Nädalalõik Ki Tissa

Me loeme endiselt korraldusi, mida Kõigekõrgem annab Mošele Kohtumise telgi ülesehituse kohta.

Me vaatame tähelepanelikumalt verbi lasét. Sõna-sõnalt tähendab see üles tõstma, enda peal kandma, vastutust enda peale võtma või enda peale tõstma. Miks tõlgitakse seda antud juhul kui loendama? Mõeldakse seda, et Moše võtab Iisraeli pojad arvele, võtab nad enda peale, võtab nad oma aruandluse alla ja loomulikult loendab. Seepärast kasutatakse tähenduse sina loenda jaoks verbi tissá. Kuid sellel on ka teine, mitte vähem tähtis mõte: „Kui sa hakkad Iisraeli rahvast üles tõstma, võtad sa nad tõepoolest oma vastutuse alla, sa võtad nad vastu, selleks et neid üles tõsta, selleks et õpetada neid üles tõusma.“ Tõusma muu hulgas ka pärast arvukaid langusi, mis ajaloos ette tulevad. Kogu Toora, kogu õpetus, mille Kõigekõrgem on Moše kaudu Iisraeli rahvale andnud – see on õpetus sellest, kuidas tõusta.

Iga inimene, kes ilmus selle suure rahvaloenduse ajal, iga „loendatud“ inimene annab ISSANDALE lunaraha. Epideemia või katk, haigus, nakkus – see on see, mis kandub ühelt teisele. Ühtsus – see ei ole ainult üksteise toetamine pühaduses, mitte ainult oskus lihtsalt üksteist toetada, julgustada. See on ka oht saada teise haigused, nakatuda teise haigustesse, oht, et teine inimene tõmbab sind alla. Ja selleks, et seda ei juhtuks, on igaühel oma isiklik niidike, oma isiklik ketike, mis seob teda Kõigekõrgemaga: see on kófer (lunaraha või kate, kaas). Tuletan meelde, me rääkisime juba sõnast kapóret (kaas), see on samast tüvest. See on kate, mis antakse. Nagu tõrul on kübarake, nii on meie kohal Kõigekõrgema kate, igaühe kohal. Ja mis kate see on?

Ühes šéklis on kuusteist grammi hõbedat (hõbe – see on arvestuse mõõt), vastavalt on pool šekelit, mis tuleb anda, kaheksa grammi hõbedat. Me juhtisime juba tähelepanu sellele, et sõna terumá tähendab tõstukit Kõigekõrgema juurde. Niisiis, pool šekelit, mille iga inimene pidi Miškani ehitamise ajal andma, – see on nagu omapärane vedruke, õngenöör, mis on pingul meie ja Kõigekõrgema vahel.

Paljud juhivad tähelepanu sõnale mahatsít (pool) ja ütlevad, et see sõna näeb välja imeline: kõige äärmised tähed, mem ja tav, on ka äärmised sõnas surm (mavet). Sümmeetriliselt keskmest paiknevad kaks teist tähte, jud ja hei, millega algab sõna elu (hajim). Aga sõna keskel seisab täht tsádi (õigsus). See tähendab, et sõna tähenduse võib kokku panna nii: keskel – õigsus, sellele kõige lähemal – elu, sellest kõige kaugemal – surm. Ja just see õigsuse tagatis, tähekene tsádi, mis seisab sõna õigsus alguses ja mis sarnaneb inimesega, kes on käed külgedele sirutanud, see tähekene tsádi sõna mahatsít keskel – see on justkui kese, see, mis ühendab inimest ja Jumalat. On selline midrašide kogumik, mida nimetatakse „Rabi Akiva tähtedeks“, ja ühes neist mainitakse täiesti ootamatult Ješuat ning öeldakse, et Ješua püüdis ühendada elu ja surma üheks tervikuks ja seepärast on ta nagu täht tsádi, mis sarnaneb ristilöödule. Selles seoses on kohane seda midraši meenutada.

Kui me rääkisime sammaste jalustest, siis just sellest samast annetatud hõbedast on need tehtud. Pärast Kohtumise telgi ehitamist oli Iisraeli rahva seas komme, mille järgi igal aastal 1. kuni 14. adarini annetas igaüks pool šekelit. Oli traditsioon (ma kordan: see ei ole Toora juhis, see on traditsioon, komme, mis tekkis Iisraeli rahva seas) anda pool šekelit lunaraha isegi nende laste eest, kes on veel ema üsas, et ühendada, sümboolselt liita neid Kõigekõrgemaga. Ka meie ajal on Esteri paastu eelõhtul, Purimi püha eelõhtul kombeks annetada. Tänapäeval on Iisraelis selline annetus 20 šekelit. Kombeks on annetada sinna, kus õpitakse Toorat, sellele, kes õpib Toorat, sellele, kes teenib – mitte tingimata teie rabile, mitte tingimata teie õpetajale, lihtsalt mingile teenistusele, mingile Jumala tööle on tänapäeval Iisraelis kombeks annetada. See on see, mis puudutab poolt šekelit.

Traditsioon ütleb, et kõigepealt pesti vasakut jalga ja vasakut kätt, siis pesti paremat jalga ja paremat kätt, samaaegselt.

Kommentaatorid ütlevad, on selline midraš, et pesunõu – see on kõige armastatum anum, kõige armastatum ese, mis Kõigekõrgema Templis on. Kuigi see on kõigest pesunõu ja kõigest vask, jutustatakse kommentaarides, et see pesunõu oli tehtud peeglikestest, mille naised annetasid. Peegel oli tol ajal kallis ese. Peeglike – see on see, kuhu naine vaatab, kus ta hindab oma ilu, lööb end üles, et mehele meeldida, mõtleb armastusele mehe vastu. Ja just selle, ühe oma kõige armastatumatest esemetest, annetasid naised pesunõu jaoks. Ja kui kohen tuli ja vaatas oma peegelpilti, ühines ta justkui kümnete naiste peegelpiltidega ja peegeldus ka ise, muu hulgas ka Iisraeli rahvases. Selline on pesunõu ebatavaline omadus.

Siin loetletakse rohte, mida Moše peab võtma. Besamím – see tähendab tänapäeval tänapäevases keeles parfüümi, kuid tolleaegses heebrea keeles tähendas see aromaatseid ravivaid aineid. Mida tähendab 500 kaaluühikut (šeklit)? See on meie puhul 9,6 kilogrammi, see tähendab peaaegu 10 kilogrammi puhast mürri. Kahes osas, kumbki 250 šeklit – see tähendab 4,8 kilogrammi iga osa lõhnavat kaneeli. Ja veel 4,8 kilogrammi lõhnavat pilliroogu.

Tegelikult on kassia tänapäeval kõige levinum kaneeli võltsing. Kui te lähete poodi ja küsite kaneeli, antakse teile kõige tõenäolisemalt kaneeli asemel just kassiat. Paljud müüjad, ehkki nad ei tea, mis on kassia, ei müü kaneeli, vaid selle hiina või indoneesia analoogi, mida nimetatakse kassiaks. See on mõrum, selles on mõned kahjulikud ained. Mõlemad need puud (nii kaneel kui ka kassia) on loorberiliste sugukonnast, nad on üksteisega sarnased, kuid sellegipoolest ei ole see üks ja sama. Niisiis, kassiat tuleb võtta samuti peaaegu 10 kilogrammi, ja oliiviõli hin – see on 9 liitrit. Miks jagati kaneel kaheks võrdseks osaks? Sest üks kaneelimõõt (250 šeklit) oli mõõduks kõigile ülejäänud vürtsidele, kahe kaalukausi tasakaalustamiseks vürtside segamisel.

Siin on nende juhiste kordamine, mis on juba antud, see ei ole see, mida tuleb uuesti teha. Kõigekõrgem võtab kokku selle töö plaani, mis on Mošele usaldatud.

See tähendab, on keelatud valmistada sama koostisega õli mingiteks ilmalikeks eesmärkideks, mingiteks oma kavatsusteks.

Sõna nihrát tähendab ära lõigatud olema, karát – ära lõikama. Aga ka sõlmima lepingut – see on samuti lihrót, lihrót brit (lepingut lõikama, raiuma). Antud juhul inimene hävitatakse, raiutakse ära oma rahva seast.

Niisiis, Kõigekõrgem käsib Mošel teha erilise õli, võidmise õli, mis on Kõigekõrgemale püha, ja keegi ei tohi seda teha mingiks muuks eesmärgiks peale võidmise Templis. Ja juba valmis õli ei tohi keegi kasutada ühekski eesmärgiks peale võidmise Templis.

34. salmis loeme me jätku juhistele, mida Kõigekõrgem Mošele annab, ja seekord räägib Kõigekõrgem suitsutusrohu koostisest.

Esimene rohi, mida Kõigekõrgem nimetab, – see on natáf, kreeka keeles nimetatakse seda stakti, nii on see sinodaaltõlkes. Mõlemad sõnad tulenevad sõnast tilkuma, immitsema; notéf – see on see, mis immitseb või tilgub. See tähendab, natáf – see on immitsev lõhnav vaik, tavaliselt bensoepuuliste sugukonna puudest või põõsastest. See on esimene, mida tuleb võtta.

Teine, mida tuleb võtta, – see on šhélet ehk oníha, mõnikord tõlgitakse nii, kreeka keeles tähendab see onüks (küüs). Mõned ütlevad, et see ei ole üldse taim, vaid kaaneke, mis sulgeb mõnede tigude koja ja mis põletamisel annab lõhna, mis sarnaneb muskuse ja ambraga. Paljude õpetajate arvates, sealhulgas ka Rambami arvates, oli see aine teenistuseks lubatud, nagu ka muskus ise (kuigi mõnikord pärineb see ebapuhastest loomadest). Kuid teine versioon, ehkki vähem populaarne, ütleb, et šhélet on nelk. Mulle meeldib nelk mitte ainult sellepärast, et ma armastan selle lõhna, vaid ka sellepärast, et nelk on ometi puhas taim. Kuid see arvamus ei ole nii autoriteetne. Veel üks arvamus – et see on merevaik või isegi seepia luu. Ja kui arvamused lähevad nii palju lahku, on kohe selge, et me ei saa millestki aru.

Järgmine koostisosa, mida Moše peab võtma, – helbená ehk galbanum – kleepuv aromaatne kummivaik, mida toodavad mõned liigid rohttaimest, mida nimetatakse férulaks. See on selline õistaim, väga populaarne Vahemere piirkonnas, kollaste õitega, mis sarnanevad sinepi õitega.

Ja viimane, mida tuleb võtta, – see on lvoná zaká, see on enam-vähem arusaadav, see on puhas viiruk. Kõik need koostisosad tuleb segada võrdses koguses.

Kommentaatorid ütlevad, et sellele lisati nardi, safranit, kaneeli, aromaatset kiinapuud ja kostust, veel elemente. Teise Templi ajal teadis ainult üks perekond, kuidas seda suitsutusrohtu valmistada. Kõiki neid rohte, kõiki neid elemente leotati oliiviõlis, vedelates koostisosades, seejärel kuivatati ja jahvatati. Kord aastas valmistati 368 suitsutusrohu portsjonit: üks portsjon suitsutusrohtu iga päeva kohta ja lisaks sellele 3 lisaportsjonit teenistuseks Puhastuspäeval.

See tähendab, jällegi ei tohi selle retsepti järgi teha mingeid teisi suitsutusrohtusid.

See tähendab, meil on rangelt keelatud lihtsatel eesmärkidel teha seda, mis on määratud pühadusele. Sageli tahame me jäljendada pühi asju ja sel moel puudutada pühadust. Toora õpetab, et pühadus peab tekitama hirmu ja värinat, ja seda, kes teeb seda, jäljendades või klounitades, võidakse selle eest karistada sellega, et ta raiutakse ära oma rahva seast.

Nimi Betsalel tähendab Jumala varjus, sõna tsel – see on vari, el – see on Jumal. Vene keelde tõlgitakse nimi kui Veseleil, see kõlab nagu „kedagi lõbustama“. Ei, lõbuga on sellel vähe pistmist. Nimi Uri tähendab minu valgus. Vaat nii: Betsalel, Uri poeg – Jumala varjus valguse poeg.

Jumala Vaim – see on soov teenida Kõigekõrgemat, täielik motivatsioon pühadusele. Tarkus (hohmá) – see on võime õppida ja teadmisi omandada. Arusaamine (tvuná) – see on võime saada uut informatsiooni, mõista ja avastada midagi uut. Tunnetus (dá'at) – võime intuitiivselt tunnetada Kõigekõrgemat; dá'at tähendab sügavat sisemist sidet. Sõnaühendit ladá'at míšehu (kedagi tunnetama) võib kasutada ka abielulise läheduse kohta. See on selline „kalk“ heebrea keelest, kui öeldakse: „Kuidas see juhtub, kui ma meest ei tunne?“, see tähendab, nii võib öelda naine, kes ei ole meest tunnetanud. Venekeelne sõna „nevesta“ („pruut“) – see on see, keda „ei teata“, samuti tunnetamata. Noh, see on väike lüüriline kõrvalepõige keele peensustesse.

Niisiis, Betsalel, ben-Urí, ven-Húr – see on inimene, kellel on Jumala Vaim (see tähendab, ta on valmis kõik oma jõud pühendama teenistusele), kellel on tarkus, taiplikkus, võime avastada midagi uut, ning samuti intuitiivne tundlikkus Looja tahte suhtes. Vaat selline ebatavaline inimene. Kuid lisaks sellele on tal ka anne mitmesugusteks käsitöödeks.

Lahšóv mahašavót – see on väljend, mille (kui te küsite tänapäeva inimeselt või kui te räägite kõnekeelset heebrea keelt) te tõlgite vaevata kui mõtlema mõtteid; hošév – see on ma mõtlen. Siit ka sõna arvuti – mahšév, see tähendab „mõtlur“, arvutaja. Kuid originaalis, Tooras, tähendab see kanguri töö.

Vaat selline kõigi ametite meister on Betsalel. Kuidas ühe sõnaga nimetada inimest, kes on kõigi ametite meister? Mašiahi maise elukutse kohta öeldakse sageli, et ta on puusepp, puusepa poeg. Tegelikult on kreeka keeles kasutatud sõna tékton, mis tähendab laevaehitajat või just seda kõigi ametite meistrit, küla heade teenuste büroo: kellele vikatit teritada, kellele kivist midagi välja lõigata, kellele ka flööti häälestada, kui vaja. Inimest, kes oskab kõike, nimetatakse nagáriks (puusepaks). Talmudis on mitu kohta, kus targad, kohates mingit raskust, ütlevad: „Kust meil leida puuseppa või puusepa poega, kes lahendaks meie ülesande?“ Ja vaat, Betsalel – see on just selle puusepa eelkuju, ta sai Kõigekõrgemalt Vaimu kaudu teadmise nii paljudest erinevatest töödest.

Dani suguharust, ja iga targa südamesse andsin Mina tarkuse – ja nad teevad kõik, mida Mina sind käskisin:

ISSAND kutsus ka inimese, kelle nimi on Oholi'av (nimi tähendab minu telk – minu isa või minu isa – minu kolle), Ahisamáhi poja, mis vene keelde tõlgituna tähendab minu vend lootis minu peale.

See on väga huvitav fraas: ja iga targa südamesse andsin Mina tarkuse. See räägib sellest, et Kõigekõrgem andis inimesele tema annete järgi, tema eelsoodumuse järgi ühe või teise käsitöö suhtes, selle käsitöö. On inimesi, kellel on kirg, kalduvus muusika poole, ja ilmselt ei ole väga hea teha neist müürseppi. On inimesi, kes armastavad puust nikerdada, ja ei ole väga hea teha neist akvalangiste. Kõigekõrgem ütleb: „Igaühele tema tarkuse järgi andsin Mina tarkust.“ Justkui inimene tuli mingi anumaga, mis on tal hinges, ja Kõigekõrgem täitis selle anuma: „Mina andsin tarkust kõigile targa südamega“, see tähendab, andis tarkust tarkusele.

