Vajigaš

Me jätsime oma kangelased sel hetkel, kui Binjamini kotist leiti sinna pandud Josefi karikas. Vennad pöörduvad tagasi Josefi majja, Binjamini süüdistatakse varguses. Jehuda pakub, et kõik vennad saaksid Josefi orjadeks. Josef keeldub sellest mõttest ja ütleb: „Ei, nii oleks ebaõiglane, las Binjamin, las see, kelle kotist karikas leiti, see olgu mulle orjaks, aga teie minge rahus, teie vastu pole mingeid pretensioone.“ Ja sel hetkel pöördub Jehuda Josefi poole kõnega, mida me hakkamegi lugema. Tuleb meeles pidada, et Jehuda mõistab, et tal on vähe aega, keegi ei lase tal pidada pikka kõnet nagu Cicerol. Tuleb rääkida lühidalt, pealetungivalt ja nii, et tõlgil oleks mugav tõlkida (me mäletame, et nad räägivad tõlgi kaudu). See Jehuda kõne on sünnitanud palju erinevaid kommentaare, mis lähevad lihtsast tähendusest väga kaugele ja milles on näha, et Jehuda ründab pidevalt Josefit, rääkides talle ebaõiglusest, sellest, et ta on algusest peale ebaõiglane, ja süüdistab teda igati, viies teda peaaegu meeleparanduseni. Aga kui me loeme lihtsat tähendust, lihtsalt loeme seda kõnet, siis on näha, et see on peenelt üles ehitatud, oskuslik kõne inimeselt, kes tahab valitsejalt armu saada.

Astus muidugi Josefi juurde. Sõna vajigáš (astus juurde) ei tähenda lihtsalt juurde astuma, lähenema, vaid juurde astuma selleks, et vestlust alustada. Nii öeldakse ka tänapäeva vene keeles: „astu homme minu juurde“ või „ma astun selles küsimuses tema juurde“, see tähendab, astuma mingi otsuse järele.

Minus, mu isand tähendab korraga kahte asja. Esimene – see on vanne: „Vannun iseendaga, vannun eluga: see, mida ma nüüd räägin, – see on õige, see on tõde, ma vastutan selle eest.“ Ja teine: „Minuga, mu isand, minuga pea läbirääkimisi.“ Jehuda ei ole esmasündinu, esmasündinu on Re'uven, siis tulevad Šimon ja Levi. Jehuda on neljas poeg ja justkui oleks pidanud rääkima Re'uven või, kui juba nii võtta, teolt tabatud Binjamin. Aga Jehuda alustab seda vestlust, sest just tema võttis Binjamini eest vastutuse. Tema võttis vastutuse, tema peab ka vastust andma.

Sina oled nagu vaarao – peen meelitus: „Me suhtume sinusse nagu vaaraosse, kogu austusega, aga see nõuab enesevalitsust. Sina oled suur poliitik ja niisama emotsioonidele alluda – see pole sugugi sinu tase. Seepärast ma ütlen sulle ja sina ära käsi hukata, käsi sõna lausuda, ära vihasta, sest sulle ei sobi vihastada tühiste asjade pärast mingite seal kaananlaste peale, olgugi et nad üritasid sinult midagi varastada.“

Jehuda justkui tuletab Josefile meelde, mis oli, aga tegelikult polnud kõik sugugi nii. Josef süüdistas neid selles, et nad on maakuulajad, selles, et nad on spioonid, ja siis nad ise rääkisid talle, et neil on vend ja isa. Aga praegu pole Jehudal kuigi palju aega, tal on umbes kümme minutit või 16 Toora salmi kogu kõne jaoks, ja ta ei taha meenutada endist konflikti, et Josefil ei ärkaks vana mõte: „Aga võib-olla te olete tõesti spioonid? Ja karika varastasite ka spionaaži eesmärgil (tehnoloogiline spionaaž)?“

Väike vanaduspõlve poeg – see on Binjamin. Ta on 31–32-aastane, tal on 10 last. Aga ärgem norigem pisiasjade kallal, ta on tõesti oma isa jaoks náar (noormees). Noorim poeg jääb isa juurde teenijaks, tema naine – koduteenija tasemel, selline on Ida traditsioon. Ja náar ei ole ta vanuse, vaid staatuse poolest. See reegel, see keel säilis kuni vanakreeka perioodini ja juudi-kreeka tekstides loeme sarnast.

Kõike seda nad Josefile ei rääkinud, seda räägib Jehuda praegu. Kujutage ette, mida Jehuda läbi elab. Jehuda on Lea neljas poeg. Esimese poja pani ta nimeks Re'uven: „Nüüd ta, nüüd ta, kallis Jaakov, näeb, et ma sünnitasin talle poja, ja küll ta mind siis armastab.“ Aasta pärast sündis Šimon: „ISSAND kuulis mind, andis mulle poja, ja lõpuks ometi Jaakov armastab mind.“ Siis sündis Levi ja ta pani talle nime: „Nüüd ta küll käib minuga, nüüd ta jitlavéle (on mu kaaslane), sest ma sünnitasin talle kolm last.“ Kogu Lea ja Jaakovi suhete elulugu, kogu Lea tragöödia oli tema poegade nimedes. Selles kasvas Jehuda üles ja ta nägi, et on üks tädi, keda tema isa rohkem armastab. Sellel tädil sünnib Josef, keda tema isa samuti rohkem armastab, ja seda on raske taluda. Ja meile tundub praegu, et kui kerge on öelda: „Tal on seal vanaduspõlve poeg, keda ta armastab, aga meie? Kuidas siis meie, kuidas siis mina?“ See on ju väga raske taluda. Ja neid sõnu on Jehudal väga raske öelda.

Silma peale panema (sarnast mõtet loeme Jirmejahu juures (39:12): „Võta ta ja hoia tal silma peal ja ära tee talle mingit kurja“) tähendab ma hoian tal siin silma peal. See tähendab, Jehuda ütleb: „Sina kutsusid ta ja osaliselt, mingil määral võtsid sina tema eest vastutuse, sina lubasid tal silma peal hoida.“ Kõike seda Josef Jehudale ei öelnud ega öelnud ka vendadele. Jehuda ilustab infot pisut. Ega Josef hakka temaga ju pisiasjade üle vaidlema? Aga pilt joonistub välja üsna ilus.

Siin on arusaamatu: kas sureb isa või sureb poeg? Aga Jehuda lihtsalt tuletab Josefile meelde, kuidas see tegelikult ei olnud.

Noh, ja milleks neil tema nägu näha? Tema nägu on vaja, et pidevalt saada litsentsi nisu ostmiseks. See tähendab: „Kui te ei too noormeest endaga kaasa, siis ei näe te mitte ainult minu nägu.“ Mis sest näost, aga ka nisu ei näe, toitu ei näe, ja see tähendab, et võib-olla tuleb ka nälga surra.

Mõelge nendele kohutavatele sõnadele, mida Jehuda ütleb: „Mu isa ütles meile – meile, kümnele vennale: ‚Te ju teate, et ainult kaks sünnitas mulle naine, ja need pole teie.‘“ Öelda midagi sellist isa kohta, kuulda midagi sellist isalt – see on väga raske. Teiste sõnadega: „Mul on tegelikult ainult kaks last, aga teie – teie, noh, teie lihtsalt sündisite; te olete olemas, aga armastan ma ainult kahte. Üks kadus, ja nüüd võtate te ka teise.“ Ja Jehuda ei ütle seda hukkamõistuga, kuigi oleks olnud, mille eest hukka mõista, oleks olnud, kus kannatada, oleks olnud, kus öelda: „See Binjamin koos Josefiga on meil pidevalt nagu kont kurgus, ja meie isa on kogu aeg nende ema juures, sest meie ema suruti talle vägisi peale. Meil, teate, seltsimees egiptlane, on selline perekonnatragöödia.“ Kohutavaid asju räägib Jehuda. Kujutage ette, et ta räägib seda valu mitte Josefile, oma vennale, vaid Egiptuse ametnikule tõlgi kaudu. Ja ta ei ütle seda enam solvumisega: „Vaat, meie peres on armastatud vennad ja armastamata vennad“, ta ütleb seda halastuse ja kaastundega isa vastu. See on väga suur sisemine vägitegu – andestus ja selle omaksvõtmine, et sa oled armastamata poeg. Ta jätkab Jaakovi tsiteerimist ja ütleb:

Seda ütleb Jehuda, ja siin kuuleb Josef esimest korda sellest, mida isa tema kadumisest arvab. Esiteks: „Ma ütlesin, et metsloom kiskus ta lõhki. Teiseks, see „ja enam ma teda ei näinud“ vihjab sellele, et võib-olla Jaakov kusagil ikka veel loodab, et ta poeg on elus. Inimesed ootavad oma poegi, tütreid, mehi, isasid, ja see on kahjuks või õnneks inimesele omane. Ja Josef kuuleb siin esimest korda seda osa loost, seda, mida ta muidugi ei võinud teada. Terve tunnete kuristik peab avanema Josefi ees.

Milline elu ümbermõtestamine Jehuda poolt! Nende aastate jooksul, peab ütlema, jõudis ta abielluda, matta kaks last, näha kaht lapselast, ja see muidugi muudab inimest väga. Võimalik, et pärast Eri ja Onani, oma kahe lapse surma, läks Jehuda halliks, vananes, see kõik on võimalik. Aga mis on kindel – ta omandas palju õppetunde ja hakkas võib-olla perekondlikke sidemeid rohkem hindama. Just siin on näha hoopis teistsugune inimene, kes andestab, lepib sellega, et tema on perekonnas armastamata poeg, ja hindab isa armastust armastatu, „mitte iseenda“ vastu. See on väga kohutav tragöödia inimese südames, väga võimas andestuse jõud.

Jaakov jätkab rääkimist Jehuda ümberjutustuses:

Jaakov ütles (42:38) bejagón (kurvastuses) še'óla, aga siin ütleb Jehuda bera'á (kurjas) še'óla. Võib-olla sellepärast, et ta püüab rääkida lihtsamas heebrea keeles, võib-olla sellepärast, et ta jutustab vestlust nii ümber. Ta lõpetab selle ümberjutustamise, mida isa rääkis, ja lisab:

See tähendab: „Ta armastab Binjamini, meie elu – see on tasuta, see ei maksa midagi. Ta armastab Binjamini, ja isegi kui me nüüd kümnekesi tema juurde tuleme, siis see teda ei lohuta, see tapab ta niikuinii, sest tema hing on seotud poisi hingega, nende hinged on seotud.“

Siin ta juba tsiteerib Jaakovit täielikult: bejagón še'óla – ahastusega, kurbusega hauda.

Jehuda kõne mõte ei ole selles, et: „Teate, Binjamin on kodune poiss, ma ei tea, kuidas temaga nii juhtus; tööl on tal head iseloomustused, aga võib-olla me jõime eile ja ta varastas selle karika?“ või: „Teate mis? Binjaminil on selline pärilikkus: ta ema varastas samuti kord ennustamisriistu. Ta on lihtsalt monoteist, ja vaat kus ta näeb midagi ennustamisega seotut, seal ta selle kohe ka varastab.“ Võinuks valida kolmanda strateegia ja öelda: „See poiss igatseb oma venda nii väga taga, et ta arvas, et leiab ta teie karika abil, ja seepärast ta selle varastaski. Halastage!“ Võinuks rääkida millest tahes, aga Jehuda valis variandi, et „meie isa sureb, kui me noormeest tagasi ei vii“. Miks Jehuda valis selle liini? Ilmselt sellepärast, et ta kuulis, kuidas Egiptuse ametnik tunneb huvi isa vastu, küsib tema kohta soojalt. Ja Jehuda otsustas rääkida sellest, mis Josefile huvi pakub. Arusaamatu on, miks Josef tunneb huvi nende isa vastu, aga kui ta juba huvi tundis, siis tuli kõigepealt öelda: „Tore, et sa oled nii tundlik, tore, et sul on empaatiat vanainimese vastu. Nüüd mõista, et ta võib, Jumal hoidku, surra, kui me tuleme ja noormeest pole meiega.“

Kõigepealt muudab Jehuda isikut, kõigepealt ütleb: „Kui ma sinu juurde ei too, olen ma patustanud isa vastu.“ See kõik on ümberjutustamise kunst. Väga ilusti jutustab Jehuda selle kõik ümber.

Mida Jehuda pakub? Jehuda ütleb: „Mis teha, mu isa armastab kõige rohkem mitte mind, vaid Binjamini. Kui ma tulen tagasi ilma Binjaminita, olen ma oma isa silmis süüdi kogu elu. Ja elu mul niikuinii ei ole, aga ka temal ei ole elu, sest ta on hingega Binjamini hinge külge seotud. Seepärast lase mul jääda tema asemel orjaks. Isa armastab teda rohkem, halasta isa peale.“ Seda on kerge rääkida, kerge üle lugeda, aga see on inimese kohutav sisemine võitlus.

Ma ei tea, me ei tea, kas Jehuda tõesti usub, et Binjamin varastas selle karika. Siin ei ole talle mingit õigustust, me ei kuule talle mingit õigustust. Lõpuni ei lausu Binjamin ühtki sõna ja Josef ilmselt ei ütle vendadele sellest. Ja seda teadvustades, võib-olla isegi nähes Binjaminis kurjategijat, aga mõistes, et isa armastab teda rohkem, ütleb Jehuda: „Kuidas ma pöördun tagasi isa juurde, kui noorukit ei ole minuga?“ See lause sai hassidismi sümboliks, motoks. Hassiidid on õpetajad, kes läksid rahva sekka, kõige lihtsamate inimeste juurde – voorimeeste juurde, kõrtsmike juurde, nende juurde, kes töötasid kõige lihtsamatel töödel ja võib-olla Kõigekõrgemast eemaldusid. Nad läksid nende juurde, teenisid neid, jutlustasid ja tõid nad tagasi Toora juurde mõttega: „Kuidas ma tulen Isa juurde, kuidas ma saan tulla Isa (taevase, mõeldakse) juurde palvetele, teenistusele, kui noormees ei ole minuga?“

Nii palju hoolt isa eest, nii palju alandlikkust selle raske ebavõrdsuse ees, mis neil perekonnas on. Nii palju rahulikku, head armastust isa vastu, enesekindlust ja valmisolekut jääda kogu eluks orjaks, mitte näha oma lapsi, – kõik ainult selleks, et isa armastatud poeg, isa lemmik, keda võinuks kurjalt kadestada, pöörduks tagasi isa juurde. Traagiline, oma sügavuselt kohutav kõne.

Me peatusime sellel, et Jehuda pidas hingepugeva kõne, mille käigus ta ütles, et Binjamin – mis teha – on isa armastatud poeg, ilma kelleta isa sureb. Tema, Jehuda, ei saa kuidagi isa juurde tagasi pöörduda ilma selle noormeheta. Ja seepärast pakkus ta Josefile, et ta ise jääb talle orjaks Binjamini asemel. Kasulik tehing. Jehuda on kogenud inimene, on näha känsaseid käsi. Binjamin on erinevalt temast kodune poiss, ja vahetus on seda väärt. Jehuda lõpetas kõne ja tardus ootuses. Selle juures me teiega peatusime ja jätkame lugemist 45. peatüki algusest.

Josef ei ole lihtne inimene, tal on kõrge staatus. Tema kõrval on tõlk, sekretär, staabisekretär, majaülem, käskjalg, adjutant ja kes tahes, tema ümber on hulgaliselt teenijaid. Ja Josef mõistab, et kõik kuulevad praegu Jehuda juttu, aga ainult tema teab, et räägitakse tema isast. Perekonna tragöödia on paisatud Egiptuse teenijaskonna ette, ja võib vaadata nägusid: kellelgi on kahju, kellelgi on kurb, kedagi huvitab. Kõike seda ei suuda Josef taluda. Ja mitte ainult seda. Me mõistame hiljem, püüame mõista, mida Josef tunneb, kui ta end vendadele tunda annab. Siin Toora juba paotab meile, et Josef hakkab nüüd end vendadele tunda andma.

