Mišpatim

Jumala abiga hakkame me teiega uurima uut nädalalõiku, nädalalõiku Mišpatim. See algab Šemoti raamatu 21. peatükist. See nädalalõik on ebatavaline. Erinevalt teistest nädalalõikudest, milles me lugesime mingit jutustust, lugu mingitest sündmustest, mis juhtuvad Esiisadega, Isadega või Iisraeli rahvaga, loeme siin sisuliselt kogumikku, nimekirja Jumalikest seadustest. Mõnele võib tunduda, et see nimekiri on korratu, kuid me teeme selle tasapisi selgeks. Kümnesõna on juba antud, kuid kaks tahvlit pole veel sündinud, neile pole veel midagi kirja pandud. See on Jumala ja rahva suhtlemise päris algus ja kõige esimesed seadused (mitte käsud, vaid seadused, on vahe), mida Kõigekõrgem annab Iisraeli rahvale. Hakkame lugema ja tasapisi asja selgeks tegema.

Sõna mišpatím – see on mitmus sõnast mišpát (kohus), tänapäevases mõistes just kohtuprotsess või lause. Lause kui keeleüksus on küsiv, hüüdlik, jutustav, kirjanduslik lause või lõpetatud, sõnastatud mõte. Mida ütleb Kõigekõrgem siin Mošele? Ta ütleb: „Siin on näiteid seadustest, näiteid seadlustest ja otsustest mingite konkreetsete olukordade kohta, mille sa paned Iisraeli rahva ette, mille kaudu sa õpetad neid üldse ära tundma, mis on Jumalik Seadus.“ Kui arvutit püütakse õpetada nägusid ära tundma, mehe- või naisenägusid, näidatakse talle palju-palju nägusid segamini ja märgitakse: vaat see on mehe nägu, vaat see on naise nägu. Järk-järgult kujuneb tal närvivõrk ja arvuti õpib (nii luuakse tehisintellekti) nägusid ära tundma. Ma räägin seda väga lihtsustatult. Täpselt samamoodi töötab ka inimese aju, lapse aju. Meie teiega, igaüks meist, eristab mehe nägu naise näost kogemuse põhjal, selle põhjal, et me oleme näinud palju nägusid. Näiteks nähes mingit õuna, oskame öelda, et see on õun. Või teisest küljest, nähes baklažaani, ei pea me seda kindlasti õunaks. Ja siin ütleb Kõigekõrgem: „Siin on näited, siin on seaduste eeskujud, mille põhjal Iisraeli rahvas õpib neid hiljem rakendama.“ Me vaatame edasi, kuidas see toimib. Ja nii hakkab Kõigekõrgem loetlema oma seadusi, eeskujulikke näidisseadusi.

Hämmastav, et Kõigekõrgem otsustas alustada sellest seadusest. Mitte sõnadega „ühtsus, võrdsus, vendlus“, mitte mingite loosungitega, mitte sõnadega „kui sa keedad borši, vala naabrile; kui tundsid naabri juurest plovi lõhna, haara taldrik ja mine tema juurde“ – ei, vaid sõnadega „kui sa ostad juudist orja“. Juttu tuleb kõige sotsiaalselt kaitsetumast elanikkonnarühmast, orjadest. Mis toimus maailmas? Inimene võis müüa iseennast orjaks või olla edasi müüdud kui ori (me ei räägi orjadest, kes on vangi võetud sõja ajal). Inimene, kes oli sattunud võlgadesse, sattunud raskesse olukorda, sügavasse puudusesse, võis müüa end orjusesse. Ta tuli peremehe juurde, oma võimaliku isanda juurde, ja ütles: „Ma tahan end orjusesse müüa.“ Talle maksti välja mingi summa, ütleme, 600 tuhat rubla (ligikaudne vaste), ja ta läks kogu eluks peremehe käsutusse. Sellest hetkest tegi ta iga tööd, mida peremees soovis, vastutasuks peavarju, toidu ja riiete eest, vastutasuks ülalpidamise eest. Nii oli kogu maailmas, nii osteti orje. Paljud inimesed, kasutades ära puudust, kasutades ära oma naabrite, ligimeste, hõimukaaslaste majanduslikke raskusi, ostsid neid orjadeks ja rikastusid niimoodi teiste puuduse arvel. Kogu maailmas said orjad orjadeks kogu eluks, kuid nad võisid koguda mingit raha ja end välja osta. Me loeme Rooma orjade kohta, et nad ostsid end sageli välja väga suure raha eest. Aga siin – sa võid ta osta, kuid kuue aasta pärast läheb ta vabaks tasuta. Sa võid talle maksta, kuid sa võtad ta ja sõlmid temaga kokkuleppe: „Sina, ori, saad ühekordselt mingi rahasumma, lähed minu piiramatusse käsutusse, kuid ainult kuueks aastaks.“ Tegelikult pole see päris nii. Orja ei tohi kehaliselt karistada, teda tuleb majanduslikult ülal pidada. Kui sul on üks padi kahe peale, siis pead sa selle andma orjale, ja on veel palju-palju seadusi, mis seda määravad. Orja ei tohi sundida sinu jalgu pesema või tegema mingit lugupidamatut tööd; orjal on terve rida õigusi, selle salmiga kõik alles algab. Aga kõige peamine, ta saab sulle orjaks ainult kuueks aastaks. See on eelkõige orja kaitse: inimene, isegi ori, peab teadma, et tema orjusel on lõpp.

Juhtub, et abielus mees müüb orjusesse iseennast, aga naist ta loomulikult ei müü. Suuline Toora ütleb: „Sel juhul peab peremees tagama peavarju, riided ja toidu ka naisele ja tema lastele: kui tal on viis last, siis viiele, kui kuus, siis kuuele. Tal on õigus nõuda neilt mingi töö tegemist, mingi käsitööga tegelemist ja nii edasi, kuid seda juba nagu palgatöölistelt.“ See tähendab, kui peremees ostab abielus pereinimesest orja, siis hangib ta endale terve hulga probleeme: ta peab toitma kogu tema suurt perekonda ja kuue aasta pärast lahkub kogu pere temalt. Rääkimata sellest, et naine, abikaasa, võib ka enne seda lahkuda, kui ta seda heaks arvab, sest teda ta ei ostnud. Ja on veel üks variant:

See on meile mitte väga arusaadav juhtum meie tänapäevase moraali seisukohast. See on juhtum, kui isand ütleb orjale: „Kuni sa oled siin ori, vaat, abiellu selle võõramaa naisega (see pole mingil juhul juuditar, sest juuditari ei tohi sel viisil mehele panna). Kui tahad – saa temaga lapsi (peremees saab sellest kasu: tema orjad paljunevad). Aga kui sinu orjuse kuus aastat lõpevad, siis sa lähed välja, aga nemad jätad siia.“ See on tegelikult uskumatult raske dilemma. Me ütleme siin: „Aga kui ta ütleb: ma armastan oma naist?“ Polegi nii lihtne vabaks minna ja oma naine maha jätta, olgu ta kasvõi võõramaa naine. See tähendab: isegi kui ta tuli üksinda ja peremees naitis ta, läheb ta ikkagi välja üksinda. Ja kuigi me muidugi teame, et traditsioon mõistab hukka inimese, kes sellise seisu korral orjusesse jääb, mõelge siiski, et naise ja laste mahajätmine pole sugugi nii lihtne.

See tähendab: „Mind rahuldab selles olukorras kõik, mind siin toidetakse, joodetakse, riietatakse. Pole kindel, et vabaduses ma nii palju teenin, aga siin on mul veel naine ja lapsed, keda ma armastan (see võib olla täiesti tõsi), ma olen nende külge kiindunud, ma ei taha vabadusse.“ Ja mis siis?

Siin võib mõista sõna elohím kas otseses tähenduses – Jumal, või selle paiga kohtunikud. See tähendab, et see inimene peab Kõigekõrgema ees tunnistama: „Ma mõistan täpselt, mida ma räägin, võtan täpselt vastu kõik oma otsuse tagajärjed.“ Või viiakse ta kohtunike juurde ja ta tunnistab, ja pärast seda toimub see, mis toimub. Sõna lirtsóa tähendab läbi torkama, martséa – see on naaskel, „läbitorkaja“. Sõna le'olám (igaveseks) tähendab antud juhul juubeliaastani. Juubeliaastal lähevad kõik vabaks, seal loobumisi vastu ei võeta.

Kui inimene otsustas jääda, viiakse ta uksepiida juurde ja pannakse talle märk. Märk jääb kõrvale, märk jääb uksepiidale. Kui inimene muutis oma otsust, otsustas põgeneda, saab ta tagasi tuua ja tunnusmärgina näidata: vaat, vaadake, vaat tema pikkus, vaat tema kõrv, vaat auk, vaat augu jäljed uksepiidal. Ja pole vaja mingit isikutunnistust, pole vaja mingit sõrmejälgede ekspertiisi: on olemas jälg kõrvast, mida niimoodi märgistatakse. Paljud kommentaatorid küsivad: „Miks just kõrv?“ ja ütlevad: „See on seesama kõrv, mis juba Siinailt kuulis: te olete Minu lapsed, kuulis: Mina tõin teid välja orjusest, aga inimene tahtis tagasi orjusesse.“ No vaat, palun väga, kõrv, kannata. Kui sinu kuulmisest sünnib selline usk, siis me sind nii ka märgistame. Kuid on ka lihtne arusaam: kõrva on väga mugav tõendina esitada. Kõigil idarahvastel pannakse ka loomadele märgid kõrvadele. Kui Iisraelis juhtub autoõnnetus, milles osaleb kaamel, ilmub kohe välja mingi möödakäiv beduiin, lõikab kaamelil kõrvad ära – ja kaameli omanikku pole enam võimalik leida ega karistada. Siin pole muidugi kaamel, vaid inimene, ja palju tuhandeid aastaid on möödunud, kuid põhimõte on täpselt sama: märgistatakse kõrv.

7. salmis on veel üks meie aegade jaoks hämmastav olukord.

Seda võib mõista mitmeti. Kommentaatoritel on selline arusaam: „Ta ei hakka töötama väljaspool kodu, teda ei tohi saata metsa puid tooma, ei tohi saata kalale, ei tohi saata öösel õlle järele, sest tüdruk on väike“, amá on antud juhul alaealine tüdruk. Alaealine tüdruk müüdi orjusesse, et ta natuke kodus aitaks, kellegi järele vaataks, võib-olla mingi käsitööga tegeleks. Kuid mõte on ju selles, et ta on sisuliselt ette nähtud hiljem abielluma oma peremehega, ja Toora räägib sellest. Võib peast kinni haarata ja öelda: see on ju kohutav, see on seksuaalorjus! See kõlab tõesti kohutavalt, see on tõesti kohutav olukord, kuid siin tuleb mõista, et Toorat ei anta õigete rahvale. Toora on antud, antakse endistele orjadele, veel mitte eriti arenenud kogukonnale, millel on kindlad vaated elule. Ka tänapäeval on nii araablaste kui ka paljude Kesk-Aasia rahvaste juures tüdruku mehele panemine rikkale, et ta parandaks oma asju või perekonna asju, täiesti mõistetav asi. Ja pannakse mehele, see toimub ka Ida-Euroopa riikides, üldse toimub see alati vaestes riikides. Toorat ei anta inglite ühiskonnale, mitte pühade inimeste ühiskonnale, kellel pole selle maailmaga mingit pistmist, vaid antakse ühiskonnale sellisena, nagu see tollal oli. Toora olemus, mõte ja salajane jõud on selles, et ühiskond muutuks. Jumal tänatud, me oleme elanud ajani, mil Iisraeli rahva seas tütreid ei müüda, orje pole, rahvas on kasvanud. Kuid selleks, et ta kasvaks, laskus Toora tema tasemele, ja Kõigekõrgem ei põlanud rahvast sellel tasemel, millel ta tollal eksisteeris.

Niisiis, inimene võis anda oma alaealise tütre orjusesse. Ori (éved) – see on see, kes töötab (ovéd), töötaja. Amá erinevalt sõnast éved on rohkem lapsehoidja, inimese käed, see, kes teeb midagi kätega. Kuid mõte on selles, et tüdruk, sattudes võõrasse majja, peab olema kaitstud tema isiku vastu suunatud kallaletungi eest. Ja teda ei saa enam niisama lihtsalt minema lasta. Ja 8. salmis loeme nii:

See tähendab, tüdruk on suureks kasvanud, ta saab 12-aastaseks või tal ilmuvad naiselikud tunnused: karvad sõrmedel, sõrmede esimesel lülil, mujalt kehalt muidugi tema karvu ei kontrollita. Kui ta on suureks kasvanud ja tal on aeg mehele minna (jah-jah, tollal mindi nii vara mehele, nii 12-, 13- kui ka 14-aastaselt), kuid peremehele ta ei meeldinud, võib ta pöörduda perekonna poole ja öelda: „Proovige teda välja osta, ma teen hinnaalandust, ostke ta välja.“ Kuid kui see ei õnnestu, ei tohi ta teda, oma orjatari, reeta, müües teda võõramaalasele. Hoolimata sellest, et ta on talle orjatariks müüdud, peab ta talle truuks jääma, tal pole õigust teda võõramaalasele müüa.

See tähendab, kui ta otsustab, et see neiu sobib rohkem tema pojale, siis peab ta andma talle kaasavara, ostma talle kleidi ja tegema kõik vajaliku, mis sellises olukorras neiule ette nähtud, kõik, mida oleksid teinud vanemad.

See tähendab, kui peremees tahab võtta endale veel ühe naise, siis peab ta täitma kolm tingimust: še'erá – see sõna tähendab pidulikku lihatoitu, see tähendab, väärikat toitu tema jaoks; kesutá – paljude versioonide järgi on see pidulik riietus tema jaoks; onatá võib mõista kui tema aega, see tähendab, ei lakka talle tähelepanu pööramast. Mõned kommentaatorid räägivad sellest väga lihtsustatud, väga loomulikus mõttes – peab teda suguliselt rahuldama. Teised kommentaatorid ütlevad: „Ei, siin on juttu tähelepanust, sellest, et ta peab talle aega pühendama, peab leidma aega, et teda ära kuulata ja olla temaga, hoolimata sellest, et ta võttis endale teise naise.“ Kolmandad kommentaatorid ütlevad, et aeg on siin tema vaba aeg, see aeg, mille ta kulutab endale, ja see tähendab kosmeetikat, õli (võidmisvahendeid), ehteid ja nii edasi. Sellele on paralleele tekstides, teiste rahvaste seadustes, kus öeldakse, et inimene, kes jätab oma naise maha, peab talle säilitama toidu, peavarju, riided ja õli (õli kosmeetika mõttes). Ka siin öeldakse, et isegi kui inimene otsustas võtta endale teise naise, ei tohi ta esimest kõigest sellest ilma jätta.

Mis on need kolm, seda me päris hästi mõista ei suuda. Võimalik, et see käib vestluse päris alguse kohta: kui ta ei suuda end temast lahti osta, anda teda pojale või võtta naiseks, siis läheb ta välja tasuta, ta on kohustatud teda vabaks laskma. Aga võimalik, et mõeldakse seda, et ta ei nõustu, ei võta endale kohustust teda pidevalt ülal pidada kolme näitaja järgi, millest me rääkisime: toitvalt toita, ilusasti riietada, ehteid kinkida või tähelepanu pöörata. Tuletan meelde, et me räägime siin neiust väga-väga vaesest perekonnast. Suulise Toora järgi pole inimesel õigust müüa oma tütart, anda oma tütart orjusesse, isegi kui tal on ainult tekk; kui tal on kasvõi tekk, ei tohi tütart müüa. Tuleb jääda juba täiesti ilma kõigest, et tütart müüa. Kõigekõrgem räägib sellest, et isegi sellisest perest pärit neidu, sellises olukorras, kaitseb kohus. See tüdruk ja see ori on Kõigekõrgemale nii tähtsad, et esimese vestluse Iisraeli rahvaga alustab ta nende ümber: ei räägi kuninga seadustest, võimude austamise seadustest ja nii edasi, vaid alustab vestlust kõige-kõige lihtsamatest, kõige-kõige madalamatest ühiskonnakihtidest.

Karistus surma eest – surm. Kõigekõrgem ei ole surmanuhtluse vastu, nagu te võiksite arvata, lugedes 20. peatükis käsku lo tirtsáh (ära tapa). Ei, tapjat võib tappa ja, nagu siin ütleb Kõigekõrgem, isegi tuleb tappa. Kuid 13. salmis loeme:

Näiteks inimene pillas kogemata kivi, inimene tulistas, arvates, et tulistab karu, ja tabas teist inimest – kes teab, mis põhjusi veel olla võib. On huvitav midraš sellest, et Iisraeli maal olid teeviitade hulgas ainult viidad pelgulinnadesse, see tähendab, kõik Jumalikud viidad juhatavad päästepaikadesse, paikadesse, kus saab pääseda: Jumal juhatab inimest päästeni. Kui inimene tappis tahtmatult, võib ta pelgulinnades pääseda surmast, sugulastest-kättemaksjatest.

Me loeme Tanahis sarnaseid lugusid: pahatahtlikku tapjat karistatakse, isegi kui ta anub armu, isegi kui ta on tulnud ja haarab altari sarvedest ning ütleb: „Oh ISSAND, päästa ja aita!“ Nii ütleb siin ISSAND.

Kommentaator ütleb: „Kui ta tekitas neile mingi kehavigastuse.“ On sinikas? On, hoidku Jumal, luumurd? Kõik, inimene väärib surma, sõltumata sellest, kas nad surid või mitte, sest on käsk austada isa ja ema. Perekondlikud väärtused on väga tähtsad, seepärast on väga range karistus selle eest, et inimene lööb isa või ema. Isa või ema on seadusest kõrgemal selles mõttes, et inimest lihtsa peksmise eest surmaga ei karistata, isa või ema peksmise eest aga peab ta surma surema. Näiks, et vastupidi, võib öelda: noh, ema ja isa annavad andeks, lööb – järelikult armastab… Ei, mitte vastupidi – kellelegi võib küll tunduda loogiline nii rääkida, kuid see, kes lööb isa või ema, peab surma surema.

Inimene, kes tegeleb usukaaslaste röövimisega selleks, et müüa neid orjusesse, peab surma surema. Me rääkisime sellest üksikasjalikult 20:13 juures, kui käsitlesime käsku lo tignóv (ära varasta).

Mida see tähendab? See on siis, kui inimene ütleb: „Et teil nii läheks! Olgu teiega nii ja naa!“ Või räägib midagi halba, laimab oma isa ja oma ema. See tähendab, nii tugev on austus isa ja ema vastu, et isegi sõnalise needmise eest, mingite kurjade sõnade eest väärib inimene ikkagi surma. Pange tähele, et käsud on paigutatud justkui ebasüstemaatiliselt, selle seaduse võiks panna kohe pärast sõnu isa lööja… Kõigekõrgem paigutab selle teisiti, justkui hüpates teemalt teemale, et me ei jälgiks teemat, vaid häält, võib öelda, Kõigekõrgema üldist käekirja.

See tähendab, ta maksab haigusraha, nii-öelda töötu abiraha, kuid teda ei karistata surmaga ega mingite teiste karistustega. Miks? Sest see juhtus tülis, nii talitas tülist haaratud, tülist vallatud inimene.

Need on Kõigekõrgema esimesed seadused, mida me siin näeme, esimesed seadused, millega me siin tutvume. Ja me jõuame veel selleni, millise järelduse Iisraeli rahvas sellest kõigest teeb. Iga neist seadustest puudutab minu arvates ka meid. Hoolimata sellest, et me muidugi ei müü tütreid orjusesse, puutume me kokku neidudega, kelle kaitse ja eestkoste on pandud meie peale; inimestega, kes on raskes majanduslikus olukorras ja kelle eestkoste on pandud meie peale. Ja me peame ise otsustama, kuidas meil nende inimestega talitada, kui talitada nendega Jumala seaduste järgi.

Läheb pullike, puskab (21:20–22:3)

Niisiis, me ütlesime, et nädalalõik Mišpatim on ebatavaline selle poolest, et see ei sisalda sündmuste kirjeldust. See koosneb erinevatest juriidilistest näidetest, erinevatest kohtuotsustest, mille põhjal iga lugeja võib saada ettekujutuse sellest, kuidas on korraldatud Kõigekõrgema kohtud inimestevahelistes suhetes Jumala rahva olemasolu kõigil tasanditel.

See inimene väärib surma, kui ori ja orjatar surid kohe tema käe all.

Ühes salmis on korraga palju arusaamatut. Esiteks, miks on kirjutatud „elab päeva või kaks“? Kui ta elab päeva, siis on juba selge, et ta elab ka kaks. Milleks kirjutada „või kaks“? „Päev või kaks“ – see tähendab rohkem kui üks päev, tähendab, natuke rohkem kui päev, nagu aasta ja üks päev. Kui ta elab üle ööpäeva, see tähendab, ei sure kohe. Milles siin asi on? Inimene lõi sauaga, aga kui lüüakse sauaga, siis teatakse, et sellega võib kogemata tappa. Sau – see on selline vahend, millega on kerge lüüa, käsi ei valuta, kui lööd sauaga. Nii õpetatakse paljudes idamaiste võitluskunstide koolides kõigepealt kepiga lööma, et inimene ei kardaks lüüa, ei kardaks oma käele valu teha. Kui inimene lööb sauaga – käel pole hirmus, pole valus, ta ei tunne jõu erinevust ja võib tekitada suurema vigastuse. Võib lüüa nii, sellisesse kohta, et inimene kohe ära tappa. Kui ta tappis kohe, siis kuulub ta kohtu alla. Kui see, keda löödi, elas üle ööpäeva, see tähendab, organismile ei tekitatud vigastusi, mis tõid endaga kaasa kohese surma (see on õigusteaduse eripära: kohene surm – see on surm vähem kui ööpäeva jooksul), kui kohest surma pole, siis lööja ei kuulu surmanuhtluse alla. Miks? On kirjutatud: ki haspó – see on tema raha. Huvitav, mida tähendab see on tema raha? Sellel väljendil on kaks arusaama. Esimene arusaam ütleb: „Sest inimene võib lüüa orja selleks, et ära hoida oma majanduslikku kahju. Tal on orja vaja, ja kui ori on laisk, keeldub töötamast, saboteerib midagi, tuleb orja kuidagi juhtida ja seetõttu võib leida mingeid õigustavaid asjaolusid selles, et inimene lõi oma orja.“ Kuigi see pole luba, on see mingi õigustus, kergendav asjaolu. Teine variant: orja tapmine tekitab kahju peremehele endale, see tähendab, inimene ei hakka lööma orja, kes on tema vara. Neil aegadel oli ori peremehe vara. Ja täpselt samamoodi, nagu inimene tänapäeval ei taha meelega oma autot puruks sõita, ei tahtnud ta tol ajal meelega oma orja tappa. Ja sel juhul räägib tapmine sündmuste mingist tahtmatusest. Meie lõik (need kaks salmi) räägib mingitest kergendavatest asjaoludest ja tapmiskavatsuse puudumisest. 22. salmis on meie ees hoopis teine lugu:

Sõna nets tähendab kotkas või kull. Kaks inimest võitlesid, kaklesid, läksid kokku ja tõukasid kakluses tahtmatult juhuslikku möödujat, naist. Nad läksid kaklema, laskusid nii madalale, et tõukasid rasedat naist. Me räägime sellest ajastust, mil naine, kellel juhtus raseduse katkemine, võis verekaotusest surra. Siin juhtus tal raseduse katkemine, kuid ta ise ei hukkunud. Mis juhtus juriidilisest seisukohast? Sel hetkel on laps, kes asub naise kehas, väike loode, – see on nagu tema siseorgan: ta asub ju emakas, on sellega platsenta kaudu ühendatud ja on sisuliselt üks tema organismi organeist kuni sünnihetkeni. Seega, kui naisele on tekitatud tahtmatu kahju – see on nagu kehavigastus naise suhtes. Me ei vaatle praegu, Toora ei vaatle praegu, mis toimub lapse suhtes. Kui seda oleks tehtud tahtlikult, räägiksime loote tapmisest, kuid sündmust, millest on juttu, käsitleb kohtuprotsess kui kehavigastust naise suhtes. Ja kohtu kohustus on sellelt inimeselt raha sisse nõuda. Inimene võib öelda: „Ma ei tahtnudki teda tõugata“ või „Ma ei tõuganud teda nii tugevasti, et tal oleks raseduse katkemine, ja võib-olla on ta üldse naine, kellel juhtub sageli raseduse katkemisi…“ Ei, siin öeldakse, et kohtusüsteem ise peab sekkuma ja sundima inimest maksma seda, mida isa nõuab. Kuidas saab raha nõuda, kuidas saab raseduse katkemist hinnata? Ja siin, nii julmalt kui see ka ei kõla, toimib „inimeste hinnakirja“ põhimõte. Me loeme Tooras palju sellest, et lunaraha hinge eest sõltub vanusest ja tervisest. Näiteks kui palju kallimalt müüdi rase orjatar kui mitterase? Palju sarnaseid näiteid.

