Bešalah

Jumala abiga alustame Toora uue nädalalõigu, lõigu Bešalah lugemist. See algab Šemoti raamatu 13. peatüki 17. salmist, ja me jätkame Iisraeli Egiptusest väljumise loo lugemist.

 Tasub tähelepanu pöörata verbile nahám. Verb lehanhót – juhtima, suunama; manhé ‒ tänapäeval on see juhataja (telesaate), hanhajá – see on juhend. Ja võib tõlkida nii: ei suunanud, ei juhtinud neid Kõigekõrgem läbi plištimi maa (vilistite). Läbi plištimi maa – see tähendab mööda Vahemere rannikut. Võis minna mööda Vahemere rannikut, kus praegu on Gaza sektori lõunaosa: Rafiah, siis Gaza, Aškelon – ja vaat me oleme Iisraelis. See on tuntud, hästi sissetallatud kaubatee. Egiptuse relvajõud läbisid omal ajal selle 321 kilomeetri pikkuse tee 10 päevaga. Loomulikult oleks Iisraeli rahval kulunud veidi rohkem aega. See on hästi varustatud kaubatee paljude karavanseraidega. Kuid samal ajal asub sellel ka palju sõjalisi kindlustusi. Niisiis, miks ei juhtinud Kõigekõrgem rahvast seda teed pidi? Kirjutatud on nii: sest see on lähedane tee. Alati ei ole lähedane tee kõige parem.

 Huvitav sõna pen, seda ei ole vene keeles. See sõna koosneb kahest tähest, pei ja nun, ja see tähendab et mitte, et ei; pen-jinnahém – et ei mõtleks ümber rahvas. Siin on sõnamäng sõna nahám (juhtis neid) vahel, kus tähekene mem lõpus on asesõnaline lõpp, ja sõna jinnahém vahel, mis kirjutatakse täpselt samamoodi ja tähendab mõtles ümber. ISSAND juhtis rahvast pikka teed pidi, et nad ümber ei mõtleks, sõda nähes.

Mida see tähendab, et rahvas võis sõda näha? Nagu ma juba ütlesin, oli selles kohas palju sõjalisi kindlustusi, kaitserajatisi, kindlusi. Egiptus oli rikas maa ja maiuspala igasugustele röövlitele, vallutajatele, agressoritele, imperialistidele. Ja vastavalt sellele ehitas ta kindlustusi, kulutas kaitsele omajagu raha. Ja võis arvata, et rahvas ehmub tõsiselt, kui ta läheb läbi selle maa.

On ka teine kommentaar, pigem ajalooline midraš, ja see on seotud sündmustega, millele on vihje Divrei haJamimi esimeses raamatus (7:20–22): „Efrajimi pojad: Šutelah ja Bered, ja tema poeg Tahat, ja tema poeg Elada, ja Zavad, tema poeg, ja Šutelah, tema poeg. Ja neid tapsid Gati elanikud, selle maa põliselanikud, kui nad läksid alla nende karju ära võtma. Ja Efrajim, nende isa, leinas neid palju päevi, ja vennad tulid teda lohutama.“ Väga hämmastav koht. Et nimede metsa taga teksti olemust mitte kaotada, jutustan ma ümber. Tekst räägib sellest, et Efrajimi pojad liikusid kuidagi Gati suunas, just mööda seda mereteed, ja kohalikud elanikud tapsid nad sellel teel. Midrašid, kommentaatorid, traditsioon ütlevad, et Efrajimi pojad ‒ see on kindel osa Iisraelist (Efrajimiks nimetatakse ka Iisraeli tervikuna), et nad arvutasid aja lõpu valesti ja ammu enne oletatavat Egiptusest väljumist otsustasid ise selle väljumise korraldada, sattusid vaenlase sõjategevuse alla, hukkusid, ja nende kehad lebasid seal „tänini“. Erinevad midrašid ütlevad erinevat selle kohta, kes nad tappis. Ühed ütlevad, et egiptlased (me ju just ütlesime, et seal on palju sõjalisi rajatisi); teised ütlevad, et just plištim tapsid nad, Gati põliselanikud. On ka mõned teadlased, usklikud teadlased, kes räägivad sellest, et kuulus Merneptahi steel, mis seisab just Egiptuse piiril, umbes selles kohas, ja millel arvatavasti mainitakse egiptlaste võitu Iisraeli üle, viitab just neile sündmustele. Ma kordan veel kord, jutustan ümber, mis juhtus: teatud osa Iisraeli rahvast, 30 aastat enne Egiptusest väljarännet, arvutas aritmeetika eripärade tõttu valesti, millal tuleb välja minna, tormas kogu entusiasmiga Egiptusest välja ja hukkus, ja seepärast selgitavad kommentaatorid nii: „Nüüd võib rahvas minna, näha nende inimeste kehi, kes lebavad seal matmata, ehmub ja, kuna tee on lühike, pöördub tagasi Egiptusesse.“

Niisiis, on kaks seletust, miks Kõigekõrgem ei juhtinud rahvast lühikest, sissetallatud teed pidi. Esimene variant – sellepärast, et seal on palju sõjalisi kaitserajatisi, ja orjadele, kes alles äsja lõpetasid telliste tegemise, on see väga hirmus. Teine – see on lugu Efrajimi poegadega, kelle laibad võib-olla seal tee peal lebasid ja mida rahvas võis näha. Väga mõistatuslik lugu, millest on väga palju kõike kirjutatud; alati nii juhtub, kui on arusaamatu. Nii või teisiti, Kõigekõrgem juhib rahvast pikka teed pidi.

See, mis on vene keelde tõlgitud kui Punane meri (ja inglise keelde samuti – Red sea), on heebrea keeles Jam-súf – Pilliroo meri (suf – pilliroog). Hämmastav, kuid seda sõna, suf, võib lugeda ka kui sof – lõpp, see tähendab ja juhtis neid läbi Lõpu mere, juhtis neid läbi maailma ääre.

 Sõna hamuším – vähearusaadav sõna. Vaat vaadake, kõigest kaks salmi, aga kui palju keerulisi sõnu ja mõisteid on juba siin. Sõna hamuším mõistavad mõned kui tuletist juurest haméš (viies osa): ainult viies osa rahvast väljus. Midrašid tuletavad grandioosseid arve: keegi ütleb, et väljus ainult üks viiekümnendik osa rahvast, mõned „keeravad üle“ ja ütlevad, et väljus ainult üks viietuhandik osa, ja suurem osa rahvast jäi või suri kui kurjategijad, kui Egiptuses oli pimeduse nuhtlus. Ja kuna juutidel oli valgus, siis said nad rahulikult kõik oma kurjategijad maha matta. Üldiselt on selle sõna hamuším ümber väga palju kirjutatud, kui seda lugeda ja tõlgendada sõnast haméš lähtudes.

Teine variant – lugeda sõna hamuším kui relvastatud, varustatud kogu amunitsiooniga, varustatud kõige vajalikuga. Sõna tahmóšet – relvastus (laskemoon), lehaméš – relvastama, hamúš tähendab tänapäeva heebrea keeles samuti relvastatud, jällegi sõnast haméš ‒ kätte võetud, täis käega, täis käega relvi. Ja see on arusaamadest kõige tõenäolisem. Me teame, me lugesime sellest, kuidas nad egiptlastelt kingitusi välja palusid.

Aga Moše, Moše – eriline lugu.

Räägitakse, et sel ajal, kui rahvas egiptlastelt ehteid välja palus, tegeles Moše Josefi luudega, need on iseloomu eripärad.

Sõna mizzé, nagu me juba rääkisime, see on selline lihtsustatud, põlglik suhtumine Egiptusesse, nagu öelda vene keeles „siitmaalt“: võtke siitmaalt minu luud.

Mõned arvavad (me juba rääkisime sõnast sukót), et see oli selline küüt taevast, neid visati mingi vahemaa edasi pühadel lehtmajadel, taevastel lehtmajadel, ja teisel päeval nad väljuvad ja jõuavad Etami linnani. Kus see linn asub, me ei tea, on palju erinevaid kaarte. Mingeid Egiptuse materjale meil selle kohta ei ole, seepärast me ei saa korralikult öelda, mis linn see oli. Kuid me võime üldjoontes jälgida, et nad lähevad tänapäevase Suessi kanali suunas otse läbi Siinai kõrbe keskpaiga, see tähendab kõige kaugemat ringteed pidi.

ISSAND läheb päeval suitsusambas, et neile teed näidata. See kaitseb lisaks kõigele päikese eest, ja suits on ka kaugelt nähtav, väga paljud kasutavad kõrbes suitsu. Meil, Lähis-Idas, ei ole suitsu abil läbirääkimisi, ei ole suitsukeelt, nagu indiaanlastel. Kuid väga sageli süütasid inimesed ühel mäel suitsuga lõkkeid, et anda mingit märki, saata mingit tunnustähte teisele mäele. Ja kuna, nagu me juba märkisime, suits on kaugelt nähtav, siis oli kerge näha, kuhu minna. See oli selline ööpäevaringne GPS, ööpäevaringne teekonnanäitaja, mis võimaldas minna nii päeval kui ka öösel. Ja oli vaja veel imet, et rahvas, kes ei olnud eriti kohanenud pikkade rännakutega, saaks minna päeval ja öösel.

Me näeme imet, et rahvas läheb välja, veel üht imet, et rahvas läks pikka teed, et rahvas käib päeval ja öösel. Sellega lõpeb 13. peatükk, ja me hakkame lugema 14. peatükki, justkui „aga samal ajal...“: mis toimub kulisside taga, mis seal Egiptuses toimub?

Pi-haHirot – see on sõna-sõnalt vabaduse suu heebrea keeles. Me jällegi ei tea ühtegi sellise nimega Egiptuse paika, kuid me teame, et umbes seal, marsruudil, on koht, mida nimetatakse Pi-Thoriks. Võimalik on ka selle koha nime teine hääldus, kuid asja tuum on selles, et see on teatud Egiptuse jumaluse, nimega Hator, suu. Arvati, et see koht on nõiutud ja et need, kes sinna lähenevad, nemad ei saa edasi minna. See oli selline spetsiaalne Egiptuse nõidus põgenenud orjade jaoks. Võib-olla egiptlased ise uskusid sellesse, aga võib-olla nad sisendasid seda orjadele. Nende „suude“ taga, kahe kalju taga, mis seisavad kuru lõpus teineteise kõrval, – vabadus, väljapääs, kuid keegi ei suutnud neist läbi minna, ja legendi järgi, pärimuse järgi, hakkas rahvas kõrbes eksima. Ja Kõigekõrgem ei ütle neile, et nad läheksid sellest kohast kaugemale, vaid vastupidi, ütleb: „Peatuge siin.“

Bá'al Tsefón ‒ see on Niiluse delta kirdeosa, Niiluse kõige põhjapoolsem punkt.

Kust tuli siia vaarao ja kuidas ta Iisraeli poegadega räägib? Mitte kuidagi! See on Kõigekõrgem, kes jutustab Mošele ümber, mis toimub seal, kauges Ramsesis, kauges Egiptuse pealinnas. Kauges pealinnas räägib vaarao justkui Iisraeli rahvaga: „Nad on selles maas segadusse läinud, ära eksinud, sest seal on kõik nõiutud, nad hakkavad seal ringiratast käima, kõrb on nad sulgenud, kõrb on nad neelanud, meelitanud nad ära pettekujutluste, miraažidega, nii nad seal hulkumagi jäävad. Kui mugav minu jaoks! Noh, ja veel üks tõend sellest, et võib-olla on see nende Jumal ka mitte midagi väärt Jumal!“ Miks võis vaarao üldse midagi sellist mõelda pärast kõike, mis temaga juhtus? Kõigekõrgem jätkab ja ütleb:

Kuna vaaraol oli veel jäänud, hõõgus mingi kahtlus, andis Kõigekõrgem talle vabaduse seda kahtlust lõkkele puhuda: võib-olla siiski Egiptuse nõidus toimis, näete, kus nad peatusid? Ei pääse nad minu käest!

Sõna ve'ikkavedá võib tõlkida kui ja teen raskeks, ja löön raskelt, aga võib tõlkida ka kui kui saan ülistatud, toon auhiilgust Endale vaarao ja kogu tema sõjaväe üle.

Ja nad tegid nii – see ei ole egiptlased, kes tegid nii, vaid juudid tegid nii ja asusid paika, nagu Kõigekõrgem neid käskis.

Sõna lehehaféh tähendab ümber pöörduma, héfeh tähendab vastupidi, mahpehá – pööre, revolutsioon. Vaarao südames toimus revolutsioon. Nad mõistsid, et rahvas, ühelt poolt, ei läinud ära kolmeks päevaks; teiselt poolt, rahvas justkui ei kavatse vaaraod kuidagi õnnistada, nagu ta palus, kuidagi tema eest palvetada. Sest võib-olla lootis vaarao, et osa sellest õnnistusest seisneb selles, et juudid palvetavad ja esmasündinud ärkavad ellu (noh, igatahes tema esmasündinu ärkab ellu), ta andis ju just selle eest välja diplomaatilised passid, aga siin rahvas põgeneb. Kuid nõidus toimib, ja egiptlased olid juba igatsema hakanud juute, keda sai süüdistada kõigis hädades.

Rahvas mõistis, et teda on petetud. Rahvas ei mõistnud või unustas, et siin on Kõigekõrgema tegevus. Kõigekõrgem andis inimesele vabaduse oma kahtlustest kinni hoida. Täpselt samamoodi, muide, hakkab see edaspidi toimuma ka juutidega, kes nägid kõrbes imesid, nägid kõike, mis seal toimub, kuid nad nurisesid, sest Kõigekõrgem andis neile vabaduse nuriseda; hoolimata imedest oli nurin. Kõigekõrgem samal ajal aitas neid, kasvatas neid, õpetas neid seda nurinat taltsutama. Siin, vaaraoga, on veidi teisiti. Vaaraol on just palju rohkem tahtevabadust, ja tema kahtlused paisuvad kergesti maailma mõõtmeteni, ja ta juba mõistab, ta arvab, et see oli saatuslik viga – lasta lahti selline hulk tööjõudu ja et ei olegi nii tugev Jumal, Kelle ees nad kummardasid, Kellele nad allusid, kui juudid ei pääse välja võlutud Egiptuse hiirelõksust. Vaarao tegutseb väga emotsionaalselt:

Me mainisime juba, kui rääkisime Josefist, et armastus lõhub subordinatsiooni, täpselt samamoodi lõhub ka viha subordinatsiooni. Kui inimest ajendavad mingid emotsioonid, ei ütle ta enam: „Seda ei ole minu auastmele kohane teha, ma palun sulaseid“, ei, tal on tahtmine ise oma viha mingisse praktikasse välja valada, ja vaarao laskub nii madalale, et ise rakendab vankri.

Kui me rääkisime (12:37) 600 tuhandest jalgsi mehest, kes Egiptusest välja läksid, mainisime me, et arvuga 600 võidakse arvestada lahinguüksust, see võib tähendada armeed, tugevat armeed, ja vaat siin me näeme selle kinnitust: 600 valitud vankrit – see on Egiptuse sõjavankrite „eriüksus“, mille vaarao endaga kaasa võtab. Kuid peale selle kuulutab ta välja ka täieliku mobilisatsiooni, see tähendab kogu Egiptuse transpordi, kogu Egiptuse ratsaväe ja tankiväeosad – kõik, mis oli Egiptuse relvastuses, aga seda oli omajagu. Nagu ma juba ütlesin, pidi Egiptus end kuidagi kaitsma, ja armee pidi tal olema suur ja treenitud. Tal on väga palju sõjalist nõuhau, tal on kiired vankrid, mis liiguvad väga kiiresti ja mida teistel ei ole, palju hobuserakendeid, ja üldse, Egiptus on hästi relvastatud. Kõik selle kogub vaarao kiirustades kokku, võtab endaga kaasa.

Vaat kogu see ekspressioon, mida siin kirjeldatakse, kogu see kiirustamine, mis toimub Egiptuses, kui vaarao ise rakendab, ja kõiki mobiliseerib, ja kõiki kogub – kõik see puruneb 8. salmi viimase lause vastu: „Aga Iisraeli pojad väljuvad tugeva käega.“ Nad lähevad kõigi oma võimalustega – ühelt poolt lähevad nad päeval ja öösel, teiselt poolt lähevad nad kiirustamata, lähevad nagu laulus: „inimene käib kui peremees“. Lähevad oma vaba hea kiirusega, kedagi kartmata, nagu oma maal. Väljub tugev rahvas, tugeva käega, kogu selle Egiptuse segaduse taustal.

Me rääkisime sellest, et Kõigekõrgema käsul peatus Egiptusest väljunud Iisraeli rahvas leeris paiga juures, mida nimetatakse Pi-haHirotiks, päris kaldal, Punase mere lähistel. Samuti jutustas Kõigekõrgem Mošele, mis Egiptuses toimub, ja ka seda, et vaarao rakendas omakäeliselt sõjavankri, vastu kõiki Egiptuse subordinatsiooni reegleid, ja liigub sõjaväe eesotsas iisraellasi taga ajades, arvestades sellega, et nad on tugeva Egiptuse nõiduse tõttu kõrbes eksinud ega pääse kuidagi välja. Just siin võibki triumfeerida Egiptuse ideoloogia, Egiptuse usk ning kinnistuda õigupoolest vaarao võim ja isiklik autoriteet.

Niisiis, jätkame 14. peatüki 9. salmist.

 Võiks kirjutada vaarao lähenes, kuid siin on juttu sellest, et vaarao läheneb ja innustab sellega oma sõjaväge lähenema, Iisraelile kallale tungima. Vaarao liigub selle sõjaväe eesotsas. Siin, nagu me lugesime ka eelmises salmis, on kirjutatud Egiptus, ei ole kirjutatud egiptlased, ei ole kirjutatud Egiptuse armee, vaid – Egiptus. See on see, mida juudid nägid oma silmaga: tohutu impeerium, tundus neile, liigub nende järel. Tohutu must väli Egiptuse armee sõdalasi, piirkonna kõige võimsama impeeriumi armee, ja piirkond oli tol ajal pealegi üksainus. Juudid, Iisraeli pojad, on raskes olukorras. Taga – soolane meri, mis ei anna isegi korralikult vett, ümberringi – kõrb, ei põõsakest ega kivikest, mille taha võiks musketiga varjuda (muide, mis musketid, musketeid ei olnud veel leiutatud). Mingit võimalust kaitset pidada, kas või kuskile lapsi ja naisi peita ‒ ei ole midagi. Nende vastas seisab tohutu armee, kõrb, kuumus, ja ei ole kuhugi põgeneda. Hirmus. Nad tõstsid silmad, ja vaat: Egiptus.

Toora tekstis on pärast sõna mitsrájim, Egiptus, vertikaalne kriips, see tähendab ‒ teatraalne paus: ja vaat Egiptus sõidab nende järel, ajab neid taga. See on väga hirmus pilt. Enne seda lugesime me erinevatest olukordadest, mis esiisadega juhtusid, kuidas tegutsesid Avraham, Jitshak, Jaakov, kuidas nad keerulistes oludes toimisid. Nüüd loeme me esimest korda, kuidas rahvas keerulises olukorras tegutseb.

Talmud ütleb, et rahvas jagunes neljaks osaks: meeleheitel olevateks, kes ütlesid: „Viskume merre!“; nendeks, kes ütlesid: „Anname end alla, anname end egiptlaste kätte, pöördume tagasi Egiptusesse!“; tormakateks, ütleme nii, kes ütlesid: „Läheme neile kallale, sõdime!“; jumalakartlikeks, kes ütlesid: „Palume abi väljastpoolt!“ Aga väljastpoolt on meil, Jumal tänatud, ainult Kõigekõrgem. Rahvas on mitmekesine, koosneb erinevatest inimestest, ja erinevad inimesed käituvad erinevalt.

Ja Iisraeli pojad ehmusid, ja Iisraeli pojad kisendasid ISSANDA poole. Ehmunud võisid reageerida kas nagu need, kes tahtsid alla anda (paanikakülvajad), või nagu need, kes kisendasid Kõigekõrgema poole. Veel ühest hirmule reageerimise liigist loeme me edasi:

Kolmas reaktsiooni liik, mida me siin näeme, on reaktsioon stiilis: ma ju ütlesin, me ju ütlesime! Siin ei ole olukorrast väljapääsu, nad ei paku antud juhul midagi, kuid nad vähemalt lohutavad ennast: „Me ju ütlesime! Kui me sureme, siis me vähemalt leiame selles teise süüdlase, ja teine süüdlane – see on Moše.“ See on süüdlase otsimise küsimus.

Kui me näeme nii erinevat reaktsiooni, võime me ennast samastada ühe või teise rühmaga ja öelda: „Vaat need – head, aga need – halvad.“ Seda on kerge öelda, kui me istume köetud ruumis või kliimaseadmega ruumis ja on võimalus analüüsida, kuidas me ise sellisel hetkel toimiksime. Mis meis sisse lülitub, kui meie taga on meri, meie ees Egiptus? Paanika (end merre heita)? Soov alla anda (ja Egiptusesse tagasi pöörduda)? Agressioon (soov sõdida)? Või siiski usk (Kõigekõrgema poole kisendada)?

Niisiis, kõik variandid on loetletud, kuid me näeme hiljem, et Kõigekõrgem tahab õpetada muud.

See tähendab, te ei näe enam kunagi sellist jõudu Egiptusel ja samal ajal ei vaata te enam kunagi Egiptust selliste kartvate silmadega. Kõigekõrgem toob teile pääste ja vabastab teid mitte ainult Egiptusest, vaid ka hirmust Egiptuse ees kui tohutu impeeriumi armee ees.

