Jitro

Jumala abiga alustame nädalalõigu Jitro lugemist, Šemoti raamatu 18. peatüki 1. salmist. Eelmises nädalalõigus lugesime sellest, et vaevu Egiptusest välja tulnud Iisraeli poegadele tungis kallale ümbruskonna kõige suurem jõuk, kõige tõsisem relvastatud bandiitide rühmitus – Amaleki rahvas. Ja Iisrael, keda innustasid Moše, Kõigekõrgem, saavutas selle bandiitide rühmituse üle hiilgava võidu. Kõigekõrgem paljastas Mošele osaliselt, et see on pika, kestva vaenu algus ja et Kõigekõrgem ise kohustub, vannub kustutada Amaleki mälestuse taeva alt igaveseks. Amalek ei ole lihtsalt mingi „bandiit“, kes ootamatult Iisraelile kallale tungis. See on sisuliselt ideoloogiline eelkuju, kõigi järgnevate antisemiitide innustaja, Iisraeli rahva vastu suunatud rünnakute, rünnete isa-rajaja.

Nädalalõik Jitro on mõneti sümmeetriline sellega, mis toimus eelmises nädalalõigus. Iisrael, äsja Egiptusest välja tulnud, sai endale esimesed vaenlased Amaleki näol, kuid ta saab ka esimesed sõbrad. Kui me mäletame, on Jitro Moše äia nimi, kellest me ei ole ammu midagi kuulnud, ja nüüd pöördub Toora tema juurde tagasi.

Kui 4. peatükis nimetati Mošet Jitro väimeheks, sest Jitro oli kuulsus ja kohalik täht, siis nüüd on Moše tuntum ja juba Jitrot nimetatakse Moše äiaks.

Me mäletame, et kui Moše jättis Jitroga, oma äiaga, hüvasti, ütles ta: „Lähen, vaatan, kuidas Iisraeli rahval seal asjad on.“ Sellest ajast peale ei ole teada, kas nad pidasid kirjavahetust, helistada üksteisele nad igatahes ei saanud (telefoni puudumise tõttu). Üldse oli sõnumside neil aegadel halvasti korraldatud, inimesed ei kuulnud aastate kaupa üksteisest midagi, kuid mingitest suurejoonelistest sündmustest jõudsid kuuldused muidugi kohale. Nii jõudsid ka Jitroni kuuldused sellest, et Kõigekõrgem viis tugeva käega Iisraeli rahva Egiptusest välja. Millest ta siis võis kuulda? Egiptusest väljaminekust, Egiptuse nuhtlustest, sündmustest merel; võib-olla võidust Amaleki üle, kes võib-olla käis ka Midjanis ja korraldas seal pogromme. Palju sõnumeid, ma arvan, tõid Midjani preestrini karavanijuhid ja juhuslikud rändurid. Ja vaat, ta kuulis sellest, mida Kõigekõrgem oli teinud Mošega ja tema rahvaga. Head uudised jõudsid Jitroni.

Kogu selle aja elas tema juures Tsippora, Moše naine, Jitro kahe lapselapse ema. Kui me kujutame end selle naise asemele, siis mõistame, et ta elas igasuguse kindluseta: mees sõitis ära (nagu Stirlitz, mingile ohtlikule missioonile, temaga kohtud ainult et ehk kohvikus), ja pole teada, mis temaga võib juhtuda: võib-olla ta hukkub, võib-olla missioon kukub läbi, võib-olla ilmub ta kümne aasta pärast, aga võib-olla ka viieteistkümne pärast. Ja ta elab just sellises pingelise ootuse seisundis. Võib-olla, kuna Jitrol on palju tütreid, kuuleb ta mitmesugust sosistamist, oma teiste õdede jutte oma selja taga, aga võib-olla toetavad õed teda ja veedavad temaga pikki õhtuid kõrbes. Igal juhul on sellel naisel nimega Tsippora väga raske elada abielus-vallalisena vanematekodus.

Siin ütlevad paljud, et ära saatis võib mõista kui andis geti, kui lahutust. Moše, minnes raskele lahinguülesandele, andis naisele eelnevalt geti. See ei ole nii lihtne. Me teame, milline on tänapäeval paljude usklike suhtumine lahutusse. Inimene läks sõtta. Kui ta tagasi ei tulnud, siis võis naisel ühelt poolt puududa igasugune elatis, puududa võimalus teise mehega abielluda. Teiselt poolt, võib-olla on ta juba lesk, kuid keegi ei tea sellest. Inimene kadus ja naine on mõistetud üksindusele, ootamisele, kannatusele, sõltuvusele teistest. Seepärast oli kombeks – kui sõdur läks lahingusse, kui keegi läks mingile missioonile – anda naisele get, lahutuskiri. See tähendab: kui ma kaon, kui ma mingi aja pärast ei ilmu, siis pea end leseks ja vabaks.

Moše võis ka lihtsalt naise ära saata, saata ta ajutiselt vanemate juurde külla, kuni ta teeb seda, mida Kõigekõrgem talle käskis. Ja vaat see sõna šilluheha (kelle ära saatis) viib mõttele, et Moše siiski kuidagi määratles Tsippora viibimise tema isa Jitro majas, ja ta ootas, muu hulgas ka oma olukorra selgumist. Nüüd, kui Jitro kuuleb, et Kõigekõrgem viis Iisraeli rahva välja, et Kõigekõrgem tegi Moše heaks nii palju, saab selgeks, et Tsippora – ta on Moše naine, et tema on Moše äi, et Moše on elus, ja seepärast võtab ta Tsippora. Kuid mitte ainult teda.

Peale Tsippora võtab Jitro kaasa tema kaks poega. Me mäletame, mis olid Moše poegade nimed: ühe nimi Geršom, mis tähendab olla võõras kaugel maal, nii tõlgitakse seda nime; ja teise nimi – Eliezer, mis tähendab minu Jumal – minu abimees. Lauset vaarao mõõgast võib mõista lihtsalt: Mošel õnnestus Egiptusest põgeneda, kui ta tappis egiptlase, mattis tema keha liiva ja vaarao ei jõudnud teda kätte saada. On mitu ilusat midrašit, mis jutustavad sellest, et vaarao saatis Moše kohta laiali tagaotsimisteate, teda püüti kõikjal kinni võtta. Ja siis laskus alla ISSANDA ingel, võttes Moše kuju, ja vaarao tahtis tal pea maha raiuda. Kuid tema kael oli nagu raudne, mõõgad murdusid, lendasid eemale, tapsid timukaid endid, palju imesid oli. See on ilus midraš, miks mitte seda mainida. Kuid võib mõista ka lihtsat tähendust, et Kõigekõrgem päästis Moše vaarao viha eest sel viisil, et Moše leidis omal ajal varjupaiga, et seesama Jitro otsustas ta peita, tehes erakordse teo.

Niisiis, Jitro kuulis sellest, et Kõigekõrgem tegi Moše heaks palju imesid, et Moše ei ole mitte ainult elus, vaid, tänu Jumalale, ka edukas. Ja seepärast võtab ta oma tütre, oma kaks lapselast ja tuleb Moše juurde. Me lugesime eelmises nädalalõigus (17:8): „…ja tuli Amalek (vajavó amalék)“, Amalek tuli kaugelt vaenu pidama. Ja vaat, miks ma ütlesin, et need nädalalõigud on sümmeetrilised. Kui leidub keegi, kes teeb valiku pidada vaenu Iisraeli rahvaga, rahvaga, mille kaudu Kõigekõrgem tegutseb, siis leidub ka see, kes õnnistab Jumalat ja valib olla sõber, toetada, ühineda rahvaga, mille kaudu Kõigekõrgem tegutseb. Ja nagu on öeldud „ja tuli Amalek (vajavó amalék)“, tuli sõjaga, täpselt samuti on öeldud „ja tuli Jitro, Moše äi (vajavó jitró hotén mošé)“, tuli rahuga.

Kõlab see, esmapilgul, väga ootamatult. Tuli Jitro, tuli Moše juurde ja ütles: „Mina olen Jitro, sinu äi, tulin sinu juurde ja minuga on sinu naine ja tema kaks poega“, nagu ei pruugiks Moše neid ära tunda. Kuid siin on kõige tõenäolisem, et Ida traditsiooni kohaselt, enne kui läheneda, enne kui ligi tulla, saadab Jitro käskjalad, mingid teenrid teatama: „Teatage minust“, sellise omamoodi ülemteenri, kes astub sisse ja ütleb: „Sir Moše, teie juurde on tulnud teie äi teie abikaasaga ja tema kahe lapsega.“ Seda näeme sellest, mis on öeldud edasi 7. salmis:

Moše osutab Jitrole austust kui lugupeetumale inimesele, see tähendab, läheb talle vastu. Sõna šalóm tähendab üldse rahu, see tähendab sõja puudumist, see tuleneb tüvest šalém – terviklik, terve, šlemút – terviklikkus. Ja kui me näiteks tahame inimeselt küsida: „Kuidas su tervis on?“, ütleme me: „Ma šlomha?“, mis heebrea keeles kõlab nagu: „Milles on mõte, milles on tuum, milles on sinu rahu olemus?“ Just selline keeruline küsimus esitatakse. Nad rääkisid teineteisele sellest, mis nendega selle aja jooksul oli juhtunud, ja nii sõna sõna järel jõudsid nad telki.

Sõna tlaót – see on keerdkäigud, mingid silmused, tõesti võib tõlkida kui seiklused.

Väljend vajíhad jitró – on hämmastav. Jihad võib tõlkida tüvest had (terav) või tüvest ehád (üks), ja siis öelda nii: tema nahk muutus tükkideks – tükkideks. Mõned muistsetest tõlkijatest ütlevad, et see on justkui „kananahk“, mis tekkis Jitrol õudusest, erutusest, läbielamistest. Teised tõlkijad tõlgendavad jihad sõnast hadá, millest tuleneb ka heebrea sõna hedvá (rõõm, juubeldamine) – ja Jitro rõõmustas. No, üks ei sega teist. Võib-olla Jitro kohkus, oli haaratud „kananahani“ ja rõõmustas samal ajal.

Me näeme siin jälle otsest vastandit sellele, mis toimub Amalekiga: Jitro õnnistab Kõigekõrgemat. Esimene vaenlane – Amalek, ja esimene sõber – Jitro, esimene, võib öelda, kõige esimene proselüüt, kes rahvaga ühines.

 Antud juhul võib öelda, et ISSAND päästis rahva mitte ainult Egiptuse armee jõu eest, vaid ka kogu selle nõiduse väe eest, mis Egiptusel valvel oli. ISSAND Jumal on tugevam igast nõidusest, kõigist imetegijatest, ja Tema tõmbas rahva välja Egiptuse käest.

Ja edasi tunnistab Jitro ja ütleb:

ISSAND võitis kõik paganlike jumalate kavatsused. Jitro veendus selles ja ta tunnistab sellest. Ja järgmises salmis loeme selle tunnistuse tulemust:

Milles on vahe põletusohvri ja ohvri vahel? Põletusohver (olá) – see ohver põletatakse altaril täielikult. Zévah – see on ohver, millest osa tuuakse Kõigekõrgemale, aga osa söövad ohvritoomises osalejad, see on omamoodi ühine söömaaeg Kõigekõrgemaga. Niisiis, Jitro, Moše äi, tähistamaks ühinemist Iisraeli rahvaga, ühinemist lepinguga Iisraeliga, tapab ohvrid, toob põletusohvri ja ohvrid.

Aharon, nagu me teame, ei ole lihtsalt Jitro hõimlane, ta on ka justkui eestkostja, Iisraeli rahva esindaja, tulevane preester. Ta ei ole veel preestriametis, kuid ta on juba Aharon, ta juba valmistub selleks rolliks, ise seda veel teadmata.

Kui me kohtasime seda fraasi, le'ehol-léhem, ütlesime, et see tähendab naist võtma. Me lugesime ka sellest, et Jaakov, kui ta ostab esmasünniõiguse, annab Esavile leiba. Mõlemal juhul, nii siin kui ka Jaakovi puhul, märgib kommentaar, et ka veini nad võtsid, neil oli vein. Nad sõid leiba ja jõid veini. Me lugesime ka sellest, et Melkisedek tõi Avrahamile leiba ja veini. Seepärast on arusaadav, et iga söömaaega saatis vein, ja seda ei ole vaja seletada, sest inimesed võtsid veini teele kaasa, vein oli iga pidusöögi osa.

 Milles on leiva ja veini mõte? See on seotud abieluga, abiellumisega, see tähendab, lepingu sõlmimisega peigmehe ja pruudi vahel. Laiemas mõttes me teame, et ka Iisraeli ja Kõigekõrgema suhted – need on peigmehe ja pruudi suhted. Lepingu sõlmimise sümbol aga on leib ja vein. Leib, léhem (nisuleib), tähendab liha. Sõna hitá (nisu) kõlab kokku ka sõnaga het (patt), see on samuti tähtis. Jajin (vein) sümboliseerib verd, veini nimetatakse „viinamarjade vereks“. Võib öelda, et léhem – see on nisu liha, jajin – see on viinamarja veri. Seega léhem ja jajin, leib ja vein – see on liha ja veri, mida nad sõid, ja see on iga lepingu sümbol ja alus.

Huvitav on see, et kui targad vaidlevad selle üle, milline vili oli see sama vili, mida Hava sõi, räägitakse tavaliselt õunast. Kuid õun – see on müüt, õunast ei ole kusagil öeldud. Asi on selles, et kuri on ladina keeles malum (maljum), aga õun kreeka keeles mήλα (milja), ja on täiesti võimalik, et versioonid segunesid ja puust sai ootamatult õunapuu.

Veel varem, kui ei olnud ei ladina ega kreeka keelt, nimetasid targad variante: nisu, viinamari, viigimari ja etrog. Kuid kaks põhivarianti – need on nisu (leib) ja viinamari (vein). Ja on müstikuid, kabaliste, hassiide, kes ütlesid, et seal oli selline eriline vili – „nisuviinamari“, ühtaegu nii leib kui ka vein. See on see, mida Hava maitses, ja selle tõttu tekkis väga halb leping mitte sellega, kellega vaja, – muide, see on juba kaldumine müstikasse.

Ja ometi loeme me siin, ja kommentaatorid ütlevad seda – pealegi mitte ainult klassikalised juudi kommentaatorid, vaid ka Pühakirjade uurijad –, et kõige tõenäolisemalt, kui öeldakse „sõid leiba“, peetakse silmas „sõid leiba ja jõid veini“ Kõigekõrgema ees, see tähendab, sõlmisid Kõigekõrgemaga lepingu.

Jumala abiga jätkame nädalalõigu Jitro lugemist. Me peatusime teiega sellel, et Jitro, tema äi, võttes kaasa Moše naise Tsippora ja tema kaks last, Geršomi ja Eliezeri, saabus Iisraeli leeri ja kohtus Mošega. Oli selline soe sugulaslik kohtumine, sõbralik vestlus, milles nad vahetasid uudiseid, ja Moše jutustas Jitrole kõigest, mida Kõigekõrgem oli Iisraeli rahvaga teinud, vabastamisest ja kõigist neist imedest, mida Kõigekõrgem oli korda saatnud, ja sellest, kuidas Kõigekõrgem viis Iisraeli Egiptusest välja. Jitro oli väga sügavalt liigutatud, ja see jutustus läks talle nii hinge, nii suure mulje see talle jättis, et ta võttis Iisraeli Jumala vastu kui kõige tugevama Jumala, tõi Temale ohvreid ja sõlmis Temaga lepingu Moše, Aharoni ja Iisraeli vanemate juuresolekul, kuulutades Tema oma Jumalaks. Sel viisil sai temast esimene proselüüt, esimene teistest rahvastest, kes Iisraeliga liitus. Sellest me oleme juba lugenud. Kuid on see, millest me ei ole lugenud. Me ei ole lugenud sellest, kuidas Moše kohtus oma poegadega. Miks mitte jutustada, kuidas Moše, nähes Eliezeri, kordas sõna-sõnalt Gogoli Taras Bulba sõnu: „No keera end ümber, pojake!“ Miks mitte jutustada, kuidas ta oma pojad kaissu võttis ja ütles: „Kuidas ma teist puudust tundsin, kui mehiseks te olete saanud, kui suureks kasvanud!“ Või ehk ka nii: „Kui täiskasvanuks te olete saanud, kuidas te olete muutunud!“ Miks mitte jutustada, kuidas ta oma naise kaissu võttis? Miks Toora sellest kõigest vaikib?

