Toldot

Imelik asi: sõnaaher Toora ütleb meile kõigepealt, et Jitshak on Avrahami poeg, ja siis, sugupuud selgitades, ütleb: Avraham sigitas Jitshaki. Milleks nii korrata? Niigi on ju justkui arusaadav.

Abarbanel, üks keskaegsetest kommentaatoritest, ütleb: „Me näeme Jitshaki sugupuust, et ta on Avrahami poeg. Ta sarnaneb Avrahamiga. Avraham võttis naise, kui ta oli neljakümneaastane (see ei ole otsesõnu kirjas, see tuletatakse arvutustest), ja Jitshak võttis naise, kui ta oli neljakümneaastane (ja see on tõesti kirjas). Avraham võttis naise oma perekonnast ja Jitshak võttis naise oma perekonnast. Mõlema naised olid viljatud. Avraham sigitas esmalt (noh, ütleme jutumärkides) ‚vale poja‘, Jišmaeli, ja alles siis sigitas Jitshaki. Ka Jitshakil sündis esmalt ‚äpardunud‘, ütleme nii, Esav, ja seejärel – Jaakov. Avraham armastas äpardunud Jišmaeli ja Jitshak armastas äpardunud Esavit. Kuid vastu oma tahtmist saatis Avraham Sara nõudmisel Jišmaeli pärandist eemale; Jitshak, vastu oma tahtmist, samuti mitte ilma oma naise osaluseta, jättis Esavi õnnistusest ilma. Mõlemal juhul teostus selles muidugi Jumala tahe ja Jumala plaan. Nii Jitshaki päevil kui ka Avrahami päevil oli nälg, nad mõlemad läksid Gerari, nad mõlemad kaevasid kaeve…Väga palju sarnast! Ja on näha, et Avraham sigitas Jitshaki, Jitshak kordab tema elulugu. Inimesed ei sarnane ainult välimuselt, ja mitte ainult DNA ei anna sarnasust edasi. Just sellest räägib meile siin Toora: Jitshak on täiesti isasse. Seda see salm õieti öelda tahabki.

Me rääkisime eelmises vestluses sellest, miks Toora mitu korda meenutab, et Rivka on aramlanna, et tema perekond on aramlased, kuigi ta ise ei ole väga aramlanna. Tema perekond on assimileerunud, aga tema on assimilatsioonist puutumata jäänud, kuid see on teine vestlus.

Aga siin võib esitada teise küsimuse. Jitshaki sugupuu, Jitshaki elulugu…Kui teie oleksite Jitshaki elulookirjutaja, kui mina oleksin Jitshaki elulookirjutaja, ma ei alustaks pulmast. Ma alustaksin imelisest sünnist või perevägivallast, kui Jišmael teda kiusas. Ilmselt oli see valus. Tänapäeval võib inimene terve elu nende traumadega elada ja psühholoogide juures käia. Ohver, see kõige radikaalsem, see kõige ebatavalisem sündmus Iisraeli ajaloos. Miks alustab Toora just pulmast?

Rabi RaJaTs annab sellele imelise vastuse: „See on selleks, et õpetada teile, et igapäevane, argine maailma muutmine on olulisem kui ohver.“ Igapäevane teenimine, kui ema tõuseb lapse juurde, kui isa läheb poodi; kui isa tõuseb lapse juurde ja ema läheb poodi; kui isa peseb nõusid, kui ema koristab, kui me vestleme üksteisega… Igapäevaste, argiste askeldustega tegeldes, muutes argist rutiinset, näiliselt igavat reaalsust, tegeleme me asjaga, mis on olulisem kui akedá, sest akedá on vägitegu, see on ebatavaline sündmus, aga Jumal lõi maailma ja tahab avalduda tavalises maailmas. Seepärast on väikeste asjade sõelumine, väike, peen maailma sõelumine, halva eraldamine heast pisiasjades palju olulisem kui akedá. Seepärast alustab Toora Jitshaki elu Jitshaki abiellumisega.

Sõna vaje'tár võib lahti võtta. See sõna on seotud juurega ajin-tav-reiš, ja see tähendab hangu, millega heina sorteeritakse ja pööratakse. Kui tõlkida sõna-sõnalt, ronis Jitshak taevasse, läks palvele hanguga, ronis taevasse sorima, kohtuid ümber pöörama, otsuseid tühistama, reaalsust oma palvega seal üleval muutma, ja on öeldud: ja Kõigekõrgem pööras talle ümber. Siin kasutatakse üht ja sama sõna nii palves kui ka vastuses. Jitshak püüdis ümber pöörata, ja Kõigekõrgem pööras ümber tema sõna järgi. Ja see on vastus inimestele – jah, on olemas toimiv palve, mis on kutsutud muutma ülemistes maailmades, maailmades, kus tulevik on ette valmistatud, ja sinna võib hanguga ronida. Kuid see on puhtalt sümboolne, sest tegelikult pöörab ümber Kõigekõrgem. Ja antud juhul läks Jitshakil ilmselt vaja kakskümmend aastat palvet, et Rivka rasedaks jääks.

Siin tuleb öelda, et Rivka ise ei tea, et need on pojad, et need on pojad, kes tema kõhus ringi tormavad. Tema vaatenurgast toimub tema kõhus midagi. Kuidas kirjeldab Toora tavaliselt sünnitust? Ja jäi rasedaks ja sünnitas (vattahár veteléd). Siin on ootamatult eostas ja sünnitas vahel terved kaks salmi, terve sündmuste ahel. Rivka tundis oma kõhus midagi halba. Ema on tal kaugel, ämm on tal surnud; võib-olla, olles naiste käest küsinud, nagu praegu öeldaks, „emmede“ foorumites ringi käinud, ei leidnud ta mingit vastust.

…ja ütles: kui nii, milleks siis mina?

Fraas on väga arusaamatu, sellel on müstilisi kommentaare, mis on seotud selle maailma Jumalaga, tulevase maailma Jumalaga. Me ei hakka sellesse praegu süvenema. Vaatame lihtsa naise lihtsat fraasi. See võib tähendada: „Mille eest see mulle, kellelgi pole seda olnud, mille eest see mulle, miks see minuga juhtub?“ Ja teisel juhul: „Aga mis ma siis? Aga mis ma siin istun, mõtlen, aiman, käin ‚emmede‘ foorumites? Pöördun Kõigekõrgema poole.“ Ja läks Kõigekõrgemalt paluma. See tähendab, esimene variant – ta ütles: „Mille eest see mulle?“ Noh, ja selle küsimusega läks Kõigekõrgema juurde. Ja teine variant – ta ütles: „Mis ma siin nüri olen, tuleb ju küsimusega Kõigekõrgema juurde minna. Võib-olla see pole ‚mille eest?‘, võib-olla see on ‚milleks?‘, võib-olla veel midagi.“ Igal juhul Rivka otsus, et kui olukord ei ole kontrolli all, kui midagi ei toimu nii, nagu tahaks, tuleb astuda Kõigekõrgema ette, vähem mõelda, rohkem küsida Kõigekõrgemalt.

…ja ta läks Kõigekõrgemalt küsima.

Kommentaatorid jõuavad mõttele, et ta läks paika, mida Avrahamil, Avrahami perekonnas oli ammu peetud Kõigekõrgemaga suhtlemise paigaks. See on El Hai Ro'i kaev, kus ingel rääkis Hagariga. Me näeme, et peaaegu viiskümmend aastat pärast seda vestlust, palju aastaid hiljem, naaseb Jitshak oma pulma ajal, neljakümneaastane Jitshak, El Hai Ro'ist, kuhu ta oli läinud palvetama. Ilmselt võib oletada, et Avrahami perekonnal oli niisugune palvepaik, ja sinna läks Rivka palvetama. Aga see pole isegi oluline. Oluline on, et me näeme siin esimest korda, et inimene pöördus pärast oma mõtisklusi Kõigekõrgema poole küsimusega. Enne seda nägime, et Kõigekõrgemale esitati soove: kui on nii, siis nii, või Jitshak, nagu me nüüd näeme, kes palvetas hanguga oma naise eest... Siin on naine, Rivka, esimene Avrahami perekonnas, Avrahami kasvatuse esimene vili, kes oma sisemise dialoogiga, oma sisemiste probleemidega tuleb Kõigekõrgema juurde.

Me ei tea, mida ta siis küsima läks. Võib-olla küsis ta: „Mis mul kõhus on, kas mu rasedusel pole ohtu, kas mu elul pole ohtu?“ Aga ka küsimus pole ilmne: „Kas mu lapsed pole haiged?“ Noh, ja kõik muu. Võib-olla isegi: „Kas minus ei ole mõnd roojast vaimu.“ Raske on ette kujutada, mis võis olla tolle aja naise peas. Aga ISSAND vastab talle ja ütleb:

…kaks rahvast on sinu emaüsas ja kaks rahvust eralduvad sinu sisikonnast (eralduvad sinu emaüsast, sisuliselt kaks rahvast) …

Sõna-sõnalt – me'ájim; kuid kui Toora ütleb bétel – kõht, kerváim – sisikond, me'ájim – sooled, ei tule mõista, et need, kes Toorat lugesid, uskusid, et imikud tulevad välja soolestikust. Ei, see on lihtsalt sisikonna kirjeldus.

…üks saab teisest võitu, ja vanem noorem teenima (selle me veel lahti võtame).

Ajaloos, nagu Kõigekõrgem seda ette ütleb, hakkavad kaks rahvast pidevalt tülitsema, kuningriigi pärast võistlema.

Prohvet Jehezkeli raamatus (26:5) on see väga hästi kirjeldatud. Tüüros ütleb Jeruusalemma kohta: „Ta on purustatud, ta on rahva värav, ta pöördub minu poole, ma täitun, ta on laastatud. Kui mina täitun, on tema laastatud. Noh, vastavalt, vastupidi, kui tema täitub, olen mina laastatud.“ On selline vastastikune seos: kord valitseb Rooma, kord valitseb Iisrael. Kuid me näeme, et Iisraeli võim, Iisraeli au ilmnemine – on pärast Esavi au ilmnemist.

Prohvetikuulutuse viimase osaga on raskusi. Sõna-sõnalt kõlab – ja vanem teenib noorem. Võib mõista: ja vanemat teenib noorem, või vastupidi, ja vanem teenib nooremat. Siin võib vastu väita: aga kui noorem teenib vanemat, milleks siis üldse niisugust prohvetikuulutust öelda, nii see tavaliselt ju toimubki. Kuid just juudi ajaloos toimub see mitmeti, ja me näeme, et noorem saab vanemaks, viimased saavad esimesteks, ja ime on vastupidi see, kui seda ei toimu. Ja seepärast on niisugune arusaam seoses sellega, mida öeldakse edasi nädalalõigus, et Rivka mõistis, et Esav ei tohi saada õnnistust, teades just seda prohvetikuulutust, et vanem teenib nooremat. Aga Jitshak võib-olla teadiski seda prohvetikuulutust Rivka sõnadest, kuid püüdis seda teisiti tõlgendada, armastusest Esavi vastu ajendatuna. Noh, nendest poistest me alles saame teada.

Niisiis, võib-olla oli seda prohvetikuulutust võimalik tõlgendada kaheti, ja hiljem Rivka ja Jitshak tõlgendasidki kaheti.

Tolle aja kohta on see oluline, kui naine on kaksikutega rase, ja nii raske rasedus, et ta ei sünnitanud neid seitsmendal kuul ega kaheksandal kuul. Ta kandis nad täis aja, poisikesed sündisid täisaegsetena, järelikult hoidis Jumal tema rasedust.

…ja vaata, kaksikud on tema emaüsas, tema kõhus.

Sõna tomím on siin kirjutatud veaga. Õigem oleks olnud kirjutada tav-álef-vav-mem-mem. Siin on puudu tähekene álef. Toora ei tee grammatikavigu, kuid jätab sageli mõne tähe välja, kui jutt on mingist ebatäiuslikkusest. Ja siin öeldakse: jah, väliselt on nad tomím, väliselt on nad kaksikud, aga seesmiselt ei pruugi see „kaksiklus“ selline olla. Ja ka väliselt lähevad nad seejärel lahku, terviklikkust ei ole, sest üks, üldiselt võttes, kaldub halbadele teedele, teine läheb õiget teed.

Teised kommentaatorid ütlevad, et sõna tomím tuleb siin mõista kui sõna tumím (sõnast tam – täiesti täiuslik). Üks on täiuslik õige, teine täiuslik kurjategija. Kuid ärgem laimakem Esavit kui täiuslikku kurjategijat. Me teame, et tal on koht Jumala plaanis.

Huvitav on vaadelda sõna tomá (kaksik): see on õieti nimi Foma, tuntud kreeka, vene nimi. Foma – see on sõna, mis tähendab kaksik. Asi on selles, et tähekest tav ei hääldatud alati nii. Võib öelda, et teatud etapil hääldati seda lähedaselt inglise ti-eitš-ile (th), ja seepärast sai Tomast Foma. Vaat siin – kaks Fomat on tal kõhus.

Punakas, karvane, reibas, küps – need kõik ei ole väga halvad omadused, võib isegi öelda, head. Välja tuli selline reibas mehike, põnn, juba lopsaka juuksepahmakaga, ja seepärast pandi talle nimeks Esav. Sõna Esav võib ühelt poolt öelda – tehtud, sõnast la'asót; asáv – see on veel ka tema teod, tema tegevused – neid nime tähendusi puudutame me hiljem. Veel üht tähendust seostatakse sõnaga ésev – rohtu kasvanud, murukene, võib nii tõlkida. Ja jällegi, me teame, et midrašim on tüpoloogilised, ja seal, kus Esav muutub midrašimis täiuslikuks kurjategijaks, öeldakse: Esav – see on asá šáv (tehtud asjata). Noh, kuhu peaks inimene minema, kellele on selline nimi pandud? Tühi koht. Mine ja ela sellega. Kui juba nii nimetati, siis mis pretensioonid? Noh, see on rohkem midraš, tagasiulatuvalt. Toora kasutab jällegi sõnamängu, ja suuline Toora samuti, et näidata, osutada mingitele omadustele.

Nagu me juba ütlesime, abiellus ta neljakümneselt, lapsed sündisid kuuekümneselt, kakskümmend aastat palvet kandsid niisuguseid vilju.