Niisiis, mees võib hinnata kahju, mis tekitati, ja seda kahju hüvitatakse rahaliselt. Kui me ütleksime, et see inimene, kes tekitas naisele sellised vigastused, tuleb tappa, maha lasta, vangi panna, tal käsi ja jalg amputeerida, silm välja torgata või veel midagi, ei saaks perekond mingit kahjuhüvitist. Perekond ei saaks midagi ja see ei saaks kergendust, kui too inimene kannaks karistust, ja Toora, võib öelda, taandab kõik rahale, reguleerib kõike arusaadaval viisil.

See kohus, see kohtuprotsess, seda tuleb kindlasti öelda, – on halastus ka kurjategija suhtes. Kurjategijal on võimalus see süü endalt maha pühkida, ühiskonda tagasi pöörduda, sest temagi on Kõigekõrgema looming. Ja meie ei ole huvitatud, nagu ka Kõigekõrgem ei ole huvitatud, patuse hukkumisest. Sellesse võib suhtuda kuidas tahes, aga vaat nii sõnastab Toora selle seaduse.

Ja edasi järgnevad üldised reeglid. Reeglid, mis on, võib öelda, Toora vaidlejate keskkonnas, Toora vastaste keskkonnas saanud kõnekäänuks rahvaste keeltes (paganate juures selle sõna otseses tähenduses).

Selliseid reegleid loetletakse, ja seda võib mõista, paljud nii ka mõistavad, et kui inimene torkas oma ligimesel silma välja, võib ka temal silma välja torgata. Ja nii kuni kaks korda. Pärast kolmandat korda, kui ta torkas kellelgi kolmandal silma välja, ei ole ta enam karistatav. Käsi on ka kaks ja jalgu on ka kaks. Põletusi võib muidugi inimesele tekitada lõputult. Ja ilmselt oleks olnud ka „põletaja“ amet – inimene, kes tasuks põletuste eest, tal oleksid olnud tembelrauad ja ta põletaks nendega. Ja põletada tulnuks täpselt sama palju, kui palju põletusi inimene kannatanule tekitas. See oleks pidanud ilmselt olema juveliirikunst. Täpselt samuti ka „murdja“. Vaat oleks olnud selline meister-timukas, kes murraks tellimuse peale ribisid, reisi, reieluukaela või väikest sõrme. Nii võib seda kõike mõista, ja nii seda sageli mõistetakse. Mis kasu oleks kannatanul sellest protsessist olnud – täiesti arusaamatu. Ometi kaotas kannatanud inimene, kes kaotas silma või jala, ka töövõime, sisuliselt kaotas võimaluse kindlustada endale ja oma perele elatis. Tol ajal polnud invaliidsuspensioni, polnud sotsiaaltoetusi. Esimese Melahimi raamatu 20. peatükis on väljamõeldud lugu orjast, kelle hoolde jäeti, ja seal on täiesti selgelt väljendatud selle sõna táhat mõistmine, mille me tõlkisime eest. See tähendab ka asemel. See tähendab, et ma pean andma inimesele silma silma asemel, mitte oma silma, vaid mingi selle hüvituse. Ja me teame, et juba Teise templi ajal tõlgendati neid salme just nii. Ja me teame samuti, et targad ei pidanud seda midrašiks, targad pidasid seda Toora lihtsaks mõtteks. Selle alust vaadake Melahimi raamatu 20. peatükist: peatüki päris lõpus on lugu sellest, et „sinu hing on tema hinge asemel, sa annad nii hinge hinge eest“, see tähendab, teenid ära, teenid selle inimese asemel, ja sinu rahvas on tema rahva asemel.

Niisiis tuleb mõista, et sõna táhat kasutatakse väga harva, see tähendab olema millegi asemel, andma millegi asemel. See tähendab, silma väärtus silma asemel, käe väärtus käe asemel. Jällegi me ütleme: „Oppaa! Siin taandub kõik rahale.“ Jah, sageli taandub kõik rahale. Ja jälle on see halastus kurjategija vastu ja antud juhul halastus kannatanu vastu, sest kui lihtsalt kurjategijal silm välja torgata, ei saaks kannatanu edasi elada kurjategija väljatorgatud silma arvel. Kohus, juudi arusaamas kohtumõistmisest, – see on alati halastus nii kurjategija suhtes (kes saab vabaneda oma süüst ühiskonna ees, selle ees, kellele ta kahju tegi, sulgeda enda jaoks ringi), kui ka kannatanu suhtes. Muidugi avaldub halastus eri kujul, kuid tuleb meeles pidada, et ka kohus võib olla halastus, ja rahalise kahju hüvitamise reeglid – see on üldreegel kogu kaanoni jaoks, mida nimetatakse Nezekin – kahjuseadused judaismis.

26. salmis loeme selle mõtte arendust. Me rääkisime näiteks eelmine kord, et kui inimene lööb ligimest, tuleb ta surmata. Kuid kui see löök on antud orjale, nagu me lugesime selle peatüki alguses, siis on teatud kergendavad asjaolud ja inimest ei tule surmata. Suhted ligimeste vahel ning peremehe ja orja suhted erinevad üksteisest veidi. See ei tähenda mingil juhul, et orjal pole mingeid õigusi, kuid olles olukorda üldiselt selgitanud, räägib Toora taas ja selgitab orja näitel:

Huvitav, et heebrea keeles on kujunenud väljend „vaevu millestki välja pääseda“, see tähendab „välja minna hamba ja silma eest“, välja minna, nii-öelda, viimsest jõust, millestki end välja rebida. Miks on silm eraldi ja hammas eraldi? Sest silmi on ainult kaks ja silma vigastus on väga tõsine vigastus. Hammas – see on väiksem vigastus. Inimest isegi ei hinnata töötajana hammaste arvu järgi. Peremehele pole erilist vahet, kui palju ta sööb. Hammas erineb siiski kahju taseme poolest, ja siinkohal tasub öelda, et isegi orjale tekitatud väikese kahju pärast on peremees kohustatud ta vabaks laskma. Iga organi hind: sõrme, kõrva, hamba – see on vabadus. Orjal on õigus oma kehale. Kui tema keha kuidagi vigastatakse, siis läheb ta vabaks. Ja me räägime praegu suhetest inimese ja inimese vahel, tahtlikest kuritegudest, tahtmatutest kuritegudest, sellest, kui inimene pidas seda silmas ja see juhtus või juhtus kogemata.

Toora kirjeldab erinevaid olukordi, kuid maailm ei koosne ainult inimestest, maailmas on veel inimeste vara, vara võib samuti kahju tekitada, ja sellest me loeme edasi:

Härjal on omanik, ja omaniku hooletuse tõttu või võib-olla mehe või naise hooletuse tõttu, pole tähtis, kelle süül see juhtus, puskas härg inimest ja inimene suri. Siin pole inimese kurja kavatsust, pole isegi tahtmatut tapmist härja omaniku poolt, võib öelda, et see on loodusnähtus, kuid Toora ütleb, et kividega visatakse härg surnuks, see tähendab, ta tapetakse nii, et teda ei saaks süüa, aga härja omanik on puhas. Ta sai karistuseks selle, et jäi härjast ilma. Härg on üsna kallis vara, see võis olla kõik, mis inimesel on. Seda lugu võib ette kujutada ka teisiti: kui inimene auto rikke tõttu, ootamatu rikke tõttu, tegi avarii, siis kogu kahju hüvitamine toimub kindlustusseltsi arvel, sisuliselt võib öelda, „auto arvel“, kui see on juhuslik rike, mida inimene tõepoolest ei saanud jälgida. Ma lihtsustan väga, võrdlen lihtsalt, et seadused oleksid arusaadavad. Toora ei räägi ainult härgadest, kuid see, mida ta räägib, on üldiselt rakendatav ka koera kohta. Ja kui me ütleme: „Kui lõi kepiga“, siis on arusaadav, et kui lüüa armatuurivarda või nunchakudega, siis on kepi reegel siin samuti rakendatav. Toora toob meile konkreetseid kohtuasju, et me näeksime üldpilti. Täpselt samamoodi on ka härjaga.

Jällegi, kui inimene teab, et tema auto on rikkis, mingi tema tehnika on rikkis, ja ta ei jälginud seda, ei hoolitsenud selle parandamise eest, hoolimata sellest, et teda hoiatati, hoolimata sellest, et see rike oli juba end tunda andnud, siis ta mitte ainult ei kaota oma vara, vaid on ka karistatav. Antud juhul hakkame me justkui rääkima surmanuhtlusest, kuid 30. salmis loeme:

Ja jälle: me ei taha inimese surma, isegi kui ta mõnikord surma väärib, seepärast on talle antud võimalus anda enda eest lunaraha. Kui teda juba hoiatati tema härja pärast, kui teda juba hoiatati, et tema teod võivad viia õnnetuseni, kuid ta ei teinud midagi, et hoolitseda ümbritsevate ohutuse eest. Siin me räägime sellest, kui avariides, mingites õnnetustes on midagi või keegi, kelle tahet me ei saa jälgida, vaid saame jälgida ainult teda ennast, valvata, et ta toimiks, et ta eksisteeriks ohutult.

Tekib veel üks huvitav küsimus: kui puskavat härga visatakse kohe kividega surnuks ja teda ei sööda, siis kust on meil 29. salmis tulnud selline retsidivistist pullike, kes suudab nii eilsest päevast kui ka üleeilsest päevast puskaja olla, ja omanikku lihtsalt hoiatatakse? Aga see on see juhtum, kui härg kedagi puskas või püüdis puskata, kuid raskete tagajärgedeta, või kedagi ähvardas. Või seda härga lihtsalt kahtlustati ega teatud, kas see on kindlasti see härg, ja hoiatati mitut omanikku. On erinevaid variante. No on ju olemas hoiatus selle kohta, et näiteks mingitel autodel on mingi rikkis süsteem, mingite seadmete juures tuleb jälgida midagi erilist, ja meie juhul on umbes selline olukord. Mida teha, kui kõik ei sõltu meist? Me peame sel juhul tegema seda, mis sõltub meist.

 31. Kui ta puskab poega või puskab tütart, tehakse temaga nii, nagu see kohus.

Milleks see meile on kirjutatud? See on meile kirjutatud selleks, et me laiendaksime seda, mida me praegu õppisime, ka lastele. Lapsed, võib öelda, nagu huligaanid, võivad ootamatult tänavale välja hüpata, end rataste alla visata, ei tea, mida nad veel korda saadavad. Võib-olla lehvitasid nad punase revolutsioonilise lipuga selle härja ees, ja härg sai nende peale vihaseks. Jah, ma tean, et härjad ei erista värve, see on lihtsalt metafoor. See tähendab, võib-olla laps vihastas härja… Pole tähtis. Kas poiss, kas tüdruk, kas eakas neeger – pole vahet, see kohus mõistetakse härja omaniku üle, ja ei saa öelda jalakäijale, möödujale või poisile: „Sa oled ise süüdi.“

Antud juhul mõeldakse orja ja orjatari all võõrast, see tähendab orja või orjatari teistest rahvastest, sest „nõukogude orjadele“iVene algtekstis seisab jutumärkides „nõukogude orjadele“. Võimalik, et mõeldud on „omadele orjadele“, see tähendab oma rahvast pärit orjadele; tõlkisime sõna-sõnalt. ei saa olla sellist kohut: neil on sugulased. Aga vaat orjal, kes on võetud muulaste hulgast, võib-olla on ta sõja tagajärjel kuskil vangi võetud, sugulasi pole, tema ülalpidamisel pole kedagi ja peale peremehe pole tal kedagi. 30 šekelit – standardhind keskmise orja eest. Kui äkki selgub, et ta oskab hiina keelt, oskab mängida tšellot või käia köiel, siis tõuseb tema hind, kuid keskmiselt on orja standardhind, arvestamata tema võimeid, – 30 šekelit. Ja 30 šekelit – see on 30 mõõtu hõbedat: orja müügihind ja mitte ainult orja müügihind.

Aga härg visatakse ikkagi kividega surnuks. See tähendab, kui see juhtub orjaga, kes on ainult peremehe vara, siis hüvitatakse peremehele kahju. Vastavalt, kui see on auto, mis sõitis sisse mitte peremehe orjale, vaid tema kärule, mingile tema varale, kui see on vara kahjustamine, siis hüvitatakse vara väärtus. Millest hüvitatakse? No jällegi auto kindlustusest, kui see tänapäeva keelde tõlkida.

33. salmis räägitakse jälle olukordadest, kus surm ei toimu tahtlikult, vaid hooletusest. Niisiis:

See tähendab, vara kahjustamine hooletusest.

34…augu omanik maksab raha (see, kes selle avas), aga hukkunud loom jääb temale.

See tähendab, augu omanik maksab eesli või härja omanikele selle looma täisväärtuse, aga loom ise jääb temale. Kui meie süü läbi sai inimese mingi vara kahjustada, siis me maksame talle täisväärtuse, aga vara ise jääb meile. Kui me kogemata lõhkusime kellegi mobiiltelefoni, peame me maksma selle mobiiltelefoni väärtuse, aga lõhutud telefon ise jääb meile. No muidugi, me ei võta praegu arvesse andmekaitset.

Kaks härga kaklesid. Vaat kaks härga, kes on mõlemad juhitamatud, mõlemal pole mõistust, ei mingeid kavatsusi ega mingeid kartusi. Kõik jagatakse. Järelikult, kui mingi kahju on varale tekitatud pooleks, siis järelikult jagatakse ka kahju pooleks. Kui see kahju on seotud härgadega, koertega või millegagi, mida me ei saa juhtida. Kuid jällegi, nagu me eelmine kord rääkisime:

37. salmis on juba hoopis teine lugu:

Miks selline erinevus? Selle kohta on väga huvitav märkus. Kui inimene varastab härja, ajab ta seda vitsaga ja viib kuhugi. Kõige sagedamini, kui inimene varastab jäära, kannab ta seda enda seljas. Selles on häbi, hirmu element. Inimene kannatab mingeid kannatusi, ta käib selle jääraga, selle lambaga või selle kitsega, see on talle väga ebameeldiv, ta häbeneb, ja selle eest on tal kergendav asjaolu. Härja eest, keda inimene ajab, makstakse viiekordselt, aga lamba eest, keda ta kannab enda seljas, – neljakordselt, sest selles on häbi, mille inimene on juba kannatanud.

Me loeme veel väikese tükikese kahekümne teisest peatükist, mis algab hoopis teise kohtuasjaga, võib öelda, enesekaitse kohtuasjaga:

Öösel kontrollis inimene oma keldrit, avastas keldris kaevatud käigu, avastas, et seal on varas, ehmus temast: varas võib ta tappa, ei tea, mida vargalt oodata. Ja oma elu pärast kartes, enesekaitse eesmärgil, tappis peremees selle varga. Ja ta ei ole karistatav, kuna ta tappis enesekaitse eesmärgil.

See tähendab, kui aga see toimub päevavalges ja me näeme, et see on lihtsalt varas, kes tahab meilt midagi varastada, kuid ei taha meid tappa, ei ohusta meie elu, siis teda ei tohi tappa, temalt võib sisse nõuda kõik varastatu. Me ju teame, et see on kaevatud käik, ja võib-olla ei kadunud mitte ainult see, mis vargal praegu on (see, mis tal kaasas on), vaid kogu varastatu summa, kahju summa võib tema arvele kirjutada. Aga kui tal seda pole, ta pöörab taskud pahupidi ja ütleb: „No jõin maha, jõin selle maha, pidutsesin maha või kulutasin haigele emale“, siis sel juhul müüakse ta orjaks oma varguse eest, ja siin ei ole motiiv tähtis.

See tähendab, kui vargalt leiti jäär või kits või härg (elus, mitte elus – pole tähtis), maksab ta kahekordse hinna kui teolt tabatu. Kui inimene, kes põgenes varastatuga, maksab neli või viis korda suurema summa, me lugesime, siis siin kaevatud käigu juures, kui varas võeti kinni, kui ta jõudis midagi ära tassida, maksab ta kahekordse hinna elusate jääradega, elusate lammastega, elusate kitsedega. Elusate hinna järgi.

Niisiis, me lugesime üsna suure lõigu erinevate kohtuasjadega. Ja selles ei räägita konkreetsetest juhtumitest, Toora ei räägi ainult vargast kaevatud käigu juures, mitte ainult inimesest, kes tappis oma orja, me peame selle taga taastama, püüdma näha üldist skeemi, Kõigekõrgema õigusemõistmise üldisi põhimõtteid.

Me jätkame lugemist 22. peatüki 4. salmist. Kordan seda, mida juba ütlesin: see nädalalõik ei sisalda endas sündmuste kirjeldust, vaid koosneb seaduste loetelust, mis on näited, eeskujud seadusandliku süsteemi ülesehitamiseks, seaduse ülesehitamiseks Jumala rahva ühiskonnas. Ja me loeme seadust seaduse järel, näidet näite järel selleks, et meil kujuneks üldine arusaam, kuidas ja miks see kõik peab olema korraldatud.

Kes on tallajad? See on pisikari, enamasti jäärad, nad tallavad maha kõik, mida nad ära ei söö, tihendavad enda järel pinnase väga tugevalt, seda on raske harida, külvid hukkuvad ja põldudele tekitatakse parandamatut kahju. Sama teevad ka metssead, kuid metssead ei ole loomulikult inimese võimuses. See tähendab, kui ma ajasin oma jäärad (ettevaatamatusest või tahtlikult) võõrale põllule ja rikkusin selle, pean ma hüvitama samaväärse maaga. Kuid ma ei saa inimesele öelda: „Mul on maatükk veidi Salehardist lõuna pool, seal võid sa endale viinamäe teha, ma annan selle sulle kogu südamest hüvituseks.“ Ei, ma pean maksma ja andma oma parima viinamäe või oma parima põllu, isegi kui see põld on kvaliteedilt parem kui see, mida ma kahjustasin. Sest inimene peab maksma oma tähelepanematuse eest.

Teine näide on samuti tähelepanematusest või ettevaatamatusest:

See tähendab, tuleb maksta mingi rahaline ekvivalent (kohtunike hinnangul) nisu või heinakuhja või selle, mis on kahjustatud, turuväärtusest. Siin pole ülemaksu, see pole kahekordne tasu, mitte neljakordne tasu, vaid täieliku ekvivalendi tasu. Tuli on muidugi palju vähem juhitav kui härjad või kui kari, mis tallab põlde, kuid ka sellega on vaja ettevaatlikkust, ettevaatamatuse eest tuleb maksta. Kui ma tegin ettevaatamatult lõket ja naabri põld süttis, ei saa ma naabrile öelda: „No vabanda, see on vääramatu jõud, see ei sõltu minust.“ Minust see sõltub. Umbes sarnane olukord – kui ma ujutasin üle naabri korteri või süütasin kogemata.

See tähendab, olukord, kui keegi, sõites kaugetele maadele, jättis oma vanaisa hõbekannu, hõbelusikate komplekti ja 500 dollarit sularaha kellegi oma sõprade juurde ja palus: „Hoia palun alles, ma tulen tagasi ja võtan ära, sest teele ei saa ma seda endaga kaasa võtta,“ aga kõik see varastati tema majast. Väga ebameeldiv olukord. Kujutan end selle loo iga tegelase asemele: ma jätsin kellegi juurde midagi mulle kallist, mingid asjad, oma vanavanaema hõbedased küünlajalad, ma tulen tagasi, aga mulle öeldakse: „Küünlajalad varastati.“ Teisest küljest kujutan end ka selle inimese asemele, kelle juures neid küünlajalgu hoiti, temalt varastati need ja ta peab end kuidagi õigustama. Justkui tahtis teha head tegu, aga osutus süüdlaseks.

Mida tähendab siin ligimese töö? See tähendab, et ta mitte ainult ei võtnud, ei varastanud seda eset, vaid ka ei kasutanud seda. See tähendab, kui ma jätan kellegi juurde oma küünlajalad või oma höövli, siis on vahe, kas see inimene kasutab neid majapidamises või mitte. Kui ta hakkas kasutama minu höövlit, jättis selle kuhugi ja höövel varastati, siis on siin juba ilmselge hooletus. Inimene ei mõelnud sellele, et täita minu palve täielikult.

Oletame, et ma tulin inimese juurde ja ütlen talle: „Anna mu küünlajalad tagasi.“ Aga tema ütleb: „Alex, anna andeks, sinu küünlajalad varastati, anna andeks, ma ei valvanud hoolega.“ Oletame, et ma ei uskunud sõpra ja ütlen: „Lähme kohtunike juurde, sa vannud,“ ja ta vandus. Siis ilmub tunnistaja ja ütleb: „Ma nägin, kuidas see ‚redis‘, see halb inimene, mattis sinu küünlajalgu enda juures rehe alla.“ Vaat selline olukord on siin. See tähendab, on olemas tunnistaja, on süüdistaja, kohtunikud kuulavad ära, vaatavad. Kui süüdistajal oli õigus, kui see inimene, kes teatas vargusest, tõepoolest süüdi mõistetakse, siis maksab ta kahekordse osa oma ligimesele. Aga kui tunnistaja osutab teisele inimesele, vargale, kes tõepoolest varastas, mitte peremehele, andku Jumal andeks, siis maksab juba see, kes varastas, kahekordse osa. Kuid otsene mõte – kui ikkagi selle maja peremees, kus mu asju hoiti, süüdi mõistetakse, siis sel juhul maksab ta kahekordse osa. Kui aga temalt varastati need majast, kuid tõestatakse, et ta ei võtnud, ei ole sellega seotud, siis on see vääramatu jõu juhtum.

Veel üks näide, mis ei näi millegi poolest eelmisest näitest erinevat:

Jällegi tunnistajat pole, kuid ma ju usaldasin seda inimest, meie vahel oli usaldus; seepärast, kui see juba algas usaldusega, siis lõpetagem ka usaldusega – Jumala vanne on kahe vahel.

Milles on vahe? Miks ühel juhul, kui varastati – noh mis teha, varastati, vabandage, aga teisel juhul, kui varastati – ta maksab. Vahe on siin selles, et esimesel juhul palusin ma inimest: „Mu sõber, hoia mulle palun tasuta, teene korras, hoia mulle mu asja.“ Teisel juhul andsin ma inimesele oma härjakese, oma lambakese, et ta seda karjataks, määrasin talle kuutasu selle eest, et ta oleks karjane, ja ta ei tee mulle teenet, vaid saab minult raha. See on suur vahe. Seepärast, kui temalt varastati, tähendab see, et ta valvas halvasti ega jälginud piisavalt. Aga kui temalt võeti ära ja kisti lõhki ja ta suudab seda tõestada, siis ei pea ta mulle selle eest maksma, ta ei pea mulle seda hüvitama. Miks nii? Ma ei oota, et karjane, kelle ma palkasin, heidab end rinnaga huntide karja peale, kes tulid tema juurde jäära järele. Ja ma ei oota, et ta roniks bandiitide kuulide alla, kes tulid temalt kitsetalle ära võtma. Seepärast, kui ta lihtsalt tähelepanematusest või hooletusest lasi varguse juhtuda – see on üks asi. Kuid kui ta ei pannud elu mängu, kuskil andis röövlitele järele, siis on see hoopis teine asi, ja ta ei ole sel juhul muidugi kohustatud maksma. Ma isegi ise ei roniks alati võõraste kuulide alla lambakese pärast, seda enam ei saa ma nõuda oma palgatud mehelt, et ta seda teeks.

