Mikets

Eelmises peatükis lugesime sellest, et Josef seletas Jumala abiga edukalt ära leivaküpsetaja ja joogikallaja unenäod. Nagu Josef oligi öelnud, hukati leivaküpsetaja, joogikallaja aga ennistati ametisse. Kuid hoolimata sellest, et Josef anus joogikallajat tema eest välja astuda ja tema kohta hea sõnake sisse öelda (sest ta on ebaõiglaselt varastatud), unustas joogikallaja ta. Ja Josef jäi niisiis kauaks vanglasse. Ta on ju – julgeolekuteenistuse ülema ori, julgeolekuteenistuse ülema poolt vanglasse pandud, ja kui mitte vaarao, siis ei suuda teda üldse mitte keegi teine vabastada. Mis Josefiga kogu selle aja jooksul toimus, me ei tea. Neljakümne esimeses peatükis loeme loo jätku.

Verbivorm ütleb siin seda, et vaarao ei näinud seda und mitte üks kord, vaid nägi seda üsna sageli – pealetükkiv, korduv unenägu vaaraol. Võib-olla, nagu ütlevad kommentaatorid ja midrašim, kordus see kaks aastat. Tervelt kaks aastat nägi vaarao seda und, kuid ei suutnud seda kuidagi meelde jätta. Kaks aastat – see on Josefi vabastamise edasilükkamine kui teatav karistus selle eest, et ta palus joogikallajat nii ettevaatamatult enda eest välja astuda. Kuid see on üks mõistmise variante. Igal juhul näeb vaarao seda und üsna kaua, otsustades selle järgi, mis on kirjutatud, ja ilmselt tõepoolest ei suuda seda meelde jätta.

Ja vaata, ta seisab Niilusel võib mõista kahel viisil: Niiluse kaldal – seda nimetab vaarao hiljem ümberjutustuses – ja Niiluse kohal. Vaarao ju – tema ei ole lihtsalt niisama vaarao. Erinevalt teist ja minust peab ta ennast Niiluse jumalaks, ta ütleb: „Mulle kuulub Niilus, mina olen selle loonud.“ Ja seepärast näeb ta unes ennast Niiluse kohal. Hiljem jutustab ta Josefile teisiti, ja selle kohta on erinevaid arvamusi.

Niisiis näeb ta unes ennast Niiluse kohal või Niiluse kaldal. Niilus on Egiptuse viljakuse allikas, Egiptuse õitsengu allikas. Kogu Egiptus elab majanduslikult sellest, et Niilus ujutab üle, teeb mulla viljakaks, muld annab palju nisu. Nisu on Egiptuse kaubanduse alus: nisu, orjad, noh, ja veel mõni pisiasi nagu lõhnaained ja muu selline.

Sõna áhu tasub lähemalt vaadata. See on puhtalt egiptuse slängisõnake, seda ei ole ega saa olla üheski teises keeles. Nii nimetavad egiptlased kohti, kus Niilus üle ujutades jätab maha õilsa, viljaka mudamustmulla – maa, mis annab väga hästi saaki, on põllumajanduseks väga hea. Neil Niiluse üleujutatud luhtadel kasvab mahlakas tihe rohi, ja just neid kohti nimetatakse áhu – karjamaad Niiluse kaldal. Ja kuna selline sõnake on olemas ainult egiptuse keeles, siis on see teatav tõend selle kohta, et vaarao nägi und vanaegiptuse keeles, ja Toora näitab meile natuke vaadet, „tuulutusakent“ vaarao pähe ja tema keelde.

Niisiis nägi vaarao, kuidas seitse ilusat, läikivat, lihavat lehma tõusevad Niilusest ja söövad rohtu üleujutatud luhal.

Erinevalt esimestest, kes olid jefót mar'é (välimuselt imeilusad), on need – raót mar'é (välimuselt halvad või välimuselt inetud). Esimesed olid vri'ót basár (lihavad), need – dakkót basár (kõhnad, ihult kurnatud).

See on unenäo esimene osa.

See tähendab, kui võtta ja korrata vaarao unenägu, siis kõigepealt näeb ta seitset rasvast lehma, kes tulevad Niilusest välja. Seejärel tulevad Niilusest välja seitse kõhna lehma, ja nad söövad ära seitse rasvast lehma. Seejärel näeb ta seitset viljapead ühel kõrrekesel, ilusaid, imeilusaid viljapäid, mille söövad ära seitse pooleldi mädanenud, nõrka viljapead. Sellise unenäo nägi vaarao. Võib öelda, et seda unenägu ei ole põhimõistetes nii raske seletada: Niilus on viljakuse allikas, lehmad on aastad.

Mõned rabid ütlesid (ma olen sellest kuulnud, ja kommentaatorid on sellest kirjutanud), et egiptuse keeles tähistati sõna lehm ja sõna aasta ühe ja sama sõnaga. Ma ei oleks mina, kui ma ei oleks otsustanud seda kontrollida. Ma vaatasin sõnaraamatusse. Ja vaata, sõna lehm tähistatakse egiptuse keeles sõnaga muuu (ei pea olema suurt fantaasiat, et lehmale selline nimi välja mõelda). Sõna aasta tähistati egiptuse keeles sõnaga mut, t tähega lõpus. Ja hääldati neid hoopis erinevalt: pikk muuu ja lühike mut. Kuid mitmuses kõlasid aastad ja lehmad ühtemoodi. Kui tuua näide vene keeles, siis belók ja bélka – need on kaks erinevat sõna, kuid belkí ja bélki kirjutatakse mitmuses ühtemoodi. Ja siin on ka selline sarnasus. Täiesti võimalik, et see võis olla vaaraole vihjeks.

Unenäo teises osas on leivavili, millega egiptlased kauplevad. Leivavili on õitsengu alus, ja siin on ka arusaadav: kõhnad viljapead söövad ära rasvased viljapead. Ja üldiselt ei ole ülesanne nii keeruline – seda unenägu seletada. Kuid ikkagi on hirmus ja arusaamatu. Me proovime veel mõista, miks.

Kas aga tasus sellist unenägu karta ja miks vaarao sellist unenägu kartma hakkas? Seletada kellele? Vaaraole – siin on võtmesõna. Unenägu seletada on võimalik, kuid kuidas siduda see unenägu vaaraoga? Midrašim ütlevad, et talle seletati nii: „Sa vallutad seitse linna; sind ründavad seitse kuningriiki; sa matad maha seitse tütart.“ See tähendab: „Hunt ja seitse kitsetalle“, „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“, „Seitse sammu eduni“, Dale Carnegie „Seitse reeglit“ – mida kõike talle seletajad ei loetlenud, kõik see kas ei sobinud talle või ei vastanud talle või ei sobinud unenäoga. Miks siis ei öelnud keegi tarkadest: „Kuulake! Lehmad – need on aastad, aga leib – see on leib.“ Ja see on arusaadav, sest kui oma inimene räägib, mäletab ta alati, kellega ta räägib. Ta räägib vaaraoga, kes on Niiluse jumal, ja Niiluse jumalale, Niiluse jumala kehastusele on võimatu öelda, et Niilus ei ujuta üle. Hirmus, lausa õudne on selliseid asju rääkida. Sest vaarao võib kellegi hukata, me ju mäletame, kuidas ta eelmises nädalalõigus (aga nemad ei lugenud seda, nemad elasid selle läbi) hukkas leivaküpsetaja. Ka seepärast kardavad inimesed vaaraole unenägu jutustada. Keegi ei suuda vaaraole seda unenägu seletada. Esiteks sellepärast, et ta on jumal, teiseks sellepärast, et tõepoolest tuleb see unenägu kuidagi tema külge siduda.

Huvitav on see, et mõned kommentaatorid, eriti idamaised, kes tunnevad Ida iidset kultuuri, unenägude seletamise kultuuri, nad ütlevad: „Kuidas siis vaarao ise ära ei arvanud? Milleks on tal vaja kedagi nende unenägude seletamiseks? Vaarao käitub siin täiesti lapsikult.“

Berešiti raamatu 45. peatükis loeme, et Josef ütleb: „Ja Kõigekõrgem pani mind siia vaaraole isaks.“ Väga kummaline väljend. Kui vaarao on tsaar-isake, siis tuleb välja, et Josef on tsaar-isakese isake. Vaat selline amet. Ja võib-olla on teatavaks vihjeks versioon (võib-olla on see spekulatiivne, kuid põhimõtteliselt ajaloo jaoks täiesti võimalik), et jutt käib nendest vaaraodest, sellest perioodist, mil nad asusid ametisse kümneaastaselt. Nagu, muide, Tutanhamon, kes sai vaaraoks lapseeas. Ja tema (see on see, mida me ajaloost teame, kuigi Egiptuse ajalugu ei ole temast jutustamisega kuigi helde) viis läbi usureformi, kehtestas mõneks ajaks monoteismi – püüdis igal juhul Egiptuses monoteismi kehtestada. Legendaarne isik, mürgitatud koos monoteismiga, ja kui juba küsimusi esitada ja spekulatsioonidega tegeleda, siis võib-olla on Josef kuidagi sellega seotud kui vaarao isa?

Kuid kui rääkida tõsiselt ja mitte tegeleda fantaasiatega, vaid lihtsalt lugeda pšati ja tunda ajalugu, siis on täiesti võimalik, et vaarao on siin umbes 12–15-aastane ja ta on veel päris noormees võrreldes kolmekümneaastase Josefiga, võib-olla on ta ka 12–13-aastane. Tal ei ole kogemust, ja seepärast kardab ta unenägusid. Kuid olgugi et ta on noor, on ta – jumal, ja teda kardavad samuti paljud. Üldiselt on siin mingid veealused karid, mida me tõenäoliselt ei näe, ja neid ei taha välja mõelda.

Niisiis ajas vaarao oma unenäoga kõik segadusse, ja keegi ei suuda või ei taha vaaraole tema unenägu ära arvata.

Samuti ebatavaline vorm. Võib-olla andis ta selle loo vaaraole edasi, või ta justkui mõtiskleb valjusti. Tema ei kuulu nende hulka, kes unenägu ära arvavad. Tõepoolest, vaarao ju kutsus oma nõiad, oma võlurid ja oma targad. Joogikallajaid ta ei kutsunud, sest unenägude äraarvamine ei kuulu sommeljee kohustuste hulka. Kuid siin joogikallaja ühelt poolt kardab, sest initsiatiiv on karistatav; teiselt poolt tahab ta end esile teenida. Võib-olla hakkab ta justkui niimoodi arglikult vaaraoga rääkima, aga võib-olla annab edasi kellegi kaudu.

Ta alustab sellest, et „ma meenutan oma pattu“. Võiks öelda: „Ma mäletan, kuidas vaarao minu peale vihastas ja kuidas pani mind vanglasse“ või: „Mäletad, kuidas sa mind tookord vanglasse panid?“ Kuid parem on vaaraole seda mitte meelde tuletada. Ja parem on kohe öelda: „Ma olen üldse patukahetsev patune, see tähendab, seda, mis oli, olen ma juba ammu kahetsenud. Ära vihasta minu peale, ärme seda meenuta. Mina mäletan, aga sinul ei ole vaja.“ Kommentaatorid tõttavad sellest järeldama, et kõik selle aja sündmused toimuvad Roš haŠana pühal, mil inimene meenutab patte. Niisiis, mis aeg on käes? Roš haŠana. Me hiljem, edaspidi, püüame välja selgitada, kas see on nii või, võib-olla, siiski Pesah. Juudi traditsioonis on kaks versiooni. Ühed ütlevad: „Roš haŠanal tuli Josef vanglast välja“, teised ütlevad: „Pesahil tuli välja“, kuna Pesahil on traditsioon – vabastada vange. Sellest ei loe me mitte ainult juudi allikatest, vaid sellest räägitakse ka Uues Testamendis. Niisiis, ta ütleb: „Oma pattu meenutan ma.“ Kuid see on tõenäoliselt õukonnaretoorika. Ja vaat mida meenutas joogikallajate ülem:

Kumbki nägi und, millel peab tingimata olema seletus. Unenägu tundega, et kusagil selle sees on veel teine osa.

See tähendab: „Ettevaatust! Seal oli üldse mingi võõrtööline, sisserändaja Kesk-Aasiast. Ma ei soovita teda kuidagi, ma lihtsalt räägin sellise jutukese,“ – vaat umbes seda ütleb peajoogikallaja. Ja jätkab: „Ta oli julgeolekuteenistuse ülema ori. Mingi siiatükkinud ori, pealegi veel noor.“ Josef oli tol hetkel kakskümmend kaheksa, kuid ta nimetab teda noorukiks, nolgiks.

Vaat umbes sellise loo jutustas joogikallaja: „Ma ei pretendeeri üldse millelegi, ma ei soovita kedagi, kuid meiega oli mingi siia tulnud nolk teadmata kust, ivri.“ Et te mõistaksite: kui egiptlased ütlevad ivri (juut), on jutt Jaakovi rahvast. Kui palju oli tol hetkel juute? Jaakov hakkab kohe-kohe Egiptusesse laskuma, ja üheksa aasta pärast on tal seitsekümmend inimest. Temaga koos on niisiis tol hetkel seitsekümmend juuti. See on vähem kui mõned Venemaa väikerahvad, nagu kerekid või tofalarid või saamid või vadjalased, ja nendest ei tea keegi. Juutidest teatakse, sest esiteks on meeles visiit, kui veel Avraham, Terahi poeg, käis vaarao juures, see oli õukonnas kuulus lugu. Teiseks näitab Josef ilmselt kogu oma käitumisega, et ta on eriline. Kuidas nad teavad, et ta on ivri? Tõenäoliselt tal aktsenti ei ole. Ja kuidas üldse juudi aktsenti ära tunda? Kes eristab baškiiri aktsenti tatari omast? Keeruline. Rahvarõivastes ta käia ei saa, rahvustoite ta ei valmista. Tõenäoliselt tuntakse Josefit käitumise järgi. Ja vaat ütleb joogikallaja: „Mingi seal sisserändaja ivrimite hulgast, nende ebatavaliste hulgast, kes on elus natuke astronaudid, julgeolekuteenistuse ülema ori – vaat tema arvas tookord unenäo ära. Rohkem ei oska ma midagi öelda, ärge võtke seda soovitusena. Võib-olla võiks vaarao ta august üles tõsta, ta siia kutsuda, ja ta jutustab? Kui ei, siis ei. Lihtsalt, vabandage, jagasin mälestusi.“

Kuid vaaraole on see muljet avaldanud. Ja ma olen juba öelnud: kui sündmused arenevad kiiresti, loetleb Toora korraga mitu verbi järjest. Siin on verbe tervelt kuus.

Vaadake, kuidas filmilinti tagasi keritakse. Josef tõmmatakse kiiresti august välja, aetakse habe maha ja lõigatakse, mis on kasvanud, riietatakse ja viiakse vaarao juurde. See, kellelt riided seljast võeti ja kes auku visati, tõmmatakse august välja, riietatakse ja tuuakse vaarao juurde, ja see on Josefi uue elu algus. Vestlusest, Josefi ja vaarao imelisest vestlusest, ja kõigist peripeetiatest, ja sellest, kuidas vaarao muutis unenäo ümberjutustust, ja kuidas Josef tõestas, et ta ei võta unenäo seletust „laest“, ei „ime seda sõrmest“, lihtsas keeles öeldes – sellest kõigest järgmistes salmides.

Me jäime pidama selle juures, et Josef tõmmati erakorras, kiirkorras august välja, riietati, aeti habe maha – selleks, et ta saaks nõuetekohases välimuses vaarao ette astuda, justkui keritaks Josefi elust tehtud filmi tagurpidi. Sest enne seda oli teda kaks korda riidest lahti võetud ja auku visatud, ja sellised olid muutused tema elus. Siin tõmmatakse Josef välja ja riietatakse kallitesse rõivastesse, milles võib vaarao ette astuda. Jälle on tema elus muutused, kuid nende suund on juba vastupidine.