Kõik, mida ta oli tagasi hoidnud, kogu see nutt purskus välja, ja ta andis pisaratele voli.

On selge, et egiptlased ei läinud lihtsalt välja. Võib ette kujutada, et paljud neist hõõrusid oma kõrvu vastu seinu, et aru saada, mis seal ukse taga toimub. Ja kui kõnest, mis tuleb heebrea keeles, saab aru ainult tõlk, siis nutust saavad aru kõik, ja homme trükitakse kõigis papüüruse-tabloidides: „Josef nutab. Meie majandusminister, vaarao parem käsi ja isegi pea nutab.“ Kogu Egiptus saab sellest sündmusest kohe teada.

Ja siin on lugeja segaduses: mis Josefiga toimub? Kas Josef siis ei kuulnud enne seda, et Jehuda mainis oma kõnes 14 korda isa ja ütles: „Mul on vaene isa, ta sureb, ta ei pea vastu“? Ja enne seda küsis Josef vendadelt pidevalt isa tervise kohta. Mis ajendab Josefit, kui ta esimese asjana esitab sellise küsimuse?

Mõned kommentaatorid ütlevad: „Seda hingekarjet valmistas Josef ammu ette. Ta kujutas ette, kuidas ta näeb vendi, kuidas ta neilt selle kohta küsib. Seepärast pääseb see karje temast instinktiivselt, üldse ilma igasuguse seoseta kontekstiga: ‚Mina – Josef. Kas mu isa elab veel?‘“

Teised ütlevad, et võib-olla on Josef siin pisut küüniline ja irooniline: „Te rääkisite siin sellest, et mu isa ei pea vastu Binjamini surmale, sest ta armastab teda, ja kui raske tal hakkab olema, ja kuidas tema hallid juuksed kurbusega hauda lähevad. Kuidas siis tema, kuidas siis issi elas üle minu surma? Mina – Josef. Kas mu isa elab veel? Minu surma ta ju elas üle, võib-olla elab ta ka Binjamini surma üle.“ Ja nii võib muidugi ka aru saada, see on üks arusaamadest. Aga see ei sobi päris hästi kokku pisarate, nutuga. Kas Josef, kuulnud armastamata Jehuda pihtimust, hakkaks rääkima mingist armukadedusest Binjamini suhtes? Raske. Kõik on võimalik, sest keeruline on inimese hing, aga raske on midagi sellist ette kujutada.

Veel üks variant: Josef ei usu üldse Jehuda siirust. Ja ta mõtleb: „Noh, Jehuda sai aru, et see on nõrk koht, et see mind huvitab, ja seepärast ta rõhub loole isast, aga isast pole tegelikult juba ammu jälgegi.“ Ja seepärast ütleb ta nii: „Mina – Josef. Nüüd öelge mulle tõtt, kas mu isa elab veel“? See on samuti võimalik arusaam.

Peab ütlema, et oma elu jooksul mõistsin ma Josefit erinevalt, võib-olla seepärast, et ma ise olin erinev. Ja hiljuti meenus mulle, mida õpetas mulle üks hassiidi vanamees, kuidas ta seletas seda Toora kohta, millest Josef räägib: „Vaat te räägite mulle praegu kõike seda, te räägite sellest, kuidas issi oli endast väljas, kui ma kadusin ja polnud teada, mis minuga on. Ja millise leinaga ta saatis ära Binjamini, ja kuidas ta võib-olla ütles: ‚Aga keda ma maha matan, selle ma maha matan.‘ Aga nüüd, kui te kõik üksteist olete siin, kui ta ei tea, mis teiega toimub, kas ta on praegu elus? Võib-olla ta suri leinast ja muredest, kõigi nende viivitustega, mis teil siin juhtusid? Võib-olla nägi ta midagi unes. Kas ta on praegu elus? Just sel minutil? Mitte siis, kui te ära läksite, vaid just praegu?“ Josef täitus murest isa pärast.

Ma mäletan, mu poja lasteaias oli etendus ja tema mängis üht vendadest, aga teine poiss mängis Josefit. Ta istus troonil ja kuulas Jehudat, aga lava teises osas istus tema isa, selle poisi isa, kes ühtaegu mängis Josefi isa rolli ja kujutas nutvat Jaakovit: justkui Jehuda jutus istub Jaakov ja nutab. Ja vaat isa nuttis nii teatraalselt, kujutas nii ilusasti nutvat Jaakovit, et Josef troonil ei pidanud vastu ja jooksis hüüdega: „Issike!“ isa juurde. Lapse mulje. Võib-olla just see mure tabas Josefit. Talle meenus isa, ta tundis mitte ainult Jehuda kurbust, vaid ka isa armastust, kelle kõik kaksteist last on praegu teadmata kus. Ja seepärast esitab ta sellise, näiliselt absurdse küsimuse: „Mina – Josef. Kas mu isa elab veel?“

… sest nad kohkusid tema ees. Kommentaatorid ütlevad selle kohta nii: „Vaat, kui Kõigekõrgem tuleb meid noomima, kui hirmus meil siis on!“ Teiselt poolt ütleb Ravua: „Vaat, kui Mašiah end ilmutab ja ütleb meile: ‚Mina – Mašiah‘, siis ei ole vaja ei sõnu ega mingeid seletusi ega etteheiteid.“ Ühelt poolt on hirmus, aga teiselt poolt saab kohe kõik ka korda.

 Niisiis, vennad seisavad hirmunult, ilmselt seisavad veel saali teises otsas, kus Josef neid vastu võtab, ja Josef mõistab ka, et neid seal kuulatakse. Josef mõistab samuti jahmatust, mis vendi haaras.

Osaliselt on see jälle instinktiivne allumine just sellele samale Egiptuse ametnikule, kes alles äsja nendega rääkis. Teiselt poolt kujutame me ette, et vaarao kojas, kui mitte igale poole pole riputatud kaameraid ja mikrofone, siis igal pool on kõrvad. Ja tõepoolest, palju kõrvu oli seinte külge kleepunud, seepärast ütleb Josef vendadele: „Astuge minu juurde.“ On kommentaatoreid ja midrašim, mis ütlevad: „Vennad tahtsid tema peale tormata ja ta tappa, aga inglid ei lasknud neid ligi, ja siis ütles Josef neile: ‚Astuge minu juurde.‘“ Teised ütlevad: „Josef kutsus nad, et näidata neile brit milat tõendiks oma ‚josefsusest‘.“ Noh, mulle tundub, et need on natuke sellised efektsed midrašim. Ja lihtsalt selleks, et vendi rahustada, ütleb ta neile: „Astuge minu juurde.“

„Mina olen Josef, teie vend, kelle te müüsite Egiptusesse.“ Seda ei olnud vaja üle kogu õue karjuda, et ei kuuldaks: „Ahaa, need ei tulnud lihtsalt niisama, vaat milline perekond Josefil on. Tulid just needsamad vennad, kes ta maha müüsid.“ Seda noomimist teeb Josef nii, et mitte keegi seda ei kuuleks. Josef jätkab ja ütleb:

Aga mis siin vihastada? Me tegeleme ka sellega veel. See tähendab: „Ärge heitke meelt ja ärge vihastage enda peale, et te mu maha müüsite: pidage meeles, poisid, et kõik on Jumala kätes, mida te ka ei kavatseks. Mis nüüd teie peale vihastada, mis nüüd ennast süüdistada? Kõik tegi Jumal toidu pärast.“

Josef ütleb: „ISSAND nägi kõik ette, see kõik on heaks, ärge kartke.“

Sõna isa on siin tähenduses patroon, see tähendab vanem töökaaslane, kes vastutab asjade eest. Me küll rääkisime sellest, et paljud vaaraod Egiptuses valitsesid väga noorelt, ja see võib olla selline juhtum, aga siin kasutatakse sõna av (isa) kõige tõenäolisemalt piltlikult. Tänapäeval seal, kus on mingid ühiselamud, kus elab palju inimesi, ješivades ja internaatkoolides, on juhataja nimi av bajt (maja isa) või em bajt (maja ema).

Josef ütles nüüd just seda: „Mitte teie ei pannud mind siia kuningaks – Jumal pani mind siia kuningaks.“ Mäletate tema unenägu? Kui ta rääkis neile esimese unenäo viljapeadest, küsisid vennad: „Kas sa hakkad meie üle kuningana valitsema?“ või „Kas sa hakkad meie üle võimutsema?“ See tähendab, kuningana valitsema – see tähendab „me ise paneme sind kuningaks“, võimutsema – see tähendab „sina võtad jõuga meie üle võimu“. Sellele küsimusele vastab Josef neile siin teadlikult (või alateadlikult): „Mitte teie ega mina, Jumal otsustas nii, Jumalalt on unenägude seletamine.“

Gošeni maa asub Egiptuse idas, see on kõige idapoolsem osa, Niiluse delta. See algas kohast, mida nimetatakse Fogaseks: fo – see on selline artikkel egiptuse keeles (nagu saksa keeles das, või inglise keeles the, või heebrea keeles ha); gas – see on nimetuste gesem, või gešem, või gošen, või gesen lühend – see on Niiluse delta üleujutusala, viljakad, rohelised niidud Egiptuse idas. Teisest küljest, kirdes, lõppes see kohas, mida nimetatakse Per-Ramseseks, see on tänapäevane Eš-Šarkija provints Egiptuses, väga viljakad niidud, karjamaad. Muide, linn Fakús, millest me eespool rääkisime, on olemas tänapäevani. Tõsi, araablased mõtlesid sellele nimele välja araabia etümoloogia. Noh, aga mida see muudab? Ja kõik teavad, et Gošeni maa – viljakas maa. Ja Jaakov teab sellest kindlasti, seepärast pole vaja talle sellest üksikasjalikult rääkida.

See on see, mida Josef vendadele käsib: sõita kiiresti isa juurde ja rääkida.

Peaaegu ameerika fraas read my lips (loe mu huultelt), aga siin: „Te ise tunnistate isale, et te nägite mind, kes ma heebrea keeles, meie kodukeeles, teile seda ütlesin. Ja teie, vennad, kes te olite võib-olla minust kaugel, ja Binjamin, kes oli võib-olla, kuigi väike, mulle lähemal ja mäletab mind paremini, teie olete tunnistajad, et see oli minu suu, mis teile ütles, et see olin mina, kes teile lubas.“

Josef on ilmselt siiski mures, muretseb just selle pärast, mis praegu toimub tema isaga. Kas ta on terve? Kas ta elab üle kogu selle teekonna, kogu selle oma poegade teekonna Egiptusesse, oma poegade äraoleku? Vaat selle pärast Josef ilmselt muretseb, ja et teda veenda tema juurde alla tulema, ütleb ta: „Rääkige talle kõigest, mida te nägite. Meelitage teda, esitage talle see lugu ilusti, et ta ei kardaks Egiptusesse alla tulla.“ Ühesõnaga: „te olete ju siin andekad kõnemehed, küll te ta ära veenate.“ Ja alles pärast seda, kui ta oli taas esitanud majandusprogrammi (mäletate, kui ta vaaraole unenägusid seletas, esitas ta ilma emotsioonideta majandusprogrammi ja ütles, mida teha), annab ta tunnetele voli.

Paljud pööravad tähelepanu väljendi vormile al tsavere – oma venna kaelade ümber. Asi on selles, et sõnast kael on tänapäeval saanud sõna tsavar (ainsus). Vanas heebrea keeles olid kaela parem ja vasak pool olemas eraldi osadena, nagu näiteks põsed: üks – léhi, teine – léhi, koos lehajájim – paariline mitmus; samamoodi ka tsavaráim või tsavarím – nagu kaela suudmed. Niisiis, mitte Binjamini kaelade ümber (Binjaminil oli üks kael) ei langenud ta.

Väga vähe sellest, mida vennad räägivad, me teame. Me näeme selles loos Re'uvenit, Jehudat. Me teame võib-olla, et seal kuskil taustal on Šimon ja Levi. Ülejäänud vendi: Dani, Ašerit, Jissaharit, Naftalit, Gadi ja Zevulunit me selles loos ei kuule. Aga ilmselt rääkisid vennad kõik temaga, rääkisid oma elust-olust. Jehuda võis rääkida kahest lapsest, kelle ta oli matnud, loost minijaga. Binjamin – kümnest lapsest, kelle ta oli sigitanud. Ja igaühel oli, mida rääkida, igaühel on selja taga terve elatud elu, kuigi inimesed on veel noored.

Kõik olid Josefi üle rõõmsad. Miks on kirjutatud, et „ja tema orjadele“? Keegi orjadest ei öelnud: „See juut rõhus meid siin üksi, nüüd on neid kaksteist korda rohkem, kui mitte seitsekümmend. Ja millega see lõpeb? Need juudid müüsid Egiptuse maha ja jootsid purju, rikkusid kõlbeliselt.“ Mitte midagi sellist. Ilmselt suutis Josef end nii seada, et vaarao orjad said tema rõõmu üle rõõmustada.

Kaarikud – see on Egiptuse eesrindlik tehnoloogia, Josefil ei ole õigust nende üle ise käsutada, seepärast andis ta kaarikud „vaarao suu järgi“.

Kommentaatorid ütlevad: „Miks Binjaminile andis? Ja miks just kolmsada hõbetükki?“ Ja öeldakse nii: „Igaüht, kes müüb juudi orja paganatele, trahvitakse (see on Talmud, traktaat Gittin, ja kuigi see seadus on hiline, on ta meile siin aktuaalne ja huvitav). Talle on ette nähtud kümnekordne trahv. Juudi orja hind on 30 hõbetükki, seepärast on igalt kümnest vennast, nende 300 hõbetüki suurusest preemiast, maha arvatud 300 hõbetükki. Nad saavad nulli, aga Binjamin saab kümnekordse tasu selle eest, et ta ei osalenud Josefi müümises.

Ärge tülitsege selle pärast, kes keda kuhu müüs, kes milles süüdi on, kes mida sai. See tähendab, hoidke rahu, minge rahus, ärge tülitsege, ärge vihastage. Niisiis, Josef laskis oma vennad minna.

Me jäime pidama selle juures, et Josef jättis vendadega hüvasti juba Josefina, manitses neid teel mitte tülli minema. Vaarao õnnistas Josefi korraldatud operatsiooni Iisraeli ümberasustamiseks Egiptusesse, varustas vennad kaarikutega, ja mööda uhket teed, kaarikutega, koormatud kariloomadega lähevad nad üles Iisraeli maale, et viia Jaakov Egiptusesse, rääkida talle rõõmusõnumeid.

Kõigepealt, koju minemata, jalanõusid jalast võtmata, tahtes head sõnumit jagada, tormasid vennad oma isa juurde. Nii võib sellest aru saada. Üksteist venda – igaühel oma perekond, oma maja, oma koht, kus leiba oodatakse – otsekohe, karavanina, kaarikutel, võib öelda, uhke kortežiga sõidavad ette ja parkivad Jaakovi telgi juures.

Ja vaat, „ei tere ega tere hommikust“, tormasid pojad sisse ja ütlevad sellise asja.

Jaakov, võib öelda, kukub teadvusetult, peaaegu minestab sellisest mõttest. Ta nõrgeneb, ei, ta ei kaota teadvust, aga ta nõrgeneb ja kukub, tema süda seiskus. Sõna lafúg tähenduses afugá – lakkamine, peatumine, südame tardumine. Ta ei uskunud neid – ilmselt nad jälle punuvad midagi. Kommentaatorid ütlevad: „Noh vaat, selline on valetajakese saatus: isegi kui ta räägib tõtt, ei usu teda keegi.“ Needsamad vennad, kes näitasid talle Josefi verega pestud, verega värvitud riideid, ütlevad nüüd, et Josef on elus. Veel enam, ta valitseb pealegi Egiptuse üle. Kuidas, mil imelisel kombel? Muidugi on seda raske uskuda.

