Vajakhel

Me rääkisime sellest, et Moše lõpetas rääkimise Kõigekõrgemaga, laskus alla Iisraeli rahva juurde ja kui ta rääkis Iisraeli rahvaga, helendas ta nägu. Nüüd loeme me põhjalikumalt, millest ta õieti Iisraeli rahvaga rääkis.

Ma juba rääkisin sõnast kahál (rahvahulk). Samast tüvest on sõna kehilá (kogukond) ja sõna kohélet – koguja (see, kes kogub rahvahulki), sellest ka Šlomo raamatu nimi, ja veel võib lisada sõna makhelá (koor, ühine laulmine).

Ka sõnale adát võib tähelepanu pöörata. Sõna edá (kogukond) on samatüveline sõnadega ed (tunnistaja), edút (tunnistus), mo'éd (juudi püha). Miks see nii on? Kogukond on inimeste ühendus, keda ühendab üks ühine kogemus, antud juhul – Kõigekõrgema tundmine, suhe Kõigekõrgemaga. Ja samuti on kogukond tunnistajate ühendus, neid ühendab ühine tunnistus. Aga mis pistmist on siin pühal? Aga püha on aeg, mil kogukond tuleb, koguneb ja tunnistab. Näiteks Pesahil tähistame me Egiptusest väljaminekut, tunnistame üksteisele, et me elame seda püha ikka veel läbi. Kui inimesele kingitakse mingi asi, on see talle esialgu uudne ja ta imetleb seda, keerutab seda käes; siis ta harjub sellega ja see muutub tavaliseks. Pühade ajal peame me andma tunnistust, et Toora ei ole meie kätes muutunud tavaliseks, igapäevaseks, et me rõõmustame selle üle, nagu oleks see meile antud just praegu, et just praegu elame me läbi Egiptusest väljaminekut, Toora andmist, telkides istumist ja nii edasi, ja nii edasi. Ja seepärast nimetatakse püha ka mo'éd (erinevalt vene keelest, kus sõna prazdnik tähendab lihtsalt olla jõude, see tähendab mitte töötada). Selline omapära on sõnal edá (kogukond).

Ja enne kui Moše hakkab loetlema neid asju, mida ISSAND käskis, ütleb ta kõige tähtsama käsu.

 Peatugem mõnel tähtsal asjal. On olemas käsk – mitte lubamine, mitte luba, vaid käsk – kuus päeva töötada. Ja on inimesi, kes ütlevad (seda me juba mainisime): „Ma pühendan Jumalale kõik seitse päeva ega tõsta ühtegi esile!“ Kõigekõrgem ütleb: „Kuus päeva tee oma tööd, kuus päeva loo selles maailmas.“ Peatugem sõnal melahá (töö). Sellel on sama tüvi mis sõnal mal'áh (ingel), ja ka saatma, tegema ennast saadikuks, muutma midagi selles maailmas, sirutama millegi poole kätt. Hilisemas heebrea keeles on väljend mišlóah jad (käe sirutamine). See on töö, mida tehakse raha teenimiseks, või eriline tööliik, mis muudab seda maailma. Heebrea keeles on palju erinevaid sõnu, mis tähistavad tööd. Kuidas mõista, mida konkreetne sõna tähendab? Otsige seda sõna kontekstis: kohtasite sõna, tahate seda mõista – otsige seda kontekstis. Sõna melahá esineb Tooras kahes kontekstis. Esiteks on see maailma loomine. Kui Kõigekõrgem lõi maailma, on öeldud: „…ja seitsmendal päeval puhkas Ta kõigest melahtó“ – kogu Oma tööst, mille Ta oli teinud. Teiseks on see, mida tehakse Templi ehitamise ajal. Meie nädalalõigus loeme, et inimesed kogusid ja kergitasid kõik vajaliku Miškani loomise, sisseseadmise tööks. Targad tõid välja 39 tööd (sõna melahá korduste arvu järgi Tooras) ja seostasid need töödega, mida tehti Miškani ehitamise ajal või hiljem Templi ehitamise ajal. See tähendab, et sai kehtestatud, et hingamispäeval on keelatud teha kõike, mida tehti Miškani ehitamisel – värvimine, joonistamine ja palju-palju muud. Hingamispäeva seadused on väga keerulised ja neid tasub samuti eraldi õppida.

 Ma tahtsin peatuda veel ühel sõnal. Niisiis, kuus päeva tee igasugust tööd, aga seitsmes päev olgu teile püha, šabbat šabbaton. Kui sõna šabbat on arusaadav, siis sõna šabbatón on veidi vähem arusaadav. On järelliide -vav-nun (-on), mis on lisatud sõnale šabbat. Seda järelliidet kasutatakse tavaliselt vähendusvormi moodustamiseks (muu hulgas), näiteks: jéled – poiss, jeldón – poisike. Kuid see ei ole siin kindlasti rakendatav, sest me ei saa öelda hingamispäev-hingamispäevake on teil.

Samuti kasutatakse seda järelliidet millegi asukoha, millekski määratuse tähistamiseks. Näiteks étsba – sõrm, etsbaón – sõrmkübar. Kui võtta aluseks selline tähendus, võib öelda, et see on mingi hingamispäev, mis on pandud hingamispäeva sisse, rahu rahus. See tähendab, et see on nagu ise rahuneda ja siseneda Kõigekõrgema rahusse.

Veel üks järelliite -on kasutamise ja mõistmise variant on protsess. Näiteks kafá – külmus, kipaón – külmumine, diké – rõhutud, dikaón – rõhutus, depressioon. See tähendab, et hingamispäev on peatumine, „peatatus“, väline peatumine ja sisemine peatumine. See on veel üks sõna šabbatón mõistmine.

On kommentaatoreid, kes ütlevad: „Šabbatón tähendab kõigi tööde lõpetamist, välja arvatud need, mis on vajalikud inimese hingele, ja see käib pühade kohta.“ Erinevalt hingamispäevast, mil on keelatud toiduvalmistamise töö, võib pühadel – Pesahil, Sukkotil ja nii edasi – toitu valmistada, võib tuld kasutada; hingamispäeval aga tuld ei kasutata. Ja see on samuti üks variant mõista, milles seisneb erinevus sõnade šabbát ja šabbatón vahel. Nurksulgudes võib teha märkuse, et mõned uute teooriate armastajad ehitavad nende sõnade erinevusele erilise kalendri. Ma ei hakka selle teooria üksikasjadesse laskuma, et mitte teha sellele reklaami. Võin öelda, et selleks pole lihtsalt alust ei keeles, ei kalendris ega ajaloos. Niisiis, Hingamispäev – kõigi tööde peatamine. Igaüks, kes teeb sel päeval tööd, sureb surmaga.

 Kordan: enne kui Moše annab mingeid käske Miškani ehitamise kohta, mis ta oli saanud, annab ta käsu hingamispäeva kohta. Isegi kui me teeme midagi Miškani heaks ja isegi kui me tunneme, et me tegutseme Kõigekõrgema saadikutena, jääb hingamispäev hingamispäevaks.

Moše muudab siin pisut sõna terumá tähendust ja tõlgib selle rahvale arusaadavamasse keelde: ehitage endi seast redel Jumala juurde. Ja edasi – väga tähtis punkt Moše sõnades, tavaliselt minnakse sellest mööda. Inimene võib anda annetuse templile erinevatel põhjustel: et paista rikas või hea, või selleks, et mitte paista kuri, kellegagi konkureerimise pärast (et näidata, et ta on teistest parem), või et saada Kõigekõrgemalt mingit tasu, või et tema lapsed terveks saaksid, või selleks, et rikkaks saada. Võib olla erinevaid motiive. Alati ei räägi need motiivid sellest, et tegu on halb või ebapuhas. Kuid siin rõhutab Moše: igaüks, keda süda ajendab, see tähendab inimene, kes tahab anda omakasupüüdmatult, tasuta, lihtsalt südame soovil, armastusest Kõigekõrgema vastu. Ja ainult selline inimene.

 Me rääkisime, et táhaš on selline eriline loom, selline tundmatu loomake. On arvamus, et see olend loodi spetsiaalselt just nende nahkade jaoks. Teised ütlevad, et see on selline mereolend nimega dugong, kellest meie kandis beduiinid tänini teevad jalanõude sisetaldu ja jalanõusid endid. Ja veel öeldakse, et see on kaelkirjak. Ja kui on selline arvamuste paljusus, on kohe selge, et selle loomaga pole midagi selge ja keegi ei tea täpselt, mis loomake see on.