Võimalus kohtuda vaaraoga on Josefi jaoks ainulaadne ka seetõttu, et kuna ta on ostetud julgeolekuteenistuse ülema poolt, nagu me rääkisime, vaarao õukonna kaitseministri poolt, seisab temast kõrgemal ainult vaarao üksi, ainult vaarao saab sisuliselt Josefi vabastada või kuidagi tema olukorda muuta. Kõigekõrgem saadab Josefile ainulaadse võimaluse.

Niisiis astus Josef vaarao ette.

Just nii mõistis vaarao olukorda: jumal (või jumalad) saatsid mulle une, aga seletajat ei saatnud; sina aga suudad mitte lihtsalt und seletada, sa oskad seda kuulda nii, et tekib seletus.

Mida vastab talle Josef? Vaadake, milline andekas retoorikameister.

Sõna vastama öeldakse tavaliselt tähenduses annab vastuse, kuid see on ka vastus palvetele, vastus küsimustele. Jumal annab vaaraole rahu tema unenäo pärast (sest vaaraol, nagu me rääkisime, „värises tema vaim“), Jumal annab talle veel mingeid vastuseid. Siin viskab Josef välja omalaadse retoorilise õnge. Ta pakub vaaraole mitte lihtsalt unenäo seletust. Ta ütleb: „Esiteks, mitte mina, vaid Jumal, ja teiseks, mitte unenäo seletus, vaid vastus vaarao rahutusele.“ See võimaldab Josefil öelda rohkem kui lihtsalt unenäo seletus. Josef lubas, et Jumal annab vaaraole südamesse rahu.

Vaarao hakkab Josefile und jutustama. Kui vaarao jutustas une samamoodi ümber preestritele, siis oli sellel olulisel ebatäpsusel seletamise jaoks tähtsus. Me rääkisime, et unes nägi vaarao, et ta on Niiluse kohal, jõe kohal, nagu mingi egiptuse jumalus, kujutledes ennast jumalusena, ja ka kuningas võib samuti näha oma maad. Siin aga seisab ta Niiluse kaldal. Väga sageli on jõe kallas mingi prohvetliku nägemuse algus. Nii näeb Daniel ennast jõe kaldal, ja paljud prohvetikuulutused algavad jõest. Ja kui vaarao jutustas seda ümber sellisel kujul, siis on arusaadav, et targad ei suutnud valesti ümber jutustatud unenäole sobivalt õiget seletust leida. Kuid see ei ole ainus, mida vaarao teeb.

Huvitav, Tehillimis loeme Josefi kohta, et ta saadeti maale, mille keelt ta ei tea (86. psalmis), ja seal võib mõista: „Kaldast ma ei kuulnud.“ Josef, kes oskab kuulda, laskis kalda kõrvust mööda. Sõna safá tähendab keelt, ja see tähendab ka kallast. Vaat selline kujundlik seletus on olemas, et Josef kui kuulda oskaja ammutab kõigest välja peamise.

Siin on veel üks unenäo lõks. Väljendit vifót tó'ar kasutatakse eranditult inimeste kohta. Me lugesime seda fraasi Raheli, Josefi ema kohta, Josefi enda kohta. Tooras on käsk selle kohta, kui inimene kohtab sõjas ilusat naist, – ja ka teda nimetatakse vifót tó'ar. Ja ka kuninganna Esterit nimetatakse vifót tó'ar, see tähendab, see on inimlik kirjeldus. Seepärast, nagu ütlevad midrašim, võisid targad seletada seda selles suunas, et see on kuidagi seotud vaarao tütardega. Juba väljendi kasutus ise on natuke segane.

Muidugi, siin ei ole see unenäo osa, see on juba vaarao märkus. Ta ütleb Josefile: „Ma nägin nii vastikuid lehmi, milliste sarnaseid ma ei ole näinud kogu Egiptuses“ (huvitav üldse, kui palju lehmi vaarao Egiptuses silmitses).

Pange tähele, et tema jutustuses, alates 19. salmist, ei ole vooluiVene keeles on siin sõna, mis tähendab nii „voolu“ kui ka „oja, jõge“: see võib viidata jutustuse sujuvusele või Niilusele, mida vaarao ei maini. Tõlkisime sõna-sõnalt „vool“.. Sest unes nägi ta, et lehmad tõusevad Niilusest, kuid ta ei jutusta seda ümber, ei maini seda. Kõige tõenäolisemalt mitte sellepärast, et vaarao on selline kavalpea ja ta muutis und mõnevõrra ümber, vaid sellepärast, et ta ei mäleta mõningaid üksikasju ega pea oluliseks neid ümber jutustada.

Jällegi märkus, et ei olnud näha, et nad oleksid paksemaks läinud pärast seda, kui nad suured lehmad ära sõid. See on vaarao märkus. Ja siin tuleb näha, kus on siin unenägu ja kus kommentaarid.

Vaat sellise unenäo ta jutustas, ja selline kaebus on vaarao suus. Ja vaarao mitte ainult ei jutusta und ümber, vaid kaebab ka üldiselt kurva olukorra üle oma võluritega. Siin ei ole lihtsalt unenäo ümberjutustus; me rääkisime, et vaarao kutsus Josefi millegi suurema juurde kui unenäo seletamine.

Miks ta nii ütleb? Päris alguses lugesime, et vaarao jutustas une oma nõidadele, võluritele, tarkadele, kuid nad ei suutnud ära arvata neid. Esimene viga, mis õukonna võluritel oli, – nad nägid und kui kahte erinevat und. Josef aga ütleb seda, mida ka vaarao kordab: „Ma nägin und, ma nägin üht und.“ Õukondlased jagavad selle millegipärast kaheks unenäoks, hakkavad seletama erinevat sümboolikat. Me rääkisime veel, et vaarao kas mäletab halvasti või veab neid ninapidi. Ja nad ei suutnud seletada. Seepärast alustab Josef sellest, et ütleb: „Vaaraol on õigus, kui ta ütleb, et nägi üht und.“ Vaarao unenägu räägib sellest, mida Jumal hakkab tegema. Ja Josef kavatseb sellest vaaraole jutustada.

Vaarao ei hakka nüüd kuulma päris und (vaat kui ilusasti Josef teema mujale juhtis). Vaarao ei hakka kuulma unenäo tähendust, vaaraole jutustatakse nüüd, mida Jumal hakkab tegema.

Peagi teeb ISSAND selle kõik teoks, seepärast nägid sa seda und kaks korda. Siit me järeldame, et unenägu, mis kordub kaks korda või mida inimene näeb kaks korda, kaks sarnast süžeed, räägib sellest, et unenägu läheb kohe-kohe täide, et selle unenäo täitumine on lähedal.

Kuid me rääkisime, et Josef pööras asja nii, et justkui ei tulnudki ta enam ainult und seletama. Josef tuli jutustama Kõigekõrgema plaanidest. Kõigekõrgem näitas vaaraole, mida Tema hakkab tegema, selleks et ka vaarao midagi teeks. Vaat see on Josefi jutustuse tuum, ja seepärast julgeb Josef jätkata. Ja mitte lihtsalt jätkata, vaid esitada väga tõsist majandusprogrammi.

See, mida Josef pakub, nimetatakse vana vene sõnaga „prodrazvjorstka“. Ta pakub koguda ülejääke (või ka mitte ülejääke) ja kehtestada riikliku leivamonopoli. Näib, et rohkem kui sada aastat tagasi, tuhande üheksasaja kuueteistkümnendal aastal, kehtestas Venemaa Ajutine Valitsus sellise monopoli ja hakkas tegelikult talurahvast röövima. Siin on vaaraol suurem vabadus, Egiptuses, ta võib endale rohkem lubada, ja Josef ütleb talle: „Tee leivamonopol ja kogu kõik varud linnadesse.“

Kui me kogume piisavalt varusid, siis elab maa kõik näljaperioodid edukalt üle. Sisuliselt pakub Josef vaaraole, et too kehtestaks leivamonopoli, võtaks kogu leiva oma aitadesse. Sõltumata sellest, kuidas see olukord areneb, ja isegi kui kõik, mida Josef ütleb, ei täitu, on vaaraol hea plaan – teha leivamonopol, ja vaarao teenib selle olukorra pealt igal juhul. Olukord on täiesti kaotusevaba, ja Josef pakub välja hiilgava programmi. Seepärast pole ime, et edasi on öeldud:

Vaaraole meeldis, ja orjad ei vaidlegi temaga eriti.

Vaarao – ta on vaarao, ja tema käes on tohutu võim, kuid Josef on võõras. Ja vaaraol on vaja, et tema orjad kas või formaalsuse pärast, näiliselt nõustuksid sellega, et ametisse ei nimetata kedagi ülikute seast, vaid võõras: „Te ju ise ütlesite, te ju just praegu nõustusite minuga, et kedagi targemat me ei leia.“ Vaarao on samuti retoorikameister, mitte ainult Josef.

Huvitav on tähele panna seda, et Josef sattus õigel ajal mitte ainult õigesse kohta, vaid ka hea majandusprogrammiga. Selles seoses meenub A. S. Puškini vene muinasjutt sellest, kuidas kolm neidu hilisõhtul ketrasid. Üks neidudest ütles: „Vaat kui minust saab tsaarinna, hakkan ma korraldama ülemaailmseid pidusööke.“ Ja tsaar ütleb talle: „Noh, toitlustusministriks saad, õukonnakokaks.“ Teine neiu ütles: „Mina teeksin kõigile linast kangast, korraldaksin võimsa moeetenduse.“ Ja tsaar ütleb selle peale: „Noh, sinust saab kostüümide eest vastutaja.“ Ja ainult kolmas ütles seda, mida tsaarile oli vaja: „Ma sünnitan kangelase.“ Josef ei pretendeeri tsaarinna ametikohale. Kõigekõrgem on talle ette näinud, et ta oleks vaarao parem käsi, ja seepärast pakub Josef: „Kui ma oleksin tark, teeksin ma nii …“. Josef räägib valmis programmiga sellest, milline vesiir, nõunik temast võib saada. Ja tegelikult saabki ta selle ametikoha.

Me jätsime oma kangelased sel hetkel, kui Josef oli vaarao unenäo suurepäraselt ära seletanud ja pakkunud talle uue majanduspoliitika, terve ja tõsise, läbimõeldud ja kaotusevaba majandusprogrammi. Vaarao pöördus kõigi kohalviibijate poole ja ütles: „Kas me leiame inimese, kelles on Jumala vaim?“ Ja see oli küsimus osalt retooriline, osalt taktikaline. Me rääkisime sellest, et vaarao tahab, et keegi talle vastu ei vaidleks (nagu katoliku pulmas: „Rääkigu nüüd või vaikigu igavesti“). Niisiis: „Kas teie hulgas, rahvamassis, on keegi, kelles on Jumala vaim? Ei ole? Noh, ongi kõik, ühehäälselt.“

Pärast seda pöördub vaarao Josefi poole:

Vaarao ei tunnista mitte lihtsalt seda, et maailmas ei ole kedagi targemat ja mõistlikumat kui Josef (vähemalt vaarao enda ümbruses), vaid ta ütleb: „Selle tõend on see, et sinu kaudu räägib Jumal, et Jumal on selle sulle andnud. Sind on meile saatnud Jumal ise.“ Ja pange tähele, et ka oma õukondlastega ei rääkinud ta sellest: „Kas siin on keegi mõistlik ja tark?“ Küllap oleks tõusnud kätemets, kuid Jumala vaimuga on inimestel rohkem probleeme. Niisiis ütleb vaarao Josefile: „Sind on meile saatnud Jumal ise.“

Suur ametikoht Egiptuses, kuid veel mitte kõige suurem. Pange tähele, et Josefi ametisse nimetamine, tema karjääritõus toimub mitmes etapis, küll kohe, aga samal ajal järk-järgult.

„Sinu suult suudeldakse“ – see on kujundlik väljend: „kõik, mida räägib sinu suu“, võetakse vastu nagu „sinu suuga, Josef, mett juua, ma suudleksin sind suule, mis nii räägib. Kõik, mida sa räägid, võetakse vaimustusega vastu ja täidetakse. Kõigele, mida sa ütled, ütleb rahvas kohe: ‚Kiidame heaks!‘“

Eelmises osas nimetas vaarao Josefi paleejuhiks, vaarao administratsiooni ülemaks. Nüüd on ta peaminister vaarao juures. Talle antakse kogu Egiptuse maa.

Riided, mida nimetatakse šéš, – peenest kangast, meisterliku tööga riided, kõige sagedamini siidist, kuid sõltuvalt aastaajast ja ajastust.

Vaaraol oli samuti pitsat keti otsas (nagu me rääkisime Berešitis (38:18), samamoodi nagu Jehudal), ja vaarao andis kõik võimu atribuudid üle Josefile. Kõik allkirjaõigused, kõik haldusõigused on antud üle Josefile. Pange tähele, et Jehuda andis oma võimu tunnused Tamarile, kes oli riietunud hooraks, näis hoorana. Siin näeme me vastupidist protsessi, kuid üle antakse sarnased elemendid.

Josefil on – teine auto kortežis. Tänapäeval tähendab sõna avréh noort abielus ješiva õpilast, kes sarnaneb tarkuselt täiskasvanud inimesega, kuid on aastatelt noor: av – isa, rah – pehme.

Kommentaatorid seletavad seda sõna erinevalt. On selliseid, kes ütlevad: „Avréh – see on kuninga isa, iidsest sõnast rih – kuningas.“ Ja me teame, et Josef ütleb hiljem, et ta on pandud vaarao isaks („isakese tsaari isake“, me rääkisime sellest). See on üks arusaamadest.

Teine arusaam sellest sõnast on, et Josefi ees käivad inimesed ja hüüavad: „Põlvili!“ – semiidi sõnast béreh (põlved), see tähendab: „Heitke silmili maha! Siit läheb mööda Josef!“ Kuid ei ole väga arusaadav, kui sõidab teine vanker.

Ja on selle sõna kolmas tähendus: avréh akkadi sõnast avráku – koja ülem, kogu koja valitseja, isegi vanem administraator, nii võib tõlkida. Ja on selliseid keelefriike, kes seletavad kuulsat arusaamatut fraasi: „Abrakadabra!“ kui koja ülema sõnu, selle sõnu, kes on majas peremees. Ja seega võib avréh mõista kui peremeest majas. Mina jääksin tõlke „suur ülemus“ juurde, kuid ka tõlke „Põlvili Josefi ees!“ võib vastu võtta.

Niisiis ütleb vaarao Josefile veel ühe kummalise lause: „Mina olen vaarao. Ilma sinuta ei tõsta siin keegi ei kätt ega jalga.“ Arusaadav, et see väljend on kujundlik. Muidu, kui kõik egiptlased hakkaksid Josefilt küsima: „Austatud Tsafenat-Paneah, kas ma tohin käe tõsta?“, siis isegi selleks, et lihtsalt küsida – ka seda ei tohiks. Arusaadav, et jutt käib mingist kujundist. Mida tähendab: „Mina olen vaarao. Ilma sinuta ei tõsta keegi ei kätt ega jalga, ja andis talle nime Tsafenat-Paneah“?

Alustagem nimest, mille vaarao andis Josefile ja mida mujal enam ei mainita. Kui Danielile muudetakse nimi Belšatsariks ja teda nimetatakse edaspidi vähemalt mõnikord nii, siis Josefit nimetatakse ka edaspidi Josefiks. Tehillimis on nimi Josef, kuid just seda nime, Tsafenat-Paneah, mujal enam ei tähistata.

