Teruma

Jumala abiga alustame nädalalõigu Teruma uurimist. Sõna terumá tõlgitakse vene keelde tavaliselt kui ülendamine või kergitamine. Sõna tüvi reiš-vav-mem tähendab kõrgus. Nii on maróm – kõrgused, taevad; leharím – tõstma, murám – ülestõstetud. Näiteks ülev meeleolu – matsáv rúah murám (ülestõstetud vaimuseisund). Mis siis on terumá? See on see, mis tõstab meid üles, omamoodi lift või mingi õhkutõusmise konstruktsioon, mis võimaldab materiaalsetel esemetel, materiaalsetel olemustel tõusta vaimsetesse maailmadesse enda Kõigekõrgemale pühendamise kaudu. Kunagi tõsteti ese, et seda Kõigekõrgemale pühendada, kätel üles, sirutati taeva poole, ja nii loeti see pühendatuks. Seepärast sai terumá omamoodi pühendava (või lendava) aparaadi kujundiks. Sellise aparaadi konstruktsioonist on meie nädalalõigus sisuliselt juttu.

Mida tähendab võtavad Mulle? Võib öelda annavad Mulle või võib öelda võtavad Minult. Nad võtavad selle, mis ülendab nad Minu juurde. Millest nad saavad võtta? Kõik, mis on selles maailmas, kuulub Kõigekõrgemale. Midagi ei ole võimalik võtta nii, et see poleks Tema oma. Kuid Kõigekõrgem kingib meile materiaalse maailma, mõnikord kingib meile illusiooni, et üht-teist selles materiaalses maailmas kuulub meile. Ja Kõigekõrgem ütleb: „Võtku nad tõsteaparaat, lennuaparaat, mis tõstab nad Minu juurde.“

Sõna nedavá – see on vabatahtlik annetus; lenadév tähendab olla vabatahtlik, vabatahtlikult midagi anda; ledabév tähendab häälega väljendama. Siin kohtuvad ühes sõnas jidevénu need kaks tüve: nagu süda talle sosistab, nagu süda talle ette ütleb, kuid ainult positiivses tähenduses kasutatakse seda verbi.

Kõigekõrgem käsib rahval koguda kergitamist, koguda ehitusmaterjali mingi konstruktsiooni jaoks. Igaüks annab seda, mida süda talle ette ütleb: mitte kellegi käsu peale, mitte nimekirja järgi, mitte nii: „Sina too hõbedat, sina – kulda, sina – redeleid, sina – rattaid, sina – bensiini“, vaid igaüks, nagu süda talle ette ütleb. Ja see on hämmastav. Kõigekõrgem paneb mingi konstruktsiooni kokku inimsüdamete materjalist. Tegelikult on need südame helid, mis sinna sisse pannakse, mis saavad selle konstruktsiooni juurteks. Iisraeli rahva südamed peavad selles konstruktsioonis hakkama mängima ühes sümfoonias, kõlama ühe meloodiana. Kui kõik äkki toovad rattaid või kõik äkki toovad soola, siis ei saa sellest midagi valmistada. Kõigekõrgem (edasi me näeme) annab nimekirja sellest, mida on vaja tuua, kuid igaüks valib midagi oma, ja lõpptulemusena peab välja tulema see, mida Kõigekõrgem tahab. Igaüks mängib oma südame väikesel pillil oma partiid, aga sümfooniast saab Kõigekõrgema sümfoonia. See on ime.

Alates 3. salmist hakkab Kõigekõrgem loetlema, mida on ülendamiseks vaja, ja vaat, mida Ta ütleb:

Need on kõige levinumad metallid, selle aja kallid metallid. Jutt on konstruktsioonist, mis ei ole lihtsalt vihusiduja, muruniiduk või mingi muu põllumajandusmasin. Jutt on sellest, mis hakkab ühendama rahvast Kõigekõrgemaga, ja siin on vaja väärismetalle. Me rääkisime enne seda (mulle võib vastu vaielda), et Kõigekõrgem ütles: „Tehke mulle altar lihtsalt mullast. Pole vaja kulda, pole vaja kive, isegi tahutud kive pole vaja.“ Siin äkki ilmuvad hõbe, kuld, vask. Miks nad siin ilmuvad? Sest see ei ole sidevahend Jumala ja inimese vahel, see ei ole telefon, millega saab läbi helistada, see on tee Kõigekõrgema juurde, see on redel, mida mööda me saame Tema juurde tõusta. Seepärast on vaja ehitada palju keerulisem konstruktsioon. Ja peale selle on altar ühe inimese või inimrühma jaoks, aga siin on vaja, et kogu rahvas sümfoonias, et kogu rahvas saaks üheaegselt selle liftiga Kõigekõrgema juurde sõita. Mitte just nii lihtne ülesanne, ma ütlen teile.

Mida veel on vaja peale kulla, hõbeda ja vase?

Mõni sõna selle looma, táhaš, kohta. Kuna seda Tanahis nii sageli ei esine, on palju vaidlusi. Ühed ütlevad, et see on võib-olla kaelkirjak – selle põhjal, et selle tõlge aramea keelest tähendab täpiline, kirju; noh, kui täpiline, siis järelikult kaelkirjak. Teised ütlevad, et see on tundmatu loomake, ta eksisteeris ainult neil aegadel, kui Moše ehitas Miškanit, spetsiaalselt selleks, et temalt nahka võtta. Ja palju veel erinevaid versioone semiidi keeleteaduse valguses. Semiidi keeli uurides võib jõuda järeldusele, et jutt on mereloomast, keda nimetatakse harilikuks dugongiks. See on selline hämmastav, ainulaadne mereimetaja, tema kohta võib eraldi lugeda. Tõepoolest, tema nahka kasutavad tänini rannikuribal elavad beduiinid jalanõude õmblemiseks: nad teevad tema nahast sandaale. Ja üldiselt võib oletada, et see on dugong. Mõned ütlevad, et see on ükssarvik. Kui me juba räägime muinasjutulistest müütilistest olenditest, siis tasub ka teda meenutada. Kuid kui me siiski arvame, et rahvas ei nõidunud, lihtsalt elas kõrbes ja, kuuldes nimetust, ei mõelnud sellele, kust leida mingit maagiliste loomade määrajat, siis on mõistlik oletada, et rahvas kuidagi tundis selle ära. Seepärast, kaelkirjak või dugong – mille te valite, see siis ongi.

Efodis olid sellised väikesed pesad, millesse pandi erinevaid kive. Neid oli loomulikult samuti vaja annetada. See on Kõigekõrgema loetelu sellest, mida saab annetamiseks valida, igaüks võib endale midagi valida.

Sõna pühamu võib tõlkida kui „pühitsusmasin“: „Te teete kõigist neist materjalidest midagi, mis loob selles maailmas pühaduse oaasi, ja Mina olen selles teie naaber.“ Sõna šehiná (jumalik kohalolu) on seotud sõnaga šhuná (kvartal, linnaosa), või liškón (elama, asuma, elutsema), või šahén (naabriks olema): „Mina olen teie kõrval, Mina olen teie Naaber, olen teie keskel, teie sees, ja olen osa teist, nagu üks teie seast.“ Me rääkisime, et Kõigekõrgem nimetas Iisraeli rahva am sgulá'ks (valitud rahvaks), rahvaks-vahendiks teiste rahvasteni jõudmiseks, omamoodi draiveriks teiste rahvaste juurde (kui väljenduda programmeerimise keeles). Ja siin ütleb Kõigekõrgem: „Me loome koos teiega mingi ehitise, mingi seadme, mis võimaldab Mul elada selles maailmas, teie sees, selles kojas, selles pühamus, mille te Mulle ehitate.“

Vaat teile ka tüvi (šin-kaf-nun) sõnal miškán, see on sama mis sõnadel šahén (naabriks olema) ja šehiná (Jumala kohalolu), see tähendab miškán – see on „naabrustumise“ seade.

Küünar – see on 50 sentimeetrit, see tähendab laeka mõõtmed: pikkus 1,25 meetrit, laius 75 sentimeetrit, kõrgus 75 sentimeetrit.

Me teame suulisest Toorast preesterluse kroonist, kuningriigi kroonist, Toora kroonist, ja midrašim räägivad sellest palju. See laegas, see kapp (kui tõlkida Toora lihtsas keeles) sümboliseerib korraga kolme krooni, mis Iisraelil hakkavad olema: Davidi kroon (kuninglik kroon), Aharoni kroon (preesterluse kroon) ja Toora kroon (selle kroon, kes kannab endas Toorat). Kui kaks esimest krooni lähevad kuuluvuse järgi, siis Toora kroon – see lebab vabalt, selle võib igaüks võtta. Ja see, kes võtab Toora krooni, kes täidab kogu Toora, see saab midrašimi järgi väärseks ka kahe esimese krooni, kuninga ja preestri krooni, sest temas teostub Toora täius. Ja vihjet sellele kõigele näevad targad siin, väikeses kuldses kroonikeses, mis tehakse ümber laeka kaane.

Jääb üks väga oluline küsimus. Iisraeli rahvas lahkus Egiptusest, ja ta on 6 kuud kõrbes. Sisuliselt on need endised orjad, nad võtsid Egiptusest lahkudes kaasa mingit vara, kulda ja hõbedat on neil olemas. Küsimus: kust on neil kõik muu – kangad, akaatsiapuu, nahad (sealhulgas ka selle kummalise looma nahk), vääriskivid… Isegi kui inimese süda on valmis annetama, kust see kõik võtta? Väga paljud inimesed esitavad selle küsimuse, seepärast tuleb sellele küsimusele vastata. Ja sellele vastatakse erinevalt.

Mõned ütlevad, et Siinai mäe juures oli akaatsiamets. Akaatsia – see on selles suhtes kõige keerulisem probleem, sest need on suured palgid ja neid tuli kuidagi edasi kanda: ega nad ometi vedanud neid endaga mööda kõrbe kaasas? Seepärast öeldakse, et seal oli juhuslikult akaatsiamets, ja vaat kogu see mets läkski Miškani peale. Teised ütlevad, et Jaakov, juba siis, kui ta esimest korda Egiptusesse läks, nägi Püha Vaimu läbi kõike ette ja peitis kõik ehituseks vajaliku sinna ära. Idee on väga ilus ja huvitav, kuid samuti väga vaieldav. Kõige tõenäolisem on, et nii suur leer nagu Iisraeli rahva leer ei saanud jätta kauplemata kaupmeestega, nendega, kes möödusid lähedalt. Ja kahtlemata külastasid seda leeri ka karavanid. Võimalik on ka, et mingid saadikud leerist käisid naaberkaravanides, naaberpaikades, et kaubelda, ja rahvas võis selle lihtsalt soetada. Iga inimene valis selle, mida just tema tahab anda, mida just tema süda ajendab andma pühamu jaoks. See on iseenesest hämmastav. Paljud inimesed ütlevad: „Ma ei ole nõus, et minult võetakse ainult villa. Vill, seda ei ole näha, aga vaat kui kuld! Kui anda midagi kuldset, siis saan ma öelda, et vaat see monogrammike, et vaat see nurgake, et vaat see kõik on meie oma, ma räägin ka lastelastele ja lastelastelastele!“ Kulda anda on kuidagi kergem. Täpselt samuti on igas teenistuses, kui see koosneb paljudest osadest: muidugi on hea olla laval, hea olla tähelepanu keskpunktis. Raskem on olla inimene, kes kuskil toolikesi paika paneb, kuskil raamatukesi jagab ja teenib väikesel rindelõigul. Täpselt samuti ka orkestris: tahaks olla solist, tahaks olla juhtiv partii, mitte mingi väike, vaevu kõlav häälekene. Ja ometi ületas Iisraeli rahvas endas kõik need ambitsioonid, nagu me hiljem näeme, sest selleks oli ta kutsutud. Ja ta suutis luua miškáni, suutis luua eluaseme, „naabruspaiga“ Kõigekõrgema jaoks. Ja see on Iisraeli rahva esimene võit.

Huvitav on, et Tehillimi raamatus algavad psalmid sageli sõnaga lamenatséah, mida tõlgitakse kui dirigendile või võitjale. Sõna lenatséah tähendab korraga nii dirigeerima, kui võitma. Oskus luua, ühendada kõik üheks sümfooniaks – see on võit. Selle esimese võiduni, rahva ühtsuseni, kooskõlas tegutsemise oskuseni kutsuski Kõigekõrgem rahva miškáni ehitamiseks. Ja just selles kooskõlas tegutsevas rahvas, kus nii väikesi kui ka suuri partiisid mängitakse südame sosistamise järgi, mängitakse kogu südamest, suure armastusega – just selles rahvas, just selles kogukonnas Kõigekõrgem tahabki viibida.

See on katsumuse olemus, ilma selleta ei tõuse lendu. Ilma selleta jääb meie annetus lihtsalt anniks, aga mitte kergitamiseks. Kergitamine, see, mis tõstab meid üles, on võimalik ainult puhtast südamest. Ja siin on kogu rahvas suures ja väikeses kutsutud üles tõusma. Vaat millise keerulise väljakutse andis Kõigekõrgem Iisraeli rahvale.

