Vaješev

Siin on teatav vastukaal: seal, kus isad rändasid, asub Jaakov (pärast seda, kui ta naasis Haranist, pagendusest) paigale. Võib ka nii öelda, et Jaakov lõdvestus. Iga kord, kui me loeme Tooras sõna vajéšev (stiilivõte, mis on lugejale arusaadav), tähendab see: oota õnnetust, mingi vaikus enne tormi, enne mingeid ebameeldivaid sündmusi. Jaakov asub paigale oma isa rändamise maal, Kaanani maal.

Kuidas see siis nii on, et Jaakovi suguloos seisab: „Josef on 17 aastat vana“? Siin on sõna toldót kasutatud tähenduses viljad, sünnitised, sõnast leolít – sünnitama, toldot – sünnitised. Vaat mis juhtus Jaakoviga, vaat need on tema paigaleasumise viljad pühal maal, kui ta lõdvestus, võib-olla enne aega. Niisiis, tal on poeg Josef (me kuulsime temast, kui ta sündis, ja sellest ajast peale me temast enam midagi ei tea).

Vehú ná'ar et-bené vilhá ve'ét-bené zilpá – ja ta on Bilha poegade ja Zilpa poegade brigadir. Sõna ná'ar tähendab sõna-sõnalt noormees või see, kes kõiki pidevalt tagant utsitab, täis algatusvõimet; kuid lihtsas tähenduses – noormees. Ruti raamatus loeme sellest, et lõikajate juures oli lõikajate brigadir, alama astme mänedžer, keda kutsuti ná'ar. Siin me näeme, et Josef on 17 aastat vana ja ta on määratud millekski brigadiri, juhendaja või mänedžeri sarnaseks Bilha ja Zilpa, Jaakovi naiste, poegade juurde.

Kõike, mida nad tegid, kandis Josef isale ette. Võib, püüdes temast head oletada, öelda, et Josefil oli hea kavatsus maailma parandamiseks, et ta tahtis, et kõik oleksid head, ja lihtsalt banaalselt kaebas issile oma vendade halva käitumise peale. Kuid meil on, arusaadavalt, suhtumine inimesse, kes kaebab oma vendade peale isegi sellisele inimesele nagu Jaakov, libe. Ja me ei hakka hindama seda, kuidas Josef käitub, kuid me mõistame, et vennad teda eriti armastama ei hakka. Ja just sellisel ametikohal, sellises olukorras Josef asubki.

Iisrael armastas oma poega rohkem kui kõiki lapsi, isegi rohkem kui Binjamini – Josefi nooremat venda. Binjamin on 10 aastat vana, ta ei ole veel võib-olla nii vilgas, nii ilus, nii karismaatiline, – kõik see (me näeme) kuulub Josefile.

Ketónet passím tõlgitakse sõna-sõnalt triibuline kuub, kuid sõna pas (riba) võib tähendada ka riba, mis ühendab kätt küünarvarrega, ja siis tähendab see, et Jaakov tegi talle pikkade, täispikkade varrukatega riietuse. Inimese riietuse, kes varrukaid üles ei käära või ei tööta, – sellise tähtsa härrasriietuse. Teised ütlevad, et ta tegi talle kaunistatud riietuse, see tähendab, tegi talle mingi riietuse tellimuse peale.

Talmud ütleb traktaadis Šabbat: „Inimene ei tohi oma üht poega teiste laste seast esile tõsta. Vaadake, liigse villatüki pärast, mille väärtus oli 2 sela, laskus Iisraeli rahvas Egiptusesse, sündis vihkamine.“ Vennad, loomulikult, vihkasid tõusikut, pealekaebajat, ilupoissi Josefit.

Ühest küljest võib Raši (rabi Šlomo Jitshaki) järel öelda, et nendest mitte eriti headest sõnadest vendade kohta võib öelda nende kohta midagi head: et nad on vähemalt ausad, nad ei ole silmakirjatsejad, nad ei ole kahepalgelised. Sellist isiklikku vastumeelsust tunnevad nad Josefi vastu, et isegi rääkida temaga ei suuda, ega räägigi. Kuid me oleme juba läbi lugenud Berešiti raamatu 36 peatükki. Esimene lugu – kui Hava, kõige tõenäolisemalt, vaikides andis Adamile vilja. Kui ta oleks öelnud: „Vaata, madu meelitas mind maitsma“, siis oleks võinud madu lihtsalt nüpeldada, ja sellega oleks kõik lõppenud. Kajin justkui tahtis oma vennaga rääkida, igal juhul on kirjutatud: „Ja Kajin ütles Hevelile, oma vennale.“ Ja edasi ei ole kirjutatud, mida ta talle ütles. See tähendab, võib nii mõista: tahtis öelda, kuid rääkida ei õnnestu. Ja edasi kogu Pühakirja vältel näeme vaenu vendade vahel. Avraham ütleb Lotile: „Lähme lahku, sest me oleme vennad, sest meie tüli võib viia tapmiseni.“ Esav ja Jaakov vähemalt räägivad: rääkisid ja läksid rahulikult lahku, lõhestasid maailma, mingil määral jagasid maa, kuid nad suudavad rahumeelselt kõrvuti elada ja matsid isegi isa koos.

Ja siin algab jälle seesama lugu: vennad ei suuda rääkida. See on kõige hirmsam, kui perekonnas ei räägita, kui isegi suhteid selgeks rääkida ei õnnestu. Selline oli olukord nende ilmutuste eel, mille Josef sai.

Kuidas sellist und mõista? Väga mitmeti võib mõista. Ma pakun praegu teha peaaegu võimatut. Me loeme teiega Toorat ja osaliselt teeme näo, et me loeme seda, sest me tunneme seda. Kui praegu küsida, mida see unenägu tähendab, siis mulle öeldakse, et vennad hiljem Egiptuses kummardavad tema ees, või veel mingeid variante. Kuid vennad ei lugenud Berešiti raamatut. Ja kui proovida lugeda seda raamatut nagu esimest korda, kui me veel ei tea jätku, me ei tea, milleks see unenägu on ja milline see unenägu on, siis mida võib siin mõelda? Võib öelda, et tõepoolest Josef räägib oma südamest, tema unenägu järgib tema südant, ta tahab valitseda, ja tema alateadvuse kaudu murrab see sel viisil välja. Nii võib mõista, sest hoolimata sellest, et kogu tolle aja idamaine kultuur ütleb, et unenäod on alati Jumalalt (just Pühakirjas näeme unenägusid, mis antakse Jumala poolt, prohvetlikke unenägusid, üheselt Kõigekõrgemalt), teisest küljest on unenägusid (kui me loeme prohvet Ješajahu raamatu 29. peatükki), kui näljane näeb toitu, janune näeb vett, kuid kui ta ärkab, lagunevad need unenäod. See tähendab unenäod, mis räägivad inimese südamest. Ja eelkõige tuleb selgeks teha: kas Josef näeb und Jumalalt või avab ta oma alateadvuse uksekesi? Ilmselt valisid vennad teise variandi.

Vennad arvavad, et siin on teine variant, et see on see, mis murrab välja Josefi alateadvusest. Aga kui me loeme, kuidas Toora sellest räägib, siis vaat mida Josef ütleb (lubage, ma proovin tõlkida intonatsiooniga, mida annab edasi Toora kantillatsioon): „Ja ma nägin unes, kuidas me seome vihke väljal, ja teie vihud pöördusid ja kummardasi-i-i-i-idiAutor venitab vene sõnas, mis tähendab „kummardasid“, i-häälikut, nii nagu Toora kantillatsioon seda laulab. Eesti sõnas kummardasid saab samuti venitada i-d, nii jääb tema mõte lauldud häälikust alles. minu vihku.“ Sõnas kummardasid lauldakse täht i väga rõõmsalt ja ilusasti välja, selline toon, nagu oleks Josef lõpus öelnud midagi sellist nagu „bee-bee-bee. Ja just see ärritab vendi: mitte ainult Josefi unenägu, vaid ka see, kuidas ta seda ütleb. See tähendab, kui Josef unistab salaja nende üle valitseda või nende üle kuningas olla, siis vaat see murdis läbi, pääses välja, ta reetis end. Vennad küsivad temalt: „Kas sa hakkad meie üle kuningas olema (mis tähendab: ‚kas me ise tõstame su kuningaks?‘) või hakkad sa meie üle valitsema, saad meie valitsejaks, sunnid meid oma võimu alla?“ Võib öelda, et nad vastasid talle: „Kas peame sind ise kuningaks tõstma või sa alistad meid?“ Selline küüniline vastus, mis jällegi tõlkes täiesti kaotsi läheb. See tähendab, vendade täiesti ebasõbralik vestlus. Josef, näib, ei astu siin üldse poleemikasse. Ta jätkab:

Vajsappér el-avív – Ja ta jutustas isale. Miks ta esimest unenägu isale ei jutustanud? Sest, nagu me arvame, ta tõlgendas, et see unenägu on vendadest (seal on ainult 11 vihku). Selles unenäos olid vennad, vanemaid seal ei olnud, ja seepärast ta ei jutustanud isale. Aga siin on päike ja kuu. Ja kõige tõenäolisemalt mõistab Josef, et see on ka vanematest, seepärast jutustab ta isale. Nagu me mäletame, suri tema ema, kui ta oli päris väike.

Vajig'ár-bo avív – ja isa tegi talle peapesu. Sõna g'ará – märkus, terav märkus, terav noomitus.

Kui me loeme teksti, kus Jaakov räägib unenäost, siis ta ütleb Josefile: ašér halámta havó. Nendes sõnades võime lugeda nii: sõnas ašér אֲשֶׁר pöörake tähelepanu viimasele tähekesele ר (reiš); sõna halámta חָלָמְתָּ tähed – hlmt võime lugeda koos reišiga, kui Rahel met; sõnas havó toome esile tähe ה (he), ja nüüd võime lugeda sõnade sees ר חלמת ה Rahel metha – Rahel suri. Kogu selle teksti sees on otse kirja pandud: Rahel suri. Jaakov ütleb võib-olla vihjamisi: „Sa mäletad ju, et sinu ema, helge mälestusega, suri. Kuhu sa ta siis kirja panid? Ja mina, ja tema, ja vennad – kõik tuleme sulle kummardama? Mis jama see selline on, mida sa räägid?“

Ühest küljest justkui viipas Jaakov käega ja ütles: „Mis jama sa, Josef, ajad?“ Teisest küljest jättis ta selle unenäo meelde. See tähendab, ta usub, et sellel võib olla mingi jätk.

Enne kui ütleme, mida ütlevad selle kohta kommentaatorid, proovime vaadelda seda unenägu lugeja silmadega, kes ei ole veel (tal vedas!) teksti jätku piilunud, kui ta loeb Pühakirja esimest korda.

Jaakov ja tema perekond on karjased, karjatavad kariloomi, ja justkui on neil sissetulekut küllalt, kõike on küllalt. Ja äkki, ilma mingi põhjuseta, Josefi unenäos nad, vennad-karjased, seovad vihke. Ei karjata jäärasid, ei karjata kitsekesi, ei härjavärsse ega kaameleid, vaid seovad vihke, see tähendab, vahetasid järsult elukutset. Leib oli seotud sellega, millega seal kaubeldi, mida välja veeti, ja võib öelda, et Josefi jaoks oli see alateadlik: „Me läheme, me kanname midagi maailmale, meie kaudu hakkab maailm toituma mitte ainult materiaalsest, vaid ka vaimsest toidust. Ei ole vaja siin sellel maal istuda, tuleb käia mööda maailma, tuleb kanda Toorat, kanda Sõna, kanda ainujumalausku.“ Ühesõnaga, kanda, käia ja nii edasi. Ja see on esimene unenägu, mida nii võib mõista.

Teise unenäo osas on kõik veelgi huvitavam. Inimene ei saa reaalses elus näha päikest, kuud ja tähti. On selliseid hetki, kui tõepoolest on näha päike ja kuu üheaegselt, peaaegu alati on kuu ja tähed koos näha, kuid et päike, kuu ja tähed oleksid koos näha, seda ei juhtu. Raske on sellist ette kujutada. Ma ei räägigi sellest, et raske on ette kujutada, kuidas tähed kummardavad. See on multifilmides, kus päike, kuu ja tähed teevad sellise kerge kniksu: hüppavad järsult alla ja naasevad oma kohale. Täiesti võimalik, et Josefil, kuigi ta ei olnud „Sojuzmultfilmi“ vaataja, olid sarnased pildid. Kuid selles võib näha järjekindlalt arenevat stseeni: päike ja kuu, ja tähed. Josef ütleb, et tuleb minna öösse, tuleb minna pimedusse valgustama. See tähendab, Josef räägib vajadusest minna sinna, kus on pime, aga öö Iisraeli jaoks – see on pagendus. Selles tõlgenduses (sellest räägib rav Manitu, ja kordavad sellised rabid nagu rav Šerki) võib näha Josefi kutsumuse soovi avanemist: teenida teiste rahvaste seas.

On veel teine lähenemine, et maailma rahvad tulevad Iisraeli maale: ja tulevad, ja kummardavad, ja tulevad õppima. Kuid on Josefi ajad, ja Josef kutsub selleks üles. Meil ei ole Tooras nende kahe unenäo tõlgendust. Jah, ma mäletan, et on kirjutatud: „Ja Josef meenutas oma unenägusid.“ Kuid üheset, lõplikku nende unenägude tõlgendust ei ole. Kuigi me näeme, et ka vennad kummardasid, ei ole seda lõpetatuse tunnet, seepärast annavad paljud kommentaatorid erinevaid kommentaare selle kohta, mida need unenäod tähendavad.

Haim ben Atar ütleb, et sõnades „Minu vihk tõusis ja seisis, ja pidas vastu minu vihk“ on jutt katsumusest, mille Josef läbib Potifari kojas, kui ilus naine talle ligi hoidis, aga tema jooksis naise eest ära. See on väga tugev katsumus. Aga sel ajal läks Juuda, nagu me teame, sisse Tamari juurde, keda ta pidas hooraks. Ja üldiselt on jutt vastupeetud katsumustest. See on üsnagi julge tõlgendus. (Vaat on inimesi, kes ei ole meist rumalamad, kuid mõtlevad teisiti).

Hatam Sofer, teine kommentaator, ütleb: „Unenägu vihkudest täitus samas peatükis. Sõna alám (vihk) on suguluses sõnaga alím (julmus). Kui vennad viskasid Josefi auku, siis see unenägu täituski. Nad elasid koos läbi julmuse. Sest kui nad viskasid teda auku, siis nad ju talle kummardasidki. Kui inimene visatakse auku, siis kummardutakse augu kohale. Ja nii täitus juba sel hetkel Josefi unenägu.“

Midraš Tanhuma, varasem kogumik, ütleb: „See täitus Josefi järeltulijates, Jehošua ben Nunis, kui ta käskis päikesel peatuda, muutis asjade käiku taevastes.“ Ka selline mõistmine on olemas.

Teised kommentaatorid ütlevad: „Oodake, oodake, kõigis unenägudes on kõik, mis on seotud Josefiga, nii lehmad kui ka oksad – see kõik tähendab arve, ja Josef räägib tegelikult arvudest. 11 aasta pärast seletab ta lahti pagari ja joogikallaja unenäod, aga 13 aasta pärast (see on veel päike ja kuu) astub ta vaarao ette. Need on 13 aastat, jagatud 2 etapiks kuni täieliku ülendamiseni, ja sellest on unenägu.“

Ja kui unenäole on palju kommentaare, siis on selge, et midagi ei ole selge. Ma pakun proovida säilitada pinget, mille Kõigekõrgem endale eesmärgiks seadis, andes Toora, ja proovida lugeda, nagu me ei teaks, kuidas see kõik lõpeb. Huvitav ju, kuidas täituvad, kuidas teostuvad Josefi unenäod.

Ma tahan lisada veel päikesest ja kuust. Tooras kirjeldatakse palju perekondlikke elulugusid. Ever sigitab Pelegi ja Joktani. Pelegil on üks poeg, Joktanil on 13 last: 12 poissi ja tüdruk. Õnnistus justkui antakse edasi Pelegi kaudu. Avrahamil ei ole lapsi nii palju, Nahoril on 12 poissi ja üks tüdruk, nagu Joktanil. Ja Nahor lükatakse kõrvale, Avrahamile antakse edasi õnnistus. Me teame, et Jitshakil on lapsed Esav ja Jaakov, Jišmaelil 12 poissi ja üks tüdruk. Jišmael lükatakse kõrvale, Jitshakile antakse edasi õnnistus. See tähendab, me näeme mitu korda Pühakirjas, et perekonnad jagunevad nendeks, kellel on 12 poissi ja tüdruk. See on seotud kuu-päikese kalendriga: 12 poissi nagu 12 kuud, tüdruk – see on liigaasta. (Sümbolid, loomulikult, – õnnistuse sümbolid). Täielik õnnistus nende jaoks, kes loevad aega kuu järgi või, hoidku Jumal, kummardavad kuud (juhtub, et üks läheb teiseks üle). Need on 12 last. Jaakov, kellel on 12 last, kisub välja, saab Esavi õnnistuse. Nagu me lugesime, et kui ta lahkub, päike loojus, tuleb Esavi aeg, aga kui Jaakov naaseb, tõuseb tema kohal päike, ta ühineb päikesega (Berešit 28:11, 32:31). Jaakov ühendas endas kuu- ja päikeselise. (Juutidel on kuu-päikese kalender). Nii kuu kui ka päike (nii ütlevad mõned müstikud, judaismi õpetajad) – see on kõik üks Jaakov. Ka sellist võib näha.

See tähendab, Josef näeb Jaakovit koos vendadega mingis olukorras, kui nad talle kummardasid. Võimalik, et see on see, et nad hakkavad tema kaudu lahendama mingeid majanduslikke probleeme. Berešiti raamatu 50. peatükis me loeme: „Aga mina hoolitsen selle eest, et toita teid ja teie lapsi.“ Me rääkisime varem, et kui õnnistuses öeldakse „sinu vennad kummardavad sind“, tähendab see, et sa hakkad neid ülal pidama, nad hakkavad sinust sõltuma, sa hakkad neid juhtima.

Palju, palju igasuguseid mõtteid võib välja mõelda, kui püüda jääda sellesse pingesse, milles Toora meid hoiab, kui me veel ei tea, kuidas kõik lõpeb. Toora teeb ju meelega nii, et kõigepealt peab meid mõjutama 37. peatükk, siis 38., siis 39. Toora on meelega nii kirjutatud, kuigi, loomulikult, on ta ühtne. Väga palju mõtisklusi, tõlgendusi on sellisel unenäol, ja kõige tõenäolisemalt öeldakse mulle: „Aga mina tean veel teist tõlgendust.“ Palju tõlgendusi on, ja me ei leia ainsat õiget tõlgendust. Oluline on teada, et on inimesi, kes ei ole meist rumalamad, näevad natuke muud kui meie, ja nii Kõigekõrgem seda tahtis. Kõigekõrgem andis Toora, millel on palju palgeid. Meid tegi Tema erinevateks mitte selleks, et me ühesugusteks muutuksime.

Vaat nii palju keerulist, huvitavat ja arusaamatut on meie nädalalõigus. Me ei saa praegu veel mõista, mida tähendavad Josefi unenäod, me saame praegu mõista, et vennad kahtlustavad teda milleski halvas, kahtlustavad teda võimupretensioonis, mingites valitsusambitsioonides. Isa ei ole ka väga nõus, kuid ometi jättis Jaakov selle unenäo meelde, võib-olla ta peab võimalikuks, et on mingeid teisi mõistmisi peale Josefi enesearmastuse. Jaakov lõdvestus maal, ja tähendab, midagi juhtub. Lavale ilmus Josef, tähendab, midagi juhtub Josefi kaudu.

Vaat selles pingelises huvitavas kohas peatub päevane lugemine.

Vennad läksid üsna kaugele, Š'hemisse. Hevronist Š'hemini on umbes 80 km. Kui nisu või teravilja niidetakse, siis niitmata jäänud kõrsi antakse loomadele karjamaaks, seal võib loomi karjatada enne, kui nad talveks sisse aetakse. See on veel üks lühike karjatamishooaeg. Vennad lähevad nii kaugele, sest Hevronis sellist võimalust enam ei ole.

Me rääkisime sellest (kui ühest mõistmisest), et Josef oli brigadir, mänedžer ja samal ajal vendade, peamiselt orjanaiste poegade, kes karjatasid karja, kontrolör või revident. Kui see oli lähedal, teadis Josef umbes oma tööpäeva, ja kui ta pidas vajalikuks, tuli ta, kontrollis, tegeles. Raske on oletada, kuidas see töö oli korraldatud. Kuid nüüd läksid vennad kaugele, ja nende juurde tuleb sõita või minna, ja Jaakov pakub Josefile sellist retke. Peale selle on olemas vaat milline oht. Me mäletame, et nii Jaakov kui ka suuremalt jaolt tema pojad Šimon ja Levi korraldasid Š'hemis pogrommi, ja on täiesti võimalik, et keegi hetiitidest tahab neile seda meelde tuletada, sest veritasu on Idamaadele omane asi ja auasi. Jaakovil on, mille pärast karta.

 Saatis ära Hevroni orust – see tähendab, Jaakov saatis ta Hevroni linna piiridest välja. Hevron ise seisis varem mäel, aga orus oli Mearat haMahpela (Mahpela koobas), mille ostis Avraham. Praegu on Hevron tõepoolest all, orus, sest inimesed hakkasid elama asuma püha paiga ümber, ja nii linn liikus. Kuid omal ajal ostis Avraham pärisosa väljaspool linna orus, ja Jaakov laskus koos pojaga orgu, saatis teda. Ja Josef jõudis õnnelikult Š'hemisse. Kui sõita hobusega, siis 80 km – see on ilmselt 2 päeva teekonda. Muidugi võib hobust ajada marsisammul või galopis. Josef on noor 17-aastane poiss, ja on täiesti võimalik, et nagu iga iisraellane, armastab ta kiiret hobusega sõitu, kuid hobused ei armasta seda alati, seepärast võib oletada, et Josefil võttis see tee 2 päeva. Ja ta jõuab õnnelikult Š'hemi linna.

Hämmastav lugu. Nagu alati, kui on mõistatus, arutavad kommentaatorid, mis iš see selline on, mis inimene või mees see on, kes leidis Josefi. Eelmine kord, kui me kohtasime iš'i, oli see ingel, kes maadles Jaakoviga. Siis ei olnud vaidlust, et see on ingel. Siin aga ütlevad ühed kommentaatorid, et see on ingel või isegi 3 inglit (me hiljem näeme, miks), et see võis täiesti vabalt olla ingel Gavri'el, või Azri'el, või Rafa'el, või kõik kolm korraga. Ingel, kelle Kõigekõrgem oli saatnud selleks, et Josef ometi jõuaks oma vendade juurde. Teised kommentaatorid ütlevad, et see on lihtsalt juhuslik möödakäija, ja muidugi oli see Kõigekõrgem, kes korraldas kohtumise selle juhusliku möödakäijaga, ja sellegipoolest on see juhuslik möödakäija.

Et proovida sellele küsimusele vastata või pakkuda veel üht vastusevarianti sellele küsimusele, tahan juhtida tähelepanu sõnale basadé (väljal). Venekeelsele lugejale raskesti tabatav rõhuasetus ba-sadé artikliga osutab sellele, et see on konkreetne väli. Millisest väljast võib jutt olla? Kui järele mõelda, kui Jaakov saadab Josefi Š'hemisse, on see nagu saata inimene Rjazanisse ja öelda: „Mine Rjazanisse (või mingisse muusse kohta) ja otsi seal oma vendi.“ Tohutul territooriumil! Kuid me mäletame, et Jaakov ostis omal ajal Hamori poegadelt ühe välja. Ja see oli tema territoorium, ta ei müünud seda, isegi kui ta asus ümber esmalt Beit-Eli, siis Hevronisse. See jäi tema territooriumiks. Ja tolle aja kombe järgi võis Jaakov kõige tõenäolisemalt palgata inimese, kes valvas selle territooriumi järele, kes võis seda kasutada oma eesmärkidel, ja selle eest tagas ta selle kaitse. See inimene pidi olema paikkonnas vastava autoriteediga. Ja kõige tõenäolisemalt saadab Jaakov Josefi sellesse kohta, kuhu vennad karjatama tulekski (aga kuhu neil siis veel minna?!). Sinna Josef tulebki neid otsima, ja seepärast kohtab ta seal inimest, kes tuli vaatama, kes jälle tema territooriumile on ekselnud.

