Bo

Jumala abiga hakkame täna teiega uurima nädalalõiku Bo. See on Šemoti raamatu kolmas nädalalõik. Me jätkame lugemist Moše ja vaarao vastasseisust.

Väga ebatavaline verbi lavó, tulema (käskivas kõneviisis – bo) kasutus. See võib tähendada tulla kuhugi, jõuda mingisse sihtkohta, lõpetada teekond. Aga see võib tähendada ka ettepanekut minna. Siin võib mõista, et Kõigekõrgem ütleb: „Moše, lähme koos, lähme vaarao juurde.“

See tähendab, teisisõnu: „Kogu see vastupanu, mida Ma vaaraole lubasin, kui ta ütleb: noh, vaatame, mida sa edasi teed, noh, vaatame, mida sa veel teed, – kõik see oli selleks, et Ma ilmutaksin talle kogu Oma väe. Ma ei tahtnud jätta varuks mingeid huvitavaid imesid, Ma tahtsin avalduda kogu Oma väes.“ Ja edasi jätkab Kõigekõrgem ja seletab hämmastavat asja.

Pöörakem tähelepanu sõnale hit'allálti (mõnitasin, pilkasin). Selle sõna juur on alilá – tegu, võib öelda, lehekülgede pööramine. Aga kui lisandub eesliide it-, tähendab see, et verb muutub refleksiivseks. Näiteks lihtóv – see on kirjutama, lehitkatév – kirjutama teineteisele. Just see vene -sja antakse heebrea keeles edasi eesliitega it-. See tähendab: „Mõnitasin Ma, pilkasin, ilmutasin Oma väge Egiptuse üle. Ma andsin vaaraole jõudu, nagu ta tahtis, et ta saaks end tugevana tunda ja et oleks võimalik näha seda kahe jõu heitlust. Ja osalt oli see muidugi pilkamine, sest vaarao valis nii. Nii Ma sain au, tegutsesin ja pilkasin Egiptust.“

Mida Kõigekõrgem meile siin avab? Tema andis kogu selle olukorra ja lubas kogu sel olukorral areneda, et teha palju imesid, et näidata pikka vastasseisu vaaraoga. Ja kõik see selleks, et me saaksime kirjutada memuaare, et meil oleks, mida meenutada ja oma lastele edasi anda, et me saaksime jutustada, kui suur, vägev ja imeline on meie ISSAND, ja annaksime seda edasi oma lastele.

Pange tähele, siin toimub midagi täiesti hämmastavat. Kõigekõrgem ei öelnud Mošele, mida vaaraole öelda. Kõigekõrgem ei käskinud, millist nuhtlust täpselt välja kuulutada. Aga Moše räägib rohutirtsudest. Kas ta räägib omal tahtel, kas Kõigekõrgem ütles talle, kas Kõigekõrgem lubas tal ise üks kord proovida nuhtlust välja mõelda? Noh, üldiselt muidugi, miks ka mitte. Aga me alustasime sellest, et Kõigekõrgem ütles Mošele: „Bo el-par'ó (lähme vaarao juurde)“. Kõigekõrgem tuli koos Aharoni ja Mošega, Jumala Vaim on nende peal. Ja Jumala Vaimuga (nii võib seda arvatavasti mõista) kuulutab Moše välja, et järgmine nuhtlus selles kasvatusprogrammis on rohutirtsud. Ja me mäletame, kuidas Kõigekõrgem ütles, et kõiki neid imesid teeb Tema selleks, et meil ja meie lastel oleks, mida jutustada. Prohvet Jo'elil (1:3–4) mainitakse rohutirtse: „Jutustage sellest edasi oma lastele ja teie lapsed nende lastele ja nende laste lapsed järgmisele põlvele (see on sisuliselt tsitaat Toorast). Mis jättis järele gazám, selle sõi rohutirts (see on üks võimalikest tõlgetest, tegelikult mainitakse siin nelja erinevat rohutirtsuliiki), ja mis jättis järele rohutirts, selle sõi jélek, ja mis jättis järele jélek, selle sõi hasíl“.

Niisiis, me teame, et on olemas rohutirts, heebrea keeles nimetatakse seda arbé. See sõna tuleneb kahest tähendusest: arbé tähenduses hulk, mingi tohutu pilv, millegi parv ja érve, mis tähendab hävitama, hukutama. Rohutirtsul on mitu erinevat arenguetappi. Niipea kui ta koorub, nimetatakse teda jélek või tirtsuvastsed. Need on veel sellised arenemata olendid, neil ei ole välja arenenud tiibu, nad ei suuda kaugele lennata. Siis muutuvad nad õigupoolest selleks, mida me nimetame arbé, lihtsalt rohutirts. Ja nende järgmine arengujärk – see on hasíl, sõnast lehasél, hävitama kõik juurteni. See on kõige võimsam rohutirts, parvlev rohutirts, mis ühineb parveks. Sõltuvalt aastaajast ja kliima iseärasustest areneb rohutirts nii või teisiti. Ta ei pruugi üldse kunagi parvlema hakata, kui tal on piisavalt toitu.

Siin mainitakse lihtsalt rohutirtsu (arbé). Aga huvitav on see, et Tehillimis, kui psalmide autorid meenutavad Egiptuse nuhtlusi, nimetavad nad kahte täiendavat rohutirtsuliiki: Tehillimis 78:46 – need on hasíl ja arbé, Tehillimis 105:34 – need on jélek ja arbé. Mis siis siin hämmastavat on? Rohutirts esineb tavaliselt ühe liigina. Siin, nagu „Muinasjutus Kaheteistkümnest kuust“, ühines imekombel see, mis on ajas ja ruumis lahutatud. Tuul ajas kogu piirkonnast kokku mitu erinevat rohutirtsuliiki, kes tavaliselt koos ei liigu ja kes kokku kogunenuna langesid maale kallale. Ja see sündmus on nii grandioosne, et sajandeid hiljem ütleb ka prohvet Jo'el, et sellisest võib lastele ja lastelastele edasi jutustada. Ja võib vabalt olla, et ta räägib sama Vaimuga, millega Moše. Ja võib-olla näeme siin näidet sellest, et Moše ilmneb praktikas vaaraole Jumalana, mida Kõigekõrgem talle ka lubas (7:1), ja võib ise nuhtluse välja kuulutada, Vaimu juhituna. See on hämmastav nähtus.

 Niisiis, kõigi nelja liigi rohutirtsud tormavad peale ja hävitavad, söövad ära kõik ladvast juurteni või juurtest latvadeni. Just selline ähvardus kõlab Moše suust vaarao aadressil. Aga vaarao? Vaarao seisab koos oma kaaskonnaga või istub oma kaaskonna keskel: Kõigekõrgem ju ütles, et Tema tegi raskeks ka orjade südamed. Ja Moše jätkab juttu ja ütleb:

See tähendab, et kogu silmapiiri katavad rohutirtsud. Nii see ongi, nad tõesti lendavad niiviisi peale, ründavad parvena. Rohutirtsude parv – see on 100 miljardit isendit. Sellist arvu on raske ette kujutada. Ja 100 tuhat tonni hävitavad nad ühe istumisega, ühe kükiga. Rohutirtsudega ei ole mingit võimalust võidelda, siiani otsitakse viise, kuidas nendega võidelda. Aga muistses Egiptuses ei olnud selleks veel vähem mingeid vahendeid. Ja oli selge: kõik, mida rahe lõpuni ei hävitanud, kõik, mida õnnestus päästa, kõik, mis ei olnud veel valminud, kõik, mida õnnestus üle jõu käiva tööga varuda – kõik see hukkub. Rohutirtsud, esiteks, söövad kõik puhtaks ära. Teiseks tuleb pöörata tähelepanu üsna olulisele detailile: näha ei ole võimalik. Rohutirtsunuhtluses sisaldub juba algusest peale ka pimedusenuhtlus, millest tuleb juttu hiljem. Juba siin algavad probleemid orienteerumisega, sest maad ei ole võimalik näha. Ja Moše jätkab vaarao ees värvika pildi maalimist.

See on Moše kõne lõpp. Moše ütles: „Kui sa rahvast ära ei saada, siis koguneb suur rohutirtsude sissetung.“ Tuleb öelda, et kroonikates, ammustest aegadest kuni tänaste aastateni, armastatakse rohutirtsude sissetunge üles märkida. Rahvas jääb nälga, aega tekib rohkem ja väga palju luuletusi ja poeeme kirjutatakse teemal, milline kahjur rohutirts on. Rohutirtsude sissetung on jäädvustatud idamaises loomingus, seda näeme prohvet Jo'elil, ja rohutirtsudest on palju ka teistel juudi prohvetitel. Ja siin lisab Moše: „Aga see on midagi sellist, mida te pole üldse kunagi näinud!“

Ja Moše läheb välja, noh, peaaegu ust paugutades. Ei oota vaaraolt mingit vastust. Ühest küljest ütles ta: „Kui sa ära ei saada…“, teisest küljest ei oota ta vastust: „Hetkeke, te ei kuulanud mind ära, aga ma tahtsin öelda…“. Ei, Moše ei oota midagi, pöörab ümber ja läheb ära. Võib-olla on see kõrvalmõju sellest Jumala läheduse seisundist, mis algas sõnadega bo el-par'ó (lähme vaarao juurde), nagu me juba märkisime.

Mokéš tänapäeva keeles – see on miin (relv), aga siin – takistus, see, mille otsa me komistame, jalapanek ja nii edasi. See tähendab: „Kui kaua me hakkame pidevalt viskuma ambrasuurile, mille nimi on Moše? Kui kaua me hakkame ‚nutma nagu hiirekesed, aga jätkama selle kaktuse söömist‘? Võib-olla aitab juba?“

Hassidismis (jah, võib öelda, et see on siin ka pšat, Toora lihtne tähendus), kui uskmatu inimene osutab Kõigekõrgemale vastupanu ja mõtleb: „Ma praegu veel ei kuula, ma talitan veel omamoodi, ma ei võta neid etteheiteid vastu“, siis hakkab ta sebima, otsima mingeid oma teid, ja kõigele, mis toimuma hakkab, leiab ta ratsionaalse seletuse, nagu ka vaarao leidis – kuni ta kuuleb, mõistab, et „Egiptus hukkub“, et ilma Kõigekõrgemata on hukatus, et sõda Kõigekõrgemaga on määratud hukule. Just siis saab ta midagi muuta. See ongi õigupoolest see test, millele vaarao orjad teda praegu panevad. Pange tähele, kuigi Kõigekõrgem tegi raskeks ka orjade südamed, ei ole nad valikuvabadusest ilma jäetud, nad võivad öelda: „Noh jah, meie muidugi ka ei taha, aga kogu seda lugu rohutirtsudega tahame me veel vähem.“

Tänapäeva keeles mi vamí – see on „Kes on kes“, kuulsate isikute lühikesed elulood riikide kaupa, kõik selebriteed. Piibli keeles – see on kes ja kes, see tähendab, millises koosseisus te tahate minna. Me ju teame, et kui Iisraeli rahvas läks Jaakovit matma, läks kogu rahvas, aga kariloomad ja lapsed jäeti maha, see oli mõistlik, aga samal ajal sai sellest pretsedent. Ja nüüd küsib vaarao: „Kes läheb, millises koosseisus te tahate minna?“

Vaarao sõnu võib mõista ka nii: „Vaadake, õnnetus tabab teid, kui te lähete koos laste ja naistega, oma rahva nõrga osaga. Te ju toona neid kaasa ei võtnud, toona oli loogiline neid mitte võtta.“ Ja tol korral ütles Toora meile, et lapsi ei võetud Jaakovi matustele kaasa, sest lapsed on käimises nõrgad. Siin aga ütleb vaarao: „Vaadake, midagi head teid ei oota.“ Selle tõttu armastavad hassiidid kommentaare, mis ütlevad, et par'ó (vaarao) – see on tähtede järgi pe (suu) ra (kuri), kuna vaarao räägib inimesele kogu aeg kurja: „Sind ei ole kuskil vaja, sinu osa on istuda orjana Egiptuses, mis te rabelete, kuhu te lähete, teist ei tule midagi head.“ Ja see on samuti võimalik mõistmise kiht. Lihtne kommentaar on selline, et vaarao ütleb: „Kuhu te nüüd kogu varaga, naiste ja lastega minema kavatsete? Mu süda aimab, et te kavatsete midagi halba!“ Ja tal on teine idee.

Vaarao ütles sisuliselt: „Kui te tõesti tahate minna teenima, kummardama – asi on hea. Aga mida on naisel kirikus teha? Pole tal seal midagi teha, pole naisel mingit asja pühast osa võtta. Käige ära, mehed, jätke kõik maha, nii käite te ka kiiremini ära ja teie kummardamine on kvaliteetne ja lapsed istuvad turvaliselt ja mul on rahulik.“ Ka vaarao ei hakanud mingeid vastuväiteid kuulama ja ajas nad sellega minema. Ta püüab käituda samavõrd ebaviisakalt.

Pöörakem tähelepanu, et Kõigekõrgem ütleb Mošele: „Siruta oma käsi koos sauaga, siruta rohutirtsude peale.“ See tähendab, et isegi kui me tegutseme Jumala tahte järgi, peab sees olema kavatsus: „Ma ei tõsta lihtsalt, ma ei tee mingit võimlemisharjutust, ma tõstan käsuga, et sellest saavad rohutirtsud. Ja Jumal teeb minust kaastöötaja selles, et minu sõna järgi just see minu kavatsus viiks selleni, et tuleb rohutirtsude sissetung.“

Ja vaat, see on veel üks põhjus meenutada, et sõna „kõik“ ei tähenda kõike, pärast iga „kõike“ jääb veel natuke, midagi järele. Kõik – see on peaaegu kõik. Miks? Sest Kõigekõrgem, nagu me rääkisime, teeb vaarao südame raskeks, jättes talle kogu aeg lootuse, kogu aeg on tal mingi võimalus karistuse eest kõrvale põigelda, kogu aeg ta loodab millelegi.

Seda on väga hirmus näha, on tulnud näha Negevis, kui juudi taludele langesid kallale rohutirtsud. Veel hirmsamalt toimus see tänapäeva Egiptuses mõni aasta tagasi. Rohutirtsud tõesti hävitavad kõik, jätmata endast maha midagi, ja neid mürgitada on võimatu, sest parv paljuneb väga kiiresti, lendab ära kiiremini, kui jõuab surra, sööb kõik ära tohututes kogustes, ja isegi pärast rahet ei ole selliseid kahjusid nagu pärast rohutirtse. Seepärast me räägimegi sellest, et see rohutirtsude sissetung neljas liigis, kõigis neljas arenguetapis – see on legendaarne lugu, mida (nagu siin ütleb Moše ja nagu ütleb prohvet Jo'el) antakse suust suhu edasi.

Sõna satähendab nii andestama kui ka enda peal kandma. Just antud juhul kasutatakse sõna andestus patu andestuse tähenduses: võta see enda peale, lepi kokku, saa ise selle patuga hakkama, ole selle patu andestamise lepingu eestkõneleja. Vaat sellises tähenduses on siin väljend sa na hattatí – kandke, kandke ära minu patt.

Teisisõnu: „Ma tunnistan, et ma tegin pattu, kandke minu pattu, võtke minu patt ja astuge Kõigekõrgema ette.“ Vaarao ei suhtle üheski etapis ise Kõigekõrgemaga. Võiks ju näha ja püüda rääkida ilma läbirääkijateta, aga vaarao on selgelt seotud skeemiga, mille järgi ISSAND ütles Mošele: „Ma teen sinust vaaraole Jumala.“ Vaarao ei saa rääkida otse, tal ei ole selleks jõudu, tal ei ole selleks isegi sisemist võimalust, ja vaarao palub, et tema eest palvetataks. Ma ei tea, milline oleks olnud tulemus, kui vaarao oleks ise palvetanud, aga siin ütleb vaarao: „Ma tegin pattu, tunnistan oma süüd, määra, astet, sügavust – kõike tunnistan, ainult võtke minult ära see surm.“

Võiks arvata, et nüüd peaks vaarao juba alla andma, aga Kõigekõrgem tugevdab vaarao südant veelgi.

Eelmisel korral peatusime sellel, et vaarao, kuigi pakkus teatud kompromisse (pärast seda, kui rohutirtsud olid Egiptust tabanud), ometi ei lasknud Iisraeli rahvast minna. Ja edasi loeme selle vastasseisu jätku.

Mäletate, kõige esimene lause, mille Kõigekõrgem Tooras ütleb, on jehí or – tuleb valgus! Siin – otsene antonüüm: vihí hóšeh – ja tuleb pimedus. Ja see pimedus ei ole ilmselt lihtne: pimedus muutus kompides tajutavaks. Pimedus hakkas end tunda andma. Kui Rivka veenab Jaakovit minema ja saama õnnistust Jitshakilt, ütleb Jaakov: „Võib-olla katsub mind (jemušéni) minu isa.“ Ja siin on täpselt sama verb: pimedust sai katsuda. Paljud kommentaatorid ütlevad, et vihí or – vihí hóšeh (ja sai valgus – ja sai pimedus) – see paralleel ei ole niisama. Täpselt nii, nagu Kõigekõrgem nägi õigetele ette loomise valguse (me loeme seda Tehillimist), varjatud valguse õigele, on ka varjatud pimedus õelale – seesama pimedus, mis on „sügavuse kohal“, mis varjab õelate eest põrgu. See on üks arusaamu, miks pimedus tihenes. Pimedus ju ei ole füüsiline, ei ole materiaalne – seda on tõesti raske katsuda. Aga see pimedus on nagu see, mis tuleb koos kõigi lapsepõlve hirmudega, koos pimedusekartusega. On selline haigus või psühholoogiline nähtus, mida nimetatakse nüktofoobiaks – pimedusekartus. Ja see on omakorda seotud surmahirmuga. Inimene hakkab pimeduses mõtlema surmale ja vastavalt kartma surma. Ja vaat, pimedus tihenes, tunne, nagu puudutaks inimest surm. Hea süžee õudusfilmi jaoks, ainult egiptlased nägid seda päriselus.

Judaismis on selline mõiste – nagu julguses öeldud sõnad (midagi sellist, mida ma ütleksin, kui ma ei kardaks öelda, umbes nii). Baruh Epštein, rabi, kommentaari Tora tmima (Täielik Toora) autor, mis on tõlgitud ka vene keelde (kahjuks hukkus rav Baruh holokaustis), kirjutas, et võib-olla oli see pimedus tegelikult silmahaigus. On midraš, muistne midraš, mis ütleb, et pimedus oli dinaari paksune. Ja vaat, rav Baruh esitab küsimuse, milline võib olla pimeduse paksus. Ja ütleb, et võib-olla on see pimedus silmade haigus. On selline haigus, kui silm justkui kasvab kinni. See on levinud just Lähis-Idas. Ja oma radikaalsel juhul viib see pimedaks jäämiseni. Aga see võib olla ka katarakt, kui miski surub silmadele. Nii või teisiti võime ette kujutada, et see ei ole tavaline pimedus, ei ole valguse puudumine. See ei ole klassikaline öö, mis venis kolmeks ööpäevaks, muidu ei oleks kõik nii keeruline. Lõppude lõpuks pärast pikka vaheaega, pärast seda, kui olid olnud igasugused nuhtlused, kolm päeva pimedust – noh, mis siis sellest, kolm päeva võib ka välja magada. Aga ei, siin oli suur hirm, nagu Kõigekõrgem oli ka lubanud.

Sõna afelá sarnaneb rohkem sõnaga sünkus, udu, mingid tihedad õhukogumid, see tähendab, pimedus ja udu tulevad koos.

Kommentaatorid ütlevad: „Noh vaat, see on keeruliste suhete tulemus egiptlaste vahel, kes ei hoolinud teineteisest, ja nad jõudsid selleni, et ei näinud teineteist, komistasid üksteise otsa. Ja, nagu siin on kirjutatud, ‚ei tõusnud inimene oma kohalt‘. Iš mittahtáv – see on sõna-sõnalt inimene oma alt, inimene oma istmelt. Aga üldiselt tähendab see, et inimene ei läinud oma kodust välja. Kolm päeva ei tõustud, kolm päeva kestis see Egiptuses, kui inimesed olid mähitud kohutavasse pimedusse.

Aga see nuhtlus ei puudutanud iisraellasi. Siin oleks olnud mõistlik mõte (Kõigekõrgem ei sosistanud seda Mošele ja Mošele endale see pähe ei tulnud), sel ajal kui egiptlased istuvad pimeduses, asjad kokku panna ja minna ära kolme päeva teekonna kaugusele. Aga keegi ei hakanud põgenema. Rahvas ootab, et nagu Kõigekõrgem ka ütles, saadab vaarao ise Iisraeli rahva minema. See pimeduse hirm toimis kiiremini kui ükski teine nuhtlus.

Siin teab vaarao juba Kõigekõrgema nime, ta on Temaga tutvunud. Varem ütles ta: „Ma ei tea, kes see selline on“, nüüd ütleb ta: „Tean, minge, teenige Teda.“

Ja lisab, et kõik ei lähe, et teie kariloomad hakkavad teid siin esindama, sisuliselt jäävad pandiks. Sõna lejatség tähendab olema esindaja, natsíg – esindaja, tetsugá – näitus, hatsagá – etendus. See tähendab, midagi, mis on pandiks selle eest, et te siia tagasi tulete. See on vaarao seisukohast küllaltki loogiline. Me mäletame, kui sõideti Jaakovit matma, sõitis kogu rahvas, aga kariloomad jäeti maha, jäeti isegi lapsed. Nüüd laseb vaarao lapsed minna, jätab ainult kariloomad. Sisuliselt on see selle täitmine, mida Kõigekõrgem käskis. Kõigekõrgem ütles: „Lase mu rahvas minna kolme päeva teekonnaks“, ja vaarao ütleb: „Vaat, ma lasen minna, aga et me mõlemad teaksime, et see on kolme päeva teekonnaks, jätate te siia pisikarja ja suurkarja.“

Vaarao lisab selguse mõttes, et teie lapsed lähevad teiega. Taf – see ei ole tavaliselt ainult väikesed lapsukesed, vaid ka need, kes nendega tegelevad, teisisõnu lapsed ja imetavad emad, see tähendab rahva kõige nõrgem osa. Vaarao paneb nad nimekirjas kariloomade järele: „Teie lähete, kariloomad ei lähe, taf läheb.“ Tavaliselt tegelesid need naised ka kariloomadega, istudes telkides, ja lapsed tegelesid väikesest east peale samuti nendega. Me teame, et oli väga palju tüdrukutest karjaseid, isegi Tooras mainitakse karjasetüdrukuid.