See tähendab, kui te hakkate tegema kõike, mis on seotud templiriistadega, võib teile tunduda, et see on nii suur ja tähtis asi, et hingamispäeva võib eirata ja selle suure ja tähtsa asjaga võib tegeleda hingamispäeval. Kuid Kõigekõrgem ütleb: „Ei! Ainult pidage Minu hingamispäeva!“

Maailm muutub, maailm on dünaamiline, see liigub pidevalt, meie koos teiega oleme justkui pidevas tantsus Loojaga. Kuidas me teada saame, et me tõepoolest Temaga tantsime, et me ei liigu lihtsalt kaootiliselt, et see on tants, mitte Browni liikumine? Meil on kohtumispaik, perioodiliselt me kohtume kindlaksmääratud kohas – see on hingamispäev, see on see, mis meid eraldab ja osutab sellele, et me liigume kindlas rütmis. Ja ükskõik kuidas me ka ei sulanduks ümbritsevasse kaosesse, ometi on hingamispäeva järgi, selle järgi, kuidas me suhtume hingamispäeva, meie peatumise järgi hingamispäeval näha, et meil on punkt, kus me kohtume Kõigekõrgemaga.

Kui keegi on rütmist välja langenud ega liigu koos kõigiga, siis lakkab ta olemast rahva osa ja tema hinge võidakse rahva seast ära lõigata. Karistus karét (äralõikamine rahva seast) – see on kõige hirmsam karistus Tooras.

On korraldus, isegi mitte luba, vaid korraldus, see on osa meie tantsust Kõigekõrgemaga: kuus päeva teha igasugust tööd, tegeleda Miškani ehitamisega, tegeleda Kõigekõrgema eluasemega selles maailmas, jagada vaestele leiba ja teenida perele raha – kõike seda peame me tegema, tingimata tegema ja tegema kuus päeva nädalas. Kuid seitsmendal päeval peame me peatuma.

Loomulikult ei tähenda puhkas siin mingil juhul, et Kõigekõrgem väsis. Kuid see on rütmi seadmine kogu universumile, rütmi, milles ka meie saame liikuda koos Kõigekõrgemaga. Ütlen jälle: see on meie tants Kõigekõrgemaga. Kui me ei peatu seitsmendal päeval, tähendab see, et me tantsime valesti. Paljud armastavad öelda, et iga päeva peame me hingamispäevaks, sest me oleme iga päeva Kõigekõrgemale pühendanud. Kuid sel moel me eirame Kõigekõrgema korraldust teha Miškani jaoks tööriistu, see tähendab teha meie maailmas kindlat tööd. Kogu ime, kogu tantsu võlu seisneb selles, et liikudes erinevates maailmades, me kohtume ühes punktis. Kui me seisame paigal ja meie kõrvalt keegi mööda tantsib, siis oleme me justkui kell, mis kaks korda ööpäevas näitab täpset aega, see tähendab, vahel satume me tantsijaga ühte sammu, kuid see ei ole elu Kõigekõrgemaga. Tema tahab nii hingamispäeva kui ka Miškani anumaid, mitte ainult üht. Ja seepärast on hingamispäev – märk, see on tunnus sellest, et me liigume koos Loojaga, alates esimesest tantsusammust, mille Kõigekõrgem selles universumis andis.

Me lugesime koos teiega korraldusi, mida Kõigekõrgem annab Miškani ehitamise, kohenite pühitsemise ja kõige Miškaniga seonduva kohta. Me jätkame lugemist 31. peatüki 18. salmist.

Sõna lúah (mitm. luhót) tõlgitakse tavaliselt sõnaga skrižaliAutor räägib siin vene sõnast, millega neid tahvleid tavaliselt tõlgitakse ja mis on vene lugejale väljaspool seda konteksti vähe tuttav. Sõna on jäetud vene kujul, sest igapäevase eesti sõnaga „tahvel“ kaoks autori mõte., ja see sõna on vene inimesele vähe tuttav väljaspool just seda lepingutahvlite konteksti. Heebrea keeles on sõna lúah – lihtsalt tahvlike, mingi laud. Koolitahvlit nimetatakse lúahiks, kalendrit nimetatakse aasta lauaks (lúah šaná), see tähendab mingi laud, midagi pealekirjutuse jaoks, tabeli jaoks – kõik see on lúah.

Näib, et iga inimene, kes on kas või natuke suhelnud juudi kogukondadega, on kas või natuke tuttav judaismiga, teab, kuidas näevad välja kaks lepingutahvlit, millest kummalegi on kirjutatud viis käsku, ja nii oleme me kõik harjunud seda nägema. Selline tahvlite kujutamise traditsioon juurdus varasel keskajal. Talmudis on vaidlus selle üle, kuidas need tahvlid välja nägid, ja peale arvamuse, et igal tahvlil oli viis käsku, on veel tarkade arvamus, kes ütlevad, et igal tahvlil oli kümme käsku, see tähendab, käsud olid justkui kahes eksemplaris. Asi on selles, et tol ajal oli lepingute sõlmimisel selline traditsioon: kui mingi isand sõlmis lepingu vasalliga, vanem nooremaga, siis oli noorem kohustatud hoidma lepinguid enda juures oma tunnistuste laekas või mingis teises pühas kohas, oma pühas templis, see tähendab, lepingut hoiti tema juures. Kui see analoogia omaks võtta, siis võib ette kujutada, et igale tahvlile olid kirjutatud tunnistuse kümme käsku. Tunnistus millest? Tunnistus lepingust Iisraeli rahva ja Kõigekõrgema vahel. Ja siis on need kaks ühesugust tahvlit, kummalgi kümme käsku. On ka vaidlus selle üle, kas kiri oli ainult tahvlite ühel küljel või kahel, nagu seda võib mõista Toora edasisest tekstist. On vaidlus ka selle üle, milliste tähtedega on tekst tahvlitele kirjutatud: meile tuttava ruuttähestiku tähtedega, mida tänapäeval kasutatakse, või iidse tähestiku tähtedega, mida me tänapäeval nimetame paleoheebreaks. Palju vaidlusi selles küsimuses. Ja argumendina, mis selle vaidluse lõpetab, võib tuua Ibn Ezra arvamuse, kes ütles: „Kuna meil ei ole traditsiooni, saame me ainult oletada.“ Aga oletada on igaüks ise vaba. Lihtsalt räägin sellest, et te kujutaksite endale ette, et see harjumuspärane kujutis, viis käsku kummalgi, see ei ole sugugi tingimata autentne.

Selle salmiga lõpeb 31. peatükk, ja me läheme üle 32. peatükile, väga kurvale, muud ei oskagi öelda, juudi ajaloo leheküljele.

Tüvest kuf-hei-lamed sõna vajikkahél (kogunes kokku) pärinevad sõnad kehila (kogukond) või kongregatsioon (nii nimetatakse tänapäeval messiaanlike usklike kogunemist Iisraelis), sõna kahal (rahvahulk), ja samuti raamatu nimi Kohelet (see, kes kogub rahvahulki).

See on Toora kohutav ja hämmastav salm. Hämmastav, kuidas inimesed, kes tulid välja Egiptusest, nägid Kõigekõrgemat sõna otseses mõttes oma silmaga, seisid Siinai mäel, said käsu ära tee endale teist jumalat, ärgu olgu sul teisi jumalaid, pärast mõningast, mitte nii suurt viivitust äkki tormavad Aharoni juurde ja paluvad temalt abi, paluvad tal teha neile jumalad, kes tõid nad välja Egiptusest, kes lähevad nende ees. Mis siin üldse toimub? Miks Aharon ei tapa neid kohapeal oma sauaga? Nii kaua kui on olemas Toora kommenteerimine, nii kaua püüavad erinevad kommentaatorid sellele küsimusele vastust anda. Mõned ütlevad: alustame sellest, et Aharon – see ei ole üldse see Aharon, see on mingi valaja Aharon; kas vähe on Brasiilias don Pedrosid, kas vähe on Iisraelis Aharone? Inimesed tulid Aharoni juurde, kuid mitte selle juurde, mitte Moše venna juurde, hoidku Jumal (kuidas võib temast midagi sellist mõelda!), vaid mingi valaja Aharoni juurde, professionaali juurde, ja tulid tema juurde sellise erilise tellimuse ja tehnilise ülesandega. Kahjuks ei pea see teooria vastu mingile kriitikale, sest me loeme edasi Moše ja tema venna Aharoni vestlust.

Teine kommentaator ütleb, et seda kõike hakkasid ette võtma érev rav (sõna-sõnalt: suur segu), juutide sekka end sokutanud võõramaalased, just nemad tahtsid teha jumalat, kes tõi nad välja Egiptuse maalt. Aharon kartis neid, sest nad olid enne seda, nagu ütleb midraš, tulnud Huri juurde, Hur keeldus neile jumalat tegemast, nad tapsid Huri, ja Aharon kartis, et ka tema tapetakse. Kahjuks ei pea ka see vastu mingile kriitikale. Me teame inimesi, kes seisid pühaduse poolest madalamal astmel kui Aharon, – lihtsaid inimesi, lihtsaid usklikke, kes ei suhelnud Kõigekõrgemaga nii lähedalt kui Aharon, kuid andsid oma elu, et mitte ebajumalaid kummardada. Raske on ette kujutada, et Aharon lihtsalt surmahirmust otsustas teha ebajumala.

On kommentaatoreid, kes ütlevad, et tegelikult ei olnud see päris ebajumal – see, mida iisraellased plaanisid teha. Osa rahvast tuli ja ütles: „Me mäletame, et Mošel olid mingid Jumalikud omadused, me uskusime Mošesse ja Kõigekõrgemasse, uskusime Jumalasse ja Mošesse, Tema sulasesse.“ Meie raamatus Šemot, 14. peatüki 31. salmis on sellest kirjutatud. Inimestel on teatud usk Mošesse. See ei ole loomulikult usk Moše olemasolusse kui sellisesse, see on usk Moše teatud võimetesse, sellesse, et ta suudab olla ühenduslüliks rahva ja Kõigekõrgema vahel. Ja siin tahtis rahvas võib-olla öelda: „Tee meile samasugune ühenduslüli. Me ei tea, kas man hakkab nüüd langema, kui Moše on kadunud. Me ei tea, kust me hakkame vett võtma. Me oleme kõrbes, meil pole kuhugi tagasi pöörduda, meil pole kuhugi pageda, me isegi ei tea, kuhu minna. Meil on vaja mingit silda, meil on vaja mingit GPS-i, meil on vaja kedagi, kes ühendaks meid Jumalaga, ja meil on vaja midagi, mis meid Jumalaga ühendaks.“ Need kommentaatorid püüavad selgitada, et tegelikult ei ole algselt jutt päris ebajumalast, vaid erilisest ühendusvahendist Kõigekõrgemaga. Seda on justkui samuti keelatud teha, kuid keeld on vähem range.

Muidugi saavad inimesed aru, et isegi kui teha tohutute kõrvadega ebajumal, siis see kuldne Tšeburaška ei suuda kuulda Kõigekõrgema häält, ei suuda rääkida Kõigekõrgema häälega. Kuid on teatud uskumused: rahvas ju tuli välja Egiptusest, rahvas mäletab seda, mis oli Egiptuses (me pöördume selle juurde veel tagasi), ja seepärast otsib mingit ühendusvahendit Kõigekõrgemaga, Iisraeli Jumalaga, mitte mingi teise jumalaga, mitte mingi Tema asendajaga. Ja Aharon mõistab, et seda ei tohi teha, kuid teisalt püüab ta aega venitada. Jällegi nii ütlevad selle kohta kommentaatorid. Võib võtta ja lihtsalt süüdistada Aharoni inimlikus nõrkuses. Kuid me ei loe selles peatükis süüdistusi Aharoni aadressil. Raamatus Devarim näeme hiljem, et teda süüdistatakse, kuid siin me ei kuule Kõigekõrgemalt süüdistust Aharoni aadressil, ja see paneb meid mõtlema. Ja seepärast võib oletada, et Aharon püüab aega venitada.

Kommentaatorid ütlevad (suure armastusega naiste vastu), et Aharon lootis sellele, et naised esiteks ei pruugi tahta anda oma kõrvarõngaid sellise asja jaoks. Võimalik, et mitte iga mees ei julge tulla ja öelda: „Rivka, kas mäletad, ma kinkisin sulle pulma-aastapäevaks kõrvarõngakesed? Kas sa ei annaks neid mulle? Me plaanisime siin teha jumala Moše asemel, plaanisime teha kuldse GPS-i.“ Mitte igaüks ei julge, sest mitte igaüks ei ole kindel, et ta pärast seda jääb terveks või abielusse või säilitab rahu perekonnas. Võis loota, et mõned naised toovad mehed mõistusele, selliseid asju on juhtunud, juhtumeid on teada. Võis loota, et naised lihtsalt ei anna midagi ja ütlevad: „Teil on näe kui palju ideid, aga meil ei ole nii palju kõrvarõngakesi, et kõigi teie ideede jaoks kõrvarõngakesi anda.“ Aharon, nagu ütlevad kommentaatorid, püüab jällegi aega venitada ja pöördub naiste poole. Ja on väga meeldiv mõelda, et naised kõrvarõngakesi ei andnud. Ma armastan väga õdede ja naiste õigsust, kuid siin võib mõista, et kogu rahvas võttis meelsasti kõrvarõngad ära ja andis need Aharonile, pealegi kiiremini, kui ta ootas; nii võib mõista 3. salmist. Võib mõista, et ka naised, kes ei olnud veel orjapsühholoogiast vabanenud, kes ei tundnud feministlikke õpetusi, lihtsalt võtsid alandlikult kõrvarõngakesed ära ja andsid samuti. Ja ka meeste äravõetud kõrvarõngastes oli kulda küllalt. Nii või teisiti leiti kuld väga kiiresti. Aega venitada ei õnnestunud.

Nii on vist kõige õigem tõlkida: sõna élle tähendab mitmuses need; elohéha jisra'él – sinu jumalad, Iisrael. Mida mõtlesid inimesed, kui nad seda laususid, on raske ette kujutada. Ja tahaks mõelda, et nad tõepoolest uskusid, et see on mingi vahendamine, mingi ühendusvahend Kõigekõrgemaga, et just seda usku Aharon toetaski, kui me loeme edasi:

Aharon ütleb: „Noh, Jumalaga pidustusi ei alustata ju vastu ööd, hommik on õhtust targem, pidutseme homme.“ Aharon venitab jälle aega, et ehitada altar, et öelda: „Nüüd valmistame altari ette.“ See tähendab, Aharon, nii võib mõista, nii võib lugeda, püüab aega venitada. Võib öelda, et Aharon klammerdub tundesse, et see härjavärss on ainult altari osa, nagu keruvim on laeka osa, ja et see on ikkagi ühendusvahend Iisraeli Jumalaga, mitte lihtsalt ebajumal. Raske on ette kujutada, mis tegelikult toimub, milline katastroof toimub sel hetkel Aharoni südames, ja tunda, mida ta läbi elab. Aharon püüab mingil moel säilitada Iisraeli rahva usku, nii tahaks seda mõista. Kuigi on seletajaid, kes ütlevad, et Aharon lihtsalt banaalselt ehmus siin ja teeb kõike, mida talle öeldakse. Ka sellel on alust, me pöördume selle juurde veel tagasi, kuid väga ei taha Aharonist halvasti rääkida.

Niisiis on näha, et Aharoni tegevust kirjeldatakse aeglaselt, kiirustamata, mõõdetult, aga seda, mida rahvas teeb, kirjeldatakse kiiresti, ja tundub, et nad tahavad liikuda erineva kiirusega.

Tuletan meelde, et põletusohver põleb ära täielikult, rahuohvri aga sööb pooleldi või osaliselt ära see, kes selle toob. See tähendab, et rahuohvriga võib hakata pidutsema, põletusohvriga pidutseda ei saa, sellest ei jää midagi järele.