See tähendab, me näeme kolme varianti. Jumal saadab ingli, kes näib Josefile inimesena. Ma arvan, et igaühel meist on selliseid hetki, kui me kohtame mingit inimest, ja ta täiesti juhuslikult mängib meie elus saatuslikku rolli mingiks ajaks või kogu eluks. Ka meile satub teele ingleid, ja tahaks näha selles inglit. On täiesti võimalik, et see oli ingel, ja me ei saa teada vastust sellele küsimusele, kuid võib oletada ka sellist lihtsamat varianti, et ta kohtas möödakäijat või inimest, kes valvas selle välja järele.

Niisiis, ta kohtab iš'i (inimest), kes küsib temalt, mida ta otsib. 16. salmis ütleb Josef lause, millest hiljem saab lendlause ja isegi laul.

Kummalisel kombel, hakkas see laul kõlama kui inimese hoolitsuse sümbol oma kadunud vendade eest, keda ta ei leidnud, kui karjase kurbus vendade pärast: „Oma vendi ma otsin, kus nad karjatavad. Kuhu kadusid mu vennad? Ma tahan neid leida, tagasi tuua, rääkida neist isale.“ See laul kõlab üsna paljude tuntud religioossete muusikute esituses. Kuid siin ei ole see laul, siin vastab Josef esitatud küsimusele lühidalt ja lakooniliselt.

Tekib küsimus: kui ta kohtas inglit (oletame, et see on ingel), siis miks ta küsib Josefilt, mida too tahab? Kui see on inimene, siis jällegi samasugune küsimus. Jaakov saatis Josefi esiteks Š'hemisse, teiseks kontrollima vendade ja karja tervist, ja on kolmas mõistmine: näe rahu oma vendadega, lepi oma vendadega ära ja sellega tule minu juurde tagasi. See tähendab, sõida sa Š'hemisse, lepi seal nendega ära, sea nendega suhted korda ja siis tule minu juurde tagasi. See on üks võimalikest tõlgendustest, see vastab küsimusele, miks kogu selle aja jooksul, mil Josef oli Egiptuses, ei võtnud ta isaga kuidagi ühendust. Oleks võinud teatekese saata, ja on palju vastusevariante, miks ta seda ei teinud. Kuid kui Josef mõistab, et teda ei saadetud ainult revisjonimissiooniga, vaid koormati veel natuke ka sellega, et vendadega ära leppida, siis on arusaadav, miks ta tegemata tööga Jaakovi juurde tagasi ei pöördu. Kuid see ei ole jällegi kõige põhilisem mõistmine.

Josef on saadetud Š'hemisse, ja ta võib isale raporteerida, et ta oli Š'hemis, et vennad lahkusid õnnelikult ohtlikust tsoonist ja läksid 60 km põhja poole Dotani suunas (see on veidi kaugemal tänapäeva Dženini linnast, 30 km kaugusel Iisraeli linnast Afulast ja 35 km kaugusel Natsereti linnast, umbes seal). See tähendab, läksid kaugele põhja, ja Š'hemi kired ei ole neile enam ohtlikud. Ja peale selle oleks võinud seda inimest küsitleda, mis seal vendadega on, kas neil on kõik normaalne, kas kõik on hästi, ja selle aruandega tagasi pöörduda. Josef oleks võinud küsida inglilt või inimeselt: „Kas te ei ütleks, palun, kuidas minna tagasi Hevronisse?“, kui ta eksles väljal. Kuid Josef valib missiooni jätkamise. See vastutulev inimene, olgu ta ingel või inimene, see sorteerimisjaam ristteel küsib Josefilt: „Aga kuhu sa üldse tahad liikuda, tahad koju tagasi pöörduda?“ Josef ju ei lugenud Berešiti raamatut, ja ta ei teadnud, kuidas tema saatus kujuneb ühe või teise valiku korral. Kuid oli vaja, et Josefi enda otsus oleks öelda: „Ma otsin oma vendi. Ütle mulle, kus nad karjatavad?“

Me räägime palju gematriast, ja on kommentaatoreid, kes arvavad, et sõna mi-zé (sellest) sõnas zé on gematria 12, naseú mizé tähendab: „Jätsime maha 12 poja idee ja otsustasime, et meile piisab ka 11-st“, ja seepärast sõitsid nad ära. Siin vihjab ingel Josefile (kes muidugi arvutab kohe gematria välja ja mõistab kõike) vendade võimalikule kavatsusele teda tappa. Kuid mulle tundub, et see on liiga keeruline lihtsa sõnasõnalise tähenduse jaoks. Mees ütleb lihtsalt, et nad sõitsid siit ära, sest ta kuulis, kuidas nad ütlesid: „Lähme Dotanisse.“

Josef läks oma vendade järele, see tähendab, ta läbis veel mingi vahemaa ja leidis nad Dotanist. Ilmselt otsis ta neid ka mööda Dotanit. Kui leida liikuva karja jäljed, siis ei pea olema beduiinist jäljekütt, et leida kari tema jälgede järgi. (See juhuks, kui te küsite, kuidas Josef leidis tee Dotanisse).

Ma ütlesin, et ingel (või mees) hoiatas Josefit võimaliku tapmise eest. Ja sageli küsitakse (ja see on üks kommentaatorite esimesi küsimusi selle lõigu kohta): „Miks Jaakov üldse otsustas saata Josefi vendade juurde? Kas ta siis ei teadnud, et neil on tema vastu nii keeruline suhtumine? Miks ta ei näinud ette, et nad ta tapavad?“ See küsimus tekib, kui lugeda raamat lõpuni. Jaakov ei lugenud 37. ja 38. peatükki. Jaakov elas või elas läbi Berešiti raamatu eelmisi peatükke, milles (pärast Kajinit ja Hevelit) vennad vaenutsesid, läksid lahku, tülitsesid, võib-olla isegi kaklesid, kuid ei tapnud üksteist. Ja seepärast vaevalt võib Jaakovil tekkida mõte, et vennad Josefi tapavad. Ei. Lõpuks ometi saab rääkida ja asjad selgeks teha, lõpuks ometi saab kõik küsimused lahendada. Kui Jaakov tõesti pidas silmas mitte lihtsalt Josefi kontrollivat revidendivisiiti vendade juurde, siis oli mõte leppimises. Ma arvan, et ka õudusunenäos ei oleks Jaakov võinud näha, et vennad ta tapavad. Muidu oleks ta ka verega määritud särgi suhtes kahtlustama hakanud.

Niisiis, Josef leiab oma vennad Dotanist. Ta läheneb neile, nad näevad teda kaugelt.

Sõnast vajitnakelú võib mõista ka nii, et nad liikusid talle vastu, et teda tappa, või leppisid kokku, et teda tappa. Kas need olid kõik vennad või mitu venda, arutleme selle üle. On Raheli pojad, Josef ise muidugi ei ole asjaga seotud, ta on ohver; Binjamin on selleks ajaks kümne-üheteistkümne aastane, kõige tõenäolisemalt on ta üldse telgis. Kuid isegi kui ta on karjustega, siis vaevalt on ta siin osaline. Re'uvenil ja Jehudal on omad plaanid, me rääkisime sellest juba; Lea vanematest poegadest jäävad Šimon ja Levi, tema nooremad pojad Zevulun ja Jissahar ning orjanaiste pojad. Kui vaadata seda pilti objektiivselt, siis võib oletada, et ninamehed selles loos olid needsamad kaks venda, keda vendade seas austatakse üles näidatud kangelaslikkuse eest, sellised „isamaa kangelased“ – Šimon ja Levi. Täiesti võimalik, et selle kõige väljamõtlejad ja algatajad on just nemad. Kui me ütleme, et „vennad rääkisid üksteisele“, „pildusid ideid“, siis on edasisest tekstist arusaadav, et mitte kõik vennad ei öelnud seda kooris. Me ei tohi lugedes ette kujutada vendade koori. On teatav mitmehäälsus. Idee annavad kõige tõenäolisemalt Šimon ja Levi: „Aga tapame ta lihtsalt ära.“ Milles on siin asja tuum? Proovime lugeda, kuidas nad seda selgitasid.

Šemoti raamatu 24. peatükis loeme lugu sellest, kuidas Moše tõuseb mäele ja kuidas teda ümbritseb pilv, aga enne seda on kirjutatud nii: „Ja Moše tõusis koos Jehošuaga, oma teenriga, ja Moše läks Jumala mäele. Aga vanematele ütles ta: ‚Jääge siia, kuni me teie juurde tagasi tuleme. Vaat Aharon ja Hur on teiega; kellel on asja ajada, see tulgu nende juurde.‘“ Vaat see fraas kellel on asja ajada kõlab heebrea keeles bá'al davár (asja peremees), see tähendab, asi tuuakse arutamiseks Aharoni ja Huri juurde. Siin aga me räägime leppimisest, suhete selgeks rääkimisest Josefi ja vendade vahel. Ei tule bá'al davár, ajaloo kohtu ette; kogukonna kohtu ette ei esitata mingit kohtuasja, vaid unenäod: „Vaat tuli unenägija.“ Kui Josef, nagu me mäletame, jutustab vendadele oma unenägusid, esitavad nad talle küsimuse, mis näib retooriline, kuid tegelikult mitte väga: „Kas sa hakkad meid valitsema sellepärast, et me ise valime su kuningaks, või sellepärast, et sa võtad jõuga meie üle kuningriigi? Kuidas see olema hakkab? Kas me peame sind enda üle kuningaks panema või saad sa ise meist jagu?“ See Josefi ambitsioon elab vendades, ja nad tõepoolest mõtlevad: „Kuidas selline asi saab välja tulla? Kui need on Josefi mõtted, siis on need mingid ambitsioonid, mille eest tuleb talle õppetund anda. Kui see on Kõigekõrgemalt, siis proovime ta näiteks tappa ja vaadata, kuidas see unenägu täide läheb või kuidas meil õnnestub ta tappa. Kontrollime, mis unenägu see on: prohvetlus või alateadvuse vili. Teeme lõpuks selle Josefiga asja selgeks.“

Aga tema keha viskame ühte aukudest – isegi siin on teatav halastus surnu vastu. Milleks rääkida, kuhu laip kõrbes ometi peita? Viskame ta ühte aukudest, et ei oleks nii lihtne ellu ärgata. Isegi kui ta ellu ärkab, kuidas ta siis välja saab? Kui me äkki ei teinud talle lõppu, siis on ta kaevus. Ja nii võib ka öelda.

Ja siis vaatame (kontrollime), mis saab tema unenägudest: kui see on Jumalalt, siis peab see täide minema. Räägitakse, et Avraham uskus, et Jumal võib Jitshaki üles äratada. Kogu see lugu leppimisega, Josefi saadikuks olemisega sünnitas loomulikult väga palju igasuguseid midrašim ja paralleele Josefi ja vendade suhtes ning Mašiahi suhtes, kes on samuti saadetud Jaakovi koja hukkuvate lammaste juurde, samuti saadetud Jaakovi koja ja tema lammaste juurde, et otsida nendega rahu, et otsida leppimist. Ja see on väga suur paralleel Mašiahi ja Josefi vahel. Vendade reaktsioon (aga tapame ta ja kontrollime) – see on samuti omamoodi paralleel sellele, mida me ütlesime (siis vaatame, mis saab tema unenägudest).

Kommentaatorid loevad Pühakirja ja ütlevad, et vendade otsekõne: „Aga me ütleme, et kuri loom sõi ta ära, ja vaatame, mis saab tema unenägudest“ – on toimetaja märkus. See on see, mida Toora Autor – Kõigekõrgem – lugejale jutustab. Nemad tahtsid seda lihtsalt teha, selgitamata, välja ütlemata, mis on vastus küsimusele: „Mis saab tema unenägudest?“ Nad ei taha väga tema unenägudest rääkida. Kuid võib lugeda pšati lihtsalt kui pšati, et nad lihtsalt ütlesid: „Meile tehakse ettepanek arutada läbi seltsimees Josef Jaakovlevitši isiklik toimik, kes pretendeerib maailmavalitsemisele oma unenägude põhjal. Tapame ta lihtsalt ära ja vaatame, mis sellest välja tuleb.“

Paralleelina võib tuua loo Šabtai Tsvi elust. Hilisel keskajal elas Konstantinoopolis selline inimene, teda kutsuti Šabtai Tsvi, ja tohutu osa Iisraelist uskus, et ta on messias. Tuleb öelda, et teda peteti ja sunniti teda ennast seda uskuma, kuid asja tuum ei ole selles. Kord, olles inspireeritud oma messiaanluse ideest, tuli ta Türgi paša juurde, kes valitses tol hetkel mitte ainult Konstantinoopolit, vaid ka Iisraeli maad, ja ütles talle: „Paša, salam, anna mulle Püha Maa võtmed, sest ma olen Iisraeli Mašiah.“ Paša ütles talle: „Noh, olgu peale! Kui sa oled Mašiah, siis ma annan sulle hea meelega võtmed. Kuid kõigepealt astu tolle seina äärde, ja minu laskurid lasevad sinu pihta. Kui me pärast seda saame vestlust jätkata, saad võtmed, kui ei, siis, nagu öeldakse: pole inimest – pole probleemi.“ Valemašiah Šabtai Tsvi andis alla ja mõtles käigu pealt, mida teha, ja võttis vastu islami. Tal ei jäänud muud väljapääsu. See oli suur õnnetus Iisraelile. Ma jutustan seda näiteks sellest, kuidas inimesed püüavad kontrollida: kas see on Jumalalt või mitte Jumalalt. Ma ei arva, et see on košer kontrollimeetod, kuid vaat inimene kerjas endale sellise kontrolli välja.

Niisiis, vennad ütlevad: „Proovime ta tappa ja vaatame, mis sellest välja tuleb.“

Ilmselt ei olnud Re'uven selle vestluse osa (see, millest ma rääkisingi). Vennad-algatajad, kui nad välja arvutada, – need on orjanaiste pojad ja need, kes nende üle ninamehed on – Šimon ja Levi, sest ka Jehuda ei ole asjas sees.

Mõned kommentaatorid toovad siin tsitaadi Talmudist, halahhilise idee sellest, et kui 10 inimest kümnekesi kellegi tapsid, siis on nad vabad, sest on võimatu öelda, kelle löögist inimene suri. Kui 10 inimest peksid üht, siis on kõik karistamatud. See tähendab, kui nad kümnekesi peksavad seda Josefit, siis on kõik karistusest puhtad, kellelegi ei saa midagi ette heita. Aga kui ainult 9, siis nad ehmuvad ja ei hakka seda tegema. Nii seletavad mõned vendade loogikat. Kuid jällegi ma arvan, et vennad Talmudit ei lugenud, ja seepärast nad lihtsalt kuulevad Re'uveni arvamust ja mõistavad, et võib-olla nii ongi parem; oma kätega inimest, venda, olgu ta kasvõi vihatud, tappa – on väga raske asi.

Auk, mis on kõrbes, – see on üsna sügav kaev, milles isegi suvel all on lämbe, ei jätku õhku, seal on väga umbne õhk ja võib olla madusid, skorpione ja üldse mida iganes. Noh, ja lihtsalt nälga võib seal surra, kui muidugi ei saa mingit erilist, imelist päästevõimalust. See tähendab, kui te viskate ta sellesse auku, siis ta sureb seal ise, ja vaatame, mis välja tuleb. Aga hiljem ütleme, et kukkus teel auku, me leidsime ja nii edasi.

Lemá'an hattsíl otó mijadám lahašivó el-aviv – see on jälle Kõigekõrgema märkus. Kõigekõrgem, Toora Autor, ütleb meile: „Kõike seda tegi Re'uven selleks, et teda hiljem päästa.“ See tähendab, Re'uven ei määra Josefit piinarikkale surmale. On Indias selline rahvas – sikhid (ja see on mitme rahva usutunnistus). Neil on keelatud kahjustada inimest või looma, see rikub väga tugevasti karmat. Üks sikhi kuningatest, et mitte oma vennale kahju teha, kaevas enda trooni alla augu, ettevaatlikult, vennale kahju tegemata, laskis ta sinna alla, sulges selle trooniga ja jätkas valitsemist, vend augus trooni all. Mõne aja pärast võttis ta trooni ära, avas augu ja… oi, taevake! Vend suri ära! Taevariik talle, sikhi oma. Kuid ei, mitte sellised mõtted ei olnud Re'uvenil. Ta tõesti tahab Josefi vabastada ja tagasi isale viia. See on ju omamoodi lepitus pärast seda, kui ta oli tugevasti nördinud Jaakovi ja Lea suhete keerukuse üle. Ja võib-olla tegi inimene oma hešbon nefeš (mida nimetatakse hinge raamatupidamiseks) ja mõtles seda, mida mõtles, ja nüüd tekib tal selline idee. Ta ei taha nüüd Lea pojana veel mingit kahju teha Raheli poegadele.

Just vorm vajhí (ja oli) – on alati sissejuhatus mingitesse halbadesse sündmustesse. Kommentaatorid ütlevad traditsiooniliselt, et kui on kirjutatud vajhí, – see on mingite mitte eriti meeldivate ja traagiliste sündmuste kirjelduse algus. Nii et mitte lihtsalt sõna ja oli, vaid kindla varjundiga.

Josefilt võeti ära kaks särki: esimene – ülerõivas, midagi rüü sarnast, mida kantakse õues, teine – kodune triibuline särk, ilmselt peenest riidest. Me rääkisime, et see ei ole päris triibuline, see ulatub talle randmeteni, see tähendab, pikkade varrukatega särk. Muidugi, et Jaakovile riietust esitada, on vaja just Josefi isiklikku riietust, et ei oleks kahtlust, kas see on tema jopeke või mitte tema, tema pintsakuke või mitte tema. Just selle särgi ostis Jaakov talle, ja just seda särki tuli talle esitada. Pealegi oli muidugi vendade magus unistus kiskuda Josefilt see särk, milles ta silma paistis ja mida nad nii kadestasid.

Mõned kommentaatorid, toetudes sellele, mis on kirjutatud Devarimi raamatu 8. peatükis, ütlevad, et kui ei ole vett, siis, nagu on kirjutatud: „Seal, kus ei ole vett, seal on maod ja skorpionid.“ Järelikult olid ka selles augus maod ja skorpionid. See meenutab juba lõvide auku ja mingeid sündmusi, kus ilmneb Kõigekõrgema kaitse. Teised kommentaatorid, nagu näiteks Abarbanel, ütlevad: „See, et ei ole vett, ongi just see, mis aitas Josefil ellu jääda. Nad otsisid meelega auku ilma veeta või lihtsalt kasutasid seda sellepärast, et auk oli ilma veeta, mõistes, et see aitab Josefil ellu jääda.“ Me räägime ja kordame pidevalt, et kommentaatorid paotavad uksi oma enda maailma, igaüks näeb omamoodi vendade motiive, püüab nende kohta midagi mõista, nagu igaüks meist. Ja igaüks meist näeb (tahes või tahtmata) iseennast selles olukorras, toob sellesse mingeid oma iseloomujooni ja oma suhtumist vendadesse, kes on – kas absoluutne, täiuslik kurjus, või kannavad endas siiski mingit headust.

Niisiis, vennad viskasid Josefi auku.

Ja istusid leiba sööma. Oluline on, et tolle maailma traditsiooni järgi ei tohtinud kohtu ajal süüa. Kui mõistetakse kohut inimese üle, kellele võib langetada surmaotsuse, paastuvad kohtunikud kogu kohtuprotsessi vältel. Me mäletame ka lugu Giva liignaisest, kui kõik paastusid pärast sündmuste traagilisust. Siin tunnevad vennad, et kõik on normaalne, nad lõpetasid kohtu ja puhta südametunnistusega, igal juhul pidades oma südametunnistust puhtaks, istuvad nad sööma. Täiesti võimalik, et see ei ole ainult julmus, vaid ka see, et nad annavad loo Kõigekõrgema võimu alla: „Sa nägid unenägusid – me tahame kontrollida, kas need on sinu ambitsioonid, kas see on Jumalalt või sinult. Ja Jumal korraldab nüüd kõik, aga meie saame lõpuks selle asja pärast rahuneda ja rahulikult süüa.“

Ma mainisin eelmisel korral, et üks võimalikest põhjustest, miks nad viskasid ta just auku, on see, et neil maadel kasutatud Hammurabi seadustes oli kombeks kontrollimiseks visata auku või jõkke mõni inimene, kes väitis, et ta on nõid või selgeltnägija või omab mingeid võimeid. Algselt muidugi Eufratisse, kuid hiljem ka igasse jõkke või auku. Ja kui ta teatud tingimustel seal ellu jäi, eriti kui vesi ta sealt välja tõukas, siis võis ta saada isegi selle vara, kes teda süüdistas. Keerulised seadused, kuid auk kui kontrollimise vahend oli olemas. Võimalik, et see ei ole sellega üldse seotud, kuid me võime seda meeles pidada.

Niisiis, nad istusid leiba sööma, nähtavasti august eemal, sest Josef, kõige tõenäolisemalt, karjus. Keegi ei taha nii süüa. Tänapäeva filmikunstis on muidugi kujund sellisest intelligentsest kurikaelast-oligarhist, kes mahlakalt ja isuga sööb delikatesse, vaadates, kuidas kedagi piinatakse, kuid see ei ole vendade juhtum. Ja kõige tõenäolisemalt istusid nad august eemale.

Ja tõstsid silmad, vaatavad kaugusse ja näevad: tuleb jišmaeliitide karavan. Kes on jišmaeliidid? Jišmaeliidid – need on nende vanaisa Jitshaki venna järeltulijad. Jišmaelil oli 12 last, järelikult on jišmaeliidid – nende kaheteistkümne järeltulijad, kauged sugulased, sisuliselt teise astme nõod. See on kaamelite karavan, mis veab lõhnaaineid. (Tavaliselt vedasid araablased naftat. Mitte seda naftat, mida me praegu tunneme, vaid igasuguseid põlevaid aineid. Nad on sellega ammusest ajast kaubelnud, ja see lõhnab vastavalt vastikult, ja selle hind ei ole nii kõrge kui lõhnaainetel). Kuid siin tuleb kallis karavan, kujutage ette, terved kaamelid, laaditud kallite lõhnaainetega. Vaat tulevad rikkad inimesed läbi kõrbe, vaat istuvad vaesed karjased. Vaat tulevad rikkad kaupmehed kaugelt, kaamelid, lõhnaained, kuigi nad on ka karavanimehed (see tähendab kõrbes, ilmselt mitte Cardini pintsakutes), on nende rikkus näha.

See on alles nende jutt lõunasöögi ajal. Jehuda ütleb: „Mida me siis sellest võidame, kui me ta tapame? Ikkagi on ta meie vend, ärme nii karmilt, müüme ta maha.“

Perekonnas on kaks liidrisammast. Esimene – esmasündinu Re'uven, kes ütleb: „Viskame ta auku, ta sureb ise, laseme kõigel omasoodu minna.“ Teine liider – Jehuda, tema läheneb küsimusele teisiti, ta ütleb: „Teeme midagi, liigutame ajalugu edasi, tegutseme ise.“ Isegi kurjategemises on nende lähenemised erinevad. Me näeme hiljem, et Re'uveni ja Jehuda vahel on pikk vaidlus esmasünniõiguse pärast, kuigi tegelikult on esmasündinu Re'uven, aga esmasündinuks saab Jehuda.

Niisiis, kujutage ette misanstseeni. Vendadel, kes karjatavad karja, on ilmselt koht, kus nad alati kogunevad sööma, nad on väga matkalikus, lihtsas olukorras. Ja vaat nad näevad kallist karavani: võimalus nii natuke teenida kui ka oma venda mitte tappa, see, mida nimetatakse „win-win“ – kaotuseta olukord. Vennad kuulasid teda, kuid ilmselt ei tormanud nad kohe augu juurde. Ja vaat siin algavad kõige raskemini tõlgendatavad salmid.

Me teame, et meie Esiisal Avrahamil oli pärast seda, kui Sara suri, veel üks naine, kelle nimi oli Ketura. Mõned ütlevad, et see on seesama Hagar, me ei hakka praegu sellesse süvenema. Berešiti raamatu 25. peatükis me loeme: „Ja Avraham võttis endale veel naise, nimega Ketura, ta sünnitas talle Zimrani, Jokšani, Medani, Madiani, Išbaki ja Šuahi.“ Me räägime oma nädalalõigus kahest neist: Medanist ja Madianist. Antud juhul me loeme, et mööda läksid midjaním, veel ühed Jaakovi poegade teise astme nõod, kaupmehed.