See oli see, mida tuuakse asjadest, materiaalne annetus. Peale selle saab osaleda tööga. 10. salmis loeme:

Pange tähele: igaüks, kes on südamelt hea, annab annetuse; igaüks, kes on südamelt tark, tuleb ja teeb selle, mida ISSAND käskis. Jällegi on see südame käsk, mõistmine südames. Kes on andekas? Mina olen andekas, ma teen ära! Ei ole mingeid määramisi väljastpoolt, ei ole mingit sundi. Ja mida siis teeb see südamelt tark?

See tähendab, et kõik need detailid, mida Kõigekõrgem Mošele kirjeldas, tulevad ja teevad andekad inimesed, südamelt andekad. Sellest Moše siin räägib.

Kõiki neid tööriistu, kõiki neid riistu võtsime me põhjalikult läbi eelmistes nädalalõikudes. Seepärast jääb siin, kui Moše neid kordab, üle ainult see läbi lugeda, kordamine on tarkuse ema. Kuid ilmselt ei hakka ma uuesti iga elementi selgitama: seda on lihtne üle lugeda eelmistest vestlustest, eelmistest nädalalõikudest.

Kuid kõige tõenäolisemalt on siin muidugi nöörid – köied, mis lähevad vaiadest välja ja mis kinnitatakse telgi seinte külge. Moše ei korda siin sõna-sõnalt, pange tähele, Moše ei korda siin sõna-sõnalt Kõigekõrgema sõnu, justkui tõlgiks ta Jumalikust keelest inimkeelde. Jällegi räägib ta meistritele, arvestades sellega, et meister mõistab, mida on vaja teha. Tema, Moše, ei ole spetsialist, ta tuleb, ütleme nii, Kõigekõrgema tehnilise ülesandega, ja meister peab tegema nii, nagu selles öeldakse.

Vaadakem sõna serád. Tänapäeva keeles misrád – see on büroo, see on mingi kontor. Ja serád – see on lihtsalt teenistuja, see, kes on mingil teenistusel: igapäevasel, rutiinsel, kontoriteenistusel. Teenimise riiete all mõeldakse riideid tavalistele, lihtsatele kohenitele, igapäevaseks, rutiinseks teenimiseks, olgugi Pühas. Nii tekib kohenitel teatav pühaduse rutiin.

„Lubage täitma asuda, Moše?“ – „Luban! Täitke.“ Ja kõik läksid laiali.

 Me rääkisime verbist lasét, nasá tähenduses võttis enda peale, andestas, tõstis. Siin tähendab väljend ašer-nesaó nagu tõstis, nagu ülendas teda tema süda, niivõrd kui tema süda teda üles tõstis.

Väljend nadív lév tähendab suuremeelne, südamelt hea, südamelt valmis; siin vehól ašér nadevá ruhó – kõik, mida tema vaim tema südames lõkkele puhus, puhudes südame purjedesse, tõstis teda üles.

Sõna mléhet – on sama mis melahá, millest me rääkisime meie lõigu päris alguses. Ja just seepärast, et sõna melahá kasutatakse siin Miškani ehitustööde kirjelduses, just see tööde loetelu, need tööd on võetud aluseks nendele, mis on keelatud šabbatil.

Enamik kommentaatoreid ütleb, et humáz on eriline ehe ja kõige tõenäolisemalt on see seotud intiimse kohaga. Võimalik, et jutt on intiimsest augustamisest (pole vaja imestada, et see tollal eksisteeris: see tollal eksisteeris). Kuid kõige tõenäolisemalt on jutt mingist turvavahendist. Omamoodi truudusevöö, mida tüdrukud ise endale panid, kuldne kinnis, mis kinnitati all ja kaitses naist võimaliku vägistamise eest (nii kirjeldab seda ehet Talmud). Ma olen siiski kaldu nimetama seda ehteks, ja nii on seda kirjeldatud mõnes teises ajaloolises allikas. Paljud tõlkijad häbenevad nii tõlkida, ja ilmuvad „ripatsid“ või „ja muud ehted“.

See tähendab, et igaüks tõi selle, mis tal oli sellest loetelust, mille Moše teatavaks tegi.

On üllatav, et pealikud on siin mainitud lõpus. Kui varem lugesime, et nad „ruttavad tööd tegema“, siis nüüd nad kuidagi ei rutta eriti. Kommentaatorid ütlevad: „Vaat ei olnud rahva pealikutel, ei olnud seda omadust, millest me rääkisime päris alguses – südame valmisolekut. Nad ütlesid: ‚Mida rahvas puudu jätab, selle täiendame me ise, oma varudest, pärast seda, kui kõik on juba kokku pannud; aga seni me ootame.‘“ Ja nii nad otsustasid. Nad ei teadnud, et just see, kes on oma südame valmis seadnud, see teebki algusest lõpuni. Just oma südame valmis seades teeb inimene täiel määral. Ma võin midagi anda, et paista kellestki lahkem; et kellegagi konkureerida, annan ma natuke rohkem kui tema. Kuid just südame headusest annan ma kõik, mis on vaja, ma täidan kõik vajadused. Kõigekõrgem kutsus inimesi andma südame valmisoleku järgi, ja Ise seadis inimeste südamed valmis selleks, et kõik vajalik saaks kokku kogutud. Rahva pealikud jäid selle käsu täitmisega hiljaks, nad on siin viimased.

Ja tähtis eripära: kui me vaatame 27. salmi esimest sõna, sõna nesi'ím (pealikud), siis näeme, et see on kirjutatud ilma täheta jud pärast tähte sin, nagu oleks pidanud olema. Tavaliselt, kui Toora kasutab lühikest kirjapilti, tähendab see, et mingit omadust jääb puudu selles, mida ta kirjeldab. Ei ole nad antud juhul päris pealikud, nad on, võib öelda, „sabalikud“, sest nad venitasid aega ega olnud esimesed, kes tõid, vaid tulid lõpus oma ohvriandiga. Ja ei ole kirjutatud, et neil oli südame valmisolek, seda nende omadust ei ole siin märgitud: tõid, sest seda jäi puudu, tõid, et täita vajalikku.

 Kuigi pealikud tõid kõige kallima ja kõige haruldasema, mis on olemas, on nad siin kirjutatud lõpus puuduliku kirjapildiga, ja ei ole märgitud, et nad tegid seda südame headusest.

Jumala abiga jätkame teiega nädalalõigu Vajakhel lugemist. See lõik võib mõnele tunduda igav. Me ju lugesime varem juhiseid, mille Moše sai: teha nii ja naa. Ja siin loeme jälle, et tehti nii ja naa. Ja ometi on need peatükid rikkad materjali poolest, mis võib meile olla huvitav, kasulik, ja pealegi ei ole Tooras liigseid sõnu ega igavaid tekste, seepärast loeme tähelepanelikult ja otsime endale kasulikku.

See tähendab, et ISSAND valis Betsaleli algusest peale, valis, olles teda eelnevalt ette valmistanud. Me rääkisime selle nime tähendustest, ma kordan lühidalt: betsal'él – betsél el, Jumala varjus; ben-urí – minu valguse poeg. Isa nimi oli Minu valgus, poja nimi on Jumala varjus. Nende nimede kombinatsioonidega võib mitmel moel ilusasti mängida.

 Hohmá (tarkus) – see on võime õppida, ammutada teadmisi; tvuná (mõistmine) – see on võime saada uusi teadmisi olemasolevate teadmiste analüüsi põhjal, dá'at (intuitsioon Kõigekõrgema suhtes) – võime ise midagi teada saada, omamata eelnevaid andmeid, olla millegi avastaja.

Sõna lahšóv tähendab tänapäeva heebrea keeles mõtlema. Siit tuleb näiteks mahšév – arvuti ehk „mõtlemismasin“. Sõna hašúv tähendab tähtis, olema tähtis. Antud juhul on mõeldud meisterlikkust. Lahšóv mahašavót – teha meisterlikku tööd, tööd, mis nõuab mõtet, mõtlemist, mõistmist, ja edasi näeme me üksikasjalikumat kirjeldust.