Moše ütleb: „Ärge toppige end sellesse asja. Rahunege, vaikige seest ja vaikige väljast, otsekui oleksite kurdiks jäänud. Lõpetage kartmine, lõpetage selle reaalsuse valvas kuulatamine. Nautige vaatemängu, vaadake, kuidas Kõigekõrgem vabastust toob. Tehke oma asja rahulikult, alandlikult, ärge pöörake Egiptusele tähelepanu, unustage praegu tema olemasolu. Seda sõda peab Kõigekõrgem!“

Niisiis, egiptlased jõudsid iisraellastele järele, Iisraeli rahvas käitub erinevalt. Moše rahustab kõiki ja lubab, et Kõigekõrgem peab nende eest sõda, ja ütleb: „Olge rahulikud!“ See ei tähenda, et võib popkorni varuda ja lahingut jälgida. See tähendab tegutseda rahulikult, kooskõlastatult ja paanikata.

Need on hämmastavad sõnad, sest me ei lugenud sellest, et Moše oleks siin karjunud või Kõigekõrgema poole pöördunud. Mõned kommentaatorid ütlevad: „No vaat, kui Jumal talle nii vastas, siis sellest võime me aru saada, et ka Moše oli nende hulgas, kes kisendasid Kõigekõrgema poole.“ Võib nii aru saada. Teised kommentaatorid aga ütlevad, et Kõigekõrgem pöördub Moše poole osaliselt kui Iisraeli rahva poole. Tema ei pöördu kogu rahva poole, Tema räägib Iisraelile Moše kaudu: „Mida te karjute? Miks te kisendate Minu poole?“ Kuid ikkagi on arusaamatu: mis on halba selles, kui hädaajal Kõigekõrgema poole hüüda? Ja kommentaatorid ütlevad, et rahval oli kõik vajalik selleks, et lihtsalt tegutseda, ei olnud mingit põhjust ehmuda ja tunda end hädas olevat, sest Kõigekõrgem oli lubanud Oma kaitset, lubanud, et rahvas jõuab Tõotatud maale, jõuab turvaliselt. Võis (ja oli vaja) ainult pöörduda Kõigekõrgema poole, ütleme nii, juhiste saamiseks.

Viimane verb, linsóa, tähendab teele asuma, liikuma hakkama, liikumist alustama. Me teame, et Iisraeli rahvas on surutud vastu merd ja justkui ei ole tal kuhugi liikuda. Kõigekõrgem jätkab Moše juhendamist ja ütleb talle:

Kogu Iisraeli rahvas väljus kogu vajaliku amunitsiooniga. Me juba rääkisime, et kõik, mis vaja, on neil olemas: peata ükskõik kes, küsi mutrivõtit numbriga 14, ta sorib kotis ja annab. Ka Mošel on kõik vajalik olemas: tal on kepp. Seepärast ütleb Kõigekõrgem osaliselt: „Miks sa Minu poole hüüad? Sul on kepp. Sa võid suunata käe mere peale, ja meri lõhestatakse, jaguneb kaheks.“

Kõigekõrgema sõnu: „Mina annan kogu Oma raskuse vaarao peale“ võib tõlkida ka nii: „Mina saan kuulsaks vaaraos, tema sõjaväes ja ratsanikes.“ Kui võtta esimene variant, tõlkida sõna kavéd kui raskus ja meenutada, et füüsikas on jõud massi ja kiirenduse korrutis, siis võib aru saada, et Kõigekõrgem annab egiptlastele massi, lisab neile raskust, et nad tunneksid end ilusasti, tugevalt, et nad liiguksid suure kiirusega. Kõigekõrgem tugevdab egiptlasi igati, annab neile võimaluse tunda end tugevana. Sageli tahame me midagi teha Kõigekõrgema nimel või, hoidku Jumal – vastupidi, ei, ja meid takistab hirm, meid häirib hirm, ja me palvetame Kõigekõrgema poole, et ta eemaldaks meist need hirmud. Siin osutab Kõigekõrgem „armu“ vaarao kurjusele ja annab talle jõudu oma soove täita, Loojat mitte karta. Kõigekõrgem ütleb: „Mina annan jõudu vaaraole, kogu tema väehulgale, ja tema sõjavankritele, ja tema ratsanikele.“

Tavaliselt loeme me kõigis tekstides maláh adonáj, maláh Kõigekõrgema nimega. Maláh elohím – see on harv juhus, kui nii kirjeldatakse Jumala kohalolu maa peal. Antud juhul käib Jumal, nagu me teame, suitsusamba ja tulesambaga, käib rahva ees, ja siin toimub midagi ebatavalist: Jumalik kohalolu pöördub mere poole tulega, egiptlaste poole uduga, ja saabub selline järsk jaotus valguseks ja pimeduseks. Egiptlased osutuvad pimedusse mähituks, Iisraelil on valgustatud meri. Ja see osutab, et tuleb liikuda.

 Niisiis, need on Kõigekõrgema kohalolu kaks kujundit.

Selline täielik jaotus valguseks ja pimeduseks Iisraeli ja Egiptuse vahel kogu ööks.

See tähendab, meres tekkis läbipääs, paljastus kuiv maa, ja nüüd lähevad juudid, Iisraeli rahvas, astudes mööda kuiva maad, millele peale nende ei astu keegi ei enne ega pärast. Igaühel on mingi oma kuiva maa riba, millele kogu inimkonnast astus ainult tema.

See on üsna hirmus – sel moel mööda merd minna. Kõigekõrgem pani tuulega mere lahknema. See paneb muidugi nõutuks paljud uurijad, kes tahavad, püüavad kuidagi Kõigekõrgema asja kergendada, ja ütlevad: „Kõige tõenäolisemalt ei toimunud see suurel Punasel merel, vaid järvede piirkonnas. Seal, Niiluse deltas, oli mitu omavahel ühendatud järve, mida egiptlased kasutasid maaparanduseks, Niiluse ühendamiseks merega, laevanduseks, ja on isegi papüürusi, mis nimetavad seda paika Suf“. Enamgi veel, Vana-Egiptuse Anastasi papüürus ütleb, et seda paika nimetatakse ka heebrea keeles Suf. Ja võib oletada, et just seal – mitte meres, vaid selles madalas sellises, peaaegu lastebasseinis – toimus ime, ja seal läksid juudid üle mere. See on, nagu ma juba ütlesin, muidugi katse kergendada Kõigekõrgema tööd ja teenimist. Võib-olla nii see oligi. Meil ei ole täpseid tõendeid, ei ole kaarti, ei ole fotosid. Iisraeli poegadel ei olnud instagrami, nad ei pannud sinna üles selfisid, et me täna näeksime, kust nad läbi läksid. Ja seda paika võib otsida arheoloogia seisukohast, ajaloo seisukohast, kuid valida seda selle seisukohast, milliseks imeks Kõigekõrgem on võimeline ja milliseks – mitte, see on minu arvates ebamõistlik lähenemine.

Saabub mingi hetk, kui kõik on meres: Iisraeli rahvas ja egiptlased. Loomulikult väljub esimesena teisele kaldale Iisraeli rahvas, ja 24. salmis loeme me, mis hakkab toimuma hommikul:

Toora kasutab sageli keelt, võib öelda, templikeelt, mida kasutatakse igas templis, sealhulgas ka Iisraeli rahva templis. Vahetusi ja valvekordi kasutati praktiliselt kõikjal nii templites kui ka paleedes. Öö jagati kolmeks võrdseks osaks, ja öösel toimus kolm valvevahetust. Hommikuse valvega lõpeb õhtune vahetus, lõpeb viimane öine vahetus, ja on aeg vahetada valve hommikuse ülemuse vastu, hommikuse vahetuse aeg, see tähendab kõige-kõige koit.

Sõna lehaškíf tähendab alati ülevalt vaatama. Me juba lugesime (12:7) sõnast maškóf (ukse ülapiit) – see on see, mis asub üleval, ülemine põikpuu; samast tüvest ‒ alla vaatama, ülalt vaatama; samast tüvest on sõna miškafájim, prillid tänapäeva heebrea keeles, ja sõna haškafá – maailmavaade, see tähendab üldse nägema, üldiselt nägema.

Paljud ütlevad, et tuli ja suits segunesid Egiptuse rahva kohal. Kuiv maa muutus mudaseks, hobused hakkasid jalustesse saadik selles kuivas maas kinni jääma, egiptlased läksid segadusse. Me võime öelda, et vaarao sööstis tohutu kiirusega merre, tundes end otsekui „maasturis“ valju muusikaga, ja vajutas kogu jõust gaasi, Kõigekõrgema julgustusel. Kõigekõrgem ise otsekui vajutas talle gaasipedaali, lisades talle jõudu. Ja äkki, gaasipedaali lahti laskmata, täielikus pimeduses, vajutas vaarao veel ka pidurit. Ja loomulikult juhtus väike tehniline rike.

See tähendab, rattad tulid lahti, põrkasid sõjavankrilt eemale, kuid inertsijõud kandis vaaraod edasi. Võib-olla ta ei saanudki eriti aru, mis toimub – muusika oli „maasturis“ kõrvaklappides.

Sõna lanús tähendab taganema, põgenema, varjuma. Vaarao armee hakkas nurisema ja tahtis põgeneda, tahtis ümber pöörata. Kuid ta ju vajutas kaua-kaua gaasi, jõudu on seal palju, ja ümber pöörata, põgeneda ei ole sugugi nii lihtne. Aga Kõigekõrgem ütleb sel hetkel Mošele:

Kui Kõigekõrgem kuidagi tegutses mere sees ja hoidis seda tagasi, siis hommikuks pöördus meri tagasi oma kuju juurde. Kõigekõrgem lakkas sellele mõjumast. Selle kohta on väga palju midrašeid, me räägime sellest omal ajal.

Kõigekõrgem otsekui tõstis üles ja raputas maha kogu nende transpordi, kõik nende hobused; nagu hobune heidab seljast õnnetu ratsaniku, nii heitis Kõigekõrgem egiptlased merre.

Kogu vaarao väehulk hukkus. Toora ei ütle siin midagi vaaraost endast. See lubab kommentaatoritel, midrašidel oletada, et vaarao on siiski ainus, kes kogu selles loos ellu jäi ja kuidagi uuesti karjääri tegi. Prohvet Jona tuleb Ninvé linna prohvetlikult kuulutama, ja vaat, seal on võimul meie vana tuttav vaarao, kes juba hästi teab, kui ohtlik on Kõigekõrgemaga vaielda, ei taha teist seeriat, Egiptuse nuhtluste teist hooaega ja annab kiiresti alla. Vaat miks nad nii kiiresti meelt parandasid. Noh, see kõik on muidugi ainult midrašid, uskuda neid või mitte – see on igaühe valik. Minu jaoks on need midrašid ilusad, kuid kahtlased. Nii või teisiti, egiptlastest ei jäänud keegi ellu, kogu see ilus, võimas, tehniliselt varustatud vägi, kõik hukkus.

Võib oletada, et meri sulgus, nagu sulgub tõmblukk riietel. Selles osas, kus olid egiptlased, oli meri justkui juba „kinni tõmmatud“, aga selles osas, kus iisraellased lähevad, on meri veel lahti. Seepärast kordab Toora meile seda teksti, näiks, et see on kordus, aga ei, Toora kirjeldab olukorda.

Siin on huvitav sõna homá (müür) kirjapilt. Erinevalt 22. salmist on sõna homá kirjutatud ilma tähekeseta וֹ (vav). Vokaali o võib selles sõnas kirja panna kahel viisil: pannes lihtsalt punkti tähe חֹ (het) kõrvale või tähe וֹ (vav) abil. Loetakse täpselt samamoodi, kuid seda nimetatakse puudulikuks kirjapildiks. Kui me kohtame Tooras lühikest või puudulikku kirjapilti, näeme me selles mingit vihjet.

Sõna homá ilma tähekeseta vav, nagu siin, võib lugeda ka kui hemá (viha). Veel on teatud jõud, ja vesi tahab juba oma jõu juurde tagasi pöörduda, ja Kõigekõrgem ühelt poolt andis merele täie jõu tagasi, teiselt poolt hoiab merd tagasi. Paljud ütlevad, et siin on ISSANDA viha, mis avaldub mingite Iisraeli tulevaste tegude eest. Võib ka nii aru saada.

Iisraeli rahvas lõpetas rahulikult oma tee, kuigi läks kiirustamata naistega, lastega, karjaga. Aga tolle aja kohta kaasaegse tehnikaga sõitvad egiptlased, nad kõik hukkusid. Iisraeli rahvas pääses paanikata, sagimiseta, ilma et oleks pidanud kuhugi jooksma, – rahulikult ja kiirustamata, nagu Moše ütleski, nagu Kõigekõrgem lubaski.

Surnud egiptlased uhuti mere kaldale. Kogu see grandioosne, hammasteni relvastatud Egiptus – kogu see uhuti mere kaldale. Moše ütles: „Sellistena, nagu te neid näete, ei näe te neid enam kunagi.“ Surnud, märg, kitkutud, sugugi mitte hirmus Egiptus uhuti kaldale, nagu Moše oli lubanud.

Pärast kõiki neid tegusid ei uskunud nad mitte ainult seda, et ISSAND täidab oma lubadusi, et Tema suudab toime tulla ja kaitsta ka kõige kriitilisemas olukorras, vaid uskusid ka (mis on samuti oluline) seda, et Moše on tõesti Kõigekõrgema teenija. Jumal tegutses avalikult nii, nagu Moše ütleb. Kui varem lubas Moše vaaraole nuhtlusi ja need juhtusid, siis siin täitus lubadus, mille Kõigekõrgem Moše kaudu Iisraeli rahvale andis, ja Iisrael uskus, et Moše on tõesti sulane, Kõigekõrgema saadik. Sellest algab õigupoolest Iisraeli kui rahva ajalugu.

Me peatusime sellel, et pärast grandioosset võitu Egiptuse üle, kui Kõigekõrgem uputas merre tolle hetke maailma kõige tugevama armee, uskusid iisraellased ISSANDASSE ja Mošesse, Tema sulasesse. Ja edasi selles lõigus, mida me täna loeme, kõlas imeline ülistuslaul. Iisraeli rahvas, olles tulvil tänutunnet Kõigekõrgema vastu, valab välja laulu ISSANDALE. Me loeme, üldiselt, ajaloo esimest Kõigekõrgema ülistamist.

Juba see on hämmastav. Me teame, et Moše tunnistas enda kohta korduvalt, et tal on raske rääkida, raske on tal diktsiooniga, tal on mingi kõnehäire. Üks asi on, kui Moše kogeles: me teame, et kogelejad laulavad üldiselt hästi, ja kogelemist ravitakse isegi lauluga. Me ei tea, kas Moše kogeles või oli tal mingi muu häire. Kui see oli midagi muud, näiteks, nagu öeldakse, „jänesemokk“, siis siin näeme me tunnistust Moše tervenemisest. Kuid enamgi veel, me näeme siin, et Moše hakkas laulma laulu koos kõigi Iisraeli poegadega. See tähendab, tohutu inimeste kogunemine (me rääkisime, et seal oli kuussada tuhat meest), ilmselt maailma ajaloo suurim meeskoor, alustab kooskõlastatult laulu. Oleks tore seda elavas esituses kuulda. Inimesed, kes töötavad kooriga, koorijuhid – on olemas selline elukutse nagu regent või koormeister – teavad, kui raske on õpetada koori esitama üht või teist laulu. Siin hakkas rahvas korraga laulma, ja kommentaatorid ütlevad, et esimest korda laskus Iisraeli rahva peale Püha Vaim, seda laulu lauldi berúah hakodeš, lauldi Püha Vaimuga. Rahvas laulis seda laulu ühe vaimuga, ühise vaimuga, üksmeelselt. Ja võib-olla Moše ei tervenenudki, vaid oli Püha Vaimu instrument, kes laulis tema kaudu, ja tal ei olnud, üldiselt, tervenemist vajagi, sest ruah hakodeš, Püha Vaim, võib kasutada ebatäiuslikke anumaid.

Juur gímel-álef-hei, millest tuleneb sõna ga'avá – uhkus, enese ülendamine, ei ole siin kasutatud muidugi negatiivses tähenduses: ki-ga'ó ga'á, sest suure ülevusega on Tema end ülendanud, või siis selline kahekordne kordus ülendas end- ülendas end: „Küll Tema sai kuulsaks, nii et sai kuulsaks!“

Sõna ramá juur ‒ see on huvitav juur, just heebrea keele lõunamurretes, lõunasemiidi keeltes on see säilinud juurena, mis tähendab laskma vibust, „lennutama“, midagi paiskama. Hobune ja ratsanik – see on midagi väga kaalukat, vaja on tohutut jõudu. Tol ajal ei olnud tanke ja suurtükiväge veel välja mõeldud.

Esimene sõna, ozí, tuleneb sõnast oz. See tähendab ühest küljest jõudu, julgust, teisest küljest tähendab see teatud söakust, võimet seista vastu reaalsusele, võib öelda: minu julgus, minu söakus. Teine sõna – zimrát. Tavaliselt, kui vaadata tänapäeva keele seisukohast, tõlgitakse sõna zimrá lihtsalt kui laul, see tähendab, kaks esimest sõna võib tõlkida kui minu jõud ja minu laul. Kuid piibli heebrea keeles tuleneb sõna zimrát juurest dalet-mem-reiš, damir – ohjeldatud jõud, jõud, mis oskab olla hea, jõud, mis ei ole agressiivne, vaid vastupidi, astub kaitseks välja. See on üks mehenime Damir tähendusi tänapäevani: rahulik, tugev inimene. See tähendab, rahulik, tugev Jumal, kõigutamatult tugev, ja võib tõlkida kui minu jõud ja minu jõud olla kõigutamatu.

Veel üks väga huvitav sõna – anvéhu. See on huvitav mitte ainult selle poolest, et Anvehu – see on minu noorima poja nimi (ta sündis sel perioodil, kui just seda peatükki parasjagu õpiti, kuigi see ei olnud nädalalõik, vaid Pesahi eelõhtu, aga see kõlas). Sõnal anvéhu on palju erinevaid tähendusi, ja lihtsale iisraellasele tänapäeva keeles on see arusaamatu. Sõna anvéhu võib mõista kui aní ve hu ‒ mina ja Tema: see on See, Kellega mul hakkab olema liit, Kellega ma sulan üheks. Võib tõlkida seda kui ma hakkan Teda ülistama, ma hakkan kõigile Tema ilu avama. Võib tõlkida kui Tema saab minu eheks, Tema teeb mind kuulsaks. Ja veel kaks varianti. Esimene on ma hakkan elama Temas, Tema saab minu oaasiks, teine –Tema hakkab elama minus. Kõik need viis tähendust on sellel imelisel sõnal anvéhu.

 On olemas hämmastav midraš, mis jutustab sellest, et neid sõnu ütlesid iisraellastest imikud, väikesed lapsukesed, ja just seda rida laulsid laste hääled. Lapsed mäletasid, et kui neid Niilusesse visati, uhuti nad kaldale, ja Jumal käis noormehe kujul ringi ja toitis neid sõrmelt nektariga nagu piimaga. Ja kui nad nägid teda mere ääres, hüüatasid nad: „Vaat see – on minu Jumal, ja ma ülistan Teda (veanvéhu)!“, selle sõna kõigis tähendustes. Nad tundsid Jumala, võib öelda, näo järgi ära, on olemas selline midraš.

Sõna iš võib tõlkida kui see, kes valdab; lahingu kuningas ‒ ISSAND, ISSAND valitseb lahingu üle. Kuid sõna iš lihtne tähendus on mees, see tähendab ISSAND ‒ sõjamees. Kommentaatorid ütlevad, ja see on kõige tõenäolisem lihtne tähendus: „Nad nägid Teda merel sõjavarustuses, ja Tema tõepoolest, inimese kujul, sisenes ja purustas sõjavankreid, selline oli nägemus.“ See on selline grandioosne, maailma esimene (kus sellega Hollywoodi omal võistelda) märulifilm, mida neil õnnestus vaadata. Ja kogu nende laul on jutustus, mis kujunes selle Kõigekõrgema võidu mulje all: „ISSAND – sõjamees, ISSAND on Tema nimi, vaat kes oskab sõdida ‒ see on ISSAND. See Kangelane – kõigi kangelaste Kangelane!“

Ja edasi tuleb jutustus, nagu jutustataks tõepoolest ümber hämmastavat lugu inimlikust kangelasteost, mille tunnistajaks on saadud. Ainult et siin ei ole peategelane muidugi inimene.

Sinu parem käsi – parempoolne käsi. Sõna jamín tähendab parem, kui öeldakse lihtsalt jeminehá (sinu parem), peetakse silmas muidugi paremat kätt: Sinu parem käsi on silmapaistva jõuga.

Sõna kam tähendab ülestõusev, kaméha – need, kes sinu vastu üles tõusevad.

Sõna harón (viha) on seotud ninasõõrmetega, see on nagu suits, mis tuleb välja Kõigekõrgema ninasõõrmetest. Tavaliselt öeldakse harón af, see on täielik väljend ‒ ninasõõrmete viha, ninasõõrmete nohin: ISSAND, piltlikult öeldes, nohiseb tulega, ja see põletab, see düüs põletab nagu õlgi tema vaenlasi.

Sõna nozél tähendab vedelik, kuid vedelik selles mõttes, et see voolab, et sellel on voolavus. Segadus meres – see on ühtaegu nii tardumine, külmumine kui ka kokkutõmbumine. Kuskil hoiab Kõigekõrgem vett kinni, ja selle tõttu tekib kuskil vete mullitamine. Ja on midrašeid, mis ütlevad, et kuskil see külmus, kuskil kees. Selline oli Kõigekõrgema imeline mõju merele!

 Üheksas salm – väga hämmastav salm, hämmastav oma ekspressiivsuse poolest.

Amár ojév erdóf assíg ahallék ‒ viis sõna, millest igaüks algab tähega álef. Vaarao – see ongi too vaenlane, kes ütleb: „Ma nüüd ajan taga, oi küll ma püüan nad kinni ja jagan saagi! Ma ei hakka istuma, ja mitte minu jalge ette ei hakata saaki laduma, nagu korralikele vaaraodele kohane. Ei, ma jagan nende saagi ise, mina, nagu kõige barbaarsem sõdalastest! Ja mu hing täitub nende kannatusega. Oi, küll ma alles elan end välja, ja tõmban oma mõõga, ja – ‚hoo sisse, õlg!‘ – purustan kõik, mis neil on.“ Paljud kommentaatorid näevad siin ka vägivalda, seksuaalset vägivalda, naiste vägistamist. Vaarao on hoos, tal on unistus, ta tormab edasi. Siin ei ole isegi sidesõna ja, tähekest vav, ta ei ütle: „Ajan taga, ja saan kätte, ja jagan.“ Ei, ei, ei, ta ütleb seda kõike vahetpidamata, tal on selline unistus. Teda tõepoolest kannab tema enda sisemine vaim.