Me juba lugesime, et Kõigekõrgem annab Mošele juhise selle kohta, kuidas peab olema ehitatud Lepingulaegas. Enne kui me jätkame, tahan öelda mõne sõna. Sageli küsitakse, mida just sümboliseerivad laeka elemendid nendes joonistes, milliseid sümboleid siin näha võib. Ja tõepoolest, on väga palju kommentaare, väga palju erinevaid tunde ja tõlgendusi sel teemal, sest Toora otsene tekst seda ei avalda. Kuskil võime näha mingeid paralleele, kuskil – mingeid vihjeid. Ka mina puudutan sümbolismi teemat, kuid kõige tõenäolisemalt mitte nii, nagu seda tavaliselt tehakse. Ma püüan tuua kommentaare ja arusaamu, mida teised ei too, muidu milleks ma teile vaja olen, kui ma kordan seda, millest kõik ka ilma minuta räägivad. Ja me püüame kinni pidada oma põhiülesandest: avada sügavamalt Toora lihtsat tähendust ja anda mõtlemisainet, visata puid mõtete lõkkekesse (nagu ma tavaliselt ütlen), et te ise saaksite oma teadvuses paralleele üles ehitada ja vihjetest aru saada. Ja see, mida teie teadvus selle tulemusena esile toob, on teile kõige tõenäolisemalt palju lähedasem kui see, mida mina räägin. Niisiis, alustame lugemist 25. peatüki 17. salmist.

Kaas tehakse puhtast kullast. Teksti teisest kohast võime mõista, et kaane paksus on umbes peopesa (või 8–10 sentimeetrit). Selle pikkus – kaks ja pool küünart (1,25 meetrit) ja laius – poolteist küünart (0,75 meetrit), see tähendab tohutu tükk puhast kulda. Laekas on veel puust detaile, ta ise on kullatud ja tema sees asuvad lepingutahvlid. Ja seda laegast tuleb veel kanda. Lihtsalt pidage meeles, kui palju see kõik kaalub ja milline ime see laegas on. Kommentaatorid ütlevad, et laeka eripära on selles, et „ta kannab oma kandjaid“. Ta on nagu lennuaparaat, nagu antigravitatsiooniline seade, mis tõstab maa kohale need, kes teda veavad. Tavalised inimesed ei suuda sellise kaaluga konstruktsiooni õlgadele tõsta, ei suuda seda õlgadel kanda. Võimalik, et mingite seadmete abil oli võimalik seda teisaldada, kuid Kõigekõrgem annab meile võimaluse imes osaleda.

Sõna kapóret tõlgitakse tavaliselt kui kaas. Sõna tüvi kaf-pe-reiš tähendab lepitus, katmine, külmutamine, see tähendab peatamine, toime peatamine. Samast tüvest tuleb ka sõna kfár, küla, metsaserv, midagi nõrga taimestikuga kaetut metsa taustal, mingi kõrbelise paiga taustal. Nii või teisiti, sõna kaas tuleb ivritis samuti sõnast katmine, nagu ka vene keeles, kuid see kõlab samuti sarnaselt sõnaga kapará, kipúr – lepitus, lehapér – lepitama (tähenduses lepitust tooma), kófer – lunaraha. See tähendab, sõna kaas on seotud vabastamisega, vabastamisega millestki.

On huvitav kommentaar, mis vaatleb templit koos laekaga kui paika, kuhu inimene tuleb Kõigekõrgemaga suhtlema, toob oma põhivajadused. Põhivajadused, lihtsas inimlikus mõistmises, on laste tervis, oma tervis ja igapäevane leib: et elada kaua, et lapsed oleksid sõnakuulelikud, rõõmustaksid ISSANDAT ja et oleks jõukust. Kui pikka elu sümboliseerivad tahvlid, mis asuvad laeka sees (me teame, et elupuu – see on Toora), siis laeka kaas sümboliseerib naist, sümboliseerib inimese abielulist elu: abielus katavad inimesed teineteist. Traditsiooni järgi arvatakse, et abiellumise hetkel saavad inimesed üheks lihaks. Sellele uuele lihale antakse andeks kõik patud, sest see on juba teine loodu, see sünnib uuesti. Ja vaat kapóret (kaas), nende kommentaaride järgi, sümboliseerib naist, ja kaks kerúvi, mis on selle peal (me jõuame selleni veel), sümboliseerivad lapsi. See tähendab, täiuslikus teenistuses seisab Kõigekõrgema ees perekond issist, emmest ja lastest, kõige väiksem kogukond, mis võib Kõigekõrgema ees seista, ja seda sümboliseerib laegas. See ei tähenda, hoidku Jumal, et inimene, kes on üksik, või vallaline, või lesk, või mingitel põhjustel lahutatud, ei saa Kõigekõrgema ees seista. Me räägime siin sümboolikast, ja vaat selline arusaam on olemas. Ma ei kinnita kindlalt selle tõesust ja absoluutsust, lihtsalt toon selle kui sellise huvitava arusaama laekast.

Siin on arusaadav, millest teha, kuid arusaamatu on, mis siis on herúv, või korúb, või krúv; isegi mitte kõigile pole kohe selge, kuidas seda lugeda. Seda sõna kommenteeritakse erinevalt.

Ühed ütlevad, et sõna pärineb vanasemiidi tüvedest, sõnast krúb (pull). Kõigekõrgema kohta on öeldud, et Ta istub heruvímil. Vene keeles heruvím – see on ainsus, üks heruvím, aga palju – see on heruvímõ. Kuid sõna heruvím – see on mitmus sõnast kerúv. See tähendab, nii juhtus, et vene keel laenas ainult mitmuse ja tegi sellest ainsuse. Niisiis, kerúv on mõnede versioonide järgi pull, selline taevane loom, millel istub ja millega sõidab ringi Kõigekõrgem. Me loeme sellest Tehillimist, me loeme sellest prohvet Jehezkelilt. Muidugi on see kujund, Kõigekõrgemal ei ole vankrit, ja Ta ei sõida millegagi ringi, Ta ei vaja ei isiklikku ega ühistransporti. See antakse meile kujundina, see on see, mis meile avaneb.

Teised arvavad, et kerúv – see on noormees, see on keegi inimese näoga, ja enamik kommentaatoreid ütleb nii. Tiivulised noormehed, kaks keruvi laekal; võtame selle versiooni vastu kui Toora lihtsale tähendusele kõige lähedasema. Huvitav on sõna kerúv ise, see on seotud paljude tähendustega. Kui sõnas tähti ümber paigutada, uusi tüvesid moodustada, siis leiame siit ka sõna brahá (õnnistus), ja sõna raváh (mõõtmetelt suurenema), ja sõna bhór (esmasündinu). Selline hämmastav sõna-matrjoška, üks teise sees, palju on sinna sisse pandud.

Mida tähendab „ühest tükist tee need“? Keruveid ei tehta, ei valata kusagil eraldi, et neid hiljem saaks kaane külge kleepida, liimida või keevitada. Kaas tehakse algusest peale nii, et sellel on paremal ja vasakul küljel kaks suurt kullatükki, mida töödeldakse taotlemise tööriistadega või mingil muul viisil ja mis muutuvad keruvideks. Keruvim ei ole külge kleebitud, nad on algusest peale kaane osa, nad on sellega üks tervik. Ka selles võib näha palju sümboolikat: kui seost ühe lihaga, ühe loomusega ja muud sellesarnast.

Mõned ütlevad, et keruvim sirutasid oma tiivad nii, et tekkis omamoodi iste, troon Kõigekõrgemale. Teised ütlevad, et nad sirutasid tiivad nii, et nendega kaant täielikult katta. Meil ei ole kirjeldust, meil ei ole fotosid, meil ei ole isegi tunnistusi. Meil on kirjeldus freskodest, bareljeefidest teistest templitest, kuid me teame, et meie Jumalal ei ole nii nagu teistel jumalatel.

Talmudis on kohti, kus öeldakse, et kaks noormeest-keruvi olid näoga teineteise poole ja nad lähenesid ja isegi ühinesid, kui rahvas valitses ühtsus, aga kui rahval ühtsust ei olnud, võisid nad isegi teineteisest ära pöörduda. Kõige tõenäolisemalt ei ole see mingi imeline funktsioon, mitte mingi imeline fiitšer (eriline omadus) Laekal. See on selle preestri nägemus, kes keruvide juurde sisenes, Moše nägemus.

See tähendab, nagu me juba mainisime, laeka sisse pannakse kaks tahvlit. Need sümboliseerivad elu, need on sisuliselt Toora, Elupuu, need on elu juur. Me oleme Elupuuga seotud keruvide kaudu. Keruv on selline tegelane, kes seisab valvel Gan Edenis ja valvab teed Elupuu juurde, millest me lugesime Berešiti raamatus (3:24). Seega on üks keruvi funktsioone olla piirivalvur, teenida piirivalvekordonis meie maailma ja pühaduse maailma vahel. Ja Kõigekõrgem ütleb: „Kohtume piiril, tuleme sinna, kus on keruvim, kus on minu piiripost, ja seal räägime.“ Me tuleme laeka juurde nagu pühaduse piirile. Laegas on see, milles avaneb Toora, laeka pinnal avaneb meile Kõigekõrgem.

Ja milleks on vaja kogu seda seadet, mille kirjeldust me lugesime, seletab Kõigekõrgem 22. salmis:

ISSAND ütleb: „Mina suhtlen sinuga seal, laeka juures, või isegi pean sinuga seal nõu, ilmun nõupidamiseks, tunnistuseks. Vaat see on meie side koht, meie kohtumise koht, ja seal, keruvide vahel, Mina räägin sinuga“.

Tüvi sõnas ed (tunnistus) on sama, mis sõnas noadtí – määratud olema, tunnistajaks olema, nõu andma või nõu pidama. Selline tuleb asjalik, konstruktiivne kohtumine. Kohtumispaika muuta ei saa, kohtumispaik – see on keruvide tiibadel, mis on kaanel, mis on laekal, milles on lepingutahvlid.

Kuidas see toimub? Mõned ütlevad, et Moše pani pea keruvide vahele ja kuulas, nagu stereokõrvaklappides, sukeldudes erilisel viisil pühaduse maailma, kuulas, mida Kõigekõrgem räägib. Teised ütlevad, et Kõigekõrgema hääl kõlas keruvidest. Muidugi on see meie fantaasia küsimus, meie võime küsimus kujutleda, kuidas see oli, meie pidev katse panna end nende asemele, kellest me loeme. Me ei tea, kuidas see tegelikult oli. Kõigekõrgem ütleb: „Vaat see siin seade, Lepingulaegas, – see on vahend, mille kaudu Mina avanen sulle pidevalt. See on sidevahend Minu ja sinu vahel, mitte telefonijuhtmete kaudu, vaid selline, mis viib sind otse Minu maailma piirini. Me kohtume Minu püha maailma piirivalvekordonis, sina tõused Minu juurde, ja Mina tulen sulle vastu“.

Alates 23. salmist loeme me juba teisest esemest, mida on vaja teha Kõigekõrgema teenimiseks.

Nii palju kulda… Jah, me rääkisime sellest, et ühelt poolt ütleb Kõigekõrgem: „Ehita mulle altar lihtsalt mullast“. Teiselt poolt kõik, mis on selles maailmas, kõik kuulub Talle: kuld, hõbe, vask, teemandid, briljandid, meie ise, ja tulevane lauake. Miks palub Kõigekõrgem nii palju kulda, miks mängib kuld nii tähtsat rolli? Selle kohta on jällegi väga palju öeldud. Ja kõik, mida me räägime, – need on oletused, need on mõtted, neid ei saa võtta kui lõplikku tõde, sest seda ei ole kirjutatud, see on meie katse mõtestada.

Sõna zaháv (kuld) koosneb justkui kahest osast: tähekesest zajin (gematria järgi on see 7), ja kahest tähekesest hei (5) ja vet (2), mis ei anna liitmisel mitte ainult samuti 7 (5+2=7), vaid moodustavad ka käskiva kõneviisi verbist andma – háv (anna). Võib öelda, et zaháv – see on (esimesest midrašist, mis pähe tuleb) anna pühale, anna seitsmendale päevale, pühenda see piirile Kõigekõrgemaga. Kui kohen hommikul Menorat templis puhastas, puhastas ta 5 lampi, seejärel täitis teisi teenistusi, ja siis puhastas 2 ülejäänud lampi, mitte kõiki 7 korraga. Nii venis see teenistus pikemaks, et äratada üldist tähelepanu. See on samuti eraldi lugu, sümboliseerib samuti zahávi või kulda. Kuld on omamoodi „piiripealne“ metall, seepärast kaeti paljud templi anumad sageli kullaga. See on üks versioonidest.

Mida see tähendab? Neljast küljest lauaplaadi all jalgade vahel on veel raam, väike karkass laiusega tófah (peopesa), nagu me juba ütlesime, see on 8–10 sentimeetrit. Sellel raamil on kuldne ääris, kroonike.

Mis see laud on, milleks on lauda vaja? Me juba mainisime (17. salmi kommentaaris), et inimese põhivajadused on elu pikkus, lapsed ja elatis. Elatis, selle puudus või selle küllus ajavad inimese sageli hulluks. Hulk kuritegusid, hulk igasuguseid üleastumisi ja patte pannakse toime rahalistel, finantsilistel põhjustel.