Kõige lihtsam seletus, mida antakse: Tsafenat – sõnast tsófen (suletud, kood, mingi šifreering, mõistatus); panéah – lahendama. Tsafenat-Paneah – see on mõistatuste lahendaja. Kuid arusaamatu on, kust vaarao valdab kõrget heebrea keelt, et teada sellist keerulist sõna pianéah, mis esineb ainult siin ja veel paaris kohas, mitte eriti kõnekeelne sõna. Kus vaarao heebrea keelt juurde õppis? Võib-olla andis vaarao Josefile mingi egiptuse nime, aga meile on siin, selleks et meid egiptuse keelega mitte üle koormata, lihtsalt tõlgitud selle nime tähendus? Ja sellel teemal on palju erinevaid kommentaare, palju erinevaid variante.

On huvitav arvamus, et Tsafenat-Paneah ei tähenda mõistatuslikku avavat, vaid vastupidi, selget varjavat. Ja kuna Josef hakkab nüüdsest vaaraot esindama, siis, nagu õukonna suurnikule kohane, paneb ta maski ette. Keegi ei hakka teda ära tundma, ta ei hakka kellelegi oma juudi näojoontega silma torkama. Ta hakkab vaaraot esindama: „Mina olen vaarao (aní far'ó), aga sinust saab minu, noh, ütleme nii, ‚teisik maski järgi‘ ja ‚keegi ei liiguta ilma sinuta ei kätt ega jalga‘.“ Ja palju teisi kommentaare. Muidugi tuleb suhtuda austusega inimestesse, kes mõtlevad teisiti kui mina. Võimalikud on ka selle nime teised tähendused.

Niisiis on meil veel üks hämmastav tegelane – neiu nimega Asnat, On linna linnapea tütar. Sõna kohén tähendab muidugi preestrit, aga ka suurnikku. Me loeme Davidi poegade kohta, et nad on kohaním – õukonna suurnikud. See tähendab, kõige tõenäolisemalt on see Poti-Fer üks On linna ülemaid.

Veel üks variant on, et Poti-Fer on siin seesama Potifar 39. peatüki 1. salmist, aga On – see on jõud, võimsus (üks selle sõna tähendusi). Ja siis on jutt samast Potifarist. Milles siin asi on ja miks annab vaarao Josefile naiseks Potifari tütre (kui see on selle Potifari tütar)? Me teame, et Josefit kahtlustati suhtes Potifari naisega. Nagu need inimesed, kes on Toorat lugenud, teame me, et nende vahel ei olnud midagi, et Josef pidas vapralt vastu ja ei langenud kiusatusse. Kuid egiptlased ei lugenud Toorat, neil ei ole sellist tunnistust, ja võib-olla keegi midagi kahtlustab. Kui Potifar oleks lihtsalt pulma tulnud, oleks võinud öelda, et ta vaikib vaarao meeleheaks. Selline kõige klassikalisem andestamise viis – see on tütar mehele anda: „Kui ma annan sulle tütre, tähendab, ma usaldan sind täielikult.“

Teised kommentaatorid ütlevad, et Potifar oleks võinud öelda: „Ah, see? Ma ostsin ta omal ajal kahekümne šekli eest, kahekümne hõbetüki eest juurde! Tühja kah, tõusik!“ Nüüd, kui temast saab tema väimees, ei hakka Potifar temasse nii põlglikult suhtuma. Ja muidugi tahaks väga, ja süda lausa palub teha Asnatist Potifari tütar, just selle sama, et ring sulgeda: kui ilusasti see ju kõik välja tuleb! Võib-olla see nii ongi. Kuigi on hämmastav, et Toora ei maini, et see on seesama Potifar. Ja tuleb öelda, et nime kirjapilt on natuke teistsugune. See on nagu (et oleks arusaadav) Ivanov ja Ivantsov. See tähendab, justkui sarnane, ja võõra kõrva jaoks ühesugune, aga mitte ühesugune. Jällegi on paljude sajandite jooksul palju versioone, ja me ei tea kindlalt. Kuid idee on huvitav: öelda, et vaat see sama Asnat (loeme edasi), tema on ka selle sama Potifari tütar.

Kommentaatorid lähevad sügavamale: „Kuidas me võime arvata, et selline õige nagu Josef egiptlastus? Me lugesime juba Berešitis (38:2), et Jehuda kaananlastus. Kas tõesti egiptlastus ka Josef?“ Ja siis sünnib selline versioon. Pärast väga traagilist lugu Dina vägistamisega tahtsid vennad teda tappa, kuid Jaakov kaitses teda. Ja kui tal sündis tütar, pani Jaakov talle nimeks Asnat, pani ta „põlevasse“ põõsasse (nagu see põõsas, mis hakkab Siinail põlema), ja ta sattus mingil võluväel kameega, milles oli Jaakovi kirjake, Egiptusesse. Seal jalutas Potifar, jalutas ringi ja leidis ta juhuslikult. Ja nii kasvas Dina tütreke üles Potifari kodus, ja Josefist sai tema mees. Ja sel kombel abiellus Josef, hoidku Jumal, mitte egiptlannaga. Ka selline versioon on olemas. Mulle tundub, et see on liiga metsik fantaasialend, kuid kes siis piirab võõrast fantaasiat.

Niisiis muutis Josef oma staatust, riietust, ja kõik tema elus muutus, isegi perekonnaseis: ta abiellus neiu Asnatiga. Et Asnati nimega lõpetada, võib öelda, et Asnat – see on see, kes kuulub jumalanna Neitile, kes peidab end loorihunniku all, ise varjub paljude looride ja maskide all. Juudi versioon ütleb, et nimi Asnat on seotud sõnaga sné, selle sama „põleva põõsaga“, mis põleb ja ei põle ära, sama liiki põõsas (Šemot 3:2). Ja on veel väga palju Asnati nime versioone heebrea keele põhjal. Kuid kõige tõenäolisemalt oli Asnat egiptlanna ja ta oli nimetatud paganliku jumalanna auks. Ärgu see teid üllatagu: ka tänapäeval on palju selliseid nimesid vene keeles ja isegi kirikus võite näha inimest nimega Dmitri, see tähendab Demeterile pühendatut, või nimega Denis, samuti jumalatele pühendatut. Need nimed rebenevad lahti oma algsest tähendusest ja tulevad meie keelde, ja seda enam Egiptuses, kus nimesid jumalate auks anti paremale ja vasakule.

Jälle võib öelda, et Toora räägib kujundlikus keeles. Loomulikult, peotäite kaupa, pihutäite kaupa – see on väga vähe. Maa andis leiba lihtsalt tohutus külluses, nii et seda võis pihutäite kaupa rõõmsalt üles visata ja mõõta.

Josef teeb linnaladusid. Toitu veetakse kõigist piirkondadest linnadesse. Me juba rääkisime, et Kerenski Ajutine Valitsus Venemaal korraldas pärast Esimese maailmasõja hädasid vilja sundkogumise ja kuulutas välja leivamonopoli. Kogu leivakogus tuli üle anda riigile, välja arvatud seadusega kehtestatud miinimum. Hiljem karmistas bolševistlik võim sundkogumist ja laiendas seda mitte ainult leivale, mis tekitas nälja paljudel territooriumidel. Kuid me ei räägi Venemaa ajaloost.

Tohutud nisuvarud tegi Josef. Aga selleks oli ju vaja hoidlad ette valmistada, ja mitte lihtsalt ette valmistada, vaid projekteerida sellised hoidlad, millest piisab selleks, et vili kaua seisaks – seitse aastat. Ja see on väga keeruline tehniline ülesanne. Egiptusest ei ole leitud selliseid ehitisi. Me ei tea, kuidas see oli, millest see oli tehtud. Paljud ütlevad, et ka püramiide ehitati selliste ladudena ja et need on orienteeritud tähtede järgi, astrofüüsika järgi, nii et neis sai kaua nisu hoida. Kuid ma ei tea, ma ei ole sellele kinnitust näinud.

Selle Toora märkuse põhjal – „enne kui tulid näljaaastad“ – ütlesid rabid, õpetajad: „Näljasel ajal on parem lapsi mitte saada.“ See ei ole selline traditsiooniline, nagu tänapäeval öeldakse: „Milleks vaesust paljundada?“ Jutt käib ilmselt natuke muust, kuid igal juhul on need õpetajate eraarvamused, ja need ei ole muidugi kohustuslikud. Ma lihtsalt juhin tähelepanu sellele, milline lähenemine Toora uurimisele, tähelepanelikkusele Toora suhtes on olemas. Ja inimesed küsisid endalt: milleks selline märkus, mida see tahab õpetada?

Tuleb pöörata tähelepanu sõnale našáni, ühes tähendustest, milles seda Tanahis kasutatakse – see on tähenduses unustama, jätma, maha jätma. See tähendab: „Jumal tänatud, mind ei piina koduigatsus, ma olen igaveseks uues kodus, aga vana on – välismaal. Mis seal edasi saab, sellest mulle kirjutatakse, ma loen siin, teisel maal, läbi.“ See on üks arusaamadest, ja ühed kommentaatorid ütlevad, et vaat, Josef mõistis lõpuks, et ta oli alustanud uut elu, ja hakkas Egiptuses kodunema.

 Teised ütlevad: „Josef mäletab, et igas põlvkonnas olid eraldatud vennad. Oli Esav, oli Jišmael, ja Josef mõtleb, et Kõigekõrgem eraldas ta nõnda, ja see tähendab, et tal tuleb mingi teistsugune teenimine.“

Kuid on ka teine arusaam sõnast našáni. Šemoti raamatus (22:24) on laenuandjatele öeldud: ära võta sellelt intressi (néšeh). Ja Nehemja, rääkides intressist, teenistusest, kasumist, kasutab samuti sõna našá – sama tegusõna. Ja võib öelda: „Intressiga hüvitas mulle ISSAND kogu mu vaeva ja kõik, mis oli mu isa kojas. Meie oleme – kaotatud isakoda. Ma läksin Kõigekõrgema järel, jätsin maha oma isa koja, ja Kõigekõrgem tasus mulle intressiga.“ See tähendab, siin ei ole mingit kodu unustamist, mingit posttraumaatilist mõju. Josef lihtsalt tänab Kõigekõrgemat ja räägib sellest, kuidas Kõigekõrgem tasus talle intressiga kõigi kannatuste eest. Edasi loeme seda, mis üldiselt kinnitab sellist lähenemist.

Kui me tõlgime sõna našáni nagu eelmises salmis, „intressiga tasus“, siis on kaks nime ühesugused. Kui me ütleme, et esimesel juhul räägib Josef „unustas“, siis siin tuleb välja, et ühelt poolt „unustas“, aga teiselt poolt – „ma siiski tunnen, et see on minu kannatuse maa“. Ja kuidagi hakkavad Josefil tekkima nostalgilised mõtted. Need kommentaatorid, kes toovad nimede diametraalselt vastupidised tähendused, ütlevad, et just seepärast pani Jaakov õnnistamisel Menaše ette: Menaše nimesse on rohkem pandud.

Jällegi räägib Toora kujundlikult. Me ei tea, mis sel ajal toimus tänapäeva Moldova territooriumil või tänapäeva Uus-Meremaa territooriumil. Kui rahvad räägivad lihtsas keeles riigist, maast, peavad nad silmas asustatud maailma. Egiptuse ümber on Väike-Aasia, ühele poole kuni Indiani, teisele poole – natuke Türgist põhja poole. Vaat umbes selline territoorium, millel oli nälg, aga Egiptuses on leib. Aga kus on leib Egiptuses? Hoidlates. Rahval seda ei ole. Seepärast me loeme:

Huvitav on see, et inimesed Egiptuses uskusid, et vaarao on võimeline lahendama nende majandusprobleeme. Järelikult oli vaaraol mingi hea maine. Vaarao ütles: „Aga mis te mulle peale käite? Meil on peaminister, põllumajandusminister, ühesõnaga Josef, tema on minu asehaldur Egiptuse maal, Karlssoni asehaldur maa peal, vaat tema juurde minge.“

.

Sõna lišbór – müüma, et puudust korvata; sõna šéver on seotud murdmise, millegi katki murdmisega. See tähendab, ta andis neile võimaluse näljast jagu saada, kuid müüs, võib öelda, kõrgete kaubanduslike hindadega. Teises kohas hakkab Kõigekõrgem seda sõna pakkuma ja ütlema: „Minge ja haarake, võtke tasuta!“ – väga selline groteskne kujund – seda, mida võib müüa kolmekordse hinnaga, jagan mina tasuta. Kuid siin justkui kaupleb Josef egiptlastega leivaga.

Vaat selline on lugu Josefi kiirest tõusust, kuidas inimesest, kes istus augus, sai majandusime, suurem kui Singapuri oma, terve Egiptuse maa päästja.

Me peatusime sellel, et Josefi ennustatud seitse külluse aastat lõppesid. Algasid, jällegi Josefi ennustatud, seitse nälja-aastat. Kogu ümbritseval maal on nälg, kuid tänu Jumala õnnistusele ja Josefi tarkusele on Egiptuses leib, ja kogu ümbritsevast maailmast voolab Egiptusesse rahvast, et seda leiba osta. Ja 42. peatüki alguses kandume Jaakovi, Josefi isa, majja.

Muidugi, rahvas Kaanani ümber, üle kogu Kaanani, kaupleb, möllab. Keegi toob vilja edasimüümiseks, keegi püüab sellega oma äri püsti panna. Jaakov mõistab, et leib tuleb Egiptusest, et hulgiturud on – Egiptuses.

Ja siin jällegi, nagu tavaliselt juhtub, tõlkeraskused: lámma titraú võib tõlkida kui mis te üksteisele otsa vaatate? Tegusõna titraú – on refleksiivne tegusõna sõnast lir'ót (nägema): mis te te vaatate ennast, näete ennast; võib öelda – mis te teete nägu, et te elate näitamiseks, või mis te üksteisele otsa vaatate? Teisisõnu, on mingid poolsõnad, pilguvahetused, mis ütlevad: „Midagi tuleb teha, leib saab varsti otsa.“ Või iga Jaakovi poeg, kellest igaühel on perekond, näitab: „Mul on ju justkui jõukus, me tuleme toime, kõik on Jumal tänatud, meil ei ole abi vaja.“ Inimesed ei räägi omavahel – ainult pilkudega, poolpilkudega vihjavad millelegi.

Võib öelda ka teisiti: pojad mõistavad, et tuleb kuidagi tegutseda, et tuleb minna Egiptusesse, tuleb midagi ette võtta perekonna õitsengu heaks, kuid kardavad, et Jaakov ei lase neid minna, sest neil on keeruline perekonnalugu.

Ühelt poolt ütleb ta: „Ma usun, et kõik lõpeb hästi, kui me sinna alla läheme.“ Teiselt poolt ütleb Jaakov: „Elame, elame seal kuidagi ära, ostame leiba, olgu või mitte küllaga, kuid kuidagi me elame ära, vähemalt nälga ei sure.“ Vaat sellise mõtte, sellise korralduse andis Jaakov oma poegadele.

Pange tähele, siin lülitab süžee juba Josefi pilti. Mitte nemad ei läinud alla, vaid Jaakov saatis nad, kuid nad lähevad alla juba kui Josefi vennad. Eelmist nädalalõiku alustasime Josefi ja tema vendadega. Muidugi, kui me loeme asará (kümme), ootame kohe seletust, kus on üheteistkümnes? Ja seletus ei lase end oodata.

Jaakovil on Binjamini pärast eriline mure. Binjamin on jutuaineks kogu selle ja osa järgmise nädalalõigu vältel, ja temast räägitakse kui mingist arutust lapsest. Kui me hakkame temast rääkima, peame meeles pidama, et Josef sattus Egiptusesse, kui ta oli seitseteist. Sel hetkel oli Binjamin umbes 10–11-aastane. Möödus 20 aastat, sest 30-aastaselt seisis Josef vaarao ees. Samuti möödus 7 külluse aastat. Kokku: möödus 20 aastat, ja järelikult on Binjamin vähemalt kolmkümmend aastat vana. Kuid tema eest hoolitsetakse kui lapse eest, ja teda mainitakse siin pidevalt kui last. Jaakov muretseb tema pärast, et temaga midagi ei juhtuks.