Paljud kommentaatorid ütlevad, et Moše on nii hõivatud teenimisega, nii süvenenud Kõigekõrgema teenimisse, et perekond jääb tal tagaplaanile, ja see on tema suur „möödalask“. Sel viisil saab temast esimene „usklike vanemate laste“ isa, ja tekib esimene konflikt usujuhi perekonnas. Teised ütlevad (ja ka seda võib nii mõista ja vastu võtta), et Toora laseb tagasihoidlikkuse eesriide alla isikliku elu kohal seal, kus seda ei ole mõtet kirjeldada. On arusaadav, et Moše rõõmustas oma naise üle, on arusaadav, et ta rõõmustas oma laste üle, kuid Moše isikliku elu jätame Mošele, laskem ka meie tagasihoidlikkuse eesriide selle kohtumise kohal alla. Aga sellest, mis oli edasi pärast Jitro ja Moše vestlust, pärast Jitro ühinemist Iisraeli rahvaga, loeme alates 18. peatüki 13. salmist.

Sellest ei selgu, kas Moše mõistis rahvale kohut iga päev, kas need kohtuprotsessid kestsid hommikust õhtuni või, ütleme, kaks korda nädalas istus Moše rahvale kohut mõistma, esmaspäeviti ja neljapäeviti. Noh, nii või teisiti, just sellisele protsessile sattus Jitro sõna otseses mõttes järgmisel päeval pärast oma saabumist Iisraeli leeri.

Niisiis, Moše tegeleb kohtuasjadega, aga rahvas seisab hommikust õhtuni järjekorras. Kes jõudis varem järjekorda võtta, see ka varem läbi sai. Te võite küsida: „Mis kohtud need sellised on? Millega üldse rahvas, kes elab kõrbes, kõrbeelanikud, kellel nagu oleks nii toit Kõigekõrgema kulul kui ka telgid, ja kinnisvaraga probleeme ei ole olemas, millega nad kohtusse tulevad?“ Raske öelda. Võib-olla olid need mingid tülilood: „Need laenasid meilt mõõdu omeri jaoks ja ei anna tagasi!“ – „See võttis minult Turgenevi raamatukese lugeda ja ei toonud tagasi!“ – „Aga see jalutab meie õues koeri, ja pärast langeb sinna manna, ja me korjame seda seal, kus nende koerad mustaks teevad. Võtke tarvitusele abinõud!“

Tänapäeva rabikohtutesse tulevad inimesed sageli mitte selleks, et selgeks teha, kellel on õigus, kes on süüdi, vaid selleks, et teada saada Jumala tahet. Ma kohtasin juhtumit kahe vennaga, kellest kumbki tahtis anda isale neeru. Isa vajas neerusiirdamist. Üks vendadest ütles: „Mul on juba kaks last, ma kasvatasin nad üles. Aga minu vennal ei ole lapsi, tal on vaja lapsi saada, mina annan neeru!“ Teine vaidles vastu: „Tal on kaks last, neid on vaja toita, neid on vaja ülal pidada, mina aga ei pea kedagi ülal pidama, neeru annan mina!“ Nad vaidlesid, ja selleks, et mõista, kuidas õigesti toimida, mida Kõigekõrgem tahab, tulid nad rabi juurde. Juhtub ka vähem paatoslikke lugusid. Vaat üks lugu, kus ülemisel korrusel elab lastega perekond, ja lapsed lärmavad, jooksevad, hüppavad. All elavad eakad inimesed, kellel mõnikord valutab pea, kes mõnikord tahavad puhata. Need inimesed ütlevad: „Me mõistame, et lapsed hüppavad, jooksevad, ja me ei taha neid jooksmast, hüppamast takistada, kuid me tahame puhata!“ Aga perekond ütleb: „Me mõistame, et nad on vanurid, mõnikord valutab neil pea, mõnikord on neil raske, kuid me ei taha kogu aeg oma lastele sisistada, et nad ei jookseks. Kuidas meil leida kuldne kesktee?“ Vaat selliste küsimustega tullakse ka. Selle juhtumi lahendusena võib näiteks osta ühiselt paksu karvase vaiba laste tuppa, ja jooksku nad mööda vaipa, ja mingit lärmi ei ole. Palju-palju erinevaid kohtuasju toimub, palju on erinevaid lugusid, naljakaid ja kummalisi, alati ei ole need tülid. Mõnikord on see tõesti inimeste soov mõista, kuidas õigesti toimida. Kuid igal juhul võtab see aega, ja kui Moše üksinda niimoodi kohtus istub, siis on tal tõepoolest raske.

ütles: „Mis see on, mida sa rahvale teed? Miks sa istud üksi, aga kogu rahvas tungleb, seisab sinu ees, hommikust õhtuni?“

Mingites konfliktides, mingites olukordades palub rahvas, et talle öeldaks, kuidas õigesti toimida. Võib-olla näeb rahvas kõrvalt kedagi, kes läks hingamispäeval oksi korjama, ja on vaja mõista, kas nii tohib teha? Võib-olla veel midagi, võib-olla need näited, mille ma juba tõin. Rahvas otsib erinevates vaidlustes, lahkarvamustes, kuidas õigesti toimida: midagi juhtus toiduga, midagi on tehtud hingamispäeval – mida teha, kuidas teha nii, et inimest mitte solvata? Me palkasime inimese, aga tema tegi pool tööd. Maksta talle täishind, maksta pool, mitte üldse maksta? Inimene tekitas meile mingit kahju, kuidas toimida? Ja nii hunnik-hunnik-hunnik küsimusi, mida oli vaja lahendada.

Niisiis, Moše oli kohtunik. Need inimesed, needsamad iisraellased, kes käisid temaga mööda kõrbe, ei tundnud tol hetkel Toorat, ei tundnud Jumala Seadusi, ei osanud neid rakendada. Iga probleemi korral pöördusid nad Moše poole kui ainsa allika poole. Ja Mošel tuli hommikust õhtuni rahvale „kohut mõista ja asju klaarida“.

See on väga huvitav ja tähelepanuväärne, et ger, inimene, kes liitus Iisraeliga alles eile, juba juhendab Mošet ja ütleb: „Sa ei toimi hästi!“ Noh, on arusaadav, et see on tema äi, et see on lugupeetud inimene. Kuid, vaevu juudi rahvaga liitunud, õpetab ta juba juute, kuidas õigesti juut olla, ja see tendents on sageli säilinud ka tänapäevani. Selline julgus on antud proselüüt Jitrole – öelda Mošele, et ta ei toimi hästi.

See tähendab, Jitro ütleb Mošele: „See missioon on võimatu. Sa ei saa üksi istuda, kõigile kohut mõista ja asju klaarida, see ei ole õige, sul saavad jõud otsa. Ja rahvaski seisab hommikust õhtuni. Te tegelete ainult jurisprudentsi ja selle väljaselgitamisega, kellel on õigus, kes on süüdi.“ Ja peale kriitika on Jitrol ka konstruktiivne ettepanek:

See tähendab, kui tuleb mingeid probleeme, küsimusi, siis Moše toob need Kõigekõrgema jalgade ette, aga kui rahvas küsib Kõigekõrgema tahte järele, siis Moše edastab selle rahvale. Just seda Moše praegu püüabki teha.

Sõna lehazhír tähendab hoiatama, juhendama, zehirút – see on ettevaatlikkus, kuid sõna zóhar tähendab sära (verbist lizgór – läikima, särama). Sa pead rahvast „läikima lööma“, valgustama, justkui hoiatavaid viitasid üles panema, neisse sisse ehitama, et nad mõistaksid seadusi (hukkím) ja Toorat.

See tähendab: „Sa pead neile õpetama, ütleme nii, sõidu teooriat, rääkima neile hoiatusmärkidest, liikluseeskirjadest ja tähistama neile tee, mida mööda nad lähevad. Vaimse maailma täielikud liikluseeskirjad pead sa neile teatavaks tegema.“

Võimatu on olla liiklusinspektor seal, kus juhtidel ei ole aimugi liiklusest ja nad küsivad pidevalt: „Kas ma võin vasakule pöörata? Kas ma võin otse sõita? Kas ma võin tagurdada?“ Jitro ütleb: „Õpeta rahvast! Enne kui olla oma rahvale kohtunik, püüa olla oma rahvale õpetaja, juhenda teda Tooras. Tee nii, et nad teaksid seadusi, et enamikul juhtudel suudaksid nad ka ilma sinuta asja selgeks teha ja küsimustele vastata.“

Sõna lahazót – nägema, ette nägema, lülitama sisse mingit erilist nägemist, tähelepanelikult uurinuna leidma.

Tänapäeva lugejal on raske ette kujutada kogu selle programmi revolutsioonilisust, mida Jitro pakub.

Esiteks, Iisraeli rahva ühiskond – see on kogukond, suguvõsalise, perekondliku korraldusega. Igas suguvõsas, igas Iisraeli suguharus on oma vanemad. Neid ei määrata kunagi, nad tulevad esile, nii-öelda, elu loomuliku arengu käigus, tavaliselt on see perekonna kõige vanem, kõige autoriteetsem liige. Ja selle autoriteedi jõul vanemad rahvast valitsesidki. Revolutsiooniline on juba idee ise kehtestada võim, valida mingeid juhte, mingeid inimesi, kes võivad õpetada või probleeme lahendada. See on Iisraeli rahvale täiesti uus, täiesti uus on mitte omada üht „tarkpead“, üht spetsialisti, kes kõike otsustaks, kõigiga teadmisi jagaks ja inimestele Toorat õpetaks.

Teiseks, veelgi revolutsioonilisem on hierarhiline struktuur. Juhtub nii, et inimene on andekas, tugev, kuid ta ei ole veel valmis hakkama „Mošeks“, ei ole valmis hakkama Ülemkohtunikuks. Ta võib olla kümnepealik, võib vastutada mingite väikeste asjade eest, aga suurte asjadega tuleb pöörduda viiekümnepealiku poole ja kõrgemale. Siin on ka andekate, võimekate inimeste esiletoomise ja nende Kõigekõrgema teenimisse kaasamise protsess – selleks, et Kõigekõrgema teenimine muutuks üldrahvalikuks. See on väga tähtis iga kogukonna struktuuri jaoks. Me kohtame sageli kogukonda, kellel on liider, ja temal on nägemus, ja ta mõistab kohut selle oma nägemuse järgi, ta on selle monopolist. Mõnikord seisab rahvas tema juures hommikust õhtuni, aga kõige sagedamini on tal abilised, tema enda juurde ei pääsegi ligi, ja niimoodi ta kohut mõistabki. Ta mängib Moše rolli ajast „enne Jitrot“, kes on ainult kohtunik ja mitte mingil juhul õpetaja. See, mida Jitro õpetab, – see on, kuidas olla õpetaja, kuidas teha nii, et kogu rahvas saaks Toorat õppida. Tuleb väike algklasside õpetaja, kümnepealik, kes võib-olla õpetab kümnele lihtsale inimesele lihtsaid põhimõtteid. Võimalik, et nendest kümnest kasvab välja viiekümnepealik, aga võib-olla saab ka kümnepealik ise aja jooksul viiekümnepealikuks. Kuid töösse, Toora teenimisse on kaasatud palju-palju inimesi, kes saavad omavahel suhelda, üheskoos tõde otsida, Kõigekõrgema palet otsida. Need väikesed liidrid on rahvale lähemal, mõistavad sügavamalt, mis toimub. Palju lihtsam on teada seda, mis toimub sinu kümne seas, kui seda, mis toimub sinu rahvas. Asja selgeks tegemiseks kulub palju vähem aega, aga mõnikord on kõik ka kohe arusaadav. Ja edasi arendab Jitro oma mõtet:

 Teisisõnu pakub Jitro, et rahvas kaasataks teenimisse. Moše ei teeni üksi, koos temaga võib teenida kogu rahvas. Väga, tegelikult, hea idee. Kordan, see on aktuaalne ka paljude, paljude tänapäeva kogukondade jaoks, kus selline töö ei ole korraldatud. Mitte ainult et selline töö ei ole korraldatud, seal ei istu ka mingit „Mošet“ hommikust õhtuni.

Jitro ütleb Mošele: „Sa hoolitsed, muretsed Jumala asjade pärast – viia rahvani Jumala Sõna, kuid selle kõrval võid sa rahvast mitte näha“. Jitro tuleb, näeb seda, näeb rahvast ja räägib sellest Mošele.

Moše ei öelnud: „Kuule, Jitro, sa oled siin üldse proselüüt, ja sina võtsid pähe õpetada Jumala võitut, mind, kes ma kepiga Niilust lõin, kepiga kaljut lõin, kepiga Amaleki sõjaväe laiali ajasin?! Kohe virutan sulle selle kepiga, ja kõik su kahjulikud, revolutsioonilised, reformistlikud ideed lendavad sul peast välja! Ma ei hooli sellest, et sa oled minu äi!“ Ei, Moše – inimestest kõige alandlikum, konstruktiivset kriitikat oskab ta konstruktiivselt vastu võtta.

 Me rääkisime, mis põhimõtte järgi käskis Jitro inimesi valida. Ta ütles: „Valige võitlusvalmis, tegusaid inimesi, jir'é elohím (jumalakartlikke), anšé emét (tõe inimesi), kes vihkavad omakasu“. Sageli juhtub nii, see on aktuaalne suguharude korraldusega kohtusüsteemi jaoks: inimene kaldub kohut mõistma oma sugulase, oma suguharu, oma kasu huvides. Ja on vaja, et kohtunik kardaks Jumalat rohkem kui mingeid oma suguvõsa põhimõtteid, et ta vihkaks omakasu, et ta otsiks mitte oma huvi, mitte oma suguvõsa huvi ja mitte oma sugulaste või oma seisuse huvi, vaid ainult Jumala tahet.

See tähendab, keerulised asjad lahendati Ülemkohtus, kus istus Moše, lihtsad asjad lahendati ringkonnakohtutes, kohapeal.

Ja sel ajal, kui seda reformi läbi viidi, jäi Jitro koos Mošega, oli oma väimehe juures külas. Ja vaat, kui reform on läbi viidud, Moše tegi kõik, mida Jitro ütles, ja süsteem hakkas tööle, saadab Moše äia ära.

Hoolimata sellest, et äi, nagu me juba ütlesime, tõi ohvreid, sõlmis lepingu, liitus usuga Iisraeli Jumalasse, ei lähe ta Iisraeli. Ta läks oma teed, olles seejuures lepingus Kõigekõrgemaga. Ja võib öelda, et see on esimene juut, jehudí. See sõna tuleb nimest Jehudá, mis omakorda ühe tähenduse järgi tuleb sõnast lehodot – tänama. Jitro – esimene Jumala „tänaja“ väljaspool Iisraeli rahvast, kes ei läinud Iisraeli rahvaga Iisraeli. Paljud ütlevad selle kohta, et temast ei saanud tegelikult proselüüti, et see oli tal niisama, hetke ajel. Jätame selle arutluse selliste kommentaatorite südametunnistusele.