Niisiis, vaarao sisuliselt ütleb: „Ma võtan vastu selle, mida ISSAND minult nõuab, minge ja teenige Teda, aga jätke siia pandiks oma kariloomad.“ Moše ei saa sellise ettepanekuga nõustuda.

Moše ütleb: „Ja mitte ainult meie ei lähe, vaid sina annad meile lisaks meie kariloomad, kogu meie majapidamise. Ma ei ole nõus, et sa laseksid meid minna põhimõttel: noh, olgu, minge, ainult vaat kariloomad jätke siia. Hea südamega lased sa meid minna ja annad meile ka oma kariloomad, et me tooksime ohvri, sealhulgas ka sinu nimel. Ja me läheme koos oma kariloomadega ega jäta siia isegi kabja.“ See on vastuettepanek, see on see, mida Moše vaaraole pakub.

 Pärast seda võib vaaraol tekkida tunne, et siin kogus Moše natuke julgust või jultumust. Varem räägiti sellest, et lasta rahvas minna, vaarao on valmis rahva minna laskma, ja siin tegutseb Moše võib-olla isiklikult enda nimel. Vaarao tundis, et teda petetakse. See on ilmselt tunne, mis tal südames oli, sest edasi loeme ühest küljest vana tuttavat lauset, teisest küljest on see sõnastatud natuke ebatavaliselt.

Kui varem lugesime, et vaarao keeldus (me'én) neid saatmast, see tähendab, oli aktiivne elupositsioon – mitte saata Iisraeli rahvast minema, siis siin ei jätkunud tal head tahet, tal ei olnud erilist tahtmist rahvast minema saata. On selline ütlus: on vahe inimese vahel, kellel on tahtmine, ja inimese vahel, kes tahab. Inimene, kellel on tahtmine, – näiteks mul on tahtmine õppida ära hiina keel või õppida köiel kõndima – see on nagu ma tahan, aga midagi ma selleks tegema ei hakka. Kui aga inimene teeb seda, mida ta tahab, on see nagu tõesti mina teen seda. Siin ei tahtnud vaarao teha isegi väikest hea tahte žesti. Sõna avá – see on just suvatsema, ilmutama väikest, vähimatki soovi midagi teha, et näidata head tahet. Jutt ei ole enam aktiivsest keeldumisest, vaid „mitte täie südamega“ nõusolekust. Ja enamgi veel, vaaraol oli vist kibe ja raske. Ta tegelikult tunnistas, et ta kaotas vaidluse. Raske on tunnistada oma eksimist, ja seepärast vaarao justkui ütleb: „Ma pakkusin seda, mida teie Jumal tahab. Pärast pikki konflikte tegin ma täieliku kompromissi. Nüüd sina, Moše, ilmselt lisad midagi omalt poolt.“

Paljud küsivad: kuidas see nii on, et Moše ja Aharon ja üldse igaüks, kes tahab, astuvad niisama lihtsalt vaarao juurde? Egiptuse reeglite järgi on vaaraol vastuvõtupäevad, vastuvõtutunnid, mil ta võtab vastu elanikkonda, ja erilised tunnid, mil ta võtab vastu vanemaid, nii oli ette nähtud. Vaarao on kohtu pea, ja ta tõesti istus kohtus. Ja vaat, vaarao ette astumist nimetati tema näo nägemiseks, kuna ta on kuningas ja valitseja Egiptuses.

Pangem tähele: meie Kuningas ja Valitseja, meie ISSAND, käsib samuti kolm korda aastas ilmuda Tema näo ette, me loeme nendest käskudest veel. Rahvas tuli samuti Tema näo ette, ja sel hetkel avati templis isegi eesriie, et inimesed näeksid lepingulaegast, mis seisis Kõige Pühamas, see tähendab, inimesed võisid mööda minnes näha Kõige Pühamat.

Vaarao on kuningas, kes on auastmelt palju, palju madalam, aga tema traditsioonis on täiesti lubatav, et alamad võivad näha tema nägu. Siin saab Mošest persona „non grata“, ta on, nii-öelda, oma limiidi ära kasutanud, ja vaarao sisuliselt ütleb: „Näed mind veel kord – tapan. Ilmud veel kord siia oma tsiviilhagidega – panen su kinni.“

Sõna ken tähendab tavaliselt jah, lihtsat jah keeles, aga võib tähendada ka õigesti, õige.

Siin lõpeb 10. peatükk, aga me loeme veidi edasi, 11. peatüki alguse. Kõigekõrgem ütleb Mošele, et lõpp juba läheneb. Jäänud on üks tegu.

Sõna néga võib tähendada nii pidalitõbe kui mingit muud rabandust (häda, piits). Nagúa tähendab rabatud, tuleneb verbist lagá'at – puudutama. Rabama – see tähendab lööki andma, lööma. Ja siin: „Veel üks rabandus, veel üks pidalitõbi, veel üks haavand, veel ühe löögi annan Ma Egiptusele.“ Kui kellelgi oli kahtlusi, kas Moše ei tegele mitte „omaloominguga“, pressides vaaraolt välja karja, siis Kõigekõrgem ütleb: „Kõik on õige; on vaja, et vaarao otsus ei oleks poliitiline, vaid siiras. Seepärast ma raban Egiptust veel kord, ja raban nii, et vaarao ise väga tahab, et te läheksite ükskõik millises koosseisus. Enam mitte nii (noh, hea küll, minge), vaid kogu täie südamega tahab ta teid ära saata.“

Me mäletame (6:9), et rahvas ei tahtnud kuulata Mošet ja Aharoni sellepärast, et neil oli raske orjatöö. Siis Kõigekõrgem „lülitas“ rahva „sisse“, ütles kogu rahvale: „Teie valmistage end siin ette, aga Mina, ISSAND, Moše ja Aharon valmistame ette pinnast väljaminekuks.“ Nüüd käsib ISSAND Mošel uuesti rahva poole pöörduda. Rahvas, kes ootas kogu selle aja, on pärast pikka vaheaega jälle tegevuses.

See on selle algus, millest Kõigekõrgem rääkis juba Midjanis (3:21–22), kui ilmutas end Mošele. Tema ütles: „Ma annan sellele rahvale armu egiptlaste silmis, ja nad paluvad välja palju.“ Kõigekõrgem räägib sellest, et rahvas peab ilmutama usu tegu ja pöörduma egiptlaste poole, paluma neilt kuld- ja hõbenõusid.

Hoolimata kogu sellest pikast vastasseisust Egiptuse patriootlike jõudude ja kosmopoliitidest iisraellaste vahel selgus, et egiptlaste silmis on armu Iisraeli suhtes. Nii korraldas ISSAND. Kogu see kokkupõrge, mis toimus avalikult, Moše võitlus juudi rahva ajaloolise õiguse eest kodumaale naasta, kõik see ei teinud egiptlasi Iisraeli vastu kurjaks. Oleks võinud selle üles puhuda ja öelda: vaadake, kui palju nuhtlusi me nende juutide pärast välja kannatasime, vaadake, kui palju hädasid, kõiges on süüdi juudid. Aga nagu Kõigekõrgem juhib vaaraod seda teed, mida vaarao tahab, annab talle jõudu saavutada uusi rekordeid sellel teel, mille too valis, täpselt samamoodi aitab Kõigekõrgem ja tegutseb ka Egiptuse rahva südametes ja tema orjade südametes. Orjad samuti algul „pillusid“iVene tekstis on siin jutumärkides sõna, mis tähendab „pillama, raiskama, laiali hajuma“; võib-olla oli mõeldud südame kõvaks tegemist. Tõlkisime sõna-sõnalt. oma südant, aga niipea kui nad pöördusid teisele poole, me lugesime sellest, Kõigekõrgem juhib neid, Kõigekõrgem kinnitab neid, ja imelise imega saab Mošest populaarne, suur, autoriteetne mees egiptlaste silmis, ja kogu juudi rahvas leiab armu nende silmis. Egiptlased ei muutunud kurjaks, ei läinud patriotismist hulluks, ei hakanud karjuma: „Jumal, hoia vaaraod!“, vaid täitusid armuga Iisraeli rahva vastu – võõraste, orjade vastu –, olgu kuidas oli, aga täitusid armuga.

Tahan kohe hoiatada, et see on üks Toora kõige sügavamaid, keerulisemaid lõike, Toora alusepanev lõik, lõik, milles räägitakse Iisraeli rahva kujunemisest, esimestest käskudest, mis on antud Iisraeli rahvale, esimesest vabastusest, mille Iisraeli rahvas läbib. Kõigel sellel on hulk paralleele nii prohvetitega kui ka messiaanlike raamatutega, ja ka kaugele-kaugele tulevikku. Ja võib lõputult rääkida selle lõigu igast salmist, ja palju on sellest räägitud, ja meri tinti on valatud iga salmi seletamiseks. Ja meil ei ole kahjuks lõputult aega aruteluks. Seepärast proovime jälle lugeda pšát, lugeda Toora lihtsat tähendust – seda, mida nägid ja mõistsid need, kes ei lugenud jätku. Muidugi teab iga lugeja jätku, ja paralleelid hakkavad tekkima. Selleks ma, õigupoolest, jälle proovingi visata puuhalge teie mõtte tulle. Kui mõtted tekkisid, siis on see suurepärane. Niisiis, alustame 11. peatüki 4. salmist.

Tuletan meelde mizanstseeni. Moše räägib vaaraoga viimast korda, see on sisuliselt tema hüvastijätupöördumine vaarao poole. Moše juba lubas vaaraole, et too ei näe tema nägu. Sellest tuleb meil jällegi veel rääkida. ISSAND Ise, kellestki sõltumata, laskub Egiptusesse, läheb välja Egiptusesse.

Siin on vaja peatuda ja õhku sisse hingata ja mõista, mis on esmasündinu. Noh, selge, et esmasündinu – see on vanim poeg, esimene poeg igalt mehelt ja esimene poeg igalt naiselt. Kui inimene ei ole esmasündinu isalt, aga on esmasündinu emalt, on ta ikkagi esmasündinu. Esmasündinut emalt nimetatakse mitte ainult sõnaga behór, vaid ka üsa lõhestajaks, see, kes esimesena tuleb välja ema üsast. Ida traditsioonis oli kõigil rahvastel selline arusaam, et esmasündinu – see on Kõigekõrgema esimene and, see on esimene, kõige esimene õnnistus, millega Kõigekõrgem õnnistab perekonda. See on uue põlvkonna esimene vili, üldse õnnistuse pant perekonnas, omamoodi sillake, mille kaudu perekond suhtleb Kõigekõrgemaga. Seda on näha kõigil rahvastel Kaanani ümber. Seepärast, õigupoolest, näeme seda ka meie, sageli räägitakse esmasündinute preesterlusest. Preester – see on see, kes ühendab Kõigekõrgemaga. Muidugi ei olnud alati ühendust Kõigekõrgemaga. Erinevad rahvad uskusid erinevatesse jumalatesse, aga preestrivolitused andsid nad esmasündinutele. Esmasündinu on suguvõsa juht, ta saab pärimisel erilised õigused. Praktiliselt kõigil rahvastel valmistus ta lapsepõlvest peale nendeks ülesanneteks, sageli kasvatati teda eriliselt. Suguvõsa esmasündinu – see on selle uhkus, selle sümbol. See ei ole lihtsalt ja mitte ainult vanim poeg. Paljudel rahvastel Iisraeli ümber oli selline traditsioon: häda korral, mingi ohu korral tuua esmasündinu ohvriks. Me loeme kohutavat lugu: kui Iisrael sõdis Moaviga, tõi Moavi kuningas oma esmasündinu ohvriks linna väravatel. Ja selle tulemusena süttis viha just Iisraeli vastu. Esmasündinu – see on, võib öelda, kõige väärtuslikum, mis suguvõsal on. Ja vaat seda kõige väärtuslikumat lubab Kõigekõrgem surmata. See toimub keskööl, ööpäeva kõige pimedamal ajal, siin on samuti pimedus kohal.

Kui me hakkame lugema juba mitte tõotusest, vaid selle täitumisest, räägime sellest, kuivõrd see on õiglane, ja õiglasest nördimusest, ja arusaamisest, miks see on õiglane Kõigekõrgema kavatsuses.

millesarnast ei ole olnud ja millesarnast ei tule.

See on hämmastav. Me loeme siin koera mainimist, aga kui juttu tuleb selle prohvetikuulutuse täitumisest, siis me koertest ei loe. Miks nii? Sest siin on tegemist püsiväljendiga, see tähendab ükski koer ei haugu Iisraeli rahva peale. Silmas ei peeta koeri kui selliseid, vaid Egiptuse jumalaid, kõikvõimalikke jõude, algeid, mis kaitsevad Egiptust – vähemalt nõnda egiptlaste endi arvates. Keegi ei julge Iisraeli peale suud lahti ajada, inimesest loomani.

Ja mille tunnuse järgi siis eristas ISSAND Iisraeli ja Egiptust? Eristas kavatsuse järgi teenida Kõigekõrgemat, sellest me loeme edasi.

 Sellest võib teha järelduse, ja loogiline on see teha, me loeme sellest veel kord, et välja ei lähe mitte ainult Iisraeli rahvas, vaid ka hulk temaga ühinenuid, nii aatelisi kui ka lihtsalt seiklejaid. Tuleb inimesi, kes lähevad Moše järel, nähes temas juhti, kelle järel võib minna.

See on viimane, mida Moše vaaraole ütles, ja vihas läks ta tema juurest välja. Jutuajamine on lõppenud. Ja 9. salmis me loeme, et juba ISSAND ütleb Mošele, et nagu ka eelmistel kordadel, see ei mõju.

 Ja edasi me loeme Moše, Aharoni ja vaarao suhtlemise kokkuvõtet.

Algusest peale ütles vaarao: „Ma ei tunne ISSANDAT.“ Ja ta sai ISSANDAT tundma. Tema teine palve oli: „Andke mulle mófet, andke mulle tunnustäht“. Me ütlesime siis, et on sõna ot, mis tähendab taevast tunnustähte, ja sõna mófet, mis tähendab tunnustähte maa peal. Vaarao sai terve hunniku moftím, terve hunniku tunnustähti, aga see ei mõjunud talle, ja ta ei saatnud rahvast ikkagi ära. Ja Kõigekõrgem pöördub Moše poole ja juhendab teda, mida teha, kuidas valmistada Iisraeli rahvast ette väljaminekuks Egiptusest juba ilma loata, ilma vaarao nõusolekuta. Sellest me loeme alates 12. peatüki 1. salmist.

See on kõige esimene käsk, millega algab sisuliselt käskude õpetus. Nagu me mäletame, algab Toora sõnadega: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa“, ja üks kommentaatoritest toob sellise tõlgenduse: „Aga milleks üldse alustada kõike lugudest? Alustage käskudest, alustage just sellest samast salmist: ‚See kuu on teile – kõigi kuude algus‘“.

 Niisiis, Toora kõige esimene käsk, mis antakse mitte üksikutele inimestele, vaid Iisraelile kui rahvale, on käsk: „See kuu on teile – kõigi kuude algus.“ Esimese käsuna ei anta: „Mina olen ISSAND, teie Jumal, pidage Minu hingamispäevi.“ Ei anta käske „ära tapa“, „ära varasta“, „ära riku abielu“, hulka teisi käske, mida võiks panna kõige ette. Esimene käsk: „See kuu on teile – kõigi kuude algus.“

Mida tähendab, et see kuu on kõige ees? Noh, me teame, et väljaminek oli nisanis, et Kõigekõrgem räägib Mošega päeval roš hódeš, nisani uuskuul, näitab talle (kommentaatorid püüavad nii taastada pšat) seda kuud ja ütleb: „Vaat see kuu on teile – kõigi kuude pea.“ Sõna hódeš, mida tõlgitakse kui kuu, tähendab uuenemist ja tuleneb samast juurest mis sõna hadáš (uus). Noh, ja õigupoolest sõna uuskuu sisaldab samuti endas uudsust. Esimene käsk on seotud kuuga sarnanemisega, tema võimega uueneda. Ilma selleta, et inimene saaks uueneda või muutuda, ei saa ta Kõigekõrgemat järgida. Inimene – ta on ebajumalakummardaja; kuidas ta võtab vastu ISSANDA, kui ta ei suuda muutuda? See on kõige alus – enne kui „Mina olen ISSAND, sinu Jumal“, enne kui „ole püha“, enne kui „pea hingamispäeva“. See kuu, see uuenemise põhimõte, see on „teile kõige eesotsas, esimene on ta teile aasta kuude seast“.

Sõna šaná, aasta – see on kordamine, millegi pidev kordamine; lišnót, lešanén – see on kordama, see tähendab, aasta on korduv tsükkel. Kogu Toora, kogu õpetus koosneb kordustest, uuenemise korduvatest tsüklitest. Ilma võimeta uueneda on võimatu jõuda Kõigekõrgema teenimiseni. Võib õppida käske pidama ja neid täitma. On ka uskmatuid inimesi, kes peavad käske, sest nad elavad sellises keskkonnas, see on neile harjumuspärane ja käepärane, aga nad ei teeni Kõigekõrgemat. Kordan uuesti: ilma uuenemiseta on võimatu teenida Jumalat. Ja edasi ütleb Kõigekõrgem Mošele ja Aharonile nii:

Siin mainitakse esimest korda mõistet edá – need, kes saavad tunnistajateks. Kogukond, kogunemine on heebrea keeles seotud sõnaga tunnistus.

Me räägime praegu (seda tuleb kogu aeg meeles pidada) esimesest Pesahist, Pesahist, mis oli Egiptusest väljamineku ajal. Siis kehtis käsk võtta tall kümnendal päeval. Aastateks, järgmisteks põlvedeks seda käsku ei ole. See on esimene Pesah, mida peetakse just Egiptuses, see on selle eripära. Kümnendal päeval võetakse majja tall, ja need, kes selle ostsid, need ka söövad seda. Tänavalt tulla ja sellega ühineda ei ole võimalik; seda süüakse „arvestuse“ järgi. Milline peab tall olema?

Ja mida temaga tuleb teha?

See tähendab, kolm täit päeva on tall hoiul. Mida tähendab hoidmine? Öeldakse, et hoidmine – see on ülevaatus, nii ütlevad kommentaatorid. Teda vaadatakse üle, kas ta on puhas, kas tal ei ole mingeid puudusi. Aga kui on mingeid puudusi, võib-olla on need ajutised ja mööduvad, aga võib-olla ilmneb veel midagi ja tuleb nähtavale. Üldiselt, kolm päeva – see on talle läbikatsumine, enne kui tallest saab Pesahi ohver, kolm päeva on ta nende juures, kes ta ohvriks toovad. Sõna lemišméret, me lugesime, tähendab ka valve all. Võib öelda, et tall on vangistuses, vanglas, ja need paralleelid, mis on olemas, need on olemas. Me lugesime: kui vaarao kellegi peale vihastab, paneb ta nad valve alla (lemišméret).

Väljendi ben ha'arbájim tõlkimise tõttu tekib väga palju segadust. See on aeg hämaruse alguses, kui päev hakkab õhtusse kalduma, pärastlõunane aeg – nii-öelda oote aeg, kui päevavalgus alles hakkab lahkuma. See tähendab, et neljateistkümnenda nisani lõpus tall tapetakse ja õhtul viieteistkümnenda päeva saabudes süüakse seda. Nii oli Egiptusest väljamineku ajal, ja kõik, mida me praegu loeme, – see on korraldus, mis puudutab kõige-kõige esimest Pesahit.

Ja 7. salmis loeme väga olulist:

Kaks uksepiita ja ülemist põikpuud võiti selle verega. Kommentaatorid ütlevad (ja selles on mõtet), et selleks, et süüa Pesahi ohvrit, tuli teha ümberlõikamine, mida rahvas võib-olla selleks ajaks enam ei pidanud. Veri sümboliseerib siin nii talle verd kui ka ümberlõikamise verd. Ja väga palju küsimusi esitatakse – miks, milleks on vaja verd?

Ibn Ezra, keda ma tihti tsiteerin, kes just nimelt keskendub pšatile, lihtsale tähendusele, ütleb: „See on veri, sest Pesahi ohver – see on patuohver. Mis mõttes on ta patuohver? Ta ei ole patuohver mingi konkreetse patu eest. Ta on ohver patuse loomuse eest, Kõigekõrgema mahajätmise eest.“ Ja valmisolek võida uksepiitu verega, valmisolek ümberlõikamiseks sümboliseerib usuteele astumist. See on tunnistus, mis saab maailmas ilmsiks.

Seejuures, paljude kommentaatorite arvates, kantakse veri maja siseküljele, mitte väljast, vaid seestpoolt, sest töö põhiosa – see on sisemine töö, ja selle üle on vaidlusi. Edasi (12:12–13) me loeme sellest, et ISSAND läheb läbi Egiptuse ja näeb verd. Kas Tal on vaja verd sõna otseses mõttes näha, et teada, et see seal on, kas Tal on tõesti vaja selliseid ristikesi majadel? Paljud ütlevad, et veri on niikuinii näha, ka siis, kui see on seespool. Ja oluline on, et inimene ise seda selles protsessis näeks. Palju erinevaid arvamusi, palju igasugust on selle kohta, aga oluline on teada, et veri – see on veri. Ja Kõigekõrgem ütleb prohvet Jehezkeli kaudu: „Mina nägin sind sinu veredes.“ Ja seletatakse, et see on Pesahi veri ja ümberlõikamise veri. Me võime siia lisada ka Mašiahi vere.

Niisiis, kui me tuleme naabri juurde, see tähendab, ma jätsin oma maja ja läksin naabri juurde, me panime lambakese jaoks raha kokku ja otsustasime selle tema juures ära süüa, siis ei ole mul vaja enda juures uksepiitu ja pealispuud verega võidagi.

Me loeme palju kordi: miks süüakse Pesahil matsat? Näiteks sellepärast, et nende tainas ei jõudnud hapneda, ja palju teisi seletusi. Siin me näeme, et Kõigekõrgem käskis juba eelnevalt, et Pesahit hakatakse sööma hapnemata leibadega.