Me rääkisime, et väljend inimese liha on seotud sõnaga léhem (leib), et sõna léhem tähendab korraga nii leiba kui ka liha. Kõigekõrgem teeb templis, pühamus, laua lepituseks meie toidu eest, et see oleks jétser ha-ra, kurja kalduvuse katteks, mis võib meid ahvatleda väga halbadele tegudele, ahvatleda meie ahnuse, meie omakasu, mingite isiklike huvide tõttu. Laud – see on altar, liha lepitamise tööriist selle kõige lihalikumas, „söövas“ tähenduses. See on muidugi ainult üks tähendustest. Kui me hiljem räägime ohvriandi leibadest, arendame me leiva mõtet sügavamalt.

Siin on vaja väikest märkust. Asi on selles, et minu ülesanne on läbi võtta kogu nädalalõik, aga mida sügavamale me sukeldume, seda vähem võimalusi on meil seda teha. Judaismis on kaks lähenemist õppimisele: bakijút – üldine teadmine, üldise sisu teadmine, ja jun – süvendatud teadmine. See tähendab, võib võtta mingi salmi ja uurida seda nädal aega, ja teada sellest palju, ja mitte lugeda kogu ülejäänud lõiku. On õpetajaid, kes nii teevad, selles pole midagi halba. Mina aga püüan rääkida üldisest teadmisest, seepärast jäävad mõned hetked tahes-tahtmata vahele. Ma räägin sellest praegu seepärast, et taban end mõttelt, et ma ei suuda ümber jutustada, ei suuda mahutada nii seda, ja seda, ja seda, ja nii on ka edaspidi. Seepärast on parem üks kord kulutada aega selgitamisele, miks „ma ei suuda“, kui iga kord püüda seda kokkusurutult selgitada. Sellega märkus lõpeb, ja me pöördume tagasi teksti juurde.

Sõna pe'ót (servad) – see on mitmus sõnast pe'á (serv); nii nimetatakse ka põllu serva, mis tuleb jätta vaestele. Aga kui hääldada sõna pe'ót aškenazi murretes, nagu on kombeks hääldada Saksamaal või Ungaris, siis kõlab sõna pe'ót nagu pajos, sellest tekkisid vene keeles pejsid, need juudi patsikesed. Ja kui lugeda aškenazi moodi, siis tuleb teha lauakesele rõngad pejsidesse, mis on selle jalgade juures.

Palge leib – see on leib, mis pannakse Jumala palge ette. Sümbolina sellest, et kus iganes me ka ei istuks, kus iganes me ka ei sööks, on meie laud seotud Kõigekõrgema lauaga. Kui me murrame leiba, teame me, et seal, Kõigekõrgema juures, on alati ohvriandi leivad, Ta on meie lauakaaslane. See ei luba meil tuua Talle söömaajale ebapuhast toitu, süüa Tema palge ees midagi ebapuhast. Ja mitte ainult kašruti seisukohast, vaid ka ebapuhtalt teenitut, ebapuhtuses saadut või seda, mida süüakse ebapuhta vestluse juures, ebapuhta jutu juures, ebapuhaste mõtetega. Ja kõik see aitab meil puhastada meie lauda, meie toitu, meie kehasid, meie suhtlemist. Ja kõik see on muidugi ainult üks paljudest tahkudest sellest, millest räägib laeka ehitus.

 Me jätkame nädalalõigu Teruma uurimist ja loeme 25. peatüki 31. salmist, kuid enne tahaks teha kaks väikest eessõna.

Eessõna esimene. Kui me saaksime täna tellimuse templi atribuutide valmistamiseks või Miškani loomiseks, siis kõige tõenäolisemalt saaksime me e-postile täpse 3D-mudeli (ruumilise digitaalse kujutise) koos mõõtmete, värvide, materjalide ja nende tootmismeetodite äranäitamisega. Kahjuks ei olnud Toora andmise aegadel sellist luksust. Kõigekõrgem jutustab joonised ümber lihtsas keeles, teatab keeruliste asjade ehituse lihtsas keeles. See tähendab, et tuleb pingutada nii ruumilist mõtlemist kui ka kujutlusvõimet ja keeleoskust selleks, et lihtsalt mõista, kuidas see välja näeb. Selles on esimene raskus nende tekstide puhul, mida me praegu uurime.

Teine raskus nende tekstidega on selles, et meil on loomulik soov – mitte rahulduda lihtsa tähendusega. Meile on tähtis mõista mitte ainult ehitust, vaid ka seda, mis on selle tähendus. See uudishimu ei ole muidugi sugugi pahe, vaid täiesti meie inimlik loomulik omadus, mille on meisse sisse ehitanud Kõigekõrgem ise. Seejuures võime me oma teadmiste tasemega välja näha nagu laps, kes uurib sisepõlemismootorit või arvuti emaplaati, püüdes mõista, kuidas see kõik töötab. See tähendab, me võime välja fantaseerida, me võime lasta end oma assotsiatsioonidest kaasa kiskuda. Ja kui me räägime sellest, mis ei ole otseselt tekstis kirjutatud, tuleb meeles pidada, et me ei esita mingit lõplikku tõde, ei kuuluta seda, vaid võime ainult jagada mingeid oma mõtteid ja assotsiatsioone. Ja ainult nendel tingimustel võime me mingitest assotsiatsioonidest rääkida. Ja vaat, olles lõpetanud selle lihtsakoelise eessõna, hakkame uurima Toora teksti ennast.

 Tüvi nun-vav-reiš sõnas menorá (lamp) tähendab valgust. Sõna menorá on vist üks kõige tuntumaid heebreakeelseid sõnu väljaspool heebrea keele kõnelejaid. Ja ese ise, selle kujutis, on samuti väga levinud. Seda armastatakse panna tunnistuseks juudi komponendist jutluses, õpetuses ja nii edasi. Ja kui mõni õpetaja või jutlustaja tahab näidata, et ta jutlustab juudi vaimus, siis peab ta sageli vajalikuks ümbritseda end muu hulgas menoraga või panna välja šofari, riputada taliti või midagi muud sarnast. Aga ma arvan, et menorá – on tipp-liidrite seas „juudilisuse tõendite“ osas jutlustajate seas. Templis on see samuti väga tähtis sümbol. See ei saanud asjata jutlustajate seas nii populaarseks. See on templiteenistuse sümbol, millegipärast isegi rohkem kui altar. See on Iisraeli riigi sümbol, minu passil särab kuldne menorá.

Niisiis, Kõigekõrgem käsib meil siin esimest korda teha menora (lambi) puhtast kullast. Me loeme edaspidi, et menoral on palju väikesi detaile. Aga neid ei tohi selle külge kruvida keermega, kleepida, joota ega keevitada. Menorat saab ainult välja taguda või sepistada ühest terviklikust kullatükist; milliseid elemente see ka ei sisaldaks, see on – üks, ühtne ja jagamatu.

Sõna gaví'a (mida on siin kasutatud asesõnalise sufiksiga – gevi'éha) tähendab tänapäeva heebrea keeles väikest pokaali või klaasikest. Toora heebrea keeles on sõnal samuti selline tähendus, kuid peale selle tähendab see ka õiepõhja, see tähendab omapärast pitsikest lilleõie varre otsas, millele õis on asetatud, loomulikku looduslikku alust õiele. Sõna kaftór tähendab tänapäeva heebrea keeles nööpi, kuid antud juhul on mõeldud punga, avanemata õiepunga või punga, milles on seemneke.

Me võime jälgida ja näha, et selles salmis kasutatakse peamiselt botaanilisi termineid. Menoral on alus, tüvi, õiepõhjad, pungad ja õied, kõik on kirjeldatud botaanika keeles. Pole asjata seostatud menorat ja elupuud, see on tõepoolest puu moodi, ja sellel on detailid, mis on omased taimele. Ja kõik see peab olema tehtud ühest kullatükist, selline ülesanne. Kõiki selle lambi detaile, ükskõik kui keerulised need ka poleks, ei kruvita kinni, ei kleebita, vaid sepistatakse või taotakse välja keerulise käsitöö teel ühest suurest kullatükist.

See tähendab, menoral on justkui kolm ristmikku. Igast ristmikust lähtuvad kahele poole menora oksad. Tuleb välja, kolm oksa ühel pool, kolm teisel pool ja veel keskel tüvi – kokku seitse kohta lampidele, see tähendab, tuleb välja seitsmeharuline küünlajalg; kõik teavad, et menora on seitsmeharuline. Aga need on põhioksad. Ja kuidas need oksad on kaunistatud, loeme me 33. salmis:

 Vaadelgem sõna mešukád. Selle sõna tüvest, šin-kaf-dalet, pärineb sõna šakéd (mandel, mandlipuu). Ja siis tähendab sõna mešukád väikest topsikest, mis oma kujult justkui meenutab poolt mandlituuma. Kuid samast tüvest pärineb ka sõna šokéd (verbist liškód), mis tähendab hoolikalt tehtud, põhjalikult teostatud.

Me juba ütlesime, et gaví'a – see on õiepõhi. Selleks et mitte vaadata botaanikasõnastikku, mitte otsida botaanikaõpikutest, võib kogu pilti endale lihtsamalt ette kujutada. Kujutleme, et õiepõhi (gaví'a) sarnaneb vahvlist koonusekujulise jäätisetopsikesega ja et kolm sellist topsikest on üksteise sisse pandud. Peal on pungake (kaftór) nagu jäätisepall. Veel peal – õiekene (pérah), nagu õiekene. Vaat selline on iga menora haru välimus.

Miks oli äkki vaja kolme õiepõhja iga õie jaoks? Õis (kui me teeme õie sarnase) püsib hästi ka ühel sellisel alusekesel, ühel sellisel pitsikesel. Milleks oli meil vaja panna oma jäätis korraga kolme vahvlitopsikesse? Noh, numbriga kolm võib palju huvitavat välja mõelda. Kuid seda võib ka mitte teha, sest, Jumal tänatud, see on juba enne meid tehtud. Midraš ütleb: „Õnnistatud olgu ISSAND, kes andis kolmekordse Pühakirja (see tähendab Toora, Neviim ja Ketuvim) kolmekordsele rahvale (see tähendab rahvale, mis koosneb kolmest osast: Iisraelist, leviitidest ja kohenitest), kolmandal kuul (pärast Egiptusest väljaminekut), kolmandal päeval (kolmandal päeval pärast puhastumist), kolmanda inimese kaudu“. Kolmas inimene – see on Moše. Te küsite minult: „Kuidas on ta kolmas inimene?“ Ta on kolmas poeg perekonnas: on Aharon, Mirjam ja kolmas – Moše. Seega figureerib Tanahi ümber number kolm mitu korda, ja ka Iisraeli rahvas ise koosneb kolmest osast: Iisraelist, õigupoolest, lihtrahvast, leviitidest, Levi järeltulijatest, ja kohenitest, Aharoni järeltulijatest leviitide sees. Ja võib öelda, et iga haru kujutab endast Iisraeli rahvast, nagu kolm õiepõhja või kolm vahvlitopsikest.

Pöördume uuesti tagasi sõna kaftór (pungake) juurde. Võib märgata, et see kordab oma tähekestega sõna kapóret (kaas), millest me juba rääkisime 25:17 juures, ja mõlemal mõistel, mõlemal sõnal on tõepoolest sarnased funktsioonid. Esiteks, kaftóris on seeme moodustunud, see tähendab, see on seotud abieluga, viljastamisega, ja me rääkisime samas võtmes ka kaanest. Teiseks, antud juhul tähendab kaftór ka piiri, Iisraeli rahva ja Kõigekõrgema ühenduskohta, tema seismist Kõigekõrgema ees, Kelle valgus laskub alla ja asub menoras. Menora koos lampidega sümboliseerib Iisraeli rahvast, mille kohal viibib Šehina, Püha Vaim, nagu leegikeeled, mis laskuvad rahvale. Ja seega on kaftór, millest me räägime, samuti omamoodi piiripunkt, koht, kus Iisrael kohtub Kõigekõrgemaga.

Kui me tõuseme mööda posti üles, siis kohas, kus post ühineb alusega – üks õisik, ja kolmel ristumiskohal, kolme hargnemise kohal veel kolm. Ja sellest edasi:

 See tähendab, kuus haru lähevad lahku kolmest ristumiskohast, nende vahel on kolm kaftórit (punga). Kui me ütleme, et kaftór – see on omapärane ühenduskoht, ühenduspunkt, võib öelda, sisend USB-pordi või pistikupesa jaoks, siis võib näha (ja sellest räägivad mõned kommentaarid), et see on see koht, kus Elupuu külge võib pookida ka teisi oksi. See on pookimise võimalus, need on avatud pookimispunktid teistele harudele. See tähendab, menora võib põhimõtteliselt laieneda; see, mida see sümboliseerib, näeb ette laienemise.

Kõigekõrgem kordab taas seda korraldust. Hoolimata sellest, et me lugesime paljudest erinevatest detailidest, ja meile võib tunduda, et lihtsam on võtta selline Lego ja kokku panna – aga ei, lihtsam ei ole. Kõik peab olema ühest tervest tükist. See tähendab järgmist: see, mis külge poogitakse, see, mis ühineb vaba sisendi kaudu, saab samuti menoraga üheks tervikuks.

Teine lugemisvariant: lambid valgustavad keskmist lampi, kolm lampi, mis asuvad külgedel, valgustavad või suunavad oma valguse keskmise lambi poole.

Tavaline talent – see on 37–39 kilogrammi. Püha talent, templi oma, nagu mõned kommentaatorid ütlevad, on kaks korda suurem. Seepärast võime öelda, et menora kaal on umbes 78 kilogrammi kulda.