Jumala abiga jätkame me teiega nädalalõigu Jitro lugemist. Me juba rääkisime sellest, et Jitro, olles jälginud, kuidas Moše istub ja mõistab rahvale kohut hommikust õhtuni, aga rahvas seisab tema ees, soovitas Mošele kohtusüsteem killustada, võib öelda, kohtuvõim delegeerida tuhandepealikutele, sajapealikutele, viiekümnepealikutele ja kümnepealikutele. See tähendab jagada kogu kohtusüsteem väikesteks osadeks ja sellega ühelt poolt vabastada palju aega, teiselt poolt tuua kohtusüsteemi palju uusi, andekaid inimesi. Ja mõned võrdlesid seda mitmetasandilise turundusega ja esitasid küsimuse: kui õiguspärane on see Moše poolt, kuulata Jitro nõu, saamata luba Kõigekõrgemalt? Noh, esiteks, me ei tea, kas Moše pidas Kõigekõrgemaga nõu ja kas ta sai Tema heakskiidu sellisele kohtusüsteemi jagamisele. Kuid oluline on märkida vaat mida: need sündmused toimuvad Toora andmise vahetus läheduses. Toora on antud Iisraeli rahvale Moše ja Kõigekõrgema prohvetliku suhtluse viljana. Kuid Toora eripära on selles, et see on õpetus, mitte prohvetikuulutus, selles, et inimene võib ise selle õpetuse omandada, olemata prohvet, ja juhendada selles teisi, samuti mitte prohveteid. See on paljudeks aastateks, ajastuteks ette antud prohvetlik teadmine, prohvetlik arusaam maailmakorrast, ettekujutus asjade vastastikmõjust. Kord prohvetlikult saadud, muutub see õpetuseks inimeste suus, ja on võimalik õpetada, teha palju Toora õpetajaid, kes ei ole prohvetid. Ja just seepärast on tähenduslik, et Moše prohvetlik funktsioon vahendajana Kõigekõrgema ja inimese vahel erinevates kohtuasjades justkui taandub tagaplaanile, andes ruumi õpetusele, Kõigekõrgema ilmutusele, mis on juba antud. Mäletate, kui rikas mees palus saata kedagi maa peale, vastati talle: „Neil on Seadus ja Prohvetid.“ Seesama Seadus, juba enne Prohveteid, antakse juba õpetusena, mida on võimalik õpetada, isegi kui sa ei ole prohvet. Õpetada õpilast, isegi kui tema ei ole prohvet, anda talle edasi teadmisi maailma ülesehitusest. Ja seepärast sai võimalikuks selline jagamine, kuid, nagu me edasi näeme, ei toimi see nii laialt, kui me võiksime arvata. Niisiis, alustame lugemist 19. peatüki päris algusest.

Arvutame, milline see kolmas kuu on pärast Iisraeli rahva väljaminekut Egiptusest. Esimene kuu oli kuu nisán, nisani kuul läksid nad välja. Teine kuu – ijar, vaidluse aeg vutide ja vee üle. Ja saabub kolmas kuu, kuu sivan, sivani noorkuu (róš hódeš), kolmanda kuu algus pärast väljaminekut Egiptusest. See on oluline aritmeetika selleks, et välja arvutada ka Ješua Ülestõusmise päev. Me ütleme: „Tõusis üles kolmandal päeval.“ Ja paljud küsivad: „Kus seal on kolm päeva? Ja kuhu seal veel kolm ööd mahuvad?“ Ja püüavad mitmel moel matemaatiliselt arvutada või lihtsalt kõike eitada. Vaadake, kuidas Toora räägib kolmandast kuust: veel ei ole möödunud isegi 45-46 päeva, aga juba algab kolmas kuu. Ja sündmused, mida siin kirjeldatakse, on sündmused, mis toimusid kolmandal kuul, ja see on täiesti sümboolne, ja see on täiesti paralleel.

Me näeme siin mõningat fraaside kordumist: vajahanú bammidbár – ja nad peatusid kõrbes ja vajihan-šám jisraél – ja Iisrael peatus. Peatusid kui üks rahvas, kui üks inimene, jõudsid mäe juurde sisemise ühtsuse seisundis. Seepärast ühelt poolt vajahanú (ja nad peatusid), sest rahvast oli palju, teiselt poolt vajihán (ja ta peatus), sest nad olid kui üks inimene. Kui öeldakse néged (vastas) hahar, tähendab see mäest ida pool.

Paljud kommentaatorid ütlevad: „Tõusis ilma erilise kutseta, tuli aru andma.“ Moše kuuleb pöördumist mäe keskpaigas.

Miks tomár (ütle) käib beit Jaakov (Jaakovi koja) kohta, aga tagíd (anna edasi) – bnéi jisraél kohta? Me juba rääkisime, et sõna báit (koda) – see on nimetus naiste kohta, beit Jaakov – need on kõik naised, kõik Jaakovi rahva naised, seepärast kasutatakse naiste puhul sõna tomár, see tähendab räägi nendega pehmelt. Bnei jisraél – need on Iisraeli pojad, need on mehed. Sõna tagíd on siin, ainus kord kogu Tanahis, kirjutatud tähekesega jud, ja selles kirjapildis võib seda seostada sõnaga gíd (kõõlus). Ja seega tagíd – see on räägi rangelt, tõmba keel meeste jaoks pingule. See tähendab: räägi seda, mida sa räägid, naistele pehmelt, aga meestele – rangelt. Ja vaat mida tuleb öelda:

On selline arusaam, et kotkas võtab oma pojad, paneb nad oma tiibadele ja kannab nad nii üle. Ornitoloogid, lindude uurimise spetsialistid, ei tunne sellist nähtust, kuid nii antakse edasi Ida lugudes. Võimalik, et kunagi oli mingi kotkaliik, kes seda tegi. Võimalik, et see on lihtsalt selline metafoor. Néšer – see on kotkas või raisakotkas, suur lind. Kõigekõrgem alustab sellest, et ütleb: „Te mäletate, kuidas Ma toimisin Egiptusega, kuidas Ma nuhtlesin Egiptust ja kui hellalt Ma teiega käitusin?“

Väga hämmastav sõna tõlkimiseks on sgúla. Sgulá – see on ühelt poolt see, mis annab võimaluse, annab võime. Võimelist midagi tegema nimetatakse mesugál. Harjumust, kohanemist millegagi nimetatakse histaglút. Võib öelda, kui rääkida programmeerimise keeles, et Iisraeli rahvas on draiveriks, on instrumendiks suhtluseks Kõigekõrgema ja maailma vahel. Teiselt poolt tähendab sõna sgulá varakamber, see tähendab kohta, kus hoitakse peamist aaret. Ja võib mõista nii: „Teie olete Minu kandja, Minu Püha Vaimu kandja maa peal. Ma valin teid kõigi rahvaste seast, Mul on õigus seda teha, ja Ma teen seda. Ja selleks, et valitseda kogu maad, Ma teen seda. Ma annan teile võimalused olla vahendajad Minu ja maailmakorra vahel.“ Ja 6. salmis loeme veel suurejoonelisemat lubadust, Kõigekõrgema tõotust:

Sõna mamlahá (mamléhet) võib tähendada valitsust, riigikorraldust, see tähendab: „Te olete preestrite valitsusaparaat, olete kogu maailma preestrid.“

Sõna kohanim (preestrid) võib muidugi tõlkida ka kui printsid ja kui ministrid õukonnas. Davidi kohta on öeldud, et tema pojad olid kohanim, see tähendab printsid, kuninglikud pärijad. Ja selles mõttes võib öelda, et Iisraeli rahvas on keskkond, milles sünnib Kuningriigi pärija. Kuid Kõigekõrgem ütleb rohkem: „Teie olete see rahvas, kelle kaudu Ma viin Oma kavatsuse, Oma tahte kogu maailma rahvasteni. Toora, mille Ma teile annan, Püha Vaim, kelle Ma teile annan, teevad teid Minu varakambriks ja annavad teile võimalused, võimed ja jõu Mind teenida.“ Hiljem, pärast rahva langemist, vaimset langemist, kaotab Iisraeli rahvas selle. Kuid prohvet Malahi raamatu 3. peatükis loeme sellest, et Iisraeli rahvas saab taas sguláks, saab taas rahvaks, kelle kaudu Kõigekõrgem valitseb, saab taas preesterluse rahvaks, kui Jumala Püha Vaim naaseb Iisraeli rahva peale. See tähendab, sellest hetkest, hetkest, mil Iisraeli rahvas saab am-sguláks (rahvas-varakambriks), algab teenimine, ja ilma selleta on teenimine võimatu.

Pange tähele seda, millest ma rääkisin alguses. Moše ei kogu siin kokku tuhandepealikuid, sajapealikuid, viiekümnepealikuid, kümnepealikuid, ei kogu kokku kogu seda kohtusüsteemi, mille ta lõi. Ta kogub kokku Iisraeli rahva vanad head vanemad, kes on ametisse pandud, valitud, välja valitud inimeste endi hulgast. Sedamööda, kuidas suguvõsa liikus, asusid nad sellele ametikohale kui suguvõsa kõige vanemad, suguvõsa kõige targemad. Moše kogub kokku just nemad ja just neile esitab ta kõik selle. Vanemad valitsevad endiselt rahvast ja teevad otsuseid rahva nimel. See tähendab, Moše ei räägi kohe kogu rahvaga, ei pöördu mitme miljoni inimese suuruse tohutu kogunemise poole, vaid räägib vanematega, kellel on rahva volitused.

Samuti huvitav detail, pangem tähele: kindlasti kuulis ISSAND seda, mida rahvas ütles. Kuid Moše pöördub sõnadega tagasi ISSANDA juurde, sest nii on Kõigekõrgem korraldanud suhted Iisraeliga. Ainult see, mis on edastatud ametlike kanalite kaudu, loetakse vastuseks. See on Kõigekõrgema halastus Iisraeli rahva vastu.

Me loeme nüüd teiega jälle üle. Esimene päev – tulid ja asusid leeri. Teisel päeval läks Moše üles, ja Kõigekõrgem rääkis temaga. Kolmandal päeval sai Moše rahva vastuse, ja ta viib rahva vastuse tagasi, see tähendab, siin toimub vestlus sivani kuu kolmandal päeval. Ja Kõigekõrgem ütleb: „Ja nad on valmis kolmandaks päevaks“, see tähendab sivani kuu kuuendaks päevaks, ja see on Šavuoti püha (nelipüha päev, seitsme nädala lugemise lõpetamise päev).

 Paljud kommentaatorid ütlevad, et sõna jijaré tähendab siin heidetakse alla. Võib ka nii tõlkida, kuid paljudes targumites ja tõlgetes on kirjutatud sõna-sõnalt: või noolega lastakse maha (verbist lehijarót).

Mis seos siin on ja miks ei tohi rahvas minna naise juurde? Kommentaatorid seletavad seda nii: seeme, mis jäi temasse pärast lähedust mehega, võib temast välja voolata. Ja kui naisel toimub seemne väljavool, siis muutub ta ebapuhtaks ega saa mäele läheneda. See tähendab, selleks et naine jääks puhtaks, ei tohi tema juurde minna kolme päeva jooksul. See puudutab ka Templiteenistuse juhtumeid, kui jutt on Pühale lähenemisest. Tänapäeval võib naine rituaalse ebapuhtuse seisundis – menstruatsiooni ajal, pärast seemne väljavoolu, pärast lähedust abikaasaga ja mis tahes muus seisundis loomulikult tulla teenistusele, osaleda ülistuses ja kõigis teistes teenistustes, kuni jutt ei ole Templiteenistusest. Moše räägib siin hoiatavalt erilisest puhtuse astmest, mida nõutakse otseseks, palgest palgesse suhtlemiseks Kõigekõrgemaga.

Sõnal jeherád on siin tähendus värises, vappus, aga 16. salmis, kui jutt on rahvast, on see kasutatud tähenduses ehmus. Muide, tänapäevane sõna haredí (ortodoks, jumalakartlik värisev) pärineb samuti samast tüvest het-reiš-dalet, millel on tähendus kartma, pelgama, hirmust värisema.

Moše räägib, ja on kaja, on selline eriline efekt. See on midagi imeväärset, ja me jätkame sellest edasi lugemist.

Me peatusime sellel, et Iisraeli pojad valmistusid pidulikuks kohtumiseks Kõigekõrgemaga. Kõige tõenäolisemalt ei tea nad veel, kui tähtis, kui ajalooliselt pöördeline see kohtumine Kõigekõrgemaga nende jaoks on, sest toimub Toora andmine, lepingu sõlmimine, ja palju muutub veel. Ja Iisraeli ajalugu jaguneb aegadeks „enne“ ja „pärast“. Kuid seni ei tea nad sellest midagi. Rahvas tuli ja seisis mäe jalamil. Ja me loeme jätku 19. peatüki 20. salmist.

Loomulikult ei laskunud ISSAND mööda treppi, ei hüpanud langevarjuga ega isegi ei siirdunud sinna. See ei ole nii, et ISSAND, Kelle auhiilgus täidab kogu maailma, äkki sattus Siinai mäele. Kuid Ta ilmutas Oma auhiilgust ja avas Ennast täiel määral Siinai mäel. Seal Ta just ilmutas Ennast, seal võis näha Tema kohalolekut.

Siinai mäe kohta on päris palju erinevaid ajaloolisi versioone. Iga versiooni autor, arheoloog või uurija, toob palju tõendeid just oma versiooni kohta. On argumente igaühe kaitseks, on ka oponentide vastuargumente. See vaidlus on lõputu, pikk, ja kuna me ei loe geograafiaraamatut, ei hakka me sellesse süvenema. Ma võin ainult öelda, et minu lemmikversioon on, et Siinai mägi – see on paik, mida nimetatakse Ar-Sun-Biser (kuskil 50 kilomeetri kaugusel tänapäevasest Suessi kanalist). Sun (suulises pärimuses) – see on nagu nimi Siinai, Biser – nagu hea sõnumi kuulutamine, võib tõlkida ka kui evangeelium. On selline mägi, mida samuti peeti, iidsetest aegadest austati kui üht Siinai mäe versiooni. Ja kordan veel kord, et see on lihtsalt teatud tulemus minu otsingutest, üldsegi mitte põhimõtteline, mingeid vaidlusi selle üle ma ei toeta ega hakka neisse astuma.

Me loeme teiega seda salmi, ja kõik tundub meile üsna lihtne. Aga Moše on juba veidi üle kaheksakümne, võib-olla on ta veel reibas vanamees, kuid Siinai mäele tõusmine (ükskõik millise versiooni järgi) võtab ettevalmistatud inimesel aega umbes kolm ja pool tundi, nii et Mošel oli keeruline tee. Moše tõuseb Siinai mäele, ja toimub imeline asi.

Seda väljendit võib mõista nii: isegi kui üks hukkub, siis on see väga palju. Võib öelda, et need, kes on tagasihoidlikud ja tahavad hoiduda kuhugi ronimast ja millelegi vaatamast, võivad entusiastidest kaasa kistud saada ja samuti hukkuda. Me juba lugesime (19:12), et Kõigekõrgem käskis Mošel hoiatada rahvast, et rahvas ei läheneks. Ja kuigi me ei lugenud, kuidas Moše selle käsu täitis (me ei lugenud, et Moše rahvale sellest rääkis), võib siiski oletada, et ta seda tegi. Kuid nüüd ütleb Kõigekõrgem uuesti: „Tuleta meelde, vaeva end veel kord.“ See tähendab, hoolimata sellest, et Kõigekõrgem on juba käsu andnud, ja edasi võiks öelda, et „seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest“, võiks nii öelda, kuid see ei ole meie ISSANDA tee. Seepärast ISSAND kordab: „Mine, lasku alla ja hoiata rahvast, et nad ei hukkuks.“

„Aga mis kohanim? – küsite teie. – Kust need kohanim nüüd siia tulid? Noh jah, oli selline kohen Malki-tsedek, me lugesime temast; oli veel Jitro, Midjani kohen; aga siia, kust nad siia tulid, kohanim?“ Mõned kommentaatorid ütlevad, et need olid Nadav ja Avihu, Aharoni pojad, kes olid juba mingil määral alustanud ettevalmistust kohenite teenistuseks. Teised ütlevad: „Ei, need on esmasündinud, esmasündinud, kes on pühendatud Kõigekõrgemale.“ Neid, esmasündinuid, võib kutsumuse kohuse tõttu pidada omamoodi justkui „taevaelanikeks“, sest nad on määratud Pühale. Ja nad võivad öelda: „Kui kellegagi midagi juhtubki, siis meiega küll kindlasti midagi ei juhtu!“ Ja seepärast Kõigekõrgem nii ütlebki.