Vaat siin on olukord selline: inimene tahab minult midagi laenata ja ütleb: „Alex, anna mulle muruniiduk (näiteks), ma tahan muru niita.“ See tähendab, tuli minu juurde mu naaber ja ütles: „Naaber, anna.“ Ma andsin talle, ta läks ära, läks muru niitma, üritas kogemata telliskivi niita, ja muruniiduk „vedas kõrvad pea alla“. Järelikult peab see inimene mulle maksma. Kui aga ma ise läksin oma muruniidukiga naabri juurde muru niitma – mitte lihtsalt ei laenanud seda, vaid olin juures, kui mu muruniiduk katki läks, – vaat siis ei ole ta mulle midagi võlgu, ei pea hüvitist maksma. Sellest loeme 14. salmis:

See tähendab, kui mina, Alex, läksin oma muruniidukiga, ei maksta mulle tööriista kahjustamise eest. Kuid kui mind palgati raha eest ja öeldi: „Mine ja niida muru, ja saad selle eest“ – ma isegi ei tea, kui palju ma muru niitmise eest võtan, kuid uskuge, kallilt, – siis just see „kallilt“ tuleb mulle maksta. Nii käib see korralike inimeste ühiskonnas.

Nüüd räägime täiesti erakordsetest juhtumitest.

Mahór (lunaraha pruudi eest), kalõm ehk mõrsjahind – see on mingi summa, mille peigmees maksab oma tulevasele äiale tema tütre eest. Seda sõna esineb Tanahis harva, kuid sellegipoolest on see olemas. Äi võib küsida mis tahes summat, mis tahes hinda, kuid lunaraha jaoks olid siiski mingid, ütleme nii, tavalised turuhinnad. Olukord on kohutav: sisuliselt libastus tüdruk ühe korra, nõustus sellega. Pange tähele, siin ei räägita vägivallast, vaid võrgutamisest, sellest, et inimene veenis tüdrukut mingite magusate kõnedega. Kuid nüüd vastutab ta tema eest, peab maksma isale mahóri (lunaraha) ja temaga abielluma. Ta on kohustatud abielluma, kui just ei juhtu see, millest me loeme 16. salmis:

See tähendab, isa keeldub ja ütleb: „Sa ei ole mulle peigmees, staatuselt sa ei kõlba“, või mõnel muul põhjusel, kuid seesama mahór tuleb talle ikkagi maksta. Mõnede meieni jõudnud andmete järgi oli see tol ajal kuskil umbes 40 šekelit hõbedas. Ajad muutusid, ja oli juhtumeid, et mõned tüdrukud ei nõustunud vähema kui kotitäie kulla eest tegema pühitsemist (kidušin), me loeme seda Talmudist, samanimelisest traktaadist Kidušin, ja siis oli selliste tüdrukute puhul ka mõrsjahind vastavalt suur. Vaat selline on olukord ja selline on selle lahendus.

Jällegi me näeme, et Tanahi lähenemine, järelikult ka Kõigekõrgema lähenemine, seisneb selles, et pärast iga üleastumist (ükskõik kui kibe ja kurb see ka poleks) mitte ajada inimest linnast välja, lihtsalt teda kividega surnuks visates, vaid lahendada probleem kuidagi nii, et inimesed saaksid edasi ühiskonnas eksisteerida, olla ühiskonna täisväärtuslikud liikmed, naasta Jumala rahva juurde.

Kuid kõigiga see nii ei õnnestu, seepärast loeme 17. salmis:

Mida tähendab mehašefá? Kes on ennustajanaine? Sõna tüvi kaf-šin-pe on sama, mis sõnal kišúf (nõidus, maagia). Sisuliselt võib sõna kišúf mõista tänapäeva keeles kui korruptsiooni. Maagid, võlurid ütlesid, et on väga palju jõude, on väga palju töötajaid, ametnikke jumalikus maailmas. Tõepoolest, on palju ingleid ja palju jõude, mille kaudu Jumal tegutseb. Ja selle asemel, et kokku leppida ülal, teha kõike seaduse järgi ja seaduslike hinnakirjade järgi, võib (madalal tasandil) kellelegi anda altkäemaksu, palgata politseiniku, et arreteeritaks süütu, anda altkäemaksu vangivalvurile, et vabastataks süüdlane. See on paralleel vaimse maailmaga. Mehašefá – see on korrumpeerija, kes teab „käike“ vaimses maailmas, omamoodi häkker, see tähendab inimene, kes püüab murda Jumala seadusi, seadusest mööda minnes. On asju, mis on olemas, toimivad, kuid neid on keelatud kasutada. Need lähtuvad algusest peale sellest, et muudetakse Jumala tahet, eitatakse Jumalikku võimu. Kõrgemad jõud ja õigus otsustada antakse neile, kellel ei ole õigust otsustada. Siit tuleb igasugune nõidus, loitsud, sõnumised, kurja silma pealetoomine, kahjutoova nõiduse mahavõtmine ja muu selline. Kõik see võib olla kišúf, kui see ei ole pööratud Kõigekõrgema poole. Iga tegu, mis on pööratud vaimsete jõudude poole Kõigekõrgemast mööda, on maagia, ja selline tegu on keelatud.

Milles on erinevus, ütleme, meditsiinist? Jumal on kuidagi kehtestanud, et kui me võtame sisse teatud aine, siis see mõjutab meie aju nii, et meil möödub peavalu. Tema kehtestas selle ja lubas seda teha. Aju biokeemia – see ei ole jõud, sellel ei ole iseseisvat tahet, me ei anna sellele tahet. Me ei palu: „Peavalu, mine ära!“, ei pöördu peavalu ingli poole. Me mõjutame teatud protsesse ajus, keemiliselt täpselt samuti, nagu me sööme või joome.

Siia kuulub, ütleme, ka massaaž. Me mõjutame lihaseid, lõdvestame neid füüsiliselt ja muu selline. Kui me seejuures pöörduksime jõu jumalate või veel kellegi poole, oleks see ebajumalateenistus ja see oleks kišúf, see oleks maagia. Seepärast ennustajanaine ehk mehašifá – see on see, kes rikub Jumalikke seadusi, kes otsib auke Jumalikus maailmas. Kõige sagedamini on see müüt, enamik neist ei avalda mingit tegelikku mõju, ja kõik see on pettus. Kuid see levitab usku sellesse, et Jumalikke servereid saab kuidagi häkkida, et Jumalikku hoidlasse saab tungida ebaseaduslikul teel.

Veel tasub tähele panna seda, et sõna mehašifá on naissoost. Mõned kommentaatorid ütlevad, et kõige sagedamini tegelesid sellega naised, kuid see ei ole nii. On väga palju traktaate maagiast, sealhulgas ka juudi traktaate maagiast, mille kirjutasid mehed. Maagid vaarao juures olid mehed, maagid Nevuhadnetsari juures olid mehed. Ja üldiselt on raske seda asja naiste kaela veeretada. Sõna mehašifá on antud juhul keele kollektiivvorm, nagu öeldakse: kala läks, kala võtab – ei võta üks kala, vaid võtab palju kala, või lind lendab lõunasse, nii öeldakse ka tänapäeva vene keeles.

See käib nii meeste kui ka naiste kohta. Paljudele tundub see täiesti ebareaalse, fantastilise juhtumina, kuid isegi meie päevil ei ole see nähtus välja surnud, see on levinud (ma ei tea, kas kõigis maades, kuid paljudest juhtumitest olen kuulnud korduvalt). Mõned rahvad, muide, ei häbene sellest isegi avalikult rääkida. Ilmselt oli see ajal, mil Toora anti, veelgi levinum nähtus. Me loeme nii kaanani seadusi kui ka assüüria seadusi, mis seda keelavad. Samal ajal on mitu bareljeefi, mitu joonist, mis seda kujutavad. Ilmselt peeti selle teo eetilisuse üle Idas vaidlusi.

See tähendab, mitte ühelegi Jumalale peale ISSANDA ei tohi ohvrit tuua, see on üsna arusaadav lause. Miks on kirjutatud just ohvrist? Et rõhutada seda, et ohvrite toomine – see on selline, õigupoolest, teiste jumalate kummardamise teenistus, ja selle eest on surmanuhtlus – hérem. Ja see ei ole lihtsalt surmanuhtlus, see on surmanuhtlus, millega kaasneb needus. See inimene on vande alla pandud, temaga on võimatu suhelda, tema on needus kogu ümbruskonnale, juba tema „mittesuremise“ fakt langeb ühiskonnale needusena. See tähendab, sõna hérem ei tähenda lihtsalt surmaotsust või needust, vaid needust, mis langeb kõigile, kes on ümberringi, ja kõigile, kes on lähedal.

Mõned õigusemõistmise moonutused võivad tunduda õigete või ülevatena. Näiteks kui on kohus, mingi kohtuvaidlus omamehe ja võõra vahel, oleks ilusam, inimlikult, „meiepäraselt“ otsustada omamehe kasuks, aga võõrast eirata. Ja Kõigekõrgem ütleb: „Sinu kohus olgu õiglane, ära mõista kohut tema vastu erapoolikult, ära venita tema kohtuasja, ära eira teda, sest sa olid ka ise võõras.“ See tähendab, pea meeles, kuidas see sulle oli. Täpselt samuti ka 21. salmis:

On tähendamissõna halvast kohtunikust, ebaõiglasest kohtunikust, kes venitas kohtuasja lesknaisega. Lesknaine ei too kingitust, lesknaisel ei ole rikkaid sugulasi, kes saaksid kuidagi ametiredelil edutada. Ja temaga tegelemine on tänamatu tööots, mõnikord on tema hagid tühised, tema nõuded on sendiasjad, kuigi tema jaoks olulised. Ja kohtunik tahab tegeleda suuremate, grandioossemate asjadega, mis toovad rohkem kuulsust, viivad kokku huvitavate inimestega. Ja Kõigekõrgem ütleb: „Ära piina, ära suhtu nii lesknaisesse ja vaeslapsesse.“

See tähendab: „Kui sa hakkad teda piinamisega piinama ja ta hakkab Minu poole karjumisega karjuma, siis Ma teda kuulmisega kuulen“. Toimub kasvav võimendus.

24. salmis räägitakse juba muust.

Muidugi räägitakse siin intressidest, kuid mitte ainult intressidest rahalises väljenduses. On selline mõiste nagu avák ribít (intresside tolm). Näiteks kui inimene võlgneb mulle raha (ja ma tean, et mõnda aega ei saa ta mulle võlga tagasi maksta, või ma alles laenasin talle), võin ma kohe hakata teda paluma: „Sõiduta mind sinna ja sinna, aita mul kodus pilti üles riputada, aita mu naisel turult kotte kanda.“ Ma nõuan temalt väikesi teeneid, millest ta oma kohustuse tõttu minu ees ei saa keelduda. See on samuti intress. Kui varem ta ei kõnetanud mind „teie“-vormis, aga nüüd kõnetab või kummardab kohtudes – see on samuti intress, ja ka nii ei tohi teha, rääkimata sellest, et ligimesele vaesele ei tohi anda raha intressi peale.

See tähendab, kui sa võtsid inimeselt võlgade eest pandiks mantli, ära jäta seda ööseks enda juurde, anna see talle tagasi enne ööd, sest see on riie, millega ta end öösel katab, sa ei saa võtta temalt viimast katet. Hommikul võtad jälle ära, ja nii iga kord: ööseks annad välja, hommikul võtad ära, vaat selline pant sul on.

Antud juhul on halastus tema suhtes, mitte sinu suhtes, sest sina ei ole halastav.

Vaat sellega lõpeb meie vestlus, väga palju igasugust on neis kokku pandud mosaiigi elementides, et me õpiksime, sügavamalt mõistaksime Kõigekõrgema õigluse kavatsust.

See lõik on päris väike, ja see sisaldab käske, mis puudutavad Iisraeli rahva puhtust, tema kohtusüsteemi puhtust. Me ei näe siin, praktiliselt ei näe mingeid karistusi nende seaduste rikkumise eest ega trahve nende seaduste rikkumise eest, sest karistus ebapuhtusest taganemise eestiVene algtekstis on sõna-sõnalt „karistus ebapuhtusest taganemise eest“; ilmselt on mõeldud taganemist puhtusest. Tõlkisime sõna-sõnalt. – on ebapuhtus ise. Karistus väärikuse kaotamise eest – väärikuse puudumine. Ja need käsud räägivad sellest, kuidas hoida pühadust, kuidas olla väärikas, Iisraeli rahva hulka kuuluv. Ja me alustame 22. peatüki 27. salmist.

Võib öelda: „Ära nea kohtunikku või Kohtunikku“, väikese või suure algustähega. Loomulikult ei ole juttu mitte igast kohtunikust ega mitte igast juhist, juttu on neist, kes toovad ühiskonda Jumala seaduse.

Kui me lõpetasime eelmist lõiku (22:26), siis rääkisime inimesest, kellelt võlgade eest päeval mantel ära võetakse, ja ta võib nördida ja öelda: „Kuidas nii, mis seadused need sellised on? No hea küll, ma olen võlgu, aga mis nüüd – ma ei saa päeval tänavale minna? Ja milline häbi, see on minu õiguste riive!“ Teine inimene, kes laenas talle raha, võib öelda: „Ma annan talle igal ööl mantli, ja ta võib selle pärast aastaid mulle raha tagasi andmata jätta?“ Mõlemad on nördinud ja sõimavad õigussüsteemi. Ja see käsk, see, mis on kirjutatud 27. salmis, koosneb justkui kahest osast: ära sõima kohtunikke, kes langetavad kohtuotsuseid; ära sõima rahva pealikut, kes vastutab seaduslikkuse järgimise eest sinu maal. See ei ole alati lihtne.

Üks minu hea tuttav töötas Iisraelis elektrifirmas. Ja tal oli selline töö, et ta tuli elektrit välja lülitama, kui inimene ei olnud kaua arvet maksnud. Ja teda tabasid sõna otseses mõttes, võib öelda, iga päev arvukad needused kõigilt neilt, kelle juurde ta tuli. Kuigi, kui järele mõelda, milleks elekter välja lülitati? Selleks, et teised, need, kes maksid, saaksid seda samal hinnal. Ja sageli oleme sunnitud millegi eest maksma, loobuma mingist rahast, mingist varast, mingist vabadusest seaduslikkuse säilitamise nimel, õiguskorra või lihtsalt korra säilitamise nimel maailmas, meid ümbritsevas maailmas. See võib sundida meid valitsust sõimama.

See ei tähenda, et ei tohi kritiseerida ühtegi kohtunikku, kui ta on altkäemaksu võtja, sest me teame, et selline kriitika on olemas, see tuli ka prohvetite kaudu. See ei tähenda, et ei tohi ülemusi sõimata, ja ülemuste paljastamist on Tanahis väga palju. Kuid kui rahvas tõstab käe õigussüsteemi vastu, tõelise, normaalselt toimiva õigussüsteemi vastu, kui rahvas kritiseerib neid, kes kutsuvad teda ja korraldavad tema elu Jumala seaduse järgi, siis tuleb nälg. Me loeme sellest Ruti raamatus: „Ja see oli aeg, mil kohtunike üle kohut mõisteti, ja maal oli nälg.“ Vaat sellest räägib käsk 27. salmis.

Võib öelda nii: „No miks ma peaksin kiirustama andma Talle oma köögivilju, puuvilju ja muid toiduaineid, Ta ei nälgi, auhiilgus olgu Talle, Tal ei ole millestki puudust. Ja mis vahet see Talle teeb? Temal on üks päev nagu tuhat aastat, tuhat aastat nagu üks päev. Mis vahet on Talle, kas ma viin Talle oma esmaviljad, oma esimesed viljad täna või kolme nädala pärast?“ Ja Kõigekõrgem ütleb: „Ei, ära kinni pea. Ära pea kinni seda, mis Mulle kuulub. Ära pea kinni oma tänu väljendamist Mulle.“ Tänulikkus – see on üks kogu meie Kõigekõrgemale allumise, meie Temaga koostöö sammastest, tänulikkus selle eest, mida Kõigekõrgem meile annab. Kõiges, mis meil on, näeme me Tema kätt, ja muu hulgas teruma kaudu, esmaviljade kaudu, annetuste kaudu väljendame me Kõigekõrgemale tänulikkust. Ja asi ei ole selles, et Ta seisab kella ja tühja taldrikuga ja ootab, millal me toome Talle oma kaks melonikest. Ta ootab meilt tänulikkust. Tänulikkus justkui tühjendab meie täis karika, et sinna saaks valada uut õnnistuste veini.

Salmi teine osa – käsk esmasündinute kohta. Me oleme sellest käsust juba rääkinud. Edasi räägib Kõigekõrgem suuremal määral kariloomadest.

seitse päeva on ta oma emaga, aga kaheksandal päeval andke ta Mulle.

See ei tähenda, et just kaheksandal päeval tuleb esmasündinu ära anda. See tähendab, et esmasündinu jõuab pühitsemiseni pärast kaheksandat päeva. Kui me ei saa teda kohe ära anda või me tahame teda veel toita, kosutada, võime me seda teha. Kuid esmasündinu saab juba Kõigekõrgemale pühitsetuks. Ja enne kaheksandat päeva ei tohi teda emast lahutada.

Väga kummaline avaldus. Mis seos on pühaduse ja murtud liha vahel? Pühade – nende, kes on „osaks võetud“, kes kuuluvad Kõigekõrgemale, Kõigekõrgema teenrite – ja liha vahel, mida võib lõpuni süüa huntide, lõvide, tiigrite, hüäänide, šaakalite järel, ja… kes seal veel ringi luusib? Kõigekõrgem ütleb, tänapäeva keeles väljendudes: „Ärge otsige toidujäänuseid prügimägedelt, ärge sööge prügikastidest.“ Miks on siis kirjutatud „andke koerale“? See tähendab, et võib töödelda, võib kasutada mingit liha, mille me leidsime, kuid meie toiduks see olla ei saa.

Juudi traditsioonis on mingite esemete suhtes kahte liiki keelde. Esimene – see on isúr ahilá (toiduks keelatud), kui midagi on toiduks keelatud, kuid seda võib müüa. Teine – see on isúr ana'á (kasutamiseks keelatud), see, mida on keelatud müüa, millest on keelatud saada mingit kasu, isegi ahju sellega kütta ei tohi. Näiteks hamets (hapnenu) on Pesahi ajal keelatud, ja isegi kuiva saia ei saa me põletada, et end soojendada: Pesahi ajal ei tohi mingil moel hametsit kasutada. Ja on palju eri juhtumeid ühest ja teisest liigist. Kui me loeme siin: „andke see koerale“, siis tähendab see, et seda süüa on meile keelatud, kuid seda kasutada võib.

Sellega lõppes 22. peatükk, ja me hakkame lugema 23. peatüki 1. salmist.

Kui sa ei tea, milline info sinuni jõudis, kas vale või tõde, ära hakka seda levitama. Oletame, sulle meeldis, et mingist inimesest arvatakse liiga halvasti või liiga hästi, sa uskusid kohe seda infot ja hakkad seda igale poole levitama. Tänapäeval, kui kuulujuttu saab levitada repostituse abil, repostivad väga paljud inimesed, jagavad teiste postitusi Facebookis, teistes sotsiaalvõrgustikes. Jagavad hulga kontrollimata infot mitmesuguste inimeste kohta, kes neile ei meeldi ja kelle kohta on kerge uskuda, et nad on toime pannud mingi kohutava-kohutava kuriteo.

Juba mitu kuud liigub võrgus näiteks selline info, et Rooma paavst ütles, et Piiblit tuleb muuta, ja keegi ei viitsi kontrollida: mis info see seal on, kusagil seal, Vatikani veebilehel, ja mida Rooma paavst tõesti ütles ja mida ei öelnud.

Niisiis, ära levita valeklatšše. Milline karistus selle eest on? Mitte mingisugune. Karistus selle eest on selline, et sa hakkad elama ühiskonnas, kus inimesed levitavad valeklatšše.

Mida tähendab „anda oma kätt õelale“? Jällegi, kui inimesed tahavad kedagi, keda nad vihkavad, laimu abil valesti süüdistada, kõrvaldada ta võimult, võtta temalt võimalused, peatada mingid tema plaanid, siis kas võib laimata inimest, keda me teisiti ei saa kõrvaldada, aga keda me – no väga ei armasta? Ja vastus: ei, ei tohi. Selliseid liite ei tohi sõlmida. Toetugu sinu kohtusüsteem eranditult tõele.

Mõnikord tahame olla enamusega, õigupoolest tahame peaaegu alati olla enamusega. Ja kui me loeme, et miljard hiinlast ei eksi, ja kui me näeme valimiseelseid sotsiaalseid küsitlusi, siis väga paljud tahavad enamusega ühineda, see on loomulik soov. Aga kui on kellegi massiline hukkamõistmine millegi eest: Solženitsõnit pole lugenud, aga ma mõistan ta hukka, siis sellega on keelatud ühineda. Keelatud on järgneda enamusele kellegi hukkamõistmiseks.

Teisest küljest, kui me tahame kedagi päästa, vabastada teda karistusest, õigeks mõista, ja on selline laine, siis selle lainega võib ühineda. Halastus ülendab end kohtu üle.

Juudi kohtusüsteemis oli korraldatud nii, et esmalt rääkisid kohtunikud või kohtuprotsessi osalised, kes istuvad kohtunikust võimalikult kaugel. See tähendab, kohtuprotsessi osalistest kõige väiksemad hakkavad rääkima, siis pisut vanemad, pisut vanemad, pisut vanemad, kuni asi jõuab kohtunikuni. Milleks seda tehakse? Et ei oleks, nii-öelda, selliseid yes-men'e, lihtsalt „jah-ütlejaid“. Kas te teate, kuidas rahvakaasistujaid nõukogude kohtus kutsuti? Neid kutsuti „noogutajateks“, sest nad ainult noogutasid, ja see oli kogu nende funktsioon. Niisiis, ära ole kohtus „noogutaja“, ära allu enamusele. Kui sinust sai kohtuliku arutamise osaline, sai kohtuprotsessi osaline, siis süvene, püüa asjast aru saada, avaldada oma arvamust, ära vaata teiste inimeste, teiste protsessi osaliste arvamusi.

Oletame, et vaene inimene käib kohut rikkaga. Ja võib-olla ei ole vaene inimene üldse õiges, aga kui kahju meil temast on! No mis siis, kas rikkal jääb vähemaks, mis on talle 250 šekelit? Aga vaese inimese jaoks on see terve varandus. Ja me võime ekslikult kallutada kohut vaese poole, sest vaene on meile sümpaatsem. Me võime kallutada kohut ka rikka poole, sest rikas – see on väljavaade saada altkäemaksu, kuid ka vastupidine on samuti väga halb. Olgu sinu kohus kohus, vaata seda, mida inimesed tegid, mõista neile kohut nende tegude järgi. Mitte selle järgi, kes rohkem nutab, mitte selle järgi, kes on vaesem, vaid selle järgi, kellel on õigus ja kelle poolel on seadus.

Edasi tuleb juttu ühe rahva esindajatest, rahvuskaaslastest, naabritest, kelle vahel toimub kohtuprotsess.

Kui sinu vaenlane kaotas midagi, kandis mingit kahju, siis see ei tähenda, et tema suhtes ei tule käituda vastavalt üldtunnustatud seadusele, üldtunnustatud reeglite järgi. Kui on ette nähtud kadunud asi tagastada, kui on ette nähtud aidata inimest, kes on hätta sattunud, siis seda tuleb teha sõltumata sellest, millised keerulised kohtusuhted sind ja seda inimest sidusid. Kohus on eraldi, aga kuulumine Jumala rahva hulka seisab täiesti eraldi.

See tähendab, hoolimata sellest, et sinu kõrval on sinu vihamees, pead sa teda aitama täpselt samuti, nagu sa aitaksid lihtsalt oma kaaskodanikku. Kohtuasjad, kõik arveteõiendamised, kogu vihkamine jäta kohtumaja jaoks. Hoolimata kohtuprotsessidest teie vahel jääte te vendadeks, seepärast käituge nagu vennad. See on üks rahva puhtuse ja pühaduse tagatisi.

Jumala abiga jätkame teiega nädalalõigu Mišpatim uurimist. Kuna meil ei ole selles lõigus süžeed, ei ole mingit sündmuste järjestust, ei teki vajadust pöörduda tagasi eelmiste vestluste sisu juurde, ja me hakkame lugema 23. peatüki 6. salmist, milles Kõigekõrgem pöördub Iisraeli rahva kohtunike poole ja annab neile vaat sellise korralduse.