Tüvest tsav-het-kuf tuleneb verb litshók (naerma), ja sõna tshók (naer). Kuid ma juba ütlesin, et sõna tshók võib mõista sõnaühendina tse (käskiv kõneviis verbist latsét, välja minema) ja hok (seadus), see tähendab tse hok – mine seaduse piiridest välja. See võib olla huvitav ja ilus, kui midagi on naljakas, midagi rikub asjade tavalist käiku, midagi imelist toimub, see võib samuti olla naljakas, kuid ainult siis, kui naer lähtub Kõigekõrgemalt. Antud juhul rikub inimene ise keelde – ja läks lahti ohjeldamatu lõbutsemine, läks lahti lihtsalt sündsusetus. Kommentaatorid ütlevad: „Siin olid ka orgiad, siin korraldati ka kaklus.“ Ühesõnaga, rahvas hakkas pidutsema.

Ja jälle: miks see nii juhtus? Kommentaatorid püüavad selgitada, et Iisraeli rahvas oli väga ebaühtlane. Oli inimesi, kes tahtsid teha vahendit sidemeks Kõigekõrgemaga, kuid oli ka teisi, kes meenutasid: „Vaat ta ongi, vaat see vana, tuttav ebajumal! Lõpuks ometi võib vanaviisi, vana moodi tähistada vana uut aastat vana uue ebajumalaga ja korraldada orgiaid nagu normaalsed inimesed, mitte seista ohverdamiste palves.“ See tähendab, et võib-olla oli idee ühtedel inimestel, aga pidutsema hakkasid teised inimesed, kuid halb eeskuju on nakkav ja kogu rahvas nakatus sellest, ehkki hiljem me loeme, et kurjategijaid oli kokku kõigest mõni tuhat inimest, see tähendab väike osa Iisraeli rahvast.

Kogu see lugu on jutustatud väga lakooniliselt ja selles on väga palju ahvatlevaid kohti Iisraeli rahva õigustamise suunas. Alati tahaks Iisraeli kohta midagi head öelda, ja seepärast on raske, raske säilitada objektiivsust, kui me seda loeme. Kuid ma püüan tõlkida teksti nii, nagu see on kirjutatud.

Niisiis, Iisraeli leeris algas suur pidutsemine – Kuldvasika päev. 7. salmis loeme, mis toimub sel ajal mäel. Moše on juba tahvlid saanud ja peaks justkui hüvasti jätma.

Jälle, millest annab see põhjust rääkida? Esimene variant: „Sina vastutad tema (rahva) eest, sina võtsid tema eest vastutuse, Mina usaldasin ta sinu hoolde.“ Teine variant: „Mädanenud on need, kellel sa lubasid südameheadusest Iisraeli rahvaga ühineda; need, keda kutsusin Mina – nemad on Iisraeli tõelised järeltulijad, nemad ei mädanenud, aga vaat need siin – nemad läksid rikki.“ Sõna šihét tähendab läks kõlvatuks, seda verbi kasutatakse ka Sedomi ja Veeuputuse-eelse põlvkonna kohta. See tähendab läks kõlvatuks, kaotas igasugused moraalinormid rahvas, mille sa tõstsid üles Egiptusest. Ma kaldun arvama, et siin ei ole jutt võõrastest, ja ei maksa rahvast nii väga nendeks kihtideks jagada, jutt käib rahvast, kelle eest Moše vastutab (äsja saadud lepingu järgi), sest äsja öeldi: „…kui sa võtad Iisraeli pojad oma vastutuse alla“, see tähendab, see on osa lepingust.

Kõigekõrgem jutustab Mošele ümber seda, mis all toimub.

Nii tõlgitakse seda tavaliselt vene keelde – kangekaelne, sõna võjaiVene keeles on „kangekaelne“ tuletatud vanast sõnast, mis tähendab kaela. Autor selgitab siin seda vene sõna, seepärast on see esitatud eesti tähtedega. tähendab kaela. Kuid heebrea keeles ei ole see päris kael, sõna óref – see on kukal, see on kaela alumine osa. Seega keše-óref – see on see, kellel on raske ümber pöörata, see, kelle kuklaosa juhib verd halvasti: halvasti taipav ja halvasti pead pöörav rahvas. Ja kuna sõna tešuvá (meeleparandus) tähendab heebrea keeles tagasipööret, siis keše-óref – see on kange kuklaga rahvas, rahvas, kellel on raske tagasi pöörata, see on rahvas, kellel on raske meelt parandada.

Ja siin teeb Kõigekõrgem, nagu öeldakse, Mošele ettepaneku, millest ei saa keelduda. Tavaliselt nii see ka juhtub ettepanekutega, mida Kõigekõrgem teeb, kuid see on eriline juhtum.

Väljendit hanníha li võiks tõlkida kui luba mulle, kuid kuna me räägime Kõigekõrgemast, on õigem tõlkida jäta Mind, see tähendab mine ära.

See, mida ISSAND Mošele pakub – see ei ole ainult ettepanek, vaid ka katsumus, liidrikatsumus: liider rahva jaoks või rahvas liidri jaoks.

Ja 11. salmis loeme Moše hämmastavat reaktsiooni:

Siin tõlgitakse sõna vajhál kui ja hakkas paluma, anuma, aga sõnasõnalises, täpsemas tõlkes, koos sõnaga et-pené – hakkas muutma näoilmet, tegema Kõigekõrgema näoilmet lahkemaks. Moše hakkas püüdma Kõigekõrgema näoilmet muuta.

Sõnal lamá, mida mõnikord tõlgitakse kui miks või mispärast, on heebrea keeles tähendus milleks, mis jaoks, mis eesmärgil, see tähendab mitte miks, vaid mis jaoks. Miks – siin on arusaadav, miks: sest Iisraeli rahvas tegi pattu. Aga mis jaoks – see on see, mida Moše küsib. Noh, ja millised on sellel tulemused? Julgeb Moše, söandab Moše vaielda Kõigekõrgema Endaga: „Milleks on Sinul nüüd vaja vihastada rahva peale, kelle Sina tugeva käega Egiptusest välja tõid?“

Mis oli Moše palves põhjuseks, mille pärast Kõigekõrgem loobus oma kavatsusest Iisraeli rahva suhtes? See on sama koostisosa palves, mida me sageli kohtame ka Tehillimis, Davidil. Mida võib inimene sisuliselt Kõigekõrgemale anda, peale selle, et ülistada Teda maa peal, olla anum, tööriist Tema ülistamiseks maa peal? David ütleb: „Kui ma hukkun, kui minuga midagi juhtub, kui ma häbisse jään, kes Sind ülistab? Kes ülistab Sind šeólis?“ Ja siin pöördub Moše Looja poole ja ütleb: „Sinu ülistamiseks, Sinu auhiilguse pärast ärgu öelgu egiptlased: Tema tõi nad välja kurjaks. Sinu auhiilguse pärast, Sinu Nime pärast tee seda, loobu oma kavatsusest Iisraeli rahva suhtes!“

Siin on hämmastav kirje: mizzé umizzé (sellelt poolt ja sellelt poolt) hem ketuvím (need on kirjutatud). Võib mõista nii: kas kiri on mõlemal pool igal tahvlil, või on esimesele tahvlile kirjutatud algus, aga teisele jätk, või kuidagi veel teisiti. Selget arusaama nendest salmidest meil ei ole, kommentaare selle kohta on tõepoolest palju, ja nendesse kommentaaridesse võib ära uppuda.

Sõnaühendit harút al-halluhót võib mõista ka kui vabadus tahvlitel. Kõigekõrgemaga sõlmitud lepingu olemus – see on vabanemine orjusest üldse, mitte ainult Egiptuse orjusest, vaid ka mis tahes teiste võimude orjusest. See tõlgendus, harút just tähenduses vabadus, on aktuaalne midrašina, kuid lihtne tähendus on raiutud.

Moše laskub mäelt alla ja jõuab kohta, kus teda ootab Jehošua ben Nun.

Miks siis Jehošua räägib sõja häältest, lahingu häältest? Sellepärast, et sõja ajal on rünnaku hääl, võidu hääl, kui hüüdega „Hurraa!“ minnakse vaenlasele vastu; või kui taganedes julgustatakse üksteist ja kostavad oigamised; või hääl, kui jagatakse saaki, kui rüüstatakse linna ja toimub igasugune liiderlikkus, mis sõjas ette tuleb.

Nähes kõike, mis toimub, purustab Moše tahvlid, mille kohta just äsja öeldi, et need on kirjutatud Kõigekõrgema enda käega, välja lõigatud Kõigekõrgema poolt, tehtud Kõigekõrgema poolt. Ja loomulikult tekib küsimus: kuidas Moše julges nii kergelt neid tahvleid hävitada?

Kui me vaatame kogu seda lõiku, võib jääda mulje, et Iisraeli rahvas näib nagu pruut, kes hooras hupa all, hooras pulmavarikatuse all. Midagi hullemat ei ole. Ja Moše, nähes seda, hävitas abielulepingu, rebis puruks lepingu, mille järgi pruuti loetakse peigmehega kihlatuks ja seega võidakse ta hukka mõista. Teised kommentaatorid ütlevad, et tahvlid olid küllalt rasked, et Moše kandis neid oma usuga. Kui kujutada ette neid hiiglaslikke kivitahvleid või isegi väikesi kivitahvleid, siis peavad need kaaluma üsna palju. Ja need lihtsalt rebisid end sel hetkel Moše käest lahti: ime, mis neid hoidis, lakkas neid hoidmast, ja need kukkusid. Muidugi võib need mõlemad arusaamad ühendada ja tuua palju teisi arusaamu. Ma arvan, et (peale igasuguse müstika ja kõikvõimalike müstiliste tõlgenduste) võib öelda järgmist: Moše – inimene verest ja lihast, ja hoolimata sellest, et ta on inimestest kõige tagasihoidlikum ja alandlikum, on ka pettumus, solvumine ja viha talle omased, ja siin võib näha Moše inimlikkuse avaldumist. Siis võib öelda, et üldse kogu see lõik, kogu see lugu kuldvasikast – see on lugu ebatavalistest, ootamatutest tegudest, kui inimesed toimivad nii, nagu keegi neilt ei oota. Just nii reageeris Moše, selline asi juhtus, kui Moše nägi seda, mis toimub: ta purustas tahvlid mäe all.

See sarnaneb protseduuriga, mida hiljem kirjeldatakse hooranud naise puhul: neil, kes tõesti tantsisid ja kellel olid tõesti ebajumalakummardamise kavatsused, ilmnevad mingid tunnused.

See sarnaneb sellele (peaaegu tsitaat), mida Avimeleh omal ajal Avrahamile ütles: „Mida ma sulle tegin, et sa tõid meile sellise õnnetuse kaela?“

Kust peaks Moše seda teadma? No jah, oli mingeid tülisid, oli mingeid vaidlusi, kui Moše rahvast välja viis, kuid möödunud oli veel vähe aega, peamised konfliktid ei olnud veel toimunud. Millest siin räägitakse? Võimalik, et sellest, millest Jehezkel räägib 20. peatükis, salmid 6–10: „Mina – ISSAND, teie Jumal! Sel päeval tõstsin Mina Oma käe (vandega), et viia nad välja Mitsrajimi maalt maale, mille olin neile välja otsinud, mis voolab piima ja mett, see on kõigi maade ilu. Ja Mina ütlesin neile: heitku igaüks ära jäledused (mis on) tema silme ees, ja Mitsrajimi ebajumalatega ärge rüvetage endid: Mina – ISSAND, teie Jumal. Kuid nad tõusid Minu vastu üles ega tahtnud Mind kuulata; keegi ei heitnud ära jäledusi, mis olid nende silme ees, ja Mitsrajimi ebajumalaid ei jätnud nad maha. Ja Mina mõtlesin valada Oma viha nende peale, kurnata neid Oma raevuga nende kohal Mitsrajimi maal. Kuid Mina toimisin (nii) Oma Nime pärast, et (see) ei rüvetuks rahvaste silmis, kelle keskel nad (olid), kelle silme ees Mina end neile ilmutasin, et viia nad välja Mitsrajimi maalt. Ja Mina viisin nad välja Mitsrajimi maalt ja tõin nad kõrbe.“ Kui lugeda neid salme Jehezkeli 20. peatükist, siis võib näha, et rahvas mässas ning ilmutas uskmatust ja soovi kummardada teisi jumalaid juba enne, kui ta Egiptusest välja tuli. Ja võimalik, et Aharon ütlebki just seda: „Aga sa ju tunned neid, ma ei suutnud nendega vaielda.“ Ja see on argument neile, kes arvavad, et Aharon lihtsalt inimlikult ehmus. Ja kui see on nii, siis jõuame jälle tagasi mõtte juurde, et meie nädalalõigus käituvad kõik kangelased inimlikult, võib-olla liiga ootamatult inimlikult, sealhulgas ka Aharon. Ja isegi inimesed, kes viibivad pühaduses, kes valmistuvad koheniteks pühitsemiseks, nad on kõigest inimesed, ja miski inimlik ei ole neile võõras. Kuid, kordan, see on ainult üks arusaamise variantidest, ja ei tasu Aharoni hukkamõistmisega kiirustada. Ja edasi jutustab Aharon ümber, kuidas see oli.

See on see, mida Aharon jutustas. Kui esialgses kirjelduses võis näha mingeid Aharoni taktikalisi käike ja me rääkisime, et võib-olla Aharon venitab aega ja mõtleb välja igasuguseid kavalusi, siis ümberjutustuses (kui Aharon jutustab Mošele sündmuste käiku ümber) ei mainita mingeid kavalusi. Kõige tõenäolisemalt sellepärast, et läks nii, nagu läks, ja Aharon ei taha end kuidagi õigustada ning lihtsalt jutustab: „Just nii ma tegin, ma ei ole enda üle uhke, kuid nii ma toimisin.“ Ja see Moše ja Aharoni suhtlemise näide võib olla suhtlemise näiteks ka meile. Kui me suhtleme kellegagi, kes kahetseb, vabandab ja palub andestust, ei ole sugugi vaja inimeselt üksikasju välja pigistada ja küsida: no miks sa seda tegid, miks sa tegid just nii? Ja mitte esitada iga tema teo kohta tuhat „miks“, vaid tunnetada inimese seisundit. Sellest, kuidas Aharon sündmusi ümber jutustab, on näha, et ta elab juhtunut raskelt läbi, ja seepärast seisneb halastus tema vastu selles, et temalt ei nõuta kõigi üksikasjade põhjalikku ümberjutustamist.

Aharon lubas rahval kurjuseks kõlvatuks muutuda, Aharoni kaudu muutusid nad kõlvatuks ja langesid. Kuid võib öelda, et Aharon lihtsalt näitas siin rahvast halvas valguses, jutustades Mošele sündmusi ümber.

Mida tähendab see Moše üleskutse? Isegi need, kes korraldasid kuldvasika ümber mänge, ei olnud kindlasti Jumala vastu: nad olid kõrbes, nad nägid Looja halastust, ja neid ei saa nimetada Jumala vaenlasteks. Kuid siin kutsub Moše neid, kes on valmis olema Jumaliku kohtu tööriistaks, kes valivad Jumala poole, mitte perekonna poole. Väga tõsine ja karm valik, mida ei tehta iga päev. Ja tuleb meeles pidada, et Moše ise ütleb mõni salm hiljem Kõigekõrgemale hämmastava lause oma enda valiku kohta. Kuid praegu räägib ta sellest, kuidas peab rahvas toimima. Kes valib oma venna, oma sõbra, oma õe, oma naise poole, aga kes valib Kõigekõrgema poole – tuleb otsustada. See on see, milleks Moše üles kutsub.

Siin teeb Moše ise otsuse, olles saanud volitused ISSANDALT. Ilmselt, nagu me ka varem ütlesime, pärast seda, kui Iisraeli rahvas jõi vett tolmuks tambitud vasikaga, ilmnesid mingid tunnused, mille järgi sai näha, kes on süüdi.

See tähendab, me näeme: hoolimata sellest, et vasika ümber olid tantsud ja olid mingid orgiad, hukkus rahva hulgast kolm tuhat inimest, võib-olla peamised ninamehed ja animaatorid.