On üks huvitav midraš. Moše ütleb Kõigekõrgemale: „Sina lõid inimese kehas erinevad elundid. On silmad, kõrvad ja nina, mida inimene ei suuda juhtida, ta on nendega jõuetu. On käed, jalad ja keel, mida inimene saab ja peab juhtima. Ja seepärast, kuidas siin olla? Inimesed võivad vaadata, võivad silmadega nii kinni jääda, et ka silmad hakkavad neid tõmbama.“ Kõigekõrgem ütleb: „Mine, ütle neile, vaadata tohib. Vaadaku (kuid eemalt) ja ärgu tulgu lähemale.“

Sellega lõpeb 19. peatükk, ja me hakkame lugema 20. peatükki, milles tegelikult tulevadki kümme käsku (alates 2. salmist).

Kümne käsu teema, tuleb järjekordselt öelda, – on lõputu, sügav teema. Käske võib vaadelda väga erinevate nurkade alt ja erinevatel sügavuse tasanditel. Me liigume kõige lihtsamal, kõige algsemal tasandil. Sellegipoolest ma arvan, et paljugi on huvitav.

Mitmel korral on minult küsitud, milles on erinevus aní (mina) ja anohí (mina) vahel, mida siin kasutatakse. Muidugi kõlab anohí pidulikumalt isegi kõrva jaoks, mis ei ole heebrea keelega tuttav. Ja ometi, milles on erinevus? Anohí – see on just mina. See tähendab – mina ja mitte keegi teine, see on minu edu, mina tegin selle, see olen mina. Kui ma ütlen: „Mina (aní) lähen kooli“, siis lähen kooli nii mina kui ka keegi teine veel. Kui ma ütlen: „Mina (anohí) sain Nobeli preemia laureaadiks“, siis on rõhk sellel, et see olen just mina, et mina saavutasin midagi. Tema nimetab end siin anohíks: „Mina tegin selle, Mina ja mitte keegi teine. Mina – ISSAND, sinu Jumal, nii halastuse mõõduga kui ka kohtu mõõduga. Mina olen See, Kes sinu peale halastab, ja Mina olen See, Kes sulle kohut mõistab. Ei ole kahte algust, kõik lähtub Minust.“

ISSAND ütleb: „Mina ei ole lihtsalt mingi isehakanu, kes tuli sinu üle valitsema. Minu tõend on see, et Mina tõin välja, Mina juba tegin, Mina juba vabastasin, ja seepärast sai Minust Isand. Mina ei tulnud kui vallutaja sind orjastama, mitte selleks, et sind orjaks varastada. Mina tulin selleks, et tuua sind välja orjusekojast, ja alles seejärel saab Minust ISSAND, sinu Jumal. Selle kõik tegin Mina (anohí).“ Rõhk on siin sõnal Mina, ja seepärast loeme edasi:

ISSAND ütleb: „Mina tegin seda sinu jaoks, Mina vabastasin sind, Mina olen sinu vabastaja, Mina olen maailma Looja, Mina olen sulle kohus, Mina olen sulle halastus. Ära pöördu teiste jumalate poole, ära otsi mingeid jõude, mingeid toetusi kusagilt mujalt. Ära loo endale väärtusi peale minu.“ Fraasi elohím aherím esimene tähendus võib tähendada teisi jumalaid, nagu naaberrahvaste jumalad, kelle kummardamine muutub moekaks. On küllalt inimesi, kes tahavad olla originaalsed, ja nad otsivad endale välja igasuguseid kummalisi jumalaid ja jumalukesi: asteekide Quetzalcoatlist kuni tšuktšide Ema-Morsani – ja kummardavad neid. Ja Kõigekõrgem ütleb: „Võib-olla tahad sa kunagi, tõmbab sind originaalsuse poole, tõmbab sind Ema-Morsa juurde. Kuid sina pea meeles, et sind ei toonud Egiptusest välja Ema-Morsk, sind ei hoidnud kogu see aeg Ema-Morsk, ja Ema-Morsal ei ole selliseid saavutusi.“ See on esimene mõte, et mitte pöörduda teiste jumalate poole.

Fraasi teised jumalad teine mõistmine – need on teistsuguse loomusega jumalad, need jumalad, kes ei oska kuulata. See tähendab: „Mina – ISSAND, Mina kuulen sind, aga teised jumalad, nemad on võõrad jumalad, nad ei tööta, nad ei suuda kuulda neid, kes nende poole pöörduvad. Ja ärgu olgu sul Minu palge ees selliseid jumalaid.“

Taevalaotusest kuni ookeani sügavuseni on olemas lõputu hulk elusorganisme. Ja mõned neist organismidest, tuleb öelda, on muinasjutuliselt ilusad, nad on imelised, nad tõmbavad pilku. Teised aga on väga tugevad või neil on mingeid erilisi omadusi. Kotkas oskab lennata (ja kotka tiibadel kandis Kõigekõrgem meid), gepard on väga kiire, kängurul vaat on kott, vaal on väga suur; palju on tugevaid loomi, nagu lõvi. Ja kõigi nende kujutisi on keelatud teha. Ei tohi taandada Looja kujutisi mingile konkreetsele omadusele, mingile konkreetsele kujutisele. Kui me tahame õppida midagi, mis on lõvil, krokodillil, pääsukesel, siis me võime pöörduda Selle poole, Kes annab meile jõudu, Kes on võimeline meid muutma, kes on selle maailma Peremees. Meil ei ole selleks vaja teha kujutisi, meditatsiooniobjekte. Ei ole vaja kujutada ka Jumalat ennast mingi jõu kujul, ükskõik kui suur, ükskõik kui grandioosne see jõud meile ka ei paistaks. Ja meile võib tunduda, et kui me ei tee temast konna, nagu rumalad egiptlased, vaid teeme temast sinivaala, laheda, hiiglasliku looma – vaat siis on see õige. Kuid kuidas me ka ei eksiks – ükski kuju ei anna edasi Jumala kuju. Mitte ükski loodu ei illustreeri tegelikult Loojat. Isegi kui me räägime inimesest, kes on loodud Jumala kuju järgi, siis see on ainult kuju: ta ei vasta palvetele, ei kuule palveid ega ole võimeline päästma. Seepärast ei maksa teha mingeid raidkujusid, pildikesi ja muud mitmesugust rahvaloomingut.

Mida tähendab Jumal-kiivustaja? Üks Rooma kõrgel kohal olev seltsimees küsis targalt: „Vaat seal on teie Jumala kohta kirjutatud, et Tema on Kiivustaja. Kuidas nii, kas Ta tõesti on kiivas nagu armukade mees? Tavaliselt on kindral kiivas teise kindrali peale, vürst – teise vürsti peale. Kelle peale on kiivas teie Jumal, kui Ta on Jumal ja Talle ei ole võrdset? – Oma nime peale, – vastas talle tark. – Kujuta ette inimest, kellel oli poeg, ja see poeg võttis endale koera ja nimetas selle oma isa nime järgi. Kas isa on kiivas? – Muidugi on!“ – vastas Rooma kõrgel kohal olev seltsimees. Ja vaat, Kõigekõrgem on samuti kiivas, kui me mingitele koertele, mingitele loodutele omistame seda, mis peaks omistatama Talle, kui me anname neile tähtsuse, mis peaks olema antud Temale, kui me anname neile auhiilguse, mis peab olema antud Talle. Seepärast nimetab ISSAND Ennast el kanná (Jumal-kiivustaja).

On veel üks tóar (tiitel), mille ISSAND siin, selles salmis, Endale annab – pokéd avón (kokkulugev või pattu arvestav). Kui inimene teeb midagi, toimib halvasti Kõigekõrgema suhtes, võib meile kõrvalt tunduda: ta tegi, ja tal „läks läbi“. Tähendab, võib-olla halastab ISSAND rohkem inimestele, kelle perekonnanimi lõpeb -štein, või inimestele, kelle perekonnanimi lõpeb -evski, või veel mingite tunnuste järgi. Kõigekõrgem ütleb: „Kolm-neli põlvkonda, kui nad oma tegusid maha ei jäta.“ Millega see sarnaneb? Ja tuuakse selline tähendamissõna. „Ühel kuningal oli teener, ja teener ütles kuningale: ‚Laena mulle tuhat dinaari.‘ Kuningas laenas tuhat dinaari, kuid teener ei andnud tagasi, kadus kuhugi. Mõne aja pärast ilmus silmapiirile selle teenri poeg ja ütles: ‚Mu isa oli hädas, tal oli raske olukord, laena mulle veel tuhat dinaari.‘ Võttis tuhat dinaari – ja oli samuti läinud. Ja tähendamissõna ütleb: kui tuleb kolmas ja neljas ja palub tuhat dinaari, siis kuidas toimib kuningas verest ja lihast? Ei anna.“ Täpselt samuti ütleb ka siin Kõigekõrgem: „Mina ootan kolm-neli põlvkonda, kuni toimub mingi muutus, kuni tuleb mingi meeleparandus. Kui meeleparandust ei tule – noh, mis teha, tähendab, kirjutame inimese selles küsimuses patuste hulka, hakkame temasse vastavalt suhtuma ja temalt aru pärima.“ Seega kui kellelgi kuskil ka „läks läbi“, siis võib-olla ei „lähe läbi“ tema lastel. Niisiis, Kõigekõrgem ütleb, et Tema mäletab kolme või nelja põlvkonna pattu, ja edasi ütleb:

 Vihkajatele mäletab ISSAND pattu kolm-neli põlve, aga Tema käskude armastajatele mäletab tuhat põlve. Kui mõni teie vaar-vaar-…vaarvanaisa andis tsdaká, päästis inimese hädast, toitis vaeseid, õpetas inimestele Toorat, pidas üleval heategevuslikku sööklat või võttis vastu kerjusnaise sünnituse, siis võib see olla teile kirja pandud. Ja kui inimeses tekib sädemeke millestki heast, kui inimene, kes on ammu Jumala maha jätnud, otsib hädas teed meeleparanduseni, ja temas tekib sädemeke millestki heast, siis Kõigekõrgem arvestab selle talle teeneks ja ütleb: „Vaat, Ma usun sellesse inimesse, sellesse, et ta on võimeline head tegema, sest tuhat põlve tagasi tegi ta nii, Ma mäletan tuhat põlve tagasi.“ See on Jumala halastus kohtu raames. Me ei räägi siin praegu Mašiahist, siin ei ole üldse juttu Mašiahist, mitte tema päästmisest, mitte tema puhastamisest. Siin on juttu sellest, kuidas toimub Jumalik kohus. Seepärast ütleb Kõigekõrgem: „Ärgu olgu sul teisi jumalaid! Ära mõtle iialgi, et Ma võin jõu kaotada, et need mõtted ei pööraks sind otsima kedagi teist – aktuaalsemat, lojaalsemat, tugevamat, liberaalsemat, rohkem kedagi, rohkem teistsugust. Ära nii mõtle.“

7. salmis – järgmine käsk, kolmas.

Küsitakse: ära lausu või ikkagi ära kanna? Vene sõna proiznosit (lausuma) on samuti seotud verbiga nosit (kandma), öelge see endale ette ja kuulake. Ja sõna tissá (lasét) võib tõlkida kui kandma, võib öelda kui huultel kandma, see tähendab välja ütlema. Ära lausu, ära ütle Sinu Jumala nime tühjalt, asjata.

Mida see käsk tähendab? Ühed mõistsid seda kunagi kui vannet. See tähendab: ära vannu asjata ISSANDA nimel. Mida sa suudad teha, kui sinu vanne ISSANDA nimel osutub asjatuks? Retoorilistel eesmärkidel, suurema veenvuse pärast tahad vanduda? Kas sa tead, kus on Tema trooni jalam? Kas sa tead, kus on Tema tipp taevastes? Mida sa suudad teha? Seepärast ära vannu Tema nimel. Teised otsustasid hiljem selle Nime lausumisest üldse loobuda, sest see on hirmus, sest Kõigekõrgema nime asjata lausumine, ebapuhtuses, sobimatus vaimses seisundis võib viia selleni, et Kõigekõrgem, nagu siingi ütles, ei säästa, ei puhasta, ei andesta sellele, kes Tema nime asjata lausub. Ja kõik need on selle salmi olemasolevad mõistmise variandid.

Ja ikkagi tahan ma öelda veel ühest variandist: ära kasuta Kõigekõrgema nime tõendina. Kui te tahate midagi öelda, mingit oma mõtet, siis ärge omistage seda Kõigekõrgemale. Sageli saame me mingi mõtte, meile tuleb pähe mingi mõte, ja me lausume: „Nõnda ütleb ISSAND!“, aga ISSAND ei öelnud meile seda. Mingeid oma ilmutusi, oma mõtteid, oma ideid, oma arusaamu, oma mõttekesi omistame me Kõigekõrgemale ja justkui vehime Jumala rahva tõendiga seal, kus see mõnikord näeb välja nagu ametiseisundi kuritarvitamine. Vaat millest räägib siin ISSAND eelkõige: ära kasuta Jumala nime manipuleerimiseks, omakasu saamiseks, selleks et iseennast kuulsaks teha, saada midagi iseendale või lihtsalt näida kellegi silmis parem. Ära võta Jumalat oma ideede võitluskaaslaseks, ära sea Jumalat oma lippude alla, ära kirjuta Teda oma parteidesse, vaid vastupidi, asu Tema lippude alla ja astu Tema parteidesse. Vaat selline hirmus käsk.

Järgmine käsk. Oh, kui palju vaidlusi selle käsu üle!

Jom hašabbát – see on seitsmes päev, mil ISSAND, nagu me mäletame, lõpetas Oma loomistöö, puhkas kõigist oma töödest. Kõigekõrgem pärandab selle siin, paneb selle Iisraeli rahvale käsuks. Ja vaat kuidas see kõlab.

Teate, on maailmas selliseid seltsimehi – kalleid, armsaid, tuliseid – nad ütlevad: „Mis hingamispäev? Mis te mulle selle hingamispäevaga peale käite?! Mina? Ma pühendan ju kõik seitse päeva Jumalale!“ Aga Jumal ütleb siin nõnda: „Kuus päeva tee tööd ja tee oma tööd. Ma tahan sellist korraldust, et Minu juurde tuleksid inimesed, kes kuus päeva töötavad, et nad tuleksid Minu juurde seitsmendal päeval, et suhe oleks üks kuuele. Vaat mida Ma tahan, ei ole vaja Mulle kõike pühendada. Sina oska pühendada Mulle need kuus tööpäeva igapäevases maailmas, kui sa teed oma tööd.“

Siin tuleb tähelepanu pöörata sõnale melahtehá (sinu töö). Sõna melahá (töö) sai kiviks, kõigi šabbati seaduste nurgakiviks. Hingamispäeval on keelatud teha just melahá – mitte lihtsalt tööd, mitte lihtsalt tegu, vaid seda, mida nimetatakse sõnaga melahá, mingi konkreetne sõna paljude sünonüümide hulgast. Mõnikord öeldakse: „Hingamispäeval ei tohi teha mitte mingit tööd.“ Ma küsin: „Te tahate džaulides, füüsikalistes ühikutes, mitte mingit tööd teha? Teil ju, kui rindkere hingamisel liigub või kui te kukalt sügate, toodate te juba tööd džaulides. Või: „Ärge tehke mitte mingit tegu.“ Noh, kukla sügamine on samuti tegu.

