Tetsave

Jumala abiga alustame täna teiega nädalalõigu Tetsave lugemist. Me oleme juba tutvunud üksikasjaliku juhendiga, mille Kõigekõrgem andis Moše kaudu Iisraeli poegadele Miškani ehituse kohta. Siin loeme sellest, kuidas selles Miškanis, selles Kohtumise telgis, hakkab toimuma teenistus. Niisiis, alustame lugemist 27. peatüki 20. salmist.

 ISSAND pöördub siin Moše poole, ja Iisraeli pojad peavad võtma talle, see tähendab koguma, andma tema käsutusse, tema vastutuse alla oliiviõli. Mida tähendab puhas ja pekstud oliiviõli? Puhas ei tähenda, et see on võltsitud, et originaalõlile lisati tol ajal levinud seesamiõli või tol ajal veel olematut päevalilleõli. Puhas tähendab, et õli ei tohi sisaldada oliivi enda viljaliha, see tähendab, et ainult esimesed paar tilka pärast oliivile vajutamist koguti eraldi anumasse. Selliseid oliive nimetati pekstuteks, sest neid löödi õli eraldamiseks. See oli vaba kõigist lisanditest. Seejärel lasti see, juba teiseks pressimiseks, veskikivide alla. Pressimine võis olla kuum või külm, mitu erinevat pressimist, mitu kvaliteedilt erinevat õlisorti eraldus ühtedest ja samadest oliividest. Kõrgeima sordi õli nimetatakse inglise keeles extra virgin, aga heebrea keeles – katít (pekstud) meulé (suurepärane), see tähendab täiuslik pekstud õli, kõige parema kvaliteediga õli. Just sellist õli tuli Moše jaoks koguda.

Edasi – imeline käsk: tõsta igavest küünalt, see tähendab süüdata menorat. Kõigekõrgem, kõige valguse Allikas, palub meid, käsib meil omada valgustit Kohtumise telgis – nagu vanem, kes palub lapse abi selleks, et lapsele endale, sellele lapsukesele endale midagi õpetada. See on suur arm, et meile antakse võimalus luua valgusallikat mingil määral võrdselt Kõigekõrgemaga. Kõigekõrgem annab meile sellise armu, kui käsib süüdata valgustit.

See tähendab, et see on esimene käsk, mille teenijad Kohtumise telgis saavad: selles peab olema valgus, kõik algab valgustist.

Sellega lõpeb 27. peatükk ja alates 28. peatüki 1. salmist jätkab Kõigekõrgem käskude andmist Mošele.

 Sõna hakrév (lähenda) tüvi on sama (kuf-reš-vav) mis sõnal kórban (ohver), see tähendab too ta ohvriks: nii üks kui teine tähendab lähendama; antud juhul – muuta Aharon omamoodi „lähendajaks“ või „lähendaatoriks“. Aharon kui kohen seatakse ühendama Iisraeli rahvast ja Kõigekõrgemat, omapärane sild taeva ja maa vahel. Selline amet on kohenitel – seista ühelt poolt rahva eest Kõigekõrgema ees, teiselt poolt esindada Kõigekõrgemat rahva ees. Selline kahekordne saadikuamet, sellest räägitakse väga palju ja üksikasjalikult Kirjas heebrealastele, just saadikuametist.

Kõigekõrgem valib Aharoni. Me teame, et Aharon esindab juba pikka aega Iisraeli rahvast Kõigekõrgema ees ja Kõigekõrgemat Iisraeli poegade ees. Tema on see „sõnaosav inimene“, kes viib Moše kõned ja käsud Iisraeli rahvani. Midrašites, traditsioonis on ta kujutatud Iisraeli armastava inimesena, kes lepitab perekondi, kes hoolitseb kõigi eest. Kui Moše on midrašites (ja ka Tooras kujuneb see nii välja) rohkem altis üksindusele, siis Aharon on pidevalt rahva keskel.

Niisiis, Aharon ja tema pojad valitakse Kõigekõrgema teenistusse. Nimi Aharon, me rääkisime, on seotud sõnaga ohel (telgis viibiv või telkides istuv), ja heebrea keelele lähedasemas keeles kõlaks see ahaljon, kuid kuna Aharon sündis Egiptuses, siis lõunasemiidi murretes võib see tõesti kõlada kui aharon või telgimees. Nimi Nadav tähendab hea südamega, see, kes annab, ohverdab kogu südamest, see, keda süda ajendab ohverdama. Nimi Avihu tähendab Tema on minu Isa (vihje loomulikult Kõigekõrgemale), armuline, hea, hoolitsev Kõigekõrgem – minu Isa. Kolmanda poja nimi Elazar, mis tähendab Jumal aitas, ja neljanda poja nimi Itamar. Kui küsida tänapäeva iisraellaselt, siis ta kuuleb nimes sõna tamár (dattel), kuid tegelikult pole sellel nimel datliga mingit pistmist. Itamar – see on sama, mis aramea keeles (paljudele vist tuntud) sõna memrá – ütlus, kõne, sõna, logos, lausung, lausung, millel on teatud jõud. Ja need on Aharoni pojad, need, keda Kõigekõrgem seadis olema Aharoni preesterluse alguseks Iisraelis.

See tähendab, et selleks, et Aharon oleks väärikas, ja selleks, et ta näitaks Kõigekõrgema auhiilgust Iisraeli rahva ees, valmistatakse erilised rõivad. Need on need rõivad, mida Aharon kannab just oma teenistuse ajal; tavalisel ajal peab ta käima tsiviilriietes. Seda rüüd nimetatakse bigdéi kódeš (pühaduse rõivad), omamoodi akvalang või skafander, erirõivas, mis võimaldab tegutseda teistsuguse korraldusega maailmas.

Siin räägib Kõigekõrgem inimestest, kelle anded on teada, inimesed, kes on osavad ühes või teises töös, ja Kõigekõrgem ütleb, et kui inimesel on anne, siis Tema on selle inimesele andnud, Tema on täitnud ta selle tarkuse vaimuga.

4. salmis loetletakse rõivad, mis tuleb Aharonile valmistada.

Peatugem siin ja vaadelgem lähemalt. Niisiis, hóšen – see on rinnakilp.

Efód – see on eriline rõivaliik, mis meenutab ühelt poolt vesti (kuulivesti), teiselt poolt korsetti. See on omapärane lai vöö, mis katab kogu keha, õlarihmade ja ühendusdetailidega. Tänapäeva heebrea keeles efód magén – see on kuulivest, kaitsevest, mis on täiesti õige.

Me'íl – see on mantel, nii on tänapäeval kombeks seda sõna tõlkida, tüvest me'ál (peal), rõiva ülemine osa. See tähendab, et me'íl – see on üle pea selga pandav, pikk, nagu tuunika, ülerõivas.

Uhtónet tašbéts – see on samuti tuunika või kiton, või särk, kuid see on alusrõivas, nagu hommikumantel igal pool käimiseks või nagu tänapäeva araabia galabíja, mis samuti pannakse selga üle pea, varrukateta, ja see on väga lihtne. Antud juhul on see särk võrkjas, lohke täis, tehtud nii, et seda saab millegagi kaunistada.

Mitsnéfet – see on omamoodi peaehe, sageli tõlgendatakse seda kui turbanit või tšalmat või bandaani, peasidet.

Avnét – see on vööpael või vöö.

Antud juhul nemad – need on need osavad ja andekad inimesed, kellele Kõigekõrgem käsib selle töö usaldada.

See sarnaneb sellega, kuidas kinnitatakse ehitustööliste kombinesoone, kui tagant tõusevad rihmad üles ja kinnitatakse eest, ainult siin on need kinnitatud ja ühendavad efodi esi- ja tagaosa.

 Kaks kivi Iisraeli poegade nimedega, kullaga kaunistatud, kullaga ääristatud, nagu pagunid, pannakse spetsiaalsetesse pesadesse kohen gadoli kantava efodi (vesti) õlaosadel.

See tähendab, kui kohen gadol läks sisse Kõigekõrgema ette seisma, kandis ta enda peal kogu Iisraeli rahva nimesid. Me loeme veel Aharoni õnnistust (Bemidbar 6:22–27), mille Kõigekõrgem lõpetab käsuga: „Ja te panete Minu Nime Iisraeli poegade peale, ja Mina õnnistan neid.“ Kõigekõrgem annab Iisraelile võimaluse kanda Oma Nime, ja see toimub kohenite kaudu. Kuid ka Iisraeli poegade nimed seisavad Kõigekõrgema ees samuti kohenite kaudu, kohen gadoli kaudu. Tema on ühelt poolt Kõigekõrgema nime kandja ja teiselt poolt seisab Kõigekõrgema ees kogu Iisraeli eest.

Iisraeli poegade nimesid on vaja kanda loomulikult mitte selleks, et Kõigekõrgem neid meenutaks, kui äkki unustab. Kõigekõrgem ei unusta midagi. See on vajalik mälestamiseks, tähistamiseks, selleks, et Aharon ise seda mäletaks, selleks, et see oleks ilmutatud. Tõde peab olema mitte ainult olemas, vaid ka avatud, ilmne, nii see teenistuses toimub.

Jumala abiga jätkame nädalalõigu Tetsave uurimist ja loeme alates Šemoti raamatu 28. peatüki 13. salmist. Oluline on meenutada, et meie nädalalõigus annab Kõigekõrgem Moše kaudu juhiseid kitsa ala spetsialistidele – eriti andekatele, pädevatele käsitöölistele, kelle Tema täitis selle käsitöö teadmise Vaimuga, osavusega, võimega teha eriti peeneid ja keerulisi töid. See tähendab, et Kõigekõrgem räägib kitsa profiiliga spetsialistidega. Me loeme, alates 13. salmist:

Tänapäeva heebrea keeles tähendab sõna mišbétset ruut. Näiteks ruuduline särk – hultsa mišubétset. Ristsõna, mis näeb välja nagu koosneks ruutudest, nimetatakse tašbéts. Kedagi kuhugi määrata, mingitesse raamidesse panna nimetatakse lišabéts – leida sobiv ruut. Ja seega tähendab sõna mišbétset ruut, raam, raamistus. Vastavalt mitmuses mišbetsót – pesad, ruudud, raamid. Me mõistame tekstist, et jutt on pesadest, kuhu hiljem pannakse vääris- ja poolvääriskivid, millest me edaspidi loeme.

See tähendab, et kette ei valmistata lülidest, nagu on ketikesi, mida valmistatakse lülidest – väikestest, omavahel ühendatud rõngakestest. Siin on teine ketivariant: punutud kett, mis sarnaneb mitme niidi punutisega, kallim, osavama tööga, juveelikett.

Paljud kommentaatorid püüavad mõista, mida tähendab kohtu rinnakilp? Mõned ütlevad: „Nagu kõik kohen gadoli rõivad, on iga rõivas mõeldud lepitama teatud pattu, teatud probleemi.“ Selleks, et Iisraeli rahvas seisaks puhtuses Kõigekõrgema ees, katavad rõivad teatud patte, me rääkisime sellest. Sõna levúš (rõivas) võib mõista kui lühendit lo vúš – mittehäbenev. Rõivas katab häbi. Ja antud juhul katab kohtu rinnakilp kohtuvigu Iisraeli rahvas. See on üks arusaamadest.

Teise arusaama järgi (selle valguses, mida me edasi loeme urím vetummími kohta) on see rinnakilp ise kohtu instrument, mingi eriline instrument, mis võimaldab kohenil mõista õiglast kohut.

See tähendab, et algselt on rinnakilp ristkülikukujuline, kuid kui see kahekorra kokku pannakse (see peab olema kahekorra kokku pandud), muutub see ruudukujuliseks. Sõna zéret tähendab pool küünart (see tähendab 25 sentimeetrit).

See tähendab, et raamistused peavad olema täidetud vääris- ja poolvääriskividega. Kui ma räägin kivide nimetustest, tuleb mõista, et Toora, nagu ma juba ütlesin, rääkis kitsa ala spetsialistidele, inimestele, kes tundsid kive (antud juhul), mõistsid kivide nimetusi ja oskasid eristada opaali karneoolist või granaati rubiinist. Kaugeltki mitte kõik ei oska seda. Ja kuna pikka aega ei leidunud Iisraeli rahva seas, Toora õpetajate seas, Toorat uurivate seas kivide spetsialiste, ei olnud neid osavaid inimesi, kellest me alguses rääkisime, osutus nende kivide määramise traditsioon kahjuks peaaegu kadunuks. Ja seepärast võite te eri tõlgetes kohata erinevaid kivide nimetusi. Erinevad inimesed räägivad erinevalt sellest, mis kivid need on, mis kuuluvad rinnakilpi. Ma annan ühe paljudest rekonstruktsioonidest. Võib-olla ei ole see kõige õigem, kuid see põhineb keeleteadusel, semiidi ja pärsia keelte uurimisel piirkondades, kus õitses juveliirikunst. Niisiis, esimene rida – need on karneool, smaragd ja topaas.

See tähendab, et igale kaheteistkümnest kivist tuli sisse lõigata ühe suguharu nimi. Ja kõige tõenäolisemalt tuli seda teha Jaakovi poegade sündimise järjekorras, nagu me lugesime eelmisel korral. Siin tekib väga huvitav küsimus: kuidas sai teemandile midagi sisse lõigata? Teemant on väga kõva. Me teame juveliiritööst, et teemant ei allu töötlemisele ilma eritehnoloogiateta. Seda on võimatu kriimustada, veel enam on võimatu sinna midagi sisse puurida. Mõned kommentaatorid ütlevad, et oli selline tehnoloogia: teemanditolmu abil ja mingite muude viisidega tehti teemandile graveeringut. Teised ütlevad, et oli selline eriline uss, kes aitas seda teha. Palju erinevaid versioone, ja tehnoloogia küsimus jääb lahtiseks.

See on juhis, mille me juba varem saime, ja alates 23. salmist hakkab Toora selgitama, kuidas kinnitada hóšenile (rinnakilbile) need ketid. Võib ette kujutada, et Kõigekõrgem annab kõigepealt pealkirja „Tee“, ja seejärel selgitab mitmes salmis, kuidas seda tuleb teha.

See tähendab ülalt, rinnakilbi ülemises osas, kaks rõngast servades, millest käib läbi punutud kett, ja see kinnitatakse õlaosade külge, efodi (vesti) rihmade külge.

Oma südamel – see ei ole enam füüsiline kujund. See tähendab, et mitte ainult rinnakilbil, demonstratiivselt ja deklaratiivselt, vaid ka Aharoni südamel peavad olema Iisraeli poegade nimed. Aharon peab alati meeles pidama, et ta seisab ISSANDA ees mitte kui Aharon, mitte kui preester, vaid kui kogu Iisrael, kui Iisraeli pojad, kui Iisrael tervikuna.