Kaarikud (ma juba rääkisin sellest) – see on Egiptuse eesrindlik tehnoloogia. Kogu ümbruskonnas on need ainult Egiptusel, ja ka Egiptusel pole neid kuigi palju. Lihtsatel egiptlastel selliseid kaarikuid pole, see on kuninglik varustus. Ja seepärast, loomulikult, ainult vaarao sõna peale võidi Jaakovi järele saata selline kuninglik takso. See on see, mis Jaakovi veenis. On kommentaatoreid, kes räägivad pisut teistmoodi, et Jaakov õppis Josefiga üht kindlat Talmudi peatükki, ja vaat, kui ta nägi kaarikuid, olid need assotsiatsioonid selle peatükiga. Aga on ju olemas lihtne tähendus, ja lihtsast tähendusest on arusaadav, et Jaakov nägi seda luksust ja mõistis, et kaarikuid ärandada selleks, et teda nii petta, – see pole sulle riideid verega värvida. Ja siis ärkas Jaakovi vaim ellu, Jaakov ärkas ellu, toibus. Võib öelda (ja ka seda on täheldatud, selles on selline varjund), et temale laskus sel hetkel Jumala Vaim.

Vene tõlkes on rav – see on küllalt. Ei, mitte küllalt. Rav – see on palju, see on suur. Võib öelda nii: „Kui suur on arm, mida Kõigekõrgem mulle on teinud!“ Imeline reaktsioon Jaakovilt uskliku inimese seisukohast. Keegi teine oleks hakanud ütlema: „Auhiilgus ISSANDALE! Suured on Sinu teod, ISSAND! Kui palju oled Sina loonud! Auhiilgus Jumalale! Baruh haŠem! Jištabah Šemo!“, ja palju teisi õnnistusi oleks ta lausunud. Aga Jaakovi kojas ei ole usk alati väljanäitamiseks, ja vaat Jaakovi palve tema puhtas südames väljendub ühe sõnaga: „Suur!“ See tähendab: „Kui suure asja, kui suure halastuse on Kõigekõrgem minuga teinud!“ Jällegi ka seda fraasi, seda sõna seletavad kommentaatorid erinevalt. Mõned ütlevad: „Meie Josef on ikka ohhoo kui äge, kui kõrgele ta on tõusnud!“, ja see ei ole see, et: „Vaat kuidas, mu Josef on elus!“ Ja kõige tõenäolisemalt kasutatakse seda sõna rav ka edaspidi, näiteks Tehillimis, väga sageli Kõigekõrgema ülistamiseks. Siin on imeline rõõmuhüüe, mis on ühtlasi ka palve. Me palvetame mõnikord väljaütlemata hüüetega, mõnikord väljaöeldud hüüetega, ja ka see võib olla palve. Pange tähele, kui lapsukesed kingivad üksteisele kingitusi, ei ütle nad aitäh, pole tänu väärt, palun – nad rõõmustavad. On rõõmuemotsioon, mida laps vastuseks jagab, ja oma rõõmuga väljendab ta tänu. Ja kui me rõõmustame selle üle, mida Kõigekõrgem meile annab, siis rõõm, et meil on selline hoolitsev Isa, rõõm, et Tema meie eest nii hoolitseb – see võib iseenesest olla suurem kui sõnad aitäh, Auhiilgus Sulle, Suur on Sinu halastus, sest Tema teab, et Auhiilgus on Temale ja et suur on Tema halastus, aga südamlik rõõm, siirus, seda on raske saavutada. Seepärast võib siin näha, et Jaakov palvetab selle sõnaga rav Kõigekõrgema poole.

Me lõpetasime 45. peatüki ja jätkame 46. peatüki 1. salmist:

Ohvreid muidugi toodi ka enne Jaakovit. Neid toodi, alates Kajinist ja Hevelist, ja Noah, ja Avraham, ja Jitshak. Esimest korda tuuakse siin mitte olá (põletusohver), vaid zévah (rahuohver). Jaakovi poegade arv on taastatud kaheteistkümneni; järelikult lepingu tõotus, mis anti Jitshakile, juba teostub, ja Jaakov toob ohvri zévah. Ohvri zévah (rahuohver, armu palumiseks) erinevus ohvrist olá (põletusohver) on selles, et põletusohver põletatakse tervenisti, see on kogu Kõigekõrgemale, aga armupalumise ohver – see on ohver, mida sööb ka see, kes selle toob. See on ühine söömaaeg Kõigekõrgemaga. Ja siin, lepingu sõlmimise, lepingu teostumise hetkel Iisraeli ja Kõigekõrgema vahel, siin toob Jaakov sellise ohvri.

Miks on kirjutatud, et Jitshaki Jumalale, mitte Avrahami Jumalale? Noh, esiteks, inimene on kohustatud austama oma isa rohkem kui oma vanaisa, nii ütleb enamik kommentaatoreid. On veel üks tähtis detail: Jitshak tahtis omal ajal samuti nälja pärast Egiptusesse alla minna. Kõigekõrgem ilmus talle ja ütles, et ta alla ei läheks. Jaakov tuleb Be'er-Ševasse, paika, mis on väga tähenduslik rahva jaoks, tema jaoks, Jitshaki jaoks, Avrahami jaoks, paika, kus kindlasti on ka vanu altareid, mis nad sinna püstitasid. Ja Jaakov toob seal ohvri küsimusega, kas tal tegelikult tuleb Egiptusesse alla minna või mitte? Võib-olla on kogu see tema vaimustus hoopis kohatu?

„Ära karda“ öeldakse just sellele, kes kardab. Siin pole ju sellist asja, et Jaakov ütleks: „Aga ma ei karda üldse! Meil on ükskõik!“ Ei, just seepärast ta tõigi ohvrid zevahím, just seepärast ütleb Kõigekõrgem talle: „Ära karda! Mina teen sind seal, teostan sinu suure rahva potentsiaali.“

Väga tähtis on see, mida Kõigekõrgem siin ütleb. Loomulikult, ISSAND – Tema on igal pool, Tema ei saa kolida Jeruusalemmast Egiptusesse. Tema räägib sellest, et: „Mina olen sinuga Egiptuses, Minu ettehooldus, Minu kavatsus, Minu silmad on pidevalt sinu peal Egiptuses.“ See tähendab, kõik on läbi mõeldud, kõik on kavatsuses: „Mina olen kõik sinu jaoks ette näinud. Mina lähen sinuga. Mina juhin sind käest kinni hoides. Järelikult, mis iganes juhtub, Mina tõstan sind üles, sa pöördud tagasi Iisraeli (sind maetakse antud juhul Iisraelis), ja tõstan üles sinu pojad.“

„Josef suleb sinu silmad“ – vana komme, see on olemas kõigil rahvastel, sealhulgas ka Iisraeli rahval: kui keegi sureb, suleb talle lähedane inimene tema silmad.

Märgitakse, et just Jaakovi pärast, tema austuseks saatis vaarao kaarikud. Lapsi ja naisi muidugi sõidutati ka – ega neil ometi jalgsi minna tulnud. Aga alles sel hetkel, kui Jaakov sai Kõigekõrgema õnnistuse, istub ta „eksterritoriaalsetesse“, nii-öelda, kaarikutesse. Ta astub Egiptuse territooriumile, istudes kaarikutesse. Enne seda ei ole kusagil öeldud, et ta nendel kaarikutel liikus.

Mida nad ei võtnud? Miks on kirjutatud: „kõik, mis nad olid soetanud Kaanani maal“? Nad ei võtnud endaga kaasa karja, mille nad olid ostnud, mille nad olid soetanud Haranis. Jaakov ju tuli Haranist suurte karjadega. Ja ta ilmselt eraldas selle, mis Iisraeli maa viljadest läheb Iisraelist alla Egiptusesse. Kõik Harani oma sai maha müüa, rahaks teha. Aga tõeline õnnistus, mille Jaakov viib alla Egiptusesse, ei ole Harani õnnistus, see on Kaanani maa õnnistus, maa, mis on Iisraeli maa. Seepärast märgibki Toora sellist üksikasja, et nad võtsid selle, mis nad olid soetanud Kaanani maal.

Poegade tütred on pärandi poolest nagu pojad, aga tütarde pojad ei päri nii, sest tütar läheb oma mehe majja ja seal pärib ta juba oma mehe koja järgi. Seepärast on tütarde pojad eraldi, aga poegade tütred jäävad isa majja, poja majja, ja järelikult nad ka pärivad teisiti.

Niisiis, Jaakov ja kogu tema perekond läheb alla Egiptusesse. Edasi hakkab Toora loetlema kõigi poegade nimesid ja meie, Jumala abiga, proovime jälgida, kuidas ja milliseid nimesid andsid Jaakovi pojad tema lastelastele. Me rääkisime, et nimed on palved, nimed on lootused, nimed on märgid. Ja võib-olla, nimesid vaadeldes, saame me nende kohta veel midagi teada. Sest tegelikult teame me väga vähe enamikust Jaakovi poegadest, kelle kohta mõnikord lihtsalt ainult mainitakse, et nad sündisid, ja rohkem pole nende kohta midagi teada. Võimalik, et nimesid uurides suudamegi me midagi mõista.

Me jäime pidama selle juures, et Toora rääkis meile, kuidas Jaakov ja kogu tema pere koos poegade ja lastelastega läheb alla Egiptusesse. Ja meie lõigus loetleb Toora kogu Jaakovi pere nimed, kõigi nende, kes lähevad koos temaga alla Egiptusesse. Nende nimedega proovime me pisut selgusele jõuda.

Re'uvenil on neli poega ja nende nimed on Hanoh, Palju, Hatsran ja Karmi. Nimi Hanoh on enamikule lugejatest kindlasti tuttav kujul Eenok. Nii kutsuti Kajini esimest poega, Adami esmasündinu esmasündinut, see tähendab, Adamil oli esmasündinu ja esmasündinul poeg, tema nimi oli Hanoh. Seitsmenda põlvkonna esmasündinul, kelle „ISSAND võttis maa pealt“, oli samuti nimi Hanoh, seda Hanohi nimetatakse „seitsmendaks Adamist“. Jaakovil on samuti esmasündinu, ja sellel esmasündinul on samuti esmasündinu, ja ka tema nimi on Hanoh. Hanoh tähendab uuendatud, alustaja, millegi uue algus. Näiteks majasoojendus on heebrea keeles hanukát-bajt. Ja Uuendamise püha (Hanuká) tuleneb samast tüvest.

Palju – nimi, mis kõlab tänapäeva kõrvale ebatavaliselt, see on Re'uveni teine poeg. Tema nimi tuleneb tüvest פלה (pei-lamed-hei) – oskab eristada, tunneb peensusi, oskab peenelt arutleda, suudab asjade vahel vahet teha.

Re'uveni kolmanda poja nimi on Hatsran. Üks selle nime mõistmisviis on samuti seotud tähendusega asjatundja, asjadest aru saav, oskab asju piiritleda, tunneb asjadevahelisi piire – selline kogenud, „läbikarastunud“ jurist. Selle sõna teine tähendus on lihtsam, tüvest hatsér (õu), ja tähendab lihtsalt paikset inimest, inimest, kes läks üle paiksele eluviisile.

Neljanda poja nimi on Karmi, mis tähendab mina – Kõigekõrgema viinamägi või ISSAND on minu Viinamäepidaja, ka nii võib tõlkida, või viinamäel sündinu (kui juba päris argiselt), tüvest kérem – viinamägi.

Mida võib nende nimede kohta öelda? Kui võtta arvesse, et nii Palju kui ka Hatsran on juriidilised, omapärased terminid, siis võib öelda, et jutt käib mingist võitlusest õiguste eest. Ja siis nimes Karmi – minu pärisosa Kõigekõrgemalt, minu viinamägi – võib näha, et Re'uven püüab mingil määral kaitsta oma esmasündinu õigusi, võidelda oma esmasünniõiguse eest. Ja siis tema viinamägi on tema osa, saadud esmasündinu osana või juba mitte esmasündinuna, võib mitmeti arutleda. Vaat sellised neli poega on Re'uvenil.

Niisiis, Jemu'el, Šimoni vanim poeg, tema nimi tähendab ISSAND on mu parem käsi, ISSAND on mu jõud.

Jamin, teine poeg, – tugev või see, kes annab mulle jõudu. Vaadake, kui palju rõhku on Šimonil jõul. Me teame, et Šimon ja Levi on Jaakovi perekonnas peamised mõõgaga kaitsjad, heas või halvas mõttes.

Kolmas poeg on Ohed. Ohed – see on see, kes toetab, innustab, see, kes hüüab „hurraa“. Tänapäeva heebrea keeles on ohadím – need on fännid, ohed – see on fänn – jalgpallifänn, spordifänn, toetaja, tugevdaja.

Jahin, veel üks nimi, tähendab seda, kes on lahinguvalmiduses.

Tshor, veel üks poeg, tähendab seda, kes näeb olukorda selgelt, seda, kes valgustab välja, valgustab päeva.

Ja Šimoni poegade seas on veel Ša'ul, kaananlanna poeg. Selle kohta, kes ta selline on, saab vähe öelda. Millegipärast tajutakse, et Dina – tema on kaananlanna, ja võib-olla lapsendas Šimon võõra naise pojana just Dina poja, ja nii saigi selline Ša'ul. Üldiselt, kui vaadata, siis Šimoni pojad, kõik nimed perekonnas on seotud jõuga, jõu teostamisega. Šimon paneb pidevalt rõhku jõule ja vaat – Ša'ul, kaananlanna poeg, kes on siia kuidagi sisse sattunud, üldse arusaamatu, kes, ja lugu Dinaga ei näe siin võib-olla sugugi nii kummaline välja.

Geršon – see on võõras, pagulane, see, kellel pole oma pärisosa maa peal.

Kehat – see on see, kes elab rahulikku elu, mitte askeldavat, vaid kõigest eemal, varjab end silmist kaugel, nagu inimesed, kes elasid tagakiusamised üle, istudes provintsis.

 Ja Mrari – see on vastupidav, väljakannatav või äraootav, kõrval istuv. Väga huvitav nimede kogum, meenutab: „peida end, oota ära, istu varitsuses“.

Jällegi Hetsron, kellest me juba rääkisime, tähendab võib-olla juristi, aga võib-olla – esimest paikset inimest.

Hamul tähendab seda, kellele Kõigekõrgem armu andis, kellele Kõigekõrgem osutas halastust, sõnast hemlá (armu andma). Pärast seda, kui Jehudal surid pojad, andis ta ilmselt oma pojale nime kui armuga, armupalvega, seepärast on ta – Hamul.

Nimi Tola tuleneb värvaine nimetusest šení tola'át (purpur) – erkpunane.

Nimi Puva – taime nimetus (värvimadar tänapäeva vene keeles), mida samuti kasutatakse kangaste värvimiseks. See tähendab, kaks poega on nimetatud nimedega, mis on seotud tekstiili värvimisega, osaliselt võib-olla seepärast, et nad on punapõsksed, punase nahaga, aga üsna tõenäoliselt on see seotud sellega, et perekond tegeles värvimisega.

Jošuv (või Jov) – see on lühend nimest Jošuvel – see, keda Kõigekõrgem hoiab, või see, keda Kõigekõrgem kaitseb, või Kõigekõrgem valvab, et ta istuks, ei tõuseks, või see, kelle eest Kõigekõrgem hoolitseb.

 Ja Šimron, viimane nimi, samuti seotud hoidmisega – teda hoitakse. On näha, et Jissahari perekonnas on mingi tööstus, mingi kutsealane kogemus ja on soov säilitada kõik nii, nagu on, et kõik jätkuks nii, nagu see läheb. Hästi lähevad asjad Jissaharil.

Sered tähendab – ta jääb ellu, selline survivor, ellujääv inimene.

 Elon – tugev nagu tamm inimene, sõna olón – tähendab tamme.

Ja viimase, kolmanda poja nimi – Jahle'el – Kõigekõrgem magustab.

Edasi loeme Gadi poegadest. Gad on seitsmes poeg. Nime Gad gematria – גד (gimel – dalet) – seitse, ja tal on seitse poega. Võib-olla pole see juhuslik.

Tsifjon – vanim poeg, nimi tähendab põhjapoolset.

Hagi – see, kes sündis pühal.