Mis siis on melahá? See sõna tuleb juurest lamed-alef-kaf, väga harvast juurest. Ja temaga samatüveline on sõna mal'áh (ingel, saadik). Elukutset nimetatakse heebrea keeles mišlóah jad (käe väljasirutamine). See tähendab, seda võib mõista nii: „Ära tee mingit oma kutsetegevust, ära tegele oma kutsealaste ja igapäevaste, rutiinsete asjadega.“

On ka teine viis seda sõna mõista: vaadata, kus seda Tanahis veel mainitakse. Aga mainitakse seda esiteks maailma loomisel (Berešit 2:2). Seal on öeldud, et Kõigekõrgem lõpetas seitsmendal päeval kogu melahtó, kogu Oma melahá, ja puhkas kogu melahtóst, ja puhkas kõigist Oma tegudest. Ja teiseks Templi ehitamisel (Melahimi esimene raamat). Templi ehitamisel tehti rida töid, millest igaüht nimetatakse melaháks, ja nõnda võib öelda, et melahá – see on see, mis oli loomises, ja see, mis oli Templi rajamisel. Kui me ütleme, et melahá – see on see, mis oli, kui Kõigekõrgem maailma lõi, siis tekivad meil mõned raskused: kõigest sellest, mida Kõigekõrgem maailma loomisel tegi, suudame me ehk ainult tuld luua. Aga kui me ütleme, et need on templitööd, siis muutuvad hingamispäeva seadused mäeks, mis ripub juuksekarva otsas, sest 39 templitööd tekitavad teisi töid ja nii edasi. Sageli juhtub, et hingamispäeva on raske pidada (eriti „algajatel“ inimestel), sest see muutub lakkamatuteks-lakkamatuteks keeldudeks, ja inimesed ootavad, et see ruttu lõpeks. Ja ma ütlen, et hingamispäev avaneb inimestele järk-järgult, ja sõna melahá tähendus avaneb järk-järgult. Ärge võtke endale seda, mis on teile koormaks, ärge võtke endale seda, mis on teile tüliks, liikuge järk-järgult, kohanege, tutvuge hingamispäevaga, et see ei viiks mingite lagunemisteni perekonnas. Alati võib vaimsesse maailma kõrgele hüpata ja sealt kaastundlikult pead vangutada, sest mees või naine ei suuda järele tulla. Olgu hingamispäev kogu perel, olgu see kõigil selle väikese kiirusega, millega saab liikuda. Kõigepealt muidugi – pea meeles hingamispäeva ja kuus päeva tee igasugust tööd.

Mitte mingeid töid ära tee enda jaoks, kõike, mida teed, tee ISSANDA jaoks. Mis puutub võõrasse – mõeldakse loomulikult mitte mingit turisti, mitte läbisõitvat elanikku, vaid seda, kes on võtnud enda peale sinu kohtud. Ei tohi omavoliliselt väravatesse istuda, jutt käib võõrastest, keda on vastu võetud, keda rahvas on kuidagi vastu võtnud. Vaat selline on hingamispäeva käsu eripära. Kuid see on suur õnnistus – otsus veeta üks päev koos Kõigekõrgemaga.

11. salmis jätkab Kõigekõrgem rääkimist hingamispäeva käsust:

See on veel huvitav teadmiseks neile, kes tahavad hingamispäeva mõnele teisele päevale tõsta. Puhkepäeva võib korraldada teisipäeval ja neljapäeval ja igal oktoobri kolmandal esmaspäeval. Kuid Kõigekõrgem õnnistas ja pühitses algusest peale hingamispäeva, see tähendab, hingamispäev on algusest peale, maailmakorra alustest, õnnistatud ja pühitsetud. Me võime valida mingeid teisi päevi, kuid õnnistatud, pühitsetud on hingamispäev. Seepärast käsib Kõigekõrgem meil just hingamispäeva pidada.

12. salmis – järgmine käsk, viimane selles vestluses.

Üks väheseid käske, mille kõrvale on kirja pandud tasu selle täitmise eest. Kui me peame seda käsku, austame isa ja ema, siis pikenevad ka meie päevad maa peal. Mis on austama? Austama tähendab looma väärikat olemasolu. Kõige lihtsamas mõistmises: kus iganes teie vanemad ka ei elaks, tehke nii, et nad elaksid väärikalt, et neil oleks väärikas eluase, et neil oleks toidupoolis. See on materiaalses mõttes. Peale selle hoidke nende väärikust, ärge murdke seda, ärge rääkige neist halba, ärge vaielge neile inimeste ees vastu, ärge ähvardage neid. On väga palju ilusaid, eredaid lugusid, võib öelda, kangelaslikke lugusid austusest vanemate vastu, ja see on väga tähtis. See on väga tähtis käsk, sest see sattus isegi just esimesele tahvlile. Kui me võrdleme esimest ja teist tahvlit, siis esimene tahvel on inimese suhetest Jumalaga. Teine – suhetest inimeste vahel. Ja vaat, inimese suhetesse Jumalaga on sisse pandud inimese suhted vanematega, sest väga sageli ehitame me suhteid Kõigekõrgemaga suhete eeskujul oma isadega, oma emadega, ja vastupidi. Ja veel sellepärast, et Kõigekõrgem osales meie loomises. Vanemad, olles meid ilmale toonud, avasid meile Kõigekõrgema, seepärast on see käsk väga tähtis. Olenemata olukorrast, ajast, ajastust, vanemate nõudlikkusest ja paljust muust – ei ole piiri, ei ole mingit miinimumi, et saaks öelda: „Vaat, ma tegin sulle, ja jäta mind rahule“. Peaasi, et vanematel oleks väärikas elu, sellel ei ole piiri. See on üks ISSANDA käskudest, mida selles maailmas täites saab inimene juba tasu; kuid suurema osa tasust saab ta tulevases maailmas. Selline on samuti väga tähtis käsk, ja paljude jaoks, ma ei salga, on see üks kõige raskemaid.

Jumala abiga jätkame meie teiega nädalalõigu Jitro lugemist. Me peatusime Kõigekõrgema kõne ja Tema pöördumise keskel Iisraeli rahva poole. Ette rutates võib öelda, et me peatusime kahe tahvli, esimese ja teise vahel, ehk Kümnesõna keskel. Kuid ei protsessis osalejad ega inimene, kes esimest korda Toorat loeb, tea veel, et see on Kümnesõna, et neid tuleb kaks tahvlit. Me peatusime just keskel, kui Kõigekõrgem rääkis austusest isa ja ema vastu. Sellega, jällegi ette rutates, võib öelda, lõpeb esimene tahvel ja algab teine tahvel.

On erinevus, millele me peame tähelepanu pöörama: esimesel tahvlil olid käsud seotud Kõigekõrgema nimega, Kõigekõrgem lisab ja ütleb: „Mina olen ISSAND“. Teises osas ISSANDA nime ei mainita. Esiteks, sest need käsud kuuluvad inimese ja inimese vaheliste suhete valdkonda, inimese kohustuste valdkonda teise inimese suhtes. Teiseks, sest need käsud kirjeldavad inimeste ebapuhtaid, madalaid seisundeid, ja nii nagu me ei riputa vanemate või meile kallite inimeste portreesid vannituppa või tualetti, täpselt samamoodi ei kirjuta me ebapuhastesse kohtadesse Kõigekõrgema nime, selline seletus on sellele olemas. Me alustame 20. peatüki 13. salmist, mis loetleb korraga mitu käsku.

Käsul lo tirtsáh (ära tapa) on sama juur mis sõnal rétsah (tapmine), ja see käib ainult inimese kohta, ei tähenda looma tapmist. Ei saa lirtsóah (sooritada tapmist) siili, krokodilli ega jõehobu, tappa saab ainult inimest. Seda verbi kasutatakse kogu Tanahi ulatuses ainult omahõimlase kohta, enamjaolt tähendab see pahatahtlikku tapmist ja ainult ühel juhul tähendab tahtmatut tapmist. Mitte kuskil ei käi lirtsóah võõrhõimlase kohta, tapmise kohta sõjas, mingi hukkamise või mingi ettevaatamatusest toimunud tapmise kohta. See tähendab, rétsah – see on ligimese tahtlik tapmine mingitel omakasupüüdlikel eesmärkidel, võib-olla poliitilistel, varalistel, pole tähtis millistel, see tähendab konkreetse inimese, ligimese tahtlik tapmine. See ei tähenda, sugugi ei tähenda, et kaugemat võib tappa, see ei tähenda isegi seda, et siili või krokodilli või jõehobu võib tappa; ei, on teisi Toora käske, mis seda keelavad, isegi kassi jalaga lüüa ei tohi. Kuid antud juhul räägime me teise tahvli esimesest käsust, mis kõlab: „Ära tapa, ära tegele pahatahtlikuga, hoidu ligimese pahatahtlikust tapmisest mis tahes eesmärkidel“. On luba tappa loomi toiduks, mingite muude vajaduste jaoks, on ettekirjutus mõnikord tappa mingeid kurjategijaid, on luba tappa sõjas, kuid see käsk, lo tirtsáh, see on täiesti teine käsk. Toora ja Kõigekõrgem Ise, Toora autor, peavad inimelu tohutult tähtsaks. Inimest ei tohi tappa niisama, ja antud käsk räägib kõige kohutavamast tapmisest, pahatahtlikust, omakasupüüdlikust omahõimlase tapmisest.

Nimekirja teine käsk – lo tin'áf (ära riku abielu). Käskudega, kuritegudega, seksuaalse iseloomuga pattudega on suur segadus. Sõna lin'óf (abielu rikkuma) tähendab mehe suhet abielus naisega, kes ei ole tema naine, see tähendab teise mehe lepingu rikkumist naisega, kuritegu lepingu vastu naise ja mehe vahel, kes on saanud üheks lihaks. Kui, hoidku Jumal, inimene astub suhtesse abielus naisega, abielus naine astub suhtesse mehega, kes ei ole tema mees, – see on kohutav kuritegu.

On teisi seksuaalse iseloomuga kuritegusid, näiteks znut (juhuslik seksuaalsuhe), mis on hoorus. On ka rikkumine, on selline patt, mida võib nimetada pritsot (kõlvatus) – see on, kui mees ja naine, ütleme, abikaasad, tegelevad millegagi näitamiseks, avalikult; või koguneb kolm-neli paari, igaüks oma naisega, aga kõike tehakse avalikult, väärastunult; ka mehe ja naise suhetel on oma piirid, ja kui piire rikutakse, see ongi pritsot, piiride rikkumine, kõlvatus. On veel selline kuritegu, mida nimetatakse kdešá – prostitutsioon, suhe raha eest. On kuritegu, mida nimetatakse giluj arajot, seksuaalsete keeldude rikkumine, suhe sugulaste vahel ja muu selline. On veel miškáv zahár – see on suhe omasooliste isikutega, ka see ei ole siin kirja pandud, kuid see ei tähenda, et selline suhe ei ole keelatud. Palju erinevaid seksuaalseid keelde on. Antud juhul on tahvlile kirjutatud lo tin'áf (ära riku abielu) keeldude kõige kohutavam vorm, mehe suhe võõra naisega, abielus naise suhe võõra mehega.

Järgmine käsk on, näib, küllaltki lihtne – lo tignóv (ära varasta), ja see eeldab, et ei tohi varastada rahakotti, ei tohi varastada kella, see tähendab, midagi ei tohi varastada. Kuid peale selle tähendab see, et ei tohi varastada inimesi. Tolle aja kohta oli see Idamaades levinud nähtus: inimesi varastati, varastati orjusesse, sealhulgas ka seksuaalsesse, varastati mis tahes madalate vajaduste jaoks. Kahjuks on see nähtus ka tänapäeva maailmas levinud. Väga palju lapsi on röövitud orjusesse kõlvatuse jaoks, mingite raskete tööde jaoks, veel mingitel ühtedel või teistel kuritegelikel eesmärkidel. Ja mitte ainult lapsi, vaid ka täiskasvanuid röövitakse – naisi, mehi, olenemata soost ja vanusest. Inimesed langevad elava kauba kaubanduse, orjakaubanduse ohvriks. Ja antud käsk peab silmas, oma kõige kõrgemas tähenduses, oma kõige rangemas tähenduses, et ka inimesi ei tohi röövida. Inimeste vargus on palju kohutavam kui vara vargus. Selline on käsk lo tignóv (ära varasta).

Järgmine käsk – lo-ta'ané vere'ahá ed šáker (ära tõsta valesüüdistust oma ligimese vastu). Võib, hoidku Jumal, tappa inimese, võib röövida inimese orjusesse, aga võib tõsta tema vastu valesüüdistuse, süüdistada teda mingis patus, anda ta kohtu alla, võib-olla isegi viia ta surmanuhtluse alla, rikkuda tema elu, rikkuda tema perekondlikud suhted, see tähendab tappa inimene või murda tema saatus võõraste kätega. Kõik see toimub ja võib sündida, hoidku Jumal, kohtu kätega, juudi kohtu kätega, kuhu tulevad „äraostetud“ inimesed või mingist ideoloogiast juhitud inimesed ja laimavad inimest, valetavad tema peale. Halvad ajad olid 80–90 aastat tagasi Nõukogude Liidus, kui kirjutati palju pealekaebusi, ja väga palju inimesi hukkus. Kuid see praktika ise, mida juhivad madalad inimlikud omadused, kasutada kohut, laimu selleks, et mingeid isiklikke arveid klaarida, – on küllaltki iidne asi ja Toora andmise ajal juba tuntud. Tuleb kohe öelda, et inimesed, kes neid käske said, Iisraeli rahvas, kes kõike seda kuulis: „ära tapa, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust“ – ei ärganud äkki üles ega öelnud: „Vaat kuidas see lugu siis on, selgub, et see on halb, aga meie veel mõtlesime…“ Ei, muidugi, nii see ei olnud. See tähendab, inimesed ei mõelnud nii: „Ohoo! Selgub, et varastada on ju halb, ja selgub, et abielu rikkuda, olgugi et meeldiv, on Jumalale vastumeelne!“ Ei, inimesed ei mõelnud nii. Neid käske, kui me hääldame verbi ees partiklit lo (ei), võib tõlkida kahte moodi: nii kui „sina ära tapa“ kui ka „sina ei hakka tapma“, „sina ei hakka abielu rikkuma“, „sina ei hakka varastama“, „sina ei hakka valetunnistust andma“. Kui sa täidad esimesed viis käsku, kui sinu ISSAND – Tema on tõesti sinu ISSAND, kui sa oled sündinud Kõigekõrgemast, kui sa pead Kõigekõrgemat oma ISSANDAKS, siis sa ei tee pattu. Vaat need avaldumised – kui sa äkki tapsid, rikud abielu, varastad, annad valetunnistust – on näitaja sellest, et sa oled juba kaotanud esimese tahvli, sul ei ole enam ISSANDAT, kes on sulle Isand. On veel selline liigitus, kui öeldakse, et esimesed viis käsku – see on „armasta Jumalat“, teised viis käsku – „armasta ligimest“, nii võib ka mõista. Kui sa armastad ligimest (kui sa armastad kõiki oma ligimesi), siis sa muidugi ei tapa teda, sa ei hakka rikkuma abielu tema naisega, ei hakka petma oma meest, kui sa oled naine, sa ei hakka temalt varastama ja, seda enam, sa ei hakka tema vastu valesüüdistust tõstma, kohut kaasama, et kohtu kätega teda tappa, – kui sa armastad ligimest. Kuid inimese ja ligimese vaheliste suhete käsud, minu kohustused ligimese suhtes – need on ka minu kohustused Jumala suhtes. Seepärast ei ole see nii, nagu oleksid inimesed öelnud: „Vaat kuidas see on, vaat midagi uut meie jaoks, aga meie ei teadnudki“. Ei. Mõnede käskude kohta võiks küll nii öelda, kuid mitte nende käskude kohta. Teisisõnu, need on mõõdupuu, Kõigekõrgemaga suhete näitaja.