See ei ole lihtne asi, Moše rääkis sellest mitu korda. Egiptuses on ohtlik tuua talle ohvriks, sest võidakse kividega surnuks visata. Ja siin ütleb Kõigekõrgem: „Te mitte ainult ei tapa teda, vaid te praete teda nii, et ta lõhnaks – mitte potikeses, mitte kiirkeedupotis, mitte multikeetjas, nii et keegi lõhna ei tunneks, mitte toorelt, et, hoidku Jumal, keegi üldse midagi ei nuusutaks. Te sööte teda nii, et see oleks kõigile arusaadav, ninaga tajutav, et vaat siin süüakse sütel praetud lambaliha mõru rohtudega.

Mõningaid vastuolusid siin on. Öeldakse: ärge pange midagi endale hommikuks kõrvale. Te sööte seda ohvrit, aga te ei saa öelda: „Aga selle ma söön hiljem lõpuni.“ Ei. Ohver peab olema ära söödud täielikult, see ei ole kõhu täitmiseks, seda ei sööda täis kõhuga. Ja seepärast ei tohi sellest kõrvale panna ja öelda: „Söön hiljem lõpuni, see portsjon mulle ei meeldi.“ Ei, tuleb kõik ära süüa, aga kui midagi jäi hommikuni, siis võib selle põletada järgmisel hommikul. Paljud märgivad siin: ärge põletage jääke hommikul, pühal, põletage need järgmisel hommikul.

Selge on see, et midagi ei ole selge. Tavaliselt tuleb inimene söömaajale, isegi lihtsale söömaajale, ja ta võtab jalanõud jalast, võtab üleriided seljast, teeb vöö lahti ja pealegi paneb kepi, vihmavarju seina äärde, riputab kübara nagisse. Siin aga tuleb seda ohvrit süüa selle suhtes kõige hoolimatumas olekus. See on mõeldud selleks, et seda saaks süüa sellises „teekonna“ olekus. Näiks, et kui sa puudutad midagi nii püha, siis võiks paluda selleks otstarbeks õmmelda frakid ja õhtukleidid, aga Kõigekõrgem ütleb: „Ei!“ Pesahi ohver – see on ohver, mis võetakse vastu kõige-kõige argisemas riietuses. See on ohver, mille suhtes Egiptuses viibimise ajal oli käsuks antud argisus, seda ei tohi süüa pidulikus riietuses. Miks? Sellepärast, et see on Pesah ISSANDALE. Sõna pesah tuleneb sõnast lifsoah, mis tähendab üle hüppama, tantsima, üle astuma, üle kargama, üle lonkama. Ja siin võib öelda, et selle ohvri toomine – see on hüpe ISSANDA poole.

Jumala abiga jätkame meie koos teiega nädalalõigu Bo lugemist. Me peatusime sellel, et Kõigekõrgem andis Mošele kõige üksikasjalikuma juhise selle kohta, kuidas süüa Pesahi ohvrit – Korban Pesah, ja Moše pidi selle rahvale edasi andma. Kõigekõrgem jätkab Mošele juhiste andmist.

Me lugesime sellest, et Kõigekõrgem lubas, et hukkuvad kõik esmasündinud, alates vaarao esmasündinust kuni orjatüdruku esmasündinuni, kes on veskikivide taga, see tähendab kuni lihtrahva esmasündinuteni. Ja tihti on inimesed nördinud: „Kui ebaõiglane on ometi Kõigekõrgem! Tapetagu siis vaarao esmasündinu, kes ajas poliitikat. Milleks tappa orjatüdruku esmasündinu, kes on veskikivide taga?“ Ja kuidas see kõik on seotud sellega, et Kõigekõrgem ütleb siin: „Ja nende jumalate üle mõistan Mina kohut?“

Paljud kommentaatorid märgivad, et just see võib-olla toimus Egiptuses. Kui nuhtlused toimusid, ei uskunud kaugeltki kõik, et see on seotud Moše ja Aharoni tegevusega. Paljud ütlesid: „Vaat, see on meie jumala vägi, see on meie jumal, kes avaldub Egiptuses, ta karistas egiptlasi selle ja selle eest.“ Väga tihti juhtub nii ka meie maailmas, me ise talitame nii või inimesed meie ümber talitavad nii. Kui mõnes riigis või mõnes perekonnas juhtub õnnetus, me ütleme: „Vaat selle ja selle eest karistas neid Jumal.“ Paganad talitasid samuti nii, nad ei erinenud meist kuigi palju. Paljud neist rõõmustasid oma jumalate võitude üle, kui Egiptuses toimusid nuhtlused, ja omistasid need võidud oma jumalatele. Ja selle eest tabab neid karistus. Sellega mõistab Kõigekõrgem kohut nii nende endi kui ka nende jumalate üle. Ja kuna esmasündinute kaudu, me rääkisime sellest, toimub igal rahval side jumalaga, siis on see üks seletustest, miks esmasündinute hävitamine oli õiglane.

Mitmetähenduslikku verbi pasáhti võib tõlkida kui tantsima, tantsu lööma, üle hüppama, üle kargama (me rääkisime sellest), see tähendab, ISSAND ütleb: „Mina kargan teist üle.“

 Miks peab Kõigekõrgem verd nägema, kas Temal endal on sellist tunnustähte vaja? Ja me juba rääkisime sellest, et see tunnustäht on vajalik inimesele endale kui sümbol tema üleminekust Egiptuse jumalatelt, Egiptuse uskumustelt Kõigekõrgema poolele. Kelle võit, kes saab sõjas võitjaks? – Kõigekõrgem. Me ei omista seda ei endale, ei juhustele ega teistele jumalatele, ja selle sümbol on veri, mis on meile tunnustäheks.

Négef – see on kuri tuulepuhang, see on tuul, mis pühib minema kõik oma teel; samast juurest on magefá – epideemia, see, mida tuul kaasa kannab. Kõigekõrgem ütleb: „Veri on teile tunnustäheks.“ Me lugesime sellest, et veri on uksepiitadel (hoonete mezuzotel) ja pealispuul, ja me räägime sellest veel natuke edasi.

Sõna hag, me rääkisime juba, on seotud sõnaga hug – ring, liikumine ringis. Igal aastal teeme me ringi, sellel ringil on punkt nisani kuus, püha meie ISSANDALE. Püha – see ei ole jõudeolek, vaid verstapost, ajajärk, me arvestame kuupäeva, võrdleme ennast, kontrollime ennast. Püha nimetatakse ka mo'éd – tunnistuse päev, läbivaatuse päev. Nagu inimesed tulevad haiglasse, läbivad tervisekontrolli, nii on ka meil oma vaimse tervisekontrolli päevad, mil me tuleme Kõigekõrgema juurde teatud aruannetega, teatud enesekontrolliga, antud juhul – Egiptusest väljamineku osas, vabanemise osas kõigist maistest mõjudest. Me räägime mitte niivõrd ajaloolisest sündmusest, Egiptusest väljaminekust, kuivõrd traditsioonist: iga inimene igas põlvkonnas peab end tundma nii, nagu läheks ta välja Egiptusest (me loeme järgmises peatükis, miks).

Niisiis, on korraldus tähistada seda päeva põlvest põlve meie sugudes. Sõna huká (hok) – seadus on seotud sellega, mis on kivisse raiutud, see tähendab: „Tehke endale igavene sälk, et pühitseda seda päeva ja üldse seda perioodi“.

Lugejatele ei ole ilmselt tol ajal vaja seletada, mis on matsá. Me teame, et matsa oli levinud toit, kiire toit, me mäletame, et Lot valmistas seda inglitele, kui nad tema juurde tulid. Hiljem me loeme matsast Gidoni loos, Ša'uli ja nõia loos, veel mitmes loos. Samuti rääkis Daniel paastust, et ta ei söönud rikkalikku magusat leiba. Selle alternatiiv on matsa, kõige lihtsam, kõige tagasihoidlikum leib, mida küpsetatakse, üks selle nimetustest on léhem óni – vaesuse leib. Osaliselt on see suhtumine sellesse maailma, mis nagu juuretis hapendab meid. Maailma batsillid satuvad meie tainasse ja rikuvad meie juuretise. Kord aastas on võimalus hävitada kogu juuretis, kontrollida, kus ja kuidas Egiptuse „mikroobitööstus“ on meisse tunginud, ja tõmmata see 7 päevaga matsa peal välja.

Aga esimesel päeval, kui me alles valmistame ohvrit, hävitame me juba kogu juuretise (haméts), mis on meie majades, mingit juuretist ei tohi alles jääda. Paljud inimesed, kes pidevalt leiba teevad, hoidsid leivajuuretisi. Paljudel rahvastel peetakse neid seda paremaks, mida vanemad nad on. Meile aga on ette nähtud igal aastal nullida kõik oma juuretised. Se'ór all mõeldakse juuretist, mis on just teraviljast, see sõna tähendab kaera, teravilja. Siia ei kuulu ei midagi käärinud viinamarjast, ammugi siis midagi piimast – ainult teraviljast.

Näib, et see on selline ajutine karistus, ajutine (nädalaks) äralõikamine (karét) rahva seast. Jah, ajutine, aga selline, mis muutub püsivaks, sest selle aja jooksul läheb rahvas ära ja talle tuleb järele jõuda juba oma jõududega, ja vaimne elu muutub märgatavalt, märgatavalt keerulisemaks. Sellest on väga palju drašis, kommentaarides nende käskude kohta, mis räägivad vaimsetest aspektidest. Oluline on olla ühendatud, kinnitunud Iisraeli külge, kui Iisrael läheb välja Egiptusest. Egiptusest ei lähe välja ainult konkreetne inimene – välja läheb kogu rahvas. Mošel kästakse rääkida kogu Iisraeli kogukonnale, kogu Iisraeli kogukond läheb välja Egiptusest. Ja siin räägib Kõigekõrgem käskudest tuleviku jaoks. See ei ole Pesah Mitsrajim, mitte see, mida me juba kirjeldasime; see räägib sellest, kuidas pidada Pesahi meie põlvkondades, meie ajal. Kõigekõrgem andis Mošele juba siis korralduse. Mida veel tuleb teha?

Püha kogunemine (mikra-kódeš) – see on päev, mis on pühendatud pühaduses viibimisele, päev, mil on keelatud igasugune töö, nagu ka šabbatil. Aga erinevalt šabbatist võib sel päeval toitu valmistada – seda, mida on sel päeval vaja. Tavaliselt süüdatakse tuli varem, lahtisel tulel võib toitu valmistada. Mõned seltsimehed tuletavad sellest ka loa suitsetada neil päevadel, sest tubakas – see on see, mida hing tahab. Minu jaoks on see küsimus üsna vaieldav, aga vaat teile mõistete erinevus: mikra-kódeš, öeldud pühade kohta, ja kodéš, öeldud eriti hingamispäeva kohta.

Siin võib lugeda mitsvót (käsud) matsót (matsa, hapnemata leivad) asemel, sest need sõnad kirjutatakse ühtemoodi.

Isegi kui Kõigekõrgem annab juhiseid järgmistele põlvkondadele, meile, ütleb Ta ikkagi: „Mina tõin teid välja, mitte teie isasid, vaid teid.“ Iga kord, igal Pesahil võib minna välja Egiptusest, leida endas maailma mõju, leida endas kahjulikku mõju – seda, millega me oleme veel orjastatud, ja sellest vabaneda.

Kui varem me lugesime, et hing lõigatakse ära seitsmeks päevaks, siis siin – ei, sest iga põlvkond teostab väljamineku Egiptusest, igal aastal läheb rong ära, ja kui sellele peale ei istu, võib osutuda äralõigatud hingeks.

Võõra all mõeldakse siin seda, kes on Iisraeli rahvaga ühinenud. Näiteks ümberlõikamata inimesel väljastpoolt ei ole muidugi õigust seda ohvrit süüa, ja tema ei lähe kuhugi välja.

See on juhis, mille Kõigekõrgem andis Mošele. Moše peab selle rahvale edasi andma, aga mitte alati ei korda Moše sõna-sõnalt, nagu valjuhääldi, Kõigekõrgema sõnu. Me näeme, mida Moše rahvale ütleb, ja pöörame tähelepanu mõningatele erinevustele.

Sõna mišhú tähendab sõna-sõnalt tõmmake. Siin on oluline detail. Kui inimene omandab soku, lehma, härja, eesli, ükskõik millise kariloomagi, on selle ostmisel tal kaks etappi. Mis hetkest loetakse kariloom ostetuks? Mitte sellest hetkest, kui inimene andis tema eest raha, vaid sellest hetkest, kui ta teda tõmbas: kas kutsus, ja loom läks, astus sammu; või ta tõmbas, ja loom läks, astus sammu; või, kolmas variant, ta ajab teda tagant vitsaga, ütleme nii, ja loom astub sammu. Ja kommentaatorid ütlevad: „Siin ei ole mitte ainult seadus selle kohta, kuidas looma omandatakse, vaid ka mingi Kõigekõrgema ja meie suhete skeem.“ Kõigekõrgem võib meid kutsuda. Kui me hüüdega „hinéni (siin ma olen)!“ vastame, on hea. Ta võib meid tõmmata, ja siis me astume sammu – see on ka hea. Kui ei nii ega naa ei õnnestu meid omandada, siis võib Kõigekõrgem hakata meid vitsaga ajama, ja me võime imestada: mille eest see meile?

Moše ei saanud tulla ja niisama kõike seda vanematele öelda, selleks oleks olnud vaja, et nad oleksid juba lugenud Šemoti raamatu 12. peatükki, mida me praegu teiega loeme, ja kuulnud kõike, mida ISSAND ütles. Või oleksid nad lugenud Talmudit, traktaati Psahim, ja teaksid, mis on Pesah. Aga siin on neile mõiste Pesah tõenäoliselt tuttav kui patuohver, lepitusohver, mis võimaldab Kõigekõrgemal „mööda minna“. On kommentaatoreid, kes ütlevad, et mõiste Pesah iseenesest oli karjastele tuttav, ja kuigi sugugi mitte kõik ei toonud seda just Kõigekõrgemale, mõiste Pesah kui „las see minust mööda läheb“, see oli tol ajal olemas.

22. salmis ütleb Moše samuti midagi, mida Kõigekõrgem talle ei öelnud.

Sõna saf tõlgitakse kui kauss või kui lävi. Lävedesse (see on mõnedes majades Lähis-Idas) tehti selline süvend vere jaoks. Seal, sellel lävel, tapeti loomi selleks, et see loom ka maja kaitseks, palju igasugust on sellega seotud. Loom tapeti nii, et verenire valguks laiali mööda läve. Oli selline justkui kauss lävel, ja sõna saf võib tähendada läve. Teine tähendus – kauss, valage kaussi. On midraš, mis ütleb: „Neli altarit oli juutidel Egiptuses: see on lävi, kaks uksepiita ja ülapiit.“ Huvitav kommentaar, sest me räägime veel sellest, et kaks uksepiita sümboliseerivad Iisraeli rahva kogukonda, ülapiit – Kõigekõrgemat, ja veri – ohvrit, sümboliseerib õigupoolest surnud pattu, mingis mõttes allilma, hauda, surma. Ma kaldun selle tõlkevariandi poole, mis on seotud lävega.

Kui minna tagasi ja lugeda (12:7), ütles Kõigekõrgem: „Võidke uksepiitu ja ülapiita.“ Moše ütleb: „…ülapiita ja uksepiitu.“ Milles on siin õigupoolest erinevus? On üks variant: „Pöörduge tagasi, pöörduge tagasi, Minu pojad, ja Mina pöördun tagasi teie juurde.“ See tähendab: kõigepealt teie, kõigepealt uksepiidad, siis ülapiit, kõigepealt Iisraeli rahvas (seda sümboliseerivad uksepiidad) pöördub tagasi, siis Kõigekõrgem (ülapiit). On teine variant: „Kutsu meid, ja me jookseme Sinu järel, pööra meid tagasi, ja me pöördume tagasi.“ Moše palub Kõigekõrgemat olla esimene ja tõmmata Iisraeli rahvast. Moše seisab murrukohas, seekord näoga Kõigekõrgema poole, ja ütleb: „Tõmba meid, vii meid välja, Sina tegutse esimesena“, seepärast vahetab ta sümboolselt ülapiida ja uksepiitade kohad.

See on see, mida Moše pärandab poegadele öelda, kui nad küsivad.

Oluline märkus, mulle meeldib seda teha ja ma teen seda veel kord. Sageli öeldakse, et Iisraeli rahvas – see on raamaturahvas. Me oleme raamaturahvas, meil on väga palju raamatuid, ja ma saan uudiskirja, kus on ülevaade praktiliselt kõigist Toora-teemalistest raamatutest. Need ilmuvad iga nädal, 300-400 raamatut antakse välja Toora, Toora kommentaaride, Seaduse ja nii edasi teemal. Me loeme väga palju. Aga Toora ütleb pidevalt: „Korda pojale, ütle, jutusta, korda, anna edasi, kui küsib, vasta, ja kõike sellist.“ Me oleme rahvas, kes mitte ainult ei loe, vaid ka räägib, jutustab pojale, õhutab poega küsima, vastab talle meeleldi, et poeg kuuleks isa häält, et poeg teaks isa pilku, tunnetaks isa mõtteid, võib-olla ka mõtleks koos isaga.

Ja edasi me loeme:

Täna me loeme 12. peatüki 29. salmist ja järjekordselt läheme välja Egiptusest.

kes on augu majas, ja iga karilooma esmasündinu.

Kui me loeme keskööl, siis me peame mõistma, et see ei ole tänapäevane kesköö, mitte kell 12 öösel. Juudi kalendri järgi (üldse muistsete kalendrite järgi) jagati öö 12 võrdseks osaks tähtede ilmumise ajast kuni päikesetõusuni. Täpselt samuti jagati ka päev. Vastavalt sellele olid suvel, kui päevad on pikemad, päevatunnid pikemad, pikem päev jagati 12 pikemaks tükikeseks, aga öö lühemateks. Talvel – vastupidi, öötunnid olid pikemad. Me oleme Pesahi ajal, umbes sellisel perioodil, kui päevad ja ööd on ühepikkused. Kui rääkida Egiptusest, siis keskööl – see on umbes kell 2 öösel tänapäevase aja järgi, öö kõige-kõige keskpaik.

Nagu ütleb Egiptuse traditsioon, võis ainult esmasündinu istuda vaarao troonil. Esmasündinu, tema on alati ka pärija. Vaarao esmasündinu – kõige tähtsam esmasündinu Egiptuses: nagu on olemas esileedi, nii on olemas ka justkui esimene „noormees“, vaarao esmasündinu. Aga vang, kes on augu majas, tema töötab kusagil, peaaegu et istub vanglas. Vangi, kes on orjuses, pannakse ööseks auku, või on ta vang vangistuses, see ei ole nii tähtis. Kõik esmasündinud, ilma igasuguse sotsiaalse vaheta – alates kõige kõrgema staatusega vaaraost kuni kõige madalama staatusega vangini – kannatasid, hukkusid. Me rääkisime juba sellest, et see on seotud kohtuga jumalate üle. Kui toimusid mingid õnnetused, omistasid erinevad inimesed seda oma jumalatele, nägid selles oma võitu. Kui mõned esmasündinud võõraste, paganate seast oleksid pääsenud, oleks olnud võimalus neile öelda: „Meie jumal päästis meid, meie jumal on tugevam kui teie oma.“ Kõigekõrgem peab siin kohut paganlike jumalate üle, ja seepärast osutuvad kõik esmasündinud hävitatuks.

Kui tõlkida sõna-sõnalt: „Ja vaarao tõusis öö.“ Tavaliselt tõuseb vaarao hommikul, me teame, et tal on veeprotseduurid, ta läheb välja vee äärde. Hommik saabub tal, kui uskuda papüüruseid, kell 3 päeval. See tähendab, et ta tõuseb kusagil kell 8-9 hommikul meie aja järgi, aga mõned ütlevad, et ta tõuseb enne koitu. Ei ole oluline. Öösel vaarao tavaliselt magab, aga siin on erakorraline juhtum: vaarao tõusis öösel.

Võib küsida: kuidas on võimalik, et ei ole maja, kus ei oleks surnuid? Võimalik, et on maja, kust esmasündinu sõitis kuhugi ära või suri varem. Või maja, kus elavad ema ja noorem tütar, ja esmasündinuid seal üldse ei ole. Aga esmasündinuks nimetatakse ka vanimat majas, me kohtame Tehillimis sõna behór tähenduses vanim majas, peamine majas. Seepärast on võimalik, et igas majas suri vanim (välja arvatud vaarao maja, nagu me seda näeme). Teine arvamus ütleb, et egiptlased panid oma majas surnute kohta omapäraseid selliseid tahvlikesi, kuidagi jäädvustasid surnuid, sellest on jälgi egiptoloogias. Aga siiski tasub see arvamus kõrvale jätta kui mitteajalooline midraš ja oletada, et peamist majas nimetatakse samuti esmasündinuks, ja tema suri samuti. Igas majas oli keegi peamine, ja igas majas on surnuid, kui vaarao ärkas ja tõusis keset ööd.

Aga Mošel ja Aharonil, nagu me mäletame, on neil käsk: sel ööl vaaraode juurde mitte käia, istuda kodus ja mitte minna selle piiridest välja. Kuidas sai vaarao neid kutsuda? Noh, mõned ütlevad: „Tuli akende alla, viskas kivikese aknasse, ootas“, see tähendab, mingil moel ta tuli ja kutsus neid nii, et nad ei läheks majast välja. Aga vaarao mitte ainult ei tulnud nende juurde, vaid ka ütles neile midagi, ja siin on teine raskus. Moše lubas vaaraole, et vaarao ei näe enam tema nägu, et Moše ei näe enam vaarao nägu. Nad lubasid teineteisele, et nad enam ei kohtu. Ja siin me näeme, et nad siiski kohtuvad. Kas selles on lubaduste rikkumine? Ma esitasin lapsepõlves seda küsimust palju kordi, ja vaat millise vastuse andis mulle kord üks inimene. Ta rääkis oma sugulasest, kes omal ajal tülitses teise juudiga ja lubas mitte kunagi enam tema nägu näha. Ja ta püüdis, ta lakkas käimast sellesse sünagoogi, kuhu käis see juut. Isegi kui ta nägi teda tänaval, läks ta juba aegsasti teise kohta üle, lakkas käimast üldkoosolekul. Ja kuigi tüli oli üldiselt mingi tühine ja ebaoluline, pidas see inimene väga hoolikalt oma lubadusi, kuni see juut, juba vanaks jäänud, sattus peaaegu surivoodile. Ja see vande andnu mõtles äkki, et tüli on tühine, et surma palge ees inimene muutub, ta on juba ka oma näolt muutunud, ja ta küsis oma õpetajalt luba. Õpetaja ütles: „Muidugi, sa võid minna ja temaga rääkida.“ Surmaohtlikud asjaolud muudavad mõnikord olukorda. Siin aga on olukord kriitiline, kuigi Moše ja vaarao vahel ei toimu isegi dialoogi. Võib-olla vaarao lihtsalt karjub kõike seda Moše maja aknasse? Raske on ette kujutada, kuidas need sündmused tegelikult toimuvad.