Need on sõnad, mida meil on täna väga raske kuulata ja vastu võtta. Mul on raske kuulata ja vastu võtta, ütlen enda eest. Kui inimene suudab, hoolimata sugulusest, lähedusest, armastusest, mõista hukka ja isegi karistada oma venda ebajumalakummardamise eest, siis selle kaudu saab ta õnnistuse. Meile tundub see täna muidugi väga julm, kuid siin on küllaltki ühemõtteline käsk: ISSAND käsib meil armastada Teda, armastada ISSANDAT rohkem kui vendi. „Kes ei vihka oma isa ja oma ema, see ei ole mind väärt“ (Mt 10:37) – see on sisuliselt sama põhimõte.

Sõna kannad kasutatakse siin, nagu ka paljudes teistes kohtades, tähenduses annad andeks, võtad enda peale.

Imelised on oma julguse, oma rahvaarmastuse suuruse, oma söakuse poolest Moše sõnad: „Kui Sa neile andeks annad, siis anna andeks, kui Sa neile andeks ei anna, siis kustuta ka mind raamatust, mille Sa oled kirjutanud. Ma ei taha olla päästetud ilma oma rahvata!“ Ja need on sõnad, mida ütleb seesama Moše, kes hiljuti ütles: „Kes on ISSANDA poolt – astuge minu kõrvale!“ Moše, kes kutsub astuma ISSANDA poolele, on ise valmis astuma rahva eest välja. Imeline omadus juhil, kes ei öelnud: „Mind, mind, minust tee rahvas, mina olen, mina saan!“ Moše on valmis igaveseks hukatuseks, et ainult rahvast ei mõistetaks hukka. Mulle tundub, et need on väga majesteetlikud sõnad juhilt, pastorilt, teenijalt, kes seisab oma rahva eest. Armastuse kõrgeim aste ja suur õppetund meile kõigile.

Inglist tuleb veel juttu järgmises peatükis.

Rahvas tegi vasika, mille Aharon tegi – see on imeline lause, ja seda saab mõista paljudel erinevatel viisidel. Kõige tõenäolisemalt – selle eest, et nad sundisid Aharoni vasikat tegema, ei tabatud Aharoni, vaid rahvast tabas epideemia. On olukordi (nii arvatakse väga sageli), kui inimene teeb midagi, mis on surma väärt, kuid teda ei ole selle eest ette hoiatatud ja ei ole kohut, mis võiks ta süüdi mõista. Ja siis ta surmatakse enne tähtaega, surmatakse taeva kätega, ta lühendab endale elu. Ja see on see juhtum, kui Kõigekõrgem saatis katku, saatis epideemia Iisraeli rahvale ja hävitas need, kes olid surma väärt.

Siin võib meenutada seda, millega algas nädalalõik Ki Tissa: poole šekliga, mille igaüks toob oma lepituseks. Me rääkisime, et see on omamoodi kiiver või skafander, mis kaitseb inimest selle eest, et teda paisataks pattu teiste süül, selle eest, et teised tõmbavad ta kuhugi valesse kohta. Ja vaat, me näeme siin näidet sellisest olukorrast, kus teised tõmbavad inimest pattu, ahvatlevad inimest tegema pattu kuldvasika kaudu. See on vaimne epideemia, ebajumalakummardamine, mis võib-olla neelas, nakatas kedagi. Kõigekõrgema reaktsiooniks, Kõigekõrgema vastuseks sai katk, epideemia, mille Ta saatis Iisraeli rahvale, ja need, kes sellesse katku surevad, ei sure juhuslikult, need ei ole juhuslikud ohvrid.

Sellega lõpeb see imeline, traagiline lõik kuldvasikast. Palju võib veel öelda ja paljuga võib vaielda, see teema on endiselt vaidlusteks avatud. Ma ainult, nagu tavaliselt, lisan puid teie mõtlemise lõkkesse.

Me lugesime juba hirmsat lugu Iisraeli patulangemisest, sellest, et Iisraeli rahvas tegi vasika, ootamata ära Moše tagasitulekut, ja selle eest järgnes karistus. Me peatusime teatud vaikuse juures, kui ei ole selge, kuidas areneb edasi juudi ajalugu ja kuidas arenevad edasi suhted Iisraeli ja Kõigekõrgema vahel. Ja me hakkame lugema 33. peatüki 1. salmist.

Kuigi siin ütleb Kõigekõrgem jälle: „…sa tõid välja“, ei ütle Ta nagu varem: „…sinu rahvas (amhá)“, Ta ütleb: „…sina ja rahvas (ata vehaam)“, ja see on juba mingi edasiminek suhetes.

Kes on sellest nimekirjast kadunud? Need on girgašim: neid ei ole vaja välja ajada, nad lahkusid ise. Kõigekõrgem ütleb: „Tõuse, mine üles, enam ei ole sammast, mille järel tuleb liikuda, nagu see oli, kui Ma saatsin sind, kui Ma olin valmis käima teie keskel. Sina tõuse ja mine üles, sest Ma saadan sinu ees ingli.“ Inglist me rääkisime juba, inglist andis ka Kõigekõrgem juba Mošele tõotuse, kuid siin on jutt millestki muust. Kui me rääkisime inglist eelmistes peatükkides, ei keeldunud Kõigekõrgem Ise minemast koos Iisraeli rahvaga, ingel oli Kõigekõrgema Palge Ingel, kes esindas Kõigekõrgemat. Siin ütleb Kõigekõrgem: „Ma saadan Ingli Enda asemel, Ise aga Ma sinuga ei lähe.“ Ja edasi selgitab Kõigekõrgem, miks:

Ma olen sellest väljendist juba rääkinud, ma kordan veel kord: maa, mis voolab piima ja mett, – see on maa, mis ootab, et seda haritaks. Mett nõrguvad koristamata datlid, siin ei ole juttu mesilaste meest (nagu peaaegu kõikjal Tanahis), jutt on datlimeest, see tähendab sellest erilisest siirupist, mida datlid nõrguvad. Maa, kus käivad lüpsmata loomad, kus puuviljad ei ole korjatud, – maa, mis ootab seda, kes hakkab seda harima.

Me rääkisime väljendist kangekaelne – see on see, kellel on raske pöörduda, kellel on raske kuuletuda, jonnakas rahvas.

Sõnad ahelhá (hävitaks sind) ja kilajón (hukatus) tulenevad sõnast kol (kõik): „Et Ma ei ‚kõigestaks‘ sind teel, täielikult ei hävitaks sind teel.“ See sarnaneb verbiga le'ehól (sööma, toituma), kuid see on hoopis teine sõna.

4 Ja rahvas kuulis seda halba sõnumit, ja nad leinasid, ja nad ei pannud igaüks oma ehet enda peale.

Kõlab väga kummaliselt: mis pistmist on siin, näiks, ehtel? Tavaliselt tõlgitakse sõna adí, mida siin on kasutatud, kui ehe (edjo – oma ehe). Sellel sõnal on sama juurepesa (ajin-dalet) mis sõnadel ed (tunnistaja) ja edut (tunnistus). Seda teksti võib mõista erinevalt, kuid kõige tõenäolisemalt on siin mõeldud rõivaid, millel oli lepingu veri, neid rõivaid, milles Iisraeli rahvas seisis Kõigekõrgema ees Siinail, rõivaid, mis said rahva omamoodi mundriks. Nagu kohenil on oma preestririided, nii on ka rahval oma „pulma“-rõivad, tunnistuse rõivad. Ja siin võib öelda, et rahvas võttis need endalt ära, lakkas neid kandmast.

Mida see tähendab? Karistuse esimene osa – võta ära: „Sa ei või enam seda rõivast kanda“ või, nii-öelda, „pane tõend lauale“. Aga edasi – vaatame: „Ma tean, mida Ma sinuga tegema hakkan, Ma varjan sinu eest seda karistust praegu.“

Pöörakem tähelepanu sõnale vajitnatselú.  Siin kohtame me teist verbi – lehitnatsel, mis tänapäeva heebrea keeles tähendab õigustama end, vabandama. Noh, mil moel vabandama? Vabandama, õigustades end: „Vabandage, et ma hilinesin, olid ummikud; vabandage, et ma ei tulnud, elektrone puhuti juhtmetelt minema ja tramm ei saanud sõita.“ Õigustama end – see on võtma endalt süü. Lehitnatsel – see on ka võtma endalt: võtma endalt vastutuse, loobuma osalemisest mingis olukorras. Siin riietus Iisraeli rahvas tsiviilriietesse, võttis seljast mundrid, mille ta sai Horevi mäel, ja nii võib seda ilmselt mõista.

Et jumalik kohalolek, Šehina, ei jätaks maha Iisraeli rahvast (seni kui Kõigekõrgem ei taha viibida selle keskel), viis Moše Telgi leerist välja – sinna, kus Kõigekõrgem justkui nõustub kohal olema. Ja igaüks, kes otsib Kõigekõrgemalt vastuseid oma küsimustele, tahab oma vaidlustele lahendust, võib-olla kohtuvaidlustele, tuleb Telgi juurde.

Mis siin toimub? Judaismis on traditsioon, mis jagab looduse neljaks kategooriaks: domém (kivid, elutu), tsoméah (taimed), hai (loomariik) ja eriline kategooria medabér (kõnelev), see tähendab inimene, kõnelev olend, tema eripära – see on kõnelemine. Hoolimata sellest, et suhted Kõigekõrgemaga on rikutud, rahvas on pattu teinud ja Kõigekõrgem on keeldunud viibimast rahva keskel, läheb Moše, kasutades inimese võimet rääkida, lahendada mingeid küsimusi kõnelemise teel, Kõigekõrgemaga rääkima. Isegi siis, kui suhted on lootusetult rikutud (või tundub, et need on lootusetult rikutud), läheb Moše Telki Kõigekõrgemaga rääkima, ja rahvas vaatab lootusega talle järele: mida vastab Kõigekõrgem, kas Mošel õnnestub anuda Kõigekõrgemat tagasi pöörduma rahva keskele?

Muidugi kirjeldab Toora siin seda, mis oli rahvale nähtav: rahvas nägi, et suitsusammas justkui räägib Mošega. Tegelikult, Moše poolt vaadates, nägi see välja hoopis teisiti, ja Toora jutustab meile sellest kohe-kohe.

Kõigekõrgem vastab sellele Iisraeli rahva hädakisale, Iisraeli rahva soovile, Iisraeli rahva püüdlusele meeleparanduse poole, läheduse poole, vastab sellega, et räägib Mošega palgest palgesse. Rahvas näeb suitsusammast, nii paistab see rahvale, kuid tegelikult ei tule Kõigekõrgem mingite efektidega, mitte mingi anturaažiga, mille taha Ta end peidab: Ta räägib Mošega palgest palgesse.

Mis siis toimus telgis?

See tähendab: „Sa ei öelnud mulle, keda Sa minuga saadad. Sa ütlesid mulle, et Sa valisid isiklikult minu, mitte kellegi suvalise, mitte kellegi, kes juhuslikult kätte sattus. Sa valisid mu minu nime järgi, ma olin määratud selleks teenistuseks.“

Teiste sõnadega: „Ütle mulle, mida Sa kavatsed teha, ütle mulle, mille alusel Sa otsustad, kas olla või mitte olla rahvaga, räägi mulle Oma seadustest, anna mulle Oma õpetus.“

Milles seisneb Moše palve, Moše pöördumine Kõigekõrgema poole? Ta ütleb: „Ükskõik millised me ka poleks, mida me ka ei teeks, mis meiega ka ei juhtuks, me oleme – Sinu omad. Vaat sellised, vahel pahandust tegevad, vahel pattu tegevad, kangekaelsed (am-kešé-óref), aga – Sinu omad. Ja kuhu me ilma Sinuta, ja kuhu mina ilma Sinuta? See on ju minu elu kutsumus, mitte ainult mina ei ole selleks määratud, vaid ka minu elu on selleks määratud. Missugune elu mul on ilma selle kutsumuseta?“ See on see, millest Moše Kõigekõrgemale räägib. Ja Kõigekõrgem vastab.

Nägu (paním) koosneb justkui joontest, ja võib tõlkida nii: „Minu jooned lähevad sinu ees, Ma saadan Oma kohaloleku, kõik Minu omadused saadavad sind.“ Nii räägib Kõigekõrgem ülevas vormis Iseendast.

Kuid on ka ilusam, huvitavam arusaam. Kõigekõrgem ütleb: „Ma lähen sinu ees ja käin näoga sinu poole, sa näed pidevalt Minu nägu, ja Minu pilk on pidevalt sinul. Nagu Ma räägin sinuga palgest palgesse (see, millest me rääkisime), nii juhin Ma ka rahvast, Minu nägu tema poole pööratud.“ See on samuti võimalik arusaam, ja see on väga huvitav.

See tähendab: „Mina erinen kõigist maa rahvastest ja rahvas, Sinu rahvas, erineb kõigist maa rahvastest just selle poolest, et Sa oled selles kohal. Ja nii me teame, et me oleme leidnud armu Sinu silmis. Aga kui mitte armust, siis ära vii meid üles, parem hävita meid.“ Kas lähedus Sinuga või hukk – nii seab Moše küsimuse Kõigekõrgema ette. See on meeleparanduse olemus.

Milles on see meile eeskujuks, millise järelduse saame me sellest teha? Igas olukorras – nii suhetes Kõigekõrgemaga kui ka suhetes inimestega – tuleb rääkida. Inimene – kõnelev olend, võib rääkida, viimseni püüda rääkida, püüda suhteid korda seada, pöörduda, paluda armu, paluda andestust. Noh, ja kuna kõnelev inimene on ühtlasi ka kuulav inimene, peab pidevalt kõlama „nagu ka meie andestame oma võlglastele“. Vastuseks sellele Iisraeli hädakisale, vastuseks silmadele, mis olid suunatud Tema poole, sellele, et kogu rahvas, igaüks oma telgis, igaüks oma kohal kummardas Talle, vastuseks sellele üksmeelsele meeleparandusele tühistas Kõigekõrgem Oma kohtuotsuse. Me näeme jälle, et Kõigekõrgem võib kohtuotsuse tühistada. Ja Ta ütleb: „Ma lähen teie keskel.“

Me jätsime Moše ja Kõigekõrgema nende imelise vestluse juurde. Peatusime sellel, et Moše palus Kõigekõrgemalt, et Iisraeli rahvas erineks, eristuks teistest rahvastest selle poolest, et temaga, Iisraeli rahvaga, on Kõigekõrgema kohalolek. Ja 17. salmis me loeme:

Kõigekõrgem annab siin Mošele Moše palve kohaselt lubaduse, et Kõigekõrgema kohalolek on alaliselt Iisraeli rahva keskel. Ja Iisraeli rahvas eraldub, erineb teistest rahvastest selle poolest, et see on ainsa Jumala rahvas. Ja Kõigekõrgem ei anna seda tõotust mitte Iisraeli rahva teenete eest, vaid sellepärast, nagu Ta ise ütleb, et just Moše leidis armu Tema silmis. Sellest võime me järeldada, et mõnikord on õige inimese palve rahva eest või meie eest väga tähtis ja väga tugev: palju suudab õige inimese palve. Mida peab inimene tegema, tundma, kui Kõigekõrgem vastab tema palvele? Noh, muidugi, eelkõige tundma tänu Kõigekõrgema vastu. Kuid mida teeb Moše, tundes, mõistes, et nüüd on Kõigekõrgem talle soosiv, kuuleb tema palvet, on talle armuline? Moše palub veel üht asja:

See tähendab: „Ma tahan Sind lähemalt tunda.“ Kuid see tähendab ka: „Ma tahan mõista, kuidas täpselt Sa tahad olla ülistatud.“ On erinevaid jumalaid, kellesse usuvad erinevad rahvad. Neid ei ole olemas, kuid rahvad usuvad neisse. Mõnikord moonutavad maailma rahvad ainsa Jumala kuju. Näiteks moslemid kuulutavad: „Allahu akbar“ – „Allah on kõige suurem, kõige tugevam, Allah on kõigist tugevam“. Nende jumalat ülistatakse jõu kaudu, seepärast on see rahvas nii altis julmusele: „Kui ma olen sinust tugevam, siis olen ma ka sinust jumalikum. Kui ma võin tulla sinu majja ja tappa su lapsed, siis on minu jumal tugevam kui sinu jumal.“ See on jumala ülistamine, nii on see kombeks, nii on see kujunenud islamis. Koraan küll omistab talle (jumalale) ka teisi omadusi: ta on ka armuline, ta on ka halastaja ja palju muud, kuid teda ülistatakse, tema auhiilgus on selles, et ta on kõige tugevam, kõige suurem, kõige kõvem.