Huvitav, ja see on säilinud tänapäevani: mõned Egiptuses viskasid sulatatud tina vette, tunnistuseks, et vaadata, milline kujuke sealt välja tuleb, et näha, kes on kurja silmaga vaadanud või kes on mingi nõiduse peale saatnud, näha vaenlase portreed, ja paljud näevad siin vihjet sellele. Nad läksid vette nagu tina, Sina ‒ Tunnistaja, Sinu tinapitser uputas nad, et kõik näeksid, et Sina tegid seda. Nad vajusid põhja, kuid sellega asi ei lõppenud.

Vaarao pidas end jumalaks, ja tema preestrid pöördusid jumalate poole, igaüks oma jumala poole. Ja igaüks, kes kaotas Egiptuses esmasündinud, palvetas oma jumala poole.

Öeldakse, et isegi kui nad olid põhja läinud, neelas maa nad veel, nii et inimesed neelas maa, ainult sõjavankrid jäid järele. On selline pärimus, kuid ma arvan, et siin on lihtsalt ekspressioon, mis jutustab Kõigekõrgema tegevuse vägevusest.

Me rääkisime, et üks sõna anvehu tähendusi on ma hakkan elama Temas, Tema saab minu oaasiks. Juur sõnas anvehu, ühe mõistmisvariandi järgi – nevé. Nevé midbár – see on tänapäeval oaas. Sõna midbár tähendab kõrb, aga nevé – see on elukoht, asupaik. See tähendab: „Sina juhid rahvast Oma pühaduse oaasi poole, paika, kus Sinu pühadus avaneb. Sina viisid rahva üle mere, päästsid selle ja juhtisid seda Oma pühaduse poole. Egiptlased määrasid Sina hukatusse, aga Iisraeli rahva eraldasid pühaduseks.“ Ja just see avaldab muljet kogu maailmas, just see, et eraldamine on võimalik: keegi, võib-olla isegi rahvas, on oma vaimse seisundi tõttu määratud hukatusse, aga keegi – pühadusse.

See väljend tippól alehém emáta vafáhad, muide, hakati kasutama needusena, millega ortodokssed juudid needavad Ješuasse uskujaid. Mul juhtus olema ühes kogukonnas, ja pidevalt hüüti mulle ja lastele järele sellist asja: „Tippól alehém emáta vafáhad!“ Kunagi ei ole antud ette aimata, kuidas sõna vastu kajab.

Tardusid nad nagu kivi ‒ nad tardusid, oodates selle tegevuse lõppu. See sarnaneb inimesega, kelle kõrvalt läheb mööda elevandikari, või inimesega, kelle ees kõnnib keegi relvastatu. Isegi kui nad ei ole selle konflikti osalised, tardusid kõik rahvad hirmust: saaks see ometi ruttu läbi ja oleks see meist võimalikult kaugel.

Me ei tea Jeruusalemmast veel midagi, me ei ole sellest veel midagi lugenud. Ja Moše ei olnud samuti sellest veel midagi lugenud, ta ei olnud lugenud prohveteid. Millest Moše siin räägib? Eelkõige Siinai mäest ja Taevasest Templist. On pärimus, et Mošel oli Taevase Templi nägemus: kui ISSAND end merel ilmutas, oli näha, et Tema laskub Taevasest Templist, ja Moše ütleb: „Sina viid nad ja lased neil maitsta, näitad neile Taevast Templit.“

Siin ei ole juttu Pühamust, mille tegid inimkäed, vaid Taevasest Pühamust: Sina juhid nad Taevase Pühamu juurde. Toora pidi tõepoolest olema redel taevasse, lepingu sõlmimise kaudu Kõigekõrgemaga tuli kasvada taevani. Kuid kõik ei läinud nii, nagu oli plaanitud, sellest loeme me hiljem veel.

See on justkui kõigi sündmuste kokkuvõte, lühike spoiler märulifilmist, mida Iisraeli rahvas vaatas, kogu ülistuslaulu kokkuvõte. Kuid sellega ülistuslaul ei lõpe.

Siin ei ole Mirjamit nimetatud „Moše õeks“, teda on nimetatud „Aharoni õeks“. Miks? Sest Aharon – see on see, kes õigupoolest õpetas rahvast, kes rääkis rahvaga. Aharoni õena tajuti teda rohkem, Moše oli veidi kaugemal. Ja kui naised kordavad, siis, nii-öelda, naiskoori regent ‒ see on Aharoni õde Mirjam, teda nimetatakse siin prohvetinnaks.

Minult küsiti ehete kohta. Oli selline huvitav küsimus: miks võeti ehted kaasa? Sa lähed ju kõrbe, lähed sellisele teekonnale, ja tuleb võtta ainult kõige vajalikum. Iisraeli rahvas läheb välja täies varustuses, kuid naised, mis on hämmastav, mitte ainult Mirjam, vaid, nagu me näeme, kõik naised, võtsid trummid kaasa. Neil ei ole mitte ainult trummid olemas, vaid nende järele ei ole vaja ka kuhugi minna, kohvris sobrada, laeriiulile ronida. Ei, neil on trumm kohe, kui midagi, neil on kohe vaat trumm kõrval. See on muidugi selline väike tamburiin, millele naised löövad, ja tantsivad. Ja kui mehed, meeskoor, lõpetasid oma esinemise, võttis Mirjam trummi ja vastas neile.

Mehed lihtsalt kõndisid. Naistel, olenditel, kes on loodud ilu jaoks, on nii trummid kui ka tantsud ette valmistatud. Vaat võib tähele panna, et kui Püha Vaim laskub, siis mehed seisavad rivis või kõnnivad rivis; naisi tõmbab Vaim sageli ringtantsudesse.

Mida tähendab vastas? Väga sageli on Ida muusikas, idamaises traditsioonis, teatav konkurents. Mehed laulsid, nüüd on naiste kord neile vastata. See on selline naiste „alaverdi“ meeste ülistusele, katse teha oma variant.

Ühest küljest võib öelda, et naised laulsid vähe, kuid laulsid mahlakalt, ja tahaks, et nad laulaksid veel, sest nad laulsid ainult just selle ühe rea. Teisest küljest võib seda teksti mõista kui tsitaadi algust. Nad laulsid täpselt samamoodi, nagu kogu selle ülistuslaulu laulis Moše, kuid lihtsalt siin tuuakse ainult laulu esimene rida. On palju laule, mida te, ma olen kindel, tunnete esimese rea järgi ja saate aru, mis oli edasi. Ja täiesti võimalik, et naised esitasid sama ülistuslaulu, kuid naiselikult, muusika saatel, mitte a cappella, vaid tamburiinide, tantsudega, hoogsalt, ilusasti. Kogu Iisraeli rahvas laulab, kogu Iisraeli rahvas on Püha Vaimu haaratud. Hämmastav elamus. Kuid, nagu alati juhtub, on inimloomuses kõik dünaamiline. Seepärast lugegem, mis oli edasi.

Vaat, justkui võiks selles kohas öelda: „Nüüd hakkab Iisraeli rahvas nurisema, porisema ja ütlema: ‚Mis siis, jälle pole meil vett?‘“ Aga kujutage endale ette, et rahvas läheb suure hulga laste ja naistega. Rahvas oli muidugi imesid näinud, aga juua tahab. Temperatuur on plusspoolel, sel ajal on Siinais umbes +45-50 C˚. Palav, higine, lämbe, tahaks juua, tahaks nägu loputada, end pesta, no ja palju muud tahaks veel. Vesi – see on elu. Ja kolm päeva ‒ see on juba väga pikk aeg, et kannatada. Siis hakkavad nutma lapsed, nende järel hakkavad karjuma naised, siis muidugi haaravad peast kinni mehed.

Mõnikord näidatakse heebrea keeles suunda sõna lõpus. Näiteks bait (maja) ‒ habaita (koju). Timná (koha nimi) ‒ Timnáta (Timnasse), see on paik, kuhu läheb Jehuda, kus ta kohtab Tamarit. Mara (paik, kus on kibedad veed) ‒ Marata (Marasse), paika, kuhu nad tulid. Mará kirjutatakse tähega hei lõpus, aga lõunasemiidi keeles – Marát, täht hei läheb üle täheks tav, me loeme seda prohvetite raamatutes. Niisiis, nad käisid kolm päeva, otsisid vett. Lõpuks jõudsid nad veekoguni, aga võta näpust: selle paiga veed on kibedad.

Võib öelda, siin võib nii mõista, et täpselt samuti, nagu Kõigekõrgem paiskas vaarao sõjavankrid merre, nii paiskas Tema ka puu vette. Aga kõige tõenäolisemalt siin näitas, andis talle osutuse puule, ja Moše viskas selle vette.

Kaks sõna: šam (seal) ja sam (pani) kirjutatakse täiesti ühtmoodi, kuigi hääldatakse erinevalt.

Mida tähendab seadus? On olemas käsud. Käsk ütleb näiteks: „See kuu on teile – esimene kuu. Tehke nii ja naa, ja nii ja naa toimige Pesahi suhtes, siis ja siis tapke ohver“, see kõik oli juba olnud. Mida siis tähendab seadus? Need on suhtlemise reeglid, vastastikuste suhete reeglid. Esimest korda jutustas Kõigekõrgem, kuidas ehitada Temaga, Jumalaga, suhteid: „Et te edaspidiseks teaksite, kuidas Minu poole pöörduda.“ Seda seadust me 26. salmis loemegi:

Esimest korda, esimest korda kogu Tooras mainitakse siin väljendit ISSAND, sinu Jumal (adonáj elohéha). Ja sellest väljendist saab veel pikaks ajaks Kõigekõrgema Nimi. See tähendab: „Kui sa kuulad ISSANDAT, oma Jumalat, kui sa tahad, et Tema oleks sinu ISSAND, sinu Jumal, siis vaat millised peavad olema suhted Temaga ‒ sa kuulad Teda.“

Rahvas muretseb pidevalt: äkki me nüüd tegime pattu, me tegime midagi valesti, meie Jumal mõtles ümber, ja nüüd tahab Tema meid tappa veepuudusega või millegi muuga. Kõigekõrgem sätestab siin suhted, sätestab vastastikuste suhete süsteemi: „Kuula Mind, pane tähele Minu käske, täida Minu seadusi, ja Mina ei löö sind, nagu Mina lõin Egiptust. Sest Mina olen ISSAND, sinu Arst. Mina olen Ravitseja. Minu eesmärk on sind tervendada, mitte hukutada, tervendada, mitte hukutada. Kui sa elad Minu käskude järgi, kuulad Mind, siis kui midagi juhtub, võta seda kui tervendamist, mitte kui seda, et Mina püüan sind peksta ja hukutada.“

Me lugesime juba sellest, et Iisraeli rahvas oli leeris paigas, mille nimi on Mará, mis tähendab kibedus, ja tundis teravat veepuudust, sest selle paiga vesi oli kibe, mispärast see paik õigupoolest nii nimetatigi. Kõigekõrgem käskis visata puu vette, vesi muutus magusaks (magusaks nimetatakse heebrea keeles magedat vett). Samuti andis Kõigekõrgem Iisraelile omamoodi esimese seaduse, kõigi seaduste seaduse, inimese ja Kõigekõrgema vastastikuse suhte algaluse: „Kui sa kuulad Mind, kuulad Minu käske, siis Mina, ISSAND, ei too sinu peale ühtegi neist nuhtlustest, mida Mina tõin Egiptusele, sest Mina olen ISSAND, sinu Tervendaja.“ See oli peamine järeldus, õppetund viibimisest paigas, mille nimi on Mará.

Ja me jätkame edasi lugemist.

Siin näeme me, et vett on juba piisavalt, isegi üleliia, terved 12 allikat. Kogenud silm võib tabada, et need allikad ei ole nii väga võimsad, kui seal on kõigest 70 palmi. 70 palmi – see ei ole vete rohkus. Aga kõigile jätkus, ja keegi ei kaevanud, nagu me näeme. Ja muidugi, kui me kohtame arve, tahame me väga mõista nende sümboolikat. 12 allikat – no muidugi, need on 12 suguharu, 70 palmi – no, need on 70 vanemat, kes hiljem tulevad, või 70 inimest, kes läksid alla Egiptusesse, 70 hinge, kes tulid koos Jaakoviga – väga sümboolsed arvud Iisraeli jaoks. Milleks seda tehakse? Jah, enamik kommentaatoreid näeb seda, sest seda on võimatu mitte näha, ja nad küsivad: „Aga milleks? No vaat, hästi: meid on 12, ja allikaid on 12; meid oli 70, ja palme on 70 ‒ vaadake, milline kokkusattumus!“ Ja selles on teatud lapselik rõõm: „Vaata, issi, mul on punane maika, ja iste, millel ma istun, on punane, ja mulle anti ka punane taldrik!“ Nii vähemalt rääkisid minu lapsed, ja paljusid teisi lapsi olen ma kuulnud, kes selliste kokkusattumuste üle rõõmustasid, nähes selles rõõmus telegrammi oma ellu, sõnumit Kõigekõrgemalt: „Vaata, millise kokkusattumuse valmistas meile Too, Kes neid kokkusattumusi korraldab – Tema on Meister, kõigi kokkusattumuste Valitseja. Ja seepärast ütlevad kommentaatorid, et algusest peale, juba enne maailma loomist, nägi Kõigekõrgem ette, et tuleb selline oaas, kus on 12 allikat ja 70 datlipalmi, mitte 65, mitte 73, vaid just 70, et Iisraeli rahvas näeks seda hoolt lapseliku rõõmu eest, näeks, et Kõigekõrgem hoolib meie kõige-kõige lapselikumatest rõõmudest, meie kõige-kõige lihtsamatest rõõmudest, kui me, nagu näib, rõõmustame sellise kõige lihtsama asja üle. Ja see oli õppetund – paik, mida nimetatakse Elimiks.

Muidugi, nagu iga peatuspaika, püütakse ka seda leida. On olemas selline paik nimega Ajun-Mussa, ehk Moše allikad, see asub Siinai kõrbe piiril, praegu on see beduiinide küla, ja seal on tõepoolest 12 allikat. Palmidega on seal nüüd probleem, neid on kasvanud lugematul hulgal, aga vaat 12 allikat on säilinud, ja paljud ütlevad, et see on just see paik. Nii või teisiti, vaat selle paiga peamine õppetund, see, mida me võime näha Toora lihtsast tähendusest.

Muidugi on palju müstilisi kommentaare arvude 12 ja 70 kohta, nende tähenduse kohta Elimi paiga jaoks, mida võib mõista kui olám (maailm) või kui he'elém (kadumine), ja palju muud huvitavat. Aga see ei ole enam Toora lihtne tähendus, vaid remez või isegi sod, kabala alused, ja me sinna, vähemalt praegu, ei lähe.

Nõnda oleme me lõpetanud 15. peatüki ja hakkame lugema 16. peatükki.

Miks on eraldi märgitud, et tulid kõik, et jõudsid kohale kaotusteta? Olid pikad teekonnad, inimesed tegid teekondi laste ja naistega, ja läbida kaotusteta selline vahemaa, see oli juba ime. Vaatamata veepuudusele, kõigile puudustele, on näha, et Kõigekõrgema hoolitsus on siin ilmnenud.

Niisiis, täpselt kuu aega pärast väljaminekut Egiptusest tulid nad sinna. Kuu oli möödunud. Mida see tähendab? Rahval hakkas toidumoon lõppema. Vanaema keedetud kana sõid nad ära esimesel päeval, matsat närisid nad veel kaua, siis läksid käiku võib-olla konservid, aga kolmekümnendaks päevaks oli kõik otsas. Muidugi tekib küsimus: neil on ju kariloomad, nad ju lähevad suure hulga kariloomadega? Ja siin tuleb mõista, me rääkisime, et kariloomi nimetatakse mikné ‒ omandus, majapidamine. Kariloomad – see on nende säästud, see on nende investeering. Ja olukord sarnaneb selle inimese olukorraga, kes ootamatult vallandati, ta jäi tööta, tal on säästud olemas, aga ta ei saa säästusid ära süüa, ta ei kogunud neid selleks. Ja inimene muretseb selle pärast, et ta tahab, et tal oleks töö, tahab püsivat elatist, sest kõrbes oleme me teadmata kui kaua, aga säästud võivad lõppeda väga kiiresti. Mitte ükski karjus, mitte ükski inimene, kes tegeleb professionaalselt karjakasvatusega, ei söö oma karja ära, seepärast kujunes olukord pingeliseks. Ja inimesed mõtlevad natuke kaugemale: karjast ei jätku söögiks kuigi kauaks, ja üldiselt, tõepoolest, mure homse päeva pärast on vajalik. Inimesed mõistavad, et minna on veel kaua, toidumoon on otsas, neid viidi pikka teed, oleks saanud kiiremini läbi minna, ja inimestel on mitmesuguseid mõtteid tuleviku kohta, ja nad jagavad neid aktiivselt.

Vaatamata sellele, et nad tulid kõik koos, kaotusteta, kaebavad nad. Nad muutusid rahulolematuks sellega, et Moše ja Aharon tõid nad kõrbesse või viisid nad sellist teed, ja vaat, mis neil on huulil, mis neil on südamel, vaat mille üle nad kaebavad:

See tähendab, missugust surma te tahate surra? Kui juba surra, siis oleks tore surra õhtusöögi ajal, kui me istume al-sír habbasár (lihapaja peal), selle ligidal, ümber katla, lihapoti, sööme kuumi lapikleibu-pitasid, ja me sööme õhtust; vaat pärast sellist toitvat õhtusööki oleks hea surra! Hea on surra kõht täis, rahulolevana, lõkke ääres, Egiptuse liha ja Egiptuse leivaga pajakese juures. Kui juba surra, siis oleks meil parem olnud surra küllusest, Egiptuse rohkusest – noh, nii meenutavad inimesed, nagu tuntud filmis: aga vanglas antakse praegu makarone! Nii nad meenutavad Egiptust ja ütlevad: „Tore oleks olnud surra kõht täis, aga nüüd me hakkame siin nälga surema!“ Nälga surra, see on tõepoolest kurb ja valulik surm, aga nad ei tea, et see neid ei ähvarda.

Sõna léhem tänapäeva heebrea keeles, ja üldse piibli heebrea keeles, tähendab leib. Ühel korral prohvet Tsfanjal kasutatakse seda teises semiidi tähenduses, tähenduses liha. Liha, leib ja ihu ‒ üks ja sama sõna. Sõnad milhamá (sõda), lehilahém (sõdima) – on samuti sõnast léhem just tähenduses ihu.

Küsimus: kuidas see nii, mida see tähendab? Milleks on vaja seda rahva proovilepanekut? Esimene osa – noh, kui rahval on elatis, kui ta teab, et talle on homseks päevaks toit tagatud, kas ta siis tõepoolest kuulab Kõigekõrgemat? Kas tal on siis vaja Kõigekõrgema seadust? Kui talle niigi lubatakse päästmist, kas ta hakkab siis seadust pidama? Aga kontrollime järele. Lubame talle püsivat leiba, leiba antakse ilma mingite tingimusteta, Mina ei võta seda kindlasti ära, aga küsimus: kas te siis kuulate Mind?

Proovilepaneku teine osa: kui inimesel on jõukus, võib teda „ära kanda“. Tal tekib hunnik vaba aega, seda vaba aega võib kulutada selleks, et kuidagi süvendada Kõigekõrgema tundmist, ehitada suhteid Kõigekõrgemaga, aga võib kulutada selleks, et mitmekesistada oma vaba aja veetmist ja sellest küllusest langeda halbadesse asjadesse. See on samuti üks proovilepanekutest.

 Pealegi, kuivõrd suudab rahvas tõepoolest leppida vähesega ja mitte alustada tülisid selle külluse taustal? Kellele on lihtsast ülalpidamisest küllalt, et enam ligimesega mitte tülitseda? Me loeme hiljem, et Moše istub hommikust õhtuni ja mõistab rahvale kohut. Rahvas, kellel on üldiselt nii leib kui ka elatis, kui ka öömaja, kui ka kariloomad, käib pidevalt vara pärast kohut, pidevalt tülitseb. Arenenud kohtupidamine „riputati“ ühe inimese kaela. Sellest tuleb juttu järgmises nädalalõigus, aga me võime juba praegu öelda, et võib-olla on see proovilepanek selle kohta, kas igaüks leppib oma väikese taevase leiva osaga, nagu öeldakse: „Meie igapäevast leiba anna meile iga päev.“ Aga võib-olla mitte ainult meie oma, võib-olla tahame me veel ka kellegi teise oma?