Sellest nimest me samuti rääkisime. Oholi'av tähendab isa – minu telk: óhel on telk, av on isa. Ahí – minu vend, samáh – toetus, sättis end, usaldas. Siin me näeme, et tulevane Miškan ei ole kuidagi seotud vere üllusega. Ühest küljest, – Betsalel suursuguseks peetavast Jehuda suguharust. Teisest küljest, – Oholi'av palju vähem suursugusest Dani suguharust. See tähendab, et kogu Iisrael on Miškaniga võrdselt seotud, nii üllad kui ka lihtsad.

 Me oleme juba rääkinud, ja võib lühidalt korrata, et Tanahis on üldine põhimõte: inimene mõtleb südamega, mitte peaga, selline see piibellik anatoomia on.

See tähendab, et need meistrid ei suuda mitte ainult teha midagi etteantud joonise, tehnilise lähteülesande järgi, nad suudavad välja mõelda midagi täiesti uut. Selliste talentidega varustas neid Kõigekõrgem.

Me loeme Tanahis korduvalt, et talente võib anda Kõigekõrgem. Kõigekõrgem võib varustada mingite teadmistega, mingi erilise tarkusega, justkui pannes tarkusetableti inimesse, kellel on kindel eelsoodumus. Me loeme 1Melahimis (7:14) lese pojast Naftali suguharust. Tema isa oli vasesepp Tüürosest. Ja kui tema isa suri, sai poeg pärandina (ilmselt sai Jumala armust) oskuse valmistada vasest igasuguseid asju. Algtekstis on tema kohta öeldud peaaegu nagu Betsaleli kohta: „Ja ta oli täidetud tarkuse ja mõistmise ja tunnetusega.“ Kui me loeme oli täidetud, siis tõuseb esile paralleel Betsaleliga, kes oli täidetud Jumala Vaimuga. Jumala Vaim täitis ka lese poja tarkuse ja mõistmise ja teadmisega. Tema isa ei saanud surma tõttu talle elukutset õpetada, ja poeg võttis mingil moel selle Vaimu vastu. Me näeme, et see toimis ka hiljem, selle kohta näeme me Tanahis rohkem kui ühte näidet. See tähendab, et talendid võivad edasi kanduda – kui mitte õhu ja piiskade teel, siis õhu ja vaimu teel.

Ja me jätkame lugemist 36. peatüki 1. salmist.

Pöörakem tähelepanu sõnale bahéma (neisse). On sõna, mida kirjutatakse täpselt samamoodi, see on sõna behemá, mis tähendab karja, kariloomi. Muide, just selle sõna mitmusest (behemót) tuleneb looma nimetus „begemot“. Heebrea keeles on see muinasjutuline, müstiline, kuri elajas, kes sattus Bulgakovi juurde, aga vene keeles begemot – see on begemotiVene keeles tähendab see sõna lihtsalt jõehobu. Autor ütleb, et vene keeles on see tuttav loom, mitte müstiline elajas; sõna on jäetud venekeelseks, sest jutt käib just selle sõna kohta., me teame, kes see on.

Kommentaatorid ütlevad: „Siin on vihje sellele, et Kõigekõrgem andis tarkuse ka kariloomadele.“ See tähendab, et on olemas sellised pärimused, et naised ketrasid otse kitsede peal ja et lehmad tõid piima, nagu omal ajal tõid kaarnad prohvetile toitu. Me näeme tarkuse ilmnemist loomade juures. Kommentaatorid toovad huvitava näite Šmueli esimesest raamatust. Kuuendas peatükis jutustatakse sellest, kuidas vilistid, kes olid lepingulaeka varastanud, sattusid paljude täiesti ootamatute ebameeldivuste otsa. Neid hakkasid laastama hiired, ja neid endid tabasid muhud või kasvajad (tehorím), mida nimetatakse hemorroidideks. Ja targad inimesed ütlesid vilistitele, et nad teeksid hiirte kujud kullast ja tehorím kullast, võtaksid laeka ja saadaksid selle Iisraeli rahva juurde. Me loeme Šmueli esimese raamatu 6. peatükist, alates 10. salmist: „Ja mehed tegid nii: nad võtsid kaks lüpsilehma ja rakendasid need vankri ette, aga nende vasikad panid nad koju lukku. Ja nad panid vankrisse ISSANDA laeka, kasti kuldhiirtega ja oma tehorím kujutistega. Ja lehmad läksid (išárna) lauluga mööda teed Beit-Šemeši poole; üht teed läksid nad, minnes ammudes; aga plištimi vürstid järgnesid neile kuni Beit-Šemeši osadeni.“ Mõnedes tõlgetes on sõna išárna – see on läksid otse, rangelt sirgjooneliselt, kuhugi pööramata. Aga sõna išárna kõige ilmsem tähendus on laulma, minema lauluga (lašír). Lehmad läksid lauldes ja ammusid, või laulsid oma ammumisega. See on üks levinud tõlgetest. Siin me näeme, et loomadel võib olla tarkust, ja kommentaatorid ütlevad, et kõik, kes osalesid Kohtumise telgi loomise, sisseseadmise protsessis, sealhulgas ka loomad, said teatava tarkuse. Seda võib pidada midrašiks, aga võib ka kõrva taha panna.

 See tähendab, et võib ette kujutada, kuidas inimesed seisavad reas ja Moše ütleb: „Sina, sina ja sina, minge ehitage Telki. Need on need, kelle Kõigekõrgem on valinud.“ Aga keegi ütleb: „Aga kas mina tohin, kas mina ka võin?“ Talle öeldakse: „Sina võid ka minna.“ Miks? Sest antud juhul tõstis teda tema süda. Inimese süda võib tõsta teda teenimisele, töö tegemisele. Me ju lugesime, et Betsalel suudab õpetada. Ja sel moel, olles algselt mitte valitud, võib saada valituks.

See tähendab, et nad võtsid Mošelt kõik materjalid, mis rahvas oli kogunud püha teenistuse Telgi ehitamiseks. Me rääkisime sellest, et annetusi toob inimene, keda süda ajendab. Ja siin me näeme: südame ajend oli selline, et hommikul, veel enne kui süüa hummust või juua kohvi, mõtles inimene kõigepealt: „Kuidas ma saaksin viia seda, mille poole mu süda mind ajendab?“ Esimene asi, mida inimene ärgates teha tahtis, oli tuua Mošele veel mingi kergitamine. Selline oli inimeste südame valmisolek.

Ükski südamelt tarkadest ei mõelnud, et rahva toodud akaatsiapostide ülejääkidest võiks endale ehitada saunakese või suitsuahju või vähemalt kuuri. Keegi ei omastanud midagi. Nähes ülejääki, tulid targad ja andsid aru ja ütlesid: „Rahvas toob liiga palju. Aitab!“ Mingit korruptsiooni meie puhul ei ole.

 See tähendab, nagu tuntud muinasjutus: „Potike, ära keeda!“ Ja rahvas hoidis end tagasi, et mitte tuua. Tegusõna jikkalé – see on sõna, mis on samatüveline sõnaga kéle (vangla). Rahvas hoidis end tagasi: „Hoidke mind kinni, et ma ei tooks annetust Kõigekõrgemale!“ Soov oli tohutu, ja seda soovi tuli tagasi hoida, ja inimene tundis end vangina, sest ta ei saanud annetust tuua.

 Selles ühes märkuses, näiliselt väikeses märkuses – jätkus ja jäi ülegi – on väga tähtis õppetund. Kui inimene annab südamest, kui teda ajendab süda, siis tekib ülejääk ja küllus. Me rääkisime vanematest, pealikutest, kes ütlesid: „Kui ei jätku, siis me lisame.“ Nad ei mõistnud selle loomust, mida nimetatakse nadív (südamest ajendatud, suuremeelne). Südamest ajendatud – see on see, kes annab ülejäägiga sügava sideme tõttu Kõigekõrgemaga, armastuse tõttu Kõigekõrgema vastu, nii nagu ka Kõigekõrgem annab külluslikult, ülejäägiga. Ja meie jaoks võib see olla tunnistuseks: kui and tuleb südamest, siis ei ole selles puudust, selles on – ülejääk. Ja vastupidi, kui selles, mida me anname, on puudus, siis võib-olla ei ole see südame liikumine, vaid mingi teistsugune, mitte nii hea motivatsioon.