Vajimšehú vaja'alú et-joséf min-habbór – ja tõmbasid (lükkasid välja) Josefi august. Sõna imšehú järgi me võime näha, et ta tõmmati välja kõige tõenäolisemalt teadvuseta, sest järgmistes peatükkides, kui teda hakkab välja tooma vaarao, on seal öeldud vajritsúhu, kui ta liigub ise. Siin tõmmati ta august välja, see tähendab, kõige tõenäolisemalt tulid kaupmehed augu juurde, sest veevarusid on alati vaja veel kord täiendada. Vee asemel leidsid nad sealt poisikese, ja nad tõmbasid selle poisikese välja. See on üks mõistmise variant. Teine mõistmise variant on, et just siis, kui midjani kaupmehed mööda läksid, tõmbasid vennad ta august välja. Kui vennad tõmbasid ta välja ja müüsid ta jišmaeliididele, siis on arusaamatu, mis tegemist siin üldse midjani kaupmeestel on. Seepärast taandub teksti kõige tõenäolisem mõistmine siiski sellele, et just midjani kaupmehed tõmbasid ta välja ja müüsid ta jišmaeliididele. Vennad näevad eemal jišmaeliitide rikast karavani, siis tulevad midjani kaupmehed ja tõmbavad Josefi august välja. Ta on kõige tõenäolisemalt pooleldi teadvuseta, poolminestanud olekus, sest augus on palav, vett seal ei ole, janu, kuivus, umbne õhk ja täiesti võimalik, et ta on juba teadvuseta. Igal juhul ei mäleta ta ega saagi hiljem mäletada, kuidas teda august välja tõmmati ja kuidas teda müüdi. Sellest tekstist on raske näha ja raske üheselt öelda, kas vennad müüsid ta või vennad ainult tahtsid müüa, kuid ei jõudnud. Hiljem, kui Josef süüdistab neid selles, et nad ta müüsid, võib öelda, et Josef mäletab nii, Josef arvab nii, kuid see ei olnud võib-olla nii. Igal juhul on salmi väga raske mõista, ja edasi läheb veel raskemaks.

Kommentaatorid ütlevad, et see on inimese esimene selline tešuva, esimene juhtum, kui inimene midagi kahetseb. Kogu Tooras, kui toimub selline ere kahetsus, kahetsus üldse olukorra enda pärast, kuigi siin ei ole veel milleski sellist selget Re'uveni süüd. Ja see, et Re'uven ei leidnud Josefit augu juurest, räägib samuti selle kasuks, et võib-olla ei müünud teda vennad.

Teise versiooni järgi tõmbasid midjanlased augu juurest mööda minnes Josefi välja ja ütlesid, et vaat teil kukkus siin poisike auku (see jääb kaadri taha), ja andsid ta teadvusetuna vendadele, ja vennad müüsid ta jišmaeliididele. Selline müük toimus, midjanlased mängivad siin selliste päästjate rolli. Ja nii võib ka mõista.

Kui ma ütlen, et võib mõista nii ja naa, siis ma tõepoolest pean seda silmas. Tegelikult on selle salmi mõistmiseks palju variante, ja raske on oletada midagi üht. Mis võib ajendada, kui me valime ühe või teise mõistmise? Muidugi, kui keskajal juudid vaidlesid teisuskulistega ja need ütlesid: „Vaat teie loomus – te müüte oma venna“, siis võis öelda: „Nad ei müünud, ei ole kirjutatud“ ja kaua-kaua salata. Teistel juhtudel, kui toimusid juutide hukkamised, kui pärast teise templi hävitamist oli 10 hukatud õiget, siis võis öelda: „Need 10 õiget lepitavad vendade pattu, kes müüsid Josefi.“ Olenevalt olukorrast, ajaloolisest kontekstist mõistsid inimesed, kes siiralt Toorat vastu võtavad, siiralt Toorat tõlgendavad, seda erinevalt, sest, kordan, me mõistame alati iseenda prisma kaudu. Ja seepärast on kommentaatoreid, kes ütlevad, et Josefit müüdi siin kolm või isegi neli korda. Seepärast see, mida me näeme, on sellised mitmevariandilised olukorra kirjeldused.

Siin me näeme, et Re'uven ei varja oma kavatsust Josefit päästa. Miks ei öelnud Re'uven kohe: „Ärme tapa teda“, ta on ju vanim? Võib-olla sellepärast, et Re'uven tahtis Josefile kuidagi õppetunni anda. Õppetunni anda, anda mingi karistus, et Josef ei suurustaks, kuid mitte surmav. Võib-olla ei oleks ka isa vastu olnud. On palju erinevaid vaateid, jällegi igaüks mõistab mingite oma põhimõtete tõttu, milline kavatsus Re'uvenil oli. Kuid praegu on näha, et Re'uven paljastab vendadele natuke, et ta ei tahtnud Josefit tappa, et ta igal juhul ei tea midagi Josefi müümisest. Ja vennad ka ei ütle talle midagi sellest, mis juhtus. Võib-olla siiski, et müük toimus ilma nende osaluseta.

Siin ei ole päris arusaadav: ühest küljest saatsid, teisest küljest tõid. Kõige tõenäolisemalt saatsid nad kellegi noorematest vendadest, orjatarite poegadest, ja need viisid selle isale, ise aga ei tahtnud nad end näidata. Seepärast ja saatsid särgi, ja tõid selle isa juurde.

Fraasi hakker-ná (tunne siis ära) juurde me pöördume veel tagasi samas nädalalõigus. Niisiis, Jaakovile luuakse asitõendeid, luuakse tõendeid selleks, et ta usuks, et tema poeg suri.

Sõna trefa või kui öeldakse trefne (küünistega kistud, see, mida ei tohi süüa), siin on seesama tüvi. Hajá trefá – kiskja loom. Taróf toráf – kiskumisega kistud – arvatavasti on nii kõige õigem tõlkida.

Simla – kleit, pikk rüü, nii riietusid mehed tol ajal. Võib öelda, see on küllaltki sarnane sellega, kuidas tänapäeval riietuvad naised. Mitte nii, nagu tänapäeval riietuvad idamaised mehed, kes kannavad rüüsid. Nii või teisiti, Jaakov käristab oma kleidi lõhki.

Tütred – kõige tõenäolisemalt on jutt poegade naistest, keda loetakse justkui tütardeks, ja võib-olla lapselastest tüdrukutest, keda loetakse justkui tütardeks. Samal ajal võib öelda, et sündis lapsi, tütreid, keda ajalugu meile ei maini, peale Dina (kes hiljem sai traagiliste sündmuste põhjuseks, seepärast temast ka jutustatakse). Kuid kõige tõenäolisemalt on tütred siiski minijad.

Stopp. Alguses me lugesime, et Josefi tõmbasid välja midjanlased ja müüsid ta jišmaeliididele, aga nüüd me loeme, et medanlased müüsid ta egiptlastele. Kust tulid medanlased – veel üks rahvas selles loos? Medanlased tegelesid Egiptuses vahendamisega, see tähendab, võib oletada sellist stseeni. Potifar pöördub nende poole ja ütleb: „Valige mulle ori“, nad ütlevad: „Aga siin vaat käisid jišmaeliidid, küsisid, kas kellelgi ei ole orja vaja, ja müüsid ta.“ Veel üks võimalikest mõistmistest: medanlased (madaním) sõnast madon – need, kes tegelevad halva ametiga, orjakaubandusega. See tähendab, lihtsalt võib öelda, et orjakaupmehed müüsid ta Egiptusesse. Kuid kui me jälgime stiili, siis kõige tõenäolisemalt on midjanlased, madanlased ja jišmaeliidid üks suur rühm. Nad on ühendatud, sest nad on Avrahami tõrjutud lapsed, nad lasevad end ümber lõigata, nad elavad siiski erilisel viisil, kuid nad ei ole Iisraeli osa.

Sar hattabbahím – see võib tähendada peakokk (tabah – kokk), kuid varases heebrea keeles tähendab see timukas, sõdalane. Vaarao julgeolekuteenistuse pealik – vaat kes on kõige tõenäolisemalt Potifar.

Selle teksti kohta tekib palju küsimusi. Näiteks, miks ei saanud Josef öelda: „Kodanikud jišmaeliidid, me oleme ju sugulased, mäletate, teil oli selline vanavanaisa, Avraham? Teie esivanema Jišmaeli vend, Jitshak, sai poja Jaakovi, mina olen tema poeg, mina olen teie teise astme nõbu. Mis teile need 20 rahakest? Laske mind Jaakovi juurde Hevronisse, see ei ole nii kaugel, ta annab teile 100 või 150.“ Miks Josef kogu oma loo jooksul ei püüa kuidagi isaga ühendust võtta, saata talle sõnumit, kus see on võimalik? Võib-olla on see see, millest me rääkisime, et algusest peale arvab Josef, et isa saadab teda vendadega rahu tegema, ja seni, kuni rahu ei ole, pole mõtet ka tagasi pöörduda. Võimalik, et Josef arvab, et isa lavastas kõik (ei saa välistada, et tal on ka selline õudne mõte), et isa saatis ta vendade juurde, et vennad seda teeksid. Kuna me mäletame, et isa noomis teda une pärast ja ütles talle: „Kas siis mina ja ema kummardame sulle?“ Palju erinevaid motiive võib olla, ja me räägime sellest veel edaspidi.

Selles peatükis lükkab Toora ajutiselt Josefi loo edasi ja jutustab meile teise loo. Josef, nagu me teame, on Raheli esmasündinu. Lea laste seas käib teatud võitlus esmasünniõiguse pärast ja kujuneb välja Jehuda esmasünniõigus. Jehuda on kandidaat esmasünniõigusele ja tulevane esmasündinu. Ja 38. peatükis me loeme Jehuda lugu.

Ja oli sel ajal – mis see aeg on? Edasi selles peatükis me loeme lugu sellest, kuidas Jehuda võttis endale naise, ta sünnitas talle pojad – Eri, Onani ja Šela. Er abiellus neiuga, kelle nimi on Tamar, kuid midagi temaga ei sujunud, ja ta suri (me loeme sellest). Seejärel abiellus temaga Onan, tema vend, leviraatabielu seaduse järgi. Kuid ka tema suri. Siis kujunes nii, et tal oli teine mees (me loeme selle kõik läbi, kuid praegu ei ole jutt sellest). Ta sünnitas kaks poega, ja ühel tema poegadest on Egiptusesse laskumise ajal juba kaks last. Kogu see lugu ei mahu oma kronoloogia poolest kuidagi 22 aasta sisse, mis möödusid sellest hetkest, kui Josef sattus Egiptusesse, kuni hetkeni, mil Peretsil, Jehuda pojal, sai kaks last. Seal on lugu vähemalt 27–29 aastat. Kommentaatorid, kes tahavad seda kõike sujuvalt paika panna, ütlevad, et neil aastatel said meie isad lapsi seitsmeaastaselt ja seepärast mahuvad 3 põlvkonda just kergesti ära. Kuid seda on raske uskuda, sest mitte kusagil mujal me ei kohta seitsmeaastaseid isasid. Selle küsimusega me jääme praegu ja loeme oma peatükki.

Niisiis, Jehuda läks oma vendade juurest ära, see tähendab, mõneks ajaks lõpetas ta koos oma vendadega karjatamise ja alustas äri mehega paigast Adulam, kelle nimi on Hira. Ja seal Adulamis toimub vaat mis.

Šua tütre nime ei ole kusagil nimetatud, kuid Divrei haJamimi esimese raamatu 3. peatükis on kirjutatud, et Bat-Ševa, kes oli Davidi naine ja sünnitas Šlomo, on nimetatud nimega Bat-Šua, nagu selle naise nimi. Selles on teatud mittejuhuslikkus.

Niisiis, Jehuda lahkus vendadega ühisest ärist, läks Adulami, kohtas seal naist ja abiellus temaga; läks tema juurde, nagu see tavaliselt mehel ja naisel on.

Er – valvas, elav, teravsilmne, tähelepanelik, alati valvel olev. Kommentaatorid ütlevad, et see nimi tuleb sõnast ararei – üksik, et Bat-Šua (Šua tütar) nägi prohvetlikult selle lapse saatust ja seepärast nimetas ta nii. Ma arvan, et teatud kahemõttelisus mängib rolli, kuid siiski püüavad vanemad anda lastele häid nimesid, isegi kui neile avaneb, et lapsele antakse mingi raske saatus, seda enam tahetakse nime abil seda parandada. Nii see tavaliselt toimub. Niisiis, mõistkem, et nimi Er tähendab valvas, elav, ja samast on sõna ir – linn, valvekoht, vaatluspunkt. Seepärast ei tohiks meid üllatada, et Kajin rajas linna, Kajin ehitas valvepaiga, võib-olla pani tabureti kohta, kust saab vaadelda suurt territooriumi. Niisiis, ta sünnitas esmasündinu Eri.

Sõna onan tüvi on on (jõud). Onan – see on jõumees, vägev inimene. Kommentaatorid ütlevad, et see nimi on seotud verbiga onen – lein, kurbus. Kuid need on kommentaatorid, kes kommenteerivad nime tagasiulatuvalt. Kuid algselt oli muidugi mõte selles, et nimetada teda jõumeheks.

Šelá – see on platsenta, mis tuleb välja koos lapsega. Võib-olla tahtis ta sellega öelda, et ta ei taha enam sünnitada. Šelá – see on ka see, kes oskab muljet avaldada, mašlé – võlukas. Võib ka nii mõista.

Paik Kziv (või pettumus, tühjenemine) – nii nimetatakse kuivanud allikaid. Kui suvel allikas kuivab, kui ta ei toimi aasta läbi, nimetatakse teda haziv. Siin on võib-olla paiga nimi lisatud kui selline sümboolne mainimine, et näidata, et ta sellega lõpetab sünnitamise.

Huvitav, et Šua, kellest me rääkisime, tähendab palm – palm, mis ei kanna vilja, selliseid palme armastatakse tänapäeval Iisraelis linna kaunistusena. Aga tamár – see on datlipalm, viljakandev. Ühe ja teise vahel on tugev kontrast, ja tihti vanasõnades, mingis kõnes võrreldakse üht teisega kui viljatut puud ja viljapuud.

Kohutav asi öeldakse siin. Esiteks ei ole siin öeldud, et Er tegi midagi halba Kõigekõrgema silmis, ta oli halb Kõigekõrgema silmis, ja raske on mõista, kuidas see on. Kommentaatorid, kui nad püüavad seda selgitada, toetuvad edasisele ja ütlevad, et edaspidi on Onani kohta kirjutatud, mida ta tegi, ja on öeldud: „Ja surmas ka tema.“ Ja kõige tõenäolisemalt tähendab see, et ka Er vallatles sellesama vallatusega, kuid see on ainult üks võimalikest mõistmistest.

Millest võib siin jutt olla? Sellest, et Er tegi midagi kurja, ta oli kuri, ja Kõigekõrgem surmas ta. Miks Toora sellest räägib? Et me ei arvaks antud juhul, et Eri surm on karistus selle eest, mis juhtus Josefiga, Josefi müümise eest. See tähendab, Er suri oma enda kurjuse eest. Et keegi kõrvalt ei saaks öelda, et vaat, Jehuda, said omajagu kätte selle eest, mida sa tegid. Ja teisest küljest on kirjutatud, et kuri oli ta Kõigekõrgema silmis, see tähendab, kõrvalt ei näinud inimesed, et ta on halb või kuri, seepärast võiks öelda: „Vaata, milline hea poiss suri, see on sulle teise hea poisi eest, kelle sa maha müüsid.“ Ei, ka seda ei olnud. Er suri oma enda kurjuse eest. Millise kurjuse eest? Võib arvata, et see on midagi Onaniga sarnast. Võib seda mitte uskuda, kuid vaat selline lugu on jutustatud.

Pange tähele sõnu mine venna naise juurde, mitte lese juurde, vaid naise juurde. See tähendab, seni kuni on vendi, kuulub ta leviraatabielu alla. Sõna leviraat tuleb sõnast lever (naise vend, küdi). Ja tolle aja seaduste järgi ja hiljem Toora järgi, kui vennad elavad koos ja vanem abielus vend sureb, jätmata pärisosa, siis noorem vend läheb tema naise juurde ja taastab talle seemne. Täna, hoolimata sellest, et see on Toora määrus, seda ei praktiseerita. Ei praktiseerita, sest targad otsustasid, et inimene ei saa täna minna oma venna naise juurde ainult käsu täitmise pärast, ei tule välja. Tuleb mingi isiklik kirg, isiklik kiindumus. Siin ei ole ainult käsk, kuid venna naine on talle lubatud ainult vennale seemne taastamise käsu pärast. Et mitte langeda kõlvatuse kahtlusse, ebapuhtuse kahtlusse, lõpetati selle käsu praktiseerimine. Seda enam, et Toora lubas, teatud väljapääsu siin. Noh, aga tol hetkel kehtisid maal teised seadused. Me teame, et kehtis heti seadus, mis ütleb nii: „Punkt 193. Kui mehel on naine ja ta sureb, võtab tema vend tema naise. Siis võtab tema isa ta.“ See tähendab, kui ka noorem vend sureb, siis nende isa võib ta võtta. (Seda seadust läheb meil veel vaja.) Kui ka isa sureb, siis üks tema venna poegadest võtab naise, kes tal oli. Karistust ei tule. See tähendab, on olemas teatud reeglid, mille järgi on tähtis, et mehel taastuks pärisosa, seepärast saab naisest teise naine. See on tähtis ka sellepärast, et naine ise saab end toita, tema toiduks, tema pensioniks saab mehe pärisosa.

XXI sajandi seisukohalt võib tunduda, et naist antakse nagu mingit rändpunalippu käest kätte. See kõlab barbaarselt, kuid see kaitseb muu hulgas ka naise sotsiaalseid õigusi. Me näeme Tooras palju kordi midagi, mis meile tundub õudusena, kuid tolle aja kohta ei tajutud seda nii. Toora antakse inimkonnale muu hulgas ka kasvuvaruga, et ühiskond muutuks ja vajadus mingite kinnistavate, piiravate reeglite järele kaoks. See ei tähenda, et võib tühistada üht või teist käsku. Käsud ise eeldavad erinevaid kasutusvariante.

Teine seadus, mis tol ajal kehtis, – see on Assüüria seadus. Assüüria seadus ütleb samuti: „Punkt 33. Kui naine elab veel oma isa kojas, aga tema mees suri, kuid tal on pojad, võib ta elada ühes majadest, kus soovib. Kui tal ei ole poegi, võib tema äi anda ta sellele oma poegadest, kellele soovib.“ See on meie juhtum. „Või kui poeg seda soovib, võib äi võtta ta iseendale.“ Meil läheb seda varianti vaja, sest just sarnasest juhtumist Toora räägibki.

Niisiis, Jehuda, toetudes kaanani seadustele (või heti seadustele, selle ühiskonna seadustele, kus ta elab), käsib Onanil minna oma venna lese juurde, vejabbém otá – sõlmida temaga leviraatabielu, mis tähendab taastada vennale seeme.

Onan teadis, et järglased lähevad vanemale vennale, esmasündinule, kes saab pärandist kahekordse osa. Kui Onan nüüd taastab talle järglased, siis ta tegelikult kaotab vara jagamisel.

Just Onan andis nime sellisele nähtusele nagu onanism, käega enese rahuldamine, kuid just tema sellega ei tegelenud. See, mida Onan praktiseeris, – see oli katkestatud suguühe, see tähendab seemne väljavalamine väljaspool naise tuppe. Ja ta praktiseeris seda selleks, et vennale ei saaks seemet, et säilitada oma osa. Kommentaatorid toovad välja veel ühe motiivi mõlema venna puhul. Nad ütlevad, et Er hukkus sama asja eest, sest edasi öeldakse, et ISSAND tappis ka Onani, ja et Er tegeles sellesama asjaga. Miks nad ei lasknud Tamaril rasestuda? Sest nad tahtsid säilitada tema ilu, sest nad arvasid, et kui ta on rase, siis muutused, mis tema kehaga toimuvad, kõik need metamorfoosid rikuvad ära tema modelliliku välimuse. Ja selle eest ISSAND karistab neid. Kuid siin on näha, igal juhul Onani puhul, et motiivid ei ole ainult need.

Sel viisil surid kaks venda, ühe naise kaks meest. Ja on traditsioon sellisel juhul kahtlustada midagi halba. Jehuda ei julgenud jätkata Tamarile oma poegade andmist, sest on täiesti võimalik, et mingid ideed, millega saab neid kaitsta, lõpevad hiljem, kui Jehudal lõpevad lapsed. Kahju on anda ära kolmandat poega. Ja seepärast me loeme edasi:

Tamarist sai selline „rohulesk“, kes ei saa kellegagi abielluda ja peab ootama, kuni Šela suureks kasvab. Ja kas Jehuda armulikult nõustub teda andma, see on veel küsimus. Kõik see toimub võib-olla kui Josefi müümise eellugu, Josefi müümise taustal. Sest kui me alustame sündmuste loendamist Josefi müümise hetkest, siis vaat Jehuda läks ja abiellus, möödus aasta ja Bat-Šua sünnitas talle esmasündinu Eri; möödus kaks aastat ja ta sünnitas talle Onani. Pidi mööduma veel vähemalt 12 aastat, et Onan saaks minna oma venna lese juurde. Kokku möödus 14 aastat, siis Onan sureb, möödub veel mingi aeg. Jehuda läheb Tamari juurde, neil sünnivad kaksikud, see on 16 aastat. Kuid tuleb välja, et 6 aastat pärast seda läheb Perets, nende poeg, „viieaastane“ kahe lapsega alla Egiptusesse, see tähendab, see on täiesti võimatu. Seepärast me püüame edaspidi mõista, mis just, milline osa kirjeldatud sündmustest toimus, nagu ütleb Toora, ba'ét hahí (tol ajal).

Siin on paralleel Jaakoviga eelmisest peatükist, kes keeldus end lohutada laskmast. Jehuda leidis lohutust, ja on täiesti võimalik, et just siit algabki paralleel ajas. Jaakov keeldub end lohutada laskmast, aga Jehuda just leidis lohutust. Edasi me näeme, et see paralleel on õige.

Kui Jehuda leidis lohutust, tuli välja masendusest ja hakkas aktiivselt tegelema oma äriga, läks ta koos oma sõbra Hiraga karja pügama. On täiesti võimalik, et Hira käis talle peale, et ta tuleks kiiremini leinast ja kurbusest välja. Noh, igal juhul on aeg minna loodusesse, on aeg teha suurepärast tööd. Järgmise aasta elatise küsimus – see on küsimus, kui palju villa saab pügada. Ja Jehuda läks koos oma sõbraga Adulamist Timnasse, see tähendab lõunasse. See on põhiloo eellugu.

Kordame, sel ajal (praegu on arusaamatu, millisel) alustab Jehuda äri inimesega Adulamist, leiab sealt endale naise, abiellub, tal sünnivad kolm last, kellest kaks jõuavad suureks kasvada, abielluda ja surra, andmata talle lapselapsi. Jehuda saadab oma minija ära, tahtmata anda talle kolmandat poega. Minija on isa kojas ebamäärases olukorras. Jehudal sureb naine. Sel hetkel, kui Jaakov keeldub end lohutada laskmast poja surma pärast, leiab Jehuda lohutust naise surma pärast. Ja edasi me näeme mitut paralleeli selle vahel, mis toimub Josefiga, ja selle vahel, mis toimub Jehudaga.