Väga tähtis märkus, see on öeldud peamiselt menora kohta. Kõigekõrgem näitas Mošele menorat mäel. Järelikult on kätega tegemata templis juba olemas, juba „eelnevalt eksisteeris“ kätega tegemata menora sellisel kujul. Tõenäoliselt sai seda näha ainult Moše silmadega, prohvetlikus nägemuses. Ja sellegipoolest see kujund juba eksisteeris seal. Me ei räägi mingist kiiruga loodud seadmest, mille Kõigekõrgem käigu pealt välja mõtles. Me räägime sellest, mis eksisteeris enne Toora andmist. See viib meid tagasi mõtte juurde, et menora sümboliseerib Elupuud. Keruv, kes valvab Elupuud, ja kõik, mis on seotud Pühaga Kohtumise telgis – see on inimesele võimalus teha omamoodi ekskursioone Paradiisi, ekskursioone maailma enne pattulangemist, et pisut maitsta seda seisundit, milles viibivad kohanim. See on lift, ajamasin, mis viib meid Paradiisi. Ja võib öelda, et seal me näeme Elupuud, mis peegeldub menora kaudu. Meile antakse võimalus sümboolselt tunnetada maailma enne seda, kui see muutus, tuua sealt kopsudes pisut õhku, südames – pisut soojust. See on see, mida annab meile menora, üks elementidest, üks andidest, mis antakse selle kaudu ja Püha kaudu üldse.

Kuid tuletan meelde, et need on ainult meie mõtisklused (nagu ma ka päris alguses hoiatasin). Ei ole vaja võtta seda kui ainsat lõplikku tõde.

Sellega me lõpetasime 25. peatüki uurimise ja läheme üle 26. peatükile, milles räägitakse otse Miškani (telgi) ehitusest. Me hakkame lugema erinevatest materjalidest, sellest, kuidas need omavahel seotakse. Ja kui mitte süveneda müstilisse koostisosasse (aga Toora müstilist koostisosa meile ei ava), siis võib see tunduda igava lugemisvarana. Kuid me siiski loeme ja püüame mõista natuke rohkem, kui on kirjutatud. Niisiis, 26. peatükk, 1. salm:

1.Miškan tee kümnest lõuendist kuuekordse lõngaga: peenest linast, ja sinisest, ja purpurist, ja helepunasest, ja keruvim tee (osava kuduja tööna) nende peale.

Siin on neli liiki lõngu, igaüks neist kuuekordselt kokku pandud, see tähendab kiud 24 lõngast, ja sellest kootakse lõuend. See on väga huvitav koostisosa. Jällegi võib palju rääkida numbrist 24: mõnede arvutuste järgi, mõnede Tanahi raamatute süsteemide järgi on ööpäevas 24 tundi. See on samuti omapärane terviklik arv, mis määrab lõpetatud tsükli. Iisraeli rahvas koosneb paljudest erinevatest inimestest, erinevatest oma loomuselt, erinevatest oma kalduvustelt. Ja tunnid päevas on samuti erinevad, ja need ühinevad üheks päevaks, üheks ühtseks tervikuks. See tähendab, Miškan – see on see, mis ühendab erineva üheks, see, mis võib justkui siduda ööpäeva 24 tundi üheks ainsaks lõuendiks, omamoodi aja ületamine. Ja ka see on ainult mõtted.

Keruveid lõuenditele tuleb mitte tikkida, vaid ma'asé hošév, kaks sõna. Ma'asé – tegu, hošév – mõtlen. Ma'asé hošév – see on osav looming või kudumine. See tähendab, tuleb erilisel, kavalal viisil keruvid nendele lõuenditele sisse kududa.

Me arvame, et küünar – see on umbes 50 sentimeetrit. See tähendab, tuleb välja pikkus 14 meetrit ja laius 2 meetrit. Ja kõik lõuendid on ühesugused, kõik kümme.  Loeme edasi, kuidas neid tuleb ühendada:

Siin, originaalis, on ühendatud üksteisega – ühendatud nagu naine õega (išá el-ahotá), kuna sõna lõuend (jeri'á) on heebrea keeles naissoost. See tähendab, tuleb kaks suurt riidetükki, millest igaüks koosneb viiest lõuendist.

Nii teeme me põhilise riidelaia – Miškani seina.

Siin ei kasutata konksude jaoks hõbedat, vaid vaske. Me teame palju kommentaare selle kohta, mis on vask, mis on kuld, mis on hõbe. Ma olen juba natuke peatunud sellel, mis on kuld (25:24). Kui me näeme sõna nehóšet (vask), tuleb kõigepealt seos sõnaga naháš (madu). Sõna lenahéš – see on ära arvama, tunnetama, mõistma; sõna nihúš – see on etteaimamine, eelmõistmine, asjade sügavusse tungimine, võimalus ette näha. Kui me rääkisime sellest, et Miškani riidelaidade ühendamises toimub ühendamine (omamoodi) ajas, siis võib öelda, et nehóšet (vask) – see on omamoodi aja läbistamise omadus. Ja seal, kus aeg kaob, seal saab näha inimest mitte sellisena, nagu ta praegu on, vaid sellisena, milleks ta on määratud Kuningriigi jaoks, nagu Kõigekõrgem ta kavandas. Ja inimese lähenemine sellele kujule ongi paljuski Kohtumise telgi olemus.

See tähendab, Miškani pikkuses jääb veel ülejääki, et luua täiendavat katet. Sellega telgi ehitus ei lõpe.

Me loeme täiendavast kattekihist purpuriga värvitud jäära nahast ja imelooma táhaši nahast, kes on „tundmatu loomake“: kas dugong, kas kaelkirjak, kas Looja eriline ühekordne looming.

Esimene paralleel, mis sellega seoses meelde tuleb: Kõigekõrgem tegi inimesele nahkriided pärast pattulangemist, kui inimene tundis end alasti olevat. Kui inimene siseneb Kohtumise telki ja tunneb, et tema ebapuhtus, tema ebapühadus, pimedus temas paljastub, siis on võimalik, et see nahk pealt on talle kaitseks ja meeldetuletuseks sellest, mis oli.

Sellega lõpetame me oma lõigu uurimise. Väga keeruline tekst, väga mitmetähenduslik tekst, kus isegi pšat (lihtne tähendus) on äärmiselt raskesti mõistetav. Oma jõu kohaselt ma püüdsin seletada, kuid seda tuleb uuesti lugeda, uuesti õppida, uuesti läbi vaadata, oma kujutluses joonistada ja palju mõtiskleda.

Me loeme üksikasjalikke juhiseid, mida Püha, õnnistatud olgu Tema, annab Moše kaudu Iisraeli rahvale Miškani ehituse kohta. Niisiis, alustame lugemist 26. peatüki 15. salmist.

Pöörakem tähelepanu sõnale kraším (lauad), ainsuses kõlab see kéreš (laud). Tüvi kuf-reiš-šin sõnas kéreš on sama mis tänapäeva heebrea keeles. See osutab koagulatsiooni ehk vere hüübimise protsessile (krišát dam), samuti želeeks muutumisele. Näiteks sült (traditsiooniline, kuid mitte kõigi armastatud roog) on heebrea keeles régel-krušá (želeestatud jalg). Vaat selline ebatavaline tüvi kuf-reiš-šin. Võib öelda, et see on seotud vormi andmisega, millegi terviklikkuse säilitamisega, tahkumisega, vormitu muutmisega vormi omavaks. Seoses tüvega kuf-reiš-šin võib meenutada ka Zohari raamatu eessõna. Selles on lugu sellest (see on selline midraš, pärimus), et palju-palju sajandeid enne Toora andmist, enne maailma loomist, tulid tähestiku tähed, alates viimasest tähest tav, ilmusid Kõigekõrgema palge ette, ja iga täht palus, et just temaga algaks Toora. Ja loomulikult tuli sellises järjekorras teise tähena tähekene šin. Ja see ütles: „ISSAND, ma sobin väga hästi selleks, et maailm uuesti luua, sest minuga algab Sinu nimi Šaddái, ja üldse, ma olen igati ilus. Alusta Toorat just minuga.“ Kõigekõrgem ütleb talle (meenutame, see kõik on midraš, pärimus): „Tähekene šin, sa oled tõesti suurepärane tähekene, sa oled igati ilus, kuid sinu kõrval on kaks mitte väga head sõpra: need on tähekesed kuf ja reiš, sellised naabrid sattusid sulle. Nad võtsid su käsile ja sidusid kinni, ja tuli välja kéšer (side, sõlm) – pangem tähele, sõna sama tüvega kuf-šin-reiš. – Ja tehes sinuga sideme, avasid nad võimaluse, et maailma ilmus šéker (ebatõde, vale)“ – jälle sama tüvi. Nagu Zohar seletab, iga inimene, igaüks, kes tahab valet öelda, lisab sellesse tõe elemendi. Täht šin, tõene tähekene, osutus kokku seotuks tähtedega kuf ja reiš, ja see kimp on vale aluseks, selle kaudu tuleb vale justkui maailma. Tänu sellele tõele, mis on peidus tähes šin, tuleb ilmale vale. Kui algab Kõigekõrgema kuningaks saamise protsess, kui Kõigekõrgem hakkab rahvaid tagasi tooma, ütleb Ta: „Mina vilistan, ja Minu vile peale, Minu hüüu peale kogunevad kõik Minu ustavad, kogun kokku kogu Oma rahva.“ Fraasis Mina vilistan (Ani ešrók), sõnas ešrók – veel üks tüve šin-reiš-kuf variant. Ja sellest šrikást (vilest) algab ebatõe parandamine, tõe avanemine. Ja võib öelda, et kéreš (laud) – on samuti korratu korrastamise variant, vormi andmine sellele, millel vormi ei ole, justkui samuti üks vale parandamise variante maailmas. Seda enam, et laua kuju on sirge sammas, see juba oma välimusega sümboliseerib sirgust. Vaat selline sõna kéreš.

Me rääkisime, et meetermõõdustikku teisendame suhtega üks kahele. Viis meetrit on laua pikkus ja seitsekümmend viis sentimeetrit (poolteist küünart) laua laius. Seega on meil lauad mõõtmetega viis meetrit korda seitsekümmend viis sentimeetrit. Kuid see pole veel kõik.

Neid kahte tappi võib endale ette kujutada nagu kahte väikest jalakest iga laua all, mis, nagu jalad viltsaabastesse, pistetakse spetsiaalsetesse alustesse, millest tuleb juttu edaspidi. Kõik need tehakse ühesuguselt.

 Sõna lõunapoolne, lõunasuund on siin edasi antud kahe sõnaga. Esimene sõna – négev. Négev – nii nimetatakse kõrbe Iisraelis. Iisraeli maal, maal, kus elasid Esiisad, asub Négevi kõrb lõunaosas, ja seda sõna kasutatakse sageli nii kõigi kõrbete tähistamiseks kui ka mõiste „lõuna“ jaoks. Sõna négev pärineb sõnast lenagév (kuivaks pühkima), see tähendab, kõrb kui koht, mida justkui on kuiva rätikuga üle pühitud, kõik on seal justkui minema pühitud. Teine sõna, millega tähistatakse lõunat – sõna tejmána. Huvitav sõna, selle tüveks on tähekesed jud-mem-nun ja see tähendab jamín (parem pool). Kõigis semiidi keeltes on parem pool reeglina lõuna. Inimene orienteerus (sõna orient tähendab paljudes keeltes ida) nii: ta seisis näoga itta (kédem, kadíma, ees), tema taga oli lääs (ahór, taga), vasaku käe pool – põhi (tsafon) ja parema käe pool – lõuna (tejmán, parem pool). Heebrea keeles ei ole mõiste vasak käsi säilinud kui suund põhja, aga paljudes semiidi keeltes, sealhulgas araabia keeles, öeldakse ísna, see tähendab vasakule. See on natuke geograafiat Toora sees.

Me rääkisime, et igal laual on kaks tappi, seega on kahekümnel laual nelikümmend tappi, see tähendab, kahekümne laua alla tuleb teha nelikümmend jalust. Sõna adné tähendab tänapäeval värvilist pottiiVene tekstis on siin „värviline pott“. Tõenäoliselt on mõeldud lillepotti, kuid tõlgitud on sõna-sõnalt., kuid võib tähendada ka lihtsalt jalust. Näib, milleks kordab Toora seda kõike ikka ja jälle? Miks korduvad kirjeldused? Me rääkisime ka, et meil ei ole jooniseid. Seepärast, et oleks arusaadavam ette kujutada, loeme me selle lihtsalt läbi. Aga need, kes seda tollal lugesid, pidid selle tegema, valmistama nende juhiste järgi, ja seepärast antakse neile nii üksikasjalik juhend.

See tähendab, kakskümmend lauda, igaüks seitsekümmend viis sentimeetrit lai: me avastasime teiega Miškani pikkuse saladuse – viisteist meetrit.

24. salmis loeme nendest kahest lisapostist või kahest lisalauast, mis tuleb paigaldada.

See tähendab, et Miškani pika ja lühikese külje äärmised lauad ei puutu kokku, vaid iga külje jaoks on erilised kandvad nurgapostid. Need puutuvad teineteisega kokku, ülalt on need ühendatud rõngaga ja kannavad sisuliselt kogu konstruktsiooni.

26. salmis loeme, kuidas tuleb see kõik üheks tervikuks ühendada.

