema poole. See on sõna katónti (ma olen väheseks jäänud). „Ma olen jäänud väikeseks kõigi halastuste ees, mida Sina oled teinud oma sulasele, sest kepiga läksin ma üle Jardeni, aga nüüd olen ma saanud nagu kaks leeri (katónti mikól hahasadím (ma olen jäänud väikeseks kõigi halastuste ees) (Berešit 32:10). Nähes kõiki neid halastusi, mis toimusid minu elus, ma näen, et Sina tegutsed mitte ainult minu jõu kaudu, mitte ainult hinneni kaudu, mitte ainult selle kaudu, et ma olen valmis kõik oma jõud, kogu enda Sulle andma, vaid Sina tegutsed ka minu jõuetuse kaudu, katónti kaudu, selle kaudu, et mind ei ole. Ma järgnesin Sulle, nähes und, nähes õnnistuse und, kui Kõigekõrgem seisis redeli juures. Ma läksin üksnes ühe kepiga üle Jardeni, läksin Sinu järel oma vähenemises. Ma kogu aeg vähenesin, vähenesin... Ainult Sinu halastused kasvatasid minu jõudu ja minu rikkust, minu heaolu. Ma olen tugev ainult tänu sellele, et ma olen vähenenud Sinu halastuste ees. Seepärast ma ei hakka nüüd palju tegutsema. Mul ei ole jõudu palju tegutseda, täie jõuga tegutseda. Ma ei saa öelda: „Hinneni, siin on kogu minu jõud, kogu minu potentsiaal Sinu käsutuses. Kaitse Sina mind mu venna eest, Esavi eest. Ma loodan jälle Sinule selles, et ma olen väike, ja Sina päästad mind. Ja ma tänan Sind halastuste eest. Ja ma olen rikas Sinu halastustest. Las Sinu halastused ka edaspidi kaitsevad mind.“

Me ei saa alati ja meil ei ole alati jõudu tegutseda. Olukord ei ole alati selline, et me oleme tugevad. Ja me ei saa alati öelda: „Sina ju lubasid, Sina oled minu taga, ma hakkan kogu oma jõuga tegutsema.“ Ei, siin võib öelda: „Sinu tõotusega, Sinu halastusega… Aga mina olen siin vaid oma väikese osaga. Mind ei ole, ma ei jaksa praegu öelda seda sama hinneni, kogu minu potentsiaal kuulub Sulle.“

Kolmas sõna, millest ma tahan rääkida, – see on sõna bil'adáj. Seda kasutab Josef, kui ta vastab vaaraole. Berešiti raamatu 41. peatükis, juba nädalalõigus Mikets, vastab Josef vaaraole ja ütleb talle:

See tähendab, Josef ütleb: „Ma ei ole selles loos isegi väike, mitte nii, et mind on siin päris natuke, vaid mind ei ole siin üldse. Ja nüüd hakkab Jumal tegutsema minust mööda, ilma minuta. Ma olen siin valjuhääldi, kõlar, retranslaator. Ma hakkan ainult edasi andma seda, mida Jumal ütleb. Ma ei hakka üldse mitte kuidagi, isegi mitte väikese-väikese osaga osalema selles, kuidas Jumal tegutseb. Ainult Jumal hakkab rääkima, ainult Jumal hakkab ilmutama. Minu ülesanne on välja lülituda, saada täielikult juhiks sellele, mida teeb Jumal, sellele, mida hakkab rääkima Jumal.“

See on suhete kõrgpilotaaž Kõigekõrgemaga. Võib tunduda, et hinneni, kui ma olen täielikult valmis, ja kui ma olen tugev, ja kui kõik minu tööriistad – see on väga tugev, see annab mulle võimaluse osaleda maailmaloomise protsessis, maailma parandamises. Aga bil'adáj – see on väga kõrge tase, kui ma olen valmis, et Jumal tegutseks minu kaudu, aga mina ei tegutseks selles kuidagi: ei oma mõttega, ei oma unistustega, ei oma plaanidega, suunamata Kõigekõrgemat, võib-olla isegi palvega: „Ära tee nii ja ära tee nii.“ Vaid lihtsalt lasta Kõigekõrgemal enda kaudu tegutseda, välja mõtlemata Talle stsenaariume, lahendusi ja fantaseerimata tuleviku väljavaadetest. See on see tase, millel Josef ütleb just selle sõna: „Bil'adáj (ilma minuta hakkab Jumal tegutsema). Mind ei ole siin üldse. Mitte ainult ei ole hinneni, ma ei ole isegi katónti“.