14. salm lõpetab kõne, Kõigekõrgema pöördumise rahva poole, ja ISSAND ütleb nii:

Ma püüaksin anda täpsema tõlke: ära ahnitse. Verbiga lahmód samatüvelised sõnad kõlavad tänapäeva heebrea keeles üldse väga ilusasti: jaldá hamudá – see on ilus, armas tüdruk, kuigi originaalis tähendab see ihaldatud, see, keda me tahame saada. Tänapäeval öeldakse seda väga neutraalses tähenduses. Väikese poisi kohta võidakse öelda: „Kui armas ta on, eize hamud!“ Piibli heebrea keeles tähendab sõna lahmód tegema sihipäraseid tegusid, kätt külge panema, ahnitsema teise inimese vara suhtes. Jällegi võib seda saavutada, tehes inimese võlgnikuks, petta inimest, kaevata ta kohtusse või kasutada mingeid teisi meetodeid, koššereid või mitte koššereid. Ja Kõigekõrgem ütleb: „Ei ole mingeid koššereid meetodeid ligimese vara äravõtmiseks, ligimese vara külge ei tohi kätt panna, ära soovi, ära püüa saada ligimese vara“. Sest samal määral, nagu Kõigekõrgem hoolitseb sinu ligimese eest, hoolitseb ta ka sinu eest, ja kui sinu arvates saab sinu ligimene selle, mida tal vaja on, siis saad ka sina selle, mida sul vaja on. Kommentaatorid küsivad: „Kuidas saab sundida inimest mitte tahtma midagi?“ Hea küll, me võime hoiduda, end tagasi hoida, mitte vaadata ligimese maja, tema autot, tema jahti, tema villat, me võime keelduda neid ihaldamast, õnnistada inimest, rõõmustada selle üle, mis tal on. Aga kuidas sundida end südames mitte tahtma? Ja kommentaatorid toovad mitmesuguseid näiteid. Näiteks seesama Ibn Ezra ütleb: „See on nagu inimene, kellel on ilus õde, kuid teda ei tõmba õe poole, tal on refleksi tasandil keeld, ja tal ei ole õe vastu tõmmet“. Ja toob näite, kuidas kauge küla elanik, kui ta näeb printsessi, mõistab, et ta on talle kättesaamatu, ta on teisest maailmast, mitte tema maailmast, milles ta elab. Ja täpselt samuti võime me öelda: see, mis ei ole minu, see ei ole minu, see kuulub teise maailma, mitte paremasse ega halvemasse, lihtsalt teise, aga minu oma – see on minu maailmas. See on vist kõige raskem käskudest.

Kust ja milleks äkki Kõigekõrgema lakoonilises kõnes selline vara loetlemine? Aga mille külge võib siis kätt panna? Omal ajal nägi mu poeg ühel tüdrukul (Iisraelis oli see haruldus) väikest pehmet Tšeburaškat koti küljes, nukukest, mis oli koti külge seotud. Ta tahtis seda nukku väga, ja ta küsis minult, kas Tšeburaška külge võib kätt panna, sest siin ju ei ole kirjutatud „ära pane kätt oma ligimese Tšeburaška külge“? Ja vaat vastus. Kõigekõrgem hoolitseb inimese eest, iga inimese eest, sealhulgas sinu ligimese eest, hoolitseb eesli tasandini, kassi tasandini, kõige pisema tasandini. Kõikjal, igal-igal pisikesel tasandil, kui sinu ligimesel midagi on, siis on see Kõigekõrgema ettehooldus, ja see ettehooldus on olemas ka sinu suhtes. Ja kui tüdrukul on koti külge seotud Tšeburaška, siis on see Kõigekõrgema tahe, et Tšeburaška oleks temal, ja loetlemine ainult tõestab, et loetleda võib lõputult. See on just nimelt mitte „mittevajalik maha tõmmata“, vaid „puuduv juurde kirjutada“. Kui sa ei leidnud sealt Tšeburaškat, kirjuta ta mõttes enda jaoks sinna juurde, ja ka teda ei tohi tahta mingil teel saada, ka teda ei tohi ahnitseda.

Sellega, selle noodiga lõpeb Kõigekõrgema pöördumine Iisraeli rahva poole, Kõigekõrgem lõpetab rääkimise.

Niisiis, kõlasid Kümme käsku, mis said, võib öelda, juudi seadusandluse nurgakiviks, kogu, mitte ainult juudi maailma olemasolu moraalsete põhimõtete aluseks, ühed kõige tähtsamad sõnad kogu Kõigekõrgema ilmutuses rahvale.

Hämmastav fraas: kogu rahvas näeb hääli. Sõna kol, hääl (mitmus kolót, hääled) on seotud ka sõnaga kahal (rahvahulk, kogunemine). Hääl väljendab, peegeldab kõneleja kogu sisemist olemust, seepärast me ei käi välimuse järel, vaid nagu öeldakse: „Nad käivad Minu järel, sest nad tunnevad Minu häält. Nad ei tunne Minu välimust, nad ei käi kuju järel – Minu hääle järel nad käivad“. Ja veel öeldakse: „Kui sa kuulad Minu häält“. Hääl – see on see, mis lähtub inimese seest, see on vaim, mis väljub inimesest. Vastavalt sellele on Kõigekõrgema hääl sisemise ilmutus, selle, mis on Kõigekõrgema sügavuses, Isa sügavuses Algusest, ilmutus väljapoole (niivõrd, kuivõrd me muidugi saame primitiivselt rääkida Kõigekõrgema sisemisest ja välisest). Kogu rahvas nägi hääli, see tähendab, kogu rahvas tajus nii kuulmise kui ka nägemisega, ja visuaalne pilt asetus helireale, ja kogu rahvas nägi, võis selgelt tunnetada ja meelde jätta Kõigekõrgema häält, et osata seda ära tunda. Mäletate, me lugesime, et Kõigekõrgem kutsus rahvast pasunahääle saatel mäele tõusma. Kõigekõrgem lõpetas rääkimise, ja kõik kuulsid, nägid Kõigekõrgema häält, kuulsid šofari häält, pasuna häält. Me oleme korduvalt rääkinud, et šofari hääl meenutab seda sümboolset heli, millega Kõigekõrgem puhus inimesse hinge, kõige esimest heli, mida inimene sündides kuulis (on selline arutlus).

Minult on juba küsitud: oli ju kokkulepe (19:13), et rahvas läheb pasunahääle saatel. Miks seda ei juhtunud, mis läks valesti? Rahval hakkas hirmus, hirmus seepärast, et nii palju on öeldud, nii palju on nähtud! Tõenäoliselt, vaadates endasse, vaadates ennast, oli võimatu mitte ehmuda, oli võimatu mitte ehmuda selle suure jõu ees, mis ilmutas end mäel. Ja rahvas ehmus. Ma võiksin rahvast hukka mõista või öelda: „Aga mina oleksin teisiti talitanud!“ Minul on muidugi kerge rääkida, kuna ma istun soojas, hubases ruumis, ja minu ees ei ole suitsevat mäge; aga suitseva mäe ees oleksin ma, täiesti võimalik, ka ehmunud.

ISSAND näitas, kui suur on jõud, mis on huvitatud sellest, et inimene elaks õigesti. See on tegelikult hämmastav: Suur, Kõigeväeline, Kõikvõimas Looja, Kes valitseb kaugeid ja lähedasi planeete, Kes valitseb kõige pisemaid mikroorganisme ja kõige grandioossemaid protsesse Universumis, See Sama Jumal tahab, et me elaksime teatud viisil. Talle ei ole ükskõik, kuidas elab mingi molekulide hunnik nimega Alex, või mingi teine molekulide hunnik. Ja kuidas siis sellel molekulide hunnikul mitte ehmuda, kui äkki see suur jõud hakkab seda pingsalt vaatama? See on tõeliselt hirmus.

Kõigekõrgem ilmutab end suitsus ja tules, ja samal ajal katab Ta Oma ilmutuse hämarusega. Sageli me näeme: kuigi öeldakse, et ISSAND on Valgus – ja see on kahtlemata nii, Ta on Valgus, ja Temas ei ole mingit pimedust, – võib Ta Oma Ilmutuses katta Oma Valgust hämarusega.

Teisisõnu: „Ärge arvake, et Ma elan kusagil metsa ääres, metsaserval, või et Ma elan Olümpose mäel, või isegi et Ma elan Siinai mäel. Hoolimata sellest, et te nägite, et pilv laskus mäele, mäe tippu, nägite te, et Ma rääkisin teiega Taevast. Ja jätke see meelde“.

See tähendab: „Ei osava tööga ega kalli hinnaga saa te sidet Minuga; selleks ei ole vaja ei kuldset antenni, ei hõbedast, ei teemantidest ega mingit kavalat-nutikat. Midagi keerulist, mingeid ülitehnoloogiaid ei ole teil vaja, et Minuga ühendust pidada“.

Mullast altar – kõige lihtsam altar. ISSAND oleks võinud öelda: „Tehke Mulle altar ‚kuldlõike‘ mõõtmetega, et selle alumine osa oleks hõbedast, ülemine – kullast, aga kõige ülemine – plaatinast, ja kaunistage seda kolme rea smaragdidega, nelja rea topaasidega, või pange Mulle pooljuhtidel võimendid ühenduse jaoks, või rakendage mingeid hi-tech tehnoloogiaid“. Ei, Kõigekõrgem ütleb: „Kõige lihtsam altar pange mulle püsti, et te ei arvaks, et on vaja mingeid tehnoloogiaid, et Minuni jõuda“.

Väga-väga tähtsaid sõnu ütleb Kõigekõrgem: „Igas paigas, kus mainitakse Nime, tulen Mina sinu juurde ja õnnistan sind“. See tähendab jällegi: „Minu aadress ei ole maja ega tänav, Minu aadress ei ole Siinai mägi, Mina ei ela siin, ei ole vaja pidevalt siia tagasi tulla, et Minu poole pöörduda. Te lähete ja liigute eemale, lähete edasi läbi kõrbe, jõuate Iisraeli maale, aga omal ajal hajutatakse teid üle maailma. Igas paigas, kus te Mind appi hüüate, sinna Mina tulen. Selleks ei ole tarvilik, et seal oleks õiglase haud, püha, ‚sissepalvetatud‘ paik, Jeruusalemma poole pööratud sünagoog, ristiga kirik või midagi sellesarnast (kuigi sünagoogid – see on hea). Mina tulen teie juurde igasse paika, kus mainitakse Minu Nime, ja enamgi veel, kõige lihtsam mullast altar sobib Mulle ohvrite toomiseks. Mind ei ole raske kätte saada“.

Altari jaoks sobivad kõige tavalisemad kivid: „Kui Mina lõin siin kivid, siis Mina lõin need piisavalt heas vormis, ei ole vaja Minu järel käia ja viiliga Minu loodut viimistleda, Mina lõin need täiuslikult. Kui sulle tundub, et altarile selline kivi ei sobi, noh, pane teine, aga ära viimistle seda, et altar oleks ilus. Kõige lihtsam, kõik kõige lihtsam – see on see, mida on vaja ühenduseks Minuga“.

Väga huvitav märkus. Oli aegu, mil Iisraeli rahvas, üldse kõik rahvad, ei kandnud aluspesu, ja kui mees tõusis kiiresti altari juurde, siis tema alastus paljastus, laotus altari kohale. Mitte päris sellest ei räägi ISSAND, kuigi ka sellest Ta räägib. On selline vene vanasõna: „Kui laialt astuda, võib püksid lõhki käristada“. See tähendab: ära lenda üles, ära tõuse altari juurde nii, nagu lendavad lavale jõumehed või mustkunstnikud, ole ettevaatlik, tõuse värinaga, mine üles altari juurde, et ei paistaks sinu alastus, et see sinu julgus ei paljastaks sinu alastust, sealhulgas ka sinu vaimset alastust, mitte ainult füüsilist. Ja kui sa hakkad vaimustuse ja entusiasmiga altari juurde üles minema, võid sa end vaimses mõttes häbistada, näiteks kutsudes inimesi üles ja öeldes: „Nüüd me nii-i-i-i toome ohvrid ja nii-i-i-i tormame Berliini, Damaskuse, Omaani või Kairo peale, läheme julgelt lahingusse!“ Ei ole vaja liigset tulisust ega liigset entusiasmi. Kõigekõrgem ütleb: „Jah, Mina vastan sulle kõikjal, jah, Mina tulen alati sinu juurde, aga pea meeles ka värinat, vajadust katta oma alastust, ära uhkusta, aga ära unusta ka seda“.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Loeme meie nädalalõigu Jitro 19. peatüki 4. salmi. Kõigekõrgem ütles Mošele:

 „Teie kõik nägite, mida Mina tegin Egiptusele, ja kandsin teid üles kotkaste tiibadel, ja tõstsin teid Enda juurde“.

Paljud targad on seda salmi seletanud. Milleks Kõigekõrgem nii ütleb? Sellest, et juudid nägid, mida ta tegi Egiptusele? Egiptlaste seas oli palju ebaõiglust. Võib öelda, et Egiptuse rahvas oli rahvas, kes oli patusse uppunud. Võib-olla muidugi mitte rohkem kui teised rahvad, aga siiski. Juba nende pattude enda eest, oma tegude eest vääris Egiptuse rahvas karistust. Aga Kõigekõrgem räägib siin Egiptuse karistamisest Iisraeli pärast. See tähendab, et mitte arvukate pattude eest ei karistanud Kõigekõrgem Egiptust, vaid selle eest, et Egiptus rõhus Iisraeli, ainult selle patu eest. Ja kui Egiptust oleks karistatud tema teiste pattude eest, siis ei oleks olnud vaja nii isalikult sellest Iisraelile rääkida.

Salmi teises osas ütleb Kõigekõrgem, et Tema kandis Iisraeli üles nagu kotka tiibadel. Sarnast fraasi loeme me Devarimi raamatu 32. peatüki 11. salmis: „Nagu kotkas valvab oma pesa, hõljub oma poegade kohal, laotab laiali oma tiivad, võtab igaühe, kannab oma tiival“.

Kuidas mõista seda Toora metafoori? Linnud kannavad oma poegi tavaliselt jalgades, sest nad kardavad, et teised linnud võivad neile kallale tormata. Aga kotkas ei karda teisi linde. Sarnaselt sellele räägib Toora sellest, et Kõigekõrgem viis Iisraeli rahva Egiptusest välja nii, et ei olnud vaja karta mingeid vaenlasi ümberringi. Peale selle ei räägita meie salmis mitte ühest kotkast, vaid paljudest kotkastest: „… ja kandsin teid üles kotkaste tiibadel“. Targad maalivad sellise pildi, nagu oleksid kõik taevad lihtsalt kotkaid täis. See tähendab täielik toetus, tohutu hulk taevaseid jõude, mis on suunatud Iisraeli aitamisele. Kõigekõrgem ütleb, et kõik need jõupingutused olid suunatud sellele, et tuua Iisraeli rahvas Enda juurde.

        Et mõista seda salmi tervikuna, võib seda natuke juudi ajaloost eraldada. Juudid ise ütlevad, et Mašiahi ja Kõigekõrgema vabastused on üksteisega sarnased. Seepärast võime me julgelt võrrelda väljaminekut Egiptusest vabastusega, päästmisega Mašiahi kaudu.