Teisisõnu: „Reedel annan Mina ka hingamispäeva leiva.“ Huvitav on see, et kommentaatorid ütlevad: „See tähendab, et Mašiahi tuleku eel, Mašiahi ajastul, kui läheneme hingamispäevale, siis avaneb teadmiste kahekordne portsjon. Võib avaneda nii lihtsa tähenduse teadmine kui ka saladuste teadmine avaneb. Tuleb välja Toora kahekordne avanemine, sest Toora ‒ see on leib, ja Mašiah avaneb rohkem, sest ka Mašiah ‒ on leib, mis tuli alla taevast.“ Sellise lubaduse andis Kõigekõrgem Mošele. Kõigekõrgem ütles: „Te tahate toitu? Toit tuleb!“

Moše ja Aharon, kaks juhti, ütlevad: „Meie – mis?“ Pöörakem tähelepanu sõnale ma, tavaliselt tõlgitakse see sõnaga mis. On olemas teine tõlkevariant, kus sõna ma tõuseb teatud müstilisele astmele. Moše ja Aharon ütlevad: „…venáhnu ma – aga meie, meie oleme kõigest ‚ma‘. Selles variandis on ma ‒ instrument Kõigekõrgema vastuvõtmiseks, ma ‒ see on vastuvõttev jõud, see on maailmakõiksus. Erinevalt sellest mi (kes)‒ see on ISSAND, see on toimiv jõud. Mi ‒ see on Looja, ma ‒ see on maailmakõiksus. Loojat nimetatakse „Kes“, maailmakõiksust – „mis“. See tähendab: „Mis meie oleme? Me oleme siin kõigest ainult Kõigekõrgema instrumendid. Ärge, nagu koerad, hammustage keppi, mis te just meie peale kaebate?“

Mida ütleb Moše? Ta ütleb: „Õhtul te saate teada, õhtul te saate liha.“ Sellest tekkis traditsioon, et liharoogi süüakse õhtul. Sellest samast tekkis traditsioon süüa kaks korda päevas, see on olemas Lähis-Idas. Muidugi, tänapäeval süüakse sagedamini, aga oli nii, et hommikul söödi lihtsat toitu, näiteks leiba taevast, aga õhtul söödi toitu, mis oli, ütleme nii, luksuslikum – lihakat vutti, nagu me hiljem teada saame, see tähendab rasvast linnuliha. Ijari kuu, kuu pärast rahva väljaminekut Egiptusest – see on kuu, mil vutid koguvad rasva enne pikka lendu, sel ajal on lind kõige rasvasem. Kevadel on vutt muidugi suures hinnas, aga rahvas seda veel ei tea. Rahvale lihtsalt lubati liha ja lubati, et Kõigekõrgem Ise tuleb ära kuulama, tuleb reageerima, vastama pretensioonidele, mida Iisraeli rahvas Talle esitab.

Me peatusime teiega sellel, et rahvas oli rahulolematu, et toiduained said otsa, süüa ei ole midagi, silme ees terendab näljasurm, näljasurma väljavaade. Ja rahvas hakkas ütlema: „Parem oleks meile olnud, kui Jumal oleks meid tapnud pärast toitvat õhtusööki Egiptuses, kui et nii siin kõrbes nälga surra.“ Moše ja Aharon suunasid rahva ümber, ütlesid: „Mis te meie peale kaebate? Te ei kaeba meie peale, te nurisete Kõigekõrgema vastu. Kõigekõrgem räägib teiega.“ Ja alates 11. salmist me loeme, et Kõigekõrgem, nagu lubaski, räägib sellest, et Tema annab leiba ja liha, annab rahvale toidu.

Kõigekõrgem ütleb: „Õhtul Mina annan teile liha, hommikul annan Mina teile leiba kõhu täis. Liha – lihtsalt õhtul süüa, aga leiba on hommikul küllalt. Ja sellepärast, et Mina teile seda annan, te teate, et Mina olen ISSAND, teie Jumal.“ ISSAND täidab Oma lubadusi, ISSAND tegutseb plaani järgi, ja Tema plaanis ei ole, et keegi sureks kõrbes nälga.

Sõna vutt on siin kirjutatud ainsuses. Täpselt samuti, kui on palju kalu, öeldakse „kala“, või kui on palju linde, öeldakse „lind“ – koondkujund. Ja siin on teksti järgi „tõusis palju vutte“, aga heebrea keel kasutab üht koondsõna: vutt, seepärast – ja tõusis vutt (vattá'al hasselav).

Vutt langeb leeri alale, terve ijari, et teha vihma vuttidest, kes, nagu me ütlesime, on sel ajal küllalt rasvased. Nad koguvad rasva rändekuuks. Need korjati kokku ja (nagu ütlevad mõned kommentaatorid) osa neist jäeti „paljundamiseks“. Pole raske meisterdada puure ja peale kariloomade pidada veel vutte igapäevaseks kasutamiseks. Jäära ei saa alati tappa: me ütlesime, et rahvas viib karja Iisraeli maale. Kari – see on tema vara, see on tema investeering, tema sääst. Aga vutid on igapäevaeluks väga mugavad ja võimalik, et paljud kasvatasid veel mõnda aega vutte. On kommentaatoreid, kes ütlevad, et kõrbes olid vutid kogu aeg. See ei mahu natuke Toora lihtsa tähenduse sisse, ja me räägime sellest, kui loeme vuttide loo teisest osast. Aga praegu peatugem sellel, et Kõigekõrgem saatis õhtul vutid, aga hommikul saatis midagi eriti huvitavat: kastekihi.

Keegi ei tea, mida tähendab sõna mehuspás, sest see esineb kogu Tooras ainult üks kord. Tänapäeva heebrea keeles tähendab mehuspás katsudes kare, krobeline. Sõna mõtet võib mõista ka nagu koorest puhastatud, nagu midagi siledat, millelt on kate eemaldatud. Arusaamatu sõna ja kahjuks jääbki see arusaamatuks, aga võib tõlkida kui õhuke ja krobeline kiht. See on see, mida juudid nägid, kui nad hommikul ärkasid. Kevad, temperatuur plusspoolel, isegi varahommikul juba +25-30 C˚, ja järsku midagi härmatisekihi sarnast maa peal.

Seda väljendit, man hu, võib mõista mitmel viisil. Sõna man võib tõlkida kui mis, aga see ei ole heebrea keelest, vaid tõenäolisemalt aramea keelest. Heebrea keeles kasutati seda võib-olla kui midagi ülevat, midagi sellist pompoosset, imestunud küsimus: mis see siis on?! Võib-olla kasutati seda kui võõrsõna. Mõnikord esitavad inimesed, et edasi anda imestuse ja arusaamatuse määra, justkui see, mille kohta nad küsivad, ei ole sellest maailmast, on imeline, küsimuse võõrkeeles, näiteks „was ist das?“, mitte „mis see on?“ Vaat midagi sellises vaimus, see on samuti võimalik mõistmine. Veel ühe mõistmise variandi pakub Raši: sõna man tähendab aperitiivi või antipasti, seda, mida on kombeks süüa enne sööki, omamoodi väike suupiste. See tähendab, inimesed nägid ja ütlesid: „Opa! Vaat ja suupiste meile!“ Ütlesid nii (ki lo jadeú ma-hú), sest ei teadnud, mis see on. Proovisid, vaatasid ja ütlesid: „See on meile enne leivakest, meid tahetakse siin millegagi toita.“ Mulle on kõige lähedasem mõistmine, et nad tõesti küsisid, mis see on, lihtsalt sellepärast, et ei teadnud.

Aga on veel üks oluline tähendus, mis ei ole päris pšat, ja siiski on see sellele lähedal. Me ütlesime: sõna man tähenduses mis – see ei ole lihtsalt sõna „mis“, see on materiaalne maailm, see on loodu. Kõike loodu hulgas nimetatakse mis. Nii ütlesid Aharon ja Moše (16:7): „…venáhnu ma“ ‒ „Aga mis meie siis oleme?“ Nii küsib inimene sageli: „Mis ma olen?“ tähenduses „ma ei ole midagi väärt, ma olen kõigest loodu“. Mani võib mõista kui „mis“ taevast alla tulnud, kui „mis“ kelleltki alla laskunud või kui „mis“ ‒ sõna, mis sai ihuks. Me loeme sellest kohe, ja ma selgitan, miks lihtne tähendus lubab sellist mõistmist.

Ja edasi jätkab Moše:

Ja vaat seda lauset „see on sõna, mille ISSAND käskis“ võib seostada eelmise salmiga: „see on leib, mis tuli alla taevast, ja see on sõna, mida ISSAND käsib“. Aga võib seostada ka selle salmiga: „koguge sellest igaüks oma isu järgi…“ Milleks ma seda räägin? Sellepärast, et pšat lubab lugeda, et Toora ütleb siin: „see on leib, mille Kõigekõrgem teile andis, see on sõna, mille Tema käskis“. Aga veel võib meenutada, et sõna léhem (leib) tähendab ka ihu: „See ihu, see liha, mille Kõigekõrgem teile andis (see käib nii vuttide kui leiva kohta) ‒ see on sõna, mille Tema teile käskis.“ Sellist eelkuju võib siin näha, ja see ei ole kaugel pšatist, see ei ole draš, see on väga lähedal lihtsale tähendusele.

Omer ‒ see on 2,2 liitrit. Kui ümardada 2,5 liitrini, siis nii palju seda „härmatist“ maast, seda leiba, sai igaühe kohta koguda. See tähendab, inimene läks välja, kogus viiele, see on veidi rohkem kui ämbritäis mani. Või läks inimene välja, kogus kümnele, kogus 2 ämbrit mani, et jätkuks igaühele, kes kui palju sööb. Mitte sööklanorm, mille järgi kui palju sulle pandi, nii palju sa ka sööd, vaid et sulle jätkuks: võtku igaüks oma isu järgi.

See tähendab, vaatamata sellele, et keegi armastas rohkem, keegi armastas vähem, omer ‒ see kaitses selle eest, et ei oleks üleliigset ega oleks puudust.

Siin viivad kommentaatorid meid tagasi arusaamatu sõna mehuspás (krobeline) juurde, millest ma juba rääkisin. Mõned ütlevad, et gematria, sõna mehuspás (krobeline) arvväärtus, ‒ see on 248, see on inimese organite arv. Ja seega on siin teatud vihje sellele, et man toitis kõiki inimese organeid, see on selline täiuslik toode, seda jätkus kõigile selles doosis, milles seda anti. No, ja kuidas siin mitte meenutada seda, mida öeldakse raamatus Devarim (8:3): „…mitte üksnes leivast ei ela inimene, vaid sõnast, mis lähtub Jumala suust.“ Kui inimene sööks end täis leivast, siis proportsioon, kogus omaks tähtsust mani suhtes, aga kuna inimene küllastub Jumala sõnast, millega see leib on loodud, siis ei ole ka vajadust võtta rohkem või vähem kui omer. Vaat sellised kommentaarid, sellised mõtted sünnivad selle ümber.

See tähendab, kõik, mis te võtsite, sööge õhtuks ära, ärge jätke hommikuks. Mis on selle mõte? Miks peaks inimene äkki tahtma jätta mani enda juurde hommikuni? Me loeme edasi, et niipea kui päike tõusis, soojendas oma esimeste kiirtekestega kõrbe, see man sulas. Tähendab, et seda korjata, tuleb vara ärgata. Ütleme, ijari kuus tuleb ärgata umbes kell 05.15 ‒ 05.20 hommikul, sest kella 05.50-ks on juba hilja midagi korjata, kõik sulab ära. Mitte igaüks ei taha, olles õhtul vutte söönud, tõusta hommikul kell 5 hommikul ja minna mani järele. Seepärast on loogiline öelda: „Jätame endale natuke alles, hommikul sööme hommikust, ja seal, Jumala abiga, venitame vuttideni välja, see man, see on nii toitev!“ Seepärast teeb rahvas, nagu ikka juhtub, peaaegu alati, kui Moše midagi ütleb, teisiti:

Nad ei kuulanud teda, juba sellel tasandil ei tahtnud inimesed vara tõusta, mani korjata. Ja kuna kujunes nii, et mani varuda ei õnnestu, loeme me 21. salmis:

See tähendab, inimestel tuli siiski, vaatamata juudi leidlikkusele, tuli siiski hommikul vara tõusta ja korjata mani igal hommikul.

Reede – see on hingamispäeva eelõhtu. Selle sündmuse mälestuseks, selle nähtuse mälestuseks õnnistavad juudid iga hingamispäeva söömaaega kahe terve leiva üle, kahe kukli üle või kahe muu leiva üle, kahe hala üle, nagu kahekordset leiba, mida korjati kõrbes.

Seekord otsustas rahvas mani mitte salvedesse peita. Nad imestasid, et seda on nii palju, tulid ja ütlesid Mošele: „Mida sellega teha? Meil tuli ootamatult kaks korda rohkem kui norm, kas meile tõsteti ratsiooni või mis üldse toimub?“

See tähendab, kõik, mis vaja, valmistage täna hingamispäevaks, ja valmistage kõik, mis te korjasite, kahekordne portsjon, ja jätke hommikuni kõik, mida teil hingamispäevaks vaja läheb. Hingamispäeva hommikul ei ole vaja vara tõusta. Siit pärineb vana traditsioon magada hingamispäeval kaua, suureks naudinguks peetakse magada hingamispäeval nii hommikul kui päeval, ja üldse, hingamispäeval on väga hea magada. Ja seekord kuulati Mošet.

Aga kes me siis oleme, kui me ei kontrolli? Leidus siiski loodusuurijaid-eksperimenteerijaid. Ikkagi oli neid, kes otsustasid kontrollida, ja läksid seitsmendal päeval korjama, ja ei leidnud.

Pidage meeles, kui me lugesime egiptlastest, ütlesime me, et igaüks istus oma kohal. Istuge, nii-öelda, vagusi, oma kohal. Muidugi ei ole see üldine keeld hingamispäeviti kodust välja minna. Me käime sünagoogis, käime hingamispäeviti külas. Aga siin peetakse silmas, et pole vaja tõmmelda, sebida ja otsida endale toitu seitsmendal päeval.

Vet-jisrael, Iisraeli koda – see on tavaline nimetus naiste kohta, nii seda loetakse. Kui mehelt tahetakse küsida, kuidas on tema naise tervis, öeldakse: „Ma ba-bejtó?“ ‒ „Kuidas sul kodus on?“ Ja inimese koda ja inimese naist nimetatakse tema „kojaks“, sest naine ehitab koja, nagu öeldakse: „naise tarkus rajab koja“. Ja naised nimetasid seda leiba maniks. Sõna manna, mis vastab sellele vene keeles, manna taevast ‒ see on juudi naiste loomingu vili, mis on juba peaaegu kolm ja pool tuhat aastat vana. Väikesed kuulikesed, kujult sarnased koriandriseemnega, aga värvilt valged, nagu sellest räägitakse Talmudis. Teised ütlevad: välimuselt on man tumepunane, välimuselt sarnaneb see linaseemnega. Palju vaidlusi on mani värvi üle, aga kuidagi traditsiooniliselt seostatakse seda valgega, võib-olla seoses sellega, et see sarnaneb härmatisega.

Siin on kohane meenutada tatari ja muud idamaist maiustust, mida nimetatakse tšak-tšak, friteeritud taignatükke meesiirupiga, või veel suuremal määral juudi rooga teiglah – taignakuulikesi, mis on keedetud suhkru-meesiirupis. Kui te tahate ette kujutada mani maitset, siis tšak-tšak, või teiglah, või hvorost, mida praetakse mees, see on umbes see. Kuigi midrašid ütlevad, me puudutame seda veel, et manis olid kõik maitsed, iga inimene võis saada selle maitse, mida ta tahab. Mõned lisasid, et iga maitse, mida inimene tahab, välja arvatud sibula ja küüslaugu maitse, sest kuidagi ebamugav on Kõigekõrgemal luua sibulat ja küüslauku. Veel räägiti, et ka redise maitset – samuti mitte. Ühesõnaga, lapsepõlv, mis jätkas elamist rabides, jättis mani maitsest välja selle, mis neile ei meeldinud: sibula, küüslaugu, mannapudru, võib-olla tatrapudru ‒ kellele mis ei meeldi. Ja, vastupidi, omistada manile kõik maitsed, mida me vaid tahame. Aga Toora ütleb üsna selgelt, et selle maitse on „nagu taigna maitse mees“. Vaat, tšak-tšak – väga hea näide, teiglah (retsepti ei ole raske leida, kui keegi tahab) ‒ samuti mitte paha näide, see tähendab mitte väga magus kook, meeküpsis.

See tähendab, püstitage mannale taevast mälestusmärk mannast taevast. ISSAND käsib säilitada mani, omeri manist, selleks et kõik saaksid näha, milline see leib välja näeb. See on huvitav, eks? See tähendab, Kõigekõrgem ei ütle lihtsalt, et see oleks tunnistuseks sellest, et „Mina tõin teid välja“, – ei, et ei teataks mitte ainult, et see leib oli, vaid et ka nähtaks, milline see välja näeb, see leib, „millega Mina, ISSAND, teid toitsin teie väljumisel Egiptusest“.

Tsintsénet tähendab tänapäeva heebrea keeles purk, klaaspurk, milles müüakse soolakurke (metallist, muide, on samuti tsintsénet). Esimesed, nii-öelda, konservid – purk maniga, mis säilitatakse ja Kõigekõrgema käsu järgi Mošele ja Aharonile pannakse ISSANDA ette ja on alati Iisraeliga, mälestuseks kõigile põlvedele. Kahjuks, meie paljude pattude pärast, ei ole meil praegu seda purki, ja me ei saa vaadata, milline see imeline leib välja nägi.

See on justkui mingi märkus, teksti lõpetus, et me mõistaksime, mis on omer. Tänapäeva lugejale ütleb see vähe, sest ta ei tea ei seda, mis on omer, ega seda, mis on efa. Efa – see on suur ämber. Prohvet Zharja juures mahub sellisesse ämbrisse, ainult lendavasse, terve naine. Ta istub selles nagu Baba-Jaga uhmris. Aga Zharja – see on omaette lugu.

Iisraeli rahva rännakud kõrbes jätkuvad, ja koos nendega jätkuvad ka seiklused.

Tegelikult öeldakse nädalalõigus Masei (Bemidbari raamat 33:12–14), kus loetletakse kõik peatuspaigad, et Iisraeli rahvas külastas veel kahte peatuspaika, Dofkat ja Alušit, aga neist juttu ei tule, sest seal ei toimunud midagi nii erakordset. Me hüppame neist üle ja satume koos Iisraeli rahvaga kohe paika, mida nimetatakse Refidim. Väga palju on katseid seda paika leida, seda paika tähistada. Meile on siin oluline, et nime Refidim üks lugemisviis võib tuleneda sõnadest – rafím (nõrgenev)ja jadajim (käed), see tähendab langetatud, nõrgenenud käed. Käte langetamine, nii võib selle paiga nime tõlkida.

Siin, kui tõlkida sõna-sõnalt: ja ei ole vett juua rahvas. Õigem oleks öelda lištót le'ám asemel lištót ha'ám. Aga sellegipoolest kasutatakse sellist väljendit, kui kedagi peetakse kohustatuks rahvale juua andma: „Kes rahvast kõrbes juhib, kes rahvast juhtima ‒ see teda ka jooma“, umbes nii võib tõlkida.

Niisiis, rahvas on seisundis, mida nimetatakse én májim lištót (ei ole midagi juua). Nagu me juba teame, on ühest küljest see olukord kõrbe jaoks tavaline, see kordub hiljem veel ka Kadešis, ja kordub edaspidigi. See on täiesti selline, ütleme nii, rutiinne, tavapärane olukord: vett ei ole. Ja teisest küljest, olukord on küll tavapärane, aga juua on ju vaja, rahvas läheb lastega, kariloomadega, ja see kõik on väga keeruline. Keeruline on säilitada usku sellises olukorras, väga keeruline on säilitada usku, ja rahvalgi see ei õnnestu.

Kogu peatüki vältel kordub neli korda ühend larív (tülitsema, riidlema) – lenassót (katsuma). Sõna larív tuleneb sõnast rav – killustuma paljudeks osadeks, suurenema mõõtmetelt, muutuma suureks või, teisiti öeldes, pudenema paljudeks osadeks. See tähendab, rahvas vastandas end Mošele ja katsus sellega ISSANDAT.

Jälle „vana laul peamisest“: rahvas kardab surma, rahvas kardab, et Jumal jätab nad maha, et Moše segas nad asjata nendesse suhetesse Kõigekõrgemaga, et nüüd nad lihtsalt kõik surevad. Igaüks justkui süüdistas Mošet ja ütles: „Miks sa segasid mind sellesse asja, et nüüd mina, ja mu pojad, ja mu kariloomad sureksime siin janu kätte?“ Täpselt samuti, nagu rahval on raske säilitada usku, on ka Mošel raske säilitada sallivust, raske säilitada armastust rahva vastu, kuigi Mošet nimetatakse üheks kõige tagasihoidlikumaks inimeseks, kõige tagasihoidlikumaks, kõige alandlikumaks inimeste seast. Ja Moše hüüab ISSANDA poole.

Selles võib näha lihtsalt janu juhiste järele: „Kuidas ma pean nendega rääkima? Õpeta mind“. Aga siin on teatud sallimatus, väsimus sellest rahvast: „Kui kaua võib teda taluda? Nad tapavad mind niimoodi“.

Moše kogub kokku rahva vanemad. Vanemate kaudu saab rahvaga suhelda, 70 vanemat võivad üheskoos kuulduse laiali kanda ja hakata aitama rahvast rahustada. See tähendab, Moše kogub antud juhul kokku meeskonna inimestest, kes hakkavad teenima rahva seas, sõnumeid levitama. Niisiis, Moše peab minema, võttes endaga kaasa kepi. Ja Kõigekõrgem ütleb edasi:

See tähendab, Kõigekõrgem ise ilmutab Oma auhiilgust – kas pilvena, kas valgusena, mingil muul viisil, millest me ei tea. Minult küsiti kord: „Kuidas ISSAND rääkis Mošega?“ Me ei tea, kuidas ISSAND rääkis Mošega, me teame ainult, et palgest palgesse. See tähendab, Moše mõnikord ka nägi Jumalat, mõnikord ka kuulis häält. Kuidas see oli? Kas see oli sisemine hääl? Kas ilmus kõrvale ingel või tuli hääl mingist punktist kõrvalt? Selle kohta on väga palju versioone, aga keegi ei tea. Ma arvan, et Hääle kuulmine muutis Moše teadvust sedavõrd, et ta oli väljaspool keha, ja seda on raske kirjeldada. Kuigi ka kehalisel kujul ilmus ISSAND Mošele, ja see oli „mitmel korral ja mitmel viisil“ (nagu ütleb Kiri heebrealastele). See tähendab, paljudel erinevatel viisidel: kõik algas põlevast põõsast, ja oli hääl, ja oli pilv, ja paljusid erinevaid teid pidi rääkis ISSAND Mošega (nagu Ta sageli räägib ka igaühega meist, muidugi hoopis teisel tasandil).