Tuletame meelde, kus me pooleli jäime. Toora teeb teatud kõrvalepõike ja jutustab Jehudast, Josefi vanemast vennast. Ta läks Adulami linna, abiellus seal kaananlannaga, temalt sündis tal kolm last – Er, Onan ja Šela. Kui Er suureks kasvas, võttis Jehuda talle naise nimega Tamar. Kuid Er oli halb Kõigekõrgema silmis, ja ta suri. Leviraatabielu seaduste järgi käskis Jehuda Onanil minna Tamari juurde, ja nad hakkasid koos elama. Onan ei tahtnud jätkata venna sugu, see oli halb Kõigekõrgema silmis, ja ka tema suri. Jehuda poegade, Tamari meeste surma põhjustest teab ainult Kõigekõrgem, kuid Tamar sattus sellisesse olukorda, et tolle aja arusaamade järgi ja, muide, tänapäeva halaha, tänapäeva juudi seaduse arusaamade järgi on ta išá katlonít (saatuslik naine). Naine, kellel on surnud kaks meest, ei saa kolmandat korda abielluda, sest eeldatakse, et just tema toob õnnetust. Teine seisukoht, mis tol ajal olemas oli, on see, et alles pärast kolme mehe surma saab naine selliseks. Jehudal on kokku kolm poega, varupoega, reservpoega tal ei ole, seepärast ta üldse ei kiirusta andma Šelat Tamarile meheks. Ja teda võib mõista: keegi ei taha eksperimentaalselt kontrollida, mis hetkest alates naine saatuslikuks muutub. Samal ajal tahab Jehuda säilitada head mainet kõigi silmis, tal on piinlik – mida inimesed ütlevad? Ta ei saa endale lubada lihtsalt öelda: „Tamar, vabanda, kõik oli hea, ja hea, et see kõik oli. Mine rahus oma isa kotta“, et Tamar saaks iseseisvalt jätkata oma elu lesena või võib-olla astuda uude abiellu. Ja seepärast ütleb Jehuda talle: „Oota, istu leseriietes, oota, kuni Šela suureks kasvab“. See teeb Tamarist rohulese: naise, kes ei ole ei abielus, ei lesk ega saa ka mehele minna.

Aeg läheb, Šela kasvab suureks, ja siis sureb Jehudal naine. See tähendab, et saabuvad leinapäevad. Leinapäevadel ei tohi kosida, ei saa minna Jehuda juurde ja öelda talle: „Noh, Šela on suureks kasvanud, räägime, istume tassikese tee taga ja arutame minu kui naise ja tema kui mehe tulevikku“. Kuid päevad mööduvad, ja Tamar saab teada, et Jehuda on lõpuks leinapäevadest välja tulnud, leidnud lohutust oma naise pärast ja kavatseb koos oma Adulami sõbraga minna karja pügama. Järelikult tuleb pidu, järelikult Jehuda hing juba igatseb pidu ja on pidulik meeleolu.

Võib öelda ka seda, et Onan, kes ei tahtnud oma naisest lahutada ja ei tahtnud vennale seemet jätkata, lähtus samuti sellest – mida inimesed ütlevad? Erinevatel tasanditel on nende patt üks ja sama: hirm selle ees, mida inimesed mõtlevad, ja mingi silmakirjalikkus maine säilitamise nimel, see tähendab üks ja sama hingeline probleem. Muidugi on lihtsam mõista Jehudat, kes muretseb oma poja elu pärast (ta ju jällegi ei lugenud Berešiti raamatut, ta ei tea, kuidas kõik lõpeb), kui mõista Onani, kes lihtsalt ei tahtnud, et tema venna lesele saaks suurem osa. Kuid üldiselt on neil siiski sarnane probleem.

Selle laine peal hakkame lugema 13. salmist.

Ilmselt tuli keegi tema juurde ja ütles, sest ta uuris kogu aeg uudiseid: „Noh, kuidas Jehudal läheb? Millal saab rääkida?“ Ta ei ela ainult oma isa koja eluga, vaid ka sellega, mis toimub tema äia juures.

Jällegi on see pidulik aeg – karja pügamine, on palve, on pidusöök, tänu Jumalale (või paganatel – jumalatele) karja pügamise eest ja palju muud. Ühesõnaga, tuleb pidu, ja tuleb võimalus rääkida Jehudaga. See meenutab väga olukorda, millest me veel ei ole lugenud ja millest Tamar muidugi ei lugenud – olukorda naisega nimega Rut, kes samuti püüdis Bo'azi kinni hetkel, mil tema süda pidutseb. Neid võrreldakse veel Ruti raamatus, kui Bo'azile soovitakse, et tema koda oleks nagu Tamaril, et tema naine oleks nagu Tamar. Nii et paralleel on olemas, ja see on ilmne.

Niisiis, valmistutakse peoks.

Sõna tit'aléf (tüvest aléf) võib tähendada mähkis end sisse, kuid võib tähendada ka muutus nõrgaks. Tanahis tähendab see sagedamini just nõrgaks muutuma. Näiteks Amose raamatus (8:13): „Sel päeval langevad janust meelemärkuseta (tit'alafná) kaunid neitsid“, samuti verb lehit'aléf (minestama, nõrkema). Ješajahu raamatus (51:20) loeme: „Kes sind lohutab? Sinu pojad nõrkesid (ulfú), langesid kõigi tänavate alguses…“ On veel lugu Jonast, kes samuti jit'aléf (nõrkes) kuuma päikese käes. See tähendab, võib-olla muutus Tamar osana oma kuvandist jõuetuks, teeskles poolminestanut.

 Me ei leia Tanahis kusagilt kohta, mida nimetatakse Fétah Enájim. Võimalik, et see on sissepääs, pööre Enimi poole, praeguse Livna ješuvi lähedal Iisraelis, mõnikümmend kilomeetrit Be'er-Ševast ja paarkümmend kilomeetrit Hevronist, samuti väga huvitav koht. Ja võib-olla istus Tamar seal. Tamar mõistis, et ta võib jääda rohuleseks, ja ta teeb seda, mida naised Tanahis sageli teevad, – ilmutab initsiatiivi. Väga julge, väga riskantne initsiatiiv – see, mida Tamar teeb. Kuid me näeme, et just teda Tanah üldse hukka ei mõista.

Niisiis, ta istus, end sisse mähkinuna, ristmikul tee ääres, kohas, mida nimetatakse Fétah Enaim või Enimi sissepääs. Jällegi tuleb öelda, et õues ei ole kahekümne esimene sajand ja niisama naised tee ääres ei istu, vaid istuvad ainult erilised naised, kes ootavad rändureid. Kaananis on väga arenenud niinimetatud templiprostitutsioon – need on hoorad, kes on samal ajal mingite kultuste preestrinnad. Ja minna naise juurde teel peole – see tähendab, et „nüüd pügame oma lambakestelt kaks korda rohkem villa“.

Teate, mina väga sageli niisugust: „Vaat, tähendab, tol ajal katsid hoorad nägu“. Või: „Vaat, muistses Babülonis katsid hoorad nägu, muistses Süürias katsid hoorad nägu, ja üldse, kaetud nägu – see on hoora sümbol“. Ja loomulikult, alati, kui inimesed räägivad sellest, mis oli muistsel ajal, mis toimus Babülonis, Pärsias, Süürias või Venemaal, siis oleks huvitav vaadata, millistele dokumentidele need inimesed toetuvad. Siin on lihtsalt oletus: kas ta pidas teda hooraks, sest hoorad katavad nägu, või ta nägi naist tee ääres, ei tundnud ära, et see on Tamar, sest ta oli katnud näo, ja pidas teda hooraks, sest ta istub tee ääres.

Et vastata küsimusele, kas hoorad katsid nägu, võib pöörduda Ida-Süüria seaduste poole, mis on koostatud umbes XVII–XV sajandil enne Mašiahi sündi (see tähendab umbes samal ajal) ja kirjeldavad selle piirkonna kehtivaid seadusi. Niisiis: „Templihoor, kes on naiseks võetud, peab tänaval olema kaetud. Kuid see, kes ei ole naiseks võetud, peab tänaval olema katmata peaga, ta ei tohi olla kaetud. Tavaline hoor ei tohi olla kaetud, tema pea peab olema katmata“. Aga kui mitte, mis siis? Aga kui mitte, siis vaat mis: „See, kes nägi tavalist hoora kaetuna, peab ta kinni haarama, esitama tunnistajad ja tirima ta palee sissepääsu juurde. Tema ehteid ei tohi ära võtta, kuid see, kes ta kinni haaras, võib võtta tema riided“. Mõelda vaid – katkestada kõik oma tegemised, võtta see vaene hoor, tirida ta paleesse, esitada tunnistajad, koostada protokolle, veeta pool päeva „jaoskonnas“ ja, et see kuidagi ei näeks välja ajakaona, võtta hooralt vähemalt riided, noh, vähemalt mingigi kasu. Peale selle: „Talle tuleb anda 60 kepilööki ja kallata tema pea peale pigi“. Ilmselt ei olnud sellise karistuse juures kuigi palju kaetud prostituute.

 Aga kui inimene on humaanne või ei taha sellega tegemist teha? „Aga kui inimene nägi tavalist hoora kaetuna ja laskis ta minna, toomata teda paleesse, tuleb sellele inimesele anda 50 kepilööki. See, kes ta üles andis, võib võtta tema riided (vingelt töötab operatiivinfo süsteem), tal tuleb kõrvad läbi torgata, tõmmata neist läbi nöör ja siduda see kuklal kinni, ja kuu aja jooksul peab ta tegema kuninga tööd“. Kõige tõenäolisemalt oli hooral sellise seisu juures ohtlik käia kaetud peaga: kes tahaks käia kuklal kinniseotud kõrvadega ja teha kuninga tööd?

Niisiis, Jehuda nägi naist, kes istus tee ääres kaetud näoga, ja pidas teda hooraks. Te ütlete: „Aga hoorad ju ei katnud oma nägu“. Jällegi: välja arvatud abielus templihoorad. Templihoor võis abielluda, jätkata hoorusega tegelemist, või oma templiprostitutsiooniga, või oma „ebapühateenistusega“, ja seejuures katta pead. Seda enam, et Tamar on juba päris suureks kasvanud tüdruk: templiprostitutsiooni anti tüdrukuid alates 8 aasta vanusest. Ja peale selle võis Jehuda näha, nagu me juba ütlesime, et ta nõrkeb, et ta on halvas, poolminestanud seisundis, ja see võib samuti olla fakt. Loomulikult on kommentaatoritel raske midagi sellist ette kujutada, ja seepärast esitatakse küsimus: „Kuidas siis – Jehuda ise, kellest (Jehudast) on pärit judaism, kes andis nime meie rahvale (jehudim – Jehuda järeltulijad), – kuidas ta niimoodi võttis ja läks hoora juurde? Mis teda siis sundis?“

Mis siis viis ta teele hoora juurde? Kas tõesti on Jehuda selline seltsimees, kes hoorast mööda ei lähe? Noh, võib küsida: „Aga kas tõesti ei ole Jehuda see inimene, kes müüb oma venna, abiellub kaananlannaga ja teeb veel palju teisi imelikke asju?“ Jehuda läks alla Kaananisse, aga järgmises peatükis me loeme, et Josef viiakse alla, ja need peatükid on, õigupoolest, natuke paralleelsed teineteisega, neid võrreldakse siin. Ja vaat Jehuda ise langes nii madalale, ise nii „kaananlastus“, et ta ei saa enam hoorast mööda minna: „see on ju suur kasu põllutöödele, hea enne – naisega kohtuda“.

Hoora poole (ja üldse naise poole) pöördutakse sageli meessoos, kui jutt on mingitest asjadest, mis on seotud lähedusega. Nii pöördus ka Loti tütar oma õe poole samuti meessoos. See on selline katse rääkida puhast keelt. Tamar hoiab alal hoora kuju. On kommentaare, ja võib öelda, et selline mõistmine ei moonuta väga tugevalt pšatti, et ta üldse ei mõtle sellele, et mees pidas teda hooraks. Tamar läks välja, et temaga rääkida, ja kui ta ütleb: „Ma tahan sinu juurde tulla“, mõtleb ta, et mees tahab tema juurde tulla, mitte tema juurde sisse tulla, ja ta küsib: „Aga milleks sa minu juurde sisse tuled?“ Mulle tundub, et see ei kajasta pšatti, kuid selline mõistmine on samuti olemas, ja põhimõtteliselt võib ka nii pšatti mõista.

Jehuda ütleb: „Vaat ma sõidan nüüd karja juurde ja saadan sulle kitsetalle, mul on siit sõita umbes viis tundi.“ Selle mõistmise järgi, mida me sulgudes mainisime, võib öelda, et gedí (kitsetalleke) – see on piltlikult Šela, ja see vihje on temale.

Tuleb öelda, et Jehuda läks karja pügama, rahakotti ta kaasa ei võtnud, krediitkaarti talle veel välja ei antud, tšekiraamatut tal ei ole, sest ta tõenäoliselt ei oska ka kirjutada, ja seepärast saab ta anda ainult sellest, mis tal vahetult küljes on. Aga mis tal küljes on? Hotamehá (sinu pitsat) – see on selline kivisilinder, mille sisse on puuritud ava, nagu rull, millel on reljeefid Jehuda nimega ja veel mingite kirjadega, mida saab rullida ja kasutada pitsatina. Võimalik, et nime seal ei olegi, vaid ainult mingid sümbolid. See rull (või silinder) tehakse kullast või vääriskivist, selliseid leitakse väljakaevamistel palju; see on asjake, mille hind ei ole sugugi väike. Ptiléha (sinu nöör) – õigupoolest pael või keeake, millega see pitsat kaela riputatakse. Matehá (sinu kepp) – see ei ole lihtsalt kepp, see on jalutuskepp ilusa nupuga (võib-olla lõvi või tiiger või veel mingi loom), sageli tehakse neid kullast või väärismetallidest.

Õudne lugu, üldiselt võttes, mis näitab, kui suureks kaananlaseks oli Jehuda saanud, kuid ka imeline. Kui palju maksab kitsetall? Tänapäeval on väikese kitsetalle hind 50 dollarit. Kui palju maksab pitsat, ja keeake, ja sau? Võrreldamatult rohkem, võib-olla 10 korda rohkem. Jehuda ees on, nagu ta arvab, hoor, kes võib lihtsalt minema minna, need asjad maha müüa, maha juua, tal võidakse need ära võtta ja nii edasi. Jehuda annab pandi, mis on võrreldamatult suurem kui see, mida ta lubab anda. Ja vaat kommentaatorid ütlevad: „Tegelikult tõukas ingel Jehudat Tamari juurde.“ Muidugi, meie Esiisa ei oleks ise läinud prostituudi juurde, kuid on ingleid, kes vastutavad kõlvatuse eest (nii ütleb midraš), ja selline ingel lihtsalt sundis Jehudat, tõukas teda jõuga hoora juurde Mašiahi sündimise nimel. Me mäletame, et me ootame Mašiahi, oleme juba Mašiahi kaua oodanud, kes sündis hiljem Tamarist. Ja vaat, Mašiahi nimel (vene keeli öeldes – Kristuse pärast) tõukas ingel Jehudat selle teo peale. Kuid see on jällegi see, mida ütleb midraš, mis igati püüab Jehudat õigustada. Ja ingel ilmub sageli sinna, kus on vaja tema kaela veeretada mingeid probleeme: „kurat eksitas“ asemel võib olla „ingel sundis“. Kõige tõenäolisemalt on kogu see lugu ilming sellest, et Jehuda sukeldus Kaananisse, läks sellesse galútisse, sellesse ebapuhtusse. Kuid ka selle ebapuhtuse kaudu toimib Kõigekõrgem. Nagu Loti tütarde kaudu Kõigekõrgem korraldab Mašiahi, täpselt samuti ka Tamari kaudu Kõigekõrgem korraldab Mašiahi. Siin ei ole vaja Jehudat kuidagi õigustada, kuigi kui keegi tahab, siis on see ka suurepärane, kuid Toora lihtne tekst sellest ei räägi.

Tse'ifá – see on just see kate, millest me rääkisime, ja see räägib selle sõna tit'aláf kasuks tähenduses teeskles poolsurnut, sest siin ei ole sellest lahtiriietumist, seda ei korrata. Aga Jehuda jõudis vahepeal kohale.

Siin on juba huvitav, eks? Ei ole kirjutatud: „võtta Tamarilt pant“ või „võtta hooralt pant“, vaid on kirjutatud: „võtta naiselt pant“. Tanah näitab meile juba loo jätku mitte Jehuda silmadega, vaid Selle silmadega, Kes andis Tanahi. Ja siin on tema kohta öeldud išá (naine), see tähendab, Tanahi Andja, Kõigekõrgem, ei pea teda hooraks.

Siin ilmub sõna zoná (hoor) asemel sõna kedešá (templiprostituut). Miks see nii juhtub? Sest varem me jutustasime ümber Jehuda mõtteid. Tema pidas teda hooraks, Toora ise aga ei nimeta teda hooraks, see on kujund. Karjapoisi jaoks on ta kedešá, nii ta mõistab, ja nii ta räägibki juba inimestega.

Mitu korda korratakse: „Hoora siin ei olnud.“ Ja tõepoolest, hoora polnudki.

„Et me ei jääks häbisse“ – see on kahes mõttes: tema ees ja, teine mõte, inimeste ees. Ei saa ju igale poole kuulutust üles riputada: „Otsitakse hoora, kelle juurde Jehuda sisse astus.“ Ometi on Jehudal vennad, Jehudal on perekond, ja nii end häbistada ei maksa. Ja enese rahustamiseks ütleb Jehuda: „Kõik on korras, minu poolt ei ole mingeid probleeme.“

Milleks seda korrata? Ilmselt ta ei varjanud seda ja rääkis sellest, et on rase. Alati ei saa kolmandal kuul naisel raseduse tunnuseid ära tunda, ja tolle aja naised käisid pealegi üsna laiades riietes. Seepärast ütleb midraš, et ka avalikus saunas, kus naised sel ajal käisid, kiitles Tamar: „Vaadake, minu kõhukeses on tulevased kuningad ja isegi (potentsiaalselt) tulevane Mašiah on samuti minu kõhus.“ Kuid see on midraš. Kõige tõenäolisemalt Tamar tõepoolest rõõmustas, et ta lõpuks rasestus. Miks? Sest selle maa seaduste järgi võis leviraatabielu sõlmida äiaga, me rääkisime sellest, ja ma juba tõin allikaid selle kinnituseks.

Mis karistus see selline on – „ta põletatakse“? Seda ei ole kusagil Tooras ette nähtud, ja ka kaanani seadustes ja heti seadustes ja Süüria seadustes me sellist ei kohta. Muidugi, Jehuda – see on suguvõsa pea, perekonnapea; mingis mõttes on ta iseenda seadusandja ja võib seadusi kehtestada. Ahani juhtumi puhul, palju sajandeid hiljem, me loeme, et ta visati kividega surnuks, ja siis põletati tema keha. Ja selline asi juhtus sageli, see komme on tõepoolest paljudel rahvastel olemas. Täiesti võimalik, et siin on jutt sellest, et ta visatakse kividega surnuks ja siis põletatakse.

Väljend hakker-ná (tunne siis ära) on siin väga tähtis, osalt just selle pärast ongi toodud kogu see peatükk, selle pärast ja mõningate paralleelide pärast. Eelmises peatükis me lugesime, kuidas vennad toovad Jaakovile särgi, et rääkida talle, et Josef on hukkunud, ja ütlevad talle: „Hakker-ná“. Siin lülitub sisse sünkroonsus sündmuste vahel Jehudaga ja selle vahel, mis juhtus Josefiga. „Hakker-ná“ – tunne siis ära kogu selle süžee põhjus, miks see sinuga juhtub. Mitte ainult hakker-ná need esemed, vaid hakker-ná, tunnista, et kui ma ei ole lesk, ei ole lahutatud, ei ole hüljatud, siis oleksid sa pidanud minuga abielluma“. Aeg ju läheb, ja Jehuda pidi kuidagi otsustama: kas naitma Šela kellegi teisega ja siis jätma Tamari üksi või siiski naitma Šela Tamariga. Kuid ta venitas kogu aeg, ja Tamar ütleb talle: „Lihtsalt tunnista ka minu staatust, tunnista, et kõik, mida sa tegid, kõik, mida sa siin kokku keerasid, saates mind isa kotta, – kõik see on silmakirjalikkus. Lihtsalt tunnista seda, vaata reaalselt olukorrale silma.“ See hakker-ná – see on sellesama hakker-ná tagasipöördumine Jehuda juurde, mis öeldi Jaakovile. Ja edaspidi me näeme veel üht paralleeli, millele pöörame tähelepanu. Toora näitab, et Josef põgeneb naise juurest, jättes maha rõiva. Aga Jehuda läheb naise juurde ja jätab talle osa oma, nii-öelda, riietest. On väga palju paralleele Jehuda loo ja Josefi loo vahel. Ja hakker-ná osutab mitte ainult sellele, et sündmused arenevad põhimõtte „mõõt mõõdu vastu“ järgi, vaid ka sellele, et mitte alati ei või hirm selle ees, mida inimesed ütlevad, takistada meid tõde rääkimast.

See tähendab: „Temal on selles loos rohkem õigus kui minul. Ma püüdsin näida õigena ja sättisin suhted kuidagi nii, et paistaks, nagu poleks ma seda Tamari hüljanud, kuigi ma ei pannud teda mehele ega naitnud Šelat temaga. Ta on õigem kui mina ka seaduste järgi, isegi kaanani seaduste järgi.“ Seda lauset võib mõista ka teisiti: „Tal on õigus, et ta on minust rase.“ Sellega tunnistas Jehuda, et ta on tema ees õige, ega läinud enam tema juurde.

Miks Tamar nii toimis? Üks põhjustest – aga äkki Tamar ei tea, et ta on tõepoolest saatuslik naine? Kuid ainult Jumal teab, mille eest ta võttis ära Jehuda pojad. Võib-olla selleks, et oleks tunnistus, et tema side Jehudaga – see ei ole abielu, vaid otsekui juhuslik vahejuhtum, seepärast ei ähvarda Jehudat midagi. Tamar tegi kõik jultunult, julgelt, ebatavaliselt jultunult, meie silmis, lihtsalt hirmus jultunult. Kuid ka väga delikaatselt: viimseni, surmahirmu all oodates, et keegi „ei saa päris lõpuni aru“, „ei anna päris lõpuni üle“ tema esemeid Jehudale, ja teda lihtsalt pekstakse ja põletatakse. Ta annab üsna delikaatselt, ettevaatlikult esemed Jehudale üle ja ütleb: „Vaat lihtsalt tunne ära, vaat sellest inimesest olen ma rase.“ Nii palju julgust, nii palju usku selles teos. Me muidugi ei näe, et Tamar kusagil siin palvetaks, paluks Kõigekõrgemat, kuid on usk oma õigusesse, sellesse, et toimida tuleb just nii. See usk põhineb ka kindlusel, et mingi õiglus peab olema, see usk ei ole lootusetusest.

Seda, et Tamar jäi rasedaks, võib mõista kui laste taastamist tema pojale Erile: äiana taastas ta Erile järglased. Mis saab Tamarist hiljem? Hiljem saame teada, et Šela vanima poja nimi on Er, see tähendab, täiesti võimalik, et ka Šela siiski hiljem abiellus Tamariga, kuid see kõik tuleb hiljem.

Paljud toovad tänapäeval Jeruusalemmast punase niidi, sellest on eraldi jutt. Sellel ei ole kabalistlikke aluseid, ja seos selle kohaga ja hiljem Rahaviga on samuti kummaline. Noh, kes kannab, las kannab. Kannab vaat isegi Putin, nagu me nägime, kuid see ei tähenda, et sellele oleks kinnitust kabalas.

Üldiselt, kuna ma tunnen sünnitusabi, mul ei ole mitte ainult rabi kraad, vaid ka sünnitusarsti eriala, on mul raske ette kujutada, kuidas saab käsi välja tulla, siis laps tõmbab käe sisse tagasi ja sünnib teine. Kuid see on see, mis juhtus.

Vaat selline traagiline, kurb, väga huvitav, mitmetähenduslik lugu juhtus Tamari ja Jehudaga.

Selles vestluses pöördub jutustus tagasi Josefi juurde. Me jätsime ta 37. peatükki, kui ta müüdi Egiptusesse, ja siin, 39. peatükis, loeme loo jätku.

38. peatüki 16. salmis me märkisime, rääkides Jehudast, et ta laskus alla, eemaldus oma vendadest, laskus ise alla. Alla laskuda – see on eemalduda kogukonnast, maast, teenimisest. Josef viidi alla vägisi, ta ei tahtnud alla laskuda. Kui Jehuda tegi seda ise, siis Josef teeb seda vastu tahtmist.