On üks arvamus, ja seda on huvitav vaadelda. Siin me näeme, et Betsalel teeb kõik nii, nagu Kõigekõrgem Mošele juhatas, kuid meil ei ole tunnistust, et Moše oleks talle mingeid jooniseid edasi andnud. Ja edasi me näeme, et Betsaleli kohta on öeldud: „Tegi kõik, nagu Kõigekõrgem käskis.“ See tähendab, me pöördume tagasi selle juurde, et Betsalelil oli intuitsioon, oli otsene side Kõigekõrgemaga, ja ta sai need joonised otse. Aga Moše? Moše kui ülemus ja juhataja pidi muidugi samuti kursis olema. Ja me näeme, millise pedantse täpsusega Betsalel kõike teeb. Ei, mitte asjata ei sisalda Toora sellist igavat kordamist kõigest sellest, mida Kõigekõrgem on juba öelnud. Meile antakse võimalus näha, kui peenelt on Betsalel häälestatud Kõigekõrgema lainele, mis võib ka meile muidugi eeskujuks olla.

See sarnaneb klambritega, mis vanasti vihikutes olid, sarnase kujuga, need läksid läbi kahe aasakese. Ainult need klambrid olid kuldsed ja muidugi tugevamad kui vihiku omad.

Selles kohas kasutatakse Tooras arvsõna üksteist väga haruldast vormi traditsioonilise, meile harjumuspärase ahát-esré (üks ja kümme) asemel. Siin väljendatakse sõna üks väga iidse akkadi sõnaga ašte, ja arvsõna üksteist (üks ja kümme) võtab vormi ašte-esré.

Nagu me juba rääkisime, ei kasutata kõiges, mida tehakse väljaspool Püha, kulda, seal on hõbe ja vask, seepärast on ka antud juhul haagid vasest.

Me rääkisime, et see on selline tundmatu loomake: kas dugong, kas kaelkirjak, kas mingi olend, mis on ühekordselt spetsiaalselt loodud.

See tähendab, 10 küünart (või 5 meetrit) on selle kõrgus ja 1,5 küünart või (75 sentimeetrit) selle laius.

Kommentaatorid peatuvad siin ja ütlevad: „Üldiselt on pühamaks küljeks muidugi põhjapoolne külg, sest põhjale lähemal toodi ka ohvreid, põhjapoolne külg on tähtis.“ Miks alustab Toora siin lõunapoolsest? Üks seletustest on selline: pühaduse kirjeldamisel minnakse vähem pühast pühamani. Pühadus tõuseb, mitte ei lasku. Samuti peab ka inimene püüdlema üha pühama ja pühama poole, saavutama üha pühamat ja pühamat, mitte laskuma. Pühaduse kraad peab ainult kasvama.

 Kaks jalust, kaks jalust – see tähendab, et iga prussi all oli kaks jalust. Just selline kõnepööre.

Muide, siin kasutatakse sõna tséla, selle kohta võib veel kord meelde tuletada. See sõna tähendab tahku, võib-olla ribi. Kõigekõrgem võttis Adamilt tséla ja tegi naise. Veel üks variant – rasvasaba. On palju erinevaid tõlkevariante, see on väga mitmetähenduslik sõna (lihtsalt tekkis tahtmine seda märkida). Aga siin tähendab see loomulikult tahku või külge.

Põikpuudest, kuidas need põikpuud seal olid ehitatud, rääkisime üksikasjalikult, kui lugesime juhiseid, mida Kõigekõrgem annab. Kordame veel kord lühidalt, kuid ei taha kogu aeg üht ja sama korrata.

 See tähendab, põikpuid oli mitu. Horisontaalsed, rõngastesse pistetud prussid (nagu tänapäevane riiv, natuke juba vananev, kuid ikka veel tänapäevane) kolmes reas. Ülemine ja alumine koosnesid kahest osast, mis said keskel kokku paremalt ja vasakult. Aga keskmine, ülemise ja alumise vahel, oli läbiv, see tähendab, läks läbi kogu seina; nii see välja nägi.

Jumala abiga jätkame meie teiega nädalalõigu Vajakhel uurimist. Me loeme endiselt aruannet sellest, kuidas Betsalel täitis Kõigekõrgema korraldusi, mis anti edasi Moše kaudu. Me hakkame lugema 37. peatüki 1. salmist.

 Kommentaatorid peatuvad sellel ja ütlevad, et siin on Betsaleli olemuse avamine (nagu me mäletame, nime tähendus betsel el – Jumala varjus). Näiliselt on Jumal Valgus, aga valgus ei jäta varju, valgus – see on varju vastand. Ja Betsalel tegi otsekui värviline klaasike, mille kaudu võib päikese poole vaadata, laeka – koha, mille kaudu Kõigekõrgem saab end selles maailmas avada. Jällegi, me rääkisime, et sõna olám (maailm) võib mõista kui he'elém (kadumine) või ha'alamá (varjamine). Varjatuses saab Kõigekõrgem end avada Laeka vahendusel. Selle valmistamiseks on määratud inimene, keda Kõigekõrgem kutsus nimepidi, nimega Betsalel. Võimalik, et ka nimi Betsalel ise oli talle määratud juba enne tema sündi.

Niisiis, Betsalel valmistas laeka või originaalis lihtsalt kapi. Sinodaaltõlge annab sageli mõnevõrra selliseid ülevaid sõnatähendusi, aga kui vaadata originaali, siis arón – see on lihtsalt kapp, tevá (Noahi laev) – see on lihtsalt kirst, kast ja nii edasi.

Kommentaatorid ja midraš ütlevad: „Sisuliselt tegi Betsalel kolm laegast: üks – kullast, sellele pandi pealt peale puust laegas ja sellele pandi pealt peale veel üks kuldne, kolm ühes.“ Ja see on, nagu öeldakse, meile õppetund: inimene, kes uurib Toorat, peab olema seest samasugune nagu väljast. Kui me loeme Toorat, kui me loeme Kõigekõrgema sõnu, võime kergesti omandada, kuidas olla head või kuidas paista head. Ja võime õppida Toora häid kombeid ja näitamiseks õigesti käituda, aga seest sellele mitte vastata. Kuid laeka enda loomus ütleb, et seest tuleb olla samasugune nagu väljast, ainult nii see toimib. Just seepärast on laegas kullaga kaetud isegi seal, sees, kus näiliselt keegi seda üldse ei näe.

 On kommentaatoreid, kes vaidlevad: „Mida tähendab „kattis kullaga“? Kullatud asjad on erinevad. Kui õhuke või paks oli kate? Muidugi on võimatu selle üle mitte vaielda, see on ju huvitav. Ja Talmud, kommentaatorid ütlevad, et see kate oli Türgi dinaari paksune, see tähendab 3–6 mm paksune. Teised vaidlevad sellele vastu ja ütlevad: „Kui kõik templiriistad, kõik kangid ja kõik, mida saab, katta nii tohutu hulga kullaga, siis kaalub see kõik 60 tonni. Ja seda arusaamatum on, kust võtta rahval selline hulk kulda ja kuidas seda kõike kanda?“ – ja muud sellised vastuväited. Pealegi nimetab Toora (me loeme seda peatüki lõpus) täpse kullakoguse, mida kasutati kogu Kohtumise telgi jaoks. Me teame täpselt menora kaalu. Ja saab välja arvutada ülejäänud kulla kaalu, pluss arvutada laeka kaane kaalu, mis on väga raske. Ja ometi jäävad vaidlused selles asjas alles. Lähtudes meie teadmistest selle kohta, kuidas Lähis-Idas üldse templitarbeid kullaga kaeti, võime öelda, et kattekiht oli küllaltki paks.

Me oleme juba rääkinud keruvimidest (keruvidest), nende kohta võib väga palju rääkida, sest keegi ei tea, kuidas nad välja nägid, täpset teavet ei ole. Mõned ütlevad, et need olid inimnäoga tiivulised härjad. Mõned ütlevad, et nad nägid välja nagu noorukid. Mõned näevad neid inimnäoga lõvidena. Isegi Tanahis on meil keruvimide erinevaid kirjeldusi. Ühesõnaga, kommentaarides on terve rida lahknevusi. Nii on alati, kui midagi on arusaamatu. Kuidas meil siis olla, kui meile on midagi arusaamatu? Mina eelistan elada küsimusega. Vaat kasvan suureks – ja tunnetan, saan teada, kuidas nad tegelikult välja nägid. Kellelgi on lihtsam võtta omaks üks seisukohtadest ja sellega elada, ja selline võimalus on ka olemas. Me mäletame, et Kõigekõrgem käskis laeka kaant ja keruvime mitte teha erinevatest detailidest, mitte neid ühendada, vaid teha kõik ühest tükist.