Niisiis, Kõigekõrgem käskis Mošel kokku kutsuda rahvakomisjoni, Iisraeli vanemate delegatsiooni. Vanemate juuresolekul (tavaliselt öeldakse, et need on seitsekümmend vanemat), seitsmekümne vanema juuresolekul, või kõigi vanemate juuresolekul lõi Moše, olles kokku kogunud aksakalide nõukogu, vastu kaljut, et sellest hakkaks tulema vett. Kõik nägid seda, kõik said tunnistada ja mäletada, et Kõigekõrgem annab vett, et Mošel võib olla meelevald seda vett kaljust saada. Me ei tea, kas vanad mehed nägid Jumalat, kes seisis kaljul, selle kohta ei saa midagi öelda. Aga Moše lõi kõigi nähes vastu kaljut, ja vett, mis sellest tuli, nägid kõik.

Merivá – see on vaidlus, tüli, massá – see on katsumine. Kuidas nad katsusid ISSANDAT? Kuigi seda ei ole otse öeldud, tehakse siin justkui kokkuvõte: mida nad siis tegelikult mõtlesid, kui nad Mošele kaebasid, kui nad nurisesid? Nad katsusid ISSANDAT, et kontrollida: kas ISSAND saab tegutseda meie keskel või mitte? Selle tõttu nimetatigi paika massá umrivá (katsumine ja tüli). Kui toimub tüli, kui toimub killustumine Iisraelis, teeb see Iisraeli kohe nõrgaks ja haavatavaks. Seepärast loeme me 8. salmis:

Amalék – see on rahva nimi. Rahvas amalék – need on Amaleki järeltulijad, Elifazi poja, Esavi pojapoja järeltulijad. See tähendab, Amalék – need on Esavi järeltulijad, samuti semiidid. See on rahvas, kes elas nii Š'hemi piirkonnas (nagu me hiljem teada saame) kui ka kogu Kaanani maal, ja peamiselt lõunas. Rahvas, kes tegeles karjakasvatuse ja banditismiga. Seda me teame samuti teistest Toora raamatutest. Välistes allikates ei mainita Amalekit, ainult Toora räägib temast, õigemini, Toora ja Tanah. Me teame, et see rahvas oli rändrahvas, et see oli sõjakas hõim, kes tegeles röövimise ja kauplemisega. See tähendab, kus said, seal kauplesid nad ise, aga kus keegi püüdis konkureerida, seal nad selle asja lämmatasid. Rahvas amalek elas väga kaugel sellest kohast, kus toimuvad kõik kirjeldatud sündmused. Seepärast öeldaksegi siin, 8. salmis, vajavó amalék, mis tähendab ja tuli Amalék. Mõned kommentaatorid ütlevad, et ta läbis 800 kilomeetrit, mõned ütlevad 1200 kilomeetrit. See tähendab, Amalekit ajendab vihkamine, ajendab soov säilitada oma võim, oma võime kontrollida piirkonda, ja ta püüab rünnata, vallutada Iisraeli rahvast. Esiteks, et rüüstata: rahvas, nagu me teame, ei liigu tühjade kätega, tal on „kullakest-pudikest“, mis võeti Egiptusest, tal on terved mehed, keda saab teha orjadeks, kariloomad, keda saab ära võtta. Ühesõnaga, korralikel bandiitidel on, millest kasu lõigata. Peale selle on Esavil ammune-ammune vaen Iisraeli rahvaga. Ja vaatamata sellele, et nad on, võib öelda, neljandat, viiendat järku nõod, võivad nad endale täiesti lubada Iisraelile kallale tungida.

Huvitav on see, et Berešiti raamatu 14. peatükis, veel enne seda, kui Amalek oli projektis, kui veel elab Avraham ja ta sõdib kuningatega, on seal öeldud, et kuningad läbisid Amaleki välja. Sellest tehakse järeldus, et võib-olla sündis Amalek juba kohas, mida nimetatakse Amalekiks. Amaleki kohta on samuti öeldud, et ta on esimene rahvastest, kõigi rahvaste esmasündinu, kõige vanem rahvas, mis piirkonnas kujunes. Sellest räägib Bil'am oma prohvetikuulutuses (Bemidbari raamat 24:20). See tähendab, need on põlisasukad, aborigeenid, kes on siin õiguse järgi („teid siin ei seisnud“). Ühesõnaga, neil on hulk igasuguseid huvisid. Nad tulevad kaugelt, et kaugel oma piiridest juba eos purustada igasugune alternatiiv oma võimule, oma riiklusele (või oma kaosele) piirkonnas.

Niisiis, Amalek tuli kaugelt sõdima Iisraeliga Refidimisse. Kordan, et Refidim võib mõista kui langetatud käed, kuigi see tõlgendus on piltlik. Iisraeli rahvas valmistub oma esimeseks sõjaks, see on Iisraeli rahva esimene ja otsustav lahing. Ja vaat, kuidas see toimub.

Jehošuat ei ole siin veel piisavalt hästi tutvustatud, aga me tuleme selle juurde hiljem tagasi.

Selle sõjaplaani töötab välja Moše ise. Siin ei ole seda, et Kõigekõrgem ütleks talle, kuidas toimida. Moše tunneb juba natuke oma keppi ja selle taktikalis-tehnilisi omadusi. Ja ta ütleb, et seisab kepiga mäe tipus. Jehošua kogub ajaloo esimese Iisraeli eriüksuse. Kogub valitud inimesi sõdima Amalekiga.

Mõned kommentaatorid ütlevad, et Hur ‒ see on Kalevi poeg. On erinevaid oletusi selle kohta, kes on Hur: on versioon Divrei haJamimis, on veel mõningaid allikaid selle kohta. Näiteks Josef ben Matitjahu (Josephus Flavius) ütleb, et see on Mirjami mees, see tähendab Moše ja Aharoni õemees.

See tähendab, kui sündmused kulgesid asjade loomulikku rada, siis võitis Amalek, kuna tema poolel oli sõjaline üleolek. Aga kui sekkus Moše, tõstes käe kepiga, siis võitis Iisrael.

Raske on hoida üles tõstetud käsi kepiga, seda teab igaüks, kes on proovinud kasvõi lihtsalt hoida käsi üleval.

Väga huvitava fraasi me siin kohtasime: vajhí jadáv emuná (ja tema käed olid usuna). Sõna emuná tähendab usk. Samatüvelised sõnad: lehit'amén (harjutama); umán (meister); omanút (kunst); ne'emanút (väärikus, ustavus). Ja sõna amén (aamen), mida me ütleme, on samuti seotud sõnaga usk. Milles on asja tuum, miks on kunst seotud usuga? Osav meister, osav pottsepp teeb anuma, mis seisab kindlalt, ei kõigu, ei vaaru. Võime olla vankumatu, olla kindel on seotud usuga. Moše käed olid nagu raudsed, kui Aharon ja Hur neid toetasid. See – usk, see – vankumatus, püsivus, visadus, pikaajaline liikumatuses viibimine, vaatamata väsimusele, vaatamata mingite väliste jõudude mõjule. Lehit'amén (treenima) ‒ see on õieti nende samade omaduste omandamine; amen, amen (tõesti, tõesti) – see tähendab kindlalt, püsivalt, see tähendab, ma ütlen mingeid asju, mis ei muutu asjaolude surve all, mingite väliste või sisemiste tegurite surve all. Püsivus – oskus jätkuvalt kinni pidada sellest, milles sa oled, oma põhimõtetest, oma omadustest. See ongi sisuliselt usk. Seega usk – see on protsess, mitte ainult oskus mitte kõikuda, mitte kõrvale kalduda sellest, mille sa oled enda peale võtnud, vastu võtnud, vaid ka selle oskuse teostamine. See on muidugi ainult üks mõistmise kihtidest.

Väga-väga palju võib rääkida usust. Võib öelda, et usk on seotud sõnaga omná – olla juhendaja kellelegi. Usk – pidev õpilaseks olemine ja kellegi pideva juhendamise all olemine. Ja siis võib öelda, et Aharon ja Hur hoiavad või justkui juhendavad Moše käsi, toetavad teda. Ja nii võib seda samuti mõista. Ühesõnaga, väga mahukas, tugev sõna usk, mida nimisõnana kasutatakse siin esimest korda.

Sellest alati rääkides meenutan: väga palju armeesid, väga palju rahvaid on Iisraeli rahva pika ajaloo jooksul Iisraelile kallale tunginud. Väga paljud rahvad tapsid juute rahuajal, põletasid, uputasid, lõikasid. Nendega võrreldes on Amalek – nii, üks haletsusväärne kloun. Miks räägib Kõigekõrgem Amalekist nii? Sest Amalek oli esimene, kes mõistis, et Iisraelile võib kallale tungida, ta on esmasündinu Iisraeli vastaste seast, esimene rahvastest, kes julges Iisraeliga sõdida. Raši (rabi Šlomo Jitshaki) toob näite basseiniga, milles on väga kuum vesi, inimesed ei julge sinna sukelduda. Ja äkki tuli üks, hüppas hooga sinna sisse, ja on näha, et ei surnud, ja siis ronisid ka teised sinna. Amalek oli esimene, kes tõestas, et sõda Iisraeliga on üldse võimalik, esimene, kes leiutas sõja Iisraeliga (esimene, mõistagi, pärast vaaraod, pärast väljumist Egiptusest). Esimene antisemiit, kuigi semiidi päritolu. Võib-olla mitte ideoloogiast ajendatud, võib-olla, nagu paljud ütlevad, „täielik kurjus“. Amalek tahtis hävitada mitte Iisraeli, vaid hävitada just jumaliku plaani, vaenutses just Jumalaga, mitte rahvaga. Aga lihtsas mõttes, lihtsal tasandil, ma arvan, et Amalek ei olnud liiga tugevalt vaimustatud müstikast või ideoloogiast, vaid lihtsalt otsis kerget, kättesaadavat saaki ja arvas, et rüüstata ootamatult rikastunud Iisraeli rahvast – see on vahva, aga viia tagasi orjusesse endised orjad, kellele orjus on selgeks õpetatud, – see on kahekordselt vahva.

Aga huvitav on see, et sõna nes, nissí (lipp, minu lipp) on tüvelt väga lähedane sõnale lenassót (proovile panema), ja võib öelda nii: „ISSAND ‒ Minu läbiproovitu, Minu järeleproovitu. Mina selle altariga tunnistan, et ISSAND on üks kord proovile pandud, et Tema on läbiproovitud, järeleproovitud, ja Tema ei vaja proovilepanemist.“ Kuigi Jumalat on keelatud proovile panna, on Tema läbiproovitud ja järeleproovitud.

See tähendab, ISSAND vannub, et see sõda ei lõpe. Ühest küljest tähendab see, et seni, kuni on ISSAND, sõdib Tema Amalekiga. Teisest küljest tähendab see ka muud: et Amalek, seni kuni ta on olemas, ei lepi Iisraeli olemasoluga, ja kuni teda lõplikult ära ei lööda, sõdib ta Iisraeliga. Täna on raske öelda, kes on Amalek. Mingil ajal nimetati väga teenimatult, minu arvates täiesti teenimatult, amalekideks armeenlasi. Oli aeg, kui amalekideks nimetati hispaanlasi, prantslasi, türklasi, sakslasi, nüüd – palestiinlasi. Ja viimasel ajal on rahvapärases poliitilise kaardi lugemise traditsioonis, nii-öelda, Amalek ammu muutunud „Amaleki vaimuks“, mis lihtsalt nagu rändpunalipp rändab rahvalt rahvale, nakatades neid antisemitismiga. Ja ometi on see mingi rahvas, kes kusagil on olemas, arvatavasti, ja Kõigekõrgem peab temaga nähtamatut võitlust, ja nii see kestab igavesti. Ja vaat meie käsk, me loeme seda edasi: kui me tuleme Maale, kui Kõigekõrgem annab meile julgeoleku kõigi meie vaenlaste eest, siis kustutada Amaleki mälestus igaveseks ja seda mitte unustada.

Nädalalõik Bešalah – need on Šemot raamatu peatükid 13:17 kuni 17:16.

Kõik algab sellest, et kui vaarao saadab rahva Egiptusest ära, siis Kõigekõrgem ei juhi Iisraeli läbi plištimi maa, sest see on lähedane tee, sest ISSAND ütles: „Et rahvas ei kahetseks, kui ta näeb sõda, ja ei pöörduks tagasi Egiptusesse.“ Loeme.

Ja võib püüda mõista, millest see salm räägib. See algab sellega, et „vaarao saatis rahva ära“, ja natuke on arusaamatu: kas siis vaarao tõi juudid Egiptusest välja? ISSAND ütleb 12:17: „Mina tõin teie väehulga välja Egiptuse maalt“, aga Tehillimis 114:1 on öeldud: „Kui Iisrael läks välja Egiptusest…“ Ühel juhul on tegutseja Kõigekõrgem, teisel juhul – Iisrael. Ja ikkagi on arusaamatu, mis on siin pistmist vaaraol? Ja selleks, et tõesti mõista, mis on siin pistmist vaaraol, tasub minna natuke tagasi, 5. peatüki 1. salmi juurde.

Moše tuleb vaarao juurde ja ütleb talle: „Nii ütles ISSAND: lase minna, saada ära rahvas.“ Ja järgneb vaarao vastus 2. salmis: „Ma ei tunne ISSANDAT, ma ei saada ära.“ Ja kogu Moše ja vaarao dialoogide vältel kordub seitse korda sõna „saadan ära“, „saada ära“. Arv seitse – see on selline keeruline arv Tooras. Seitse tähistab palju, piisavat hulka. Võib kohata: „see on seitse korda meie pattude vastu“, „seitsmekordselt teie pattude eest“. Ja samuti Tehillimis: „seitse korda päevas kiidan Sind“. Ja Ješua kasutab seda, öeldes, et tuleb andestada „kuni seitsekümmend korda seitse korda“. Kõigekõrgem kordab seitse korda Oma nõuet: „Saada ära minu rahvas!“, nõue kordub. Ja me näeme, et vaarao ütleb iga kord: „Ma ei saada ära.“ Ja vaat selle nädalalõigu algus räägib sellest, et Kõigekõrgema sõna võitis. Vaat sellest Toora tunnistabki: kui Kõigekõrgem võitis, siis vaarao saatis rahva ära.

Tuleb mõista ka salmi teist osa: miks Kõigekõrgem ei juhtinud Iisraeli lähedast teed mööda? Tee läbi plištimi maa – see on väga lühike tee: selle võib läbida 10 päevaga või kahe nädalaga. Teel peab Iisraeli rahvas nii või teisiti sõdima: see on plištimi maa, ja maa rahvas oleks neid vastu võtnud sõjaga. Ja Iisrael oleks võinud öelda: „Me määrame nüüd endale ülema ja pöördume tagasi Egiptusesse, milleks meil siin sõdida?“ Ja peale selle oli Iisraelile vaja mingit ettevalmistust, et minna Kaananisse. Ja seepärast ei juhtinud Kõigekõrgem Iisraeli lühikest teed mööda.

Veel üks asi, mida tuleb mõista. Kui Kõigekõrgem annab juutidele mani, siis on öeldud, et Tema annab seda, et rahvast proovile panna. Milles on siin rahva katsumus? Sellele küsimusele on erinevaid lähenemisi.

Esimene ütleb, et man – see on kasin toit ja seda antakse rangelt kindlaksmääratud koguses. Ja selles kasinuses on väga raske usku säilitada.

On ka teine lähenemine, võib öelda, otse vastupidine: katsumus seisneb selles, et ei ole vaja muretseda toidu pärast. Kui me elame elu, milles pole millestki puudust, ja me võime omada kõike, mida tahame, – meil on riided, toit ja kõik, mida inimene vajab, – kuidas sellises olukorras, sellises situatsioonis usku säilitada?

On veel ka kolmas lähenemine. Kolmas lähenemine ütleb, et juudid pidid iga päev pöörama oma pilgu Kõigekõrgema poole. Nad ei saanud toiduvaru kaheks päevaks, kolmeks päevaks ette. Iga päev tuli küsida, pöörduda lootusega: kas Kõigekõrgem annab mani või ei anna.

Sellised kolm lähenemist on selle küsimuse mõistmisel olemas. Me võime kõrvalt öelda, et kõik kolm lähenemist on õiged. Igal inimesel oli oma katsumus sõltuvalt tema iseloomust. Keegi võis sattuda kiusatusse sellest, et ei ole vaja muretseda tuleviku pärast, ja kui nii – milleks siis teenida Kõigekõrgemat, man on ju iga päev olemas. Keegi teine võis sattuda kiusatusse sellest, et Kõigekõrgem toidab kasinalt, ja siis kaotada usu ja lakata Kõigekõrgemale kuuletumast. Keegi võis libastuda visaduse osas, selles osas, et on vaja iga päev ikka ja jälle Kõigekõrgema poole pöörduda. Need kolm katsumust (ja arvatavasti oli veel mingeid variante, igaüks oma olukorra jaoks, igaüks eraldi inimese jaoks) ei ole ainult eksam, vaid samal ajal ka õppetund. Meid õpetatakse toime tulema selliste olukordadega, selliste kiusatustega. See on muidugi aktuaalne mitte ainult Egiptusest väljumise puhul. Iga kord mingite sündmuste ajal, mis toimuvad meie elus majandusliku olukorra mõttes, võime me näha selles õppetundi usaldusest Kõigekõrgema vastu, võtta selle õppetunni vastu, läbida selle õppetunni tänulikkusega, ükskõik kui keeruline olukord ka ei tunduks.

Me näeme, et Egiptusest väljuvatele juutidele oli kiusatuseks mälestus Egiptusest. Juudid meenutavad lihapotte, seda, et nad istusid lihapottide juures, sõid leiba kõhu täis. Ja sellega seoses arutlevad kommentaatorid selle üle, kuidas juudid tõepoolest Egiptuses elasid, mis lihapotid need on?

Mõned ütlevad, et juudid olid peamiselt kuningaperekonna orjad, ja seepärast võisid nad võtta turult mida tahes või võtta mida tahes aedadest, see tähendab, neil olid teatud sidemed ja teatud õigused. Teised ütlevad, et juudid tõepoolest liha pottidest, aga see oli varastatud liha. Miks nad siis igatsevad? Ühed igatsevad oma põlvnemist, oma õigusi, eriõigusi, mis neil Egiptuses olid. Teised – oma maailma tundmist, oskust selles elada ja orienteeruda, sest varas peab samuti oskama peensustest aru saada, et osata pidevalt liha varastada.

Ja mida me saame sellest oma elu jaoks mõista? Me, kui me jätame maha meie maailma sagimise, kui me valime endale aarded taevas, satume sageli uude, meile täiesti tundmatusse maailma – maailma, mille olemust me ei tunne, milles meil ei ole sidemeid ja me ei saa midagi varastada. Ja sageli tekitab see meis igatsust. Vana inimene meis justkui ohkab ja tahab maailma tagasi pöörduda. Vaadeldes väljumist Egiptusest, võime me näha neid protsesse ja õppida neid jälgima.

Ma tahaksin siin rääkida mõnest salmist meie nädalalõigust Bešalah (13:17 – 17:16).

Nädalalõigu Bešalah hingamispäeva (kõiki hingamispäevi, mis langevad sellele lõigule) nimetatakse Šabbát širá, ehk Laulu hingamispäev, Laulude ja ülistuste hingamispäev, sest selles nädalalõigus, nagu me näeme, on kaks laulu: Moše laul ja Mirjami laul. Moše laul koosneb 19 salmist (15:1–19). Pärast seda, kui Moše oli oma laulu lõpetanud, loeme me, et Mirjam võttis kätte trummeli, et kõik naised võtsid kätte trummelid, ja ka nemad alustavad ülistuslaulu. Naised alustasid ülistust, et vastata meestele nende laulmisele, omamoodi selline feministlik žest Mirjamilt – vastata meestele nende laulule oma lauluga, et näidata, et naised on nendega õigustelt võrdsed, vähemalt Kõigekõrgema ees seismises. Kuid kommentaatorid ütlevad, et Mirjami laul koosneb ainult ühest salmist (see on 15. peatüki 21. salm):

Ainult üks salm vastuseks Moše laulu 19 salmile. Ja kommentaatorid ütlevad, et see osutab sellele, et Mirjam on kõrgemal tasandil, ja naised on kõrgemal tasandil kui mehed. Veel üks kinnitus sellele – kõigil naistel olid käes trummelid. Nad ei lootnud Mirjamile kui oma liidrile, igaühel oli oma trummel. Nad ei otsinud välist juhtimist, vaid igaüks otsis Kõigekõrgemat ise. Kommentaatorid ja midrašid ütlevad, et igal naisel, isegi kui ta oli üksik, oli perekonnas oma trummel. See asetab jälle naised usu poolest suuremale kõrgusele kui mehed, ja sellele on veel üks tõend. Nagu ütleb midraš, kui iisraellased tegid kuldvasika, ei olnud naised algatajad ega osalenud selles. Aga mehed lootsid Mošele kui liidrile ja, niipea kui Moše kadus, tahtsid nad kohe teha endale Jumala, kes tõi nad Egiptusest välja. Selles seisneb naiste kõrgema usu ilming võrreldes meestega. Ja kuigi kommentaatorid ja Talmud räägivad sellest, et prohvetit nagu Moše rohkem ei olnud (see on Tanahi otsene kõne), on siiski Mirjami mõju naistele, naiste usk, nende võime vastu võtta Mirjamit ja vastu võtta Kõigekõrgema sõnu, see on tasandilt kõrgem kui meestel. Seepärast, kui te panete tähele, nimetatakse tekstis, 20. salmis, Mirjamit Aharoni õeks, mitte Moše õeks. Miks teda võrreldakse Aharoniga? Sest Aharon kui preester peab olema mingis mõttes feminist, ta toob ohvreid ühtviisi ja võrdväärselt nii meeste kui ka naiste eest.