Sündis Jaakov, kes hoidis Esavi kannast kinni, ja talle anti nimeks Jaakov. Sellest, et Jaakov hoiab Esavi kannast kinni, tuletatakse prohvetikuulutusena, et Jaakovi võim tuleb pärast Esavi võimu, et Jaakovi võim on tulevases maailmas. Jaakovit võib tõlkida sõnast akév – kand; on olemas sõna takistus, aga siin on sõna kannatakistus. Jaakov – see, kes haarab tagant kannast.

On arutlus selle üle, kes andis talle niisuguse nime, kuna on öeldud: ja talle anti nimeks Jaakov. Ja kui Esav, nördinud varastatud braha (õnnistuse) pärast, oma isale etteheiteid teeb, ütleb ta: „Mitte asjata ei ole talle antud nimeks Jaakov.“ Ta ei ütle: „Sina panid talle nimeks Jaakov“, vaid: „Mitte asjata ei ole talle antud nimeks Jaakov“ – ja siin ta püüdis mind kinni, ja siin ta tõmbas mind haneks, võib nii öelda. See tähendab, kommentaatorid näevad selles (ja tõesti, selles võib näha), et nime Jaakov andis talle prohvetlikult Kõigekõrgem.

Räägitakse, et kui mürdipuu istutatakse okkalise taime kõrvale, ei ole neid alguses võimalik eristada. On selline puu, mis on väga mürdipuu sarnane, ja alguses ei ole näha, kes on kes. Kui puud kasvavad suureks, annab mürt oma lõhna, noh, aga okkaline taim annab oma okkad. Kui lapsed kasvasid suureks, sai selgeks, kes on kes. Ja kes on kes?

עֵשָׂו אִישׁ יֹדֵעַ צַיִד אִישׁ שָׂדֶה וְיַעֲקֹב אִישׁ תָּם יֹשֵׁב אֹהָלִים׃
esáv iš jodéja tsájid iš sadé vejaakóv iš tám jošév ohalím

…Esav – jahi tundmise mees, mees-jahispetsialist, välja mees, aga Jaakov – lihtne mees, kes istub telkides.

Jällegi, kui kommentaatorid puutuvad kokku telkides istujatega, ja kui me loome mingit helget Jaakovi kuju, öeldakse: „Ta istus Toora telkides.“ Siin ei ütle lihtne tähendus suure tõenäosusega midagi Toora telkidest, vaid räägib sellest, et Jaakov oli lihtne karjane, see on vähem keeruline töö kui jahimehe oma, kes peab minema kuhugi võõrale neutraalsele maale ja maailma vallutama, sisuliselt, püüdma loomi seal, kus inimese ilmset, avalikku võimu ei ole.

Ja Jitshak hakkas armastama, võib tõlkida, Esavit, aga Rivka armastab Jaakovit. Jitshak hakkas Esavit armastama, sest tal on saak suus. Hakkas armastama, see tähendab, ei armastanud alguses, kuid hakkas armastama. Saak suus – kommentaatorid näevad selles, et Esav ei olnud ainult hea jahimees, vaid ka jutukas seltsimees, hea manipulaator, hea kõnemees, oskas muljet avaldada.

Mõned kommentaatorid toovad sellise näite, ja see midraš esineb sageli, seepärast tahaks selle lahti võtta. Esav tuli ja esitas Jitshakile tarku küsimusi: kuidas eraldada kümnist heinast ja soolast. Ja muidugi, kui inimene tuleb ja esitab niisuguseid keerulisi küsimusi, siis – vaat mille peale ta isegi mõtleb, vaat milline sügavamõtteline seltsimees. Jitshakile see meeldis. Noh, tegelikult, mis on selles halba, kui inimene on tõesti nii tugevasti Jumala armastusest läbi imbunud, et tahab isegi oma soolast kümnist eraldada? Me tõesti ei tea, kuidas eraldada kümnist soolast, kuidas eraldada kümnist heinast. Mis on üldse kümnise eraldamine piibellikus mõistes, kui me räägime köögiviljadest, puuviljadest, Iisraeli maa saadustest? Kui me eraldame kümnise viljadest, mida me oleme kasvatanud, jagunevad viljad pühaks ja argiseks. Me sööme argist, pühas süüakse püha. Kuid meie viljad puutuvad pühadusega kokku kümnise kaudu, kümnise kaudu me liidame need pühadusega. Ja vaat Esav, kes tahab ka õlgi pühadusega liita, ja soola. Ja me ütleme, et ta on jahimees, ta ka seal, paikse maailma piiridest väljaspool, valitseb kogu aeg… Vaat, näib, inimene, kes viib hea sõnumi, viib Jitshaki hea sõnumi maailma: Esav, tema tahab isegi soola pühadusega liita! Kuid probleem on selles, et kui talle vastati: „Me ei tea veel, kuidas soolast kümnist eraldada, ja õlgedest ei tea, kuidas seda teha.“ Siis ütleb Esav: „Noh, siis ma üldse kümnist ei eralda.“ Kui kogu maailma ei ole võimalik pühadusega liita, siis ei saa üldse midagi pühadusega liidetud olla. See on üks Esavi vaimseid probleeme.

Võib leida endas Esavi, kui inimene ütleb: „Kõik – või mitte midagi! Kui ma ei suuda täita absoluutselt kõiki-kõiki-kõiki käske, siis ma üldse neid ei täida. Kui ma ei suuda täita mingi asja kõiki-kõiki-kõiki punkte, ei võta ma seda üldse ette!“ Kõik või mitte midagi – see toimib väga harva hea omadusena, sagedamini halvana.

Noh, see on küsimus Esavist, aga Rivka armastab Jaakovit. Miks ta armastab Jaakovit? Noh, esiteks, sest Jaakov on selline kodune poiss ja sest ta kuulis prohvetikuulutust Kõigekõrgema suust.

Me loeme uuesti läbi loo läätsesupist ja müüdud esmasünniõigusest.

Esimene sõna – keetis kokku – on heebrea keeles kasutusel täpselt sama mitmetähenduslikult kui ka vene keeles. Võib öelda: kes selle asja kokku keetis, kes selle kõik algatas? Sõna keetma kasutatakse märksa sagedamini kulinaarses tähenduses.

Jaakov võttis ragu ette. Miks ta selle ette võttis, miks äkki astus Jaakov poti juurde? Sellele küsimusele on erinevaid vastuseid. Kõigepealt kõige lihtsam, ilmselge: läätseragu (me saame hiljem teada, et see on läätsedest) – omamoodi poissmehetoit. Isegi rikkas, jõukas majas on omalaadne kiirtoit. Läätsesupp, läätseragu väikese koguse praetud sibula või küüslaugu, oliiviõli, läätsede ja keeva veega – tolle aja tüüpiline „Rollton“. Jaakov võis lihtsalt kiirtoitu süüa, tegeledes mingite oma asjadega.

Teised kommentaatorid ütlevad (ja me mõistame hiljem, miks see on oluline), et läätsed on leinamärk. Väikesed oranžid läätsekesed sarnanevad inimnägudega, ainult suud neil ei ole. Ja leinas olevale inimesele valmistati läätsesuppi kui omamoodi vaikimise sümbolit; see on vaikimine, mida saab ära süüa, leina vaikimine, mida saab ära süüa. Paljudele ei ole see arusaadav, aga selline oli sümboolika neil aegadel.

Veel ühe huvitava versiooni pakub raamat „Zohar“. See räägib sellest, et Jaakov teadis, et Esav läheb läätsesupi õnge, leidis tema hinge keele, sest Esavit nimetataksegi ju edóm – punane või ruske. Ja nii nagu ta hiljem teeb kepikestega Lavani majas, täpselt samasuguse kavala viisiga püüab Jaakov siin Esavit.

Sellised kolm seletust on olemas. Mulle on lähedasem seletus, et Jaakov lihtsalt valmistas süüa, tal tekkis isu läätsesupi järele, miks ta ei peaks seda tegema. Teistest seletustest räägime veel.

…aga Esav tuli väljalt; aga tema oli väsinud.

Jällegi on arvukalt kommentaare. Toora kommentaatorid ja midrašim armastavad väga Esavit sõimata, see on, võib öelda, rahvuslik spordiala – Esavi kohta halba kokku rääkida. Ja kommentaatorid ütlevad: „Sel päeval pani ta toime mõrva ja vägistas kihlatud neiu, viis kuritegu pani toime, ja kaks kuritegu pani toime – ühesõnaga, ta väsis patust, sellest, et ta terve päeva tahtlikult ja visalt pattu tegi.“

Teised kommentaatorid ütlevad: „Inimene, kes läks jahile, võib mitmeks päevaks ära eksida, teel kaduma minna, kolm-neli päeva teeta, toiduta, veeta ringi käia, ja siin väsid tahes-tahtmata.“ Esav on aus kütt, ta kasvab Jitshaki majas; ja lihtsalt inimene läks jahile, eksis ära, uitas ringi ja väsis. Üldiselt loomulik asi.

On kommentaatoreid, kes, võttes kõike seda omaks, näevad veel üht kihti. Esav on elus väsinud. On teatud kategooria inimesi, kes on elust väsinud, neil on kõik ära tüüdanud ja miski ei meeldi, ja sellest langevad inimesed sageli pattu, hoorusse, mingitesse sellistesse kõlvatutesse seiklustesse; ja siis võib Esavi tegusid, patte mõista piltlikult. Esav – elus väsinud inimene.

Kõigist neist kommentaaridest valiksin mina jällegi kõige lihtsama, kõige ilmsema: Esav eksis ära, uitas ringi, pidas terve päeva jahti, ja ta tuli koju väsinuna. Ei mingit müstikat.

Siin ei ole väga arusaadav. Kas tõesti hakkas Jaakov sellest ajast peale teda narrima ja ütlema: „Punane, punane.“ Ja justkui hakkas rahvas ümberringi teda narrima, sest Jaakov rääkis kõigile selle loo. Ei sobi see väga Jaakovile, ei tee see talle väga au, selline tegu.

Kuid seda teksti võib mõista ka teisiti. Esav oli väsinud, seepärast ei olnud tal jõudu aru saada, mis tema ees on – kaerapuder või crème brûlée –, ja ta ütles lihtsalt „punasest, punasest“, et mitte meenutada, kuidas seda üldse nimetatakse; mitte öelda – anna mulle seda nazíd, anna mulle seda ragu. Tema sõnavaras ei olnud väsimusest selliseid sõnu, sest ta oli nii väsinud, et tal polnud isegi supi nimetuse jaoks pead. Siin on olukord arusaadav: väsinud inimene tuli koju, seal valmistab tema noorem vend süüa, aga nooremal vennal on vanema suhtes mingid kohustused. Ja vanem vend ütleb talle väsimusest: „Sööda mind, ärata mind selle supiga ellu.“

Nagu oleks see selline mitte väga hea tegu, selle asemel et oma venda toita. Ja kes ei toidaks näljast venda, kes tuli väljalt, isegi kui ta on kurjategija, isegi kui meenutada, kuidas vahel vendade vahel juhtub, et vanemad vennad nooremaid rõhusid? Ja kus teid kasvatati, seltsimees Jaakov, kas te tõesti ei tea, et endast vanemaid tuleb austada, isegi vanemaid vendi, näljast toita, vaest toita? Mis te äkki kuidagi nii imelikult rääkima hakkasite? See on kommentaatorite jaoks väga tõsine ja oluline küsimus. Ja mõned ütlevad, et kui Esav juba palub nagu lapsepõlves (Esav toitis väikest Jaakovit lusikaga – sellised on vanema venna kohustused noorema suhtes), ja kui Esav paneb Jaakovile vanema vennakese rolli, kes nooremat hoiab, siis võib ka esmasünniõiguse müüa.

Teine variant räägib sellest, et osa vestlusest jäi kaadri taha. Esav küsis: „Aga mis, meil on täna läätsesupp või?“ Mille peale Jaakov vastas: „See on leinasupp Avrahami surma puhul.“ Ja Esav ütleb: „Kuidas? Avraham suri?! See inimene, see suur õige, inimene, kes kogu elu teenis Jumalat, kes oli valmis meie isa ohvriks tooma, tema suri?! Noh, siis pole mul üldse mingeid šansse, kas mina saan temaga õigsuses võistelda? Milleks mulle üldse esmasünniõigus ja milleks mulle elu?“ Ja vaadake, mis eelmises salmis on kirjutatud: „Ma olen niigi väsinud.“ Seda võib mõista ka nii, ja siis ütles Jaakov: „Noh, müü mulle esmasünniõigus, kui sa juba nii väsinud oled.“

Kuid kõige tõenäolisemalt püüab Jaakov lihtsalt Esaviga rääkida, kui too on väsinud, kui ta on rohkem valmis esmasünniõigust müüma, ja just see rollivahetus, millest me rääkisime, võib-olla kannustab teda selleks. Me ei saa öelda, et inimene toimib alati siiralt ja sada protsenti ausalt. Jaakoviga juhtub mitmeti, on siin teatud kärmust või kavalust meie Esiisal. Kuid ta pakub ausa tehingu – müü mulle täna oma esmasünniõigus. Mida Esav talle vastab?

Seda võib mõista selle valguses, mida me rääkisime sellest liinist, mis räägib leinast Avrahami pärast: „Kui Avraham suri ja tal pole mingeid šansse, siis lähen ka mina surema, ja milleks üldse see esmasünniõigus oma Kõigekõrgema teenimisega, oma kõigi voorustega ja puudustega. Isegi kui rääkida sellest, et esmasündinu saab suurema osa kodust, siis milleks see mulle? Ma olen kütt, ma lähen iga päev surma, ma suren niikuinii, ja milleks rikkust koguda, kui niikuinii sured, milleks mulle esmasünniõigus?“

Kuid võib ka nii mõista: „Ma lähen iga päev surma, ma olen kütt, mul on selline töö. Esmasünniõigus oma vajadusega juhtida pere eelarvet, olla preester, perekonna eest vastutada, kõigi eest – see pole minu jaoks, ma olen vaba kütt, ‚pole kodu ega koldet, see-eest ei maksa kuningale makse‘. Ma elan nii, ja milleks mulle esmasünniõigus?“ – nii arutles Esav.

Vandus, sest esmasünniõigust on üldse raske müüa, ja peab olema selge sõnastus: ma annan sulle üle, annan sulle oma esmasünniõiguse. Tavaliselt antakse vanne kohtu ees, tunnistajate juuresolekul, sest vandest on, üldiselt võttes, kerge kõrvale põigelda. Kuid Jaakovi perekonnas on Jumala Nimi, on Jumala tundmine, on arusaamine, et seal on kogu aeg, igaühes neist kohal Avraham ja Jitshak – nii Jaakovis kui ka Esavis. Ja igaüks neist on selline rändav kohus, seepärast vannub Esav julgelt ja annab oma esmasünniõiguse üle Jaakovile. Selle üle tuleb edaspidi veel vaidlusi, kuid mitte selles meie lõigus.