See on lühidalt kolm inimese ja Kõigekõrgema vastastikuse toime taset. Igaüks neist on suurepärane, igaüks neist on kohane. Igaühel neist on oma koht päikese all, oma koht õigel ajal. See on nagu kolm sedelit, kolm tõendit, mida me võime taskust välja võtta. Ja õigel hetkel õige tõend välja võtta ja mitte segi ajada – see on väga tähtis.

Nädalalõigule Vajišlah vastab prohvetliku lõiguna sugugi mitte lõik, vaid terve raamat – prohvet Ovadjahu raamat, kõige lühem raamat Tanahis. Selles on kokku 21 salmi. Just seda me hakkamegi lugema.

Prohvet Ovadjahu enda kohta ei tea me peaaegu midagi peale nime. Mõned kommentaatorid ütlevad, et see on seesama Ovadjahu, kes prohvetite tagakiusamise ajal neid päästis. Sellest me loeme Melahimi esimeses raamatus (18:4):

Ja oli, kui Izevel hävitas ISSANDA prohveteid, võttis Ovadjahu 100 prohvetit ja peitis nad 50 kaupa koopasse ja toitis neid leiva ja veega.

Siin jutustab Pühakiri meile, et Ahavi koja ülevaataja nimega Ovadjahu korraldas prohvetite tagakiusamise ajal terve operatsiooni nende päästmiseks ja leiva ja veega varustamiseks. See on kahtlemata suur kangelastegu. Ja ta muidugi seadis end surmaohtu. Kommentaatorid ütlevad: „Vaat tasuks selle hoolsuse eest, selle innukuse eest prohvetite pärast sai Ovadjahu ka ise prohvetikuulutuse.“ Teised kommentaatorid ütlevad: „Kuid see ei ole tingimata nii, et kui kellegi nimi on Ovadjahu, siis on see seesama Ovadjahu.“ Ovadjahu on väga levinud nimi. Ja võib-olla oli see hoopis teine Ovadjahu.

On ka kommentaatoreid, kes ütlevad, et võib-olla ei olnud selle inimese nimi üldse Ovadjahu. Sest sõna ovadijahu tähendab ISSANDA sulane. Nii võis pseudonüümina alla kirjutada mingi tagasihoidlik inimene, kes ütleb: „Ma olen ainult prohvet, ma kannan ainult Jumala sõna.“ Ja nii jääme me teadmatusse selles, kes siis on prohvet Ovadjahu. Aga me loeme koos teiega tema raamatu läbi.

Alati, kui ma kohtan seda väljendit – ADONAI HAŠEM (vene keelde võib tõlkida Isand ISSAND, sinodaaltõlkes on tavaliselt Valitseja ISSAND), olen ma mõnevõrra segaduses selle tõttu, et vene keel on palju vähem salliv tautoloogiate suhtes kui heebrea keel. Noh, tõlgime siin ISSANDAKS.

…Kuulsime me kuuldut ISSANDALT (kuulsime me sõnumit ISSANDALT), ja saadik on läkitatud paganate juurde…

צִיר (tsir) – see on mingi saadik, kes tegeleb süstikreisidega, see tähendab, saadik, kes täidab saadikuülesannet pidevalt. See inimene, kes on pidev tegutsemise kanal teise inimese suhtes, või Kõigekõrgema pidev saadik teiste rahvaste juurde. Milline on selle saadiku missioon? Niivõrd kui me saame aru sellest raamatust ja Jirmejahu raamatust, kannab see ingel edasi mõtteid, paneb kuningate ja valitsejate peadesse teatud ideid. Antud juhul ütleb ta:

…„tõuskem ja mingem üles tema vastu (see tähendab Edomi vastu) sõjaga“.