Urím ja tummím – väga salapärane instrument. Peaaegu alati, kui tuleb küsimustele vastata, küsitakse, mis see on? Mõned ütlevad, et see on pärgamendirull, mis pannakse rinnakilbi sisse ja mis, võib öelda, justkui lülitab rinnakilbi sisse, teeb sellest omamoodi „monitori“, millel süttivad tähed suguharude nimedest või sõnad „jah“ või „ei“. Üldiselt töötab rinnakilp nagu monitor.

On palju erinevaid versioone, kuidas see töötab ja kuidas see küsimustele vastab. See on košer juudi oraakel, košer sidevahend Kõigekõrgemaga, Kõigekõrgemalt küsimustele vastuste saamine. Selline instrument on muidugi kõigis põlvkondades tähelepanu äratanud, sest väga tahaks saada Kõigekõrgemalt täpseid ja täiesti kindlaid „telegramme“. Seepärast oli tarku, kabala meistreid, kes koostasid tabeleid, tegid urími ja tummími jäljendusi Templi puudumisel, tegid midagi meenutavat või sarnast. Sündisid erinevad ennustamissüsteemid, ja urím ja tummím kasvasid legende täis.

Mõiste urím ja tummím klassikaline tõlge on selline: ur – sõnast or (valgus), tum – sõnast tom (täiuslik, terviklik). Aga kui me pöördume vanasemiidi keelte poole, siis ur – see on needus, tom – see on õnnistus, tamim – see on terviklik, õige, aga arúr – see on neetud. See tähendab, võib öelda, et urím ja tummím vastasid õnnistuse või needusega: „See sinu tegu, mille kohta sa küsid, on õnnistatud, aga see sinu tegu, mille kohta sa küsid, on neetud.“ Ja nõnda võis saada Kõigekõrgemalt väga tõsise vastuse. Võib-olla töötas see nii.

Kõik, millest me siin räägime, kõik, mida mina räägin, ja kõik, mida räägivad teised õpetajad, – need on ainult oletused. Meil ei ole täpset, selget traditsiooni, kuidas see töötas. Ja kui me loeme midrašeid, Talmudit või teisi allikaid, milles käsitletakse urími ja tummími, siis me loeme: mõned ütlevad nii, teised ütlevad teisiti, aga mina arvan nii. Nii räägivad inimesed tavaliselt, ja ka mina ainult esitan oma mõtet.

Võib-olla oli see toime sarnane vikerkaarega. Vikerkaar – see on füüsikaline nähtus, mis kujutab endast valguse murdumist vihma- või udupiiskades. Valgus murdub, tekib nähtus, mis sarnaneb prismaga, ja valgus laguneb spektriks, ja me näeme, et valgus muutub seitsmeks erinevaks värviks. Täpselt samuti võivad ka teised lained, mis on maailmas, laguneda erinevateks koostisosadeks. Ja teatud Jumalik energia, Jumalik jõud, võib öelda, laguneb kaheteistkümneks. Seepärast on kaksteist Iisraeli poega, kaksteist suguharu, kaksteist apostlit, kaksteist kuud. Ja me näeme kohtu hóšenil  kaksteist koostisosa – omamoodi Püha Vaimu vikerkaart, nii võib öelda, Jumaliku jõu vikerkaart. Seepärast on kaksteist kivi, seepärast on viiskümmend tähte kaheteistkümnel kivil, ja ka seda võib arvesse võtta. See on omamoodi spektriks lahutamine, mis võib esile tuua selle, mis antud hetkel on meile vastuseks küsimusele. Ja nagu vikerkaar – lepingu sümbol, meenutus  sidemest Kõigekõrgemaga, Tema tõotus mitte hävitada maailma, nii on ka siin omamoodi vikerkaar. Vikerkaare sarnasus pannakse lepingusse, ja kohen kannab seda. Ja siin on Jumaliku jõu ilmutamine inimesele arusaadavates kujundites. Võib-olla on see monitor, võib-olla on need mingid pildid, me ei tea. Võib-olla need kivid koondusid ja töötasid nagu hea vedelkristallekraan. Kõik on võimalik. See nähtus on salapärane.

Me jätkame selle üksikasjaliku juhendi lugemist, mille Kõigekõrgem annab andekatele käsitöölistele, kitsa ala spetsialistidele Aharoni ja tema poegade rõivaste valmistamise kohta. Seni on küll juttu ainult Aharonist.

Me rääkisime juba sõnast me'íl, et sellel on sama tüvi mis sõnal me'ál (ülalt), see tähendab, et see on mingi ülerõivas. Ma püüdsin leida adekvaatseid venekeelseid tõlkeid. Tavaliselt tähistatakse seda rõivast sõnaga ríza, mis ei ole enamikule tänapäeva lugejatele kuigi arusaadav sõna. Võtkem me'íli lihtsalt kui mantlit, kui ülerõivast.

Nõnda pannakse me'íl selga üle pea. Ja siin räägitakse sellest, milline peab olema peaava. Kogu kaelus, mis on preestri mantlil, preestri ülerõival, on tehtud nii, et riie on keeratud sissepoole ja pealt overlokiga töödeldud (kui tänapäeva keeles öelda), et kaelus oleks tugev ega rebeneks, sest kohen ei tohi lasta oma rõivastel rebeneda. Muidugi võivad need, kes on lugenud Brit hadašát, minult küsida: aga kuidas siis ülempreester rebestas oma rõivad (Matitjahu 26:65)? Ta ei rebestanud neid rõivaid, sest Rooma valitsemise ajal anti need rõivad välja ainult teenistuspäevadeks. Aga tavalistel päevadel oli preester tsiviilriietes, millised need tol ajal ka poleks olnud, ei olnud teenistusriietes ega mundris.

Punane värv kurvil teatud valgustuse korral peegeldub, murdub nagu sinine. Paljud keskaja kunstnikud märkasid seda. Ja antiikaja kunstis lisati punasele värvile sageli sinist, et rõhutada selle punasust. Seepärast on siin justkui granaatõun, aga selle värv ei ole päris punane, see on tõepoolest selline täpiline, varjunditega, sellele lisandub helesinine värv.

Mis on granaatõun? Paljudes idamaistes kuningriikides oli granaatõun (kuna vili justkui omab krooni, justkui kannab krooni) kuningavõimu sümbol. Granaatõun sarnaneb krooniga kuninga peaga, seepärast kaunistati granaatõuntega paljusid kuninglikke aksessuaare rahvastel, kelle keskel Iisrael elas.

 Sellega seoses on huvitav, et granaatõun kinnitatakse siin rõiva alläärele, ja selles võib näha vihjet sellele, et preesterlus tõuseb kõrgemale kuningriigist. Preestril on justkui kõigi maiste kuningate kroonid oma rõiva alläärel sel hetkel, kui ta läheb Kódeš Kodašími sisse ja astub Kõigekõrgema ette. See tõstab ta palju kõrgemale tasemele kui kõik kuningad, ja see on Lähis-Idale ühine kontekst. Aga peale selle on tähtis, et granaatõun on imeline vili, mis on paljuski saanud Iisraeli rahva sümboliks. Granaatõun on täis seemneid samamoodi, nagu mitsvótest (käskudest) täis juudid on täis voorust. Seepärast granaatõun ei kolksu, nagu täis topitud kann ei kolksu, ei kõlise, kui sellega püüad kolistada.

Teiselt poolt, münt tühjas kannus kõliseb. Aramea keeles on selline vanasõna: „Istará satír belóga kiš-kiš karíja: üks astari suures kannus karjub kiš-kiš, see tähendab kõliseb“ Peetakse silmas seda, et inimene, kes teab vähe, kelle peas on kaks-kolm mõtet, on väga lärmakas. Ja Iisraeli rahvas koosneb tarkade tõlgenduses kahest osast: õigetest, kes on täis nagu granaatõun, ja neist, keda on kõige rohkem kuulda, aga kellel ei ole käske nii palju. Ja seepärast need preestri alläärel segunevad: osa neist, kes lärmavad, – kellukesed, osa neist, kes on täis, – need on granaatõunad.

Kui me teeme sellise kaunistuse granaatõuntest ja kellukestest, kui Aharon ei tule Pühasse ainult õigete esindajana ega ainult kurjategijate esindajana, kui rahva mõlemad osad – nii õiged kui ka need, kes ei ole veel kuigi õiged – mõistavad, et neil on vaja esindust Kõigekõrgema ees, siis ainult siis, ainult esindades kogu rahvast, ei sure Aharon. Seepärast on tema me'íli äärel, tema ülerõiva äärel, juba olemas, ta on juba võtnud, ta on juba endaga kaasa kandnud ka lihtsaid iisraellasi, kes ei paista silma õigsusega.

Siin on vist kõige õigem koht rääkida ühest väga tuntud legendist. Legendist, mille kohaselt sel ajal, kui ülempreester sisenes Kõige Pühamasse, seoti tema külge kuldne kett, et kui ta seal sureb, saaks teda välja tõmmata. Millegipärast seostatakse seda legendi sageli kellukestega tema me'íli äärel: kui kellukesed lakkasid helisemast, tähendab, et temaga juhtus midagi. On üks oluline detail, mis näitab, miks see on legend. Ülempreestril oli keelatud kanda enda peal midagi metallist, kui ta sisenes Kõige Pühamasse. See on Toora otsene keeld. Preester ei pane selga me'íli (just seda rõivast, millest me räägime), kui ta siseneb Kõige Pühamasse. Ta siseneb sinna ainult nelja alusrõivaga, seepärast ei saa tema külge siduda mingit köit, kuldset ketti. Peale selle, kui oletada, et preester suri Kõige Pühamas, siis pühadust seal enam ei ole. Surnud keha on roojane, paik on rüvetatud ja pole mingit probleemi sinna siseneda. Ka remondiks, mingiteks muudeks töödeks polnud mingit probleemi Kõige Pühamasse siseneda: kui inimene on näiteks maaler, siis oli juhtumeid, kus sinna võis siseneda. Kõige Pühamasse siseneda oli ohtlik just teenistuseks, töö jaoks, mis ei olnud inimese omaiVene keeles on siin lühike väljend „mitte oma töö jaoks“, mida võib mõista mitmeti (näiteks töö, mis ei kuulu inimese ülesannete hulka). See on tõlgitud sõna-sõnalt.. Loomulikult, kui, hoidku Jumal, preester suri Kõige Pühamas, võis sinna siseneda ja mingit ketti polnud vaja. Legend ketist ilmub kogumikus, mida nimetatakse Tikunei Zohar (Zohari parandused). See pärineb meie ajaarvamise XIII–XIV sajandist, ja võib julgelt öelda, et see on siiski legend, sest varastes allikates sellist asja ei ole. See on natuke kõrvalekalle meie teemast, kuid tahaksin seda öelda.

36. salmis loeme teisest esemest, mis peab olema Aharoni peal:

Sõna tsits võib tõlkida kui harjake, midagi ülespoole turritavat. Mõnikord tõlgitakse seda sõna kui laudake. Kuid on arusaamatu, kuidas saab laudake olla puhtast kullast. Mina tõlkisin sõna tsits kui plaat.

Algupäraselt, ajalooliselt, tehti sellesse plaati kolm ava, nendest tõmmati läbi sinine niit, ja nii kinnitati plaat peakatte külge, see (niit) seoti kuklal kinni.

Me ei tea väga hästi, kuidas on ehitatud peakate, mida me juba nimetasime turbaniks või mingiks peasidemeks (28:4). On palju erinevaid jooniseid ja palju erinevaid rekonstruktsioone, kuid konkreetseid, tõsisemaid, peenemaid juhiseid ei ole.

Seega on kohenil laubal kuldne plaadike kirjaga „Pühadus ISSANDALE“. Milleks seda vaja on, loeme 38. salmis.

Hämmastav asi. Aharon, kui ta kannab enda peal kuldset plaati kirjaga „Pühadus ISSANDALE“, saab kõigiks patuohvriteks, korraga kõigiks patuohvriteks, pühitsusteks patu eest, mille Iisraeli rahvas tõi. Ta kujutab endast tohutut, ajas ja ruumis ühendatud Iisraeli rahva ohvrit. Loomulikult ei ole see sõnasõnaline mõiste.

Kui öeldakse, et „plaat on pidevalt tema peal“, siis peetakse silmas just teenistuse aega. Ta ei käi sellega turul. Iga kord, kui Aharon seisab Kõigekõrgema ees, on see, nagu seisaksid kõik Iisraeli ohvrid Tema ees.

Nende kolme eseme kohta ei ole konkreetseid juhiseid, kuidas neid teha.

Selle salmiga lõpeb Aharoni rõivaste kirjeldus. Me oleme teiega väga kaua lugenud sellest, millesse Aharon riietub. Toora pühendab, nagu me näeme, palju rohkem ruumi Aharoni rõivaste kirjeldamisele kui isegi maailma loomisele, justkui oleks Aharoni riietamine keerulisem kui maailma loomine. Kuid maailma lõi Kõigekõrgem Ise, aga Aharoni peavad riietama osavad meistrid Iisraeli rahva seast. Milles on eripära, milleks on vaja nii täpseid, nii üksikasjalikult kirja pandud rõivaid? Me teame, et maailm läks katki Adami pattulangemisega, tekkis lõhe taevase ja maise vahel. Kui me loeme Aharonist, me teame, mida me temas ehitame. Me räägime inimesest, kes otsekui skafandris või akvalangis hakkab sisenema Kõige Pühamasse, on võimeline tõusma taevasse. Aga siin loeme peale selle, et ta kannab ka enda peal patte, kannab enda peal kogu rahva ohvreid. Ja selleks, et see töötaks, et inimene, kes sellega tegeleb, jääks ellu, on tal vaja peenelt läbimõeldud erirõivast, ja sellest Kõigekõrgem tegelikult räägibki.

Edasi loeme, millesse riietuvad lihtsad preestrid, Aharoni pojad.

Lihtsatel preestritel on teistsugused peakatted – migbaót (sõna giv'á tähendab küngas), kõrged peakatted, omamoodi silinderkübarad. Lihtsatel preestritel on rõivad lihtsamad, kuid needki on ülevuseks ja auhiilguseks. Iga inimene ülistab Kõigekõrgemat. Aga preester kui inimene, kes on siiski kutsutud, olgugi lihtsa preestrina, teenima Templis, peab kahtlemata olema riietatud väärikusse ja toredusse.