See tähendab, et vaarao mitte ainult ei anna siin Mošele ja Aharonile mingit vaba voli väljaminekuks, vaid saadab nad juba ka oma valitsuse missiooniga. Nad ei lähe lihtsalt sellepärast, et mingi Iisraeli Jumal, egiptlastele vähe tuntud, kutsub neid kuhugi, nad lähevad ka vaarao eest palvetama. Vaarao, võib öelda, ei saada neid lihtsalt ära, vaid saadab nad ära diplomaatiliste passidega.

See vaarao idee, idee saata Iisraeli rahvas ära, leidis sügavat toetust. Ja rahvas läks välja ilmselt väga kiirustades. Sellest me loeme edasi, 34. salmis, ja loeme kummalist asja. Tuleb öelda, et selles nädalalõigu Bo osas on palju salme, palju kohti, mis on väga arusaamatud, ja igale neist kohtadest on antud kümneid, kui mitte sadu erinevaid seletusi, aga me ei saa neid kõiki siin esitada. Ma räägin ühest neist arusaamadest, mis on kõige lähemal teksti lihtsale mõttele, ja kes tahab süveneda, sellel on muidugi, kus õppida.

Väga kummaline tegevus: rahvas kannab oma õlgadel tainast, ja see ei jõua hapneda. Kui me vaatame, läbisid nad vahemaa Ramsesest Sukotini, see on kuskil 120 kilomeetrit, suure vahemaa nad läbisid. Kuidas tainas ei hapnenud, millest siin juttu on? Ühed kommentaatorid ütlevad, et igaühel oli tohutu mõõt tainast, kolm mõõtu tainast, ja need hapnevad väga aeglaselt, see tähendab, mida rohkem tainast, seda vähem juuretist, seda aeglasemalt see vastavalt kerkib. Teised ütlevad: „Kuni tainast sõtkutakse, see ei hapne.“ Tainas ei saa kerkida, kui seda sõtkutakse. Ja rahvas läks nii kiiresti, kandes neid taignakompse, et seda sõtkuti kogu aeg kõndimise ajal, ja see ei saanud hapneda, sest see loksus pidevalt neis kompsudes, õlgadel. See on kõige tõenäolisem lihtne kommentaar.

35.–36. salmis saame me teada sellest, mis juhtus enne seda.

Mõned ütlevad, et Sukot – see ei ole koha nimi, vaid reisimise viis. Jumal tegi taevased lehtmajad, sellised pilvetelgid, sellised pilvevankrid, ja nendel vankritel kandis Iisraeli poegi lähimasse peatuspaika, nagu oli öeldud, otsekui kotka tiibadel.

Ja neid läks välja kuussada tuhat inimest, jalgsi käivat meest. Võib oletada: kui see arv on õige, siis kokku läks välja umbes kaks miljonit, vähemalt. See on tohutu hulk rahvast. Ja kuna see rahvahulk on tohutu ja raske on oletada, et nende aastate jooksul, mil Iisraeli rahvas oli Egiptuses, ta nii paljunes, siis paljud kommentaatorid püüavad leida erinevaid seletusi. Näiteks võib öelda, et sõna élef (tuhat) tähendab tegelikult väeüksust. See tähendab, välja läks kuussada salka, kuussada suurt perekonda läks Egiptusest välja. On teine arusaam: „Kirjutatud on kešeš-meót élef – nagu kuussada tuhat.“ Kuussada – see arv on samuti paljudes kohtades Tanahis, see on lahinguüksuse arvestus. Kui vaatame, väga paljud salgad koosnesid kuuesajast inimesest. Ja võib öelda, et siin on selline metafoor: iisraellased läksid välja tuhandete polkude jõul, tohutu hulk rahvast läks välja. Ja on veel palju erinevaid vaateid. Tõepoolest, väga raske on ette kujutada, kuidas see kõik oli, sest kaks miljonit inimest – see on keskmine linn. Kuidas kõigile teavet edastada, kuidas kõiki kokku koguda, milliseid teid mööda ja mil moel neid kõiki juhtida ilma inimummikuteta, ilma inimtunglemiseta? Me muidugi teame, et Kõigekõrgem on Imeline. Me teame, et Tema on imede Looja. Me näeme, et sündmused, mis Egiptuses toimusid, on imelised. Ja ometi on olemas lihtne inimloomus, mis tahab Kõigekõrgema ülesannet kergendada ja arvata, et see ei ole kuussada tuhat inimest, mitte kaks miljonit inimest, vaid kuidagi seal mingil moel vähem. Esimene ja ilmne, lihtne mõte on, et siiski kuussada tuhat meest, välja arvatud naised ja lapsed. Pealegi oli see ainult Iisraeli poegade arv. Ja peale selle:

Ühend érev rav, ehk segu, kamp, omandas halva tähenduse, midagi sellist nagu pööbel, ühinenud mitmesugused lumpenid ja nii edasi. Aga siin, Tooras, ei ole sellel sõnal negatiivset konnotatsiooni, siin on see hulk rahvastest. Paljud teiste rahvusvähemuste esindajad Egiptuses, nähes toimuvat, võtsid oma saatuse, võtsid oma tuleviku oma kätte ja ühinesid Iisraeli rahvaga ja läksid välja koos Iisraeli rahvaga, nähes võib-olla teed helgesse tulevikku. Võib-olla ei ole neil sellist vaimset ettevalmistust, nagu on iisraellastel. Võib-olla ei ole nad nii haritud, nii seotud isade pärandiga. Aga antud juhul läksid nad välja koos Iisraeliga. Suurejooneline sündmus toimub Egiptusest väljaminekul, kui kujutada ette kaht miljonit inimest pluss veel nendega ühinenud. See on võib-olla tohutu rahvasteränne tolleks hetkeks, aga võib-olla ka praeguseks. Võib-olla on see suurim ränne ajaloos.

See tähendab, rahvas läks kiiresti, ja kui ta peatus, ei olnud tainas isegi veel hapnenud. Muid varusid neil ei olnud, ja seepärast, hoolimata sellest, et nad olid läbinud tohutu vahemaa, küpsetasid nad siiski hapnemata leibu.

See on samuti väga keeruline salm. Me juba arvutasime, et Moše eluaastaid arvesse võttes tuleb välja 210 aastat orjust. Aga arv 430 aastat tuleb välja, kui arvestada lepingu sõlmimisest Avrahamiga kehade poolitamisel, ja teistes allikates on kirjutatud, et just nii tulebki arvestada. Aga lihtne tähendus ütleb siin, et rahvas elas Egiptuses 430 aastat, ja kommentaatorid püüdsid igati siia matemaatikat sobitada. On veel üks huvitav koht Tanahis, Jehezkeli raamatus (4:4–6): „Sa lamad ühel küljel 390 päeva ja teisel küljel 40 päeva, sa kannad Jehuda koja süüd, päev aasta eest, nagu Mina sulle määrasin.“ See tähendab, 430 päeva, mil Jehezkel lamab küljel, 430 lepitusaasta vastas, ja raske on mitte näha siin teatud paralleeli.

Mõned kommentaatorid ütlevad: „Võimalik, et 430 – see on selline sümboolne arv. Juudid läksid välja, võib öelda, vabastati tingimisi ennetähtaegselt.“ Kui Kõigekõrgem tahab teha päästet, ei vaata Ta tähtaegu, vaid lihtsalt teeb. Teised kommentaatorid ütlevad, et 430 aastat – see ei ole lihtsalt aastad, vaid „inimaastad“. Kui liita kokku eluaastad, näiteks Levi, tema poegade, ja arvestada iga vanus täielikult, üksteist katmata, siis tulevad ühes põlvkonnas kokku ühised „inimaastad“, antud juhul Leviga – 430 aastat. On väga palju erinevaid viise mõista, kuidas siis siia mahuvad 430 aastat. Ja ometi võib omaks võtta, et Egiptusest väljaminek toimub 430 aastat pärast lepingu sõlmimist Avrahamiga.

See tähendab, kõik algas keskööl, kui Kõigekõrgem käis läbi Egiptuse ja hävitas esmasündinud. Ja siin me loeme „selle päeva keskel“. Mitte öösel, mitte „vaikselt hiilides“, mitte salaja – päise päeva ajal läheb Iisraeli rahvas välja Egiptusest, pärast selle sama öö lõppu, mil Kõigekõrgem hävitas esmasündinuid. Sellest ööst räägitakse edasi, 42. salmis.

Mida tähendab säilitatuse öö? Mõned mõistavad, et see on öö, mil juudid ei maganud ja viibisid koos Kõigekõrgemaga, kui mõista sõna šimurím kui valvel seismist. Teised mõistavad, et see on öö, mis on justkui konserveeritud, sõnast šimúr, konservid. Igal aastal võib selle sama öö avada ja tunda, tajuda Egiptusest väljaminekut, see on konservide öö Kõigekõrgemale Iisraeli jaoks. Igas põlvkonnas võime me avada „Egiptusest väljamineku purgi“, tunda omal nahal Egiptusest väljaminekut. See on suur ime, suur halastus meie vastu.

Tänapäeva heebrea keeles tähendab sõna huká põhiseadus, see tuleneb sõnast hok – seadus; lahkók – see on midagi välja lõikama, kirjutama, kivisse raiuma. Aga sõna huká mõistetakse Tanahis sageli kui seda, millel ei ole loogilist seletust. Nii seadis Kõigekõrgem – ja kõik!

Sellest, et ükski muulaste poeg ei söö Pesahit, peeti kinni palju aastaid. Traktaadis Kidušin on lugu inimesest, rabist, kes elas Babülonis. Ja oli üks pagan, kes tuli tema juurde ja ütles: „Aga mina vaat sõin Pesahi ohvrit.“ Too ütles: „Aga kas sa maitsesid vaat seda tükikest, kõige maitsvamat? Järgmine kord palu seda.“ Kui inimene järgmisel aastal läks ja palus seda tükikest (aga just seda tükikest ei tohi süüa), küsiti temalt: „Kes sind õpetas?“ Ta ütles: „Aga vaat rebe see-ja-see ütles mulle, et see on kõige maitsvam.“ Ja see inimene hukati selle eest, et ta, olles pagan, sõi paasaohvrit. See oli juba Teise Templi ajal. See tähendab, me näeme, et see traditsioon, et muulane ei tohi süüa paasaohvrit, säilis pikki aastaid.

Ainult kui raha eest ostetud inimene on ümber lõigatud, viidud Avrahami lepingusse, ainult kui sa oled ta omandanud, kui ta on saanud osaks sinust ja sa oled ta ümber lõiganud, nagu on ümber lõigatud kõik Iisraeli pojad, ainult siis võib ta seda ohvrit süüa.

See tähendab, liha süüakse ära vigastamata luudega, võib öelda, need näritakse puhtaks. Pesahit võib süüa ainult majas istudes, seda ei tohi süüa õues, seda ei tohi võtta kaasa külla. Me rääkisime sellest, et Pesahit süüakse loendatud inimeste arvu järgi, see tähendab, sisuliselt käsu alusel.

Sõna ezráh tähendab tänapäeva heebrea keeles kodanik, nagu maa kodanik, nagu maa alaline elanik. Kui ta otsustab teha ohvri, siis peab ta end ümber lõigata laskma, võtma enda peale kõik seadused, mis puudutavad maa kodanikke, ja alles siis võib ta seda ohvrit süüa.

Milline siis see reegel on? Kui inimene tahab süüa paasaohvrit, tahab tuua paasaohvrit, siis peab ta end ümber lõigata laskma. Ta peab võtma enda peale Toora nii, nagu kõik iisraellased selle vastu võtavad – kogu Toora, ühe Toora, ja siis võib ta end ümber lõigata lasta. Ei ole mingeid kulturoloogilisi viiteid, et öelda: „No vaat araablased, nad on sellised, neil on see kultuuris, nad ei saa seda vastu võtta. Vaat sellised ja sellised rahvad ei saa ilma sealihata, sellised ja sellised rahvad ei saa ilma hobuselihata, ilma hobusepiimata, ilma selleta, ilma teiseta…“. Ja kõike seda ei tohi teha, mingeid kultuurilisi järeleandmisi. Tänapäeval on see väga levinud, selline multikulturalism, kui öeldakse: „Vaat need inimesed – noh, selline on nende kultuur, nad ei ole primitiivsed, nad on lihtsalt teistsugused.“ Toora ütleb: „Toora – üks kõigi jaoks, kas kõik või mitte midagi“. Iga inimene, kes võtab enda peale paasaohvri, peab täitma kõik need käsud, mida ta on kohustatud täitma, kõik selle, mida Toora talle ütleb, ja see on kõigi jaoks ühesugune. Ei saa kellelegi järeleandmist teha ja öelda: „Me lubame sellel ja sellel rahval tuua ohvrit, hoolimata sellest, et nad ei võta Toorast kõike vastu.“

50. salmil tuleb peatuda. Sellele salmile ehitatakse väga palju mitmesugust teoloogiat, ilusat ja mitte nii väga, mille sisu on selles, et justkui ei ole Tooras üldse mingit vahet juutide ja paganate vahel, ei meessoost ega naissoost, ja väga palju kõike ehitatakse üles. Aga ei tasu siia „sisse lugeda“ seda, mida siin ei ole. Midrašim, tõlgendused – see on hea, aga me käsitleme siin Toora kõige lihtsamat, vahetut tähendust.

ISSAND ei vii Iisraeli rahvast välja lihtsalt kiirustades. Ühest küljest ei jõua tainas hapneda, teisest küljest – vara poolest, kariloomade poolest, selle poolest, et kaasa võetakse ehteid, rõivaid – kõik see on kokku kogutud, kõik see läheb välja koos Iisraeli poegadega. Iisraeli pojad lähevad kiiresti, aga mitte kerge pakiga. Kõigekõrgem viib rahva välja suure varaga, viib välja tugeva käega, päeval, kõigi silme all, mitte salaja, mitte ainult vaarao loaga, õnnistusega, vaid, nagu ma juba ütlesin, palvega õnnistada teda ennast. Tegelikult annab vaarao Iisraelile välja diplomaatilised passid. Vaarao, nagu oligi oodata, kaotab lahingu Kõigekõrgemaga.

Jumala abiga lõpetame me täna teiega nädalalõigu Bo uurimise ja loeme 13. peatüki 1. salmist. Jätkame lugemist rahva väljaminekust Egiptusest ja selle sündmuse ajaloolisest tähendusest kogu rahva jaoks.

Peatugem esimesel sõnal pühitse (kaddéš). Sõna kadóš (püha) on seotud sõnaga kódeš (pühadus), lekaddéš – pühitsema, see tähendab eraldama: „Eralda ta Minu jaoks.“ Me teame lugu Hanast (1 Šmueli 1:27–28), kes palvetas ja tõotas, et tema esmasündinu on eraldatud Kõigekõrgemale, ja kolmeaastaselt viis ta tema templisse. Kõigekõrgem käsib siin, et iga esmasündinu Iisraeli poegade juures oleks pühendatud Talle, eraldatud Tema jaoks. Me ei saa teha plaane, nagu oli võib-olla rahva seas kombeks: see toidab mind vanaduses, see rõõmustab mind sellega, et temast saab advokaat, hambaarst, ta teostab minu unistused. Ei, see poiss, esmasündinu, on oma elu kõige esimesest päevast pühendatud ISSANDALE, määratud Kõigekõrgema teenistusse, eraldatud teenistuseks Kohtumise telgis, siis Templis ja nii edasi. Täna seda ei toimu, sest Kõigekõrgem andis ka esmasündinute lunastamise käsu. Ja sellest räägime me samuti oma vestluses, me jõuame ka selle käsuni.

Kes koorub esimesena igast emakast – väga sõnasõnaline meditsiiniline kirjeldus. Emaka väljapääsu juures on koht, mida nimetatakse „välissuudmeks“, see muudab esimesel sünnitusel kuju, imik justkui koorub sellest välja, ja selle algne kuju enam ei taastu. Nii tegelikult määratakse, kas naine on sünnitanud või mitte. Ja vaat läbinokkinu, väljakoorunu – see ongi just esmasündinu, see, kes justkui lõhkus muna seestpoolt. Ja see käib naise esmasündinu kohta, see tähendab esimese lapse kohta, kelle konkreetne naine sünnitas, ja esimese lapse kohta, kes sündis konkreetsel mehel: esimene poeg, kui ta sündis naisel esimesena, ja esimene poeg, kui ta sündis mehel. Kui esimesena sündis tütar, siis esmasündinut perekonnas ei ole.

Esmasündinu on täielikult Kõigekõrgema teenistuses. Teda ei saa paluda, et ta jookseks leiva järele, värviks aeda või midagi muud, ta on täielikult pühendatud Kõigekõrgemale kui Kõigekõrgemale vandega pühendatu (sellest ei tohi midagi võtta), ja teda võib kasutada ainult pühaduses templis. Selline on algne käsk.

Mis on seos, ja mida see kõik tähendab? Siin on käsk – pidevalt meeles pidada seda päeva, pidevalt meeles pidada, et Kõigekõrgem on meid juba välja tõmmanud Oma käe jõuga. Aastast aastasse me Pesahil meenutame seda, ja me loobume vanast juuretisest, valmistume uuenemiseks, valmistume heitma kõrvale kõik vana, mis tõmbab meid tagasi, mis viib meid tagasi. Igal aastal on uuenemine.

Ja edasi loeme me hämmastavat salmi. Näib, et selles on väga lihtne mõte, aga salm on hämmastav. Siin ütleb Moše:

Kõik enne seda, kõik kõnelused, kõik toimub kas tuleviku ajavormis või mineviku ajavormis: ja ütles, ja tegi, ja te tulete, ja te ütlete. Ja ainult selles salmis toimub tegevus olevikus: täna te lähete välja, see on teile endiselt aktuaalne. Täna teie lähete välja, täna mina lähen välja, täna meie läheme välja, nemad lähevad välja. Noh, aga need – ei lähe välja, sest nad ei tahtnud. Kuu aviv – pungade puhkemise alguse kuu, selles kuus läheme me välja. Aastal on uuenemine, meil on uuenemine, inimkonnal on uuenemine. Me peame meeles pidama, et Kõigekõrgem on võimeline, on vägev meid uuendama, vabastama, tervendama, kõik see on juba Egiptuses toimunud, ja kõik see – on Kõigekõrgema jõud. See tähendab, et Kõigekõrgem on meist huvitatud, et me oleme Talle tähtsad, et Ta tegutseb meis ja et Ta on võimeline meid vabastama. Ta ei viska meid ümbertöötlusse, ei loobu meist kui mingitest riknenutest ega tee uusi juurde, ei. Ta toob meid välja, päästab meid, vabastab meid. Tema – on Päästja, Tema – on Lunastaja, selline on Tema loomus. Ja see on see, millega Moše alustab oma vestlust rahvaga.

Kõigepealt – millist teenistust? „Mine välja Egiptusest, pea meeles, et ISSAND tõi sind välja“ – see on teenistuse algus, edasi – selle teenistuse vormid.

See tähendab, tuleb eemaldada kõik hapnenu. Mitte ainult mitte süüa seda, vaid ka mitte näha, eemaldada üldse olemasolust, viia välja oma leeri piiridest, eemaldada kõigist sinu piiridest kõik hapnenu ja juuretis ise.

See on see, mida me peame lastele jutustama: „Vaat see teenistus ei ole ainult mälestuseks sellest, et toona minu isad, vaarisa, minu vaarvaarisa vaarvaarisa läksid välja Egiptusest. See teenistus on selleks, et meeles pidada, mida ISSAND tegi mulle, kui mina läksin välja Egiptusest. Aga selleks, et nii öelda ja mitte valetada, et mitte rääkida loosungitega, mitte petta meie lapsi, peame me tõepoolest teostama väljamineku Egiptusest, vaatama, kus meid miski kinni hoiab, kus meid miski aheldab. Mitte rääkida loosungitega, et me oleme kõigest vabastatud, me oleme vabad, me ei ole millegi all, vaid tõepoolest ennast kontrollida. Kui vabad me oleme Kõigekõrgema teenimiseks? Kui palju me suudame minna Kõigekõrgema järel ja mis meid kinni hoiab? Kas me säilitame selle ustavuse, kui me juhime autot ja keegi lõikas meie ette? Kas me oleme selles vabad? Kas me oleme vabad, kui keegi meid pettis, keegi ei vasta meie ootustele? Üldiselt, igaühel on oma kontroll.

Targad tuletavad sellest käsud tfillíni panemise kohta. Aga me räägime praegu siin lihtsast mõttest. Lihtne mõte on selline: „Igas sinu teos, kõiges, mida sa teed, pea meeles, et Kõigekõrgem – on Jumal, igasugustest sõltuvustest Vabastaja, Jumal, vabaduse Tooja. See tähendab, et Ta on huvitatud, et teised vabaneksid: kanna seda iga oma käe teoga. Kui sa juhindud mingist oma teost, otsustad, millist tegu teha, siis vaata, millist toimet Kõigekõrgem maailmas teeb. Kas see annab vabadust või orjastamist? Kas see toob vabadust teistele inimestele või seab nad sõltuvusse? Kas see lähendab neid Kõigekõrgemale või kaugendab neid Temast?“

Sinu silmade vahel – seda mõistetakse iidses traditsioonis kui pea kohal, kui omalaadset antenni, kui seda, kuidas me maailma tajume. Ja samal ajal on see meile ka kui prillid, kui see, mille kaudu me maailma vaatame. Me vaatame maailma läbi väljamineku Egiptusest, läbi selle, et Looja, meie Jumal – Tema on Vabastaja. Ja mitte ainult Vabastaja, vaid Temal on kavatsus, Temal on plaan, Tema nimi – ISSAND, Tõotuste täitja, Temal on kavatsus ja plaan. Vaat selle kaudu me vaatame maailma, seda me pidevalt meeles peame.