Sellise sõnumi kuulis Kõigekõrgemalt prohvet Ovadjahu. Me tuleme selle juurde veidi hiljem veel tagasi.

Siin ei peeta silmas suurust. On väikesed riigid – Monaco ja Andorra, Liechtenstein ja Luksemburg. Ja nad ei ole sugugi põlatud. Somaalia, mis on territooriumilt ja rahvaarvult palju suurem, naudib palju väiksemat austust, tal on palju halvem maine. Jutt käib siin just mainest: „Ma tegin sind väikeseks, sa oled väga põlatud.“

Nüüd pöördugem teise prohveti poole – prohvet Jirmejahu poole, kes samuti pöördub Edomi poole 49. peatükis:

Ma kuulsin sõnumit ISSANDALT, ja rahvaste juurde on saadetud sõnumitooja: „Kogunege ja minge tema vastu ja tõuske sõtta.“ Ja vaata, Mina tegin sind väikeseks rahvaste seas ja põlatuks.

See on peaaegu sõna-sõnalt sama. Võib öelda, et kas Jirmejahu jutustab oma sõnadega ümber Ovadjahu sõnu või Ovadjahu jutustab oma sõnadega ümber Jirmejahu sõnu. Aga tegelikult ei ole see ei üks ega teine. Mis toimub? Tõepoolest, ülemises maailmas, mingis kõrgemas maailmas saadab Kõigekõrgem oma saadikud rahvaste juurde ja ütleb neile: „Tõuske sõjaga Edomi vastu.“ Mõlemad prohvetid näevad seda ja kirjeldavad üht ja sama nägemust. Seepärast ütleb Ovadjahu: שְׁמוּעָה שָׁמַעְנוּ (šmu'á šamá'nu)me kuulsime sõnumit. Mitte mina ei kuulnud, vaid meie kuulsime. Kes näevad kõrgemaid maailmu, need näevad toimuvat, ja prohvet Ovadjahu on üks neist.

Ta seletab, miks selline õnnetus juhtus Esaviga:

Nagu Hava ütleb mao kohta: הַנָּחָשׁ הִשִּׁיאַנִי (hanaháš hiši'áni) – madu ahvatles mind. Mida siis rääkis Esav oma südames?

… „ma elan kaljulõhedes“ …

Esav arvas (ja loogiline oli nii arvata), et ta elab mägises, raskesti ligipääsetavas paigas, mäe kõrgustikul, läbipääsmatute kaljude taga, ja tundis end piisavalt turvaliselt.

…ja tema süda, tundes seda kõrgust, millel ta elab, arutles: „kes heidab mind alla maa peale?“

Noh, tõepoolest, kes läheb sõjaga Edomi vastu läbi nende raskesti läbitavate kaljude, läbi nende läbipääsmatute mägede, et sõdida ja teda alla heita? Väga turvaliselt, väga mugavalt on Edom end sisse seadnud.

Kõigekõrgem ütleb:

ISSAND ütleb: „See, mis on inimestele kättesaamatu, on Minule kättesaadav. Mina toon sind alla. Sa ei saa end kusagil turvaliselt tunda.“

Jälle pöördugem ja võrdlegem sellega, mida ütleb prohvet Jirmejahu:

„Õuduseks olid sa kõigile. Sinu südame jultumus pettis sind, kes sa elad kaljulõhede vahel, küngaste tipus. Isegi kui sa punud oma pesa kõrgele nagu kotkas, siis ka sealt paiskan Mina sind alla“ – ISSANDA sõna.

Jälle räägivad kaks prohvetit peaaegu ühesuguste sõnadega peaaegu üht ja sama mõtet, sest nad näevad ja jälgivad üht ja sama taevast nähtust.