Iga määramine teenistusse algab võidmisega: nii kuninglik kui ka preesterlik. Kuningad, kes on kuningate järeltulijad, ei vaja võidmist – nad on juba võitud. Üks selgitustest, miks Mašiahi nimetati võituks, on selline, et tema, olles kuningas Davidi pärija, troonile määratud, sündis juba selle võidmisega. Kuid kohenit tuleb koheni teenistuse päris alguses võida.

Toora rääkis kolmest Aharoni poegade rõivaosast: särgist, vööst ja peakattest, kuid rääkis neist vähe, seepärast me ei anna neile üksikasjalikke kirjeldusi. Edasi, kui me puudutame juba rõivaste valmistamist ennast, püüan ma tuua kirjeldusi, mis on olemas hilisemates allikates. Neid on raske nimetada usaldusväärseteks, kuid need on huvitavad oletused, me räägime sellest kindlasti. Räägime nüüd ka neljandast esemest.

Preestritele tuleb teha aluspesu osa, mis sarnaneb lühikeste pükste, ujumispükste või laiade aluspükstega, et katta nende alastust. Siin on oluline märkida, et Lähis-Ida meesterõivastuse puhul alastuse katmine, see tähendab aluspesu – see ei ole iseenesestmõistetav, see on väga kallis rõivas. Seda tuleb ju pidevalt vahetada, pesta ja erilisel viisil hoolitseda hügieeni ja puhtuse eest. Ja enamiku arvates – kes seal ikka vaatab? Seepärast näitab vajadus teha preestritele selline rõivas, et nad on erilise, pingsa tähelepanu all, Kõigekõrgem vaatleb neid igast küljest. Ja vaat loomulik vastuväide, mis tekib sageli mitte ainult preestrite suhtes, vaid ka igapäevaelu suhtes: kas Kõigekõrgem siis ei näe, mis meil seal pesu all on? Kas Ta tõesti ei näe pidevalt meie alastust? Kõigekõrgem on kahtlemata Kõiknägija, ja Ta võib näha kõike. Samal ajal on Ta küllalt delikaatne, et mitte vaadata meie alastust seal, kus me ei püüa seda näidata. Seepärast pakub Kõigekõrgem siin meile, et me kataksime oma alastuse mitte selleks, et selle nägemisest mitte solvuda, vaid eelkõige meie väärikuse säilitamiseks.

See tähendab, et nad ei kanna pattu selle eest, et nad lähevad Pühasse ja tõusevad altari juurde. Just sellises rüüs tohivad nad seda teha, ja see ei ole patt.

Niisiis, me lugesime Aharoni ja tema poegade rõivaste kirjeldust. Aharoni rõivaste kirjeldus on antud väga hoolikalt, see ei ole mitte ainult Aharoni, vaid ka iga ülempreestri rõivaste kirjeldus – peamise eestseisja Iisraeli rahva ja kogu maailma eest. Aharoni poegade rõivaste kirjeldus on antud vähem üksikasjalikult. Kuid see kõik koos on tööriietus, mis võimaldab Iisraelil suhelda Kõigekõrgemaga, ja just seepärast pööratakse sellele nii suurt tähelepanu. Me lugesime ka sellest, et Aharon peab olema võitud, läbima võidmise, et olla pühitsetud teenistusse.

Jumala abiga jätkame nädalalõigu Tetsave uurimist ja loeme Šemoti raamatu 29. peatüki algusest. Nädalalõigu eelmistes lõikudes lugesime juhiseid, mida Kõigekõrgem annab osavatele käsitöölistele rõivaste valmistamise kohta Aharonile ja tema poegadele, et neid saaks pühitseda preesterluseks. Selles peatükis räägib Kõigekõrgem juba otse Mošega ja annab juhised temale endale. Ja need juhised on selle kohta, kuidas teha peaaegu lihtsast iisraellasest nimega Aharon ja tema poegadest preestrid Iisraeli rahvale (või kuidas teha inimesest preester).

 Sõnal davár on väga lai tähendus (ja me oleme sellest mitu korda rääkinud) – see on kõne, tegevus, mingi teema, mingi sündmus. Antud juhul on see tegevus.

Pühitseda neid – keda? Teha nendega – kellega? Jutt on Aharonist ja tema poegadest. See on juhis selle kohta, kuidas tuleb toimida Aharoni poegadega ja Aharoni endaga, et teha neist preestrid Kõigekõrgemale.

Võta üks härg, härja poeg – millest on jutt? Sellest, mida me tema kohta teame, et ta on tõupuhas härg, ilma igasuguste mitmesuguste lisanditeta, mis oli tol ajal üsna levinud. See tähendab, võta tõeline, puhtatõuline härg.

…ja kaks puhast talle. Niipea kui meil tekib selline kirjeldus, tahaks kohe mõista: mida see siis tähendab? Ja kommentaatorid ütlevad erinevalt. Näiteks nii: „Härg – see on lepitus kuldvasika patu eest. Kõigekõrgem näeb selle ette, et see tuleb. Üks jäärakestest – see on lepitus Aharoni patu eest, teine – pühitsemine, pühitsemisohver.“ Teised väidavad: „Härg – see on tõepoolest kuldvasika eest. Üks jäärakestest – see on põletusohver, teine – pühitsemine.“ Kolmandad ütlevad: „Noh, kuldvasikal pole siin vist mingit pistmist. Härg tähendab Avrahami, sest Avrahami kohta on öeldud: ‚Ja ta jooksis karja juurde, sarviliste suurte kariloomade juurde.‘ Aga kaks jäärakest tähendavad õigupoolest Jitshakit ja Jaakovit. Seega sümboliseerivad härg ja kaks jäärakest Esiisasid.“ On ka selliseid, kes ütlevad, et selles ohvriannis on midagi prohvetlikku. Aharonil oli neli poega: Nadav, Avihu, Elazar ja Itamar, kuid ainult Elazar ja Itamar teenivad lõppkokkuvõttes preestritena, Nadav ja Avihu hukkuvad. Seepärast sümboliseerib antud juhul ohver nende kommentaatorite arvates Aharoni ja tema kahte poega, kes jäävadki preestriametisse.

Raske on valida mõnda neist variantidest, ja üldse, ma arvan, et need variandid tekivad siis, kui me ei taha leppida, ei nõustu leppima sellega, et nii ütles Kõigekõrgem, et see on Tema tahe ja milleski, kusagil on see meile mõistetamatu. Meil on vaja meile mõistetavat seletust. Mul on seda ka vaja. Kuigi ma mõistan, et see on natuke „lapsepõlv“. Me oleme Tema lapsed, ja Tema armastab, kui me jääme lasteks. Seepärast võib valida loetletute hulgast või leida oma enda tõlgendusvariandi.

Me saime teada, mida oli vaja võtta loomariigist. Edasi loeme:

Léhem matsót – see on sõna-sõnalt hapnemata leib. Tegelikult on need jahust leivad, mida keedetakse keevas vees, ja seejärel küpsetatakse neid omapärasel ümberpööratud pannil ja praetakse natuke õlis. See on esimene leivaliik, mida tuleb võtta.

Teist leivaliiki nimetatakse halját matsót (mage rõngassai või mage päts). Seda valmistatakse jahust, mis segatakse eelnevalt õliga, ja seejärel küpsetatakse. See on eraldi valmistamisretsept.

Ja kolmas leivaliik, mis tuuakse, mille Moše peab võtma, – see on rakikéi matsót (magedad lameleivad). Neid küpsetatakse ilma õlita. See on jahu ja vesi, kuid seejärel, kui need kokku laotakse, määritakse need õliga. Kommentaatorid ütlevad: „On selline vana traditsioon, et lameleivad määriti õliga, neile joonistati selline nurgeline täht kaf või kreeka täht lambda, mis sümboliseerib ühelt poolt, nagu täht kaf, sõna kohén esimest tähte, ja teiselt poolt viitab see Aharoni õnnistusele, mis toimub kaheks jagatud sõrmede rühmaga, käe erilise asendiga, milles samuti võib näha sellist lambdat või tähte vi (v), või nurgelist tähte kaf, kuidas kellelgi kujutlusvõime lubab.“ Kuid need on kommentaatorid, aga lihtne tekst räägib sellest, et tuleb võtta kolm liiki lameleibu. Jällegi ütlevad kommentaatorid, et igat liiki lameleibu kümme tükki.

Kolme liiki lameleibu võrreldakse kolme mõõdu jahuga, mille Avraham käskis Saral sõtkuda. See tähendab, kommentaatorid püüavad leida siin kirjeldatavatele ohvri koostisosadele paralleele juudi ajaloos, ja kõik viiakse tagasi Avrahamini. Esimene söömaaeg, milles osalevad taevased ja maised, peab kommentaatorite arvates, tarkade arvates, leidma paralleele ka ülejäänud söömaaegades.

Kõik kolmkümmend lameleiba tuleb panna korvi: kolm liiki lameleibu, igat liiki kümme tükki (nagu me ütlesime, kümme tükki – see on kommentaatorite arvamus).

Pange tähele, et 3. salmis on lameleibade kohta kirjutatud, et need tuleb lehakrív (ohvriks tuua), vehikravtá (ja tõid need ohvriks). Ja 4. salmis näeme jälle paralleeli, millest ma juba varem rääkisin – vetakrív el-pétah (lähenda sissepääsu juurde) Aharon ja pojad. Üks ja sama tüvi (kuf-reš-bet) – ohvriks tuua ja lähendada. Näib, et nii üks kui teine tuuakse ohvriks või nii üks kui teine lähendatakse.

Aharon ja pojad tuleb veega pesta. See tähendab, ilmselt ei pea Moše neid nuustikuga pesema. Ta peab käskima neil end pesta või minema koos nendega mikvesse, variandina. Samuti on erinevaid mõistmise variante, ja nagu sageli juhtub, on ka täiesti vastupidiseid arusaamu. Ja selleks, et olla järjekindel, toon ma sellise arusaama varsti samuti ära.

Kõigepealt riietub Aharon ülempreestri rõivastesse. Meie loetelust on välja jäetud (ja kommentaatorid täiendavad seda), et esimese rõivana tulevad mihnasájim (mihnase-vád) ehk püksid, šortsid, millest me rääkisime 28:42 juures. Kuid jälle: tekstis seda ei ole, võib lihtsalt meeles pidada, et need peavad seal kusagil olema. Tagasihoidlikkusest ei ütle Toora: „Aga sina pane Aharonile püksid jalga.“

 Moše aitab seega Aharoni riietuda. Võib öelda (kui rakendada idamaist traditsiooni), et kui inimesel olid orjad, aitasid nad teda teha mingit tööd, mida inimene oleks võinud teha ka ise, kuid oli kombeks, oli eriti auväärne, et see töö tehti orjade kaudu. Võimalik, et nii pesemist kui ka riietamist võib siin mõista nii, et Moše laskub alandlikult orja tasemele ja peseb Aharoni ja tema poegi siiski ise, ja ise ka riietab neid.

Kommentaatorid ütlevad, et Moše pidi seitse korda piserdama kõigepealt riistu, altarit ja kõiki anumaid, mis on Templis. Seejärel valama teatud koguse Aharoni pähe, kandes talle õli silmalaugude vahele, ninajuurele ja pealaele nii, et see voolaks mööda otsaesist alla. Ja jällegi ütlevad kommentaatorid, et õli allavoolamine pidi toimuma sama tähe lambda või kaf kujul. Kuid nii ütlevad kommentaatorid, ja nad tuginevad mingile oma arusaamale. Eitamata öeldut, võin ainult täpsustada, et tekstis otseselt seda ei ole.

Mida tähendab täitsid käe? Sõna malé tähendab täis, sõna jad – käsi, see tähendab „täiskäestas“, täpne vaste vene sõnale upolnomotšil („volitas“)iAutor teeb siin sõnamängu: tema uus sõna „täis + käsi“ on ehitatud samamoodi nagu vene sõna, mis tähendab „volitas“ ja koosneb osadest „täis“ ja „võim“. Seepärast on see vene sõna tekstis alles koos tõlkega ning sõnamäng on edasi antud sõnadega „täiskäestas“ ja „täiskäestused“.: sa täitsid nende käe jõuga, sellest hetkest on neil kõik kohenivolitused („täiskäestused“) ja nad võivad täita kõike, mida kohen peab täitma. Selle järel: 

Milleks see on vajalik? Selleks, et härg lihtsast lihast ja tapmine lihtsast tapmisest muutuks preesterlikuks tapmiseks. Härg saab kõigepealt ohvriks määratud härjaks ja alles seejärel ta tapetakse. See tähendab, võib öelda, et Aharoni ja poegade käte pealepanemise kaudu hakkab härg seisma Kõigekõrgema ees, ja just Kõigekõrgema ees seisjana ta tapetakse.

Altari sarved – need on needsamad eendid, millest me rääkisime, need asuvad altari neljas nurgas. Kui Aharon võitakse õliga, siis altar võitakse nii õli kui ka verega (me rääkisime juba sellest, et selline talitus osutab teatud sugulusastmele, sugulussidemele, „vennastumisele“ Kõigekõrgemaga, et meie Kõigekõrgemaga, kohanim Kõigekõrgemaga oleksime ühest verest).

 Keeruline anatoomiline salm. Oluline on pöörata tähelepanu sõnale hélev (rasv), seda mainitakse siin mitu korda. Tooras on keeld tarvitada siserasva: rasva, mis katab sisikonda, ja rasva, mis on neerudel. Ja just seda nimetatakse sõnaga hélev. Ma olen kokku puutunud sellega, et paljud arvavad ekslikult, et keelatud on igasugune rasv. Ei, mitte igasugune rasv. On rasv, mis katab ribisid (šumán), näiteks lamba ribikestel; on rasvsaba rasv (alja). Mõlemaid neid rasvaliike võib loomulikult toiduks kasutada, ja neid kasutatakse. Toiduks on keelatud ainult hélev.

Selles salmis loeme, et Mošel kästakse võtta kogu hélev, kogu siserasv, mis katab sisikonda, kõhtu, ja see kile, mis katab maksa, ja kaks neeru, ja rasv, mis on neerudel, ja tuua need põletusohvriks altaril.

See teine jäär on pühitsusohver rahva poolt, selle toob Moše, see on selline ainulaadne juhtum (me räägime veel Moše staatusest). Moše toob selle kui pühitsustalle, ja me jätkame sellest edaspidi veel üksikasjalikult rääkimist.