Väga sageli juhtub nii, et idamaises perekonnas, idamaise perekonna traditsiooni järgi (muide, see traditsioon jõudis ka katoliiklikesse perekondadesse) on noorem vend, noorem poeg isaga koos, jääb vanemate juurde, ei kao kuhugi, püsib vanemate juures. See on vanemate pension, see on see, kes vanaduses nende eest hoolitseb. Ja kõige tõenäolisemalt oli see traditsioon ühine ka Kaananis tol ajal.

Kuna Kaanani maal oli nälg, läksid ostjad lärmaka rahvahulgana Egiptusesse, ja selles rahvahulgas tulid Josefi vennad.

Miks Toora meile seda meenutab? Me teame, et kus Josef ka ei oleks, talle alati delegeeriti, anti üle võim, tema kaela veeretati alati kõik asjad. Siin ei veereta Josef midagi kellegi kaela, mingit delegeerimist ei ole. Vaatamata kõrgele ametikohale tegeleb Josef leiva müügiga, vähemalt leiva hulgimüügiga. Miks see on tähtis? Tähtis on, et leiba jätkuks nälja-aastateks. Tähtis on, et ei tuleks mõni rikas kaupmees, ei ostaks tohutut kogust nisu – nii, et Egiptusel ei jätkuks seitsmendaks aastaks – ega hakkaks seda Egiptusele müüma. Ühelt poolt on Josef huvitatud, et Egiptus müüks leiba. Teiselt poolt „rohkem kui kaks kotti ühte kätte mitte anda“, peab olema mingi reegel. Nii või teisiti tegeleb Josef kõigi tähtsate asjadega.

Sõna vajakkirém (tundis ära) ja sõna vajtnakkér („võõrdus“, tegi end neile tundmatuks, „tundmatustus“ neist) – need on ühe ja sama tüve sõnad: tundis ära, kuid ei tunnistanud omaks.

Kujutage ette pilti: kümme ostjat võõralt maalt tulid almust paluma. Nende ees ei ole oma noorem vennake, vaid suur Egiptuse ülik saatjaskonnaga, ametis, sõrmusega, kuldketiga. Hirmus, lausa jube! Ja ta esitab neile küsimuse, ja nad ütlesid kohe nii seda, kust, kui ka seda, miks nad tulid – avatud, head inimesed.

Miks korratakse juttu sellest, et Josef neid ära ei tundnudiKa vene tekstis on öeldud, et Josef ei tundnud vendi ära, kuigi jutustuses tundis Josef nemad ära ja just vennad ei tundnud teda. Tõlkisime nii, nagu autor ütles.? Sest kõlas veel ka hääl. Keegi vendadest ütles: „Me oleme Kaananist“, kui Josef küsis: „Kust te olete“? Ja oleks võinud ära tunda: kuidagi tuttav hääl on sellel egiptlasel. Ei, miski ei toiminud.

Peale selle, mida tähendab „teist korda tundis ära“? Kõigepealt nägi Josef: vaat, tema vennad. Kuidas see välja tuleb, kui inimene vaatab kedagi, keda ta ei ole näinud, ütleme, nii pikka aega nagu 20 aastat. Võib öelda: „Šimon on halliks läinud, Re'uvenil on kõhuke tekkinud, Levi on habeme kasvatanud.“ Kuid vaat mõned väikesed žestid tuntakse ära. Josef tunneb pidevalt oma vendi ära, ikkagi on nii palju aastaid möödunud. Ta vaatab neid, jälgib neid nagu vanu tuttavaid. Ta tundis ära nende hääled, aga nemad ei tundnud teda ära.

Esimene – see on elukutse: „te olete elukutselised maakuulajad ja teid on siia palgatud (see on ülesanne) uurima meie maa alastust“, see tähendab, tulite vaatama, kus meil siin nõrgad kohad on. Loomulikult, kujutage ette olukorda, kus kogu ümbritsev maailm nälgib, aga Egiptusel on leib. Seal kogunevad ka rahad, ja teiste riikide eelarved voolavad järk-järgult Egiptusesse. Ja muidugi leidub palju soovijaid Egiptusega sõdida. Tugev majandus nõuab tugevat armeed, tugevat julgeolekuteenistust. Miks Josef, meenutades unenägu, süüdistab neid selles, et nad on maakuulajad? Mäletate Josefi unenägusid?

Esimene unenägu oli vihkudest. Seome me vihke… Ja on arusaamatu, kas selles unenäos oli Binjamin või mitte. Kuid me ütlesime juba siis, et vihud on seotud leivaga, et Josefi kaudu hakatakse lahendama probleemi, mis on seotud leivaga. Ja vaat see unenägu läkski täide.

Teises unenäos, nagu me mäletame, olid tähekesed, kuu ja päike. Ja vaat tähekesi oli üksteist, üksteist tähte, aga vendi – kümme. Hirmus. Hirmus sellepärast, et täpselt samamoodi, nagu vennad omal ajal ütlesid: „Aga müüme Josefi Egiptusesse ja vaatame, mis välja tuleb“, oleksid nad samuti võinud öelda: „Aga müüme ka Binjamini Egiptusesse või lihtsalt tapame ta, et vaadata, kuidas tal seal üheteistkümne tähekesega välja tuleb.“ Igal juhul: „Kuidas seal Binjaminil läheb, kus seal Binjamin on?“ – see on Josefi peamine mure.

Vennad tulid rahvahulgaga Kaananist, kuid ise on nad emade poolt haranlased. Need on kümme meest, kolme ema pojad: Lea, Zilpa ja Bilha. Raheli poegi aga ei ole, üks neist on Josef, teine jäi koju. Aga naised olid ise haranlased, nagu ka vanemad. See tähendab, nad tulid Kaananist, kuid välimuselt ei ole nad kaananlased, kui nad räägivadki kaanani keelt, võib-olla isegi ilma aktsendita, ei näe nad välja nagu sealsed. Ja seepärast on kümme meest, peaaegu jalgpallimeeskond, – väga hea luuregrupp.

Peale selle sisenesid nad kõige tõenäolisemalt Egiptusesse El-Ariši väravate kaudu – seal, kus Egiptus pidevalt kindlustusi ehitas, seal, kust ta kõige rohkem häda ootas. Seepärast on Josefile loomulik kõigepealt süüdistada neid paragrahvi „Spionaaži eest“ alusel ja öelda neile: „Te tulite siia, et meie järele nuhkida.“

Esimesele küsimusele vastasid nad: „Ei, me ei ole spioonid, me ei ole maakuulajad, me tulime leiba ostma“.

Nad ütlesid: „Me ei tulnud siia eriülesandega. Peale selle oleme me ühe mehe pojad, me oleme ausad, ja me tulime lihtsalt toitu ostma, me ei ole kunagi olnud maakuulajad“.

Süüdistusele, et nad on spioonid ja tulid luuremissiooniga, vastavad nad, et nad on ühe mehe pojad. Loogika on siin selline: no kes saadab luurele, lahinguülesandele korraga kümme oma poega? Sest kui nad „läbi põlevad“, kui, hoidku Jumal, missioon nurjub, hukkuvad kõik kümme poega. Hirmus asi, keegi ei toimi nii.

Huvitav on see, et vennad ütlevad enda kohta kením anáhnu (me oleme ausad). Kogu Pühakirjas kasutatakse sõna aus viis korda selles peatükis, ja seda öeldakse vendade kohta, vennad ütlevad: „Meie oleme ausad.“ Needsamad vennad, kes kahekümne aasta vältel petsid oma isa, mõeldes iga kord välja lohutusi, hoides vandenõu. Just nemad, just nende aususest räägitakse pidevalt meie peatükis, just neid nimetatakse ausateks. Ja öelge pärast seda, et Pühakirjas ei ole satiiri.

Teisisõnu: „Ma ei usu teid, see teie argument sellest, et te olete kõik ühe isa pojad, kuigi te olete kolmest emast (nemad seda ei öelnud, kuid üldiselt on mingi erinevus selles, kuidas nad välja näevad). Te tulite siia luuremissiooniga, ja mis puutub sellesse, et teid on kümme, siis vendi luurele saata – see on ju äge. Nad ei reeda üksteist isegi piinamise all, vennad on valmis kannatama. Kui need on võõrad inimesed, siis mingi surve korral – kellel on vaja raha pärast kannatada – annavad nad üksteise ära, aga vaat vennad peavad ausalt vastu. Seepärast on argumentatsioon mitmesugune“.

Miks Josef pärast sellist lauset ütleb: „No ma ju ütlesin …“? Sel lihtsal põhjusel, et see vend, kes kadus – see on tema. Josef küll mõistab, et jutt käib temast. Võib-olla valetavad nad väikese kohta, kes jäi isa juurde. Arusaamatu, Binjamini ei ole veel ette näidatud ega nimepidi mainitud: „No vaat, teil kadus ju inimene, eks? Normaalsetes perekondades ei kao inimesed niisama, võib-olla ta põles teil mingil eriülesandel läbi, kus just sellises missioonis inimkaotusi ette tuleb.“ Ja Josef ei pea tingimata nendega väga loogiliselt rääkima.

Täiesti võimalik on kõik, mida me praegu räägime, nii nagu mina püüan ja nagu kommentaatorid püüavad ette kujutada asjade loogikat: Josefil on midagi Nõukogude Liidu kolmekümne seitsmenda aasta sarnast. Josef võib lihtsalt autoritaarselt, „troika kohtuna“ ühes isikus öelda: „Teie – maakuulajad, ja kõik! Miks? Sest mina otsustasin nii, ja te saate siin kohe kõik kümnekesi kümme aastat ilma kirjavahetuse õiguseta. Kui me räägime mingist nähtavast argumentatsioonist, sellest, mida vormi pärast räägitakse – vormi pärast võib-olla räägitigi, aga igasugust juhtub. Ma arvan ikkagi, et te olete maakuulajad. Vaat näete, ta ei saatnud kogu perekonda, jättis enda juurde väikese inimesekese järelevalve alla (ta veel ei tea, kui vana Binjamin on: Josef teab, aga ametnik küll ei tea). Ja keegi teil seal veel valvab maja järele, te ei käi kõik asja peal, üks vend on teil kaduma läinud, te ei ole üksteisega väga sarnased. Ühesõnaga, kahtlane perekond“.

Ka Josefil on huumorimeelt: kui ta vannub valet, vannub ta vaarao elu nimel. Ja kui vaaraoga sellest midagi juhtub, siis pole suurt häda. Tuuakse selline näide: see sarnaneb naisega, kes varastas lambakese, tõi selle koju, peitis selle jälitajate eest voodisse, oma poja voodisse, kattis tekiga ja siis näitab ja ütleb: „Vaat tema elu nimel vannun, selle, kes on seal, teki all, et ma lambakest ei võtnud.“ Vannub tegelikult lambakese endaga. On selline kujundlik mõistulugu.

Niisiis, Josef ütleb: „Te toote noorema venna, aga tema, isegi kui teie olete professionaalsed maakuulajad, tema ei ole professionaalne maakuulaja. See kodune poiss, valge vares teie perekonnas, räägib väikese füüsilise surve all teie kohta ära kõik, millega te tegelete, milliseid asju te olete keeranud, ja üldiselt, oma noore ea ja kogenematuse tõttu, oma karastamatuse ja lihvimatuse tõttu räägib teie kohta kõik ära. Seepärast tooge siia oma noorem vend.“ Seda teeb Josef silmamoonaks. Tegelikult see, mis Josefit muretsema paneb, on see, kus on Binjamin. Kas nad räägivad tõtt, et see, kes on einénu (kadunud), käib Josefi kohta, aga noorem on isaga? Võib-olla ei ole ka Binjamini enam elavate seas? Igal juhul, kuni Josef teda ei näe, muretseb ta Binjamini pärast. Ja ta ütleb vendadele:

Vaat kui ebatavaliselt pöörleb inimajaloo ratas: nüüd juba Josef paneb nad kolmeks päevaks auku. Ja rollid vahetuvad: kui varem kummardusid kümme venda augus oleva Josefi kohale, siis nüüd võib Josef neid ülevalt vaadata. Kolmeks päevaks pani ta nad valve alla, aga tingimisi ennetähtaegne vabastamine – kolmandal päeval, mitte kolme päeva möödudes.

See tähendab: „Vaadake, kui hea ma olen, ma siiski kardan Jumalat, ma ei tee nii rangelt, nagu ütlesin.“ Kõigepealt kujutage endale ette, et vennad peavad valima ühe, kes läheb. Seejuures, kui olukorda hästi tunda, kujutage endale ette, et üheksa poega jäid valve alla, aga tuli üks – Re'uven, Šimon, Jehuda, Levi, Jissahar... Ei ole tähtis, kes tuli ja ütleb Jaakovile: „Lase ka Binjamin minna.“ Kes andis Jaakovile garantii, et ka Binjamin seal kaduma ei lähe ja kõik kümme poega ei kao? Elu sees ei saada Jaakov Binjamini, ja üldiselt on see kõigile arusaadav ja, kõige tõenäolisemalt, arusaadav ka Josefile. Kuid ta jätab vendadele kolm päeva selliseks mõtisklemiseks. Aga kolmandal päeval tuleb ta ja ütleb: „Ma siiski kardan Jumalat.“

Miks Josef nii talitab? Jällegi on asi Binjaminis. On vaja, et leib jõuaks koju, sest Josef ometi teab, et ümberringi on tõesti nälg. Ja et Binjamin ei nälgiks, peab leib koju jõudma. Seepärast lähevad teele üheksa venda, et kõigile kindlasti toidukraami tuua.

Vaat sellise ettepaneku tegi neile Josef. Vennad seisavad nõutult: ei, see on muidugi parem kui saata üks. Ja ometi hakkavad vennad mõtlema: „Mille eest?“ Ja olukord muutub selliseks „déjà-vu-likuks“ – miski tuletab neile midagi meelde.

Mäletate, eelmise nädalalõigu alguses, kui Josef neile lähenes (37:19), ütlesid nad igaüks oma vennale: „Vaat, läheneb unenägija.“ Nüüd ütlevad nad jälle vend vennale.

Kommentaatorid märgivad, ja me rääkisime eelmises nädalalõigus, et Josefi loo algatajad olid Šimon ja Levi, teine ja kolmas Re'uveni järel (Re'uven võttis teise seisukoha). Täiesti võimalik, et siin hakkavad Šimon ja Levi kui aktivistid seda omavahel arutama, mitte kõik kümme ei hakanud rääkima. Ja täiesti võimalik, et siin Šimon ja Levi räägivad omavahel: „Vaat, me ometi ei võtnud siis kuulda, kui meie vend nuttis.“

Kes neist on siin hea maakuulaja? Josef on hea maakuulaja.

Josef on suur nutja. Me näeme mitu korda, kuidas Josef nutab, nutab oma vendade pärast. Kui alguses ta, nagu on kirjutatud, vajtnakkér (võõrdus) neist, siis siin, neid jälgides, nende hääli kuulates, nende vaidlusi ja isegi sõnelusi kuulates, hakkab Josef neid meenutama. ja ta läks eemale ja nuttis.

Miks ta võttis Šimoni? Sest tema oli kogu selle loo peamine algataja, ja sest Šimon ja Levi tuleb igaks juhuks lahutada, kuna juhul, kui nad on koos, tuleb neilt häda oodata.

Milleks anda neile teemoona? Selleks, et nad teel kotte ei avaks. Lisaks sellele, et nad sõidavad täis kottidega, oma taaraga, anti neile veel teemoona, et nad jõuaksid õnnelikult koju ja kotte ei avaks. See on Josefi lõks. On selge, et ta ei tee nii igaühega.

Niisiis, me peatusime sellel, et Josefi vennad, jättes Šimoni pantvangiks, see tähendab üheksakesi, kõige tõenäolisemalt kümne eesliga, asuvad Egiptusest teele Kaananisse.