Siin saab arusaadavaks, et supp oli ju läätsedest. Miks seda kohe ei öeldud? Sest meile näidati natuke maailma ka Esavi silmadega. Pange tähele, et Jaakov annab Esavile ka leiba, et ei saaks öelda, et ta kasutas eluohtu selleks, et tehing lõpule viia ja ainult elu alal hoida. Jaakov annab rohkem, kui Esav palus. Mõned kommentaatorid näevad siin pidusööki, lepingu sõlmimist, see tähendab omamoodi leivamurdmise kujundit, rääkides veel sellest, et kui leib ja supp olid Jaakovi kätetöö ja ainult tema võis neid anda, siis veini võis Esav minna ja võtta kodusest keldrikesest. Ja seepärast näevad paljud selles veel ka lepingu sõlmimist, kokkuleppe sõlmimist, mis tehakse leiva ja veiniga. Kuid mitte kõikjal ja mitte alati ei saa seda nii mõista.

…ja sõi, ja toibus, ja tõusis, ja läks, ja põlgas Esav oma esmasünniõigust.

Siin kirjeldatakse väga lühikeste sööstudega: vajohal – ja sõi, vajéšt – ja toibus, vajákom – ja tõusis, vajeláh – ja läks, vajívez – ja põlgas. Sõna buz tähendab pidas häbiväärseks, pidas tühiseks, pidas millekski, mida võib teistele ära visata.

Loeme veel kord: ja sõi, ja kosus, ja tõusis, ja läks ja põlgas Esav oma esmasünniõigust. Juba söönuna ja toibununa – ja tõusis, ja läks, ja, jõudu kogunud, ikkagi ei hoolinud Esav oma esmasünniõigusest. Tal ei ole mingit niisugust kisa: „Mis ma tegin ja miks ma nii toimisin?“ Ei, tal ei ole erilist kahetsust juhtunu pärast.

Üks kommentaatoritest, Ibn-Ezra, räägib sellest, et Esav põlgas esmasünniõigust sellepärast, et selleks hetkeks, kui asi toimus, oli Jitshaki perekond täiesti vaesunud, seal ei ole pärandit, mida jagada.

Vaat mida ütleb Ibn-Ezra. Sellest esmasünniõigusest ei hoolinud ta, kuna nägi, et isal ei ole rikkalikku pärandit. Paljud on selle üle nõutud: „Kuidas võis niisugune asi olla? Avraham jättis ju Jitshakile rikkaliku pärandi.“ Kuid kas need, kes on nõutud, pole kunagi näinud inimesi, kes olid nooruses rikkad ja laostusid vanaduseks? Sellest annab tunnistust see, et Jitshak armastas Esavit, kuna vajas tema toitu. Kui tema isa kojas oleks olnud küllaldaselt leiba, siis Esav, kes teda austas, poleks müünud esmasünniõigust roa eest. Kui tema isa oleks iga päev toitunud maitsvatest roogadest, siis mis mõte on öeldul: „Püüa mulle ulukit“? Ja miks ei olnud Jaakovil ilusaid riideid, ja miks ei andnud ema talle teele kaasa kulda ja hõbedat, nii et ta pidi ütlema: „Ja Jumal annab mulle leiba söögiks ja rõivast riietuseks“? Miks ei saatnud armastav ema talle elatist, nii et ta pidi karja valvama? Aga salm, milles on öeldud Jitshaki kohta – „ja sai suureks see mees (26:13)“ – käib selle aja kohta, kui ta ei olnud veel vanaks jäänud. Pimeda südamega inimesed arvavad, et rikkus on üks õige inimese voorustest. Kuid prohvet Elijahu lugu tõestab vastupidist. Või küsitakse: „Miks jättis Kõigekõrgem Jitshaki varast ilma?“ Võib-olla vastavad nad parem, miks Ta võttis temalt nägemise? Ja ärgu sokutagu nad meile midrašeid, milles tegelikult on peidus saladus, sest Kõigekõrgema kavatsused on mõistetamatud ja inimese mõistus ei suuda neid haarata. Teised ütlesid: „Aga tal oli ju kariloomi, Rivka ju ütles: ‚Mine aga karja juurde.‘“ Võimalik, et tal jäi väike hulk kariloomi alles. Või on võib-olla õige see tõlgendus, et mine karja juurde all peeti silmas minna paika, kus on kari, see tähendab sinna, kus müüakse kariloomi.

Ja Ibn-Ezra toob siin ära levinud arvamuse, et Esav, kes elas materiaalsetest huvidest, ei näinud materiaalseid huvisid Jitshaki varas, sest Jitshak oli selleks ajaks laostunud. Kas Jitshak oli laostunud – see on omaette lugu. Mõte on siin selline, et Esavi jaoks on esmasünniõigus materiaalne asi, kuna mingit materiaalset eelist siin ei ole, siis on parem täna süüa, parem läätsesupp potis kui kahtlane pärand tulevikus. Nõnda tehakse Esavist ainult selle maailma inimene, kes kuulub ainult sellesse maailma.

Aga on neid, kes loomulikult vaidlevad Jitshaki asjus vastu, ja see on pikk vaidlus. Kui me hakkame lahti võtma õnnistust ja Jaakovi teed Harani, räägime sellest veel. Aga seni jätame lahtiseks küsimuse Jitshaki rikkusest või vaesusest. Esav pidas esmasünniõigust väärtusetuks, pidas seda üldse väärtusetuks, sest läätsesupp on kõige odavam asi, mis olla saab. See on nagu vihahoos maja tikutoosi eest maha müüa, need on võrreldamatud väärtused. Esav vabanes esmasünniõigusest, ja asi pole niivõrd läätsesupis.

Vaat niisugune lugu juhtus. Sellest hargnevad veel küsimused, millele Toora edaspidi vastused annab. Mitte alati ei ole peatüki lõpus kõik selge.

Me hakkame teiega lugema Berešiti raamatu 26. peatükki.

 Sõna millevád – siin võib öelda veelgi tugevam nälg kui Avrahami päevil. Me mäletame, me lugesime, et päris alguses oma suhtlemises Kõigekõrgemaga, niipea kui Avraham sattus Pühale maale, oli nälg, ja Avraham läks alla Egiptusesse. Meie juhul läheb Jitshak Egiptuse teele. Läheb kuninga juurde, kelle kuningriik asub Egiptuse teel.

Aviméleh – see ei ole kõige tõenäolisemalt pärisnimi, vaid võib-olla vilistite kuninga nimetus. Minu isa – kuningas, see tähendab minu Jumal – kuningas või Mina olen kuningas Jumala väega – nii võib antud juhul seda nime tõlkida, tõlgendada. Niisiis, ta on plištimi kuningas. Kuid need ei ole needsamad plištim, kes tulevad hiljem, Kohtumõistjate ajastul, need on teised plištim. Plištim – need, kes tungivad maale, sõnast lifloš – ründama, sisse tungima. See on mingi rahvas, kes seostab ennast ise niisuguse rünnakuga, vallutamisega, ja elab ta Kaanani maal. Ja Jitshak tuleb Grari Avimelehi juurde eesmärgiga kõige tõenäolisemalt edasi Egiptusesse alla minna.

Elamise tähistamiseks on palju erinevaid sõnu. Šhón – see on ole naabriks, ela heanaaberlikult maal, kus Mina hakkan elama. Samast sõnast on sõna šahén (naaber); ja samast ka sõna šehiná (jumalik kohalolek, jumalanaabrus meiega). See tähendab, Kõigekõrgem ütles Jitshakile: „Sul ei ole vaja Egiptusesse alla minna; ole, ela naabrina maal, millest Mina sulle ütlen.“ Antud juhul peetakse siin silmas Grari. Miks ütleb Kõigekõrgem Jitshakile, et ta ei läheks Egiptusesse alla? Tuleb välja, et kõigist Patriarhidest – Avrahamist, Jitshakist, Jaakovist – ainult Jitshak, tema on ainus, kes ei lahkunud kunagi Kaanani maalt. Jitshak on Kaanani alaline elanik, Püha Maa alaline elanik. Kuidas seda tõlgendada? Olles kord altarile tõstetud, on Jitshak altari jaoks pühitsetud. Isegi kui ta on altarilt maha võetud, isegi kui ohvrit ei toodud – tema keha on pühitsetud, ta on tervenisti pühitsetud ega saa enam laskuda, tema teenimise staatus ei saa muutuda. Seepärast jääb ta Iisraeli maale ja tal on selleks eriline õnnistus. Kõigekõrgem ütleb talle:

Kui šhón – see on ela heanaaberlikult, me lugesime, siis siin gur – ajutine elamine; ela, ela sellel maal. Ja kõik see, kõik need riigid, mis siin ümberringi, ja kuningad – kõik see hakkab kuuluma sulle ja sinu seemnele.

Meie peatüki viies salm on väga tähtis. Paljud võtavad selle ja kasutavad seda, et tõestada üht või teist oma seisukohta. Miks ütleb Kõigekõrgem Jitshakile, et Ta õnnistab teda ja tema seemne läbi saavad õnnistatud kõik rahvad? Me loeme:

 Ja neid mitut kategooriat (valvas valvet, käsud, seadused ja õpetused) püüavad paljud omal moel lahti laotada. Põhiliselt jõuab enamik kommentaatoreid järeldusele, et Avraham pidas kinni isegi rabide kõige väiksematest määrustest ja pidas pisimate üksikasjadeni kinni ka suulisest Toorast ja pidas kinni kõigest-kõigest-kõigest.

 Selle loetelu kõige vanem lahtilaotus ütleb, et šamár mišmartí (seisis valvel) – see tähendab hoidis end ebajumalateenistusest. Siin on viide sellele juhtumile, kui Avraham pärimuse järgi raius lõhki, purustas ebajumalad isa kojas. Kuigi see on pärimus, on see pärimus küllaltki vana, seda mainitakse raamatutes juba enne I sajandit pKr. Mitsvotáj (see on öeldud Tooras) – käsud seada sisse kohus ja mõista kohut õiguse kohtuga. Hukkotáj – need on seadused, mis on seotud ümberlõikamisega. Torotaj – see on õpetus, mida Avraham maailma kandis. See tähendab, Avraham ei olnud lihtsalt õpetuse kandja, ta oli see, kes seda edasi andis, kes seda levitas. Ja seepärast, kogu selle terviku kaudu, võivad maailma rahvad õnnistatud saada Avrahami seemne läbi.

Hilisem käsitlus räägib sellest, et Avraham pidas kinni Toorast kui sellisest. Pidas kinni, aga mis valgust oli sellest ümbritsevatele rahvastele? Niisugune vastuväide on selle kommentaari vastu. Kuigi sellel kommentaaril on muidugi samuti õigus olemas olla, väga autoriteetsed inimesed on avaldanud niisugust seisukohta, et Esiisad pidasid kinni kogu Toorast koos rabide määrustega. Seda vaadet hakkas arendama variserlus ajavahemikul II–IV sajandini pKr, pärast Templi purustamist, kui oli vaja tugevdada suulise Toora positsioone vastukaaluks esmalt samaarlaste, seejärel ka teiste inimeste positsioonidele, kes ei tunnustanud Suulise Toora autoriteeti ja vaidlesid mingil moel variseridele vastu. Ühesõnaga, see tõlgendus, see on kutsutud kaitsma ja kinnitama ortodoksse judaismi autoriteeti sellisel kujul, nagu see on meie päevini jõudnud. Öelda, et tõlgendus on vale – ei saa, aga niisugused küsimused on sellele olemas.

 Ja me loeme siin, mis on huvitav, kolmandat tegusõna, mis tähistab elamist: ješév tähendab paikset eluaset. Kõike seda kuulnud, otsustas Jitshak: noh hästi, ma hakkan elama Graris, niikuinii antakse mulle kogu see maa.

Jälle näeme me sedasama probleemi selles, kuidas Avrahami perekond tajub neid, kes ei kuulu Avrahami perekonda. Jälle on Jitshakil suur määr umbusku ümbritsevate vastu. Ta ei usu, et teda lihtsalt ei tapeta Rivka pärast, ei usu, et Avimelehil oleks mingit jumalakartlikkust.

 Jitshak metsahék – võib öelda, Jitshak „jitshakitab“ oma naist, Jitshak mängib oma naisega. Ilmselt nägi Grari kuningas midagi, mis ei sarnanenud sellega, mis toimub venna ja õe vahel. Nägi mingeid hellitusi või mingeid õrnu puudutusi, nägi seda, mis andis mõista: jutt ei käi vennast ja õest. Ja loomulikult ta ehmus. Pange tähele, siin, erinevalt eelmistest lugudest, ei võtnud keegi Rivkat ära, keegi ei tunginud tema kallale. Siin ei ole vaaraod, ja kuningas ka ei näita oma võimu.

Kas Avimelehil on jumalakartlikkust? Muidugi on. Avimeleh ütleb: „Mis sa siis tegid? Sa viisid oma kahtlustustega selleni, et keegi oleks võinud meil patusse langeda. Hoolitsesid oma elu eest, aga kuidas siis meie, aga kuidas siis meie seisund?“ Ja siis, arvestades kogu Jitshaki läbielamiste peenust ja kogu kujunenud olukorra keerukust, teeb Avimeleh nõnda:

See tähendab, kui te juba olete nii arad, kui te nii väga kardate, siis ma kehtestan erilise seaduse: „Ja igaüks, kes puudutab seda meest ja tema naist, sureb surmaga.“ Jitshak jääb elama Avimelehi maale.

See tähendab, kõik, mida Jitshak külvas, sai ta sel aastal tagasi sajakordselt, suurendas, nii-öelda, sada korda. Ja õnnistas teda ISSAND. Ja seda hoolimata sellest, et me räägime üldiselt näljaaastatest.

Hakkasid rääkima: „Tuleb mingi inimene meie maale, meie riiki. Me justkui andsime talle peavarju. Ja tema justkui külvab tasapisi. Võib-olla ei saanud ta kõige paremaid maid, aga tal läheb kõik korda, tal on kõik olemas. Aga kuidas siis meie? Aga meil ka ‚krokodill ei lähe püüki, ei kasva kookos‘. Meil ei ole niisugust õnnistust nagu Jitshakil!“ Ja see tekitab kadedust, aga kadedus on kohutav tunne, mis, nagu ütlevad targad, ajab minema, tõstab inimese sellest maailmast välja.