Jätkame nädalalõigu Tetsave lugemist 29. peatüki 19. salmist. Eelmises lõigus hakkasime lugema juhendit – juhist selle kohta, kuidas Moše peab pühitsema Aharoni ja tema pojad koheniteks. Hämmastav protsess, mis võimaldab lihtsast inimesest (võib-olla mitte päris lihtsast, nagu oli Aharon) teha koheni – inimese, kes suudab kohtuda pühadusega ja mitte surra, inimese, kes suudab kohata pühadust oma igapäevaelus. Kõigekõrgem käskis selleks valmistada kolm looma – kaks jäärakest (talle) ja ühe härja – ja 30 lameleiba. Eelmises lõigus lugesime ühest tallest ja härjast. Ja nüüd hakkame lugema jätku kolmandast, kõige erakordsemast jäärast, mida Iisraeli rahvas on iial ohvriks toonud.

Me rääkisime sellest, et kui kohen paneb oma käed ohvri peale, saab ohvrist Kõigekõrgema ees seisja, see „delegeeritakse“ seisma rahva eest. Sel juhul pandi ohvri peale mõlemad käed. Kui inimesele antakse mingi uus ülesanne, kui muudetakse tema staatust, seatakse ta teenijaks või midagi sellesarnast, pannakse tema peale kaks kätt. Kui ta aga läheb mingi missiooniga, mis ei muuda tema teenistuse olemust, pannakse üks käsi.

On teatav vaidlus selle üle, mida tähendab sõna tenúh? On selge, et see on mingi kõrva osa. Enamik kommentaatoreid kaldub arvama, et see on kõrvalest, kuid mõned ütlevad, et see on kõhreke, mis on kõrva keskel.

Vaat sellise pühitsemise tuli Aharonile ja tema poegadele teha. Loomulikult ei saanud kõigi kommenteerimise aastate jooksul olla nii, et kommentaatorid poleks püüdnud mõista, millest siin jutt käib, miks just need kehaosad? Kõige lihtsamad kommentaarid räägivad sellest, et need on võidmiseks kõige mugavamad kohad, see on inimese piiride võidmine. Lihtsalt võiti Aharoni ja poegade servi kolmes mugavas kohas.

Raamatu „Hesed le-Avraham“ (Halastus Avrahamile) autor rabi Azulai jutustab sellise midraši: kui Jaakov kurameeris Raheliga, kartis ta, et Lavan teeb mingi kavaluse, ja võib juhtuda, et pulmaööl ei ole temaga Rahel, vaid keegi teine. Ja Rahel andis talle märgid. Ta ütles: „Ma puudutan su kõrvalesta, su käe pöialt, su jala suurt varvast, nii sa tead, et see olen mina.“ Hiljem jagas Rahel õdelikult neid märke Leaga (kui nägi, et teda antakse vägisi ära), et Lea ei jääks häbisse. Selline midraš, selline pärimus, kuid meile on oluline nende kolme elemendi kordumine.

Teised, varasemad kommentaatorid rääkisid sellest, et ebapuhas jõud, mingid ebapuhtad vaimud, mis on suunatud kuulmise vastu, informatsiooni vastuvõtmise vastu (kõrvad – need on kuulmise instrument, „usk tuleb kuulmisest“), mis on suunatud informatsiooni õige analüüsi, õigete tegude (käed) ja õigete kavatsuste (jalad) vastu, need kleepuvad inimese külge just nendes kohtades: kõrvalestal, käe pöidlal ja jala suurel varbal. Seepärast, selleks et puhastada inimest (antud juhul – Aharoni) deemonlikest mõjudest, puhastati teda sel viisil.

Teised kommentaatorid ütlevad, et üldse jétser ha-rá (kuri kalduvus), justkui marionetti nööridest, hoiab inimest nendest kolmest punktist, sest ta juhib mitte keha, vaid néfeš (hinge), ja talle neist kolmest punktist piisab. Ta juhib inimese hinge, ja juba hing valitseb inimest. Seepärast ütlesid kommentaatorid: „Selleks, et vabaneda patusest kirest, et lähedusajal abikaasaga eostamine ei oleks kirglik, vaid just pühaduses, pidi naine puudutama kõrvalesta, käe pöialt, jala suurt varvast.“ Vaat selliste müstiliste omadustega varustati (või olid algusest peale varustatud) need kolm punkti kehal.

Sarnane kirjeldus on ka naaberrahvastel: sumeri ja akadi müütides räägitakse samuti sellest, et mingid kurjad jumalad torkavad nooli või viskavad viskeodasid inimkeha nendesse osadesse. Ja on täiesti võimalik, et meil on siin võimalus mingil moel piiluda inimkeha saladuste sügavustesse. Kõik see on kahtlemata väga huvitav, ja seda kõike ei saa üheselt võtta ja kõrvale heita, seepärast ma seda siin ka toon. Kuid tuleb meeles pidada, et midrašid ja müstilised tõlgendused – need on inimlikud katsed (olgugi väga tarkade inimeste omad) tungida Toora sõnade mõttesse. Samal ajal on elemendid ise – kõrvalest, pöial ja suur varvas – püha Toora sõnad, ja need ei ole juhuslikud, pole juhus, et Kõigekõrgem käskis Mošel valida just need kohad.

Edasi on kirjutatud: ja kallasid verega üle kogu altari. See tähendab, toimub sugulaseks saamine, koheni ja altari sidumine. Altar – see on ka Kõigekõrgema laud. Jälle toimub „vennastumine“, koheni ja Kõigekõrgema sidumine.

Sellega lõpeb Aharoni, tema poegade ja tema riiete pühitsemine.

Siin kirjeldatakse ohvri šelamím, leppimisohvri, leppimise Kõigekõrgemaga, tükeldamist. On erinevaid ohvriliike, mis erinevad selle poolest, kuidas neid tuuakse, ja selle poolest, kuidas neid süüakse. Ohvrit šelamím söövad kolm rühma: altar (seda, mis jääb altarile, sööb tinglikult öeldes Kõigekõrgem, kuigi Tema ju ei söö), kohen, kes ohvri toob, ja ohvri omanik. Ja nii sõlmitakse rahu. See söömaaeg on leppimise söömaaeg.

Siin ütleb Kõigekõrgem Mošele, et ta võtaks need rahuohvri osad, mis on algusest peale määratud Kõigekõrgemale, altaril põletamiseks. Need on rasv ja rasvsaba, ja rasv, mis katab sisikonda (ma juba rääkisin sellest, et rasval on erinevaid nimetusi, ja vaat siin näeme kahte – sisemine rasv (hélev) ja rasvsaba (aljá)), ja pindmine kile, mis katab maksa, kaks neeru ja neerurasv, ja šok (sõna, ilmselt oleks õige tõlkida kui parema jala säär). Ja mida nendega tuleb teha? Veel tuleb neile lisada leivad:

Me rääkisime juba kolmest leivasordist, mis on korvikeses. See tähendab, tuleb võtta just need lihatükid ja leivad korvist, mis on Kõigekõrgema ees. 

Siin kasutatakse sõna tenufá – võib öelda vehkima, tuules lehvitama, viipama. Samast tüvest on näiteks sõna menifá (lehvik). Meie juhul on see selline kõigutamise viis: üles, alla, paremale, vasakule, kõik koos, teineteisel käest kinni hoides. Antud juhul on need Moše, Aharon ja pojad, kuid edaspidi, kui hakatakse ohvreid tooma, toob kohen oma osa ja altari osa, omanik – oma osa. Igaüks, hoides oma osa, vehib sellega õhus: üles, alla, paremale, vasakule, tõstab seda oma kätel. See on omamoodi leppimise komme. Ja kujutatakse ette, et Kõigekõrgem teiselt poolt võtab meid kätest kinni, ja me koos Temaga kõigutame, lehvitame seda ohvriosa. Ja see ühine „tants“ alustab leppimise protsessi meie vahel. Me tunnistame, et meie vahel sõlmitakse rahu, et sellest hetkest hakkame rahumeelselt kooseksisteerima.

Kui hämmastav see ka pole, ma arvan, et enamik meist ei ole mitte ainult näinud, vaid ka ise osalenud sarnases protsessis. Kui väikesed lapsed võtavad teineteisel väikesest sõrmest kinni ja ütlevad (kui see on vene keeles): „Lepi ära, lepi ära ja enam ära kakle.“ Kui see on ivriidi keeles, ütlevad nad: „Šólem, šólem – le-olám, brógez, brógez (see on lastesõna) – af-pa'ám“ („Rahu, rahu – igavesti, tüli, tüli – mitte kunagi“). Ja samuti kõigutavad nii sõrmi igas suunas. See on peegeldus leppimiskommetest, mis on olemas ka väga iidsetel rahvastel, kuid on tänapäeval säilinud peamiselt laste tasandil. See on väga-väga sarnane komme. Mida see tähendab, on näha ingliskeelsest variandist. Vene keeles öeldakse: „Kui sa kakled, siis ma hammustan“ või midagi muud (on erinevaid kaitsva iseloomuga variante). Inglise keeles öeldakse: „Pinky swear, hope to die“ („Hoiame väikesed sõrmed koos või tahad sa ilma selleta jääda?“ – nii võib umbes tõlkida). Vaat nii me sõlmime lepingu. Me sõlmime Sinuga rahulepingu, kuid kui minu poolt läheb midagi valesti, siis võib mind „tükeldada“ nagu seda õnnetut, õnnistatud jäärakest. Õnnistatud – sest mitte iga jäärake, kes karjas jalutab, ei saa olla see ajalooline jäärake, inimese ja Jumala vahelise leppimise eelkuju.

Edasi, 26. salmis, loeme jätku sellele, mida tuleb ohvriga teha. 

Tavaliselt me teame, et rinnatükk (hazé) ja parem säär (šok) – need on need osad, mis kohen rahuohvrist saab. (Nagu ma juba ütlesin, rahuohvrit „söövad“ altar, kohen ja ohvri omanik). Antud juhul saab rinnatüki Moše, justkui täites koheni rolli. Mõned kommentaatorid ütlevad: „Siin täidab Moše preestrite preestri rolli, ta on kohen ha-kohaním. Selline ühekordne funktsioon, mis juhtub üks kord elus. Üks kord inimkonna ajaloos.“ Teised räägivad sellest, et tõepoolest on koheni funktsioonid preesterluse enda tekkimise ajal, see tähendab sel esimesel ja ainsal korral, jagatud. Aharon – see on anum, mida pühitsetakse, Moše – see on valgus, omapärane „katseklaas“ preesterlusega, mis täidab Aharoni. Moše on seega Aharoni teenistuse sisemine olemus, kohen mitte liha järgi, vaid oma sisemise olemuse järgi, oma täidetuse järgi. Ja ta võtab endale oma ohvriosana just rinnatüki. Mitte teist osa, mis kuulub preestrile ja mida nimetatakse šok (säär). Sellest loeme edasi: 

See tähendab, siin ütleb Kõigekõrgem, et mitte ainult seekord, vaid kõigiks aegadeks saavad Aharoni pojad ja Aharon, kuni ta elab, oma osa ohvrist. Sõna terumá (me rääkisime, see oli eelmise nädalalõigu nimi) – see, mida kergitatakse, see, mida tuuakse ohvriks, ja kohanim saavad hazé (rinnatüki) ja šok (sääre) ohvrist kõigiks aegadeks.

See tähendab, Kõigekõrgem ütleb siin: „Vaat need osad on igavese seadusena määratud Aharonile kui osa kergitamisest, mida Iisraeli pojad kergitavad kergitamiste hulgas ISSANDALE.“ Juba ette on selge, kuidas jäärakest jagada. 

See tähendab, Aharonile järgnevaid poegi, poegade poegi ja lapselapselapsi ei ole vaja eraldi võida. Kuid riided ise on neile võidmiseks ja volituste üleandmiseks. Kuidas see hakkab toimuma? 

See tähendab, selleks et end pühitseda ja selleks et saada koheniks, võituks ja volitatuks, ei pea järgmise põlvkonna kohen läbima kogu seda protseduuri, kuid tal tuleb seitsme päeva jooksul neid riideid selga panna. Nii treeniti Templi aegadel koheneid, ja seitse päeva enne Templisse sisenemist Jom Kippuril olid tal omamoodi proovid.

31. salmis pöördume tagasi oma jäärade juurde:

31.Võta see täitmise jäärake (sulle kuuluvad osad) ja keeda tema liha pühas paigas.

 See tähendab, kuna see on püha toit, ei tohi seda võtta koju toidukarbis ja soojendada kodus mikrolaineahjus. Ei, seda tuleb süüa siseõues.

Püha toitu ei sööda ei külmalt ega soojendatult, ja seda ei saa kõigiga jagada.

 See tähendab, sellist protseduuri, mille me teiega siin ja eelmises lõigus läbi lugesime, tuleb teha ja korrata 7 päeva jooksul.

Peale selle tuleb veel ette valmistada altar, ja 36. salmis loeme altari ettevalmistamisest:

Pöörake tähelepanu huvitavale kokkulangevusele, huvitavale seosele. Sõnad hatát (patuohver) ja hittetá (puhastas, steriliseeris), tänapäeva heebrea keeles – hitúi (steriliseerimine, täielik puhastamine), kirjutatakse täiesti ühtemoodi. Het (patt) ja lehaté (puhastama, steriliseerima) – need on lähedased, sisuliselt ühetüvelised sõnad.

Altarit võitakse samuti õliga, nagu me sellest juba varemgi rääkisime.

 Millest saab altarit lepitada? Mida see altar siis küll tegi? Ja milleks vajab ta lepitust, kui ta on üldse elutu? Jutt on sellest, et võib-olla annetati sellele midagi, mis oli saadud ebaausal teel. Võib-olla keegi andis varastatud vanarauda või tõi vale puujupi. Ühesõnaga, selleks et see altar oleks puhas, tuleb täita kõik protseduurid. Seepärast pühitsetakse teda seitse päeva. Niisiis, seitse päeva toimetad sa altari lepitust.

Ja see altar on superpüha. Originaalis on kódeš kodaším, kuid see ei ole seotud Kõige Pühamaga. Siin kódeš – püha, heledaks tegeviVene keeles seisab siin sõna, mis tähendab „heledaks tegev“; võimalik, et mõeldud oli väga sarnast sõna „pühitsev“. Tõlgitud on sõna-sõnalt. ja pühaks tegev. Miks nii? Sest edasi on kirjutatud kol-hannogéja bammizbéjah jikdáš (igaüks, kes puudutab altarit, saab pühaks). Esemel tekkis hämmastav omadus – pühitseda kõike, mis teda puudutab. Ja sellest räägitakse Tooras veel palju.