Edasi esitab prohvet, kuidas saab hinnata selle kahju ulatust, mis Edomile tekitatakse:

See tähendab, ükski öine röövel, ükski varas ei suuda sind nii rüüstata. Kuidas röövib varas? Ta viib ära kõik kõige väärtuslikuma, paneb kottidesse ja kannab nii palju, kui jaksab ära kanda.

…KUI VIINAMÄE RÜÜSTAJAD TULID, JÄTAVAD NAD JU MAHA VÄIKESED, VEEL TOORED MARJAD.

Oli selliseid inimesi (neid on ka praegu), kes ronivad võõrastesse viinamägedesse, varastavad võõraid viinamarju, – viinamäe rüüstajad. Aga isegi vargad ei võta viimast.

Ja jälle näeme me paralleeli prohvet Jirmejahuga:

Kui viinamarjakorjajad oleksid tulnud sinu juurde, kas nad siis poleks jätnud korjamata marju? Kui vargad oleksid tulnud öösel, oleksid nad ju röövinud ainult nii palju, kui neil vaja. Aga Mina riisusin Esavi paljaks, avasin tema salajase pelgupaiga. Ja ta ei suuda end peita. Hävitatud on tema järeltulijad ja tema vennad ja naabrid, ja teda ei ole enam.

Siin ütleb Kõigekõrgem: „Kui keegi sind vaatab, siis ta mõtleb nii: ‚Mis siin oli? Vargad? Ei, vargad poleks nii palju varastanud. Mingid röövlid? Ka röövlid poleks nii palju ära viinud. See on ainult Kõigekõrgema käsi, ainult Kõigekõrgem võis Esavi nii paljaks riisuda.‘“ Ja Kõigekõrgem ise ütleb: „Jah, see olin Mina, kes sind paljaks riisus.“

Esavil olid liitlased. Ta oli tegelikult omal ajal oma piirkonnas lugupeetud seltsimees ega muutunud kohe nii häbiväärseks. Prohvet ütleb:

Seda võib mõista mitmeti. Salm ei ole tõepoolest väga arusaadav. Võib mõista nii: „Nad läksid koos sinuga, sõdisid koos sinuga oma kuningriikide piirideni. Kui nad olid oma kuningriigid vabastanud, lõpetasid nad sõdimise.“ Võib seda mõista ka teisiti: „Nad lihtsalt saatsid sind piirideni, kui sa nende juurde tulid. Nad saatsid sind lävepakuni, patsutasid sulle õlale ja ütlesid: ‚Esavike, Jumal aidaku, kõike head sulle!‘“

…kõik sinu kaaslased tõmbavad sind haneks ja saavad sinust võitu. ja need, kes sõid sinu leiba, hakkasid sulle takistust panema, öeldes: „tal ei ole mingit mõistust. Ta on vist arust ära läinud.“

Või: „Midagi sellist juhtus sinuga, et sa kaotasid oma liitlaste austuse, et nad ei taha enam sinuga tegemist teha. Kuidagi lakkasid sa olemast lugupeetud rahvusvahelisel areenil.“

8. salmis annab prohvet vastuse küsimusele, kuidas selline asi juhtus:

Mõned uurijad, kommentaatorid ütlevad, et võib-olla oli Esavil, Edumea kuningriigil üldse, mingeid erilisi tehnoloogiaid või eriline filosoofia, tarkus. Mõned peavad Jovi ja tema külalisi edumealasteks ja ütlevad, et neil olid just sellised filosoofilised teadmised. Seda võib mõista lihtsalt: kadus terve mõistus, mis oli Esavil, tema valitsejatel, mis lubas neil riiki valitseda, ja pealegi nii, et teised kuningad ja valitsejad nägid vajadust või kasu selles, et astuda Esaviga mingitesse kokkulepetesse. Ja siin võime me jälle näha paralleeli prohvet Jirmejahul 49. peatükis:

Edomi kohta ütles nõnda ISSAND Tsvaot: „Kas Temanis ei ole enam tarkust? Mõistlike nõu on kadunud. Nende tarkus on nürinenud.