Me juba mainisime seadust selle kohta, et ei tohi kallutada otsust vaese kasuks haletsusest (23:3). See tähendab, kui me teame, et vaene ei ole oma kohtus õiges, aga tema kannatab, rikkale aga, näib, mis kahju talle sellest on? Aga vaesest on kahju, ja me tahame haletsusest kohut moonutada. Toora keelab seda teha. Millest räägib meie praegune käsk? Käsk räägib sellest, et me võime mõelda: „See vaeseke, kerjus, muidugi on see tema, kes kella varastas, muidugi ei saanud ta oma naabrile 100 dollarit laenata – kust tal tulevad 100 dollarit?“ Ja vaadates vaest, tema vaesust, tema viletsat olukorda, me juba kuidagi otsustame, kellel on õigus, kes on süüdi. Ja Toora ütleb: „Ära tee nii, ära mõista inimese üle kohut erapoolikult, isegi kui see on vaene, isegi kui see on kerjus. Sa ei tea kõiki asjaolusid, uuri põhjalikult vaese asja samamoodi, nagu sa uurid kõiki teisi asju.“ Ja täpselt samuti tuleb suhtuda asjasse, kui kohut käivad kaks vaest ja sa võid öelda: „Minu tunni töö kohtus maksab rohkem kui nende tüli põhjus, veel seda mul vaja, mul pole aega selgitada, kes kellelt taignarulli varastas.“ Ei, selgita välja, sest sa ei tööta raha eest, sa oled Kõigekõrgema teenija, süvene vaeste asjadesse.

Loomulikult räägitakse siin kohtust. Aga missugustest juhtumitest täpselt? Näiteks arutatakse meil mingi inimese asja, keda kahtlustatakse varguses. Ja on kahtlus, et ta on kurjategija, et mingites teistes asjades on ta süüdi, ja me võime öelda: „Aga seal me ei saa teda trellide taha panna, seal meil pole tõendeid, aga siin me võime kutsuda valetunnistajad ja süüdistada teda.“ Toora ütleb: „Hoidu valesõnadest, hoia eemale valest“, isegi kui sa ei saa teda süüdi mõista ja sulle tundub, et see on suur möödalaskmine lasta lahti inimene, keda võiks lavastatud paragrahvi alusel süüdi mõista, kui ta juba kord oma peamise patu pealt vahele ei jää. Kõigekõrgem ütleb: „Ära valeta kohtus, Mina tegelen igaühega, kes on ülekohtune, ega mõista kurjategijat õigeks.“ On väga palju arutlusi teemal, kas üldse tohib valetada. Ja asi jõuab selleni, et inimesed ütlevad: „Kui inimene peidab juudi perekonda, ja tulid sakslased ja küsivad: Juute on? – No vabanda, vend, valetada ma ei saa, seepärast ütlen, et on. Ja, anna andeks, ei oleks kristlik valetada.“ Juudi traditsioon ütleb: mitte ainult et mõnikord tohib valetada, vaid mõnikord tuleb valetada. Näiteks kui me tuleme pulma ja osaleme pruudi ülistamises. Ja me ei tohi talle öelda: „No, jalad on kõverad, see-eest silmad on sinised“, tõeselt ja tabavalt. Või nii: „Ja jalad on kõverad, ja silmad on kõõrdis – no vabanda, ütlen sulle puhast tõtt otse näkku.“ Ei, tuleb pruuti ülistada, sest me lähtume sellest, et ta on oma peigmehe silmis ilus. Vaat teine juhtum. Me kohtame inimest, ja ta ütleb: „Vaata, millise suurepärase T-särgi ma ostsin väljamüügilt, 5 tükki 100 eest.“ Ja meie talle vastuseks: „Oled sa alles tohman, siin nurga taga müüakse neid T-särke 6 tükki 100 eest, küll sa jäid alla.“ Ei, kui inimesel on ostust rõõmu, ei ole vaja talle öelda, et ta ostis midagi mitte väga head. Või naine küsib: „Eks ole tõsi, et ma näen täna inetu välja, ma olen hirmsasti paksuks läinud ja olen üleni paistes?“ – mõelge, kas tõesti tasub talle tõtt öelda? Mõnikord on see ohtlik perekonna rahule.

Isegi kui me teame, et meile antakse altkäemaksu selleks, et me mõistaksime õigeks süütu, et sünniks õiglus, ikkagi ei tohi altkäemaksu võtta. See on väga range keeld, sest ainuüksi altkäemaksu saamise fakt, ainuüksi nii-öelda korruptsiooni olemasolu fakt kohtusüsteemis moonutab juba kohtusüsteemi. On lugu rabi Jišmaelist, see oli tanaim'ide ajastu kolmanda põlvkonna rabi, kes istus kohtus. Tal oli töötaja, inimene, kes rentis temalt mingi maatüki ja tasuks tõi igal reedel selle maa vilju. Vaat, kord tuli inimene neljapäeval ja tõi rabi Jišmaelile vilju. Rabi Jišmael ütles: „Miks sa tõid neljapäeval, mitte reedel?“ Inimene ütles: „Lihtsalt mul on täna kohus, ma tulen sinu juurde kohtusse, ja ma mõtlesin, et ühtlasi toon ma sulle ka korvitäie sinu enda puuvilju.“ Siin ei võta rabi Jišmael isegi mingit altkäemaksu: talle toodi tema enda puuviljad – päev varem, päev hiljem, tähtsust ei ole. Rabi Jišmael ütles: „Ma arvan, et ma ei saa sinu üle kohut mõista, ma panen sind teiste kohtunike ette.“ Ja ta jutustab, et ta käis ja kuulas, kuidas seal siis protsess lahenes, sest isegi see puuviljakorv tegi ta erapoolikuks. See räägib sellest, et altkäemaksud kohtusüsteemis on ohtlikud, nad moonutavad kogu kohtusüsteemi. Niipea kui need ilmuvad, kaob ühiskonnast üldse tõde. Sotsiaalne seadus, ühiskondlikud seadused seisavad kohtunike äraostmatusel.

Mis te arvate, milline käsk kordub Tooras kõige rohkem? See ei ole käsk hingamispäeva kohta, need ei ole käsud ära tapa, ära varasta: see on käsk ära ahista gérit. Rohkem kui kümme korda kordab Toora meile eri variatsioonides seda käsku, viidates sellele, et me tunneme géri hinge, me olime Egiptuses, me mäletame, mis oli Egiptuses, me mäletame, mis tunne on olla võõras. Mine tea, kunagi elasid minu esivanemad Ungaris, Poolas, Hispaanias, ja ma mäletan, kuidas seal elati, ma mäletan, kuidas elatakse Reini kaldal ja mille järele lõhnab Budapesti hommikune õhk, kuigi vaevalt et ma seda tegelikkuses mäletan. Aga kuna igal aastal, igal päeval, igal tunnil, igas põlvkonnas me väljume Egiptusest, tunneme me seda survet, seda soovi murda välja harjumuspärase raamidest. See on tunne, mida me peame hoidma; ja nagu kompass, nagu selle tunnistus ei tohi me võõrast ahistada.

Selle kohta, kes see võõras on, on erinevaid arvamusi. Kas see on see, kes sai proselüüdiks, kes ühines juudi rahvaga, või see, kes asus elama meie naabrusse? Iisraelis elab palju erinevaid rahvusi. On tšerkessi kogukond, mustlaste kogukond, armeenia kogukond ja palju erinevaid teisi kogukondi, mitte juudi omi. Kuidas nendesse suhtuda, kuidas tuli nendesse suhtuda Templi aegadel? Ja igal juhul ütleb Toora kõigi võõraste kohta: „Ära ahista, ära moonuta kohut võõra suhtes, ära mõista kohut võõra vastu, sest sa pead mäletama võõra hinge. Ära unusta võõrast iseendas, mitte ainult iseennast, kes väljub Egiptusest, vaid ära unusta ka võõrast.“

Täna on Iisraelis, taastatud Iisraelis, palju majapidamisi, mis seda käsku täidavad. Ben-Gurioni lennujaama lähedal on suur mandariiniistandus. Seitsmendal aastal seisab see täis mandariine, sest puud kannavad vilja, aga keegi ei korja neid. Igaüks võib tulla, vaene inimene võib peatuda, sisse astuda ja vilju võtta. Mõned kibutsid põhjas korraldavad busse, et inimesed sõidaksid ja korjaksid nendes kibutsides kirsse, sest ise ei tohi müügiks korjata, maa peab puhkama. Muidugi ei tee seda kõik kibutsid, kõik majapidamised. Seepärast võib diasporaas, välismaal, väljaspool Iisraeli näha seitsmendal aastal hämmastavat stseeni, kui juut küsib: „Kas see on Iisraeli seller?“ Talle vastatakse: „Jah, Iisraeli oma.“ Ja ta ütleb: „Siis ma seda ei osta.“ Sest inimesed kardavad, et keegi seal Iisraelis ei pea seitsmendat aastat ja tema vilju ei tohi osta. Need, kes peavad, kirjutavad: „Meie peame šmitat (seitsmendat aastat)“, ja siis muidugi neil lihtsalt ei ole sel aastal vilju. Üldiselt on sellega seotud palju-palju ilusaid lugusid, ja ma võin öelda, et majapidamised, mis peatavad oma töö terveks aastaks, ei teata sellega seotud kahjumitest, ja neil läheb normaalselt.

Võiks öelda, et kui meil on juba kogu seitsmes aasta hingamispäev, siis sel aastal me eriti hingamispäeva ei pea, see on niigi hingamispäev, milleks selles veel hingamispäeva pidada. Kui me tegeleme mingite ehitus-, remonditöödega, kuskil lappame kasvuhooneid, kuskil lappame keldreid, siis me töötame vaheajata, löögitöö korras, sest esiteks, ainult aasta, teiseks, niigi on hingamispäev, niigi on kõik ümberringi laisklejad. Ei, ütleb Toora, see ei vabasta sind, hingamispäev ei vabasta hingamispäevast, ja isegi kui sul on seitsmes aasta, on hingamispäev sinu jaoks aktuaalne.

Kummaline palve, eks? Millest siin räägitakse? Kõigekõrgem ütleb: „Vaat need on Minu seadused, kui keegi tuleb teie juurde ja ütleb: ma ei tea, kuidas teil, aga näiteks Taanis… aga näiteks Norras… aga näiteks Ühendriikides… aga liberaalses kogukonnas… aga kogu progressiivne inimkond… aga meil Põhja-Koreas… – ärge kuulake kedagi. Vaat need on Minu seadused, neid pidage, ärge isegi mõelge pidada mingite teiste jumalate seadusi. Miks? Sest Mina näitasin teile, kes Mina olen, mida Mina teie heaks tegin, milles seisneb Minu ja teie vahelise lepingu olemus. Seepärast, kui keegi meelitab teid teise seadusandlusse, ei ole vaja, ärge isegi mõelge sellele, ärge isegi nende jumalate nime vaadelge.“

Sõna régel tõlgitakse sõna-sõnalt kui jalg, aga siin on šalóš regalim – see on kolm lööki, kolm astumist, kolm korda. Jutt on pühadest, nagu me mõistame lähimatest salmidest, mil tuleb tulla Jumala palge ette. Me sõlmisime Jumalaga kokkuleppe, Jumal andis meile palju seadusi, mida me võime arendada, rakendada, mille alusel me peame Temale lähenema, kasvama pühaduses. Kolm korda aastas on kontrollkohtumine, on paraad, mille järgi me vaatame: „Ah, vaat ta on, Jumal, tunneme ära? Tunneme ära. Vaat ta on, Alex, tunneme ära? Tunneme ära.“ Lugegem, mida Kõigekõrgem ütleb.

See tähendab, kui te tulete Kõigekõrgema juurde, siis tooge ohver, tooge tänuohver. Pesahil, nagu ka teisel kahel pühal aastas, kui Iisraeli rahvas pidi Kõigekõrgema palge eest läbi minema, avati Templi väravad (kui Tempel oli), ja otse oli kõik avatud kuni Kõige Pühamani. Kogu rahvas võis mööda minna ja kaugelt piiluda Kõige Pühamasse, vaadata jumalikku kohalolekut, lepingulaegast, altarit, kivi – kõike, mis seal sel hetkel oli. Jumalik kohalolek vaatas Kõige Pühamast juutide uudishimulikke, imestunud, rõõmsaid ja mitte väga rõõmsaid nägusid, kes tema eest mööda läksid, ja nii kohtusime me kolm korda aastas Kõigekõrgemaga. Ja Kõigekõrgem ütleb: „Ärge tulge Minu juurde tühjade kätega.“

Pange tähele fraasi betsét hašaná (aasta lõpus). On selline vaidlus: miks, nagu öeldakse, juudid moonutasid kalendrit, ja Roš haŠana (uusaasta) on meil seitsmenda kuu alguses, mitte esimesel kuul, nagu peab? Ja seltsimehed tähistavad piibellikku uusaastat lahus juudi uusaastast, eraldades juudi oma piibellikust. On betsét hašaná (aasta lõpp), on püha Sukkot (saagikoristuspüha), aasta lõpetamine. Aasta lõpetamine ja aasta algus kattuvad natuke teineteisega, seepärast just seitsmendal kuul aasta nii lõpeb kui ka algab.

Kolm korda aastas on meil kohtumine, me võrdleme oma sisemise pühaduse kella Kõigekõrgemaga. Kõigekõrgem kontrollib oma rahvast nagu kuningas paraadil, kelle eest marsib läbi sõjavägi. Kõik need seadused on meile antud, et me hoiaksime teatud seisundit, ja me peame seda nendel pühadel ette näitama. Eraldi ja väga sügav teema – ISSANDA pühad.

See tähendab, lihtsas arusaamises: Pesahil vii kõigepealt kogu haméts majast välja ja alles seejärel too ohver. Miks nii, millest siin juttu on? Me võime öelda: olgu, ühiskonnas on kord, ma võin solvata naabrit Haimi, ma võin kogemata ära põletada naabri Vitja põllu, aga kuidas ma saan solvata Jumalat? Väga tihti kuuled inimestelt: „No mis vahet on Temale? Mis vahet on Jumalal, mida ma söön, või mis vahet on Temale, kas ma toon ohvri hapendatu peale või toon hapukoorega? Peaasi, et kogu südamest.“ Kõigekõrgem ütleb: „Mulle toodavates ohvrites peab olema kord.“ See tähendab, lihtsalt pidage meeles, teadke, et on olemas templikord, seda tuleb hoida.

Keelatud rasva kohta tahan ma öelda järgmist. Kui inimesed loevad Tooras rasva keelust, ütlevad nad: „No kõik, rasvast ei tohi süüa, Toora keelab.“ Toora keelab rasva, mis on siseelundite ümber, neerurasva, mis isasel härjal või jääral ühendab neerusid ja munandeid, emasel aga ühendab neerusid ja suguelundeid. See on tohutu rasvatükk, mis tuleb ära lõigata, seda ei tohi süüa. Rasva, mis on ribidel, rasva, mis on lamba- või veiseliha pehmes osas, võib süüa, see rasv toodi põletusohvriks. Neerurasv tõsteti altarile, ja kui see jäi altari juurde, tuli see enne hommikut ära põletada. Praegu ei ole mõtet laskuda üksikasjadesse, need on antud juhul rohkem preestrite jaoks. Siin tuleb lihtsalt mõista, et Kõigekõrgem ütleb: „Ka Minu templis on seadused, ja suhetes Minuga ei tohi kõiges improviseerida, see ei ole alati hea.“

Vaat veel üks salm, mis on paljudele komistuskiviks. Mida see siis lihtsas tähenduses tähendab? No, lihtsas tähenduses võibki nii öelda: „Ära keeda kitsetalle tema ema piimas.“ See tähendab, ei ole vaja valada piima potti, panna sinna kitseliha ja seda keeta; see on see, mis on keelatud. Teised kommentaatorid ütlevad: „Jah, see on see, mis on keelatud, see on seotud sellega, et paganatel olid sellised ohvrid, kui toodi ohvriks kitsetall piimas.“ Ja siin on juttu mitte ainult (ehkki ka sellest) kitsetalle keetmisest tema ema piimas, vaid üldse kõigist paganlikest ohvrivormidest. Juudi klassikaline traditsioon ütleb tänapäeval, et keelatud on keeta koos piima- ja lihatoitu, süüa koos piima- ja lihatoitu, et pärast lihatoitu ei tohi kohe süüa piimatoitu, vaid alles kuue tunni pärast, et tuleb lahus hoida nõusid, ja on olemas veel mõned teised eraldamised. See on juba tänapäevane halaha. Ja võib vaielda selle üle, kas see on pšat, lihtne tähendus.

Veel ühte pšati mõistmise, lihtsa tähenduse mõistmise varianti võib põhjendada sõna levašél (keetma) teistsuguse mõistmisega. See sõna ei tähenda ainult keetma, vaid ka küpsuseni viima, valmimiseni viima. See tähendab, võib kaua-kaua pidada kitsetalle tema ema piimal, sundida teda piima imema, ja siis on tema liha pehmem ja õrnem, seda on rohkem, ja nii saame me delikatessi, sarnaselt sellele, kuidas hanede erilise söötmisviisiga tehakse nende maks suuremaks. See tähendab, see on mingi sekkumine loodusesse, looma anatoomia muutmisesse, teatud piinamine looma suhtes selleks, et tema liha maitse oleks parem. See on samuti pšati mõistmine, ja kõige tõenäolisemalt on see mõistmine kõige õigem.

Mis siis saab liha- ja piimatoidu lahushoidmise seadusest? Siin ütleksin ma nii: tuleb mõista, et iga inimene, kes on sündinud ühiskonda, sulandub selle seadustesse, ja tänapäeval on Jumala rahva jaoks üldiselt omaks võetud Kõigekõrgema pärast lahus hoida piima- ja lihatoitu. See on saanud osaks Kõigekõrgema teenimisest, ja kes me üldse oleme, et sellest loobuda? On kaks põhjust seda mitte pidada. Esimene – see on armastus millegi liha-piimase vastu, olgu need juustuburgerid või pelmeenid hapukoorega (kes mida armastab), ja kiusatus on suur, ma olen teiega nõus. Teine – see on soov olla püham ja öelda, et nii toimin ma jumalikult, mitte juudi traditsiooni järgi. Kuid selline hoiak (süüa juustuburgereid või pelmeene piimaga, et vastandada end juudi traditsioonile) ei lisa pühadust. Minu jaoks ei ole selles mingit dilemmat; ma küll mõistan, et kõige tõenäolisemalt tarkade arusaam – see ei ole pšat, aga mul on parem, mul on mugavam, mulle tundub Kõigekõrgema silmis meelepärasem olla selles suhtes rahvaga ja hoida lahus liha- ja piimatoitu (võimaluse piires, muidugi).

Jumala abiga jätkame teiega nädalalõigu Mišpatim uurimist. Ja see, mida me täna loeme, on hämmastav ja erineb väga tugevalt kõigest sellest, mida me selles nädalalõigus enne lugesime. Kõik, mida me varem lugesime, olid näited jumalikest seadustest ja korraldustest selle kohta, kuidas tuleb juriidiliselt, jumalikult lahendada üht või teist olukorda, millesse me võime sattuda. Alates 23. peatüki 20. salmist loeme me hoopis midagi muud, Kõigekõrgema pöördumine muutub täielikult.

Kohe nii palju hämmastavat ühes selles lühikeses salmis. Kes on see ingel? Miks Kõigekõrgem, Kes viis Iisraeli rahva Egiptusest välja tugeva käega, Keda ülistatakse selle eest, et Tema Ise, Ise Jumal viis välja oma rahva, äkki saadab ingli? Ja kui on olemas nii tõsised, keerulised küsimused, on arusaadav, et Toora kommenteerimise ja mõtestamise pika ajaloo jooksul tekib palju erinevaid katseid neile vastata.

Esimese küsimuse kohta – kes on see ingel – ütlevad mõned kommentaatorid, et sõna ingel ei tule siin mõista sõna-sõnalt. Võib-olla on juttu Toorast, õigupoolest Toora raamatust, mis saab Iisraeli teejuhiks kogu tema ajaloo vältel. Võib-olla on juttu lepingulaekast. Lepingulaegas – see on nagu tank, mis läheb jalaväe ees ja, nagu kirjeldavad midrašim, tasandab lauge ja tasandab mägise, muutes kõik tasandikuks, selline võimas tehnika. Veel öeldakse, et on juttu heast kalduvusest (jetser ha-tov), mis on külvatud inimesse, mis temas toimib ja ajendab inimest valima head.

Mõned kommentaatorid ütlevad: „Miks mitte mõista sõna-sõnalt? Kui on kirjutatud sõna mal'ah, ingel, siis tuleb seda ka mõista kui ingel“. Paljudes Tanahi kohtades, teistes allikates toimib Kõigekõrgem ingli kaudu. Ainult see peab olema mitte mingi lihtne ingel, mitte tavaline ingel. See peab olema inglite hierarhia järgi alumise koori ingeliVene algtekst ütleb sõna-sõnalt, et see peab olema inglite hierarhias „alumise koori“ ehk alumise järgu ingel. See näib olevat vastuolus eelneva mõttega, et tegu pole lihtsa ingliga; tõlkisime sõna-sõnalt., näiteks Metatron. Metatron – see on kogu Kõigekõrgema inglikantselei pea. Sõna metatron võib mingis mõttes tõlgendada seotuna verbiga lintór (valvama), või lišmór (hoidma), nagu on siin kirjutatud lišmorhá (hoida sind). Just seepärast näevad kommentaatorid siin Metatroni. Mis on Metatron või kes on Metatron – see on eraldi lugu, selle kohta on kirjutatud isegi mitu raamatut, sealhulgas ka vene keeles. Aga me ei saa sellesse laskuda: kui me sukeldume sellesse teemasse, ei uju me sealt niipea välja.

Veel üks kommentaar, mis toetab ingliversiooni, ütleb, et ingel on siin peaingel Mihael. Peaingel Mihael, nagu teda nimetatakse ka Danieli raamatus, – Iisraeli asjade minister Kõigekõrgema Taevases kantseleis. Just see Peaingel, nagu ütlevad kommentaatorid, ilmus ka Jehošuale, Nuni pojale, enne tema lahingut Jeerikos. Kui on palju versioone, siis on arusaadav, et midagi ei ole arusaadav.

Teine küsimus – miks Kõigekõrgem, kes viis Iisraeli välja tugeva käega ja keda ülistatakse selle eest, et toimis Ise, mitte vahendajate kaudu, saadab siin ingli? Meenutagem (20:18–19): kui kõlas pasunahääl, pikk pasunahääl, ja Iisraeli rahvas pidi tõusma mäele ja ühinema Kõigekõrgemaga, nägema Teda palgest palgesse, tõusma hoopis teisele suhete tasandile Kõigekõrgemaga, siis rahvas lõi kartma. Rahvas lõi kartma ja ütles Mošele: „Ole sina vahendaja meie ja Kõigekõrgema vahel. Kõik, mis on vaja meilt Talle edasi anda, anna sina edasi. Kõik, mis on vaja Temalt meile edasi anda, anna sina edasi, me usaldame sind. Edasi, Moše! Me ise kardame, et me võime surra nii tihedast kontaktist, nii suurest lähedusest Kõigekõrgemaga.“ Keegi võib öelda, et see on argus, et see on mingi otsustusvõimetus ja usupuudus, aga kui inimene ütleb: „Mine välja minu paadist, sest ma olen patune inimene“, siis see ei ole päris uskmatuse ilming, see on ka alandlikkuse, kartuse ilming. Kui me ei karda Jumalat, siis oleme me samuti suures hädas. Seepärast ei saa üheselt öelda, et just see hirm – see on selline suur Iisraeli rahva pahe, ärge kiirustage loopima kive juutide pihta, kes seisid Siinai juures, neil oli tõesti hirmus. Ja Armuline Kõigekõrgem ütleb, et ajastute algusest, maailma loomisest peale on ette nähtud veel üks juhtimisrežiim: „Mina võin rääkida prohvetites, Mina võin rääkida Pojas, Mina võin rääkida Püha Vaimu kaudu. Mina toimin Oma armust avalike ja mitteavalike vahendajate kaudu, kes suhtlevad teiega, ja teie olete nende juhtimise all, ja nad valvavad teid. Ja kui te ei ole valmis, et Mina läheksin, siis Mina saadan ingli, kes teid valvab ja viib teid paika, mille Mina olen valmistanud.“

Kogu see peatükk on fundamentaalne müstika jaoks, angeloloogia jaoks. Ja võib lõputult rääkida sellest kohast, sellest, mis ingel see on, kus ja kuidas me neid ingleid oma elus kohtame. Aga me püüame praegu õppida lakooniliselt, seepärast pakun ma igaühele, et ta ise sügavamalt selle teema üle järele mõtleks. Ja edasi käsib Kõigekõrgem:

See tähendab, kui te hakkate mässama, teotama seda inglit, kelles on Minu nimi, siis ta ei kanna teie patte. Ainult Kõigekõrgem võib patte andeks anda. Kui me suhtleme ingli kaudu, tekib meil probleem. Ingel – Kõigekõrgema tahte juht, kuid ta on „pooljuht“. Ta võib tuua meile Kõigekõrgemalt helikirja, mingi sõnumi Kõigekõrgemalt, aga me ei saa pöörduda tema poole palvega. Tema on ingel, tema ei ole Kõigekõrgem, ja palvetes tuleb meil pöörduda just Kõigekõrgema enda poole. Ingel ei saa ka patte andeks anda, nagu palgatud müüjal ei ole õigust allahindlust teha. Selleks et allahindlust paluda, tuleb pöörduda ülemuse poole, sest müüja – tema on kõigest müüja, kuigi ta teab kogu teavet hindade kohta ja kõike muud sellist. Ja kuigi inglil on tohutu jõud, tohutud volitused, ja see, mida ta ütleb, on Jumala sõnad, ei ole ta siiski Jumala kõrvad, vaid ainult Jumala suu.