Nagu sageli juhtub, on vene keeles, ainsuses, kinnistunud mitmuse tähendus. Heebrea keeles on ainsus keruv, mitmus – kruvim. Vene keelde sattus sõna kruvim ainsusena ja sai kujuks heruvim (üks), ja juba sellest sündis mitmus – heruvimõ. Kuid tegelikult on nad – keruvid, kui rääkida heebrea keeles.

 Mida veel tegi Betsalel?

Kuna meie tekst kordab seda, mida varem öeldi, on võimalus millessegi süveneda. Sõna šulhán (laud) tuleb sõnast lišlóah (saatma), see on selline „saatmik“. Väikest puust lauakest saadeti teistele, kanti nagu kandikut. Aga sõna kinnistus ja tähendab ka tänapäeva keeles lauda.

 Kõik see, nagu Kõigekõrgem käskis.

 Téfah – see on peopesa laius. Kuna inimene ei kandnud endaga kaasas mõõteriistu, mõõdeti kõike keha mõõtmetega, nagu ka vanades vene ja Euroopa tekstides. See tähendab, all, lauaplaadi all, oli kuldne raam, otsekui veel üks kullaplaat, peopesa laiune, ja sellel oli kuldne ääris.

Sõna battím (pesad) on suguluses sõnaga majad, sellised majakesed kangide jaoks. Pöörake tähelepanu sõnale lasét, mida me oleme kohanud palju kordi ja rääkinud, et see tähendab kandma, andeks andma, üle lugema, arvele võtma. Siin kasutatakse seda just selle algses tähenduses, tähenduses kandma. Selline mitmetähenduslik sõna.

Väga paljud küsivad, sageli esitatakse küsimus sõna kuld kohta. Sõna kuld (zaháv) pärineb aramea sõnast deháv. Ja see on suguluses teise heebrea sõnaga tsahóv, see tähendab kollane. Kuld – see on lihtsalt kollane metall.

Kesavót – need on anumad, mida võib võrrelda nendega, mida kasutatakse restoranis roogade katmiseks, nn „kloš“ (prantsuse sõnast kell), poolkerakujuline vahend (suur poolkera), millega roog enne serveerimist pealt kaetakse. Selliseid anumaid valmistas ta samuti.

 Kuus haru valgustitega lähevad välja keskmisest tüvest, ja keskmisel tüvel – veel üks, kokku – seitse valgustit menoral. Ma arvan, et kõik teavad seda suurepäraselt. Menora – see on kõige tuntum templi atribuut, see on ka Iisraeli vapp, sellest ma juba rääkisin.

Räägime sellest kaaluühikust, mida nimetatakse kikkár ja mida sageli tõlgitakse kui talent, (võib-olla tuttavam sõna). Nagu paljude kaaluühikutega, ei ole ka sellega kõik selge, sest Babülonis oli see üks kaal, Roomas – teine, Iisraeli maal – kolmas, Liibanonis – neljas, Süürias – viies. Ja see kõik segunes, ja me näeme sageli, et üks ja sama mõiste, üks ja sama sõna tähistab täiesti erinevat kaalu. Ja kikkári kohta võib öelda, et see on 26 kuni 50 kilogrammi. Ja teadlased, Vana-Ida kultuuri uurijad ütlevad, et kikkár – see on kaaluühik, mis on ligikaudu võrdne inimese kaaluga. Aga mitte tänapäeva inimese, kes sageli kannatab ülekaalu all (või naudib seda), vaid tolle aja inimese kaaluga. Arvatakse, et tol ajal kaalusid inimesed palju vähem, ja seepärast ütlevad kommentaatorid, et see on 33–50 kilogrammi. On versioon, et see on 26 kilogrammi. Jälle on arvudes üsna suur lahknevus, kuid võtame, et see on ligikaudu 35–40 kilogrammi kulda.

Me näeme siin Betsalelit, kes tegeleb igasuguste töödega. Kangur, tikkija, kivinikerdaja, puunikerdaja ja lõpuks veel ka parfümeer. Ta teeb igasugust tööd. Muidugi mitte tema ise, vaid tema tsehhid. Kujutage ette, millise võimsusega ettevõte rajati Jumala Sõna järgi kõrbes, ja kõike seda juhtis Betsalel. Loomulikult juhtis ta tootmist, ta juhendas kõiki, õpetas kõiki, jälgis kõike, kontrollis kõike ja andis edasi tarkust – nagu me ütlesime, oli tal nii tarkus kui ka soov ja õpetajaanne. Kui paljudele inimestele tuli õpetada käsitööd, sisendada neile oskust töid teha, et rajada sellise ulatusega tegevus, kujutage seda vaid ette.

Jätkame aruande lugemist tööst, mille Betsalel tegi Miškani loomisel Moše ülesandel.

Tuletan veel kord meelde: küünar – see on 50 sentimeetrit, see tähendab, pikkuse küünardes jagame 2-ga ja saame pikkuse meetrites, see tähendab, altari suurus on 2,5 meetrit x 2,5 meetrit ja kõrgus 1,5 meetrit.

Mäletate, me rääkisime Mošest (34:29), et kui ta mäelt alla tuli, siis tema nägu kiirgas (karán), sõnast kéren (kiir). Sõna kéren teine tähendus (nagu ma tollal ütlesin) – sarv või nurk. Ja siin me näeme, et altari sarvi on samuti nimetatud karnót (üks sõna kéren mitmuse vormidest). Ja sarved jällegi ei ole selle külge kleebitud, ei ole selle külge kruvitud, ei takjapaelaga ega keermega – need on altari enda osa.

See tähendab, osa altari seintest alt oli võrestikuline, kujutas endast vaskvõre.

Kõik, mida tehti Miškani sisemises osas, kaeti kullaga, aga see, mis on välimises õues, kaetakse vasega.

Sõna nevúv (õõnes või tühi) kasutatakse heebrea keeles praegu vähe, kuid see on säilinud kujundlikes väljendites. Näiteks milím nevuvót – tühjad, tühised, mittevajalikud sõnad, tühipaljas jutt.

Miškani sissepääsu juures, nagu ütlevad kommentaatorid, tunglesid naised, kes tahtsid ära anda oma peeglikesed. Naised mõtlesid: „Mida me küll võiksime tuua?“ Kuigi naised tõid ohvriks oma ehted, arvatakse (on selline arvamus, selline vaade), et naise ehted on põhimõtteliselt tema mehe rikkus ja väärikus. Hoolimata sellest, et nendega ehib end naine, on see siiski natuke mehe vara, nii võib arvata. Aga peeglike – see on ainult naise oma, see püüab kinni kõik tema intiimsed hetked, sellesse vaadates ehib naine end, teeb end mehe jaoks ilusaks.

Midraš jutustab sellise pärimuse. Oli aeg Egiptuse orjuses, kui egiptlased keelasid meestel töölt koju naasta, ja mehed pidid magama töökohal. Naised käisid jõe ääres vett toomas, ja Kõigekõrgem korraldas nii, et selles vees sattusid neile väikesed kalakesed, võib-olla meriärjad. Nad müüsid seda kala, selle raha eest valmistasid nad meestele süüa ja tõid lõunaks, tööle. Ja sel ajal kui mehed sõid, valmistusid naised ette, ehtisid end. Aga siis, nagu pärimus ütleb, vaatasid nad koos meestega peeglisse: „Vaata, kui noored ja ilusad me sinuga oleme, ja meil on veel kõik ees.“ Sõna sõna järel jõudis asi läheduseni, ja naised eostasid terveid, ilusaid lapsi. See leppimise viis enne lähedust, nagu ütleb traditsioon, hoidis juute eemal üheksa liiki läheduse ohust, mis tekitavad lastele traumasid, mille tõttu lapsed sünnivad hingelise tervisehäirega, hingelise kõrvalekaldega. Seda ei saa nimetada haiguseks, ma ei räägi haigusest. See on mingi sisemine korrastamatus, sisemised kannatused, kompleksid ja muu sarnane. Kui puutuda kokku täiskasvanute psühholoogiliste probleemidega, võib väga sageli leida nende jälje seal, vanematevahelistes suhetes, selles, kuidas lapsesse raseduse ajal suhtuti, ja kõik see on väga tähtis.