Milleks seda vaja on? Kui me tegutseme Toora järgi ja tajume maailma Toora järgi, ainult siis on meie suus Toora sõna. Ainult siis suudame me nii rääkida kui ka õpetada kui ka vastata pojale Toora järgi. Vaat siis me ütleme: „Selle nimel tõi Kõigekõrgem mind välja Egiptusest“.

Me kõik oleme Kõigekõrgema sõdalased, vabastajasõdalased. Seepärast pead sa teadma, kus sa näed vaeva vabastamise nimel, kus sa tegutsed teiste vabastamise nimel, teiste Kõigekõrgemale lähendamise nimel, vaat selle mõistmise levitamise nimel, päästmisest, Egiptusest väljaminekust jutustamise nimel; siin tegutsebki Kõigekõrgema vägev käsi.

Igal aastal päevast päeva tuleb seda uuendada. Mijamím jamíma (päevast päeva) – see tähendab pidevalt, järjekindlalt, ikka ja jälle seda korrata. Ei ole võimalik teha seda kümme korda ja selgeks õppida, kakskümmend korda ja selgeks õppida, me ei saa välja töötada endas refleksi. Ei, me peame pidevalt ennast selles õpetama, peame seda pidevalt kordama.

Eesel on antud juhul erilises staatuses. Kuigi eesel on ebapuhas loom, näeme me, et ta osaleb väga palju Patriarhide elus, ta on Patriarhi ustav kaaslane ja iga vabastuse kaaslane: Moše sõidab eeslil, Mašiah sõidab Jeruusalemma sisse eeslil. Ja eesel on inimese sõber (nagu ka koer), seepärast on tal natuke teistsugune staatus, teda võib samuti välja lunastada, nagu ka inimese esmasündinut. Aga kui teda välja ei lunasta, siis pead sa ta kuidagi surmama, sest ta niikuinii ei hakka sind teenima. Ühelt poolt on ta esmasündinu ja justkui ISSANDA oma, teiselt poolt on ta ebapuhas. Ta satub sellisele neutraalsele territooriumile, teda saab ainult välja lunastada või hukata. Täna (ja üldse põlvest põlve) on kombeks välja lunastada, seda tehakse väga ilusa protseduuriga. Haruldane käsk, mida saab täita ja mille täitmist saab pealt vaadata.

Ajal, mil veel ei olnud kohanim, kui kohanim ei olnud veel teenistuseks eraldatud, toodi templisse raha esmasündinu hinge lunarahana, et ta võiks elada nii pere kui ka suguvõsa heaks, et ta ei oleks ainult seal pool, Kõigekõrgema poolel, vaid oleks nagu redel, mis ühendab Kõigekõrgemat ja perekonda, kuhu ta sündis. Ja et ta ühendaks endas taevast ja maist oma pere jaoks, oleks Kõigekõrgema and perele, lunastatakse ta välja viie séla eest (või pühade šeklite, 20 gerat šeklis), me loeme sellest Bemidbari raamatus (3:47). Täna on traditsioon selline, et esmasündinu lunastatakse välja kohenilt. Viis séla – see on kuskil umbes seitsekümmend grammi hõbedat.

Usklikel inimestel on erinevaid vaateid teemal, kas välja lunastada või mitte. On neid, kes ütlevad, et meie eest on juba kõik makstud, me ei hakka kelleltki midagi välja lunastama, kõik kuulub juba meile. Ma ei tea, kes lunastas kelle Kõigekõrgema teenimisest ja kuidas selline asi saab olla.

Kuna ma olen päritolult kohen, tuleb mul sageli vastu võtta esmasündinu lunaraha, see raha pannakse mul kõrvale mingiteks teenistusteks. Kui mingid inimesed tahavad anda selle panuse hinge lunastamiseks, siis saan ma inimestelt tunnistusi suurtest õnnistustest, mida nad elus näevad, kui nad esmasündinu välja lunastavad. Ja ma võin öelda, et sellel on vili. Ma ei taha öelda (hoidku Jumal, see ei ole nii), et see, kes ei ole välja lunastatud, on needuse all. Me ei nea kedagi, ja muidugi, inimene, kes toimib usu järgi, elabki oma usu järgi. Aga need, kes lunastasid, need, kes seda tegid, pöördusid kohenite poole ja sooritasid esmasündinu väljalunastamise, paljud neist räägivad õnnistusest, mida nad selle tulemusena elus nägid. Nagu juba öeldud, on jutt seitsmekümne grammi hõbeda väärtusest. Sageli, kui ma inimestega kohtun, kui see toimub silmast silma, kingin ma neile lihtsalt kõigepealt selle raha. Ma ütlen: „See on teile kingitus, et te saaksite välja lunastada“, et see ei näeks välja nii, nagu ma kuidagi teeniksin sellega, hoidku Jumal. On inimesi, kes tahavad lihtsalt annetada, ja see on samuti suurepärane.

Poeg, kes ei saa veel eriti aru, mis üldse toimub, küsib: „Mis see on?“ Jällegi, me rääkisime sellest, et Tooras on väga palju üles ehitatud vestlusele. Toora ergutab isa vestlust pojaga. Kui ta minult küsib, siis ma ei ütle talle: „Loe palun Šemoti raamatu 11.–12. peatükki ja Talmudi traktaati Psahim ja Pesahi Haggadat ja veel mingeid vestlusi Pesahi teemal.“ Ei, kui poeg minult küsib: „Ma-zót?“, pean ma talle ütlema, pean ma talle jutustama, ma ühendan siin teda: „Meid koos sinuga tõi ISSAND tugeva käega välja orjuse majast.“ Ma pean seda pojale kordama, poeg peab seda minult kuulma, oma issilt, ja igaüks meist peab kordama oma poegadele. See on käsk. Suuline vestlus on tähtsam kui Pühakirja lugemine. Me kardame sageli, et me jutustame midagi valesti ümber, hoidku Jumal, kaldume kõrvale sinodaaltõlke tekstist või masoreetlikust originaalist, aga Toora ise käsib, et me annaksime oma tunnistuse.

Muidugi, me, hoidku Jumal, ei ohverda lapsi, seepärast me lunastame nad välja.

Ja 16. salmis lõpeb tegelikult nädalalõik Bo:

Sõna totafót kohta on väga palju erinevaid versioone, see on siin ainulaadne. Naistel oli ehe, mis laskus otsaesise keskelt nina juurde, selline omapärane ripats, mis riputati otsaesisele. Egiptuses nimetati seda totafótiks, omamoodi samuti GPS vaimses maailmas. Ja prillid, see, mille kaudu me maailma tajume, meie kompass, meie suunamääraja – see on Toora, see on Kõigekõrgema tegu halastusest meie vastu, et Ta ei hävitanud meie esmasündinuid, et meil on võimalus neid välja lunastada ja on võimalus päästmiseks, Egiptusest väljaminekuks kogu rahvale. Selles on Kõigekõrgema loomuse olemus, ja Ta hakkab end rahvale ilmutama kui Vabastaja, kui Võimeline, Tugev ja Tahtev vabastada igasugusest kurjast, igasugusest orjastamisest.

Meie mälestus, peamine meie usus – see on see, et ISSAND päästis meid, see, et me oleme päästetud, me oleme vastu võetud Tema rahva hulka, saanud Tema rahva osaks ka Mašiahi kaudu. Ja kõiki, kes on vastu võetud, kes on sellele teele asunud, juhib ISSAND. Tema on vägev võtma, tooma, sisse viima rahu maale. Meil on kõige Tugevam, kõige Auhiilgavam, kõige Suurem Treener ja Õpetaja, ja Tema viib meid pühaduseni ja viib meid selleni, et me kõik oleme Talle pühendatud.

Vestlus algas sellest, et Moše tuli vaarao juurde ja ütles: „Iisrael on minu esmasündinu, lase minu esmasündinu minna, muidu Mina tapan sinu esmasündinu.“ Ja kogu see vaidlus jätkus kogu aeg esmasündinute ümber. Ja Kõigekõrgem tunnistas kogu maailmale: „Minu esmasündinu on Iisrael, ja esmasündinud kuuluvad Mulle.“ Nagu Iisraeli rahvas on eraldatud, nii eraldatakse ka esmasündinud, aga on võimalus väljalunastamiseks. Jumala abiga räägime me sellest veel, kui hakkame uurima Bemidbari raamatut.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Meie nädalalõigu Bo lõigu pealkirjast on näha, et mul tekkis soov rääkida vaaraost, tekkis soov inimlikustada selle inimese kuju, kes oli Egiptuse kuningas Iisraeli rahva Väljamineku hetkel. Ma ei kasutanud asjata tautoloogiat „inimlikustada inimese kuju“: asi on selles, et vaaraod-inimest on Tooras väga raske märgata. Ta näeb välja nagu mingi armetu karikatuur inimesest, karikatuur, millel puudub igasugune individuaalsus, igasugune isiksus. Nagu mingi nukk, mis on tõmmatud Kõigekõrgema käe otsa, toimib ta nagu inimene, kellelt on võetud vaba tahe, mitte sugugi iseenesest. Ja tahaks aru saada – natuke, võib nii öelda, koputada sellele nukule ja küsida, kas keegi elav on, kas keegi on sees, keegi inimlik selle vaarao kuju taga, mida Tooras kujutatakse, ja mida see meie jaoks tähendab, mida me saame endale õppida sellest inimlikustatud vaarao kujust.

Alustame ehk teisest, „ebainimlikust“ vaarao kujust (7:14–15): „Ja ISSAND ütles Mošele: ‚Kangekaelne on vaarao süda, ta ei taha rahvast lahti lasta. Mine vaarao juurde hommikul, vaata, ta läheb välja vee äärde, sa seisa tema vastu jõe kaldal ja kepp, mis muutus maoks, võta oma kätte.‘“ Kommentaatorid seletavad, milleks vaarao läheb hommikul vee äärde, nii: „Vaarao kuulutab end jumalaks, ta ei ole inimene, ta on jumal. Jumalal loomulikult ei ole mingeid vajadusi, ei ole mingeid hädasid. Vaat ta ongi sunnitud oma hädasid varjama, ja seepärast läheb ta enne koitu Niiluse äärde, et käia oma inimlikul hädal.“ Muidugi, see on ainult midraš, aga sellest, et vaarao kuulutab end jumalaks, räägib ka prohvet Jehezkel 29. peatüki 3. salmis: „Nõnda ütles ISSAND: ‚Vaata, Mina olen sinu vastu, paro, Mitsrajimi kuningas, suur krokodill, kes lamab oma jõgede keskel, kes ütles: „Minule kuulub mu jõgi, ja mina (ise) lõin enda.“‘“ Ise end loonud vaarao muidugi ei saa hädal käia, seepärast on ta sunnitud seda tehes end varjama. Ja selles kontekstis näeb traagikoomiline välja see, et vaat vaarao läheb hommikul jõe äärde, ta on lõpuks ära oodanud hetke, mil ta saab oma füsioloogilist olemasolu kergendada, ja sel hetkel püüab Moše ta kinni ja peab mingi pika kõne. Kui see ei oleks vaarao, oleks isegi kahju sellest inimesest, kes peab end jumalaks ja on sunnitud vastama sellele, mille ta on enda peale võtnud.

Mida see võib meie jaoks tähendada? Kui sageli seab igaüks meist endale mingi kõrge lati ja püüab – ei, mitte selleni ulatuda, mitte selleni kasvada, vaid teeselda, et ta sellele latile vastab. Me võime esineda eksimatute inimestena, me võime esineda väga tugevate inimestena, väga tarkade inimestena, kellel ei ole õigust nõrkusele, ei ole õigust eksimusele, ei ole õigust millegagi mitte hakkama saada. Kui palju energiat kulub selleks, et mitte olla, vaid näida sellena, kes me ei ole, kui palju energiat me kulutame selleks, et varjata mingeid oma nõrkusi, oma jõuetusi. Kui palju energiat, kui palju, ma ei karda seda sõna, elu me kulutame selleks, et hoida mingeid perekonna saladusi, perekonna salasusi. Ja vahel tundub meile, et kui me nüüd räägime, jagame neid saladusi, siis maailm variseb kokku. Kui äkki keegi neist teada saab, siis ta ütleb: „Noh, pole midagi, elu asi, see on elu.“ Ja elu vältides kuulutame me end nendeks, kes me ei ole. See orjastab, haarab, see võtab vabaduse. See on see, mis juhtus vaaraoga.

Kui me, hoidku Jumal, sunnime ka ümbritsevaid olema sellised, nagu nad peavad näima – mitte sellised, nagu nad on, vaid sellised, nagu nad peavad näima, – see takistab nautimast lihtsat elu. Ma kohtan sageli olukordi, kus neiu või noormees enne kohtingut, esimest kohtingut religioosses keskkonnas, küsivad minult, kuidas käituda, millist kuvandit selleks kohtinguks endale võtta. Ei ole vaja mingit kuvandit kaasa võtta – ole sina ise. Kui sa oled rõõmsameelne, ole rõõmsameelne, kui sa oled vaikne, ole vaikne, kui sa oled liider, ole liider, kui sa oled juhitav, ole juhitav, igaüks oma iseloomu järgi. Ei ole vaja alustada sellest, et me tahame kellegina näida. See on see, mis haaras vaarao, see, mis tegelikult tegi temast nuku Kõigekõrgema käe otsas.

Ja vaadake nüüd, kui otsene vastand vaaraole on Moše kui inimene, kui Kõigekõrgem pöördub tema poole ja püüab panna tema õlule tol hetkel ajaloo kõige tähtsama missiooni. Keegi enne teda ei olnud nii tähtsa missiooni vääriliseks saanud. Moše ei ütle: „Oh, kui tore, mul on just kõik liidriomadused olemas, ma olen kõige sobivam. Ma kirjutan kohe CV Iisraeli rahva juhi ametikohale ja märgin selles ära kõik punktid, kõik liidriomadused.“ Moše kirjutab Kõigekõrgemale anti-CV. Ta ütleb: „Ma ei ole sõnaosav inimene, ma olen raske suuga, raske keelega, ma olen sellele ametikohale kõige sobimatum inimene.“ Ei, ta ei mõtle välja, ta räägib oma tegelikest puudustest, ta kirjeldab seda, mis ta on. Aga ülesanne on siin jällegi mitte libiseda teisel viisil „vaaraolikkusse“, see tähendab mõelda endale välja halb kuvand ja öelda: „Kui vääritu ma olen, kui nõrk ma olen, kui rumal, nüri, ebaaus ja nii edasi.“ Ei, selles suunas petta ei ole samuti vaja. Moše räägib enda kohta tõtt, loetleb oma puudusi, ja see räägib Moše inimlikkusest.

Sellega seoses on Tooras väga huvitav moment, meie Šemoti raamatu 6. peatükis. Kui Moše kavatseb minna vaarao juurde, katkestab Toora äkki ootamatult loo Mošest ja alustab jutustust tema sugupuust (6:14): „Vaat, nende isakodade pea…“, ja edasi (6:20): „Amram võttis Johevedi, oma tädi, endale naiseks, ja ta sünnitas talle Aharoni ja Moše. Aga Amrami eluaastaid – 137 aastat.“ Sel hetkel, kui me Mošega kohtusime, teadsime me (2:1 põhjal), et keegi nimetu, Levi suguharust, perekonnanimega Levi, läks ja võttis endale naise samast suguharust, aga me ei teadnud midagi Moše päritolust. Ja siin nüüd, kui Moše võtab enda peale missiooni, jutustab Toora tema inimlikust päritolust: vaata, siin on inimene Moše, inimene, kellele ei ole võõras miski inimlik, kõigi oma inimlike puudustega. Just see inimene läheb ja täidab Jumalikku missiooni. Ja nagu me loeme meie nädalalõigus, võtab ta kaasa kepi, Kõigekõrgema tunnustähtede tööriista, see tähendab, Kõigekõrgem annab Oma võimu üle inimesele, kõigi tema inimlike puudustega.

Ja vaat see inimene, kellele on antud Jumalik võim, ristub siin, Niiluse kaldal, vaaraoga, kes kuulutab end jumalaks ja on sunnitud jumalat mängima. Ja nüüd ei jõua ta ära oodata, et Mošest mööda minna, tema kõnet lõpuni kuulamata, kiiremini Niiluse äärde jõuda ja käia täiesti füsioloogilisel, vabandage väga, inimlikul hädal. See on see, mis on igaühes meist, see, mis võib avaneda igaühes meist, kui me võtame enda peale kohustusi, mis meile ei vasta, kui me tahame välja näha, näida, olla peetud nendeks, kes me ei ole isegi omaenda silmis, veel enam meie perekonna silmis, hoidku Jumal, meie lähedaste silmis, meie sõprade silmis. Ja see on see, mis võib meilt ära võtta aja, jõu, energia, elu enda. Ja kui öeldakse, nagu vene muinasjutus: „Elas ja oli kord Alex…“, siis võib selguda, et olla ta küll oli, aga elada ta ei elanud, sest ta tahtis kogu aeg kellegina näida.

Selles loos, selles olukorras vaaraoga on ka teine inimlik külg. Näib, et kõik ümberringi hakkavad aja jooksul mõistma, et Jumal tegutseb Egiptuses, et Jumal saadab Egiptusele lööki löögi järel, et Egiptus laguneb. Egiptuse majandus variseb kokku, ja vaaraole juba öeldakse: „Kaua sa siis veel kangekaelne oled? Vaata, kas sa ei näe, et Egiptus hukkub?“ Kas vaarao siis ei näe? Vaarao näeb! Aga väga raske on mitte ainult vaaraol, vaid ka igaühel meist oma eksimust tunnistada.

Meenutame niinimetatud finantspüramiidide tööpõhimõtet. Kui inimene on korra raha sisse pannud, tunneb ta kuskil alateadvuses, et ta kaotab raha, et teda petetakse siin, aga talle öeldakse: „Pane veel raha sisse, et seda raha päästa. Pane veel, ja siis me kohe-kohe, nüüd on vaja veel natuke sisse panna. Need on nemad kõik, lollid, kes ei usu. Sina usu, sina usu ja investeeri, investeeri, investeeri, ainult, hoidku Jumal, ära tunnista oma eksimust.“ Ja inimene investeerib uuesti. Kui palju on äriprojekte, mis varisevad kokku, aga need, kes neid juhivad, ei taha märgata, et need varisevad, ja jätkavad investeerimist ja investeerimist, kuni lähevad täiesti pankrotti, nii et ei suuda enam midagi uut ette võtta. Kui palju meie ideid, meie mõtteid, meie mingeid projekte – ei, mitte äriprojekte, vaid eluolukordi – variseb kokku, kui me ei suuda peatuda ja tunnistada: „Ma eksisin, ma olen inimene, inimesele on omane eksida: nagu Moše, Amrami ja Johevedi poeg, nii ka mina, selle-ja-selle ja selle-ja-selle poeg, verest ja lihast inimene, ma võin eksida, ma eksisin. Olgu, ma tekitasin kahju endale, perekonnale, ma kaotasin aega, jõudu, võib-olla – tervist, raha, aga nüüd ma peatun, ma ei hakka ootama, kuni see olukord kasvab nagu lumepall.“ Väga raske on vahel tunnistada, et sa eksid. Need on võib-olla ühe ja sama probleemi osad: kui sa kuulutad end jumalaks, nagu vaarao, või kui sul on raske tunnistada, et sa mitte ainult ei ole jumal, vaid vahel isegi ei ole väga tark, vahel ei ole väga kirjaoskaja, vahel arvestad oma jõudu valesti.

Kuningas Šlomo ütles Koheleti raamatus: „Kõik lõi Tema ilusaks omal ajal, isegi igaviku pani nende südamesse, kuid nõnda, et Jumala tehtud tegusid ei suudaks inimene mõista algusest lõpuni.“ Väga palju on Jumal meile andnud, ja tõepoolest, see on tohutu-tohutu potentsiaal. Selle tohutu potentsiaaliga – tundes seda potentsiaali, tundes seda julgust, seda võimalust liikuda, teha – nii ei taha kohati tunnistada: „Ma eksisin. Ma kulutasin aasta, kaks, kolm valele asjale. Ma läksin omandama valet haridust, ma tegin karjääri vales kohas. Võib-olla ma püüdsin luua suhteid vale inimesega, võib-olla ma uurisin Pühakirja vales kohas, vale õpetajaga.“ Nii raske on tõusta, öelda: „Ma eksisin!“ ja lahkuda, kuid päästa sellega oma elu, päästa jääk, see, mis on järele jäänud, anda endale võimalus ennast teostada, teostada oma potentsiaali. Ja see on raske, kui sa oled lihtsalt inimene, kui sa oled lihtsalt Alex, kes vastutab Alexi elu eest, kui sa oled lihtsalt Boris, kes vastutab Borisi elu eest, ja nii edasi, kui sa vastutad ainult iseenda eest. See on veel raskem, kui sa oled pereisa ja sa vastutad pere eest. Raske on öelda: „Ma võtsin asjata selle töö ette, me kaotasime siin palju. Ma otsustasin asjata siia kolida, me kaotasime siin palju.“ Ja väga raske on tunnistada oma viga, kui sa oled vaarao ja sul tuleb öelda: „Kogu see tohutu kahju, mis on Egiptusele tekitatud, on tekitatud minu süül. Mina olen süüdi, et siin olid probleemid maaparandusega, veega. Mina olen süüdi, et hulk toiduaineid sai konnade läbi rikutud“, ja nii edasi. Tunnistada, et sa oled süüdi kõigis neis õnnetustes, et sa hävitasid maa majanduse – seda, nõustuge, suutsid ajaloos teha vähesed. Ja muidugi, see on raske vaaraole globaalselt, ja see on raske meile lokaalselt. Seepärast pöördume taas kuningas Šlomo poole, kes (juba Mišlei raamatus, 28:13) ütleb: „Kes oma üleastumisi varjab, sellel ei ole edu…“ Sa ei suuda liikuda, ei suuda olla õnnelik, kui sa midagi varjad, kui sa kardad tunnistada, et tee, mille sa valisid, põhineb eksitusel, et sa valisid eksliku suuna. Ja edasi: „…Aga kes tunnistab ja jätab maha – see saab armu.“ Kui inimene tunnistab: „Ma eksisin, ma tegin siin pattu, ma tegin siin vale teo, läksin vales suunas.“ Ei, mitte tingimata tegin pattu, see ei ole tingimata patt. See võib olla lihtsalt valesti tehtud otsus vale mõistmise, terve mõistuse puudumise või veel millegi tõttu. Lihtsalt inimlik viga, mida on vaja tunnistada. Ja kui me loeme sõna jeruhám (saab armu), tähendab see, et Kõigekõrgem alustab protsessi. Me oleme juba korduvalt rääkinud, ja antud juhul on nii sõna jeruhám, kui ka sõna rahamím (halastus) seotud sõnaga réhem (emaüsk). Kõigekõrgem alustab justkui inimese kasvatamise protsessi (nagu vilja, nagu loote), alustab tema parandamise keerulist protsessi.