 Kaevud – need on avaliku kasutuse paigad. Kaev – see on hea, kõrbes asendamatu paik. Ühest küljest võib ligi astuda, vett juua. Aga see on veel ka paik, kus peremehed võivad korraldada avalikke üritusi: omamoodi heategevuslik kaev, võib seal brošüüre jagada, võib seal veel midagi niisugust teha. Ja loomulikult, need kaevud, iga kaev – see on inimese võit kõrbe üle. Kui see on Avrahami tegu, siis hoiab see ka mälestust Avrahamist. On kommentaatoreid, kes mõistavad ja tõlgendavad toimuvat tasandil rémez, vihje kaudu. Nad ütlevad, et inimesed, kes omal ajal käisid Avrahami juures telgis, kes olid Avrahami kogukonna liikmed, lakkasid sinna käimast, kui kaevud olid täis aetud, kui need suleti põrmuga.

Võimalik, et Jitshak kujutab endast ohtu majanduslikult, sest see on väga edukas projekt, inimesed vaatavad. Noh, ja peale selle, selle valguses, millest me rääkisime, võib-olla ka ideoloogiliselt. Miks küll läheb Jitshakil kõik korda, aga Avimelehil mitte nii väga?

 Vajíhan – veel üks huvitav sõna elukoha tähistamiseks: Jitshak läks veel natuke kagu poole ja peatus seal.

Me loeme üle lõigu, mis jutustab sellest, kuidas meie Esiisa Jitshak kaevas kaeve, aga tema naabrid, plištim (plištim), takistasid teda seda tegemast.

Sõna istus (ješáv) tähendab istus sõnasõnalises mõttes, istus selleks, et midagi õppida, see tähendab, istus mugavamalt maha ja elas paikset elu. On sõna lagúr – ajutiselt kuskil elama, ja on sõna lašévet – kuskil kaua elama. Niisiis, Jitshak asus kindlas paikkonnas püsivalt elama.

…ja kaevas lahti vee kaevud, mis olid kaevatud tema isa, Avrahami, päevil, ja toppisid need kinni, ajasid need täis plištim, plištim pärast Avrahami surma; ja pani neile nimed (neile – see tähendab kaevudele) nagu nimed, millega neid nimetas tema isa, Avraham.

Palju on kohe arusaamatut. Nii tuntud Toora kommentaator nagu Nahmanides küsib kohe: miks jutustab Toora meile seda kõike? Kaevude kaevamine on üldse mullatöölise töö, mitte just eriti kuulsust vääriv töö. Paljud inimesed teenivad sellega; raske, väärikas, austatud amet. Aga miks rääkida sellest kui mingist suurest sündmusest? Kõigist sündmustest sadade aastate jooksul valib Toora kõige tähtsama, ja loomulikult tekib küsimus: mis siis siin on kõige tähtsam?

Veel üks küsimus, mis tekib: kust tulid siia plištim? Plištim ilmusid Iisraeli maale palju hiljem, Kohtumõistjate ajal, juba pärast Egiptuse vangipõlve, võib öelda, mitu sajandit hiljem. Need plištim ehitasid endale linnu mere äärde, nad ei rääkinud semiidi keelt, ja neil olid segenid (sõjaväejuhid), neil ei olnud ühtset monarhilist süsteemi. Siin me näeme, et plištimil on kuningas, et nad on karjased, ja nad räägivad, nimede järgi otsustades, semiidi keelt.

Ja kes kõik kommentaatorite seast, uurijate seast mida kõike küll ei räägi! On inimesi, kes suhtuvad Toorasse kriitiliselt, ja nende jaoks on kohe selge, et juudid mõtlesid selle kõik välja ja see, kes seda kirjutas, ei teadnud ajalugu. Kuid võib öelda ka seda, et plištim on üldse võõrad, vallutajad, „sissetungijad“, kui tõlkida sõna-sõnalt sõna lefloš, ja et oli olemas palju rahvaid, keda nii nimetati. Kummalisel kombel on ka meie tänased naabrid, palestiinlased, valinud endale niisuguse nime, kuigi nad muidugi ei ole seotud ei Avrahami-aegsete plištimiga ega Davidi-aegsete plištimiga. See langes täiesti juhuslikult püsivaks nimeks, rändpunalipuks Iisraeli vaenlastele Iisraeli maal.

Me mäletame, et juba Avrahamil olid vaidlused Avimelehiga kaevude pärast. Avraham tõi siis seitse talle ja ütles, et see on sümbol sellest, et ta ei puudutanud Avimelehi kaevu, ja sellega nad leppisid ära. Nii tekkis Beer-Ševa. Vaidlus vee pärast, kaevude kui eluallikate pärast kandub juutide ja plištimi vahel edasi. Ja üks ivrimi omadustest sellel maal – see on kaevude avamine. Jitshak kaevab lahti kaevud, mis kaevas isa ja mis plištim maha matsid. Ja nagu me ütlesime, Nahmanides ja paljud teised kommentaatorid ei mõista, milleks seda teha. Ja kui kommentaatorid midagi ei mõista, kannavad nad otsesed sündmused üle mingisse allegoorilisse võtmesse. Me jälgime nüüd Nahmanidese mõtet ja siis püüame ikkagi välja selgitada, milles on toimuva lihtne mõte, milleks Jitshak seda kõike teeb.

See ei ole enam nende kaevude taastamine, mis Avraham tegi, need on juba uued kaevud. Jitshak jätkab Avrahami tööd, jätkab kaevude kaevamist. Aga võta näpust.

Näiteks kui inimene, kasutades ära teise viletsat olukorda, palkab ta tööle ja maksab talle väikest raha, ei maksa talle välja kogu summat või midagi muud veel, siis seda nimetatakse óšek. Selle järgi otsustades, et Jitshak andis sellele kaevule nime, kaitses ta kaevu siiski ära. Niisiis, esimene kaev, millest juttu on, on nimetatud Óšekiks.

Ja kopeeris end – sõnast ümber asuma, on seotud juurega ótek (kopeerimine“, eksemplar).Rehovoti linna nimi on Iisraelis olemas tänase päevani. Pange tähele: rehovót – hirhív on ühest ja samast juurest.

Niisiis, pöördume tagasi Nahmanidese (ehk Rambani) mõtte juurde, kes ütleb: „Ilmselt ei ole selles asjas lihtsat mõtet; ja kuna kaevude kaevamine ei ole just mingi suur tegevus, on siin mingi saladus.“ Mis saladus siin on? Ja Ramban ütleb: „Kuna vesi on elav ja kaev on üldse seotud Tooraga (sellele ei ole raske Pühakirjast näiteid tuua), siis võib kolme kaevu võrrelda kolme Templiga.“

Esimene Tempel – Óšek (solvang) – purustati sisetülide pärast, kui inimesed jagasid maad, jagasid vara; ülekohus maa jagamisel. Templi langus algas sellest, et Iisrael lõhenes, ja alles hiljem tekkis ebajumalateenistus ja kõik muu, aga kõik algas varalistest tülidest Iisraelis.

Teine Tempel hävis asjatu vihkamise pärast. Lihtsalt solvang, lihtsalt kurjus puhtal kujul, ehk Sitná.

Aga Kolmas Tempel, mis tuleb, see on lõpuks ometi avarus. Mäletate Zharja palvet, kui sündis Johanan Upitaja (Ristija)? Zharja ütles: „Nüüd lastakse meil kartmatult teenida Kõigekõrgemat, nüüd saame me avaruse.“ Messiaanlik ootus on seotud avaruse ootusega teenimises, vabaduse ootusega Kõigekõrgema teenimises, vabadusega nii rahvaste rõhumisest, kui ka patust, kui ka kõigest. Ja vaat siin on sõna Rehovót. Ramban toob selle ära Kolmanda Templi kohta. Ta ütleb: „Need kolm kaevu sümboliseerivad kolme Templit.“

Teised kommentaatorid ütlevad, et kolm kaevu on seotud tišrei kuu kolme pühaga. Roš haŠana esimene, teine päev, kui on süüdistused, ja kui on paljastamine, ja kui on inimese varaliste tegude läbivaatamine, ja kui ülal avatakse inimese vastu kohus – need on kaks esimest kaevu. Kolmas kaev (Rehovot) – see on Jom Kippur, kui inimene tuleb ja tema vastu ei ole enam süüdistust, kohus ei kuula enam süüdistavat poolt ära. Järgmine on Be'er-Ševa kaev, elava vee kaev (me räägime sellest veel), see sümboliseerib Sukkotit, mille kohta on öeldud: „Ammutage vett pühaduses.“

Vaat niisugused on müstilised kommentaarid. Ja kuigi müstilised kommentaarid on üldiselt hea asi, tuleb mõista ka Toora lihtsat mõtet, kirjutatu lihtsat mõtet, ja me võtame selle kindlasti lahti.

Ühe video järel, muide räägin, ilmus selline kommentaar: „Ja kuidas teil ei ole häbi rääkida, et kõik need sündmused tõesti toimusid. Käes on XXI sajand, oleks aeg kabala teadust õppida.“ No, kabala teaduse, nagu me teame, mõeldi välja XXI sajandil, aga kabalat ennast me õppisime, kuid me ei hakka sellega tegelema. Ja tõepoolest, meie ülesanne on rääkida sellest, et Tooral on lihtne, tavaline mõte. Seda lihtsat mõtet püüame me lahti võtta, et sealt edasi liikuda uute mõistmise sügavuste poole.

Niisiis, vaat niisugused müstilised, üleloomulikud tõlgendused on olemas, kuid me jätkame natuke ja püüame rääkida sellest, milleks Jitshak üldse seda kõike teeb.

Pärast seda, kui Jitshak kaevab kolm kaevu, ilmub talle ISSAND Be'er-Šavas ja ütleb: „Mina olen sinuga, ma õnnistan sind Avrahami pärast.“ Jitshak jätkab Avrahami tööd.

Võib mõista keskaegseid kommentaatoreid, kes kirjutasid seda, mida kirjutasid. Mina elan Be'er-Ševa linnas, millest siin juttu on, mis lakkas olemast palju sajandeid tagasi. Kui juudid tulid tagasi Türgi võimu ajal, umbes 1917. aastal taastati, ehitati uuesti üles Be'er-Ševa linn. Ja see nimetati Be'er-Ševa nimega. Täpselt samuti taastati Tel-Avivi, Bnei-Braki, Rehavoti linnad, Ištamoa asula, Susija, Galilea Bet-Lehem ja nii edasi. Juudid tulid tagasi maale ja nad andsid linnadele, mida nad ehitasid vanade linnade kohale, vanade linnade nimed. Me ei ole sellel maal uued inimesed, me jätkame. Teerajaja olla on väga raske, aga teerajajal on tuli, entusiasm, ta on jõudu täis, ta põleb. Teisrajaja olla on palju keerulisem. Palju lihtsam on kaevusid kaevata kui kinniaetud kaevusid lahti kaevata.

Jitshak on kuulus selle poolest, et ta on esimene asja jätkaja, ta on usklike vanemate esimene poeg, usklike teine põlvkond, revolutsionääride teine põlvkond. „Zohar“, samuti müstiline raamat, ütleb, et sellest hetkest, kui plištim kaevud kinni ajasid, sellest hetkest lakkasid kõik proselüüdid, enamik proselüüte, keda Avraham oli usku pööranud, uskumast. See on muidugi müstika, aga võib ette kujutada Avrahami väga tegusa inimesena: ta kaevas kaevusid. Ja tänapäeva keeles öeldes jagati kaevude juures flaiereid, brošüüre; kaev – see on keskus, kuhu inimene tuleb, vett tahab ju igaüks; igaüks tahtis juua, kariloomi joota – aga siin sinu kõrval toimuvad Toora tunnid, loengud nädalalõigu kohta, siin jagatakse sulle ka brošüürikesi, ja kui vaja, tehakse isegi ümberlõikamine. Väga hea koht teenimiseks – kaev, punkt, kuhu kõik tulevad. Ja täiesti võib oletada, et Avraham kui tegudeinimene kasutas kaevusid teenimiseks, ühiskondlikuks tööks. Me rääkisime juba selles lõigus, et kaevu juurde mindi välja, kaev oli niisugune inimese ja vaimse loomuse kohtumispaik. Kaevu juures toimub Tooras üldse väga palju kohtumisi. Kaev on väga tähenduslik ja märgiline paik. Kaevusid lahti kaevates võtab Jitshak-teisrajaja Avrahamilt teatepulga üle isegi seal, kus see on ebaõnnestunud, ja annab neile samadele kaevudele vanad nimed, taastab sisuliselt Avrahami töö. Ja seepärast pöördub Kõigekõrgem, tuleb ja õnnistab Jitshakit, uuendab, kuulutab veel kord õnnistust Jitshakile sulase Avrahami pärast; see tähendab, Jitshak on õnnistatud sellega, et ta jätkab Avrahami tööd. Kerge on alustada uusi projekte, põleda uutest ideedest. Palju raskem on elada ja ilmutada teenimist mingis igapäevases elus. Me ise oleme sageli sunnitud endas kaevusid lahti kaevama, tõustes iga päev palvele, tegeldes iga päev lastega, tehes mingit igapäevast rutiinset tööd, olles teisrajajad, kolmasrajajad, neljasrajajad... See on mõnikord keerulisem kui olla teerajajad, tõepoolest keeruline ülesanne.

Ja sellest hetkest, kui Jitshak kaevudega jätkab, on nihe suhetes vilistitega.

Sõna fihól, kui seda lugeda semiidi juurena, tähendab pi – mitmekordselt, korrutada ja kol – korrutada kõigega. Kui öeldakse: pištájim – kaks korda, siis pihól – kõik korrad; see tähendab, pihól võib tõlkida nagu niisugune kõigist kõvem, niisugune inimese nimi.    

Ja vaat need kolm seltsimeest – kuningas, põllumajandusminister ja kaitseminister – tulid delegatsiooniga alles äsja Grarist välja aetud Jitshaki juurde. Järsk staatuse muutus, mis toimus, õigupoolest, mille pärast? Visa järjekindla töö pärast.