Siin näeme me jälle, et eri prohvetid räägivad väga kooskõlaliselt.

Teiman – see on teine pealinn, võib öelda, Edomi majanduslik pealinn, näiteks nagu Sydney Austraalias.

„Katab häbi“, „sinu riietuseks saab häbi“ – see tähendab: „Ja väliselt näed sa välja häbiväärne“; see on mingi alastus, mida ei saa millegagi katta.

…ja sind lõigatakse ära igaveseks.

Milles siis oli probleem? Edom oli tol ajal Iisraeli liitlane. Kui Iisrael sattus hätta, reetis Edom oma liitlase, läks üle teisele poole ja võttis aktiivselt osa Iisraeli rüüstamisest. Enamgi veel, need põgenenud iisraellased, kes sattusid Edomi territooriumile, andsid edumealased välja Nevuhadnetsarile.

11. salmist alates hakkab prohvet punkt-punktilt loetlema rikkumisi, mille Esav toime pani.

Edom kavatses vallutada nõrgenenud Iisraeli ja Jehuda ning omastada need maad. Laiutada neil, nagu laiutab okupant vallutatud maadel. Sellest räägib prohvet Jehezkel:

Selle eest, et sul oli igavene vaen ja sa andsid Jisraeli koja mõõga kätte õnnetuse ajal ja viimase patu ajal. Selle eest, et sa ütlesid: „Need kaks rahvast, need kaks maad saavad minu omaks ja me võtame need oma valdusse.“

Midagi sarnast oli juba juhtunud Iisraeli lõunas: tema mõju Eilati piirkonnas nõrgenes pärast Šlomo surma, edumealased võtsid juutidelt ära Eilati sadamad. See tähendab, Edomi (Esavi) patu juur – see on tema vaenulikkus venna Jaakovi vastu. Ja see vaenulikkus ei sündinud eile, see on vana ja varjatud.

Mõned tõlgivad neid käske, mis algavad sõnaga וְאַל- (ve'al-), kui sul poleks olnud tarvis, aga tegelikult אַל- ('al-) – see on hoiatus tulevikuks ära tee nii, ära tee seda, mis siin on loetletud. Ja ilmselt ei ole see käsk ainult Esavile, sest edasi hakatakse rääkima kõigist rahvastest.

…ja ära ava laialt oma suud (see tähendab, ära naera täiel häälel) õnnetuse päeval.

Ja jälle võime me pöörduda teise prohveti poole, Amose poole:

Nõnda ütles ISSAND: „Edomi kolme üleastumise ja nelja pärast ei pööra Mina viha temast ära. Selle eest, et ta jälitas mõõgaga oma venda ja heitis kõrvale oma halastuse, ja tema viha märatses, ja igavesti pidas ta oma raevu, ja saadan tule Teimanile, ja see neelab Botsra paleed.

See on prohvet Amose esimesest peatükist. Ja jälle näeme me, et prohvetid räägivad ühel häälel Esavile nii tema minevikust kui ka tema olevikust ja tema tulevikust.

Jällegi ainult mõned sõnad, aga kui alatu on see, mida prohvet siin mainib. Tõepoolest, edumealased läksid ristteedele, mingitele teedele, mida mööda põgenikud põgenesid, ega lasknud neil ära põgeneda, tapsid ja röövisid neid.

…ja ära anna välja tema põgenikke õnnetuse ajal.

Põgenike mitteväljaandmine nende vaenlasele oli tolle aja kohta normaalne inimlik reegel. Prohvet Amose raamatu esimeses peatükis ütleb Kõigekõrgem, et ei andesta Tsori elanikele ja Gaza elanikele seda, et nad andsid põgenikke vaenlastele välja. See on väga ebamoraalne tegu, ükskõik millise kasuga see end ka ei varjaks. Ja Ovadjahu lõpetab hoiatusega, et see kohus läheneb, et see tuleb juba varsti.

Mida sa tegid, kuidas sa käitusid oma venna Iisraeli suhtes, nõnda sünnib ka sinuga.