Jällegi, miks see on tähtis? Mitte sellest hetkest, kui sa ütlesid: „Ma eksisin, nüüd ma hakkan elama õigesti“, mitte sellest hetkest ei hakka sul elus kõik kohe minema nagu lepase reega, sul ei ole ainult positiivseid emotsioone ja nii edasi. Peab olema valmis selleks, et algab pikk protsess, võib-olla väikeste muutuste protsess, mille tulemuseks on uus inimene. Sellesse tuleb uskuda, selleks tuleb valmis olla. See on veel üks raskus. Hea küll, las ma ütlen: „Süüdi, kahetsen!“ – ja Egiptuse majandus laabub nagu sõrmenipsust, minu elu laabub nagu sõrmenipsust; nii see ei käi.

Just sellistes olukordades satume me ise vaarao olukorda, ja ta ei tundu meile enam nii tragikoomiline, sest ilmselt võib igaüks neis olukordades end kuskil ära tunda, kasvõi osaliselt, ja mõista, et see ei ole sugugi nii naljakas. See näeb tõesti karikatuurne välja, kui vaadata kõrvalt, aga seestpoolt on see väga nukker, valus, kurb. Vaarao ei ole niisama karistatud, ja küsimus on siin ilmselt selles, kuidas need inimlikud, need „vaaraolikud“ omadused avalduvad meie „mittevaaraolikus“ elus; kas me tahame olla vaaraod, kas me tahame jääda vaaraodeks (kui me äkki nendeks osutusime) ja just sellisel kujul eksisteerida. 

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Räägime veel natuke nädalalõigust Bo. Berešiti raamatus lugesime me lugu Isadest, Avrahamist, Jitshakist ja Jaakovist, kes sai Kõigekõrgemalt nime Iisrael. Meie Šemoti raamatus, nädalalõigus Bo, loeme me lugu poegadest, Iisraeli poegadest (bnei Jisrael), kellest sai Iisraeli rahvas. Ja meie nädalalõik on tähelepanuväärne selle poolest, et selles räägib Kõigekõrgem Moše kaudu esimest korda Iisraeli rahvaga ja annab Iisraeli rahvale esimese käsu. Ja mis on see kõige esimene käsk, mille Kõigekõrgem Iisraeli rahvale annab?

See oleks võinud olla käsk nagu esimene käsk tahvlitel: „Mina olen ISSAND, sinu Jumal, sul ärgu olgu teisi jumalaid Minu ees.“ See oleks võinud olla käsk ümberlõikamisest või hingamispäevast või teistest Kõigekõrgemaga suhete aspektidest. Need oleksid võinud olla käsud, mis määravad suhted inimese ja inimese vahel: „Ära varasta, ära riku abielu, ära tapa.“ Aga see on midagi hoopis muud. Esimene käsk, mille Kõigekõrgem annab Iisraeli rahvale, kõlab nii (12:2): „See kuu on teile kõigi kuude pea. Esimene on ta aasta kuude seas.“ Milleks on vaja sellist käsku? Raši kirjutab oma Toora kommentaari alguses: „Ütles rabi Jitshak: Toorat oleks tulnud alustada (salmist) See kuu on teile kuude pea.“ Raši kirjutab oma Toora kommentaari alguses: „Ütles rabi Jitshak: Toorat oleks tulnud alustada (salmist) See kuu on teile kuude pea.“ Miks peab Toorat alustama mingist kalendrinähtusest? Kas pole ükskõik, milline kuu on esimene – nisán, kevadine, või võib-olla elúl, suvine, või tevét, talvine. Kõigekõrgem, nagu kommentaatorid ütlevad, näitas Mošele uut, sündivat kuud. Sõna kuu (heebrea keeles hódeš) tuleneb samast tüvest nagu sõna hadáš (uus). Seega hódeš – see on uuenemine. Igal kuul sünnib kuu uuesti (tekib väikesena), kasvab, saab täiskuuks, kahaneb (muutub väikeseks), kaob jälle. Kõigekõrgem ütleb: „See kuu on teile aasta kõigi kuude pea.“ Sõna šaná (aasta) tähendab millegi pidevat kordumist. Kogu Toora, kogu teie elu Toora järgi koosneb pidevatest uuenemistest. Kui sa ei usu, et sa võid saada paremaks, kui sa ei usu, et sa võid läheneda pühadusele, siis sa ei ole Toora käskudes, ei täida seda kõige esimest käsku. Aga kui inimene ei usu, et ta võib saada paremaks, kui ta on pagan, siis on kasutu anda talle käsku „Mina olen sinu ISSAND“. Ta ei suuda seda vastu võtta, sest ta ei usu oma jõusse, oma võimesse muutuda, jumalikku andi muutuda, mis talle on antud. Just seepärast on kõige esimene käsk, mis antakse: te võite muutuda, te võite uueneda, te võite saada paremaks, võite läheneda Kõigekõrgemale.

Huvitav on see, et Kõigekõrgem annab selle käsu justkui teemast kõrvale kaldudes. Kõigekõrgem hakkas Mošele rääkima sellest, et ta hävitab kõik esmasündinud Egiptuses, läheb läbi ja hävitab kõik esmasündinud ja mõistab kohut isegi Egiptuse jumalate üle. Kõigekõrgema sõnul ei kannata mitte ainult vaarao esmasündinu – kannatab ka selle orjanaise esmasündinu, kes seisab veskikivide juures. Ja näib, et see on koletu ülekohus – karistada orjanaise esmasündinut, mis on temal sellega pistmist? Ja kommentaatorid ütlevad: „Väga sageli inimesed (nii paganad kui ka usklikud), kui nad näevad, et kellegagi juhtuvad hädad, mingid õnnetused langevad inimese peale, ütlevad, et see on Jumal, kes karistas teda selle ja selle eest, et see on meie Jumal, kes karistas teda, tema õnnetus on meie Jumala võit.“ Kui tulevad mingid hädad, ütlevad inimesed: „See on meie jumal, meie asteekide Quetzalcoátl, meie udege Sangija-mamá, meie kes tahes, ükskõik milline paganlik jumal, meie jumal karistab teda.“ Ja orjad Egiptuses, igat sorti ja igasuguse nimetusega paganad, tegid sageli täpselt samamoodi. Ja nende jumalate üle mõistab Kõigekõrgem siin Oma kohut. Kohus puudutab ka orjanaist, kes on veskikivide juures, sest ka tema rõõmustas oma paganliku jumala võitude üle; see on kohus Egiptuse jumalate üle, kes hõlmavad endas ka teda.

Mida teha, kuidas pääseda sellest kohtust? Vastus – tunnistada ühe Jumala, Iisraeli Jumala võimu. Seepärast ütleb Kõigekõrgem: „Kõigepealt andsin Mina teile võimaluse muutuda. Mina olen Jumal, Kes tahab, et inimene muutuks, mitte ei kannataks. Mina olen nende inimeste Jumal, kes kasvavad pühaduses. Lihtsalt uskuge, et see kuu on teile kõigi kuude algus, see on teile uuenemine, lõputu hulga uuenemiste algus.“ Iga päev teha tešuvá (meeleparandus) – tähendab iga päev saada milleski sammu võrra paremaks. Ja selle usu märgiks tuleb võtta loom, tall (Pesahi ohver) ja panna ta valve alla, nagu on kirjutatud (12:6): „…hoiule või valve alla.“ Seesama sõna (lemišméret) on kasutusel, kui vaarao paneb valve alla oma teenrid. Võtta tall valve alla (nagu ka Mašiah võeti valve alla kolm päeva enne Pesahit), võtta ta, hoida teda, et 14. kuupäeval ohvriks tuua.

Milleks on ohvrit vaja? Sõna korbán (ohver) – on samatüveline sõnaga likróv (lähenema), see tähendab lähenema Kõigekõrgemale. See on meie usu alus. Kui me usume, et on uuenemine, on võime muutuda, siis on ka võimalus läheneda Kõigekõrgemale. Kõigekõrgem tahab meid lähemale tuua, tahab, et me Temale läheneksime, ja pakub meile, et me järgneksime Talle. Vaarao ütleb Mošele: „Ma lasen minna sind ja kõik sinu järgijad; mitte kogu sinu rahvast, vaid kõik sinu järgijad“. Oli palju egiptlasi, kes tundsid ära Iisraeli Jumala väe, auhiilguse, said Moše järgijateks ja läksid hiljem koos Mošega Egiptusest välja. Ja võib öelda, et nende päästmine algas sellest, et nad mõistsid, tunnistasid, et elu Kõigekõrgema järgimises – see on uuenemiste ahel.

Ja meie jaoks – see on arusaamine sellest, et Kõigekõrgem tahab muuta meie elu, et Ta armastas seda maailma ja et usk Tema armastusse, see tuleb enne kui usk ohvrisse Tema jaoks. Ta armastas seda maailma, seepärast andis Ta Oma Ainusündinud Poja, seepärast käskis Ta meil tuua kõrbes Pesahi ohvrit, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, et hukatuse vaim, mis käis läbi Egiptuse, ei puudutaks Iisraeli maju, ei puudutaks neid maju, kus süüakse talle. Aga et teada saada, kuidas talle süüa, tuleb tunnistada, et uuenemistel on algus, aga uuenemistel ei ole lõppu. Ja see hakkab toimuma põlvest põlve.

Vaat seepärast ei ole Toora esimene käsk kalendrikäsk, ei ole astronoomiline pisiasi, see on tee algus, tee nime tähistamine. Järgneda Jumalale, õppida Mašiahilt – see tähendab muutuda, uueneda, saada paremaks, iga päev saada Talle lähemaks, kasvada usus, pühaduses, uuendada oma meelt iga päev ja iga tund. Ja see on protsess kogu eluks, see on Toora esimese käsu olemus. See on kõikehõlmav, ja kõik ülejäänud käsud ei ole ilma selleta kuidagi võimalikud, sest ilma selleta ei ole muutust, ilma selleta oleme me oma vanade, kulunud minade vangis. Kui Jumal ei saa meid muuta, ei saa meid uuendada, nagu Ta uuendab kuud, siis saabub täielik lootusetus. Just seepärast alustab Kõigekõrgem selle käsuga suhtlemist Iisraeli rahvaga.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Selles lõigus tahaks rääkida ühest kõige tähendusrikkamast ajaloolisest sündmusest juudi ajaloos (ja maailma ajaloos, ma ei karda seda öelda), nimelt Egiptuse nuhtlustest. Egiptuse nuhtluste lugu ulatub üle kahe nädalalõigu, üle koguni kahe nädalalõigu Šemoti raamatust: need on nädalalõik Vaera ja nädalalõik Bo. Selline nädalalõikude lugemise põhimõte tekkis veidi rohkem kui tuhat aastat tagasi, õigemini, kinnistus veidi rohkem kui tuhat aastat tagasi. Enne seda oli olemas kaks jaotust nädalalõikudeks. Oli jaotus lõikudeks, mis oli vastu võetud Iisraeli maal, kui Toora loeti läbi kolme ja poole aastaga; ja oli teistsugune jaotus (see on Babüloni lugemistraditsioon), kui Toora loeti läbi aastaga. See oli seotud sellega, et Iisraeli maal anti lugemise käigus palju rohkem selgitusi, kommentaare, õppimisse kaasati palju rohkem naisi ja lapsi, et neile Toorat selgitada, seepärast oli kombeks lugeda lühemaid lõike, et saaks Toorat paremini selgitada. Babülonis oli Toora lugemine ja uurimine mõeldud edasijõudnumatele inimestele, naised tulid sünagoogidesse harva, ja seepärast jõuti akadeemilistes ringkondades Toora aastaga läbi lugeda. Ja seega, kui me räägime sellest, et meil ulatub jutt Egiptuse nuhtlustest üle kahe lõigu, peame me silmas Babüloni jaotust lõikudeks, Babüloni traditsiooni. Sellel jaotusel on omad põhjused, miks seitse nuhtlust, seitse esimest nuhtlust sattusid ühte nädalalõiku, nädalalõiku Vaera, aga kolm viimast nuhtlust – rohutirtsud, pimedus ja esmasündinute nuhtlus – sattusid järgmisesse nädalalõiku, nädalalõiku Bo.

Kõigepealt tasub märkida nuhtluste eesmärki, kuna nuhtlused jagunevad oma eesmärkide järgi. Pöörakem tähelepanu mõnele salmile nädalalõigust Vaera (6:2–9:35).

Niisiis, 7. peatükk, 5. salm:

„Ja egiptlased (mitsrajim) saavad teada, et Mina olen ISSAND, kui Ma sirutan Minu käe Mitsrajimi kohale ja toon Iisraeli pojad välja nende keskelt.“

Ja edasi, 8. peatükk, 6. salm:

„… Ja ta ütles: „Olgu sinu sõna järgi, et sa teaksid – sina, vaarao, et sa teaksid, et ei ole kedagi ISSANDA, meie Jumala sarnast!“

Ja edasi, 18. salm:

„Ja Ma eristan sel päeval Gošeni maa, millel Minu rahvas seisab, et seal ei oleks aróvi (segu, loomade või koerakärbeste kogumit, kuidas te seda aróvi ka ei nimetaks), et sa teaksid – sina, vaarao, teaksid, et Mina olen ISSAND keset maad!“

Ja edasi, 9. peatükk, 16. salm:

„Aga selleks lasin Ma sul püsima jääda, et näidata sulle Minu väge, et kuulutada Minu nime üle kogu maa!“

Me näeme kogu nädalalõigu Vaera vältel, et üks toimuvate nuhtluste ülesannetest, selle ülesande tähtsus – näidata vaaraole, kes majas peremees on. Ja loomulikult paneme me oma mõttes kirja küsimuse: milleks peaks Jumal kasvatama vaaraod, kes niikuinii sureb, keda ootab ees surm (või ei oota, see oleneb sellest, kuidas midrašimile vaadata), surm meres.

Lõpeb nuhtluste seeria, võib öelda, vaarao ülestunnistusega, kui kummaline see ka ei oleks. Me loeme seda 9. peatüki 27. salmis:

„Ja vaarao läkitas ja kutsus Moše ja Aharoni ja ütles neile: „Ma olen seekord pattu teinud, ISSAND on õige, aga mina ja minu rahvas oleme süüdi“.

    Kõik algas väga ilusasti, meenutagem, kuidas paró (vaarao) päris alguses ütles: „Kes on ISSAND, et ma Teda tunneksin, ma ei tunne mingit ISSANDAT! Tema ei ole minu juurde tulnud, ei ole mulle ande saatnud, Tema ei ole mind õnnistanud, Tema ei ole end mulle ilmutanud, ma ei tunne Teda ega tahagi tunda.“ Sest tema, nagu me loeme prohvet Jehezkelil (29:3) – „vaarao, nagu suur krokodill Niiluse kallaste juures, kes ütleb: „minu Niilus, mina lõin selle“.

Aga nädalalõigu Vaera lõpus tunnistab vaarao Jumala võimu, kuid ta mitte ainult ei tunnista Jumala võimu – ta tunnistab oma pattu selle Jumala ees.

Teine osa, Egiptuse nuhtluste teine seeria algab sellest (see on juba nädalalõik Bo), et Kõigekõrgem pöördub Moše poole, 10. peatüki 1.–2. salmis:

„Mine vaarao juurde, sest Mina tegin kättesaamatuks tema südame ja tema orjade südame, et Ma teeksin need Minu tunnustähed tema keskel; et sa jutustaksid oma poja ja oma poja poja kuuldes sellest, kuidas Ma pilkasin Mitsrajimi (Egiptust), ja Minu tunnustähtedest, mis Ma tegin nende seas, ja et te teaksite, et Mina olen ISSAND.“

See tähendab, et teise seeria, nuhtluste teise osa eesmärk, mis on eraldi välja toodud, viidud eraldi nädalalõiku, eesmärk on selles, et meil oleks, mida jutustada oma lastele ja oma laste lastele. Ja hoolimata sellest, et Moše ajast meie ajani on möödunud juba nii palju põlvkondi, räägime me pidevalt Egiptusest väljaminekust, me mainime pidevalt Egiptusest väljaminekut. Ja kui me vaatame kogu Toorat, siis me näeme, et maailma loomist ei mainita nii mitu korda, kui mainitakse Egiptusest väljaminekut. Egiptusest väljaminek, inimkonna vabastamine – see on kõige tähtsam hetk maailma ajaloos, kogu Toora lugu – see on vabastamise lugu. Egiptusest väljaminek – see on tüüpiline jutustus, see on inimese päästmise kujund ja reaalsus, ja kogu õpetus Egiptusest väljaminekust – see on õpetus inimese vabastamisest Egiptuse võimu alt.

Me leiame seda erinevates midrašimides, nii lihtsas tähenduses kui ka müstilises tähenduses, kui näeme, et sõna paró (vaarao) koosneb samadest tähtedest nagu sõna afár (põrm). Põrm, millest inimene on loodud, põrm, mis sai inimese loomuseks pärast pattulangemist, ja põrm, mis sai mao toiduks karistuseks selle eest, et ta inimese ahvatles. See tähendab, kui vaadata juudi sümbolismi seisukohast, vaarao sümboliseerib põrmu, ja mõned midrašim, mõned kommentaatorid lähevad kaugemale ja ütlevad, et vaarao sümboliseerib algset madu, sedasama madu, kes inimese ahvatles. See ei tähenda, et ta on madu, või ei tähenda, et madu sai vaaraoks, hoidku Jumal, või et vaarao oli madu. See tähendab, et nad esindavad üht ja sama jõudu.

Veel üks arusaam vaaraost, millest me kord juba rääkisime: sõna paró võib seletada kui pe raá (kuri suu).

Vaarao ütleb Mošele meie nädalalõigus Bo, 10. peatüki 10. salmis:

„…Kuhu te lähete, üksnes kurjus on teie ees!“

Üks vaarao ilmingutest kui pe raá (kuri suu) – on see, et ta ütleb: „Te ei suuda vabaneda, te ei lähe kuhugi välja, teist ei tule midagi head“.

Meil on käsk, see on nagu tarkade juhis, aga me võime seda näha ka Tooras: me räägime sellest, et Egiptusest väljaminek kordub ajaloos pidevalt. Targad ütlevad, et igas põlvkonnas peab inimene nägema ennast nii, nagu läheks ta ise Egiptusest välja. Igal inimesel on endas mingi osa Egiptusest, on endas mingi vaarao, ja ta peab sellest üle saama, peab püüdma välja minna oma Egiptusest. Ja meil on muidugi tohutu eelis võrreldes eelmiste põlvkondadega. See eelis seisneb selles, et meil on Päästja Ješua ja Temas me rebime end lahti, tõuseme Egiptusest kõrgemale, tõuseme põrmust, sellestsamast põrmust, mis on vaarao.

Siinkohal tasub märkida, et loomulikult on palju lihtsam viia Iisraeli rahvas Egiptusest välja kui viia Egiptus Iisraeli rahvast välja. Ja seepärast jagab Kõigekõrgem oma mõju vaaraole osadeks, jagab Egiptusest väljamineku kümneks osaks. Oleks võinud kohe lüüa Egiptust raske suurtükiväega. Me teame, et kui Iisraeli kuningriigi kuningas Jarovam tõstis käe prohvet Ido vastu, kuivas kuninga käsi silmapilkselt (1Melahim 13:4). Me teame, et Kõigekõrgem võib muuta kogu Egiptuse ühe hetkega papist mänguasjadeks, aga siis ei vii see selleni, et Iisraeli rahvas on vabastuseks valmis. Kõigekõrgema vägi, Kõigekõrgema ilming on selles, et Ta viib inimese välja läbi paljude etappide, järk-järgult, valmistab teda ette vabastuseks.

Aga mis siis toimub Egiptuses? Me võime näha mõningaid näiteid sellest, mida need nuhtlused egiptlaste jaoks tähendasid, ja võrrelda sellega, mida need nuhtlused võivad tähendada meie jaoks. Seitse kümnest nuhtlusest langevad nädalalõigule Vaera.

Esimene Egiptuse nuhtlus on seotud verega. Vesi Niiluses muutus vereks, seda teavad kõik. Kõik teavad ka seda, et Egiptus elab sellest, et Niilus tõuseb üle kallaste, kannab laiali mudast viljakat mulda, teeb kogu pinnase Niiluse deltas, oma üleujutuse deltas, viljakaks, põlluharimiseks sobivaks. Kogu Egiptuse põllundus, kogu Egiptuse veevarustus – kõik on üles ehitatud Niilusele, ja võib öelda, et Niilus annab Egiptusele elu. Üks Egiptuse kõrgeimaid valitsejaid, vastavalt ka üks kõrgeimaid jumalusi Egiptuse jumalate panteonis oli loomise ja vee jumal, sealhulgas ka Niiluse jumal, jumal Hnum. Ta valitses kõiki ülejäänud, nii-öelda, jumalaid, oli üks peamisi jumalaid Egiptuse jumalate hierarhias. Aga me ei hakka süvenema Egiptuse mütoloogiasse, seda on meil siin vaja ainult näitena.

 Niisiis, Jumal alustab ühest Egiptuse põhiväärtusest: Jumal võtab Egiptuse „valusast kohast“ kinni, Jumal võtab Egiptuse Niilusest kinni, muudab kogu vee vereks. Mitmeks päevaks saab kogu vesi vereks, see tähendab, egiptlastel ei ole vett. Midrašim ütlevad (Egiptuse nuhtlustest loeme me ka Tehillimis 78 ja 105), et Kõigekõrgem lõi nende vett, see tähendab egiptlaste vett. Ta ei löönud vett, mis oli iisraellastel, juutidel, ja ilmselt pidid egiptlased pöörduma vee saamiseks juutide poole. Siin kohtuvad kaks täiesti vastandlikku omadust: ühelt poolt vee muutmine vereks, teiselt poolt vere muutmine veeks, see tähendab, jutt on juutide võimest muuta veri Niilusest tagasi veeks.