Sisuliselt on need kolm suurt riivi. Ülemine ja alumine koosnevad kahest teibast, mis ulatuvad keskeni, lähevad eri suundadesse, aga keskmine teivas läheb läbi kõigi laudade.

See tähendab, et Miškani iga külje jaoks tuleb teha viis riivi. Need paiknevad kolmes horisontaalses reas, ülemine ja alumine koosnevad kahest riivist, aga keskmine läheb seina algusest lõpuni, millest me loeme 28. salmis:

Me jätkame selle üksikasjaliku juhise lugemist, mille Kõigekõrgem annab Moše kaudu Iisraeli rahvale Miškani ehituse kohta.

Kui tõlkida sõna-sõnalt, siis sõna paróhet – see on „eraldaja“. Heebrea keeles on selline ebatavaline nähtus nagu tüvepesad. Mõned sõnatüved ühendatakse rühmadesse kahe esimese tüvetähe tunnuse järgi. Vaat üks kõige iseloomulikumaid pesasid on tüved, mis algavad tähtedega pei-reiš. Kõik heebrea sõnad, mille tüved algavad nende tähtedega, on seotud eraldamise, osadeks rebimise, tükkideks rebimise, saagimisega ja nii edasi. Näiteks: lifrók (eraldama), lifrós (lõikama, viilutama), lefarék (osadeks jagama, ruumis eraldama), lehafriah (rebima, avama nagu lill, panema õitsema), lifróm (harutama) ja nii edasi. Seega, kui me näeme sellist sõna nagu paróhet, siis peame kohe mõistma, et selle tähendus on seotud eraldamisega.

Sõnal paróhet on veel üks huvitav omadus. Me rääkisime laeka kaanest, et seda nimetatakse kapóret, ja rääkisime ka ühest menora kaunistusest, et seda nimetatakse kaftór, ja märkisime, et need kaks sõna koosnevad samadest tähtedest. Sõna paróhet koosneb samuti samadest tähtedest. Kui me rääkisime kapóreti kohta, et see on piiripealne koht, eraldamise koht, ja samasuguse seletuse andsime menora kaunistuse kohta, siis siin on eraldamine juba lihtsalt sõna otsene tähendus. On eesriie, mis eraldab, võib nii öelda, ühe maailma teisest.

Niisiis, meid on kästud teha eraldav eesriie kuuekiulisest lõngast sinist, purpurpunast ja helepunast värvi ja kaunistada see keruvide kujutisega. Kuid mitte lihtsalt neid sellele tikkida, vaid kududa, erilisel viisil kanda sellele keruvide kujutis.

Siin pole enam tegemist laudade, vaid postidega, seepärast on igal postil all oma hõbedane alus. See post on tehtud akaatsiapuust, ise on see kaetud kullaga, aga mis puutub sõnasse vavehém (nende konksud), mida siin kasutatakse, siis ei ole päris selge, kus need paiknevad. Mõned ütlevad, et postisse on õõnestatud süvend (mis teeb selle ülaosa pudeliavaja sarnaseks) nii, et sellesse sälku asetub teivas, ja teibale, naabersälkude vahele, paigutatakse osa paróhetist (eraldavast eesriidest), nii see riputatakse. Teised ütlevad, et ülalt on need postid kroonitud konksudega. Tuletan meelde, et sõna vav (konks) koosneb kahest tähekesest vav, mis ise on konksude sarnased.

Niisiis, see eesriie tuleb kinnitada neljale postile, mis on tehtud akaatsiapuust ja kaetud kullaga, millest igaüks pistetakse hõbedasse jalusesse, ja ülal on neil konksud, mille abil eesriiet hoitakse.

Siin on jutt teistest konksudest, vaskkonksudest 25:11-st, millega ühendatakse kaks Miškanit katvat kangast. Nagu me mäletame, oli Miškani katmiseks ette nähtud kaks kangast, kumbki 20 küünart pikk. Kuna Miškani pikkus on 30 küünart, siis teisest kangast moodustas kate 10 küünart katusel ja 10 küünart liigset pikkust rippus üle tagaseina. Seega, kui me läheksime Miškanisse, siis me näeksime, et 20 amót (küünart) kaugusel sissepääsust, üleval, on kahe kanga ühenduskoht vaskkonksudel. Ja just nende konksude külge kinnitatakse ka meie paróhet, ja selle abil eraldatakse Miškani tagumine kolmandik kahest kolmandikust sissepääsu juures.

Ja me näeme lõpuks lõplikku kinnitust sellele, et nii kapóretit kui kaftórit kui paróhetit võib mõista kui piiripealseid elemente, kui piiritõkkepuid Püha ja Kõige Pühama vahel, argise ja püha vahel, kui piiri maailmade vahel.

Noh, see on ka üsna arusaadav, kuna nad on ju teineteise vastas. Peale eesriide, mis eraldab Püha Kõige Pühamast, tuleb teha veel üks, millest me loeme 36. salmis.

Kuna sissepääsu katteriie ei asu seal, kus on kandvad konstruktsioonid (see paikneb väljaspool), siis püsib see viiel postil, ja kuna need postid seisavad väljaspool Miškanit, siis on neil madalam pühaduse tase ja seepärast on nende jalused vasest.

Ja sellega lõpetame 26. peatüki lugemise, jätkame 27. peatüki 1. salmist.

Sõna mizbéah (altar) pärineb sõna zévah (ohverdamine, ohvriks tooma, tapma) tüvest. Samast tüvest on ka sõna tabáh (kokk) või tévah, tuvéah (timukas) – see tähendab see, kes tapab. Sõna zévah tähendab sisuliselt tapmist, mis tahes tapetavat ohvrit. Aga sõna mizbéah võiks sõna-sõnalt tõlkida kui tapala, ohvritapmise paik. Kuid targad andsid sõnale mizbéah tõlgenduse lühendi מזבח kaudu: mem, esimene täht – mehilá (andestus); zajin, teine täht – zhut (teene); bet, kolmas täht – brahá (õnnistus); het, neljas täht – hajim (elu). Nii tõlgendasid targad, et mizbéah (altar) aitab saavutada pattude andestust.

Kommentaatorid, kellel on raske leppida altari nii väikese suurusega, ütlevad, et kolm küünart – see on altari kõrgus selle postamendi kohal. Arvatakse, et on veel teatud koht, millele see altar asetatakse. Sinna peavad preestrid üles minema, ja just selle postamendi kohal kõrgub altar 1,5 meetrit. Selle kohta on tarkadel vaidlus.

Altari sarved olid muu hulgas ka selleks, et siduda selle külge tapetavat kariloomi, siduda selle külge ohvrit. Sarvi ei keevitata külge, ei kleebita külge, ei kruvita keermega külge. Need tehakse samast materjalist nagu altar. Aga millest tehakse altar? Akaatsialaudadest, akaatsiapuust.

Me rääkisime juba sõna nehóšet (vask) tähendusest. Üks sõna nehóšet tähendustest, mida kommentaatorid siin toovad, on kangekaelsus. Näiteks métsah nehušá – see on kangekaelne laup, jultunud, kangekaelne inimene, kellel on raske alistuda. Ja võib öelda, et targad näevad seda altarit lepitusena alandlikkuse puudumise eest, jultumuse eest, kangekaelsuse eest Kõigekõrgemale vastuhakkamises.

Sõna ja'e on kasutusel ka tänapäeva heebrea keeles ja tähendab kühvlit.

Kui püütakse taastada, kuidas see välja nägi, siis mõnede versioonide järgi kaeti altar pealt omamoodi võrega – nagu need, mida pannakse grillile, et selle pealt sütt tõsta, selle süsi eraldada.

Keegi ei oska öelda, mida tähendab sõna karkóv, versioone on väga palju erinevaid. Tüvi kaf- reiš-kaf on seotud ümbritsemise, mähkimise, põimimisega millegagi (muide, tänapäeva heebrea keeles tähendab see karniisi, äärist, palistust). Võib öelda, nagu ütlevad mõned kommentaatorid, et ka punutis, osa altari seinast on võrekujuline, see tähendab, selle sein ei ole tihe, ei ole ühesugune, vaid osa sellest kujutab endast alt võret.

Kõigekõrgem annab enam-vähem ühtlustatud viisi kõigi templiriistade edasitoimetamiseks, viisi, mida leviidid hiljem hakkavad kasutama: pista kandepuud rõngastesse, tõsta õlgadele ja kanda.

Viimane märkus, mis tehakse selle altari kohta:

See tähendab, altarit ei tehta hiiglaslikust akaatsiakännust, vaid see kujutab endast raami, see on seest õõnes, tühi.

Siin näeme me jälle tunnistust sellest, et mõned templiriistad näidati Mošele mäel tema suhtlemise ajal Kõigekõrgemaga, ülemises maailmas, taevases maailmas. Järelikult nad „eeleksisteerisid“ seal enne oma valmistamist maa peal.

Paljud kommentaatorid ütlevad: „Miks on käsitud teha see altar õõnes? Sellepärast, et on juhis teha altar mullast.“ Me teeme altari mullast, mängides nagu liivakastis (olid sellised vormikesed liivakasti jaoks, et saaks liivast voolida igasuguseid erinevaid huvitavaid kujukesi, või lihtsalt ämbrikest kasutada – odav ja praktiline). Ja vaat umbes samal põhimõttel kaetakse mullast altar kauni puust ja vasest raamistusega. Ja vaat, meil on selline matkaaltar, ohverdamise püha, mis on alati meiega.

Nagu me juba ütlesime, on sõna mizbéah seotud patu lepitamise võimalusega, andestusega, õigeksmõistmisega, õnnistusega ja eluga. Ja loomulikult on see üks majapidamises kõige kasulikumaid tööriistu. Mis võiks olla kasulikum?

Me rääkisime sellest, et mullast altar – see on omamoodi lihtsuse sümbol, ja Kõigekõrgem käskis teha selle just selliseks, et vältida liialdusi, et läbi ajada ilma igasuguste kaunistusteta, ilma kullata, ilma plaatinata ja ilma väärisesemeteta. Ja siin on kohane küsida, miks siis äkki tuleb seda mullast altarit millegagi katta? Tuleb meeles pidada, et me räägime teisest olukorrast. Kui inimene võis tulla, tuua Kõigekõrgemale ohvri ja olla Temaga otseses suhtluses, oli see üks olukord. Kuid tekkis uus olukord, pärast seda kui rahvas loobus otsesest suhtlusest Kõigekõrgemaga, pärast seda kui rahvas valis suhtluse vahendajate kaudu. Vaat siis tekkiski selle vahendamise jaoks, nagu seletavad needsamad kommentaatorid, kogu see luksus. Kuid on ka selline arvamus, et see altar ei ole üldse seotud mullast altariga, ja jutt on hoopis millestki muust.

Selle lõiguga lõpetame me teiega nädalalõigu Teruma uurimise. Kogu nädalalõigu jooksul lugesime me juhiseid ja korraldusi, mida Kõigekõrgem Moše kaudu annab Iisraeli rahvale Miškani kohta. Oli peaaegu kõigi selle osade üksikasjalik kirjeldus. Nagu igal paleel, templil või majal (seda enam Pühaduse Templil), pidi Miškanil olema õu, ilma selleta on ka ehitis – mitte mingi ehitis. Ja seepärast loeme me oma lõigus kirjeldust sellest, kuidas peab olema korraldatud Miškani õu.

See tähendab, õue piire on tehtud võrkudest, mis on punutud šeš mošzárist (keerutatud linasest niidist). Sõna kéla (mitm. kela'ím) tähendab punutud võrku või punutist. Isegi punutud hala hingamispäevaks on tänapäeval halá klu'á, tüdrukutele patsi punuma – liklóa tsamá; see tähendab, kéla – see on see, mis punutakse mitmest elemendist. Antud juhul – punutud võrk õue jaoks, nii on meile käsitud.

Me rääkisime sellest, et meistrid valmistasid iga samba alla tapi, ja see läks soonde, mis oli jaluses, mis oli tehtud metallist (antud juhul vasest), ja nii kinnitati sammas.

Peale selle peavad igal sambal ülal olema vavé (konksud). Tähekene vav ise sarnaneb konksuga, ja sõna vav tähendab haaki, konksu.

Sõna hašukehém on seotud sõnaga kinnitama, raamima, ümber põimima, ühendama. Heebrea keeles on sõna hišúk, mis tähendab rõngast (võru), millega vaat koos hoitakse. Antud juhul on need hõbedast raamivad lindid.

Niisiis, peale selle, et iga sammas seisab vasest jaluses, kaunistatakse seda veel hõbedast lindiga, ja ka on sellel ülal konks. Nende konksude küljes olid rõngad, rõngastesse pisteti latid kogu 100 küünra pikkuses (loomulikult mitte üks latt), mille külge nagu kardinad kinnitati võrk.

Tuleb välja, et meie aed on 50x25 meetrit, kuid idapoolsel küljel ei sarnane aia ehitus selle ülejäänud osadega, kuna seal peab olema veel sissepääs.

See tähendab, kui me vaatame õue sissekäiku, siis me näeme, et aia idaküljel, paremal ja vasakul pool nurkadest – kummalgi 15 küünart. Aga kui suur on meil õue laius kokku? 50 küünart, eks ole? Järelikult jääb 20 küünart sissekäigu jaoks. Ja 16. salmis loeme me sellest, kuidas see peab olema korraldatud.