Kui sõlmitakse leping, siis tavaliselt öeldakse: see ja see saab sulle osaks, kui sa teed meile midagi kurja. Kuid mõnikord seda ei nimetata, selleks et mõistetaks, et see saab olema noh väga, väga halb, me ei taha isegi öelda, mis: nii ja nii saab sulle olema, kui sa teed meile kurja, kui meie sind ei puutunud.

See tähendab, tuleb ühiskondlik delegatsioon ja ütleb Jitshakile sellise asja: „Me, ütleme nii, läksime ägedaks, et sind välja ajasime. Sõlmime meie vahel lepingu: me justkui laseme sind rahus minna ega tee sulle mingit kurja, ja sina samuti ei puutu meid, ei sõdi meiega ja käitud rahumeelselt.“ Ilmselt kartsid plištim mingeid tegusid Jitshaki poolt. Kuid kõige tõenäolisemalt ei ole see julgeolekuleping. Nad tahavad omada sõprust, omada liitu Jitshakiga. Pange tähele: sõnas brít (liit), nagu ka sõnas brahá (õnnistus), on kaks esimest tähte bet-rei. bet-reiš – see on tüvi, mis tähendab ühendust millegagi. Plištim justkui ütlevad: „Selle liidu kaudu inimesega, keda Jumal on õnnistanud, ühineme me sellega, kes on Jumala poolt õnnistatud, sõlmides temaga rahulepingu, ja seeläbi on meil osa õnnistustest. Ja vaata, sina oled Jumala poolt õnnistatud.“

Jitshaki visadus, järjekindlus murdis plištimi: Jitshaki juurde tuli koguni kolm inimest, võimas poliitiline delegatsioon, ja nad veensid teda sõlmima rahulepingut, rahu jõupositsioonilt. Kui huvitavalt ajalugu kordub: ka täna on meil sõda nendega, kes nimetavad end „palestiinlasteks“, muu hulgas ka sõda vee pärast.

Ja pärast seda, pärast seda kui Jitshak sõlmis lepingu plištimiga (ja see on veel üks aspekt), hakkas Iisraeli rahvas, potentsiaalselt Jitshakis, andma, avama elavat vett maailmale. Ta sõlmis lepingu, mille järgi ka kogu maailmal on võimalus, vilistite isikus, esimese võõrast soost rahva isikus, ühenduda, liituda, kummarduda selle vee juurde. Ja see on Jitshaki töö ja Kõigekõrgema õnnistuse tulemus.

Siin võib tähelepanelik lugeja küsida: „Oodake-oodake, see linn ju kandis juba varem, juba Avrahami aegadel, nime Be'er-Ševa?“ Mitte päris õige – see kandis nime Be'er-Šava, seitsmest. Kuigi seitse on heebrea keeles samuti šéva, kuid sõnaühendites muutuvad vokaalimärgid natuke; ja seal oli see Seitsme Kaev, aga siin on see täies mõttes Vande Kaev, kuigi ka seal oli see vandega seotud. Vaat niisugune väike lingvistiline konks.

Millest räägib see tähendamissõna? Kui mitte laskuda müstikasse – pidevast visast tööst, teatepulga üleandmisest, sellest, et tuleb olla mitte ainult teerajaja, tuleb omada teist, kolmandat, neljandat põlvkonda neid, kes hakkavad teenima; neist, kes tulid Iisraeli maad taastama (on isegi imeline mõelda, mitmes põlvkond nad olid). Tooras jutustatakse, et kui Kõigekõrgem viis – pärast seda, kui suri Mirjam, – viis rahva kaevu juurde, sinna, kus Aharon ja Moše lõid vastu kaljut, seal on öeldud imeline sõna: „kaev, mille kaevasid vürstid, kaevasid selle rahva ülikud oma sauadega“. See on Toora tekst. Midraš Raba esitab küsimuse: „Kuidas siis sauadega kaevati?“ Ja midraš ütleb: „See on Avrahami teene pärast, nagu on kirjutatud psalmis: „Ta lõhestas kalju, ja vesi voolas, voolas jõena läbi kõrbe, sest Ta mäletas oma püha lepingut Avrahamiga, oma sulasega“.

Üks lepingu külgedest: meie kaevame – Jumal annab vett. Kaevame kõrbes, seal, kus näib, et vett ei ole – Kõigekõrgem annab vett. Ilmudes neisse rahvastesse, neisse paikadesse, kus Toorat ei ole, kus näib, et Jumalat ei tunta, kui sa oled Avrahami õpilane, siis kaeva, ja tuleb vesi.

On veel üks imeline koht kaevude seosest Tooraga, kaevude seosest teenimisega. See on prohvet Jirmejahu raamat (2:13): „Sest kaks kurja tegi su rahvas. Mind, Elava vee Allikat, jätsid nad maha ja raiusid endale purunenud veehoidlaid, mis ei suuda vett pidada.“ Lisaks sellele, et võib teha kaevu ja otsida vett maa alt, vett, mis tõuseb maa seest, võib teha augu ja koguda sinna vihmavett. See muidugi hakkab läbi maa ära minema, imbuma maasse, hakkab hävima. Auk – see on samuti vee kogumise viis, kuid väga halb viis. Ja Kõigekõrgem ütleb: „Mind unustati, lakati kasutamast elava vee kaevusid.“ Mitte ainult maailma rahvaste jaoks, mitte ainult teiste jaoks tuleb pidevalt kaevata, vaid ka endas tuleb pidevalt kaevata kaevu, selleks et oleks elav vesi.

Meid ootab jutustus sellest, kuidas Jitshak tahtis õnnistada oma poegi. Sageli juhtub nii, et lugu muudab oma mõtet sõltuvalt sellest, millisest salmist, millisest kohast seda lugema hakata. Kui hakkame lugema 27. peatüki päris algusest, sellest, et Jitshak jäi vanaks, muutub meie lugu kirjelduseks sellest, kuidas vana inimese naine ja noorem poeg petsid teda ja tema vanemat poega, ja kõik see saab olema lugu pettusest.

Kui aga hakkame lugema kaks salmi varem, jutustusest Esavi abiellumisest, siis näeme lugu, mis algab Esavi abiellumisega ja lõpeb Esavi abiellumisega. Selline sümmeetriline jutustus tuleb välja, milles on õnnistus, on pettusekatse, kuid jutt ei ole üldse sellest.

Erinevad kommentaatorid, sõltuvalt sellest, mida nad tahavad oma lugejatele, oma õpilastele öelda, kommenteerivad seda kohta erinevalt. Meie alustame mitte klassikaliselt: alustame 26. peatüki lõpust, 34. salmist, jutustusest Esavi abiellumisest. Miks see sobib? Me näeme jällegi sõna vajhí (ja oli) kui mingi loo algust. Selle sõnaga, nagu sõnadega elas kord, võib lugu täiesti alata. Niisiis,

See tähendab, neljakümneaastaselt otsustas Esav abielluda oma esivanemate traditsioonide järgi ja võttis endale kaks naist, mõlemad hetiitlannad, mõlemad kohalike seast. See ei ole päris traditsiooni järgi, ja Pühakiri ütleb edasi:

Nad olid mórat rúah – vaimu kibedus või vaimu rõhumine. Sõna mórat võib tulla sõnast mor – kibedus, või sõnast morá – hirm. Siin on üksmeel sõna otseses mõttes Jitshaki ja Rivka vahel, neile mõlemale ei meeldi Esavi hetiidi naised.

Sõna kehe tähendab tumenema või tuhmuma. Muistses maailmas usuti, et silmad näevad tänu sellele, et nad lasevad kiire välja objekti suunas ja püüavad kinni peegeldunud kiire, see tähendab, silmad näevad tänu sellele, et nad ise helendavad. Heebrea keel kujunes rahva arusaamade põhjal, ja seepärast on tumedad, tumenenud silmad – „poolpimedaks jäänud“ silmad.

…ja kutsus oma poja Esavi, oma vanema poja, ja ütles talle: „pojake!“ ja ütles talle: „siin ma olen!“

Siin algab paralleel, mis hakkab varjatult arenema, paralleel looga Jitshaki ohverdamisest. Me näeme seda nüüd.

Sõna sa tähendab too, tõsta üles; teljehá – tööriistad, sõna kli – ükskõik milline tööriist, mitte tingimata relv.

See dialoog (Tooras väga sage lugu) toimub vahetuvate stseenidega, kaks inimest korraga: kaks osalist räägivad teineteisega, teised saavad sellest teada, nende stseenide vahel on seoste ahel. On kaks osalist ja lugeja, kes seda ka jälgib. Siin on meil stseen esimene – Esav ja tema isa, kuid on veel kolmas, nähtamatu isik.

Pange tähele, see on ju tegelikult ka tema poeg, ja oleks võinud öelda – bna, tema pojale või bnam, nende pojale; kuid Toora ütleb, et Jitshak pöördub Esavi, oma poja poole, rääkides sellega lähedastest suhetest, mis on Esavi ja Jitshaki vahel. Esav teab, millist lihakest issi armastab, milliseid vürtse panna, ja me näeme siin veel mitu korda, kui peenelt on Esav ja Jitshak seotud.

Ja Rivka jutustab Jaakovile ümber seda, mida Jitshak ütles Esavile. Ja, pange tähele, ta jutustab ümber mitte väga täpselt.

Kui vaatame, mida ütles Jitshak, siis näeme, et ta ütles: „Hangi mulle saaki“; siin – „too“. Too võib tähendada – „kui sa kätte ei saa, too karjast“. „Tee mulle maiuspalakesi“ – Rivka ei lisa sellele „nagu ma armastan“, sest kust peaks Jaakov teadma, kuidas tema armastab. Ta tahab teda veenda, et ülesanne on lihtne. „Ja ma söön“ – siin ütles Jitshak: „Püüa ja too, ja ma söön“; kuid Rivka, kuna ta juba ütles too, ei saa teist korda korrata too. Kui midagi välja mõtled, kui midagi ümber teed, tuleb seda teha sidusalt või, teaduslikus keeles öeldes, koherentselt. Rivka teeb seda sidusalt, ja seepärast teist korda ta ei ütle too; see on kolmas muudatus Jitshaki sõnades. „Ja õnnistan sind ISSANDA ees“ – vaat ei maininud Jitshak ISSANDAT, kuid nii on see esiteks veenvam Jaakovi jaoks, teiseks veenvam Rivka enda jaoks, et ta teeb õigesti, et see saab olema ISSANDA ees.

Neli muudatust mõnes sõnas. Pange tähele, kuidas Rivka oskab sõnu edasi anda nii, et oma tahtmist saavutada. Ja edasi ütleb Rivka:

Viimased kaks sõna metsavvá otáh (käsin sind) panevad Jaakovi olukorda, kus ema käskis teda, ja jutt on juba vanemate austamisest, nii lihtne ei olegi keelduda.

Pöörame tähelepanu väljendile gedajé izzím, kui sõna gedajé kasutatakse seoses väljendiga keeta kitsetall tema ema piimas. Kust on tulnud tõlgendus, et kitsetall võib olla ükskõik milline loomapoeg? Sellest, et siin on öeldud „kitse poegi“, oletatakse, et need võivad olla ka teised loomapojad, muidu oleks ta öelnud lihtsalt: štéj gdaím (kaks kitsetalle). Kitse kitsetalli ei ole olemas, ei saa öelda kaks kitse kitsetalle. Nii igal juhul mõistavad seda kommentaatorid.

Nagu ta armastab – see on see osa tööst, mille Rivka võtab enda peale. Jaakovile ta ei öelnud, et ta peab tegema, nagu ta armastab, me mäletame, et ta muutis sõnu.

Tekib küsimus: kas ei ole eakale vanaisa Jitshakile kaks kitsetalle liiga palju? Mõned kommentaatorid ütlevad: „See oli Pesah, ja üks kitsetall – see on eelkuju, Pesahi ohvri eelkuju“. Selle kohta on erinevaid arvamusi, kuid võib öelda, et kitsetalled olid, kui need olid kitse pojad, kõige maitsvamad, nad on piisavalt väikesed ja võib-olla valmistati neid mitte ainult Jitshaki enda jaoks, seepärast tekivadki siin kaks kitsetalle. Ja edasi jätkab Rivka rääkimist, mida tuleb teha:

Mida ütleb nüüd Jaakov? „Hoidku Jumal! Milleks issit petta? Ärme nii tee.“ Ei, ta ei ütle seda. Ta ütleb talle nii:

…vaata, mu vend, Esav, on karvane mees, aga mina olen sile mees.

Miks ta nii ütleb? Noh, ei saa ju emmet süüdistada ja öelda: „Emme, sa oled petis.“ On veel austus ema vastu, ja siin, võib öelda, püüab Jaakov joosta vihmapiiskade vahelt. Ta ei taha emmet solvata, talle kogu see ettevõtmine ilmselt eriti ei meeldi. Rivka, me näeme, käsib teda, ja ta püüab vastu vaielda.

Sõna lita'atéa tähendab lolliks tegema, ära nõiduma, võib-olla miraaži looma; ta'atúa – see on miraaž tänapäeva heebrea keeles.

See tähendab, kui isa saab teada, et ma olen petis, siis ta neab mind, mitte ei õnnista.

kah-lí

13. Ja ütles talle tema ema: „olgu sinu needus minu peal; kuid sina kuula, ja mine, ja võta mulle, mine ja võta mulle kitsi“.

Olgu sinu needus minu peal võib tähendada kahte asja. Esimene – kui sind needetakse, siis kannan mina selle needuse. Teine – mina tegelen needuse küsimusega. Esimene – võib öelda: „Ma ainult täitsin emme käsku, ja seepärast justkui ema, kelle sa mulle andsid, tema ütles mulle, ja ma tegin“ (juhtum Adamiga). Noh, ja teine variant – Rivka ütleb: „Mina olen kõiges süüdi, ma võtan enda peale needused, kannan oma poja needuse.“ Me näeme, et on veel variante.

Sageli kasutatakse selliseid järjestikuseid väljendeid, kui inimene teeb midagi otsustavalt, mitte eriti tahtes, ja teeb seda mõtlemata. Väga sageli esineb sellist nende sõdurite mälestustes, kes satuvad raskesse olukorda. Ei ole tal ma mõtlesin, vaid – ma tõusin, jooksin, ma kükitasin, ma kukkusin, ma peitsin end… Mõtisklusi siin ei ole, on mingi keha automaatsus, mis tegutseb. See on nii heas mõttes kui ka mitte väga heas mõttes. Siin Jaakov läks, võttis, tõi, see tähendab, ilma erilise tahtmiseta tegi seda, mis vaja, ja tõi oma emale.