        Kõigekõrgem purustab maailma, mis meid orjastab. Ja keegi võib saada vabaks narkosõltuvusest, keegi vähem silmatorkavast halvast harjumusest. Asja tuum on selles, et Kõigekõrgem purustab patuse loomuse, inimese patused ahelad. Selles on esimese fraasi tuum: „…mida Mina tegin Egiptusele“. Kõigekõrgem teeb seda kõige avalikumal viisil, kartmata kedagi ümberringi, ilmutab end kui kõige suurem, kõige kõrgem jõud, mis üldse olemas on. Ja kõike seda ei tehta mitte ainult seepärast, et Kõigekõrgem astub kurjale vastu: see on ahelate hävitamine. See ei toimu vihkamisest kurja vastu, vaid armastusest meie vastu. Purustada Egiptus – see ei ole eesmärk omaette, eesmärk – tuua meid Kõigekõrgema juurde.

Siin on väga tähtis mõista, milleks Kõigekõrgem toob meid Enda juurde, mida tähendab „…tõstsin teid Enda juurde“? Ja selleks võib pöörduda Toora poole ja vaadata, mis kontekstis on see salm öeldud. Kõigekõrgem ütleb seda Mošele Siinai mäel toimuva teenimise eel: Tema vabastas meid meie patusest loomusest, kandis meid kotkaste tiibadel üles ja tõi meid Enda juurde, et anda meile kindel kuulekus, et me teeniksime Teda. „Meie toomine Kõigekõrgema juurde“ iseenesest – see on selleks, et anda meile Seadus.

         Kuidas saab seda, millest räägitakse meie salmis, näha messiaanliku uskliku elus? Sageli kuuleme me inimese tunnistust, kes jutustab sellest, mida Jumal tema heaks tegi. Inimene räägib, et ta oli, ütleme, narkomaan ja sai terveks, ja nüüd on ta sellest sõltuvusest vaba, ta ei puutu enam üldse narkootikumidesse. Ja inimene ütleb: „Mind vabastas Jumal, nüüd on mul Jumal“. Ja siin me näeme sellist salmi mõistmist: ta nägi, et Kõigekõrgem purustas tema enda Egiptuse, et tõi ta kotkal Enda juurde, aga ta ei näinud veel, milleks. See tähendab, inimene otsustas, et tal on rahu Kõigekõrgemaga, kuid seejuures ei ole teada, kas ta teenib Kõigekõrgemat.

Meie vabastus – see on ainult sissejuhatus Lepingule Kõigekõrgemaga. Egiptuse purustamise eesmärk ja meie kotkaste tiibadel üleskandmise eesmärk – see on sisuliselt Lepingu sõlmimine meie ja Kõigekõrgema vahel. Väga tähtis on mitte segi ajada Lepingu sõlmimist Lepingu endaga, see ei ole veel Leping ise. Seepärast tasub usklikul inimesel kontrollida iseennast, vabastatut: kas tal on mitte ainult Leping Kõigekõrgemaga, vaid ka Kõigekõrgema teenimine – kuulekus. Kas usklik täidab Tema tahet?

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Meie nädalalõik kannab nime Jitro. Tuleb öelda, et sugugi mitte iga Toora kangelane ei pälvi seda, et nädalalõik oleks nimetatud tema nimega. Meil ei ole nädalalõiku Avraham, ei ole nädalalõiku Jitshak ega Jaakov. Ainult Pinhas ja Jitro, need on need vähesed, kes pälvisid kumbki oma nädalalõigu. Milles siis seisneb Jitro eripära?

Jitro on, nagu me mäletame, Midjani preester, Moše äi, kes, kuulnud paljudest imedest, mida Kõigekõrgem oli Moše kaudu Iisraeli rahva heaks teinud, tuli oma väimeest vaatama. Tuli oma silmaga nägema, mis oli Iisraeliga juhtunud, ja oma kõrvaga kuulma vahetutest allikatest, võib öelda, nendest imedest, mida Kõigekõrgem oli teinud.

Midrašimis on väga levinud motiiv Kõigekõrgema ja Moše vahelisest dialoogist. Siin tuleb teha väike kõrvalepõige ja rääkida midrašimist üldiselt. Väga sageli ei pretendeeri midraš sugugi selle tõepärasusele, mida ta kirjeldab. Midraš kujutab endast meile arusaadavat, meile kättesaadavat seletust sellest, mis võis toimuda Moše peas tema sisemise ettekujutusega Kõigekõrgemast, või justkui mingit kindlat, võib öelda, sündmust: mentaalset, vaimset, mis toimub dialoogis inimese, antud juhul Moše, ja Kõigekõrgema vahel. On midrašim Josefi oletatavast vestlusest oma vendadega ja palju teisi dialooge: Moše dialoogid Kõigekõrgemaga sellest, kas ta läheb või ei lähe Iisraeli maale, ja nii edasi. Sageli ütlevad usklikud kristlaste seast: „Vaat, juudid mõtlesid selle kõik välja, seda kõike tegelikult ei olnud, ja seepärast on see kõik luiskejutt, ja pole mõtet kuulata“. Loomulikult ei ole midraš tõesed lood, see on väljamõeldis. Aga see väljamõeldis on tähendamissõna, mis tahab meile midagi õpetada. Tahad – õpi, tahad – ära õpi.

Täpselt samuti näeme me Tooras ja Tanahis, et Kõigekõrgemal on käsi, ninasõõr, silmad, süda, jalatallad ja nii edasi. Kui me loeme Tanahi, siis me peaaegu ei leia sealt ihuta Jumala kirjeldust, Temal on alati midagi, peaaegu et habe. Ja samal ajal me mõistame, et see kirjeldus on mõeldud tegema meile arusaadavaks täiesti kättesaamatu, täiesti transtsendentaalse Jumala, Selle, Kes on kõrgem meie mõistmisest, Kes ütleb, et Tema mõtted ei ole meie mõtted. Keegi ei ütle: „Valetab see Toora, sest Jumalal ei ole tegelikult silmi ega ole ninasõõrmeid, ja Ta ei saa kahetseda ja nii edasi“. Täpselt samuti võib suhtuda ka midrašisse. See on tarkade katse teha meile arusaamatu millekski arusaadavaks. Jah, see on inimlik väljamõeldis, need on inimlikud sõnad, aga meie seas ei ole selliseid, kes ei kuulaks absoluutselt kellegi peale, ei kuulaks absoluutselt kedagi inimestest. Rumal oleks olla selline inimene, sest isegi tähestiku, millega me loeme Piiblit, pole tähtis, mis keeles, oleme me õppinud teistelt inimestelt. Sellega kõrvalepõige lõpeb.

Niisiis, on midraš, Moše ja Kõigekõrgema vaidlused Iisraeliga ühinenud mittejuutide üle, kellest Toora räägib. Neid nimetatakse érev rav (rohke segu) või teises kohas – asafsuf (kokkujooksnud hulk). Kokkujooksnud hulk ei pruugi siin omada negatiivset konnotatsiooni. Kõigekõrgem (jällegi räägime me väga abstraktselt) või, ütleme, üks hääl, üks pool Moše peas ütleb, et see rahvas sai imedest muljet ja seepärast läks Iisraeli järel ja temas ei ole tõelist usku, vaid on ainult kummardamine ja janu imede järele. Teine pool ütleb, et on ju Avraham, kelle juurde inimesed tulid tema telki. Ja on öeldud, et hinged, mille Avraham Haranis lõi (Berešit 12:5), – need on just nimelt proselüütide hinged, kelle Avraham tõi Kõigekõrgema juurde, nad tulid tänu Avrahami külalislahkusele. Lõpuks kuuleme me hiljem, et Kõigekõrgem ütleb Mošele: „Tõuse ja mine alla, sest rahvas, kelle sina välja tõid, on Minu ees rikutuks läinud“. Ja nii osutuski tõesti, et paljud Iisraeliga koos väljunutest janunesid tegelikult imede järele ja mitte millegi muu järele. Ja kui Moše kadus, kui ta ei ilmunud nende oodatud hetkel, läksid nad rikutuks ja hakkasid otsima valatud kuju, et Jumal, kes tõi nad välja Egiptusest, oleks neile ilmne, see tähendab, see on praktiliselt ebajumal.

Jitro on vastunäide. Midrašim ütlevad, et sellise ainujumalausu poole pöördumise eest tõugati Jitro koheni ametist, ta sai proselüüdiks, ühines juudi rahvaga, jättes maha oma kodumaise Midjani usu. See on näide sellest, et proselüüt võib tõesti tulla Iisraeli, ühineda Iisraeliga siirast usust ja võtta osa juudi rahva saatusest, isegi anda väärtuslikku nõu rahva juhtimise kohta.

Nõu, mille Jitro andis Mošele, on samuti väga tähtis. Me näeme selles mõnikord lihtsalt mingit mänedžerlikku, juhtimisalast nõu sellest, et Moše ei pea istuma ja juhtima, vaid peab võtma asetäitjad – kümnete pealikud, sadade pealikud, tuhandete pealikud ja nii edasi, see tähendab, me tajume seda lihtsalt nõuna rahva juhtimise kohta. Aga selles on midagi enamat. Mošel oli ju eriline hing ja erilised jõud, ta oli Kõigekõrgema poolt valitud erilise missiooni jaoks. Ja muidugi oleks kogu rahvas tahtnud, et just Moše tema üle kohut mõistaks. Siis oleksid inimesed pärast Moše surma öelnud: „Meil ei ole enam kedagi sellist nagu Moše, kes nüüd meie üle kohut mõistab?“ või: „Vaat, Moše oleks meie üle teisiti kohut mõistnud, aga sina mõistad meie üle kohut nii või naa“. Ja sel viisil oleks Moše kui ainus valitu jäänud kättesaamatuks kohtunikuks, ja õiglane, usaldust nautiv kohus oleks muutunud lihtsalt võimatuks. Aga Jitro annab nõu, mis näitab, et üks kümnest võib osutuda vääriliseks kohut mõistma, ja üks sajast võib osutuda vääriliseks kohut mõistma, ja üks tuhandest võib osutuda vääriliseks kohut mõistma. Rahva seas on palju väärilisi, keda võib tänu teatud omadustele valida selleks, et nad saaksid rahva seas kohtunikeks. Ja kohus sai asjaks, mis on praktiliselt kättesaadav igale inimesele, kui tal on teatud omadused. Ja samuti oleme ka meie, omades Ješuas õigsust, mida igaüks võib saada, Teda jäljendades ja Temalt õppides, võimelised saavutama kohtuniku seisundi. Aga see ei tähenda, et igaüks, kes on hakanud uskuma Ješuasse ja lasknud end ristida, saab automaatselt pühaks: ta alles hakkab käima teed, millel pühaduse saavutamine muutub igaühele võimalikuks. Ja selles on Jitro poolt Mošele antud nõu peamine koostisosa.

Teine väga tähtis osa nädalalõigust on kahtlemata Kümme käsku, mis tegelikult ei ole sugugi käsud, kuna siin ei ole sõna mitsvót (käsud). Neid nimetatakse aséret hadibrót, mis tähendab sõna-sõnalt kümme ütlust, kümme sõna. Sõna on õigupoolest üks, see on lõhestatud kümneks, sest see on Ainsa Jumala seadus. Ja loomulikult tuleb kohe meelde Johanani evangeeliumi algus: „Alguses oli Sõna“. Niisiis, need on Kümme sõna, Kümme ütlust, millega Kõigekõrgem kehtestab inimese loomuse. Need ei ole käsud, see on see, kuidas seadused, käsud muudavad inimest. Ja samal ajal võib need Kümme dibrót, need Kümme ütlust jagada kaheks osaks.

   Esimene osa puudutab suhteid Kõigekõrgema ja inimese vahel, ja siia kuulub ka vanemate austamise käsk. Teine osa määrab suhted inimese ja inimese vahel, inimese ja tema ligimese vahel. Siia kuulub: ära varasta, ära tapa, ära riku abielu, ära anna valetunnistust, ära himusta.

    Nii juudi seaduses kui ka Brit hadašás, taanduvad need kümme käsku kahele. Esimene – see on armasta oma Jumalat kogu südamest. Teine – armasta oma ligimest. Kui me armastame Jumalat, siis me ei riku Tema käske, ei ole vanematega jämedad, ei jäta neid ülalpidamiseta. Kui me armastame Jumalat, siis me peame Tema Hingamispäeva. Kui me armastame ligimest, siis me ei varasta temalt, ei riku abielu, ei kipu tema naise kallale ega himusta tema arvutit. Sel viisil taanduvad kõik kümme käsku sisuliselt kahele käsule – armasta Jumalat ja armasta ligimest. Me võime peatuda, teha väikese suumi, nii-öelda, kolmele Kümnesõna käsule.

Esimene käsk, mille juures me peatume, on käsk ära lausu Kõigekõrgema nime asjata. Me teame, et juudi traditsioonis ei lausuta tänapäeval Jumala neljatähelist nime, vaid asendatakse see sõnaga HaŠém või Elokím – mitte Elohim, tähega hei, vaid just nimelt Elokím, tähega kuf. Ja isegi nime Elijahu (ja muud taolised), mis sisaldavad kaudselt Jumala nime, hääldavad paljud ortodokssed juudid kui Elijáku, see tähendab, nad väldivad igasugust Jumala nime lausumist. Juba iseenesest soov hoida eemale pühast, karta püha ja, hinnates iseennast, omada kartust ja arusaamist, et inimene ei ole väärt pühasse puutuma, – see on kiiduväärt nähtus. Samal ajal võib korraldust (ütlust) mitte lausuda Jumala nime mõista mõnevõrra teisiti. Oma enda hädades, haigustes, mis meiega juhtuvad, meie laste haigustes küsime me sageli Kõigekõrgemalt: „Mille eest?!“, tajudes toimuvat nii, nagu saadaks Kõigekõrgem meile mingi karistuse või viiks meid läbi mingi valu ja „peksmise“, võib öelda. See leiab kinnitust ka Kirjas heebrealastele (12:6), milles öeldakse: „ISSAND, keda vastu võtab, seda ka lööb, ja kõiki, keda vastu võtab, karistab; keda armastab, seda ka lööb, ja kõiki, keda vastu võtab, karistab“. Aga seda karistust, seda „peksmist“ võtsid õiged inimesed vastu rõõmuga ja vaimustusega. Me näeme Pühakirjas sageli, et nad tänasid Jumalat selle kannatuse eest, mida nad pidid taluma. Sel viisil ei tajunud nad kannatust ennast kannatusena, see on väga kõrge vaimne tasand. Ja kui need kannatused ja need haigused on meile saadetud kui katse meid parandada, saadetud selleks, et nagu höövliga meid hööveldada, eemaldada meist midagi üleliigset, siis peame me nägema, et kannatus või see, mida me nimetame kurjaks või valuks, ei ole Kõigekõrgema tahteavaldus, vaid meie oskamatuse tulemus ehitada suhteid Kõigekõrgemaga ja ehitada suhteid ümbritseva maailmaga. Ja mida suurema õiguse me saavutame, seda vähem tajume me kannatust kannatusena ja katsumust katsumusena.