Te võite minna nende templitesse, näha mingeid suurejoonelisi ehitisi, näha mingeid hiiglaslikke kivist olendeid, hiiglaslikke ebajumalaid, ja võite, hoidku Jumal, mõelda, et neil on teatav jõud. Iisraeli territooriumil leiavad arheoloogid pidevalt mingite paganlike templite jälgi, ja kuigi täna näeb see välja nagu sellised haletsusväärsed varemed, võib ette kujutada, millise mulje see võis tollal inimesele jätta. Iga inimene, kes kolib teise maale, vaatab, kuidas selle maa elanikud käituvad, kuidas nad elavad, jälgib nende traditsioone. Ja mõnikord tekib tal huvi proovida sama, proovida teha samamoodi nagu nemad. Ja Kõigekõrgem ütleb: „Ärge tehke, ärge talitage nende tegude järgi, ärge võtke üle nende kombeid.“ Kuid mitte ainult ära kummarda nende ees, vaid ära ka ütle, et see on maa kultuuripärand – jätame alles, see on osa ajaloost. Ei, antud juhul sa pärid maa, ja sinul lasub käsk mitte jätta mingit kultuurilist jälge, mingit traditsioonide järjepidevust nende ja sinu vahel.

Vesi ei tähenda ainult vett, vaid kõiki jooke – nii veini kui ka õlisid; kõike õnnistab Kõigekõrgem ja kõrvaldab haigused sinu keskelt.

See tähendab: „Teist saab terve pikaealiste ühiskond tervete lastega, suure noorte kihiga, kui te ei teeni võõraid jumalaid, kui te ei lähe nende plaatide juurde, nende kujude juurde, nende ebajumalate juurde. Ja Mina luban, et Mina teen seda, seepärast ei ole vaja nende poole pöörduda, Mina olen Garant. Hoolimata sellest, et ingel tõi teid, ja inglil on teatavad volitused, mõnes mõttes laiad, kuid mitte piiritud, luban Mina teile, et Mina hakkan teid õnnistama. Isegi kui Mina tegutsen ingli kaudu, pidage meeles, et see olen Mina, kes tegutseb, et õnnistuse allikas olen Mina, Õnnistaja, Lõpmatu, Kõikvõimas, Kõigekõrgem“.

Sõna tsir'á on samuti küllaltki hämmastav, tänapäeva heebrea keeles tähendab see herilast. Võib tõlkida ka kui kimalane, kui parm, kui mingi putukas, mis nõelab ja hävitab. Samas võib seda tõlkida ka kui nahahaigust, kui mingeid ekseeme, paiseid, mis tormavad peale, ründavad vastast, kuid suuremal määral räägitakse siin kimalastest, mingist väikesest, kuid väga tüütust jõust. Kimalased ei ole muidugi putukatena väikesed, kuid on inimesega võrreldes küllaltki pisikesed olendid.

Kolm rahvast, eks? Siin ei ole enam mainitud seitset rahvast, sest need on need, kes elavad Jordani idapoolsel küljel; kaananlased elavad Jordani mõlemal pool. See tähendab, need samad kimalased, parmud, mis iganes, ei lähe üle Jordani. Samas ütleb Kõigekõrgem nii:

Kõigekõrgem, hoolimata sellest, et Tema on Kõigekõrgem, Kõikvõimas, Kõigeväeline, ütleb: „Mina tegutsen, võib öelda, sinu kiirusega. Mina tühjendan seda maad järk-järgult, sedamööda kuidas sina seda vallutad, et maa ei jääks tühjaks, et sinu ümber ei oleks tühja maad, milles valitseb välja metsloom.

Kõigekõrgem ütleb: „Sedamööda kuidas sa edasi liigud, läheb ingel sinu ees. Sa ei pea läbi põõsaste, läbi kraavide tema järel jooksma, ta läheb selle kiirusega, millega sina suudad minna. Mina ajan nad välja järk-järgult“.

Millest Kõigekõrgem siin räägib? Kui väljaajamine ei toimu kohe, kui me näeme, et Kõigekõrgem ei aja rahvaid kohe minema – aga vaat nad justkui ongi siin, niinimetatud palestiinlased, keda rahvana üldse olemaski ei ole, vaat nad nimetasid end rahvaks, elavad siin meie kõrval. Ja väga tahaks öelda: „Sõlmime nendega kusagil Norras rahumeelse elu kokkuleppe, lepime kokku.“ Kõigekõrgem ütleb: „Isegi kui see väljaajamine toimub järk-järgult, ajan Mina nad välja, ära sõlmi nendega lepingut, ära sõlmi lepingut nende jumalatega. See, et see protsess toimub aeglaselt, on seaduspärane, see on sinu turvalisuse jaoks, sinu enesekindluse jaoks ja osaliselt muidugi sinu usu proovilepanekuks. Seepärast ära sõlmi nende jumalatega kokkulepet, ära kiirusta.“ Väga palju Iisraeli õnnetusi tuli sellest, et nad natuke, natuke ei jõudnud ära oodata, olgu see siis osa rahva enneaegne lahkumine Egiptusest (pärimuse järgi, millest me rääkisime kommentaaris salmile 13:17), või lugu kuldvasikaga, kui nad olid Moše ootamisest tüdinenud, või Ša'uli ohver, kui ta ei oodanud prohvetit ära. Kusagil sõlmiti tarbetu rahu, kusagil veel midagi. Kõigekõrgem ütleb siin: „Ärge kiirustage sõlmima nendega rahulepingut, Mina ajan nad välja.“

Seepärast ära kiirusta, ära kiirusta lepingut sõlmima, ära kiirusta kohanema mingite selle maailma tingimustega seal, kus Jumala tõotuse täitumine hilineb või kui meile tundub, et hilineb. Seal, kus me ei näe Kõigekõrgema avatud kätt, vaid Jumala inglit, ära kiirusta umbusaldama.

Niisiis, meie nädalalõigu eelmistes osades lugesime juhiseid, mida Kõigekõrgem Moše kaudu Iisraeli rahvale edastas kohtusüsteemi aluste kohta, mitmesuguste vaidlusolukordade lahendamise põhimõtete kohta, ning lugesime ka Kõigekõrgema tõotust Ingli kohta, kelle Ta lubas saata Iisraeli rahva ees. 24. peatükis räägib Kõigekõrgem Mošele ettevalmistusest mäele tõusmiseks.

Kõik ei tõuse mäele. Rahvas jääb põhiliselt leeri, nagu rahvas ka palus: ta ei tahtnud üles minna, ei tahtnud mäele tõusta. Moše, Aharon, tema kaks poega ja 70 vanemat lähevad, kummardavad Kõigekõrgema ees kaugelt. Seejärel, nagu me näeme, saadab Moše vanemad leeri tagasi ja tõuseb ainult Jehošua ben Nuni saatel. Jehošua tõuseb mäe keskpaigani. Sellest kõigest loeme me veel. Niisiis, Moše on üldiselt lõpetanud audientsi Kõigekõrgema juures.

Kõik sõnad – seda võib seostada ka prohvetlusega Ingli kohta. Kõik seadused – need on õieti seadused mišpatim, just nii nimetatakse ka meie nädalalõiku. Ja kõik 600 tuhat inimest vastasid talle harmoonilise kooriga, nagu oleksid nad kaks nädalat proovi teinud: „Kõik põhimõtted, mis ISSAND on kehtestanud, me täidame.“ Siin kasutatakse mõistet davar – sõna, mille kohta on öeldud: „Alguses oli Sõna“: sõna kui käsk, sõna kui juhis. Vaste kreeka logosele.

Kõik loetletud seadused kirjutas Moše üles. Õieti, Lepingu raamat – see on kokkulepe Iisraeli ja Kõigekõrgema vahel. Siin loeme me Moše hämmastavat päevakava tema mäele tõusmise eel. Pange tähele: Moše on 80-aastane, ta ei ole noor, ta on muidugi veel reibas vanake, Kõigekõrgem säilitas tal reipuse ja täie jõu, ja sellest hoolimata teeb ta hämmastavaid asju. Niisiis, ta tõusis hommikul ja ehitas altari mäe alla. Altari võis ta ehitada kas tahumata kividest, see tähendab, tal oli vaja koguda piisav hulk tahumata kive, või kuhjata altari mullast. Igal juhul on see pikaajaline töö. See on see, mida Moše tegi, võib nii öelda, enne hommikusööki, ärgates varahommikul. Kui palju aega see minul võtaks, ma ei kujuta ettegi. Ma ei ole muidugi mingi kiviraidur, ei ole füüsilise töö inimene, aga ka Moše ei ole kiviraidur. Peale selle, mis on huvitav, teeb Moše seda ise. Moše on hiigelsuure usukogukonna juht, sünagoogi rabi, milles on 600 tuhat meest. Ja ta ei öelnud: „Mordehai, Haim, Itsik, homme hommikul kella viieks ehitage mulle 12 altarit insenerisüsteemi järgi, et me saaksime neil ohvri tuua.“ Moše ise tõuseb varahommikul ja ehitab need altarid.

Kommentaatorid ütlevad, et need noorukid on vanemate esmasündinud, suursuguste perekondade esmasündinud, sest tol ajal ei olnud veel Kohtumise telki, ei olnud kohenite teenistust, ja teenisid, nagu me mõistame, esmasündinud. Kõige tõenäolisemalt toodi ohvriks 24 härga: iga suguharu eest iga monumendi juures, iga steeli juures toodi üks härg põletusohvriks ja üks härg rahuohvriks. Niisiis, kirjutame selle sellisesse tinglikku Moše päevaplaanerisse, mida me koostame: ärgata hommikul, ehitada altar, 12 monumenti, saata noorukid härgade järele, tuua ohvriks 12 härga. Ja kui palju aega te endale sellise asja jaoks eraldaksite?

Sõna agan tähendab suurt vaagnat, hiiglaslikku kaussi. Me teame ugariti kroonikast, et see anum ise kaalus 30 kilogrammi. See oli selline hiiglaslik tsistern, ja seda kasutati tõepoolest vere valamiseks altarile. Seda tuli kiiresti verega täita, kuna veri on väga kiiresti riknev toode, sellega tuleb tegutseda väga kärmelt. Niisiis, Moše täitis kaks kaussi.

Millise Lepingu raamatu? See on see, mille ta kirjutas eelmisel õhtul. See tähendab, järgmine punkt programmis (peale selle, et Moše jagas vere, valas selle kaussidesse, kogus kokku kogu rahva) oli see, et ta veel luges ja selgitas kogu rahvale Lepingu raamatut.

Ja rahvas vastas: „Teeme ja kuuleme.“ Väga huvitav sõnastus. Sellest räägitakse väga palju, sel teemal on väga palju kommentaare, jällegi nii müstilisi kui ka lihtsaid. Na'ase – see on see, mida inimene teeb, tema vahend Kõigekõrgemaga rääkimiseks. Me räägime, me edastame, kanname üle mingit informatsiooni, kui me midagi teeme. Me kuulame, kui võtame informatsiooni vastu, me oleme tegevusetud, kui kuulame. See tähendab, meie tegu, meie tung Kõigekõrgema poole sünnib enne Tema käsku. Me väljendame oma esimese teoga valmisolekut anda end lepingusse Kõigekõrgemaga. Ja Kõigekõrgem ütleb: „Kui te kuulates kuulete…“ Kõigepealt me otsustame kuulata, muutume üheks kõrvaks ja seejärel kuuleme, mida Tema ütleb.

On kommentaatoreid, kes ütlevad: „Viskas rahvale võib mõista kui viskas rahva eest.“ Tõepoolest, nii võib mõista. Võib mõista, et Moše valas teise osa verest rahva eest altarile. Miks? Mis segab mõistmast, et Moše piserdas rahvast verega? Õigupoolest ei sega miski. Me loeme, et ka koheneid piserdatakse verega. Aga rahvast on 600 tuhat inimest, ja piserdada 600 tuhandet verega – seda on tehniliselt väga raske ette kujutada. Sellegipoolest räägime me imelistest sündmustest, seepärast ärgem kaldugem kõrvale lihtsast tähendusest. Moše piserdas rahvast verega. Ja kõik sõnad, mida me õppisime nädalalõigus Mišpatim – see on kokkulepe, kokkuleppe tekst Kõigekõrgema ja Iisraeli rahva vahel, mis antud juhul on verega kinnitatud.

Kommentaatorid ütlevad: „Kokkulepe kolmes osas sõlmitakse ja kinnitatakse ümberlõikamisega, pesemisega (me rääkisime varem sellest, et rahvas pidi end pesema ja valmistuma) ja verega piserdamisega, sest piserdamine ei saa olla ilma pesemiseta, piserdatakse ainult puhast inimest.“

Milles on selle Lepingu olemus? Seda võib mõista mitmeti. Ühed ütlevad: „Lepingu olemus on needuses. Nagu on valatud see veri, nii valatakse ka minu veri, kui ma rikun selle Lepingu.“ See tähendab, inimene tundis, kuidas tema riided kattuvad verega, ja ütles: „Kui ma rikun Lepingu, siis nagu valati see veri, nii valatagu ka minu veri.“ Teisisõnu, see on vanne. Teised ütlevad: „See on pühitsemine. Verega piserdamise kaudu on Iisraeli rahvas tõstetud erilisele pühaduse tasemele, millel viibimine on vajalik selleks, et teenida Kõigekõrgemat.“ Ja kõige lihtsam, kõige ilmsem variant selle teksti mõistmiseks: nii üldse tehti Idas, ja üldtunnustatud kontekstis on see omamoodi sugulaseks saamine. Selle vere kaudu, millest osa on valatud altarile, millest osaga on piserdatud Iisraeli rahvast, on sõlmitud vereleping: Iisrael sai Kõigekõrgemaga sugulaseks – me oleme Temaga ühest verest. Ja sel viisil sõlmiti Leping. Meie ees on üks juudi ajaloo kõige tähtsamaid sündmusi: Iisraeli ajaloos ja Jumala rahva ajaloos.

Loomulikult kiirustavad kommentaatorid meid kohe kinnitama, et tulijad nägid ainult Iisraeli Jumala kuju, mingit Iisraeli Jumala auhiilgust.

 Poleeritud tellis lasuriidist – see on üks tõlkevariantidest. Teised kommentaatorid ütlevad: „Sapir on valge, seepärast on kirjutatud ‚safiiri valgedus, valge nagu safiir‘“ ja võrdlevad safiiri valgedust pärli valgedusega. Kolmandad ütlevad: „Ei, safiir on tegelikult punane“ ja toovad samuti näiteid selle kirjeldusest. Seepärast tekib tõlkimisega alati raskus. Ja väga sageli küsitakse minult: „Alex, milline tõlge on parem?“ Ja sageli, lehelt tõlkides, mõtled: „Aga milline tõlge on parem?“ Mina võin endale lubada luksust jätta kolm tõlkevarianti. Tõlkija, kes teeb kirjalikku tõlget, ei saa, tal ei ole õigust, tal ei ole võimalust endale sellist luksust lubada. Ta on sunnitud valima mingi ühe variantidest. Ja alati ei ole see võimalik, mõnikord on variandid samaväärsed. Me näeme seda veel praktiliselt nendessamades salmides. Niisiis, mis on livnat sapir? Kas see tähendab safiiri valgedust? Või tähendab sõna livna antud juhul töödeldud, poleeritud kivi? Üheselt öelda ei saa. Erinevad kommentaatorid toovad täiesti põhjendatud argumente ühele või teisele poole. Ja isegi selgitus, mis järgneb – puhas nagu taevasügavus – ei aita meid, kuna taevas on koidikul punane, taevas on valge, hele, taevas on tõepoolest lasuriidi värvi, sinist värvi, ja see jätab meid teatavasse nõutusse. Just kõige huvitavamas kohas (on ju väga uudishimutekitav piiluda ja vaadata, kuidas see välja nägi) jääme me vaat sellisesse keelelisse nõutusse.

Sõna atsil – õilis, kõrgest soost – on hämmastav sõna, see on minu arvates kasutusel ainult siin, kui vaadata kogu Pühakirja. Millest siin jutt käib? Inimesed kartsid tõeliselt, et nad võivad surra, kui nad näevad Jumalat. Siin me näeme, et halastusest ei sirutanud Kõigekõrgem kätt nende vastu, kes olid Mošega, hoolimata sellest, et nad nägid Tema kuju. Ja nad nägid Jumalat. Ja sõid ja jõid. Ja siin satume me jälle keerulise tõlke lõksu. Mõned kommentaatorid ütlevad: „Nad nägid Jumala kuju, ja nad sõid ja jõid seda. Nad püüdsid seda ära süüa ja ära juua, nii väga puurisid nad seda silmadega, et nad tahtsid seda ära juua ja ära süüa.“ Teised kommentaatorid ütlevad, et nad nägid Jumala kuju, kuid hoolimata sellest (erinevalt Mošest, kes 40 päeva mäel ei söö ega joo, justkui oleks ta üle läinud inglite maailma taevaste seadustega) jäid nad maiste seaduste juurde, kus on vaja toitu ja jooki. Ja siis tähendavad toit ja jook lihtsat toitu ja lihtsat jooki. Jälle jätab tekst meid erinevate mõistmisvariantidega, ja kuidas tõlkida – valib tõlkija, kuidas mõista – valib mõistja. Mulle on lähedasem mõistmine, et nad jõid ja sõid Kõigekõrgema kuju ennast, sest sellel on ka Uue Testamendi paralleele.

Sõnad Torá ja lehorotám – neid juhendada – on ühetüvelised sõnad. Sõna Torá võib tähendada laskma, suunama (kui inimene laseb, annab ta millelegi kiirenduse ja määrab liikumise teatud suunas). Sõna Torá võib tähendada niidile lükkima, ritta seadma, ühel või teisel viisil kedagi korraldama. Mõned (seda võib vaadelda kui midraši) tuletavad sõna Torá sõnast or – valgus, ka see on võimalik. Kõigekõrgem ütleb: „Mina annan õpetuse, mille kirjutasin nende juhendamiseks.“

Moše ja Jehošua eralduvad siin, nad hakkavad tõusma Jumala mäele.

 See tähendab, Moše lahkub leerist arvatavasti 40 päevaks ja jätab enda asemele asetäitjateks Aharoni ja Huri. Mošele on väga tähtis, saagem sellest aru, et leeris säiliks kohus, säiliks võimalus pöörduda kohtu poole, võimalus pöörduda mingite jumalike vastuste järele, otsuse järele Kõigekõrgemalt. Moše ei jäta kohut isegi nende hooleks, keda, nagu me mäletame, soovitas talle Jitro: tuhandepealike, sajapealike, viiekümnepealike, kümnepealike hooleks. Ei, Moše jättis peamised, see tähendab, kohus ei lähe kohtuniku puhkuse tõttu vaheajale. Mošele on tähtis, et jääks tegutsev ülemus, kellele on antud õigused.

Pilv varjas Moše, kuid tema kohtumine Kõigekõrgemaga ei alga veel, Moše hakkab ootama.

Pange tähele: siin on teatavad paralleelid millegi sooritamisega seitsmendal päeval, alates maailma loomisest. Ja Toora andmine toimub samuti kuuepäevase ettevalmistusega. Moše valmistub kuus päeva, seitsmendal päeval kutsub Kõigekõrgem teda tõusma mäetippu, sisenema Jumala ligiolusse.

Iisraeli pojad nägid justkui leeki mäe tipus, kuhu Moše tõusis. Arvatavasti lisas see neile hirmu, õudust, värinat, raske on end nende asemele kujutleda.

Nädalalõigus Jitro lugesime sellest, kuidas Iisraeli rahvas sai Toora ja tõusis, kerkis väga kõrgele pühaduse tasemele. Näib, et selle pühaduse tasemega võiks olla taevaelanik ja asuda alatiseks elama taevasele maale, elada inglite kõrval sellisel pühaduse tasemel. Kuid meie nädalalõik Mišpatim hakkab meile õpetama seda, et seda pühadust tuleb kanda meie maises ihus, tuleb teostada meie maailmas, igapäevaelus, kõige-kõige lihtsamates küsimustes.

Nädalalõik algab orja omandamise küsimustega, suhtumisega orja, suhtumisega sellesse, kes sinust sõltub, kelle üle sa oled ülemus. Kuidas toimida inimesega, kes on varastanud, kuidas suhtuda naise vajadustesse (kuni tema rahuldamiseni). Igas ilmaliku, igapäevase elu detailis peab ilmnema Toora pühadus. Kõik on seadusega kirjeldatud, ja meie elu igal hetkel võime näha, kuidas meil toimida Toora järgi, kuidas toimida kooskõlas pühaduse ilmutamisega selles maailmas.

Ja kui me seda loeme, võib tekkida selline kartus või mure, et kõik peavad olema ühesugused. Kui seadused on kõigile standardsed, seadused on kõigile ühesugused, siis peavad ka inimesed olema ühesugused. Nad peavad ühtmoodi riietuma, ühtmoodi rääkima, ühtmoodi mõtlema. Seadus on ju ühesugune, järelikult peab kõik olema ühesugune.

23. peatüki 2. salmis loeme:

Selle salmi võib jagada kaheks osaks.

Ära järgi enamust kurja suunas. On olukordi, kus meile tundub, et enamik inimesi ei mõtle nii nagu meie. Kuid neid on enamus, nad on targad, nad on haritud, ja kuigi süda ütleb: „Nad eksivad, nad teevad kurja“, võib end veenda ja öelda: „Kes ma õigupoolest olen, et nendega vaielda? Kes ma olen, milleks mulle seda vaja on?“ – ja minna nende järel, sest miljard hiinlast ei eksi, tuhat rabi ei saa eksida, ma lähen nende järel. Toora aga ütleb: „Ei, ära järgi enamust, kui sa arvad, et nad eksivad.“ Talmud räägib sellest, kuidas seda kohtus rakendatakse: inimesele ei tohi surmaotsust langetada ühe hääle enamusega, lihtsa häälteenamusega ei tohi seda otsustada. Et langetada surmaotsus, peab olema kolme hääle enamus. Me ei tohi nõustuda enamusega ainult seepärast, et see on enamus, ei tohi end sobitada kindla standardi järgi, me ei tohi mõelda nii nagu enamus.

Kuid meie salmil on ka jätk.

Ja kui sinult küsitakse sinu arvamust, ära anna põiklevat vastust. See tähendab, ära mõtle: vaat see ongi enamus, ja mida minust nüüd arvatakse, mida minuga nüüd tehakse… Kui sinult küsiti sinu arvamust ja sinu arvamus on enamuse arvamusele vastupidine, ära häbene, ära karda: sa oled kohustatud oma arvamust avaldama. Sa oled kohustatud olema sina ise, kohustatud ilmutama oma usku, oma arvamust, sest sina oled Jumala looming, ja kui sinusse on midagi pandud, mingi teistsugune arusaamine, siis on selle sinusse pannud Kõigekõrgem.