…ja tema ema tegi maiuspalakesi, nagu tema isa armastab.

Loeme uuesti: „Ja Rivka võttis riided, oma vanema poja pidulikud riided, milles ta kodus käis, ja pani need nooremale pojale selga.“ Sellest me järeldame, ja targad järeldavad, et Esavil oli eriline, pidulik riietus, milles ta kodus käis. Paljudel inimestel on pintsakuke, frakk väljaminekuks; Esavil oli frakk sisseminekuks. Seepärast öeldakse, et Esav väidetavalt väga armastas ja austas vanemaid. Paljud kommentaatorid ütlevad, et Esavilt võib õppida vanemate austamist; teised ütlevad, et Esav on silmakirjatseja. Meie sellesse ei süvene, vaid me süveneme hoopis sellesse: Rivka riietab Jaakovit nagu väikest.

Ja tema samuti kleepis talle külge karvadega kitsenaha tükikesi.

Ta riietas ta, kattis karvadega ja ulatas, pistis talle pihku kandiku, ja kandikul – maiuspalakesed, mis ta oli teinud Jitshakile, ja leib. Kust tuli siia leib? On selge, et Jitshak, kes oli kaua koos Rivkaga elanud, tundis Rivka leiva küll kindlasti ära. Leiva tähendus on selles, et leiba nähes, kui kogu asi selgub, on Jitshakile arusaadav, et Rivka on siin segatud, ja võib-olla läheb needus Jaakovist mööda ja langeb Rivkale, sest on näha, et vaat tema on selle asjaga seotud. Või võib-olla Jitshak hoiab end tagasi ega nea kedagi.

On veel paralleel sellega, et omal ajal palus Esav Jaakovilt, kui ta tuli näljasena (see oli samas nädalalõigus), läätsesuppi ja Jaakov andis talle boonusena leiba. Perekonnas on selline traditsioon – lisada leiba sellele, mida pakutakse. Seega võib olla mitu selgitust, miks siin tekib leib.

See on, muide, ainus kord kogu vestluse jooksul, kui Jaakov nimetab Jitshakit aví (mu isa), erinevalt Esavist, kes hakkab hiljem palju kordi ütlema just aví. Kas sellepärast, et Jaakovil ei ole Jitshakiga nii head suhted, või sellepärast, et ümberriietunult ta häbeneb ja tunneb piinlikkust, olles võõras kujus, nimetada Jitshakit isaks.

Nii lõpeb lugu Jaakovi ettevalmistamisest ja tema sisseviimisest majja, Jitshaki telki, Esavi kujus, kogu lugu ümberriietumistega. Edasi tuleb lugu õnnistustega ja nende puudumisega, see ei ole vähem huvitav.

Me loeme loo sellest, kuidas Jaakov ja Esav käisid oma isa Jitshaki juures õnnistuse järel. Niisiis, Rivka varustas Jaakovi, riietas ta Esavi pidulikesse rõivastesse, kleepis talle kitsenahakesi, et ta oleks katsudes karvane, ja andis talle kandiku igasuguste maiuste ja leivaga Jitshaki jaoks. Ja sellisena leiab Jaakovi eest 27. peatüki 18. salm.

Miks ta küsib? Keda ta ootas? Või õigemini, keda ta ei oodanud? Esav läks saagi järele ja ilmselt ei pidanud ta Jitshaki arvestuste järgi veel tagasi tulema. Seepärast ongi küsimus selline – kes sa oled, pojake?

Tõlgendusi on tegelikult palju, kuid me loeme pšatti ja püüame mõista just lihtsat mõtet; aga müstilised tõlgendused, need on olemas, ja ma ei taha nendega sugugi vaielda, lihtsalt meie ülesanne on lihtsa mõtte lahtiharutamine.

Paljudele kommentaatoritele see loomulikult ei meeldi. On olemas midrašim, mida nimetatakse arhetüüpseteks. Jaakov on ühelt poolt pšati järgi (lihtsa mõtte järgi) – lihtsalt Jaakov, Jitshaki poeg, lihtsalt inimene. Arhetüüpses maailmas, maailmas, kus kõigel on sümboolne tähendus, on Jaakov – Iisrael; ja see on kogu juudi rahvas, kes varastas õnnistuse. Seepärast tuleb vaidlustes oponentidega tuua midrašim ja tõlgendusi, mis Jaakovit õigustavad. Nii sündisid kristlikus maailmas midrašim, mis ütlevad, et Jaakov ei valetanud siin. Küsimusele kes sa oled? vastas ta: „Mina. Esav, sinu esmasündinu.“ See tähendab, ütles kaks eraldi lauset. Noh, muidugi on see draš, aga lihtsa mõtte järgi petab Jaakov banaalselt ja jämedalt oma isa ja ütleb – anohí esáv behoréha (mina olen Esav, sinu esmasündinu).

Ma tegin, nagu sa mulle ütlesid. Kui te mäletate, Jitshak ei tea, et keegi teine kuulis tema vestlust Esaviga, ja seepärast juba see fakt, et poiss, kes on tema ees, teab, – on juba justkui hea tõend selle kohta, et ta on – Esav; pluss, ta tegi seda, mida talle öeldi.

Ja me võime siin näha, milline paralleel on selle ja Jitshaki ohverdamise loo vahel. Kõigekõrgem pöördub Avrahami poole ja ütleb: „Tõuse, võta oma poeg, mine ja too ta mulle ohvriks.“ Kõne ülesehituselt sarnase käsu annab Jitshak Esavile: „Tõuse, võta oma vibu, võta oma nooletupp ja too mulle saaki.“ Ja on küsimus – mis saak see on, kust tuli saak, kust tuleb saak? Ja vastus: ISSAND nägi saagi ette. Toora lugeja jaoks on see hea, selge paralleel: Jitshak on samas olukorras, teda jäetakse jälle teadmatusse, kasutades Kõigekõrgema kõiketeadmist. See on sümboolne.

Terve rida kommentaatoreid ütleb: „Kuna Jaakov ütles Adonáj Elohéha, Jitshak hakkas kahtlustama halba.“ Esav on nende kommentaatorite silmis mitteusklik inimene, ja mitte nii kergelt ei maini ta Jumala nime. Jaakov, öeldes Adonáj Elohéha, öeldes ISSAND, sinu Jumal, reetis end. Aga me teame samadelt kommentaatoritelt, et Esav käis ja esitas Jitshakile tarku küsimusi, ja kuidas saab olla nii, et, ükskõik milline ka poleks poeg, kes kasvab Jitshaki kojas, ta ei mainiks Jumala nime?

Miks siis Jitshak kahtles? Kui jällegi vaadata just lihtsat mõtet, näeme edasi: Esav lisab iga kord, kui ta isa poole pöördub, aví. Ta lõpetab iga lause sõnaga issi, isa, tal mainitakse iga sõna järel isa. Jaakov räägib mitte nii viisakalt, ja võib-olla just see tekitab Jitshakis kahtlust.

See ütlus, muide, on täna heebrea keeles kasutusel. Kui keegi teeb asja võõraste kätega, võime öelda: „Levani käed, Erani hääl“ või midagi veel konkreetsemat.

Jitshak kuuleb üht, katsudes tajub teist. Mida ta otsustab? Ta läheb selle järgi, mida ta katsudes tajus.

Veel ei õnnistanud, kuid juba otsustas õnnistada, see tähendab, mõistis, et ta õnnistab teda nüüd kohe. Ja veel küsis üle:

Siin otsib Jitshak juba kinnitust sellele, milles ta ise oli veendunud.

Pange tähele, nagu me rääkisime eelmisel juhul, esmasünniõiguse müümisega, oli võib-olla veini. Siin näeme kindlalt, et Jaakovi õnnistamisel on leib ja vein, kuigi Jitshak arvab, et ta õnnistab Esavit.

Väli… Me mäletame, et Jitshak, kui ta kohtab Rivkat, läheb välja väljale. Väli – Jitshaki palvekoht, tema mediteerimise koht, tema mõtisklemise koht, kohtumise Kõigekõrgemaga. Esavi lõhn on nagu välja lõhn, Jitshaki nooruse lõhn, tema noorus, tema suhtlus Kõigekõrgemaga, kohtumine Rivkaga… Romantika, ja mitte ainult. Ja Jitshak õnnistab teda ja ütleb:

See on õnnistus selleks, et maa, Iisraeli maa hakkab vilja kandma (ha'árets – see on Iisraeli maa), hakkab vilja kandma Esavi jaoks, kuid sisuliselt saab selle õnnistuse Jaakov.

Naaberhõimud hakkavad teenima Esavi juures, seda peab Jitshak silmas, aga välja tuleb – Jaakovi juures. Huvitav on see, et fraasi ja'avduhá ammím kasutatakse sõna aitäh naljatleva vormina, kui inimest tänatakse, öeldakse talle (ulatatud teeklaasi eest võidakse öelda): ja'avduhá ammím. Me lihtsalt meenutame õnnistust, mis on saadud.

Vaat sellise õnnistuse, sellise braha andis Jitshak. Ta arvas, et annab selle Esavile, aga andis Jaakovile.

Ja see ei ole Avrahami õnnistus, nagu ehk ootas Rivka, kui ta ütles: „Õnnistab ISSANDA ees“. Õnnistuse olemus – Jitshak tahtis õnnistada perekonda, esmasündinut perekonna juhtimiseks. Täpselt samuti hakkab Jaakov enne surma õnnistama Jehudat ja ütleb samuti: „Sulle kummardavad su vennad.“ Kummardavad vennad tähendab sa hakkad vendi juhtima, kuid see ei sea teda üle kõigi vendade.

See tähendab, Jitshak annab Jaakovile esiteks maa õnnistuse, teiseks poliitilise juhtimise, välispoliitika – see on ammím (rahvad) ja le'ummím (rahvused), ja hamula (perekonna) juhtimise – see on ülemvõim perekonnas, sisepoliitika. Vaat selline õnnistus. Ja õnnistus selle kohta, et oreréha arúr – see, kes sinuga sõdib, saab neetud, ja umvarehéha barúh – see, kes õnnistab, kes ühineb sinuga, saab õnnistatud. Need, kes on sinuga liidus, rahus, saavad õnnistatud; need, kes hakkavad sinuga sõdima, saavad neetud. Selline vaat õnnistus.

Selle kohta on väga palju müstilisi ja sügavaid kommentaare. Jällegi ma ei vaidle nendega ega alahinda neid mingil määral. Lihtsalt me harutame siin lahti pšatti (ehk kirjutatu lihtsat mõtet).

Noh, millega see sarnaneb? Sarnaneb see sünnile, kui esimesena tuli välja Esav. Nüüd olukord muutub, ja esimesena tuli välja Jaakov. Jaakov jõudis Esavist ette. On veel üks paralleel, iidsem: kaks venda, Kajin ja Hevel. Kajin – kütt, Hevel – maaharija; Hevel saab õnnistuse, sisuliselt võetakse vastu tema ohver, Kajin ei saa. See viis tookord vennatapuni, ja siin, noh mis öelda, siin on väga sarnane olukord.

Pange tähele: sinu poeg, sinu esmasündinu, kaks korda pöördub ta isa poole. Esav tuletab pidevalt meelde, et Jitshak on tema issi, ta räägib isaga hoopis teistmoodi.

Järk-järgult mõistab Jitshak, et siin juhtus temale suur õnnetus, et keegi tuli. Noh, kes tuli? Jaakov tuli, see on ju juba arusaadav. Kuid ta ju ütles: „Kes sind õnnistab – on õnnistatud, ja kes sind neab, saab neetud“. Ja ta ei saa seda enam muuta. Ei saa tagasi võtta, tagasi kerida brahat, ja seepärast ütleb ta: „Ja ka tema saab olema õnnistatud“. Juba siis, kui ta sai teada, et see oli Jaakov, ütleb Jitshak ikkagi: „Ja ka tema saab olema õnnistatud“.

See on väga kummaline. Ja meil tuleb püüda mõista, miks Jitshak ei saa õnnistada ka Esavit, miks tal ei jäänud õnnistust?

Sõna jaakóv – see on nutikas, kärmas. Sageli tõlgitakse seda kui kavalus, ma ütlesin praegu samuti kavaldas üle, kuid see ei ole päris kavalus, see on pigem just nutikus, elupraktilisus, võime edu saavutada, kannast kinni hoida, osavus, ütleme nii.

Ei taha Jitshak öelda seda, mida ta nüüd ütleb:

Pange tähele, et ka Jitshak muudab järjekorda, ja ta alustab sellest, mis on Esavile kõige tähtsam, ja ütleb: „Ma andsin kõik tema vennad talle orjadeks ja panin tema sulle ülemaks“. Sellega lõppes õnnistus, aga algas see viinamarja ja viljaga. Kuid siin Jitshak muudab – alustab hirmsast vähem hirmsa poole, kui ta õnnistust ümber jutustab. Alati tasub pöörata tähelepanu detailidele ümberjutustustes, need räägivad paljust. Jitshak ütles: „Ma tegin vaat selle, ja vaat selle, ja vaat selle. Mida ma siis nüüd muudan?“

Sõdalane, kütt, võitlusvalmis, heas vormis mees, valmis kaua metsas ellu jääma – ja äkki puhkes nutma. Isa süda lõhkeb, kui ta midagi sellist kuuleb.

Erinevalt võib seda tõlkida – mišmanné, kuid vaat on see täheke mi (-st) sõna alguses, ja võib tõlkida (ja küllap on õige siin tõlkida) kui kaugel.

Oh, raskesti tõlgitav sõna taríd. Mõned ütlevad, et see on sõnast méret (kui sa mässad), kuid grammatiliselt ei ole see väga õige. Teised ütlevad, et see on sõnast nutma – kui sa ulud, kui sa kisendad. Kolmandad ütlevad: kui sa lahkud, kui sa „ära rändad“, kui sa jätad selle maa maha. Tõlgime kõige tõenäolisemalt kolmanda variandi järgi – kui sa lahkud.