Kardin on tehtud samadest materjalidest nagu ülejäänud eesriided, kuid väikese erinevusega: tehélet (sinine riie), argamán (purpurriie), tolá'at šaní (helepunane riie), šéš mošzár (linane riie), ja vaat erinevus: ma'asé rokém – tikkija tööna. Kui me varem (26:31) lugesime ma'ase hošév, see tähendab osava käsitöölise (kangru) tööna, siis siin – tikkija tööna. Antud juhul ei pea kaunistused sellel riidel, sellel kardinal olema kootud, vaid tikitud. Kommentaatorid ütlevad, et neile pidid olema tikitud needsamad keruvim, mis ka teistel eesriietel.

Ja Toora kordab meile, annab üldise juhise:

Me ei ole veel rääkinud huvitavast sõnast késef (hõbe). Tänapäeva heebrea keeles tähendab see raha. No ja varemgi seostati raha hõbedaga, sellest ka sõna hõbedaarmastus, kuid see ei ole armastus metalli vastu, see on armastus raha vastu. Hõbedata inimene – see ei ole see, kellel ei ole hõbeehteid, vaid see, kellel ei ole raha. Sõna késef on seotud sõnaga lehikasef (kirglikult ihaldama), himustama, saama ihaldatut. Milles on asja tuum? Raha iseenesest ei ole kellelegi vaja. Kui teil on äkki miljon, miljard, triljon dollarit ja te satute Marsile, asustamata saarele, avakosmosesse, siis te ei tee selle rahaga midagi. Raha – see on tööriist soovitu saamiseks ühiskonnas, see on potentsiaal, mis ei realiseeru ilma, et keegi oleks sellest huvitatud, ilma et astutaks vastastikusesse suhtlusse teistega. See tähendab, võib öelda, et késef – see on soovitu saamine suhtluses teistega, jõupingutuste ühendamine soovitu saamiseks. Kui ühelt poolt raha (õigemini kirg raha järele) lahutab inimesi, siis késefi tasandil, kui püüdlus soovi teostamise poole, peab see töötama just inimeste ühendamise heaks. Ja selles on üks mõiste késef tähendustest.

Mõeldakse seda, et õue ühes osas seisab Miškan (ehitis ise on küll väiksem, aga eest ja tagant ja külgedelt oli selle ümber vaba ruum), ja see võtab enda alla 50x50 küünra suuruse ala, see on pool õuest. Ja ülejäänud õu on samuti 50x50 küünra suurune. Miškan tuleb püstitada õue lääneossa, siis on tühja idapoolse poole laius ja pikkus võrdsed. See tähendab, see osa, mis asub sissekäigu juures, on 50 x 50 küünart.

See tähendab, kui me loeme siin, et see puudutab kogu Miškanit, siis mõtte järgi puudutab see just õue. See tähendab, kõik Miškani tööriistad, mis teenivad õue, valmistatakse vasest.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Meie nädalalõik algab sellega, et Kõigekõrgem käsib Mošel rääkida Iisraeli rahvaga ja öelda neile: „Võtke Mulle terumá (annetus)“.

Mida kauem inimkond on olemas, seda rohkem tähendusi omandab sõna mulle. Kuidas tavaline inimene mõistab sõna mulle, kuidas mina võin seda mõista? Mulle – see tähendab minu jaoks, minu pärast. Kuid kuidas saab midagi anda Kõigekõrgemale, kellele niigi kahtlemata kõik kuulub? Milleks on Talle vaja mingit minu terumát?

Üks kõige autoriteetsemaid Toora kommentaatoreid annab meile vihje ja ütleb: „Mulle tähendab Minu Nimel“. „Mida tähendab Minu Nimel?“ – küsite teie. Minu Nimel – tähendab Minu nime pärast, Minu teenimise pärast. See tähendab, me anname selle annetuse Kõigekõrgema pühaduse pärast puhta südamega ja püha asja jaoks, Kõigekõrgema eluaseme ehitamiseks. Sellest, mis see eluase on ja mis tähendus sellel meie jaoks on, räägime me veel. Kuid põhiline arusaam, kõige tähtsam, mis nendes sõnades on: Minu Nimel – see on Kõigekõrgema pühaduse pärast. See tähendab, me anname annetuse pühaduses, täiesti siira südamega, „igaüks, nagu tema süda annab“. See on väga tähtis – anda südame järgi, mitte soovist end kellelegi näidata, mitte suu järgi, mitte selleks, et inimesed räägiksid meist head, või mitte selleks, et inimesed ei mõtleks meist halba, vaid siiralt armastusest Kõigekõrgema vastu neid annetusi anda.

Me teame, et tänapäeval elavad kirikus paljud pastorid annetustest. Ja see on õige, sest nad on püha teenijad. Kuid sellel on ka teine pool. Igaüks, kes sööb terumát, sööb ohverdatut mitte pühaduses, sureb surmaga. See tähendab, nendesse annetustesse tuleb suhtuda vajaliku pühadusega. Neid ei tule mitte ainult pühaduses anda, vaid ka pühaduses vastu võtta. Ja nõue on väga suur. Tänapäeval muidugi, tänu armule, ei kehti see karistuste süsteem, mis on Tooras ette nähtud, kuid suhtumise tõsidus ohverdatusse peab ise olema tunda.

Selle fraasi teine aspekt, millega meie nädalalõik algab, – see on sõna võtke. Mida tähendab: võtke Mulle annetus? Miks ei ole öeldud: „Andke Mulle annetus“? Me elame selles maailmas, me sageli võtame midagi, me püüame koguda, ja igaüks tahab näha oma pangakontol võimalikult suurt numbrit. Me tahame näha oma kodu täis igasugust head, ja see kõik on suurepärane ja hea. Kuid me peame seejuures meeles pidama, et kuigi ei ole pattu selles, mis meil siin on, hea elu, mugav elu teenimiseks, on igavikus tõeliselt meie oma see, mille me andsime teistele, see, mille me annetasime pühale asjale.

Ja me näeme selle kohta näidet Ješua juures, kes ütleb noorele variserile, kes Tema juurde tuli. (Teate, sellest noormehest räägitakse sageli, temast sai sõna otseses mõttes kõigi suus olev kõnekäänd. Temast räägitakse: „Vaat milline halb noormees.“ Ja temast sai halb näide paljudes jutlustes.) Niisiis, see noormees, kes oli rikas, tuli Ješua juurde ja küsis Temalt: „Mida ma pean tegema, et pärida igavene elu?“ Ma tahaksin, et minu lapsed otsiksid just seda küsimust. Noormees ei küsinud, kuidas teenida miljon. Noormees ei küsinud, kuidas saada veel rikkamaks? Noormees tuli Õpetaja juurde ja esitas Talle küsimuse, millega me kõik elame, elu kõige tähtsama küsimuse: „Kuidas saada igavest elu?“ Ješua ütles talle, et tegelikult ainult see, mille sa ära annad, ainult seal, kuhu sa paned oma aarde, seal on ka sinu süda. Noormees komistas selle peal. Ja muidugi võib teda selle eest hukka mõista. Kuid kui me vaatame oma südamesse, kuidas me ise talitaksime: kas me kõik oleme valmis kõik ära andma, et pärida igavene elu, siis võib-olla ei ole paljudele meist vastus sellele küsimusele nii ilmne. Me armastame sageli oma vara, on palju asju, millest meil oleks kahju loobuda.

Niisiis, ei ole midagi halba selles, et elada rikkalikult, elada väärikalt, elada mugavalt. Kuid me peame meeles pidama, et see mugavus – see on meie ajutise siinse elu mugavus, ja me ei tohi unustada hoolitseda oma igavikulise elu mugavuse eest. Võtke Mulle terumá – see tähendab, et tõeliselt võtame me igavikku kaasa ainult selle, mille me andsime teistele, andsime pühale asjale. Mitte et me oleksime lihtsalt raisanud, see ei tähenda, et tuleb lihtsalt tänavale minna ja raha laiali loopida. Ja on selline tarkade ütlus: „Las almustega münt higistab su käes“, see tähendab, ära kiirusta seda ära andma. Ka selles ei ole vaja kiirustamist, kõik tuleb teha pühaduses. Kuid see, mille me pühaduses ära andsime, see jääb meiega igaveseks.

Me näeme oma nädalalõigus väga palju mõõte. Jumal annab mõõdud erinevatele riidetükkidele, kirstule, vene tekstis tõlgitakse seda sõna sõnaga laegas. Laegas – see on selline ülev sõna, aga heebreakeelne tekst kasutab lihtsat sõna kirst – see on lihtsalt kirst, milles kantakse teatud asju (sellest kirstust räägime me veel). Kuid Kõigekõrgem annab mõõdud kõigile asjadele. Ja paljudes tekitab see samuti küsimuse: „Miks tegeleb Kõigeväeline, Ülev, transtsendentaalne, mõistetamatu Jumal selliste pisiasjadega?“ Kuid kui me vaatame, kuidas on korraldatud meie Universum, kuidas kõikvõimalikud organismid, kõikvõimalikud väikesed elemendid kokku selles Universumis koos eksisteerivad, siis me näeme, et kui eemaldada mingi väike, tähtsusetu telliskivike sellest Universumist, nihutada tuhandiku võrra üht püsisuurustest, konstantidest füüsikas, siis me näeme, et Universum lakkab olemast. Kogu Universum, kogu elu on võimalik tänu ülitäpsetele andmetele, mille Kõigekõrgem on sellesse Universumisse pannud. Sellel täpsusel püsib elu. Ja seda enam, kui jutt käib Kohtumise telgist, inimese ja Kõigekõrgema vahelise ühenduse tööriistast. Kujutage vaid ette, kui kõrge eesmärk on sellel tööriistal. Ja seepärast teatab Kõigekõrgem meile täpsed mõõdud. Asi ei ole siin justkui mõõtude täpsuses, vaid selles, et käskude täitmine ja Kõigekõrgema teenimine peavad toimuma pedantselt, täpselt pisiasjadeni. Me võime öelda: „Aga vaat siin me lõikasime nurga maha, vaat siin me lühendasime midagi.“ Kuid ei, Kõigekõrgem kontrollib Oma käsud üle millimeetri täpsusega. Talmud ütleb: „Kõigekõrgem jälgib õigeid ja nõuab õigetelt aru juuksekarva täpsusega.“ See tähendab, piisab juuksekarva võrra kursilt kõrvale kalduda, ja sa ei ole enam seal, kuhu sa lähed. Ja Kõigekõrgema armust toob meeleparandus meid kursile tagasi, kuid kõrvalekalle juuksekarva võrra – see on juba kõrvalekalle. Tuleb enda suhtes väga tähelepanelik olla.

Väga tähtis templi element – see on eesriie (paróhet). Tänapäeva messiaanlikus keskkonnas armastatakse öelda, et sõna paróhet pärineb semiidi tüvest pei-reiš-kaf, mis tähendab purustama, pigistama, murdma. Ja tõepoolest, selline tüvi on olemas, kuid sõnal paróhet on iidsem tähendus, see on palju vanem kui Mišna kaasaegne keel ja isegi Tanahi keel. See pärineb akadi tüvest, samuti pei-reiš-kaf, mis tähendab sulgema, varjama, peitma: katted, mis peidavad Kõige Pühamat.

Kiri heebrealastele ütleb, et Ješua ilmutas meile Kõige Pühama läbi eesriide, see tähendab läbi Oma ihu. Asi on selles, et (juudi müstika järgi, juudi arusaamade järgi maailmakorraldusest) meie ihu, üldse materiaalne maailm – see on eesriie, mis peidab Kõigekõrgemat. Ješua eripära, Tema erinevus nii inglitest kui ka igast teisest olendist Universumis seisneb selles, et Ta avas meile Jumaliku läbi Oma eesriide. Nagu Ta ise ütles Enda kohta: „Kes on näinud Mind, see on näinud Isa.“ Ja asi ei ole ainult selles, vaid selles, et ka meil lasub selline käsk, me peame läbi oma eesriide samuti Loojat ilmutama.

Kiri heebrealastele ütleb, et meil on lootus nagu ankur, mis on kinnitunud Kõige Pühamasse. See tähendab, kujutage ette, et meie hing – see on laev, mis on oma ankruga Kõige Pühama külge kinnitunud. Ja me sirutume, sõuame, sõuame selle Kõige Pühama poole, tõstes oma hinge üha kõrgemale tasandile, kasvades ja lähenedes Kõigekõrgema ilmutamisele endas. See ei ole see, mida me juba omame, see on see, mida me hakkame omama. Talmudis ütleb rabi Johanan, et on kolm krooni: kroon ümber altari, kroon ümber laua ja kroon ümber laeka. Krooni ümber altari võttis Aharon, krooni ümber laua võttis David (me mäletame leibu), kroon ümber laeka – see on kõigile kättesaadav, kes tahab, see tuleb ja võtab. See on suur saladus. Me võime, omades seda ankrut Kõige Pühamas, tõusta ja kõrgeneda, et meie ihus, nagu Kohtumise telgis, läbi meie eesriide, läbi meie ihu eesriide avaneks Kõige Püham. Selles mõttes sümboliseerib ihu eesriiet templis. Mitte ainult Mašiahi ihu, vaid ka meie ihu peab olema selline.