Šuni – see, kes sündis Šuni paigas. Ja Tsifjoni paik asub Sukkoti orus, see on Sukkoti oru põhjaosa, Gadi pärisosa kõige põhjapoolsem osa, kuigi Gadi pärisosa siis veel ei olnud olemas. Ja Šuni on samuti seotud Gadi pärisosaga.

 Etsbon – neljas poeg, sõnast etsbá, mis tähendab sõrm üles (see võib olla pöial, nagu praegu žestiga näidatakse „kõik on klass“, või sõrm, mis näitab üles, Kõigekõrgema poole, tänuga). See tähendab: „mul on kõik hästi, vahva“, selline on nime tähendus.

Viies poeg – Eri, mis tähendab (nagu ka Er, Jehuda poeg) valvsat või kindlalt seisvat.

Arodi – koormatud, või lihaseline, või küürus, see, kes veab seljas rikkalikku saaki.

Ar'eli – see on see, kes kannab endal Kõigekõrgemat, see on, võib öelda, keruv. Ühes semiidi keeltest (üks vanasemiidi vorme keruvi kohta) – see, kes kannab endal Jumalat, inimene-Jumalakandja, inimene, kelle peal püsib Kõigekõrgema õnnistus. Gad räägib oma poegade kaudu sellest, et ta esmalt nimetab neid elupaiga järgi, esmalt on see – geograafia, ja seejärel on Kõigekõrgema õnnistus, mis on seotud õitsenguga, mis Gadi perekonda tuli.

Jimna sõnast limnót – Jumal loeb kokku või arvu pole, ainult Jumal suudab kokku lugeda. Kui sünnib esimene laps, üks võimalikest nimedest, mida talle võidakse anda, et ta ei ole esimene, vaid lõputu, see tähendab üks lõpmatusest, selline on nime tähendus.

Jišva ja Jišvi – kaks väga sarnast nime, nii et mõned uurijad ja kommentaatorid ütlevad, et see on ühe ja sama nime kordus – Jišva, Jišvuke, hellitav kordus. Need võivad olla ka kaksikvendade nimed, Jišva ja Jišvi – väärikas ja minu väärikas. Jišva – see tähendab väärikas, väärt, sobiv, see tähendab, just selline suurepärane.

Beri'a tähendab mehe au, abikaasa au, isa ülistaja.

Neil on õde Serah, kelle nime saab tõlkida mitmel eri viisil. Üks tähendustest – väänduv, see, kes põimub ümber perekonna.

Beri'a pojad: Hever, mis tähendab ühendav või kokku leppiv (sarnane õe nimega) ja Malhi'el, mis tähendab Jumal – minu Kuningas. Noh, selle nimega on justkui kõik selge.

Kui eelmiste poegade nimedest rääkides lugesime me esmalt nimekirja ja siis ema mainimist, siis siin – esmalt ema mainimine, siis laste mainimine, ja see on vihje Raheli erilisele staatusele, Jaakovi erilisele suhtumisele Rahelisse. Me lugesime, et Jaakov ütleb oma poegadele: „Teate te, et ainult kaks last sünnitas mulle mu naine“.

See on Josefi haru. Nimedest Menaše ja Efrajim rääkisime me siis, kui jutustasime nende sünnist (41:51–52).

Seesama Binjamin, kellest Toora ütleb, et ta on nooruk, et ta on päris noor inimene, temal on kõigist oma vendadest kõige rohkem lapsi, tal on kümme last. Ja tema lapsi kutsutakse nii: Bela, mis tähendab igatsust, või kurbust, või igatsust kellegi järele, kellegi järele igatsema.

Behor – see tähendab vanem või vanema; see, kes läheb vanemale järele. Võib-olla, jällegi, nagu ka esimene, räägib see nimi igatsusest, kurbusest vanema venna, Josefi järele.

Ešbal– see on ebatavaline nimi, see tähendab huuli kokku suruvat – see, kes surub huuli kokku leinas, nutus, selline nutune, miimiline näoilme.

Geraa, järgmine nimi – Jumala rändur.

Na'aman – see, kes on kurbuses ja igatsuses.

Ehi – minu vend.

Roš tähendab õigupoolest pead. Sellel nimel võib olla palju tähendusi. Kommentaatorid ütlevad, et kõigi teiste nimede valguses, mis Binjamin andis oma poegadele, võib Roš tähendada peast kinni haarama.

Edasi loeme me, Mupim – see on nägu pühkima, Hupim – see on nägu kätega katma.

 Nimest Ard me juba rääkisime: see on see, kes on küürus; see, kes veab seljas koormat (võib-olla saaki, aga võib-olla ka lihtsalt kurbust, Binjamini puhul). Paljud kommentaatorid märgivad seda, et kõigile oma kümnele pojale andis Binjamin nimed, mis on seotud leinaga Josefi pärast.

Danil on ainult üks poeg, tema nimi on Hušim. Hušim tähendab kiirustav, ruttav või kiirustamine, sagimine, rutakus. See, kes kiirustab, see edeneb (ka nii võib öelda) – see on hušim, heas mõttes. Paljud hassiidi õpetajad räägivad sellest, et on vahva korrata seda salmi õitsenguks, õitsengu saavutamiseks, sest hiljem näeme me väga laiali kasvanud Dani suguharu. Vaatamata sellele, et tal oli üks poeg, põlvnes temast Iisraeli suurim suguharu väga ebatavalise saatusega. Aga nii või teisiti, oma eluajal nägi Dan kõige rohkem järeltulijaid just oma poja Hušimi kaudu. Tekib küsimus: kuhu kaob hiljem Dani suguharu? Me praegu sellest ei räägi, sellest ei ole kohane rääkida, arutades Toora pšatti, arutades nädalalõigu pšatti, seepärast jätan ma selle küsimuse „hilisemaks“.

Naftalil on neli poega: Jahtse'el – tähendab Jumal jagab mind, murrab mind kaheks pooleks. Guni tähendab minu pool, Jetser – vormib kahest, ühendab üheks, voolib välja. Šilem tähendab tervik. Võib näha huvitavat suundumust: esmalt Jumal murrab mind, ja siis teeb terveks. Mida see Naftali elus tähendab, on raske öelda, aga ilmselt elas Naftali läbi mingeid teatud vintsutusi, ja selliseid nimesid andis ta oma poegadele.

Vaat sellised nimed, millest Toora meile teatab. Midagi nad meile paljastavad (olgu pealegi vähe) Jaakovi poegade kohta. Väga huvitav, kuidas inimesed andsid oma poegadele nimesid, mida nad neisse panid ja kui teisiti me tänapäeval oma lastele nimesid valime. Vanematele olid nimed nagu sedelid, nagu päevik oma unistustest või sellest, mis nendega toimub. Lapsi nimetati enamasti lähtuvalt sellest, mida nad hakkavad vanematele tähendama, nende saatuses, või mida nad tähendavad juba toimununa, või mida vanemad tahavad nende kaudu saada. Omapärane tänupalve või palve-soov peitus lapse nimes.

Me jäime pidama selle juures, et Jaakov läheb koos kogu oma suure perekonnaga, mitte rohkem ega vähem kui seitsmekümne inimesega, alla Egiptusesse. Ja me käisime nimeliselt läbi nende inimeste nimekirja. Toora kaldus sündmuste kirjeldamisest kõrvale, et loetleda kõigi nende nimed, kes lähevad alla Egiptusesse, ja me proovisime neid nimesid tähelepanelikumalt uurida. Nüüd pöördub Toora tagasi loo jutustamise juurde sellest, kuidas Jaakov koos oma perekonnaga läheb alla Egiptusesse.

Traditsiooni kohaselt, kui tähtis inimene kuhugi sõidab, saadab ta enda eel saadikud, kes korraldavad tema visiidi või kolimise. Jaakov ei saa (see ei sobi talle ei auastme ega staatuse poolest) kolida lihtsalt tühjale kohale, seepärast tuleb kõik tema kolimiseks ette valmistada. Tuleb valida koht, kus ta peatub, kuidas ta peatub, tema ja kogu tema suur majapidamine. Niisiis, nad jõuavad Gošeni maale.

Kommentaatorid näevad seda erinevalt. Ühed ütlevad: „Otse on kirjutatud: Josef juhtis ise oma vankrit.“ See näitab, et armastus rikub subordinatsiooni. Kui inimene tegutseb armastuse raames, armastusest ajendatuna, ei pööra ta tähelepanu oma staatusele ja võib teha asju, mis ei ole tema staatusele kohased. Vihkamine – täpselt samamoodi, sest ka vaarao ise (hiljem öeldakse seda) rakendab oma vankri.

Teised kommentaatorid ütlevad: „Ei, Josef kasutab orjade teenuseid, aga Toora keel on selline, et Josef sõitis ise, aga tegelikult on need orjad.“ Mind huvitab: tõepoolest, kehtib selline reegel, et sageli inimene, keda ajendab armastus või vihkamine, ei vaata oma staatuse peale, tegutseb staatust, subordinatsiooni, asjade seisu jne rikkudes. Ja seda on tähtis meeles pidada. Me ei tea, kuidas lugu Josefiga oli, aga on täiesti võimalik, et oma isale vastu sõitis ta ise.

Iisrael ei ole enam noor inimene ja kohtumine Josefiga on tema jaoks äärmiselt tähtis ja erutav. Võib ainult ette kujutada, millised tunded Jaakovit lõhuvad, rebivad, ja seepärast öeldakse, et „näitas end talle“. Võib mõista, et Josef ilmus eemalt ja lähenes, ja kõik nägid ja ütlesid: „Vaata, seal ta tuleb, Josef!“ Ja Iisrael vaatas pingsalt: kas see on tema või mitte tema? Ta läks Josefist lahku, kui Josef oli 17 – noor poisike, nüüd tuleb talle vastu neljakümneaastane mees ja ilmselt ei ilmuta end talle kohe. On selline lavaline ettevalmistus, et, hoidku Jumal, Iisrael ei kaotaks teadvust.

…ja jälle langes talle kaela ümber ja jälle nuttis – siin ütlevad kommentaatorid: „Miks siis Iisrael ei nutnud, vaid nuttis ainult Josef?“ Aga tegelikult ei ole tekstist arusaadav, kes siin nuttis, kes siin kaela ümber langes. Võib mõista, et kui Josef lähenes, langes Jaakov, Iisrael, talle kaela ümber ja nuttis, ja nuttis veel tema kaelal. Või langes Josef Jaakovile kaela ümber ja nuttis, ja ka Jaakov nuttis. Ei ole vaja taandada seda stseeni mingiks psühholoogiliseks analüüsiks. Aga mõned kommentaatorid taandavad selle veel ka teoloogiliseks ja ütlevad: „Just sel ajal palvetas Jaakov ‚Šma‘ palvega, ja seepärast ta ei hakanud nutma ega kallistanud oma poega.“ Ma arvan, et stseen on piisavalt lihtne ja siin ei ole midagi teoloogiliselt kuhjata: kaks inimest kohtuvad pärast kahtkümmend aastat lahusolekut – südantlõhestav, liigutav stseen, ja on rumal vaadata, kes seal nutab, kes mitte. Kõige tõenäolisemalt, nii me seda mõista võime, nutavad mõlemad.

See ei tähenda, et: „Nüüd ma suren sellest, et nägin sinu nägu.“ Jaakov valmistus surmaks, Jaakov räägib pidevalt oma lastele surmast, et ta kohe-kohe sureb, ja tema jaoks on küsimus, kuidas ta sureb. Ja ta ütleb: „Ma ei taha, et te mures viiksite alla minu näo, pisarates viiksite minu näo hauda. Ma ei taha, et mures sureksid minu hallid juuksed!“ Nüüd ütleb Jaakov sisuliselt: „Ma võin nüüd rahulikult surra, sest ma nägin, et sa oled elus!“

Kogu selle stseeni juures esitavad paljud loogilise küsimuse: kas tõesti ei saanudki Jaakov kuni oma surmani teada, mis juhtus tookord seal, Š'hemi lähedal, Datanis? Mis oli kaevuga, jišmaeliitidega, midjanlastega, kogu müümise lugu? Ja Toora ei anna meile ühemõttelist vastust. Kusagil võib vihjetest mõista, et „jah“, teadis, kusagil vastupidi, et „ei“, ei teadnud. Aga kõige tõenäolisemalt, nagu me ütlesime, on Jaakov vana, tundlik inimene, kes ei tohi erutuda. On täiesti võimalik, et talle kõike rääkida ja meenutada mitte ainult Josefi müümist, mis toimus võib-olla maksimaalselt kolme päeva jooksul (kõige-kõige pikemate versioonide järgi võttis see kolm päeva), vaid ka armastatud, väljavalitud poja ja armastamata naise lugu, ja seda, mida lapsed tundsid, ja üles kraapida, lahti harutada kõik kahekümne aasta eest unustatud tunded – võib-olla otsustasid vennad, et seda pole vaja. Võib-olla jäigi Jaakovi jaoks selline lugu, et Josef eksis ära, kusagil kakles loomaga, kusagil korjati ta üles ja müüdi orjaks, ja me ei tea, kas Jaakov sai tõe teada.

Tuleb veel üks lugu juba pärast Jaakovi surma, kui vennad räägivad sellest, mida Jaakov ütles või ei öelnud. Me arutame seda lugu veel. Aga nii jääbki teadmata, kas Jaakov sai tõe teada. Me võime järele mõelda, igaüks ise oma olukorras, kas me räägiksime eakale, armastatud, olgugi mitte alati õiglaselt käitunud isale kogu selle kohutava ja kurva loo.

Noh, vaat nii väga napisõnaliselt kirjeldab Toora seda kohtumist. On selge, et Hollywoodi filmis oleks ainuüksi rõõmsat muusikat kümme minutit. Aga Toora on lakooniline raamat. Josef asub kohe asja juurde. Me rääkisime sellest Josefi oskusest kohe programme välja pakkuda: ta vastas vaaraole kohe majandusprogrammiga, ja niipea kui ta tunnistas vendadele, kes ta on, oli tal kohe äriline ettepanek. Ja ka siin ei anna Josef romantilisele stseenile voli, kuigi oleks võinud. Josef räägib kohe asjast.

Miks ei räägi Josef sellest isaga, vaid räägib vendadega? Sest vennad hakkavad järk-järgult olukorda juhtima. Me nägime seda juba Dina juhtumi puhul. Ja nüüd kõlab see veel eredamalt. Josef pöördub vendade ja oma isa maja poole.

Isa maja – need on naised, kes elavad koos isaga, see tähendab nii vendade naised kui ka isa naised, kui nad on veel elus. Naist nimetatakse sõnaga bait (maja). Jaakovi maja – need on Jaakovi maja naised. Heebrea keeles, ka tänapäevases, on usklike juutide seas sõna maja sageli sõna naine sünonüüm. Naine – see on maja. Ja Jaakovi maja – need on Jaakovi maja naised.

Miks on tähtis seda korrata: mitte lihtsalt karjased, vaid ka karjakaupmehed? Sest oli ka vaeseid karjaseid, kes palkasid end teistele tööle ja ainult karjatasid võõraid karju, aga oma karju neil polnud. See ei ole see, mida Josef tahab vaaraole öelda. Ühest küljest tähendab see, et vaaraolt sisuliselt midagi ei oodatagi. Kõik on nad endaga kaasa toonud. Ja teisest küljest räägib see sellest, et nad on piisavalt rikkad, et nad on edukad karjased. Isegi näljaaastal on neil mingisugunegi kari, ja see tähendab, et neile tuleks anda maad karjamaadeks. Sellest tuleb ka Egiptusele õitseng. See on see, mida Josef lubab vaaraole rääkida. Ja edasi valmistab ta oma vendi ette kohtumiseks temaga.

33.Ja kui juhtub, et vaarao teid kutsub ja küsib, mis tegevus teil on, kes te elukutselt olete?