Ja vaat, Moše justkui küsib: „Kuidas Sa tahad olla ülistatud? Kas tahad olla kõige ilusam, kõige tugevam, kõige esteetilisem, armastada ehteid ja igasugust ilu, armastada kalleid asju, olla ülistatud kallite templite kaudu? Võib-olla Sa tahad olla ülistatud verevalamisega? Näita mulle Oma auhiilgust, näita mulle, kuidas Sind ülistada. Mina, vaadates Sind, nähes seda valgust, mis Sind ümbritseb (me räägime praegu kujundites, sest Kõigekõrgemal ei ole piirjooni, mis oleksid valgusega ümbritsetud), tahan mõista, näita mulle, millega Sa oled ülistatud, mille poolest Sa oled kuulus, milline Sa oled!“ See on väga julge palve. Kuid Moše ütleb: „Kui me juba otsustasime, et Sa elad meiega, kui me juba sõlmisime sellise kokkuleppe pikaks ajaks, näita mulle, milline Sa oled.“ Ja Kõigekõrgem vastab talle:

Sõna a'avír (viin üle) – tegusõna la'avór, leha'avir tulevikuvorm – on sama tüvega (ajin-bet-reš) mis sõna la'avór (läbi minema) ja sõna ivrí (heebrealane, heebrea). Tuv – see on hüve, kol – see on kõik, kol-tuví – kogu minu hüve.

Me rääkisime palju Nime tähendusest. Nimi – see on just selle kohta, kuidas inimene või Jumal oma olemust väljapoole avab. „Ma kuulutan, räägin sulle sellest, milline on Minu (jutumärkides öeldes) ‚maine‘, millega Ma tahan olla ülistatud.“

Ja edasi ütleb Kõigekõrgem: „Ma halastan, kelle peale halastan…“ Millest see jutt on? Sellest, et Kõigekõrgem lubab Mošel armust, ja lubab ka edaspidi neil, kes osutuvad väärikaks, või neil, kelle Kõigekõrgem valib, näha seda auhiilgust, vaadelda Tema auhiilgust ja (nagu me edasi näeme, Kõigekõrgem hakkab seda selgitama) jääda ellu, sest see ei ole iseenesestmõistetav.

Imeline lause. Imeline sellepärast, et meil on raske ette kujutada, et Kõigekõrgemal on mingi anatoomia, et Tal on pale või selg. Ja kuigi Tanahis on selliseid kujundeid küllaga, me mõistame, et Tal ei ole keha kui sellist. Kui me rääkisime sõnast paním (pale), mainisime me, et seda määravad jooned, need avavad, täielikult avavad sisemise sisu. Keha valgusti – silmad, Kõigekõrgema valgusti, see, mis avab täielikult Kõigekõrgema valguse, – see on pale. Kuid täiuslik avanemine, milles on absoluutne pühadus ja absoluutne valgus, ei saa eksisteerida selles maailmas. Juba sõna maailm (olám) – meie maailm, iga maailm – on sama tüvega mis sõna leha'alím (varjama). Maailm – see on varjamine. Seepärast seal, kus toimub Looja täielik avanemine, ei suuda maailm püsima jääda. Seepärast ütleb Kõigekõrgem: „Sa ei saa näha otse Minu valgust ja jääda ellu.“

Silmas peetakse Horevi mäge.

Jällegi väga huvitav lause. Taas on raskus tajuda seda, et Kõigekõrgemal on anatoomia. Nüüd me saame teada, et on peopesa, millega Ta katab Moše. See on muidugi kujund, kuid küsimus on selles, mille kujund? Juba ammu enne seda, kui tekkisid mingid kommentaarid Toorale, ilmus Toora tõlge aramea keelde. Tavaliselt toimus lugemine sünagoogis nii: loeti salm Toorast heebrea keeles, seejärel loeti selle tõlge aramea keelde, et kõik inimesed, sealhulgas naised, lapsed ja vähese haridusega mehed, mõistaksid sisu, seejärel loeti salm uuesti heebrea keeles. Aramea tekst ei olnud lihtsalt tõlge, see oli ka kommentaar, mis seletas arusaamatuid kohti. Iidne tõlge, mida omistatakse Jonatan ben Uzi'elile (II sajand pKr), ütleb selles kohas, et Kõigekõrgem katab Moše Oma Sõnaga, just selle Sõnaga, millele on hiljem määratud saada lihaks. Sõnaga, mida Targumites (aramea tõlgetes) nimetatakse sageli memrá. Miks on oluline seda mainida? Väga paljud teadlased, Teise Templi perioodi varase aramea kirjanduse uurijad räägivad sellest, et sõna memrá, ehk logos, ehk ütlus – see on just see Sõna, millest Johanan oma evangeeliumis ütleb, et just see oli alguses – just see Sõna, mis sai lihaks (nagu ma juba ütlesin). Ja siis tuleb välja, et Targumi järgi, iidse traditsiooni järgi, avaneb Kõigekõrgema pale justkui läbi värvilise klaasi. Või et Tema pale on varjatud, nagu värvilise klaasi taga, Mašiahi palge taga, just selle memrá taga, millega Kõigekõrgem kattis Moše, kui möödus tema eest. See on paralleel sõnade memrá ja Johanani logos vahel (memrá ja Mašiahi vahel), kuid paralleel on üsna vaieldav, ja selle vastu on palju vastuväiteid, nii väga ühemõtteliselt ei saa sellest rääkida. Mõningase reservatsiooniga, isegi suure reservatsiooniga tahaks siiski seda paralleeli mainida.

Ja seejärel ütleb Kõigekõrgem:

Sellega me lõpetame 33. peatüki ja jätkame 34. peatüki lugemist. See algab teise korraldusega, mille Kõigekõrgem Mošele annab.

See tähendab, isegi kui inimene ei läinud üles koos Mošega, vaid otsustas seal jäärasid karjatada, seal hommikvõimlemist teha, ka seda ei tohi teha. Moše sai käsu: kui esimesed tahvlid olid tehtud kivist, mis ei olnud kätega tehtud, need tegi Kõigekõrgem ise, siis teistel tahvlitel on pisut teistsugune loomus. Kuna Moše võttis enda peale vastutuse rahva eest ja Kõigekõrgem usaldas Mošele rahva, täidab Moše mingil määral ülesannet, mida varem täitis Kõigekõrgem, ja valmistab ette kivid tahvlite jaoks. Ta peab nende kividega, nende tahvlikestega, mäele üles minema. Need tahvlikesed on nagu puhtad lehed, millele Kõigekõrgem kirjutab samad sõnad (kuid tegelikult mitte samad), samad käsud, mis olid esimestel tahvlitel.

Me oleme juba rääkinud sellest, et isegi kui lähtuda kõige minimaalsemast suurusest, pidid need tahvlid olema küllaltki rasked. Ja kui me võisime varem öelda, et kui Moše laskus mäelt alla, siis tähtede jõul, mingil imelisel moel hoiti neid tahvleid üleval ja ta suutis neid kanda, siis nüüd kannab Moše neid tahvleid esiteks üles, mitte alla, ja teiseks kannab neid ise.

Kuna me siin ei suuda päris hästi aru saada, kes kuulutas ISSANDA Nime, siis on vaidlus. Muidugi säilib lahknevus ka Toora kommentaatorite seas. Ühed ütlevad, et Moše kuulutas ISSANDA Nime, teised ütlevad, et ei: nagu Kõigekõrgem lubas oma Nime Mošele ilmutada, nii Ta ka ilmutab Nime.

Ja seda Nime, mida me nüüd loeme, või neid omadusi, millest me nüüd loeme, nimetatakse juudi traditsioonis Kolmeteistkümneks halastuse mõõduks. Arvatakse, et Toora loetleb siin kolmteist positiivset, halastavat Kõigekõrgema omadust, see tähendab, traditsioon ütleb, et neid on kolmteist. Kuid erinevad kommentaatorid püüdsid seda lõiku erinevalt kolmeteistkümneks osaks jagada. Ühed eraldasid salme, teised ühendasid salme, ühendasid ja eraldasid fraase. See tähendab, kõik on traditsiooniga nõus, et neid on kolmteist, kuid vaat nende kolmeteistkümne omaduse loetelu on olemas neljas-viies erinevas versioonis. Nii juhtub judaismis sageli, kui on mingi konkreetne traditsiooniline arv, mis antakse edasi pärimuse kaudu. Täpselt sama võib öelda ka 613 käsu kohta. On tavaks arvata, et Tooras on 613 käsku, ja seepärast koostasid erinevad õpetajad, alates Saadia Gaonist ja Rambamist, Ⅹ, Ⅻ, ⅩⅠⅠⅠ, ⅩⅤ ja ⅩⅠⅩ sajandil nende 613 käsu loetelusid. Ja need loetelud on erinevad. Kust tekkis arv 613?

ⅠⅠⅠ sajandil elas selline inimene, keda kutsuti rabi Simlaiks. See oli väga karismaatiline jutlustaja, kes teadis palju pärimusi, palju imelisi lugusid ja armastas väga vaielda tolleaegsete judaismi vastastega, kristlastega, juutidega, kes uskusid Ješuasse, kellest osa oli juba toona loobunud seaduse ja käskude pidamisest. Ja rabi Simlai võrdles Toora käske ravimiga, elustava palsamiga inimkeha jaoks. Tolle aja meditsiin, ka idamaine meditsiin (seda võib näha nii Tiibeti raamatus Džud-ši, nii India ajurveedas kui ka araabia meditsiinis), luges inimeses kokku 613 erinevat osa: 365 soont ja 248 elundit. See oli üldtunnustatud ettekujutus meditsiinist. Rabi Simlai ütles: „613 Toora käsku, iga käsk toidab eraldi elundit. Seepärast ei ole ilma Toorata, ilma käskude pidamiseta, inimesel elu.“ Nii tekkis tema midrašist idee, et Toora käske on just 613, ja inimesed püüdsid koostada nende käskude erinevaid loetelusid. Tegelikult ütleb Toora: „Loendamatu on Sinu käsk.“ Ei ole loetelu, ei ole Tooras konkreetset käskude arvu, see arv on sümboolne. Loetelud on vastavalt samuti sümboolsed, mis sugugi ei tähenda, et neid loetelusid või neid arve tasuks eirata. Arvud on mugavad meeldejätmiseks, süstematiseerimiseks, mõistmiseks. See oli ajalooline kõrvalepõige silmaringi laiendamiseks juudi Toora süstematiseerimise kohta.

Kuid pöördume tagasi meie teksti ja kolmeteistkümne halastuse mõõdu juurde. Ka siin oli olemas traditsioon, et on kolmteist Kõigekõrgema halastuse tahku, ja seepärast jagati seda lõiku erinevalt kolmeteistkümneks erinevaks tükikeseks. Niisiis, me loeme alates 6. salmist:

Jälle on vaidlus, kes nimelt hüüdis. Ma arvan, et Kõigekõrgem ise kuulutas.

ISSAND, ISSAND. Milleks kordub kaks korda sõna ISSAND? Kommentaatorid ütlevad, et ISSAND – see ei ole ainult Valitsev Isand, ei ole ainult Kuningas. Kõigekõrgema Nime יהוה (jud-hei-vav-hei) tähendus, üks selle tähendustest – Pidevalt Elu Andev. Kõigekõrgem annab elu patusele, isegi kui Ta teab ette, et see inimene teeb pattu. Ja annab talle elu pärast pattu, annab talle võimaluse saada armu. Vaat just see enne ja pärast, just see, et Ta annab elu enne pattulangemist ja annab elu pärast pattulangemist (vaatamata sellele, et Ta teab pattulangemisest) – just see väljendub nime Adonai, Adonai kahekordses kordamises.

El – Jumal, kuid Jumal väga isiklikus mõttes: mitte Elohim, kes on kõige elava Kohtumõistja, vaid El – Jumal-Hoidja, Vägev, Kes on meie kõrval, Vägev, Kes kasutab Oma väge kaitseks.

Järgmine sõna rahúm. Sõna rahúm on seotud sõnaga lerahém, mida tavaliselt tõlgitakse kui halastama, halastav olema. Sellega samatüveline sõna réhem – emakas, naise üsk. On lind, mida nimetatakse rahámiks, mis kasvatab üles võõraid poegi: kui ta leiab kuskilt mahajäetud pesast poegi, kasvatab ta need kindlasti üles. Aramea keeles tähendab sõna rahám armastust. Heebrea keeles võib öelda, et see on tingimusteta, mitte millestki määratud halastus, kui inimene (või Jumal) tahab olla halastav lihtsalt sellepärast, et ta ei taha olla range. See on nagu siis, kui me näeme, et inimene väärib karistust, väärib, et me teda karistaksime, kuid meil ei ole tahtmist teda karistada, meil on kahju. Me mõistame, mida ta võib tunda, ja seepärast loobume karistusest. See on rahamím, ja Jumalat nimetatakse rahúmiks. Sellel sõnal on veel üks tähendus. Nagu me juba ütlesime, on see seotud sõnaga réhem (emakas). Kui meil sünnib laps, armastame me teda lihtsalt sellepärast, et ta on meie laps: mitte mingite omaduste eest, mitte iseloomujoonte eest, mitte mingite saavutuste eest. Ta on meile kallis ja armas lihtsalt selle fakti tõttu, et ta on meie, et ta on meie liha meie lihast, meie verest, kuidas iganes seda võib väljendada. Ja Kõigekõrgem armastab maailma täpselt samasuguse armastusega. Ja nii võib samuti mõista sõna rahúm.

Järgmine sõna hanún (armuline). Sõna hanún on seotud sellega, et anda midagi tasuta, kingina, ja jällegi ei ole seotud mingite tingimustega, lihtsalt anda kingitusi. Kui kasutada sama näidet lapse sünniga, mis eelmise sõna puhul, võib öelda nii: kui laps kasvab ja sirgub, saab täiskasvanuks, siis me juba tahame temalt midagi, tahame temalt mingeid saavutusi, tahame temalt sõnakuulelikkust, mõnikord näitame tema vastu rangust, tekivad nõudmised. Ja kuigi armastus tema vastu on endiselt tingimusteta, ei ole soosing enam nii tingimusteta. Selles mõttes tähendab sõna hanún (armuline) andjat ja armastajat, vaatamata sellele, et mingid ootused, mingid kriteeriumid, mis on ette kehtestatud, ei täitu. Vaatamata sellele, et me ei ole sellised, nagu Ta tahab meid näha, ei ole sellised, nagu Ta meid kuningriigis kavandas, on Ta siiski meie vastu armuline ja annab meile tasuta, kingina meie elu, kingib meile Oma toetuse, Oma armastuse.

Järgmine väljend éreh appájim. Sõna-sõnalt tõlgitakse seda kui pikkade sõõrmetega, pikaninaline. See tähendab seda, kes hingab sügavalt. Kui inimene vihastab, öeldakse talle sageli: „Enne kui kätt tõstad, enne kui suu avad, tee üks sügav sissehingamine või kolm sügavat sissehingamist.“ Kõigekõrgem hingab pidevalt sügavalt. Jumala kohta tõlgitakse seda väljendit kui Pikameelne: See, Kes suudab oma viha taltsutada, See, Kellel on pikk hingeõhk.