Kui sellest juba juttu tuli, ütlen mõne sõna lüürilise kõrvalepõikena täiskasvanutele.

On selline traktaat – Nedarim. Talmud seletab, tõlgendades üht Šir haŠirimi kohta, et lapse hing võib kahjustuda, kui eostumine toimub ajal, mil mees, hoidku Jumal, vägistab naist (nii juhtub, et mees vägistab oma enda naist). Või naine tunneb ohtu, ta tunneb hirmu, et kui ta nüüd ei nõustu temaga olema, tuleb skandaal ja võib-olla mees peksab teda. Või on naine vere voolamise seisundis või ei ole veel puhastunud pärast voolamist. Veel üks variant, mitte väga aktuaalne tänapäeval, meie päevil – kui mees arvab, et ta on ühe naisega, aga tegelikult on ta teise naisega. Samuti tekivad hingekahjustused, kui abikaasade vahel toimub lähedus tüli ajal, ilma eelneva leppimiseta, või kui mees on purjus, või kui mees on juba südames otsustanud, et ta lahkub naisest, teab juba, et ta jätab naise maha, aga ikkagi läheb tema juurde. Veel üks variant, kui, hoidku Jumal, mees läheduse ajal naisega kujutleb end teise naisega või, vastupidi, naine kujutleb end teise mehega. See kõik kahjustab tulevaste laste hingi. Ja veel üks asi: kui naine ise jämedate sõnadega palub sugulist lähedust, nõuab pealetükkivalt sugulist lähedust, siis see kahjustab samuti lapsi, nii arvab traditsioon.

Ja traditsioon ütleb, et tänu naiste sisemisele tagasihoidlikkusele Egiptuse orjuse ajal ei puudutanud need traumad juudi rahvast, peeglikesed lepitasid mehi ja naisi. Nad nautisid teineteise ilu, vaatasid end neis, ja need peeglikesed tegid suurt asja. Jutustatakse, et Moše ei tahtnud alguses neid peeglikesi vastu võtta ja ütles: „Mis te tulite nende oma ‚tüdrukulike‘ vidinatega? Jätke need endale.“ Ja Kõigekõrgem ütles: „Ära põlga seda.“ Väga palju terveid, tugevaid lapsi sündis tänu nendele peeglikestele.

Niisiis, me näeme, Kõigekõrgem ütleb, nagu jällegi traditsioon jutustab, et preestrite pesemisnõu on Tema kõige armsam detail kogu Miškanis, sest see on tehtud peeglikestest, mille naised andsid südamest. Peeglike maksis, muide, väga palju, võib-olla rohkem kui kuldehe, sest klaasi, nagu ka amalgaami, veel ei olnud, peeglikesi valmistati poleeritud metallidest, ja seda oli raske hankida. Väljakaevamistel leitakse väga harva, isegi väga rikastes majades, väikesi peeglikesi.

Kuna me teame, et vastaspoolne, läänepoolne õue osa on viiekümne küünra pikkune, aga siin, idapoolsel küljel, me näeme viisteist küünart võrgu pikkust kummastki nurgast keskkoha suunas, siis me võime mõista, et keskele jääb kahekümne küünra laiune ava – see ongi tegelikult sissepääs õue.

See tähendab, aia võrkude kõrgusele on tehtud veel ka kardin eraldi osana sissepääsuks Miškanisse.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Kui juudi kalendris saabub avi kuu üheksas päev, mil juudi traditsiooni järgi purustati Esimene ja Teine Jeruusalemma Tempel, pühendab Iisraeli rahvas selle päeva paastule, palvele, Eiha raamatu uurimisele ja kõigele sellele, mis on seotud Templiga, selle ehitusega, templianumate ehitusega, templiteenistuse tööriistadega, templitehnoloogiatega.

Selles vestluses räägime ohvrileibade lauast. See seisis Pühas, menora vastas. Sellel oli alaliselt kaksteist leiba. Me ütleme leib, kuid tegelikult ei ole see mis tahes leib, vaid hapnemata – matsa. Ja need kaksteist leiba vahetati iga hingamispäev. Preestrid, kes need laudadelt maha võtsid, sõid neid leibu. Ja tekib esimene küsimus: milleks oli pühamus vaja lauda? Hakkame asja uurima.

Niisiis, menora vastas seisab laud. See on tehtud puust ja kaetud kullaga. Selle kõrgus on umbes seitsekümmend viis sentimeetrit, pikkus meeter, laius pool meetrit. Sellise laua pani Moše üles Kohtumise telki. Kuningas Šlomo pani Esimest Templit ehitades üles kümme lauda. See tähendab, et nii laudu kui ka leibu oli palju rohkem. Milleks siis on pühamus laud? Sõna šulhán (laud) tuleb tegusõnast lišlóah (saatma, läkitama); see on selline ese, millel midagi saadeti. See tähendab, vanasti saadeti selline lauake, millel toodi ande. Ja võib öelda, et laud on tööriist millegi saatmiseks maailma, tööriist nii meie Kõigekõrgema ees seismiseks kui ka Kõigekõrgema ilmutamiseks meie maailmas.

Kui me vaatame menorat, siis küsime sageli: See, Kes on nimetatud Valguseks, kõigi valgustite Valgusti, Jumal, Kes on Valgus, – kas Tema vajab meie valgust? Menora peegeldab Tema kuma, justkui retransleerib Tema kuma, Tema vaimset valgust meie maailma, otsekui täites meie maailma Tema vaimse valgusega.

 Leivad, mis on Tema ees pühamus, retransleerivad materiaalset küllust sõna otseses mõttes, leiva küllust meie maailma. Seega lähtub pühamust nii vaimne kui ka materiaalne küllus samuti. See tähendab, et inimene, kui ta lõikab suure viljasaagi või suure viinamarjasaagi, ei saa öelda: „Minu käsi on selle teinud, see olen mina ise. Taevad – need on kusagil seal; taevastes, vaimsetes sfäärides sõltub kõik Kõigekõrgemast, aga siin sõltub kõik minust.“ Ei. Nii materiaalne küllus kui ka materiaalne õnnistus sõltuvad meie suhetest Kõigekõrgemaga, lähtuvad Taevasest pühamust. Need läksid läbi maise pühamu (kui Tempel seisis) ja levisid üle kogu maailma. See ütleb meile muu hulgas, et ka meie tegevus materiaalses maailmas – kui me kasvatame vilja, kui me ehitame midagi, korrastame midagi, muudame seda maailma – on osa meie teenistusest Kõigekõrgemale. Kõigekõrgem ju, luues inimest, ütles: „Mina loon ta selleks, et ta valitseks kogu maa üle“. Kõigekõrgem pani inimese kogu maa majahaldajaks. Inimkond on kogu maa majahaldaja ja vastutab muu hulgas ka maa õitsengu eest. Ja seepärast, kui Adam pattu tegi, neeti maa tema pärast. Aga pühamu kaudu läks valgus, mis nagu protees võimaldas selle maa needuse tasa teha.

Leibu on laual alati kaksteist, ja kui need maha võetakse, pannakse kohe uued, et neid oleks kogu aeg kaksteist, mis vastab Iisraeli kaheteistkümnele suguharule, kaheteistkümnele kuule. Võib palju mõtiskleda arvu kaksteist sümboolika üle, selle üle, et ka Mašiah võtab endale kaksteist õpilast ja tõotab neile, et nad istuvad kaheteistkümnel troonil. On mingi küllusevorm, Jumaliku mõju vorm, mis ilmneb maailmas kaheteistkümne kanali kaudu, võib nii oletada.