Veri sümboliseerib hinge, lihalikku hinge, Toora ütleb seda otse. Veri – see on see, mis varustab kogu organismi toitainetega. Lõppkokkuvõttes saavad kogu meie toit, suurem osa sellest, kõik kasulikud ained vereks. Kõik, mida me tarbime, saab mingil etapil vereks, satub verre või läbib vere oleku. Veri – see on see, mis võtab, vesi – see on see, mis annab. Mõnes mõttes on vere tagasi veeks muutmine – see, millest algas juutide vabastus: võime muuta soov võtta sooviks ära anda.

Juba Noahile (Berešit 9:4) andis Kõigekõrgem keelu süüa tapetud looma verd. Ja edasi, teistes kohtades, näiteks Devarimi raamatus (9:12) on öeldud: „Ainult verd ärge sööge, maa peale vala see nagu vett“. Võiks öelda lihtsalt: „Valage veri maa peale“, aga Toora ütleb, et tuleb „valada veri maa peale nagu vett“. On teatav, müstiline toiming, mingi püha talitus šhitá (kariloomade tapmise) juures, mis võimaldab meil tõusta kõrgemale selle loomsest hingest, et me ei sööks looma hinge, looma elajalikku omadust, et me saaksime tarbida seda Jumala Sõna, millega see loom on loodud.

Huvitav on see, et paljudel primitiivsetel rahvastel olid sellised uskumused: kui inimene sööb julge inimese südant, julge vaenlase südant, saab ta julgeks; kui inimene sööb ajusid, võib ta saada targaks; kui silmi – saada teravnägelikuks ja nii edasi. Muidugi võime me öelda, et need uskumused on primitiivsed. Ja seepärast ütlesid väga paljud, et Toora jutustus sellest, et looma veres sisaldub hing ja et mingid halvad omadused kanduvad koos verega edasi – see on mingi primitiivne jutustus, see on nendesamade uskumuste peegeldus, mis tol ajal olid.

 Kui me pöördume teaduse poole, on väga raske midagi üheselt öelda, ja me ei hakka praegu ütlema „teadlased tõestasid“, sest seni ei ole see, mida me ütleme, tõestatud, see on väga huvitav hüpotees, väga huvitavad faktid, mida on viimasel ajal täheldatud. Üks Jaapani arst-psühhiaater, Tsujoši Mijaoka, keda on raske süüdistada religioossuses või iidsetele uskumustele pühendumises, ravis üht patsienti. Inimene arvas, et mõtted voolavad tema peast välja nagu vesi, et teised näevad tema mõtteid ja et filme vaadates annavad näitlejad talle mingeid salajasi märke. See on väga hirmus seisund, kui inimene usub, et näitlejad teevad talle mingeid salajasi märke. Ta ei mõista neid, kannatab selle all ja arvab, et temalt tahetakse midagi, aga tema ei suuda seda „midagi“ teha. Arst määratles selle seisundi paranoidse skisofreeniana ja määras neuroleptikumide kuuri, ravimite, mis kuidagi summutavad skisofreeniat. Aasta hiljem halvenes inimese seisund järsult: uuringul avastati tal üks verevähi vorme. Võib öelda, lisandus häda, aga nagu vanasõnas öeldakse: „õnne poleks olnudki, aga õnnetus aitas“. Tema elu päästmiseks tehti talle luuüdi siirdamine. Mis on luuüdi siirdamine? Varem võeti tõepoolest doonorilt tükike üdi ja siirdati see haigele, aga tänapäeval on olemas hematopoeetilised (vereloome) tüvirakud, vererakkude kõige varasemad eellased, ja siirdamine näeb sisuliselt välja nagu vereülekanne.

Noh, jätkame siis seda lugu. Inimene sai luuüdi siirdamise tervelt inimeselt, tema immuunsüsteem reguleerus ja skisofreenia möödus. Ja Jaapani spetsialistide rühm, kes seda juhtumit uuris, registreeris, et see ei ole retsessioon, et haigus ei läinud ajutiselt põranda alla, vaid et see läks tõepoolest ära. Nad selgitasid välja, et uus veri, hematopoeetiliste tüvirakkude uuenemine võib esile kutsuda paranemise skisofreeniast: terve inimese veri võib teha patsiendi terveks. See juhtum avaldati teaduslikus psühhiaatriaajakirjas. See ei ole mingi populaarteaduslik ajakiri, ei ole mingi religioosne ajakiri. Ja kui see uuring avaldati, hakkasid ilmuma ka teised uuringud, hakkasid ilmuma teised tõendid. Meditsiin põhineb tõendite kogumisel. Ja ilmus tõend sellest, et elas kord Madalmaades vaimselt terve inimene, kes haigestus leukeemiasse ja sai doonori tüvirakud oma vennalt. Tema vend ei põdenud leukeemiat, aga põdes skisofreeniat. Selle tulemusel paranes patsient leukeemiast, aga kuna ta sai doonorirakud haigelt vennalt, haigestus ta ka skisofreeniasse. Nii me näeme, et tänapäeval tehakse uuringuid, et näidata, et doonorivere saamine võib mõjutada muu hulgas ka vaimuhaigusi.

Mõistagi ei tasu seda mingil juhul mõista kui sõda meditsiiniga, ei tasu tõsta vereülekande vastase võitluse lippu. Ma lihtsalt märgin siin praegu olemust, verega seotud Egiptuse nuhtluse olemust, märgin, et veri määrab inimese teadvuse, tõepoolest määrab inimese hinge.

Kui me vaatame veel natuke varasemat aega, siis ISSAND otsustas juudi rahva eest välja astuda pärast seda, kui Moše nägi ebaõiglust ja astus juudi eest välja. Kui ilmub eestkoste altpoolt, ilmub ka eestkoste ülaltpoolt. Vabastus ise algas sellest, et keegi pööras tähelepanu ligimesele. Josefi vabastus Egiptuse vanglast algas sellest, et ta pööras tähelepanu pagari ja joogikallaja kurbadele nägudele. Võiks arvata: inimesed istuvad vanglas, milleks neilt küsida, miks nad kurvad on? Kurvad on nad sellepärast, et nad on vanglas. Aga Josef pööras tähelepanu, ja sellest algas vabastus. Seega veri – see on algus, mingi egoismi ületamise algus, selle seisundi ületamise algus, kui inimene on valmis ainult võtma, ainult tarbima, ja tema harjutamise algus selle seisundiga, et tuleb saada valmis ära andma.

Huvitav on see, et kui proselüüt läbis gijuri, (juutlusse ülemineku protsessi), pidi ta traditsiooni kohaselt sooritama rituaalse pesemise, sukelduma mikvasse. Ja sukeldumise ajal tulid sisse rabid ja ütlesid talle lihtsaid ja keerulisi käske, see tähendab, tuletasid talle meelde, mida täpselt ta enda peale võtab. Kohustuslikus korras tuli talle öelda kümnise käsust ja põlluääre käsust, ääre, mis tuleb jätta vaestele. Üleminek juutlusse, üleminek Kõigekõrgema teenimisse algab sellest, et inimene on valmis nägema, armastama, mõistma, tundma selles maailmas midagi või kedagi peale iseenda. See on huvitav õppetund.

Vaarao näeb, et on olemas mingi võim peale tema, et ta ei ole selles maailmas üksi, et on mingid jõud, millega ta peab arvestama. Aga see ei ole õppetund ainult otseselt Egiptuse vaaraole, see on õppetund ka sellele vaaraole, sellele kurjale algele, sellele maole – nimetage seda mis tahes sümboliga –, kes istub igaühes meist. Tee Kõigekõrgema juurde, pühitsuse tee algab sellest, et me saame võimeliseks armastama, mõistma, tundma oma ligimest, tegema oma verest vett. Vaat selline on vaade sellele nuhtlusele.

Teine nuhtlus, minu arvates kõige selline mõistatuslikum kõigist nuhtlustest, mis Egiptuses toimusid – see on konnade nuhtlus. Tänapäeva heebrea keeles tähendab sõna tsfardéa tõepoolest konna. Aga uurijad vaidlevad, ja on arvamus – seda toetavad Ramban ja Ibn Ezra, see tähendab inimesed, kes heebrea keelt tundsid (Ibn Ezra oli muuseas heebrea keele grammatika asjatundja), et sõna tsfardéa, tegelikult ei tähenda mitte konna, vaid krokodilli. Selle kinnituseks võib tuua näite Tehillimist 78:45, kus David räägib Egiptuse nuhtlustest. Seal on öeldud, et Kõigekõrgem läkitas egiptlaste peale aróvi (kas loomade segu või sääskede sissetungi või koerakärbseid: sõna on mõistatuslik ja seda mõistetakse erinevalt), aróv hammustas neid, haavas neid, aga tsfardea (konnad või krokodillid) tapsid neid, hävitasid neid juurtega. Väga huvitav märkus. Ilmselt lihtsalt konnad ei suuda nii rahvast hävitada. Ja ometi peame me kinni klassikalisest, juurdunud arusaamast, et sõna tsfardéa tähendab siin, nagu ka tänapäeva heebrea keeles, konna.

Pöördugem natuke tagasi, väikese sissejuhatusena. Midraš jutustab huvitava asja: „Kogu Egiptuses muutus vesi vereks, ja ainus, kes sai käia duši all, juua vett ja keeta kanapuljongeid puhtas vees, oli vaarao“. Jumal ei puudutanud vaarao koda, sest vaarao koda – see on koda, kus Moše üles kasvas, ja selles on teatud tänulikkus, mida me peame õppima. Aga vaarao mõtles: „Ahaa, tähendab, mind ei saa kätte! Isegi kui kogu Egiptuse kätte saad, mind sa kätte ei saa!“ Ja seepärast, kui Moše kuulutab konnade nuhtluse (7:28), ütleb ta: „Kõik algab sinust: nad tulevad sinu kotta, sinu leivaküna sisse, sinu voodisse, sinu magamistuppa, sinu abieluvoodisse“. See on väga tähtis, sest Egiptuse jumalannat Hekatit, niiskuse ja vihma, viljakuse jumalannat, sünnitaja sümbolit, eostamise sümbolit, kujutati konnana või konnapeaga. Paljud naised kandsid konnakujulisi medaljone, et eostada, et sünnitada ja et sünnitus oleks kerge. Konnapealist jumalannat Hekatit peeti mitte ainult kõige sünnitusega seotu, vaid ka teatud intiimsuse kaitsjaks. Ja Moše kuulutab, et vaaraod tabatakse tema kõige uhkemasse kohta, tema kõige intiimsemasse ossa, tema oskusesse, tema loovasse algesse (see tähendab tema sigitavasse algesse), et tabatakse üht kõige tähtsamatest Egiptuse jumalannadest.

Me näeme selles nuhtluses mitut huvitavat detaili. Esiteks, kui enne seda pidi Moše lööma kepiga vastu Niilust, siis siin piisab lihtsalt sirutada kepp Niiluse kohale.

Veel üks huvitav detail. Kui vaarao ütleb Mošele (8:4): „Vii minult ära, vii minult ära need konnad!“, siis Moše läheb vaarao paleest välja ja edasi (8:8) on öeldud nii: „…ja Moše kisendas Jumala poole…“. Sõna jitsak, mida siin on kasutatud, tähendab sõna-sõnalt hüüdis. Mille pärast siis Moše hüüdis? Ja on kirjutatud: „…al-dvar hatsfardeím“, see tähendab mitte lihtsalt konnade pärast, vaid al-dvár. Vaat see dvár tähendab sõna, logos. See on väga mitmetähenduslik. Ja seda võib tinglikult tõlkida (nagu midraš), et Moše hüüdis konnade logose pärast, mis Jumal vaaraole läkitas. Üldse karjub inimene siis, kui tal on valus. Vaarao palus Mošet ja Aharoni: „…ha'tiru el-adonai…“, palus palvetada, kaevata Jumalale selle üle, et teda nuhteldakse konnadega. Moše aga kisendab Kõigekõrgema poole, ja siin on huvitav küsimus, miks ta kisendab? Veel üks huvitav küsimus – miks õieti konnad? See on nuhtlus, mis ei lõppenud kohe. Pärast seda, kui Moše kuulutab, et konnad kõrvaldatakse, ei tõmbu konnad kokku, ei „vaju kokku“ tagasi Niilusesse. Nad surevad põldudel, aedades. Need korjatakse kokku, ja neist levib veel kaua hais, neist on väga raske lahti saada. Ja need kõik on väga huvitavad küsimused.

Selle kohta, et nuhtlus tuli konnadega, seletavad kommentaatorid seda, mõistes sõna konn kui aramea sõna tsáfar (hommik), teisisõnu, hommikut tundev. Konn – see on loom, kes (midrašide järgi, tarkade vaadete järgi) krooksub, lärmab ja laulab ainult öösel. Hommikul ta vaikib. Peale selle oskavad mõned konnaliigid end täis puhuda, mahult suureneda, et teisi hirmutada. Seepärast tuuakse konna sageli uhkuse sümbolina. Ta on harjunud laulma öösel, laulma siis, kui ei ole valgust, kui jumalik valgus ei avaldu. Ješua ütleb: „Kes käib päeval, see on edukas“. Päev kestab kaksteist tundi – mine, tegutse päevasel ajal, sa oled edukas, mine koos valgusega. Aga öö – see on tumeduse, pimeduse sümbol. Konn näitab oma mina (nagu ka inimese ego), kui ei ole Jumala kohalolu, pimeduses. Samamoodi nagu ka meie, kui me midagi teeme ja ütleme seejuures: „Olemas! Mina suutsin selle, see olen mina, mina olin edukas!“, siis me tegutseme samuti pimeduses, ja see ongi, teisiti öeldes, uhkus. Hassidismi seisukohast, hassiidi õpetuse seisukohast on uhkus, kõrkus – üks inimese kõige raskemini ületatavaid omadusi; arvatakse, et kõige raskem on ületada uhkust. Ja Moše nägi, et see uhkuse, kõrkuse probleem ei ole ainult vaaraol, et see on kogu inimkonna probleem. Seepärast kõlaski selline kisa Mošelt Kõigekõrgema poole, kogu Jumala rahva nimel, uhkuse sõnade pärast. Ja ehkki Moše on Toora tunnistuse järgi (Bemidbar 12:3) – kõige alandlikum inimestest, on ka temal see siiski olemas.

Üks hassidismi rajajatest, Baal Šem Tov, rääkis kogu elu uhkusest, õpetas uhkusest, ja tema viimased sõnad olid: „Maailma Valitseja, tervenda mind uhkusest“. Uhkus – see on selline probleem, mis ilmselt istub igas inimeses, isegi siis, kui inimene annab Toora tunde. Ma arvan, et iga inimene, kes vaatab enda sisse, mõistab, kui suur on uhkuse probleem. Ja vaat konn – see on löök uhkusele, see on vaarao uhkuse purustamine, mis takistab tal tunnistamast Kõigekõrgemat Jumalaks. Uhkus takistab sageli tunnistamast, et maailmas ei tegutse sina ise omaette, vaid tegutseb Kõigekõrgem.

Veel midagi võib siin sulgudes öelda. Sageli küsivad inimesed: mis mul puudu on, et olla suhtes Jumalaga? Aga siin näidatakse meile, et tuleb küsida teisiti: mis on minus üleliigset, mis on minus sellist, minu oma, mis varjab minu eest Jumalat, mis takistab minu suhet Jumalaga?

See on konnade nuhtluse kohta. Väga palju võib sellest veel rääkida ja eriti konnadest, sest nad on väga huvitavad olendid. Näiteks on olemas selline goliatkonn, kõige suurem konn maailmas. Tema keha pikkus (koos tagajalgadega) võib ulatuda 98 sentimeetrini, kaal – kuni kolme ja poole kilogrammini. On olemas Niiluse konn, on kõige väiksem konn, täiskasvanud isendi pikkus 7–8 millimeetrit, elab Uus-Guineas. Ja konnad, erinevalt kärnkonnadest, on hammastega, nad päriselt hammustavad. Miks ütleb David, et konnad hävitasid egiptlasi? Sest nad murdsid nende uhkust. See on väga hirmus, väga hävitav murdmine, iga inimese jaoks üldse. Ma arvan ka, et see on üks kõige tähtsamaid etappe töös meie „vana inimesega“. „Vana inimese“ surm – see on uhkuse suretamine.

Edasi võime tutvuda veel ühe Egiptuse mütoloogia kangelasega, sellise seltsimehega, jumal Ptahiga. Egiptuse mütoloogia järgi on jumal Ptah (egiptuse keelest skulptor) maailma ja kõige selles olemasoleva looja, mille ta mõtles välja südamega ja nimetas väljamõeldu keelega (sõnaga). Ta voolis oma mõttega maa põrmust loomad, taimed, inimesed, linnad, templid, käsitööalad, kunstid ja nii edasi. Ja kolmas nuhtlus – kiním ehk täid – on loomingu ilmutamine maa põrmust. Jumal näitas, mida Ta suudab luua maa põrmust, näitas, kes on tõeline Looja maailmas. Me alustasime prohveti sõnadest, sellest, et vaarao väidab: „Minu Egiptus, ja mina lõin selle“. Ja vaat ilmusid täid ja hakkasid kihama igal pool ja kõikjal. Kiním – see on esimene juhtum, kui vaarao preestrid ei suutnud midagi järele teha. Nagu ütleb traditsioon, ja ka paljud iidsed raamatud maagiast, millega inimesed kunagi tegelesid (nii šarlatanid kui ka satanistid, ja kuidas neid veel ka ei nimetataks), niisiis, nad rääkisid sellest, et maagia ei mõju mingitele esemetele, mis on väiksemad kui kaeraiv. Vaat väikestele täidele osutus raske kuidagi maagiaga mõjuda, ja Egiptuse maagidel see ei õnnestunud (nii ütleb midraš). Seega purustati Egiptuse järjekordne väärtus (nimelt: kes on maailma rajaja ja looja), järjekordne müüt paljastati.

Nüüd räägime neljandast nuhtlusest, mis toimub mõistatusliku aróvi kaudu. Üks midrašitest määratleb selle sõna kui loomade segu. Teine midraš ütleb, et need on sääsed või koerakärbsed, mingi hammustav kihulasparv, mürgine kihulane, nagu öeldakse vene muinasjuttudes. Selle seisukoha kasuks räägib selline mõiste nagu urbátu, see on sumeri ja akadi sõna, mida võidi kasutada Egiptuses ja mis tähendas sääski või jällegi mürgist kihulast. Väikesi kuldseid kärbseid anti Egiptuses kangelastele, anti neile, kes olid eriliselt silma paistnud; oli isegi, nii-öelda, „kuldkärbse orden“. Vaat selles mõttes võib öelda, et kärbseke – see on löök Egiptuse kangelaslikkusele, Egiptuse sõjalisele vaprusele või löök Egiptuse kaitseministeeriumile.

Veel ühest lähenemisest sõna aróv mõistmisele räägivad Raši ja teised midrašite autorid. Nad seletavad sõna aróv päritolu sõnast reév (segama). See tähendab, et kõik loomad nagu üks tulid Egiptuse peale, see on kõigi loomade segu. Tavaliselt on loomad lahutatud, nad vaenutsevad omavahel. Raske on ette kujutada, et nii hundid kui ka jänesed kui ka lõvid korraga kuhugi koos tuleksid. Sellega ilmutab Kõigekõrgem oma kohalolu maailmas. Mida see meie jaoks tähendab? Kui Kõigekõrgem püüab meid tuua Enda juurde, meieni läbi tungida, märkame me oma elus terveid sündmuste ahelaid, kokkusattumusi, mis justkui ei ole omavahel seotud, aga äkki seostuvad ja kujunevad meie vastu. Nii me ütleme: asjaolud kujunevad meie vastu. Ent asjaolud ise ei saa kujuneda, on Keegi, Kes neid kujundab. Nendes kujunenud asjaoludes võime me näha, et meie vastu justkui tegutseks mingi jõud.

Läheme edasi. Egiptuse panteonis on jumalanna Hator, jumalanna, kes vastutab vara eest. Teda kujutati jäära-, mõnikord lehmapeaga, sest peamine vara on kariloomad. Ja viiendas nuhtluses näeme me lööki kariloomadele. Me näeme kõigi-kõigi-kõigi nuhtluste vältel, et Kõigekõrgem purustab maised väärtused, kõik „B“-variandid, kõik varuvariandid. Inimene ütleb: aga mul on veel see alles, mul on veel see lootus. Aga kõik maised lootused purunevad, et vaarao tunneks ära, et Kõigekõrgem on ainus Jumal. Meie sisemise ego jaoks, sisemise vaarao jaoks, kes istub meis ja kes tunneb meid paremini kui teised, temale leiab Kõigekõrgem samuti lähenemise, et teda veenda, et murda need meie valed väärtused, et kõik üleliigne lõigataks ära ja et me näeksime Kõigekõrgemat. Et ka vaarao meis jõuaks valmisolekuni alluda ja teenida Kõigekõrgemat. Et isegi klipá (koor), isegi ebapuhas osa meis puhastuks Kõigekõrgema tundmise kaudu. Sellest räägib oma üldkirjas Jaakov (2:19): „…ka deemonid usuvad ja värisevad“.

Veel üks huvitav detail. Üldse, võimalus teenida võõraid jumalaid – see on kuues nuhtlus, paised ehk ebapuhtad paised, need tegid isegi vaarao preestrid ebapuhtaks. Kui preestrid on ebapuhtuses, ei saa nad teenida. Ja ka siis, kui preestrid Iisraelis olid ebapuhtad (kuigi see pole sugugi üks ja sama!), ei saanud nad samuti teenida. Preestrite peale, nende „puutumatute“ vaimsete ja materiaalsete puhtusepedantide peale, langesid samuti paised. Tervishoiuminister Egiptuses – see on jumalanna Sehmet, sõdalasjumalanna, vaarao kaitse jumalanna, kuid muu hulgas võib ta ka haigusi läkitada ja ravida. Kui on vaja näidet jumalannast, kellel on tujukas, ettearvamatu iseloom, siis see on Sehmet. Ja vaat siin anti sellele ettearvamatule, ohjeldamatule sõdalannale ja ravitsejale justkui tugevasti-tugevasti nipsu vastu nina. See on paisete kohta.

Ja viimane lootus, viimane leivatükk võeti ära, kui tuli seitsmes nuhtlus – rahe, kui juba loodusjõudude tasandil, kui tuli ja vesi – kõik segunes, ja kõik see langes Egiptuse peale. Ja vaat siin ütles vaarao: „Ma sain kõigest aru, ma sain kõigest aru, ma sain kõigest aru“. Ja vaarao teenrid ütlevad samuti varsti vaaraole (10:7): „Ära sa ole kangekaelne, mõista sa, et Egiptus hukkub“. Järk-järgult jõuab kogu Egiptus arusaamisele, et Kõigekõrgemale ei saa vastu panna. Selle mõistmisest algab inimese meeleparanduse tee.