Veel üks koht, mille juures meil tasub selles lõigus peatuda, veel üks tähtis detail – see on see, et meie lõigus toimub väga palju imesid. Ja neid imesid võib tinglikult jagada kaheks osaks.

Eelmises lõigus, lõigus Bo, toimub kümme Egiptuse nuhtlust, mida juhib Kõigekõrgem ise. Aga meie nädalalõigus on Punase mere lõhestamine, ja see on samuti Jumala tegu, ja ainult Jumala. Iisraeli rahvas ise selles ei osalenud, sest Moše ütles: „ISSAND peab teie eest lahingut, aga teie vaikige.“ Nii sõda egiptlastega kui ka mere lõhestamise ime oli eranditult Kõigekõrgema tegu.

Teine ime, mida me näeme ja mida võime võrrelda esimesega, – see on taevast saadetud man. See ei laskunud kohe inimeste kõhtudesse, seda tuli korjata, jahvatada, keeta ja nii edasi. Inimesed said osa sellest imest, selle ime saamisest. Nõnda algab kogu rahva jaoks koostöö Kõigekõrgemaga, ja nime Iisrael võib tõlkida kui see, kes edastab, annab Kõigekõrgema edasi sellesse maailma. Iga iisraellase ülesanne (ja laiemas mõttes ka igaühe, kes kuulub Jumala rahva hulka, see tähendab usklike, kes tulid läbi Ješua ja astusid Lepingusse) – see on olla Jumala kaastööline. Sellest räägib ka Paulus, et „Jumal tegi meid kaastöölisteks“, see käib nii Iisraeli kui ka paganate seast usklikuks saanute kohta. On imesid, mida me ei saa kätte ilma mingi oma pingutuseta, ilma pingutuseta meie poolt. Enamgi veel, hassiidi õpetajad räägivad sellest, et mani laskumine taevast toimus tänu sellele, et Moše ja Aharon saavutasid väga kõrge taseme selles, mida hassidismis nimetatakse bitúl (enesetühistamine, oma tahte tühistamine).

Loeme 16. peatüki 8. salmi, Moše vastuse iisraellastele, kes tulid kurtma oma hädade üle:

 Moše ütleb: „…venáhnu ma – aga mis me siis oleme?“ See tähendab, sõna ma (mis) tähendab oma algses tähenduses eimiski. Teiste sõnadega: „Aga meie oleme eimiski, ja meie peale ei tasu nuriseda.“ Nõnda juhtub, kui inimene tühistab oma tahte ja surub alla oma soovi Kõigekõrgema soovi nimel, allutab oma tahte Kõigekõrgema tahtele, kui nii võib öelda, või viib veel paremal juhul oma tahte kooskõlla Kõigekõrgema tahtega. Nii ütleb ka Paulus kirjas galaatlastele (2:20) Mašiahi kohta: „Ei ela enam mina, vaid minus elab Mašiah.“ Ja siin me näeme, et toimus just see bitúl, nagu tühjus, mis on avatud Kõigekõrgema tahtele, mille teene tõttu (hassiidi õpetajate arvates, nagu ma juba ütlesin) man saigi taevast laskuda.

Kui Ješua ütleb (Johanani ev 6:48): „Mina olen leib, mis on taevast alla tulnud“, osutab Tema sellele (millest rääkis mitu korda enne seda ja räägib ka pärast seda), et Tema tahe – see on Isa tahe, kes Tema läkitas. Ja kui me tahame teha imesid, kui me tahame tuua taevast alla, tinglikult öeldes, oma mani, peame ka meie õppima seda tegema enesealanduse kaudu: kõigepealt toome me endasse alla Looja tahte ja hakkame nägema endas kõike seda, mis meid Loojast eristab.

Sageli küsivad inimesed: mis mul puudu on, selleks et saada Jumalikku ilmutust, selleks et Jumal minus elaks? Aga kõige sagedamini on õigem otsida, mis minus on liigset, kus ma ise avaldun, kus mu „vana“ inimene ei ole veel surnud ja Jumal ei ela minus täielikult. Kui me ütleme, et meie – eimiski (náhnu ma), ja kui me seda ei kuuluta, vaid tunnistame, olles ennast mõistnud, siis oleme me tõeliselt võimelised imesid tegema. Ja andku Jumal meile kõigile jõuda sellisesse seisundisse.

Ja loomulikult ei saa jätta tähelepanuta 15. peatüki 27. salmi:

Sinna tulid nad, muide, Mara paigast, kus vesi oli kibe. Aga datlid, nagu teada, ei kasva seal, kus on kibe vesi, nad kasvavad ainult magusal veel. Ja seepärast, pärast kogu seda lugu nurisemisega kibeda vee pärast Maras, tulevad juudid paika, kus on 12 magusa vee allikat, ja nad asuvad sinna. Ja ime seisneb selles, et 70 palmi – see ei ole isegi oaasi jaoks nii suur paik. Seda enam, kujutage endale ette, et välja tuli 600 tuhat meest, see tähendab umbes 2 miljonit inimest koos naiste ja lastega, pluss kariloomad. Nad vajavad suurt hulka vett, aga vett jätkub ainult 70 palmile, see tähendab, seda ei ole just väga palju. Ja sellegipoolest peatus Iisrael seal, sest vesi oli väga magus ja sest seda vett jätkus kõigile, kogu rahvale. Iisrael sai seal peatuda, ja selles oli ime.

Loomulikult tõmbavad arvud 12 ja 70 inimesi ligi. Võib öelda (nii ütlevad paljud kommentaatorid), et need on 12 suguharu ja 70 Iisraeli vanemat, et see paik oli sümboolselt algusest peale mõeldud Iisraelile. Võib ka öelda, teise versiooni järgi, et siin on ulatuslikum ettevalmistus sidemeks kogu maailmaga. Siis arvud 12 ja 70 – need on 12 Iisraeli suguharu ja 70 rahvast. Ja selles paigas hakati esimest korda uurima esimesi saadud seadusi, nagu on kirjutatud (15:25): „Seal seadis Tema talle (rahvale) seaduse ja õiguse.“ Pärast katsumust kibeda veega, olles saanud seadused, läks rahvas magusa vee juurde ja hakkas uurima seda, mis oli saadud Maras. Ja see esimene Toora uurimise paik ühendab sümboolselt endas nii Iisraeli 12 suguharu kui ka maailma 70 rahvast, sest potentsiaalis pidi Toora avanema kogu maailmale. Me näeme, et see toimus jällegi ka Ješua Mašiahis, kui vahesein, mis lahutab Iisraeli ja teisi rahvaid, langes.

Niisiis, mida me võime selles nädalalõigus näha? Me võime näha, et esiteks juba see nädalalõik osutab meeste ja naiste võrdsusele Kõigekõrgema ülistamises. Teiseks võime me näha, et just seda fraasi, náhnu ma, mainitakse kaks korda. Sõna ma (gematria järgi on see 45), mida on kasutatud kaks korda (mis teeb 90), vastab gematria poolest sõnale man (samuti 90). Ja see osutab sellele, et just see bitúl (enese tühistamine) on seotud leiva allatoomisega. Ja kui me tahame sarnaneda Ješuaga ja tuua leiba taevast alla, siis peame me ise kaduma, meie tahe peab kaduma, olema tühistatud Kõigekõrgema tahte suhtes. Ja me näeme samuti, et Kõigekõrgem kutsub meid koostööle Temaga, et me oleme valitud olema Talle kaastöölisteks.

Tähelepanuväärne on see, et nädalalõigul Bešalah, nagu igal teisel nädalalõigul, on palju kokkupuutepunkte Brit hadašága.

Nädalalõik Bešalah on väga rikas mitmesuguste sündmuste poolest. Grandioossetest – nagu väljumine Egiptusest, Pesahi ohver, mere lõhestamine ja palju muud – kuni veidi vähem tähtsate sündmusteni. Ja me loeme teiega mõned salmid 16. peatükist.

Sõna kefór tõlge kui härmatis – see on muidugi tinglik tõlge. Põhjarahvaste keeltes on 30 sõna lume värvi tähistamiseks ja 20 sõna selle konsistentsi tähistamiseks, sest need rahvad elavad neis paikades, kus lund sajab sageli, ja see on loomulik. Heebrea keel on keel, mis kujunes seal, kus lumi ja kõik, mis on seotud pakasega, on harv nähtus. Seepärast on ka terminoloogia vastavalt vaene. Kui tõlkija puutub kokku sõnaga kefór, on tal raske leida sobivat vene sõna, seepärast kohtate te nii kirmetist kui ka kiilasjääd, ja missuguseid sõnu te ainult ei kohta. Jutt on muidugi millestki valgest, peenest, tangu sarnasest, mis on laiali puistatud õhukese kihina maa peale. Mis see siis täpselt on? Noh, igaüks otsustab vastavalt oma vene keele teadmistele.

 15. Ja Iisraeli pojad nägid ja ütlesid üksteisele: „Man hu – Mis see on?“, sest nad ei teadnud, mis see on (ma-hu). Ja Moše ütles neile: „See on leib, mille ISSAND andis teile toiduks.“

 Vaat sellist kummalist lauset me kohtame. Kas siis juba neist küsimustest, mida Iisraeli pojad hakkasid üksteiselt küsima: „Mis see on? Kuule, kas sa ei tea, mis see on? Mis asi see on?“, kas siis sellest ei järeldu, et Iisraeli pojad ei teadnud, mis see on? Milleks selgitada, et nad esitasid selle küsimuse, sest nad ei tea, mis see on? Asi on selles, et Iisraeli poegade küsimus man hu ei ole sugugi nii lihtne. Sõna hu on arusaadav, see tähendab antud kontekstis see. Aga sõnaga man on natuke keerulisem. Sõna man, kõige tõenäolisemalt, ei ole heebrea sõna, kuigi Tehillimis 61:8 võib seda leida. Ja kui võtta omaks tähendus, mis selles salmis on määratud, siis võib küsimuse man hu? tõlkida kui milleks see on mõeldud, milles on selle siin, valge asja otstarve? On teine arusaam, see ütleb, et Iisraeli pojad küsivad: kes see on? või kelle see on? või kellele see on? Nii või teisiti, nad küsisid kas „mis see on?“, või „kes see on?“, või „kelle see on?“, või „milleks see on mõeldud?“ Ja Moše annab vastuse nende küsimustele, rahuldab nende uudishimu. Jonatani aramea tõlkes on Moše ulatuslikum vastus, mis ütleb nii: „See on leib, mis oli loomise päevadest peale teile määratud, ja nüüd annab ISSAND selle teile toiduks.“

Veidi hiljem loeme meie samas nädalalõigus:

 31. Ja Iisraeli koda pani sellele, sellele leivale, nimeks „man“. See on nagu koriandriseeme, valge, aga selle maitse – nagu meega lapikul.

 32. Ja Moše ütles: „Vaat mida ISSAND käskis: täitke sellega omer (mõõt) hoiule teie põlvedeks, et nad näeksid leiba, millega Mina teid kõrbes toitsin, kui Mina teid Egiptuse maalt välja viisin.

 33. Ja Moše ütles Aharonile: võta üks anum ja pane sinna täis omer mani, ja aseta see ISSANDA ette hoiule teie põlvedeks“.

    Iisraeli rahvas annab uuele toiduainele uue nime. Ja kuidas ta siis nimetab seda toiduainet, seda leiba? Ta ei nimeta seda „leib, mille ISSAND andis“, ei nimeta seda sõnaga „Jumala leib“ või „leib taevast“, ta nimetab seda sõnaga „man“ – sellesama küsimusega, mille mõistmisest me alustasime. See tähendab, toiduaine nimeks sai küsimus: mis see on? Teisisõnu: mis meil lõunaks on? Ja vastus: meil on lõunaks „mis“, me sööme täna „mis“, ja 40 aasta jooksul me korjame iga päev „mis“ ja sööme „mis“. Kogu kõrbes rändamise aja me sööme just nimelt küsimusi. Kõrbes rändamise aeg – see on küsimuste esitamise aeg.

Kas te armastate küsimusi esitada, armastate küsimustest toituda? Kuidas sünnib inimesel nälg? Nälg – see on samuti küsimus maailmale, toidu nõudmine, toidu puudumise tunne, mis rahuldatakse toiduga. Küsimus – see on teadmatus, millegi mittemõistmine, soov „vastust süüa“. Meie juhul toidab „man“ inimest nii, et tal tekivad uued küsimused. Edasiliikumine, vaimne kasv – see on pidev küsimuste esitamine. Aga see on ka vabaduse tunne. On vana nõukogude anekdoot, kui mingil koosolekul tõuseb püsti inimene ja ütleb: „Mina vaat tahan küsida, kuhu kadus piim ja liha?“ Kuulutatakse välja vaheaeg, pärast vaheaega tõuseb püsti teine inimene ja ütleb: „Mina ei küsi, kuhu kadus piim ja liha, mina küsin, kuhu kadus see inimene, kes küsis, kuhu kadus piim ja liha?“ See tähendab, et inimese vastu, kes esitab ebamugavaid küsimusi, võidakse mittevabas ühiskonnas rakendada repressioone. Kui mitu korda kohtan ma mitmesuguseid inimesi, keda aetakse kogukonnast välja, aetakse välja mingitelt koosolekutelt, mingitelt kohtumistelt, mingitelt kursustelt, sest nad esitasid ebamugavaid küsimusi. Neid tajutakse vaenlastena, provokaatoritena, ja inimesel keelatakse esitada teatud küsimusi.

See ei ole see, mis toimub kõrbes, kuhu Kõigekõrgem rahva viis. Siin saavad küsimused, oskus esitada küsimusi, oskus endale küsimusi esitada Iisraeli rahva põhitoiduks. Arvatavasti üllatas paljusid, et pärast esimest külaskäiku vaarao juurde Moše otsekui tormab Kõigekõrgema kallale ja ütleb: „Miks Sina tegid sellele rahvale kurja?“ Moše pöördub küsimusega Kõigekõrgema poole, küsimus ei ole retooriline: „Kui Sina, ISSAND, tahad anda meile Toorat, tahad anda meile õpetusi, tahad anda meile teadmisi, siis ole valmis vastama küsimustele. Kui Sina oled õpetaja, kes tahab anda Toorat, teadmisi, siis ole valmis vastama küsimustele.“

    Mis on siin tähtis? Tähtis on, et küsimused – see on just nimelt õpilase vajadus. Sageli esitatakse küsimusi selleks, et kontrollida õpetajat selle peale, „kas ta on oma või võõras“, kontrollida teda „košerluse“ peale, ütleme nii, vastavuse peale GOST-ile või TU-le. See on teine jutt. Aga vastata küsimustele, toetada küsimusi, toita inimesi küsimustega ja kasvatada neid küsimuste abil – see on juudi jüngerluse alus. Ja see on jäädvustatud sellega, et purk küsimusega, leivaga, mida nimetatakse „mis“, seisab Laeka ees, seisab ISSANDA ees. Inimene peab pidevalt olema ISSANDA ees küsimuse seisundis, peab pidevalt olema otsimas vastust mingitele oma küsimustele, millest sünnivad uued küsimused. Ja selles on elu, selles on inimese vaimne elu. Seepärast pandigi taevast alla tulnud leivale nimeks „mis“ – kui vabadus küsimusi esitada, kui otsimise vabadus ja kui vabadus, teiselt poolt, elavaks suhtlemiseks Kõigekõrgemaga, kui võib tulla Tema juurde ja küsida Temalt; kui sellise kogukonna loomine, kus võib küsida üksteiselt ja koos otsida vastuseid oma mingitele küsimustele, oma mingitele soovidele, oma mingitele vajadustele. Selles on jüngerluse olemus. Jüngerlus – see ei tähenda anda kõigile õigeid vastuseid mis tahes küsimustele, see ei ole vastuste teadmine. Jüngerlus – see on õpetada inimest küsimusi esitama ja koos temaga minna otsima vastuseid küsimustele, mida ta esitab.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Selles lõigus on meil suuremal määral palve kui vestlus. Viimasel ajal paluvad väga paljud inimesed mind palvetada rahalise olukorra eest. Paljudel inimestel on elu läinud palju raskemaks, palju raskemaks on oma perekonda ülal pidada, aga hoolimata sellest, et nad töötavad ja tõesti püüavad, et nende kodus oleks heaolu, hoolimata sellest, et nad püüavad elada õiget elu, ikkagi ei edene midagi. Juudi traditsioon soovitab inimesele, kes tahab parandada oma majanduslikku olukorda, lugeda jutustust manist, sedasama, mis just asub meie nädalalõigus Bešalah, Šemoti raamatu 16. peatükis. Siin tekib küsimus, loomulikult, kõige esimene küsimus. Kuidas saab midagi läbi lugeda, midagi ette pobiseda, midagi sosistada, midagi šamaanitseda ja saada mingi muutus? Traditsioon kasutab sõna sgulá. Seda sõna on kõige parem tõlkida sõnaga varandus, midagi erilist, ainulaadset ja kallihinnalist, mis kellelgi on olemas, mingi aare. Lõigu lugemine mani kohta – see on sgulá selleks, et parandada rahalist olukorda. Sõna sgulá (tüvest sameh-gimel-lamed) – eriline võime realiseerida mingeid varjatud võimalusi. Kõigekõrgem nimetab Iisraeli rahvast am sgulá (sgula rahvas) – rahvas, kes on kutsutud realiseerima Kõigekõrgema omadusi selles maailmas. Lõigu lugemine mani kohta võib meid aidata avada endas mingit varjatud potentsiaali, mingeid varjatud võimalusi, mingeid varjatud omadusi, mis aitavad meid parandada meie rahalist olukorda.

Mõnikord on see midagi, mida tuleb meist välja tõmmata, avada ja ilmutada, sundida ilmnema selles maailmas. Aga alati see nii ei ole. Väga sageli küsitakse: „Alex, ütle palun, mis mul puudu on, et…?“ Et mõista Toorat, et hästi teenida, et olla õige. Ja küsimus – mis mul puudu on – see on väga levinud küsimus. Palju harvemini küsitakse: „Alex, mis mul liigne on, mis mind takistab?“ Mõnikord ei tule midagi juurde lisada, vaid vastupidi (kohati isegi viili või höövliga), tuleb meid viimistleda selleks, et me jõuaksime mingile teisele, uuele tasemele. Lõik mani kohta jutustab sellest, kuidas Kõigekõrgem toidab rahvast kõrbes. Täpselt sama meetodiga, samamoodi, nagu toitis rahvast kõrbes, toidab Kõigekõrgem meid meie linnades ka praegu, ainult Tema tegevus on varjatud. Kui kõrbes me nägime selgelt – vaat see on, man, vaat see langeb, vaat seda saab korjata, – siis kõik töötab täpselt samamoodi ka meie maailmas, ainult see ei ole ilmne. Seepärast, kui me loeme osa mani kohta, võime me teooria tasandil uurida seda korraldust, kuidas Kõigekõrgem toidab seda maailma, kuidas Kõigekõrgem annab elu, annab toidu kõigele elavale, ja võib-olla muutub midagi meie suhetes Kõigekõrgemaga ja vastavalt ka meie rahalises olukorras.

Ja juudi rahvas on ammustest aegadest pannud endale kõrva taha: kui tahad midagi parandada, siis vaata, mis selle kohta on kirjutatud Tooras, ja uuri, kuna Toora – see on parim teadmiste allikas. Ja iga kord, kui loetakse nädalalõiku Bešalah ja jutt käib manist, on see sobiv juhus koos lugeda, koos palvetada elatise eest, seda enam, et väga paljudel inimestel on rahaline olukord selline, et see nõuab palvet. Enne õppimist on kombeks palvetada erilise palvega. Ma loen selle ette ja siis püüan selgitada, miks see on just selline:

Olgu see Sulle meelepärane, ISSAND, meie Jumal ja meie Isade Jumal, anda elatist kogu Oma rahvale, Iisraeli kojale, ja mulle, minu perekonnale nende hulgas, kergusega, mitte kannatustega, auga, mitte häbiga, lubatud viisil, mitte keelatud viisil, selleks et teenida Sind ja õppida Sinu Toorat, nõnda nagu Sina toitsid meie Esiisasid maniga kõrbes, veetus ja mahajäetud maal.

Eelkõige palume me Kõigekõrgemalt kogu rahva eest. Mis juhtub, kui ma palun mitte ainult enda eest, vaid kohe kogu Jumala rahva eest? Ma palvetan sel hetkel nii Johni eest Austraaliast kui ka José eest Mehhikost. Ja juhtub see, et nii José Mehhikost kui ka John Austraaliast, kui nemadki palvetavad selle palvega, palvetavad nad ka minu eest. Võib-olla see, millest aru saab, see, mida maailmas avab John Austraaliast või José Mehhikost, avaneb ja peegeldub ka minu südames. Me seisame Kõigekõrgema ees kui üks ihu, kui üks organism. Me palume, et seda elatist, mida me hakkame saama, me saaksime kergelt, mitte kurbuses, see on ju justkui arusaadav. Auga, mitte häbiga. Väga ebameeldiv on käia tööl, kus sind alandatakse, alandatakse sinu väärikust. Lubatud viisil, mitte keelatud viisil. Väga sageli ütleb inimene mulle: mul on nii raske olukord, et võib-olla hakkan ma töötama hingamispäeval, võib-olla ma veel kuidagi seal, aga mul on võimatu toime tulla ilma rikkumiseta. Me palvetame selle eest, et meie elatisega varustamine toimuks lubatud viisil, et ei oleks mingit väikest pettust, väikest petmist, et kõik, mida me teeme, oleks puhas Kõigekõrgema ees: et meie kaalud ei valetaks, meie keel ei valetaks, et me ei müüks mingit kaupa, mida inimene ei vaja. Ja me lisame: „Kõike seda on vaja selleks, et teenida Sind ja õppida Sinu Toorat“. See on väga huvitav. Kui me palvetame, ei palu me lihtsalt midagi, me ütleme välja, milleks me seda tahame. Mašiah ütles (Johanani ev 14:14): „Kui te palute Minu nimel…“, see tähendab, see, mida me palume, – see on selleks, et teenida Mašiahi, Mašiahi teenimiseks. Kui me ütleme palves: „Me palume seda selleks, et teenida Sind ja õppida Sinu Toorat. Anna meile seda, nii nagu Sina toitsid meie Esiisasid maniga kõrbes, veetus ja mahajäetud maal“, siis see on sama põhimõte, me tahame, et seda rakendataks ka meie puhul. Sellega juhatatakse, õigupoolest öeldes, sisse selle osa uurimine, mis räägib manist.