Nad joovad end nii purju, et sellesse oma joobesse jäävad nad igaveseks, otsekui poleks neid kunagi olnudki. Eiha raamatus loeme me sarnaseid sõnu Esavi kohta: „Rõõmusta ja lõbutse, Edomi tütar, kes sa elad Utsi maal, ka sinuni jõuab karikas. Sa jood end täis ja oksendad.“ Kujund on natuke teistsugune, aga mõte on sarnane.

Siin me näeme mitte ainult Esavi karistamise ideed, vaid ka pääsemise, tagasipöördumise ning Josefi koja ja Jaakovi koja taasühinemise uut tahku, see tähendab Iisraeli ja Jehuda taasühinemist. Vaat mida me loeme prohvet Jehezkelil 37. peatükis:

Ja ISSANDA sõna oli mulle öeldud: „Aga sina, inimesepoeg, võta endale üks kepp ja kirjuta sellele: ‚Jehudale ja Jisraeli poegadele, kes temaga ühinesid.‘ Ja võta teine kepp ja kirjuta sellele: ‚Josefile, Efrajimi ja kõigi temaga ühinenud Iisraeli poegade kepp.‘ Ja too need üksteisele lähemale, otsekui oleks sul üks kepp, ja need muutuvad üheks sinu käes.“

Siin ütleb ISSAND prohvet Jehezkeli kaudu sedasama, mida Ta ütleb mitte otse, vaid justkui täiesti möödaminnes prohvet Ovadjahu kaudu: Iisraeli rahvas ühineb üheks rahvaks. Edomi rahva ärapõletamisest räägib ka prohvet Amos, loeme seda veel kord:

Ja Mina saadan tule Teimani peale, ja see õgib paleed.

See tähendab, jälle kuulutavad prohvetid ühel häälel Edomile üht ja sama tulevikku.

Aga prohvet Ovadjahu jätkab rääkimist Iisraelist:

Võib öelda, et see on Nürnbergi protsessi eelkuju, see tähendab, Esavi poolelt mõistetakse kohut sõjakurjategijate üle. See on tõeline kohus, mis asutatakse Iisraeli maal. Muidugi tahab inimene sageli tegutseda liha kutsel. On palju inimesi, keda tahaks tappa, kägistada, neil kaela murda ja neile mitmesuguseid muid „meeldivusi“ valmistada. Toora on meile antud, et me mõistaksime inimeste üle kohut Toora järgi, et me ohjeldaksime seda oma loomalikku alget. Ja siin on prohveti tõotus, et ei tule arveteõiendamist, ei tule genotsiidi, midagi sellist ei tule. Tuleb kohus Toora järgi, ja selle kaudu kinnitub Jumala kuningriik.

…kuningriik ja võim on ISSANDAL.

ISSAND näitab oma võimu avalikult selle kaudu, et Iisraeli rahvas pöördub tagasi oma maale. Aga need, kes teda rõhusid, isegi need, kes tundsid kahjurõõmu Iisraeli rahva rõhumise üle, need, kes rõõmustasid tema õnnetuse üle, – kõik nad seisavad kohtu ees. Just kohus, mida mõistetakse kurjategijate üle, isegi sõjakurjategijate üle – see on Kõigekõrgema kuningriigi kinnitamine. Selle kaudu tunneb kogu maailm ära, et Kõigekõrgem on Kuningas ja Kohtumõistja.

Vaat nii me lugesimegi prohvet Ovadjahu raamatu lõpuni.