Iga eesel võib umbes, niipalju kui meile teada, kanda koormat kuni 140 kilogrammi. Tema seljas istub täiskasvanud mees vanuses umbes kolmkümmend-nelikümmend aastat. Võib oletada, et ta kaalub oma 70 kilogrammi. Ja seega jääb 70 kilogrammi vilja jaoks, ja 10 eesliga saab saata 700 kilogrammi vilja. Jaakovi perekonnas on, nagu me teame, umbes 70 hinge, kaasa arvatud lapsed. Ja 700 kilogrammi 70 hinge peale – see ei ole nii väga palju jahu: väga tagasihoidliku kulutamise korral jätkub kaheks-kolmeks kuuks, see tähendab, pikaks ajaks see küsimust ei lahenda. Vaat selline olukord on, kui vennad asuvad teele Kaananisse.

Üks vendadest avab oma koti, et anda oma eeslile süüa. Miks seda vaja on, miks ainult üks avab? Sest Josef, ühelt poolt, andis neile toidumoona kogu teekonnaks igaühele, kes teele asus. Šimoni eesli jaoks ei andnud keegi toidumoona, sest Šimon jäi Egiptusesse. Ja siis Levi, olles söötnud oma toidumoonast, mille Josef andis, Šimoni eeslit, avas koti selleks, et sööta oma eeslit (nii arvab enamik kommentaatoreid, et Šimoni eeslit võis sööta kõige tõenäolisemalt Levi). Ja vaat Levi avab oma koti ja näeb, et vaat seal on tema raha, isegi samas kotikeses, samas rahakotikeses, milles see oli.

Kui palju arusaamatut, kui palju kummalist on vendade Egiptuse-retke ümber. Ja kui Šimon maha jäeti, võis öelda: „Noh vaat, Šimonile karistus selle eest, et ta toona kõige rohkem tahtis Josefit maha müüa.“ Ja mille eest karistus, võib täiesti arusaadav olla. Aga vaat mille eest anti raha tagasi, miks äkki tuli tasu – see on täiesti arusaamatu. Ja kas siin ei ole mingit konksu?

Traditsioon ütleb, et Kõigekõrgem arveldab õelatega selles maailmas. Kui õel on teinud mingi hea teo, saab ta kohe tasu, et tulevases maailmas ei oleks tal mingeid avatud arveid. Täpselt samuti õige, kui ta teeb midagi halba, saab kohe karistuse, et teda ei karistataks tulevases maailmas, selline lähenemine on olemas. Ja siin on arusaamatu: „Mille eest saadab Kõigekõrgem meile selle raha? Mis see on? Mis toimub?“ See hirmutab väga tugevasti. Aga see ei hirmuta nii palju, et kõik vennad oma kotid lahti teeksid. Kas pikalt või lühidalt, nad jõuavad Kaananisse.

Jaakov nägi muidugi kõigepealt, et Šimon on puudu. Pole tähtis, kui palju nisu nad tõid, kotid on näha, ja on näha, et nisu toodi, aga kus on Šimon? See on kõige hirmsam küsimus. Ja nad ütlevad nii:

Väike, seda me mäletame, on Binjamin, ta on 30-aastane, kuid nad räägivad ka isaga täpselt samuti.

Sõna sáhar (kaubandus). Mõnikord öeldakse šáher, sahár-mahár või šáher-máher (müüs-ostis) – tuleb sõnast lesahrér (ringiratast keerlema, käivet tegema, raha käibes keerutama ja mööda maad ringi käima). See tähendab: „Te saate kaubandusega vabalt mööda maad liikuda.“ Ilmselt võis ainult Josef anda selliseid dokumente kauplemisõiguse kohta, ja esimest korda tuli temalt luba saada. Pole vaja meenutada, et midagi sellist Josef neile ei öelnud, kauplemise kohta juttu ei olnud. Ja vennad lisavad seda omalt poolt, kas siis Josefi sõnade tõlgendusena või meenutades Dina lugu. Me lugesime (34:9,10), kui tulid Š'hem ja Hamor, ütlesid nad: „Me hakkame teiega omavahel abielluma, ja oleme üks rahvas, ja te hakkate kauplema mööda meie maad, te sõlmite meiega lepingu.“ Toona meeldis see Jaakovile. Ja vennad mõistavad: toidumoona ju pikaks ajaks ei jätku, see retk, see ei ole lahendus. Aga võimalus teha Egiptuses hulgioste, vedada Kaananisse ja isegi edasi müüa ja võib-olla teenida suurt raha – see on tõsine lahendus. Ja tuleks isa veenda Binjamini minna laskma, ja selleks tuleb kasutada seda argumentatsiooni, mis Jaakovile meeldib. Toona, Š'hemi juhtumi puhul, ei olnud ta vastu, seepärast tuleb talle meelde tuletada kauplemise võimalusi. Jaakov armastab seda. Vaat see on see, mida nad talle jutustasid. Mida nad talle veel ei jutustanud? Et Levi (kõige tõenäolisemalt oli see Levi) leidis tagastatud rahakoti, rahaga. 35. salmis loeme loo jätku:

Kui nad nägid, et rahakesed leidusid Levi juurest, ehmusid nad jubeda, hirmsa ehmatusega. Kui nad aga nägid, et igaühel neist on see kotike, siis nad lihtsalt ehmusid, mitte nii väga tugevasti kui esimesel korral. Millega see sarnaneb? Kui te lähete hommikul postkasti juurde, näete suurt pruuni ümbrikku, milles ei tule alati häid kirju (see ei tekita alati rõõmsaid emotsioone), siis te võtate selle välja ja mõtlete: „Mis see küll võiks olla? Võib-olla ma unustasin mingi võla, võib-olla on tekkinud maks uusaasta mittepühitsemise eest või, vastupidi, Olivier' salati eest, mida minult nüüd siin välja nõutakse?“ Ja see ei ole muidugi väga meeldiv. Ja siis te märkate, et kõigis postkastides on sarnane kiri. See rahustab inimest natuke. Nii rahustas see ka vendi. Kuid Jaakov aimas ilmselt midagi halba, sest just pärast neid sündmusi ütleb Jaakov:

Av šakúl – see on isa, kes kaotas oma lapsed: „Te tegite mind lastest orvuks.“ Vene keeles võib orvuks jääda laps, kes kaotas vanemad, heebrea keeles on see lehit'jatém. Kuid heebrea keeles on veel ka sõna selle kohta, kui vanemad kaotavad lapsed, selle kohta öeldakse šakúl. Kui näiteks lapsed hukkuvad terrorirünnakutes, hoidku Jumal, siis sellise perekonna kohta öeldakse mišpahá šikuljá ja vastavalt av (isa) šakúl, em (ema) šakuljá.

Jaakov kardab, et võib-olla lapsed ei maksnud raha, vaid jätsid sinna Šimoni, ja nüüd on Šimon kadunud. Või, kuna raha anti tagasi, hakkavad nad nüüd Šimonit pantvangiks pidama. Igal juhul hirmutab see Jaakovit, ja ta mõtleb, et kui raha tuli tagasi, siis võib-olla ei tule Šimon tagasi. Ja see on vastus: „Poisid, Binjamini ma teiega kaasa ei lase.“ Ja seda ütleb ta, kui kotid on alles just tühjendatud, varu on veel, on veel aega otsustada, on aega mõelda. Kuid vaat kuidas reageerib sellele Re'uven:

Re'uvenil on neli poega. Vanima nimi on Hanoh, ja nad on juba üsna täiskasvanud lapsed. Vaat selline on Re'uveni lähenemine. Loomulikult ei oota ta, et Jaakov tuleb öösel ja ütleb: „Hanoh, Palu, tulge minuga“, ja viib nad lagedale väljale, võtab välja püssi ja laseb maha või, hoidku Jumal, tapab noaga une pealt. Jutt ei ole sellest. Kas siis selline asi on Jaakovi moodi ja kas on mõistlik teha sellist ettepanekut? Kuid sisuliselt ütleb Re'uven: „Las sinu needus tapab kaks mu last.“ See tähendab: „Vannun oma kahe lapse eluga, oma kahe lapsega, et ma toon nad (Šimoni ja Binjamini) sulle tagasi.“ Kuid kuidas see saab Jaakovit rõõmustada? Arusaamatu. Tuline Re'uven teeb sellise ettepaneku, millele Jaakov ei reageeri nii, nagu too ootab.

Seda väljendit kordab Jehuda hiljem Josefile otse ja natuke muudetuna.

Huvitav on, et ka David, kui ta jagab oma juhiseid Šlomole, ütleb näiteks Jo'avi kohta, kes tappis Amasa, Jeteri poja: „Talita siis oma arukuse järgi ja ära lase tema halli pead rahus šeóli.“ Šeóli, hauda, nagu mõned mitte väga asjatundlikult tõlgivad, põrgusse võib laskuda mitmel viisil. Ja Šimi, Gera poja kohta ütleb ta: „Vii tema hall pea verega põrgusse.“

See tähendab, on selge, et iga inimene on surelik, iga inimene satub varem või hiljem hauda. Kuid siin ütleb Jaakov: „Te lasete mul leinas surra, kui ka Binjamin kaob, siis ma ei sure rahulikult.“

Siit algab Berešiti raamatu 43. peatükk.

Selles on mingi selline mõte: „Võib-olla müüakse meile natuke toitu, selleks ei ole vaja erilisi lube. Võib-olla saab läbi ilma Binjaminita, kui me tuleme ja ütleme: noh, natuke, andke ajutiselt, kuni me mõtleme, andke natuke, sest toitu peaaegu üldse enam ei ole.“

Siin astub Jehuda esile oma argumentatsiooniga, ja see on natuke teisiti kui Re'uvenil.

Jehuda kordab seda, mida ta juba ütles, ja seletab Jaakovile: „Saadad – läheme, ei saada – ei lähe. Ja kõik oleneb sinust, mitte sellest mehest, sest see mees on meile juba selgelt öelnud kõik, mida ta tahab.“

See tähendab: „Miks te üldse rääkisite talle, et teil on vend?!“ Ja see on juba nõustumise algus. Inimene algul eitas olukorda, nüüd hakkab ta seda vastu võtma ja ütleb: „Miks te üldse seda kõike tegite? Miks selline olukord kujunes?“ See on muidugi valus, kuid on ju selge, et keegi vendadest ei teadnud, et kõik nii lõpeb.

Jehuda püüab siiski vaidlust lahendada, Jehuda otsib argumentatsiooni, mis Jaakovi, lihtsas keeles öeldes, „ära murrab“, mis võimaldab Jaakovil siiski otsuse langetada.

Kui mäletate, on need Jaakovi enda sõnad. Hea on inimesele argumenteerida tema keeles. Kui Jaakov esimest korda saatis neid Egiptusesse, ütles ta: „Minge, käige ära, elame ja ei sure.“ Ja siin ehitab Jehuda argumendi Jaakovile tema enda sõnadele, kuid lisab: „Ja meie, ja sina, ja meie lapsed.“ Ja see on väga ilus lisandus võrreldes sellega, mida ütles Re'uven: „Tapa mu kaks last.“ Surm, elu – Jehuda argumenteerib elu kaudu: „Meie saame elada, ja sina saad elada, ja meie lapsukesed, sinu lapselapsed, sinu lapselapselapsed saavad samuti elada.“

9. salmis räägib Jehuda tolle aja jaoks klassikalise vande keeles:

Seda on võimatu ette kujutada, see on tolle aja kohta väga range vanne, kõige tõsisem, mida Jehuda võis öelda. See võinuks tappa Jehuda lapsed, tappa Jehuda enda, sest ta ütleb: „Ma olen kogu eluks, igati ja igavesti sinu ees süüdi.“ Ja ta lisab:

See tähendab: „Kui me ei oleks viivitanud, oleksid sa juba Binjamini näinud, juba teaksid, et Binjaminiga on kõik hästi.“ Pange tähele, kui huvitavalt, ilusasti on üles ehitatud Jehuda argumentatsioon, kuidas ta teostab oma juhtrolli võrreldes sellega, kuidas Re'uven püüab olla juht. See võitlus jätkub, me näeme seda ka Egiptuses.

Sõna botním tähendab tänapäeva heebrea keeles maapähkleid, kuid Toora heebrea keeles on see pistaatsiad.

Nii ütles Jaakov. Kommentaar ütleb, et ta küsis: „Kas teil on veel midagi vaja, kas ma ütlesin kõik?“ Ja vennad ütlevad: „Aga veel on meil vaja sinu palvet, me ei taha minna kuhugi ilma sinu palveta.“ Nii või teisiti, Jaakov jätkas ja ütles:

Šaddai – Jumala Nimi, mis on ühelt poolt seotud sõnaga šad (piir, joon, piirivaht), teiselt poolt on see väga emalik nimi, sest sõna šad tähendab naise rinda, justkui „Jumal-toitja, Jumal-ema“.

 Jaakov ütleb: „Aga kui ma kaotan kellegi teist, siis mis teha, kaotan, olgu mis on. Ma usaldan Kõigekõrgemat, olgu mis on, Jumala tahtel.“ Väga tugev lause: „Kui ma kaotan kellegi teist, siis kaotan.“ Sarnase lause ütleb palju sajandeid hiljem Ester: „Ma lähen kuninga juurde ja kui hukkun – hukkun.“ Aga kui jääda ja nälgida, siis võib nõnda kaotada kõik.

Jaakovit õnnestus ära veenda. Ta nõustub Binjamini ära saatma pärast seda, kui Jehuda teda veenis. Ja pärast 22 aastat lahusolekut seisab Binjamin Josefi ees. Kui vana oli Binjamin, kui Josef kadus? Võib-olla 10-11 aastat. Nüüd on ta juba täiskasvanud inimene. Ja edasi loeme sellest imelisest kohtumisest.

Me peatusime sellel, et pärast pikka veenmist nõustub Jaakov laskma Binjamini koos vendadega Egiptusesse. Nad võtavad kingitused, võtavad raha, võtavad ka selle raha, mis salapärasel kombel nende rahakottidesse sattus, ja lähevad alla Egiptusesse ja ilmuvad Josefi ette.

Kõigest neli sõna – nägi Josef nendega Binjamini. Mõne klassiku jaoks oleks neist neljast sõnast saanud mitmeleheküljeline jutustus tunnete tormist, mis Josefit valdasid, sellest, kui palju selles helis Josefi südame jaoks kokku sulas (peaaegu Puškini järgi), kuid Toora räägib väga lakooniliselt. Võib-olla selleks, et me ise saaksime tunda, mida Josef endas tunneb, kes ei olnud 22 aastat näinud oma lihast venda, kelle ta maha jättis kümneaastase poisina, ja kui palju kõike neil sekunditel tema südamest läbi käib. Kuid ta ei ole Josef. Antud juhul on ta – Egiptuse ülik, ja ta peab vendade ees säilitama rahuliku ilme. Võib-olla tahaks tormata, ja kallistada Binjamini, ja enda vastu suruda, kuid ei tohi.

Koja ülem – see on see, kes valvab kõigi koduorjade üle, veel üks Egiptuse ametikoht, mida papüürustes sageli kohtab: et mitte anda korraldusi eraldi köögile, eraldi võõrastemajale, eraldi ühele, eraldi teisele, on olemas ülem, peamine tööde juhataja, peameister, tema vastutab kõige eest.

Keskpäeval sööma on siin metafoor, mis tähendab lihtsalt lõunasööki (meiegi räägime ajast „lõuna ajal“). Hea, ennast austav ametnik, ennast austav ülik ei söö varahommikul – nagu öeldakse: häda maale, kus ülikud juba hommikust peale pidutsevad. Josef sööb battsahorájim (keskpäeval), see tähendab kuuendal või neljandal tunnil koidikust.

Inimesed – need on Josefi vennad. Siin räägitakse võib-olla majaülema poolelt: „Mingid inimesed käskis Josef tuua, ma tõin.“ Josefi vennad ei teagi, et see on Josef. Nad näevad, et nad on millegipärast toodud ametniku majja, selle üliku majja, ja see ei ole niisama, midagi on siin valesti, siin on mingi konks.