See tähendab: „Sellist jäledat ja ebameeldivat tegevust ei luba vaarao pealinna lähedale. Ja me võidame korraga kaks asja. Esiteks, te olete pealinnast kaugemal, teie Jumalateenistuse viisid ei torka kellelegi silma, nagu ka nende, Egiptuse, viisid, kuna te elate kauges provintsis. Ja teiseks, egiptlased ei hakka aktiivselt väljendama jälestust selle vastu, millega te tegelete, ja te saate vabalt tegeleda karjakasvatusega.“ Juba ette tahtis Josef, et vaarao paigutaks nad Gošeni maale. Vaarao veel ei tea, et ta nii otsustas, aga Josef valmistas kõik väga hästi ette.

Siin kohas alustame 47. peatükki.

Midrašimis, traditsioonis on kaks erinevat nimekirja. Esimese nimekirja järgi esitles ta vaaraole Zevulunit, Gadi, Dani, Naftalit ja Ašerit, see tähendab orjanaiste poegi. Teise versiooni järgi esitles ta vaaraole Re'uvenit, Šimonit, Levit, Jissaharit ja Binjaminit. Miks selline erinevus ja kust need nimekirjad üldse tulevad? On kirjutatud: umiktsé eháv lakáh – äärest vendadest võttis, see tähendab, viis äärmist venda esitles Josef vaaraole. Äärmised – need võivad olla äärmised päritolu poolest, see tähendab kõige madalama päritoluga. Teises versioonis – kõige nõrgemad, kõige sellised vaat treenimata lihastega vennad esitles ta vaaraole. Viis, sest viis on arv, mis sümboliseerib õnnistust Egiptuse jaoks, aga nõrgad – et neid ei mobiliseeritaks, hoidku Jumal, Egiptuse sõjaväkke. Olukord on keeruline. Egiptuse isamaa on loomulikult ohus, sest see on ainus, kus on leiba. Teised maad nälgivad, nälg ajab inimesi (mitte ainult halbu) röövimisele. Ja loomulikult on palju maid, mis tahavad Egiptusega sõdida, aga Egiptuse sõjaväkke ei taha Jaakovi koja juudid eriti minna. Ja seepärast on olemas versioon, et Josef esitles kõige lihtsamad, kõige nõdrumad kõigist vendadest. Miks Levi ja Šimon sattusid nõdrade hulka, on vaieldav küsimus. Aga selline vaat midraš, selline vaat lugemisviis on olemas. Lihtne tähendus – Toora ei ütle, milliseid viit venda Josef vaarao juurde tõi.

On erinevus: mõneks ajaks elada maal võis tol ajal ilma eriliste lubadeta – see on turism, seda ei tohi segi ajada emigratsiooniga. Ja isegi tööturism ei ole ometi emigratsioon. See tähendab: „Me tulime siia mõneks ajaks elama“, lagúr – elada ajutiselt. Seejärel ilmub juba sõna lašévet – elada alaliselt, asuda elama Gošeni maale.

Millest vennad räägivad ja miks selline looklev lähenemine? Nad ütlevad: „Ilma sinu loata tulime me siia karja karjatama. Meile meeldis siin väga. Sellel Gošeni maal on kõik nii suurepärane, et me tahame sinult paluda alalist elamisluba. Ja seda ei ole enam Josefi võimuses meile anda, ja seda ei saa enam niisama, seepärast sina, vaarao, luba meil elada Gošeni maal.“

Vaarao teeb sellise ettepaneku ja ütleb: „Mitte ainult las nad elavad siin, vaid kui nende seas on tõesti andekaid karjaseid – te ju ütlete, et olete põlvest põlve karjased paljudes põlvkondades, – siis ma usaldan teid kohe, ja pange nad: kui sa tead mõnda, siis määra nad ise minu kariloomade üle karjasteks.“ Ettepanek, millest… Me ei tea, kas vennad nõustusid või mitte, aga kõige järgi otsustades – ei. Ja poliitiliselt oli õige mitte nõustuda: mida vähem on juudid põimitud Egiptuse poliitilisse ja majanduslikku ellu nälja ajal, seda ohutum see juutidele on. Kuid, nagu me hiljem teada saame, ei aidanud ka see.

Õnnistas – siin ei pruugi olla nii, nagu omal ajal Jitshak õnnistas Jaakovit: „Ja andku sulle Jumal…“. Õnnistas – see võib olla: „Kuningas, ela igavesti!“ või „Kallis, austatud vaarao! Meie, juudi karjased, ja…“ – edasi kolm punkti, aplaus. Jaakov õnnistas vaaraod. Aga huvitav on märkida, et on midrašim, mis ütlevad, millise õnnistuse andis Jaakov vaaraole: et Niilus tõuseks talle vastu. Üks Jaakovi-karjase huvitavaid omadusi, mida midrašim ja midrašimi traditsioon Jaakovile omistavad, on see, et vesi tõuseb talle vastu. Tal ei ole vaja ämbrit, et kaevust vett ammutada. Keegi teine ei saa tema kaevust vett võtta. Jaakov astub ligi, vesi tõuseb ise, voolab üle kaevu servade ja voolab mööda renne, mis tehakse kaevu juurde kariloomade jaoks. Vaat sellise suurepärase, imelise omadusega Jaakov on. Sellest omadusest räägib hiljem, tuhat aastat hiljem, samaarlanna, kes ütleb: „Kas sina oled nagu meie isa Jaakov, kes suudab ilma kruusita, ilma ämbrita, ilma kannuta ja ilma pumbata vett kätte saada? Kes andis meile selle kaevu ja jõi ise sellest, ja kogu tema pere?“ Just selle omaduse kohta liikusid ilmselt legendid ka Samaarias Mašiahi aegadel. Niisiis, Jaakov õnnistas vaaraod. Kuidas õnnistas? Me ei saa seda teada, aga vaat selline huvitav versioon on olemas.

See on selline klassikaline kalka üldsemiidi iidsetest keeltest – „sinu elu aastate päevad“.

Sõna meguráj – see on sama sõna lagúr, mida me hiljuti lugesime, tähenduses rändama, ajutiselt maa peal elama. Jaakov ütleb justkui: „Ma ei ole sellest maailmast“ või „Kas see siis on elu, see, mille kohta sa küsid?“ Kõige sobivam mõistmine: „Kas see siis on elu? See on niisama, rändamine!“

130 aastat on Jaakov vana, kui ta kohtub vaaraoga. Sellest saab välja arvutada, et Jaakov oli 91-aastane, kui sündis Josef. Terve pikk kronoloogia tuletatakse sellest daatumist.

Võimalik, et vaarao küsimus tekkis sellest, et vaarao ei suutnud Jaakovi vanust tema välimuse järgi kindlaks teha. Jaakov nägi välja ilmselt liiga vana oma saja kolmekümne kohta, või midagi muud üllatas vaaraod. Aga Jaakov vastab, ja tema vastusest on arusaadav, et ta vananes enneaegselt. Ta ütleb: „Vabanda, see ei ole meil selline geneetika. Elu oli mul raske, ja ma ei suutnud elada nii, nagu elasid mu isad, sest…“. Noh, tõepoolest, Jaakovi elu on väga keeruline. Me teame temast juba väga palju, teame, kui palju rändamisi ja vintsutusi oli selle inimese elus, ja võib-olla läks ta oma saja kolmekümne aasta kohta varakult halliks. Üldiselt oli vestlus ilmselt lühike, puhtalt ametlik.

Loomulikult õnnistatakse kuningat, vaaraod, vürsti, keisrit, baid, khaani, kaliifi sisse tulles ja välja minnes. Ja Jaakov ei ole erand. Siin näeme me osa õukonnaetiketist.

Ramses asub Gošeni maa lõunapiiril, see on selle pealinn. Seal ehitatakse hiljem linnad, aga sel hetkel on see tõepoolest kolkakoht, Vana-Egiptuse kahekümne neljas provints. Tõepoolest, kolgas, igaüks võib oma maa põhjal mõista, mis kolgas see on – kauge kolgas, halbade ühendusteedega, kuid viljakate põllumajandusmaadega.

Esiteks on arusaamatu: kui ta asustas nad sinna, siis oleksid nad endale karja karjatanud ja ise end toitnud. Aga tõepoolest, nälg, tõepoolest, raske aeg. Ja Josefil tuleb neid toita ja toetada, sest kari ju ei anna leiba, karjast saab liha ja piimatooteid. Josef aitas neid leivaga. Mida tähendab lefí hattáf (nagu lastele)? Kommentaatorid ütlevad: „Lapsed, nemad ju pudistavad rohkem, kui ära söövad“, see tähendab, ta andis neile helde käega. Üldse võib siin peatuda ja öelda, et Egiptus ei söönud kõhtu täis, egiptlased ei pidutsenud uhkelt ka küllusaastatel, ja lihtsate inimeste toit oli alati lihtne. Aga nälja-aastatel, kui ta pidi mitte ainult iseennast varustama, vaid ka teistele maadele leiba müüma, tõmbus ta üldse miinimumini kokku, ja raske on ette kujutada, kui palju tagasihoidlikum oli muistsete inimeste toidulaud kui meie oma ja kui vähesega nad suutsid leppida. Tänapäeval on olemas tarbimiskultuur (mille hulka ma arvan ka iseennast), söögiarmastajate kultuur. Seda saab määrata äravisatava prügi hulga järgi, toidu ülejääkide hulga järgi, mis järele jäetakse. Kõik see ei olnud tollele maailmale omane või, ütleme, oli vähe omane. Seepärast ütlebki Toora: „Josef andis neile nagu lastele“, see tähendab, nad said veel midagi pudistada, ja tolle aja kohta oli see ime.

Me jäime pidama selle juures, et Josef asustas oma isa pere ja kõik oma vennad Egiptuse kaugesse, kuid väga viljakasse piirkonda, Gošeni maale, mis sobis karjakasvatuseks väga hästi. Nüüd teeb Toora jälle kõrvalepõike ja jutustab mõningase eelloo sündmustest, sellest, kuidas olukord nälja ajal Egiptuse maal arenes.

Leiba ei ole, maa on kurnatud, maa ei suuda anda toitu, ei kasvata seemet.

Josef kauples nisuga, ja kauples hõbeda eest, ja kauples nii tulusalt ja hästi, et kogu hõbe Egiptusest ja Kaananist rändas Josefi kassasse. Bižuteeria ja juveeltoodete varud said Egiptuses ja Kaananis otsa, kangides hõbe samuti: kõik sattus vaarao majja juba praktiliselt esimese aasta lõpus. Aga aasta ei olnud veel lõppenud.

Josef on alati valmis rahvale vastu tulema, ta on – tõeline demokraat sel juhul (see on muidugi iroonia).

Ja tõepoolest, kui raha ei ole, kui olukord on väga halb, siis ei ole millegagi karja toita. Loomulikult on see kahekordne kasu: ühelt poolt saada karjast lahti, see ei hukku; teiselt poolt saada leiba. Ma tõin näiteks papüüruste põhjal heti kuninganna kirjavahetuse Egiptuse vaaraoga, kus ta palub kiiremini ära võtta karja, mis talle kaasavaraks anti, sest tal ei ole millegagi seda toita. Josef teeb egiptlastele väga kasuliku ettepaneku. Me näeme, et Josef on andekas mänedžer ja turundaja ja oskab vilja müüa, eriti selle puuduse aastatel. Ta ütleb: „Hakkame vilja karja vastu vahetama!“

See tähendab, Josef suutis leiva hinnad sel aastal nii jaotada, et kogu kari sattus tema kätte, aga egiptlastel oli kõigest piisavalt leiba. Mida tähendab lenahel – juhtida neid leivaga? Josef, võib öelda, kehtestas mingi rangete ostude kaardisüsteemi, kus ette osta ei saanud ja pidevalt tuli karja leiva vastu vahetada. Ja hinnad tõusid: kui sa pead iga kord maksma ühe, kahe, kolme, nelja päeva toidu eest, siis hinnad vastavalt tõusevad väga tugevalt.

Ilmselt on jutt nälja teisest aastast. Õige on mõista nii, et Toora ei hakka lugema Jaakovi saabumise hetkest, et jutt ei ole neljandast aastast, vaid teisest aastast, mil Jaakov tuleb Egiptusesse. Umbes samal ajal toimub see, mida Toora nüüd kirjeldab. Niisiis, hõbe sai otsa, kari sai otsa, egiptlastel ei ole enam midagi müüa, ja teise aasta alguses tulevad nad Josefi juurde.

Huvitav, miks räägib Toora siin sellest, et „sureme nii meie kui ka meie maa“? Noh, on arusaadav, et nemad võivad ka surra, aga mis puutub siia, näib, nende maa? Aga sellepärast, et Toora ütleb: „Kui ei ole inimest, kes maad harib, siis ka maa mingis mõttes sureb.“

Nüüd nad juba arvavad, et just nemad teevad Josefile kasuliku ettepaneku, ja ütlevad talle: „Anna meile leiba meie maa eest, ja me elame, ja ei sure, ja meie maaga on samuti kõik hästi!“ Väga hea ja õige ettepanek, ja Josef loomulikult ei saa jätta nõustumata.

Miks Josef seda teeb? Kui inimene elab oma maal, oma pärisosal, võib ta öelda: „Ma nagu ei mäletagi, et oleksin selle maa maha müünud. Ammu see oli ja tõsi see ei ole, see on minu maa, ma olen siin iga kivi ümber pööranud, siin ei ole liivatera, mida ma poleks puudutanud. Seepärast – ei, ma ei müünud!“ Kui aga inimene asub ümber, siis on arusaadav, et ta on – uusasukas. Uuel maal ei ole tal ei dokumente ega sidemeid. Ja selleks, et katkestada see traditsioon, et mitte anda inimesele võimalust öelda: „See on minu maa ja minu esivanemate maa“, korraldab Josef rahvaste ümberasustamise. Peab ütlema, et see võte võeti kasutusele. Võib-olla ei mõelnud Josef seda ise välja, me ei tea, aga edaspidi näeme me nii pärslastel kui ka teistel rahvastel, isegi bolševikel sarnaseid tegevusi, kui neil seda vaja oli.

Ja milline oli olukord preestritega? Neile anti niigi riiklikku toidunormi, leiba. Neil oli leiba küllalt. Võib-olla nad ka nälgisid, aga mitte niivõrd, et oma maad müüa. Selle vooruliku aktsiooni lõppedes ütleb Josef rahvale:

Josef teeb tegelikult helde ettepaneku varase Egiptuse pärisorjuse tingimustes, ja ta kehtestab üsna madala andami – viies osa kogu saagist tuleb anda vaaraole. Ja see on tõesti helde, sest teistes maades ja teistes kultuurides oli ka nii, et võeti ära koguni neli viiendikku.

Fraasi ehejiténu, ehejiténi – sina elustasid meid, sina elustasid mind kasutatakse heebrea keeles tänini viisakusvormelina. Kui ma saan leinas mõne rõõmusõnumi, kui mind kurbuses lohutatakse, võin ma öelda: „Ehejiténi (sina elustasid mind)!“ Nad tõepoolest näevad selles rõõmusõnumit, see on nende jaoks väga hea pakkumine. Ja paluvad: „Tore oleks meil kogu aeg olla vaarao orjad nii soodsatel tingimustel, see on palju parem kui nälgida.“ Rahvas palub ja Josef tuleb talle vastu.

Kommentaatorid armastavad tavaliselt öelda, et iga kord, kui Tooras on kirjutatud: „…tänase päevani“, see ongi – tänase päevani, see tähendab ka praeguseni. Tänapäeva Egiptuses on täiesti teised seadused. Tänapäeva egiptlased ei ole suuremalt jaolt nende egiptlaste järeltulijad. Aga seadus, mille järgi viies osa antakse Egiptuses vaaraole, kehtis väga-väga kaua, seda jõuavad mainida veel ka kreeka autorid, nii et tõepoolest, kaua see seadus püsis.

Mis juhtus? Egiptlased jäid ilma oma maata. Neilt võeti küll ainult viiendik, aga aeg oli ju veel näljane, saak oli kasin. Aga iisraellased jäid sel ajal esiteks ainsateks (peale preestrite) maaomanikeks, teiseks elasid suhtelises külluses ja seepärast paljunesid erakordselt, ka nii juhtub.