Ja see öeldi Rivkale, see kanti Rivkale ette. Kes siis ette kandis, kui Esav ütles seda oma südames? Kommentaatorid ütlevad: „Kust Rivka seda kõike teab, kõike kuuleb? Ta palvetab palju, ja ta tunnetab prohvetlikult, mis toimub nii mehe ja poja vahel kui ka poja südames“. Igal juhul loeme me siin: seda, mida Esav plaanis südames, Rivka teab, ja talle on sellest ette kantud. Mõlemad on tema lapsed, mõlema pärast ta muretseb, muretseb selle pärast, et nad võivad nüüd teineteist ära tappa. Ja mitte et Jaakov tingimata kardaks Esavit (võib-olla on ta isegi tugevam), kuid venda tappa ja vennalt tapetud saada – ei üks ega teine ei ole väga hea väljavaade.

Pange tähele tüve šuv, mis tuleb tagasi ikka ja jälle.

Jaakov kuuleb teda, kuid erinevalt eelmisest korrast ta ei reageeri. Me ei kuule, ei näe Jaakovi vastureaktsiooni sellele, et Rivka ütles talle, et ta põgeneks. Ei taha Jaakov põgeneda, rahva rajajale ei sobi joosta. Kuid Rivka ei heida meelt, ja ta tuleb Jitshaki juurde. Aga mäletate, millest kõik algas? Aga kõik algas sellest, et Esav võttis naiseks hetiitlannad. Ja siin ütleb ta: „Kui meie Jaša abiellub goi naisega, tähendab, minu elu ei läinud korda“.

Kuna vestlus Jaakoviga ei õnnestunud, pöördub Rivka Jitshaki poole, ja näib, et siin on stseen, kus me esimest korda saame näha, et Jitshak ja Rivka rääkisid omavahel. Kuid me ei näe, et nad rääkisid. Jitshak kuuleb teda, kuid me ei kuule vastust, me ei kuule dialoogi Jitshaki ja Rivka vahel.

28. peatüki alguses loeme:

Ja selleks hetkeks me teame, et esimene õnnistus oli mõeldud Esavile, kuid selle sai Jaakov. Teine õnnistus, mis üldiselt ei ole isegi väga õnnistus, – selle sai Esav; sai selle, mis oli ju mõeldud Jaakovile. Nüüd ütleb Jitshak sihipäraselt just Jaakovile.

Ja käskis talle – mäletame, esimesel juhul käsib Rivka, ja Jaakov täidab; teisel juhul ütleb ta kuula, ja Jaakov ei kuula. Nüüd tuleb Jitshak, ja ta käsib:

Vaat kellele antakse Avrahami õnnistus, ja seejuures Esavile ei olnud see määratud; Jaakovile annab selle Jitshak: „Sa lähed võõrale maale, kuid Jumal Šaddai annab sulle ja sinu seemnele pärida selle maa“.

Miks siin meenutatakse Jaakovi ja Esavi ema, sellest räägime järgmise nädalalõiguiVenekeelne sõna tähendab nii peatükki kui ka nädalalõiku. Konteksti järgi on siin mõeldud järgmist nädalalõiku. alguses.

Vaadake, mis toimub. Selle asemel, et põgeneda, põgeneda öösiti lühikeste sööstudega venna viha eest, saab Jaakov ametlikult saadikukirja. Ta läheb abielluma, tema issi saatis ta, kellegi eest ta ei põgene, uhkelt püstitõstetud peaga läheb ta Padan-Arami, oma vanaisa juurde, oma õetütrekeste juurde abielluma. Nii hästi kujunes kõik välja.

Järgmises nädalalõigus räägime, miks juhtus nii, et Jaakov läks teele ilma ühegi sendita, ja tal ei ole isegi leiba ega riideid teekonnaks.

Mäletate, millest kõik algas? Mõlemale, Jitshakile ja Rivkale, ei meeldinud, et Esav abiellus hetiitlannadega (26:35). Ja siin me näeme, et see ei meeldinud nii emale kui ka isale (7. salmis). Ja Esav mõistis, et isale on see ebameeldiv, et isale teeb see valu, ja siis Esav püüab, võib-olla, teha midagi head.

Aga Jišmael on samuti sugulane, samuti, Jišmaeli pojad on samuti Jitshaki vennapojad.

Mahalát – see tähendab haiglane või haigusi saatev. Nii nimetatakse mõnikord lapsi – haige, või vana, või kärbseke – selleks et, uskumuse järgi, kurje vaime eemale peletada. Selles mõttes, et kui kuri vaim teab, et tüdruku nimi on Eideke või Kärbseke, siis milleks ta tema kallale ronib, ta on niigi kiusatud.

Esav tegi endale sellise sugupuuliini, mis hakkab, võib-olla, Jitshakit ja Rivkat vähem segama. Samuti, üldiselt võttes, jäi Esav millegi üle mõtlema.

Me alustasime eelmises vestluses (26:34) just pulmast, Esavi abiellumisest, ja lõpeb see siin jälle Esavi abiellumisega, ja Jaakov läheb ära abielluma. Õigupoolest määratakse sellega lahknemine Isade perekonnas. Oleks võinud nii juhtuda, et Esav ja Jaakov, mõlemad saavad olema rahva osad, kuid nüüd on nad ajutiselt lahutatud. Ja kõige olemus ei ole niivõrd varastatud õnnistus, ei ole niivõrd siin Jaakov negatiivne kangelane (kuigi varastatud õnnistusse võib muidugi suhtuda igati); kuid on ka lugu Esavi abielust kohalike naistega, tema katsetest seguneda teiste rahvastega.

Jumala abiga räägime täna teiega isa armastusest ja suhtumisest sellesse paljude sajandite jooksul. Berešitis (25:28) me loeme:

Niisiis, proovigem kõigepealt anda selle salmi tõlkimise ja mõistmise erinevaid variante. On selge, et Jitshak armastas Esavit ki-tsájid befív, võib öelda, sellepärast, et Esav toob hammaste vahel saaki, sellepärast, et ta on saagitooja. Tuua hammaste vahel saaki – see on omamoodi metafoor. Esav – saagitooja. Ta on, võib öelda, maailmas edukas inimene, tal läheb hästi. Suudab tuua jahisaaki. Ja selle eest Jitshak teda armastab.

Teine versioon tsájid befív – see on jahisaak suus, Jitshaki enda suus. See tähendab, Esav toob jahisaaki. Jitshak armastab jahisaaki süüa. Ja maitsva toidu eest, mis on lauale hangitud, Jitshak teda armastab. On veel mitu erinevat mõistmist, me räägime neist.

verivká ohévet et-jaakóv – see on arusaadav, Rivka armastab Jaakovit.

Kommentaatorid (aga kommentaatorid – need on need, kes lugesid Toora lõpuni läbi ja teavad, milline kurjategija Esav on. Ja lugesid isegi prohveteid, kelle juures on öeldud: „Esavit Ma vihkasin“) küsivad endalt, kuidas võis selline asi juhtuda, et Jitshak armastab Esavit.

Mõned kommentaatorid ütlevad: „Aga midagi erilist ei juhtunud. Te lihtsalt mõistate Toora teksti valesti. Või Toora teksti tuleb mõista teise nurga alt“. Näiteks rabi David Kimhi kirjutab nii: „Isegi ei ole vaja rääkida sellest, et ta armastas Jaakovit“. See tähendab, Toora jaoks on arusaadav, rabi David Kimhi arvates, et Jitshak armastab Jaakovit. „Ja Jaakovit armastas ta rohkem, aga Esavit armastas ta ainult jahisaagi pärast, mida too hankis“. See tähendab, Jitshak armastab rohkem Jaakovit. See on iseenesestmõistetav, et ta armastab rohkem Jaakovit, sest Jaakov on õiglane, sest ta elab telkides, sest ta õigupoolest pärib kogu perekonna traditsiooni. Kuid ka Esavit armastab Jitshak samuti, sest too hangib saaki. See tähendab, Jitshakil on ruumi tänu tema õiglusele või tänu mingile tema kulinaarsele kiindumusele, on ruumi selleks, et armastada ka Esavit. Aga Rivka, kes võib-olla ei ole nii õiglane, võib-olla on vastupidi õiglasem, kellel ei ole sellist kirge jahisaagi vastu, tema armastab Jaakovit. Rabi Sforno mõtleb umbes samamoodi ja ütleb: „Ja Esavit armastas ta samuti, kuigi teadis kahtlemata, et too ei ole nii terviklik kui Jaakov“.

See tähendab, mida need kommentaatorid ütlevad? Muidugi armastas ta rohkem Jaakovit, kuid ka Esavi juures leidis ta samuti, mille eest armastada, sest Jitshak on õiglane, aga Esav on ikkagi poeg. Ja seepärast ei tule imestada, et Toora räägib siin Jitshaki armastusest Esavi vastu.

Miks on raske nõustuda nende lugupeetud kommentaatorite vaatega? Sest näib, et Toora vastandab siin ikkagi Jitshakit ja Rivkat ja ütleb, et Jitshak armastab Esavit, just Esavit armastab rohkem, aga Rivka armastab Jaakovit.

On teine arvamus, mis ütleb, et Jitshak on tänu sellele, et ta on tuupur, püha, tänu sellele, et tema nägemine nõrgenes, või tänu veel millelegi, selline lihtsameelne. Aga Esav – kütt, saak on tema suus. Ja ta püüab oma suuga Jitshaki kinni. Esav käib, hulgub ješivade väravate all, nende paikade väravate all, kus uuritakse Seadust. Kuulab, kuulab, kuulab ja esitab küsimusi, et issi silmis paista tark ja püha. Nagu tuuakse näide, ta küsis isalt: „Aga kuidas eraldada kümnist soolast? Aga kuidas eraldada kümnist heinast?“ Esitas selliseid tarku küsimusi, et näida pühana, ja kujundas endast mulje kui õiglasest inimesest. Ja kommentaatorite arvates tajus Jitshak sellist kujundit kui armastav isa ja seepärast armastas petjat Esavit.

Ja teised kommentaatorid ütlevad, et Jitshak nägi Esavi edukust, tema ärihaaret, ärimehe haaret. Muide, kui inimene, kes oli veetnud aega Toora õppimises, mõtisklustes ja palvetes, armastas ta seda ilmalikku ärihaaret ja imetles seda. Aga Rivkale, kes oli teisest keskkonnast, see muljet ei avaldanud. Niisiis, on selgitus, Jitshak armastab Esavit, sest Jitshak on natuke lihtsameelne ja naiivne, natuke mitte sellest maailmast, ja Esav kasutab seda ära.

Kolmas arvamus räägib sellest, et Jitshak lihtsalt armastab süüa, lihtsalt armastab ilmalikke naudinguid. Nii näiteks ütleb midraš Šoher Tov: „Kuna Jitshak oli vanaduse poeg, oli ta ära hellitatud ja harjunud mitmesuguse kalli toiduga. Aga Esav hankis talle toitu ja jootis teda hea veiniga“. Näib, et samuti arusaadav. Nõrk on Jitshak. Ta sündis Avrahami perekonnas kui vanaduse poeg. Muidugi hellitasid Avraham ja Sara oma last. Jitshak kasvas suureks, oma hellitatusest ta üle ei saanud. Seepärast see, et Esav toob talle toitu, aga me teame, et Esav tõepoolest hoolitseb issi eest, ta tõi talle toitu. Me lugesime teises kohas, et Esav käis tema juures pidulikes riietes. Esav suutis issile peo korraldada. Ilmselt armastas ta issile pidu korraldada. Ja Jitshak armastas teda selle eest väga. On ka selline vaade, mis püüab selgitada, miks ikkagi selline õiglane, selline püha Jitshak armastab sellist vaat saamatut, äpardunud Esavit.

On ka teisi kommentaatoreid, kes näevad Jitshakis strateegi. Ja ütlevad, et vaadates seda Esavi jahi ulatust, tema võimet maailmas edu saavutada, mõistis Jitshak, et Jaakov on muidugi puhas, naiivne, Toorale avatud, aus inimene, kuid levitada Toorat maailmas – see ei ole tema asi. Siin on vaja asjalikku ärihaaret. Siin on vaja äriprojekti. Ja siin on vaja Esavi edukust. Ja vaat oleks olnud tore kogu see edukus, Esavi võimed Toora poole pöörata. Ja seepärast, kui strateeg, armastab Jitshak Esavit väga, näeb temas seda potentsiaali, tegija potentsiaali, keda läheb vaja, kui Toora, õpetus hakkab levima mitte ainult Kaanani maal, vaid ka kogu maailmas.

On neid, kes ütlevad, et Jitshak mõistis, kui rikutud on Esav, kui halvad on tema hingelised omadused. Ja samal ajal mõistis ta, et kui Kõigekõrgem pani Esavisse sellise (ütleme jutumärkides või ilma) halva potentsiaali, siis Ta pani temasse ka parandamise potentsiaali. Ja vaat see parandamise potentsiaal – see on võime patte parandada, mitte ainult pattu teha, vaid ka patte parandada. Võib öelda, edaspidi on see kuningas Davidi omadus, just võime teha tešuvat, sooritada meeleparandust – see on see, mida David realiseeris täiel määral. Davidi ja Esavi vahel on palju sarnasust. Jaakov nägi seda potentsiaali, ja hindas seda väga, ja tahtis väga seda äratada, realiseerida. Ju just see võime pattu võita – see on messiaanlik omadus.

Teised kommentaatorid, eelkõige rav Jehuda Ilai, räägib Esavi teisitimõtlemisest, näeb Esavis inimest, kes mõtleb väljaspool üldtunnustatud raame. Edaspidi tuleb juudi ajaloos selline õpetaja rabi Meir, kes on alati mittenõustuv. Ja kui targad avaldavad mingi arvamuse, püüab rabi Meir avaldada alternatiivset arvamust, mis kuidagi tarkadesse ei mahu, kuigi ta on sageli neist peajagu targem. Kuid edaspidi jääbki ta juudi seadusandlusesse kui „aga teised, teisiti mõtlevad, ütlevad“, mõnikord isegi ilma nimeta „rabi Meir“, täiesti mittestandardse mõtlemisega inimene, võib öelda, erimeelsuse isa, millest sünnivad osavad, nii erinevalt mõtlevad, et Talmudis esineb mainimine: „Aga rabi Meiri Tooras on kirjutatud mitte nii, vaid nii. On kirjutatud – mitte nahast riie, vaid valgusest riie, näiteks“. Nii erinev mõtlemine, et võib arvata, et temal on Tooras teisiti kirjutatud. Ei, muidugi mitte. Temal on Tooras samamoodi kirjutatud, kuid ta näeb teisi mõtteid, on võimeline mõtlema absoluutselt teisiti kui kõik ülejäänud. Ja vaat seda teisitimõtlemist, vaat seda võimet esitada teist mõtet, näeb võib-olla Jitshak.