 Eelmistes peatükkides, eelmistes vestlustes rääkisime Kohtumise telgi ja altari ehitusest ning kohenite – Aharoni ja tema poegade – pühitsemisest. Selles meie lõigus räägime kohenite esialgsetest kohustustest, sellest, milleks neid koheniteks pühitsetakse, millised ohverdamisega seotud kohustused neil on. Niisiis, loeme 29. peatüki 38. salmist.

 Kui me räägime heebrea keeles vanusest ja tahame öelda, et inimene on näiteks kakskümmend kuus aastat vana, ütleme, et ta on kahekümne kuue poeg – ben esrím vešéš. Aga aastane jäär on aasta poeg. Seepärast, kui me loeme kevasím bene-šaná (jäärad – aasta pojad), siis need on aastased jäärad. See tähendab, päevas tuleb tuua kaks aastast jäära, iga päev.

See tähendab, et vahetult enne koitu tapsid preestrid jäära, ja koiduga tuli see tükeldada, juba altarile tuua. See tähendab, kui tapmine toimus suveajal, algas see kell neli kolmkümmend – viis hommikul. Pole lihtne töö: preestrid tükeldasid liha templis, templi territooriumil. Nad käisid paljajalu, see on pealegi jahedavõitu, mõnikord niiskekülm. Ühesõnaga, töö algas varahommikul.

Seoses käsuga, et teine jäär tuleb tappa õhtuvahel (või õhtuhämaruses), on üks väga huvitav lugu. Rabi Akiva ütles, et käsk „armasta oma ligimest nagu iseennast“ – see on kõige tähtsam põhimõte, kõige tähtsam Toora üldreegel. Peale selle oli teada kaks teist arvamust selle kohta, milline Toora reegel on kõige tähtsam. Ben Azai (rabi Akiva kaasaegne) ütles, et kõige tähtsam – see on hiné toldót adám, „vaata, inimese sigitis“, vaata see, mida inimene on sigitanud, milliseid vilju tal elus on, mida ta teeb, kuidas ta maailma muudab. Ja teine õpetlane, kes elas veidi hiljem, Šimon ben Pazi, ütleb, et just see meie salm: „esimene jäär varahommikul ja teine jäär õhtul hämaruses“ – see on Toora kõige tähtsam põhimõte. Mida ta silmas peab? Püüdlikkust, püsivust, hoolikust käskude täitmisel. Ühel ilusal hetkel võib ohverdada Kõigekõrgemale tuhandeid jäärasid ja pooleks aastaks unustada Tema olemasolu. Palju raskem on iga päev hoolikalt täita Toora käske. Miks lahknesid targad arvamustes selles, mis on Tooras tähtsam? Üldiselt on tähtsad nii inimese viljad kui ka püsivus ja armastus (see on kindlasti kõige tähtsam). Igaüks rääkis sellest, mis tema jaoks oli eriti raske, mis oli väljakutse just tema jaoks. Kellelegi, näiteks rabi Akivale, oli kõige raskem ligimest armastada. Nüüd võib nördida: „Kuidas sa julged nii rabi Akiva kohta rääkida?!“ Rabi Akiva ise räägib nii enda kohta. Ja ma ei taha öelda, et ta armastas ligimest vähem kui mina. Ta nägi selles raskust, raskust, mille ta edukalt ületas. Ben Azai mõtles: „Mida ma jätan endast maha, mis jääb minust järele, mis on pärast mind?“ See oli tema kõige suurem probleem. Ja Šimon ben Pazi, rabi Šimon, mõtles sellele, kuidas säilitada hoolikust, kuidas säilitada distsipliini Toora pidamisel. Ja ta tõstis Toora kõige tähtsama põhimõttena esile – jäär hommikul ja jäär õhtul.

40. salmis loeme, mida veel on vaja.

Sólet – see on see, mida itaalia keeles nimetatakse durum, jämeda jahvatusega jahu, mida kasutatakse Itaalias pasta ja pitsa valmistamiseks, kõige kõrgema kvaliteediga jahu. Vene keelde võib tõlkida kui manna, kui mannatangu sarnast. Kümnes osa millest tuleb võtta? Kümnes osa efast, mõõdust, mis on kakskümmend kaks liitrit. Seega isarón – see on 2,2 liitrit mannat.

Antud juhul võib oliiviõli olla „pekstud“, võib olla teise pressimise oma. Ja seda õli tuleb võtta réva hahín (veerand hini). Veel üks mõõtühik – hín. See on 3,6–3,9-liitrine mõõt. Ja vastavalt veerand hini – see on umbes 0,8 liitrit. Selgub, et tuleb segada 2,2 liitrit mannat peaaegu liitri oliiviõliga. Veini kogus peab olema revi'ít hahín (neljas osa hinist), antud juhul umbes 0,9 liitrit.

See tähendab, Kõigekõrgema Auhiilguse kohaloleku vaatlemise kaudu pühitsetakse ka Iisraeli rahvas. Kõigepealt pühitseti kohanim. Nad toovad ohvriande, mida Kõigekõrgem käskis. Selle kaudu kohtub Kõigekõrgem kohenitega ohel-mo'édis (Kohtumise telgis). Ja ohel-mo'édi sissepääsu juures võivad iisraellased kohtuda Kõigekõrgemaga ja pühitseda end Tema auhiilgusega.

Kõigepealt käsib Kõigekõrgem Mošel teha kõik vajaliku Aharoni pühitsemiseks, öeldes talle: „Ja nad pühitsetakse.“ Kuid see pühadus, see on nagu esindus Iisraeli rahva poolt, see tähendab, nad eralduvad rahvast, nad justkui seatakse rahva ette, tema nimel. Ja edasi ütleb Kõigekõrgem: „Mina pühitsen nad, Mina võtan nad Enda juurde, Minu preesterlusse, ja nad on Mulle preestriteks.“ Ja kui meil on taevas saadik preestri isikus, siis selle ühenduse kaudu toimub see, mida kirjeldatakse edasi:

 See tähendab: „Mina elan Iisraeli poegade seas, olen neile Jumalaks, olen neile kohtu Mõõduks, olen nende sisemiseks Kohtunikuks, nende Kompassiks kõigis tegudes, olen See, mis juhib neid kõigis elusituatsioonides. Ja kui hakkab tööle kogu see kirjeldatav, see hämmastav mehhanism, siis:

Siin ütleb Kõigekõrgem: „Mina tõin nad välja Egiptusest, et nad oleksid Mulle kojaks, et Mina elaksin nende keskel“.

Sellega lõpeb meie lõik. See on päris väike, kuid ajalooline, väga oluline ja tähenduslik. Kõigekõrgem ütleb, et kui kohanim toovad pidevat ohvrit (ohverdamine templis toimub pidevalt), siis Tema, ISSAND, pühitseb altari ja pühitseb kohanim ja võtab nad Enda juurde, see tähendab, lõpetab Omalt, taevaselt poolt, lifti „maa–taevas“ või silla „maa–taevas“ ehitamise, ja selle kaudu pühitsetakse Tema Auhiilgusega kogu Iisraeli rahvas. Ja ISSAND elab Iisraeli rahva sees, on iga sisemise kohtu aluseks, juhib rahvast ja igaüht rahva seast. Igaüks pühitsetakse ja hoiab seda pühadust ja mäletab, et ISSAND tõi rahva välja – tõi meid välja, tõi mind välja Egiptuse maalt, et elada minus, et elada minu sees. Sest Tema on ISSAND. Vaat selline tähendus on tänasel lõigul.

Tüvi kuf-tet-reiš – sellest tuleb sõna ketóret (suitsutamine või lõhnaainete suitsutamine). See sõna võib tähendada lihtsalt suitsema või isegi lihtsalt torisema. Mekatér – see on inimene, kes toriseb ja kõige üle kaebab, piltlikult öeldes „suitseb“. Raudteevedur, mida praegu enam ei tehta ja mis sõitis ja suitses rongi ees ja tegelikult vedas enda järel kogu rongi – see on katár, samast tüvest. Niisiis, lekatér (lõhnaaineid suitsutama) – see on suitsuga üles tõstma, suitsutamine – see on suitsuga ülestõstmine. Kõigekõrgem käsib teha altari suitsutamiseks.

See näib hämmastav, justkui Kõigekõrgem oleks öelnud: „Ah jah! Peaaegu unustasin: seal peab olema veel suitsutusaltar!“ Kogu kirjeldus kõigist anumatest, kõigist Miškani tarvikutest on ju lõpetatud, ja äkki lisab Kõigekõrgem päris lõpus vajaduse teha veel üks altar. Kuidagi mitte eriti loogiliselt kronoloogiliselt tuleb välja see lõiguke. Ja loomulikult äratas see mitte ainult minu tähelepanu, see äratas paljude kommentaatorite tähelepanu, paljud mõtisklesid selle üle. Huvitav idee sellest (on selline pärimus, selline arusaam), et inimese keha saab naudingut söögist, joogist ja paljudest teistest naudingutest, kuid hing saab naudingut ainult lõhnast. Kui Hava, meie Esiema, vaatas Paradiisis puud, nimetas ta nii välimust kui värvi kui maitset. Ei nimetanud lõhna. Lõhnast ei öeldud midagi, ja lõhn ei saanud kahjustada. Lõhn, haistmismeel – ainus (pärimuse järgi) kahjustamata meel inimesel. Ja lõhn kannab meid üle, on justkui sild, teise maailma. Seepärast on suitsutusaltar (ketóret) seotud maailmaga, milles Miškan on juba valmis, selle ehitus on juba lõpetatud. See tähendab, ketóret võivad tuua inimesed, kes on astunud maailma, kus hingeline või vaimne juba valitseb ihulise üle. Vaat selline arusaam on sellest katkestusest kronoloogias. Ketóret – kõige ülevam kõigist ohvriandidest, mida inimene saab tuua.

2. salmis loeme selle altari kohta:

See tähendab, see on väike altar, tehtud on see puust (akaatsiast). Me rääkisime sellest, et sõnad sellestsamast tee sarved tähendavad, et sarvi ei keerata külge, ei kruvita külge, ei liimita külge, vaid need tehakse altariga ühest tükist.

Kuna see on mõeldud seisma Pühas, mitte õues, siis loomulikult ei kaeta seda enam vasega, vaid kullaga. Ja sellest, et see kaetakse kullaga, mõistame, et seisma ei hakka see sugugi mitte väljas.

See tähendab, see on selline väike altar: 50x50 sentimeetrit on selle mõõt põhiplaanis ja meeter selle kõrgus. See on kaunistatud puhta kullaga, sellel on kaks rõngast, nende kaudu pistetakse sisse kaks kangi, mis samuti (nagu me loeme) kaunistatakse kullaga. Ja nii seda altarit kantakse.

Kõik Püha tarvikud kaetakse kullaga, sealhulgas ka see altar.

Mida see tähendab? Tegelikult ei kata eesriie mitte ainult lepingulaeka, see jagab kogu Miškani. Kuid mõeldakse: pane sellesse kohta lepingulaeka vastu. See tähendab, see altar pannakse kohta, mida nimetatakse kódeš (Püha), mõne küünra kaugusele lepingulaekast, kuid nende vahel on eraldav eesriie.

See tähendab, enne kui Aharon alustab mis tahes teenistust (kohen alustab teenistust vara-vara hommikul), suitsutab ta kõigepealt suitsutusrohtu.

Tõepoolest, suitsutamise traditsioon kestis kogu Templi olemasolu vältel. Kohenite seas sündis see traditsioon Devarimi raamatu 33. peatüki mõistmise põhjal, Toora viimase peatüki, kus Jaakov õnnistab Levit. Ja ta ütleb seal nii (Devarim 33:10): „Õpetagu ta (Levi ja tema järeltulijad) Sinu seadusi Jaakovile, Sinu õpetust Iisraelile. Toimetagu ta Sinu ees suitsutamist, põletusohvrit Sinu altaril. Õnnista, ISSAND, tema väge, ole armuline tema käte tööle.“

Kohenite seas valitses arusaam, et ohvri ketóret toomine (suitsutuste toomine) rikastab koheni: kes kohenitest oli väärt sellist ohvrit tooma, see kindlasti rikastub (vaat selline „õitsengu doktriin“). Seepärast oli suitsutusohver üks ohvritest, mida toodi liisu järgi. Kohenile langes kord elus osaks sellist ohvrit tuua. Ja see oli tema jaoks oluline, sest sellest sõltus tema perekonna õitseng (heaolu). Peale muidugi selle aspekti, et ta seisab Kõigekõrgema ees ja esimest korda (ainsat korda elus) siseneb Pühasse, et seal teenida suitsutamisega. Sellesse liisku suhtuti väga tõsiselt. Me loeme, et Sakarias läks sisse teenima, sest talle langes see liisu järgi (Luuka 1:8–9).

Liisku heideti kõigi kohenite seas. Kuidas see toimus? Kohanim, võib öelda, jagunesid gruppidesse, ridadesse. Kui ühele langes hommikul ohvrit tuua, siis ta andis kõrval seisjale õiguse õhtul ohvrit tuua. Koheneid oli väga palju, kaugeltki mitte igaüks neist ei saanud sellist võimalust – ohvrit tuua. Paljud kohanim said just suitsutusohvri toomise ajal ilmutusi, selle kohta on palju lugusid. Seepärast on arusaadav, et soovijaid seda ohvrit tuua oli palju. Ja see ohver jäi tõepoolest põlvkondadesse püsima.

See tähendab, Kõigekõrgem annab konkreetse suitsutusrohu koostise, ja mitte mingit teist suitsutusrohtu (mingite teiste, eriliste retseptide järgi) sellel altaril tuua ei tohi. Selle ümber tuleb samuti palju spetsialiste, kes teavad iga komponenti, iga koostisosa selles suitsutusrohus ja jälgivad koostise õigsust. Ja sellega on samuti seotud palju huvitavaid lugusid.