Ja nüüd proovime, Jumala abiga, lugeda ka lugu ennast. Nagu ma juba märkisin, on see Šemoti raamatu 16. peatükk.

4. Ja ISSAND ütles Mošele: „Vaata, Mina saadan teile vihmana leiba taevast, ja rahvas läheb välja, ja nad koguvad, kui palju on vaja päevaks sel päeval, et Mina paneksin teda proovile, kas ta talitab Minu juhatuse järgi või mitte“.

Väga imetabast tegusõna kasutab siin Kõigekõrgem ja ütleb: „Vihmana saadan teile leiba, Mina ‚vihmutan‘ teid leivaga, tuleb leivavihm“. Milles seisneb vihma eripära? Vihm on sisuliselt meteoroloogiline nähtus, see on vesi, mis valgub taevast. Kui pinnas ei ole millegagi külvatud, siis ei ole vihmast mingit kasu. Selleks, et pinnasel, maa peal midagi kasvaks, on vaja külvata ja soovitatavalt harida, ja siis on vihmast mingi tulemus; aga muidu, kas või kalla sellele paduvihmu, külvamata pinnas vilja ei anna. Ja täpselt samamoodi see elatis, mida me saame, leib, mida me saame, sellel on mõte, kui me kanname vilja. Nagu me ütlesime: „Anna meile elatist, et me teeniksime Sind“. Kui me oleme ustavad päris alguses, esimeste leivatükkide juures, siis kasvab ka elatis. See on kontroll, mille me läbime. Peale selle on siin väga huvitav mõte sellest, et nad koguvad, kui palju on vaja päevaks sel päeval. Alati võib küsida: aga kui koguda ajaliselt kolm korda kauem? Oli inimesi, kes läksid välja, kogusid mingi hulga ja läksid oma telki. Oli ka inimesi, kes olid hommikust õhtuni põllul ja kogusid terve päeva. Ja lõpptulemusena selgus, et igaüks kogus nii palju, kui oli vaja.

Kuna me saame elatist Kuningate Kuningalt, siis meie püüdlikkus – see on see, mida tuleb rakendada, on vaja meie pingutust, on vaja pingutust, mida rakendatakse kogu hingest. Aga Toora ütleb siin, et me saame täpselt nii palju, kui on vaja. Aga mida veel tahaks? Väga raske on elada, kui sul on raha ainult tänaseks päevaks. Tahaks omada turvapuhvrit. Kui inimesel ootamatult läheb külmkapp katki, hoidku Jumal, kas ta saab lihtsalt minna ja osta uue külmkapi, kas tal on selleks raha arvel? Jätame külmkapi. Kui palju inimesi lükkab hammaste ravi edasi lihtsalt sellepärast, et neil ei ole selleks raha. Kas seda tahab Jumal? Kas seda Tema ütleb: „Sul on ainult see, mis sulle on vajalik tänaseks päevaks“? Tema ütleb, et kui sul on täna vaja külmkappi parandada, kui sul on täna vaja hammastega tegeleda, siis võid sa omada nii palju elatist, et jätkuks nii hammastega tegelemiseks kui ka külmkapi parandamiseks. See ei ole miinimumpalk, see ei ole elatusmiinimum – see on jõukus, mille Kõigekõrgem tagab: igaüks kogus nii palju, kui tal oli vaja.

5. Ja on nõnda: kuuendal päeval, ja nad valmistavad selle, mis nad toovad, ja seda on kaks korda nii palju kui see, mida nad koguvad iga päev.

See tähendab, kuuendal päeval ei töötatud kaks korda kauem, mindi tööle nagu tavaliselt, aga koguti kaks korda rohkem. Kõigekõrgem andis kaks korda rohkem, sest hingamispäev (šabbat) – puhkepäev, ei ole tööpäev, Kõigekõrgem hoolitseb selle eest.

Iisraelis on sellest saanud terve probleem. On inimesi, uskmatuid inimesi, kes on ammu eemaldunud kõigest juudipärasest, kes tahavad, et neil lubataks šabbatil töötada. Teised inimesed, täpselt samasugused uskmatud (siin ei ole üldse usu küsimus), ei taha, et lubataks šabbatil töötada. Nad ütlevad: „Meil on väike poeke. Kui suure supermarketi omanik saab töötajaid vahetada, siis mul tuleb, et temaga konkureerida, seitse päeva nädalas ilma puhkuseta töötada. Ma ei suuda nii, seepärast olen ma selle vastu, et hingamispäev oleks tööpäev, kuigi ma hingamispäeva üldse ei pea“. On inimesi, kes ütlevad nii: „Inimesele on puhkus vajalik“. Inimene kardab kaotada (kui ta on uskmatu) seda majanduslikku turvalisust. Siin ütleb Kõigekõrgem: „Kui te elate Toora järgi, kui te elate kooskõlas Minuga, siis on teil majanduslik turvalisus olemas“.

6. Ja Moše ja Aharon ütlesid kõigile Iisraeli poegadele: „Õhtul saate te teada, et ISSAND viis teid välja Egiptuse maalt,

7. Ja hommikul näete te ISSANDA auhiilgust, sest Tema kuulis teie nurinat ISSANDA vastu. Aga mis meie oleme, et te nurisete meie vastu?“

8. Ja Moše ütles: „Kui ISSAND annab teile õhtul liha süüa ja hommikul leiba küllastumiseks – nii kuuleb ISSAND teie nurinat, millega te nurisete Tema vastu. Aga mis meie oleme? Mitte meie vastu ei ole teie nurin, vaid Jumala vastu“.

Moše ja Aharon ilmutavad siin tagasihoidlikkust ja ütlevad: „Kui te tulite pretensioonidega, et teil ei jätku elatist, siis te ei tulnud õigele aadressile. Kuigi me oleme tõesti rahva juhid, ei lasu vastutus teie elatise eest meil. Pöörduge Kõigekõrgema poole“.

Meile tundub samuti väga sageli, et kui ei oleks naist, kui ei oleks meest, kui ei oleks ülemust, kui ei oleks ministrit, kui ei oleks presidenti, siis me teeniksime rohkem. Tõepoolest: nii keegi perekonnas kui ka ülemused, nii minister kui ka president võivad elatist mõjutada. Ja tõepoolest, presidendi oskamatu ja julm poliitika, mingi maksupoliitika võivad majanduse väga tugevasti kokku kukutada, ja on vaja vahetada halba presidenti, vahetada halba ülemust, vahetada töökohta, vahetada ministrit. Aga elatis sõltub Kõigekõrgemast, pöörduda tuleb Kõigekõrgema poole. Ja kui juba pöörduda Kõigekõrgema poole, siis mitte nurinaga, vaid palvega.

9. Ja Moše ütles Aharonile: „Ütle kogu Iisraeli poegade kogukonnale: astuge ISSANDALE ligi, sest Tema kuulis teie nurinat“.

Teiste sõnadega: „Mõistke, et ISSAND on kõige Allikas, ja kui te otsite elatist, siis lähenege Temale“. Selleks et leida rahaliste probleemide põhjus, leidke viis läheneda Kõigekõrgemale.

10. Ja oli nõnda, kui Aharon rääkis kogu Iisraeli poegade kogukonnale, ja nad pöördusid kõrbe poole, ja vaata, ISSANDA auhiilgus on nähtav pilves.

11. Ja ISSAND rääkis Mošele nõnda:

12. „Mina kuulsin Iisraeli poegade nurinat, ütle neile nõnda: ‚Videvikus te sööte liha ja hommikul saate te leivast küllalt, ja te saate teada, et mina olen ISSAND, teie Jumal‘“.

13. Ja oli nõnda, õhtul lendasid kohale vutid ja katsid leeri, ja hommikul oli kastekiht ümber leeri.

14. Ja kastekiht tõusis, ja vaata, kõrbe pinnal, ilma kestata, peen, nagu härmatis lamas maa peal.

15. Ja Iisraeli pojad nägid ja ütlesid üksteisele: „Man hu? Mis see on?“ Sest nad ei teadnud, mis see on. Ja Moše vastas neile, ja Moše ütles: „See on leib, mille ISSAND andis teile toiduks.

Need on küsimused, mida inimene endale esitab, reaktsioonid mingitele olukordadele, mis elus juhtuvad. Kui me räägime materiaalses plaanis, siis iga olukord on Kõigekõrgema teenimise hetk. Kui mitte muretseda elatise pärast, kui reageerida igale olukorrale kui Kõigekõrgema teenimise hetkele, siis elatis lisandub sellele.

16. See on see, mida ISSAND käskis: „Koguge sellest igaüks, kui palju ta sööb, omer igaühe kohta, teie hingede arvu järgi, igaüks nende jaoks, kes on tema telgis, võtke“.

Igast perest on inimene, kes läheb välja, (kõigil ei ole tingimata vaja välja minna), igaüks võtab ja igaüks korjab kõigile, kes on tema telgis. Keegi kogus palju, nagu me näeme.

17. Ja Iisraeli pojad tegid nõnda, ja nad kogusid: kes palju, aga kes vähe.

Keegi läks põllule ja otsustas: „Ma kogun päikesetõusust kuni hinge väljaminekuni, metsetá hamá, ad- tsetá nešamá, nagu heebrea keeles öeldakse. Aga keegi läks välja, kogus ja mõtles: „Noh, mulle aitab, lähen ma parem koju“.

18. Ja lõpuks igaüks mõõtis ja igaüks sai nii palju, kui oli vaja, igaüks nii palju, kui ta sööb, kogusid nad.

Jälle me näeme, et alati ei ole vaja rohkem aega, alati ei ole vaja raskemalt töötada selleks, et saada seda, mida on vaja. Kõigekõrgema läheduse seisundis, kui me mõistame, et meie elatis tuleb Kõigekõrgemalt, toimib kõik teisiti. See ei tähenda (ma ei toeta siin seda mingil juhul), et võib olla laisk või töötada vähe, aga igaüks näeb, kui palju vaeva tal on vaja näha. Ja peale selle, et me töötame, on meil veel perekonnad, ja me tahame veel Toorat uurida, ja puhata on ka vaja. Vaat nii see toimib.

19. Ja Moše ütles neile: „Ärgu keegi jätku sellest hommikuni“.

20. Aga nad ei kuulanud Mošet, ja inimesed jätsid sellest hommikuni, ja selles tekkisid ussid, ja see muutus haisvaks, ja Moše vihastas nende peale.

Oli inimesi, kes ütlesid: „Aga kui homme ei sada, aga kui homme on teisiti, aga kui meile ei jätku miljardist, aga kui meile ei jätku kümnest miljardist?“ Ja inimesed ei suutnud peatuda. Ja nende teenistus – see, mida nad teenisid, see, mida nad koju tõid – kõik kattus ussidega ja muutus haisvaks. Vaadake, igaüks võib näha, kuidas see kehtib meie elu kohta.

21. Ja nad korjasid seda igal hommikul, igaüks nii palju, kui ta ära sööb, ja päike kõrvetas, ja see sulas.

22. Ja oli nii, kuuendal päeval korjasid nad leiba kahekordselt, kaks ómerit igaühe kohta, ja tulid kõik kogukonna vürstid ja teatasid Mošele.

See oli hämmastav: äkki tuleb välja kaks portsjonit mani igaühe kohta.

23. Ja ta ütles neile: „See on see, mida ISSAND rääkis: täielik puhkus ja püha hingamispäev ISSANDALE on homme; mida te küpsetate – küpsetage, mida keedate – keetke, aga kõik ülejäänu pange endale hoiule hommikuni“.

Kui homme tõesti mani ei ole, kui homme on hingamispäev, kui homme on ISSANDA püha, siis võib ka hommikuni kõrvale panna, võib kõrvale panna hingamispäevaks.

24. Ja nad panid selle hommikuni, nagu Moše käskis, ja see ei läinud mädanema, ja usse selles ei olnud.

Jälle pannakse see kõrvale Kõigekõrgema teenimiseks ja see ei lähe ussitama.

25. Ja Moše ütles: „Sööge seda täna, sest täna on hingamispäev ISSANDALE. Täna te ei leia seda väljalt.

26. Kuus päeva korjake seda, aga seitsmendal päeval on hingamispäev, selles seda ei ole“.

27. Ja oli nii seitsmendal päeval, läksid rahva seast välja korjama ja ei leidnud.

Ma olen kohanud inimesi, kes otsivad, kuidas rohkem teenida, ja olen kohanud inimest, kes isegi Jom Kippuril, Kohtupäeva pühal, otsis Iisraelis linna, kus ikkagi saab taksojuhina töötada, ja sõitis sinna alla. Ta ei näinud elus mingit muud õnne peale selle teenistuse. Ja siin me näeme, et seitsmendal päeval püüdis keegi välja minna ja korjata: võib-olla ei pannud nad eilsest kõrvale või panid kõrvale, aga tahtsid veel korjata. Ja see kutsub muidugi esile Kõigekõrgema viha.

28. Ja ISSAND ütles Mošele: „Kui kaua te keeldute pidamast Minu käske, Minu õpetusi?

29. Vaadake, vaat ISSAND andis teile hingamispäeva, seepärast annab Tema teile kuuendal päeval leiba kaheks päevaks. Jääge igaüks sinna, kus ta istub, ärgu keegi mingu oma paigast ära seitsmendal päeval“.

Muidugi ei ole siin juttu sellest, et toolilt ei tohi tõusta või voodist, see tähendab, igaüks jääb oma telki. See on päev, mil te loodate ISSANDA peale. Te saate niigi avalikult ISSANDALT elatist, aga seitsmendal päeval usaldage ISSANDAT, kui kaua võib Teda proovile panna? Muide, küsimus hingamispäevaga, Kõigekõrgema usaldamisega – see on see, millest me rääkisime päris alguses: väga tähtis on saada oma sissetulekut lubatud viisil.

30. Ja rahvas puhkas seitsmendal päeval.

31. Ja Iisraeli koda andis sellele nime „man“. Ja see on nagu koriandriseeme, valge, ja selle maitse on nagu meelapik. 

Kuigi muidugi on midrašim, on traditsioon, mis ütleb, et igaüks leidis manis mingi oma maitse. Aga me rääkisime juba sellest, et see on vihm, ja see vihmutab iga inimest, ja igaüks avab mingid oma võimed. Üks inimene sööb ja läheb traktorit juhtima, teine inimene sööb ja läheb labidaga lund viskama, kolmas inimene läheb kirurgilist operatsiooni tegema, võib-olla isegi olles söönud üht ja sama toitu.

32. Ja Moše ütles: „See on see, mida ISSAND käskis: täis omer sellest peab olema hoiul teie põlvede jaoks, et nad näeksid leiba, millega Mina teid kõrbes toitsin, kui teid Egiptuse maalt juhtisin“.

Hoolimata sellest, et me elame teises maailmas ja meie elatis ei ole nii ilmne, tahtis Kõigekõrgem, et meie silme ees oleks see ime, oleks see leib, mida Kõigekõrgem avalikult andis. Vaat praegu, kui me loeme seda lõiku, on see sarnane sellega, nagu me seisaksime selle mániga purgikese ees ja vaataksime seda.

33. Ja Moše ütles Aharonile: „Võta üks anum ja pane sellesse täis ómer máni ja aseta see ISSANDA ette hoiule kõigiks teie põlvedeks“.

34. Nagu ISSAND käskis Mošele, nii asetas Aharon selle Lepingulaeka ette hoiule.

35. Ja Iisraeli pojad sõid mani nelikümmend aastat kuni oma jõudmiseni Tõotatud maale. Mani sõid nad kuni jõudmiseni Kaanani maa piirile.

36. Aga ómer – see on kümnes osa efast.

Ómer – see tuleb välja umbes, mõnede versioonide järgi, kaheliitrine, teiste järgi – kolmeliitrine purk. Iga inimene sõi selle päevas ära, olenemata vanusest, tegevusalast ja nii edasi. See tähendab, siin ei ole juttu mahumõõdust, vaid sellest, et igaüks saab sisuliselt seda, mis on talle eluks vajalik.

Need on ainult, nii-öelda, punktiiriga visandatud mõtted elatisest. Ja igaüks, kes seda tähelepanelikult üle loeb, teades oma olukorda, teades oma südant, tunneb midagi oma. Mul tekkis soov lugeda seda koos teiega ja jällegi lõpetada teise palvega elatise eest, mida on kombeks lugeda pärast manist rääkiva lõigu uurimist. See muidugi ei tühista igaühe võimalust palvetada oma sõnadega, nii, nagu igaüks on harjunud, aga kui me palvetame ühise palvega, sellest ma rääkisin päris alguses, siis me ühineme kogu rahvaga:

„Sina oled ISSAND, Sina oled Ainus, Sina oled See, Kes lõi taevad ja taevakõrgused, maa ja kõik, mis selle peal, mered ja kõik, mis neis, ja Sina hoiad elus kõiki. Sina oled See, Kes pidevalt tegi suuri imesid ja tunnustähti meie Esiisadega, ka kõrbes valasid neile vihmana leiba taevast ja tõid tulekivikaljust neile vett välja ning varustasid neid ka kõige vajalikuga, riided ei kulunud nende seljas. Ka Oma suure armu järgi ja Oma suure headuse järgi kindlusta meile elatis ja varusta meid kõige vajalikuga ning rahulda ka Sinu rahva, Iisraeli koja, arvukad vajadused, helduses ja külluses, ilma suure vaeva ja pingutuseta, Sinu puhtast käest, mitte inimeste käest. Olgu Sulle meelepärane, ISSAND, minu Jumal ja minu Isade Jumal, valmistada mulle ja kogu mu majarahvale kõik, mis meil puudub, ja kindlustada meile kõik meie vajadused – igal meie elupäeval meie vajaduse järgi ja igal tunnil meie tarviduse järgi, ja igale luule meie luudest elulise vajaduse järgi, nagu sobib Sinu heale ja heldele käele, mitte vastavalt meie tühistele tegudele, piiratud headusele ja tillukesele armule. Olgu minu elatis ja minu majarahva, minu järglaste ja minu järglaste järglaste elatis antud Sinu kätesse, mitte inimeste kätesse.

Vaat sellise palvega lõpeb manist rääkiva lõigu uurimine.

Koos meie nädalalõiguga Bešalah loetakse lõiku Šoftimi raamatust. Kuna see lõik on pikk ja tähtis (4. peatüki 4. salmist kuni 5. peatüki lõpuni), jagame me selle kaheks osaks. Ja selleks, et oleks arusaadavam, millest üldse jutt käib, alustame me lugemist 1. salmist. Niisiis, 4. peatükk, 1. salm:

1. Ja Iisraeli pojad jätkasid kurja tegemist ISSANDA silmis, aga Ehud suri.

Ehud – see on kohtumõistja, kellest oli juttu raamatu eelmises osas, me ei hakka tema juurde tagasi pöörduma.

2. Ja Kõigekõrgem müüs nad Javini, Kaanani kuninga kätte, kes valitses Hatsoris; aga tema väepealik – Sisra, tema elab linnas, mida nimetatakse Harošet-haGojimiks.

Kui keegi mäletab, siis Jehošua ben Nuni raamatus mainiti juba Javinit – Kaanani kuningat, kes valitses Hatsoris. Aga see ei ole seesama Javin. Asi on selles, et on nimi, mis on omane keisritele. Nii juhtub sageli kuningaõukondades, nagu näiteks Louis'dega Prantsusmaal. Fantaasiat oli vähe, seepärast nimetati neid sageli ühe ja sama nimega. Ja võib-olla on siin jutt Javin VIII-st või Javin X-st – üldiselt mõnest nummerdatud Javinist. See on Kaanani kuningas, kes istub Hatsori linnas. Aga tema väepealiku nimi on Sisra. See nimi on vilistite nimi, see on tähtis. Ja millest räägib meile see tõsiasi, et nimi on vilistite nimi? Sellest, et vilistid hakkasid sel ajal (XIII sajand eKr) tungima Iisraeli maale. Võib-olla andis see Kaanani kuningale Javinile Hatsorist lootust pead tõsta. Uue jõu saabumine regiooni, ja tõelise jõu (vilistid on üsna tugevad sõdalased, hästi varustatud armeega) – see on võimalus revanšiks.

Harošet-haGojimi linna asukoht ei ole siiani kindlaks tehtud, ja selle kohta on palju vaidlusi. On 4-5 erinevat varianti, aga üks on selge – see on linn, see on paik, mis asub Jizre'eli orus, aga Jizre'eli org – see on keskne arter, mis ühendab Iisraeli lõunat ja põhja. Olles end paigutanud Jizre'eli orgu, väga sellisesse strateegilisse paika, lahutab Sisra ja tema armee Iisraeli lõunat ja põhja. Tema eraldab Jissahari, Zevuluni ja Naftali suguharu, see tähendab põhjapoolsed suguharud lõunapoolsetest suguharudest. Just selline poliitiline olukord kujunes.

See tähendab, temal, Kaanani kuningal, on tolle aja kohta raske soomustehnika. Iisraelil on sel hetkel – vibud, lingud, kivid ja nuiad ja Kõigekõrgema abi, mille poole nad ei olnud selle ajani pöördunud. Pärast 20 aastat kaananlaste okupatsiooni, ilmselt vilistite toetusel, kisendasid iisraellased ISSANDA poole. Vaat selline eellugu. Aga 4. salmist algab õigupoolest meie haftara, see prohvetlik lõik, mida loetakse koos meie nädalalõiguga.