On neid, kes ütlevad, et Jitshak mõistis, et Esav on, tänapäeva keeles väljendudes, raske teismeline, ja raske teismeline vajab eriti armastust. Kui sa kohtad inimest mingite raskete omadustega, siis aidata nende parandamisel – see on väga tähtis ülesanne. Oma omadustega, millega sa kokku puutud, tuleb samuti osata ennast armastada, hoolimata sellest, et sinagi oled mõnikord Esav. Tuleb osata need omadused parandada, mitte murda.

Ju mitte kusagil, tegelikult, ei õpeta Toora, juudi õpetus moraalist ja eetikast mingite omaduste murdmist, alati räägivad nad parandamisest. Ja väga sageli juhtub, et inimene osutub teepervele visatuks, sest ta kirjutati Esavite hulka ja lihtsalt visati minema. Või ta kirjutas ennast Esavite hulka ja viskas minema. Või, vastupidi, hakkas ennast murdma, end taltsutades, astus omaenda laulu kõrile, ja lõpuks ei pidanud sellele murdmisele vastu, ja leidis end jälle teepervelt, kui mitte üldse teelt eksinuna. Ja Jitshak kui pedagoog, vastavalt sellele lähenemisele, kui õpetaja, mõistis, et Esav vajab armastust. Ja seepärast armastas ta Esavit väga.

On veel üks lähenemine, mis on kommentaatorite seas omaks võetud, mis näeb Jitshakis absoluutselt alandlikku õiglast, kes võtab vastu kõik, mida Kõigekõrgem talle annab. Ta armastab Esavit, sest see on esmasündinu, kelle Kõigekõrgem talle andis. Kui Kõigekõrgem otsustas, et Jitshakil peab olema selline esmasündinu, tähendab, nii see peabki olema. Jumalat armastav Jitshak armastab oma esmasündinut Esavit, mõistab, et see on heaks, mõistab, et nii on seda vaja. Ja armastab Esavit, sest armastab Jumalat, Kes tema ellu Esavi saatis, Kelle otsuse järgi, Kelle tahte järgi Esav ise sai esmasündinuks. Just seepärast, vastavalt sellisele lähenemisele, ei muretsegi Jitshak eriti, kui toimub kogu see segadus õnnistusega, mõistes, et ka see on Jumalalt, selle seadis Jumal korda, selle pöörab Jumal heaks. Selline vaat veel üks suurepärane vaade Jitshaki ja Esavi suhetele. Ja see on mulle lähedane.

Kuigi lähedasem on mulle vaade, et inimesele ja inimesele Jitshakile on lihtsalt omane armastada oma poega, sest nägi teda väikesena, sest nägi teda vastsündinuna, sest hoidis teda süles, sest see on sinu poeg, liha sinu lihast. Ja isegi kui ta on potentsiaalselt kurjategija, võib talle ikkagi armastust üles näidata, ta on esmasündinu, ja ta vajab sinu armastust. Sina vajad armastust tema vastu. See lihtsalt juhtub. Armastus tuleb ootamatult. Seepärast ongi siin öeldud: „Armastas Jitshak Esavit“. Armastas sellepärast, et see on lihtsalt tema poeg.

Kogu seda lähenemiste mitmekesisust ei loetle ma sugugi selleks, et koostada mingit tabelit, teha skeemi või koguda mingit kollektsiooni. See kõik peegeldab inimeste erinevaid vaateid mingitele suhetele, millega me kokku puutume. Antud juhul isa armastus poja vastu. Miks isa armastab poega? Sest võib-olla on isa kuskil lihtsameelne, rumalavõitu. Aga poeg petab teda. Või, mida me tahame olukorras näha? Inimlikku rumalust, inimlikku kiindumust millessegi lihalikku? Või võib-olla inimlikku pühadust? Või võib-olla, loomulikult, armastust? Milliste tööriistadega ja kuidas me olukorda analüüsime? Mida see räägib meist endist? Kas me oleme võimelised Esavit armastama? Kas me armastame kedagi selle toidu eest, mida ta meile annab? Kas me armastame kedagi, olles lasknud end petta sellest, et keegi lõi ilusa kujundi. Kas me püüame esitada ilusaid, tarku küsimusi selleks, et paista tark ja õiglane?

Kõik see on rahva kogemus ühe lihtsa salmi mõistmisel isa ja poja armastusest. Ja nii palju tahke avaneb selles.

Meie nädalalõigule Toldot vastab prohvet Malahi raamatu algus.

„Vaat ISSANDA sõnad, ISSANDA sõnade koorem või ISSANDA sõnade kandam.“ Sellist epiteeti, sellist metafoori kasutab prohvet. „Vaat teile kott ISSANDA sõnu minu kätes, ISSANDA sõnade kandam minu kätes, prohvet Malahi kätes.“ Kes on Malahi, me ei tea. Selle kohta on nii palju erinevaid arvamusi, et on neid, kes ütlevad, et see ei ole üldse pärisnimi, see ei ole inimese isikunimi, see ei ole mingi inimene, keda kutsuti Malahiks. See on prohvet, kes kuulutab prohvetlikult ISSANDA Inglist, ja seepärast on see tema selline loominguline pseudonüüm Malahi. On palju erinevaid arvamusi, ja meil ei ole vist võimalust üheselt otsustada, kellel neist on õigus. Seepärast me loeme prohvetikuulutust ennast.

Tuleb märkida, et kogu prohvet Malahi raamat on üles ehitatud sellise dialoogi kujul: Kõigekõrgem räägib ja rahvas (või kohen, või veel keegi) vastab talle. See on prohvet Malahi raamatu kirjanduslik vorm. Te ütlesite:

„…milles seisneb sinu armastus meie vastu?“ (sellele küsimusele vastab Kõigekõrgem) „Vaat ju Esav on Jaakovile vend…

Isa on Esavil ja Jaakovil üks ja sama, ja ema on neil üks ja sama. See ei ole isade teene. See ei ole mingi genealoogiline põhjus. Mõlemad on nad ühtede ja samade vanemate pojad.

… mina aga armastasin Jaakovit.

„Siin ei ole mingit seost esivanematega. Vaat Esav, vaat Jaakov. Üht Ma armastasin, teist vihkasin.“ Sõna saneti tõlgitakse vihkasin. Vene keeles kõlab kõik, mis on seotud vihkamisega, väga teravalt. Tegelikult sena ei ole vihkamine, ei ole alati vihkamine selle sõna sellises teravas vene tähenduses. Mõnikord on see armastas vähem. Nagu on öeldud näiteks Tooras, et mehel on kaks naist, üht ta armastab, aga teist vihkab. Mitte et ta hakkab teda vihkama – ta hakkab temasse suhtuma väiksema armastusega. „Aga Esavit ma vihkasin.“

…ja ma teen tema mäed tühermaaks, Ja tema pärisosa annan kõrbe rebastele (või kõrbe šaakalitele).“

„Vaadake, – ütleb Kõigekõrgem, – tõstke oma silmad ja vaadake kagu poole, Edomi poole, Esavi maa poole. Teie tulite tagasi oma maale, teie taastate oma maad, ja maa annab teile oma vilju. Vaadake, mis toimub Edomi maaga. Seal, kus minu armastus ei ole avaldunud. Vaadake, Edom on tühermaa. Šaakalid ja rebased on tema maal, seal, kus teie istutate ja saate saaki, teie naabrid, edomlased, ei ela kaugeltki nii. Vaat minu armastuse väljendus. Te ütlete: „No hästi, meil on ju selline iidne sionistlik liikumine, rahvuslik liikumine tagasipöördumise eest. Vaat me tulime tagasi ja saavutasime edu. Aga võib-olla, äkki pöörab nii, et need edomlased mõtlevad paralleelselt meie sionismiga välja edumismi, nad tulevad tagasi ja hakkavad oma maad taastama. Kas see on siis Sinu armastus? See on meie teene.“ Ja siin ütleb Kõigekõrgem:

Vaadake, Edomil ei ole taastumist. Isegi kui nad tahavad, ei suuda nad oma maad taastada, aga kui nad püüavad, saavad nad veel suurema hävingu. Mina saan selles kuulsaks, ja teie olete selle tunnistajaks. Seepärast mõistke ja omandage, et Ma armastan teid.

Kuid kõik ei ole nii roosiline, kui võib tunduda prohveti esimestest sõnadest.

Kõigekõrgem ütleb 7. salmis:

Devarimi raamatus (15:21) on otsene keeld tuua pimedat ohvriks: „Kui aga tal on viga, ta on lombakas või pime, üldse mingi halb viga, siis ära too teda ohvriks ISSANDALE, oma Jumalale“. Ja siin süüdistab Kõigekõrgem kohanimi selle otsese keelu rikkumises ja jätkab:

… Kui te toote lombaka ja haige, kas see siis ei ole kurjus? võib-olla toote te selle oma pašale (oma võimukandjale)?

Kui pärslased valitsesid Pühal maal, nimetati võimukandjaid paha. Ja vastavalt nimetati üht või teist valitsusala pahva, pašalik. Hiljem laenasid türklased selle nimetuse, ja seepärast on paljud vist kuulnud väljendit türgi paša. Siin pakub Kõigekõrgem – proovige tuua talle kingituseks selline loom.

… Kas ta on rahul ja osutab sulle soosingut?“ – ütleb vägede ISSAND.

Kõigekõrgem ütleb: „Proovige tuua selline asi maisele kuningale, vaadake tema reaktsiooni. Teeme katse.“

Kas te tõesti loodate, et Tema, Taevane Kuningas, võtab vastu selle ohvri, mida ei võta vastu isegi maine kuningas.

Väga raskesti mõistetav lause. Sel hetkel, niipalju kui me teame, teenib Kõigekõrgemat ainult Iisraeli rahvas. Ja seda võib mõista nii. „Kui ma pöörduksin mõne teise rahva poole, tuuaks mulle igas paigas parimatest parimat ja antaks parim suitsutamine minu auks.“

Teine mõistmine ütleb, et eriti pärast Jeruusalemma taastamise määrust, kui kõik rahvad nägid, kuidas Kõigekõrgem avaldab oma armastust oma rahva vastu, ilmusid õiged, kes mõistsid Kõigekõrgema jõudu ja hakkasid Talle suitsutama ja ohvreid tooma. On ka selline, võib öelda, variserlik mõistmine, mille järgi targad õpetavad üle kogu maailma Toorat, ja see on nagu suitsutamine ja nagu ohver. Ja siin on vastandus preestrite ja tarkade vahel.

Veel üks mõistmine ütleb, et isegi ebajumalateenijate seas, nende seas, kes kummardavad ebajumalaid, on selliseid, kes mõistavad, et kõige selle taga on üks Jumal. „Ja ometi ülistavad ja mõistavad nad Mind.“

Seda võib mõista ka nii: lihtsalt haletsusväärne on see and, mida tuuakse ISSANDALE. Või võib mõista ka nii: ei ole mingit kasumit, tulud sellelt altarilt on tühised. Väga raskesti mõistetav väljend. Sellepärast on palju tõlkevariante.

Võib mõista nii ja naa. Nii üks kui teine on kohanimi suhtes väga ebameelitav. Kõigekõrgem ütleb: „Mina armastan teid. Kogu rahvast armastan, mitte ainult kohanimi.“ See vestlus kohanimiga, nagu me näeme esimese peatüki esimesest salmist, see ei ole vestlus kohanimiga nelja silma all, see on vestlus rahvaga kogu rahva juuresolekul ja kohanimiga kohanimist. Kõigekõrgem pöördub siin mitte kohanimi poole, vaid eelkõige kogu rahva poole, keda nad teenivad, ja ütleb: „Mina armastan teid, kuid teil on probleem: teie kohanim on mädanema läinud, teie teenijad on mädanema läinud. Mina hakkasin teid armastama mitte mingite teenete pärast, hakkasin teid armastama lihtsalt niisama. Aga kus on austus? Kus on austus nende poolt, kes peavad olema avangardis, kogu rahva ees selles austuses, selles aupaklikkuses? Kus on kohanimi austus ja aupaklikkus, kui teie missioon, auväärne missioon, preesterluse suur missioon, mis on teile pandud, on teie jaoks jama, on see teie jaoks mingi vaev, millest ei ole mingit kasu, ja teie kõik ootate ainult kasu. Ja te toote röövitut, ebaausalt saadut.“ Ja lonkavat, ja haiget. Te arutlete: „Kui Kõigekõrgem sööb kõike, mis ette juhtub, siis andkem Talle, mis ette juhtub, ja hakkame tooma. Kui sellest altarist niikuinii mingit tulu ei ole, siis visakem sinna peale, andkem sinna kõik, mis sinna ei sobi. Parima anname valitsejale, mis halvem, võtame endale, aga kolmas sort või seitsmes sort läheb juba Kõigekõrgemale altarile. Tema sööb niikuinii kõik ära.“ Seda andi te mulle toote“.

… Kas te tõesti arvate, et ma tahan seda teie käest vastu võtta, ütleb ISSAND?

ISSAND ütleb: „Neetud on see, kellel on oma karjas hea loom, kuid kes toob Mulle mingi haige looma. Nii ei tohi Minuga talitada, sest Mina olen Suur Kuningas. Kui paša, teie Pärsia valitseja, ei võta teilt sellist andi vastu, kuidas te võite loota, et ma sellise teilt vastu võtan?“

See on esimese peatüki lõpp. Me jätkame teise peatüki lugemist.

Siin on pöördumine kohanimi poole, kuid vestlus, nagu me lugesime päris alguses, toimub kogu rahva ees. Kõigekõrgem ei aja siin kohanimiga salajuttu, vaid räägib avalikult sellest, mis võib nendega juhtuda.

Me teame Bemidbari raamatust (6. peatükk), et üks kohanimi ülesannetest, üks kohanimi privileegidest on õnnistada Iisraeli rahvast. On öeldud: „Ja te panete Minu Nime Iisraeli poegade peale, ja Mina õnnistan neid.“ Siin ISSAND ütleb: „Mina nean neid. Teie õnnistuse teen Mina needuseks.“

… Ja juba, võib öelda, needsin ma selle (teie õnnistuse), sest te ei võta oma südamesse, (te ei paranda oma südant)

Kui Levi teenis, kui kohanim teenisid vastavalt oma lepingule ja olid lepingus, suutsid nad paljusid patust päästa.

Lugege ka: Haje Sara, Vajetse, Toldot audiovormingus ja Toora nädalalõike.