See tähendab, see on eriline altar, mis on tehtud spetsiaalselt ühe erandliku ohverdamisliigi jaoks – suitsutamiste jaoks. Midagi muud sellel tuua ei tohi. Ei saa öelda: „Aa, toome ühe korra sellel roaohvri! Mis vahet on Kõigekõrgemale, milliseid väravaid pidi see ohver Tema juurde siseneb.“ Ei, Kõigekõrgem ütleb: „See altar on eranditult suitsutusohvrite jaoks.“

Pühitsusega pühitsetud (kodeš-kodaším) – mõeldakse seda, et see on eraldatud teatud eraldamisega, pühitsetud teatud pühitsuseks. Nagu me juba ütlesime, on see altar eraldatud, see on püha ketóreti ohverdamiseks, suitsutamiseks. Antud juhul tähendab sõna kódeš just pühendatud. See ei ole alati seotud pühadusega. Meie arusaamas, kui naine abiellub, siis ka tema pühendatakse mehele. Ta on mukdéšet – mehele pühendatud, eraldatud. See ei tähenda, et ta saab pühaks, see tähendab, et ta saab mehe omaks. Kui ta saab Jumala omaks, saab ta ka pühaks. Kui teil on emailitud pott, milles te teete vähesoolaseid kurke (ja ainult vähesoolaseid kurke!), kui te otsustasite selles midagi muud mitte teha, siis on see pott pühendatud vähesoolastele kurkidele. Täpselt samamoodi on altar pühendatud suitsutusohvrile. Noh, loomulikult, kuna see asub Pühas ja see on eraldatud Pühasse, siis on see ka püha Kõigekõrgemale. Kuid selle pühaduse raames ei saa me öelda: „Noh, roaohver on ka püha, seepärast toome roaohvri selle peal.“ Ei, see on eraldatud täiesti konkreetse, kindla eesmärgi jaoks. Ja see eesmärk – suitsutusohvri toomine, mitte midagi muud.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Alates nädalalõigust Jitro loeme sellest, kuidas Kõigekõrgem seab sisse suhted Iisraeli rahvaga. Nädalalõigus Jitro endas lugesime lepingu sõlmimisest, Toora andmisest, võib öelda – pulmast Iisraeli ja Kõigekõrgema vahel. See oli hämmastav pulm: välkude, äikese, pasunahäältega. Nii, et kõigil kohalviibijatel oli selle sündmuse suurejoonelisuse pärast hirmus. Ja Iisrael tõsteti selle pulma ajal väga kõrgele pühaduse tasemele. Seepärast lugesime kohe pärast seda sellest, kuidas Kõigekõrgem juhendab rahvast selle pühadusega elama. See oli nädalalõik Mišpatim, mis jutustas sellest, kuidas ilmutada pühadust igapäevaelus, päevast päeva, milline peab olema püha rahvas. Ja seal oli palju kõige pisemaid üksikasju kõige-kõige rutiinsemast inimelust.

Pärast seda alustas Iisraeli rahvas Miškani – Iisraeli ja Kõigekõrgema kohtumispaiga – ehitamist. Võib öelda, kui toetuda sellele pulma metafoorile, mille me omaks võtsime, et see on kodu noorpaarile – Iisraelile ja Kõigekõrgemale, paik, kus Iisrael hakkab kohtuma Kõigekõrgemaga. See ehitamine on kirjeldatud kõige pisemate üksikasjadega ja kõige pisemate detailidega. Me nägime kooskõla, ühtsust, mida rahvas Miškani ehitamisel ilmutas. See oli hämmastav sündmus. Ja jälle tõusis Iisrael kõrgele pühaduse tasemele. Miškanist sai omamoodi pühaduse redel juudi rahvale.

Nädalalõigus Tetsave loeme viimastest lihvidest, kohenite riietusest, nende ettevalmistamisest, kelle kaudu see kohtumine toimub – Iisraeli ja Kõigekõrgema kohtumine. Ja kui me saime sellest kõigest teada, hakkame jälle lugema igapäevaelust. Mis siis hakkab toimuma selles kodus, kus elavad Iisrael ja Kõigekõrgem? 29. peatükis, 38. salmis, loeme: „Ja vaat, mida sa hakkad altaril ohverdama: kaks aastast talle päevas alaliselt. Üht talle too hommikul ja teist talle too videvikus“. On olemas üksikasjalik kirjeldus sellest, kuidas just neid talli tuleb tuua, kuid just sellest alustab Kõigekõrgem teenistuse kirjeldamist. Kogu see suurejooneline ajalooline eessõna uhkest pulmast koos üksikasjalike juhistega, imelise Kohtumise telgi ehitamisega selleks, et toodaks kaks talle: üks hommikul, üks õhtul.

Ja see on see, mis sageli juhtub meie teenistuses. Kerge on teha mingeid suurejoonelisi asju, kerge on korraldada mingeid suurejoonelisi üritusi. Palju raskem on püsida järjepidevuses. Lepingusuhted nõuavad järjepidevust: üht talle too hommikul ja teist talle too videvikus. Seda on hea teha suhetes Kõigekõrgemaga, kui me ei valmistu mitte ainult suurteks tegudeks, vaid ka iga päev, nagu Toora ütleb, pikali heites ja üles tõustes, mõtleme: „Mida me oleme Kõigekõrgema heaks teinud?“, püüame midagi Kõigekõrgema heaks teha.

Sama on hea ka pereelus, meie igapäevaelus. Muidugi on hea kinkida naisele kalleid kingitusi või teha perekonnas midagi suurt ja tähtsat. Kuid mõnikord tuleb prügi välja viia, kartuleid koorida, lihtsalt naist kallistada, suudelda, teda ära kuulata. Igapäevases pereelus on samuti vaja üht talle hommikul ja üht talle õhtul. See on alus suhetele Jumalaga. See on ka vundament headele suhetele naisega. Nii toimides hoiame lepingut.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Meie nädalalõigust teame, et kohenil on kaheksa rõivast, mille targad jaotavad seitsmesse erinevasse rühma. Siin tuleb teha märkus, et üldse näeb juudi kabalistlik traditsioon maailma jagatuna seitsmeks erinevaks kihiks, seitsmeks olemise tasandiks.

Kui me teeme väikese ajaloolise ekskursi, meenub meile, et Avraham (õnnistatud mälestusega meie esiisa) saatis omal ajal liignaiste pojad endast eemale ja andis neile mingeid kingitusi. Sellest, mis kingitused need olid, on palju erinevaid arvamusi. Ühed ütlevad: „Andis neile raha.“ Teised ütlevad, et ta andis neile müstilise (esoteerilise) teadmise ebapuhta osa, see tähendab teadmise ebapuhtast maailmast. Mitte selleks, et nad muutuksid ebapuhtaks, sugugi mitte selleks. (Nii nagu tänapäeva viroloog uurib viiruseid peamiselt mitte selleks, et viiruseid luua, vaid selleks, et viirustele vastu seista.) Avraham, teades, et need tema pojad, tema järeltulijad, kes saadetakse temast kaugele, hakkavad pidevalt kokku puutuma ebapuhaste jõudude, deemonite, vaimude, surnute vaimude ja nii edasi maailmaga, varustas nad erilise teadmisega, kuidas nende jõududega toime tulla. Õpetas neile paljusid maailmakorralduse küsimusi, et nad saaksid materiaalses maailmas eksisteerida. Selles ei ole mingit põlgust. Esialgu andis Avraham kõik Jitshakile. Kuid me usume, et kogu inimkond kogutakse kokku, ja ISSAND ütleb, et iga põlv kummardab TedaiVene sõna, mis siin seisab, tähendab nii „põlve“ kui ka „suguharu“. Kuna see on tsitaat (Jesaja 45:23, Filiplastele 2:10), on tõlgitud „iga põlv“.. See tähendab, et täna ei ole ebakvaliteetseid ja kvaliteetseid rahvaid, ja Jumal tahab kõigi rahvaste kummardamist Endale. Kuid siis, esialgu, olid Avrahami järeltulijad, ütleme nii, mõnevõrra kasvuhoonetingimustes. Jitshakist eemale saadeti Avrahami teised lapsed, et Jitshak saaks kasvada õigsuses. Aga need said ebapuhtuse kingitused. Siit pärineb väga palju teadmist, mis on säilinud Indias, Tiibetis ja nii edasi. Need teadmised säilisid juudi traditsiooni järgi (me ei räägi praegu teaduse seisukohast, me räägime traditsioonist) nende rahvaste juures sellest, mis oli Avrahamile edasi antud. Ja siit tekkis muistsetel rahvastel, Indias, selline mõiste nagu hirmus sanskriti sõna tšákra. Tšakra ehk inimese energiakeskus, ratas – india keeles, sanskriti keeles. Lihtsalt „ratas“, see tähendab, enam polegi nii hirmus.

Ja kohenirõivaid seostatakse juudi traditsiooni järgi samuti maailmakõiksuse seitsme kihiga, reaalsuse seitsme keskusega, ja iga kiht töötab omamoodi. Kirjas efeslastele (6:11–17) räägib Paulus samuti seitsmest rõivast. Tuletame meelde, et kohenil oli kaheksa rõivast, kuid meíl (mantel) ja któnet (särk) ühendatakse üheks – ülerõivaks. Ja seepärast võib rääkida seitsmest rõivast. Paulus nimetab samuti seitset ustavuse rõivast: tõe vöö, õigsuse soomusrüü, jalanõud – valmisolek evangeeliumi kuulutada, usu kilp, mõõk – Jumala Sõna, pääste kiiver ja palve. Ja me püüame käia läbi kohenirõivad ja mõista, milleks need on sellised, mida need konkreetselt teevad, ning vastavalt sellele kujundada endale ettekujutus riietumiskoodist, millest räägib Paulus, – selle võitluse sõdalase sõjavarustusest, millesse me kõik oleme kutsutud.

Kuid me alustame ajaloolises järjekorras koheni riietusest, ja iga riietuse elementi vaatleme juudi traditsiooni valguses ja Pauluse kirjelduse valguses, see tähendab kristlikus traditsioonis.

Inimese kõige ülemine rõivas on kinnitõmmatav turban (mitsnéfet), omamoodi sarnane kipaga või väikese turbaniga. See asub koheni pealael – kõige, võib öelda, tähtsamas, kõige kõrgemas kohas inimese kehal.

Teeme jälle väikese kõrvalepõike. Talmud ütleb, et koheni rõivaste kirjeldus ei tule asjata kohe ohverduste kirjelduse järel. See on nii kirjutatud selleks, et õpetada meile, et kohenirõivad samuti lepitavad, nagu ohvridki. Neisse rõivastesse riietudes ja ennast alandades, viies ennast nendele rõivastele vastavasse seisundisse, lepitab kohen mingid oma omadused ja ühtlasi lepitab kogu rahva omadused. Väga oluline on mõista, et kohen gadol ei sisene Kõige Pühamasse omaette. Temaga koos siseneb kindlasti, kujundlikult, kogu rahvas. Vaimselt seisab ta kogu rahva eest. Templis ei ole koheni isikut, ei ole mingeid eraelemente, ta ei ole omaette, ta ei kuulu iseendale. Ta on ühelt poolt rahva saadik Kõigekõrgema ees, ja teiselt poolt on ta Kõigekõrgema saadik rahva ees. Temas kohtuvad Jumalik ja inimlik. Kõige Pühamasse sisenedes saab temast Jumal-inimene, nagu Ješua eelkuju, ja temale oli see võimalik valgustuse hetkedel ja Jumala armust, tänu pühamu olemasolule. Ja seepärast kõik, mida kohen lepitab, lepitab ka rahvasiVene lause on kahetähenduslik: see võib tähendada ka „kõik, mis lepitab kohenit, lepitab ka rahvast“. Tõlgitud on sõna-sõnalt.. See on vastus paljudele meie oponentidele, kes ütlevad: „Kuidas saavad ühe õigsusega pääseda paljud?“ Vaat, judaism ise (Talmudi traktaat Zevahim) räägib sellest, et kohenirõivad lepitavad. See tähendab, kui kohen gadol siseneb Kõige Pühamasse, toimub rahva lepitus õigsuse kaudu, mille saavutab Loojaga kohtudes üks konkreetne kohen gadol. Ja vaat, me hakkame nüüd vaatlema rõivast ja omadusi, mida see lepitab, Talmudi järgi (traktaat Zevahim, 88. leht, 2. lehekülg).

Kõige ülemine rõivas, nagu me ütlesime, mitsnéfet – see on pealagi. Talmudi järgi lepitab see selliseid omadusi nagu uhkus, ülbus, jämedus, teiste põlgamine. Kõige kõrgem osa varustusest, mida Paulus kirjeldab Kirjas efeslastele, – see on päästekiiver. Miks on pääste kiiver? Miks pääste ei ole soomusrüü, ei ole püksid, vaid kiiver? Kiiver on peas. Ja pääste kõrgub meie kohal nagu sulg husaari kübaral. See tähendab, pääste – see on meie lootus, meie usaldus, meie jätkumine tulevases maailmas. Meie vaimne inimene, kes asub meist palju kõrgemal, on juba päästetud inimene ja elab juba tulevases maailmas. Ja selle elamise sümbol asub nagu kiiver meie kohal. Ja kuna me ei pääse omaenda õigsusega, kuna me usume Kõigekõrgema armusse, omades oma päästet, siis seisab pääste vastukaaluks uhkusele, vastukaaluks teiste inimeste põlgamisele. Sest kui Jumal näitas meile Oma armastust ja kinkis meile selle pääste, siis peame me liikuma teiste poole ja neid päästma, sest seda andi ei ole me ära teeninud oma ilu, oma mõistuse ega, hoidku Jumal, oma rikkusega, vaid ainult Tema armust. Ja, armastades Teda, lootes Tema peale, oleme me valmis ja rõõmsad, et Jumal jagaks seda armu teistega. Ja pääste, nagu sulg, – see on ehe, lootus. Ja see lootus liigutab meid maailmas. See on alus meie suhetele Kõigekõrgemaga. Kohenil – see on kinnitõmmatav turban (mitsnéfet).

Veidi allpool on kohenil tsits. Paljudel kuningatel oli selline ehe. See rippus otsaesiselt ninajuureni. Raamatus Šemot (28:36) on kirjutatud: „Tee endale poleeritud lauake puhtast kullast.“ Küsimus on selles, kuidas saab kullast teha lauakese? Ma sellega vaidlema ei hakka, aga üldine mõte on arusaadav: tee väike lame plaat puhtast kullast, millele oli kirjutatud nimi. See on vaimne keskus inimeses: see vastutab mõtete eest, mõistuse eest, selle eest, millele me mõtleme, meie mõtteviisi eest. Ja vastavalt võime me sellega võrrelda palvet, millest räägib Paulus. Meie mõistus, rõivastudes palvesse, hakkab pidevalt pöörduma Kõigekõrgema poole. See tähendab, me teame, et meie mõtted – see on niinimetatud sisedialoog, sisemine lobisemine, seda on väga raske peatada ja väga raske juhtida. Kaugeltki mitte alati ei õnnestu jälgida, milline mõte meile pähe tuleb. Ja Toora hoiatab: „Hoia, et sulle ei hiiliks sisse mõte.“ Tõsi, Toora räägib mõtlevast südamest, aga täna räägime me mõistusest, sellest, mis on peas. See mõistus erineb tugevasti südamest. Me võime mõistusega aru saada, et suitsetamine on kahjulik, ja ikkagi suitsetada. Mõistusega võime me mõista, et viha – see on patt, ja see on meile kahjulik, aga süda võib samal ajal olla viha täis. Süda ja mõistus ei käi alati ühte sammu, kui nii võib öelda. Mõistus teab, kuidas on õige, aga süda ei vasta sellele alati. Mõistust võrreldakse suuga, sest suu järgib mõistust, suu järgib sageli pead, mitte südant. Ja ainult siis, kui südames on küllus, kui süda juba voolab üle (mida me võime öelda vihas, seda me ei ütle tavalises kõnes), siis hakkab suu rääkima südame küllusest. Kui südame küllust ei ole, siis kõlab see meie sisemine peas lobisemine.