Sellega lõpeb nädalalõik Vaera ja algab nädalalõik Bo, milles Iisraeli rahvale öeldakse: „te näete“ ja „et sa saaksid jutustada pojale“.

Mis erilist toimub kolmes viimases nuhtluses, nendes nuhtlustes, mida mainitakse nädalalõigus Bo? On üks tähtis eripära. ISSAND ütleb: „…et kõik näeksid, kuidas Ma narrisin, kuidas Ma pilkasin (hit'alalti) Egiptust“. Aramea tõlkes ei ole sõna pilkasin, siin kasutatakse sõna tegin (alal), see tähendab: „Te kõik näete, milliseid tegusid Ma tegin Egiptuses, mis oli erakordset Egiptuses“.

Rohutirtsud. Terve päeva ja terve öö puhus tuul, ja tulid rohutirtsud, ja rohutirtsud lahkuvad samuti määratud ajal – hommikul. Need on Kõigekõrgema teod rohutirtsude suhtes.

Seejärel – pimedus. Pimeduse kohta on öeldud, et kolm päeva, ja kaks korda korratakse, et kolm päeva ja kolm ööd oli pimedus kogu Egiptuses, aga Iisraelis oli valgus.

Ja seejärel – esmasündinute nuhtlus. See toimub täpselt keskööl, täpselt graafiku järgi.

Miks see on tähtis? Just need kolm nuhtlust, just need Kõigekõrgema teod, just neist peame me jutustama lastele. Ja veel on huvitav, veel üks detail: nende nuhtluste ajal võtab Iisraeli rahvas esimest korda osa omaenda vabastamise protsessist. Meile öeldakse, et see kuu, Egiptusest väljumise kuu, on meie jaoks – kõigi aasta kuude algus, antakse käsud väljumiseks valmistumise kohta ja nii edasi. Aja arvestus, kogu kalender, mis antakse, hakkab avanema sellest kohast, sellest sündmusest. Siin näitab Kõigekõrgem Iisraelile ja annab meile võimaluse jutustada oma lastele sellest, et Tema on Kuningas, et Tema valitseb aega, et Tema on aja Valitseja. Ühest küljest tegutseb Ta kindla graafiku järgi. Teisest küljest ei olnud nelisada kolmkümmend aastat karistust Egiptuses. On öeldud: kui Jumal ilmutab oma armastust rahvale, ei ole tähtaegadel tähtsust, Ta tegutseb väljaspool tähtaegu. Aeg ei valitse Kõigekõrgema üle, just Tema on aja peremees, mitte vastupidi. Ühest küljest tegutseb Jumal alati õigel ajal. Teisest küljest võib Ta armu anda, ja Iisraeli rahvas võib vabaneda ennetähtaegselt, võib saada armu. Ja vaat need kolm nuhtlust näitavad nii globaalset juhtimist – kihulaste juhtimist, rohutirtsude juhtimist (kellel, nagu öeldud, ei ole kuningat, aga nad käivad rivis, algusest peale on rohutirtsudesse midagi pandud), kui ka muutusi maailma mastaabis, kui kogu Maa kaetakse pimedusega, käegakatsutava hämarusega. See tähendab, kõige väiksematest kuni kõige globaalsemate protsessideni, „maise viinapuu võrsumisest“ (nagu Puškinil „Prohvetis“) kuni Taevani – kõige üle on Jumalal võim, ja kõik allub Tema graafikule. Ja seepärast annab Ta meile kindlad tähtajad ISSANDA pühade jaoks, algab arvestus, ja õigupoolest ilmuvad siin esimest korda ISSANDA pühad.

Ma kordan juba palju kordi öeldut, et sõna püha heebrea keeles ei tulene vene sõnast jõudeolek, vaid tuleneb sõnast mo'éd või edút, see tähendab, see on tunnistuse aeg, aruandmise aeg. Ja Jumal seab need tähtajad, demonstreerides seal, Egiptuses, et Temal on võim aja üle, et Tema on kõigi tähtaegade allikas, et Tema täidab Oma lubadused, et Tema on Jumal, kes mitte ainult ei luba, vaid ka täidab.

Pöördugem tagasi 6. peatüki 3. salmi juurde, nädalalõigu Vaera päris algusesse, kui Jumal ütleb Mošele: „Ma ilmutasin end neile (Avrahamile, Jitshakile ja Jaakovile) nimega Šaddai, aga nimega Adonai, nimega HaŠem (Kõigekõrgema neljatähelise nimega) ei saanud Ma neile tuntuks“. Miks nii? Sellepärast, et üks selle Nime tähendustest on Lubaduse Täitja. Jah, nad teadsid ja uskusid, et Ta täidab lubaduse, aga nüüd on tunnistus, et see on nii, et Jumal suudab aega juhtida, et Jumal seab ajad. Ja seepärast saame ja peame me täitma kõiki Tema tähtaegu, kõiki neid pühi, kõiki neid käske, mis on seotud ajaga (ja need on peaaegu kõik seotud ajaga). Tema kinnitas selle ja tunnistas meile, et ka meie tunnistaksime teistele Tema võimust absoluutselt kõigi aegade ja tähtaegade üle, ja see tähendab praktiliselt Tema Kõikvõimsust.

Kui püüda lühidalt vaadata, mida need nuhtlused tähendavad mitte Egiptuse ajaloos ja mitte Egiptuse mütoloogias, vaid meie enda elus, siis võib näha kaht etappi. Nii palus Moše vaaraolt, palus kaht etappi: „Saada Minu rahvas ära“ ja „Nad teenivad Mind kõrbes“.

Esimene etapp, „Saada Minu rahvas ära“, esimesed seitse nuhtlust, – need on löögid, nipsud vastu nina sellele vaaraole, kes on meie sees, suretamine, meie „vana inimese“ surm ja ülestõusmine Mašiahis Ješuas. Ja edasi – elu koos Mašiahiga tema ajas, kui Tema juhib meie aega, enese andmine tema juhtimise alla. Ja edasi algab see, mis meile on kästud: „See kuu on teile – kuude algus“. Edasi algab teenimise ajakava. Kui inimesele langeb osaks esimene etapp, ta vabaneb ja inimesed ütlevad: „Ka mind vabastas Jumal omal ajal narkootikumidest, hasartmängusõltuvusest, alkoholist, veel millestki, aga ma ei läinud kuhugi edasi“, siis see tähendab, et täitus esimene: „Saada Minu rahvas ära“.

Teine, „Nad teenivad Mind kõrbes“, täitub siis, kui toimivad mõlemad osad, kui kõik 10 nuhtlust on tehtud, on üle käinud „vanast inimesest“ ja algas teenimine, ja inimene elas end teenimisse sisse. Siis on ka meil elu koos Kõigekõrgemaga, siis „...ihust voolavad elava vee jõed“ (Johanani ev 7:38).

Inimene tuleb Jumala juurde, sageli seisab Jumala ees haigena, ja tal on vaja Tervendajat. Aga milleks on tal Tervendajat vaja? Selleks, et ta saaks nagu normaalne, nagu terve inimene elada Toora järgi, pidada Toorat ja õpetada Toorat teistele, ja õigupoolest seepärast rahvas Egiptusest välja viidigi, selles on vabastamise eesmärk. Jumal ei taha meid lihtsalt välja viia, Jumal tahab tuua meid maale, et me Teda teeniksime, et me täidaksime Tema määratud eesmärki meie jaoks, sest siis ja ainult siis nimetatakse meid Tema rahvaks.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Me loeme teiega üle väikese lõigu nädalalõigust Bo, Šemoti raamatu 12. peatüki salmid 25 kuni 27:

25. Ja sünnib, kui te tulete maale, mille ISSAND teile annab, nagu Ta rääkis, siis pidage seda teenistust (mõeldakse Pesahi teenistust).

26. Ja kui teie lapsed ütlevad teile: „Mis teenistus see teil on?“

27. Siis öelge: „See on ohver – Pesah ISSANDALE, Kes läks mööda Iisraeli poegade majadest Egiptuses, kui Ta lõi egiptlasi, jättes vahele meie majad“.

See on õigupoolest Moše pöördumise lõpp rahva poole. Toora jaoks on väga tähtis (me näeme seda ka Jehošua ben Nuni raamatus (4:6), kui keset Jordanit pannakse kive), et lapsed näeksid ja küsiksid. Toora jaoks on väga tähtis mitte ainult see, et isa räägiks oma pojale midagi, vaid ka see, et poeg esitaks küsimusi. Väga tähtis on, kui laps, kui poeg, kui õpilane (me räägime lapsest, aga see on ka õpilane, mõeldakse algajat koguduseliiget), et ta oskaks küsida. Väga ohtlik on, kui ta ei oska küsida. Ja on erinevaid põhjusi, miks laps ei oska küsida.

Näiteks on olemas õige laps. Ja ta teeb kõike õigesti, ta on kõiges kuulekas, ta on alati õiges rööpas, tal on kõik õigel ajal. Kuulekas, hea poiss, noh, lihtsalt tohutu õnnistus vanematele. Ainult on küsimus: kas ta ise on olemas kogu selle õigsuse taga? Poiss ei küsi ega oska küsida, aga kas ta oskab tahta? Kas tal on soove? Kas ta oskab mõtiskleda? Või peitub kogu selle õiguse taga mingi automatism, aga teda ennast, poissi, seal ei ole? Muidugi, ütlen uuesti, see on väga mugav poiss, väga mugav õpilane, väga mugav koguduseliige: ta ei esita küsimusi, ta kuulab, ta teenib, ta teeb kõike täiega. Ja küsimust esitada ongi ohtlik, sest küsimuse esitamine tähendab natuke laiendada oma silmapiiri, ja võib-olla annab see mingi uue pöörde: küsimus võib inimese ära viia, viia inimese kaugele. Teisest küljest just küsimus sünnitabki osaduse.

Kujutleme inimest, kes uurib Pühakirja, mõistab, süveneb Jumala kavatsusse, kahe kujundi näitel.

Esimene – see on noor nooruk või noor neiu, kes sattusid klassikalise muusika kontserdile. Nad kuulavad näiteks Vivaldi „Aastaaegu“. Imeline muusika, ja nad istuvad, kuulavad. Kui need on kogenud kuulajad, teavad nad, millal milline partii algab, ja võivad sellele muusikale kuidagi reageerida. Lõpus nad plaksutavad esitajatele, ja sellega nende suhtlus selle muusikaga lõpeb.

Teine – see on nooruk-kaasaelaja, kes sattus, noh, ütleme nii, staadionile, ja ta muretseb oma meeskonna pärast. Tema jaoks on toimuv – teadmatus, sest jalgpallil, hokil, poksil, maadlusel ei ole partituuri. Ta elab maailmas ilma partituurita, tal on pidevalt küsimused, ta muretseb, tal on pidevalt mingi kriitika. Ta on – kaasaelaja, ta elab kaasa sellele, mida ta näeb. Ja täpselt samamoodi võib Pühakirjale kaasa elada.

See tähendab, võib tulla tundidesse, kuulata, mida rabi räägib. Noh, ja kui rabi ütles, siis on see õige, me ei sea seda üldse kahtluse alla. Kuidas saab kahelda selles, mida rabi räägib?! Aga võib kaasa elada, võib küsida. Mitte küsida selleks, et vaielda, mitte küsida selleks, et alandada, mitte küsida selleks, et tulla ja peale suruda mingit oma arvamust, oma õpetust, oma arusaamist, või et kontrollida õpetaja mingit kutsesobivust, vastavust mingitele kriteeriumidele. Ma ei räägi nendest küsimustest, mulle endale ei meeldi sellised küsimused. Ma räägin küsimustest, mis sünnivad janust mõista ja janust oma teadmisi süvendada. Ja need küsimused on inimesele väga vajalikud, aga neid, reeglina, ei armasta kõik. Ja ma tean väga paljusid inimesi, kes aeti välja kogukondadest, õpetusmajadest ebamugavate küsimuste pärast, mida nad esitasid: küsimuste, mis tulid Pühakirja puuduse tundest, mõistmise, teadmise puuduse tundest ja janust rohkem tunnetada. Ja need ei ole need mugavad lapsed, kes küsimusi ei esita.

On selge, et kõige algsemas staadiumis, kui laps alles sünnib, jagatakse talle mustaks ja valgeks. Ja – jah, lapse olemasolu kõige algsemal hetkel on isa ja ema tema jaoks peaaegu nagu jumalad? Nad otsustavad kõik tema eest, teavad kõiki vastuseid tema küsimustele, teavad, mis on talle hea ja mis on talle halb. Aga laps peab kasvama, ja tema kasv rajaneb küsimustel. Väike laps vajab absoluutset teadmist. Aga kui ta kasvab suureks, kui ta hakkab imestama, kui ta hakkab kahtlema, ei tohi lasta tal küsimusi kartma hakata. Sest võib esitada küsimuse ja võib-olla veel ka rumalana näida. Ja õpetaja ülesanne on toetada küsimuse esitajat, et ta ei kardaks ümbritsevaid. Judaismis on reegel: häbelik ei õpi ja range ei saa õpetada. See tähendab, kui inimene häbeneb küsimust esitada, ei suuda ta midagi õppida; kui inimene on range küsimuste esitajate vastu, siis ei suuda ta midagi õpetada.

On selliseid probleeme, mis piinavad inimesi, sealhulgas ka Mašiahi õpilaste seas. Aga isegi Kõigekõrgem vastab küsimustele. Juhtub, et Kõigekõrgem jätab midagi selgitamata. Aga me näeme, et kui inimene pöördub Kõigekõrgema poole küsimusega, siis Kõigekõrgem vastab.

Aga mis sünnitab keelu esitada küsimusi? Kas selles õpetuses ei ole tõde, see õpetus kardab, et liigsed küsimused viivad selleni, et saadakse teada mingi tõde, midagi avaneb või tulevad ilmsiks mingid vastuolud, mis on olemas. Või on see õpetus rajatud täielikule kuulekusele, inimese allasurumisele, ja see on samuti, üldiselt, inimese jaoks häda, sest vaba tahte puudumisel, valikuvabaduse puudumisel ei ole tal võimalust ennast väljendada. Ja on veel õpetajaid, kes kardavad küsimusi. Küsimused – see on selline raske asi. Üks õpetajatest ütles, et rabi, juhendaja sarnaneb tohutu suure haluga. Selleks, et ta lõkkele lööks, selleks, et ta põleks, on tal vaja palju väikesi põlevaid laaste-küsimusi. See tähendab, juhtub nii, et küsijate puudumine muudab õpetaja tooreks haluks, mis ei sütti millestki. Nii et ka juhendajale on kasulik, kui talle esitatakse küsimusi.

Õppida küsimusi esitama, ergutada lapsi küsimusi esitama, olla valmis vastama laste küsimustele ja rõõmustada laste küsimuste üle – see on üks elemente kõige esimesest juhatusest, mille Moše annab Iisraeli rahvale.

Koos nädalalõiguga Bo loetakse prohvetlik lõik prohvet Jirmejahu raamatust, 46. peatükist, salmid 13 kuni 28.

Aga enne kui me loeme, on vaja teha teatav ajalooline eessõna. VII sajandi lõpus eKr tekkis Babüloni ja Assüüria vahelises ammuses ajaloolises vastasseisus ülekaal Babüloni kasuks. Aastal 612 õnnestus babüloonlastel vallutada Assüüria pealinn, Assuri linn, ja aastal 610 – teine suur Assüüria linn Ninve. Sellest linnast teavad ilmselt kõik, sest seda mainitakse prohvet Jona raamatus. Assüürlased Aššur-uballit II juhtimisel olid sunnitud taganema üle Eufrati. Teisel pool Eufratit võisid nad leida liitlase, veel ühe regionaalse suurvõimu, vaarao Neho II isikus. Neho II tõigi tõepoolest väed piirkonda, paigutus Kumuši piirkonda. See on praegune Süüria ja Türgi piir, nii et kujutage endale ette, kui kaugel see on Egiptuse territooriumist. Aga egiptlaste väed ise asusid Karkemiši linnas. Karkemišist tegi Egiptuse armee mitu edukat rünnakut Babüloni territooriumile, mis sundis Babüloni alustama sõjategevust ka Karkemiši vastu. Ja aastal 605 eKr toimus suurejooneline Egiptuse-Babüloni (assüürlaste vähese osalusega) lahing Karkemiši linna juures, kus Egiptuse armee löödi täielikult puruks. Ja võib öelda, et see sai Egiptuse kui piirkonna suurvõimu languse alguseks, sellesama Egiptuse, keda Iisrael nägi oma liitlasena vastasseisus sellesama Babüloniga.

Prohvet Jirmejahu kuulutab sel ajal, see tähendab umbes aastatel 605 – 604 eKr, prohvetlikult Egiptuse kohta ja räägib sellest, et lüüasaamisega kaugetel piiridel see kõik ei lõpe, ja sellel lool tuleb jätk.

Vaat, mida me loeme Jirmejahu raamatu 46. peatüki 13. salmist alates:

Ja vaat, mida ütleb prohvet Jirmejahu:

Migdol – see on linn Egiptuse põhjas, seda mainitakse Šemoti raamatus 14:2 juutide väljaminekul Egiptusest. Nof – see on veel üks tuntud Egiptuse paik, Tahpanhes – samuti suur Egiptuse linn.

Sõna nisháf – justkui veega ära uhutud, justkui selili maha paisatud. Miks ei pidanud vastu sinu rüütel? – see on retooriline küsimus.

Huvitav väljend – hérev hajoná. Mõned tõlgivad seda kui hävitavat mõõka, nagu mina siin tõlkisin. Aga teised ütlevad, et babüloonlastel oli mõõga käepidemel tuvi, kui mingi Babüloni jõu või vapruse sümbol. Ja hérev hajoná – see on tuviga kaunistatud mõõk.

Sõna šaón tähendab lõugajat, kisakõri või tühjajutumeest. Ta osutus tühjajutumeheks, püüdis, nagu öeldakse, vaenlast loosungitega võita, kuulutas grandioosseid ideid, pajatas pikalt jõust ja võitmatusest.

Minge ja öelge – see on võib-olla pöördumine nende egiptlaste poole, kes on veel kaugetel piiridel, teisisõnu: „Taganege ja minge, sest te olete praegu kusagil Süürias, te olete praegu kusagil Türgis, aga õnnetus tuleb Egiptuse peale. Valmistuge, põgenege linnadesse ja kuulutage seal“.

Haj-áni – see on jumaliku vande vorm, see tähendab „Nii kindel kui see, et Mina elan, nii kindel on ka see, et…“

Me teame, ma tahan sellest veel kord öelda, et maade ja linnade nimed on heebrea keeles alati naissoost. Seepärast öeldakse: kaunitar Egiptus, kaunitar Jeruusalemm ja nii edasi. Siin tähendab sõna jefe-fijá kaunitarikest. Nii võib tänapäeval öelda ka tüdruku kohta: bahurá jefe-fijá (kõige kaunim tüdrukuke). Vaat see lisandus -fijá, viimase silbi kordamine, esineb suurendamise, ülendamise tähistamisel. Ka tänapäeva heebrea keeles on olemas selline vorm: katán (väike) – ktantán (pisitilluke), viimase silbi -tan kordamise arvel; matók (magus) –matakták (magusavõitu). Meie juhul tähendab sõna jefe-fijá imeliselt kaunis.

Aga hoolimata kogu sellest ilust kérets (see on mingi kuri, vastik, putukas), hukatus, põhja poolt tuleb, tõesti tuleb kaunitari peale, hoolimata kogu tema ilust. 

Nad ei pea vastu ja põgenevad mitte sellepärast, et nad on nõrgad, väljaõppeta, ebaprofessionaalsed või arad. Mitte sellepärast. On tulnud Egiptuse karistamise päev, ja ükski tugev Egiptuse sõdalane, ükski Egiptuse sõjaväe vägevus ei pea vastu. 

See tähendab, kui me rääkisime sellest, et vaarao on tühjajutumees, et ta pidas mingeid grandioosseid kõnesid, lausus pompoosseid loosungeid, siis nüüd hakkab ta sisisema nagu madu.

Võib-olla sellel metsal ei ole arvu. Tõepoolest, maastik Egiptuses oli neil aegadel väga metsane. Aga kõige tõenäolisemalt on siin juttu sellest, et ei ole arvu puuraiujatel, kes tulid Egiptusesse metsi raiuma.

No – see on linna nimi, mis oli ilmselt ebajumalakummardamise pealinn Egiptuses, jumal Amóni kummardamise keskne paik.

Pärast seda prohvetikuulutust Egiptusele tulevad trööstisõnad Iisraelile:

ISSAND ütleb: „Mina hakkan hävitama neid rahvaid, kelle seas sa oled laiali pillutatud, aga sind ei hakka hävitama“.

Võib küsida: milleks saadetakse äkki Jirmejahu just egiptlaste juurde? Miks peaks Iisraeli prohvet rääkima egiptlastele? Muidugi ei ole see pöördumine ainult egiptlaste poole, see on pöördumine eelkõige iisraellaste poole, Iisraeli poole, kes püüab toetuda Egiptusele ja näha temas liitlast, nagu ka assüürlased nägid temas liitlast. Ja Kõigekõrgem ütleb: „Egiptuse lõpp on varsti, ärge toetuge Egiptusele, toetuge Minule. Mina võin teid päästa“. See ei ole muidugi lihtsalt ajalooline visand VII sajandist enne meie ajaarvamist, mille Kõigekõrgem otsustas äkki meie jaoks säilitada: äkki hakkavad meid huvitama Neho ja Aššur-uballit ja Nevuhadnetsar. Ja kes need kõik inimesed üldse on? See räägib sellest, kuidas läheb, kui me püüame välja tüürida, lahendada mingeid oma olukordi, ilma et meil oleks lepingut Kõigekõrgemaga, või unustades lepingu Kõigekõrgemaga. Sellest, kuidas läheb, kui me toetume kellelegi teisele, võib-olla samuti sellisele tugevale nagu vaarao Neho II, samasuguste nuumatud rüütlite, sõdalastega, samasuguse kauni impeeriumiga, kaunitar-mullikaga. Aga võib selguda, et Kõigekõrgem purustab selle silmapilkselt. Igal juhul on see üks järeldustest, mida võib teha.

Lugege ka: Vaera, Bešalah ja Toora nädalalõigud.