Sõna lehitgalgél tähendab keerutama, midagi pöörlema panema; kui lihtsas keeles tõlkida – meie peale tünni veeretama, meie peale kaebust kokku veeretama.

See tundub mingi absurdina: mis te eeslitest mõtlete, kui teid võidakse siin orjaks aheldada (kui teid on mõistetud mahalaskmisele, miks te siis konfiskeerimise pärast nii väga muretsete). Aga kõik sellepärast, et eelmisel korral, kui neid arreteeriti, kui neid kinni peeti, jäid nende eeslid ilmselt võõrastemajja. Ja kuhu iganes vendi ka ei viidud, ei võetud neid koos eeslitega – eesel vanglas ei istunud. Siin aga toodi nad mehe õuele, ja justkui võetakse neid „koos asjadega“. Ja siin tekib oht, et neid päriselt lavastatakse süüdi, seda enam, et rahaga juhtusid mingid arusaamatused.

Võib oletada, et asi oli nii. Mees tõi nad Josefi juurde koju, ja sisse astudes nägid nad, et see on maja, et see on eluruum, ja mõistsid, et nüüd hakatakse neid võib-olla kiusama. Seepärast jäid nad sissepääsu juurde seisma, hakkasid tõrjuma nende taga seisvat majaülemat, hakkasid maja sissepääsu juures tunglema ja püüdsid end selgitada enne, kui neid ruumi viiakse, et hetkest kinni haarata ja et saada siiras ülestunnistus, kuni süüdistust ei ole veel esitatud.

See tähendab: „Tunnistame siiralt üles, et juhtus arusaamatus.“ Natuke nad muidugi moonutavad tegelikkust, kuid see ei ole tunnistuste jaoks tähtis. Nad ütlevad: „Me kõik avasime võõrastemajas, kõik leidsid raha“ – seal oli küll üks vend, aga see ei ole nii tähtis. Neil on praegu tähtis ametnikule selgitada: „Pole meie süüdi, ärge meid nüüd siin kiusake, ja me tunnistame siiralt üles, ja vaat tagastame ebaseaduslikult juhuslikult saadu.“

Nad ütlevad: „Tõenduseks sellele, et me tõesti tagastame selle raha, et me algusest peale tahtsime selle tagasi anda – vaat teile tunnistus, me tõime endaga kaasa teise raha. Sest kui me oleksime tahtnud tulla sama rahaga, oleksime me lihtsalt sellesama ka toonud. Vaata, kui palju meil raha on, näe, et me tõesti tahtsime selle tagastada.“

Vennad ehitavad kaitseliini väga hästi üles. Juba enne, kui süüdistus on esitatud, ütlevad nad: „Oli selline asi, me tulime siia alla. Me ostsime nisu sularahas hõbeda eest. Aga kui koju tagasi läksime, oli kogu see sularahas hõbe kuidagi jälle meie käes. Ärge pange seda meile süüks, see on mingi apsakas, mingi arusaamatus.“

See fraas – teie raha sain mina kätte – (seda on tähtis märkida) kordub väga sageli mitmesugustes lepingutes Egiptuse papüürustes, see on otsetõlge egiptuse keelest.

Šimon tõuseb ilmselt Josefi maja keldritest võõrastemajja, ja kõik üksteist venda ühinevad ja ootavad. Keda ootavad? Josefit.

Me lugesime varem, et ta viis nad sisse, kuid mäletame, et nad hakkasid tunglema, tõstsid kära ja ei kippunud just väga sisse astuma. Nüüd, kui neile toodi Šimon välja, kutsutakse neid teist korda koju. Algab pikk vastuvõtt, nad ei astunud sisse minutiks, neid kavatsetakse toita, ja tõsiselt.

Sõna minhá ei tähenda ainult keskpäevast ohvrit. See tuleneb sõnast lehaníah (ohvriannid; see, mida tuuakse, pannakse) – see tähendab, valmistati ette see, mida hiljem laua ääres jagatakse.

Me rääkisime juba, et erijuhul võib leiva söömine (johelú láhem) tähendada suhteid naisega. Kuid loomulikult ei ole keegi sõnasõnalist tähendust tühistanud. Sõna léhem tähendab semiidi keeltes mitte ainult leiba, vaid ka liha, samast tüvest tuleneb sõna milhamá (tapatalgud või sõda); sageli võib Tsfanja juures näha sõna léhem tähenduses liha. Tuleb meeles pidada, et léhem on mõnikord just liha tähendusega, just suure pidusöögi tähendusega.

Josef tuleb koju. Nemad ootavad pestud jalgadega, toidetud eeslitega Josefit ja võtavad välja kingitused.

Mulle esitati kord väga loogiline küsimus: „Mis nälg see on, kui on pistaatsiapähkleid, mett, pähkleid, mandleid ja veel igasuguseid mitte just odavaid tooteid?“ Asi on selles, et pistaatsiapähklid, mandlid ja mesi – need on, ütleme nii, pika säilivusega tooted. Kuivatatud puuvilju võib kodus olla, kuid neid ei sööda toiduna. Seda võib võrrelda sellega, et meil võib kodus olla musta pipart, kaneeli ja nelki – kalleid tooteid; kuid kui peale selle midagi ei ole, siis see näitab, et meil ei ole midagi süüa. Ja kui ülikule otsustati tuua need kingitused, järelikult ei ole see igapäevane toit: vaevalt oleksid nad talle toonud purgi keedetud maisi.

Niisiis, nad tõid talle kingitused ja kummardasid talle maani. Üksteist venda kummardavad tema ees talle maani.

Paljud kommentaatorid ei suhtu väga hästi sellesse, et nad nimetavad Egiptuse üliku ees isa orjaks. Pannes end nende asemele, ja teades Egiptuse tseremooniaid, ja teades, et Jaakov ootab neid tagasi ja ootab neid koos Binjamini, Šimoni ja toiduga, võib neile andestada sellise delikaatsuse, sellise etiketi eripära.

Sellise õnnistusega – muide, samuti üldsemiitlikuga – õnnistatakse, soovides armu.

Ja siin ei pea Josef vastu. Josef, inimene, kes on läbi teinud vangla, valesüüdistused, orjuse, nutab jälle.

Mis kaastunne vennale? Vend on, Jumal tänatud, elus, terve, sõi hästi, elas Jaakovi armastusest hellitatuna. Jaakov ei tahtnud teda isegi minna lasta. Kuid see kaotatud lapsepõlve tunne, ühiste kaotatud hetkede tunne, ühiselt elatud elu tunne… Just selles on kaastunne – et vend oli õnnelik (võib-olla õnnelik), kuid Josef ei näinud seda õnne, ei jaganud temaga seda õnne – just selle armastusega täitus tema süda ääreni. Me ei tea, kui kaua ta nuttis. Arvatavasti mitte kaua. „Ma jätan teid minutikeseks“, – ütles ta ja jooksis ära, kadus.

Egiptlased, nii tõepoolest tunnistavad nende papüürused, ei söönud looma, mida ei olnud tapnud egiptlane, ei söönud toitu, mida ei olnud tapnud egiptlane, ja ei söönud ühe laua taga sellega, kes ei ole egiptlane, katsid eraldi lauad.

Teise Templi ajal tekivad samasugused kombed ka Iisraelil. Ja ilmub fraas: „See, kes sööb paganaga, on nagu see, kes sööb koeraga“, ja palju teisi selliseid asju, mille põhjustas poliitiline teravnemine paganatega, võitlus religiooni säilitamise eest. Egiptlased pidasid end puhtaks rahvaks, kõiki teisi pidasid nad rituaalselt ebapuhtaks. Arvati, et mitte-egiptlase puudutus toidule rüvetab. Ja loomulikult kaeti seepärast egiptlastele eraldi. Josefile ei kohane staatuse poolest süüa koos vendadega, seepärast kaeti ka neile eraldi.

See tähendab, oma üksteist venda pani Josef vanuse järgi istuma. Kõrvalisele inimesele ei ole see nii lihtne, sest kümme neist vendadest sündisid kuue aasta jooksul, paljud neist on eakaaslased. Ja see, kes on kõrvalseisja, ei tea, kes on vanem, kes noorem, ja seda ei ole nii lihtne teada saada. Milleks Josef seda teeb? Võib-olla on see austusavaldus. Võib-olla on see vihje sellele, et hiljem ilmub ennustuskarikas, ennustusvahendid, ja Josefist saab veel ka Egiptuse linna võlur. Niisiis, ta lahendas keerulise ülesandekese ja pani vennad vanuse järgi istuma.

Masá – koorem, mida serveeritakse kandikutel ja jagatakse portsjonite kaupa ühiselt kandikult. Kõigile jagati toitu, aga Binjaminile anti viis korda rohkem. See kõlab ilusti, aga kujutage ette: kui oleks antud selline sööklaportsjon – kaks kotletti ja kakssada grammi tatart, siis Binjamin sai kümme kotletti ja kilogrammi tatart – „söö, Binjamin, tervise heaks!“ See on umbes kuninglik õnnistus. Sageli öeldakse, et sel viisil tahtis Josef kontrollida, kas vennad ei hakka kadestama. Kuid kuningliku laua ääres oli kõht täis, ja kui inimene sööb kõhu täis, kas ta siis hakkab vaatama, et keegi saab rohkem? Siin avaldub kõige tõenäolisemalt Josefi eriline arm Binjamini vastu, ta isegi ei tea, kuidas tema eest hoolitseda, ja annab viis korda rohkem (hiljem annab Josef talle viis vahetust riideid). Üldse, arv 5 – see on õnnistuse arv Pühakirjas, õnnistuse ja külluse arv. Kui midagi on „viis“, näeme me palju-palju kordi kogu Pühakirjas, et see tähendab õnnistust, soosingut. Ja egiptlastele on see püha arv. Sel viisil avaldab Josef Binjaminile erilist soosingut, ja asi ei ole selles, et ta sai kilogrammi tatart ja kümme kotletti.

Kaksteist venda said lõpuks kokku, sõid ühiselt leiba ja veini. See on tähelepanuväärne sündmus, mida Josef ootas 22 aastat.

Me jätsime oma kangelased, Josefi ja tema vennad, lõunasöögi ajal, mis kõige tõenäolisemalt läks üle õhtusöögiks ja mille ajal, nagu Toora ütleb, nad jäid joobnuks. Toora ei räägi meile seda selleks, et näidata Jaakovi poegade kalduvust alkoholismile, vaid selleks, et näidata selle lõunasöögi toredust, mis toimus Josefi juures.

 Ümberringi on nälg. Hetiidi printsess kavatseb umbes samal ajal abielluda Ramses II-ga. Ta saab kaasavaraks mõnikümmend jäära ja kirjutab talle, et ta need kiiremini ära viiks, sest tal ei ole neid millegagi sööta. Meieni on Egiptuse dokumentides jõudnud kuninganna Puduhepa, printsessi ema, kirjad Ramses II-le Egiptusesse. Selline on nälg. See ulatub kuni Lõuna-Türgini välja, kusagil ei ole midagi, aga sel ajal peab Josef vendadega pidu. See ei ole lihtsalt külalislahkus, see ei ole lihtsalt sõbralik õhtu. Kõige tõenäolisemalt jäid vennad ka tema juurde ööbima. Tuleb kogu aeg meeles pidada, et Josef on see, kes teab, et nad on tema vennad, aga nende jaoks on ta tähtis Egiptuse ametnik, piirkonna kõige rikkama maa kõige tähtsam ametnik.

Kuidas vilja müüdi? Inimene andis kaupmehele koti, koti põhjas oli raha. Näidatud rahasumma eest kallati kotti vilja. Mõnes riigis, kui poes ei olnud taarat, käisid lapsed nii hapukoore, jogurti või õli järel, hoides raha põhjas. Müüjanna võttis raha ja valas kauba sisse, selline iidne kauplemisviis.

Siin ütleb Josef: „Mõõtmata, summast sõltumata toppige neile nii palju vilja, kui palju eeslid, kogu meie austuse juures nende kannatuse vastu, suudavad kanda, ja pluss pane veel ka raha sinna samasse.“

3.Hommik valgenes, ja lasti minema need inimesed ja nende eeslid.

Miks on see tähtis? Sellepärast, et tavaliselt lähevad karavanid ja karavanijuhid teele umbes kaks tundi enne koitu, et läbida linna piir, et jõuda enne palavust. Kuid on näha, et esiteks pärast rikkalikku õhtusööki ja teiseks veel mõnel põhjusel jäi rahvas natuke hiljaks. Kuid lasti minema kõik. Asjata muretsesid nad selle pärast, et tuleb konfiskeerimine. Kõik saadeti ära, kõik varustati teele. See, et saadeti teele ka eeslid, tähendab, et nende eeslid laaditi, koormati ja üldiselt saadeti teele täies valmisolekus.

Me alles selgitame välja, mida Josef üldse kavatses ja miks Josef Binjamini süüdi lavastab.

See tähendab, majaülem jõuab vendadele järele ja ütleb neile: „Miks te siis minuga nii halvasti talitasite, miks te varastasite mu isanda karika, mille peal ta ennustab ja millest ta joob?“ Egiptuse seaduste järgi vastutas just majaülem selle karika eest, see tähendab, selle karika maksumus oleks majaülema palgast maha arvestatud. Tema on materiaalselt vastutav, tema peab ka järele jõudma.

Vendadel ei saanud jääda tekkimata dežavüü. Mis see on, kui teil on dežavüü, et teil on juba selline dežavüü olnud. Mingi „trežavüü“ juba vendadel. See meenutab stseeni, kui nad olid päris väikesed ja kui Lavan jõudis nende isale järele ja süüdistas ka teda varguses, kuigi süüdi oli Rahel. Üldiselt peab see vendadele kindlasti midagi meenutama.

See tähendab, vennad kordavad osaliselt Jaakovi sõnu. Jaakov ütles Lavanile: „Surma poeg on see, kelle juurest su asjad leitakse.“ Ja vennad ütlevad midagi sarnast: „Surgu see, kes võttis isandalt selle karika.“ Kuid kuna sellest, et keegi sureb, karikas tagasi ei tule ja surmanuhtlusega Josefile raha tagasi ei saa, siis seepärast ütlevad nad: „Ja meie oleme oma isandale orjadeks.“ Šemoti raamatu 22. peatükis räägitakse samuti sellest, et kui varas ei suuda varastatu väärtust välja maksta, siis müüakse ta orjusesse. Siin on vennad nõus, et kümme neist, kui kellegi üheteistkümnenda juurest karikas leitakse, saavad Josefi majaülema orjadeks.

Kas see on siis „teie sõnade järgi“? Ja kommentaatorid lähevad nende sõnade mõistmises lahku.

Ühed ütlevad, et ta on nõus, et jah, seaduslik oleks nii toimida, kuid „ma toimin teiega armuliselt. Teil on õigus, et otsus peab selline olema, kuid ma langetan leebe otsuse: see, kelle juurest karikas leitakse, olgu mulle orjaks, aga teie olete vabad“.

Teine võimalik versioon on, et majaülem ütles: „Tõesti, te olete ausad inimesed. Te tagastasite raha, ja ma ei saa teid kõiki kollektiivselt kahtlustada, ja mis kollektiivsed karistusmeetodid need on? Seepärast see, kelle juurest karikas leitakse, see ongi mulle orjaks, nii on see ka Toora järgi (noh, Toorat ta muidugi ei lugenud). Aga teie – vabad.“

Selline justkui vestlus:

– Kas teil on minu isanda karikas?

– Ei.

– Aga kui ma leian?

– No vaat, otsi.

Nad lasksid kotid maha ja avasid need. Tegelikult teab majaülem, kelle juurest otsida, kuid komöödiat tuleb mängida.