Ja vaat siin justkui rõivastada mõistus palvesse – see on esimene algus. Hiljem võime rääkida, et on olemas selline mõiste nagu südamepalve, sisemine palve. See on väga oluline. Lakkamatu palve südames – see on siis, kui me tõesti püüame keskenduda südamele, palvetada Kõigekõrgema poole. See on hesühhastlik praktika (anahoreetide-vaikijate erakmunklus), väga iidne praktika kristlastel, mis tänapäeval on kahjuks peaaegu unustatud. Aga proovige, mõeldes südamele, justkui asetades oma „mina“ omaenda südamesse, palvetada, ja te tunnete südames soojust, ja, nii kummaline kui see ka pole, võite tunda sellest südames magusust, kui teie suu ülistab Jumalat südame küllusest.

Aga siin me räägime sõdalase distsipliinist, kõige esimesest rõivastusest. Ja seepärast, eelkõige, rõivastada mõistus, anda õige arusaamine vähemalt mõistuse tasandil. Ja selles mõttes justkui kuldne tahvlike Aharoni otsaesisel vastutab jultumuse ja häbi eest, oskuse eest end tagasi hoida, oskuse eest säilitada inimlikku palet. Inglise keeles öeldakse: „Kaotada nägu“, – ja vene keeles öeldakse tänapäeval: „Kaotada nägu.“ Jirmejahus (3:3) loeme, et sul oli hoora otsaesine, see tähendab, mõtteviis oli hoorlik. Isegi mõistus ise justkui ei eristanud enam head ja kurja. Justkui oleks tal hoorus otsaette kirjutatud, see tähendab, isegi mitte ainult süda polnud rikutud, vaid ka aju. Ja Talmudi järgi lepitab seda jämedust, jultumust koheni rõivaste osa, mida nimetatakse tsitsiks, ehk see poleeritud tahvlike. See alandab inimese mõtteid, suunates need palvesse, ja sunnib seda meie sisedialoogi, mida me kogu aeg ei suuda summutada, pöörduma Kõigekõrgema poole.

Järgmine rõivas – see on mõõk ehk efod. Efod – see on see, milliseid väärtusi me endale valime, milliseid eesmärke me seame endale ja meid ümbritsevale maailmale. Igaüks meist on mingil määral Looja kolleeg. Me muudame reaalsust enda ümber. Võib-olla meile ainult nii tundub, kuid me, olles loodud Jumala näo ja sarnasuse järgi, kanname endas ka loovat jõudu, mis avaldub selles, mida me teeme. Ja mõõk, mida Paulus võrdleb Jumala Sõnaga, ja efod kui valitseja märk, meie kõne, millega me räägime (me ju juhime inimesi, suhtleme nendega sõnadega, me avaldume reaalsuses eelkõige sõnadega), – see ongi meie loov algus. Ja kui me kuulutame Jumala Sõna, kuulutame me elavat Jumala Sõna. See tähendab, Jumal ei ole juba kõike öelnud ja Oma Raamatut sulgenud, Ta võib rääkida meie kaudu. Me oleme kutsutud Tema Sõna ellu viima, Tema Sõna inimestele kordama. Juudi rahvast nimetatakse raamaturahvaks. Kuid see ei ole päris nii, sest Toora ise käsib: „Jutusta pojale, korda pojale, ütle. Poeg küsib, ja sina jutustad.“ See sunnib meie loovat algust, meie sõna, mitte talle kordama, mitte talle salme tsiteerima (millegipärast on kristlikus maailmas kombeks suhelda tsitaatidega), vaid jutustama oma sõnadega, et ta kuuleks isa häält, ema häält ja isa arusaamist, ema arusaamist, et ta võiks öelda: „See on minu isa Jumal.“ Mitte mingite iidsete inimeste, kes Toora üles kirjutasid, vaid minu isa Jumal, sest vaat minu isa jutustab sellest oma sõnadega. Ja kui me pöördume teiste inimeste poole, kui me kanname evangeeliumi (ja just evangeeliumiga me muudame maailma), selles on meie kaasloomine Jumalaga. Me peame samuti püüdma rääkida oma sõnadega, õppima panema sinna oma arusaamist. Meid, nii erinevaid, kutsus Kõigekõrgem teenistusse Oma Poja jaoks, et me, nii erinevad, kuulutaksime Tema Sõna nii erinevalt.

Judaismis arvatakse, et efod lepitab ebajumalakummardamise. Me peame mõistma, millist Jumalat me kuulutame, milliste väärtuste nimel me maailma ehitame. Me võime avastada midagi uut aju uuringutes, kosmose uuringutes, Maa või mere sügavuste uuringutes. Kuid me peame mõistma, et seejuures me teenime Jumalat, me avastame Tema maailmaehitust, isegi jutustades mingitest uutest avastustest. Vaat hiljuti avastati Antarktises sadu uusi mereloomade liike. Sellest võib rääkida teaduse auks, selle ekspeditsiooni auks, mis selle uuringu korraldas. Aga sellest võib rääkida Kõigekõrgema auks, Keda, ükskõik kui palju maailma ka ei avastataks, me avastame üha uutes ja uutes loodutes. Ja näha seal läbipaistvaid kalu või läbipaistvaid vähke ja paljusid teisi imesid, ja vaimustuda, ja öelda mitte ainult: „Kui suured on Sinu teod, Kõigekõrgem!“, vaid ka: „Kui väikesed on Sinu teod, Kõigekõrgem. Kui väikesi ja, näiks, väga kitsas levilas elavaid loomi Sina oled loonud, ja kuidas Sina ka nende eest hoolitsed!“ Ja vaat see loov sideme hoidmine Kõigekõrgemaga peab meelde tuletama, et me ei kanna iseennast oma loomingusse, ei too iseennast maailma oma loomingu kaudu, oma loova alguse kaudu, kõige kaudu, mida me teeme. Me oleme justkui filter mitte omaenda jaoks, ilus klaasike, mis on valitud mitte selleks, et selle kaudu omaenda valgustada; me oleme erilised mitte selleks, et oma erilisust avada, vaid et oma erilisuse kaudu avada Kõigekõrgema teisi tahke.

Hošea ütleb (3:4): „Te jäite ilma ohvrita, ilma altarita, ilma efodita, ilma terafimita“. See tähendab, efod (nagu terafim paganluses) tagab meie loova alguse sideme, meie loova alguse tõusu Kõigekõrgema poole. Ja kõik, mida me loome: kas kirjutame muusikat või luuletusi armastusest, needki võivad ülistada Jumalat, kes õpetas meid nii armastama. Ma arvasin kunagi, et võin armastada ainult iseennast. Siis äkki kohtasin ma naist, kellesse armusin, ja avastasin, et sa võid juba kedagi teist armastada. Siis sünnib laps, ja sa mõtled: „Vaat see tatine olevus, ja kedagi maailmas ei armasta ma enam rohkem kui teda.“ Siis äkki selgub, et on ruumi veel ühele, veel ühele, veel ühele. Ja hiljem, võib-olla, tulevad ka lapselapsed, ja ruum ei lõpe. Jumal annab meile lõputu armastuse ja loova jõu, lõputu selleks, et kõiges – uues avastatud kalakeses, uues aretatud roosisordis – me avaldaksime Tema auhiilgust.

Järgmine rõivas – see on hóšen (rinnakilp), õigluse soomus või õigsuse. Sõna, mida siin kreeka keeles on kasutatud, see on, võib öelda, nagu rõngasrüü, punutud õiglusest ja usust. Ja vaat see rõngasrüü – selline soomus, milles õiglus ja usk saavad eksisteerida ainult koos, sest just usuga määratakse õigluse mõiste. Õiglus (õigsus) ei lase meil kalduda valele poole. Olles varustatud Vaimuga, näeme me üldpilti, ja seepärast saame me toimida õigesti ja õiglaselt kõigis oma tegudes. See tähendab, võib öelda, et jutt käib siin õigsusest ja korralikkusest, aususest Kõigekõrgema ees. Ja olles ausad Kõigekõrgema ees, õiged ja, enamgi veel, õigeks mõistetud Kõigekõrgema enda poolt Poja kaudu, muutume me justkui soomuse taga olevaks, kõige suhtes haavamatuks. Ja juudi traditsioon ütleb samuti, et hóšen (rinnakilp) parandab kohut, parandab kohtuid, kohtuotsuseid ja nii edasi. Me teame, et on selline prokurör – satan, kes pidevalt käib ringi ja ütleb: „Aga kas see inimene on õige? Kas ta on valmis? Kontrollime järele!“ Ta on selline igavene crash-testija. Crash-test – see on purunemistest, see tähendab katse eset murda, et seda kontrollida. Vaat, satan püüab meid murda, aga meil – soomus, ja isegi head tankitõrjemürsud ei hakka meile peale. Meie soomus on tugevam kui tank „Merkava“, kui me pöördume õigsusse, sest õiget kaitseb Kõigekõrgem. Ja see õigsus ei avaldu mitte selle kaudu, et me kõik käime valges ja kohevas või valges ja läikivas, vaid armastuse kaudu, heategude kaudu, halastuse kaudu.

Kuidas on seotud kohus ja halastus? Paulus ütleb, et halastus ülendub kohtu üle. See mõte ei ole säilinud ainult Paulusel. Talmudis ütleb rabi Johanan, et Jeruusalemm hävitati selle eest, et seal mõisteti kohut Toora kohtu järgi. „Mis on halba selles, et seal mõisteti kohut Toora kohtu järgi?“ – küsivad õpilased. „Millise kohtu järgi oleks teie arvates seal pidanud kohut mõistma?“ Ja Johanan ütleb, et probleem oli selles, et mõisteti kohut Toora järgi, Seaduse tähe järgi, aga halastust ei osutatud. Halastus ei ülendunud kohtu üle. Jumala õiglus on selles, et halastus ülendub kohtu üle. Talmud ütleb, et kui mingi inimene räägib teistest hästi, siis ka taevased inglid räägivad temast hästi. Kõik taevased inglid, sealhulgas ka seesama laimaja. Nii saavutame me heade mõtete kaudu inimestest head mõtted ja head kohtuotsused enda jaoks, nagu Ješua ütleb: „Millise kohtuga te kohut mõistate, sellisega mõistetakse kohut teie üle.“

Minult küsitakse: „No, Alex, sa oled muidugi rääkimise meister, aga kuidas on praktikas?“ Praktikas on üks hea viis. Kui te vaatate kurja inimest, inimest, kes teeb teile kurja, kujutage teda endale ette sellisena, nagu Kõigekõrgem on kavatsenud teda näha Kuningriigis. Kõigekõrgem kavatseb iga inimest, kelle on loonud, näha Kuningriigis. Ja kui te seda ette kujutate, vaadake ja te mõistate, et see on nagu kaotatud rahakott. Te leidsite rahakoti, ja selles on omaniku visiitkaart. Te tagastate selle inimesele, sest võõrast võtta on ebaaus. Ja võib isegi kurvastada selle pärast, et mingi inimene kaotas rahakoti ja nüüd otsib seda. Täpselt samamoodi võime me tagastada Kõigekõrgemale need hinged. Kui me oleme teinud kõik, mis eespool juba öeldud, siis esimene mõte, mis meil tekib: „Kui kahju küll, et see inimene (ei, mitte kahju, et ta meid solvas, mitte kahju, et ta jala peale astus), kui kahju, et ta on täna Kõigekõrgema jaoks kadunud. Kui tähtis on Kõigekõrgemale see inimene tagasi tuua.“ See on väga kõrge latt, kuid üldiselt räägib Paulus meile sellest, ja Ješua õpetab meile just seda. Just selle poole peame me püüdlema.

Kuigi me peame mõistma ka teist asja, et meie ümbrus peab olema puhas. See tähendab, aidates neid inimesi, hoolitsedes nende inimeste eest, peame me hoidma oma kodu puhtana ja oma koguduse puhtana, ja tuleb justkui hoida end kurja eest. Seepärast nii tegelikult öeldaksegi: „Pärast teist-kolmandat manitsemist – jäta.“ See tähendab, on vaja hoolt, on vaja hoolitsuse ülesnäitamist, ja me külvame midagi. Kuid siin võib meid veel alt vedada meie soov kõike ise parandada, kuigi parandab tegelikult Kõigekõrgem. Seepärast kaks-kolm korda, kümme korda, kakskümmend korda, kuid jätame.

Ligimesele andestame me kuni seitse korda seitsekümmend korda, see on nende seas, kes seisavad meiega teel. Aga neid, kes ei seisa teel, kutsume, jutlustame neile kaks-kolm korda. Ja pärast seda (on selline mõiste nagu time management – aja juhtimine) peame me liikuma edasi, lootes, et meie külvatu tärkab. Ja on selliseid tunnistusi, et külvatu tärkab isegi palju aastaid pärast seda, kui see on külvatud.

Niisiis, me rääkisime südamest, ja sellest, kuidas süda sai õigeks (õiglaseks), ja sellest, et õiglus (õigsus) praeguses avaldumises – see on armastus.

Järgmine väga tähtis rõivaosa – see on avnét (vööpael või vöö), ja see on seotud inimese kavatsustega. Juudi traditsioonis leiame, et vööpael, vöö  vastutab tahte eest, meie soovide eest, kavatsuste eest, selle eest, kuivõrd me üldse püüdleme oma eesmärkide poole. See tähendab, võib öelda, et see on meie justkui „bensiin“. Kui palju meil on tahet, kui palju varu, kui palju jõudu on, nii palju suudame me panustada oma tegevusse. Me võime ammutada jõudu erinevatest allikatest. Raha näiteks – see on samuti jõud. Lähedaste inimeste toetus – samuti jõud. Kujutage endale ette, kui tähtis on sportlasele, kes jookseb staadionil, või jalgpalluritele pealtvaatajate, poolehoidjate toetus. Nad räägivad sellest sageli. Meie aga ei otsi inimlikku au, ei otsi inimeste toetust, vaid vöötame end tõe vööga. See katab kõhtu ja on samal ajal seotud (kinnitatud) hitoniga, millest me räägime allpool.