Kirja heebrealastele autor ilmselgelt ei räägi eesriide rebenemisest, sest 9. peatükis räägib ta just eesriide taha sisenemisest. See tähendab, meie hing tõuseb oma eesriide taga üles ja toob Kõige Pühama alla maa peale, enda sisse. Ja see, nagu iga nähtus selles maailmas, – kahe otsaga asi. Seesama Talmud ütleb, et sõna zer (kroon) kirjutatakse mõnikord nagu sõna zar (võõras). Talmud ütleb: „Kui inimene osutus väärikaks, saab see talle krooniks, kui ei osutunud väärikaks, siis ta võõrandub, lõigatakse sellest ära.“ Kujutate ette, kui hirmus on see, mis võib meiega juhtuda, kui me läheneme Kõige Pühamale vääritult, kui me kuulutame, et me oleme pühad, aga tegelikult me ei ole pühad.

Jällegi näeme me oma nädalalõigus, et Kõigekõrgem käsib laeka seest ja väljast kullaga katta. Miks ei ole laegas tehtud puhtast kullast? See oleks olnud rikkalik, kuningate Kuningale vääriline. Kuld – see on suurepärane materjal, kuid sellel on üks puudus: kuld ei saa kasvada. Puu oma olemuselt kasvab. Puu võetakse sellest ainest, millel oli kasvamise omadus, ja seepärast on meisse, igaühesse, nagu laekasse, pandud kasvamise omadus. Aga kullaga katmine nii seest kui ka väljast – milleks see on? Väljast on arusaadav, väljast vaatavad kõik. Aga milleks seest katta? Seepärast ütleb Talmud, et iga õpilane, kelle sisemine seisund ei vasta välisele, – see ei ole õpilane. Me võime kuulutada pühadust nii palju kui tahes, teha näitamiseks mingeid häid tegusid, kuid kui meie sisemine sellele vastu räägib, siis oleme me vääritud õpilased. Seepärast kaetakse laegas kullaga väljast ja seest ning sellel on kasvamise potentsiaal.

Ja täpselt samamoodi on eesriidega, mis on meie ihu: meie sisemine Kõige Püham kasvab nagu puu ja võib ulatuda, tuua Kõige Pühama alla maa peale. Kuid seda ei tohi lihtsalt kuulutada, lihtsalt rääkida, et vaat me oleme pühad, sest Jumal saatis Oma Poja ja Tema Poeg suri meie eest. Pühadus – see on potentsiaal, see on see, mis peab meis avanema. Kuidas see meis avaneb, see sõltub meist. Ja samamoodi: kui palju valgust me ilmutame, kui palju on meis pimedust, mis takistab valgusel avaneda, – see sõltub samuti meist. Kuid suur on oht olla valetajad, minna Kõige Pühamasse ebapuhta südamega.

Ja jällegi kommenteerib Talmud fraasi (nädalalõigu Mišpatim päris algus): „See on Toora, mille Moše pani Iisraeli poegade ette.“ Me juba rääkisime sõnast sam (tegusõnast lasím, panema), et Moše nagu kelner pakub Toorat juutidele, Moše teenib juute, paneb nende ette Toora. Inimene võib võtta või mitte võtta. Talmud ütleb, et sõna sam – see on veel ka justkui ravim, vahend, rohi. „Kui inimene osutus väärikaks, – ütleb Talmud, – siis see tähendab, et ta sai elu rohu, kui ei osutunud väärikaks, sai surma rohu – mürgi, nagu elav ja surnud vesi.“

Mida tähendab osutus väärikaks antud juhul? Sõna osutus väärikaks (zahá) pärineb sõnast läbipaistvus: inimene peab saama läbipaistvaks nagu kristall, see tähendab vabanema igasugusest pimedusest endas, et olla krooni vääriline, vääriline sisenema Kõige Pühamasse. Ja seepärast räägib Kirja heebrealastele autor lootusest, ja me sõuame Kõige Pühamasse, olles sinna ankru heitnud.

Sõna sõudma on heebrea keeles lahtór. Seda sõna kasutatakse ammustest aegadest metafoorina väljendile millegi poole püüdlemine. Heebrea keeles öeldakse: „Ani hotér le“ – „Ma püüdlen millegi poole“. Ma mäletan, minu abikaasa, kes sündis Iisraelis ja kellele vene keel ei ole emakeel, ütles ühe vennaga vesteldes talle: „Ma saan aru, kuhu sa sõuad.“ Aga ta ise ei saanud aru, kuhu ta sõuab, sest see on heebreakeelne väljend, see on heebrea keeles ammustest aegadest olemas ja on läinud tänapäeva kõnekeelde. Kirja heebrealastele autor ütleb, et me sõuame Kõige Pühama poole ja meil on sinna heidetud ankur, kuna meil on side Mašiahiga, kes sisenes sinna verega. Kui me sõuame, kui me kasvame nagu puu laekas, on väga tähtis, et meie sisemine vastaks meie välisele, et me mitte ainult ei kuulutaks oma kasvu, mitte ainult ei räägiks oma pühadusest, sest inimest, kelle sisemus ei vasta välisele, nimetatakse jäledaks. Talmud, toetudes Iiobi raamatule, kasutab sõna nit'áv – jäle. Ja samuti, muide, räägitakse Mišlei raamatus sellest, et „rumal (ksíl) tahab omandada tarkust, aga südant tal ei ole“. Millest on jutt? Sellest, mida on vaja, et Tooras edasi liikuda. Enne tarkust on vaja jumalakartust. Tarkuse alus – see on jumalakartus. Kui me ei liigu just selle jumalakartusega, kui me anname annetust mitte pühaduses, võtame annetusi vastu mitte pühaduses, õpime mitte pühaduses ja õpetame mitte pühaduses, siis häda meile.

Kuid selles on ka arm. Jällegi, targad soovitavad ja ütlevad: „Õppigu inimene Toorat mitte Kõigekõrgema nimel, sest selle kaudu jõuab ta õppimiseni Kõigekõrgema nimel.“ Meile on antud kasvada. Meid ei tapeta kohe kõige väiksema vale eest, mis meis ilmsiks tuleb, sest muidu ei oleks meil elugi. On olemas Kõigekõrgema arm meie vastu, ja me peame võtma seda armuna. Ja me võime kasvada, sirguda ja muuta seda sisemist välisega sarnaseks, et me ei oleks jäledad Kõigekõrgema ees, et me ei kurvastaks Teda, et anda inimestele valgust, et õpetada inimestele Toorat, tuua inimesi Kõigekõrgema juurde puhtuses ja pühaduses.

Andku Jumal, et me selle missiooni täidaksime ja astuksime Tema ette, et Ta oleks meiega rahul, ja et Tema arm, lõputu arm, avaneks meie üle, sest pühadusele lähenedes saab loota ainult armule.

Kõigekõrgema arm olgu teiega, ja Jumal toogu meid kõiki lähemale pühadusele kartuses ja värinas ja Kõigekõrgema suures lõputus armastuses meie vastu. Ja ka meie armastus avanegu ja kasvagu Kõigekõrgema vastu.

See osa on ainult kommentaar, ilma piiblisalmideta.

Meie nädalalõigus annab Kõigekõrgem Iisraelile käsu templi ehitamiseks. See on selline teisaldatav tempel kõrbe jaoks, õigupoolest telk. Ja targad esitavad küsimuse: millal täpselt see käsk anti? Zohari raamat ütleb, et käsk anti kohe pärast Toora andmist, see tähendab, see juhtus veel enne seda, kui sooritati kuldvasika patt. Teist arvamust avaldab keskaegne kommentaator Raši, kes ütleb, et käsk anti Kohtupäeval, see tähendab pärast kuldvasika pattu. On veel kolmas arvamus, mida esindab Nahmanides, et Moše sai selle käsu enne kuldvasika pattu, aga andis selle rahvale juba pärast. Nahmanides ütleb, et see juhtus, sest Jumal andestas rahvale, andis talle teised tahvlid ja sõlmis rahvaga uue lepingu. Ja rahvas pöördus tagasi normaalse elu ja heade suhete juurde Jumalaga. Ja siis mõistis Moše, et Jumalik kohalolek on rahva keskel, ja seepärast käskis ta neil teha Kohtumise telgi, nagu talle oli ka algul ülesandeks tehtud.

Kui me mõtleme nende kolme arvamuse üle, siis me võime neid võrrelda Iisraeli kolme seisundiga, uskliku inimese kolme seisundiga. Esimese arvamuse järgi (mille kohaselt see käsk anti kohe pärast Toora andmist) olid kõik juudid õiged. Teise arvamuse järgi (et see anti pärast Jom Kippurit) selgub, et juudid olid meeleparanduse seisundis. Ja kolmanda arvamuse järgi anti käsk siis, kui juudid olid veel patuste seisundis.

Kui usklik inimene satub kõige kõrgemale astmele, kui ta on õige, võib ta mõelda, et tal ei ole füüsilises maailmas enam midagi vaja. Õigsus annab talle mingi armu, ja talle tundub, et maailmas ei ole enam midagi vaja teha, et mingeid füüsilisi tegevusi ei ole vaja. Kuid tema jaoks kõlab käsk Šemoti raamatu 25. peatükist: „Nad teevad Mulle pühamu, ja Mina elan nendega“, see tähendab, isegi absoluutne õige peab võtma kätte füüsilisi esemeid ja tegema Jumalale füüsilise eluaseme.

Mis toimub meelt parandava inimesega? Talle võib tunduda, et sellest füüsilisest maailmast tulevad kõik tema hädad, et see maailm on tema languse allikas, ja sellest maailmast tahab ta põgeneda nii kaugele kui võimalik, et mitte ebaõnnestuda, et mitte uuesti langeda. Kuid ka sellisele usklikule inimesele ja sellisele juudile öeldakse, et ta peab ehitama Miškani.

Kolmas inimese liik, kolmas seisundi liik – patuste seisund. See on sellise inimese seisund, kes kuulutas välja lepingu, kuid ainult suuga, ja ei järgi lepingut. Kõigekõrgem ütleb sellisele inimesele (psalmis 50:16): „Sina räägid Minu seadustest. Milleks võtad Minu liitu oma suhu?“ See tähendab, Kõigekõrgem esitab süüdistuse inimese aadressil ja pöörab psalmis need sõnad kurjategija poole. Kuid isegi kuldvasika patt ei tühista vajadust ehitada tempel. Võib jääda mõtlema küsimuse üle: kuidas saab olla nii, et kurjategija, jumalatu ehitab templi? Ja selle kohta toob Talmud sellise Kõigekõrgema kujundliku ütluse: „Jätku nad isegi Mind maha, peaasi, et nad hoiaksid Toorat.“ See tähendab, seni kuni inimene õpib Toorat, seni kuni ta on süvenenud Jumala Sõnasse, isegi kui silmakirjalikult, võib see Toora valgus inimese tagasi tuua pühaduse teele. Seepärast kehtib ka sellel tasandil käsk pühamu ehitamise vajalikkusest.

Ja seepärast võime me öelda, et kõigil kolmel arvamusel on mingi vaimne alus. Ja üks Kohtumise telgi eesmärke on ühendada inimesi, ühendada kogu rahvast. Võib nii öelda, et Iisraelil, kes tuli välja Egiptusest, ei olnud mingit ühist sümbolit. Ja andes talle sellise sümboli, valis Kõigekõrgem, et see ei oleks mingi tugev loom. Selliseks sümboliks pidi saama Tema Ise, Tema elupaiga koda.

Seda teisaldatavat lepingulaegast nimetasid mõned kommentaatorid „teisaldatavaks Kodumaaks“, Kodumaaks, mis on alati Iisraeli rahvaga. Iisraeli tõeline riiklus, Iisraeli tõeline kuningriik seisneb just Kohtumise telgis. See tähendab, kui rahvas on ühtne ja püüdleb selles ühtsuses pühaduse poole, kui Miškan on üles ehitatud ja töötab, ja Kõigekõrgem elab Kohtumise telgis, siis on Iisraeli kuningriik tõeliselt olemas. Võimalik, et just sellest Ješua rääkis: „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast.“ Meie üle valitseb Kõigekõrgem, ja kuigi me elame selles maailmas, peame me kõik oma maailma asjad pöörama Kõigekõrgema poole. Kuningas käsib meil tegutseda selles maailmas, me peame allutama selle maailma Talle, kuid Tema kuningriik ei ole sellest maailmast. Just valitsedes selle maailma üle, ei asu Kuningas Ise selles maailmas. Ja see on toimimise põhimõte, see põhimõte, millel Kohtumise telk püsib, ja selleks on kutsutud usklike inimeste kogukond. See tähendab, see on praktiline ülesanne igale usklikule inimesele.

Meie nädalalõik Teruma räägib sellest, kuidas Moše alustas Kohtumise telgi püstitamist kõrbes Kõigekõrgema käsul. Ja koos meie nädalalõiguga loetakse lõik, mis räägib sellest, kuidas kuningas Šlomo ehitas Templit. Me loeme Melahimi esimesest raamatust, 5. peatüki 26. salmist kuni 6. peatüki 13. salmini. Kuid enne, kui me alustame lugemist, on vaja teha mingi ajalooline eessõna.