Sõna sarís võib tähendada eunuhhi, see tähendab kastreeritud inimest, kuid esimese tähenduse järgi – see on ihukaitsja, liitsõna kahest: saa (hoidma, kandma) ja reiš (pea). Üldiselt on see inimene nende ülikute hulgast, kellel on juurdepääs vaarao ihule, juurdepääs oma ülema ihule üldse. Võimalik, et neid ka kastreeriti, sest sageli olid nad tunnistajateks mingitele oma ülemuste isiklikele, intiimsetele kohtumistele. Me ei tea, kas Potifar oli kastreeritud. Kõige tõenäolisemalt mitte. Hiline midraš jutustab, et Potifar tahtis osta ilusa Josefi lõbustusteks, kuid tuli ingel Gabriel ja kastreeris Potifari, ja Potifar ei saanud enam lõbutseda, ja nii sai temast eunuhh. See on ilus lugu, ja jälle – ingel, kuid see on hiline midraš. Aga seni me loeme, et ta – vaarao ülik. Tänapäeva ivritis tähendab sõna tabáh kokka, kuid piibellikus ei ole sellel sellist tähendust. Siin tabáh – see on tapja, lihunik, timukas. Antud juhul Potifar – tema on sar hatabahim, vaarao julgeolekuteenistuse ülem.

37. peatüki lõpus me lugesime, et Josefi müüsid midjanlased. Kuid kõige tõenäolisemalt, nähes turul mitte päris musta, mitte päris tüüpilist orja, palus Potifar mingeid garantiisid, mingit kinnitust, et inimene, keda ta ostab, on tõesti ori. Selliseid garantiisid võisid anda jišmaellased, kes ta müüsid, seepärast öeldaksegi, et jišmaellased osalesid müümisel. Nii või teisiti satub Josef Potifari juurde, vaarao üliku juurde.

Kui mu lapsed olid väikesed, lugesin ma neile enne magamaminekut Toorat. Ja vaat, kui me lugesime 37. peatükis sellest, kuidas vennad müüsid Josefi Egiptusesse, jäid lapsed juba magama. Loomulikult tekib pärast peatüki lugemist palju küsimusi: aga miks see, aga miks teine. Ja üks küsimustest oli: „Aga kus oli Jumal kogu selles peatükis? Miks kogu selles loos ei ole öeldud, et seal oli Jumal? Miks Jumal ei ilmunud ega öelnud: ‚Ärge visake last auku! Ärge tehke noorukile mitte mingit kurja!‘ Miks Jumal ei kaitsnud Josefit, kus oli Jumal? Ja 39. peatüki teises salmis loeme vastust sellele lapse küsimusele.

Kogu selles loos oli ISSAND Josefiga. Seda võib näha sellest, millisesse karavani just Josef satub – lõhnaainetega karavani. Esiteks on see mugav karavan, mis läheb kauplema rikaste inimestega. Teiseks näeme, et Josefi ostis mitte lihtne inimene. Jumala kätt, Jumala kohalolu Josefi elus võib näha isegi sellisel raskel hetkel.

Heebrea sõna hatslaha (edu, õnn) tuleb juurest tsaláh (laskuma millelegi, tabama täpselt märki). Josef – tema tabas, sattus õigesse kohta õigel ajal, läks õigesse punkti õiget marsruuti mööda. Vaat mida tähendab siin iš matslíah.

Miks on tähtis, et ta sattus egiptlasest isanda kotta? Sellepärast, et Josefil oleks võinud palju vähem vedada, ja ta oleks sattunud põllule (tema isandal on ka põlde, me varsti veendume selles), istandusse, ehitusele egiptlasest isanda juures. Kuid Josef sattus just kotta.

Egiptlane, ilmselgelt mitte juudi inimene, uskmatu, nägi, et ISSAND on Josefiga. See tähendab: kui Josef läheb keeva vee järele, siis köögis on kohe keev vesi valmis; kui Josef läheb millegi järele, istutab midagi, siis see „miski“ kannab kõige suuremat vilja; kui Josef ostab midagi, siis selle „millegi“ hind tõuseb. Josef liigub „rohelise lainega“ – kuhu ta ka ei sõidaks, igal pool põleb talle valgusfoori roheline tuli. See on see, mida egiptlane võis näha. Midrašim ütlevad, et ta nägi veel midagi – kuidas Josef pidevalt midagi pomiseb, sosistab: tuleb sisse – sosistab, läheb välja – sosistab, ja kõik tal õnnestub. Ja peremees mõistis, et Josef suhtleb mingi Jumalaga, kes annab talle just sellise jõu. Selline oli tunnistus Potifarile. Ja vaat selle viljad:

See tähendab, Josef saab ametikõrgenduse: kõigist koduorjadest saab temast Potifari isiklik teener. Järgmine etapp – isand teeb ta kogu orjade koduteenistuse ülevaatajaks, teeb ta maja majandusjuhatajaks. Ja viimasel etapil – „kõik, mis tal on, andis ta tema kätte“, see tähendab, tegi Josefi kogu valduse täielikuks ülevaatajaks, tõstis ta veel ühe kõrguse võrra. See on juba ametikoht, kuhu orjad peaaegu ei pääsenud. On meieni jõudnud Egiptuse papüürus, milles on nimekiri 800 orjast koos nende ametikohtadega, ja nii kõrgetel ametikohtadel orje ei ole. Tõsi, välismaalastest orjad edenesid Egiptuses tõepoolest paremini, kuid meil on raske mõista, miks.

See tähendab, Josef hakkas kõike juhtima ja kõik hakkas edenema, isegi see, mida Josef ise ei teinud, millega ta ise ei tegelenud. See ajendas Potifari astuma sammu, mida sugugi mitte kõik ei nimeta õigeks, kui vaadata lihtsate lugejate seisukohast (kuid mitte nende seisukohast, kes on täielikult ja täiesti Josefi poolel).

Võib ja tuleb oma ülesandeid ümber suunata, midagi teistele edasi usaldada, kuid Potifar jättis kõik sinnapaika, teda ei huvitanud enam miski, ta suunas Josefile ümber kõik peale leiva, mida ta sõi. Fraasi léhem ašer-hú ohél (leib, mida ta sööb) võib mõista kolmel viisil. Kõige sõnasõnalisem, esimene variant: peale oma taldriku ei huvitanud Potifari miski, ta tuli koju juba ainult sööma. Teine variant – preesterlik. Egiptlastel oli palju seotud preesterluse ja leivaga, ja peale preesterlike ülesannete, mida Josefile ei saa usaldada, sest ta on võõramaalane, ei huvitanud Potifari miski. Kolmas variant – piltlik väljend. Nii Toora kui ka Tanah kasutavad sageli väljendit „leiba sööma“ intiimse läheduse kohta: peale oma naise jättis Potifar kõik Josefi hooleks. Just see arusaam tikub esile salmi lõpu valguses, et Josef oli kaunis kujult ja kaunis välimuselt. See on täpselt see, mida on sõna-sõnalt öeldud tema ema Raheli kohta. Josefil on imeline pärilikkus. See on huvitav: kas on palju inimesi, kelle kohta Jumal ütles, tunnistas, et nad on ilusad. On inimene, kes kellelegi meeldib, inimene, keda paljud peavad ilusaks, aga vaat siin on Josef, noor poisike, kelle kohta Jumal ise tunnistab, et ta on ilus. Egiptlasest mees pani kogu oma koja juhtimise Josefi peale, usaldas talle kõik, ise peaaegu ei ilmugi koju, aga Josef on väga ilus – tähendab, oota õnnetust.

Võib-olla on Potifar kastreeritud. Võib-olla on ta lihtsalt ülekoormatud, ei taha kauaks koju jääda või tuleb harva koju, kuna ta on Egiptuse ülik. Me teame neist palju, sest egiptlased, nagu ma juba ütlesin, armastasid joonistada. On väga palju olustikulisi visandeid Egiptusest, ja me näeme, et Egiptuse ülikud veetsid sageli aega tolle aja supelmajades, saunades, baarides ega põlanud sinna tüdrukuid tellida. Täiesti võib oletada, et Potifar ei ole suur õige ja et ta elab just sellist elu. Nii või teisiti, meest ei ole kodus, mees ei tegutse enam ülevaatajana, ta ei valitse koda nagu mees. Ta usaldas kõik sellele poisile, aga see poiss on ilus. Kuidas mitte tõsta tema peale silmi? Suur kiusatus naise jaoks.

„Heida minuga“ – väga jäme väljend. Muidugi võib nii tõlkida, kuid sõnasõnaline tõlge on palju jämedam. Ta ei ütle talle, kui ilus ta on, ta ei ütle talle: „Ah, kui pikad juuksed sul on, missugused silmad sul on!“ Ta on lihtne ja lakooniline – osalt sellepärast, et ta on perenaine, osalt sellepärast, et teda valdavad võib-olla mingid tunded. Raske on vaadata tema südamesse. On kombeks (selle valguses, et me kõik oleme Toorat lugenud ja teame, millega kõik lõpeb) pidada teda selliseks himuraks, kõlvatuks, ülbeks prouaks. Aga võib öelda, et naine on nurka surutud ja langeb truudusetuse patusse, kuid tema süda ei ole päris must, ja mitte kõik, mida ta teeb, ei ole nii must. Ta võib-olla armus Josefisse, ja me näeme, et ta ei vaheta orje pidevalt, me näeme seda edaspidi. Ma ei soovi teda sugugi õigustada, lihtsalt tahaks olukorda mahukamalt kujutada.

Josef annab kahele sõnale, mis ta talle ütles, vastuse kolmekümne viiest sõnast.

Josef annab talle kolmeosalise vastuse. Esimene osa – varanduslik, teine osa – perekondlikud väärtused, kolmas osa – Jumal. Pealegi on sõna, mida ta siin kasutab, kahetine. Sõna elohím võib mõista ka kui jumalad, sest ta räägib paganaga. Kuigi Toora kasutab kogu selles peatükis just neljatähelist Nime, ütleb Josef siin elohím. Ta vastab, lihtsalt öeldes: „Ma olen nii hea, hebreo turisto, obliko morale“. Aga sina, kuidas sa üldse võisid midagi sellist mõelda?“ Ta muidugi ei pöördu tema poole kuidagi, sest naine on tema proua, kuid milline tunne võis naisele pärast seda jääda? – „Ta just solvas mind, alandas, kujutas mind sellise kõlvatu naisena.“ Teisest küljest: „Vau! Nii et ta pole mitte ainult ilus, ta on veel ka nii truu, nii hea, ja just teda ma peangi võrgutama.“ Kas Josef ei tunne naise südant või, nagu ütlevad mõned kommentaatorid, on temas mingi sädemeke, ikkagi ei käitu ta päris pühalt. Nii oli ka tema unenägudega. Ta ei olnud alati inimeste suhtes tundlik, ei olnud alati tähelepanelik selle suhtes, mida tema ümber tunnevad inimesed, tema vennad. Ja siin on ta täpselt samuti tähelepanematu selle suhtes, kuidas naine end tunneb. Muidugi ei ole tal väljapääsu. Sellest hetkest, kui naine pani talle silma peale, on ta väga suures hädas, ta on „lõksus“, tal ei ole kuhugi minna, tal on raske leida väljapääsu. See on talle kiusatus. Katsumus ei seisne inimese jaoks ainult kiusatuses patule alluda või mitte alluda, vaid ka, ütleme, saada naudingut sellest, et sa meeldid naisele, saada tuge, sellist komplimenti, et sa oled ilus, et sind armastab naine. Väga raske katsumus noore inimese südamele.

Täiesti erinevalt (jällegi, ma räägin kogu aeg, et iga kommentaator räägib rohkem iseendast kui Josefist või Jehudast või Avrahamist) hindavad kommentaatorid nendevahelist olukorda. Kui mitte püüda temast algusest peale teha himurat kõlvatut naist, siis võib öelda, et naine, ehkki teda valdavad patused tunded, ei mõtle patu kategooriates. Kust tal mõelda kristlikes kategooriates? Tal on keerulised suhted mehega, nüüd veel keerulised suhted orjaga, kes teda nii avalikult eirab, ja sellega tuleb midagi teha. Millist tegu võib Josef pärast seda oodata? Ei ütle ta ju: „Jah, mul ei ole tõesti õigus. Lähen kahetsen meelt, loen psalme.“ Seda on raske naiselt oodata, ja ta ei tagane.

 Ühesõnaga, olukord on väga keeruline ja mitmetähenduslik.

On raske ette kujutada, et päev päeva järel ütleb ta talle neid kahte sõna: שִׁכְבָה עִמִּי (šihva immi – heida minuga), aga tema kordab talle vastuseks 35 sõna või lihtsalt teeb näo, et ei kuule teda. Ilmselt need jutud, tema rünnakud tema vastu, ligitükkimised talle ja tema delikaatsed vastused kestsid päevast päeva. See võis teda vihastada, võis teda provotseerida veel suuremale soovile teda endale saada, ja tema jaoks oli see samuti tohutu kiusatus – tunda enda vastu sellist armastust ja kuidagi sellega leppida. On näha, et ta püüdis talle eri moodi läheneda, sest salmi lõpus me loeme, et ta palub juba lamada mitte temaga, vaid tema juures: „Heidame koos pikali ja vaatame päikest, käed pea all, päikeseloojangut, tähti, pilvi. Ole minuga, lihtsalt ole minuga, istu minuga. Jäta ‚isand‘, jäta ‚naine‘. Lihtsalt istu minuga – mul ei ole kellegagi rääkida, Josi, ma olen nii üksik, ainult sina mõistad mind, ole minuga.“ Aga Josef ei kuule teda, ja see viib paratamatult plahvatuseni suhetes. Tema kuritegu, Josefi vankumatus said katsumuseks just Josefile.

Josef tuli, kedagi majarahvast ei ole, maja on tühi, välja arvatud loomulikult tema. Kommentaatorid ütlevad: „Miks ta sinna tuli? Sest ta tahtis olla temaga, ta oli juba valmis vastama tema kutsele. Ja Kõigekõrgem andis talle sellise ilmutuse: tema ette ilmus Jaakov ja ütles: ‚Sina saad juhiks, sa oled sündinud liider. Kas sa oled tüdrukute liider, neidude karjus või karjane Iisraeli rahva seas – vali.‘ Ja Josef siis toimiski nii, nagu ta toimis. Kommentaatorid ütlevad: „Üldse, millest see kõik algas? Josef, saanud aunimetuse, saanud ametikoha, hakkas punuma patse, katma juukseid geeliga, riietuma ilusasti, vastavalt oma ametikohale, ja Kõigekõrgem ütles talle: ‚Josef, sinu isa istub leinas, aga sina siin uhkeldad. Mina saadan sulle nüüd katsumuse sinu ilu peale.‘ Ja vaat, kui Josef selles katsumuses juba peaaegu langeb (midraši järgi, traditsiooni järgi), ilmub talle Jaakov.

Kas võib olla, et katsumus tuli Josefile tõesti sellepärast, et ta hakkas uhkeldama, hakkas end ehtima? Josef on ju tegelikult ilus, ja sellest räägib Toora. Võimalik, et ta imetles oma ilu või kuidagi kujundas seda, samal ajal kui tema isa tõesti leinas. Kommentaatorid analüüsivad toimunut, ja võib-olla see ongi põhjus, võib-olla selle pärast kõik juhtuski. Josef ei ole väga tundlik selle suhtes, mis toimub tema ümber. Kuid ta õpib, ja järgmises peatükis me näeme seda.

Ta juba tuli ja haaras tal riietest kinni, ilmselt püüdes neid maha tõmmata. Ta ei haaranud lihtsalt kinni, vaid tõmbas tugevasti, sest kuub pannakse selga üle pea, see ei ole keep, seda nii lihtsalt seljast ei võta. Väga ebameeldiv stseen. Josef jooksis vist välja ja tõmbas hinge. Noh, ja naise jaoks, kes läks viimasesse otsustavasse lahingusse, on see samuti alandav vaatepilt.

Vaadake, kuidas Potifari naine oma kõne üles ehitab. Ta ütleb: „Vaadake, tema (minu mees) vedas siia selle heebrealase, et meie üle naerda.“ Meie üle – Ta asetab end kogu teenijaskonna meeskonna kõrvale, sest Josef on ju nende ülem, võõras-heebrealane: „Vaadake, ta pani siia heebrealase meie üle, et see heebrealane meie üle naeraks.“ Milline tol ajal veel sündimata antisemitismi klassikaline käik: „Vaadake, ta vedas siia heebrealase, pani heebrealase, et ta meie, põliselanike üle irvitaks. Mitte ainult minu üle, vaid ka teie üle, kogu majarahva üle ta naeris. See on meie mõnitamiseks, et Potifar tõi siia selle heebrealase.“ Vaat selline tuline kõne, mis öeldi kõigepealt majarahvale, et kuidagi tõmmata kogu maja meeskond oma poolele.

Edasi me loeme sellest, mis juhtus, kui Potifar (ei tea kust, ütleme, teenistusest) koju tuli.

Kui ta rääkis orjadega, ütles ta heebrea mees, siin ta räägib isandaga, mehega: „Staatuselt madal inimene tuli minu juurde, see, kelle sina tõid, minu üle naerma“. Siin ta ei ütle „minuga magama“, ta ei maini seksuaalset konteksti, kuigi see on olemas. Ta mainib seda ainult vihjega, et, hoidku Jumal, Potifar ei hakkaks peas mingeid pilte ette kujutama, ta räägib nagu mingi tagasihoidlik neiu ja tekepühak.

Vaat millise loo rääkis naine Potifarile. Potifar vaikib, ja Toora jätkab.

Ta näitas ilmselt muhku, sinikat, vistrikku või näitas žestidega, mida just Josef talle tegi. Potifar vihastas – muide, sugugi mitte tingimata Josefi peale, keda ta usaldas. Täiesti võimalik, et ta mõistis seda olukorda hästi ja vihastas olukorra peale üldiselt, selle peale, et naine ajas ta lõksu, pani ta halba olukorda: nüüd tuleb loobuda orjast, kes toob majja majanduslikku õitsengut. Potifaril oli, mille peale vihastada.

Sõna sóhar (vangla) on seotud sõnaga sahar (kuu või kuukujuline süvend, kuusarnane auk). Me mäletame, et Potifar on kuninga julgeolekuteenistuse ülem, seepärast paik, kus on vangid, on tema enda juures, Potifari kodus (me loeme seda järgmises peatükis). See on eraldi hoone Potifari õues, kõige tõenäolisemalt auk, mille üle on eraldi ülem, ja sinna paigutatakse Josef. Milles on siin paralleel? Jälle võetakse Josefilt rõivas, mida hiljem kasutatakse tuvastamiseks, jälle satub Josef ilma rõivata auku, vanglasse. Ja see on mingi lihtsalt hirmus déjà vu, teine õppetund Kõigekõrgemalt, kes on Josefiga, kes teda aitab. Kõiges selles Kõigekõrgem ei jäta teda maha. Vaat selline tee.

Jällegi, kui me küsime: „Oodake, oodake! Seal, alguses, ISSAND oli Josefiga, kuid kogu selles loos naisega kadus Ta jälle kuhugi?“ Ei, ISSAND oli Josefiga ja andis talle armu vangla ülema silmis.

Ja edasi – jälle déjà vu.

Otse nagu Potifar, nii talitab Josefiga ka vangla ülem.

ISSAND teeb nii, et kõik, mida Josef teeb, toimub õigel ajal, õiges kohas.

Vaat selline on 39. peatükk, mis algab sellega, et august välja võetud Josef satub Egiptusesse, ja lõpeb sellega, et Josef satub jälle auku. Kuid ISSAND on temaga, ja on edu. Ja on veel mingi imeline õppetund, mille Josef peab ära õppima. Kõik kangelased on väga elavad. Kaabakas, Potifari naine, sooritab kuriteo; Josef saab karistuse, ja lahendus on alles ees. Muu hulgas kohtume me ka Potifari naisega veel, kui kummaline see ka ei ole, ja näeme, kuidas kõik lõpeb.

Me jätsime Josefi sel hetkel, kui ta oli heidetud vanglasse, leidis armu (ISSAND andis talle armu) vangla ülema silmis ja vangla ülem usaldas talle lihtsalt kõik, mida saab usaldada, jättis kõik vangla asjad Josefi hooleks.

Kommentaatorid toovad kaks varianti, kuidas nad pattu tegid. Esimese järgi öeldakse: „Noh, ilmselt kutsealased probleemid: veinist leiti kärbes, leivast leiti kivike, see tähendab toodangu kvaliteedikontrolli probleemid.“ Teised kommentaatorid ütlevad: „Kuna eelmises peatükis rääkis Josef isanda naisega kooselamise patust, siis ka siin tuleb rääkida sellest, et need kaks seltsimeest tahtsid mingeid tegusid sooritada isanda naisega, antud juhul Egiptuse kuninga naisega.“ Kuid see on keeruline: esiteks sellepärast, et selliseid asju ei andestata, teiseks sellepärast, et selliseid asju karistatakse surmaga, ja kolmandaks selle tõttu, mida me loeme edasi:

Sõna ketsef (vaht), sama tüvega mis sõnas, mida siin kasutatakse, vajiktsof – ja vahutas, vihastas suu vahutamiseni vaarao. Me ei tea, mis juhtus veinikallaja ja pagariga, võib oletada, et nad üldse hukati, ja peale nende vihastas vaarao veel ka nende ülemuste peale, nende peale, kes nende eest vastutavad – veinikallajate ülema ja pagarite ülema peale. Kuigi hiljem nimetatakse neid jälle veinikallajaks ja pagariks, võib aru saada nii (ja selline arusaamine on täiesti realistlik), et vaarao karistab ülemusi. Noh, need on tegelikult detailid.

Kas te mäletate, mis on julgeolekuteenistuse ülema nimi? Tema nimi on Potifar. Vaarao paigutas nad, võib nii öelda tänapäeva keeles, arestikambrisse (eelvangistuse kambrisse) või uurimisisolaatorisse (eeluurimisvanglasse), kuni asja arutamiseni. Ja see eeluurimisvangla, see kamber, asuvad julgeolekuteenistuse ülema majas. Need kaks suurnikku paigutatakse valve alla, see tähendab, neil on natuke teine staatus: nemad on arreteeritud, aga Josef on vang. Staatuses on suur, tõsine vahe.

Kuna need on staatusega vangid, vangid mitte niisama, vaid kuninga lähikondsed, siis ka vanglas on neile ette nähtud kõrgendatud mugavuse staatus, neil on „VIP“-kambrid, ja Josef peab nende järele vaatama. Sar hatabbahim (julgeolekuteenistuse ülem), keda siin mainitakse, on Potifar. Ta siiski usaldab Josefit ja annab talle mingeid tõsiseid töid.

Igaüks neist nägi und. Mitte ühte und ei näinud nad, see on selline Toora keel. Ja igaühele oli arusaadav, et tal on vaja tõlgendust, iga uni oli prohvetlik, kuid arusaamatu. Nad mõistsid seda, ja see muidugi viis nad segadusse.

Milleks lisatakse „kes on vangistatud vanglas“? Inimesed on vangistatud vanglasse, eelvangistuse kambrisse, eeluurimisvanglasse, ja seal on pidevalt mingi „sebimine“, on mingi tegevus – kõik mõtlevad, mis nendega edasi saab. Kujutage ette: vaarao pani nad vanglasse edasiseks asja arutamiseks, ja siis nad näevad prohvetlikku und. Neile tuleb, võib öelda, kohtuotsus, aga kirjutatud hiina keeles, ja see muidugi hirmutab, ja on arusaamatu, mis saab, ja rõõmu see ei lisa, aga muret lisab küll.

Näib, et inimesed istuvad vanglas, ja miks peaksid nad lõbutsema, miks peaksid nad rõõmustama? Kuid Josef pöörab tähelepanu (ja siin on meil oluline seda märkida), Josef pöörab esimest korda tähelepanu inimeste mingitele tunnetele. Igal juhul märkame me esimest korda, et Josef ilmutab tähelepanelikkust selle suhtes, mis toimub tema ümber olevate inimestega. Täiesti võimalik, et (me rääkisime, et Jumal oli Josefiga ja et Josef leidis armu) nii see ka oli, ja ka tema hoolitses inimeste eest ja muretses inimeste seisundi pärast. Kuid siin räägib Toora meile sellest esimest korda. Josefi vabanemine, tema tee üles algavad sellest, et ta tunneb huvi, miks tema ümber on sünged inimesed, miks need kaks suurnikku on sünged.