Rahva ühtsus on võimalik ainult siis, kui sa saad oma arvamust avaldada, kartmata, et seda praegu ei kuulda, võib-olla kuuldakse seda hiljem. Ära ole nagu kõik, ära kohandu kõigi järgi, sa oled kohustatud, sa pead olema sina ise. Nii mõtetes kui ka vestlustes ei tohi sa kedagi karta, kuid ka teisele inimesele oled sa kohustatud andma õiguse olla tema ise. Sa pead mõistma, et võib leiduda teine inimene – tark, siiras, äraostmata, haritud, kes mõtleb teisiti kui sina ja isegi teisiti kui enamik sinu usukaaslasi, enamik sinu sõpru.

Toora õpetab, et pühade inimeste ühtsus on erinevate pühade inimeste ühtsus. Just seda erinevust, sisemist tõde, oma sisemist tõde, oma pühaduse ilmutust tuleb hoida.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Üldse, rääkides nädalalõigust Mišpatim, tuleb öelda, et see on juudi tarkade lemmiklõik. Selles lõigus on väga palju erinevaid seadusi: sissemurdmiselt tabatud vargast, laenudest, kahju hüvitamisest… Lihtsalt arvukad seadused. Paljud targad, kui nad sellest räägivad, väljenduvad sellises vaimus: „Kui imeline on meie Toora.“ Ja tõepoolest, siin võib näha palju sellist, mis oli Toora andmise aja jaoks revolutsiooniline seadus; palju sellist, millega Toora seadused erinesid ümbritsevate rahvaste seadustest. Nii oli näiteks ümbritsevate rahvaste seadustes vahe, kelle vastu kuritegu on toime pandud. Kohtuotsus inimesele, kes varastas kitse preestrilt või kuningalt, oli teistsugune kui inimesele, kes varastas jäära või lamba lihtinimeselt. Nii oli kõigi rahvaste juures, ja ainult Toora ei tee selles vahet. Toora on ka ainus seadus, mis keelab raha intressiga välja anda. Ja samal ajal, mõistes, et need seadused erinevad tugevalt ümbritseva maailma seadustest, ei saa kõiges tarkade rõõmu jagada.

Kirjas galaatlastele räägib Paulus sellest, et seadus anti üleastumiste pärast. Milles on selle tuum, mida Paulus ütleb? Kui inimene elab armastusest Kõigekõrgema vastu, kui Kõigekõrgem on tema jaoks Kuningas, siis ei ole sellisel inimesel vaja seadust selle kohta, mida teha, kui ta on varastanud lamba: ta lihtsalt ei varasta seda. Kui inimene armastab Kõigekõrgemat, ei hakka ta raha intressiga välja andma, seda ei ole tal vaja keelata.

Seepärast ongi Toora seadus, mis on antud üleastumiste pärast. See tähendab, inimene osutus võimetuks seisma selles pühaduses, millesse ta on kutsutud. Iisraeli rahvas ei olnud isegi valmis Kõigekõrgemaga otse rääkima. Iisraeli rahvas palus, et Moše oleks vahendaja. Iisraeli rahvas ei suutnud Kõigekõrgemat Kuningana vastu võtta. Me näeme, et Iisrael on pidevalt nördinud kord ühe, kord teise asja pärast. Ja kui me räägime praegu sellest, et see juhtus Iisraeliga, peame mõistma, et see on näide, üldiselt võttes, kogu inimkonna loomusest, iga inimese loomusest.

Ja selle tõttu, et rahvas sel viisil ära langes (ja rahva näol ei räägi me jälle juudi loomusest, vaid üldinimlikust loomusest; mitte Iisrael ei langenud ära, inimkond langes ära), oli vaja anda redel, mida mööda saab tõusta tagasi Kõigekõrgema juurde. Selles mõttes on seadus hea, sest see võimaldab patustanud inimesel taas pühadusse tagasi pöörduda. Kui inimene, unustanud Jumala armastuse, varastas lamba, siis ei ole ta määratud igavesele lahtiütlemisele Kõigekõrgemast, ta võib tagasi pöörduda kahju hüvitamise kaudu. Seepärast räägib Paulus sellest, et seadus on hea.

Aga mis siis ei ole hea? Mis on kogu selles loos halba? See on inimloomus. Inimloomus, mis ei lasknud Jumalal inimeses elada, ei osutunud valmis Jumalaga suhtlema. Ja sel põhjusel pandi toime üleastumisi.

Milline on siis usklikule inimesele tee? On arusaadav, et usklikul inimesel on parem mitte sattuda olukorda, kus ta peab lamba eest kahju hüvitama. Selleks piisab käsust „Ära varasta“. Isegi alates sellest hetkest, kui meile ilmutati Mašiah, võime me endas leida, et mõnikord me langeme Kõigekõrgemast ära. Ja apostel Paulus ütleb, et me patustame palju. Tänu Ješua ohvrile ei pea me täna otsima patuohvrit Templis. Sellegipoolest jääb patt endiselt patuks. Patustavas inimeses ei ela Jumal. Selline inimene võib Jumaliku kohalolu meeleparanduse kaudu taastada. Kuid kuna meil, tänapäeva usklikel, esineb ikka veel üleastumisi, on meie, usklike jaoks, seadus endiselt aktuaalne. Sest me alles toimetame oma päästet. Meis alles toimub sõda patu vastu. Seepärast on seadus meie jaoks endiselt hea, nagu ka Paulus sellest kirjutab.

Kuid lugedes meie nädalalõiku ja imetledes nende seaduste tarkust, peame me mõistma, et nende seaduste andmine on Kõigekõrgema halastus, mis on meile osutatud patuse loomuse võitmiseks, halastus patuste vastu. Kui Kõigekõrgema halastus tõepoolest äratab imetlust, siis inimese patusus, millest ka meie ei ole siiani kõiges võitu saanud, äratab kurbust ja kahetsust. Kõigekõrgema plaan siiski teostus – Mašiah tuli sellele maale ja tõi enese ohvriks. Kuid samal ajal ei ole me veel oma osa teinud. See tähendab, meie loomus ei ole veel lõplikult muudetud. Seepärast võib imetleda Kõigekõrgema halastust.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Nädalalõik Mišpatim (21:1–24:18) on täis käske, mis on seotud juudi õigusteadusega. Selles on veidi üle viiekümne käsu, ja käskude arvult on see kõigi Toora viiekümne nelja nädalalõigu seas neljandal kohal, just nimelt praktiliste käskude arvult.

See nädalalõik algab Kõigekõrgema sõnadega, kes pöördub Moše poole ja ütleb: „Need on käsud, mis sa paned nende ette, tasím lifnehém – paned nende nägude ette“. Millest see räägib? Ja miks Kõigekõrgem ei ütle: „Mina panen nende nägude ette“, vaid räägib otseselt Moše vahendusest? Rahva seas, Jumala rahva seas – algul juudi rahva seas, seejärel laiemas mõttes – on olemas kaks hingetüüpi, kaks hingetasandit. Ja enne kui sellesse teemasse süveneda, ütlen ma, et me ei räägi kõrgematest hingedest ja madalamatest hingedest. Iga hing võib oma kasvamises jõuda mis tahes tasandile. Midraš Tana Devei Elijahu ütleb, et viimane paganatest võib hakata kasvama ja ületada pühaduses ülempreestrit. Kuid kasvamise seisukohalt on olemas kaks hingede tasandit. Ühed hinged, ja neid on väga vähe, jõuavad Kõigekõrgema mõistmises sellisele tasandile, et nad mitte ainult ei tea seda, et Kõigekõrgem juhib maailma, valitseb maailma, vaid neile on sõna otseses mõttes antud tunda kohalolekut, astuda Temaga kontakti, ühenduda Temaga. Teine osa hingi on sellises seisundis, et nad teavad Kõigekõrgemast, nad teavad täpselt samuti, et Tema juhib maailma, kuid neile ei ole veel antud just seda Kõigekõrgema nägemist ja tundmaõppimist, mille kaudu saab Kõigekõrgemaga otsese kontakti saavutada. Ja vaat selliste „algajate“ inimeste jaoks on vajalik Moše juhtimine. See õpetab korraga kahte asja: ühest küljest võib inimene kasvada ja tõusta, alustades mis tahes tasandilt, ja teisest küljest ei anna mitte ükski tasand meile õigust ennast teistest kõrgemaks tõsta. Ja Moše serveerib neid käske nii, nagu serveeritakse inimestele toitu. Moše, otsekui kelner, teenindab väiksemaid selleks, et nad näeksid käske, on tööriistaks selleks, et nad õpiksid tundma Elavat Jumalat. Sellest (Mt 20:26) räägib ka Ješua: „Suurem teie seast olgu teile teenijaks.“

Mišna ütleb, et Moše andis Toora edasi Jehošua ben Nunile, too andis selle edasi vanematele, ja seejärel säilitas pikk-pikk traditsioon meile nii Mišna kui ka Talmudi ja arvukad midrašim. Sageli juhtub, et inimesed messiaanlikest kogukondadest lahkuvad neist ja lähevad sünagoogi, öeldes: „Seal on neil, juutidel, vastused kõigile küsimustele, aga meil siin meie küsimustele meile ei vastata.“ Miks see juhtub? Kõik need aastad, alates Mišna aegadest, panid targad kirja Jumalaga suhtlemise kogemust. See kogemus koondus algul Mišnaks, seejärel Talmudiks, seejärel arvukateks raamatuteks Talmudi mõistmiseks. Seega, kui me tuleme rabiga suhtlema, ei suhtle me mitte ühe inimesega, vaid paljude-paljude inimpõlvedega, kes otsisid ja tunnetasid Jumalat. Kuid see on kahe otsaga kepp: sellest ajast, kui targad hakkasid Toorat kirja panema, süstematiseerisid nad jumalatunnetuse kogemuse, kuid jumalatunnetus ise lakkas. Kujutage ette, et te tunnete huvi Puškini vastu. Te lähete poodi ja ostate raamatu „Puškin kaasaegsete mälestustes“. Ja te loete kõigi tema sõprade mälestusi (nii Küchelbeckeri kui ka paljude teiste omi), ja teil võib kujuneda mingi pilt Puškinist. Kuid Puškin suri ammu, aga Kõigekõrgem – elab. Juudi traditsioon hoiab tohutut Jumalaga suhtlemise kogemust, kuid suuremalt jaolt on see kogemus paljude rabide jaoks juba minevikus. Mineviku kohtumiste põhjal hoiavad targad muljeid sellest kogemusest ja teadmisi Jumalast. Hoidku Jumal, et seda põlataks, see on väga tähtis ja kasulik teadmine, sellel traditsioon põhinebki, seepärast antaksegi seda põlvest põlve edasi. Ja nii väärtuslik kui ka lõpmata tähtis on õppida rabidelt, tutvuda juudi vaatenurgaga. Eriti tähtsad on metoodika ja loogika – see, kuidas me tunnetame, kuidas me tajume maailma. Kuid samal ajal on meile Ješua kaudu antud tohutu eelis. Jah, ühest küljest (nii ütleb ka Paulus) on tohutu eelis olla juut, sest nemad on hoidjad, kogemuse hoidjad. Teisest küljest annab usk Ješuasse meile võimaluse läheneda ja tutvuda Kõigekõrgemaga. Kasutades näidet Puškiniga, on see nagu siis, kui te tunneksite elavat Puškinit, ja nagu siis, kui te loeksite Puškinist kaasaegsete mälestustes. Ješua kaudu, usu kaudu Temasse, võib meil olla Jumalaga elav suhtlus, me võime tõusta Tema tunnetamise tasanditele ja võime (ilma ennast ülendamata, hoidku Jumal) tohutu hoolega teenida neid, kes ei ole Teda veel tunnetanud. Kuid teisest küljest ei tähenda see, et kui me usume Ješuasse, siis me automaatselt juba tunnetame Jumalat ja meis räägib Jumal. Kohtumine Jumalaga – see on tohutu, pikk, raske töö iseendaga, enese muutmine anumaks, milles hakkab viibima Jumal ja mis hakkab tungima Jumalasse. Nagu öeldakse: „Mitte ainult teie ei tunne Jumalat, vaid ka Jumal tunneb teid.“ See on väga tähtis.

Ja vaat umbes see ülesanne oli pandud Mošele. Kuid kui Mošet nimetatakse iš elohimiks, inimjumalaks, siis Ješuas kehastus Jumalinimene. See on hoopis teine Jumaliku kohaloleku tasand inimeses, see tähendab, Ješua kaudu avanes palju suurem Kõigekõrgema ilmutus. Ja see tähtis, mida me saame ammutada Ješua ristilöömisest, surmast ja ülestõusmisest, Ješua ohvrist, on see, et Tema kaudu (kui me oleme koos Temaga risti löödud, surnud koos Temaga ja tõuseme üles koos Temaga) saame me juurdepääsu Kõigekõrgemale, võib meil olla Temaga elav suhtlus.

Kui inimene, kellel ei ole sellist suhtlust, kes ei saa Kõigekõrgemalt vastust oma küsimustele, pöördub sünagoogi ja leiab seal tõesti vastused oma küsimustele, siis ei ole tal raske maha jätta seda, jutumärkides öeldes, „mittetöötavat“ Ješuat ja minna sünagoogi. Kuid kui me mõistame Ješua ohvrit õigesti, siis on meil Jumalaga elav suhtlus. Ja kui meil on see suhtlus, võime me teenida väiksemaid vendi – neid, kes alles püüdlevad selle suhtluse poole. Ja sellest õigupoolest nädalalõik räägibki.

Nüüd natuke käskudest endist. Nädalalõigu päris alguses räägib Toora orjusest, ja see on meie jaoks hämmastav. Praegusel ajal on orjus ametlikult kogu maailmas kaotatud. Kuid ükski ühiskond ei ehitu, ei sünni ühe päevaga. Toora – see ei ole revolutsiooniline dokument, mis kohe muudab ümber inimese ja inimkonna. Toora on meile antud tööks iseendaga. Toora kasvatab meid, et me kasvataksime iseennast, et iseennast kasvatanud ühiskond loobuks orjusest. Võib öelda, et orjuse seadused anti meile selleks, et need hiljem kaotataks, sest Kõigekõrgema soov on orjuse kaotamine maailmas. Millest on jutt? Ješua, vastates küsimusele lahutusest, ütleb nii: „Moše (Moše seadus) lubas teile südamekõvaduse pärast lahutada.“ Nagu me alguses rääkisime, oli Moše otsekui kelner, ja ta pidi viima Toora mõtte nendeni, kes ei mõista, nendeni, kes ei küüni. Ja kuna nad olid veel kõvasüdamlikud, lubas ta neile mõningaid asju. Ja sarnaselt sellega lubati orjus.

Veel üks tähtis, revolutsiooniline detail, mille Toora selles nädalalõigus välja kuulutab, tähtis käsk – see on surmanuhtlus: Toora ütleb, et igaüks, kes tapab, tuleb tappa, kui ta tappis tahtlikult. Miks on see revolutsiooniline? Me võime öelda: aga vaat palju varem (või mitte palju varem) oli Hammurabi seadustes juba kirjas surmanuhtlus tapmise eest. Kuid Hammurabi seadused tegid vahet rikaste ja vaeste vahel, jagasid inimesi seisuste järgi. Seepärast võis see, kes tappis inimese vaeste seisusest, pääseda lihtsalt trahviga. Täpselt samuti hüvitas ka see, kes tappis võõra orja, orja omanikule lihtsalt kahju. Antud juhul ütleb Toora, et täiesti olenemata seisusest, täiesti olenemata rahalisest olukorrast vastutab inimene teise inimese tapmise eest, vastutab oma eluga. Toora võtab väga kõrge taseme ja ütleb, et isegi kohenit võib altari juurest ära võtta, see tähendab isegi kohen gadolit, kuigi see on tol hetkel kõige kõrgem staatus Iisraeli rahvas. Teda võib välja tõmmata Kõige Pühamast selleks, et teda surmanuhtlusega karistada, kui ta kellegi tappis.

Meie nädalalõigus on käsk, mille otsa paljud komistavad: see on käsk hammas hamba vastu, silm silma vastu. See käsk tekitab väga palju vaidlusi. Algul tundub inimestele, et jutt on sõna otseses mõttes sellest, et kui inimene torkas kellelgi silma välja, siis torgatakse temal silm välja, rebis kõrva ära – temal rebitakse, lõigatakse kõrv ära ja nii edasi. Selle loogika järgi tuleb välja, et kui inimene torkas kellelgi kaks silma välja ja jäi karistuseks ise silmadeta, siis on tal juba abonement tulevikuks, ja ta võib rahulikult torgata silmi välja kellel tahes ja kui palju kordi tahes. Nagu reklaamloosungis: Buy two, get one free (Osta kaks ja saa kolmas tasuta). Kuid õnneks ei ole see nii. Toora räägib selles käsus kahju hüvitamisest. Inimene, kes jäi silmast ilma, võib kaotada töö, see tähendab kanda kahju, võivad jääda ilma elatisest nii tema kui ka tema perekond. Seepärast räägib Jumal sellest, et inimene, kes sai vigastuse, peab saama rahalise hüvitise. Mis kasu on inimesel, kellel torgati silm välja, sellest, kui ka liigategijal torgatakse silm välja? See ei aita tal tuua koju elatist, ei aita tal toita oma perekonda ega aita tal isegi ennast ravida. Just seepärast räägib Toora rahalisest hüvitisest.

Siin on põhjust märkida, et paljud ütlevad: „Vaat, öeldakse, juudi seadus, see on kõik rahast ja rahast.“ Asi on selles, et raha vastab meie maailmas Kõigekõrgema halastuse elemendile. Kui kõik töötavad vabatahtlikult, kuidas siis tööd hinnatakse? Kõigekõrgema arm seisneb selles, et raha abil, rahanduse kui ühise mõõdupuu kaudu, kui ühise kokkuleppe kaudu saab kokku leppida töö väärtuses. Nagu iga armu, nagu iga head asja, saab ka seda asja kasutada kahjuks, ja seda kasutatakse sageli kahjuks, nii-öelda alternatiivse armu jaoks. Kuid siiski raha – see on halastuse ilming. Ei ole mingit keeldu, ei ole midagi halba selles, kui nõuda hüvitist, nõuda raha oma töö eest, saada raha oma töö eest, otsida paremat palka, otsida oma ärile edu, rikastuda, õitseda ja nii edasi. Kõigekõrgem hoolitseb selle eest. Ainus, mida tuleb meeles pidada, on see, et raha allikas – see on Kõigekõrgema juures, armu allikas – see on Kõigekõrgema juures. Ja loomulikult tuleb loota Jumalale, mitte rahale, millest räägib ka Ješua näites rikkast mehest, kaamelist ja nõelasilmast. Muide, märgime sulgudes: Jeruusalemmas ei ole kunagi olnud nõelasilma väravat, selle kohta ei ole mingeid ajaloolisi andmeid, see on lihtsalt selline vana jutuke, ja Ješua tõesti ütleb vaat sellise talumatu metafoori kaamelist ja nõelasilmadest.

Veel üks tähtis käsk, millest me teiega räägime, on käsk mitte järgneda enamusele kurja poole. Mida see tähendab? Sageli ei taha me oma inimliku loomuse tõttu jääda vähemusse. Miski tundub meile õiglane, kuid vaadates, kuidas otsustab enamus, tahame meiegi otsustada nii nagu nemad. Eriti raske on kaitsta oma seisukohta üksinda. Toora ütleb, et inimene ei peaks ühinema enamusega ainult sellepärast, et see on enamus. Ei tohi pidada ennast eksivaks ainult sellepärast, et enamik inimesi mõtleb teisiti. Kuid see on üldine juhis eluks. Aga meie lõigus räägib Toora kohtust.

Milles on olukord, milles on eripära kohtu puhul? Juudi kohus võib koosneda kahekümne kolmest (Väike kohus) või seitsmekümne ühest inimesest (Suur kohus). Ja kui kohus otsustab mõista inimese surma, langetada otsuse häälteenamusega – näiteks kaksteist üheteistkümne vastu, siis sellise enamusega seda ei otsustata. Selleks et inimest tõepoolest surmanuhtlusele mõista, peab olema kolmteist kümne vastu Väikeses kohtus või kolmkümmend seitse kolmekümne nelja vastu Suures kohtus. See on niinimetatud kvalifitseeritud enamus. Lihtsalt ühe hääle ülekaaluga ei tohi inimeselt elu võtta, sest ka see oleks enamusele järgnemine kurja poole. Aga mis juhtub, kui mingis kohtus, mis koosneb kahekümne kolmest või seitsmekümne ühest, otsustavad kõik ühehäälselt inimese süüdi mõista? Sel juhul kuulutatakse inimene süütuks ja lastakse vabaks. Miks nii? Sest selline seis tähendab, et kohtunikud ei suhtunud tähelepanelikult sellesse, et inimest õigeks mõista. Kujutage ette, et kohtus viibivad õigusteaduse üliõpilased. Kui keegi neist üliõpilastest avaldab arvamuse kohtualuse kaitseks, siis võetakse ta kohe kohtu koosseisu, sest kohus eelistab halastust karistusele. Kui on mingi võimalus õigeks mõista, siis antakse inimesele, kes suudab seda teha, võimalus astuda kohe kohtu koosseisu. Ja see on väga tähtis.

Teisest küljest ütleb Toora siinsamas mitte muuta kohut vaese pärast. Alati on kiusatus muuta kohut rikka inimese pärast, et rikkale inimesele meele järele olla. On selge, et see on halb, ja Toora räägib ka sellest, kui käsib loobuda altkäemaksust. Kuid on ka oht halastada inimese peale, vaese peale, kes varastas rikkalt, ja andestada talle, öelda, et rikkal on niigi palju. Toora keelab selle. Kuid elulistes olukordades teeme me samuti sageli samasuguseid vigu. Mulle räägiti üks jutuke, lugu, ütleme nii, ühest perekonnast, kes kolis Venemaalt Belgiasse. Neil oli kolme-viieaastane poiss, kes õppis kiiresti keele selgeks, harjus ära ja läks lasteaeda. Vene või perekondliku kasvatuse eripärade valguses lõi ta konflikti korral vastaseid kohe näkku, Belgia kasvatajate õuduseks. Loomulikult kutsuti iga kord vanemad kohale, ja mingil etapil pidasid vanemad temaga vestluse. Möödus mõni aeg, ja kasvatajad kutsusid vanemad jälle lasteaeda ja ütlesid: „Teie poiss, ta kannatab kõigi käes, kõik peksavad teda, ja nii edasi. Võib-olla on ta end küll parandanud, kuid kuidagi liiga palju parandanud.“ Vanemad hakkasid poisiga rääkima, ja poiss vastas neile: „Ma sain aru, – ütles ta, – et belglased, nemad asuvad alati selle poolele, kes kõige rohkem karjub. Seepärast ma vaidlustes annan endiselt vastasele vastu nägu, kuid tõstan kohe kisa, nagu kõige rohkem solvatu, ja nemad asuvad minu poolele.“ Vaat selline rumal inimlik harjumus – tunda poolehoidu selle vastu, kes kõige rohkem karjub, – võib viia selleni, et me hakkame tundma poolehoidu inimese vastu lihtsalt sellepärast, et ta on vaene või esitleb ennast vaesena. Meie vastased ja Iisraeli vastased rahuprotsessis armastavad samuti oma vaesust näitusele panna, ja Euroopa halastab nende peale täpselt samamoodi. Jumal ei ole patsifist, ja Jumal on armuline õigete vastu, mitte kerjuste vastu. Ka kerjuste vastu on armuline, toites neid, kuid mitte kohtuküsimustes. Inimese suhtes kohaldatakse olenemata seisusest, olenemata staatusest ühesuguseid seadusi.