Väga palju on räägitud sellest, kuidas Josef avab end oma vendadele, ühest raamatu Berešit kõige dramaatilisemast sündmusest, sellest südantlõhestavast sündmusest. Ja iga kommentaator püüdis anda oma panuse sellesse, et mõista, mis seal juhtus ja kuidas see seal juhtus? Mis ajendas Josefit just sel hetkel end oma vendadele avaldama? Mis toimus Josefi südames, mis toimus vendade südametes? Ühesõnaga, see lõik annab palju mõtlemisainet ja paljud targad jagasid selle kohta oma mõtisklusi. Meie vaatame koos teiega, kuidas nägi seda lõiku rabi Šolom Noah Berezovski, tuntud ka kui Slonimi Rebe. Ta juhib tähelepanu sellele, mis on kirjutatud 45. peatüki esimeses salmis. Josef käskis kõigil kõrvalistel lahkuda, ja on kirjutatud: „Ja ei olnud inimest, kes seisis tema kõrval, kui Josef avaldas end oma vendadele.“

Ja ei olnud inimest, kes seisis tema kõrval, Kui Josef avaldas end oma vendadele.

Ja kui Slonimi Rebe loeb seda lõiku, meenub talle, ta näeb paralleeli teise lõiguga, raamatust Vajikra (16:17), kus räägitakse sellest, kuidas kohen gadól siseneb Kõige Pühamasse:

Ja ühtegi inimest ei ole Tunnistuse telgis, Kui (kohen gadól) siseneb sinna, Et toimetada lepitust pühas paigas…

„Mida tähendab, – küsivad kommentaatorid, lugedes seda lõiku raamatus Vajikra, – kedagi ei ole? Aga kohen gadol ise on seal? Kuidas saab öelda, et seal ei tohi kedagi olla, kui seal peab olema kohen gadol“? Ja nad vastavad: „Sel hetkel lakkab kohen gadol olemast lihtsalt inimene.“ Olles toimetanud lepituse oma koja eest ja enda eest ja rahva eest, astub ta ette millenagi, mis on enamat kui lihtsalt inimene. Ta astub ette millenagi üleinimlikuna, jumalinimlikuna (võib riskida ja seda nii nimetada), kui inimene, kes on „ette valmistatud“ ja kes on korraldanud oma kohtumise Jumalaga. Just selles seisundis peab ta viibima Kõige Pühamas. „Jumalinimlikkus“ – see on see, mis lülitub kohen gadolil sisse Kõige Pühamas. Ja see, mis toimub vendade ja Josefi kohtumise ajal, kui Josef end avaldab, on väga sarnane sellega, mida me näeme Kõige Pühamas.

Mis juhtus Jehudaga? Me lugesime enne seda, et vennad olid juba öelnud, Jehuda oli juba kõigi eest öelnud: „Me kõik oleme sulle orjadeks.“ Aga see ei ole see, mis pani Josefi end vendadele avama. Josef vastas: „Ei-ei-ei! Meil on siin õiglane kohus! See, kes varastas karika, see ongi mulle orjaks.“ Mis siis siin juhtus?

Kujutage ette, Jehuda – liider, võib öelda tänapäeva keeles, self made (self-made – iseennast teinud). Mitte vere poolest esmasündinu, vaid see vendadest, kes sai esmasündinuks tänu oma annetele, tänu oma liidriomadustele. Ja nüüd ta ütleb: „Mina olen orjaks!“ Ütleb mingile arusaamatule Tsafenat-Paneahile, mingile arusaamatule inimesele Egiptuses. Üks asi on öelda: „Me kõik oleme orjadeks.“ Kui karistus on kollektiivne, ei ole see nii hirmus. Ilmselt mäletab igaüks, mis toimus, kui karistati kogu klassi, kogu roodu, kogu jagu, kogu rühma ja nii edasi. Kui sind karistatakse koos mingi kollektiiviga, see liidab kollektiivi, see loob sellise suure, tugeva „meie“ ja võimaldab karistust suurema kergusega taluda. Teine asi on, kui sina oled liider vendade seas. Kui sina oled Jehuda, inimene, kellel on anne, anne, mida on juba õnnestunud teostada, kellel on ambitsioonid, ambitsioonid, mida on juba õnnestunud teostada. Ja nüüd sa lehvitad taskurätikuga oma vendadele, kes sõidavad isa juurde, Kaananisse, aga sina jääd siia orjaks.

See on teenimise tasand, nägemise tasand, võib-olla, Jumala kavatsuse nägemise, õigluse nägemise tasand. Ja ta ütleb: „Ei! Ma ei lakka olemast Jehuda. Minu anded, minu ambitsioonid, minu võimed ei kao kuhugi.“ Täpselt samamoodi nägime me varem, mis toimus Josefiga, kes sattus orjaks. Ta ei lakanud olemast edukas inimene ja kõik ümberkaudsed nägid, et Jumal on temaga. Jehuda otsustab nüüd sellise asja kasuks vabatahtlikult. Ei, see ei ole loobumine iseendast, see ei ole loobumine ambitsioonidest, vaid Jehuda ütleb: „Kõiki oma andeid, kõiki oma võimeid olen ma valmis kasutama siin. Ma jään Jehudaks, aga ma olen orjaks sellele jällegi arusaamatule egiptlasele.“ Hirmus otsus, uskumatu enda pühendamine kavatsusele.

Ja just sel hetkel avaldab ka Josef end kui inimene, kes on kavatsuses osaline. Ja kui ta ütleb: „Mina olen Josef, kelle te müüsite (ašer-mehartém)“ – see ei ole süüdistus. Me näeme, et ka edaspidi Josef ei süüdista vendi, Josef nutab iga venna õlal, Josef lohutab vendi. Just Josef lohutab neid, mitte vastupidi. Josef nutab nende õlal, mitte vastupidi. Ja seepärast, kui Josef ütleb: „Mina olen see, kelle te müüsite“, – see ei ole süüdistus. See on kogemuse kirjeldus: „Mina olen Josef, pealegi olen ma müüdud Josef. Mina olen Josef, ja selle kogemuse, mille Jehuda praegu läbi elas, olen ma juba läbi elanud. Mul on juba olnud selline elamus, see on mulle tuttav – milline see on, olla müüdud, ja milline see on, jääda Josefiks, kui sa oled müüdud. Ja nüüd elab sedasama läbi Jehuda.

Siin ei ole isiksusi, siin ei ole isiklikku, omaenda nägemust oma teest. Josef ju kujutas oma tulevikku ette ühtmoodi, Jehuda – teistmoodi. Igaüks nägi oma tulevikku isemoodi, ja siin on täielik enda usaldamine Jumala kätesse. Jälle – enda usaldamine. Mitte loobumine endast, mitte loobumine oma omadustest, sest Josef ja Jehuda olid ja jäävad erinevateks inimesteks. Josefil on omad ülesanded, Jehudal – omad ülesanded. Aga valmisolek, olles liider, olles kutsutud millekski väga kõrgeks, mitte pidada alanduseks, mitte pidada murdumiseks saada orjaks – see on tõusmine sellele tasandile Vaimus, kus inimene tõuseb üle oma inimliku, üle oma inimliku alge ja muudab selle „jumalinimlikuks“ algeks. Seepärast võib mõista, kuidas Slonimi Rebe seda näeb, et seal ei olnud inimesi, seal kõik mõistsid niivõrd Jumaliku kavatsuse kohalolu oma maailmas, oma osalust Jumalikus kavatsuses, et seal toimus ülesminek „jumalinimlikule“ tasandile, tõus täiesti teisele, kõrgemale tasandile.

Jälle: see ei ole muidugi sugugi ainuõige mõistmine ja võib-olla tundub kellelegi aktuaalsem, rohkem tema poole kõnelev mõni teine mõistmise variant. Ma ainult näitan mõningaid vähetuntud vaateid nädalalõigule ja viskan pisut puid teie mõtisklemise lõkkesse.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Me räägime lühikesest vestlusest, mis toimus Esiisa Jaakovi ja Egiptuse vaarao vahel. Me loeme sellest raamatu Berešit 47. peatükist alates 8. salmist: „Ja vaarao ütles Jaakovile: kui palju on sinu eluaastaid?“ Ja Jaakov ütles vaaraole: „Minu elupäevi on sada kolmkümmend aastat. Vähesed ja õnnetud olid minu elupäevad, ja need ei ole jõudnud minu isade eluaastateni nende eluajal.“

Väga kummalise vastuse annab Jaakov vaarao küsimusele. Vaarao küsis temalt, kui väljenduda tänapäeva keeles: „Kui vana sa oled, Jaakov?“ Ja selle asemel, et öelda: „Ma olen 130 aastat vana, seltsimees vaarao!“, vastab Jaakov talle ulatuslikumalt ja pikemalt ja ütleb: „Väikesed ja õnnetud olid minu elupäevad ja need ei ole jõudnud nende aastateni, mida elasid minu esivanemad.“ Täiesti arusaamatu lause lõpp. Jaakov ju ei ole veel surnud ja ta ei tea veel sugugi, kui kaua ta elab. Kuidas saab siis öelda, et „ma ei ole veel elanud oma isade vanuseni“, „ma ei ela oma isade vanuseni“? Või mida see tähendab? Ja igal juhul, milleks kurta Egiptuse monarhile oma elu muresid? Ühesõnaga, üsna palju küsimusi ainult ühe lühikese salmi kohta. Kuidas seda mõista?

Vaarao näeb enda ees väga vana raugast. Võib-olla nii väga vana raugast, nii vanana näeb Jaakov välja, et tundub, võib-olla, et ta on Avraham, või võib-olla on see koguni adám rišón (esimene Adam)? Kes sa oled, rauk? Kui vana sa oled, et sa näed välja nii vana? Vaat mida küsib võib-olla vaarao Jaakovilt. Ja Jaakov vastab talle: „Minu elupäevi on 130 aastat. Ma olen – 130-aastane. Ja tead, vaarao, ma näeksin välja palju noorem, kui elu ei oleks mind räsinud. Väikesed ja õnnetud olid minu elupäevad. See on mul selline halb elu olnud, sellepärast ma vananesin. Ära küsi, millist puhast mägiõhku ma hingan, millist dieeti ma pidasin, et elada sellise auväärse vanuseni, ja millist kreemi ma näole kasutan, et mul oleks nii vähe kortse. Ei! Ma olen nii vana sellepärast, et elu on mind räsinud, muidu näeksin ma veel noorem välja.“

Ja see ei ole võib-olla lihtsalt Jaakovi ja vaarao kohtumine. See on juudi tsivilisatsiooni kohtumine Egiptuse tsivilisatsiooniga, juudi rahva kohtumine Egiptuse rahvaga, kus Iisrael ütleb: „Sa võid mind tugevasti räsida, sa võid mind tugevasti piinata, et mu elu oleks õnnetu. Ma näen välja nagu vana ja räsitud juut, aga ma olen elus. Mina – olen elus! Ükskõik kui väga sa, võib-olla, ka sooviksid vastupidist.“ Noh, kuigi ärgem rääkigem vaaraost halba, ta lihtsalt küsib. Ja seepärast ütleb Jaakov edasi: „Aga minu esivanemad, Avraham ja Jitshak, elasid veel kauem. Ja mina, Jumala abiga, ei ole veel jõudnud sellesse vanusesse, et mul oleks aeg surra. Minu suguvõsas on üldse ainult pikaealised. Sina, vaarao, tea seda!“ Ja neid sõnu mõistetakse kui Jaakovi head tegu, kui seda, et Jaakov annab vaaraole hea vastuse.

Traditsioonilises midrašite kogumikus Berešit Raba on selle vestluse arutelu, 95. peatükis. Targad ütlevad: „Vaarao hakkas Jaakovile küsimusi esitama. Ta küsis: „Kui vana sa siis oled?“ Ja Jaakov ütles vaaraole: „Minu elupäevi on 130 aastat. Vähesed ja õnnetud olid minu elupäevad.“ Rabi Aba bar Kahana ütles: „Sinu ja minu vahel ei ole ma väärt“, see tähendab „kui sa rääkisid Jumalaga, 32. peatükis, enne kohtumist Esaviga, sa ütlesid: „Nii palju armu oli minu elus. Nii armuline olid Sina minu vastu, et katónti (ma olen väike) kõigi Sinu armutegude ees, ma ei ole väärt kõiki Sinu armutegusid, ma ei ole väärt seda, mida Sina tegid.“ See on siis, kui sa räägid nelja silma all Minuga, Jumalaga. Aga kui sa räägid teistega, siis sa ütled: „Ah, milline kurb, milline kibe elu mul on.“ Ja jälle võib öelda, et need sõnad on öeldud Jaakovi kaitseks. Kui Jaakov räägib Kõigekõrgemaga, ütleb ta: „Ma ei ole väärt kõiki neid armutegusid, mida Sina oled mulle teinud. Sest vaata, ma läksin üksinda üle Jardeni, ainult kepiga. Vaata, mis mul nüüd on.“ Kui ta räägib teistega, ta ei kiitle ega ütle: „Vaadake, kui armuline on ISSAND minu vastu, kui õige ma olen või kui palju armutegusid ma olen ära teeninud“ või „Milline vääritu sulane ma olen, aga kui palju armutegusid on ISSAND mulle teinud.“ Ta ei kiitle nende armutegudega.

Sageli ju juhtub nii: inimene justkui tahab Jumalat ülistada ja tahab kiidelda nende armutegudega, mida Jumal on talle teinud, aga tegelikult kiidab ta iseennast. Ta ütleb: „Vaat, minu endine naine käitus halvasti, ja tema tegi nii, aga vaadake, mida Jumal minu elus teeb, mina olen õige. Mina olen õige, ja vaat, vaadake, kuidas Jumal mulle selle eest tasub!“ Või isegi: „Mina olen vääritu sulane, aga mina olen ISSANDAGA! Ma olen ISSANDAGA, kuidas ma siis saan vääritu olla? Mina olen väärt! Ja seepärast Tema tasub mulle selle eest, aga teie ei ole ISSANDAGA. Teie palvetasite valesti, teie tegite valesti, aga Tema tasub mulle!“ Ja rõhk ei ole sõnal „Tema“, vaid sõnal „mulle“, ja niisugust juhtub väga sageli. Aga mõnikord inimene ei kiitle sellega, kui palju armutegusid ta on – kas usuga, lootusega või palvetega – Kõigekõrgemalt välja palunud, ja nii ei kiitle ta iseendaga. Vaid ütleb: „Jah, minu elus on ka probleeme. Jumala abiga ma püüan, elan kuidagi, püüan, saan üle.“ Nii võib sellest öelda. Ja selgitan veel kord: mina, hoidku Jumal, ei pea silmas, et Jumalat ei tule ülistada, rääkides armutegudest, mida Tema meile teeb. Aga rääkides tuleb ülistada Teda, mitte ennast, sest see on lõks, millesse on väga kerge sattuda.

Võib mõista ka teisiti: „Kui sa oled Minu ees, siis sa tunnistad kõiki armutegusid, aga kui teistega, siis sa oled silmakirjalik ja hakkad hädaldama. Otsusta, Jaakov, kus sa räägid tõtt? Kas Mina olen sinu vastu armuline või on sul õnnetud päevad, päev päeva järel, kogu su elu?“ Ja siis võib neid sõnu tõlgendada Jaakovi hukkamõistuks.

Rangemalt läheneb nende sõnade arutelule rabi Šimon bar Johai, väga autoriteetne rabiin, kes ütleb: „Vähesed ja õnnetud. Sellepärast, et Jaakov nurises, sellepärast, et ta hädaldas, kaebas 33 sõnaga, võeti temalt 33 eluaastat.“ Siin loeb rabi Šimon bar Johai kokku kõik sõnad tõlgendatavas salmis: neid on 33. Ja ta ütleb, et see oli Jaakovi nõrkuse ilming, ja karistuseks selle eest võeti temalt 33 eluaastat. Väga range lähenemine Jaakovi sõnadele.