Toora kordab, rõhutab, et ta küsis inimestelt, kes on koos temaga vangistatud tema isanda majas, nende seisundi kohta, see tähendab, Josef ei kanna nende süngust asjaolude arvele: nägi süngeid inimesi, noh, on ju selge, miks nad sünged on. Kui erinevates dokumentaalfilmides näidatakse vanglat ja vange, siis rõõmsaid nägusid on seal vähe, vangide näod on reeglina sünged. Kuid Josef, isegi nende inimeste puhul, kandmata seda nende vangiseisundi arvele, küsis, milles on põhjus, miks nad täna nii rõõmutud on.

Josef ütleb neile: „Kuidas siis ei ole tõlgendajat, kui alati on tõlgendaja – Jumal?“ Josef istub maha, et ära kuulata, mis siis on tema kambrikaaslastel südamel.

Vaat selline imepärane uni.

Väga hea tõlgenduse andis Josef veinikallajate ministrile, kindlasti rahustas ta teda. Josef lisab sellele tõlgendusele midagi ja ütleb:

Kommentaatorid suhtuvad sellesse Josefi teosse erinevalt. Raši ütleb: „Kuna ta palus, siis just selle tõttu ta istuski veel kaks aastat vanglas, sest ta lootis inimese peale, mitte Jumala peale.“ Teised kommentaatorid ütlevad: „Kuidas siis nii, kas tõesti ei tohi abi paluda, kui selline võimalus avanes?“ Tähendab, kui inimene on põlevas majas ja ta näeb tulekustutit, siis ei tohi seda kasutada, vaid tuleb öelda: „Las Jumal kustutab selle tulekahju?!“ Ja vaidlus sel teemal käib kommentaatorite seas muidugi. Tuleb ja võib püüda otsida pääsemist inimeste kaudu, võimudele lähedaste inimeste kaudu, ja nii on juudid alati toiminud. Kuid siin see sama Josef, kellega on pidevalt Jumal, kelle eest Kõigekõrgem kogu aeg hoolitseb ja kes just äsja ütles: „Jumalal on unenägude tõlgendus“, oleks võinud öelda: „Meenuta mind vaarao ees, võib-olla Jumal viib mind siit välja.“ Või: „Võib-olla ISSAND annab mulle armu vaarao silmis ja viib mind siit välja.“ Kuid Josef ütles: „Võib-olla sina, veinikallaja, tõmbad mind siit välja.“ Võimalik, et see saigi põhjuseks, miks Josef jäi veel kaheks aastaks vanglasse. Kuigi ma arvan, et ka Jumala kavatsus oli selles, et Josef veel istuks vanglas: kui vaarao oleks ta nüüd vabaks lasknud, enne neid unenägusid, mida vaarao nägi, oleks Josef alustanud oma äri, oleks end üles töötanud, avanud košerrestoranide keti ja tegelenud oma asjadega, ja ei oleks juhtunud see, mis juhtus.

Josef jätkab ja ütleb, mis põhjusel tuleb ta sellest august välja tõmmata.

See tähendab: „Ma sattusin ka orjaks ebaseaduslikult, ma ei ole ori, ma olen varastatud, ja mind ei tohi orjana pidada.“ Josef selgitab sujuvalt, esitab sujuvalt kassatsioonkaebuse, kuid see ei ole palve, see on pöördumine inimese poole. Võimalik, et see kaheaastane viivitus tuligi sellepärast, et Josef ei maininud siin Jumalat ja võib-olla ei lootnudki südames Kõigekõrgema peale. Igal juhul, vaat nii võib seda mõista. Kõik on Kõigekõrgema kätes, ja hoidku meid Jumal kedagi hukka mõistmast, ehk ainult arutamast. Võimalik, et Josef ei pea siin piisavalt meeles Kõigekõrgemat, ja selle eest saab ta veel kaks aastat karistust.

Peale sõna sallé (korvid) on siin sõna horí, ja seda võib tõlkida kui punutud või aukudega. Kuid tõtt-öelda ei oska ükski kommentaatoritest, ükski neist, kes on heebrea keele spetsialist, täpselt öelda, mida tähendab siin sõna horí. Võimalik, et need on avadega korvid, sõnast hor (auk, ava). Võimalik, et valge leiva korvid, korvid, mida kasutatakse küpsetiste jaoks valgest kallist jahust. Niisiis, kolm korvi pagari peas unes.

Kuni selle kohani (vaat kes oskab jutustuses intriigi hoida – suurepärane retoorikameister Josef), kuni nende sõnadeni kõlab kõik täpselt samuti nagu veinikallaja puhul. Kuid selle asemel, et öelda „tõstab su pea üles“ – „võtab sinult su pea“. Vaat selline tõlgendus. Tekib küsimus: kuidas üldse Josef neid unenägusid tõlgendab? Esimeses unenäos veinikallaja tegutseb, ta on aktiivne, ta sooritab kindla toimingu: ta pressib viinapuud, ta ulatab karika vaaraole. Pagaril on korvid peas, tal on ebamugav, neid on väga raske maha võtta, on vaja abi, et neid maha võtta. Linnud söövad seda leiba, ja võimalik, et pagar ise ei näekski seda, kui ta ei magaks, nagu inimene ei näe, mis toimub tema pea peal. Pagar on oma unenäos absoluutselt passiivne, erinevalt veinikallajast. Veinikallaja puhul jõuab vein lõppkokkuvõttes vaaraoni, see tähendab, mis on vaaraole määratud, see vaaraoni ka jõuab. Leivaküpsetaja puhul seda ei juhtu, tema leiva söövad linnud. Seepärast võib öelda, et vein veinikallaja unenäos tähendabki veini ja et see unenägu on sõnasõnaline, realistlik. Pagari unenägu on sümboolne, ja leib tema unenäos sümboliseerib tema enda liha, mille linnud hiljem ka ära söövad.

Seega saatis Kõigekõrgem kahele aukandjale vanglas kahekordse unenäo. Ja vaarao näeb hiljem unenäo, mis sarnaneb kahe unenäoga. Ja enne seda nägi ka Josef kaks unenägu, mis on ühest asjast. Josefist saab kitsa ala spetsialist paariliste unenägude lahtimõtestamises. Vaat sellised mõtted on nende inimeste unenägude kohta.

Tekib selline küsimus: aga milleks oli pagari unenägu? Selge, veinikallaja tuletab hiljem meelde, et just Josef tõlgendas unenäo, aga leivaküpsetaja kaob. Just sellepärast, et unenägu peab olema kahekordne, just sellepärast, et peab olema selline kahekordne tunnistus, et veinikallaja teda hiljem õigel hetkel meenutaks, just selleks on leivaküpsetajale saadetud unenägu. Ja ei saa öelda, et Kõigekõrgem surmab leivaküpsetaja Josefi päästmise nimel. Ei, leivaküpsetaja pidi niikuinii surema, kuid ta sai prohvetikuulutuse oma surmast.

 Niisiis, kõik täitus, nagu Josef oli ka tõlgendanud. Ja, näib, vaat nüüd tuletab veinikallaja teda meelde. Vaaraol on sünnipäev, vaarao on heas tujus. Täiesti võimalik, et maitstes veini, mida talle pakuti, ütles ta: „Kuidagi ei ole veinikallajad tänapäeval enam need, mulle pakutakse siin kalkuni juurde valget veini. Tuleks mõelda, kuidas vana veinikallaja tagasi tuua.“ Vaarao tuli heale tujule, ja just õige aeg oli paluda Josefi eest, kuid veinikallajate ülem ei palunud tema eest.

Ei tuletanud meelde ka sel päeval, ja unustas ta ka edaspidi; unustas edaspidi tervelt kaheks aastaks, ja tuletab teda meelde alles järgmises nädalalõigus.

Palju aastaid tagasi juhtus mul andma nädalalõigu tunde psühhiaatriahaiglas „Kfar Ša'ul“, mis asub imelises Jeruusalemma linnas. Psühhiaatriahaigla patsiendid – väga hea elav publik. Nad esitavad ebastandardseid küsimusi, reageerivad ebastandardselt ja nõuavad loomingulist lähenemist. Nendega on väga huvitav suhelda ja nendega Toorat õppida on samuti väga huvitav.

Kord, just nädalalõigu Vaješev õppimise päeval, tulin ma haiglasse tundi andma, ja koridoris püüdis mind kinni arst ja ütles mulle: „Alex, ma palun sind. Meil on siin Josi. Noh, sa tead teda. Teda ju just vennad panidki siia ravile. Josefi müümise lugu elab ta üle väga raskelt. Ja niigi elab üle. Parem, palun, ära võta seda lugu jutuks.“ Mul (aga ma just selle loo põhjal valmistusingi rääkima) tuli improviseerida, ja ma otsustasin rääkida loo sellest, kuidas Josef sattus Egiptusesse, ja kuidas kõik ümberringi nägid, et Jumal on temaga, ja kuidas kõik usaldasid talle kõike, mida saab usaldada, ja kuidas Josefil Egiptuses edenes. Kuid ma alahindasin Josit. Josi kuulas selle minu kõne ära (umbes viieteistkümne minuti jagu) ja ütles: „Aga kuidas juhtus nii, et just loos Potifari naisega, kui Josef, nagu te ütlete, sai jagu oma jétserist, kui ta pidas vastu väga raskes katsumuses (see on tõesti raske katsumus noormehele – pidada vastu naise ahistamisele, kellest ta sõltub), kuidas juhtus, et Kõigekõrgem ei astunud tema eest välja? Miks just sel hetkel, kui Kõigekõrgemat, näib, kõige rohkem Josefil vaja oli, ei näinud Potifar, et temaga on ISSAND? Miks ei oleks Potifar võinud (tolle aja kohta muidugi mitte, aga midagi sellist) võtta ette videokaamerad, küsitleda teenijaid, korraldada kas või mingisugunegi uurimine, kas või kuidagi Josefit üle kuulata, uskuda Josefit? Miks Kõigekõrgem ei andnud Josefile armu Potifari silmis? Miks ei saatnud inglit tema unenäosse? Miks Kõigekõrgem ei astunud Josefi eest kuidagi välja? Vaat see on küsimuste küsimus. Hea küll, Potifar nägi, et Jumal on temaga. Hiljem vangla ülem nägi, et Jumal on temaga. Kõik nägid, kuidas tal edeneb. Miks just sel hetkel ei olnud Jumalat kõrval?“

Me lugesime koos peatüki uuesti läbi ja otsisime vastust sellele küsimusele. Ma pakun teile koos minuga ja minevikust pärit Josiga uuesti läbi lugeda selle Berešiti raamatu 39. peatüki ja püüda anda tema küsimustele erinevaid vastuseid.

Sõna סְרִיס sarís tõlgitakse tavaliselt kui eunuhh. Ja siis tekib vene keeles selline assotsiatsioon, et ta on tingimata kastraat. Kui sõna sarís lahti võtta: sa-rís – see on ihukaitsja või pea hoidja, pea kandja. See, kellel on juurdepääs vaarao kehale, see, kellel on õigus olla vaarao juuresolekul väljasirutatud käe kaugusel. Niisiis, vaarao saris Potifar sar hattabbahím – karistusteenistuse ülem, võimalik. Sõna tabbáh võib tähendada timukat, aga võib tähendada lihtsalt kokka, sõltuvalt sellest, mida tabbáh lõikab. Noh, tõlgime julgeolekuteenistuse ülem.

Niisiis, Josef sattus Egiptusesse. Potifar, vaarao julgeolekuteenistuse ülem, ostis ta nende käest.

Mida iganes Josef puudutab, kõiges on ta edukas, kõik tal õnnestub, kõik tal laabub. On näha, et ISSAND on Josefiga.

Josef teeb karjääri. Ta leiab armu oma isanda silmis. Esmalt teeb isand ta oma isiklikuks teenriks. See on väga lähedane tutvus. Seejärel paneb ta majaülemaks. Ja lõpuks teeb ta täielikuks haldajaks kõige üle, mis tal on.

See tähendab, mitte ainult seal, kus Josef töötab, vaid kõikjal, kõigis asjades sai Potifar õnnistust. Kõikjal, kus tal olid valdused, kõiges oli tal edu. Ja loomulikult on see suur õnnistus. Me mäletame loost Lavaniga, et Lavan kord rääkis Jaakovile: „Ma ennustasin, ja ma nägin, et just sinu kaudu tuli mulle õnnistus.“ Kui mingi inimese juurde tuleb õnnistus ja äkki hakkab tal edu olema, otsib ta loomulikult selle edu põhjust, et seda kinnistada. Ja ka Potifar ei olnud loll. Ja ta mõistis, et õnnistus tuleb talle Josefi kaudu.

Muide, see on nime Josef enda olemus. Josef tähendab lisab. Öeldakse, et Kõigekõrgema lisandus on alati suurem kui alus. Näiteks kui inimene läheb ja ostab kilogrammi liha ja palub lihunikku (kui on juba maksnud): „Pange natuke juurde.“ Kui palju paneb lihunik? Paneb veel natukese, võib-olla 50 grammi, võib-olla 100 grammi. Idamaadel nimetatakse seda „lähenemisega“iOriginaalis on turuväljend, mis sõna-sõnalt tähendab „lähenemisega“ ja tähistab väikest lisa, mis pannakse kaalutud ja makstud kogusele juurde. Tõlkisime selle sõna-sõnalt.. Pärast seda, kui inimene ostis kilogrammi marju, need on kaalutud ja makstud, pannakse talle veel peotäis marju. Ja seda nimetatakse „lähenemiseks“. See on selline südamest tulev lisandus. Ja vaat öeldakse, et Kõigekõrgem lisab rohkem, kui on. Kilogrammile lihale võib Kõigekõrgem lisada neli kilogrammi ja rohkem. See on selle Kõigekõrgemalt tuleva lisanduse olemus. Ja Josefi nimi ise tähistab õnnistust, mitmekordistumist. Seepärast, kui Potifar või vangla ülem tahtsid õnnistuse põhjusega selgusele jõuda, ei olnud vaja kaugele minna, vaid võis nime tähendusega selgusele jõuda. Noh, ja ilmselt oleksid kohalikud ennustajad ja ennustajakesed ka sellele osutanud, ja oleksid ka kristallkuulid lahti teinud.

Siin tuleb natuke sügavamalt selgusele jõuda, mida tähendab leib, mida ta sööb. Väga sageli seostatakse leiva söömist naisega, see tähendab, sellise puhta keelega kasutab Toora eufemismi ja ütleb: „Andis talle kõik peale oma enda naise.“ Aga Josef on ilus välimuselt ja ilus näolt. Ka see sobib hästi konnotatsiooniga, et jutt on naisest. Kuid võib-olla, täiesti võimalik, et jutt on sõna-sõnalt leivast, see tähendab, ainult oma menüü valis Potifar ise endale. Aga võib-olla valmistasid seda ka inimesed, kes olid Josefi alluvuses. Mõned ütlevad: „Me mäletame, et egiptlastele on jäledus süüa koos heebrealastega, ja seepärast ei lasknud Potifar Josefil toitu puudutada religioossetel põhjustel. Aga kõiges muus ta usaldas teda.“ Kuid me vaatleme kõiki variante, ühtegi ei saa me kõrvale heita.

Sellega lõpeb Josefi edu lugu ja Josefi karjääri lugu. Seitsmendast salmist me loeme: וַיְהִי vajhí (ja oli). See on justkui uue loo algus.

Heida minuga pikali. Kõige jämedamas vormis – maga minuga.

Sõnas vajma'én on Toora rullis tähekese א (alef) kohal see sama märk (triller), millest me oleme teiega juba rääkinud. Võib lugeda: vajma'éeeeeeeeeen, see tähendab keeldus, pani vastu, hoidus. Kuid vaat see triller sõna lugemises viitab teatud sisemisele segadusele.

…ja ütles oma isanda naisele: „Vaat, isand ei tea, mis tema majas toimub, kõik on ta mulle usaldanud. Kõik, mis tal on, andis ta minu kätte.

Ja see Josefi ütlus, kui ta räägib isiklikult naisega, lubab meil samuti pöörduda kaks salmi tagasi: et vaat selle leivaga peetaksegi võib-olla silmas naist.

…kuidas ma siis teen seda kurja? Ma teen pattu ISSANDA ees.“

Mida räägivad need salmid? Josef kõigepealt vajma'én, kõigepealt ta ei tahtnud seda teha. Kõigepealt on tema vastus ei, kuigi kantillatsioonimärk viitab teatud hingelistele kõhklustele. Ja sellest me veel räägime. Kuid peale vastuse ei tuleb ju perenaisele anda veel mingi seletus. Perenaisele ei saa lihtsalt öelda ei, sest sa oled tema ori. See nõuab mingit suhtumist. Võib talle öelda, et abielunaise lähedus võõra mehega on abielurikkumine ja et see on keelatud. Kuid vaevalt ta seda mõistab. Sest ma arvan, et ta teab, et see on keelatud. Just seda ta tahabki. Josef räägib temaga millestki muust. Josef räägib temaga truudusest ja tänulikkusest. Ja ta ütleb: „Kuidas ma saaksin nii talitada oma isandaga pärast seda, mida ta minu heaks tegi, pärast seda, kui ta usaldas mulle kõik? Sellega ma teen pattu Jumala ees.“

Päev päeva järel kiusas perenaine Josefit ja ahistas Josefit. See on väga raske katsumus. Mida ta ütles? Esmalt ta ütles: liškáv etslá – magada temaga, siis lihtsalt olla temaga. See Potifar käib teab kus, ta on hõivatud asjadega, aga ori on siin. „Kuula mind ära. Keegi ei armasta mind. Hellita mind, kallista mind, istu minuga, pühi mu põselt kasin pisar.“ Ja nii ahistas ta Josefit päev päeva järel.

Jälle me loeme 11. salmis: וַיְהִי (vajhí) ja oli. Jälle uue loo algus.

Siin tuleb öelda, et kommentaatorid lähevad lahku selles, mis sel päeval juhtus. Mõned kommentaatorid ütlevad: „Josef tõesti tuli lihtsalt tegema oma tööd. Midagi halba ei olnud kavas. Aga Potifari naine teatas end haigeks ega läinud mingile avalikule üritusele, mingile paganlikule pühale, mis neil oli. Ja Josef tuli, aga tema on täiesti ootamatult kodus.“ Teised kommentaatorid ütlevad, et Josef andis siiski veenmisele järele ja tuli tema juurde, kui kedagi kodus ei olnud.

Tuleb öelda (seda tuleb alati meeles pidada), et Pühakirja uurimise lähenemises on kaks alust. Ühed inimesed ütlevad: „Need on meie isad, nad on pühad. Kõik Piibli kangelased on pühad, ja mingeid mõtteid patust ega midagi sellist ei saa nendega juhtuda.“ Teised ütlevad: „Ei. Nii Patriarhid kui ka Jaakovi lapsed ja eriti Josef, ja David, ja isegi Moše – nad kõik võisid pattu teha. Ja nende pattudest, nende vigadest võime me midagi õppida. Siin on Josef noormees, keda perenaine ahistab, ja ta andis kiusatusele järele.“ Kolmandad ütlevad: „See oli vaat selline arvestus. Kui ta ei nõustu, võib naine teda laimata, mis lõpuks juhtuski. Ta võib teda laimata ja öelda: ‚Vaat need heebrealased. Sa tõid siia heebrealase, aga tema tuli mind vägistama.‘ Ja heebrealastel raiutakse pead maha, ja koos nendega Iisraeli Jumalal.“ Ja Josef, selle tõlgenduse järgi, võib-olla ei tahtnud niivõrd seda naist, kuivõrd tahtis lõpetada need ahistamised ja hoiduda hilul HaŠem (Nime rüvetamisest). Me pöördume selle küsimuse juurde veel tagasi.

Mis on rõivas? Ülerõivast ei ole nii lihtne seljast võtta. Ja jälle ütlevad kommentaatorid: „Võib-olla oli ta juba kavatsenud selle rõiva seljast võtta. Kõige viimasel hetkel ta peatus.“ Mis teda peatas? Mõned ütlevad: „Teda peatasid mälestused Jaakovist. Ta ei peatunud oma mineviku pärast. Võib-olla kasvas ta üles Jaakovi kodus ja võttis palju omaks.“ Pidagem meeles, et tema vennad müüsid ta maha. Millisest truudusest traditsioonile saab siin juttu olla? See on samuti väga suur kahtlus ja väga suur katsumus Josefile – tunda seda Jumala kohalolu enda juures, hoolimata sellest, et tema lihased vennad müüsid ta maha. Müüsid vennad mitte ainult vere poolest, vaid ka usu poolest. Praktiliselt müüs ta maha peaaegu kogu juudi rahvas, mis tol ajal olemas oli. Kuid Josef näeb Jaakovit, Josef näeb, et kõige selle taga ja tema elu taga on tulevik. Ja teda peatab (selle versiooni järgi, et ta tõesti laskis end ahvatleda) mitte minevik, vaid tulevik. Ja ta jookseb Potifari naise juurest välja.

Noh, edasi me teame. Naine tõstis kisa ja ütleski just nii: „Vaata, sa tõid siia juudi meie üle naerma.“ Ja Potifar, uskudes naist, paigutab Josefi vangikoopasse. Josef satub vanglasse.

Ja edasi, kui ta on vanglas, loeme me jälle: „Ja Jumal oli Josefiga, ja vangla ülem nägi seda.“ Ja jälle juhtub Josefiga sama lugu. Ta teeb karjääri. Ja jääb küsimus: miks ei astunud Kõigekõrgem siin Josefi eest välja? Küsimus on väga põhjendatud.

Alustame sellest, et me rääkisime versioonist, et Josef laskis end sellest naisest ahvatleda. Kommentaatorid ütlevad: „Josef on ilus välimuselt, ilus olemuselt. Ainult ühe ainsa mehe kohta kogu Tooras on nii kirjutatud.“ Ilmselt tõesti ilus inimene. Saavutas teatud kõrgused Potifari kodus. Ja jälle, nagu kommentaatorid ütlevad: „Hakkas ehtima oma habet. Hakkas tegema mingeid soenguid, hakkas vaimustuma oma välimusest. See on mõistetav. Noor, ilus inimene, teenistuses laskis end sellest ahvatleda.“ Ja Kõigekõrgem ütles talle: „Sinu isa istub seal leinas, aga sina siin uhkeldad. Vaat Mina ässitan sinu kallale emakaru.“ Ja kogu selle loo taga katsega Josefit ahvatleda ja selle taga, et Josef satub vanglasse, seisab Kõigekõrgem, kes ütleb Josefile: „Ära uhkelda. Pea meeles, et seal on sinu isa, kes muretseb sinu pärast, kes leinab sind.“ Ja tema kohta on samuti öeldud: vajma'én („Ja ta keeldus end lohutada laskmast“). Ja tuleb välja, et just selles, et Josef sattus vanglasse, ongi Kõigekõrgema kohalolu tema elus. See on Kõigekõrgema käsi.