See puudutab ka Mišpatim 22:20 ja võõrast ära ahista ega rõhu teda. See ei tähenda, nagu seda tänapäeval sageli tõlgendatakse, et võõrad peavad kohe kõike täitma, nagu täidavad juudid. See tähendab, et kohtus me ei ahista võõrast. Kui võõras varastas, ei saa ta rohkem kui teised. Kui varastati võõralt, ei jää see täpselt samuti karistamata, nagu siis, kui varastati juudilt. See tähendab, igas mõttes õiglane kohus. Kohus otsib välja ja tugineb ainult tunnistajate ütlustele, kes on usaldusväärsed, lugupeetud ja ausad, kellel on hea maine. Neid peab olema vähemalt kaks, selleks et inimest süüdi mõista. Enamgi veel, selleks et rakendada inimese suhtes surmanuhtlust, peavad need inimesed kõigepealt tulema potentsiaalselt süüdimõistetava juurde ja ütlema talle: „See, mida sa teed, väärib surmanuhtlust.“ Seda nimetatakse „hoiatuseks“. Kui nad teda ei hoiatanud, siis ei kuulu ta karistamisele. Kohtud püüavad maksimaalselt vältida surmanuhtlust. Kohtud püüavad maksimaalselt täita suulise Toora, tarkade juhiseid: iga kord mõista inimese üle kohut õigeksmõistmise suunas, iga kord püüda leida õigustust. Selgitada inimese seisukohta, mõista teda ja püüda teda mitte hukka mõista – see on seisukoht, mida Toora käsib. Seepärast käskis ka Ješua meil palvetada: „Anna meile andeks meie võlad, nagu ka meie anname andeks oma võlglastele.“ Ja samal ajal, kui surmanuhtlus on vajalik, tuleb seda rakendada. Nagu me juba ütlesime, peab tunnistajaid olema vähemalt kaks, kuid need ei saa olla naised, kohus ei võta naistelt tunnistust vastu. Ja üks põhjustest seisneb selles, et see, kes tunnistab inimese vastu, osaleb ise tema hukkamises. Ja selleks, et säästa naisi, kelle jaoks hukkamine tarkade arvates oli vastuolus nende enda loomusega (see on sama, mis kujutleda naishauakaevajat), vabastasid targad naised tunnistamisest. See tähendab, mitte sellepärast, et ta on nii kergemeelne, mitte sellepärast, et ta on nii rumal, vaid sellepärast, et ta on nii õrn ja vajab suuremat kaitset. Ja kõike seda rääkisime me praegu kohtu jaoks antud käskudest.

Veel üks käsk, mida me võime vaadelda, on käsk nõidnaist ära jäta ellu (mehašefá lo tehajé). Keda me nimetame nõidnaiseks? Milles on nõidumise mõte? Tänapäeval on nõidnaisi või nõiamoore või inimesi, keda võib selles kahtlustada, väga palju. Kui te tulite inimese juurde, küsisite temalt midagi, ja ta andis teile mingi rohukese, siis on ta võib-olla arst. Kui me tulime inimese juurde nõu saama ja ta andis meile nõu, siis on ta võib-olla rabi, võib-olla õpetaja, võib-olla psühholoog. Kes on nõidnaine? Kus asub piir nõiduse ja tarkuse vahel, nõiduse ja, ütleme, tundlikkuse vahel, kui inimene tunnetab Kõigekõrgemat (me rääkisime sellest alguses), nõiduse ja prohvetluse vahel? Sõna mehašefá (nõidnaine, nõid) ulatub semantiliselt, juudi tõlgenduse seisukohalt, tagasi sõnani lehahhiš (eitama). Kui inimene, kes annab meile nõu, kelle poole me pöördume abi saamiseks, viib meid Kõigekõrgemast eemale, eitab Jumala maailmajuhtimist ja ütleb sellelt seisukohalt: „Jumal karistas sind, aga mina aitan sind“ või „Me võime siin Kõigekõrgema tahet juhtida“, siis vaat seda inimest nimetataksegi nõiaks. Sõna mehašefá on kasutatud naissoos kollektiivses tähenduses, nagu näiteks sõna kala: mitte üks kala, vaid just nimelt kala mitmuses, palju kala. Nii saab heebrea keeles öelda mehašefá kõigi nõidade ja kõigi nende kohta, kes selliste asjadega tegelevad.

Veel üks käsk, mis feministe väga nördima ajab, on käsk tüdrukust, kes võrgutati ja kes seejärel pannakse isa otsusel mehele. Feministide nördimus, ja mitte ainult nende oma, on loomulik. Iga inimene imestab ja ütleb: „Aga miks otsustab neiu eest isa?“ Ja kui me loeme tähelepanelikult, siis näeme, et neiu juba võrgutati, ta on juba võrgutatud, ja sellises seisundis ei suuda ta mõnikord mõistlikult otsustada, ta ei ole objektiivne, ta on juba, võib öelda, kellestki lummatud. Jah, muidugi, talle on antud vabadus, ja ta võib enda eest otsustada. Kuid õigem on, kui asjasse sekkub isa, kes saab tema potentsiaalse peigmehega rääkida natuke teisiti kui tema ise. Tema võib igal juhul olla objektiivsem. Aga neiu ise on selle tõttu, et ta on võrgutatud, seeläbi ilma jäetud tahtevabadusest, et enda eest otsustada.

Kokkuvõtteks tahaks rääkida sellest, kuidas Kõigekõrgem räägib Mošega ja lubab saata rahva ees ingli. On olemas arvukas arvamuste spekter selle kohta, milline ingel see täpselt on. Mõned arvavad, et see on ingel Mihael, mõned arvavad, et see on Elijahu, teised ütlevad, et see on Toora ja Seadus, mõned ütlevad, et see on Metatron. Kui ma otsisin vastust kommentaaridest, leidsin ma umbes kümme erinevat arvamust. Ja me ei hakka praegu rääkima, mis ingel see on. Võib minna müstikasse, võib anda mingi lihtsa seletuse – näiteks, et need on kohanim. Jutt ei ole sellest. Vaat mida Jumal lubab sellele, kes hakkab inglile kuuletuma: „Kui rahvas läheb ingli järel, kui rahvas kuuletub tema häälele, siis ei ole sinu maal enneaegselt sünnitajaid ega viljatuid, sinu päevade arvu teen ma täielikuks.“ See tähendab, Kõigekõrgem ütleb, et sünnist kuni kõige sügavama vanaduseni saadab Tema meid ja õnnistab meid tervisega, juba eostamisest peale, kui jutt võib veel olla raseduse katkemise ohust, kuni sügava vanaduseni. Täna me näeme seda Kõigekõrgema õnnistust, me näeme paljusid inimesi, kes elavad sügava vanaduseni. Kui varem võis inimene elada neljakümne aastani, viiekümne aastani (Puškini aegadel peeti viiekümneaastast inimest juba vanakeseks), siis täna, meie aegadel, näeme me ka kaheksakümneaastaseid inimesi, kes mängivad korvpalli. Ja me võime öelda: „No vaat, progress on jõudnud nii kaugele, teadus on jõudnud nii kaugele…“ Kuid kõige selle juures ei tohi me unustada, et tervis, pikaealisus, tugevus vanaduses ja edukad sünnitused – kõik see sõltub Kõigekõrgema õnnistusest. See on selle mõte, mida Toora siin ütleb. Ja Tema tervendamise eest ja tervise eest, mille Tema annab, peame me ennekõike õnnistama Teda Ennast, ja alles siis meditsiini. Nähtamatult aitab meid Tema, nähtavalt aga tegutseb siin meediku käsi. Endast rääkides võin öelda, et väga suurt õnnistust olen ma viimasel ajal Kõigekõrgemalt näinud, kui ma pärast pikka haigust suutsin voodist tõusta. Veel mõned aastad tagasi ütlesid Iisraeli arstid, et mul on jäänud kõigest mõni elupäev. Kuid ma võin siiani olla siin, teiega, rääkida teiega, ja teie võite mind kuulata, ja selle eest olgu Kõigekõrgemale auhiilgus.

Nädalalõigule kokkuvõtet tehes, seda vestlust lõpetades, mida me võime öelda? Toora räägib sellest, et suurem meie seast peab olema väiksemale teenijaks, sest meie „suurema“ allikas – see on meie suhtlus, meie teadmine, meie Jumala tunnetamine. Toora antakse meile selleks, et kasvada. Seda ei anta vaimselt täiskasvanutele, seda antakse vaimsetele lastele selleks, et nad saaksid suureks kasvada. Toora kehtestab surmanuhtluse mitte sellepärast, et ta ei hinda inimese elu, vaid vastupidi, sellepärast, et ta hindab inimese elu. Toora räägib sellest, et inimene, olles võimeline sattuma mõju alla, ei tohi järgida enamust, ta peab alati, kuni kõige viimase hetkeni, otsima õigustust teisele inimesele. Toora räägib sellest, et see, kes viib inimese Kõigekõrgemast eemale, väärib samuti surmanuhtlust. Pange tähele, et Toora ei määra kunagi surmanuhtlust mingite majanduslike kuritegude eest. Surmanuhtlus kehtestatakse ainult neile, kes hukutavad inimese, tema keha või hinge. Toora räägib sellest, et inimene peab langetama otsuseid vaimse tervise seisundis, seepärast ei saa võrgutatud neiu ise enda eest otsustada. Ja Toora räägib sellest, et mitte ainult rahaline heaolu, mitte ainult jõukus, vaid ka meie tervis, meie teaduse tase – kõik see sõltub Kõigekõrgemast, auhiilgus Talle igavesti.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Nädalalõik räägib sellest, kuidas elada pärast Toora andmist, kuidas ehitada seadusi uues ühiskonnas, kuidas ehitada suhteid inimese ja ligimese vahel, inimese ja Looja vahel pärast Toora andmist. Ilmselt on kaks või kolm Talmudi traktaati pühendatud nende käskude arutamisele, mis on selles nädalalõigus esitatud.

Me räägime kõigest kahest salmist (25 ja 26) Šemoti raamatu 23. peatükist: „Ja teenige ISSANDAT, teie Jumalat, ja Tema õnnistab sinu leiba ja sinu vett; ja ma pööran haiguse ära sinu keskelt. Ei ole sinu maal nurisünnitajat ega viljatut, sinu päevade arvu teen ma täielikuks.“ Vaat neid kahte salmi tahaks lahti võtta, vaadata neid eri nurkade alt hassiidlikust vaatepunktist ja vaadata, kuidas need on aktuaalsed meie tänases elus.

Paljud küsivad endalt: miks algab salm sellega, et Jumal pöördub ja ütleb: „Teenige ISSANDAT, teie Jumalat“? Loogiline jätk oleks lugeda: „Ja Tema õnnistab teie leiba ja teie vett, ja ma pööran haiguse ära teie keskelt. Ei ole teil nurisünnitajat ega viljatut teie maal, ja teie päevade arvu teen ma täielikuks.“ No, või et kõik oleks „sina“-vormis. Miks me loeme sellist kummalist üleminekut: „Teenige ISSANDAT, ja Tema õnnistab sinu leiba“?

Ühisel teenimisel on väga tähtis aspekt, sest Kõigekõrgemat on võimatu teenida, hoolitsemata kõigi nende eest, kes sinu kõrval Kõigekõrgemat teenivad, või nende eest, kes võib-olla veel Kõigekõrgemat ei teeni. Kogu Iisrael – üksteise käendajad. Kogu Iisrael, kogu Jumala rahvas vastutab üksteise eest. Ja seepärast Iisraeli teenimine – see on teenimine kogukonnana. See ei tähenda, et peab kuhugi käima ja teenima tingimata mingis kogukonnas. See tähendab, et inimese teenimises peab olema hoolitsus Jumala rahva eest, mitte ainult enda eest.

Iga inimese vaimses töös on selline suur häda nagu enesega rahulolemine ehk rahulolu iseendaga. Inimene võib öelda: „No, aga mis mina? Ma õpin piisavalt, ma kuulan tervelt kolm õppetundi päevas, ma loen palju Pühakirja, ma teen palju häid tegusid, mul on erinevad teenimised, ja üldiselt olen ma oma suhetega Kõigekõrgemaga rahul.“ Küsimus on selles, kas sinu kõrval on inimesi, kes vajavad sinu abi ja vajavad, et sa nende eest hoolitseksid? Kui sa oled endaga rahul, tee teiste heaks, ja see saab selleks, mis toob õnnistuse sinu majja. See tähendab, ühine teenimine toob õnnistuse inimese isiklikku ellu, inimese isiklikesse asjadesse. Osavõtt ja hoolitsus rahva vajaduste eest (mitte tingimata, kordan, kohaletulek mingi arv kordi nädalas mingisse kogukonda), osalemine rahva teenimises, rahva lähendamine teenimisele – on tähtis tingimus inimese isikliku õnnistuse jaoks.

Siin on ilmselt veel ka selline aspekt, millest räägib tuntud kommentaator Kli jakar (rabi Efrajim-Šlomo bar Aharon Luntšitsast, kes elas XVI sajandil). Ta räägib sellest, et ühine töö, ühine Kõigekõrgema teenimine – see on hea. Hea on koos, suure kogukonnana palvele tõusta, kui see on vajalik. Kuid samal ajal peavad leib, vesi, kodune toit, kodune elatis, olme olema perekondlikud. Siin peavad olema seatud piirid, see tähendab, elu ei saa olla eranditult ühiskondlik.

Iisraelis, Iisraeli riigi olemasolu päris alguses, olid kibutsid (kolhoos, koloonia), kus vaieldi sageli, kas inimene võib omada kodus elektrikannu. Nii väga oli kõik ühine! Lapsed kasvasid spetsiaalses laste ühiselamus, aga kibutsnikud sõid ainult sööklates. Isiklikke, koduseid kööke neil ei olnud. Kuid see projekt on utoopia. Jah, tõepoolest, hea on koos töötada, hea on koos Kõigekõrgemat teenida, kuid samal ajal leib, vesi, tervis – see on mingi isiklik ruum, mida me peame ehitama ja millesse me toome õnnistuse sellest teenimisest ühiskonnas.

Mei Šiloah, teine hassiidi kommentaator, räägib sellest, et oma teenimises Kõigekõrgemale tuleb teistega arvestada, ja sellele on kaks lähenemist. Kui inimene on milleski ebatäiuslik, ja ta mõtleb, ja häbeneb, ja võib vahel öelda: „Aga kas minul tasub rääkida, võib-olla ütleb keegi minust paremini? Las ütleb keegi, kes on minust parem. Las teeb keegi, kes oskab paremini teha. Võib-olla ei pea ma kiirustama vastama kõigile küsimustele, vaid ootama, võib-olla on veel keegi, kes vastab?“ See on üks omadus. On ka teine omadus. Kui ma mõistan, et mingis valdkonnas olen ma tõesti asjatundja ja edukas, kui mind kutsutakse palvusi juhtima või jutlustama või mingeid õpetusi rääkima, ja ma tõesti tunnen, et „jah, ma olen hea, ma olen selles valdkonnas edukas, ma oskan seda hästi teha, ja rahvas ootab, et seda teen just mina“, siis on siin samuti omamoodi jumalakartuse avaldus, hoolitsus selle eest, et ka teised samuti areneksid. Seepärast, isegi kui sa oled, nii võib öelda, mingis valdkonnas kõva tegija, tuleb anda ruumi teistele, et tuleksid esile osavad. Tuleb lasta end näidata neil, kes võib-olla ei mõtle nii nagu sina, kes võivad mõelda täiesti teisiti. Anda ruumi kellelegi, kes on noor, kes ei ole nii tark, kes ei ole nii osav, võib-olla ei ole nii andekas (või sulle tundub nii, et ta ei ole nii osav ega nii andekas). Tuleb lasta teistel areneda. Hoolitsus teiste arengu eest, hoolitsus teiste vaimse kasvu eest – see on samuti osa sellest, millest Toora siin räägib, nagu mõistab Mei Šiloah.

Kui on kirjutatud va'avádtem (ja teenige koos), peetakse silmas seda, et kaasata, julgustada teenimisele neid, kes võib-olla ei ole nii andekad ja nii võimekad, mitte näha neis ohtu, vaid näha neis abi, näha neis potentsiaali. Miks on see osa jumalakartusest? Sest me hoolitseme mitte oma edu eest, vaid Jumaliku kavatsuse edu eest. Aga Jumaliku kavatsuse edu seisneb selles, et Toora, et meie oskused, et meie teadmised läheksid edasi põlvest põlve. Nagu öeldakse, „võib joosta väga kiiresti, aga joosta üksinda, ja võib joosta aeglasemalt, aga joosta kõik koos“. Ja vaat see va'avádtem (ja teenige) räägib sellest, et Kõigekõrgemat tuleb teenida koos, tõmmates nõrku järele, mõnikord peatudes nõrkade pärast, mõnikord lastes nõrgad ette, et nad saaksid tugevamaks. Ja kui inimene kohtub selle ühisega, hoolitseb selle ühise eest, siis õnnistatakse teda isiklikult.

See ei ole ainult igapäevases teenimises, nii nagu me seda näeme, kusagil mingites tegudes, milles on ilmne, et see on Jumala teenimine. Kuid see võib olla ka maanteel: näiteks kui me sõidame mööda teed ja juhime autot, võime me sõita nii, et me ei arvesta üldse mitte kellegagi, otsekui oleksime meie maantee kõige tähtsam isik; see on ka käitumine perekonnas ja üldse igal pool. Seepärast on üldine reegel: „Tahad saada õnnistust – mõtle teisele.“

Edasi ütleb Toora: „Ei ole nurisünnitajat ega viljatut sinu maal.“ See on huvitav. Kui me räägime nende salmide lihtsast mõttest, siis tuleb mõista, et väga sageli juhtub nii, et mingi abielupaari juurde, kes ei saa lapsi, tulevad „nõuandjad“, „heasoovijad“ ja ütlevad: „Võib-olla on sul mingi patt, võib-olla tegite te seal midagi valesti, võib-olla te käitute kuidagi valesti?“ See on mõnikord vist kasulik, kui inimesed ise selle kohta küsivad. Kuid me näeme, siin on öeldud, et see oleneb üldisest teenimisest, ühiskonna üldisest seisundist, mitte mingist isiklikust seisundist. Võib-olla ka isiklikust, kuid on öeldud: „Kui ühiskonnas on korratus, siis on nurisünnitaja ja viljatu sinu maal.“

Hassiidi õpetajad ei loe alati sõnu nii, nagu need on kirjutatud. Kui me loeme sõna maa (érets), seome me selle sõnaga ratsón (soov). Miks maad (érets) nii nimetatakse? Sest see täidab oma peremehe soovi (ratsón). Kui te viskate maasse kirsiseemne, siis kasvab kirsipuu, kui istutate sinna tomatitaimed, kasvavad tomatid. Inimest, Jumala rahvast, nimetatakse samuti maaks (érets). Prohvet Malahi raamatus (3:12) me loeme: „Ja kõik rahvad ütlevad, et te olete õnnelikud, ja te olete Minu ihaluse maa (Minu soovi maa)“, – nii ütleb ISSAND. See tähendab, Kõigekõrgema teenimine on seotud meie soovidega.

Mis on viljatu? Viljatu – see on siis, kui me ei taha, meil ei ole üldse mingeid soove. Me justkui ei mõistagi, milleks me elame. Justkui elame ka, kuid ei mõista, milleks. Nurisünnitaja – see on siis, kui me tahame midagi, kuid meil ei õnnestu seda mingit asja täita. Ja Kõigekõrgem ütleb: „Kui sa pead kinni sellest reeglist, teenid Kõigekõrgemat koos rahvaga, osaled ühiskondlikus teenimises, siis täitub ka see. Sul ei ole viljatut, sul ei ole nurisünnitajat. Sa oled täis soovi, oled täis soovi elada, mingeid ideid, mingit motivatsiooni, sinu soovid hakkavad teostuma.“

Aga mida tähendab sinu päevade arvu teen täielikuks? Võib öelda, et selle kõige lihtsam mõistmine on sa elad nii kaua, kui sulle on antud. Kuid antu võib läbi elada erinevalt. Kui inimesele on antud seitsekümmend viis aastat, on arusaadav, et ta magab, sööb, tegeleb veel millegagi. Kuid on bruto ja on neto, see tähendab, kui tõhusalt elab inimene läbi need oma päevad? Aga kui inimene on mitu aastat haige, lamab koomas, on halvatud, – see on ju samuti antud päevade arv. Kui kasulikult, kui tõhusalt me kulutame oma päevi, kuidas me neid läbi elame?

Juhtub, et inimene otsustas minna ja osta endale jalanõusid, näiteks. Ja buss tuli õigel ajal, pood osutus avatuks, juba esimeses poes sobis talle juba esimene paar, mida ta tahtis proovida, kõik sobis, ja ta sai jalanõude ostmisega tunniga hakkama. Kõige lihtsam igapäevane olukord. Aga juhtub, et ta jändab pool päeva, käib ringi, kõik asjata, tal ei õnnestu ära teha, nagu näib, nii lihtsat asja. Hassidismi rajaja Baal Šem Tov andis inimestele õnnistust, õnnistust ajas: „Olgu sinu aeg õnnistatud. Andku Jumal, et sa jõuaksid kõigega, et ükski minut, ükski tund sinu elust ei kuluks asjata.“ See on väga aktuaalne meie ajal, kui aeg voolab meil sõrmede vahelt läbi.

Teine hassiidi kommentaator, Sfat Emet, admor, Guri õpetaja, ütleb: „Sõnas mispár (arv) võib näha juurt sapír (helendus). Olgu sinu päevad täidetud helendusega.“ Igal päeval sinu elus on mingi avastus, sa saad teada midagi uut. Kuulsid mingit väikest õpetust, lugesid mingit salmi ja mõistsid seda uut moodi. Juhtub nii, et sa loed aastaid üht ja sedasama ning äkki ootamatult hakkad sa seda uut moodi vaatama. Kuulsid mingit laulu, ja äkki see kõneles sulle, kuulsid mingit õpetust ja said enda jaoks midagi uut. Igal päeval saada enda jaoks teada midagi uut, näha enda jaoks midagi uut.

Päeva võib siin mõista kui anumat, mida saab täita mingi valgusega. Mida sa täna teada said? Täna on päev, mis juhtub ajaloos ainult üks kord. Ainult üks kord ajaloos on see päev, ja Kõigekõrgemal on sinu jaoks selleks päevaks eriline kingitus, eriline helendus, eriline mõistmine, mille sa pead enda jaoks saama. Eriline õppetund, mille sa võid ära õppida, märgata. Võib-olla näha midagi uut oma linnas.

Võib võtta heaks harjumuseks jälgida, millega tahab sind rõõmustada, millega rõõmustab sind ISSAND sel päeval. Sa läksid tänavale ja, juhtub, tuju on sombune, halvemini enam ei saakski, kuid sa kuulsid, nägid (igaüks midagi oma): keegi lehtede sahinat, keegi päikese valguskiirt, mis tungib läbi lehestiku... Ja märka seda, mis sind rõõmustab! Mine ja loe kokku seda, mis sind rõõmustab, püüa näha selles kohtumist Kõigekõrgemaga, selles, mis sind rõõmustas, mingites väikestes-väikestes sündmustes. Lapsed näitavad seda väga hästi, kui kellelegi on rõõmuks läbi lombi lirtsuda. Näha mingeid väikesi rõõme, mida Kõigekõrgem sulle saadab, näha, mitu korda päevas Kõigekõrgem sinu eest hoolitses, ja nende sädemetega, nende väikeste kiirtega, otsekui valgusega, täita oma anum.

Üks rabi rääkis, et iga päev sõidab ta tööle ja iga päev näeb ta, mida uut Jeruusalemmas ehitatakse, kuidas Jeruusalemm kasvab. Vaadake, mis on uut teie töökaaslastel. Võib-olla keegi ostis midagi uut, keegi tegi midagi uut. Rõõmustage tema üle, õnnistage teda. Otsige sellist viisi leida midagi uut. Olgu teie päevad täidetud sellise valgusega!

Rabi Nahman räägib sellest teisest küljest: „Elu sarnaneb sellise riiulikesega või lõputu-lõputu küünlajalaga, mida saab täita küünaldega. Iga päev – see on nagu üks küünlahoidjatest selles suures-suures valgustis. Kui palju küünlahoidjaid jääb täitmata? Kas sa suudad panna küünla igasse küünlahoidjasse? Täita iga oma päev mingi valgusega, millega sa valgustasid teisi? Teha midagi teiste jaoks oma valgusega. Avastada midagi uut Tooras, midagi uut Pühakirja mõistmises.“

Kõigekõrgem ütleb: „Mina käsin sulle täna.“ Näha, mida Kõigekõrgem on sulle täna käskinud, mida sa saad teha Tema teenimiseks, Tema valguse levitamiseks, mida sa saad selleks teha täna? Me vaatame mõnikord mingeid edukaid, tuntud inimesi, tuntud õpetajaid. Me võime vaadata neid ja mõelda: „Kuidas nad küll kõige sellega jõudsid? Kuidas nad jõudsid, aga neil ei olnud veel arvutit, ei olnud transporti. Nad jõudsid veel midagi teha peale selle, et nad kirjutasid raamatuid, kohtusid inimestega, vastasid küsimustele, lugesid raamatuid, õppisid. Mõned jõudsid ka hästi välja magada!“ Näiteks Šlomo ben Aderet, peale selle, et ta kohtus paljude inimestega, kirjutas hulga raamatuid, jõudis ta veel iga päev tund aega jalutada! Ta seadis endale sellise reegli.