Meenutagem valemit Ješajahu raamatust (52:6), kui Kõigekõrgem ütleb: „Mina olen“, sõna-sõnalt: „Aní (Mina) – Hu (Tema)“. Kui me näeme midagi selles maailmas, kus Kõigekõrgem ei ole ilmselgelt ilmutatud, kus Tema valgus ei ole silmanähtav, peame me läbi selle udu Teda nägema ja mõistma, et see on Tema (Hu). Vaat see sõna hu vastab oma arvväärtuse poolest samuti arvule kaksteist, kaksteist jumaliku valguse ilmnemise kanalit selles maailmas. See on see, mille kaudu jumalik Sõna saab lihaks. Jumalik Sõna – mittelihalik, kujuteldamatu, tabamatu Jumal – ilmneb materiaalses maailmas, annab ja valab Oma õnnistust materiaalsesse maailma, ja õigupoolest selleks teenisidki leivad laual, selleks teenis laud ise. Laud on nagu ümbrik, milles Kõigekõrgem saatis meile maailma materiaalset küllust teenimise kaudu Iisraeli rahvaleiOriginaalis on sõna-sõnalt „teenimise kaudu Iisraeli rahvale“. Jääb lahtiseks, kas mõeldud on Iisraeli rahva teenistust või teenimist Iisraeli rahvale, seepärast on tõlgitud sõna-sõnalt.. Vaat mõne sõnaga ohvrileibade lauast ja ohvrileivast.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Mul tekkis tahtmine teatud määral üle vaadata, ümber mõtestada Jeruusalemma templi nende või teiste elementide, templiteenistuse nende või teiste elementide tähendust. See on see, millele ma tahaksin pühendada mõned vestlused, ja vestlust tahaksin alustada jutuga suitsutusaltarist.

See altar ei asunud õues, vaid pühamus, ja vastavalt sellele on üks tema nimetusi sisemine altar.

Midrašite kogumik, mida nimetatakse Midraš Tanhuma, sisaldab sellist lugu: „Ütles rabi Jitshak bar Eliezer: ‚Tea, et Kohtumise telk oli valmis kõigi oma anumatega, ja Moše tappis selle ohvrid ja tõi need ja valmistas kõik altaril, kuid Šehina (jumalik auhiilgus, jumalik kohalolek) ei laskunud Kohtumise telki, enne kui toodi suitsutusohver.‘ Noh, aga kust me teame, kust meil selline arusaam? Sellest, mis on öeldud Šir haŠirimi raamatus: ‚Ärka, põhjatuul, ja tule, lõunatuul, puhu mu aiale, et selle lõhnad laiali voolaksid, tulgu mu sõber aeda ja söögu selle kalleid vilju.‘“

See tähendab, Kõigekõrgem vastab Oma auhiilguse ilmumisega suitsutusohvri lõhnale, mida Iisrael toob. Ja see on põhjus, tunnustäht Jumala auhiilguse ilmnemiseks Kohtumise telgis, nii ütleb traditsioon, toetudes Šir haŠirimi tõlgendusele.

Seda altarit nimetatakse veel kuldaltariks või lõhnaainete altariks või, nagu me juba mainisime, sisemiseks altariks. See asus pühamu sees. Kui kujutleda plaani, siis lõunapoolsel küljel (sissepääsust vasakul) asus menora, põhjapoolsel (sissepääsust paremal) – laud annileibadega. Suitsutusaltar paiknes läänepoolsel küljel (sissepääsu vastas), Kõige Pühama eesriide ees. Toora ütleb meie nädalalõigus (37:25), et see oli ruudukujuline (pool meetrit korda pool meetrit), ühe meetri kõrgune, see tähendab, küllaltki väike altar. Nurkades olid tal, nagu igal altaril, sellised omapärased sarved. Traditsioon, pärimus jutustab, et lõhnaaine lõhn levis nii üle kogu Jeruusalemma (Jeruusalemm oli väike linn, kuid siiski), et isegi kui pruut võidis end mingite teiste lõhnaainetega, oli ikkagi tunda templi oma. Ja pruudil polnudki vaja end võida, sest kõik oli läbi imbunud altari suitsutuste lõhnast.

 Veel üks põhjus, miks seda altarit nimetatakse mizbéah pnimí (sisemine altar): see lepitab seda, mis puudutab inimese vaimset osa, mis puudutab inimese vaimu kahjustust. Kui Hava rääkis maoga, oli viimane sündmus, mis viis ta kiusatusse, see, et ta nägi, ütleme, veel hägustamata või juba hägustuvas meeles ja mitte enam väga kaines mälus (Berešit 3:6): „Ja nägi naine, et puu on hea süüa (liha himu), et see on silmailu (silmade himu), et see on ihaldusväärne tunnetuseks (saame nagu jumalad, elukõrkus). Ja võttis selle vilju ja sõi, ja andis samuti mehele, ja tema sõi.“ Kõigis suundades ahvatleb puu. Kogu selles langemise protsessis ei kannatanud just haistmine, puu lõhnast ei ole midagi öeldud. Seepärast arvatakse traditsiooniliselt, et just lõhna naudib hing, naudib inimese kahjustamata osa, ja just lõhn on võimeline parandama inimese vaimseid probleeme. See on üks arusaamadest, miks seda altarit nimetatakse sisemiseks altariks.

Veel üks suitsutuse toomise, lõhnaainete toomise teenistuse tahk on selles, et lõhnaained loovad omapärase eesriide, varje, pilve. Ja pilv oli Iisraeli ajaloos väga sageli kohal Kõigekõrgema ilmumise juures, Kõigekõrgema ilmutamise juures. Kui Iisraeli rahvas läheb välja Egiptusest, siis Kõigekõrgem saadab neid pilvesambas. Kui Iisraeli rahvas jõuab Siinai mäe juurde, räägib Kõigekõrgem jälle pilve seest.

On olemas mitteabsoluutne valguse ilmutamine, ja on selline hoiatus: ära sukeldu otsekohe Pühasse, ära hüppa Pühasse hoovõtuga. Püha muidugi ühest küljest ahvatleb, tõmbab, teisest küljest aga peab see tekitama mingit värinat, mingit kohkumust, vajadust mõõta ennast sellega, millisele tasemele sul on julgust tõusta. Ja iga inimese jaoks on see tase oma. Teisisõnu, on arusaam mitte sukelduda Pühasse pilve, justkui heita loor Kõigekõrgema Valguse täieliku ilmutuse ja rahva vahele, seada piirid. Kui preester siseneb Kõige Pühamasse Jom Kippuril, siseneb ta samuti suitsutusrohuga: enne kui ta sinna siseneb, täidab ta pühamu, täidab Kõige Pühama suitsutamise suitsuga. Ja ta siseneb sinna, sukeldudes pilve, ja sellest pilvest saab Kõigekõrgemaga ühendust võtta.

Need on ka seadused, mis määravad meie elu. Igal inimesel on midagi isiklikku, midagi püha, midagi intiimset, mingi piir, millest ei ole vaja üle astuda. Aga me ütleme: noh, ja kuidas me siis saame elada sellise eraldatuse juures? Kuidas saab elada, kui ma ei tungi või ei saa tungida kellegi hinge, kellegi isikliku elu üksikasjadesse? Seepärast on üks suitsutusohvri õppetundidest ühelt poolt võime seada endale piire seal, kus need piirid on vajalikud. Teiselt poolt on sõnal ketóret (suitsutusrohi) ka teine tähendus. See on seotud sõnaga katér (siduma). Ühelt poolt on ketóret pilv, see on miski, mis eraldab üht teisest; teiselt poolt on ketóret suitsutamise suits, mis tõuseb taevast maa poole, ühendab endas taevase ja maise. Lõhnaaine ise, mida altaril suitsutatakse, koosneb üheteistkümnest koostisosast, ja, ütleme, mitte igal neist koostisosadest ei ole iseenesest aroomi, mitte igal neist ei ole iseenesest meeldivat lõhna. Ainult koos, sünergias (vastastikmõjus), kompositsioonis on neil see hea lõhn, mille Kõigekõrgem on valinud. Ja see osutab vajadusele, et rahvas ühineks, see tähendab, ütleme, võtaks vastu selle, kelle „lõhn“ meile päris hästi ei meeldi, selle, kes mõistab midagi teisiti kui meie, toimib milleski teisiti kui meie. See ei tähenda muidugi patu õigustamist (ehkki samal ajal on ka kurjategijad, millised nad ka poleks, osa rahvast, keda tuleb Kõigekõrgema juurde tagasi tuua, kuid siin ei ole sellest jutt). Ketóret (suitsutusrohi) ja lõhnaained seovad, ühendavad kogu Iisraeli rahva üheks aroomiks, heaks lõhnaks Kõigekõrgema ees. Ja võib-olla need lõhnaaine koostisosad, mis iseenesest hästi ei lõhna, avavad koostisesse lisatuna täielikult teiste koostisosade lõhna. See on lõhnaainete saladus, Iisraeli rahva ühtsuse saladus.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Jumala abiga jätkame teiega rääkimist Templi tehnoloogiatest, püüame vaadelda ja mõista Templiteenistuse mõnede elementide ehitust. Me oleme teiega juba rääkinud suitsutusaltarist ja ettepanemisleibade lauast. See on see, mis asus pühamus. Nüüd kujutleme, et me väljume pühamust Templi õue ja esimene asi, mida me näeme, on suur altar, mille üks nimetusi on põletusohvri altar.