Teised kommentaatorid ütlevad: „On Josef – inimene, õige inimene, kes tõesti hoidis end tagasi suurest ahvatlusest, ei andnud järele selle naise ahvatlusele. Ja ta on siin tõesti süütu. Tal ei olnud kavatsust selle naisega pattu teha. Ei mõelnud temast hetkekski. Kuid peale selle, et on Josef, on ka Iisraeli rahvas. Peale selle, et on Josefi elu, on veel ka Iisraeli rahva elu, kavatsus. Ja seepärast on Kõigekõrgem siin Josefi elus kohal, kasutab teda, hoolimata kõigist tema kannatustest (jah, see on õige, kellel on halb), kasutab teda Iisraeli rahva päästmiseks. Sellest ütleb Josef ise hiljem: ‚Te mõtlesite mind maha müüa. Te kavatsesite halba. Kõigekõrgem pööras selle heaks.‘“

On veel üks seletus, veel üks kommentaar. Ja jälle tuletan meelde seda, mida ma pidevalt kordan, et kommentaarid räägivad rohkem kommentaatoritest kui sündmustest, mida need kommentaatorid kommenteerisid. Kui vennad haarasid Josefi kinni, kiskusid temalt selle särgi (הפסים hapassím, mis on triibuline, või värviline särk, või pikkade varrukatega särk), kiskusid temalt särgi, mis sümboliseeris kogu tema väärikust. Ja sellelt tasandilt laskus ta auku. Ja selles seisundis me näeme, et ISSAND oli temaga. Ta mäletas, et see võib olla heaks. Uskus, et see võib olla heaks. Seepärast, kui Potifari naine teda ahistas ja ähvardas teda ja ütles: „Ma räägin sinust“, mõistis ta, et selline oht on olemas. „Ma räägin sinust, ma teen su häbisse, ma panen su vanglasse, ma võin sinuga üldse teha mida iganes, ma võin sind lõksu panna.“ Ja tuleb suur nime teotamine. Nii see ka juhtus. Mäletame, naine hakkas rääkima: „Sa tõid meile selle juudi meid pilkama.“ Ja häbimärk langes justkui mitte ainult Josefile, vaid ka juutidele ja, nagu me juba rääkisime, ka Iisraeli Jumalale. Josef mõistis, et isegi teotuse kaudu võib Kõigekõrgem tegutseda. Isegi teotuse kaudu võib tulla päästmine. Ta oli ju ise seda juba läbi elanud: vennad võtsid temalt särgi, teda teotati, kõige tõenäolisemalt müüdi teda alasti turul, orjaturul. Ja ta omandas selle, mis on öeldud Jovi raamatus: „Tõstab alandatud kõrgusse, ja rõhutud ülenevad päästmise läbi.“ Josef mõistis, et alandus – see ei ole lõpp, ja alandusest võib kasvada päästmine ja ülenemine. Ja seepärast, selle mõistmise kohaselt, oli Jumal Josefiga kogu selle aja. Ja ta oli neis suhetes, milles Josef võis teda näha. Kui me ei ole selles seisundis, milles Josef, tundub meile, et Jumal sel hetkel jättis Josefi maha. Kuid tegelikult see sugugi nii ei ole.

Vaat sellega me lõpetasime selle kuulajaskonnaga nädalalõigu lugemise. Kõik kohalviibijad kuulasid ära kolm varianti, kolm seletust, ja Josi ütles: „Mulle on lähedasem mittemõistmine. Mulle on vist lihtsam mõista seda nii, et mitte igal oma tasandil, mitte igas oma vaimses seisundis ei tunne ma Jumala kohalolu oma elus. Mitte sellepärast, et Jumal puudub, vaid lihtsalt sellepärast, et ma ei ole sellel vaimsel tasandil, et teda tunda. Ja kui mulle tundub, et Kõigekõrgem ei tegutsenud Josefi elus, siis see ainult mulle tundub, sest ma olen lihtsalt Josi, aga tema – Josef. Järelikult tuleb vaimselt kasvada.“ See on see järeldus, mille Josi enda jaoks tegi.

Noh, aga igaüks meist võib teha järeldusi, muuta neid, vaadata seda eri külgedelt. Ja kõik ei piirdu ka kolme seletusega. Ei saa olla Tooras nii, et on ainult kolm seletust. Kuid kui meile tundub, et Jumal jättis meid maha, oleks hea meeles pidada, et võib-olla see ainult tundub meile.

Aga meie lõpetame sellega oma vestluse Josefist ja Potifari naisest.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Nädalalõik räägib Josefi müümisest. Kõigepealt tasub mõista, et juudi traditsioon ja kristlik traditsioon tõmbavad paralleele Josefi ja Mašiahi vahel. Seepärast võib loos Josefi müümisega näha paralleele Iisraeli ja Messia suhetega. Ei ole väga selge, kes täpselt Josefi maha müüs. Toora räägib sellest, et vennad kavatsesid ta maha müüa. See oli Jehuda ettepanek. Jehuda ei tahtnud Josefi surma, ja seepärast ta ütles: „Kas meil on mingit kasu sellest, kui me ta tapame? Müügem ta Jišmaeli poegadele. Vaat tuleb nende karavan.“ Toora ütleb, et vennad kuulasid Jehudat. Edasi räägib Toora, et mööda läksid inimesed Midjanist, kaupmehed. Nad tõmbasid Josefi august välja ja müüsid Josefi 20 hõbetüki eest jišmaellastele. See tähendab, Toorat lugedes paistab, et vennad ei müünud Josefit, nad kavatsesid seda teha, aga ei jõudnud. Teda tõmbasid välja midjanlased ja müüsid ta Jišmaeli poegadele.

Vennad ise, nagu me hiljem näeme, pidasid Josefit hukkunuks. Nad ütlevad üksteisele: „Vaat tema verd nõutakse meilt.“ Ja kui hiljem Jehuda seisab Josefi ees, teda ära tundmata, ütleb ta: „Meie vend suri.“ Re'uven heidab vendadele ette: „Kas ma ei hoiatanud teid, et te ei tõstaks tema peale kätt. Nüüd me maksame tema vere eest.“ See tähendab, Toora teksti järgi otsustades peavad vennad ise Josefit hukkunuks. Nad ei müünud teda, aga Re'uven, tulles augu juurde, lihtsalt ei leidnud teda.

Josef ei surnud. Ta kadus. Ta tõusis Egiptuses kõrgele. Ja see tema ülenemine Egiptuses ja tema kaotus Iisraeli jaoks – kõik need sündmused olid osa Kõigekõrgema kavatsusest.

Kui Jaakov saadab Josefi vendi kontrollima, ütleb Toora: „Jaakov, saatis ta Hevroni orust.“ Üks tuntumaid Toora kommentaatoreid – Raši – küsib: „Hevron asub ju mäel. Kuidas siis on öeldud, et saatis orust?“ Ja vastab: „Orust – sügavuste tähenduses, Kõigekõrgema kavatsuse sügavusest.“ Ja hiljem, kui Josef räägib vendadele sellest, mis juhtus, ütleb ta neile: „Seda ei teinud teie, vaid Jumal.“ Kõigis sündmustes, mis on seotud sellega, kuidas Josef sattus Egiptusesse ja tõusis seal kõrgele, on näha Kõigekõrgema kätt. Ja me võime näha paralleele Josefi elu ja selle vahel, mis juhtus Ješuaga.

Ka Ješua osutub maha müüduks, ja Iisraeli rahvas peab teda hukkunuks. Nagu vennad pidasid Josefit unenägijaks, upsakaks ja selleks, kes räägib nende kohta halba, nii suhtus ka Iisrael Ješuasse, oli viha Ješua vastu. On pettus ka Ješua surma suhtes. Ja samamoodi nagu egiptlased võtsid vastu Josefi tarkuse ja tõstsid ta kuningaks, praktiliselt tõstsid ta kuningaks enda üle, nii võtsid ka maailma rahvad Ješua vastu oma kuningaks. Täpselt samuti nagu egiptlaste jaoks oli Josef vaarao parem käsi, nii istus ka maailma rahvaste jaoks Ješua Kõigekõrgema paremale käele. Me näeme, et need paralleelid täitusid Messias.

Ja on veel üks paralleel, mis peab alles teoks saama. Kui Josef ütleb: „Vennad, mina olen Josef. Kas minu isa elab veel?“ Ja toimub äratundmine ja meeleparandus. Ei ole vaja palju sõnu, ei ole etteheiteid, ja ei ole tüli ega solvumisi. Josef lihtsalt ütleb, et ta on Josef, ja kõik saab arusaadavaks. Ja täpselt samuti peab see teoks saama ka Mašiah Ješuas, kui ta ütleb rahvale: „Mina olen Mašiah Ješua“, ilmudes nende ette kuninglikes rõivastes. Ja kaovad kahtlused. Kõik saab arusaadavaks. Samuti nagu Josefi puhul, saab arusaadavaks, et see oli Kõigekõrgema kavatsus. Viha Ješua vastu, tema hukkamine, kibestumus tema vastu pärast tema surma ja ülestõusmine – kõik see oli osa Kõigekõrgema kavatsusest. Ja kui Ješua end rahvale ilmutab, saab see arusaadavaks. Täpselt samuti nagu Iisraeli pojad tulid ja kummardasid Josefi ees, nii ka, kui aeg tuleb, tuleb Iisraeli rahvas ja kummardab Ješua ees.

Me loeme teiega täna uuesti läbi lõigu unenägudest, mida nägid karikandja ja pagar. Sellest teemast räägitakse väga vähe. Me püüame mõista, kuidas Josef seletas karikandja ja pagari unenäod just nii, nagu ta need seletas, ja mida see tähendab meile teiega täna.

Muidugi näen ma kohe ette vastuväiteid. Josef ise ütleb karikandjale ja pagarile: „Jumalalt on unenägude seletus.“ Pole kahtlust, unenägude seletus on Kõigekõrgemalt. Ja küsimus on selles, kas see antakse kui prohvetikuulutus, see tähendab kui mingi valmis tekst, kui mingi valmis dešifreering, või toetub Josef tarkusele, mille ta sai Kõigekõrgemalt, sellele kogemusele, mis tal on tänu sellele, et Kõigekõrgem valmistas ta selleks seletuseks ette. Ja ma räägin sellest, et meie puhul on kõige tõenäolisem just teine variant.

Niisiis, eellugu. Pärast valesüüdistust ahistamises satub Josef Potifari kodust vanglasse. Vanglas võidab ta kiiresti ülemuse poolehoiu. Täpselt samuti, nagu see juhtus Potifari kodus, juhatab ta praktiliselt vanglat. Vangla ülem usaldab teda täielikult. Pole ime, et kui vanglasse „juhuslikult“ satuvad karikandjate ülem ja pagarite ülem (kõrged ülikud vaarao juures), määrab vangla ülem Josefi nende suursuguste ülikute juurde ja mõnda aega veedavad nad koos vanglas.

Me hakkame lugema 40. peatüki 5. salmist.

Pangem tähele, et ei ole kirjutatud vajahalmú halomót – ja nad nägid unenägusid, vaid nad nägid unenägu. Justkui need kaks unenägu liituksid üheks ühiseks unenäoks. Midagi sarnast me näeme, kui Josef hiljem ütleb vaaraole: „Need vaarao unenäod, need mõlemad unenäod – see on üks unenägu.“ Niisiis, ühel ja samal ööl nägid kaks inimest erinevaid unenägusid, mis võib-olla liituvad üheks unenäoks.

…igaüks oma unenäo seletuse järgi.

Kuidas seda mõista? Võib mõista nii, et igaüks tundis, igaüks mõistis, et just see unenägu nõuab oma seletust. Me kõik näeme unenägusid, näeme erinevaid unenägusid. Mõnikord tundub meile, et need on lihtsalt unenäod, ja Rambam ütles: „Kõik unenäod räägivad tühja juttu.“ Ja teised ütlevad: „Unenäod lihtsalt järgivad inimese mõtteid.“ Ja on väga palju erinevaid mõtisklusi selle üle, kuidas unenäod sünnivad, nii Tooras kui ka tänapäeva teaduses. Ja kaugeltki mitte kõik unenäod ei nõua seletust. Aga siin olid unenäod koos seletusega. Ja mõned kommentaatorid ütlevad, et nad nägid (igaüks neist – nii pagar kui ka karikandja) veel ka nägid seletust, kuid unustasid selle.

Kes need unenäod nägi?

…karikandja ja pagar, kes on Egiptuse kuninga juures, kes on vangid vanglas.

Josef tuleb hommikul kahe vangi juurde, kes on oma kõrgelt positsioonilt vanglasse heidetud. Ja vaat üllatus – nad on sünged. Kuidas reageeris sellele Josef?

Kord nägin ma Be'er-Ševas sellist väikest stseeni, ma isegi rääkisin sellest oma Facebookis. Linnas viib isa varahommikul poisi lasteaeda. Isa kiirustab teda tagant, sest isal on vaja veel oma asjadega minna ja lasteaeda on vaja jõuda. Neile tuleb vastu eakas naine Šura, eakas, natuke haige, oma tõbedega, oma probleemidega. Poiss jääb seisma ja ütleb: „Tere, Šura! Kuidas sul läheb?“ Nad räägivad väikest smalltalki umbes kolm minutit ja lähevad lahku. Ja isa ütleb: „Noh, me ju kiirustame. Miks sa seisma jääd?“ Poiss ütleb: „Isa, kas sa mäletad, millest algas Josefi vabanemine?“ Isa ei saa üldse aru, milleks poeg talle seda räägib, ja ütleb: „Noh, kuidas seal oli, unenäod... Unenäod… Unenägusid ta seal seletas karikandjale ja pagarile.“ Ja poiss vastab: „Ei, isa. See algab varem, kui ta nägi, et neil on sünged näod, ja küsis: miks te nii sünged olete?“

Ja me loeme 7. salmis:

See tähendab, Josef ei ütle: „Noh, mille üle neil siis õieti rõõmustada, mis neil irvitada, nad ju istuvad vanglas, on arusaadav, et nad on sünged, aga kes siin rõõmus on?“ Ja Josef ise istub vanglas, ja temal endal pole samuti põhjust lõbutseda. Ja näiks, noh, kurvastavad nad ja kurvastavad omaenda asja pärast, oma ülikuasja pärast. Aga Josef ei lähe mööda ja tunneb väga sõbralikult huvi: „Miks te, mu sõbrad, nii kurvad olete.“ Just sellest algab tema vabanemine.

Jumal võib seletada, rääkige mulle, mitte sellepärast, et ma olen siin Jumala asemel. Vaid seletame Jumala abiga selle unenäo. Rääkige mulle, ja püüame mõista.

Mingi protsess, mis tavaliselt võtab mitu kuud, sööstab nüüd karikandja silme eest kiiresti mööda, nagu vaataks ta filmi väga kiirendatud režiimis, ta näeb seda kõike väga kiirendatult. Ja see kiirus jätkub.

Kui keegi siin mõtleb, et on terved voolud, terved konfessioonid, mis oma teoloogia tõttu räägivad sellest, et muistsed inimesed ei tarvitanud veini. Ei, muidugi mitte. Vaarao kodus juuakse veini. Vaarao ei joo viinamarjamahla, isegi mitte värskelt pressitut, ta joob veini. Ja siin kiirendus jätkub, see tähendab, viinamarjamahl muutub vaarao karikas veiniks. Noh, muide, see on detail, millele ma sugugi kindlaks ei jää, ja sellel on meie jaoks vähe tähtsust. Niisiis, kõike, mida karikandja näeb, näeb ta kiirendatud kujul. Vaat sellise unenäo nägi karikandja.

12. salmist me loeme, kuidas Josef seda unenägu seletab.

14. salmi võib mõista kui seletuse jätku, kuigi kõik ei mõista nii. ki im-zehartáni ittehá – aga kui mind on mainitud sinu poolt koos sinuga. Väga huvitav fraas. Kui see unenägu on unenägu, mis on ka minu jaoks unenägu.

Rabi Šlomo Jitshaki, tuntud Toora kommentaator, seletab ja tõlgendab nii: „Josef näitas siin oma usus nõrkust ja lootis karikandja armule, öeldes talle: ‚Noh, sina seal kosta minu eest.‘“ Selle eest, et ta ei lootnud Kõigekõrgemale, vaid lootis karikandjale, lisati Rabi Šlomo Jitshaki arvates Josefile 2 aastat vangistust, ta on veel 2 aastat vanglas. See ei ole ainus tõlgendus. On kommentaatoreid, kes ütlevad: „Miks mitte kosta, miks mitte kasutada protektsiooni, mis selles halba on?“ Ja peale selle võime me näha seda kummalist keelelist konstruktsiooni 14. salmi alguses: im-zehartáni ittehá – kui mind on mainitud sinu poolt koos sinuga, kui sa nägid seda unenägu ka minust. See tähendab, Josef näeb, et see on unenägu vabanemisest. Ja ta ütleb: „Võib-olla on see ka minu vabanemisest, ja ka mind toob Jumal tagasi minu kohale, nagu sindki. Seepärast kosta sina seal minu eest. Võib-olla on see unenägu meist mõlemast.“ Miks Josef nii mõtles, sellest räägime veel hiljem. Vaat sellise seletuse annab Josef sellele unenäole.

Võib öelda, et väga sarnaselt kõlab see ka vaarao unenäo seletuses hiljem, kui Josef räägib seitsmest lihavast aastast ja seitsmest lahjast aastast ja ütleb kohe ka mingi praktilise nõuande kui osa unenäo seletusest. Samuti on siin osa unenäo seletusest, võib-olla ütleb Josef: „Kui mind on mainitud koos sinuga.“ Huvitav on, et Josef ei oota siin (seda me lugesime, 40. peatükki, ja me teame, millega kõik lõpeb) pagari unenäo seletust. Miks ta ei oota? Võib-olla aimab ta juba ette, millest pagar unenägu nägi. Me räägime sellest veel.

Nähes nii head seletust, innustub pagar ja ütleb:

Väga lühidalt jutustas ta oma unenäo ümber.

… sinu pealt.

Kui seal – koos sinuga tõstab, sind tõstab, siis siin – kisub sinult pea maha. Aga see väga tasakaalukas tekst tabab pagarit ootamatult. Kõik kõlas täpselt samuti nagu karikandja puhul, ja äkki – tõstab sinu pea, aga mitte nii, nagu sa mõtled, vaid rebib maha, raiub sul pea maha.

…ja poob sind puu otsa, ja taeva lind sööb sinu liha.

Selline on kahe unenäo seletus. Arvatavasti ei tundu see mitte ainult mulle üksi, et see on pagari suhtes julm. Hakata seletama täpselt samuti nagu karikandjale. Juba valmistada inimene ette selleks rõõmuks, et vaat ka tema vabastatakse. Ja äkki selline asi – põmm! Vaarao tõstab sinu pea õlgadelt maha, ja sind poodakse üles, ja sinu liha söövad linnud. Vaja on mitte ainult palju julgust, palju söakust sellise seletuse jaoks, palju otsustavust, palju sisemist ausust, sest nagu me näeme, mõistab Josef seda unenägu kui unenägu ka iseenda kohta. Ta seletab seda unenägu ka endale, räägib selle unenäo läbi, nagu ka esimese unenäo puhul, karikandja unenäo puhul.

Esimest unenägu seletab Josef kõiges sõna-sõnalt. Esimene unenägu, mida karikandja näeb, – see on unenägu, mis näeb karikandjat tegevusesiOriginaali lause on siin grammatiliselt ebaselge: sõna-sõnalt „unenägu, mis näeb karikandjat tegevuses“. Ilmselt on mõeldud unenägu, milles karikandja näeb ennast tegevuses; tõlkisime sõna-sõnalt.. Vaat ta on, vaat viinapuu, vaat vaarao käsi (võib-olla vaaraod ennast ei olegi veel näha, aga vaat ta on, vaarao käsi). Ja karikandja näeb ennast töö juures, ja praktiliselt ütleb Josef talle: „Unenägu läheb täide. Vaat see, mida sa nägid, see tulebki.“ Ei ole peaaegu mingit sümboolset seletust. Ainus, mida karikandja unenäos sümboolselt seletatakse, on kolm vääti, mis on kolm päeva. Kui oletada, et karikandja ja pagar rääkisid oma unenägusid vangla sööklas või vangla maleklubis või mängides teiste vangidega lauatennist või nardit, siis ükskõik kes vangidest oleks samuti seletanud kolm vääti, täpselt samuti seletanud kolm korvi. Miks? Sest kogu vangla teab, et kolme päeva pärast on vaarao sünnipäev. Kõik ootavad seda, sest võib-olla tuleb amnestia. Seepärast kolm päeva, see on üldiselt arusaadav seletus, ja kõik muu karikandja unenäos on arusaadav. Väga selge unenägu.

Pagari unenäos seletatakse kõike sümboolselt, välja arvatud ehk lind. Pagar ise näeb iseennast. Siin ei ole mingit liikumist, mingit tegevust, peale pagari, kes seisab kolme korviga, nagu leivast krooniga, oma pea kohal – mitte midagi ei ole. Siin on pagar uhke selle üle, et ta on pagar, et ta on iseenesest uhke pagar uhkes üksinduses, ta on ikkagi pagar.

Egiptlased (tänapäeva teadus ütleb seda muidugi hiljem, et see on ajalooline avastus) olid esimesed, kes hakkasid tegema pärmileiba. Nad on pärmileiva tootjad, ja nad olid selle üle uhked. Judaismis (muidugi hilisemas ja samuti Egiptusest väljumise loo raames) võrreldakse hametsit, pärmileiba, leiba, mis kerkib, jetser haraga (inimese kurja algega). Aga siin on inimene uhke oma kunsti üle, inimene on uhke selle üle, et ta on pagar. Tal on kolm korvi, ainult ühest neist on mingit kasu, ainult ühes neist on leib. Muide, erinevatel joonistustel (ma vaatasin maale, mis kujutavad pagari unenägu ja karikandja unenägu) kujutatakse väga sageli, et pagaril on leib kõigis kolmes korvis ja üks teise peal seisab tal peas, aga see kõik ei ole nii.

Tõepoolest, Egiptus on esimene paik, nagu ajaloolased oletavad, ja piirkonnas kindlasti esimene paik, kus hakati tootma pärmileiba. Egiptus oli pärmileiva üle väga uhke. 2016. aastal taastas egiptoloog ja hoogne teadlane Seamus Blackley pärmi jäänustest (mingitest pärmidest, mis leiti) muistse Egiptuse leiva. Minul ei ole õnnestunud seda proovida, aga räägitakse, et neil oli hea leib.

Pagar on iseenesest pagar. Ta ei ole mingi teenistuse juures. Jah, tal on korvis vaarao toit, aga vaaraod ei ole seal kõrval. Ta seisab iseenesest, ise iseenda oma. Miks Josef seletab leiba kui pagari ihu. Leib kui ihu – väga kristlikud kujundid. Muidugi saab siin kristlikult väga palju huvitavat arendada. See on selline hea tunnistus sellest, et leib võib sümboliseerida ihu, aga jutt ei ole siin sellest. Leib sümboliseerib just seda ego, just seda teenimise eripära. Miks Josef seletab üht unenägu sõna-sõnalt, aga teist unenägu seletab sümboolselt? Võiks öelda: „Kolme päeva pärast viid sa leiba vaaraole, ja õues lendavad sulle kallale varesed, aga palee valvurid ajavad nad minema.“

Josef ise nägi varem samuti kaks erinevat unenägu. Esimeses unenäos olid vennad, olid vihud, oli hool toidu eest, kõik kummardasid tema ees. See kõik on arusaadav. Tal oli vaja mõista, et vaat Josefi abiga hakatakse lahendama mingeid finantsprobleeme. Esimese unenäo eripära on selles, et seal töötasid kõik põllul. Igaüks tegi oma teenistust, ja ka Josef ise oli teenistuse juures. See ei ole mingi staatiline unenägu. Seal tegelesid inimesed asjaga, sealhulgas oli ka Josef asja juures. Teises unenäos, mida Josef nägi (teisel unenäol on sümboolne seletus ja tegevust ei ole selles mingit, mitte midagi Josef selles ei tee), kummardavad päike, kuu ja üksteist tähte tema ees, ja tema, nähtavasti, ainult võtab selles unenäos kummardust vastu.

See tähendab, kui võtta kaks unenägude paari, mille poolest on nad sarnased? Et esimesel on otsene tähendus – vaat vennad, vaat vihud. Kõik on arusaadav. Teises – tähed, päike, kuu ja Jaakov annab sellele unenäole sümboolse seletuse. On arusaadav, et esimest unenägu seletatakse sõna-sõnalt, teist unenägu – sümboolselt. Ja siin on sarnane paar.

On arusaadav, et tuleb seletada sümboolselt, aga miks seletada just surmaks? Josefil on samuti kaks valikuvarianti, justkui kaks unenägu (need mõlemad unenäod – need on mingil määral ka Josefi unenäod): kas sa teenid kogu oma kogemusega, kogu oma oskusega, sa annad karika vaaraole, sa vaatad vaaraod (noh, oma isandat muidugi, paralleel Josefi jaoks); või oled sa – tähtede Josef, kes nagu pagar ise joobub sellest, et kõik tema ees kummardavad, ja see on tee surma. See on Josef, kes võib surra, sellepärast on seal ka tema ema kummardajate seas, võib-olla, sest see on juba teine maailm, juba surnud. Seal võib Josef surra. See on elu tee, see on surma tee. Kas sa teenid, sa oled teenistuses. Või oled sa uhke oma teenija positsiooni üle, oma pagari positsiooni üle uhke, ja siis see tee viib muidugi surma.

Sellised kaks seletust, kaks varianti selle unenäo mõistmiseks. Nüüd küsimus: aga kuidas jääb selle seletuse osaga, kui Josef ütleb karikandjale: „Kui sa nägid mind koos endaga“? Miks unustas karikandja Josefi? Igatahes, loeme lõpuni.