Niisiis, avnét katab kõhtu ja võimaldab meil valida, milles on meie jõu allikas, kust me otsime toetust, kas meie jaoks on tähtis, mida inimesed meist mõtlevad, või mida valitsus meist mõtleb, või mida pealtvaatajad meist mõtlevad. Paulus näiteks tunnistab enda kohta: „Ma ei otsi teiste inimeste toetust. Ma ei mõtle sellele, mida inimesed minust mõtlevad. Mulle on tähtis, mida Kõigekõrgem minust mõtleb!“ Paulus ütleb samuti: „Ja kõike ma suudan minu tugevdajas, minu kiirendajas, minu kinnitajas Ješuas!“ See tähendab, ma suudan kõike, kui Tema – minu „kütus“, kui Tema – minu jõud. Vaat see on koheni teenistuse omadus, kui on küsimus, mida ta valib, mis on tema jaoks elu allikas?

Elu allikas koheni jaoks – see on emét (tõde), see on arusaamine sellest, et tõde üksi on Kõigekõrgema pitser. Sõna tõde algab heebrea keeles tähega álef ja lõpeb tähega tav. See hõlmab kõike: alates álefist kuni tavini. Ja täht mem nende vahel, millega algab sõna mávet (surm), võimaldab surelikul seista (viibida) tões. Emét – see on Jumaliku tõe ilmutamine maa peal, ja sellega soovitab Paulus vöötada niuded. Ja see on tähtis, et meie teenistuse allikaks oleks Kõigekõrgem. Me võime vaadata nende vaimustunud silmi, kes meid kuulavad. See on meeldiv. Kuid me peame eelkõige otsima seda, et leida armu Kõigekõrgema silmis. Heebrea keeles tähendab sõna meeldima tänini leidma armu (limtsó hen). Ja me püüame leida armu Kõigekõrgema silmis kogu oma teenistusega.

Kohen läheb Kõige Pühamasse avnétiga (vööpaelaga), et leida armu. Ja see avnét (vööpael) on samuti üks lepituse elemente. See lepitab inimese kavatsusi, mõtteid: „Aga mida see minust mõtleb? Aga mida too minust mõtleb?“ ja nii edasi.

Pauluse õpetuses on see seotud usu kilbiga (magén), mille me võtame endaga kaasa. Miks kilp? Kilp – justkui passiivne relv. Kilp ei saa kellelegi kallale tungida. „Kilp, – ütleb Paulus, – tõrjub satana nooli, seisab satanale vastu.“ Ja milline on siin siis usu ja tahte seos? Kiri heebrealastele (11:1), nagu me teame, annab usu kuulsa määratluse: „Usk on oodatava teostumine, kindlus nähtamatus.“ Kindlus nähtamatus – see on siis, kui me veel ei näe Jumala plaani teostununa. Meie oponendid ütlevad meile: „Te väidate, et Mašiah on juba tulnud. Kus siis on hunt, kes elab koos tallega? Kus on rahu võit maa peal? Kus on see kõik? Hundid ja talled ei ole endiselt sõbrad, ja seepärast on teie usk – tühisus!“ Kuid me oleme kindlad, et Ješua tee viib meid selleni, et meie usk osutub õigeks. Nagu inimene, kes uskus näiteks lendudesse kosmosesse ja pani sellesse kogu oma elu, kogu oma hinge, konstrueeris kogu elu kosmoselaevade projekte ja isegi suri, nägemata oma projekti teostununa, kuid tema projekt teostus. Inimesed unistasid lendudest, inimesed ennustasid mingite elementaarosakeste avastamist. Miks nad pühendasid elu millelegi, mida nad veel ei teadnud? Sest nad uskusid. Nad uskusid sellesse, et see võib teostuda.

Oli ka inimesi, kelle usk osutus tühisuseks, näiteks need, kes uurisid olematut ainet flogistoni, millest väidetavalt tekib tuli. Oli inimesi, kes kirjutasid väitekirju ja uurisid oletatavat võimalikku taimestikku Marsil, aga selgus, et Marsil taimestikku ei ole.

Kuid usk – see on see, mis meid liigutab. Kui tõde – see on meie kütus, siis usk – see on meie jõuallikas, see on meie mootor, mis meid edasi viib. Ja see mootor, ületades hõõrdejõudu, kaitseb meid, meie liikumist igasuguste takistuste eest. Kui me usume, kui me näeme eesmärki ja püüdleme selle eesmärgi poole, ja mootor – see on meie õigsus, siis meie usk jätab seljataha kõik kahtlused. Kõik, kes ütlevad: „Ah, ei tule sellest midagi välja, milleks sa annad sinna raha? Parem ostaksid endale midagi! Milleks sa käid pühapäeviti kirikus, hingamispäeviti kogukonnas? Milleks sa üldse seda teed? Parem istuksid, mängiksid meestega doominot, jooksid õlut, oleks vähemalt mingitki naudingut. Milleks sa nende kodututega läbi käid? Milleks sa teed seda? Milleks sa teed toda?“ Me käitume maailma silmis ebaratsionaalselt, sest me ehitame midagi, mis on veel nähtamatu. Igas oma teos me ei soorita lihtsalt tegu – me täidame osaliselt Jumalikku kavatsust. Ja see kavatsuse täitmine viib meid selleni, et meid liigutab usk, me ehitame seda, mida Jumal käskis meil ehitada, nägemata veel oma ehitist.

Me elame väga lühikest aega. Veidi enam kui kaks tuhat aastat on möödunud Ješua ülestõusmise päevast, ja me näeme täna, et evangeeliumi on kuulutatud kõigile rahvastele. Venemaa kaugeimast põhjast kuni Paapua Uus-Guineani, kuni Austraalia lõunani on jõudnud Hea Sõnum. Kõike seda tegid inimesed, kes liikusid usu ajel.

Ja kohen liikus samuti usu ajel, elas selles, toimetas oma püha talitust. Aga see on väga hirmus – viibida Kõige Pühamas. Kohen gadol seisis rahva eest, seisis selle õigsuse eest, uskudes, et Iisraeli olemasolu, et kogu Jumala kavatsus ei ole asjatu ja et selles tuleb seista, selle kaudu toimub rahva lepitus.

Ja me peame meeles pidama (jällegi, sellest me alustasime), et kõik Templis ei ole seotud ühe inimesega. Ka meie ei ole omaette. Igaüks meist on osa Ješua ihust. Ja Ješua ihus, kui mõni elund on haigeks jäänud, mõni elund ei täitnud oma ülesandeid, siis on kogu ihu tähtsusetu. Igaüks meist viibib potentsiaalselt selles Kõige Pühamas, kohenirõivastuses. Seepärast meie teod (me ei ole väike hiireke, kes teeb merre oma häda ja ütleb: „Siin on nüüd ka minu osa“) aitavad tõeliselt kaasa Jumaliku plaani teostumisele. Ja usk võimaldab meil kulutada jõudu selleks, et ehitada nähtamatut, et öelda Majakovski sõnadega: „Nelja aasta pärast on siin aedlinn!“ Võib-olla tuhande aasta pärast on siin maailm, kus Jumal on Ainus ja absoluutne Valitseja, ja iga põlv nõtkub Tema ees, iga rahvas kummardub Tema ees. Vaat see usk liigutab meid. Ja kohenile – see on rahva teenimine, see, mis ei sundinud teda kõike maha jätma ja ütlema: „Lähen ma pensionile, istun ja loen üle Seneca teoseid.“ Mis sundis teda sisenema Kõige Pühamasse? Usk sellesse, et tema teenistus ei ole asjatu, kõik, mida ta teeb, ei ole asjatu. Ja vaat see on see, mida sümboliseeris avnét.

Järgmine, eelviimane tase – see on mihnasáim (püksid). Vene keeles – pikad püksid, teksad, seelik. See, mis katab, peidab meie suguelundeid ja lepitab vastavalt kõlvatust. Toora ise ütleb, et püksid on loodud meie alastuse katmiseks, aga kõlvatust nimetatakse heebrea keeles alastuse avamiseks. Alastuse katmine lepitab alastuse paljastamise. Kohen gadol seisab rahva eest. Pealegi, olles toonud ohvri, on ta juba Templisse sisenenud. Ja me mäletame, et meil on täiuslik Kohen gadol, kes seisab oma verega, kuid seisab ta ju samades kohenirõivastes, ainult taevastes kohenirõivastes. Ja alastuse katmiseks, gilúj rajót (alastuse avamise) katmiseks on olemas alastuse katmine. Kõik halvad mõtted, kõik hoorusemõtted, millega meid kiusatakse, – kõik see on seotud alastuse katmisega.

Kuid globaalses mõttes ei ole jutt ainult hoorusest. Ješua seab meile väga-väga kõrge lati. Tema räägib sellest, et tulevases maailmas on kõik nagu inglid: ei võta naist ega lähe mehele. Ja see ei tähenda, et täna tuleb kõik maha visata ja minna mungaks. Mungaelu on võib-olla tee neile, kes on selle valinud. Ja ma ei soovita kellelegi kiirustada, ega suuna kedagi sellele teele, ega seisa ise sugugi sellel teel. Täna on meil parem omada oma perekondi ja juhtida oma perekondi. Kuid meile ei ole antud teha kõlvatust isegi oma perekonnas. Ma ütlen kohe, et abikaasade vahel on lubatud kõik, mis ei solva kumbagi abikaasadest. Ärgu keegi öelgu teile: „Nii ärge tehke! Naa ärge tehke!“ Ja üldse ärgu keegi toppigu oma nina nendesse asjadesse. Kuid kõike, mida te teete, tehke arusaamisega, et te ei armasta teineteist lihaliku armastusega, et te elate koos, sest Jumal andis teile teineteise, sest te olete teineteisele Jumala poolt antud. Ja ligimesearmastuse käsk tuleneb ennekõike Kõigekõrgema armastamise käsust. Kõigepealt on kirjutatud viis käsku Jumala ja inimese suhetest, ja seejärel – viis käsku inimestevahelistest suhetest. Kõik, mida te teete, peab sündima pühaduses. See ei puuduta ainult voodiasju, see puudutab ühist (või mitteühist) õhtusöögi valmistamist, tööd, tööle minekut, laste kasvatamist ja nii edasi, just korra, rahu seadmist perekonnas. Jällegi, ärgu keegi öelgu teile: „Miks te elate nii või miks te elate teisiti?“, kui perekonnas on üksmeel ja rahu. Teie seismine on Kõigekõrgema ees, ja seepärast kõik, mis tehakse pühaduses, tehakse pühaduses. Ja Paulus räägib sellest, et meie suguelu peab olema pühaduses.

Ja kõige viimane, millest me räägime, – need on jalanõud. Jalanõud – see on meie valmisolek evangeeliumi kuulutada. Kui me oleme juba võrrelnud midagi kütusega, midagi mootoriga, siis jalanõud – see on süütevõti. „Milleks see kõik meile üldse vajalik on?“ – küsite te. „Ma käin tööl, teenin raha, pean perekonda ülal, käin hingamispäeviti oma kogukonnas, me uurime Toorat (või käin pühapäeviti kirikus, ja me kuulame jutlusi). Milleks mul on vaja kuhugi minna ja evangeeliumi kuulutada?“ Valmisolek evangeeliumi kuulutada tuleneb jällegi armastusest Looja vastu. Ja on oluline mõista, et see maailm on ebatäiuslik ja et Looja andis meile ülesandeks teha see maailm täiuslikuks, Tema usaldas meid, et me saaksime Tema kaastöötajateks. Tema oleks muidugi kergesti võinud teha nii, et maailm oleks iseenesest täiuslikuks saanud, et see isegi ei oleks katki läinud, ei oleks lakanud olemast täiuslik. Kuid Jumal valis meid selleks, et seda maailma täiuslikuks teha. Selle kutse tunnetamine, valu selle maailma ebatäiuslikkuste pärast ja rõõm võimalusest teha see maailm täiuslikuks – see on suur rõõm olla Looja kaastöötajad. Ma tundsin üht inimest, kes võeti tööle Google'isse. Ta rõõmustas, peaaegu hüppas laeni, sest Google – see on head teenimisvõimalused, suurepärased töötingimused ja nii edasi. Aga siin kutsub meid tööle Looja ise, pealegi ei nõua meilt, et me saadaksime Talle oma eluloo või CV, ei palu meil sooritada mingeid eksameid, kuigi eksameid tuleb palju. Tema ütleb meile: „Tulge Minu juurde teenistusse, Mina võin anda teile ülesande. Minge ja muutke kogu maailm, tehke kogu maailmast jüngrid!“ See on meie süütevõti, see on see, mis meid liigutab, see, kuhu me õieti tahame sõita. Muidu ei tasu üldse käivitadagi.

Kohenirõivastuses on see, mis on seotud välismaailmaga, – me'íl ja któnet. Juudi traditsioonis lepitavad need kaht väga omavahel seotud pattu, seepärast ühendati need üheks – see on kurjakeelsus (lašon- hara) ja verevalamine (šfihút damím). Mis on kurjakeelsus, on arusaadav. Kuid miks on see seotud verevalamisega? Sest kui me solvame inimest, kui me räägime inimesest halba, lähevad paljud inimesed näost punaseks. Ja kui inimene punastab, valgub tema veri justkui seestpoolt väljapoole. Seepärast seostasid targad kurjakeelsuse ja verevalamise omavahel. Kui me häbistame inimest avalikult, kui me sõimame inimest avalikult, kui me räägime inimesest kurja, pannes ta punastama, valame me sellega justkui tema verd. Aga esimene vere valamine ei toimunud siis, kui Kajin tappis Heveli, vaid siis, kui Adam sõi viljast, ja on öeldud: „Surmaga sured.“ Vaat see välimine rõivas lepitab Adami patu, lepitab kogu selle maailma patususe. Ja selle maailma patususe vastu, selle maailma ebapuhtuse vastu, nagu me juba rääkisime, ongi meie sõda. Sõda nii sisemine kui ka välimine. Ja ennekõike muidugi, nagu me rõivastest nägime, on see välimine võitlus. Kui me oleme kõik selle teinud, siis võime me evangeeliumi kuulutamise valmisoleku jalanõudes „käivitada“ oma „auto“, „käivitada“ ennast ja minna teenima Kõigekõrgemat. Vaat selline keeruline vestlus meil tuli kohenirõivastest, uskliku rõivastusest ja vastavalt riietumiskoodist.

Lugege ka: Teruma, preestri rõivad, võidmine ja Toora nädalalõigud.