Mõned midrašim räägivad sellest, et vennad kargasid Binjaminile kallale ja hakkasid teda peksma selle eest, et ta neid nii alt vedas. Üldse, suur küsimus: kas vennad uskusid sel etapil, et see on tõesti Binjamin, kes karika varastas (võib-olla alkoholijoobe seisundis olles)? Midrašim räägivad, et vennad kargasid talle kallale ja ütlesid: „Sa oled varas, varganaise poeg! Õun ei kuku puust kaugele. Nagu su ema varastas terafimid, nii varastasid ka sina, kusjuures nii üks kui teine on ennustamisvahend; kuidagi on teil mingi eriline pärilik maania selle peale.“ Ja peaaegu kõik kommentaatorid on ühel meelel selles, et vennad uskusid, et Binjamin on tõesti varas. Ainus, kes vist räägib sellest, et vennad ei uskunud, on Philon Aleksandriast, kõige-kõige varasem kommentaatoritest. Muus osas ütlevad kõik: „Vennad uskusid Binjamini vargusesse.“

Miks vendadest nii halvasti räägitakse? Sellepärast, et püütakse vendadest head öelda. Sest kui Binjamin tegi pattu, varastas, oleks võinud ta, ütleme nii, kogudusest välja heita ja talle öelda: „Vaat sina, Binjamin, tegid pattu, sina maksagi oma patu eest.“ Ja issile öelda: „Benja on ise süüdi. Ei oleks pidanud karikaid varastama, ja sina oleksid pidanud teadma, kellega abielluda.“ Ja oleks võinud veel palju igasugust kokku luuletada. Kuid isegi teadvustades, et Binjamin varastas, astuvad vennad ikkagi tema eest välja.

Ja siin võib peatuda ja küsida: „Aga milleks Josef selle kõik välja mõtles?“ Üks esimesi pähe tulevaid ideid on selline: tõesti, võtta neilt Binjamin ära, võtta ta endale, ja las nad sõidavad Kaananisse järjekordse toiduportsjoniga, aga meie Binjaminiga hakkame siin Egiptust valitsema.

Teine variant: tõesti kontrollida, kas vennad on kahetsenud, kas nad astuvad oma venna eest välja.

On veel kolmas variant. See räägib sellest, et Josef ei olnud oma venda Binjamini ammu näinud ja pidas täiesti võimalikuks, et vennikesed, istudes seal Kaanani maal, võivad anda kohalikesse ajalehtedesse kuulutuse: „Vajatakse umbes kolmekümneaastast aškenazi välimusega noormeest ühekordsele rollile. Boonus: reis Egiptusesse meie kulul.“ Võtta inimene, palgata näitleja, kes tuleb ja ütleb: „Mina olen Binjamin.“ Ja mine kontrolli teda. Ja seepärast korraldab Josef sellise kontrolli: kui nad ta maha jätavad, siis võib-olla on ta näitleja ega ole neile mingi vend. Või võib-olla hakkab ta ise rääkima: „Mina ei ole süüdi, nad üldse palkasid mind, ma olen üldse teisest perest, ma üldse lihtsalt möödusin.“ Lugu on nii keeruline ja mitmetasandiline, ja selles on nii palju rolle, motiive, et igaüks paljastab natuke iseennast (ma olen juba korduvalt öelnud, et kommentaatorid räägivad rohkem iseendast.)

Mida me siis näeme selles südantlõhestavas stseenis, selles niisuguses selges, külmavereses Josefi kombinatsioonis? Mida ta mõtleb, mida ta plaanib? Kas ta kontrollib vendade truudust, aga Binjamini – ehtsust? Või ei tunne ta juba ammu vendade vastu midagi, vaid tahab Binjamini vabastada? Igaüks võib ise otsustada.

Niisiis, vennad pöörduvad tagasi linna, ja mida nad seejuures tunnevad, on raske edasi anda. Veel raskem on edasi anda seda, mida tunneb Binjamin, tabades enda peal viltuseid pilke ja mõistmata, mille eest see talle on, sest Binjamin ei osalenud Josefi müümiseski. Kui karikas oleks olnud Šimoni juures, siis oleks veel võinud öelda: no vaat, jälle jälitab Kõigekõrgem mind selle pärast. Kuid me ei tea, mis toimub vaese Binjamini südames.

Huvitav algus on 14. salmil:

Toora vihjab meile sellele, et peamiseks tegelaseks saab Jehuda. Miks nii? Sellepärast, et just Jehuda on Binjamini käendaja. Nüüd seisab tal ees operatsioon, nagu ta isale lubaski, olla Binjamini eest käendajaks. Neil tuleb küsimus kuidagi lahendada. Nüüd on loo järgneva osa peamiseks tegutsevaks kangelaseks Jehuda.

See tähendab: „Keda te otsustasite petta?“ Siin Josef üldse ei süüdista neid (erinevalt sellest, kuidas ta käskis majaülemal neid süüdistada) mingis ebamoraalses teos. Siin räägib ta neile ebaloogilisest kuriteost: „Kas te siis ei teadnud, et siin ripuvad igal pool kaamerad? Miks te läksite ‚Žilsotsbanki‘ röövima? Te panete toime mingi ebaloogilise kuriteo.“

Siin räägib Jehuda kõigi vendade eest, sest (tuletan meelde) tema on vastutav, tema on vanem Binjamini tagasitoomise eest. Täiesti võimalik, et selle hetkeni usub Jehuda, et Binjamin tõesti tegi pattu, et Jumal noomib neid. Igal juhul ei viita ta sellele, et nad olid juba raha tagastanud, ja sellele, et kõik algas nii hästi, ja sellele, et vaat me rääkisime noorimast vennast, ja see on tõesti meie noorim vend, me pole sind kunagi petnud. Ei, Jehuda tunnistab täielikult üles. Kuid Jehuda sõnad on kavalad, väga ilus retoorika. Kas on arusaadav, et kui teie olete orjad, siis ka see, kelle käest karikas leiti, on samuti ori? Ei, ei ole arusaadav. Tegelikult oleks Josef võinud öelda: „Selle, kelle juurest me karika leiame, me hukkame, aga teie olete orjad, vaat nii on õiglane.“ Kuid oma targa kõnega viskab Jehuda Josefile ette hea lahenduse – tulla probleemist välja minimaalse kahjuga. „Vähemalt jääb Binjamin praegu ellu, aga orjusest Egiptuses on meil perekonnalegend, võib-olla on see kõik hoopis paremuseks.“ Ja igal juhul ei ole praegu ülesanne olla õiges, vaid olla targad, ülesanne – päästa Binjamin.

Elagu Egiptuse kohus – maailma kõige õiglasem kohus! Me ei müü süütuid orjaks!

Paljud kommentaatorid märgivad (selles on palju loogikat), et sel hetkel võis Jehuda mõista, et see kõik on lavastus või, lihtsas vene keeles öeldes, ülesseadmine. Josef – suursugune Egiptuse ülik. Milleks talle ori-varas? Arusaadav asi, tema teenijaskonnal on vaja mingit orja, et seal katlaid küürida, kodus hälli kiigutada, heeringat puhastada koduse laua jaoks foršmakiks… Aga milleks on nii kõrge auastmega ametnikul nagu Josef vaja ori-vargakest? Ta oleks igast kontorist vallandatud, aga siin võetakse ta tööle. Arusaadav asi, et see on küll orja ülesanne, orjateenistus, kuid näljasel ajal olla ori sellise isanda juures – jah, paljud inimesed oleksid ta rõõmuga orjaks müünudiKa vene lauses ei ole selge, keda „ta“ siin tähendab; tõlkisime sõna-sõnalt ja jätsime selle lahtiseks.. See on nagu president ütleks: „Teie, vennad, olete vabad, aga see, kes varastas, saab minu adjutandiks, saab minu ordonantsiks.“ See on isegi teatud määral ametikõrgendus kusagilt teadmata kohast ilmunud kaananlasest nisu edasimüüjale. Seepärast võib mõista, et midagi on siin valesti ja et see kõik on millegi jaoks ette võetud. Ja järgmises nädalalõigus kuuleme, kuidas Jehuda ehitab üles kaitse- ja ründeliini korraga.

Me lõpetasime ühe sellise traagilise peatüki, traagilise loo lugemise Iisraeli elus. Josefi järgmine tutvumine vendadega, uuesti tutvumine, ei ole vähem traagiline.

 Võib peatuda, ümber mõtestada, panna end iga kangelase asemele ja vaadata neid kui elavaid inimesi, oma eludega, oma peredega. Kui näiteks Jehuda ütleb „me oleme sulle orjadeks“, mõistab ta, mida see tähendab: et nad ei vii leivakest Kaananisse, ja tema pere, tema lapsed – kõik võivad surra. Ja meile tundub, et kuna me teame lõppu, on kõik nende sõnad ja kõik nende otsused lihtsalt helid. Kui me aga peatume igas kohas ja elame süžee läbi, teadmata selle süžee lõppu, siis hakkame me Toorat teisiti mõistma. Sellest me teiega õigupoolest räägimegi.

Sel nädalal loetakse koos nädalalõiguga lugu Šlomo kohtust. Seda lugu jutustatakse Melahimi esimese raamatu 3. peatükis. Enne kui hakkame lugema kohtulugu ennast, tuleb teha väike eessõna. Neil aastatel on Šlomo – noor kuningas, kes on alles saanud Iisraeli üle kuningaks. Ta on ilmselt väga noor, ta ise räägib sellest. Välised allikad räägivad, et Šlomo elas 52 aastat, valitses ta 40 aastat. Sellest võib mõista, et kuningaks sai ta 12-aastaselt. Meie loo ajal on Šlomo seega 13–14-aastane nooruk.

Ta tuleb paika, mida nimetatakse Givoniks, mis asub Jeruusalemmast umbes 10 kilomeetri kaugusel. Seal on suur kõrgendik, seal on ohverdamiseks sisse seatud koht, ja Šlomo toob seal tohutu ohvri, toob seal tuhat põletusohvrit. Samal ööl ilmutab Kõigekõrgem end Šlomole unes ja küsib temalt: „Mida sulle anda?“ Muidugi ei ole see lugu Näärivanast ja taburetil seisvast poisist. Šlomo ei ole lihtsalt Šlomo, ei ole inimene iseeneses. Šlomo on kuningas. Ja esitades küsimuse „Mida sulle anda?“, küsib Kõigekõrgem temalt valitsemise tööriista kohta. Kuningatel on mingid hüüdnimed. On vallutaja, on kaupmees, on julm, on suur. Milline sa tahad olla? Kui sa palud Minult sõjalist võimsust, noh hea küll, siis on sinu kuningriik vallutaja Šlomo, maade kokkukoguja Šlomo kuningriik. Kui sa palud Minult raha, noh hea küll, siis on sinu kuningriik kaubanduse kuningriik, sa oled majandusliku õitsengu kuningas. Mille sa oma kuningriigi jaoks valid? Kõigepealt tänab Šlomo vastuseks Kõigekõrgemat halastuse eest, mida Tema osutas tema isale. Šlomo ütleb Kõigekõrgemale, et ta on noor poisike. Me rääkisime, et ta on tõesti nooruk ja tal on raske rahvast valitseda. Seepärast pöördub Šlomo 3. peatüki 9. salmis Kõigekõrgema poole sellise palvega:

Kõigepealt süda, mis oskab kuulda, oskab tähelepanelikult kuulata kõiki, kes tema poole pöörduvad. Milleks on tal vaja kuulevat südant?

selleks, et mõista kohut sinu rahva üle, et mõista, eristada või aru saada hea ja kurja vahel. sest kes küll suudab mõista kohut selle sinu raske rahva üle?

See, mida Šlomo palub: et tal oleks piisavalt tarkust olla õiglane kuningas ja õiglane kohtunik. Et osata inimesi ära kuulata ja osata eristada, vahet teha hea ja kurja vahel. Mitte ainult inimesi ära kuulata, vaid ka tungida nende kavatsustesse. Tema palve meeldis ISSANDALE, ja ISSAND lubas talle, et nii-öelda boonustena saab Šlomo ka kõik muu, millest kuningas võib ainult unistada: rahalise ja sõjalise võimsuse, ja kõik-kõik lisandub sellele tarkusele, mida Šlomo palus. Kommentaatorid toovad näiteks tähendamissõna ülikust, kellele kuningas ütles: „Palu minult, mida tahad.“ Ülik mõtles ja ütles endale: „Võib-olla palun ma temalt kalliskive. Noh, ja mis siis? Noh, annab ta mulle kalliskive. Võib-olla palun temalt kulda. Noh, ka kulda annab ta mulle. Mis mulle kivid ja kuld? Palun temalt tema tütart naiseks. Abiellun tütrega, ja kõik see saab minu omaks. Abiellumise kaudu tema tütrega saan ma kõik.“ Umbes nii näeb välja Šlomo palve, ja Kõigekõrgem õnnistab Šlomot. Ja edasi võime juba hakata lugema katkendit nädalalõigu Mikets haftarast, 3. peatüki 15. salmist.

Kui me õppisime Vajikra raamatut, rääkisime me põletusohvri ja rahuohvri erinevusest. Põletusohver, nagu selle nimigi ütleb, põleb täielikult ära. Rahuohver – see on ohver, millest osa saab Kõigekõrgem altarile, osa saab kohen, osa saab see, kes selle ohvri toob. Ja nii võimaldab rahuohvri toomine sümboolselt osa võtta, võib öelda, ühisest söömaajast Kõigekõrgemaga, süüa koos Temaga peaaegu ühest lauast.

ja korraldas pidusöögi kõigile oma teenritele.

 Šlomo korraldas pidusöögi sellise Kõigekõrgema osalusega kõigile oma orjadele. Niisiis, Šlomo palus tarkust, oskust kuulda. Siin, näiks, oleks võidud tulla tema juurde mingite majandusküsimustega, mingite ülemaailmse tähtsusega küsimustega. Kuid siin kuuleme peaaegu missis Hudsoni häält tuntud filmist: „Kuningas, teie juurde on mingid kaks daami.“

Sõna zoná tähendab tänapäeva heebrea keeles prostituuti. Piibli heebrea keeles on sellel samuti selline tähendus. Kuid peale selle tähendab tegusõna lazón toitma, ja sõna zoná võib tähendada ka kõrtsiperenaist. Pole ime, et need kaks sõna kokku langesid, sest kõrtsiperenaine on sageli kaitsetu naine, kes on altis vägivalla ohvriks langema. Ja seepärast, mis siin rääkida, ühendasid tolle aja kõrtsiperenaised mõlemat ametit. Sellest rääkisime Jehošua raamatu sissejuhatuses, kui rääkisime Rahavist. Niisiis, tema juurde tulid kohtusse kaks naist-hoorat. Vaat siin kuningas pidutseb, tänab Kõigekõrgemat! Ta istub koos kõigi ülikutega, on hõivatud uhke pidusöögiga. Ja siis tulid kaks hoorat.

Mõned kommentaatorid ütlevad: „Ei saa ju olla, et tulid kaks hoorat?!“ Ja ütlevad: „Vaat see, mis oli kirjutatud varem, ja vaat ta ärkas, ja vaata, uni – see on teine uni. Seda kõike näeb ta unes. Ja tema juurde tulid kaks deemonit – Lilit ja Naama, tuntud deemonid juudi mütoloogiast. Ja kogu selle stseeni mängivad nad tema ees läbi.“

Noh hea küll, nii võib vist mõista. Mulle on siiski lähedasem lihtne mõistmine. Tõepoolest, sa tahtsid rahva üle kohut mõista? Sa tahtsid süveneda rahva asjadesse? Vaat, kuningas Šlomo, võta kaks hoorat, madalama sotsiaalse vastutusega naist, keda võidakse kuninga juurde kohtusse lasta. Jah, tõepoolest, alamad tulid kuninga juurde kohtusse. Ja paljud kohtunikud võtsid endale reegliks, isegi kui nad on lõunasöögil või isegi kui miski neid hõivab, kui nende juurde tullakse kiireloomulise kohtuasjaga, kõik katkestada ja kohtuvaidlejad enda juurde sisse lasta. Niisiis, Šlomo juba kuuleva südamega (täiesti võimalik) jätab pidusöögi ja tema ette astuvad kaks naist-hoorat.

siis tulid kaks naist-hoorat kuninga juurde ja astusid tema ette.