Niisiis, nagu Kõigekõrgem oli ka lubanud, on Šlomole antud tarkus. Kuulsus tema tarkusest levib üle kogu maailma, ja kellega tahes tarkadest teda ka ei võrreldaks, osutub Šlomo targemaks. Kuuldused sellest, et Davidi poeg istus troonile ja et ta on tark ja suur, jõuavad Tsori kuninga juurde (üldiselt mitte kuigi kauge naabri, see on tänapäeva Liibanon), kelle nimi on Hiram. Hiram saadab Šlomo juurde delegatsiooni sõbralike suhete loomiseks, ja Šlomo pakub talle koostööd. Šlomo saadab samuti delegatsiooni Hirami juurde ja ütleb talle: „Sa ju tead, et David, minu isa, tahtis nii väga ehitada Templit, kuid sõjategevuse tõttu ei saanud ta seda teha. Aga nüüd vaat mina kavatsen ehitada Koja ISSANDALE. Sina kui sellise maa kuningas, mis tegeleb metsa tarnimisega, kui ümbruskonna kõige metsarikkama paikkonna kuningas, käsi raiuda minule seedreid Levanonist, ja minu orjad on koos sinu orjadega, ja ma annan sulle tasu sinu orjade eest, millise sa määrad, sest sa tead, et meil ei ole kedagi, kes oskaks puid raiuda nagu tsidonlased.“ No tõepoolest, Iisraelis, mis ei paista silma metsade rohkusega, ei ole palju metsaraiujaid, professionaalseid metsaraiujaid, kus siin tsidonlastega võistelda. Kuningas Hiram, Tsori kuningas, kuuleb sellest, rõõmustab väga ja ta ütleb: „Ma käsin oma töölistel raiuda metsa ja parvedena parvetada (see on põhimõtteliselt see viis, kuidas ka praegu metsa parvetatakse) sinna, kuhu sa ütled. Sina korjad selle seal üles, aga mulle annad ainult toiduaineid minu koja jaoks.“ Ja Šlomo andis, tuleb öelda, heldelt toiduaineid Hirami koja jaoks. Me loeme (5:25), et 20 tuhat kor (1kor=100 omer), 20 tuhat mõõtu nisu andis Šlomo; see on nagu nisu kahelt tuhandelt ruutmeetrilt, tohutu kogus nisu. Ja veel 20 kor õli, see tähendab 4400 liitrit oliiviõli igal aastal, sellised olid iga-aastased tarned. Šlomo andis praktiliselt kolmandiku sellest, mida ta ise oma koja jaoks kogus. Üsna kaua püsis see liit, kuni Iisraelis algasid toiduprobleemid ja Šlomo ei suutnud enam selles püsida. Vaat selline liit oli nende vahel, ja see on eellugu, aga nüüd võime me alustada prohvetliku lõigu lugemist.

Võib-olla oli see selline kaubandusleping. Mõned kommentaatorid räägivad sellest, et Šlomo abiellus Hirami tütrega. Selle kohta on palju erinevaid midraše, pärimusi, kuid võib öelda, et Tanahi lihtne tähendus räägib sellest, et nad said kindlateks sõpradeks.

Rahvas pidi eraldama 30 tuhat inimest. Hoolimata sellest, et Hiram keeldus viisakalt iisraellastest tööliste teenustest, saadab Šlomo siiski (ja mitte vähe) töölisi Liibanoni. Võib-olla seepärast, et ta ei taha sõltuda ainult Tsori kuninga kingitustest, võib-olla mingitel muudel ainult talle teadaolevatel põhjustel, kuid Hirami suuremeelsus, kes ütles: „Ma teen kõik ise“, Šlomole ei sobi.

See tähendab, need inimesed töötasid vahetustega, põhimõttel: kuu töötame – kaks istume kodus, 10 tuhat saadeti Liibanoni, 20 tuhat oli reservis, nii nad vahetusid. Adoniram – see on inimese nimi, tema juhtis kogu seda majapidamist. Adoniram ben Avda, inimene, kes vastutas maksude eest nii kuningas Davidi kui ka Šlomo ning tema poja Rehavami ajal. Juudi traditsioonis on vaidlus, kas ta oli iisraellane või kaananlane. Miks tekib selline kahtlus? Sest koormatöö süsteemi ennast ei olnud enne Davidit Iisraelis olemas, ja on selline mõte, et kui Davidil oli vaja koormatööd korraldada, kaasas ta kaananlasest spetsialisti. Kuid on ka teine arvamus: täiesti võimalik, nagu Lomonossovil, „oma Platonid ja kiire mõistusega Neftonid (Newtonid)“, see tähendab oma spetsialiste, võis ka Iisrael sünnitada, ja seepärast võis Adoniram täiesti vabalt olla ka iisraellane. Pärast kuningas Šlomo surma pidas tema poeg Rehavam läbirääkimisi põhjapoolsete suguharudega, Iisraeli kuningriigiga (mis ei olnud veel Iisraeli kuningriigiks saanud), ja rahvas nõudis, et makse alandataks. Rehavam keeldus makse alandamast, ja kuna kõik need läbirääkimised käisid Adonirami kaudu, tappis raevunud rahvahulk ta. Selline on selle inimese saatus.

Siin me loeme sellest, et ta juhtis töölisi, kes tegid koormatööd, see tähendab juhtis küllaltki suurt projekti. Kuid nii juhtus, et võib-olla seetõttu, et keegi ei loe Tanahi väga hästi, või võib-olla seetõttu, et keegi armastab väga mütoloogiat, läks Adoniram ajalukku ka väljaspool Piiblit ja sai autoriteediks selliste imeliste inimeste jaoks nagu vabamüürlased. Vabamüürlased arvavad, et Adoniram seisis nende liikumise lätete juures. Nad ütlevad, et ta oli ühe naise, lese poeg nefilímide soost (see tähendab, kujutate ette, nende samade hiiglaste soost!), ja sageli nimetasid vabamüürlased ise end „lese lasteks“. Ja just Adoniram kui suur meister, kõigi kunstide ja arhitektuuri imeline tundja, tegeles Templi ehitamisega. Ainult selline inimene saigi seda teha, sest Tempel – see on maailma mikromudel, ja selle arhitekt peab olema pühendatud kõigisse-kõigisse maailmakorra saladustesse. Vabamüürlased jutustavad, et Adoniram jagas kõik töölised kolme initsiatsiooniastmesse, kolme pühitsusastmesse. Kõige alumisel – õpilased, veidi kõrgemal – sellid ja edasi – meistrid. Ja igaüks neist sai palka vastavalt oma gildile, vastavalt oma auastmele. Selleks, et saada oma auastmele kättesaadavat palka, tuli öelda parooli sõnad, ja parooli sõnad olid „Jahin, Bo'az, HaŠem“. Jahin ja Bo'az – need on vasksambad, mille Šlomo pani Templi sissekäigu juurde, aga HaŠem – no see on arusaadav, see on ISSANDA nimi. Jutustatakse, et töölised, keda juhtisid kadedus, võhiklikkus, silmakirjalikkus, punusid, püüdes välja pressida kõige kõrgema gildi parooli, intriigi ja tapsid Adonirami, ta suri märtrisurma. Tapsid nad ta kas sirkliga või haamriga – ühesõnaga millegagi nendest esemetest, mis on tänapäeval vabamüürlaste liikumise sümbolid. Kuid ta tõusis üles, ja õieti sellest, kui kummaline see ka pole, algabki vabamüürlaste mütoloogia.

See oli nurgake vabamüürluse ajaloost silmaringi laiendamiseks ja selle mõistmiseks, kui kaugele võib minna, kui mõelda piibli tegelastele välja elulugusid. Kõige tõenäolisemalt ei ole sellel mingit pistmist Adonirami tõelise elulooga – mitte millelgi sellest, mida vabamüürlased jutustavad. No kuidas siis, vaat on mainitud inimest, aga tema eluloo kohta on vähe öeldud, ja võib kleepida mingi mugava mütoloogia selle inimese eluloo külge. Samasuguseid mütoloogilisi trikke on tehtud Malki-tsedekiga, Hanohiga, Jitroga ja paljude teistega, ja iga kord saab sellest eraldi sekt ja eraldi lugu.

Sõnas harodím (kõva käega) kasutatakse tüve reš-dalet-he, mis tähendab karmilt valitsema, türanniseerima; samast tüvest tuleb ka sõna rodán (diktaator). See tähendab, nende 70 tuhande kandja ja 80 tuhande kiviraiduri üle, nende 150 tuhande töötegija üle oli veel 3300 ülevaatajat, kes karmilt korra järele valvasid. Siin tuleb peatuda ja jõuda imestada: 150 tuhat inimest ehitusel – see on tohutu projekt. Nõukogude Liidus, Baikali-Amuuri magistraali ehituse haripunktis 1938. aastal, palju sajandeid hiljem, töötas samuti 150 tuhat vangi. Nii või teisiti, Templi ehitamine – see on grandioosne projekt, mis ilmselt ei tulnud rahvale just eriti kergelt.

Imeline selline valem – Šlomo pojad ja Hirami pojad. On arusaadav, et need ei ole nende lapsed, kuid ilmselt on need nende kasvandikud, see tähendab nende üles kasvatatud, kõige vingemad, kõige lähedasemad meistrid Kunstiakadeemiast. Ja peale nende – givlilased, kivi töötlemise professionaalid.

See on 5. peatüki lõpp, ja me jätkame lugemist 6. peatüki 1. salmist.

Siin tuleb peatuda ja teha märkus. On mitu, nagu on kombeks öelda, vana kuunimetust, mida kasutatakse Tanahis, nagu näiteks siin ziv, või teises kohas bul, või etanim. Ja paljud ütlevad: „Vaat ju, vaat ju siin on jäljed Babüloni-eelsest kuunimetusest.“ Kuid tuleb tunnistada, et on üks konks. Iga kord, kui neid samu vanu, väidetavalt ürgseid-põliseid kuunimetusi mainitakse, mainitakse koos nendega nende number; on vaja seletada, mis kuu see on: see on teine kuu, see on kaheksas kuu, see on seitsmes kuu. Miks nii? Kõige tõenäolisemalt seepärast, et neil aastatel valitses piirkondlik foiniikia kalender, ja seepärast tuuakse kuu nimi foiniikia keeles, aga selleks, et see oleks arusaadav juudi lugejale, lisatakse selle number.

Kui vaadata, siis tundub, et see ei ole just eriti suur hoone: 30 meetrit korda 10 meetrit ja kõrgusega 15 meetrit, see ei ole sugugi grandioosne hoone isegi muistsete mõõdupuude järgi, ja seepärast tekitavad mõõtmed, mis siin tuuakse, muidugi hämmeldust. See, mis on ilmne, need ei ole välismõõtmed, siin peetakse silmas hoone sisemise osa mõõtmeid. Miks ma nii ütlen? Sest me teame, et isegi keruvimide tiibade siruulatus oli suurem (6:23–27). Seepärast, kui me uurime mõõtmeid õigesti, siis me mõistame, et siin on jutt koja sisemõõtmetest. Kuid olgu sellega kuidas on, see küsimus jääb mõistatuseks kommentaatoritele, neile, kes püüavad uurida. Nii palju puitu on toodud Liibanonist, nii palju töölisi töötas sellel ehitusel – ja vaat selline (mõõtmetelt) tulemus, mis, nagu ma juba ütlesin, tekitab hämmeldust. Seepärast on arvamus, et võib-olla on siin teised meetrilised standardid. Raske on midagi öelda, ja mõistatus jääb mõistatuseks.

Algab Šlomo Templi kirjeldus – nii see, kuidas see on ehitatud, kui ka arhitektuuriterminite ja mõõtmete rohkus, ja kogu Templi sisemine korraldus. Seda, mida saaks joonisel edasi anda ilusti ja selgelt, on kasinas kirjelduses raske teha, ja (palun ette vabandust) see võib tunduda igav.

Sõna atúm tähendab tihedalt sulguvat, hermeetilist; mõned tõlgivad atumím kui trellitatud, kuid seda on raske omaks võtta. See tähendab mitte avanevad, võib-olla, aknad, läbipaistvad, heast klaasist, et kotta pääseks palju valgust. Tuleb lisada, et akna läbipaistvus ei ole selle aja jaoks sugugi iseenesestmõistetav. Selleks, et aknad tõesti vastaksid sõnale šekufím (šakúf – läbipaistev), tuli pingutada ja hankida või teha vajaliku kvaliteediga klaasi, mis ei ole igaühele jõukohane ega taskukohane.

Veel kord tuletan meelde, et küünar – see on veidi alla 50 sentimeetri. Just selline ümberpööratud püramiid tuleb välja.

See tähendab, kivide töötlemist ei olnud, kõik kivid toodi juba valmis kujul.

Nii lõpetas Šlomo oma Templi ehituse. Ja kui Templi ehitus oli lõpetatud, pöördus ISSAND Šlomo poole.

Kõigekõrgem ütleb, et on Koda, mille Šlomo ehitas, ja see vastab tõotustele, mis on antud. Kuid ISSAND ütleb kohe: „Selleks, et Minu kohalolek Iisraeli poegade keskel oleks katkematu, pead sa pidama Minu määrusi, seadusi, elama Minu käskude järgi. Minu viibimine selles kojas, Minu viibimine selle rahvaga, see ei ole tingimusteta.“ See on lugu sellest, kuidas Šlomo ehitas Templit, Esimest Templit. Kahjuks me teame, et kõik ei läinud nii rõõmsalt, nagu oli päris alguses...

Lugege ka: Mišpatim, Tetsave, Teruma audioformaadis ja Toora nädalalõigud.