Millise järelduse saame me endi jaoks sellest loost teha? Võib-olla selle, et me oleme räsitud, aga elus. Et õnnetused, viletsused, hädad, kui me neid oma elus nägime, räsisid meid ja me vananesime enneaegu. Või näime kellelegi vanad, aga me oleme elus ja selles on armu ilming. Arm on selles, et me suutsime need hädad ja õnnetused ületada, ja me ise, meie elu – on tõend sellest, et Jumal on meie vastu armuline. Vähem kurta, võib-olla. Võib-olla püüda näha neid armutegusid ja rääkida neist, mida Kõigekõrgem on meile teinud, mäletada neid armutegusid, mida Kõigekõrgem on meile teinud. Aga kui kurta, kui oma hinge välja valada, siis Tema enda ees, Keda me ülistame armutegude eest, mida Tema on meile teinud.

Sellest loost võib teha palju teisi järeldusi, see annab väga palju mõtlemisainet, ja mul on hea meel, kui see annab mõtlemisainet teile.

Selles vestluses tahaks veel kord naasta „peaaegu“ vaarao, Egiptuse valitseja nimega Tsefanat-Paneah majja, kelle kohta meie (ja võib-olla ainult meie), raamatu Berešit lugejad, teame, et see on Josef. Varahommikul lahkusid vennad tema majast, olid juba peaaegu rahus Egiptusest Kaanani maale teele asunud. Aga võta näpust. Neile jõuab järele Josefi koja ülevaataja ja süüdistab neid selles, et nad tasusid tema isandale külalislahkuse eest musta tänamatusega ja varastasid tema ennustamiskarika. Muidugi ei tea vennad, et karikas on ette Binjamini kotti poetatud. Nad ei ole nõus tunnistama seda, mida nad ei teinud. Edasi, kõik teavad, valitseja otsib kotid läbi, karikas leitakse Binjamini kotist. Kas vennad teavad, et see on sinna poetatud? Võib-olla aimavad, sest seal leiti ju ka raha igaühe kotist. Üldiselt võib arvata mida tahes. On midraš, mis räägib sellest, et vennad sõimasid Binjamini või hakkasid teda isegi peksma, öeldes: „Varas, varganaise poeg! Nagu sinu ema omal ajal varastas terafimid, nii varastasid nüüd ka sina! Kui kaua võib seda halba verd taluda?“ On olemas sellised midrašim, ja neid võib praegu kõrvale jätta, seda ei ole otseselt kirjutatud. Vennad pöörduvad, pea norus, tagasi valitseja majja tema kohtu ette.

Sellest, mis edasi toimub, ja võib-olla, miks see toimub, lugegem alates 44. peatüki 14. salmist.

On arusaadav, miks Toora ütleb siin „Jehuda ja vennad“, aga mitte lihtsalt „ja tulid vennad“, Jehuda kaasa arvatud. Jehuda on juba välja kujunenud vendade liider, hoolimata sellest, et ta ei ole esmasündinu, esmasündinu on Re'uven. Jehuda on siin liider veel ka seepärast, et Jehudale tegi Jaakov ülesandeks juhtida seda delegatsiooni või seda ekspeditsiooni. Josef hakkab nendega rääkima (jälle, meie jaoks on see Josef, nende jaoks – Egiptuse valitseja).

Ja Jehuda, kes ei tea, et karikas on Binjaminile ette poetatud, ütleb:

Sellise lahenduse konfliktist väljapääsuks pakub Jehuda. Ta ütleb: „Olgu nüüd isandal üksteist orja. Üks – varguse eest, noh, ja meie ühtlasi, sest ilmselt on selles ka meie patt.“

Josef ütleb: „Hoidku mind Jumal! Mille eest ma peaksin süütuid inimesi orjastama? Siin on õiglane kohus, siin ei ole kollektiivset karistust, ja ainult see, kes varastas, see ongi orjaks.“ Õiglane? Õiglane!

Ja Jehuda alustab kõnet, kõnet, mis saab meie vestluse keskmeks, kõnet, mille lõpus ta teeb, nagu me teame, ettepaneku: „Mina jään Binjamini asemele.“ Mis siin toimub? Vaadakem Jehuda silmadega, kes ei ole lugenud raamatut Berešit, ei tea, kuidas kõik lõpeb, ei tea, et tema ees on Josef, ja räägib Egiptuse valitsejaga. Jehuda alustab ja lõpetab oma kõne ettepanekuga. Esimene ettepanek, millest valitseja keeldus, oli – üksteist orja. Lõpetab Jehuda ettepanekuga – üks ori. See tähendab, kui varem pakuti Egiptuse valitsejale saada Jehuda ja veel kümme orja, siis viimati pakutakse saada ainult Jehuda. Niisiis, esimene küsimus: miks on viimane ettepanek parem kui esimene? Teine küsimus: milleks peab Jehuda pika kõne, pika ajaloolise ekskursi? Oleks võinud kohe öelda ettepaneku, millega ta lõpetab. Ja kolmas küsimus, ilmselt kõige tähtsam: miks jutustab Jehuda just seda, mida ta jutustab? Aga ta jutustab seda, mida üldse ei olnud. Ja Josef, suuremalt jaolt, teab, et seda ei olnud.

Kui sinu viha süttib, siis võib see kõik lõppeda massilise hukkamisega. See tähendab, sina ju põhimõtteliselt võid meid ka kõiki tappa. Seepärast luba mul rääkida, ära vihasta, ära käsi hukata, käsi sõna lausuda. Ja vaat sõna, mille Jehuda lausub:

Aga Josef seda ei küsinud. Asi oli nii: kui vennad tulid, süüdistas Josef neid selles, et nad on maakuulajad, aga nad jutustasid, et nad on ühe mehe pojad ja neil on veel üks vend, oli veel üks, aga teda ei ole. Josef ei esitanud neile kunagi küsimust: „Kas teil on isa või vend?“ Miks Jehuda sellest räägib, teades, et Josef mäletab, et nii ei olnud? Millal siis tekkis see mõte, et Josef küsis, kas neil on isa või vend? See tekkis, kui vennad valmistusid Egiptusesse minema ja ütlesid Jaakovile: „Ilma Binjaminita ei ole meil sinna asja.“ Jaakov küsis: „Milleks te siis rääkisite sellest, et teil on vend? Milleks te üldse talle seda jutustasite?“ Siin ütleb Jehuda: „See oli valitseja, kes meilt päris“, justkui püüdes õigustada seda, miks nad liiga palju lobisesid. Milleks räägib Jehuda siin sellest Josefile? Jäägem praegu selle küsimusega.

Mitte midagi sellest ei jutustanud nad muidugi Josefile. Nad jutustasid talle lihtsalt sellest, et üks vendadest kadus. Nüüd jutustab Jehuda seda, mida ta tunneb, seda, mis oli nende sõnade taga, mida ta siis Josefile lühidalt ütles. Sest kui me ütleme: „Üks vend suri, aga üks vend jäi“, kujutame me seda venda ette, me teame palju rohkem, kui me ütleme. Siin räägib Jehuda sellest, mida ta tundis siis, kui rääkis. 21. salmis räägib Jehuda jälle seda, mida ei olnud.

Kuidagi nii võib neid sõnu mõista, aga kuidas me neid ka ei tõlgiks, need ei ole need sõnad, mida Josef kunagi vendadele ütles. Ja milleks jutustada sellest Josefile, kes mäletab hästi, kuidas asi oli? Aga siin, nendes sõnades, peitub see, millele Jehuda mõtles. Ta mõtles: „Vaat, me jutustame talle oma vennast. Milleks ta palub venna kohale tuua?“ Seepärast ütleb ta siin: „Me mõistsime nii, et sa tahad teda kutsuda, et teda vaadata. Kui me oleksime arvanud, et sa tahad ta meilt ära võtta või vangi panna või temaga midagi halba teha, me poleks teda toonud. Me tõime ta, sest sa äratasid meis usaldust, sest me nägime, et sa oled armuline inimene. Me arvasime, et sa kutsud teda, et lihtsalt teda vaadata.“ See tähendab, Jehuda ei jutusta Josefile fakte ümber, see ei ole protokoll, see on Jehuda enda hinnang, Jehuda jutustab seda, mida ta tundis.

Seegi on see, mida Jehuda kunagi ei öelnud, aga sarnaseid järeldusi võib nende vestlusest teha.

Seegi ei ole see, mida Josef kunagi ütles. Kuigi muidugi kõigist sündmustest oli võimalik mõista, Jehuda võis mõista, vennad, iga terve mõistusega inimene oleks mõistnud, et ilma Binjaminita on neil parem Egiptusesse mitte tagasi tullagi.

Jälle ei ole see see, mida Josef ütles, aga see on see, mida Jehuda Jaakovile rääkis, sest tema mõistis seda olukorda nii. Siin räägib ärevusse sattunud, tunnetest ülevoolav Jehuda südamest, räägib seda, mida ta tundis. See on see, mida Jehuda tahab Egiptuse valitsejale edasi anda. Ja edasi ütleb Jehuda hirmsa asja:

Kujutage ette, kui hirmus asi. Jaakov ütleb oma poegadele, oma kümnele pojale: „Te teate, et mul on ainult kaks last, ja need ei ole teie.“ Jaakov ei öelnud seda, igatahes me ei loe, et Jaakov oleks seda öelnud, aga see on see, mida Jehuda näeb Jaakovi vastuse taga, et Jaakovit ei tee eriti murelikuks, et kuskil seal on Šimon arreteeritud (kuigi tegelikult rääkis Jaakov Šimonist, aga praegu, Jehuda mälestustes ja läbielamistes, seda ei ole). Kujutage ette, milline on suhtumine teistesse poegadesse selles perekonnas, kui Re'uven ütleb Jaakovile: „Kui ma Binjamini tagasi ei too, võid tappa minu kaks poega.“ See on see, mida Jehuda tunneb. Jehuda elab tundega, et Jaakovil on kümme armastamata last ja kaks armastatut. Ja ta räägib sellest siin: „Ja ütles meie isa: ‚Te teate, et ainult kaks sünnitas mulle minu naine.‘ Raske on elada sellise tundega.

Mida tähendavad need sõnad, mida Jehuda omistab Jaakovile? Väga tihti on tulnud kohata sellist nende inimeste seas, kes elasid üle holokausti, elasid üle Katastroofi ja kaotasid palju oma sugulasi. Kuni oma elu kõige viimaste päevadeni lootsid nad, et need kadunud sugulased on kuskil elus ja kunagi ilmuvad välja. Kui nad ei olnud näinud surnukeha, kui nad ei olnud sõna otseses mõttes näinud oma sugulaste surma, siis nad jätkasid ootamist. Minu vanaisa jäi teadmata kadunuks Kiievi all 7. novembril 1943. aastal. Kuni hiliste seitsmekümnendateni käis mu vanaema väljas ja vaatas teed. Igal õhtul istus ja vaatas teed, kas ei tule sõjast tema mees. Väga palju, väga palju on selliseid olukordi, kus naised tulevad raudteejaama päev päeva järel, et võib-olla kohtuda oma kadunud mehega, oma kadunud pojaga. Me lugesime, et kui Jaakovile toodi Josefi verised riided, keeldus Jaakov end lohutada laskmast. Nii mõistab seda Jehuda. Erinevalt Jaakovist teab Jehuda, et Josef ei ole sugugi päris hukkunud, seepärast Jaakov, kes keeldub end lohutada laskmast, Jaakov, kes ometi ei näinud seda loomade lõhki kistud keha, ja kelle kohta Jehuda teab, et ta ei ole veel oma poega kaotanud, Jehuda silmis ootab ta ikka veel tänini Josefit. Ja sellest hakkab lihtsalt väga hirm. Ja kuidas on Jehudal sellega elada? Jehuda ei tea, et tema ees ei ole Egiptuse valitseja, et tema ees on Josef. Aga Josef kuuleb praegu kogu seda, kui vaadata tema silmadega, veelgi kohutavamat lugu. Jehuda mõistab, et Jaakov kuskil hinge sügavuses ootab ikka veel Josefit, ja tema ei ole valmis, tema süda ei pea vastu, kui Jaakov hakkab samasuguse valuga ootama veel ka Binjamini. Jehuda mõistab, kui palju valu ta on isale toonud, kui väga isa tema pärast kannatab. Jehuda räägib end varjamata, paljude inimeste juuresolekul, pealegi veel tõlgi kaudu, oma tundest selles perekonnas, armastamata poja tundest. Räägib sellest juba ilma valuta ja ütleb: „Vaat nii on läinud, vaat sellised suhted on meil isaga, vaat see on meie perekond.“ See ei ole põrmugi halb, ta armastab isa just sellisena, ja just sellest ta räägib. Siin ei ole hukkamõistu, siin ei ole ei kaebust ega virisemist. Siin on üksainus pidev valu, mure isa pärast, kes ikka veel ootab oma poega. Muidu miks ta ütleb: „Ma ei ole teda sellest ajast peale näinud?“ Siin on väga palju armastust isa vastu, väga palju alandlikkust, väga palju leppimist ja armastatud isa omaksvõtmist.

Jaakov rääkis sellest, et ka Šimonit ei ole, ja Josefit ei ole, aga nüüd juhtub veel Binjaminiga midagi ja „kõik see langeb minu peale“. Jaakov ei rääkinud allilmast, aga jälle mõistab Jehuda, tunnetab ridade vahelt seda, mis toimub.

Jälle ei ole see päris see, mis tegelikult oli, aga see on see, mida tunnetab, mida mõistab Jehuda. Seda Jehuda lauset võib mõista kahte moodi. Esiteks: „Meie oleme süüdi selles, et isa sureb, meie viime tema hallid juuksed allilma, sest mina käendasin. Ja kuna ma käendasin, olen ma süüdi ja minu peal on süü tema surma eest. Ja teiseks: võib mõista, et see „sest“ salmi alguses on sissejuhatus sellele ettepanekule, mille Jehuda edaspidi teeb. Kuna ta käendas, siis olgu nii, nagu Jehuda edasi ütleb:

Millest rääkis Jehuda? Miks ta rääkis seda, mida ei olnud, või ütleme nii, rääkis seda, mis eksisteeris ainult tema arusaamas?

See on õppetund ka meile. Me esitame sageli seda, mida me nägime ja tundsime, ja need ei ole alati faktid. Aga see ei tähenda, et me rääkisime valet, see ei tähenda, et Jehuda siin valetas, nii et suu suitses. Milleks tal valetada inimesele, kes mäletab, kuidas kõik oli? Ta räägib nii, nagu ta mõistis ja nagu ta tundis. Ta ütleb: „Üldiselt me usaldasime sind, me nägime, et sa oled üsna hea inimene, et lisaks sellele, et sa oled valitseja, kes on kõiges vaaraoga võrdne, on sinus halastust, me nägime, et sa oled hea ja õiglane inimene. Ja just sind uskudes, sind usaldades, tõime me sinu juurde selle nooruki, meie venna. Kui me ei oleks sind usaldanud, kui me oleksime pidanud sind kurjaks inimeseks, kellel ei ole mingit halastust, me ei oleks toonud sinu juurde seda noorukit. Ja me nägime, et sa oled hea inimene. Ja kui sa teda õnnistasid, ja kui sa näitasid üles hoolt ja küsisid, kas meie isa on veel elus, nägime me sinu halastuse erinevaid külgi.“ Võimalik, et vennad nägid, kuidas Josef tuleb välja toast, kuhu ta läks nutma, ja tal olid mingid pisarad näol. Josefi tegudes, Egiptuse valitseja tegudes, oli nii palju halastust kui ka õigluse ilmingut.