Ráv-hésed ve'emét – See, Kellel on palju halastust ja tõeline. Jälle, me kasutame vene sõnu, ja vaat ma praegu otsin sõnu, kuidas eristada sõna rahamím (halastus) sõnast hésed (halastus). Ilmselt võib sõna hésed siin tõlkida kui arm: See, Kellel on palju armu. Mis on arm? Arm – see on siis, kui Kõigekõrgem annab meile vahendid olla head, aitab meid Tema käskude täitmisel. See tähendab, Kõigekõrgem annab meile sisemisi, hingelisi spikreid, et me saaksime teha õigeid otsuseid, et me saaksime paremaks muutuda. Kui me teeme head, puhub tuul nimega hésed (arm) meie purjedesse. Kui me püüame teha „mittehead“, puhub vastutuul ja on vastupanu. See on eriline halastus (ja jälle segadus sõnadega), mida Kõigekõrgem on meile osutanud. Antud juhul on öeldud, et Ta on ráv-hésed – Temal on palju armu. Ta toetab tugeva käega, tugeva tuulega purjedesse neid, kes teevad head. Kuid Ta on ka emét (tõeline). Kui me teeme midagi, kui Ta mõistab meie üle kohut, siis Tema kohus – see on tõde, see on tõene kohus.

Tavaliselt öeldakse, et see ei ole üks, vaid kaks tuhat põlve. Miks kaks? Sellepärast, et kui kasutatakse mitmust, tuhandetele, tähendab see, et vähemalt kaks tuhat põlve hoiab Kõigekõrgem armu. See tähendab, Kõigekõrgem andis meile mingid vahendid (nagu ma ütlesin), et meil oleks arm, et me saaksime pidada Tema käske, ja isegi kui me neid ei kasuta, kui me mingil põhjusel loobume, unustame need, need vahendid, jätab Kõigekõrgem need ikkagi meile. Kõigekõrgem ootab, et me (või meie lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed ja nii edasi tuhande põlve pärast) kasutame seda. Kõigekõrgem otsib meile õigustust – kus me tõesti seda kasutasime, kus see toimis – ja jätab meiega Oma armu. Ta hoiab, säilitab Oma varakambris meile antud armu, isegi kui me seda hooletusse jätame. Seepärast, Tema poolt hoituna, jääb see meiega tuhandetes põlvedes.

Veel üks Kõigekõrgema omadus – nosé (Andestav) või, nagu me rääkisime, Võttev enda peale. Mida nimelt Kõigekõrgem andestab? Avón – see on tahtlik patt. See on siis, kui ma mõistan, et näiteks peekonit süüa ei tohi, kuid ma armastan seda väga, ja ma ütlen: „No ISSAND, anna mulle andeks, ah?“ või ei ütle nii, vaid ütlen: „Ah, olgu, söön ära.“ Minusse läks rumaluse vaim, ja ma otsustasin, hoidku Jumal, maiustada. Ma mõistan, et ei tohi, mul on isegi kibe meel, kuid ma teen seda. Ma toon selle näitena, tegelikult hoidun ma ebapuhtast toidust, kuid inimesena annan ma ilmselt mingites teistes olukordades järele. See on inimlik omadus, ja kuskil rumalusest, kuskil väheusust, kuskil argusest ma patustan, ja patustan tahtlikult; teades, et see on patt, teen ikkagi nii, ja seda nimetatakse avón.

Järgmine sõna lühikesest loetelust selle kohta, mida Kõigekõrgem andestab, on sõna péša (tahtlik, trotsist tehtud patt). See on siis, kui ma tean, et Kõigekõrgem seda ei taha, ja ainult seepärast ma seda teen. Teate, seda juhtub sageli. Meile tundub: no kes hakkaks sellist asja tegema, kes hakkaks sellist asja korda saatma? Ma võin teile öelda, et väga paljud usklikud inimesed, siiralt usklikud inimesed teevad sellist asja. Kui näiteks tuled kuskile ja ütled, et ei söö seda ja seda, sest Jumal keelab seda, kuid sulle püütakse just seda ette panna, just sellega sind toita. Ja sageli vennad ja õed räägivad, kiitlevad pärast: „Vaat, me söötsime sind sellega, mittekošeriga!“ See on kõige lihtsam näide sellest, mis on péša. Kuid on ka teisi asju, mida teevad inimesed, kes on usust taganenud, kes on Kõigekõrgema peale vihased. Péša – see on see, mida tehakse selleks, et Kõigekõrgemat vihastada.

Kolmas, mida Kõigekõrgem andestab, nagu on kirjutatud, on hatta'á (tahtmatu patt). Sõna hatta'á – see on möödalask, kui tahtsid sihtmärki tabada, kuid lasid mööda, ei õnnestunud.

Ja need kolmteist põhimõtet (kuid mitte kogu salm) lõpevad sõnaga venakké (ja puhastav, vabastav) sellest. Kuid kui me loeme kogu salmi, siis tuleb lugeda nii: venakké lo jenakké – kuid puhastamisega ei puhasta. Tundub, et siin on ilmne vastuolu: kas andestab või siiski arvestab? Ja siis võib meenutada seda, mida oli juba öeldud (20:5): „… neile, kes Mind vihkavad“, see on võtmemõiste: neile, kes vihkavad Kõigekõrgemat, tuletab Kõigekõrgem meelde tema esivanemaid, kes vihkasid Teda. Vihkamine – see ei ole tingimata vihkamine selles tähenduses, nagu me täna räägime. Vihkamine – see on heebreakeelne sõna soné (tegusõna lisnó), see tähendab hooletusse jätvat, teisele kohale seadvat, tagaplaanile lükkavat. See tähendab, Kõigekõrgemat vihkav – see on see, kes jätab Kõigekõrgema hooletusse. Kui Ta ei ole meil nurgakiviks, siis võib juhtuda, et Kõigekõrgem ei andesta, ei kanna meie üleastumisi.

Niisiis, Kõigekõrgem läks mööda Moše eest ja kuulutas Oma omadused. Ja sellega vastas Ta Mošele küsimusele, millega Teda ülistatakse: Ta on kuulus selle poolest, et Ta võib halastada. Maailma Looja, See, Kelle võimus on absoluutselt kõik, See, Kellest tugevamat ei ole kedagi, Kaitsev, Halastav, Armastav, Pikameelne Jumal – just nende Oma omadustega Teda ülistatakse. See on see hüve, see on see, mida Ta tahtis Mošele näidata, see on Tema auhiilgus. Erinevalt kõigist teistest jumalatest on ainult Tema – Armastav, Halastav Jumal. Maailma rahvad mõtlesid välja erinevaid jumalaid, kuid vähesed mõtlesid välja jumalaid, kes armastavad inimesi. Tõeline Jumal, ehtne taeva ja maa Valitseja, kõige elava Looja armastab oma loodut, halastab, ja just sellega tahab olla ülistatud.

9. salmis me loeme, mida Moše ütleb:

See tähendab: „Me saame Sinu osaks selles maailmas, paigaks, kus Sina elad, me saame Sinu eluasemeks.

Me jätkame lugemist 34. peatüki 10. salmist. Kõigekõrgem ütleb Mošele:

Pöörakem tähelepanu sõnale berít (leping). Kui vene keeles on see seotud sõnadega midagi käskima, midagi pärandama, siis heebrea keeles, kui tegeleda etümoloogiaga (teadusega sõnade päritolust), on kaks oletust, kust see sõna võis tulla. Esimene, juurest bet-reiš-hei, mis tähendab valima, välja valima, kõigi seast valima. Ja teine, sarnasest juurest bet-reiš-hei, kuid see tähendab leiba sööma, sõna bar – see on tera või leib. Ja võib öelda, et kui lugeda sõna-sõnalt korét berít, siis see ei ole sõlmima (vene keeles sõnast võti) lepingut, vaid ära lõikama, lepingut murdmaiVene keeles on lepingu sõlmimist tähistav tegusõna tuletatud sõnast „võti“; eesti sõnal „sõlmima“ sellist seost ei ole, seepärast on märgitud, et see käib vene sõna kohta. „Lepingut murdma“ tähendab siin leiva murdmist lepingu märgiks, mitte lepingu rikkumist.. Ja kogu väljendit korét berít võib tõlkida kui: pean sinuga leivamurdmist lepingu sõlmimise märgiks.

Kõigekõrgem ütleb: „Mina sõlmin sinuga lepingu kogu rahva ees, ja rahvas näeb imelisi imesid, Minu väe imelist ilmnemist oma keskel, et nad teaksid, et Mina olen nende keskel.“

Ja 11. salmis jätkab Kõigekõrgem ja ütleb välja korralduse. Võib öelda, et siit hakatakse esitama lepingu tingimusi.

Võib öelda: „Me asume elama uuele maale, ärgem sõdigem, proovigem siin rahumeelselt naabriks hakata, leppigem kokku.“ Ja Kõigekõrgem ütleb: „Hoidu! Ära lepi nendega kokku, mitte mingeid liite.“

Pange tähele, et sõna tihrotún (raiuge need maha) – see on sama tegusõna mis korét (sõlmin lepingu), see on täpselt sama tegusõna lihrót.

Mida tähendab armukade Jumal? Me teame, et maailmas ei ole teist Jumalat. Kuidas saab olla armukade kellegi peale, keda ei ole olemas? Kuid Jumal on armukade selle peale, et me jätame Ta hooletusse, kui me, hoidku Jumal, laseme end kaasa haarata ebajumalatest. Ei ole võimalik lasta end ebajumalast kaasa haarata, minna teise jumala järel, jätmata enne maha Iisraeli Jumalat. Ja Kõigekõrgem on selle suhtes armukade. Kõigekõrgem on kõrgem kõigist Jumalatest, ja kui me jätame Ta maha, on Ta armukade selle suhtes, et Ta maha jäetakse.

Kirjeldatakse lihtsat igapäevast olukorda: naaber kutsus meid külla, aga ta oli tapnud Ba'alile, Ašerale või Mardukile talle, ja valmistanud maitsvat toitu, ja puhtnaaberlikult meid kutsunud. Me olime ju sõlminud temaga lepingu heanaaberlike suhete kohta, ja on väga ebamugav keelduda, ja me võime nõustuda.

Veel üks täiesti elulähedane olukord, kui mees ja naine kuuluvad erinevatesse religioonidesse. Kui naise usutunnistus erineb mehe usutunnistusest, on suur oht, et mees, olles ahvatletud naise ilust, soosingust, naeratusest või tantsust, läheb ka tema jumalate järel. Võib nakatuda mitte ainult armastusse võõra maa kokakunsti vastu, keele vastu, vaid ka religiooni vastu, teiste jumalate kummardamise vastu. Aga abiellumine – see on ju samuti lepingu vorm, leping sõlmitakse mehe ja naise vahel. Seepärast ei ole vaja sõlmida lepingut teiste rahvastega.

Pärast seda, kui Iisraeli rahvas tegi kuldvasika, ja me rääkisime (32:1), et seda ei tehtud sugugi tingimata kui teist Jumalat, vaid tehti võib-olla kui sillakest, kui ühenduslüli Jumalaga, omamoodi oraaklit, GPS-i – võib seda nimetada kuidas iganes. Kuid Kõigekõrgem ütleb nüüd Mošele üheselt: „Seda ei tohi!“

Ühest küljest on eesel ebapuhas loom. Teisest küljest me juba rääkisime eeslist, et tal on Iisraeli rahva seas teatud teened. Seepärast on see loom küll ebapuhas, mittesöödav, kuid austatud. Ja tema esmasündinu tuleb lunastada lambaga, see tähendab, teda ei anta kohenile, tema eest antakse lammas või lamba hind. Ja sa ei saa kasutada lunastamata eeslit, ja sul tuleb tal pea purustada. Ei taha lunaraha anda – ära kasuta ka ise.

Ja ära tule Minu juurde tühjade kätega – sõna-sõnalt tõlgitakse seda kui ja ei näe nad Minu palet, kui nad on tühjad. Siin on silmas peetud 3 kummardamise päeva: ISSAND ju ütles, nagu me mäletame, et kogu meessugu peab kolm korda aastas tulema Tema palge ette.

Isegi põllutööde ajal, kui sul on kibe tööaeg, ja kui sul on vaja kiiresti külvata, muidu läheb aeg kaotsi, ja kui sul on vaja koristada, muidu aeg möödub, peatu ikkagi, kui sa kogud oma vilju. Mis on lubatud? Lubatud on lõigata vihku, mida kogutakse ómeri päevadel, Pesahi ja Šavuoti vahel.

Millest räägib siin Kõigekõrgem? Ta ütleb: „Sul hakkab olema väga rikas maa, kuid keegi ei himusta sinu piire, keegi ei himusta sinu maad, keegi ei ründa sind neil päevadel, kui sa lähed üles Jeruusalemma.“ Näib, et see rikas maa vajab eriti valvet, varal tuleb hoolega silma peal hoida. Kõigekõrgem aga ütleb, et võib jätta kogu maa tühjaks, ja isegi kui kõik mehed lähevad Jeruusalemma, on eriline valve, ei ole vaja muretseda maa julgeoleku pärast ja piirivalvurid võib ära viia.

See puudutab Pesahi ohvrit, ja me juba selgitasime seda salmi (12:15), sest siin kordub Kõigekõrgema käsk: haméts (hapendatu) peab olema majast eemaldatud enne, kui tuuakse Pesahi ohver. Ja me rääkisime juba, isegi korduvalt rääkisime sellest, et ohver peab olema ära söödud enne hommikut.

Seda väljendit – ära keeda kitsetalle tema ema piimas – mõistavad väga paljud erinevalt. Tänapäeva traditsioonis on kujunenud tava, on kujunenud seadus, mis käsib lahutada piima- ja lihatoitu, isegi piima- ja lihanõusid. Ja enamik inimesi teeb isegi pausi pärast lihatoidu söömist, selleks et pärast seda süüa piimatoitu, et hoiduda liha ja piima segamisest. Nii tõlgendab tänapäeva seadus, tõlgendab tänapäeva traditsioon. Ja ma ise isiklikult enda jaoks püüan seadust pidada nii, nagu see on kehtestatud. Kuid kui me räägime Toora mõtte mõistmisest, siis võib mõista ka nii, et ei tohi keeta konkreetset kitsetalle just tema konkreetse ema piimas, et see on eriline teotus või, nagu paljud arvavad, mingi eriline ohver, mida tõid Kaanani rahvad (kuigi meil ei ole selle kohta mingit teavet). Ja on veel üks versioon, põllumajanduslik, mille järgi võidi kitsetalle sundida kaua ema piimast toituma, et tema liha oleks pehmem. Ja siin keelab Toora sedalaadi katsetused looduse kallal. Täpselt samuti talitatakse mõnikord hanega. Teda söödetakse eriliselt ja piiratakse eriliselt tema liikumist, et tal kasvaks maks. Või näiteks kastreeritakse kukk, et saada eriline kapuun, et liha oleks erilise kvaliteediga. Nii võib tõlgendada seda keeldu. Kuid, kordan, tänapäeva seadus tõlgendab seda, ja nii võib ka mõista, kui liha- ja piimatoidu lahutamist.

Sageli me näeme, et kui inimene alles hakkab Tanahit lugema, ütleb ta: „Miks te seda valesti tõlgendasite, siin pole ju päris see kirjutatud?“ Ja võin öelda, et on olemas näiteks seletus, et sõna gedí võib mõista mitte ainult kui konkreetset kitsetalle, vaid üldse kui loomapoega. Ja halév immó võib samuti mõista kui piima, mida keedetakse kõrval selle kitsetallega. See tähendab, seda võib tõepoolest tõlgendada erinevalt, teksti vägistamata. Kuid kes me oleme, et vaielda väljakujunenud tavadega? Kuigi, ma jällegi kordan, on ka teisi arusaamu.

Oluline detail, mida on küllaltki kerge tähelepanuta jätta, on see fakt, et Moše on samuti pool selles Lepingus. Kõigekõrgem ei sõlminud Lepingut Iisraeliga ja muu hulgas ka Mošega, vaid see Leping – see on Mošega ja Iisraeliga. Moše seisab siin eraldi, ja me mõistame järgmistes peatükkides, miks see nii on.