Noh, jälle on arusaadav, et kõik vanglas teadsid sellest.

…tõstis ta nii karikandja kui ka pagari pea oma orjade seas,

Kas Josef eksis? Mis oleks olnud, kui karikandjate ülem oleks tulnud vaarao juurde ja öelnud talle: „Seltsimees vaarao, teate, seal vanglas oli üks inimene, kes seletas mulle unenäo. Hea inimene istub süüta“? Noh, kõik istuvad süüta. Ja unenäo seletus on nii ja naa seletus. Aga isegi kui vaarao oleks vahele seganud, siis tõepoolest oleks Josef tagasi saadetud tema töökohale, Potifari koju. Ta oleks õigeks mõistetud ja vaarao oleks andnud talle tõendi süütuse kohta. Võib-olla oleks Potifar oma naisega tülli läinud. Pole tähtis, aga lugu oleks sellega lõppenud. Või võib-olla oleks Josef vabadusse lastud. Ta oleks end üles töötanud, mingi äri alustanud, tema ettevõtlikkuse juures ju.

Asi on selles, et tõepoolest nägi karikandja unenägu ka Josefist. Josef peab samuti tõusma vaarao juurde. Nüüd, tänu karikandjale ja pagarile, on Josef vaaraoga tuttav, nagu praegu öeldakse, ühe käepigistuse kaudu. Ja tõepoolest räägib unenägu sellest, et Josef taastatakse, et ta ülendatakse vaarao koju. Ja Josef mõistis kõik õigesti, ja täiesti õigesti unustas karikandja ta ajutiselt. Ta meenutab teda, tõepoolest, meenutab, just siis, kui tuleb aeg, et Josef ilmuks vaarao koju. Ja sellest on Josefi unenägu. Just vaarao koju, ja sellest on karikandja unenägu selles mõttes, milles see puudutab ka Josefit. Ta tuleb tagasi, ta satub vaarao koju, ta ei lähe tagasi Potifari koju.

Aga milline on järeldus meie jaoks? Järeldus – mida unenäod õpetavad Josefile, seda õpetavad nad ka meile. Kui sa oled teenistuses, kui sa oled seotud mingi tegevusega, osaled, kui sinu positsiooni kasutatakse selleks, et teenida seda teenistust, mis sinu positsioonile vastab, oled sa õigel teel. Kui sa lihtsalt uhkustad oma „paberiga“, oma tiitliga, oma staatusega, siis on see surma tee. Kui sa oled tähtede inimeneiOriginaali väljend tähendab nii kuulsat inimest kui ka tähtedega seotud inimest. Valisime „tähtede inimene“, et säiliks seos Josefi tähtede-unenäoga, nagu eespool „tähtede Josef“., siis võid sa osutuda surnud inimeseks. See on muidugi ainult üks võimalikest vaatenurkadest karikandja ja pagari unenägudele. Ma sugugi ei jää kindlaks sellele, et see on ainus õige versioon. Ainult lihtsalt viskan puid mõtte lõkkekesse.

Me loeme lõigu prohvet Amose raamatust selle raamatu 2. peatüki 6. salmist kuni 3. peatüki 8. salmini. Selleks et paremini mõista, millest Amos meie lõigus räägib, tuletame meelde, millest prohvet Amos räägib päris algusest peale. Kõigekõrgem räägib prohvet Amose kaudu sellest, et Tema viha on vältimatu rahvaste vastu, kes ümbritsevad Iisraeli (Dameseki, Aza, Ašdodi, Teimani vastu). Iga rahva puhul räägib Kõigekõrgem sellest, mille eest Tema viha on selle rahva üle vältimatu. Kuid Kõigekõrgem ei saatnud prohvet Amost rääkima nende rahvastele. Kõik need sõnad on adresseeritud Iisraeli rahvale. Võib-olla selleks, et sellised Iisraeli suule head sõnad, palsam iisraellase hingele, tõmbaksid rahvahulga tähelepanu. Kõigil on meeldiv kokku tulla ja kuulata, millised kollid ja tondid elavad meie ümber, kuidas Kõigekõrgem vihastab meie kurjade naabrite peale ja kuidas Tema neid karistab. Ja vaat kui prohveti ümber koguneb rahvahulk, kes teda suu ammuli kuulab, ja võib-olla ka rõõmust käsi hõõrudes, siis kõlab prohveti prohvetikuulutus Iisraeli rahva kohta. Ja just seda me hakkamegi lugema.

Peaaegu iga fraas nõuab oma seletust. Mida tähendab עַל-שְׁלֹשָׁה פִּשְׁעֵי יִשְׂרָאֵל וְעַל-אַרְבָּעָה לֹא אֲשִׁיבֶנּוּ? Mõned tõlgivad seda nii: „Iisraeli kolme ja nelja kuriteo pärast ei pööra Ma oma viha tema pealt ära.“ Sõna אֲשִׁיבֶנּוּ (ašivenu) tõlgitakse siin kui pööran selle ära ja see käib viha, Jumala karistuse kohta. Teised mõistavad seda nii: „Kolme-nelja kuriteo pärast lakkan Ma teda enda juurde tagasi toomast.“ Rabi Josi bar Jehuda ütleb Babüloni Talmudi traktaadis Joma (traktaat Joma 86 B) nii: „Inimene tegi pattu – talle antakse andeks.“ See tähendab, kui inimene paneb toime mingi üleastumise, saadab Kõigekõrgem tema ellu mingeid inimesi ja mingeid asjaolusid, et see inimene enda juurde tagasi tuua. Kui pärast seda, kui inimene on taastunud, ta teist korda pattu teeb, teeb Kõigekõrgem teist korda sedasama. Ja kui inimene teeb pattu kolmandat korda, teeb Kõigekõrgem jälle asjaolud tema ümber ja inimesed tema ümber, et see inimene tagasi tuua. Kui inimene teeb seda neljandat korda, siis Kõigekõrgem enam ei saada tema ellu inimesi. Kui inimene ise ärkab, kui tal on sisemine tung tagasi pöörduda, siis muidugi pöördub ta tagasi ja Kõigekõrgem võtab ta vastu. See kõlab kokku sellega, mida öeldakse Jovi raamatus: „Kõike seda teeb Jumal kaks korda, kolm korda ühe inimesega“ (need on Elihu sõnad Jovi raamatust 33:29).

On kaks arusaama sellest fraasist. Esimene: kolme-nelja kuriteo eest, see tähendab, kui mingid kuriteod on saanud loomuseks, saanud rahva osaks, saanud üldtunnustatud käitumiseks, valab Kõigekõrgem juba vältimatult oma viha selle rahva peale. Teine arusaam on, et pärast kolme-nelja korda lakkab Kõigekõrgem kutsumast oma rahvast meeleparandusele. Nii üht kui ka teist on väga raske mõista ja vastu võtta, sest (mis minusse puutub) ma usun Kõigekõrgema tingimusteta armusse, sellesse, et Tema tahab alati patuse meeleparandust.

Millest räägitakse edasi?

…selle eest, et nad müüvad õige raha eest ja vaese sandaalide eest.

Seda võib mõista lihtsas tähenduses, eri viisidel. Esiteks võib öelda nii: on mingi õige, vaene, kes on õige inimene, kuid ei ole rikas raha poolest, ja nii juhtus, et tal tekkis võlg. Selle võla eest, isegi kui see on täiesti tühine võlg, mitte suurem kui sandaalide hind, müüakse ta orjusesse.

Teine arusaam puudutab kohtunikke. Kõigekõrgem räägib väga sageli tõelisest kohtust. Ja võib mõista nii: kohtunikud kalduvad otsuse langetamisel vaese inimese vastu ja õige inimese vastu väikese meelehea eest, meelehea eest, mis on kõigest-kõigest sandaalid. See tähendab, nad ei ole mitte ainult äraostetavad, vaid nende äraostetavus on nii harjumuspärane, et enam ei ole vaja ka suurt altkäemaksu, nii loomulikuks on muutunud korruptsioon Iisraelis.

On kolmas arusaam. Selleks et seda mõista, meenutagem, mida räägitakse Ruti raamatus (4:7): „Aga Iisraelis oli vanasti nii kombeks: lunastamisel ja vahetamisel iga asja kinnitamiseks võttis üks oma kinga jalast ja andis teisele. Ja see oli Iisraelis tunnistuseks.“ See tähendab, kui midagi müüdi või osteti, selleks et inimesed näeksid: võttis-võttis vastu, müüs-ostis – anti king käest kätte. Ja siin ütleb prohvet, et müüakse õiget, müüakse vaest ilma igasuguse süümepiinata, avalikult, häbenemata, ilma süümepiinata kõigi rahva traditsioonide ja kommete järgi. Seda, mida tuleks teha, kui juba, hoidku jumal, teha salaja ja häbiga, tehakse nii, nagu oleks see asjade loomulik käik ja nagu oleks see täiesti seadustatud.

Ma toon sellise näite. Palju aastaid tagasi otsisin ma oma perele üürikorterit Be'er-Ševa linnas. Be'er-Ševa koosneb paljudest erinevatest linnaosadest, kus ka elanikkond on erinev. Ühes linna kvartalis pakuti väga odavat korterit. Hind oli väga ahvatlev. Ma vaatasin selle üle ja pärast ülevaatust kahtlesin veel, kas üürida või mitte üürida. Justkui korter pole eriti kiita, aga hind… Ja vaat, ma läksin poodi, et endale midagi osta. See oli väike hooviäärne poeke. Järjekorras seisis kolm-neli inimest, ja sel ajal kui ma järjekorras seisin, tulid äkki sisse kaks inimest ja ütlesid: „Vabandage, meil on kiire.“ Panid kaalule kotikese kanepiga, ja üks ütles: „Noh, vaat näed, siin on 15 grammi. Mis sa pahandasid?“ Ütlesid müüjale aitäh ja läksid ära. Ja ma mõistsin, et kui selles linnaosas saab nii vabalt, häbenemata, kartmatult üksteisele narkootikumi müüa, siis ilmselt ei ole mul vaja selles linnaosas elada. Sama asi, kuid palju karmimal kujul, eksisteeris ilmselt Iisraelis, ja seal müüdi kartmatult mitte narkootikume, vaid inimesi, pealegi õigeid inimesi.

Pöördugem tagasi meie salmi juurde. Ükskõik milline neist kolmest arusaamast peegeldab üldiselt üht ja sama mõtet: inimese hoolimatust oma ligimese vastu.

Muistne traditsioon seob selle prohvetiraamatu salmi Josefi müümisega. On olemas apokrüüf, mida nimetatakse „Patriarhide testamendiks“. Selle apokrüüfi järgi juhendas iga Jaakovi 12 pojast enne surma oma lapsi, jagas oma mälestusi ja andis neile surmaeelse õpetuse. Zevulun, üks Jaakovi poegadest, räägib oma poegadele Josefi müümisest: „Sest hinnas ei olnud mul osa, mu lapsed, aga Šimon ja Dan ja Gad ja lapsed, võttes tema hinna, ostsid jalanõusid endale ja oma naistele ja oma lastele.“ On olemas üsna muistne traditsioon sellest, et meie patriarhid, kui nad müüsid oma venna Josefi, ostsid selle raha eest endale sandaalid. Sellele on väga palju erinevaid seletusi. Täiesti võimalik, et prohvet Amosele oli see traditsioon teada. Igatahes kreeka ülemvõimu aegadel, kui seda peatükki võrreldi Josefi müümise peatükiga, oli see traditsioon tõenäoliselt juba teada. Midrašim räägivad sellest, et keiser Hadrianus omal ajal, lugedes Tanahi tekste (on selline arusaam, et ta luges Tanahi tekste), nähes seda lugu, kutsus enda juurde Sanhedrini targad ja ütles: „Kas ei ole kirjutatud, et see, kes müüb oma venna, sureb? Võtke vastu karistus selle eest, et te müüsite oma venna Josefi sandaalide eest.“ Hoolimata sellest, et see on palju sajandeid hiljem ja need ei ole needsamad inimesed, käskis ta nii. See tekitas teise pärimuse kümnest tapetust patu lepituseks.

Teine traditsioon ütleb, et tegelikult müüdi Josef mitte 20 hõberaha eest, see tähendab mitte lihtsalt 20 hõbetüki eest, vaid, nagu öeldakse, 20 hõberaha igaühele. Igaüks 10 pojast sai 20 hõberaha, ja kokku said nad 200 hõberaha. 200 on gematria järgi na'alajim – sandaalid. See midraš ei võta arvesse, et mitte kõik vennad ei osalenud Josefi müümises. Esiteks ei olnud seal Re'uvenit. Teiseks ei olnud seal tõenäoliselt orjatarite poegi, kellega Josef tavaliselt karjatas. Ja Josef saadeti teiste poegade juurde. On ebaselge, mitu poega seal oli. Võib-olla kuus. Kuid on erinevad midrašim, on muistne traditsioon, mis seob selle salmi Josefi müümise looga. Ja seda on tähtis meeles pidada, sest me loeme seda meie nädalalõigu kontekstis Josefi müümisest.

Me jätkame 7. salmiga.

Seda fraasi võib mõista kahel moel. Võib öelda nii: הַשֹּׁאֲפִים עַל-עֲפַר-אֶרֶץ – põrmu poole püüdlev, see tähendab need, kes laskuvad alla ja täiesti mõnuga laskuvad nii, et kaugemale pole kuhugi, löövad põhja läbi, laskuvad allapoole põrandaliistu, laskuvad mudasse. Mõistmiseks võib kasutada ükskõik milliseid väljendeid. Ja nad juhivad, käivad samasuguste vaeste ja tühiste inimeste seltskonna eesotsas. Võib mõista seda nii, et neile meeldib, kui vaesed puistavad oma päid tuhaga. Asi on selles, et בְּרֹאש (beroš) võib mõista kui eesotsas, aga võib mõista kui pea peal. Selle põhjal muutub kogu fraasi tähendus. Ja jälle, kuidas seda ka mõista, osutab see nende moraalsele lagunemisele, kellest jutt käib.

Seda võib mõista nii: väänavad, kallutavad kohut vaeste inimeste suhtes, aga võib mõista eksisid tagasihoidlikkuse teelt, kaotasid igasuguse häbi, ja seepärast

…inimene käib koos oma isaga tüdruku juures (see tähendab käib HOORA juures),

See tähendab, inimesed on kaotanud oma häbi, igasuguse piinlikkuse, igasuguse südametunnistuse nii, et inimene käib koos oma isaga hoora juures.

…et rüvetada Minu püha nime.

Siin võib mõista nii, et nad käivad hoora juures, ei saa mitte niivõrd naudingut suhtlemisest hooraga, kuivõrd tundest, et nad rüvetavad Püha Nime. Selles on vimm Kõigekõrgema enda vastu.

Jälle on jutt vaeste ja kerjuste paljaksriisumisest. Kelleltki võeti võlgade eest, millegi tegemata ja täitmata jäetu eest ära tema riided. Ja nad käivad nendes, ja iga altari juurde, mille juurde nad astuvad Kõigekõrgema enda teenimisel, lähevad nad välja ega häbene minna konfiskeeritud rõivastes.

...JA PALJAKSRIISUTUD INIMESTE VEINI JOOVAD NAD OMA JUMALA KOJAS.

Kõigekõrgem räägib rahva erakordsest moraalsest lagunemisest, sellest, et muidugi ei kustu Tema viha selle rahva vastu. Kõigekõrgem meenutab kõiki heategusid, mis Ta tegi oma rahvale.

Mina tõin nad sellele maale, valmistasin neile selle maa ette.

וְחָסֹן הוּא כָּאַלּוֹנִים – tugev oli ta või võib öelda kaitstud (sõna hasún tähendab tänapäeval immuniteeti, kaitstust), ta oli kaitstud nagu tamm.

...aga Mina hävitasin tema viljad ülalt ja tema juured alt.

Mina juurisin teda välja, Mina juurisin selle tamme välja ja raiusin maha selle seedri. Mina hävitasin selle tugeva rahva nende eest. Mina valmistasin neile tee sellele maale, et elada, rahulikult elada ja õitseda sellel maal.

„Ja milleks see kõik, kui nad käituvad nii sellel maal, kuhu Mina nad tõin?“ Kõigekõrgem räägib ka sellest, et ka maal oli pidevalt selle rahva Juhendaja ja Kaitsja.

Siin ei peeta silmas mitte niivõrd inimesi, kes võtsid enda peale nasiirlaste vande, kuivõrd inimesi, kes nagu Šimšon olid emaihust saati määratud olema teenijad.

„...kas see ei ole nii, Iisraeli pojad?“ – ütleb Kõigekõrgem.

„Kas pole nii, seltsimehed juudid?“ – ütleb ISSAND. „Kas Mina ei teinud seda kõike teie jaoks? Kuidas te saate end õigustada? Mina tegin kõik selleks, et te elaksite õigesti ja elaksite õigsuses. Mina saatsin teile nasiirlasi ja prohveteid. Mida te tegite?“

Seal, kus oli nende jõud mitte veini juua, hoiduda veinist, et olla teenistuses, seal te ahvatlesite neid ja jootsite neile veini.

...JA PROHVETITEL SULGESITE SUU (KÄSKISITE NEIL MITTE PROHVETEERIDA).

Te ei lasknud neil teenida. See näib ammu möödunud päevade teona, sügava vanaaja pärimusena. Tegelikult ka täna, kui inimene võtab enda peale mingi teenimise, mingi funktsiooni (olgugi mitte nasiirlase oma, olgugi mitte prohvetliku), inimene paastub näiteks, või inimene avastas äkki enda jaoks šabbati, võttis enda peale hingamispäeva pidamise. Kui palju inimesi püüab inimest hingamispäeva pidamise teelt kõrvale juhtida! Kui inimene avastas enda jaoks, et ta tahab teenida Kõigekõrgemat, hoidudes ebapuhtast toidust, kui inimene otsustas, et Kõigekõrgem tahab, et ta hoiduks ebapuhtast toidust, ja inimene ütleb ümbritsevatele: „Ma ei taha süüa ebapuhast liha, ei taha süüa sealiha.“ Kui palju on tema ümber neid, kes tahavad teda selle sealihaga toita! Selles mõttes on asi endiselt paigal. Noh, ei söö inimene, teenib inimene nii, tänu Jumalale. Muide, see puudutab ka täiesti ilmalikku maailma. Ütle ilmalikele inimestele, täiesti uskmatutele, et sa ei söö kala või maksa või sibulat, ja sa kohtad terve koduperenaiste võistluse, kes tahavad sind toita söödava maksa, söödava sibula või söödava kalaga. See jétser, see kiusatus elab kõigis inimestes. Aga siin suunati seda Kõigekõrgema teenijate vastu. Kui oli nazír, tuli talle veini juua anda, et ta oleks patune nagu meiegi. Kui oli prohvet, siis me ei taha teda kuulata, et ta, hoidku jumal, meid kuidagi ei parandaks. Ja Kõigekõrgem ütleb: „Minu viha valgub teie peale.“

Ja jällegi on see raskesti tõlgitav fraas. Mõned tõlgivad seda, öeldes: „Ma sõidan teist üle, nagu sõidab kellestki üle vanker vihkudega.“ Aga see seostub raskesti sõna me'ik – koorem, raskus tähendusega. Võib öelda: „Ma koorman teid nii, nagu koormatakse vankrit vihkudega, et oleks võimatu paigast liigutada, et teid selles teie võidujooksus patu poole, teie püüdes poris püherdada, kuidagi peatada. Ma koorman teid, nagu koormatakse vankrit vihkudega, nii et teil ei ole kuhugi liikuda. Ma peatan teid, kui Ma teid koorman.“

Noh, alasti ei ole mõeldud, et ta tingimata paljalt põgeneb, vaid põgeneb selles, mis tal seljas on, ei suuda isegi oma vara välja tuua. Kui keegi üks kangelastest pääsebki sel päeval, siis võib-olla pääseb ta üldse selles, mis tal seljas on, selles, mis juhtub olema.

Sellega lõpeb teine peatükk. Me hakkame lugema kolmandat peatükki.

Miks on siin Iisraeli rahvast nimetatud perekonnaks? Perekond – see on inimeste rühm, kes on seotud sugulus- või lepingusuhetega. Need on kas sugulased või lepingus. Ja Kõigekõrgem ütleb: „Kogu perekonnale, kogu teie suguvõsale, kõigile, kes on seotud sugulussidemetega, kogu perekonnale, mis peaks ka perekondlikult käituma, Ma pöördun kogu selle perekonna poole.“

Mida see tähendab? Kas Jumalal on nii kitsad horisondid? Kas Ta ei ole kuulnud teistest rahvastest? Sõna יָדַעְתִּי (jadáti) tähendab täielikku lähedust, teineteise tundmist. Kui tõlkida inimese ja inimese vahelistele suhetele, mehe ja naise vahelistele suhetele, on neli sidemete taset: pilk (kui inimesed ainult vaatavad teineteist), puudutus (kui on ka kombatav suhtlus), suudlus (kui need puudutused muutuvad meelelisteks) ja suguühe, tundmine (kui need tunded, ühtesulamine on täielikult teostunud, kui ühtesulamine täielikult). Kõigekõrgem ütleb: „Ma tunnen ainult teid. Ainult teiega olen Ma lähedane, lähedasem kui ükskõik millise maa rahvaga, lähedasem kui ükskõik millise maise perekonnaga.“

…Seepärast nõuan Ma teilt aru kõigi teie pattude eest.“

See tähendab, teilt kui sugulastelt nõutakse ka rohkem. Noh, toome näite. Kui teil on kodus lapsed (teie lapsed või külaliste lapsed) ja keegi läks ülemeelikuks, siis oma last võite te karistada rohkem kui võõrast last. Võõrale lapsele võite te lihtsalt öelda: „Ära tule siia.“ Või öelda oma lapsele: „Ära sõbrusta temaga.“ Just oma last saab rohkem karistada.

Ja siin ütleb Kõigekõrgem edasi:

See tähendab, kui te tulite minuga Egiptusest välja, oli meil kokkulepe, me tegime otsuse. Te tulite välja koos Minuga – tähendab, te olete minuga Lepingus, te olete Minu rahvas. Ma ei tunne teid ühepoolselt.

„Kas te arvate, et Ma räägin lihtsalt niisama, et Ma olen lihtsalt tuulekohin? Ei, kui Ma räägin, siis, nagu lõvil metsas, on saak juba Minu kätes. Te olete juba Minu kätes.“

…Kas lõvikutsikas annab häält oma eluasemetest, kui ta ei ole saaki püüdnud?

Jällegi ütleb siin Kõigekõrgem: „Kui Ma räägin, kui Ma möirgan, isegi lõvikutsikas ei möirga niisama. See minu möire – see on väga tõsine hoiatus.“

„Kas te tõesti arvate, et te saate välja joosta, kui te olete juba vahele jäänud, kui te olete juba kinni püütud?“

…kas hakkab võrk tõusma maa kohale, kui lind ei ole sellesse sattunud?

Siin peaks ilmselt ette kujutama lõksu ehitust, et mõista, mis toimub. Aga üldiselt ei ole seda nii raske ette kujutada.

„Kuulake, šofar kõlab, miks te siis ei tunne hirmu? Lõvi möirget kardavad loomad. See tähendab, et ta on juba püüdnud. Ikkagi on hirmus. Miks te ei karda, kui šofar kõlab linnas? Ma saadan teie juurde prohveteid. Enne kui Ma saagi püüan, enne kui Ma hakkan karjuma nagu lõvi, saadan Ma šofari, saadan oma prohvetid. Miks te ei karda? Miks te ei mõtle, et hädad, mis linnas toimuma hakkavad, need ei ole Minult?“

Edasi räägib Kõigekõrgem oma armust prohvetite suhtes ja oma rahva suhtes, armust, mida oleks rumal ka mitte ära kasutada.

Kõigekõrgem ütleb siin: „Ma ei taba teid ootamatult. Ma ei ründa, Ma ei karista teid hoiatuseta, kui Ma seda oma saladust ei ilmuta oma prohvetitele. Siis võib mõelda, et prohvetid võib-olla ütlevad: ‚Ahaa, sain aru, ma võtsin teadmiseks. Aitäh, oh ISSAND! Ma võtan oma perekonna ja sõidan ära.‘“

Edasi ütleb Kõigekõrgem:

Lugege ka: Vajišlah, Mikets ja Toora nädalalõigud.