Ja nüüd, kui see Egiptuse valitseja ütles: „Nii toimida on ebaõiglane. Ainult tema on mulle orjaks“, laotab Jehuda lahti, kirjeldab valitsejale teistsugust pilti. Sellist pilti, nagu tema seda näeb, et valitseja justkui kuulaks ära ka teise poole: „Sa tahad toimida õigluse järgi? Kas sa oled õiglane või tahad paista õiglasena? Vaat sulle lisateave meie pilgust, minu, Jehuda, pilgust õiglusele. Mitte faktidele, ei, nende olemusele.“

Jehuda eesmärk ei ole see, et Josef avaldaks end oma vendadele. Ta ei tea, et see on Josef. Ja tema, nagu räägitakse kuningate kohta, „läks otsima eesleid, aga leidis kuningriigi“. Ta tahtis oma vestlusega saavutada üht tulemust, aga saavutab teise. Aga ta annab edasi kogu valu, kogu selle kibeduse, mis on tema perekonnas, kibeduse, milles on süüdi ka tema ise, nende isa tunded ja selle, kuidas ka nemad end tunnevad. Ja ütleb: „Kogu selles olukorras, kogu selles hädas, otsustasime me tuua sinu juurde oma vennakese, sest me mõistsime, et sa oled halastav, ja nüüd osuta halastust.“

Seepärast ei seisne Jehuda ettepanek Egiptuse valitsejale selles, et: „Sa ei nõustunud võtma üksteist orja, võta mind“, vaid selles, et Jehuda ütleb Egiptuse valitsejale: „Osuta halastust, näita, et sa oled hea inimene.“ Jehuda äratab temas halastuse, õiglustunde, korralikkuse tunde. Väga avameelselt, võib öelda, avameelsuse tipp. Ta avab kogu valu, mis on tema perekonnas, armastamata poja valu, isa valu, kes kaotas poja ja ikka veel teda ootab, loodab teda siiski näha. Jehuda räägib ka kui ainus Jaakovi lastest, kellel samuti surid lapsed. Ja kuna Josef ju ei surnud, ütleb Jehuda: „Ja mõista, mis tähendab tõepoolest kaotada poegi.“ Jehuda on ainus, kellel surid Iisraeli maal pojad. Ja sellest valust peab Jehuda oma kõne, pöördudes Egiptuse valitseja kõige-kõige inimlikemate tunnete poole. Jehuda, tuletan veel kord meelde, ei rääkinud Josefiga, ta rääkis Egiptuse valitsejaga. Ja tema ülesanne oli saavutada seda, mida ta tahab Egiptuse valitsejalt. Mitte Josefilt, tal ei olnud eesmärki, et Josef end avaldaks.

Ja vaat, sellest vaatepunktist võib mõista, esiteks, miks Jehuda peab nii pika kõne. Teiseks, ta ei muuda fakte, ta räägib oma sisemaailmast, ta avab oma sisemise olemuse, oma sisemised läbielamised, kujutage ette, paljude inimeste juuresolekul ja tõlgi kaudu. Kui tugev tegu see on. Ja tema, avades inimlikkust endas, ootab, et Egiptuse valitsejas hakkab vastukõlana helisema inimlik keel ja Egiptuse valitseja tuleb talle vastu ja teeb nii, et tema ise, Jehuda, oleks orjaks Binjamini asemel.

Vaat selline võib olla pisut teise nurga alt vaade Jehuda kõnele Josefi ees.

Koos nädalalõiguga Vajigaš loetakse prohvetlik lõik Jehezkeli raamatust.

Peatugem siin, sest selles kohas tekivad tõlgetes lahknevused.

Paljud vene venekeelsed väljaanded tõlgivad sõna ets kui sau. Tegelikult ei ole sõnal ets sellist tähendust. Sõna sau jaoks on olemas sõna makél ja sõna maté. Ja ei ole väga arusaadav, miks siia ilmus just sau. Võimalik, et analoogia põhjal teiste Piibli süžeedega. Teine tõlkevariant räägib tahvlikesest. Tõepoolest, selline tähendus on sõnal ets olemas – võta endale tahvlike. Tahvlikesed, väikesed ruudukujulised laudkesed, kaeti vahaga ja neid kasutati kirjutamiseks – seal, kus oli vaja lühiajalisi märkmeid, näiteks koolis või mingis arvepidamises ja nii edasi, see tähendab, kasutati vahatatud tahvlikesi, millele kirjutati. Ja võimalik, et jutt käib just sellisest tahvlikesest. Veel üks arusaam, ja minu arvates kõige õigem, on sõna ets sõnasõnaline mõistmine kui puu – võta endale väike puuke.

…ja kirjuta sellele: Jehudale ja Iisraeli poegadele, kes temaga ühinesid. Ja võta üks puu, Ja kirjuta sellele, teisele puule: Josefile, Efrajimi puu Ja kogu Iisraeli koda, mis nendega ühines.

Lõunakuningriiki nimetatakse Jehudaks, sest selle aluse moodustab Jehuda suguharu. Jehuda suguharuga ühinesid Šimoni ja Binjamini suguharud (kuningriigi jagunemise hetkel), ja seepärast on siin pöördumine mitte ainult Jehuda poole, vaid ka Iisraeli poegade poole, kes temaga ühinesid. See tähendab, puu sümboliseerib Lõunakuningriiki, ja see kuningriik koosneb Jehuda, Šimoni ja Binjamini poegadest.

Pange tähele, edasi Kõigekõrgem ei ütle: „Võta teine puu.“ Need kaks puud, kumbki – iseenesest, kumbki – üks. Nad ei ole järjekorra järgi, nad ei ole reas, nad ei võistle siin teineteisega ei hulga ega kvaliteedi poolest.

Miks selline kummaline kiri teisel puul? Meie Esiisa Jaakovi perekonnas oli kaks esmasündinut: esmasündinu Least ja esmasündinu Rahelist. Algselt oli Least esmasündinuks määratud Re'uven. Aga me teame: juhtus see, mis juhtus, ja Re'uven kaotas esmasünniõiguse. Selle kaotasid ka Šimon ja Levi, ja esmasündinuks sai, nii kummaline kui see ka pole, järjekorras neljas – Jehuda. Ja edaspidi on ta esmasündinu valiku järgi. Esmasündinu Rahelist on Josef. Seepärast juhtuski sümboolselt nii, et Lõunakuningriik on Jehuda kuningriik, Põhjakuningriik on Josefi kuningriik. Kuningriik jagunes kaheks Jerovoami aegu. Jerovoam ben Navat, esimene Iisraeli kuningas, Põhjakuningriigi esimene kuningas, pärines Efrajimi suguharust. Seepärast hakati ka Põhjakuningriiki, kõiki neid suguharusid nimetama Efrajimiks. Vaat seepärast on kiri nii raskesti mõistetav. Niisiis, prohvet võttis (kui me võtame sõna ets tähenduses puuke) kaks puukest. Üks neist – Jehuda suguharu ja nendega ühinenute jaoks, lõunakuningriigi jaoks, teine – põhjakuningriigi jaoks.

Sõna ahadím – see on sõna üks mitmuses: nad saavad ühtseks, ühendatud puuks sinu käes.

Siin tuleb teha väga lühike kõrvalepõige ja öelda: see on Jehezkeli juures väga sage prohvetliku kuulutuse põhimõte. Väga sageli käsib Kõigekõrgem prohvetil teha mingeid sümboolseid toiminguid, mõnikord väga kummalisi, selleks et ümberolijad küsiksid temalt: „Mida need toimingud tähendavad?“ Ja siin on just selline juhtum. Kõigekõrgem ütleb prohvetile: „Võta kaks puud, ühenda need, ja need saavad üheks puuks.“ Iisraeli tavainimese seisukohalt on toiming justkui arusaadav. Kahe puu ristamine, ühe puu pookimine teisele – see on tähtis põllumajanduslik protsess. See parandab puude kvaliteeti, see tähendab, kui üht puud pootakse teisele, tuleb tulemus parem kui kaks puud eraldi. See on midagi, mis on mõeldud parandama puu kvaliteeti, midagi, mis on mõeldud parandama saagikust või viljade kvaliteeti, või vastupidavust – põhjusi on erinevaid. Aga igal juhul on see mingi põllumajanduslik kirurgiline operatsioon puu parandamiseks, ja üldiselt kõigile arusaadav operatsioon. Arusaamatu on, kui see toimub nii imeliselt kiiresti kogu rahva silme all.

Siin selgitab Kõigekõrgem võib-olla retroaktiivselt, et vaat kogu see toiming kahe puuga tuleb teha kogu rahva palge ees. See tähendab, see peab välja nägema nii: prohvet tuleb välja kahe puuga, ühele on kirjutatud: Jehudale, teisele on kirjutatud: Josefi jaoks, ja rahvas küsib: „Mis see sul on? Mida sa seekord tahad meile näidata?“ Ja prohvet ütleb: „Ma ühendan need, ja need saavad üheks puuks.“ Kõik see tuleb teha kogu auväärse rahva silme ees.

Pange tähele, kui sageli kordub siin sõna ehad (üks). Puu saab üheks. Kõigekõrgem ütleb: „Ma toon nad nende maale, nad saavad üheks rahvaks, neil on üks kuningas.“ See tähendab, kui varem me lugesime teisi prohveteid, kuulsime teisi prohveteid, kes rääkisid sellest, et Iisrael pöördub tagasi ja hakkab elama Juudea kõrval, ja nende vahel on rahu, sõprus ja üksmeel, nagu headel naabritel, siis siin räägib prohvet suuremast halastusest. Ja tegelikult (meie praegu oma XXI sajandist ei mõista seda eriti), tegelikult ütleb prohvet revolutsioonilise asja: kaks rahvast ühinevad üheks rahvaks ja saavad üheks rahvaks.

Salmi lõpus on justkui võimendus, väga emotsionaalne väljend. Mitte kunagi enam ei jagata neid kaheks kuningriigiks. Ainult Ainus Valitseja, Ainus Jumal saab anda Ühtsuse tõotuse. Ainult Ainus Jumal saab lubada, et mingit jagunemist enam ei tule just seetõttu, et Tema – on Ainuüksi Ainus.

Ma olen juba mitu korda rääkinud sõnast gillúl. Sõna elíl tähendab jumalake või ebajumal; sõna gillúl tähendab sõnnikukuulikesed. Ja Kõigekõrgem nimetab jumalakesi sageli sõnnikujumalateks, selline põlglik, ütleme nii, sõna, sõnamäng. Ja nad ei rüveta end enam oma ebajumalatega ja oma jäledustega.

Kõigekõrgem ütleb: „Pärast seda, kui Ma puhastan nad kõigest, tahavad nad ise olla Minu rahvas, ja siis olen Ma neile Jumalaks. Põhjus on selles, et nad tahavad, et Ma asuksin nende üle valitsema kui Jumal, ja Ma asun nende üle valitsema kui Jumal, pärast seda, kui Ma puhastan nad.

Muidugi ei peeta silmas Davidit ennast, silmas peetakse Mašiahi – Davidi poega. Siin on aeg meenutada sõna Mašiah – võitu, või võidja, või see, kes on võimeline võidmist edasi andma. Tavaliselt võiti kuningat, tema järeltulijad võisid ilma võidmiseta valitseda oma isa võidmisega, samamoodi nagu preestrid. Pärast seda, kui Davidi kuningriik troonil katkes, ootaski rahvas Kuningas Mašiahi, Seda, Kes tuleb mitte ainult taastatud võidmisega, vaid on ka võimeline võidmist teistele edasi andma. Ja see on Davidi võidmine. See tähendab, Kõigekõrgem tõotab siin Kuningat, Võitut Davidi soost, kes hakkab valitsema ühendatud Iisraeli üle. See on väga sügav messiaanlik prohvetikuulutus. See on vastus küsimusele, kes võiab Mašiahi. Mašiah tuleb toimiva võidmisega kuningas Davidilt, sest Tema – on kuningas Davidi Järeltulija. Oma olemuselt Davidi järeltulijana on Tema ka Davidi võidmise kandja.

Seda võib mõista ka kui „ja nad tuuakse tagasi maale, mille Mina andsin Oma sulasele Jaakovile“.

Ja jälle me räägime Kuningas Mašiahist, kelle valitsusel ei ole lõppu, kes on Davidi soost. Ja kuna me ütleme le'olám (igavesti), siis võib siin mõista, et jutt käib muidugi Mašiahi taevasest valitsemisest. Ja mida on siin tähtis mõista? Kui me rääkisime, et ainult Ainus saab tõotada Ühtsust, tuleb siin meenutada, et ainult Igavene saab tõotada igavikku, ainult See, Kes püsib igavesti, saab anda garantii, et miski on igavesti. See on tunnistus sellest, et Iisraeli Jumal – on Ainus Jumal ja Igavene Jumal, ja see hakkab ilmnema Iisraeli rahva seas.

Pange tähele, Kõigekõrgem räägib sellest väga sageli, ja meie püüame ka seda sageli meenutada, ja ei ole liigne meenutada veel kord. Kõigekõrgem ütleb: „Ehitage Mulle Tempel, ehitage Mulle Pühamu, ja Ma elan teie sees. Ma ei ela Templis – Ma elan teie sees. Ja siin ütleb Kõigekõrgem: „Nad elavad Pühal Maal, nad pöörduvad tagasi. Nende üle valitseb Mašiah, Davidi poeg. Igavesti valitseb Mašiah, Davidi poeg. Ja Ma elan nende keskel igavesti.“ See prohvetikuulutus on tõesti sügavalt-sügavalt messiaanlik. Ja kui me vaatame kahte puud, mis on teineteise külge poogitud, ja kui me vaatame Davidi igavest valitsemist, võime me näha, milline messiaanlik sügavus on selles prohvetikuulutuses.

Pange jälle tähele: mitte nendega, vaid nende peal. Nende pühaduse peal, nende soovi peal, et Ma valitseksin. See kõlab kokku ka Jirmejahu 31. peatükiga, kus käsud on kirjutatud südamele, kus rahvas ise seab Kõigekõrgema kuningaks, ja Tema Pühamu viibib, ja Tema valitseb rahvas Mašiahi, Davidi poja kaudu, keda siin nimetatakse lihtsalt Davidiks.

Ja siin on juba vastupidine järjekord. Nagu kaks armunut, kes oma armastusega soojendavad teineteise tundeid, nii ka siin: kõigepealt tahab rahvas Kõigekõrgema lähedust, ja Kõigekõrgem vastab sellele soovile, ja seejärel avab Kõigekõrgem Oma soovi rahva vastu, ja juba rahvas vastab sellele soovile. Selliseid soojasid suhteid, armastuse ja pühaduse suhteid tõotab Kõigekõrgem, kui Kuningas Mašiah, Davidi poeg, ilmub Iisraeli rahva peal.

Rahvad, kes läksid pagendusse, hukkusid. Vähe võib leida näiteid (võib-olla ma ei tunne ajalugu piisavalt), ei ole just palju rahvaid, kes suutsid üle elada pagenduse, suutsid üle elada pika pagenduse. Siin ütleb ISSAND: „Mina pagendasin nad, Mina toon nad tagasi. Mina taastan Davidi kuningriigi, ja mitte lihtsalt Davidi kuningriigi. See ei ole muidugi ülestõusnud David, see on Mašiah, Davidi poeg, keda me juba tunneme, Tema tuleb tagasi ja asub valitsema. Ja neil on üks Kuningas, üks rahvas, üks Jumal, nad on ühtsed Vaimus. Aga see tähendab, et tagasipöördumine ei ole ainult geograafilisest galútist, geograafilisest pagendusest, vaid ka vaimsest pagendusest tuuakse rahvas samuti tagasi. Nad ei rüveta end enam, ei pöördu enam tagasi oma pattude juurde. Ja kõik rahvad saavad teada, et Mina – olen Jumal, sest Mina pühitsen nad, sest Mina pühitsen selle rahva. Selle rahva kaudu kuulutatakse kõigile, et Mina – olen ISSAND, ja et Minu Pühadus viibib neis, et Mina võin elada inimestes selles rahvas. Ja see on tunnistuseks kõigile, et Mina – olen ISSAND!“

Väga tugev, väga rõõmus messiaanlik sõnum on siin prohvet Jehezkelil kahest puust, mis ühenduvad kokku. Siin võib meenutada ka kahte õlipuud ja palju teisi paralleele. Ja sellega me peatume, jättes lugejatele mõtteainet.

Lugege ka: Mikets, Vajehi ja Toora nädalalõigud.