Ja 28. salmis me loeme, et Kõigekõrgema kõned Mošele lõppesid:

Sellest tehakse väga huvitav järeldus. Nagu ütleb Rooma vanasõna: „Roomas käitu nagu roomlane.“ Talmudi vanasõna ütleb väga sarnast: „Linnas käitu nagu linlane.“ Igas linnas käitu vastavalt selle linna seadustele. Kui inimene saabub mingisse linna, kus mõningaid kombeid tõlgendatakse erilisel viisil, on ta kohustatud võtma enda peale kommete tõlgenduse selles linnas, kus ta on külas. Kui inglid olid Avrahami juures, maa peal, seal, kus süüakse ja juuakse, siis nad nii sõid kui ka jõid, kuigi see ei ole neile omane. Kui Moše on taevas külas, tõuseb taevasesse, ei vaja ta süüa ega juua. Ja täpselt samuti on Mašiah oma paastu ajal kõrbes võimeline, olles maa peal, viibima taevas, seepärast võib ta täpselt samuti läbi saada 40 päeva ilma veeta ja ilma joogita. Ja see paast on vajalik kui tunnistus Moše võimest olla taevane ja maine üheaegselt. Ja see teeb ta suuremaks kui Moše, sest Moše tõusis mäele, taevasesse, sellise paastu jaoks, aga Mašiah läks selleks kõrbe ja jäi maa peale.

Ja kirjutas tahvlitele Lepingu sõnad, Kümnesõna. Sellest (samuti hämmastavast) lausest järeldavad paljud, et Kümnesõna – see on see, mida Kõigekõrgem rääkis enne seda, needsamad käsud esmasündinu ja lepingutest loobumise kohta. Ja nii võikski mõelda, kui me loeksime ainult seda peatükki: Kõigekõrgem andis Mošele teatud käsud, ja seejärel ütleb Toora, et Ta kirjutas need üles, ja nimetab seda Kümnesõnaks; järelikult on see see, mis asub samas 34. peatükis. Ja võib mõista inimesi, kes ehitavad selliseid teooriaid. Kuid ma ütlen alati uute teooriate kohta, nende kohta, kes tahavad vaadata Toorat uue nurga alt, näha selles midagi uut: kui sa leidsid argumente „poolt“ või kui sa leidsid kõik argumendid „poolt“, kui palju neid ka poleks, vaata ka argumente „vastu“. Antud juhul me näeme väga tõsist argumenti „vastu“ selles, et Devarimi raamatus on kirjas käsud, mis olid teistel tahvlitel, ja see ei ole see, mis on kirjutatud siin, Šemoti raamatu 34. peatükis. Seepärast – jah, esmapilgul näib väga, et siin on veel üks kümne käsu variant, kuid teistes allikates, Toora teises kohas on meil veel kord loetletud käsud tahvlitel, seepärast ei ole vaja lugeda teksti sisse seda, mida seal ei ole.

Mošel helendab nägu. Moše kui inimene, kes sai erilise missiooni, sai ka mingi Jumaliku anni rahva suhtes, võib öelda, „nakatus“ Jumalikust valgusest, sai natuke Jumalikku valgust.

Arvatavasti kõik teavad, et sõna karán (helendas) võib tõlkida ka kui sõna kéren (oli sarviline). Siit tegi seltsimees Michelangelo Moše sarviliseks samanimelises marmorskulptuuris. See kokkulangevus tekkis seetõttu, et sõna kéren tähistab heebrea keeles üheaegselt nii kiirekest, nagu päikesekiirekest, kui ka sarve, nagu looma sarve. Karán (kiirgas või helendas) võib seega lugeda tähenduses oli sarviline, kui lähtuda sõnast kéren (sarv). Vaat siit ka segadus.

Valgus ei tõmmanud alati ligi, ja, nähes kõrget pühaduse taset, inimesed mõnikord värisesid, kartsid Moše juurde minna.

Selleks, et nad julgeksid tema juurde tulla, otsustaksid tema juurde tulla, kutsub Moše neid ise.

Kui Moše andis edasi Toorat, oli tema nägu avatud. Kui aga rahvas hakkas Toorat uurima, mõistma, vastu võtma, kui sõnad lõppesid ja inimene läks ümber mõtestama, Toorat õppima – kattis Moše oma näo.

Kuidas oli lugu pärast seda? Kui rahvas kuulis Toorat, kui Moše tuli telgist välja, kattis ta oma näo. Kui rahvas kuuleb Toorat, on kate näol (võib-olla Moše näol). Tänapäeval loetakse Toorat sünagoogides esmaspäeval, neljapäeval ja laupäeval rahva koosolekul, ja selle mälestuseks ning vastavalt lugemise traditsioonidele, nagu on kombeks, katab sünagoogis lugemise ajal lugeja oma näo. Kui algab palve, kui pöördutakse ISSANDA poole, võetakse kate ära. Kui Moše kuulutas Toorat, oli kate tema näol. Milles on siin olemus, milles on siin eripära? Miks Toora sellest eraldi räägib? Nagu rahvas „hakkas kartma“ mäe juurde minna ja saatis Moše, täpselt samuti „hakkas rahvas kartma“ vahetult vastu võtma Jumalikku valgust. Ja, mõistes seda hirmu, kaastundest rahva vastu kattis Moše enda kattega. Ja nüüd, Toora lugemisel, on see kate Iisraeli rahva peal.

See on see, millest me juba rääkisime.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Nädalalõigus Ki Tissa loeme me hämmastavast tragöödiast. Iisraeli rahvas eksis arvestustes ja otsustas, et kui Moše ei tulnud tagasi määratud ajaks, siis on ta üldse võib-olla kuhugi kadunud. Rahvas pöördus Aharoni poole palvega valmistada kuldvasikas – omamoodi navigaator, mis juhiks rahvast läbi kõrbe. Kuldvasikas valmistati, ja üks suurimaid üldrahvalikke patte juudi ajaloos sai tehtud.

Tegelikult ei kadunud Moše muidugi kuhugi. Kõigekõrgem ütleb Mošele: „Mine nüüd mäelt alla, sest rahvas, kelle sa tõid välja Egiptusest, on end rikkunud.“ Moše laskub mäelt, ja tema kohtumine muutub pidulikust väga traagiliseks: Moše purustab tahvlid, ja juhtub veel palju muud. Pärast kõike seda käsib Kõigekõrgem Mošel valmistada uued tahvlid, ja peale selle ütleb (33:3): „Mine maale, mis voolab piima ja mett; Ise aga ei ilmu sinu keskele, sest sa oled kangekaelne rahvas, et Mina ei hävitaks sind teel.“ Edasi me loeme: „Kui rahvas kuulis seda halba sõnumit, siis ta leinas, ja keegi ei pannud enda peale oma ehteid. Sest ISSAND ütles Mošele: ‚Ütle Iisraeli poegadele: „Teie – kangekaelne rahvas, kui Mina läheksin üheks silmapilguks sinu keskel, Mina hävitaksin sind.“‘“

Kõigekõrgem karistab mitte kuldvasika patu enda eest, vaid patu juure eest, selle eest, mis selle patu tekitas – kangekaelsuse eest. Mõiste kangekaelne (keše-óref – kõva kaelaga) tähendab raskesti pööratavat või jonnakat, jäärapäist. Rahvas, kes, hoolimata sellest, et nägi kõiki imesid ja kõiki tunnustähti, pöördub jonnakalt tagasi ebajumalate teenimise juurde.

Moše valmistab Kõigekõrgema käsul teised tahvlid, tõuseb Kõigekõrgema juurde ja anub Kõigekõrgemalt andestust, ja vaat mida ta ütleb (34:9): „Ja ütles: kui ma olen leidnud armu Sinu silmis, Valitseja, siis mingu Valitseja meie keskel, sest see rahvas on kangekaelne. Sina aga andestad meie süü ja meie patu ja teed meid Sinu pärandiks.“ Võiks oodata, et Moše ütleb: „Anna meile andeks, me püüame enam mitte olla kangekaelsed, me oleme painduvad, me oleme kuulekad, me ei jää enam visalt oma patu juurde, me ei tee enam nii.“ Kuid Moše ütleb hoopis muud, Moše ütleb: „Just seepärast, et see rahvas on kangekaelne, anna talle andeks.“

See jonnakus võimaldab rahval vastu pidada kõikvõimalike tagakiusamiste ajal. Pärslased, meedlased, aramealased, assüürlased: kes kõik ei tule ega püüa juute tõeselt teelt kõrvale viia, kes kõik ei püüa juute assimileerida, kes kõik ei püüa rahvast hävitada. Tuleb aeg, mil suurem osa rahvast kummardab teisi jumalaid, kuid tänu just sellele kangekaelsusele, tänu sellele jonnakusele, sellele jäärapäisusele jäävad alati inimesed, kes teenivad ja kummardavad Kõigekõrgemat. Sellel kangekaelsusel on ka positiivne joon (nagu vahel öeldakse: kui vaid sinu jõudu rahumeelsetel eesmärkidel kasutada), seda võib kasutada Looja teenimiseks.

Ja Kõigekõrgem annab andeks selle sõna järgi, Kõigekõrgem annab rahvale andeks selle Moše sõna järgi. Ja tõepoolest, juudi kangekaelsus on paljuski aidanud juutluse säilimisele kaasa. See võib aidata ka meid: kui me mõnikord näeme oma lastes mingeid jooni (võib-olla mingit liigset energilisust, võib-olla veel midagi), mis meid tüütavad, tunduvad meile negatiivsetena, võime mõelda, kuidas neid Toora jaoks rakendada, kuidas seda energiat Toora jaoks rakendada, kuidas Toora jaoks rakendada üht või teist meie laste omadust, selle eeskujul, kuidas Moše rääkis Kõigekõrgemaga.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Ki Tissa nädalalõigu keskmes on jutustus rahva patust kuldvasika kaudu. 32. peatükis kirjeldatakse, mis toimub Iisraeli leeris Moše äraolekul. Iisrael pühitseb vasika loomist. Muidugi osaleb selles ainult väike arv inimesi Iisraelist. Sellegipoolest jõuavad selle püha kära ja rõõm Siinai mäeni. Ja Kõigekõrgem ütleb Mošele (32:7): „Mine, lasku mäelt alla, sest sinu rahvas on rikutuks läinud.“ Ja siis hakkab Moše Kõigekõrgemat anuma ja paluma Teda, et Ta ei vihastaks rahva peale, ja oma palvet Kõigekõrgema poole (32:11) alustab Moše sõnadega: „Miks peaks Sinu viha süttima Sinu rahva vastu?“ Moše alustab seda palvet näiliselt isegi mingisuguse etteheitega. Hämmastav, kuidas saab sellisel viisil alustada palvet sellises olukorras? Iisraeli rahvas tegi endale sisuliselt ebajumala. Ja kuidas saab antud juhul küsida „miks“? Kõigekõrgema viha süttis ebajumalateenistuse pärast. Sellegipoolest just nii alustab Moše oma palvet. Ja paljud kommentaatorid püüdsid mõista, miks ta seda teeb. Me võime näha kahte peamist põhjust, mida nad nimetavad.

Moše ütleb samas palves, et Kõigekõrgem tõi rahva Egiptusest välja suure jõuga. Sisuliselt oli Iisrael orjade kogum. Need olid inimesed, kes ei näinud midagi peale õlgede ja savi. Ja Kõigekõrgem tõi nad jõuga välja Egiptuse maalt. Ja Moše ütleb ühe arvamuse järgi: „See oled Sina, kes tõid Egiptusest välja orjade rahva. Kuidas Sa siis nüüd vihastad selle rahva peale?“ Kuidas saab vihastada inimeste peale, kes olid kogu elu orjad? Nad kujunesid orjadena, nad olid täielikult ja tervenisti Egiptuse mõju all. Ja kui Egiptuses kummardati vasikat, siis pole ime, et see rahvas otsustas vasikat kummardada. Mis siis nüüd selle rahva peale vihastada?

Teine arvamus räägib sellest, et Moše tuletab meelde Kõigekõrgema tõotusi. Kõigekõrgem lubas, et toob rahva Egiptusest välja. Ja kui Iisrael saab kõrbes hukka, siis võivad maailma rahvad öelda: „Nende Jumalal ei olnud jõudu rahvast Kaananini viia.“

Sellised on kaks peamist seletust sellele, miks Moše nii rääkima hakkab. Kuid sisuliselt taandub see ühele: „Lepi rahvaga – need on Sinu lapsed.“ Moše mõistab, et rahvas on pattu teinud. Kui ta jõuab leerile lähemale, näeme tema tundeid. Ta ise purustab vihas tahvlid. Kuid kui ta räägib Kõigekõrgemaga, palub ta Kõigekõrgemat mitte valada rahva peale viha, ta otsib teid oma rahva eest kostmiseks. Üks kõige suurimaid õpetajaid ajaloos, juudi rahva esimene juht, ta ei kiirusta kohut mõistma, tema esimene püüdlus on rahvast õigustada. Ja ta seisab üsna jultunult tema eest Kõigekõrgema ees.

Meie jaoks, tänapäeva usklike jaoks, on see oluline õppetund. Kui me näeme, et pattu tehakse, peame püüdma nagu Moše paluda Jumalalt armu, mitte viha. Kahjuks püüdleme me väga sageli patuste hukkamõistmise poole ja kutsume Kõigekõrgema viha pattutegijate peale. Kuid Moše ei talita nii, ja selles on tõelise õpetajaks olemise eeskuju. Öelda Kõigekõrgemale: „Kui Sina ei anna sellele rahvale andeks, siis kustuta mind Sinu Raamatust, mille Sina kirjutasid“ – see kõlab nagu jultumus. Ja sellegipoolest valis Kõigekõrgem just sellise omadustega inimese, et rahvas välja tuua.

Samamoodi kirjutab apostel Paulus mitu sajandit hiljem, et ta oleks valmis olema Kristusest ära lõigatud oma rahva pärast. Ja just Pauluse valis Kõigekõrgem selleks, et kanda head sõnumit.

Seega, kui me tahame seista oma rahva eest, siis peame seisma julgelt, sõna otseses mõttes andma oma hinge tema eest – Jumala armu nimel, mitte Tema viha väljavalamise nimel, peame püüdma õigustada patuseid oma palvetes. See ongi just see õpetajaks olemine, mida Kõigekõrgem meilt tahab.

Sel nädalal me õpime nädalalõiku Ki Tissa, ja koos sellega loetakse prohvetlik lõik esimesest Melahimi raamatust. Tavaliselt loetakse 18. peatüki 1. kuni 39. salmini, Jeemeni kogukonnad loevad 1. kuni 40. salmini, aga meie läheme kolmandat teed ja loeme kogu 18. peatüki, 1. kuni 46. salmini. Enne kui me hakkame lugema peatükki ennast, on vaja mõningast ajaloolist eessõna, et tutvustada peategelasi. Muidugi ei ole vaja tutvustada prohvet Elijahut, teda tunnevad kõik. Kuningas Ahav on tuntud selle poolest, et ta on kõige suurem kurjam kõigist kuningatest, kes valitsesid Iisraelis. Ta tegi Ba'ali kummardamise ametlikuks religiooniks, tõi naiseks Izeveli, Tsidoni printsessi. Hakkame vähehaaval meenutama, kuidas see oli.

Kuningas Ahav alustas oma valitsemist, kui tema linn, tema pealinn oli peaaegu piiratud. Ta hakkas valitsema väga väikese ala üle, valitses 22 aastat ja hukkus lahingus teisel pool Jordanit, Giladis, see tähendab, ta laiendas tõsiselt oma kuningriigi territooriumi. On säilinud niinimetatud Karhist pärit monoliit, mis jutustab sellest, et Assüüria kuningas Salmanassar III läks sõjaretkele meie kanti ja lahingus Karkari juures purustas teda 12 armeest koosnev koalitsioon, mille oli loonud Ahav. Ahav oli see, kes suutis sõlmida kolmikliidu Iisraeli, Juudea ja Tsidoni vahel ning selle tagajärjel võttis endale naiseks Tsidoni kuninga Etba'ali tütre, naise nimega Izevel. Izevel Etba'ali tütar oli Tsidoni printsess, kasvatatud parimates Tsidoni traditsioonides – ustav, Ba'alile pühendunud, nii Ba'ali kui ka Tsidoni monarhiliste traditsioonide misjonär. Iisraeli kuningas ei käitunud nii nagu paganlikud kuningad, see oli Izevelile väga vastumeelt. Ta hävitas igasuguse ISSANDA, Iisraeli Jumala kummardamise ja tappis prohveteid. Kõikjal lõhuti ISSANDA altareid ja juurutati Ba'ali kultust. Prohvet Elijahu ise oli sunnitud end peitma, nähes kõike, mis toimub. Enne kui ta seda tegi, ütles ta Ahavile: „Sellest hetkest alates ei tule vihma. Üle kogu maa, üle kogu Iisraeli kuningriigi – põud.“ Põud kestab aasta aasta järel, ja see viib muidugi selleni, et rahvas vaesub, hakkab nälgima ja satub hukatuse äärele. Ja just sel ajaloolisel hetkel toimuvad sündmused, millest me hakkame lugema 18. peatüki 1. salmist.