On tuntud jutt professorist, kes pani purki kõigepealt suured kivid ja küsis: „Kas see on täis?“ Siis veel väikesed kivid, siis veel liiva, siis veel vett. Kui tõhusalt sa täidad oma päeva, kui tõhusalt sa täidad oma „purgikest“, kui tõhusalt sa valad õli oma valgustisse? See on samuti väga tähtis küsimus.

Ja milles on siin iva? Miks me alustasime rääkimist enesega rahulolust? Kui sa teenid iseennast, on sul kerge öelda: „Noh, mul jätkub elamiseks. Ma olen juba saavutanud, ma olen juba teeninud, kui palju ma tahtsin, ja käsud olen ka juba täitnud, nagu ma tahtsin. Ma olen juba saavutanud mingi vaimse taseme! Suurepärane, nii nagu ma unistasin!“ Kord tuli Lubavitši rebbe (Menahem Mendl Šneerson) juurde, kui ta oli just rebbeks saanud, üks mees Brasiiliast ja ütles: „Ma tahan annetada miljon dollarit teie õpetuse levitamiseks Brasiilias.“ Ta tuli koos oma pojaga õnnistust saama. Rebbe ütles: „Noh, ma loodan, et sa ei oota, et ma olen sellega rahul. Sa andsid miljoni, las sinu poeg kasvab suureks ja annab kaks miljonit.“ Asi ei ole selles, et rebbe tahtis raha habádi jaoks. Jutt ei olnud sellest, vaid sellest, et inimene, isegi kui ta tegi midagi (aga siin on selline väga petlik mõte, võib unistada: „Vaat, kunagi ma tulen ja annan, panen oma rabile, oma õpetajale, oma kogukonda, oma sõpradele, neile, kes on puuduses, panen miljon dollarit!“), ja justkui võib olla rahul, isegi mingi unistus läks siin täide, kuid rebbe ütleb: „Ei! Püüdle suurema poole, sest nii ei rahulda sa mitte oma unistusi, sa ei rahulda mitte oma soove, sa teenid kuningate Kuninga ees!“

Sa teenid täpselt samuti kuningate Kuninga ees ka pereelus pidevalt. Võib öelda: „Ma kinkisin naisele selle“, aga tema küsib minult veel: „Kas sa armastad mind?“ Ma tegin veel selle, aga tema küsib minult: „Kas sa veel armastad?“ See on mingi protsess, kus ma ei saa öelda: „Ma olen juba hästi hoolitsenud, ma täitsin“, sest siin ei hoolitse ma enda eest.

Ja inimene, kes tõepoolest tegeleb teenimisega, tegeleb sellega, milleks ta on läkitatud. Ei, see ei puuduta käskude täitmist, ei kirjutata raamatukesse, mitu käsku ma täitsin, kui palju ma korda saatsin, kuivõrd ma täidan seda, milleks Kõigekõrgem mind lõi, kuivõrd ma täidan oma läkitust selles maailmas, – see ongi minu päevade täius, see on see tõeline nauding suhtlemisest Kõigekõrgemaga, mida Kõigekõrgem annab minu elus. Mittejäljendav, mitte siis, kui ma jäljendan teisi, vaid just nimelt minu teenimine, just see, mida mina pean tegema.

Ma lõpetan sellise hassiidi looga. Rebbe Tšertkovost koristas kord pärast hingamispäeva oma kodus. Tal oli väike luud ja väike kühvel. Hassiidid nägid seda ja ütlesid: „Rebbe, kas see on mingi hassiidi toiming? Kas see on õnnistus millegi peale?“ Rebbe ütles: „Selles ei ole midagi imelist, ma lihtsalt aitan oma naist.“ Väga palju aega hiljem võttis iga hassiid ikka veel hingamispäeva lõpus luua, pärast hingamispäeva lõi sellega vastu kühvlit ja ütles: „Selles ei ole midagi, ma lihtsalt aitan oma naist.“ On olemas selline jäljendav tegevus, kui sa ei täida seda, mida Kõigekõrgem sinult nõuab, vaid nägid midagi kellelgi, hakkasid kedagi jäljendama.

Selle jäljendamise kaudu, mis jäljendab midagi sinu ette joonistatut, kaldud sa kõrvale sellest, milleks sa ise oled kutsutud. Ja õnnistus on selles, et see, milleks sa oled kutsutud, sinu kutsumus, sinu anded, sinu „helendused“, et need kõik valgustaksid maailma, et kogu sinu potentsiaal avaneks selles maailmas! See on õnnistuse saladus: „sinu päevade arvu Ma täidan“. Kõigekõrgem justkui istub ja täidab õiglase päevi. On abi, kõik soodustab inimest, kes on sellises teenistuses: ka buss tuleb õigel ajal, ka kingad leiduvad õigel ajal, ja kõik muu juhtub. Vaat sellisest õnnistusest Toora siin räägibki.

Muidugi on ka teisi vaateid ja teisi arusaamu. Ma tõin ainult, nii-öelda, jälle selleks, et „visata halukesi mõtete lõkkesse“, mõnede hassiidi õpetajate arusaamad.

Šemoti raamatu 23. peatüki 5. salmis loeme me hämmastavat kirjet. Salm ise on tõlkimiseks ja mõistmiseks veidi keeruline, kuigi käsk on väga lihtne. Seepärast toome me selle salmi kohta mitu erinevat arusaama. Niisiis:

Vaat selline salm. Üks tõele kõige lähedasemaid tõlkeid, ma ütleksin, kõlab nii:

5. Kui näed, et sinu vaenlase eesel kukkus oma koorma all, siis ära jäta teda üksi koormat maha võtma. Võta koorem maha koos temaga.

Enamikus selle salmi tõlgetes kasutatakse sõna aita. Kuid originaalis, nagu me näeme, ei ole verbi la'azór (aitama), ja kogu jutt käib koorma mahavõtmisest. Meie salmis esineb mitu korda verb la'azóv (koormat maha võtma, jätma, lahti siduma, hülgama).

Üks kõige vanemaid Toora tõlkeid, Onkelose aramea tõlge, tõlgendab nii:

5. …võta maha see, mis sul on südames selle inimese vastu, ja siis võta koormat maha koos temaga.

See tähendab: ei tohi, ei maksa aidata inimest, kui sa teda vihkad. Kui sa aitad inimest koos oma vihkamisega, seda ületades, kuidagi läbi vihkamise teda aidates, siis parimal juhul näeb see välja nii, et sa justkui õpetad teda, öeldes: „Vaata, kuidas sina minuga, aga kuidas mina sinuga. Vaata, kuidas ma sind aitan, sest ma ei ole selline nagu sina. Mina vihkan sind ka, kuid ma armastan Jumalat. Ja vaat Kõigekõrgema pärast teen ma seda sinu heaks. Vaata, kui palju parem ma sinust olen!“ Või on see abi sellise näoga, et seda on muidugi raske vastu võtta. Onkelose arusaamal on selline mõte: enne kui aidata võtta koormat maha eeslilt, kes kuulub inimesele, keda sa vihkad, saa lahti, vabane vihkamisest, ja siis võid sa olla koos temaga. Siis sa tunned kaasa temale, tema hädale, tema eeslile, ja siis võid sa koormat maha võtta koos temaga. Enne kui eeslilt koormat maha võtta, võta koorem maha iseendalt.

Teised kommentaatorid juhivad tähelepanu kolmele sõnale selles salmis, mida on üsna raske tõlkida: vehadaltá me'azóv lo. Inimeses on justkui sisemine võitlus – aidata või mitte aidata. Vaat – inimene. Ühest küljest on ju selge, et ta on hädas, tema eesel tuleb vaevu toime oma koormaga, ja teda tuleks aidata. Teisest küljest ei kannata ma seda inimest ju silmaotsaski. Ja vaat, sa nägid seda inimest ja juba sõitsid mööda, oma eeslil sõitsid mööda. Või kui me räägime meie aja keeles, sa kohtasid inimest, kellel on rehvid katki, kohtasid teda maanteel – ja juba sõitsid mööda. Muidugi oleks tulnud aidata, hoolimata sellest, et ta on selline ja säärane. Aga mis teha? Ma juba sõitsin mööda, ma ei saa nüüd, sõidurida rikkudes, pöörata üle kahekordse pidevjoone. See on ohtlik kõigile juhtidele. See on üldse ohtlik. Olgu, Jumal aitab teda, pealegi ma vihkan teda. Ja kui ka ei aita, siis paras talle. Selle arusaama järgi, selle kommentaari järgi on see käsk suunatud inimesele, kes nägi oma vihamehe koorma all kokkuvajuvat eeslit ja juba sõitis mööda. Ja Toora ütleb sellele inimesele: tule tagasi, peatu ja aita tal koormat maha võtta. Kui sa vaatasid seda inimest, keda sa vihkad, ei suutnud sa sundida ennast peatuma ja teda aitama, nii juhtub. Kui sa vaatad Toorasse, võid sa teda aidata. Toora taastab rahu inimeste vahel. Toorasse vaadates mõistad sa, et lõppkokkuvõttes on selle inimese vaimne juur samasugune nagu sinul. Ja sa võid näha, milliseks Kõigekõrgem ta lõi. Aga Kõigekõrgem ei loonud teda selleks, et sa teda vihkaksid. Kõigekõrgem lõi ta teenimiseks. Ja võib-olla, kui sa teda aitad ja kuidagi tood ta tagasi teenimise juurde, on see samuti tee, isegi kui sa juba sõitsid mööda, kui sa juba lipsasid mööda.

Talmudi targad küsivad: kust üldse võis tulla inimene, keda sa vihkad, ja tema eesel? Kuidas üldse saab inimest vihata? Sul on ju käsk „armasta oma ligimest nagu iseennast“, käsk armastada ligimest, hoolitseda ligimese eest. Ja kogu nädalalõik Mišpatim, kui juba nii võtta, on tulvil hoolitsust ligimese eest. Kust tuli äkki vihkamine? Ja sellele küsimusele on kaks vastust, klassikalisi vastuseid on – kaks.

Esimene vastus on selline: jah, muidugi ei tohi ligimest vihata; aga mis teha, paljud ju, kui mitte kõik, püüavad toime tulla sellega, et teda MITTE vihata. Jah, me vihkame, hoolimata sellest, et ei tohi. Ja linnades, kus punase tulega sõitmine on keelatud, sõidavad inimesed punase tulega. Ja inimesed, kes teavad, et valetada ei tohi, valetavad. Ja inimesed, kes teavad, et vihata ei tohi, vihkavad. Mis teha, see juba elab sul südames, see vihkamine, mis ajendabki sind mitte aitama. Kuid isegi kui sa vihkad seda inimest, peatu ikkagi ja aita teda. Jälle, võib öelda nii: kui sa vaatad teda, ei taha sa teda aidata. Kuid kui sa vaatad Toorasse, võib-olla vihkamine kaob.

On ka teine variant. Teine variant – see on, ütleme nii, ideoloogiline vihkamine. Juhtub nii, et inimene, kes sõidab mööda teed, näeb teist inimest, kelle kohta ta teab, et too on kurjategija – kurikael, mõrvar, võib-olla vägistaja, pedofiil, varas. Kuid teab ainult tema üksi, teist tunnistajat ei ole. Ta ei saa midagi tõestada. Ta teab, et see inimene paneb seni karistamatult toime kuritegusid. Ja sellist inimest võib tarkade arvates vihata. Loomulikult on mingi vihkamine, mingi halb tunne kurjategija suhtes. Ja jälle ütleb Toora siin: sellest hoolimata ei ole sinu asi teda karistada, ei ole sinu asi jätta teda ilma abita, ei ole sinu asi jätta seda inimest ilma hoolitsuseta.

Peale selle on selles salmis väga tähtis väljend ki-tir'é (kui sa näed). Kui kerge on meil üldse näha selle inimese häda, keda me vihkame? Meil pole temast ju sooja ega külma! Ja kui mingi Hitler kannatab hambavalu all, siis mul ei ole temast siiralt kahju ja, näib, paras talle. Ma jään selle juurde, et paras talle ja et mul ei ole kahju. Hitler – see on selline radikaalne näide. Aga on ligimene, kes justkui polegi üldse Hitler. Kuid me ei suuda teda näha. Mida me suudame näha? Me suudame näha eeslit. Me suudame näha, et sellel inimesel on eesel, kes õigupoolest selles loos ongi see, kes kannatab. Mitte inimene ise, keda me vihkame, vaid tema eesel. Ja meie vihkamise tõttu ei saa ta oma kannatustest vabaneda, võib hukkuda. Ja samamoodi võib juhtuda, et ei kannata eesel, kannatavad selle inimese naine, lapsed. Kui piiritu võib olla meie vihkamine, kuivõrd võib see üle kanduda selle inimese ligimestele, tema eeslitele, tema kassidele? On juhtunud, et keegi tappis riiaka naabrinaise koera või kurja naabrinaise kassi. Kuivõrd võime me kokku puutuda sellega, et meie vihkamine on ohjeldamatu? Kui kindlalt saame me öelda, et me tunneme mingeid negatiivseid tundeid just nimelt selle inimese suhtes, kuid me ei tunne midagi halba ei tema naise, ei tema isa ega tema tütre suhtes? Kui täpselt saame me valida vihkamise objekti ja öelda, et me ei armasta ainult seda inimest? Kuid eesel ei ole siin ju üldse süüdi. Ja võib-olla eeslit aidates jõuame me kuidagi sellele inimesele lähemale. Tegelikult ei ole suurt häda selles, et aidata kurikaela või toetada kurikaela. Häda on selles, et õppida kurikaelalt. Kui teda lihtsalt aidata, siis selles ei ole kahju.

Ma pean (sulgudes) kohe ütlema väga tähtsa asja. Sõna sin'aá, mida tõlgitakse vihkamiseks (selle sõna kinnistunud tõlge on vihkamine), ei tähenda sellist radikaalset vihkamist, nagu see kõlab vene keeles. Selle heebreakeelse sõna tähendus on pigem sellist inimest mitte eriti armastama. Näitena võib lugeda Devarimi raamatu 21:15: „Kui inimesel on kaks naist, ühte ta armastab, aga teist vihkab...) Vihkama – see on muidugi vähem armastama, mitte eriti armastama. Kuid räägime vihkamisest. Tegelikult ei räägi Toora sellisest radikaalsest, märatsevast, ohjeldamatust tundest, nagu seda kasutatakse vene keeles. Kuid… mis teha? Me ei saa öelda, et see tunne on meile täiesti võõras. Juhtub nii, et meid haarab sõna otseses mõttes vihkamine vihkamise mõttes, ja siis on hoolitsus meie poolt vihatud inimese süütu eesli eest aktuaalne, ja ikkagi jääb käsk.

Veel on loomulikult tähtis meenutada, et on olemas selline sõna hamór (eesel) tõlgendus, mis on seotud sõnaga hómer (materiaalne maailm). Ja inimene võib öelda: „Muidugi, vaimselt ma aitaksin teda. Vaat jutluse ma sellele mehele peaksin, et ta parandaks meelt, et ta tunneks tõelist Jumalat, et ta loobuks kõigist neist asjadest, mille pärast ma teda eriti ei armasta. Aga vaat materiaalses maailmas ma ei taha teda aidata. Tal on vaimsed probleemid, ja parandagu ta enne oma vaimsed probleemid.“

Ja on selline arusaam, selline tõlgendus sellest käsust: „Ei, hoolitse sa ikkagi materiaalse eest, isegi kui sa ei armasta eriti seda inimest vaimsetel põhjustel, isegi kui vaimses maailmas, vaimses valdkonnas on tal parandada, parandada ja parandada. Aga on ka teine arusaam: „Jäta materiaalne, jäta oma kiindumus materiaalsesse, oma lihalik vihkamine. Ületa see vihkamine, täpsemalt, jäta, hülga see vihkamine, heida see maha, võta selle vihkamise koorem iseendalt maha. Mine ja aita oma ligimese eeslit ja eesli kaudu aita oma ligimest, kes võib-olla ei ole enam sinu poolt mitte eriti armastatud inimene, ja sa saad endale tõepoolest ligimese.“

Vaat sellised erinevad tasandid avanevad selle käsu mõistmises.

Koos nädalalõiguga Mišpatim loetakse traditsiooniliselt prohvetlik lõik prohvet Jirmejahu raamatu 34. peatükist, alates 8. salmist kuni peatüki lõpuni. Selleks et paremini mõista, millest jutt käib, on vaja teha ajalooline sissejuhatus.

Niisiis, VI sajandi esimene pool eKr. Iisraeli kuningriik on juba hukkunud, paljud juudid, Iisraeli kuningriigi endised elanikud, põgenesid (osa Juudeasse), vaesusid, on sunnitud olema orjad. Juudeas ei ole olukord samuti rõõmus. Nevuhadnetsar, Babüloni kuningas, piirab Jeruusalemma ja paljusid Juudea linnu. Juudeale on maistest kuningatest jäänud üks vähe usaldusväärne liitlane – see on vaarao Háfra, ehk Iahébre. Sel ajal valitseb Jeruusalemmas kuningas Tsidkijahu, ja ta mõtleb sellele, mida ette võtta, kuidas leida väljapääs kohutavast olukorrast, milles Juudea oli. Kõige tõenäolisemalt ei suuda ta mingit sõjalist missiooni ette võtta, ja ta otsib, kus ja kuidas parandada suhteid Kõigekõrgemaga, leida armu Kõigekõrgema silmis ja võib-olla selle armu kaudu saada vabastuse nii babüloonlastest kui ka Egiptusest – kõigist andamitest, kõigist neist maksudest, mida egiptlased nõuavad, ja mida piiramine ära võtab, ja kõigest muust. Ja kuningas otsustab orjad vabaks lasta. Juudi seaduse järgi (me loeme sellest just nädalalõigus Mišpatim (21:2)) peab juudi ori pärast seitset aastat orjust vabaks saama. Peab seaduse järgi, kuid ilmselt ei peetud sellest peaaegu kunagi kinni. Ja nüüd lugegem lugu 34. peatüki 8. salmist alates.

Vaat selline tore mõte tuli Tsidkijahule. Tsidkijahu ei ole kuigi autoriteetne kuningas, kuid siin võeti tema nõuannet kuulda.

Miks äkki selline üksmeel rahva seas? Esiteks, tõepoolest, see asi on muidugi Jumalale meelepärane. Kuid on veel kaks põhjust. Esimene – orja on vaja siis, kui on põllutöid; ta töötab põldudel, aedades, oliiviistandustes, seal, kus on vaja midagi teha, seal, kus seda tööd on vaja. Kuna Babülon piirab linna, siis orjadele tööd ei ole, aga orje on väga palju, neid tuleb kuidagi toita. Aga milleks toita orje, kes ei saa töötada? On veel üks põhjus. Linnas on vaja ehitada kaitserajatisi, igasuguseid kindlustusi, mis peaksid piiramisele vastu, ja kui orjad neid ehitavad, siis peavad peremehed neid orje ülal pidama, nende töö eest tasuma. Kui aga nad vabaks lasta, siis saavad nad raha, saavad tasu riigi käest. Jällegi on sel hetkel kasulikum orjadest lahti saada. See tähendab, siin on kolm põhjust, mille tõttu rahvas, orjaomanikud, nõustusid orje vabaks laskma. Me saame veidi hiljem teada, kuidas nad seda Jumala ees tegid.

Mis toimub sel ajal? Sel ajal otsustas vaarao Háfra, ehk Iahébre, keda me varem mainisime Tsidkijahu liitlasena, asuda teele Jeruusalemma toetuseks. Ja Babüloni luure andis täpselt teada, babüloonlased said teada, et Iahébre tuleb mingi sõjaväega Jeruusalemma. Nad otsustasid, et Jeruusalemm ei jookse kuhugi, lõpetasid piiramise ja liikusid lõunasse, vaaraole vastu. Jeruusalemmas hakati peaaegu võitu tähistama ja otsustati: no kõik, nüüd on piiramine läinud! Teate, on selline anekdoot, lugu, mida räägitakse arvukates variantides, kui inimene, no ütleme, otsib parkimiskohta, ja tiirutab kaua, ja püüab parkimiskohta leida, ja ütleb: „ISSAND, kui Sa mind praegu aitad, siis ma... Ah, stopp! Kõik, ma juba leidsin“, ja pargib. Umbes sama olukord tekkis siin: inimesed nägid, et piiramine on ju lõpetatud, aga meie lasime rumalusest orjad vabaks. Ja inimesed asusid halba tegu tegema. Me loeme seda 11. salmis:

See tähendab: „Kui hästi, meil vedas, et piiramine läks ära! Aga nüüd, pärast seda kui piiramine lõppes, on meil just töölisi vaja, aga meie, lollid, lasime nad vabaks!“ Ja kuna Jumal neid niikuinii aitas või kuna nad said ka ilma Jumalata hästi hakkama, otsustasid nad need orjad orjusesse tagasi viia. Ja viisid tagasi. Vaat see ongi õigupoolest eellugu sellele sõnale, millega Kõigekõrgem pöördub prohvet Jirmejahu poole.

Kõigekõrgem ütleb: „Pidage meeles, päris alguses tõin Ma teid välja orjusekojast, ja siis sõlmisin Ma teiega lepingu, öeldes...“ – ja siin näeme me viidet sellele, mida õigupoolest räägitakse meie nädalalõigus Mišpatim:

Kuidas sattus inimene orjusesse? Kui ta osutus varatuks, tal ei olnud üldse midagi, võis ta sattuda mingisse majapidamisse, kus ta töötas kuus aastat, talle pidi tagatama ülalpidamine ja vajalikud, üsna head sotsiaalsed tingimused. Seitsme aasta möödudes pidi ta ära saadetama kingitusega, mingi „stardirahaga“. Nii pidi olema, nii käskis Kõigekõrgem. Orjus võis olla, oli lubatud, kuid see pidi inimest kuidagi parandama ja lõpuks ta jalule seadma. Ja Kõigekõrgem ütleb, et sellest seadusest ei peetud just eriti kinni.

See tähendab, sellest me näeme, et nad ei otsustanud niisama, nad sõlmisid templis lepingu, sõlmisid omavahel sellise kokkuleppe, et kõik lasevad vangid vabaks. See tehti Kõigekõrgema palge ees, Kõigekõrgema templis.

Teiste sõnadega: „Te kuulasite Mind, tegite seda, mis on sirge Minu silmis, kuid selgub, et see ei ole päris sirge, see on midagi niisugust kõverapoolset: niipea kui piiramine lõppes, kohe vedasite te oma orjad ja orjatarid vägisi tagasi“.

Nüüd tungivad teie maale, teie kallale vabalt, kartmatult mõõk ja katk ja nälg.

Me teame Avrahami loost, et nii sõlmitakse sageli leping. See sümboliseerib, et kui ma rikun selle lepingu, raiuge mind pooleks nagu see vasikas. Inimesed ei lubanud niisama, nad andsid templis Kõigekõrgema ees tõotuse, et nad lasevad vangid vabaks, ja läksid läbi vasika poolte vahelt, see tähendab tegid seda tseremoniaalselt, pompoosselt Kõigekõrgema ees.

Sõna sarís (peatun sellel sageli) tähendab tänapäeva keeles eunuhhi, tegusõna lesarés tähendab kastreerima. Kuid vanas heebrea keeles võib see tähendada ihukaitsjat – seda, kes kannab pead või hoiab pead, „peakaitsjat“, või silovikut (Venemaa poliitilises sõnavaras).

20 Ja Ma annan nad nende vaenlaste kätte ja nende kätte, kes otsivad nende hingi, ja nende raibed on toiduks taeva linnule ja maa metsalisele.

Ja vaat, nii-öelda, ime, üllatus, mille Kõigekõrgem annab neile, kes lootsid, et nad on juba „leidnud parkimiskoha“.

Lugege ka: Jitro, Teruma, lepingud ja Toora nädalalõigud.