    Tuntud on lugu rabi Zušast Anipolist, kes kannatas elus palju. Tal põles maja maha, tal hukkus perekond. Ja kui inimesed tulid Baal Šem Tovi juurde ja küsisid temalt: „Kuidas kannatustest üle saada?“, ütles ta: „Küsige Zušalt, tema on selles asjas meister. Nii palju kannatusi oli sellel inimesel elus, nii palju kõike on tema osaks langenud…“ Kui aga need inimesed pöördusid rabi Zuša poole, ütles ta: „Te tulite asjata minu juurde: minuga ei ole elus midagi erilist juhtunud“. Sest ta tajus oma kannatust parandusena Kõigekõrgemalt, ja see aitas teda mitte kannatada. Ma ise ei saa enda kohta tunnistada, et ma olen sellisel tasandil. Aga see on see tasand, millele Kümnesõna meid kutsub. Teisisõnu, ära süüdista Kõigekõrgemat oma kannatustes, kurja allikas ei ole Kõigekõrgem. Ära lausu Tema nime: „Jumal, mille eest sa mind karistad?!“, vaid mõista, et see on sinu ebaõigsuse, mingi kõveruse, millegi sinus üleliigse või millegi sinus puuduva tagajärg, mida Kõigekõrgem püüab parandada. Ja selles on veel üks arusaam käsust ära lausu Kõigekõrgema nime asjata.

Väga tähtis käsk, millel me samuti peatume – ära riku abielu (lo tin'áf). Abieluinstitutsioon on Toora jaoks väga tähtis. Ja on lugu, mis räägib sellest, et just perekonnainstitutsiooni hävimise tõttu, selle tõttu, et suhtumine perekonda, õigemini, suhtumine naisesse muutus põlglikuks, ja selle tõttu hävitati Tempel.

    Talmudi lugu jutustab puusepast ja tema õpilasest. Elas kord puusepp, kellel oli õpilane, võib-olla hea ja lahke õpilane. Ja sellel puusepal oli kaunitar-naine. Ja õpilane tahtis salaja selle naise endale saada, tahtis, võib öelda, puusepalt ta üle lüüa. Tuli aeg, ja puusepp hakkas raha vajama. Õpilane pakkus: „Las ma laenan sulle selle raha, mida sa vajad. Saada homme õhtul oma naine minu juurde raha järele, ma annan talle selle raha“. Ja puusepp saatis naise tema juurde raha ära tooma, aga vahepeal pani õpilane ta enda juurde luku taha. Mõnda aega oodanud, tuli puusepp ise õpilase juurde ja küsis: „Kas sa ei näinud mu naist, ma saatsin ta sinu juurde?“ Mille peale õpilane ütles: „Ma andsin talle raha, ma lasksin ta minna ja nägin, et mingid noormehed vägistasid ta“. Pange tähele, kuidas süžee kõlama hakkas: „Ma nägin, et teda vägistati, ja ma ei astunud tema eest välja“. Ta võib sellest rahulikult rääkida, kuigi see on väljamõeldis. Ta võis samuti rahulikult võõra naise enda juurde luku taha panna, ja me ei kuule, et naine oleks kuidagi vastu vaielnud. Ja puusepp küsis õpilaselt: „Mis ma nüüd pean tegema selle naisega, kes langes vägistamise ohvriks?“ Õpilane ütles: „Aja ta lihtsalt minema!“ Puusepp vaidles selle peale vastu: „Aga mul on väga suur ktubá summa, see tähendab, kui ma ta lihtsalt minema ajan, pean ma talle andma suure raha“. Mille peale õpilane ütles: „Ma laenan sulle meeleldi ka selle summa“. Ja õpilane laenas puusepale veel raha, ja puusepp ajas oma naise minema. Vaesel naisel ei olnud kuhugi minna, ja ta abiellus õpilasega. Mõne aja pärast tuli õpilane puusepa juurde ja ütles: „Ma andsin sulle raha, mille ma laenasin sinu naise kaudu, ja ma andsin sulle raha, mille ma laenasin lahutuseks sinu naisest, nüüd anna mulle raha tagasi“. Puusepal ei olnud raha. Ja siis ütles õpilane: „Siis hakka minu juurde teenriks, et see raha tasa teha“. Ja nii istus õpilane puusepa endise naisega, nüüd tema naisega, ja puusepp teenis neid ja nuttis. Ja midraš jutustab, et nende pisaratega kirjutati alla kohtuotsus Templi hävitamiseks. See tähendab, lõplikult kujunes kohtuotsus mitte ebajumalateenistuse, mitte asjatu vihkamise tõttu, vaid perekondlike väärtuste, perekondliku autoriteedi hävimise tõttu. Nii kõrgelt hindavad Suuline Toora ja Toora perekonnainstitutsioone. Seepärast on abielurikkumise kui perekonna hävitamise keeld kirja pandud kümnes käsus.

Veel üks käsk, millest me räägime, on käsk ära himusta (lo-tahmód). Näib, kuidas saab südamele pakkuda mitte himustada? Mitte juhtida oma mõtteid – see on inimesele loomulik. Me ei tea alati, millal ja miks mingi mõte meile tuleb, seepärast me justkui ei suuda oma mõtteid juhtida. Targad ütlevad, et sellises olukorras võib inimene kujutleda talupoega-lihtrahvainimest, kes vaatab kuningatütart ja mõistab, et ta on talle kättesaamatu, ta ei saa temaga abielluda. Täpselt samuti ei saa inimene unistada, et tal kasvaksid tiivad või et tal kasvaks lont nagu elevandil, mõistes, et Jumal ei ole talle seda andnud (kuigi muidugi on unistus lendamisest saavutatav ja teostatav). See tähendab, iga inimene peab teadvustama, et Jumal annab talle selle, mis talle ette nähtud on. Ja kui me seda ei unusta, siis me mõistame: see, mida meile ei ole antud, seda meile lihtsalt ei ole vaja ja see on vastuolus meie loomusega. Jälle räägime me väga kõrgest latist, mille Toora meile seab ja mida ei ole sugugi nii lihtne saavutada. Kontrollides, kuivõrd me tõesti ei soovi seda, mis on meie ligimesel, võime me mõista, kuivõrd me seejuures läheneme Kõigekõrgemale, läheneme sellele latile, mille Toora meile seab – kümne käsu täitmisele.

Veel üks huvitav koht, millel tahaksin peatuda – see on 19. peatüki 19. salm, kus öeldakse: „…ja Kõigekõrgem vastas talle (Mošele) häälega“. Loomulik on küsida: miks on öeldud, et Kõigekõrgem vastas? Sest kõigis dialoogides, mida me loeme, on Kõigekõrgem see, kes pöördub Moše poole, ja Moše vastab Talle. Ja siin näevad targad väga ebatavalist lugemist ja meie mõistmiseks väga tähtsat nähtust. Moše räägib, aga Kõigekõrgem vastab talle nagu kaja. Kõigekõrgem, võib öelda, dubleerib, kordab või võimendab Moše sõnu. Moše on sellises vaimses seisundis, kus tema sõnad kõlavad resonantsis Kõigekõrgema sõnadega. Ja Kõigekõrgem vastab talle sama tooniga, sest Moše ja Kõigekõrgem on samal lainel. See on väga kõrge pühaduse tasand.

Jällegi on see latt meie jaoks, see on mõõdupuu meie jaoks, et igaüks meist saaks kontrollida, kas Kõigekõrgem vastab meile, kas me kuuleme Kõigekõrgema häält. Kui me jutlustame kantslist või kui mina näiteks salvestan õppetundi – kas me iga kord kuuleme, et oleme Kõigekõrgemaga samal lainel, kas Kõigekõrgem vastab meile häälega? Või teisisõnu: kas me oleme Tooras, kas me seisame Kõigekõrgema õpetuses? See on väga tähtis asi enda jälgimisel.

Ja viimane punkt nädalalõigus, õigupoolest nädalalõigu lõpp – see on käsk mullast altari kohta. Me räägime sageli, et Ješua kujus ilmutas end Kõigekõrgem, et „Temas elas kogu Jumaluse täius ihulikult“. See tähendab, Ješua kaudu on kõige kergem mõista jumalikkust, lähemalt tundma õppida Jumala loomust. Jumal laskis oma ihuliku Ilmutuse alla maa peale, ja samal ajal on pingutus, mida meilt nõutakse: tõsta maine taevani. Mullast altar tõuseb taevale vastu ja tõstab inimese maise loomuse taevase tasandini. Täpselt samuti tõi Ješua jumaliku alla sellesse maailma mitte selleks, et me jääksime maa peale, vaid et me (nagu ma juba ütlesin) oleksime sillaks Kõigekõrgema ja maa vahel, et ka meie tõstaksime maise taevase tasandini. Ja kümme käsku – see on kriteerium enesekontrolliks: kuivõrd me tõesti tõstame maist taevase poole ja kuivõrd taevane on meisse tunginud. See vastastikune läbitungimine võimaldab igaühel meist saada iš elohim (Jumala meheks), nagu on öeldud Moše kohta, või mahutada endasse jumaluse täiust ihulikult, nagu on öeldud Ješua kohta. Kui mitte täiust, siis vähemalt raasukest jumalikust ilmutusest esile valgustada ja näidata, maailmale ilmutada. Nagu altar tõstab maise taevase juurde, nii on ka meie ülesanne – tõsta meid ümbritsevaid inimesi, teha õpilasteks kõik rahvad, et nad tooksid oma ihu Jumalale meelepäraseks ohvriks. Aga inimese ihu – see on ju algselt see põrm, millest Jumal inimese lõi. See tähendab, tuues õpilasi Ješua juurde, ajendame me neid tooma oma ihu Jumalale meelepäraseks ohvriks ja tõstma sellega maa taevani, nagu teeb seda mullast altar meie nädalalõigu lõpus.

Lõpetuseks tahaks väga südamest soovida meile kõigile saavutada täiustumise kõiges selles, et olla meelepärased Kõigekõrgemale, tuues oma ihu ohvriks Vaimule, täituda jumaliku sisuga, täita kümmet jumalikku käsku ja olla valitud selleks, et meil oleks võimalus kohut mõista, et osutuda väärikaks Jumala ja inimeste silmis.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Kümnes käsk meie nädalalõigus Jitro (20:14) ütleb: lo-tahmód ehk ära ihalda, ära ahnitse. Raske on leida vene sõna verbile, mida siin kasutatakse, seepärast ütleb enamik vene tõlkeid siin: „Ära soovi“. Aga tegelikult ei ole siin juttu soovist, kuigi soovist tuleb meil samuti juttu.

Esimene käsk – usu käsk. Edasi me näeme tegevuse käske. Ja vaat kümnes käsk on seotud sellega, mis toimub inimese sees ja mida kõrvalt ei saa palja silmaga näha, midagi sisemist, hinge omadus – ära ihalda või ära kadesta. Ja kommentaatorid ütlevad, et see kümnes käsk on võti kõige ülejäänu juurde. Kui inimene on rahul sellega, mis tal on (mitte enesega rahulolev, mitte rahul iseendaga, vaid rahul sellega, mis tal on), elab sellega kooskõlas, siis ta ei pane toime neid üleastumisi, millest räägivad kõik kümme käsku. Selle käsu rikkumine võib doomino põhimõttel lüüa ümber kõigi ülejäänud käskude pidamise.

Raamatus Mišlei (14:30) öeldakse: „Elu kehale – tasane süda, aga luude mädanik – kadedus“. Kadedus tungib luudesse ja paneb need mädanema. See on muidugi metafoor. Sõna étsem (luu) on seotud sõnaga étsem, atsmí (ise, ise-), see on justkui inimese „isesus“, aní beatsmí – see on mina ise (myself). Ja vaat minu isesust, minu omanäolisust hävitab kadedus.

Mis toimub inimesega, kes kadestab? Tal on raske elada oma elu, ta vaatab, kuidas ja millest elavad teised, ja elab võõrast elu. Või on tal võimatu leppida sellega, et kellelgi on midagi, mida ta kadestab, ja ta kulutab oma elu selleks, et hävitada see teise maailm. Ta hävitab võõrast, ta ei ehita omaenda, ta ei ehita üldse midagi – ei omaenda ega võõrast.

On teine olukord, võib-olla isegi levinum, kui inimene ütleb: „Oh, kui mul oleks see, mis on mu naabril, see, mis on mu ligimesel“. Ta loobub jälle omast, ei vaata kõike seda, mis tal on, tahab saada seda, mis on ligimesel. Aga see, mis on ligimesel, on määratud ligimesele. Ja isegi kui inimene saab selle, mis oli ligimesel, ja sageli juhtub nii, et õnnestub ajada inimene tema kodust välja, viia inimeselt ära naine, hoidku Jumal… Aga see ei too õnne, sest see on – võõras. Ja luud (isesus) mädanevad edasi.

Kui kummaline see ka pole, juudi, müstilises keeletõlgenduses on antonüüm (sõna, mis on tähenduselt vastupidine) sõnale kiivus (kin'á) – sõna soov (ratsón), ja see tähendab, et ma olen rahul (rahul, see tähendab kuni minu tahteni). Ma olen rahul sellega, mis mul on, ma olen rahul nende tööriistadega, mis Kõigekõrgem mulle teenimiseks andis, rahul nende võimalustega, mis mul on. Ma elan nendega, ma tahan neid võimalusi teostada, tahan arendada seda potentsiaali, mis mul on. Ma tahan – lõpuks ometi, lõpuks ometi pärast kõike – ma tahan seda, mis on minu. Ma tahan seda, mis aitab mind. Ma tahan seda, mida Jumal tahab mulle anda. Ma olen rahul oma anumatega, ma tahan täita neid Jumaliku valgusega. See on minu soov, Jumaliku valguse puuduse tunnetamine minu anumates, millega ma olen rahul, ja see on kiivuse antonüüm: teostada ennast, elada oma elu, elada enda jaoks. Ja kui inimene teab, mida ta tahab, kui inimene mõistab, kes ta on, siis on tema soov vastupidine kiivusele. Enese teadvustamine, eelkõige enese omaksvõtmine – kiivustundele vastuseismise algus. Aga kui see juhtub, siis võib ka kiivus avalduda heas mõttes.

Midraš jutustab, et Avraham „kadestas“ Noahit. Nende vahel toimus (midraši järgi) selline vestlus. Avraham küsib Noahilt: „Kuidas sa olid väärt sellist armu – väljuda laevast?“ Ja Noah ütleb: „See on seepärast, et me hoolitsesime loomade eest, osutasime loomadele armu“. Avraham ütles: „Mina tahan ka armu osutada“. Ja kui ta oleks läinud kadeduse teed, siis oleks ta pidanud saama selliseks doktor Aibolitiks, kes istuks puu all, ja tema juurde tuleksid end ravima „nii lehm kui ka emahunt“, ja edasi nimekirja järgi. Aga Avraham otsustas osutada armu mitte loomadele, vaid inimestele. Ta nägi seda, mida teeb Noah, seostas seda oma tööriistadega, rakendas seda oma elus ja hakkas külalisi vastu võtma, hakkas inimesi kutsuma. Ja kogu maailmas oli teada tema külalislahkus, sest seda teadmata võttis ta külalistena vastu ingleid.

Ja täpselt samuti on see aktuaalne ka meie jaoks. Kui me näeme kellegi õnnelikku perekonnaelu, võime me öelda: „Kui suurepärane see on – omada õnnelikku perekonnaelu! Ka mina ehitan enda jaoks, oma armastatud inimesega (oma armastatud naisega või oma armastatud mehega) oma perekonnaelu“. Kui ma näen, kuidas inimene õnnelikult, rõõmsalt läheb tööle, mingisse teenistusse, võin ma öelda: „Ka mina tahan leida töö, ka mina tahan teostada ennast õnnes ja rõõmus“. Ja iga tööriista võib tahta omandada, kuid omandada vastavalt oma soovidele, kasutada oma tööriistu, oma perekonda – kasutada seda, mida Jumal mulle Tema teenimiseks andis, et teostada seda, mida Jumal minult tahab. Ja selles mõttes on soov, kordan jälle, samuti kiivuse antonüüm. Ja kui nii on, siis on selles teostus, ja on õnn, ja ei ole enam kohta kadedusele. Vaat sellised lühikesed mõtisklused käsu lo-tahmód kohta – ära ihalda, ära ole kiivas.

Lugege ka: Bešalah, Mišpatim, Jitro audioformaadis ja Toora nädalalõigud.