Noh, et lõpetada heal noodil, räägin teile ühe jutukese Esavist ja Iisraelist. Rabi Eleazar ben Šimon jalutas mere kaldal Jaffas ja nägi laeva, mis sõna otseses mõttes silme all põhja läks. Üks roomlane, kes oli laevahukust pääsenud laevavraki tüki peal, ujus kaldale. Kuid olles täiesti alasti, oli ta sunnitud end meres peitma. Sel ajal läksid paljud Iisraelist Jerušalajimi kummardama, nagu neile on ette nähtud kolm korda aastas (noh, sõna otseses mõttes lugu heast samaarlasest). Roomlane aga hakkas neid hüüdma, öeldes: „Ma olen teie vanema venna Esavi poegadest. Andke mulle väikseimgi oma riietest, et ma saaksin katta oma alastust, sest ma olen merest kurnatud, mul ei ole midagi järele jäänud.“ Iisraellased vastasid talle: „Olgu nõnda kurnatud kõik sinu rahva pojad.“ Nähes rabi Eleazari, ütles roomlane talle: „Ma näen, et sa oled oma rahva seas vanamees, ilmselt oled õpetatud lugupidamisele loodute vastu. Anna mulle riie, et ma saaksin katta oma häbet.“ Rabi Eleazari seljas oli seitse riideeset. Ta võttis ühe riideeseme seljast ja andis roomlasele, viis ta oma majja, andis talle süüa, andis talle juua, saatis ta austusega teele ja andis kakssada denaari teekonnaks.

Palju aastaid hiljem suri Roomas kuri keiser, ja tema asemele määrati seesama roomlane, kes oli Jaffa rannikul uppumas. Ja ta andis välja määruse Iisraeli kohta: kõik mehed mõista surma, aga naised – orjusesse. Targad hakkasid rabi Eleazari veenma: „Mine keisri juurde ja saavuta temaga leppimine, sa oled ju tark inimene.“ Ta ütles: „Te ju teate seda rahvast, see ei tee midagi niisama.“ Nad ütlesid: „Vaat sulle 4 tuhat denaari, mine ja lepi temaga.“

Rabi võttis selle raha ja läks Rooma juute päästma. Ta seisis kuninglikes väravates ja ütles: „Minge ja teatage kuningale, et on saabunud juut ja tahab rääkida.“ Teatati. Kuningas ütles: „Tooge ta siia.“ Nähes teda, astus keiser troonilt alla, langes silmili maha, öeldes: „Mida teeb siin isand? Ja mis sundis isandat nii kauget teed käima?“ Rabi Eleazar vastas: „Ma tulin sind paluma, et sa halastaksid rahva peale ja tühistaksid otsuse.“ Keiser vastas talle: „Kas Tooras on valet?“ „Ei“, – vastas rabi Eleazar. Keiser ütles: „Kas ei ole Tooras kirjutatud: ‚Amorlane ja moablane ei tule Jumala kogudusse‘? Mille eest? Selle eest, et nad ei võtnud teid vastu leiva ja veega. Ja on kirjutatud: ‚Ära põlga edomlast, sest ta on sulle vend.‘ Kas mina ei ole Esavi, teie venna, poegadest? Kuid nad ei osutanud mulle armu, kui ma seal uppusin. Aga see, kes astub Toorast üle, väärib surma.“ Rabi Eleazar ben Šimon ütles: „Isegi kui nad patustasid sinu vastu, halasta nende peale.“ Keiser ütles: „Noh, rabi, sa oled täiskasvanud inimene. Tead, meil ei tehta midagi niisama.“ Rabi Eleazar ütles: „Noh, muidugi tean. Vaat sulle 4 tuhat denaari.“ Keiser ütles: „Olgu need 4 tuhat dinaari sulle tasuks nende 200 eest, mis sa mulle andsid. Ja sinu rahvas pääseb sinu pärast. Mine varakambrisse ja võta seitse riideeset selle riideeseme eest, mis sa mulle andsid. Mine rahuga oma rahva juurde. Ma halastan tema peale sinu pärast.“ Ja targad ütlesid rabi Eleazari kohta: „Tema kohta on öeldud: läkita oma leib üle vee.“ See lugu on jutustatud midrašide kogumikus Kohelet raamatu kohta. See on lihtsalt jutuke. Võib seda uskuda, võib ja isegi parem on mitte uskuda, aga lugu on õpetlik, kuidas ka ei vaataks.

Lugege ka: Vajetse, Vaješev, palve ja Toora nädalalõigud.