See tähendab, astusid tema ette nagu kohtusse. 17. salmist alates loeme hageja kõnet. Igas kohtus on hageja – see, kes esitab pretensiooni, ja kostja – see, kes pretensioonile vastab. Niisiis, hagejast naine, ja vaat, mida ta ütleb:

 Miks mainib naine, et peale nende ei ole majas kedagi? Ei ole tunnistajaid sellele, mis juhtus. Neid oli ainult kaks. Edasi jätkab naine oma jutustust ja ütleb 19. salmis:

Need on esimese naise tunnistused. Need tekitavad väga palju kahtlusi, kui neid tähelepanelikult lugeda. Kõigepealt: kust see naine teab kõike, mis toimus, kui ta magas? Ta ju ei näinud midagi. Ta magas tema enda sõnul nii sügavalt, et ta ei tundnud midagi. Kuid ta kirjeldab, kuidas kõik toimus, nii, nagu oleks ta seda näinud. Tema versioon on hästi kokku pandud, kuid vaat selline probleem siin on. On ka veel üks konks selles, mida ta räägib. Tavaliselt ei aja naine, kes on sünnitanud (tehti isegi selliseid eksperimente, praegu armastavad psühholoogid eksperimente, ja mina viisin läbi küsitluse, ma küsisin mitmelt naiselt), oma last nii kergesti segi. Ta võttis lapse toitmiseks, ja ta oli surnud, ja alles siis, alles lähemalt vaadates, nägi ta, et see ei ole tema laps. See kõik kõlab natuke kahtlaselt. Peale selle kasvavad lapsed oma elu esimestel päevadel väga kiiresti ja muutuvad väga kiiresti, ja kolmepäevane laps erineb ühepäevasest. Kõik need on küsimused, mis jäävad pärast selle naise pikka kõnet. Kuid räägib ta pikalt ja ilusti. Tema kõnes on üle 50 sõna. Edasi läks mul lugemine sassi. 22. salmis vastab kostja sellele pikale kõnele ja ütleb nii:

 Ta ei ole ilmselgelt nii kõnekas kui hageja. Tal ei ole ettevalmistatud kõnet, võib-olla sellepärast, et ta on šokis, ja ta vastab kõigest nelja sõnaga. Mida hageja sellele vastab? Ta vastab:

„ei, sinu poeg suri, aga minu poeg elab“. ja nii nad rääkisid kuninga ees.

See tähendab, naised hakkavad vaidlema. Kusjuures, pange tähele, nad ei ütle üht ja sama. Kostja ütleb seda, mida ta tahab tõestada. Ta ütleb: „Minu poeg elab! Sinu poeg suri!“ Esikohal on tal soov tõestada: minu poeg – elus. Hageja ütleb vastupidi: „Sinu poeg – surnud, aga minu poeg – elus!“ Tema jaoks on tähtsam tõestada, et see, kes suri, ei olnud tema poeg. Need sõnastused reedavad tegelikult selle, mis inimesel hingel on, selle, mis tal alateadvuses on. Seda võiks nimetada Freudi keelevääratuseks, kui Šlomo oleks sellist tundnud. Ja võib teha järelduse, et hageja kavaldab.

On veel mõned juriidilised reeglid, mida võib siin tuua, enne kui me läheme üle Šlomo vastusele. Kui inimene hoiab käes mingit eset, näiteks inimesel on käe peal kell, ja tuleb keegi ja ütleb: „See inimene, see Haim kannab minu kella“, siis see inimene, kes seda ütles, tema peabki seda tõestama. Kuna kell on Haimi käes, ei pea Haim midagi tõestama – tõend on see, et kell on tal käe peal. Ta ei pea meenutama, kust ta selle ostis või millal talle see kingiti, mitte midagi. „See on minu kell“ – ja isegi seda ei ole vaja öelda. Vaat see on mul käe peal, see on ilmne. Lapsega ei ole kõik nii lihtne. Kuid sellegipoolest kehtib ka see reegel. Ühel naisel on laps süles, teisel – jutt huulil. Ja see jutt ei ole põhjus last ära võtta. Juudi kohtusüsteem loodab teatud määral inimeste korralikkusele. Näiteks arvatakse, et naine ei ütle oma mehe juuresolekul: „Me ei ole kunagi abielus olnud.“ Ta ei julge kohtus sellist öelda. Mõned arvavad, et inimene ei julge öelda: „Ma ei ole temalt kunagi raha laenanud!“ oma võlausaldaja juuresolekul. Samal ajal näeb süsteem ise ette kommete languse ja ütleb: „See on nii, kuid inimesed muutuvad!“ Ja inimesed muutuvad, ja nad ei muutu alati heas suunas. Ja siin on muidugi väga halb tunnistus, et naine julges rääkida, olles oma lapse matnud või hoides süles surnud last, vedas sõbranna, kes oli äsja lapse sünnitanud, kohtusse sellisele asja arutamisele. See räägib temast väga halba. Niisiis, kaks naist. Mõlemad esitasid oma versioonid, ja need ei ole päris ühesugused. 23. salmis loeme, mida Šlomo ütleb.

Šlomo kordab poolte argumente. See reegel kehtib ka tänapäeva juudi kohtus. Seda õpitakse (seda reeglit) just sellest episoodist. Tahad kohut mõista? Korda versioone! Kõigepealt selleks, et veenduda, et sa oled neist aru saanud. Mõned hakkavad isegi kordama. Keeruta neid peas. Üks ütleb nii, teine ütleb nii, see ütleb nii, too ütleb nii. Et mõista ja et analüüsida. Siin on üldiselt juba küllalt selge, kelle laps. Küllalt selge kõnest. Noh, see on selge Šlomole. Kuid tähtis on teha veel midagi.

Kujutage ette: millises kohtus, millises tänapäeva asutuses võib midagi sellist toimuda? Nii hirmus, et naised tõesti uskusid, et selline otsus võib olla. On Toora seadused, ja Šlomo ei ela anarhistlikus riigis. Ta ei ole pöörane monarh-diktaator. Ja tuntakse tema isa Davidit, ja tuntakse kohtunike õiglust. Kuid naised uskusid, et Šlomo kohtus kuningas Šlomo võib käskida tükkideks raiuda, tappa süütu lapse. Võib-olla sellepärast, et üks on šokiseisundis, sest tema laps on ohus ja ta ei analüüsi olukorda üldse, tema jaoks on tähtis last päästa, aga teine on nii kurjusest vallatud, et esiteks võib midagi sellist võimalikuks pidada, ja teiseks ei ole kurjusest pimestatuna võimeline nägema võimalikku konksu. On veel üks seletus. Kuningas Šlomo – noor kuningas, kõik ei tunne teda. Ja mine tea, kuidas võim inimesele mõjub?! Võib-olla vaat saadaksegi teada, et kuningas Šlomo, tema – on selline kuningas. Ja naised usuvad, et selline asi võib olla, või lihtsalt ei mõtle. Seepärast toimib Šlomo lõks.

 Kui vedas teisel naisel! Oleks võinud öelda: „Jah, suurepärane! Andke ta mulle! Tõepoolest, näete, ta ise tunnistas üles?! Ma ju just tahtsin, et ta mulle antaks. Vaat, lõpuks ometi nõustub ta, siiski on tal mingi südametunnistus olemas!“ Tõepoolest, võib nii mõelda, naine mõtles: „Noh, mis siis! Last varastama olen ma valmis, aga tapma ei ole valmis.“ Me loeme siin, et seda ütles see naine, kelle poeg on elus, kuid Šlomo ju justkui ei tea seda. Ta ütles: „Jah! Jätke ta ellu!“ Teine oleks pidanud rõõmustama, ütlema: „Aitäh, kuningas-isake Šlomo!“, võtma elava lapse ja koos temaga lahkuma, tal on kuninga otsus. Kuid ta vastab midagi hoopis muud.

ei minul ega sinul ei ole. lõigake.

„Kui minul ei ole, siis ärgu olgu sinul. Mulle on tähtsam, et sinul seda last ei oleks, kui et see mul oleks.“ See on lihtsalt inimlik kurjus, mis on ilmnenud oma kõige alatumal kujul. Naine oleks sel hetkel täiesti võinud öelda: „Jah, jah, jah, jah! Võtan lapse! Aitäh! Ja arvestage temalt veel kohtukulud maha, ja ma ostan oma lapsele paki mähkmeid.“ Kuid tema nii ei tee, ta on kurjusest vallatud. Kommentaatorid püüavad seda mitmeti mõista. Nagu me rääkisime, mõned ütlesid kohe: „Need olid üldse vaimud! Need ei olnud inimesed! Kuidas võisid hoorad tulla kuninga juurde pidusöögile? Kuidas nad võivad niimoodi käituda? Kuidas võis kuningas püüda last pooleks raiuda?“

Teised ütlevad: „See on keeruline juriidiline olukord. See on ämm ja minia. No kujutage ette olukorda. Meenutagem meile tuntud kangelannasid – Na'omit ja Rutti. Vaat kujutage ette, et mõlemad on lesed. Kuid Rut oli rase, Na'omi on ka rase. Na'omi sünnitab lapse, ja Rut sünnitab lapse. Kui Ruti laps sureb, siis peab Rut Toora järgi (kujutletav Rut, mitte see Rut raamatust) ootama, kuni Na'omi laps saab 13-aastaseks. Ootama 13 aastat, teenima ja olema temaga, kuni see laps kasvab suureks ja võtab ta naiseks, ja seal juba püüdma perekonda taastada. Või kuidagi teisiti.“ Paljud mõtlevad välja just sellise juriidilise kaasuse, et selgitada, miks teine naine on nii kuri, miks tal on selline koletu reaktsioon.

No tegelikult tundub mulle, et siin ongi just selle Šlomo anni ilming. Ühelt poolt nägime me küllaltki palju keelevääratusi, küllaltki palju valearvestusi esimese naise versioonis. Ja oleks võinud aru saada, ei pea olema Sherlock Holmes, et selgusele jõuda, kelle laps see on. Oli vaja esiteks seda kõigile näidata, et hiljem ei mõeldaks: „Aga võib-olla kaebame edasi teise instantsi? Võib-olla läheme veel kuhugi?“ Ja et ei räägitaks, ei käidaks, sest jutt on lapse elust, et keegi lapsele midagi ei sosistaks, oli vaja seda selgelt näidata ja oli vaja selgelt näidata kogu inimlikku kurjust. Ja väga hea demonstratsioon Šlomo kohtust, mõistmisest (nagu öeldakse: „Ma mõistan naisi!“). Šlomo siin mitte ainult ei mõista naisi, Šlomo kuuleb siin südamega neid kahte naist. Ja seepärast võib ta ette näha, kuidas nad käituvad. Sündmused oleksid ju võinud areneda mööda paljusid teisi erinevaid teid. Siin mõistab ta mitte ainult hea loomust, kurja loomust, ema loomust, selle ema loomust, kelle poeg suri. Ta mõistab just neid konkreetseid naisi. Süveneb nende hoorade loomusse, iseloomu, muredesse, südamesse. Valmis kuulma südamega, võib öelda, oma kuningriigi kõige-kõige madalamaid, kõige tühisemaid kodanikke. Niisiis, loeme otsust:

On midrašeid ja kommentaatoreid, kes ütlevad: „Need viimased sõnad ‚Tema on tema ema!‘ ei ole öelnud Šlomo, vaid Püha Vaim. Või Šlomo kooris ühel häälel koos Püha Vaimuga.“ See tähendab, kui Kuningas avab oma südame kuulama neid, kes tulevad tema juurde kohtusse, süveneb sellesse, siis selle lähenemise järgi osaleb kohtus Püha Vaim ise. Ja ju sellega puudutas Püha Vaim neid naisi. Midagi tähtsat juhtus. Ja otsus kõlas: „Tema on tema ema!“ Sellega lõppesid kõik jutud, mis oleksid võinud poissi tulevikus saata. Aga võib-olla otsustas Šlomo valesti? Aga võib-olla oli teine instants, see oleks teisiti otsustanud? Aga võib-olla oli seal altkäemaks? Aga võib-olla oli seal midagi veel? Just lugu mõõgaga, mille tulemusi Šlomo võis ette näha, tegi lõplikult lõpu kõigile võimalikele tulevastele juttudele. Asi ei ole ju ainult emades, laps kasvab.

Edasi loeme 4. peatüki 1. salmi:

 Võttes vastu tema tarkuse, vaatamata tema noorusele, võtsid kõik ta vastu kuningana. Ei võtnud vastu juriidiliselt, et vaat, istub seal kuningas, vaid mõistsid, et tema on kuningas!

Milliseid õppetunde, milliseid järeldusi Šlomo jaoks sellest kohtust? Mida uut võis Šlomo ise enda jaoks näha? Mida me võime enda jaoks näha? Eelkõige juhtub nii, et on kaks vaidlejat, kaks kohtus käijat. Üks neist räägib väga ilusasti, teda on ilusasti õpetatud, ta räägib ilusasti, oskab oma versiooni ilusasti esitada. Mõnikord on võib-olla tema poolel ajakirjandus ja propagandistid, ja teda esitatakse meile väga õigena, tema tõde, tema sõnad kõlavad ilukõneliselt ilusasti. Aga keegi, kes ei suuda kahte sõna kokku panna, on tegelikult õiguses. Ära järgi ilukõnet. Ära järgi ilusaid kõnesid.

Teine mõte, mis pähe tuleb seoses väljatõmmatud mõõgaga, on see, et kuningat hakati kartma. Ei ole vaja võimu kuritarvitada. Iga võim võib rikkuda. Nagu öeldakse, absoluutne võim rikub absoluutselt. Kui sa hakkad võimu kuritarvitama, võid sa muutuda koletiseks, kellest esialgu mõeldakse, et ta raiub lapse pooleks, hiljem ta ka, hoidku Jumal, jõuab selleni.

On ka kolmas mõte. Kolmandast mõttest rääkis rav Kuk. Kui ta elas (XX sajandi alguses), oli Iisraeli rahva seas suur lõhenemine. Ühed ütlesid: „Me ei taha riigiga midagi ühist omada. Me paneme end vaat niimoodi lukku, ei hakka aitama, parem hukkume meie, aga et ka nemad hukkuksid.“ Kahjuks nii ka läks, et just ortodoksne osa sulgus väga, ilmutas vaat sellist fanaatilist innukust, mis ütles: „Hukkugu meie hing koos nendega. Surgem meie, kuid surgu ka nemad. Raiuge pooleks!“ Teine osa ütles: „Ei, ärgem raiugem pooleks! Ärgem raiugem Iisraeli rahvast pooleks. Hoidkem rahvast tervikuna. Olgu kuidas on, maksku mis maksab. See on võib-olla palju väärt. Hoidkem rahvast tervikuna!“

Veel üks õppetund sellest loost – ei ole vaja järgida fanaatikuid. Fanaatikud võivad hukutada iga asja. Innukusel on piirid, mille järel see muutub fanatismiks. Innukus ei tohi elu hävitada. Sellised mõtted. Mõtteid Šlomo kohtu kohta võib olla veel väga palju. Ja mõned mõtted ei kõla sugugi unisoonis. Nii näiteks rabi David Altšuler, tuntud kommentaari „Metsudat David“ autor, elas Prahas ja avaldas väga suurt mõju Ida-Euroopa ja Poola juutkonnale. Ta suri 1769. aastal. Ta loeb seda lugu nii, nagu oleks esimeselt naiselt, kes palju räägib, tõepoolest laps varastatud, ja tal on tõepoolest õigus. Ja huvilistel soovitan lugeda ka tema kommentaari. Tuleb samuti huvitav.

Lugege ka: Vaješev, Vajigaš ja Toora nädalalõigud.