Juudi traditsioon ütleb, et see altar asus täpselt selles kohas, kus Avraham Kõigekõrgema käsul kavatses ohverdada oma poja Jitshaki. Ja kõige viimasel hetkel (igaüks meist on seda imelist lugu vist kümneid kordi üle lugenud), kõige viimasel hetkel peatab ingel taevast Avrahami ja ütleb talle: „Ära siruta oma kätt noorukile“, ütleb talle, et Kõigekõrgem ei ole huvitatud inimohvritest. Avraham võtab talle, jäära, kes oli oma sarvedega  okstesse takerdunud (täiesti juhuslikult, näiliselt) ja toob selle põletusohvriks. Ja jääb küsimus: aga milleks on Kõigekõrgemale vaja põletusohvri jäärasid? On selge, et Ta ei taha inimohvreid, aga milleks on Talle vaja tallede ohvreid?

Niisiis, põletusohvri altar Moše Kohtumise telgis ja Jeruusalemma Templis. Pöördun jälle traditsiooni poole. Kõigekõrgem lõi inimese (nagu me teame Berešiti raamatu 2. peatüki 7. salmist) mullast: võttis mulda, voolis inimese, puhus temasse hinge, puhus temasse olemuse, ja inimene sai elavaks hingeks. Vaat, näiliselt nii lihtne kirjeldus nii keerulisest tehnoloogiast. Traditsioonis on kaks lähenemist, et mõista, millisest mullast õigupoolest Adam loodi.  Ühed ütlevad, et Adam loodi mullast, mis oli kokku kogutud kõigist maailma otstest, et kusagil ei saaks inimesele öelda: „Sa oled siin võõras, sa ei ole siitkandist, ja sind ei olnud siin, sa oled siia sisse rännanud.“ See tähendab, selle lähenemise järgi on igal inimesel kübeke kogu maast.

Teise lähenemise järgi (ja seda läheb meil siin vaja altari olemuse mõistmiseks) ütles Kõigekõrgem: „Ma kogun ta sellest kohast, kus hakkab seisma altar; võib-olla aitab see teda vastu pidada.“ Ja Kõigekõrgem võttis selle mulla ja voolis inimese. Jälle on see traditsioon, ja sellesse võib suhtuda kui pärimusse, võib seda mitte tõsiselt võtta. Kuid see võib aidata mõista edasist teksti. Veel üks põletusohvri altari nimetus on mullast altar. Kõigekõrgem võttis mulla altarist. Altar ehitati Miškani ajal tõepoolest mullast, ja jälle meenutab see inimese loomust, kuna inimene ise on loodud mullast. Ja selleks, et altar oleks altar, peab selles olema tuli. See tähendab, altar töötab, kui on mulla ja tule ühendus. Ja samuti on inimene elus, kui temas on elu tuli, ja see on teatud paralleel, teatud sarnasus inimese ja altari vahel.

Ja veel üks altari nimetus, millest me õigupoolest alustasimegi, on olá altar. Vene keeles nimetatakse seda põletusohvri altariks, heebrea keeles ei ole üldse jutt põletamisest. Siin on jutt tõstmisest – tõstev, ülendav altar. See tähendab, heebrea keele järgi, Toora enda keele järgi, ohver ei „põle täielikult ära“, vaid „ülendub täielikult“, „tõuseb täielikult“, „kõrgub täielikult“. Kui inimene, maine inimene, mullast tehtud inimene, on langenud oma pattudesse, kannatanud lüüasaamise oma sisemises võitluses, on oma maise loomuse orjastatud, siis ta võib kasutada seda altarit, et tõusta. Selline oli olá ohvri ja olá altari mõte.

Altarile tuuakse loom karjast (behema), koduloom. Milline on tema olemus? Loomal puudub oma loomult püüdlus enesetäiustamise, arengu poole: kui sündis väike lammas, siis küpses eas on ta lihtsalt vana lammas. Ta ei muutu täiuslikumaks, ta ei muutu targemaks, tal ei ole arengu ambitsiooni, sotsiaalses plaanis ei ole tal mingeid ambitsioone, mingit püüdlust juhtida või veel midagi peale selle, mis on temasse instinktiivsel tasandil pandud. Ta ei taha oma loomust muuta, kõik see on talle võõras. Temal oleks vaid süüa, magada, end turvaliselt tunda, paljuneda – see on see, mida on vaja – ei täiustumist ega arengut. Mida teeb inimene, kui ta toob selle looma altarile, ülendab teda? Ta tõstab oma vaimset loomust, annab sellele tulisuse, süütab oma enda loomuse, mis osutus tema patuses avaldumises elajaks. Ta süütab tule valguse oma keha sees ja selle kaudu võib ennast tõsta.

Me ütlesime alguses, et see altar on suur. See on küllalt kõrge, selle kõrgus ülemises punktis ulatub viie meetrini. Altari juurde viib kaldtee, mis ei koosne eraldi astmetest, vaid millel on kalle järkjärguliseks tõusuks. Miks nii? Üks põhjustest – et ei paljastuks alastus, kui preester astuks mööda astmeid, kuna varem ei olnud sellist alusriietust nagu tänapäeval, ja see põhjus oli aktuaalne. On veel üks põhjus: kui sa tõused oma patusest seisundist, oma ebapuhtast seisundist, kui sa oled puhastumise protsessis, siis ei ole alati võimalik selline läbimurre – vaat, sa olid patune ja äkki muutud täiesti pühaks. On mingid protsessid, mis nõuavad oma liikumise kiirust. Alati ei ole läbimurre võimalik, alati ei ole see hüpe, mõnikord on vaja järkjärgulist tõusu, on vaja tingimusi järkjärguliseks tõusuks. Teiselt poolt ei tohi selles protsessis ka laisk olla, kõike omasoodu minna lasta, tõus nõuab pingutust. Seepärast on liikumine mööda seda kaldteed järkjärguline tõus, järkjärguline, kuid mitte ilma pingutusteta. Ja inimesel on selleks, et mööda seda kaldteed edasi liikuda, vaja liikuda oma pingutuste maksimumil, mitte ületada iseennast ega jääda sellest maksimumist maha. Selline on inimese puhastumise protsess.

Veel üks selle altari nimetus on vasest altar või altar nehóšet (vask). Sõna nahúš sama tüvega tähendab jonnakas, kangekaelne, järjekindel, painutamatu. See tähendab, nimetus justkui sisaldab kangekaelsuse, visaduse tähendust liikumises, omadusi, mis on liikumiseks vajalikud. Veel üks arusaam nimetusest vasest altar on see, et see on kaetud vasega, ja paljud ütlevad, et vask ei roosteta, vask ei ole nii korrosioonile altis kui teised metallid. Jumala mehel on kaitse roostetamise vastu, võrreldes, ütleme, rauaga, mis roostetab kiiremini. Sellegipoolest tuleb vaske pidevalt läikima lüüa, selle eest tuleb pidevalt hoolt kanda, et see peegeldaks valgust. Ja oma isiklikku tööd enese täiustamise kallal tuleb teha täpselt samamoodi. Vaat sellised on toime tahud olá altaril, põletusohvri altaril, mis on kogu Templiteenistuse keskpunkt, suurem osa Templiteenistusest toimub sellel. Need on need väikesed õppetunnid, mida me võime oma vestluses selle altari vaatlemisest kaasa võtta, kuid muidugi on selle suhtes sügavusi ja sügavuste sügavusi.

Lugege ka: Teruma, Pekudei, Vajakhel audiovormingus ja Toora nädalalõigud.