Põua kolmandal aastal pöördub Kõigekõrgem Elijahu poole. Kommentaatorid vaidlevad, miks just nüüd räägib Kõigekõrgem põua lõppemisest. Võib-olla sellepärast, et kolmandal aastal, sattudes hukatuse äärele, hakkab rahvas meelt parandama. Aga võib-olla sellepärast, et muidu rahvas lihtsalt hukkub, ja kauem ei saa rahvast põuaga piinata. Ei ole selliseid tehnoloogiaid, tänapäevaseid, et puurida kaev, magestada merd, see on võimatu. Rahval ei ole tõesti enam mitte ainult midagi süüa, vaid ka juua, ja see muidugi seab rahva hukatuse äärele. Elijahu teab, et Ahav, ja suuremal määral Izevel, otsivad tema surma. Kuid kuna Kõigekõrgem ütles, siis Elijahu läheb ja täidab.

Miks Tanah meile sellest räägib? Võib mõista nii, et Šomronis, see tähendab Iisraeli kuningriigis, on suur nälg, sest Iisraeli kuningriik taganes rohkem, aga Juudeas sellist nälga ei ole, võib-olla on see vihje sellele. Aga võib-olla on jutt sellest, et Šomron – see on pealinna piirkond, see on, nii-öelda, Moskva ja Moskva oblast, ja seal on juba suur nälg, see tähendab, nälg jõudis isegi sinna. Elijahu läheb Ahaviga kohtuma, aga sel ajal toimub Ahavi palees midagi huvitavat.

Seda on väga oluline endale ette kujutada. On kõige kurjem kuningas kogu ajaloos, kuningas, kes juhib või igal juhul aktiivselt soodustab prohvetite tagakiusamist, juurutab võõrast religiooni, võõrast ideoloogiat ja hävitab usku Iisraeli Jumalasse. Tema esimese asetäitja või peaministrina tema õukonnas teenib inimene nimega Ovadjahu, inimene, kes kardab ISSANDAT. Kas see on õige, kas on õige sattuda sellisesse olukorda? Kas usklikul inimesel on õige astuda valitsusse, osaleda valitsemises kurjas riigis? Juudi kommentaatorid ütlevad, et naine prohveti õpilaste seast (2 Melahim 4:1–7), kelle juures prohvet Eliša kaudu imekombel täitusid õliga kõik nõud majas, – see on just selle sama Ovadjahu lesk, ja nii tasutakse talle tema heade tegude eest; see tähendab, kommentaatorid suhtuvad sellesse hästi. Tõepoolest, kui sa usud Kõigekõrgemasse ja satud sinna, kus sa saad mõjutada, sinna, kus sa saad midagi teha, siis tee, isegi hoolimata sellest, et see näeb välja nii, nagu sa toetaksid seda võimu ja osaleksid selle tugevdamises.

Edasi jutustab Tanah meile, milles avaldus praktikas Ovadjahu õigsus:

Võib-olla jagas ta nad selleks, et kui ühe koopa äkki avastatakse, siis saaks teise päästa – nagu Jaakov jagas oma pere kaheks leeriks. Ühesõnaga, Ovadjahu tegeleb ohtliku kontrrevolutsioonilise tööga Izeveli õukonnas, Ahavi õukonnas, ja takistab religioosset revolutsiooni, mis peab viima Iisraeli maa Ba'ali kummardamisele. Niisiis, Ahav kutsus Ovadjahu enda juurde, ja vaat mida ta talle ütleb:

Kujutage vaid ette kogu seda õudust, kogu olukorra traagikat, kui kuningas ja tema peaminister hakkavad ise maad läbi kammima ja oma kariloomadele midagi otsima. Milline meeleheite sügavus peab ometi neil inimestel olema!

Pärast seda, kui Elijahu oli kolm aastat end peitnud (ja me teame, et Elijahul on niigi lopsakas taimestik näol, tal on suur habe), nägi ta arvatavasti välja hoopis teistsugune, kuid Ovadjahu tunneb ta ära. Ja küsimus, mille ta siin esitab, – see ei ole lihtsalt selline küsimus: „Vabandage, kas ma ei eksinud, kas see oled tõesti sina?“ See on selline austav pöördumisvorm.

Mine, mine, ütle Ahavile, et sa leidsid mu. Kuid Ovadjahu ei kiirusta Ahavi juurde jooksma.

lahamiténi

9. Ja ta ütles: „Milles ma siis olen pattu teinud, et sa saadad oma sulase, annad tema Ahavi kätte, et ta mind tapaks?

Ma ütlen nüüd: „Vaat Elijahu, siis me tuleme koos temaga, aga sind ei ole siin, ja ta lihtsalt tapab mu.“

Ovadjahu ütleb prohvet Elijahule: „Sa oled ju meil juba ammu nii föderaalselt kui ka rahvusvaheliselt tagaotsitav, ja kuningas on valmis sinu eest kallilt maksma, sind on vaja elusalt või surnult, aga paistab, et parem surnult.“

See tähendab: ma olen oma noorusest saadik jumalakartlik inimene, mille eest sa mind nii karistad, mille eest sa mind nii lõksu paned?

Miks seda lauset korratakse kaks korda? Võib-olla kahel põhjusel: esiteks, sind kantakse siis äkki ära, sind ei leita, ja Isand tapab mu vihas; teiseks, Isand ütleb: „Ahaa, sa kohtusid Elijahuga, nii et sul olid nendega sidemed, mulle kaevati, mulle kanti ette, ma olen alati kahtlustanud.“ Ja selle eest võidakse mind samuti tappa. Ovadjahu kardab tõsiselt, ja tal on, mida karta.

See on vande vorm. Pärast seda, kui Elijahu vandus, et ta ei kao kuhugi, et ta ei haihtu, pärast seda võib Ovadjahu minna ja Ahaviga rääkida.

Ohér Jisra'él – see on selline klassikaline häbimärk sellele, kes meile ei meeldi, kes, nagu meile tundub, kahjustab Iisraeli ja püüab teda hävitada. „Sina, kes tood õnnetuse Iisraelile“ – sellise süüdistuse paiskab Ahav kohe prohvet Elijahule. Mille eest? Selle eest, et too korraldas põua, ja Iisrael võib sellest tulenevalt hukkuda.

Me näeme, et Izevelil on tõsine misjonäri- ja propagandamasin, tal on 850 prohvetit: 450 Ba'ali prohvetit ja 400 Ašera prohvetit. Ja kõik see töötab selle nimel, et pöörata Iisrael uude usku – nad on toiduga enda külge seotud, nad söövad Izeveli laua ääres, tema toidab neid; prohvetid – need on tema propagandistid. Mida siin näha võib? Esiteks, siin ei ütle Elijahu Ahavile enam: „Ära tapa mind.“ Ta ütleb talle kaks asja: „Sina tõid õnnetuse Iisraelile“ ja „Nüüd kogu kokku kogu Iisrael ja kõik prohvetid“, justkui oleks Ahav temalt juba küsinud: „Ja mida ma nüüd pean tegema, et pääseda?“, justkui oleks selline küsimus võib-olla Ahavi südames juba hakanud tekkima. Miks peaks Ahav teda õigupoolest kuulama, ta on ju Ba'ali poolel, aga Elijahu – kontrrevolutsionäär? Ilmselt oli Ahavi südames juba midagi juhtunud, ja seepärast ütleb Elijahu: „Kogu kokku kogu Iisrael ja kõik prohvetid Karmeli mäele.“ Elijahu ei räägi siin ka vihmast, see tähendab, ta pöördub otse Ahavi südame poole.

Miks just Karmeli mägi? Esiteks, Karmeli mägi – see on mägi, ja me näeme analoogiat seismisega Siinai mäe juures. Sest siin on jälle olukord, kus kogu rahvas on kogunenud, ja Kõigekõrgem ilmutas end kogu rahva ees. Teisest küljest (lihtsam arusaam), Karmeli mägi – see on Iisraeli kuningriigi piir, edasi algab Tsidon, seal edasi on piir Tsidoniga. See on justkui piiriäärne nõupidamine: kui midagi, siis Ba'ali ja Ašera prohvetid teavad, kuhu põgeneda. Nii määratakse tavaliselt parlamentaarsed kohtumised. Mittesõbralike poolte puhul peeti omal ajal läbirääkimistel Egiptusega läbirääkimisi 101. kilomeetril, justkui ühe kilomeetri meetri kaugusel piirist. Ja Ahav allub prohvet Elijahule, kuigi see ei ole ilmselt lihtne ja nõuab hästi korraldatud logistikat, et kogu rahvas kokku koguda.

Tavaliselt tõlgitakse lauset ad-matáj attém posehím al-šeté hasse'ippím nii: kui kaua te lonkate mõlemale põlvele, või kui kaua te hüppate oksalt oksale, kui kaua te ei otsusta.

Ei ole võimalik kummardada korraga nii Ba'alit kui ka ISSANDAT. Aga rahvas vaikib. Miks rahvas vaikib? Võib-olla sellepärast, et rahvas tõepoolest ei ole otsustanud. Kindlasti oli ka 600 aastat pärast Toora andmist usk Jumalasse elus, kindlasti olid alles inimesed, kes usuvad Iisraeli Jumalasse. Kuid siin on ainult prohvetid, mitte ainult Elijahu, siin on ka Ahav oma sõjaväega, ja ei ole sugugi nii lihtne esimesena avalikult kontrrevolutsiooniliste ideedega välja astuda.

 Tema teab ju, et on veel 100 peidetud prohvetit (vähemalt Ovadjahu ütles talle seda), kuid ei ole vaja oma salajasi kohtumispaiku välja anda. Seepärast ütleb Elijahu: „Mina – ainus prohvet.“

Mingil moel ei tulnud veel 400 Ašera prohvetit. Võib-olla hoitakse neid reservis ega saadetud sellisele ettevõtmisele, kuid Elijahu maalib pildi ebavõrdsest võistlusest: 1 vastu 450.

Siin on juba loogiline arutleda: kes suutis tule alla tuua, see ongi tõeline jumal. Siin on muidugi väga huvitav teada, kas Elijahu tegutseb Kõigekõrgemalt saadud juhise järgi, see tähendab, kas Kõigekõrgem ütles talle, et ta teeks just nii, või on see tema otsus kohapeal, otsus, mille ta tegi kindlas olukorras. Ma kaldun arvama teist: prohvetil on volitused otsustada, ja Kõigekõrgem tegutseb armulikult koostöös prohvetiga.

Elijahu hakkas neid, ütleme isegi nii, sarkastiliselt julgustama. Te teate, kuidas mõnikord lastepidudel palutakse, et lapsed kutsuksid Lumetüdrukut: „Me ei kuule, karjuge valjemini!“ Ja prohvetid, otsekui oleksid nad seda võtnud julgustusena, hakkasid tõepoolest valjemini karjuma.

Neil oli selline komme. Ka tänapäeval on paljudes idamaistes kultustes selline komme: oma jumalaid appi hüüdes peksta end veriseks.

Neil aegadel ehitati kõrgendikel altareid. Ilmselt oli tagakiusamise ajal altar lõhutud, ja Elijahu parandab seda.

Elijahu teeb teatud Iisraeli ühtsuse sümboli.

See tähendab, kui muuta see kraav põlluks, siis umbes kümneliitrise purgi jagu nisuterasid oleks saanud sellesse kraavi külvata, mitte lihtne töö. Kahjuks ei tunne ma piisavalt põllumajandust, et mõista, mida see tähendab, milline pindala see on.

Siin on suured kannud – need on kolmekümneliitrised kannud. See tähendab, Elijahu ei pannud lihtsalt altarit püsti ilma tuleta, et keegi ei süüdistaks teda mingis pettuses, mingites salajastes mahhinatsioonides ja juudi trikkides. Ta ütles: „Valage kõik veega üle.“ Nüüd ei saa seda enam isegi niisama süüdata.

Nende Elijahu palve viimaste sõnade kohta on vaidlusi selle üle, kuidas neid tõlkida. Enamikus venekeelsetes tõlgetes on kirjutatud nii: „Ja Sina pöörad nende südamed Enda poole.“ Kuid siin on õigem tõlkida nii: „Ja Sina pöörasid nende südamed tagasi“, nagu ka vaarao puhul: „Sina tegid nende südamed raskeks. Kõigi nende sündmuste tõttu – nälja tõttu, selle tõttu, et Ba'ali kultust nii julmalt peale suruti, – Sina tegid nende südamed raskeks, ja just seepärast oli neil raske tagasi pöörduda. Saagu nad teada, et see oli katsumus Sinult.“

Nende sõnadega lõpeb meie ajal Jom Kippuri palve, need on meeleparanduse sõnad. Siin lõpeb ka haftara nädalalõigu juurde, mida loetakse sünagoogis. Aga meie jätkame edasi.

Pange tähele, seda kuuleb Ahav ja ta vaikib. Enam ei karda keegi kedagi.

Ilmselt nad põgenesid, sest neid tuli kinni püüda. Tapeti 450 Ba'ali prohvetit. Taas, Ahav on kõige selle juures, tema silme all hävitatakse kogu tema kuningriigi propagandamasin. Piisab, tänapäeva keeles öeldes, hoiatuslasust õhku, ja keegi ei söösta kuhugi. Ahav vaikib, Ahavi sees toimub sel hetkel midagi. Ahav räägib pärast seda veel ka naisega kõigist neist sündmustest, ja me teame, kes tal naiseks on.

Nüüd pöördub Elijahu Ahavi poole ja pakub talle kõigi nende sündmuste taustal korraldada pidu. Mitte lihtsalt istuda kehakinnitust võtma, vaid just korraldada pidustus, sest varsti tuleb vihma, ja see on tähtsam, peab olema tähtsam kui 450 tapetud Ba'ali prohvetit. Jumal (muu hulgas) vastutab ka vihma eest, sest vihm on elu allikas, sest siin ilmneb, kes on tõeline Jumal, ja see, et Tema osutab Iisraelile armu. See on pidu väärt. Ja ilmselt toimub Ahavi südames sel hetkel tešúva (meeleparandus), olgu lühikeseks ajaks, nagu me hiljem teada saame, kuid see toimub.

Elijahu ootab, Elijahu elas läbi ilmselt väga raske, keerulise päeva. Ta laskis pea põlvedele ja ootab.

Mõne aja pärast küsis Elijahu iga kord: „Noh, vaata, kas seal midagi on?“ Ja tema vastas: „Ei, ei ole midagi.“

Teed ei olnud ju neil aegadel asfalteeritud, kui pehmeks läheb ja Ahavi sõjavanker porisse kinni jääb, siis… on see Ahavile ebameeldiv.

See tähendab, Ahav sõitis talvepealinna, Jizre'eli linna. Võib-olla on see vihje sellele, et asi toimub talvel, see on talve lõpp, ja Ahav elab talvepalees. Aga võib-olla on see eriline ime, ja kõik juhtus suvel, kuid Jizre'el on Karmeli mäele (tänapäeva Haifale) palju lähemal kui Šomron, kuhu on pikem sõita.

Teised materjalid: Toora nädalalõigud, mis on võidmine, Šelah – palve ja usaldus.