Väljend, mida siin kasutatakse, éšet lappidót – see on hämmastav väljend. Kommentaarid selle kohta räägivad rohkem kommentaatoritest kui Dvorast endast. Mõned ütlevad, et éšet lappidót – see tähendab, et Dvora, tema on kellegi Lappidoti naine, ja tema, nagu mõned edasi ütlevad, ongi seesama Barak, kellest me loeme 6. salmis. Kust selline versioon tekib? Heebrea keeles lappidót – need on tõrvikud, leegi palged; barák – see on välk, ja üldiselt koondub kõik ühele ja samale mehele. Teised ütlevad, et éšet lappidót tähendab, et ta valmistas kohtutööst vabal ajal Templi lampidele tahikesi. Aga kõige tõenäolisem on siiski mõista väljendit éšet lappidót samas võtmes kui väljendit éšet háil Mišlei raamatust (31:29) – naine, kes on jumalikult edukas, tegus naine. Seega éšet lappidót – see on tuliste palgete naine, kes suudab süüdata tuld inimeste südametes, algatusvõimeline või, nagu tänapäeval öeldaks, karismaatiline naine liidriomadustega. Ja see on iseenesest imeline, et naine võib olla sellisel ametikohal: käes on ju, tuletame meelde, XIII sajand eKr.

Dvora istub palmi all, mida nii nimetataksegi – Dvora palm, see tähendab, kõik teavad, kust teda leida, tema kontor asub palmi all. Ja tema ei ole ainult prohvetinna, ta on ka kohtumõistja. Mida tähendab – Iisraeli pojad tulid kohut saama? Kui kellelgi oli mingi asi, mingi vaidlus, mingi küsimus, tuldi tema juurde selle küsimuse lahendamiseks, tarkuse järele, arukuse järele tuldi tema juurde. Ja vaat mida teeb see hämmastav naine:

Dvora saatis mingid saadikud ja kutsus enda juurde, väikesele lagendikule palmi ees, mehe nimega Barak, Avino'ami poja, kes elab Kedeši linnas Naftali suguharus. Fraas, mille Dvora ütles, võib tähendada: „Sa oled juba kuulnud Temalt seda käsku, aga sa ei vastanud sellele, seepärast ma kordan seda sulle.“ Nagu ma juba ütlesin, mõned arvavad, et see on tema mees. Ma ei saa seda arvamust jagada, aga see on autoriteetsete rabide arvamus, ja vaielda nendega ma samuti ei hakka.

Tavori (Taabori) mägi on tänapäeval tuntud kui Kirgastamise mägi, aga tol hetkel – see on ainus mägi, mis kõrgub sõna otseses mõttes keset tasast Jizre'eli orgu. See on mägi, millel on palju taimestikku, seal on rohelust – peamiselt viljatut, seal on peamiselt viljatud puud ja ei ole allikaid, aga mis on tähtis – see on ainus mägi Jizre'eli orus. Ühest küljest on see muidugi strateegiliselt mugav paik, aga mitte puudusteta.

Miks tuleb koguda inimesi Naftali ja Zevuluni suguharudest? Sest need on kõige enam rõhumise all kannatavad suguharud.

Mida ütleb siin prohvetinna Barakile? Barak on ilmselt sõjaväelane. See on inimene, kes suudab koguda 10 tuhat ja viia nad endaga kaasa. Ta ütleb temale: „Nii käsibki ISSAND. Organiseeri armee Tavori mäel, kogu sinna 10 tuhat meest. Mina tõmban, meelitan sinu juurde Sisra, kogu tema armee ja seal annan tema sinu kätte.“

Baraki vastus, kes, nagu me ütlesime, on sõjaväelane, näib siin üsna lapsik. Milleks on tal teel vaja seda naist? Jällegi ütlevad kommentaatorid (need, kes esitavad versiooni, et ta oli Dvoraga abielus), et vaat, selline sussivend, ilma naiseta ei lähe ta kuhugi. Kõige tõenäolisemalt on asi siin hoopis milleski muus. Muidugi on Tavori mägi strateegiliselt soodne paik, aga Sisra oleks võinud selle mäe ümber piirata, ja need, kes olid end sinna barrikadeerinud (nagu hiljem Masadal, I sajandil pKr Juudi sõja ajal), oleksid võinud olla määratud kaotusele, kuna vett seal ei ole ja toitu on seal vähe. Ja kui Barak äkki hakkab armeed koguma ja pakkuma sellist sõjategevuse plaani, siis paljud potentsiaalsed reservväelased keerutavad sõrme meelekohal ja ütlevad: „Barak, see missioon on enesetapp, me selle asjaga kaasa ei lähe.“ Ja selleks, et rahvas saaks selle asjaga kaasa minna, et tõesti mobiliseerida 10 tuhat meest, et see õnnestuks, et rahvas otsustaks, peab minema Dvora. Seepärast on loomulik, et Barak mõtleb: „Kui läheb Dvora, kellesse usutakse, kelle kohta teatakse, et ta on prohvetinna, siis see ei tähenda lihtsalt, et meiega läks Dvora, see tähendab, et meiega läheb ISSAND.“ Dvora kuulab Baraki vastuse ära.

Seda võib mõista nii: „Kui ma lähen sinuga, siis sa tead, et mingit au ei tule, sest mind hakatakse pidama võitjaks.“ Aga jällegi ei ole jutt päris sellest. Me saame hiljem teada, et loos osaleb veel üks naine nimega Ja'el, kelle kätte Kõigekõrgem tõepoolest annab Sisra. Ja siin hoiatab Dvora Barakit ja ütleb: „Ma lähen sinuga, aga sina tea, et sina ja mina ei lähe au järele, au kuulub Kõigekõrgemale.“

Tõusis – ilmselt peetakse silmas, et tõusis Tavori mäele. Järgmine salm justkui katkestab meie huvitava jutustuse ja räägib ühest tähtsast detailist, mida meil läheb hiljem vaja.

See tähendab, Jitro (siin on teda nimetatud Hovaviks), Moše äia sugulaste hulgas oli keenlaste suguharu, mis elas Iisraeli kõrval, ja keegi Hever sellest suguharust eraldus neist. Jällegi läheb see detail meil jutustuse jaoks hiljem vaja. See on siia sisse põimitud ja tundub meile juhuslikuna – mingi Hever keenlaste seast kolis kuhugi, ja, näib, sel kolimisel ei ole üldse meie sündmustega mingit pistmist. Aga Kõigekõrgema juures nii ei juhtu.

Sisra (nagu me ka oletasime) võib arutleda nii: „Mäel saab Baraki piiramisrõngasse võtta ja hukata koos kümne tuhande sõdalasega. Sellest tuleb pöördeline võidukas lahing. See on meie viimne ja otsustav lahing.“

Niisiis, kümme tuhat nõrgalt relvastatud sõdalast laskub Tavori mäelt Kišoni oja suunas Sisra ründearmeele vastu, kus on üheksasada sõjavankrit ja muu varustus.

Niisiis, midagi juhtus. Segadus juhtus armees, motoriseeritud jalaväes, Sisra motoriseeritud laskurüksustes, mis sundis Sisrat sõjavankrilt laskuma ja jooksma hakkama. Mis siis juhtus? Loost, mida Dvora meile hiljem jutustab, ja samuti sellest, mida jutustab Josef ben Matitjahu (Josephus Flavius), võib aru saada, et Kišoni oja tõusis ootamatust paduvihmast, ootamatust suurveest, ujutas üle ja muutis Jizre'eli oru pinnase raskesti läbitavaks mudaks, millesse Sisra sõjavankrid kinni jäid, nii et need tuli maha jätta. Kuigi inimene ju ei lasku niisama lihtsalt tankilt maha. Ime? Noh, muidugi ime. Kas Iisraeli maal sajab suvel vihma (aga me mõistame, et asi toimub suvel)? Väga harva. Võib-olla kord 10-15 aasta tagant tuleb suvel Iisraelis, eriti Jizre'eli orus, tugevaid vihmasid ja äikesetorme. India ookeanis sünnivad mussoonid – tuuled, mis puhuvad suvel ookeani poolt maismaale. Ja kuigi nad puhuvad selles kauges piirkonnas, puhub mõnikord üks tuulevooludest Iisraeli maa suunas, ja siis algavad äikesetormid – Eilatist ja edasi üles mööda Jizre'eli orgu kuni Beit-Še'anini välja. Seda tuult nimetatakse „Punase mere vooluks“. Ja siin võime me näha paralleeli prohvetliku lõiguga meie nädalalõigu juurde: puhus tuul Punaselt merelt, paisutas oja ja jällegi, kui mitte ei uputanud, siis vähemalt väänas kõveraks Sisra sõjavankrid, ja Sisra põgenes.

Võib-olla oli see keenlase Heveri enda, hõimupea enda naine. Aga võib-olla oli ta lihtsalt üks naistest, kes elasid tema hõimus. Nagu me ütlesime, Hever – see on Jitro, Moše äia sugulane. Ja Sisra tuli sinna miks? Sest neil oli rahuleping. Ta arvas, et astub liitlase majja, aga, nagu sageli juhtub, võta näpust.

Esimesena tuleb pähe kõige lihtsam arusaam. Tänapäeva heebrea keeles on smihá just nimelt tekk. Ja, nii-öelda, tuli Sisra Ja'eli juurde, ja too kattis ta tekiga, mis on väga armas. Aga seda võib mõista ka teisiti, kui võtta omaks, et smíha tähendab antud juhul telgi ukseriiet. See tähendab, Sisra astus tema juurde, ja too tõmbas telgi ukseriide ette, et keegi midagi ei näeks.

Mehe ja naise kohtumine sellistes oludes tekitab muidugi jutte. See kohtumine tekitas jutte ka tarkade seas. On tarku, kes ütlevad, et Sisra ja Ja'eli vahel oli kindlasti intiimne lähedus, noh, teisiti ei saa olla. Mõned targad, toetudes hiljem Dvora sõnadele, ütlevad, et seitse korda valdas Sisra Ja'eli, kuni ta täiesti kurnatud oli. Võib öelda mida tahes, aga siin seda näha ei ole. Siin on näha, et väsinud, lahingust kurnatud mees tuli naise koju, kes valas talle piima. (Jällegi ütlevad mõned kommentaatorid, et rinnapiima, ja jällegi räägivad kommentaarid sageli rohkem kommentaatoritest kui sündmustest). Ja see mees, olles piima joonud, kavatseb magama jääda.

Huvitav on see, et ta pöördub tema poole meessoost vormis: amod (seisa) imdi asemel. Aga siin on võib-olla tegemist sedalaadi käsuga: „Ma panen sulle ülesandeks seista telgi sissekäigu juures.“

Nii lõpeb Šoftimi raamatu neljas peatükk, aga ei lõpe meie nädalakatkend. Me jätkame vestluse teises osas, aga juba praegu võib teha mõningase järelduse. Mõnikord ei juhtu ISSANDA imed nagu midagi täiesti üleloomulikku, vaid nagu pusle, mis paneb end ajas nii täpselt kokku, nagu saab kokku panna ainult Tema, Kes valitseb maailma. Ja kui me räägime tuulest India ookeanist, kui me räägime kellestki, kes kolis õigel ajal õigesse kohta, ja prohvetikuulutusest, mis on öeldud õigel ajal – kõik see, kokku pandud, on samuti ISSANDA ime. Ja selliseid imesid peame me ka oma elus märkama ja nende eest tänama.

Haftara. 2. osa. Šoftim (5. peatükk)

See on meie vestluse jätk nädalalõigu Bešalah haftara üle. Neljandas peatükis me lugesime sellest, et Kõigekõrgem julgustas prohvetinna Dvora kaudu Iisraeli alustama sõda Kaanani kuninga Javini vastu, kes istus Hatsoris, ja tema väejuhi Sisra vastu. See sõda lõppes Iisraeli imelise võiduga ebavõrdses lahingus. Ja viiendas peatükis me loeme ülistuslaulu, kuulsat Dvora laulu, mille ta seab kokku Kõigekõrgema kiituseks.

Me rääkisime, kui arutasime neljandat peatükki, sellest, kuidas nii juhtus, et sisuliselt väike Kišoni oja pühkis minema Sisra sõjavankrid. See tõusis üle kallaste, oli muda, ja sõjavankrid jäid kinni. Ja me rääkisime, et on juhtumeid, kui suvel tulevad äikesetormid ja ojad tõusevad üle kallaste, pinnas muutub pehmeks ja kõik upub mudasse. Siin kirjeldab Dvora, kuidas Kõigekõrgem tuleb: tuulena üle kogu kõrbe tuleb Tema, ja taevad tilguvad vett.

Sõna-sõnalt – mäed voolasid (nazelú), sõnast nozél (vedelik). Kui kujutleda seda kui tõeliselt tugevat tuult, mis tuli lõunast ja käis üle Siinai, siis Dvora ütleb, et see on nagu Siinailt. Ja ühendab sellega selle tugeva tuule Toora vaimuga, rahva Toora juurde naasmise vaimuga, mis tegelikult saigi võidu, rahva ISSANDA juurde naasmise põhjuseks.

Kuuendas salmis kirjeldab Dvora, milline kurb olukord oli enne seda.

…Ja'eli aegadel – tekib küsimus, kes see Ja'el on? Kui see on see Ja'el, kes oli eelmises peatükis, siis miks teda siin mainitakse? Rabi Šlomo Jitshaki, autoriteetne juudi kommentaator, ütleb: „Sellest me teeme järelduse, et ka Ja'el oli kohtumõistja Iisraelis.“ Kuigi me loeme, et Ja'el ei ole üldiselt võttes, võib-olla, iisraellannagi. Ta kuulub Jitro järeltulijate hõimu. Teisest küljest on kommentaar, on selline arusaam: sellest hetkest, kui Ja'el püstitas sinna telgi. Sest edasi me loeme kadusid otsesed teed, see tähendab, enam ei saanud läbi minna peateed, suurt maanteed mööda, kõik oli suletud. Ja võib-olla neil päevil Ja'el püstitaski sinna telgi, aidates neid, kes reisisid kaugeid radu mööda. Nii võib mõista Ja'eli mainimist siin. Aga kordan uuesti: Raši ütleb, et see mainimine siin räägib sellest, et ka Ja'el oli kohtumõistja Iisraelis.

Kadusid avatud linnad – kadusid linnad, mida ööseks ei suleta. Kadusid linnad, mida poleks ümbritsetud kaitsemüüridega. Aga võib ka laiemas mõttes mõista, et kadus turvatunne. See on selline esimene „ma olen ju ema“ – juudi versioon. Mina olen ema Iisraelis. Mina tõusin ja astusin oma rahva eest välja.

Valis Jumal uued või valis uued jumalad. Vaat siin võib mõista erinevalt. Mõned kommentaatorid ütlevad, et Kõigekõrgem justkui uuendas oma suhteid, uuendas Oma liitu Iisraeliga ja valis nad uuesti. Justkui sigitas nad uuesti ja sõlmis nendega lepingu. Aga võib seda mõista ka süüdistavas mõttes: Iisraeli rahvas valis teised jumalad. Sellest, et Iisraeli rahvas võib minna teiste jumalate järel, hoiatas juba Moše Devarimi raamatu lõpus. Ja mina kaldun selle arusaama poole: Iisraeli rahvast karistati selle eest, et ta valis teised jumalad. Ja selle tõttu, et Iisraeli rahvas pöördus teiste jumalate poole, ei ole nüüd Iisraelil sellist jõudu, nagu oli Jehošua ben Nuni ajal. Aga kui me räägime teise arusaama järgi, mille ma tõin esimesena, siis ISSAND sõlmis uuesti Iisraeliga lepingu, ja nüüd ei kohku ta neljakümne tuhande odadega sõdalase ees. Võib öelda ka nii, et nüüd osutus Iisrael relvituks. Sõdalaste seas on võib-olla ainult ühel neljakümnest tuhandest oda. Võib seda ka nii tõlkida.

On selliseid Pühakirja kohti, kus on arusaamatu, kuidas õigesti tõlkida. Ja kõige ausam, kõige pädevam tõlkija jääb kõhklema erinevate arusaamade vahel. Siin võib kas järgida usku või järgida intuitsiooni. Ja ma pakkusin teile mitu tõlkevarianti, et te otsustaksite, kas järgida usku või intuitsiooni.

Ja vaat Dvora kirjeldas, kuidas see kõik oli. Ja edasi ta ütleb:

Sõita valgetel emaeeslitel – see on nagu tänapäeval sõita musta toonitud klaasidega maasturiga. Ülistage, ülistage ISSANDAT selle eest, et kõik on muutunud. Selle eest, et nüüd võib kartmatult reisida mööda Iisraeli.

Valjemini kui vilepillide hääl (pillide, mis kutsuvad karju kaevude juurde) – võib öelda, et neis kohtades, kus inimesed kogunevad karju jootma, valjemini, kui nad karju kokku kutsuvad, seal hakatakse ülistama Kõigekõrgemat, kuuldes sellest pühast, sellest võidupäevast.

Võit! Võib ülistada Kõigekõrgemat. Võib võtta, koguda saaki.

Ja neljateistkümnendas salmis mainib Debora neid, kes selles osalesid.

Mahir – see on Menaše poeg. Kui räägitakse Mahirist, seostatakse teda sageli Menašega.

…need, kes pintslit veavad. Mida see tähendab? See tähendab, et ei tulnud proletaarlased, mitte sõdalased, mitte mingite sõjaliste võistluste osalejad, mitte rüütlid, vaid isegi kirjutajad, isegi, nii-öelda, loominguline ja mitteloominguline intelligents tuli Zevuluni suguharust, Menaše suguharust.

Gil'ad – see on Menaše suguharu teine osa, Ja'iri, Menaše poja järeltulijad.

Kaugeltki mitte kõik ei ühinenud selle sõjaga. Ükski kaugetest suguharudest ei tulnud selles sõjas sõdima. See räägib muidugi lõhestatusest Iisraeli poegade seas.

Ta'anahi linnast kuni Mei Megiddoni – siin kirjeldatakse vahemaad (territooriumi), mille hõivasid hordid, kes tõusid sõtta 10 tuhande nõrgalt relvastatud Iisraeli sõdalase vastu.

Tol ajal, kui inimene läks sõtta, oli ta kas palgasõdur ja sai tasu või lootis ta midagi kuskil rüüstata, aga kõige sagedamini nii üht kui teist. Ja vaat see hulk, kes janunes kätte saada midagi Iisraeli toodangust, mingeid Iisraeli toodangu kaupu, jäi saagita.

Kui Sisra otsis mingit horoskoopi, mingit midagi, mis oleks võinud teda julgustada (sest muu hulgas kummardas ta ka tähti ja uskus astroloogiasse), ja kui ta ootas, et tähed võivad teda kuidagi kaitsta, siis ei, midagi sellist ei juhtunud. Paljud kommentaatorid ütlevad, et ka meteoriidid langesid taevast ja pommitasid Sisra varustust. Võib seda ka nii mõista.

See tähendab, ta räägib sellest, et nad kõik on selle mudaga Kišoni voost minema uhutud. Ainult Kišoni voog! Julgelt, julgelt astu, mu hing! See tähendab, mine mööda seda lahinguvälja, jaluta, mu hing, jaluta, naudi võitu! See on suur, suur püha. Rõõmu, võidu tunne lausa, nähtavasti, ajab Dvorat lõhki.

See on kangelastest. See on võidust.

Kahekümne kolmandas salmis on hämmastavad sõnad:

On arutelu selle üle, mis on Meroz. Ühed ütlevad, et see on mingi selline tähtis perekond. Teised ütlevad (ja see on kõige sobivam variant), et Meroz – see on mingi linn, mis asus seal lähedal. Aga on ka julgem arvamus, milles öeldakse, et Meroz – see on Marss. See tähendab, selle julge kommentaari järgi on Meroz planeet Marsi nimi. Kuna me ütleme, et ka tähed sõdisid, siis siin peetakse justkui silmas: neetud on marslased, et nad ei tulnud ISSANDALE appi. Noh, jätame selle selliseks eksootiliseks kommentaariks, kuigi see on küllaltki levinud. Pärast needuste jagamist on ka õnnistuste jagamine.

Edasi me näeme, millise pilkega jutustab Dvora ümber Ja'eli ja Sisra loo.

Just selle salmi põhjal on seletajaid, kes ütlevad, et Sisra enne, kui ta teadvuse kaotas, ja enne, kui ta tapeti, valdas seitse korda Ja'elit. Sest on kirjutatud kará nafál (kummardus, langes), tema jalgade vahel kummardus, langes, kummardus, langes. Ja nii mingil moel arvutatakse siin välja seitse korda. Aga mina ei saa sellist kommentaari omaks võtta. Palju loogilisem on, et mees, kes oli lahinguväljalt põgenenud, lihtsalt vajus väsimusest kokku. Aga võib mõista (ja paljud näevad seda nii), kuidas ta kramplikult haaras tema jalgadest, nagu haaratakse altari sarvedest. See tähendab, püüdis kuidagi viimastes krampides millestki kinni haarata, nagu haaratakse altari sarvedest. Võib näha seda sümboolsust.

Edasi maalib Dvora sarkastiliselt välja sellise pildi.

Ja võib-olla just praegu ta nutab ja ootab oma poega: „Miks ta siis ei tule?“ Aga tulevad need, kes võtavad nii tema kui kõik tema teenijatüdrukud vangi. Väga, võib öelda, jämedad, teravad sõnad – igale mehele kaks naist, kaks üska. Ja nendes kirjudes keebikestes lähevad nad vangi: on selline traditsioon, et vangid võtsid endaga kaasa sellised värvilised tikitud keebid (rikmá tähendab tikandit).

Ja Dvora lõpetab oma ülistuse sõnadega:

Kauaks, kauaks sellest jätkub, et taltsutada kõiki neid, kes tulid Iisraeliga sõdima. Mis siis, võib korrata Dvora sõnu: „Nii hukkugu kõik Sinu vaenlased, ISSAND!“ (ken jovedú hol-ojevéha adonáj). Noh, muidugi, meie rahvas ei saanud jätta neist sõnadest laulu tegemata. Sellega lõpeb Šoftimi raamatu viies peatükk ja lõpeb meie haftara nädalalõigu Bešalah juurde.

Lugege ka: Bo, Jitro, palve ja Toora nädalalõigud.